[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

defensiivne ‹-se 2› ‹adj›
kaitsev, tõrjuv, kaitse-, tõrje-. Defensiivsed abinõud.

eel|arvamus
harjumuspäraseks kujunenud ette valmis arvamus millegi kohta (sageli eitav, tõrjuv, halvakspanev, hukkamõistev). Vanad, väärad, väikekodanlikud eelarvamused. Iganenud eelarvamuste küüsis, kammitsas. Eelarvamustest vaba. Eelarvamused on visad kaduma. Eelarvamused kummutati, purustati. Suhtub temasse eelarvamusega, eelarvamuseta.

eemaletõukav ‹-a 2› ‹adj›

1. ebameeldiv, vastumeelne, vastik. Eemaletõukav välimus. *.. kõik see tundus talle lähedalt vaadatuna eemaletõukavana, peaaegu vastikuna. A. Jakobson.
2. tõrjuv, peletav. *Tahtsin juba tormata tema poole, kuid tabasin samas ta jäise, eemaletõukava pilgu. R. Parve.

hüdrofoobne ‹-se 2› ‹adj›
keem vett eemale tõrjuv, mittemärguv. Hüdrofoobne aine, tsement.

kinnine ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›

1. suletud, kinniolev, mitteavatud. Kinnine uks, aken. Istub päevad läbi kinnises ruumis. Kinnine kohver. Märgusõna peab olema kinnises ümbrikus. Lamab kinniste silmadega. Kinnine raamat.
2. väljastpoolt, pealt kaetud. Kinnine (sõidu)auto, vagun, tõld. Kinnine kuivendusvõrk, drenaaž. Kinnine keris. Kinnine luumurd, vigastus 'kus pehmed kattekoed on vigastamata'. Kinnine maastik 'vähese vaateväljaga (metsane, mägine jne.) maastik'. || müüride, seinte, majadega ümbritsetud. Kinnine rõdu. Maja õu oli kinnine. *Masin peatus lõpuks kinnisel betoneeritud hoovil .. V. Gross.
3. täiesti v. rohkesti kattev v. varjav. Kinnine kaelus. Kinnised kingad.
4. vähe liikumist ning vaheldust võimaldav. *Ka minul on ju kahju vahetada oma vaba hulkurielu sulasepoisi kinnisema elu vastu, aga ma tean, et see on ometi etem. E. Vaigur. || piiratud tegutsemis- v. arendusvõimalustega (näit. males jm.). Kinnine avang, seis. Valis Sitsiilia kaitse kinnise variandi. Mängu algus oli kinnine (näit. jalgpallis).
5. laiemale üldsusele suletud, üksnes teat. kitsamale ringkonnale määratud. Kinnine õppeasutus, pansion. Kinnine söökla, raamatukogu, organisatsioon. Kinnine koosolek. Nõupidamine oli täiesti kinnine. Kinnine pidu, koosviibimine, etendus. Sündmust tähistati vaid sugulaste ja lähemate tuttavate kinnises ringis. See kohtuprotsess on kinnine, toimub kinniste uste taga 'protsessist võtavad osa ainult asjaosalised'.
6. iseloomult, hingelaadilt endassetõmbunud, oma mõtteid ja tundeid mitteavaldav; teiste suhtes ligipääsmatu ja tõrjuv. Kinnine ja umbusklik inimene, mees. Kinnise (ise)loomuga nooruk. Pärast ema surma muutus tüdruk veel endassetõmbunumaks ja kinnisemaks. Ta on minu vastu, võõrastega kole kinnine. Mehe nägu muutus läbitungimatult kinniseks.
7. salajane (hrl. hääletamise kohta); ant. lahtine. Seltsi juhatus valitakse kinnisel hääletamisel.
8. kõnek mitte eriti arusaav v. taiplik. *Paul oli kidase jutuga mees, mõistus oli tal ka võrdlemisi kinnine. M. Traat.
9. keel konsonandiga lõppev. Kinnine silp.

kuss

1. ‹interj› vaigistav sõna, et oldaks vait v. lakataks vastu vaidlemast. „Kuss-kuss!” vaigistati lapsi. Aga nüüd, lapsed, kuss! Kuss, olge tasem! Kuss, poisid, ärge lärmake! Kuss, teised kuulevad! Kuss, lapsed magavad! Kuss, mitte üks sõna enam! Kuss, sinu käest pole keegi küsinud!
2. ‹interj› kedagi korrale kutsuv, manitsev v. tõrjuv sõna. Kuss, kuss, ärge minge tülli! Kuss, käitu korralikult! Kuss, ära kipu käperdama! Kuss, ära rabele! „Kuss, seisa nüüd natuke paigal!” õiendas eit lehmaga.
3. ‹adv› vait, tasa, rääkimata v. häält tegemata. Ole nüüd kuss! Ta olgu selle koha pealt päris kuss! Mine koju ja ole sellest kõigest kuss! Lapsed pidid hästi kuss olema. Nemad muudkui seletavad, aga mina istugu kuss. *Aga kui mõrralina sisse viskad, olgu mootor kuss.. E. Maasik.

