[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

entsüklopedist ‹-i 21› ‹s›

1. aj 18. saj. eesrindlikke ideid sisaldava suure Prantsuse entsüklopeedia väljaandja; selles entsüklopeedias esineva progressiivse suuna pooldaja
2. laialdaste ning mitmekülgsete teadmistega isik

elav entsüklopeedia
rohkete ja mitmekülgsete teadmistega inimene

harima1 ‹37›

1. maad viljelema, külviks ette valmistama. Maad, aeda harima. Haris mulla kobedaks. Porgandi reavahesid tuleb harida kohe, kui on märgata umbrohu tärkamist. Kuidas põldu harid, nõnda põld sulle tasub. *Äesta, hari vahelt, harvenda, võitle umbrohuga. H. Kiik.
2. puhtaks tegema, puhastama, kasima (porist, tolmust, mustusest). Harisin toa, põranda puhtaks. Igaüks harigu ise oma ukseesist. Lapse ninaalune tahab harida. Mehed harisid endid lumest ja astusid esikusse. Püüdsin oma poriseid kummikuid veeloigus puhtamaks harida. Lähen sauna, ihu tahab harida. Ta oli mitu nädalat harimata ja pesemata olnud. Linu harima 'lina kodusel viisil töötlema'. *Ometi tõusis ta, et ninaräti ja vee abil pükse vähegi harida. R. Vellend.
3. arendama, silmaringi laiendama, teadmisi, haridust andma. Oma vaimu, kirjanduslikku maitset harima. Püüan ennast kirjanduse lugemisega harida. Ta on end iseõppimise teel harinud. Õpilasi harivad lugemispalad. *Eks tütart oli ka kool juba harida jõudnud.. A. Beekman. || haritud küllaldase hariduse saanud, (suhteliselt) kõrgel haridustasemel olev, laialdaste teadmistega; sellisele isikule v. isikurühmale omane v. kuuluv; ant. harimata, harimatu. Haritud inimene, rahvas. Tema poeg on kõrgesti, väga haritud. Bornhöhe oli oma aja haritumaid eesti kirjamehi. *Autori laiemat silmaringi näitab kaasaja haritud sõnavara. V. Alttoa. *Niisuguse ninatarkuse eest visatakse teid haritud majast välja. E. Särgava. || harimata harimatu. Harimata inimene, rahvas. *See on meie väikekodanlane. Tönts, nüri, harimata vaimu poolest, ilma ideaalideta.. E. Vilde.
4. murd karistama, peksma, lööma. *Tema kahmas kraest kinni / sõimajal kohe sedamaid, / hakkas haukujat harima, / tuttipidi tuuseldama. Jak. Tamm.

harimatu ‹1› ‹adj›
ilma hariduseta, väheste teadmistega; ant. haritud. Harimatu inimene, tõusik, mats. Harimatu maa, rahvas, kodu. Harimatusse keelepruuki kuuluv väljend. Ta on peaaegu, üsna, päris, täiesti harimatu.

[milleski, kellenagi] kibe käsi olema
milleski, mingil alal suurte oskuste v. teadmistega, väga vilunud vms. olema. Ta on koroonas, väravavahina kibe käsi.

