[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

jube ‹-da 2› ‹adj›

1. õudne, õudust tekitav, hirmuäratav, kole. Jube mõrv, veretöö. Sõjaajast räägitakse jubedaid lugusid. Piinakambrist kostis jube kisa. Avanes jube vaatepilt. See pidi olema jube surm. Kalmistust möödudes hakkas kõigil veidi jube. Pisut jube oli nii kõrgelt alla vaadata. Jube näha, kuulda. Jube mõeldagi. Oli nii jube, et külm judin jooksis üle selja. *Enne uinumist jutustati üksteisele tondilugusid, üks jubedam teisest.. J. Semper. || väga ebameeldiv, vastik; raske taluda, hull. Jube hais. Jube ilm: tuul ja sadu. Jube mööbel, riie. See pole toit, vaid jube solk. Lihtsalt jube ümbrus. Ta aktsent oli jube. *Ja mis kõige jubedam – suud pole naised kunagi pidada osanud. O. Tooming.
2. kõnek väljendab millegi intensiivsust, suurt määra v. ulatust. a. suur, kange, kole. Mul on jube häbi. Peremees oli jube ihnuskoi. Anna midagi hamba alla, mul on jube nälg. *..ning jubeda iiliga lendas regi üle lume. E. Vilde. b. rõhutab üldisemalt tegevuse v. olukorra intensiivsust. *Küll mulle meeldivad mundris mehed, lihtsalt jube kohe. O. Tooming. *Lihtsalt jube, kuidas teil riiet läheb! E. Vaigur.

kael ‹-a 29 või -a 23› ‹s›

1. pead ja keret ühendav kehaosa. Kaela lihased. Kaela jämedus, ümbermõõt. Pikk, peenike, lühike, jäme, punetav, lumivalge, kortsuline kael. Kael on haige, kange. Turske kaelaga mees. Mässis salli ümber kaela. Istuvad kaelani, kaelast saadik meres. Käsi on sidemega kaelas. Sõdureil ripuvad automaadid kaelas. Rätik, krae, lips on kaelas. Panin salli, lipsu kaela. Võttis salli kaelast. Nad tõusid kikivarvule ja ajasid kaela õieli. Poisid sirutasid, küünitasid, õiendasid uudishimulikult kaela. Poiss uudistas lähenejat, kael õieli. Laps võttis emal kaela ümbert kinni. Sõbrannad langevad teineteisele kaela. Kellelegi kaela hakkama, viskuma. Lahkujad nutavad teineteise kaelas. Lehmal on kell, kett kaelas. Mullikale seotakse lõõg kaela. Ratsul kael kenasti rõngas. Rangid on hobusel kaela katki hõõrunud. Murdis kanal kaela kahekorra. Kahekuine kannab kaela, kolmekuine koogab, viiekuune mõistab vitsa. | piltl. Lillekestel vajunud kaelad longu. || kaelani piltl täiesti, üleni, läbinisti; kõrini. Sipleb kaelani võlgades. Kaelani märg 'läbimärg'. *Kõik oli räägitud ja kuuldud, kõik olid kaelani tüdinenud .. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: härja|kael, kõõr|kael, luige|kael, põdra|kael, rõngaskael.
2. piltl kitsas osa v. koht. a. mingi eseme, taime, elundi vm. peenike, kitsas v. kitsenev (sageli ka teisi osi ühendav) osa. Pika kaelaga pudel. Kitsa, laia kaelaga vaas, kolb. Püssilae kael. Viiuli, mandoliini, kitarri, harfi kael. Säärsaapad ei tohi kaelast kitsad olla. Sibula kael. Reieluu, õlavarreluu kaela murd. Hammas koosneb kroonist, kaelast ja juurest. b. kitsas ühendav koht maismaa-aladel v. veekogudel, ka tänavatel. Poolsaare, väina kael. Järved on kitsa kaela kaudu ühenduses. Pööras Vana turu kaelast Viru tänavasse.
▷ Liitsõnad: emaka|kael, hamba|kael, juure|kael, järve|kael, lae|kael, lahe|kael, maa|kael, mere|kael, roidekael.
3. ‹hrl. sisekohakäänetes› kasut. sageli fraseologismilaadseis ühendeis (piltlikus vananenud v. kõnekeelses pruugis ka gen. peale, peal, pealt konstruktsioonina) adverbi ja postpositsiooni funktsioonis. a. ‹illatiivis› ülalt (kellelegi) peale; (ülalt) alla, maha, otsa vms. Ründajaile pilluti linnusest kive, tuld ja tõrva kaela. Puu ähvardas saagijale kaela tulla. Okstelt tilkus vett kaela. Tuul keerutas katustelt lund kaela. Vaata, et laps endale laualt midagi kaela ei tõmba! Komistas ja kukkus eesminejale kaela. Lagi, vanad hooned on kaela langemas. Valas kogu oma viha õe kaela. Kallab oma viha süütuile kaela. b. piltl häirivaks, tülikaks koormaks peale, kanda, taluda; häiriva koormana peal, kanda, taluda; koormast pealt, häirimast ära. Võlad tekkisid, tulid kaela. Neil on suured maksud, võlad kaelas. Saaks ainult võlad kaelast! Saavad veel endale ebameeldivusi kaela. Ei taha sõbrale häda kaela saata. Sa tood meile õnnetuse kaela! Saad ühe sekelduse kaelast, juba teine asemel! Kahtlus langes Jüri kaela. Ära aja, veereta oma süüd teiste kaela. Nad püüdsid igati süüd endi kaelast ära ajada. Ta ei taha vastutust enda kaela võtta. Kohapidamise mured olid Eltsu kaelas. Saaks ometi selle jama kaelast ära! No nüüd on nuhtlus kaelas! Lähevad, tulevad teistele lausa nuhtluseks, ristiks kaela. Sai endale joodiku mehe kaela. Sai kutsumata võõrad kaelast ära. Sadas kaela arvukalt küsimusi, süüdistusi. *.. nüüd on minu kord teenima hakata. Aitab mul sinu kaela peal elamisest. V. Ilus. || teha, toimetada, ülesandeks; ülesandena, teha, toimetada; ülesandest, sooritamisest, toimetamisest ära. See suur töö oli kõik meie kaelas. Kõik toimetused jäid minu kaela. Talle laoti igasuguseid ülesandeid kaela. See töö, asi, asjaõiendus on jälle kaelast ära. Eksamid said kaelast ära. *Pärast seda vajusid jälle argipäevaaskeldused üksteise võidu kaela. O. Kruus. c. kallale, ahistama; kallal, ahistamas; kallalt, ahistamast ära. Vaenlane langes ootamatult kaela. Vaata et saadab sulle politsei kaela! Revidendid tulid kaela. Sai võlausaldajad kaelast ära. Hakkame minema, vihm on varsti kaelas. *.. kõrtsmik oma võla nõudmisega oli ka kaela peal. J. Pärn. d. ‹illatiivis› kõnek kaotuse osaliseks (mingis mängus), kolki. Meie võistkond sai täna jälle kaela.
4. ‹liitsõna järelosana› märgib inimest v. looma, harvemini taime
▷ Liitsõnad: ihnus|kael, kenus|kael, kudrus|kael, kure|kael, kõver|kael, nadi|kael, näru|kael, sini|kael, säni|kael, võru|kael, väänkael.

kande|võime
võime kanda. a. ehit ehituskonstruktsiooni v. aluse võime purunemata v. stabiilsust kaotamata taluda koormusi. Tala, samba, ehituspinnase kandevõime. b. tehn liiklusvahendi projekteeritud kasulik koormus. Auto, laeva, õhusõiduki kandevõime. Suure kandevõimega autod, vagunid.

kannatus ‹-e 5› ‹s›

1. füüsiline v. hingeline valu, vaev, häda, piin vms.; kannatamine. Hingelised, kehalised, moraalsed kannatused. Haavatute ja surijate rasked, suured, õudsed, kohutavad kannatused. Morfium vähendas haige kannatusi. Nälgivate naiste ja laste kannatused. Ta tundis kaasa rõhutute kannatustele. Sõda toob inimkonnale loendamatuid kannatusi. Talusin kõik kannatused. Ta näost paistis ääretu kannatus. *.. võib-olla summutavad uued muljed valu, mille kannatuseks mul puudub jõud siin. O. Luts.
2. vastupidavus, meelekindlus kedagi v. midagi taluda; kannatlikkus, pikk meel, läbemus. Kannatust kaotama. Ootamine pani meie kannatuse proovile. Kuulajate kannatus katkes, ütles üles, lõppes, sai otsa. Tal on hea, kõva kannatus. Veel pisut kannatust, kohe saate süüa! Tal ei jätkunud kannatust tööd lõpetada, töö lõpetamiseks. Emal pole aega ega kannatust laste pärimistele vastata. *Proua tuli tiidsasti, sest ta teadis kogemusest, et Tõnis oli teinekord üpris napi kannatusega mees. J. Kross.
▷ Liitsõnad: hobuse|kannatus, inglikannatus.

karm ‹-i 21› ‹adj›

1. vali, range, leebuseta. a. (inimeste kohta). Karmid vanemad, ülemused. Mehised ja karmid sõdurid. Ta ema oli karm ja hellitusteta naine. Ta on karm ja kinnine inimene. Karm õpetaja, kohtunik. Ta on tegudes, sõnades karm. Ärge olge minuga, minu vastu nii karm! Vanamees on loomult veidi karm. Eluraskused on ta järsuks ja karmiks muutnud. Poistega oldi karmim kui varemalt. Karmi käega valitseja. Mehe nägu tõmbus karmiks. Silmad olid etteheitvalt karmid. Isa heitis talle karmi pilgu. Mehe hääl oli lõikav ja karm. Noomis teda karmide sõnadega. „Seis! Kes tuleb?” kõlas karm hüüe. Tema hoiakus on midagi karmi. b. (abstraktsemalt). Karmid seadused. Tuli karm korraldus, käsk, keeld, hoiatus. Karm süüdistus. Võeti tarvitusele ülimalt karmid abinõud. Kord muutus hulga karmimaks. Karm kasvatus, kohtlemine. Karmid kombed, tavad. Niisugune käitumine pälvib karmi hukkamõistu, karistust. || raske, ränk (taluda). Karm elu, saatus. Karm võitlus. Elati sõjaaja karmides tingimustes. See oli karm aeg: kõigest oli puudus. Ees seisid karmid katsumused. Tegi läbi karmi elukooli. Ka karmi tõde ei tohi varjata.
2. piltl tagasihoidlikult lihtne, range, ilustamata. Vana karmide kiviseintega hoone. Saare karm ilu. Nende eluviisid olid lihtsad ja karmid. *„Rolandi laulu” stiil on karm ning range. V. Alttoa.
3. väga külm. Karm talv. Karm pakane 'väga tugev pakane'. Põhjamaade karm kliima. Puhus karm põhjatuul. *.. ilm oli öö jooksul muutunud väga karmiks. A. Jakobson. || raskete loodus-, hrl. ka klimaatiliste tingimustega. Karm põhjamaa. Karm Siber. *Selja taga tõuseb madal lage mägitundra, Verhojanski aheliku karmid eelmäed. L. Meri.
4. puudutamisel mittepehme v. mittesile, kare (1. täh.) Karm riie, lõng. Karm villane tekk. Karmi villaga lambad. Õlilina annab lühikest karmi kiudu. Karmi karvaga koer. Tal olid lühikesed karmid juuksed. Tihe karm habe. Karm stepirohi.