kuu ‹15› ‹s›

1. Maale lähim taevakeha, Maa kaaslane. a. (tavalises tekstis üldnimena). Ümmargune, kollane, särav, kahvatu kuu. Kasvav, kahanev kuu. Vana, noore kuu ajal. Kuu alles loodi 'on noorkuu'. Kuu esimene, viimane veerand. Kuu hõbedane valgus. Kuu tõuseb, loojub. Kuu kerkib metsa kohale, paistab aknast sisse. Kuu tuli pilve tagant välja. Polnud näha kuud ega tähti. Käi, mine, sõida, keri kuu peale (tõre, tõrjuv ütlus kellegi tüütu jutu, soovi vms. peale). b. ‹suure algustähega› astr. Kuu mass, läbimõõt, pind, kraatrid. Kuu faasid. Kuu ja Maa vaheline kaugus. Lend Kuule. Automaatjaam laskus Kuule. Esimene inimene Kuul.
▷ Liitsõnad: noor|kuu, pool|kuu, täis|kuu, vana|kuu, veerandkuu.
2. astr planeedi kaaslane, satelliit. Marsi, Jupiteri, Saturni kuud.
▷ Liitsõnad: tehiskuu.
3. astr Kuu tiirlemisaeg ümber Maa. Sünoodiline kuu 'ajavahemik Kuu kahe ühesuguse faasi vahel'.
4. (hrl. kalendrikuu tähenduses:) 28–31-päevane ajavahemik, 1/12 aastast. Aastas on kaksteist kuud. Kuu lõpul, lõpus, algul, alguses, keskel. Sel, möödunud, tuleval kuul. Ta luges 'arvestas' kuid ja nädalaid. Täna on juba kahekümnes, varsti on kuu läbi. Ehituse valmimine lükkus kuust kuusse edasi. Kontinentaalses kliimas on kõige külmemaks kuuks jaanuar ja kõige soojemaks juuli. || umbes 30-päevane ajavahemik mis tahes päevast alates. Kuu aega puhkust. Olin kaks kuud haiglas. Nägin teda umbes kuu aja eest. Töö lõpetamiseks kulub paar kuud. Ta oli kuude kaupa kodust ära. Terve kuu ei ole sadanud. Möödusid mõned kuud. Töö tehti ära kolme kuuga. Linnas elamise esimesed kuud. Naine on kolmandat kuud rase. Käisin maal kaks korda kuus.
▷ Liitsõnad: aprilli|kuu, augusti|kuu, detsembri|kuu, jaanuari|kuu, juuli|kuu, juuni|kuu, kalendri|kuu, mai|kuu, märtsi|kuu, novembri|kuu, oktoobri|kuu, septembri|kuu, veebruarikuu; heina|kuu, jaani|kuu, jõulu|kuu, jüri|kuu, küünla|kuu, lehe|kuu, lõikus|kuu, mihkli|kuu, nääri|kuu, paastu|kuu, vastla|kuu, viinakuu; algus|kuu, kevad|kuu, lõpu|kuu, suve|kuu, sügis|kuu, talvekuu; elu|kuu, külma|kuu, praktika|kuu, puhkuse|kuu, püügi|kuu, rasedus|kuu, sõja|kuu, teenistus|kuu, treeningu|kuu, töö|kuu, õiekuu; hoog|kuu, hoogtöö|kuu, liiklus|kuu, sõprus|kuu, teatri|kuu, tuletõrjekuu.

ohakane ‹-se 5› ‹adj›

1. ohakatega, ohakaid täis. Ohakane põld, oder.
2. piltl tõrjuv, okkaline (2. täh.); raske, vilets. Karjapõli kadakane, / orjapõli ohakane .. *Kord noomisin teda, miks ta kena poisi vastu nii ohakane on .. L. Hainsalu.

okkaline ‹-se 5› ‹adj›

1. okastega (kaetud). Okkaline kaktus, põõsas. Roosi vars on okkaline. Okkalised kibuvitsad, astelpajud, ohakad. || piltl (ajamata) habeme kohta. Okkaline torkiv habe. Mehe lõug on okkaline.
2. piltl kiuslik, trotslik, tõrjuv, terav. Okkaline iseloom. Tüdruk oli võõraste vastu okkaline. Mis juhtus, et sa nii okkaliseks läksid? Raamat sai õige okkalise arvustuse. Uustulnuka vastuvõtt oli jahe ja okkaline. *Algul tegi tööd nagu viha pärast, oli sünge näo ning okkalise suuga. I. Sikemäe.
3. piltl vilets, vaevaline, raske. Okkaline elutee. Karjalapse okkaline põli. Ta haridustee oli okkaline. *Nõnda sattus Mišel jälle kodutu hulguse okkalisele rajale .. A. Jakobson.

reserveeritud ‹-tu, -tut 2› ‹adj›
‹eestäiendina indekl.› jahe, ligipääsmatu, tõrjuv. Juhataja rõhutatult reserveeritud olek. Ta on muutunud kinniseks ning reserveerituks, võtnud reserveeritud hoiaku. Esmakohtumisel mõjus ta mulle reserveerituna. Ta märkas, et endiste sõprade suhtumine temasse muutus üha reserveeritumaks.

tagasi|tõrjuv ‹-a 2› partits
tõrjuv. Tagasitõrjuv pilk.

tõrje|vahend
tõrjuv aine, ese, märk vms.; tõrjeabinõu. Keemiline tõrjevahend. Naftaliini kasutati koide tõrjevahendina. Maagilised tõrjevahended.

tõrjuvus ‹-e 5› ‹s›
tõrjuv olek. Eestlasele omast tagasihoitust võib mõni teine rahvas pidada tõrjuvuseks.