|
Sõnastikust • Eessõna • Lühendid • Mängime • @arvamused.ja.ettepanekud |
Leitud 1 artikkel
tabu ‹11› ‹s›
etn animistlikes usundeis pühaduse v. rüvedusega seotud puudutus-, ütlemis-, söömis- vm. toimingu keeld; sellise keelu all olev ese, paik, olend, sõna, nähtus v. toiming. Külaline oli saarel tabu kaitse all. Indiaanlastel kehtis saarma kohta range tabu. Pealik on tunnistanud vanad kombed tabuga keelatuks, pannud vanad kombed tabu alla. Eufemistlikud nimetused tulenesid tabudest. Tabu rikkuma, tühistama. Tabusse uskuma. Hiisi ja pühasid puid peeti tabuks. Kui toit oli tabu, siis ei tohtinud seda süüa. Et kurjad vaimud ei saaks inimesele halba teha, kuulutati eesnimi tabuks. || miski (kõlbeliselt) keelatu. Haavandtõbise jaoks on kaks tabu: must oakohv ja alkohol. Armastuse puudumine toob abiellu keelud ja tabud. Seksist rääkimine oli nende peres tabu. Sõbra naine on tabu!
|
© Eesti Keele Instituut
a-ü sõnastike koondleht
|