|
Sõnastikust • Eessõna • Lühendid • Mängime • @arvamused.ja.ettepanekud |
Leitud 1 artikkel
teadja ‹1›
1. ‹s› (< tgn teadma); asjatundja. Olin ainus saladuse teadja. Küsime teadjate käest nõu. Ta on hea läti keele teadja.
▷ Liitsõnad: kaas|teadja, kõike|teadja, paljuteadja.
2. ‹s› nõid, tark, posija. *Terve talve oli ta vaakunud tõvevoodis ja ei targad ega teadjad suutnud teda aidata .. A. Kalmus.
3. ‹adj› selline, kes asja(st) teab, teadev; asjatundlik, teadmistega. Juhtuti kokku teadja inimesega. Teadjam seltskond läks varakult kohale. Jälgib toimuvat teadja näoga. Mõni teadjam (inimene) ehk oskab aidata. Teadjad eided 'teadjanaised' ei ennustanud haigele head. Teadjale silmale paistis torn hämaraski kätte. *Aga muidu oli Duskase Bertill teadja mees. Tundis kirjatarkust .. H. Sergo.
|
© Eesti Keele Instituut
a-ü sõnastike koondleht
|