kibe ‹-da 2›

1. ‹adj› teravalt mõru, viha. Viin, pipar on kibe. Kibe kui tubakas. Võttis lusikatäie kibedat rohtu. Metsõunapuu õunad on enamasti kibedad ja hapud. Seisnud või võtab kibeda maitse. Rohkest suitsetamisest on suu kibe 'suus on kibe maitse'. Talle pakuti pudelit: „Säh, tee suu kibedaks!” „Kibe, kibe!” hüüdsid pulmalised – ja noorpaar suudles. | bot (taime- ja seenenimetustes). Kibe tulikas, piimalill, käbikõrges. | piltl. Teenija leib on kibe. Hüvastijätul oli juures mingi kibe kõrvalmaik.
▷ Liitsõnad: pipar|kibe, sapp|kibe, tulikibe.
2. ‹adj› nina limaskestale v. silmadele teravalt mõjuv. Kibe suits pani läkastama ja silmad vett jooksma. Kibe tukiving. Õhus oli kibedat kärsahaisu. Kibe piibupigi lehk.
3. ‹adj› kipitav, pisut v. torkivalt valus. Kurk on pisut kibe. Silmad on lugemisest kibedad. Nahk on päevitamisest kibe. Jalatallad on käimisest kibedad. Ega see valus olnud, ainult natuke kibe. Kibedad valuhood panevad haige oigama. *Äkki tundis ta kibedat valu sõrmis, mis küünalt hoidsid: tuli puudutas küüsi. F. Tuglas. || sellist valu tekitav. Jood on haava peal kibe. Mida armsam laps, seda kibedam vits. *Ainult elu enda kibedad vitsad võivad Ferdinandi-taolisele inimesele mõistuse pähe panna. P. Kuusberg. || valu v. ebameeldivat tunnet ilmutav v. väljendav. Ta kannatas valu ära ega teinud kibedat nägugi. Tegi viina võttes kibeda näo. *.. seekord pole [vitsasaamisel] kuulda Luteruse ähkimist, vaid kibedat kisa. O. Luts.
4. ‹adj› raske, ebameeldiv taluda. Põua-aasta oli kõigile kibe. Ta on küllalt kibedaid päevi näinud. Kitsi peremehe juures oli teenijate elu kibe. Kurtis oma kibedat saatust. Kibedad kannatused, katsumused, läbielamised, kogemused. See oli talle kibe õppetund. Kibe oli seda kuulda, näha. See on kibe tõde. Kibe puudus, häda, ülekohus, ebaõiglus. *Keset lahinguvälja, kuhu ta kogu aja jäi, kõige suuremaid poisse [= vastaseid] oma hooleks võttes, oli temal muidugi kõige kibedam. O. Luts. || raskete v. ebameeldivate sisemiste läbielamistega, kibestumisega seotud. Kibe kurvastus, hingevalu, meeleheide, lein, üksindustunne. Ütles seda kibeda kahjutundega, kahetsusega. Kibe nutt, silmavesi. Kibedad pisarad. Hoolimatus teeb meele kibedaks. Tegi endale kibedaid etteheiteid. Ta näol paistis kibe solvumistunne, pettumus. Mehel oli kibe joon suunurkades, kibe ilme, kibe naeratus näol. *Jullil ei olnud sellest eriti kahju, kuid natuke kibe oli siiski. E. Rannet.
5. ‹adj› terav, salvav, sapine. Kibe märkus. Kibedad pilkesõnad. Nendes sõnades oli kibe pilge. Tal oli kibe vastus keelel. Kibe sõna kihutab vihale. *.. tahtis siis midagi kibedat ja etteheitvat öelda. A. H. Tammsaare.
6. ‹adj› kange, kõva, suur, äge. Kibe külm. Mere ääres on üsna kibe tuul. Meestel oli kibe nälg, janu. Kibe vajadus millegi järele. Naisi vaevas kibe uudishimu. Jaanil oli kibe rutt. Kibe vaidlushoog, sõnavahetus. Linna pärast käisid kibedad lahingud. Kibe lööming, kähmlus, võitlus. *Üks iseäranis kibe „Sakala” vaenlane oli näiteks Lüganuse kiriku õpetaja praost Vogt. E. Jansen. || kõnek (mingi tegevuse v. oskuse poolest). Kibe töömees. Ta oli kibe kuduma. Kibe spets omal alal. Vastane oli ka kibe poiss, temaga polnudki kerge toime tulla. *Ohoh, ma ei teadnudki, et sa nii kibe vene keele mees oled! S. Rannamaa.
7. ‹adj› tegevusrohke ja kiire. Ehitusel, põllul käis kibe töö. Kibe kesakünd, viljakoristus, kartulivõtt. Kibe marjakorjamine. Köögis on käimas kibe toiduvalmistus, pühade-eelne kibe askeldus. Mesilased olid kibedas tegevuses. Algas kibe sekeldus, otsimine. Kibe heinaaeg. Kõige kibedamad päevad olid enne eksameid. Jäi haigeks kõige kibedamal tööajal. || kõnek kiire; kiireloomuline. Sinna on oma pool tundi kibedat käiku. Hakkas kibeda sammuga astuma.
8. ‹s› kõnek viin. Muidu hea mees, aga armastab liiga palju va kibedat. *Kõrtsimees, pool toopi kibedat ja kuus kalja! E. Vilde.
9. ‹s› kõnek kiirus, rutt. Tee, kuidas jõuad; kibedat selle asjaga ei ole. *Noh, siis hakake tööle. Ütlesite ju, et teil alati kangesti kibe on. O. Luts. *Pole vanahärral selle kohviga nii kibe taga midagi. A. Jakobson.

kole ‹-da 2› ‹adj›

1. hirmu, suurt kartust v. kohkumistunnet põhjustav, hirmuäratav, kohutav. Karu on kole loom. Suur kole uss. Kole surm. Nägin koledat und. Ees haigutas kole kuristik. Missuguseid koledaid asju sa räägid! Ma kardan neid koledaid inimesi. Neil oli mingi kole kavatsus. Lastel hakkas metsas kole. *Mis ta seal nägi, oli koledam kui kole, nii et seda ükski ei jõuaks kirjeldada. F. R. Kreutzwald.
2. väga ebameeldiv, vastumeelsust äratav; raske taluda. Kole hais. Täna on kole ilm: kogu päeva sajab. See oli kole töö. Ta on kole inimene, mitte kellegagi ei saa läbi. Võta need koledad riided seljast! Vannub koledate sõnadega. Kole on päevad läbi üksi olla. *Öise saju järel oli sillutamata vankritee kole, paiguti vett täis nagu kraav. T. Lehtmets.
3. kasut. kohkumist, jubedust v. vastumeelsust väljendavates hüüatustes ja ütlustes. Oh kui kole see kõik oli! Kole, kuidas inimesed peavad kannatama. Päris kole kohe, kuidas inimene võib nii alla käia! *Kole on, kui haigus tuleb nii väikse lapse kallale. P. Krusten.
4. kõnek ebatavaliselt, erakordselt suur, tugev vms.; hirmus (3. täh.) Kole janu, peavalu, nohu. Kole tuisk, tuul, kuumus. Teda valdas kole viha. Suitsunälg oli kole. Tundsin koledat hirmu. Tõusis kole kohin ja mühin. Poisil olnud kole tahtmine kinno minna. Kustas oli kole kitsipung. Kole kahju, et sa tulla ei saa. Kihutas koleda hooga mäest alla. Seda tehti koleda kiiruga. Ta ehmus koledal kombel 'väga hirmsasti'. Sajab mis kole 'väga tugevasti'. Hammas valutab mis kole 'väga'. *Kust võtan ma need koledad summad! H. Raudsepp.

krae ‹14› ‹s›

1. kaela ümbritsev riietuseseme osa. Särgil on pehme, kõva, tärgeldatud krae. Särgi krae on puhas, määrdunud. Püstnurkadega krae. Kleidil oli laia pitsäärisega krae. Suure karvase kraega karusnahkne kasukas. Poisil oli seljas kõrge kraega kampsun. Tõstis, tõmbas mantli, vihmakuue krae üles. Krae pigistab. Haaras käratsejal kraest kinni ja viskas uksest välja. Külm vihmavesi tungis talle krae vahele. || särgi (vm. riietuseseme) eraldine, nööpide v. haakidega kinnitatav osa. Pani kõva krae kaela. Tal on krae kaelas ja lips ees. Kandis pidulikel juhtudel valget kraed. *.. Juhan ostis Emmaste poest Tõraveres kokkuhoitud rublade eest Liisule pruudiloori, endale krae ja maniski. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: alus|krae, apaši|krae, jaki|krae, karakull|krae, karus|krae, kasuka|krae, kaunistus|krae, kotik|krae, krook|krae, kuue|krae, madruse|krae, mantli|krae, mundri|krae, naaritsa|krae, palitu|krae, pintsaku|krae, pits|krae, pluusi|krae, plüüs|krae, püst|krae, reväär|krae, rull|krae, sall|krae, särgikrae.
2. piltl mingi kraed (1. täh.) meenutav moodustis. Saapa krae 'säärsaapal sääre tagasikäänatav osa'. Isatutka krae 'pikenenud suled kaelal'.
▷ Liitsõnad: sulgkrae.
3. ‹sisekohakäändeis adverbi- v. postpositsioonilaadselt› kõnek tutti, kallale; tutis, kallal; tutist. Kellelegi, kellegi kraesse kargama, kraesse hakkama. Kui midagi juhtub, võetakse kohe temal kraest kinni. *No-jah – temal ju ollakse kraes, kui räime vähe on. R. Vellend.
4. ‹illatiivis adverbi- v. postpositsioonilaadselt› kõnek kaela, peale, taluda, kanda. Ole ettevaatlik, muidu tuleb veel kogu lugu sinu kraesse. Püüdis oma patte, koerusi Antsu kraesse veeretada. *.. muudkui igal kümnendal päeval oli meie karjakord, mis vahetevahel ka minu kraesse langes. A. Kaal. *Kes katsub sellest määrusest üle astuda, saab ilusa trahvi kraesse. E. Männik.
5. släng (inimese kohta). Kuradi krae, tema tuleb teisi vargaks tembeldama! Anna suitsu, krae! *„Teie, krae, ärge segage vahele, kui härrad asju ajavad!” käratas noorem kolmest Joosepile. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: sini|krae, täi|krae, valgekrae.

külge
I. ‹adv›
1. millegagi tervikuks, tihedasse seosesse, millessegi kinni. Siirdistutatud nahk kasvas hästi külge. Puudele jäid sügisel mõned lehed külge. Kastrulile joodeti sang külge. Rongile haagiti kaks vagunit külge. Kruvis aparaadile paar detaili külge. Hakkas särgile kraed, kleidile nööpe külge õmblema. Kaubatoodetele kleebitakse sildid külge. Magnet tõmbab rauda külge. Värske värv hakkas külge. Riputas jõulupuule ehteid külge. Pistis, torkas laastudele tule külge. | (abstraktsemais ja piltlikes väljendites). Juust võtab kergesti võõraid lõhnu külge. Ära püüa mulle teiste seisukohti ja vaateid külge pookida! Hüüdnimi jäi kogu eluks külge. Halvad harjumused jäävad kergesti külge. Ära endale suitsetamise kommet külge harjuta! Üht-teist hakkas loetust iseenesest külge. Teiste erutus, vaimustus hakkas ka mulle külge. *Tähtis oli, et ta siin töö juures brigaadi heale nimele plekki külge ei teeks. O. Kool. || (haigestumisest, haiguste nakkamisest kõneldes). Haigus, gripp hakkas Liisalegi külge. Sai endale mingi halva haiguse külge. See tõbi võib haigetelt loomadelt inimestelegi külge hakata. Külmetusest see häda talle külge lõi. *.. neerud annavad ennast ka tunda – viga, mis talle sõjas külge jäi... L. Metsar.
2. haardega, hoidega millessegi, kellessegi kinni. Panime käed paadile külge ja lükkasime selle vette. Lööme hulgakesi käed külge, ehk saame auto porist välja! Poisid, käed külge! (õhutus mingiks tegevuseks). Poiss lõi õunale hambad külge. Lõi tangid külge ja sikutas naela seinast välja. *Aga seda ei ole, et kirvele kätt külge pandaks! M. Saat. *Tahab midagi, ja muudkui küüned külge! O. Jõgi (tlk). || (jõuga v. sõnadega ahistades) kallale. Koer kargas lõrinal külge. Ta on nii vihane, et tuleb või käsitsi külge. Metsa vahel kargasid talle kolm meest külge. Norib ja otsib põhjusi, et saaks külge hakata. Külm kipub vägisi külge. *Mõistlik mees oli. Kääris käised üles ja hakkas tööle külge. O. Anton.
3. pealetükkivalt sõbrustades kellelegi ligi. Jüri lõi, ajas peol kõvasti Antsu õele külge. Poisid üritasid paarile tüdrukule külge lüüa. Ära kleebi end mulle külge! Haakis end meie kambale külge ega jäänud kuidagi maha. See mees on vist koputaja, kleebib külge nagu vihaleht.
4. kõnek pihta. Visatud lumepall tuli mulle külge. Libedal teel ajas oma autoga eessõitvale veoautole külge. *Ta tõstis juba püssi, et kui tulistaks. Külge ei laseks, hirmutaks ainult. R. Vellend.
5. kõnek (rahalise) kahjuna taluda, kahjuna kraesse. *Talvel sai ta [= ärimees] oma metsaga raskelt külge. P. Viiding. *Suurem osa tahab [kaupa] raamatu peale. Kui ma nende elu läbi ei näe, lasen endale külge teha. L. Vaher.
6. kõnek kavala rääkimisega, sokutades, poolpettusega kaela. *.. nad lasksid [poesellil] enestele külge määrida igasugust prahti. H. Raudsepp.
II. ‹postp› [gen]
1. millessegi, kuhugi (lahtitulematult, -pääsmatult) kinni, millegagi kindlasse ühendusse. Lauad löödi naeltega postide külge. Majaseina, kivi külge kinnitati mälestustahvel. Sidusin hobuse lasipuu külge kinni. Vagunid haagiti rongi külge. Mees poos end penni külge. Ühendasin juhtme otsad üksteise külge. Savi hakkas, kleepus saabaste külge. Takjad hakkasid riiete külge. Pistis tule laastude külge. Seisis nagu maa külge naelutatud, kasvanud. Raske haigus aheldas ta voodi külge. Jäägu mu keel suulae külge kinni, kui ma valetan! Liitis ühe vallutatud ala teise järel oma valduste külge. || (üldisemalt). Kelle külge katk hakkas, see suri. Pärisorised talupojad olid kinnistatud maa külge. Ta on ihu ja hingega kasvanud oma töö külge. *Või nii teineteise külge olete kasvanud – Saalep ja sina! E. Vilde. *Ta oli tüdruk, kes maast madalast kasvanud külaelu külge.. R. Sirge.
2. haardega, haarates kuhugi, kellessegi kinni. Kargas perutavale hobusele suitsete külge. Uppuja klammerdus päästja külge. *Seekord siiski Miina kätt pudeli külge ei aja. H. Kiik. *.. nemad [= koerad] olid valmis iga silmapilk kassi külge kargama, eriti just Muska. A. H. Tammsaare. || (üldisemalt). Kes teda uskuda teab, paneb veel sulle noa kõri külge! Mu silmad jäid kohe tema külge kinni. Kõigi pilgud naelutusid kõneleja külge.
3. kõnek (puutudes) vastu. Uks on värvitud, vaata et sa selle külge ei lähe! *.. tuleb käsikaudu kobades toast ja sihib oma voodi poole; juhtub kätega Marguse külge.. A. Kitzberg. || pühkides millegi vastu, millegi sisse. Ema kuivatas käed põlle külge. *.. pühkis käed ninarätiku külge puhtaks. O. Luts.

peale
I. ‹postp› [gen] ‹sageli asendatav põhisõna allatiivilõpuga›
1. millestki v. kellestki ülespoole, kõrgemale, millegi pealispinnale; midagi katma, varjama; ant. alla. Kohver tõsteti kapi peale. Asetas kruusi laua peale. Klaveri peale oli kogunenud tolmu. Heitis diivani, kušeti peale pikali. Istus sängi ääre peale. Võta mind ka reepära peale! Taat ronis ahju peale. Koor kerkib piima peale. Pane võid ka leiva peale. Ära mulle jala peale astu. Pani käed kõrvade, rinna peale. Raha laoti talle kohe peo peale. Vaiküla ehitati vee peale. Heinad aeti aida peale 'aidalaele'. Tõmbas endale paksu kampsuni särgi peale. Loss tehti maatasa, nii et kivi ei jäänud kivi peale. Kahtluse vari langes tema peale. Ma ei tea, mis kuri minu peale tuli. Küsija suu peale ei lööda. || (kehaasendist kõneldes:) nõnda et põhisõnaga märgitud kehaosa jääb alla. End selja, külje peale keerama, pöörama. Komistas, ent jäi ometi jalge peale.
2. kasut. viitamaks kohale, kuhu keegi läheb v. saadetakse, midagi rajatakse vms. Poisid läksid paadiga järve peale. Ta tõttas rongi, bussi peale. Läksime soo peale marjule. Kari lasti ristikupõllu peale. Lageda peale ei maksa minna, seal tuul tõmbab. Ema tuli ukse peale 'ukselävele'. Astus mulle poole kehaga tee peale ette. Õue, hoovi peale ehitatakse kuuri. *.. ma kardan, kas see pole mitte Põdeja veski – selle koha peale leek jääb. E. J. Voitk. | ‹asendatav ka põhisõna illatiivilõpuga› kõnek. Õhtul läksime niisama küla, linna peale hulkuma. Tuleks minna Tartu peale uudiseid kuulama. Ta läks vist kõrtsi peale. *„Võta Ilvese Hendrik koolimajja korteri peale,” ütleb ta. M. Traat. || teat. kaugusele, teat. vahemaa taha. Oli nii pime, et paari sammu peale polnud midagi näha. Seda võis mitme versta peale kuulda. Vaenlane oli lähenenud linnale kümne kilomeetri peale. Ta tuli meile poole tee peale vastu.
3. kasut. viitamaks mingile ametile, tööle, tegevusalale, millele keegi siirdub. Ta sai, läks tähtsa, vastutusrikka koha peale. Noormees tahtis väga traktori, kombaini peale saada. Milda viidi põllutöö pealt karja, linnufarmi peale. Mis ameti peale ta pandi? Esimene päev pandi mind heinaveo peale. Noored himustasid linna kergema töö peale. *Kui Reinul tahtmist, saadab poisi ükskord ülikooli matemaatika peale. A. Hint. || viitab tegevuse eesmärgile v. iseloomule. Läks metsa jahi peale. Võtsin ta tööle proovi peale. Lapsed vist läksid ula peale. Ära lase loomi paha, kurja peale! Poiss sai linnas tädi juurde kosti peale. Pani sea nuuma peale. Võitlus käis elu ja surma peale. Sattusime temaga hea jutu peale. *Nad lähevad küll välja rumalate matside pügamise peale.. J. Kärner. || viitab seisundile, millesse jõutakse. Ta on töökas olnud ja kindla järje peale jõudnud. Kõik lapsed on otsa peale aidanud. Noored jõudsid parema põlve peale, kui vanemad seda olid suutnud.
4. kasut. viitamaks sellele, millest tingituna v. ajendatuna, mille pärast midagi toimub. Uks avati pika kloppimise, mitmekordse koputamise peale. Ärkasin uksekella helistamise, telefonihelina, mingi kolksatuse, mingi krõbina peale. Kisa, kära, karjumise peale jooksis rahvast kokku. Ta tegi seda minu käsu, nõudmise peale. Nagu käskluse peale pöörasid kõik ümber. Vahekohtuniku märguande peale sööstsid võistlejad rajale. Tuli alles kutsumise peale tuppa. Tegi seda pika nurumise, palumise peale. Poiss ei vastanud midagi ema pärimise, küsimiste peale. Kõik hakkasid tema jutu, sõnade peale naerma. Ajalehe kuulutuse peale tuli mitu pakkumist. Leidsin selle koha alles pika otsimise peale. See kõik oli nagu tellimise peale. Selle peale ei osanud keegi midagi kosta, ütelda, lausuda. *Ärkas Jaak unenäo peale üles ja ei saanud enam und silma. J. Vahtra.
5. kasut. viitamaks teat. hulgale v. üksusele, kelle v. mille kohta midagi tuleb. Norm oli kaheksasada grammi leiba mehe peale. Saate viiskümmend krooni nina peale. Kui palju te kahe peale (kokku) teenite? Kaks väikest tuba suure pere peale on vähe. See toidukraam on meile kamba peale. Koristajaid on terve maja peale ainult üks. Saime magada ainult neli-viis tundi ööpäeva peale. Kui suur on autol kütusekulu 100 km peale? *Ainult mõne mõõdu kalu said mehed kogu laeva peale. A. Kalmus. || kasut. viitamaks rühmale, hulgale, kes midagi koos, ühiselt teeb. Hulga peale saaksime selle raha kokku. Tellisime ajalehe kahe peale. Purjekas oli ehitatud mitme mehe peale. Jõime kahe peale ära pudeli veini. *.. Tõnis ei taha laeva üksi teha, vaid kamba peale.. A. Hint.
6. kasut. viitamaks objektile, kuhu on suunatud mingi tegevus v. mõju. Nad vist peavad jahti selle põgenenud vangi peale. Me ei saa otsimise peale rohkem aega raisata. Ta mõtleb oma poja, kodukoha, tuleviku peale. Ära karju mu peale! Ta käib kaaslaste peale ülemusele kaebamas. See ei ole õige, ta valetas minu peale. Ella räägib sinu peale igasuguseid jutte. Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata kümne päeva jooksul. Kõva südamega inimene, ei tema halasta, heida armu kellegi peale. Sinu peale ma lootsin kõige enam. Mihkel oli Tõnu peale kade, maruvihane, tige. Miks sa minu peale pahaseks said? Ta on uhke oma laste, saavutuste, rikkuse peale. Ta ei vaata sinu peale mitte hea pilguga. Koerad haukusid võõra peale. See mürin, lärm käib juba närvide peale. Suur lugemine, nõrk valgus mõjus silmade peale. Selle mehe peale ei hakka tuli ega vesi 'ei mõju miski'. See lehk hakkab juba südame peale käima. *Jutt tahtis vägisi poliitika peale kiskuda.. A. Kitzberg. *.. rikka peale ei hakanud ei kirik ega kohus. A. Hint. || kallale. Kui sa veel meie õue tuled, ma ässitan Muri su peale. *.. nad peitsid endid metsas põõsaste varju ja koobastesse ning langesid salaja meie peale. A. Saal.
7. millegi suhtes eriliselt oskuslik, valmis, hakkamas. Ta on iga töö peale meister, mees. Õmblemise peale on tal lahtised, osavad käed. Teisi tüssata – selle peale on ta mees! Poisil on muusika, keelte peale andi. Matemaatika peale ei ole tal pead. Tempude, koerustükkide peale oled sa valmis! Ta on viina, naiste peale maias.
8. suunas, poole. Üks tee läheb Valga, teine Pärnu peale. Liiguti läbi metsade otsejoones Vändra peale. Siit viib metsasiht Kikepera peale. Laev võttis kursi Aegna peale. Läksin traktorimürina, pillihäälte peale. Ööliblikad lendavad valguse peale. Ta viskas palli korvi peale, kuid ei tabanud.
9. kasut. viitamaks sellele, mille järel v. millega ühenduses midagi (vahetult) toimub. Raske töö peale kuluks väike puhkus, kehakinnitus ära. Ärkas paaritunnise magamise peale. Hoop käis hoobi peale. Peremehelt tuli üks käsk teise peale. Kiskus kogu aeg suitsu, pabeross paberossi peale. Pole hea suitsetada tühja kõhu peale. Pill tuleb pika ilu peale. *Viimaks pika ootamise peale tuli hommik.. A. Kalmus.
10. kasut. viitamaks teat. ajale, millele miski jääb, jäetakse v. mille jooksul midagi toimub v. muutub. Ära jäta kõiki toimetusi õhtu peale. Sõit jääb paraku öö peale. Teeme kiiremini, muidu jääme liiga hilja peale. Hakka varem tulema, ära jää pimeda peale. Väitekirja kaitsmine lükkus sügise peale. Uue hoone ehitamine jäi tuleviku peale. Ole mureta, küll ta aja peale unustab. Öö peale läks külm käredamaks. Küll päeva peale ilm paraneb. *.. laulatus oli suvistepühade peale määratud. O. Kruus.
11. kasut. viitamaks mingile asjaolule v. väitele, mille kinnituseks midagi tehakse v. ollakse valmis tegema. Kaubatehingu peale tehti väikesed liigud. Küll poiss hakkama saab, minu käsi selle peale! *Niisugusest tüdrukust – selle peale võib kas või vanduda – saab tubli perenaine.. E. Vilde.
12. kasut. viitamaks sellele, mille alusel, millele tuginedes midagi tehakse. Tulin siia meie kokkuleppe peale. Kogu äriajamine toimus ausõna peale. Merele mindi hea õnne, hea usu, ehku peale. Mõnigi mees tuli kohale vana usu peale, et küll abistajale midagi ikka antakse. *Hiilgav meil väljamaal muidugi ei saa olema. Me läheme algul lihtsalt Teresa kasina kaasavara peale... J. Kross. || viitab tingimus(t)ele, mille põhjal midagi toimub v. tehakse. Raha peale kaarte mängima. Vedasime kihla kümne krooni peale. Võttis mitu hektarit maad pooletera peale. Kaupmees andis kaupa ka võla, raamatu peale. Pani raha panka intressi peale. Mul ei ole aega, mul on kella peale minek. *Tean, et oled talu peale mõne aasta kestes hulga võlgu teinud.. A. Taar.
13. kasut. viitamaks sellele, millele v. kellele midagi kulub v. kulutatakse. Toiduained on kallid, nende peale kulub palju raha. Laste peale kulus kuus mitusada krooni. Raiskad liiga palju õlle, lõbustuste, loteriide peale. Kampsuni peale kulus palju lõnga. Seda laadi töö peale kulub umbes kolm päeva. Selle käigu peale üle poole tunni kulutada ei saa. Ma panen sulle toitu tee peale kaasa. *Juhan kulutas kogu oma jõu töö peale. H. Sergo.
14. kasut. viitamaks mingile määrale, hulgale. Jõi oma pitsi, klaasi poole peale. Sõidupileti hind tõusis kahe krooni peale. Tegi sulasekauba suve, ühe aasta peale. *.. lõi välk põlisesse tamme, mille vanust arvati vähemalt paarisaja aasta peale.. O. Samma (tlk).
15. kasut. viitamaks sellele, kellele on miski ülesandeks, kohustuseks, taluda vms. Mina seda ülesannet küll enda peale ei võta. Selle töö lõpetamine jääb sinu peale. Käskjala kohustused pandi Riina peale. *Aga ta vaene süda tunneb siiski nii elavat tänutunnet isiku vastu, kes enda peale tema pärast nii raske nuhtluse on tõmmanud.. E. Vilde.
16. kasut. viitamaks mingile seisukohale, arvamusele, mõttele, mis kellelgi on millegi suhtes. Kuidas sa üldse seesuguse mõtte peale tulid? Ta lihtsalt ei tulnud selle peale, et neid kahtlustada. Ma vilistan seesuguse lori peale! Miks pole juba keegi varem selle peale tulnud! *Hindrik ise muidugi niisuguse asja peale ei tulnud. O. Kruus.
17. kasut. viitamaks sellele, kellele v. millele juhuslikult, poolkogemata satutakse. Metsavaht sattus metsavaraste peale. Sattusin raamatukogus huvitava ajakirja, teose peale. Ega alati vajaliku kauba peale ei juhtu. *Oravaga ajasin juttu, väikese väleda rästiku peale juhtusin. A. Kitzberg.
18. kasut. viitamaks sellele, millele minnakse üle v. on üle mindud. Oli vanasti piibumees, kuid on nüüd paberosside peale üle läinud. Kõik masinad on elektri peale viidud. Läks poole jutu pealt inglise keele peale üle.
19. kasut. viitamaks hindele v. hinnetele, mida keegi saab. Õpib, sooritas eksamid viite peale. *Praegu huvitas mind väga, kuidas võis Ingel vene keel viie pealt kahe peale kukkuda. H. Pukk.
20. (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Kellegi hammas ei hakka tema peale. Kellegi peale hammast ihuma. Hinge peale käima, jääma. Ilma peale jääma. Kaela peale käima, tulema. Kanna peale astuma, käima. Keele peale tulema, kerkima. Kere, kitli, naha peale andma, saama. Kindla peale. Kobina peale. Kedagi kuu peale saatma. Ei tõsta, liiguta kõrt kõrre peale. Käima peale saama. Oma käe peale hakkama. Liimi peale minema. Kedagi liistu peale tõmbama. Mett moka peale määrima. Naha peale andma, saama. Ei saa nahka silma peale. Nina peale andma, saama. Nina peale kirjutama, viskama. Kellegagi nugade peale minema. Kellelegi näppude peale vaatama. Oraste peale. Ei saa kuidagi otsa peale. Pole pea peale kukkunud. Midagi pea peale pöörama, keerama. Pinna peale käima, andma, tegema. Ühe pulga peale panema. Õige soone peale sattuma. Pole suu peale kukkunud. Kellelegi midagi südame peale panema. Tasku peale käima. Tuhka (oma) pea peale raputama. Tuliseid süsi pea peale koguma. Tupe peale andma, saama. Kellelegi varba peale astuma. Vee ja leiva peale.
21. [elat] millestki alates. a. (ajaliselt). Hommikust, lõunast, eilsest peale on sadanud. Nii on see olnud esmaspäevast, kevadest, septembri keskpaigast peale. Tänasest (päevast) peale. Lapsepõlvest, noorest east, lapsest, poisikesest peale. Sündimisest peale on teda hellitatud. Oleme koolivennad esimesest klassist peale. 16. sajandist, 19. sajandi 50-ndaist aastaist peale. Need kivid on siin iidsetest aegadest peale. Sellest ajast peale. Nüüdsest peale hakkame teistmoodi elama. Oleme sõbrad esimesest kohtumisest peale. Nad pole algusest peale omavahel sobinud. *Vanamooriks ta sind laulatusest peale kutsus, kutsub kuni surmani. K. Saaber. b. (harvemini muudel juhtudel). Esimene katse ebaõnnestus, tuleb uuesti otsast peale alata. Õpetust alustati päris a-st ja b-st peale. *Ja mitte Arno üksi, kõik isast ja emast peale silmitsesid viiulit suure uudishimuga. O. Luts.
II. ‹prep›
1. [gen] välja arvatud. Peale vanaema polnud kedagi kodus. Kõik peale Peetri olid kohal. Peale minu ei tea seda veel keegi. Peale leiva polnud neil midagi süüa. Midagi polnud kuulda peale tuule ulgumise. Ei saanud kedagi ega midagi usaldada peale oma vaistu. *Ja nii naeris ja laitis ta iga ametit peale põllumeheameti. K. Ristikivi.
2. [gen] kellelegi v. millelegi lisaks. Peale minu oli toas veel kaks inimest. Peale sinu pean ma ka ema eest hoolitsema. Peale rätsepatöö pidas ta ka kingsepaametit. Peale raamatute hävis tules ka väärtuslikke käsikirju. Ta kogus ise rahvaluulet, peale selle innustas selleks teisi. Peale kutsehariduse annab kool ka üldise keskhariduse. Ma pean artikli käsikirja lõpetama, muud tegemist veel peale selle.
3. [gen] van üle, rohkem kui. Ta on peale kaheksakümne aasta vana. Talul oli peale viiekümne vakamaa põldu. *Meid on peale neljasaja hinge teises klassis. E. Vilde.
4. [part] pärast (ajaliselt). Peale lõunat, hommikusööki. Kaks nädalat peale jaanipäeva, jõulu, pühi. Mõni aasta peale sõda. Aastal 580 peale Kristust, meie ajaarvamist. Läks peale tööd, koolipäeva kohe koju. Peale koosolekut vesteldi kuluaarides. Peale pikki vaidlusi jõuti kokkuleppele. Peale vihma lõi kõik roheliseks. Jõudsime kohale peale teisi. Autot saab näha iga päev peale kella 18. Varsti peale seda vanaema haigestus. *Poiss püüab tekile pikali heita ja peale paari katset see õnnestub. J. Smuul. | [gen] van. *Noomitakse. Peale tundide jäetakse istuma. K. A. Hindrey.
III. ‹adv›
1. pealepoole, kõrgemale; pealispinnale, katma, katteks; ant. alla. Kartulihunnikule kuhjati katteks mulda peale. Kesale veeti sõnnikut peale. Pani pudelile korgi, lambile klaasi peale. Karbile käib ka kaas peale. Keeras kruvile mutri peale. Autojuht surus pidurid peale. Tegi ojale purdegi peale. Määrisin leivale paksult võid peale. Pane haavale joodi peale. Puhus haiget saanud kohale peale. Kitlile tuleb taskud peale ajada. Siin on klaasikilde maas, vaata et sa peale ei astu! Piimale kerkib koor peale. Majale tuleb uus vooder peale panna. Hakkasime autole koormat, kotte peale laadima. Laotas lapsele paksu teki peale. Pani pintsakule veel mantli peale. Kirjuta oma vihikule nimi peale. Kirjale löödi tempel peale. Aidale lüüakse parajasti katust peale. Talveks ehk saame uuele majale sarikad peale. Ta läks vankri juurde ja kobis peale. Üks juhuslik auto võttis mind tee äärest peale. Istu peale, sõidame linna. Selles peatuses ei tulnud kedagi peale. Buss tuli, jõudsin veel peale. *Künna see maatükk ... pealegi üles ... ja tee midagi peale... V. Uibopuu. || kahjustades kellelegi v. millelegi otsa. See kruusaaugu sein võib sulle peale vajuda. *Ja vaata sa ühtelugu selja taha, et mõni hobusemees sulle peale ei aja. O. Luts. || võitjaks, valitsema. Vallutajad jäid selles võitluses peale. Poiste omavahelises jõukatsumises jäi Oskar enamasti peale. Esimese mängu võitsime, teises jäid peale Läti võrkpallurid. Vaidluses jäi meistri sõna, arvamus peale.
2. kinnitab, fikseerib mingi füsioloogilise protsessi, psüühilise seisundi jms. tekkimist. Mul tuli kole hirm peale. Nii jube, et ajab hirmu, judinad peale. Uni tükkis, kippus kangesti peale. Nii mõnus tukastus tuli peale. Köhahoog, aevastus, iiveldus tuli peale. Poisil tulnud pissihäda peale. Haigel käivad krambid peale. Imelik nõrkus tuli äkki peale. Naer, nutt tükkis vägisi peale. Mul tuli seda nähes ahastus peale. Kogu miljöö ajas talle tülgastuse peale. Tusk, norutunne, kahetsus tuli peale. Meestel kippusid laulutuurid peale. Mis sul ometi meeles oli, nagu hullustus oleks peale tulnud. Lähen jälle edasi, kui tahtmine peale tuleb. Ma ei oska midagi öelda, mul ei tule vaim peale.
3. osutab kallaletungi, rünnaku, surve, ahistamise suunatust kellelegi v. millelegi. Vaenlane tungis, pressis suurte jõududega peale. Eestlased langesid ristirüütlitele kahelt poolt metsast peale. Peale, mehed, vaenlane taganeb! Andrus oli kange kaklema, tuli otse rinnutsi peale. Ma assetan, ässitan sulle koera peale! Oli suur trügimine, kõik pressisid eesminejatele peale. Taludele käidi suurte normidega peale. Siin tungib meri maismaale, teisal jälle maa merele peale. Lained käisid laevale kõvasti peale. Tuiskliiv, võsa surub põldudele peale. Mured, rasked mõtted, mälestused rõhusid peale. | (pallimängudes). Viskas küll peale, kuid pall ei läinud korvi. Lõi küljelt väravale peale. || (ägeda, järsu, käsutava ütlemise kohta). Peremees käratas karjapoisile kurjalt peale. Ärgu tulgu ikka mulle iga asja pärast peale hüppama! Poisile peab peale põrutama, muidu läheb ülekäte. Kus karjus peale, et mis sa mees õige endast mõtled! „Kas sa jääd juba vait!” käratas ta koerale peale.
4. osutab kellelegi v. millelegi suunduvale mõjuavaldusele. Talle ei meeldinud tüdrukud, kes (end) peale pressivad. Ära topi end peale, kui sinust ei hoolita! Nii tugev puit, et isegi kirves ei hakka peale. Hambad ei hakka kivikõvaks kuivanud leivale peale. Sügisene päike ei hakka enam peale. Siin võib tuul lapsele peale käia. Mul pole aega, tööd pressivad peale. Sügiskülmad pressivad juba peale. || osutab ühtlasi tegevuse intensiivsusele. Isa murdis ägedalt tööle peale. Poisid, pressige peale, õhtuks peame heinad rõuku saama! Aga nüüd kiiremini, paneme jalgadele pressi peale! *..rõhun vaikides labidale peale ega mõtlegi õieti midagi. R. Kaugver.
5. kellelegi midagi kohustusena kanda, taluda; kellegi suhtes kehtivaks, maksvaks. Riik pani elanikkonnale mitmesugused maksud peale. Sõja ajal pandi taludele suured normikohustused peale. Ristiusk suruti meie esivanematele relva jõul peale. Sageli surusid vallutajad alistatud rahvastele peale oma kultuuri ja tavad. Abielu paneb peale kohustusi. Selle risti, koorma on sulle jumal peale pannud. Püüdis oma vaateid, seisukohti, tahet teistele peale suruda. *Väevõimuga ei saa kellelegi sõprust ja armastust peale sundida.. L. Metsar (tlk).
6. osutab mingi aja, sündmuse, olukorra saabumisele, mille tõttu hrl. midagi katkeb v. jääb tegemata. Külmad tulid peale ja põllud jäidki kündmata. Võistlused jäid pidamata, kevad tuli enne peale. Lähme koju: õhtu, öö tuleb peale. Pime, pimedus oli peale tulemas. Peale tulnud sõda tõmbas kõikidele plaanidele kriipsu peale. Ehitus jäi pooleli, sest muud tööd ja ülesanded tulid peale. Pole enam jõudu: vanadus tükib peale. *.. tea, mis selle lehega teha, töö surub peale ja lugeda aega pole. E. Maasik.
7. osutab olukorrale, kus kedagi v. midagi märgatakse ootamatult, juhuslikult, hrl. asjaomasele soovimatult. Sattus, trehvas varastele peale. Õpetaja juhtus peale, kui poisid suitsu tõmbasid. Jahimehed sattusid padrikus karukoopale peale. *Lõbu ma ei tundnud, küll pani mind kannatama salahirm, et keegi ehk tuleb peale. P. Krusten.
8. lisaks, juurde; rohkem. Korterivahetusel tuli tal mõni tuhat peale maksta. Kaupmees andnud peoga kompvekke peale, kui midagi ostsid. Sellist filmi ei vaataks ma ka siis, kui peale makstaks. Metsa ei tohtinud rohkem raiuda, kui peale kasvab. Uus kunstnike põlvkond on peale kasvamas. *.. siis viimaks jäi uskuma, et paarikümne aasta paiku see aeg peaks kõikuma – olgu ivake alla või pisut peale... M. Raud.
9. toidule, joogile (nagu hõlbustava) lisana otsa. Mehed sõid ja rüüpasid piima peale. Kuivale toidule joodi kalja peale. Joodi õlut ja hammustati juustu peale. Tühjendati pitsid ja hammustati hapukurki, heeringat peale. Samagonn on vastik, peab olema midagi peale haugata. *.. vanamees pistis õhtul kausitäie ahjus hautatud hapukapsaid kinni ja helpis rosinatega leivasuppi peale. O. Tooming.
10. osutab kusagil ringiliikumise lõpetatusele v. kogu ala läbikäimisele. Tegime kogu saarele, vahtkonnale ringi peale. Selle ajaga jõudsime külale mitu tiiru peale teha. *Mina lasin ringi kolhoosile peale, sest agronoomil on korralik mootorratas.. E. Maasik.
11. esineb millegi algusmomenti rõhutavana. Siit see asi siis peale algas. Aeg on käes, kus koolid peale algavad. Film oli juba peale alanud. Mina ei ole süüdi, tema hakkas peale. Hommikut ei tahaks kohe tüliga peale hakata. *„Nii. Hakkame siis peale,” pomises doktor Kubelik.. A. Jakobson.
12. pealegi. a. (nõustudes). Noh, olgu siis peale nii. Jäägu peale koju, kui ta nii väga tahab. Eks sa siis mine peale! Minge aga peale, ärge mind ootama jääge! Las olla peale, mis sest enam rääkida. Las võtab peale, siin on küllalt. *.. pomises korra: „Naerge peale, mis narridel muud ametit on,” ja hakkas Kiirt otsima. O. Luts. b. kõnek muudkui, alalõpmata. Ajas aga peale oma joru. Tiirutab peale ringi, ära ka ei lähe. Rüga aga peale päevast päeva. *Ja teie logelete peale, ei ametit ees ega taga.. A. Kitzberg.
13. ‹tähenduslikult lahutamatut tervikut moodustava ühendverbi osana› näit. peale ajama, peale hakkama (osas ühendites), peale käima, peale passima
Omaette tähendusega liitsõnad: koha|peale, mis|peale, pika|peale, sealt|peale, see|peale, sest|peale, siit|peale, tihtipeale

pinge|taluvus
võime pinget (hrl. 3. täh.) taluda. Juhilt nõutakse otsustavust ja pingetaluvust.

põrguvalu|laul
vaimulik laul põrgus taluda tulevatest kannatustest ja piinadest. Põrguvalulaulud lauluraamatute 19. sajandi väljaannetest.

raskus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. (< as raske). a. Diivan vajus meie raskuse all lohku. Jää murdus kõndijate raskuse all. Mees oli kandami raskusest kühmas. Seljakoti raskus vajutas õlgadele. Puuoksad on lume raskuse all lookas. Kõrvalistuja vajus talle kogu raskusega peale. b. Raskus jalgades, kätes. Tundis kogu kehas tinast raskust. Mind rõhus nagu mingi raskus. c. Kehalise töö, maatöö raskus. Sulasepõlve raskus. Teekonna raskus. Raja raskusele vaatamata läbisid kõik suusatajad distantsi. Olukorra raskus tegi mehed nõutuks. Matemaatikaeksami raskus ajas hirmu peale. Teksti raskuse tõttu edenes tõlkimine aeglaselt. d. Kaotusvalu, lahkumineku masendav raskus. Mõtete, hingepiinade, süütunde raskus. e. Karistus sõltub kuritöö raskusest. f. Haiguse, vigastuste raskus. g. Väljendusviisi kohmakas raskus. h. Tumedate värvitoonide raskus mõjub rusuvalt.
▷ Liitsõnad: tinaraskus.
2. kaal (2. täh.), mass. Raskuselt erinevad kehad. Pakid raskusega 10 kilogrammi ja rohkem. *.. kaalus lõhe ära. Selle raskuseks osutus viis kilo sada grammi. H. Lepik (tlk).
▷ Liitsõnad: keharaskus.
3. ese, mis mõjub oma massiga (näit. rõhub peale, vajutab alla jms.). Õngel on küljes tinast raskus. Kangi abil saab suuri raskusi tõsta. Kortsunud paberid siluti sirgeks ning pandi raskuse alla. Suurte raskuste tõstmise tagajärjeks võib olla song või seljalihaste venitus. Treeningul tuli tõsta pomme ja muid raskusi. *.. köitsime [surnukeha] valge laua külge, millele kinnitasime raskuseks raua- ja ketitükke, et ta kohe vajuks alla sügavasse märga hauda .. J. Parijõgi.
▷ Liitsõnad: alg|raskus, lisa|raskus, rekordraskus.
4. ‹hrl. pl.› asjaolu v. olukord, mida on raske taluda; keeruline, komplitseeritud v. muret, vaeva valmistav olukord. Tal on majanduslikke, rahalisi raskusi. Projekti elluviimine oli seotud raskustega. Laste koolitamine valmistas vanematele suuri raskusi. Rindeelu, ikaldusaasta, kohapidamise raskused. Raskused põllumajanduses, ärielus. Poisil oli koolis raskusi matemaatikaga. Sul võib oma naabritega raskusi tulla. Kaupmees, firma sattus kriisiajal raskustesse. Must sattus juba partii avangus raskustesse. Äri siples raskustes, pääses raskustest. See ülesanne ei tee, valmista mulle mingeid raskusi. Mikk ületas kõik raskused, sai ajutistest raskustest üle. Kehvas kodus tuli kogu aeg raskustega võidelda. Meeskonnal ei olnud vastase alistamisega raskusi. Elu on toonud neile ainult muresid ja raskusi. Pealehakkaja mehena ta raskusi ei kartnud. Kõigist raskustest hoolimata jõudsime eesmärgile. Sul seisavad ees veel mõnesugused raskused. Saksa keele rääkimine läheb tal raskusteta. Järsku tekkis ootamatu raskus: kust leida sobiv ekskursioonijuht.
▷ Liitsõnad: elu|raskus, finants|raskus, kasvu|raskus, kohanemis|raskus, majandus|raskus, majutamis|raskus, olme|raskus, reisi|raskus, sõja|raskus, transpordi|raskus, turustamis|raskus, töö|raskus, valiku|raskus, varustamis|raskus, õppimisraskus(ed); pea|raskus, pisi|raskus, põhiraskus.

ropp ‹ropu 21 komp ropem e. ropum› ‹adj›

1. (eriti valitseva seksuaalmoraali seisukohast:) sündsustunnet jämedalt riivav, rõve, riivatu, nilbe (2. täh.); häbitu, liiderlik. Ropp sõim, anekdoot, salm. Ropud pildid, mängukaardid. Vannub, sõimab roppude sõnadega. Ligitikkuja ettepanek oli neiu meelest liiga ropp. Hirmus ropu suuga, jutuga mees. Tal on ropp suu(värk), kõnepruuk, jutt. Viinastununa muutus ta ropuks. Filmis oli üks stseen ropem kui teine. Midagi nii roppu polnud ta enne kuulnud. Silmades ropp himu. Tänavatüdruk võttis ropu asendi. Läks linna ropu elu peale. Poiss arvas, et mida ropum, seda mehem.
2. (väga) räpane, ropane; puhtust mittepidav. Selliste roppude kätega ei tulda sööma. Põrand on õige ropp. Lapsed olid seal pesemata ja ropud. Lehm on teab kus püherdanud ja oma küljed ropuks teinud. Sõnnikuvedu oli üks raskemaid ja ropemaid töid. Siga pole üldsegi kõige ropem loom. || ‹substantiivselt›. *Ropp põlgab puhast, lühike pikka, õnnetu õnnelikku, loll tarka. M. Unt.
3. kõnek (väljendab intensiivsust). a. väga vastumeelne; raske taluda. Nii ropu ilmaga ei aeta koeragi välja. Mädamunade ropp hais. Varastamine on ropp tegu. Pole ropemat parasiiti kui lutikas. b. ebatavaliselt, erakordselt suur, tugev vms. Sadas roppu vihma. Nende teele sattus ropp rägastik. Poiss sai sõjaväes roppu mahvi. Särk oli ropp must. Hangeldaja tahab lõigata roppu kasu. Raiskab oma harrastusele roppu raha. Sõjas vedas tal ropul kombel, roppu moodi 'väga'. Kalu on siin jões roppu moodi 'väga palju'.

ränk1 ‹ränga 22› ‹adj›

1. (kehalise töö, tegevuse kohta:) äärmiselt raske, suurt pingutust nõudev, kurnav. Ränk töö paemurrus, kaevanduses. Ränga maatöö jaoks oled sa liiga nõrk. Talukoht nõuab ränka tööd. Ärge endale ränga tööga liiga tehke! Ta abistas mind kõige rängematel töödel. Rängast rassimisest väsinud mehed. See raha on ränga tööga teenitud. *Kuid kas selles seisabki mehisus, kui lõhutakse aina ränka tööd? P. Vallak. || (teel liikumise kohta). Komberdasime mööda ränka mägirada. Trepp on nii ränk, et paneb hingeldama. Vastutuult oli üsna ränk astuda.
2. (olude, olukorra kohta:) palju kannatusi, vaeva v. raskusi põhjustav, kannatuste v. vaevaga iseloomustuv; väga raske (taluda). Rängad ajad, sõja-aastad. On elatud ränka elu. Vangipõli oli ränk. Teda on tabanud ränk saatus. Minevik tundub praegu ränga unenäona. Kasvas kõige rängemates tingimustes. Tänane päev on olnud ränk ja tappev. Seljataga on rängad lahingud. Ränk ja armutu võitlus, heitlus, taplus. Vangide ränk piinamine. Ränk teoorjus. Aafrika kliima on eurooplasele ränk. Lumerohke talv oli metsloomadele ränk. Veetsin haigevoodi ääres ränga öö. Tema mõtlematul tegutsemisel olid rängad tagajärjed. Asjaolud olid meie jaoks liiga rängad. Rängimad katsumused. Sõnatut hukkamõistu on teinekord rängem kanda, taluda kui kõige süüdistavamaid sõnu. Külla toodi ränk sõnum lahingu kaotamisest. Kohe tuli veel rängem uudis, selline, mis päris tummaks lõi. *Paljukesed meist siis ookeanil on olnud, et kõiki ränki asju sealsete tormidega võrdleme. F. Tuglas. *Sa ehk ei tunne ränki tunde, mil inimene vihkab ennast.. L. Hainsalu. || (haiguse, kehavigastuse vms. kohta:) väga raskelt v. suurte vaevustega kulgev, eriti tõsine, (elu)ohtlik. Ränk haigus, tervisehäire. Mees põdes ränka tõbe. Liiklusõnnetuses kannatanu vigastused on rängad. Peapõrutusel olid rängad tagajärjed. Haige piinleb ränkades valudes. Kannatab ränkade peavalude käes.
3. kaalult äärmiselt raske (ja kogult suur v. massiivne). Hobune veab ränka koormat. Ränk kandam, last. Poeriiulid painduvad ränkade kaubakoormate all. Olen rängematki taaka tassinud. Rängad kivimürakad. *Suur ränk sahk jooksis rahulikult oma laia aluse peal tüma maa sees. J. Mändmets. *Söögitoas on ränk tammepuust puhvet, toolid ja lauad.. Madde Kalda. | piltl. Riigivõlgade ränk koorem lasus rahva õlgadel. Ränk kivi langes korraga südamelt. || (kehaehituse, kehaosade kohta:) vägev, võimas. *Vanamees pigistas oma ränkade kämmaldega toolikorju, mille taga ta seisis.. J. Kross. *Läks [lehm] ragisevatel kontidel ränka keret ja rasket piimalännikut kandes kodu poole. H. Jõgisalu. || (sellise olendi astumise kohta). Mees astus rängal sammul ukse poole.
4. (hulga, määra, koguse kohta:) väga suur. Ränka vaeva nägema. Kraavikaevamine on ränka ihurammu nõudev töö. Treeningutel said poisid ränka mahvi. Küll väänati rängad normid kaela! Maal on praegu ränka moodi 'väga palju' tööd, tegemist. *.. meil oli jälle üks neist ränkadest õhtusöökidest 10–13 käiguga ja tervituskõnedega .. A. Eskola. || kohutav, tohutu. Olen teinud ränga vea. Süüdistus on alusetu, tegu on ränga eksitusega. Sellest võib tulla veel ränka pahandust. Milline ränk, andestamatu patt! Ränk ülekohus. Narkootikumide kasutamine viib tihtipeale ränkadele kuritegudele. Ristmikul oli ränk liiklusõnnetus. Ema surm oli lastele rängaks hoobiks, löögiks. Lüüasaamine, kaotus oli ränk. Sõda nõudis ränki ohvreid. Rängad katsumused läbi teinud rahvas. Talupoegi karistati ränga peksuga. || kõnek (rahaasjades:) väga rohke, raske. Advokaadid teenivad tänapäeval ränka raha. Poeg ajab merel, laeva peal ränka raha kokku. Valimiskampaania läks maksma ränki summasid. Olen raamatute peale ränka raha raisanud. Uue elu alustamine nõuab ränka raha, mida kuskilt võtta pole. Tal on rängad rahad taskus, ränk võlg kaelas. Selle maja eest on küll ränka hinda makstud. Tuli maksta ränka trahvi.
5. (intensiivsust väljendades:) ülitugev, ülikange, kõva. a. (ilmastikuga ühenduses). Ränk pakane. Laev sattus ränga tormi kätte. Rängale sajule ei paistagi lõppu tulevat. Väljas möllab ränk lumetuisk. Öösel tuli ränk pikne. Merel oli ränk udu. *Pärast rängemat vihma patsatas alla vaid sõredaid piisku. E. Kuus. b. (meeleolu, tunnete kohta). Teda on haaranud ränk masendus, ahastus, meeleheide, ükskõiksus. Ränk mure, hingepiin. Kõige rängem pettumus ootas alles ees. Rängad kahtlused, kõhklused. Tundsin äkki ränka väsimust. Mees hakkas rängast ärritusest hingeldama. *Ja vaata ette, Gösta, sest sinu vastu kannab ta ränka viha.. M. Pedajas (tlk). c. (hrl. väga väsinud v. kurnatud inimese une kohta:) väga sügav, raske. Pärast söömist vajusid mehed ränka unne. Magas ränka und hilise hommikuni. *Ja tema uni oli nõnda ränk, et ta ei kuulnudki, kui tareväravad lükati jälle valla ja peremees tuli tööd jätkama.. M. Raud. d. jõuline, vägev. Vastu ust hakkas langema ränki lööke. Poiss sai ränga hoobi vastu otsmikku. e. (mingi tegevuse kohta). Oli pulmas alles ränk söömine! Mehel oli ränk joomahoog. Ränk higistamine. *Rängast halva tubaka suitsetamisest ta rinnad körisesid ja ragisesid.. P. Vallak. f. (inimese kohta:) kange, kõva midagi tegema. Uus asunik on tõepoolest ränk töömees! *Nii ränk naljavend küll keegi ei ole, et ta suisa nalja pärast istuma läheb. A. Valton.
6. karm, vali, raske. Kohtuotsus oli ootamatult ränk. Kuriteole järgnes ränk karistus. Nii ränga süüdistuse, etteheite peale puhkes laps nutma. || (sõnade, väljenduste kohta:) väga vihane v. solvav. Ränk solvang. Ütles teisele midagi ränka. Ränk sõim, vandumine. Mina ei nimetaks seda poissi nii ränkade nimedega. Sõimas teist kõige rängemate sõnadega. *Vahel pillab mees ränga vande ja vahel lajatab kibedat tõtt.. I. Sikemäe.
7. palju vaeva, oskusi nõudev, suure vaevaga saavutatav v. sooritatav; väga keeruline. Ränk amet, elukutse. Ränk ja raske ettevõtmine. Noor näitleja sai ränga rolli. Õppimine oli tema jaoks ränk töö. See raamat on ränga mõttetöö vili. *Kaheteistkümnendas voorus alistas Keres rängas partiis (pärast ebakorrektset vankriohvrit) Steineri.. V. Heuer.
8. sünge, masendust äratav; sügavtõsine. Igasugused mõtted keerlesid peas, üks rängem kui teine. *Ja siis ta mängis. Midagi pidulikku ja ränka, mille kohta mina ei mõistnud suuremat arvata. J. Kross. *Kas peab siis just Noorsooteatris olema selline ränk ja rahutu, pigem sünge kui helge „Hamlet”? L. Tormis.

sallivus ‹-e 5› ‹s›
salliv olek, salliv suhtumine; inimese v. ühiskonna võimelisus taluda ja tunnustada harjumuspärasest erinevaid arvamusi, uskumusi, hoiakuid jms., tolerantsus. Rahvuslik, usuline sallivus. Sallivus võõramaalaste, immigrantide, teiseusuliste suhtes. Sallivus teistsuguste kommete suhtes. Raske on saavutada täielikku sallivust. Nende vahel näis valitsevat vastastikune sallivus. Vajame rohkem sallivust ja leplikku meelt. *Aga temast tuli ka tema alluvatele niisugune ülemus, keda täies sallivuses Papaks kutsuma hakati. J. Kross.
▷ Liitsõnad: ususallivus.

selg ‹selja 22› ‹s›

1. inimese keha tagaosa õlgadest tuharateni. Kitsas, lai selg. Selg on sirge, nõgus. Selja lihased. Käib, selg küürus, kühmus, vimmas. Selg jäi haigeks, kangeks. Selg valutab, tulitab, sügeleb. Pingutus võttis selja higiseks. Higi nõrgub mööda selga alla. Nii jahe, et kananahk tuleb selga. Peseme saunas üksteise selga. Rahmeldamisest kasvab küür, kühm selga. Tõmbas hirmu pärast küüru selga. Päev läbi küüruta selga 'ole küürakil'. Tahaks vahepeal selga sirgu ajada, selga sirutada '(ka:) puhata'. Seisab seljaga minu poole. Eda vihastas ja keeras mehele selja. Teeline pööras selja vastu tuult. Taganes uksest, selg ees. Mängijad seisavad ringis, seljad vastamisi, selg selja vastas. Vaid ema kaitsva selja taga tundis hirmunud laps end kindlalt. Politseinik väänas, murdis vastuhakkajal käed selja taha. Ei saa pildistada, päike paistab selja tagant. Luurajad pääsesid vaenlase selja taha. Selja tagant ründama, kallale tungima. Vaatas aeg-ajalt selja taha. Haigus hoidis mind nädal aega selja peal 'voodis'. Vastu selga, üle selja andma, lööma. Isa tõmbab poisile vitsaga üle selja. Teomehele laoti kakskümmend hoopi seljale. Orja seljal plaksus piits. Kõnnib, käed seljal, selja peal. Pani käed seljale (kokku) ning jalutas edasi. Patsutab poissi sõbralikult seljale. Poisid proovisid, kumb paneb kumma selja peale 'võidab (maadluses)'. Sai kuuli, noa selga. Tunnen, kuidas mu selga puurivad uudishimulikud pilgud. Valu lõi selga. Seljas pistab. Sõduril oli seljas haav. Ta on seljast ära 'tal on selg haige'. Viskab, võtab seljakoti, pambu selga. Kandis suurt kotti seljas. Võta kandam seljast maha! Lapsed ajavad pea selga ja vaatavad õhupalli. Tüdruk lõi, viskas, heitis pea uhkelt selga. Vahib pilvi, pea seljas. Nii tähtsust täis ja pea seljas, et ei tee enam tundmagi. Tuli, rusikas seljas 'püsti', mulle kallale. Kakleja lendas üle selja 'uperkuuti'. Võtab selja külmaks, külmavärinad käivad üle selja. Hirmujudin jooksis mööda selga (alla). Kõhe oli: sipelgad 'judinad' jooksid üle selja. Kelle selg sügeleb, küll see sauna kütab. Küüru teise seljas näeb igamees. *Meie oleme eidega olnud alati nagu särk ja selg, ei ole kahtepoole vedamist. A. Mälk. || (kogu inimese kohta). Nägi kolme selga pimedusse kaduvat. || (piltlikes väljendites). Selga sugema, kuumaks, soojaks kütma 'peksma, nüpeldama, keretäit andma'. Kas sul selg sügeleb 'tahad peksa saada', et tuled tüli norima? Nahk suitseb, tolmab seljas (pingelise tegevuse, kõva pingutuse kohta). Selja taha on jäänud '(ajaliselt) möödas' väsitav päev. Tal on selja taga pikk elutee. Andekuse ja töökuse poolest jättis Ann eakaaslased kaugele selja taha 'ületas neid'. Oma arvamuse väljaütlemise asemel puges autoriteetide selja taha. Hennu selja taga seisavad 'teda toetavad' äriringkonnad. Naise ärasõit oli mehele hoobiks selja tagant. Andres ei tõmba küüru selga, ei kõverda selga 'ei lipitse, ei alanda ennast' kellegi ees. Sünnipäev oli maruline, lapsed tahtsid maja selga võtta 'mürgeldasid kõvasti'. Müüjal on päev läbi jalad seljas 'tuline kiire'. Peremees koorib, võtab sinu seljast mitu nahka 'nõuab mitmekordset tööd'. Ootas laupäeva, millal saaks seened seljast maha 'end puhtaks pesta'. Teiste tööga kasvatab endale sammalt selga 'kogub varandust'. Talve selg 'talvehari'. *Ei võta naistki, endal kasvavad [laiskusest] varsti samblad selga ja seenetab ära nagu vana känd. P. Vallak. *Talle ei meeldinud, et Katri peab ümmardajat, kasvatab juba nii noorelt laiska ihu selga. L. Vaher. || ‹sisekohakäänetes adverbilaadselt› (kehal olevate, sellele pandavate v. sellelt võetavate riietusesemete kohta:) ülle, üll, ült. Pani, tõmbas kleidi, pintsaku, kasuka selga. Ajas endale kiiruga midagi selga. Kitsast seelikut annab selga tirida. Uut ülikonda peab selga proovima. Tal pole raha riideidki selga osta. Ema õmbles perele isegi palitud selga. Mul ei ole midagi korralikku selga panna. Tal on pintsak, uus ülikond seljas. Mehel on laiguline munder seljas. Talle on väga tähtis, kuidas riided seljas istuvad. Seljas kannab Aino tavaliselt pluusi ja seelikut. Mis tal täna seljas oli? Heidab, ajab, võtab, viskab särgid-püksid seljast (maha). Aita mul mantel seljast!
▷ Liitsõnad: kumer|selg, nõgusselg; küürselg.
2. loomadel keha ülaosa (hrl. turjast sabajuureni). Metskitse, haugi, nastiku selg. Siili okkaline selg. Tihane ripub oksal, selg allapoole. Sadul hõõrus hobusel selja veriseks. Loomal oli seljas sügav haav. Kass tõmbas küüru selga. Kaamelil on küür seljas. Ratsu ajas korsates pea selga. Paneb hobusele sadula selga. Täku, muula, elevandi, kaameli selga istuma. Armastab poni seljas sõita, ratsutada. Hoop paiskas ratsaniku hobuse seljast maha. Koer on kirbud selga saanud. Peletas okstega lehma seljast parme. Lehmad jooksevad kiini, sabad seljas 'püsti kergitatud'. Rammus lehm, kõht üle selja. Mürk võttis kärbsed igaveseks selja peale kõnek tappis maha. *Iga lind kasvatab endale ise suled selga ega lähe teise linnu käest küsima, mis värvi ja mis moodi suled peavad tal seljas olema! A. Hint. || piltl (hrl. jalgratta vm. sõiduvahendi kohta, millel v. millele istutakse v. millelt maha tullakse). Istub, hüppab jalgratta selga. Kihutas ratta seljas Tallinnast Valka. Tuli jalgratta seljast maha. Nõid ratsutab luua seljas. Poiss ronis kaksiti vees ujuva palgi selga.
▷ Liitsõnad: ees|selg, kesk|selg, tagaselg; küütselg.
3. kuju, asendi v. ülesande poolest selga (1. täh.) meenutav osa esemel, kehaosal v. loodusobjektil. a. millegi tagumine pool, tagakülg. Pintsaku, vesti, särgi selg. Sirge seljaga mantel. Lahtise seljaga peokleit. Võtab tugitooli seljalt mantli. Lilletatud seljaga saan. Tegi märkmeid vana ümbriku seljale. Mängukaardi, foto selg. Lameda, kumera seljaga nööbid. Toetus vastu ahju sooja selga. Majad seisid ridamisi, seljad vastakuti. Köite, raamatu selg 'osa, kus kaaned ja lehed liituvad'. Klaasi taga paistavad entsüklopeediate kuldtähtedega seljad. *Väike kuu, seljaga päikese poole, oli uppunud taeva tohutu suurde kummulipaisatud ovaali. V. Helde (tlk). b. millegi pealmine, ülemine (sageli kõrgem, esileulatuv) pool v. pind. Parema käe seljal oli näha jämedaid sooni. Koob labakinda seljale nimetähed. Keele selg oli katune. Mehe näos torkas silma pikk sirge seljaga nina. Leivapätsi seljale muljutakse rist. Längus seljaga õlgkatus. Nõgusa seljaga rändkivi. Ronime mööda rada voore kühmus seljale. Eemalt paistsid mägede lumised seljad. Saare seljal kasvab männitukk. *.. läbi vee paistavad liivade heledad seljad. V. Maavara. *Kõrs oli küntud, vao seljad veel muredad.. M. Metsanurk. c. tarbeeseme, tööriista jämedam v. paksem, mitteterav osa. Kammi hõbedaga kaunistatud selg. Nimetissõrm toetus lauanoa seljale. Saelehe seljaks nimetatakse lehe ülemist äärt. Tera luisates hoidis isa tugevasti vikati seljast kinni. Kirve, reha selg.
▷ Liitsõnad: ahju|selg, kasuka|selg, kleidi|selg, köite|selg, mantli|selg, nahk|selg, pluusi|selg, raamatu|selg, särgi|selg, tooli|selg, vestiselg; jala|selg, kalju|selg, keele|selg, kinda|selg, kirve|selg, käe|selg, luite|selg, maa|selg, mõõga|selg, mäe|selg, nina|selg, noa|selg, vikatiselg.
4. ühesugune laiuv vee- v. maismaa-ala. Mere sinetav, raudhall selg 'avameri'. Soo seljal punas jõhvikaid. Tee viib üle nõmme, nurme selja. *On nad [= ööd] isegi pikad sügisel, kui pilvine taevas näib laskuvat otse maa selga.. A. Mälk.
▷ Liitsõnad: jõe|selg, järve|selg, mere|selg, soo|selg, veeselg.
5. ‹sisekohakäändeis adverbi ja postpositsiooni funktsioonis› (piltlikes ja püsiväljendites). a. ülalt peale, kaela; (ülalt) alla, maha, otsa, pihta vms.; turjal, peal, otsas vms. Räästast tilkus vett selga. Kõdunenud lagi võib selga sadada. Saime kõva vihmasagara selga. Auto oleks talle äärepealt selga ajanud. Ei tee teist inimest märkamagi, ronib või jalgupidi selga. Mees läks järjest vihasemaks, kuni oli viimaks teisel pussiga seljas. Põgenejatele tõmmati tuli selga 'tulistati tagant'. Pataljon langeb vaenlasele selga 'ründab ootamatult'. Jäid hommikul pisut hiljaks, karati kohe selga 'hakati pragama'. Jääliustik on oma seljas toonud meile suuri rändrahne. Poiss oli aedade seljas riided katki rebinud. Tähtsaid mehi on meil paksult: ülemus istub ülemuse seljas. Räägib, nii et üks vandesõna teise seljas. *Seinal nagis ripub riideid, muist on maha saabaste selga varisenud. A. Mägi. *.. keegi ei hoolinud orjast, kelle seljas iga päev kepp tantsis.. A. Saal. b. (häirivaks, tülikaks) koormaks peale, kanda, taluda; (häiriva, tülika) koormana peal, kanda, taluda; (häiriva, tülika) koorma enda pealt ära, sellest vabaks. Pannakse suured maksud, trahvid selga. Võlausaldajad tulid oma nõudmistega selga. Talul on suur võlakoorem seljas. Selga tuli üks raskus ja pahandus teise järel. Maamehel on kaua aega mõisaorjus seljas olnud. Need eksamid on ka nagu tõbi seljas. Kogu süü aeti noore naise selga. Püüab süüd oma seljast maha veeretada. Ei jaksa enam, vanadus trügib selga. Ta jõudis enne surma kaheksakümmend aastat selga saada. Lubab enne mitte surra, kui sajand seljas. *See igavene tülitsemine on justku jumala vits Sirgasmäe talu seljas. O. Luts. || teha, toimetada, ülesandeks; ülesandena teha, toimetada; ülesandest, toimetamisest ära. Tuhat tööd langes peremehe selga. Trükitöölistele pandi ränk plaan selga. Hakkajal inimesel on seljas sada kohustust. Kevadtööd said seljast ära, kui heinategu oli juba ootamas. Mehel on kogu aeg sõit seljas 'palju tegemist'.

silm ‹-a pl. gen -ade e. silme pl. illat -adesse e. silmisse e. silmi 22› ‹s›

1. inimese ja enamiku loomade paariline nägemiselund (sageli ka üksnes selle välise osa, kuju, asetuse kohta). Vasak, parem silm. Inimese, koera, kala, linnu, ussi, kärbse silmad. Kassi, hundi hiilgavad silmad. Vasika suured niisked silmad. Hallid, sinised, pruunid, rohelised, mustad silmad (vikerkesta värvi järgi). Maksahaige kollased silmad (silmavalge värvi järgi). Suured, väikesed, ümmargused, mandlikujulised, ilusad silmad. Silma sisenurk, ülemine laug. Silmade nägemisvõime, valgustundlikkus. Kauge-, lühinägelikud silmad. Mu üks silm näeb normaalselt, aga teine on pime. Hämaras silm ei seleta, mis siin kirjas on. Ere valgus hakkab silmadele, pimestab silmi, võtab silmad pimedaks. Silmist pime rauk. Auku vajunud, aukus, koopa(i)s, punnis, pungis, kõõrdi(s) silmad. Pilus silmad. Tal on marjad silmas, marjas silmad 'silmamarjad, trahhoom'. Kotid, kortsud, sinised rõngad silmade all. Paistes, vesised, (ära)nutetud, punased silmad. Silmi paotama, avama, sulgema. Tegi, lõi silmad lahti. Paneb silmad kinni. Silmi kissitama, pilutama, vidutama, jõllitama, pungitama. Ajas silmad pilukile, vidukile, jõlli, pungi. Tõmbas silmad kissi, silmad on kissis. Pikutavad lahtisi, avali silmi diivanil. Pilgutab kiiresti silmi. Pilgutab vennale silma (näit. märguandeks). Vaatab toimuvat suurte silmadega, suuri(l) silmi(l), laial silmal 'jahmunult, üllatunult'. Vahtis enda ette, silmad õudusest pärani. Vaatab tulijale otsa, silmad rõngas, pulkas peas. Vaatas rongiaknast välja, silmad (peas) kui tõllarattad, taldrikud. Silmad sõõris, uudistab laps ninasarvikut. Silmad on haiged. Silmad kipitavad, valutavad. Ravim tuleb silma tilgutada. Seep, suits läheb silma. Silmad jooksid vett. Pisarad purskavad silmist. Lapsel on pisarad silmis. Tüdruk seisab, silmad pisarais, vees. See jutt kisub, võtab, teeb silma(d) märjaks, niiskeks. Teade võttis vanainimesel pisarad silma, silmad veele. Silm kisub veele. Vesi tuleb silma, silmast välja. Silmad nõrguvad, tulevad, tõusevad, seisavad vett täis. Silmad löövad märjaks, tilguvad. Vaatab kalkvel silmi(l). Silmad nagu räästad. Kuivatab pisarad silmist, silmad pisaraist. Pühib silmi, silmad kuivaks. Kes see siin silmi vesistab? 'nutab'. Lõkerdavad, et silmad märjad. Silmad lähevad verd täis 'silmavalged lähevad punaseks'. Sidusin silma kinni. Pistis, lõi tüli käigus teisel silma välja. Surnu silmad vajutati kinni. Vanaisa sai vaskrahad silmadele 'on surnud'. Keevitaja kaitseb silmi prillidega. Tüdruk vaatab, käsi varjuks silmade ees, silmil 'silmade kohal'. Müts tõmmati silmadele, silmini pähe. Pea on silmini kinni seotud. Komberdab otsekui seotud silmi. Silmi 'lauge, ripsmeid' värvima, jumestama. Hõõrub uniseid silmi, une silmist. Uni tikub silma, tuleb silmi(le). Ei saanud terve öö und silma(le), ei pannud silmagi kinni 'ei suigatanudki'. Mure viis viimse uneraasu silmist. Laps vahib võõrale julgesti silma, silma sisse. Nii häbi, et ei julge silma vaadata. Vaatas tüdrukule liiga sügavasti silma 'armus tüdrukusse'. Suudan tõele, raskustele silma vaadata 'tõde, raskusi taluda'. Mees on sõja-aastail surmale küll ja küll silma vaadanud 'on surmale väga lähedal olnud'. Olin silmad välja jätnud, silmad jäid õue 'heleda valguse käest tulles ei näinud hästi'. Mitte ei näe nii pimedas lugeda, võta või silm näppu. Nii pime, et ei näe sõrme silma pista. Tuul oli kogu tee silma sisse 'otse vastu'. Tuiskas suud ja silmad täis (suure tuisu kohta). Poiss luiskas, sõimas suud ja silmad täis 'luiskas, sõimas nagu jaksas, kõvasti'. Ta valetab suisa silmi 'näkku, avalikult'. Kas sul pole silmi peas? 'kas sa ei näe, ei märka'. Kus su silmad olid? Mul on omal silmad peas 'näen ja taipan ise'. Ma ei usu oma silmi! 'ei suuda seda, mida näen, uskuda'. Mida nende vanad silmad kõik nägema pidid! Olen üksainus silm ja kõrv 'vaatan ja kuulan väga hoolega'. Tal polnud naiste jaoks silmi 'ta ei huvitunud naistest'. Nägi, veendus oma(enda) silmaga 'ise', et kodu on paljaks varastatud. Jätsin ilma silma nägemata 'vahetult nägemata' jumalaga. Laps kosub lausa silma nähes 'nähtavalt'. See on silmaga näha 'ilmselge', et ta terve pole. Surm, pääsemine oli silmaga näha 'väga lähedal, käegakatsutav'. Siitkandi koolmeister on agar talurahva silmi selgitama 'talurahvale teadmisi jagama'. Silmad keerlevad, pöörlevad peas (silmamunade, ka pilgu nähtava liikumise kohta). Pööritasin imestusest, pahameelest silmi. Kellele sa oma silmi pööritad? (pilkudega koketeerimise kohta). Silmad lähevad pahempidi pähe 'on nii, et ainult silmavalged paistavad'. Silmad hüppavad pealuust välja 'on näit. imestusest väga pungis'. Kutsikail tulevad silmad pähe 'kutsikate silmad lähevad lahti ja nad saavad nägijaiks'. Silm on väike, aga näeb kõik ilma. Hirmul on suured silmad. || silmanägemine; nägemisvõime, -teravus. Head, teravad, töntsid, viletsad silmad. Loe sina, sul selgem silm. Tal on täpne silm. Raske haigus võttis silmad, ta silmad kustusid. Vanaisa on silmist ilma. Silm ei võta 'ei näe' enam. Kui silm ei peta, on tulijaid kaks. Vanal varese, noorel nugise silmad. *Peagi röövis saabuv ööpimedus meilt ka silmad. H. Sergo. || (inimese kohta, kes midagi näeb või jälgib). Aed ehitati nii kõrge, et võõras silm sellest üle ei ulataks nägema. Riigipiire kaitsevad valvsad silmad. Röövlitel olid silmad-kõrvad valvamas. Tema oli see silm ja kõrv, kelle kaudu kõike teati. *Ta teatas neile, et sõidab talveks ära, aga jätab siia oma silma. A. Kurtna (tlk). || (nägemismuljega seoses). Metsarohelus rõõmustab silma, on silmale rõõmuks, pakub silmale palju. See vaatepilt riivab, kriibib silma. || silmaümbrus; silmnägu. Silmad lähevad mustaks, on määrdunud. Kriimuks nutetud silmad. Silmi loputama, (puhtaks) pesema. Motorist viskab kiiresti vett silma(de) peale. Võttis räti ja kuivatas silmad ära. Atsil löödi silm siniseks. Naine kisub sul silmad lõhki. Su ütlemine sobis siia nagu rusikas silma 'silmaauku'. Pistab monokli paremasse silma. Seisab, kiiker silmas.
▷ Liitsõnad: hirve|silm, fassett|silm, ihu|silm, inim|silm, jõll|silm, kassi|silm, kriim|silm, kõõr(d)|silm, lapse|silm, liha|silm, liit|silm, linnu|silm, mandli|silm, mongoli|silm, nööp|silm, pilu|silm, pulli|silm, pung(is)|silm, punn|silm, sea|silm, sini|silm, sõstra|silm, täpp|silm, vasika|silm, vidu|silm, öökulli|silm, ükssilm; seadusesilm.
2. silmavaade, pilk, vaatamisviis. Tõstsin silmad raamatult (üles). Silmi lakke, üles, maha lööma. Seisab, silmad laes, maas. Seesolijad viskasid silmad ukse poole, tulija peale. Heitis aeg-ajalt volksti silma peeglisse. Laskis silmad toas ringi, ümber käia. Käis silmadega üle ruumi. Silm langes lauale. Libistab, laseb silmadega üle lehe. Tõin ajakirja, tahaks silma(d) sisse pista. Heitsin, lõin, viskasin artiklile silma(d) peale ja ehmusin. Silmad libisevad, jooksevad üle kirjaridade. Neelab silmadega, silmad neelavad raamatu ridu. Kiskusin silmad paberilt lahti. Maalilt oli raske silmi (ära) pöörata. Silmad jäid temasse, tema külge kinni. Kuulajad ripuvad silmadega kõnemehe huultel. Silmad ripuvad rääkija suu küljes. Laps otsib silmadega ema, sihib silmadega kommikotti. Valvur puurib silmadega pimedusse, akent. Arsti kogenud silm märkas tõbe kohe. Ta silmad käivad mu kannul. Silm riivab möödujat, puhkab lilledel. Kõikjal meri, nii kaugele kui silm ulatab, ulatub, võtab. Ei tea, kuhu häbi pärast silmi panna, peita. Ei julge poja pärast enam oma silmi kellelegi näidata. Annab sõbrale silmadega märku. Teritasin silma, et paremini näha. Silmade keel, mäng. Silmad naeravad, säravad, löövad välku, välguvad, pilluvad sädemeid, põlevad nagu palavikus (peas). Silmi välgutama, volksutama (näit. provotseerivalt, demonstratiivselt siia-sinna vaatamise kohta). Silmis süttis kaval tuluke, välgatas rõõm, silmad kustusid. Silmad krillis (peas) (hrl. purjusolekust tingitud uduse pilgu kohta). Sõbralikud, hellad, tõsised, nukrad, säravad, selged silmad. Tähelepanelikud, terased, klaasistunud, tühjad silmad. Ta silmist paistab tarkus. Silmis tuhat küsimust. Püüdsin ta soove silmist lugeda 'sõnatult taibata'. Nägi tütre silmist, et asjad on halvad. Kõigil on silmad ootust, ärevust täis. Valvsail silmil, jahmunud, säravi, põlevi silmi jälgitakse toimuvat. Laskurid harjutavad, proovivad silma 'harjutavad, proovivad laskmist'. Vanemad ei vaata poja pruudi peale hea silmaga 'pruut ei meeldi neile'. Vaatas naabri koera poole viltu silmaga 'umbusklikult'. Vaatan nüüd elule hoopis teiste silmadega 'teistmoodi'. Luges teksti korrektori silmaga 'tähelepanelikult, teraselt nagu korrektor'. Püüa oma kodu näha, vaadata kunstniku silmaga. Silm on hinge peegel.
▷ Liitsõnad: kala|silm, kulli|silm, nirgi|silm, nugis|silm, särasilm; kunstniku|silm, lavastajasilm.
3. esineb mitmesuguste püsiühendite, ütluste, väljendite koosseisus v. eritähendusliku sõnavormina (vt. ka fraseoloogiaosa). a. (väljendites, mis osutavad vaataja asjatundlikkusele v. tähelepanelikkusele). Tal on moe asjus silma. Sel õmblejal on hea silm. Majapidamises läheb vaja nooriku kätt ja silma. Heal kasvatajal jätkub silma kõigi laste jaoks. *Mareti.. silma maja korraldada kiitis isegi vana Peter. R. Sirge. *Talvelgi on omad nüansid, kui on silma. M. Traat. b. (kellegi v. millegi märkamisega ühenduses). Talle ei puutunud midagi kahtlast silma. Marile jäi silma, et õde on väga kahvatu. Peeter jäi talle juba esimesel kursusel silma. Ega mu võtmed pole sulle silma juhtunud? Kevadeti lööb, kargab praht rohkem silma. c. (silmamõõdu kohta). Kaugust tuli mõõta, hinnata silmaga. Rätsep lõikas riiet silma järgi 'silmamõõduga'. Silm on sirkel ja nina vinkel (töö kohta, mida tehakse mõõduvahendit kasutamata). d. (nägemishäirete ilmingute kohta). Arvud hakkasid silme ees tantsima. Silmade ees, silmis virvendab. Maailm pöörleb silme ees ringi. Vihastas, sai põrutada, nii et silme ees läks mustaks. Lõin pea nii kõvasti ära, et silmist lõi, lendas sädemeid. Valu võtab silmade eest mustaks. *Indrekul lõi silmade ees kõik mustaks, pilkases pimeduses sähvisid ainult mingisugused kiudpeened palavad välgud. A. H. Tammsaare. e. väljendab kujutlustes, meeles, vaimusilmas olevat. Ema kuju seisab ikka mu silmade ees. Võigas pilt tükib silma. Seda pilti ei saa silmist pühkida. Peab Issandat alati silme ees. Tal on selge siht silme ees. Laskis kogu päeva silma eest läbi. Läbielatu möödub mu silmade ees. Manas silmade ette salapärase daami. Maalib maaelu võlud silme ette. Ta silmade ette tuli isakodu. Romaanikangelane kerkib silme ette. || [kellegi] silmis (kellegi) meelest, arusaamist mööda, (kellegi) jaoks. Ta muutus mu silmis aina kaunimaks, targemaks, paremaks. Sõjast tulnud meeste silmis polnud millelgi väärtust. Avalikkuse silmis on sel ajakirjal suur autoriteet. f. silmist vaateväljast, nägemisulatusest, lähedusest. Olime rannal, kuni paat silmist kadus. Kao, kasi mu silmist! Mis silmist, see südamest.
▷ Liitsõnad: vaimusilm.
4. miski kujult v. pinnalt silma (1. täh.) meenutav v. selline osa millestki. a. silmus (hrl. silmkoe elemendina), aas. Kudumi, trikoo, võrgu, püüniste silmad. Pahempidi, parempidi kootud silm(ad). Kuduja loeb silmi. Noppis vardalt mahatulnud silmad tagasi. Silmi (üles) looma, kahandama, kokku võtma. Üks silm jäi vahele. Sukad esimest korda jalas ja juba silmad jooksevad. Sukal läks, jooksis silm maha. Silmi üles võtma. Silmade tihedus, suurus. Suurte, väikeste, tihedate silmadega noot. Tikkis tanule silmad. *Katrin istus nurgas võrguhargi taga ja sopsis uiga kalasile ühe silma teise kõrvale. H. Sergo. b. kirve (vm. sellelaadse tööriista) tömp osa, kand; selles olev varreauk. Lõi, tagus suure kirve silmaga kiilu puusse. Silmaga, ilma silmata kivikirves. Kirka, kõpla, haamri silm. *Kallemeel laskus põlvili jääle ja koputas tapri silmaga otse kala lagipähe. A. Kalmus. c. auk saapa- v. kingapealses paela läbi tõmbamiseks; nööpauk; eelmiste (metallist) ääris. Silmadega kingad, saapad. Pael ei lähe silmast läbi. Metallist silmad. Silmaga nööpauk. d. avaus, ava milleski. Õmblusnõela, õngekonksu silm. Niit tuleb silmast läbi ajada. Lühikese, pika silmaga nõelad. Terad voolavad silmast 'kivisilmast' veskikivide vahele. Tihedate silmadega sõel. e. pudrusilm. Pudrul on või silmas. Perenaine paneb silma ka pudrusse, pudrule sisse. Pani pudrule tükikese võid silmaks. *Putrude kõrvale anti ka piima, kui seda oli, vahel pandi sulatatud rasvagi silma. M. Metsanurk. f. värviline klaasikilluke v. kivi ehte kaunistusena. Veinpunaste silmadega preesid. g. punkt (täpina täringul, mängu ehk võistluse kokkuliidetava arvestusühikuna). Mitu silma on ühel täringul? Sai kolme viske kogusummaks 12 silma. Kaardimängijad loevad silmi. Äss annab üksteist silma. Mängisime mutti kolm senti silm. Võitja laskis 50 võimalikust silmast välja 49. Suurim korvikütt oli Mati kahekümne silmaga. h. kartulimugula uinuv pung; iduauk, milles see asetseb; silmastamisel kasutatav pung. Kartuli silmas peitub kolm või enam silma. Silmastaja lõikab pookoksalt silma. Silm läks hästi kasvama. i. madalate ja laidude vahelised sügavamad kohad meres; madal rannaäärne jäänukjärv. Laev ei saanud kitsast Püssirahu silmast läbi sõita. Saaparahu silmas on sügav vesi. *Leetel kasvab tedrehein, kohati tükeldavad seda kitsad madalad veeväljad – silmad. J. Smuul. *.. silm on väike järveloik, mille meri taganemisel randa maha jätab.. A. Hint. j. tuulevaikne piirkond tsükloni keskosas k. piltl. Päikese kuldne silm. Järvede sinised silmad. Kastetilk särab lille silmas. Valgusfoori punane, raadio roheline, piibu tuline silm. Kaamera silm. Majakas pilgutab silma. Autod välgutasid kurvidel silmi. Kurbade silmadega mersu. Kustunud silmadega majad. Ärklitoa silmad on pimedad. Läikivad silmad paabulinnu sabasulgedel. Praemuna kollane silm. Märklaua must silm. l. ‹liitsõna järelosana› esineb taimede ja loomade (rahvapärastes) nimetustes, näit. pääsusilm
▷ Liitsõnad: akna|silm, auto|silm, härja|silm, järve|silm, kartuli|silm, kassi|silm, kinga|silm, kinnis|silm, kirve|silm, kivi|silm, klaas|silm, konna|silm, lauka|silm, liia(s)|silm, liig|silm, linnu|silm, lätte|silm, lüüsi|silm, majaka|silm, mõrra|silm, niie|silm, nooda|silm, nõela|silm, paisu|silm, pikk|silm, pudru|silm, põlve|silm, püvi|silm, rasva|silm, soo|silm, suka|silm, tule|silm, tähe|silm, ukse|silm, vee|silm, veski|silm, või|silm, võrgu|silm, õhk|silm, õiesilm; häni|silm, härja|silm, kiilas|silm, kriim|silm, oja|silm, paabu|silm, lõo|silm, pääsusilm.
vrd silmini

tallamis|kindlus
rohttaimede võime taluda tallamist

talumis|võime
võime taluda, taluvus. See ületab minu talumisvõime piirid.

turi ‹turja 32› ‹s›

1. selja ülemine v. eesmine osa; (ka:) selg. a. inimese selja ülaosa, kus kael läheb üle seljaks. Tugev, turske, paks turi. Lihaseline turi. Maadleja on suure laia turjaga. Vanemas eas läks ta turjast laiaks. Vimmas turjaga naine. Rasvavoldid turjal. Tundsin, kuidas turi tõmbub higiseks. Päike soojendab turja. Päikese käes on meeste turjad punaseks läinud. Turi vajus kühmu, tõmbus vimma. Turi on kühmus, vimmas. Tasapisi turi sirgus. Lõi turja sirgu. Kaklejad on teineteisel turjas kinni. Võttis poisil turjast kinni ja viis nurka. Vinnas koti turjale. Kannab, tassib kasti oma turjal. Matkajad lähevad, seljakotid turjal. Pani kandami turjalt maha. Võttis lapse turjale 'kukile'. Sõidutas poisikest oma turjal 'kukil'. Saunalaval anti kasevihaga turjale pihta. Kupja kepp tantsis teomehe turjal. Poiss sai vitsaga üle turja. *Kui pole turja ega jaksu jalgades, ära tüki ligi. R. Tiitus. b. loomadel selja eesmine osa; kaela ja selja vaheline kõrgend. Patsutab hobust turjale. Ronib, hüppab, kargab ratsu turjale. Istub täku turjal. Turi oli sadula all veriseks hõõrdunud. Hoiab kassipoega turjast. Karu nühkis turja puurivarbade vastu. Jaki turjal on väike küür. Kull vajutas küünised jänese turja. Hunt lõi lambale hambad turja. Kalev lendas meie maale vägeva kotka turjal. Hõbekoger on kõrge turjaga. *Talle tundus, et isahundi turi oli veel rohkem turri kerkinud .. J. Kross.
▷ Liitsõnad: härja|turi, karuturi.
2. piltl kuju, asendi v. ülesande poolest turja (1. täh.) meenutav osa loodusobjektil vms., selg, hari. Lainete valged, vahused turjad. Laine tõstis, haaras paadi oma turjale. Jääkamakad sõitsid lainete turjal. Regi tõusis hange turjale. Vanker jõudis maantee turjale. Kartulikuhja turjal istusid varesed. Mäe turjal oli metsatukk. Metsa sakiline turi. Istusime suure rändrahnu turjal. Laps sõitis koolikoti turjal 'otsas, peal' mäest alla. *Oi, mis mõnus on talvel liiviku turjalt alla sohu liugu lasta! Juh. Liiv. *.. kaugelt lõunast saabusid tuule turjal taimede seemned ning katsid oma tee rohelusega. E. Kask.
3. ‹hrl. väliskohakäändeis adverbi ja postpositsiooni funktsioonis› (hrl. piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites:) (koormaks v. kohustuseks) peale, kanda, taluda; (koormana v. kohustusena) peal, kanda, taluda; koormast pealt, häirimast ära v. ülesandest, toimetamisest ära. Tal on seitsekümmend aastat turjal. Aastaid on tal juba kõvasti turjal. Kannab juba kaheksakümnendat turjal. Mida rohkem aastaid turjale koguneb, seda lapselikumaks ta muutub. Naise turjal on kodune majapidamine ja loomad. Raskemad tööd veeretati meeste turjale. Järjest uusi kohustusi laoti talle turjale. Seda süüd ma oma turjale ei võta. Tahtis vastutust teiste turjale tõugata. Kas sul on töömured turjal? Suur maksukoorem on turjal. Elab oma vanemate turjal. Rahvas heitis, raputas rõhujad oma turjalt. Nüüd on see asi lõpuks turjalt ära. | ‹illatiivis›. Jälle tuleb mingi revisjon turja! *„Mis see!” vihastab vanamees. „Jumalaleiva juures jamelema! Küll tuleb veel tuld ja väävlit teile turja. ..” A. Mägi.

väsimus|tugevus
tehn materjali võime taluda muutlike koormuste mitmekordset kordumist. Detaili väsimustugevus.

õlg ‹õla 23› ‹s›

1. kaelast õlanukini (see kaasa arvatud) ulatuv keha osa. Kitsad, sirged, kandilised, längus õlad. Poisil on laiad õlad. Nutja õlad vappusid, vabisesid. Tõmbas rätiku ümber õlgade. Haaras salli õlgadele. Juuksed langesid õlgadele. Läks trepile, mantel õlgadel. Upitab kasti õlale. Patsutas poissi õlale. Haaras pojal õlast, õlgadest (kinni). Võbistas, võdistas, väristas õlgu. Käsi valutab õlast. Hoiab õlga vastu ust. Ta käsi lõigati õlast saadik ära. Püss on rihmapidi õlal. Astus metsa, kirves õlal. Toetas õlaga koormat. Viskab seljakoti üle õla. Vaatab üle õla tagasi. Nähvas mulle midagi üle õla. Sülitab kolm korda üle vasaku õla. Tõmbas pea ehmunult õlgade vahele. Taganes, pea õlgade vahel. Kehitas ükskõikselt, nõutult õlgu. Oskas vastuseks ainult õlgu kehitada. Vastane oli varsti õlgadel (maadluses). Poiss oli varakult õlga, õlgadesse, õlgadest laiaks kasvanud. Tõmbas püssikaba õlga, vastu õlga. Hoia püss kõvasti õlas, vastu õlga! Õlale võtt! (käsklus püssi õlalevõtuks). || vastav osa rõival. Kasuka, pintsaku õlad. Õlgadest kitsaks jäänud jakk. Täidetud õlgadega kleit. Kandiliste õlgadega palitu.
▷ Liitsõnad: mantli|õlg, sineliõlg.
2. (piltlikes ja püsiväljendites). a. Töötati, võideldi, tegutseti õlg õla kõrval 'koos, üksmeelselt'. Olen valmis õla alla panema 'abiks olema, aitama'. Vaatab nende peale üle õla 'üleolevalt'. Firma ei lasknud konkurendil nii lihtsasti end õlgadele panna 'endast jagu saada'. Õlad on prügised (selle kohta, et keegi on alistatud). Monument paneb õlgu kehitama 'jätab ükskõikseks'. Tal on pea õlgadel 'ta on nutikas'. b. ‹väliskohakäänetes adverbi ja postpositsiooni funktsioonis› (koormaks v. kohustuseks) peale, kanda, taluda; (koormana, kohustusena) peal, kanda, taluda; koormast pealt, häirimast ära. Tal on kolmveerand sajandit õlgadel. Kodune majapidamine jäi vanema tütre õlgadele, õlule. Heinategu lasus ainuüksi naiste õlul. Ta õlul on väga suur vastutus. Võttis otsustamise oma õlgadele. Poja õlgadele langes matuste korraldamine. Volikogude õlgadele pandud kohustused. Veeretas oma mured mehe õlgadele, õlule. Peategelane kandis kogu etendust oma õlul. Oleme võlakoorma suutnud õlgadelt maha raputada. Otsekui koorem oleks õlgadelt langenud. c. õlul ‹postpositsiooni funktsioonis› toel, abil. *.. Indrekki kipub Matu õlul luiskama .. A. H. Tammsaare. *.. oodatakse, kuni teisel halvasti läheb, et siis teise äparduse õlul jälle rutem kaugemale jõuda. J. Ruven.
3. kujult, asendi poolest õlga (1. täh.) meenutav eseme osa. Õlgadega pronkskirves. Aeru õlad. Kodara järsku tapiastet nimetatakse õlaks. Kaunistavad lohukesed antiikse nõu õlal. Kaalu õlad olid erineva pikkusega. Jõu õlg füüs ristlõigu pikkus pöörlemisteljest kuni jõu mõjusirgeni.
▷ Liitsõnad: jõu|õlg, kaalu|õlg, kangiõlg.