elav leksikon
rohkete ja mitmekülgsete teadmistega inimene

rumal ‹-a 2›

1. ‹adj› piiratud mõistusega, raske taibuga, väheste vaimuannetega, kõva peaga, juhm, loll, ebaintelligentne; lihtsameelne; ant. tark. Rumalale inimesele peab kõike mitu korda seletama. Enda meelest on ta üksi tark, teised kõik rumalad. Vanaisa pole küll koolis käinud, aga ega ta sellepärast veel rumal ole. Piiblijutt viiest mõistlikust ja viiest rumalast neitsist. Ta on pisut, lausa, täiesti rumal. Klassikaaslased peavad Atsi rumalaks. Eeslit peetakse kõige rumalamaks loomaks. Kass ei ole koerast rumalam. Rumal kui hani, oinas, saabas. Töö on rumalate inimeste ja vanade hobuste päralt. Parem tark ja vaene kui rumal ja rikas. *Liiga terved inimesed näisid sageli pinnalised, pealiskaudselt ükskõiksed, isegi rumalad, kuna haigete vaimukusel polnud vahel piiri. J. Barbarus. *.. ega seegi rumal pea ole just rumalamaist rumalam. F. Tuglas (tlk). || nõrkade v. väheste teadmistega, arenemata, harimatu. Ta on noorusest rumal. Kes ei õpi, jääb rumalaks. Olen nii rumal, et ei tea selle sõna tähendust. Laps on alles rumal, ei tunne elu. Ta ei häbenenud end sõbrast rumalamaks tunnistada. Käitub rumala poisikesena. *Oleme rumalad inimesed, haridust on meil ainult kopika eest. O. Tooming. || nõrgamõistuslik, vaimselt ebanormaalne. Jäi, läks vanuigi peast rumalaks. Lapse surm tegi ema rumalaks. Esineb rumalaks õppimise juhte. *Tead, kui tööinimene saab palgale, siis sööb end rumalaks, rasv hakkab hinge matma. H. Kiik. || (terve mõistusega inimese kohta, kui see käitub v. tegutseb ebaotstarbekalt, kohatult, rumalasti, lollisti). Rumal tüdruk, laskis end pehmeks rääkida. Ega ma rumal ole, et sind uskuma jään! See oli temast väga rumal, et ta saladuse välja lobises. Kuidas ta võis küll nii rumal olla! Kulutas rumalast peast, rumala peaga 'mõtlematult' terve kuupalga tüdruku peale. *Rumal inimene: kes siis rehe ajal tunniks puhkama istudes nägu peseb. H. Kiik. *Nad teevad puha ulakust ja neile teeb nalja, kui saavad kedagi kuidagi sisse vedada ja rumalaks teha. R. Roht.
2. ‹s› selline inimene. Ainult rumal ei hinda haridust. Ära hooli rumalate jutust! Jaak pole rumalate hulgast. Rumalaid on ilmas ikka rohkem kui tarku. Aktiivsed rumalad on kõige ohtlikumad. Tark teab, mis ta räägib, rumal räägib, mis ta teab. Targad sõdivad sõnadega, rumalad rusikatega. *Mõistlik mõistab ise, rumalale näita näpuga – ta'p saa siis ka aru. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: puru|rumal, püstirumal.
3. ‹adj› (tegude, jutu jms. kohta). a. arutu, lollust, rumalust ilmutav. Tegi rumala näo, nagu poleks midagi kuulnud. Mis rumalat juttu sa ajad! Mul tuli mingi rumal tuju, mõte. Täiesti rumalad süüdistused, küsimused. Vastase ratsukäik oli üsna rumal. Lihtsalt rumal oleks teda haletsema hakata. Rein saab igast asjast rumala naljaga üle. See oli nüüd küll minu elu kõige rumalam ost! b. kõnek paha, halb, ebameeldiv; (piinlikult) narr; kahju; suur, jube, kole. Väänas rumalal viisil jala välja. Lapsel on rumal mood nina urgitseda. Neetult rumal lugu! Olen sattunud väga rumalasse olukorda. Lapsed on jälle mõne rumala tembu teinud. Saagita on rumal kalalt koju minna. Kole rumal, et sain sellest nii hilja teada. Rumalast uhkusest pole head loota. Rumalamat ametit Enn ei tea kui lapsehoidmine. Rumala juhuse tõttu sattus ta just nüüd tuppa astuma. Jalg teeb lausa rumalat valu. Tal juhtub töös vahel väga rumalaid vigu. Tühisest asjast tuli rumalaid sekeldusi. *Minu toal on niisugune rumal ahi, et see sugugi kütmata sooja ei taha anda. Juh. Liiv. c. ropp, rõve, siivutu. Ütles ühe väga rumala sõna. Laulab purjus päi rumalaid laule. Ära kuula seda rumala suuga vanameest! *Kui arvab, et tal on õigus, võib ükskõik millise ülemuse rumalasse kohta saata. J. Peegel.

tark ‹targa 23›

1. ‹adj› selge, terava mõistusega, lahtise peaga, rohkete vaimuannetega, arukas, taibukas; intelligentne; ant. rumal. Tark laps jõuab koolis hästi edasi. Homo sapiens ehk tark inimene. Ta on päratu, ütlemata, kole tark. Tüdruk oli inetu, kuid see-eest targa aruga. Pärimus kujutab kuningas Saalomoni targa valitseja ideaalina. Tarkade vanemate laps. Õpetajad peavad Ilmet klassis kõige targemaks. Hobune on teinekord targem kui inimene. Muna on targem kui kana. Ei ükski sünni targaks. || heade v. rohkete teadmistega, haritud, hästi arenenud. Targad õpetatud mehed. Vajame tarku, koolitatud noori. Isa on tark, tunneb kõiki meestetöid. Tagantjärele tark oskab igaüks olla. Kolmekümneselt on inimene juba küllalt tark, et hakata romaani kirjutama. Tahab õppida ja veelgi targemaks saada. Ta ei saanud seadusetähest aru ja otsustas targematelt peadelt nõu küsida. Häda koolitab mehe targaks. Pärast on igaüks tark. *Poiss kirjeldab kogeldes juhtumit poes ja teeb seda nii segaselt, et niihästi isa kui sellid esialgu jäävad niisama targaks, kui olidki. O. Luts. || piltl osav, keeruline; tundlik. Tark aparaat, masin. Targad seadmed teevad inimese töö kergemaks. Ämmaemand kompis naise kõhtu oma tarkade kätega. || täie mõistusega, täiearuline, vaimselt normaalne. Mehel oli kolm poega, esimesed kaks olid targad, kolmas loll. Olgu inimene tark või debiilne, inimene jääb inimeseks. Koomast ärganud haige vaatas üllatavalt targa pilguga õele otsa. *Ta lihtsalt ei saa aru, et ma siin Põrtusel elada ei saa, et ma siin hulluks lähen või targa peaga järve hüppan. B. Kangro. || kõnek kaine, mitte purjus. Sa oled ju täitsa täis, mine maga ennast targaks! Vaevalt ta kõrtsist targana koju tuleb. Tark pea mõtleb, joobnud pea ütleb. *.. peremees oli kitsi joogipoolisega, sest ristseid pidi ikka targa peaga kuulatama. E. Särgava.
▷ Liitsõnad: eba|tark, elu|tark, ime|tark, kirja|tark, mõtte|tark, nina|tark, varatark.
2. ‹s› selline inimene. Kolm hommikumaa tarka. India targad filosofeerisid olemise ja olematuse üle. Tark õpib teiste vigadest. Kus mul alles tark välja kukkus! Tagantjärele on tarku alati palju. Pidas ennast sündinud targaks. Ükski tark ei ole taevast tulnud. Hullul sõnad huule peal, targal hammaste taga. *Mis saab rikas [pärast surma] oma rikkusest ehk tark oma tarkusest. M. Metsanurk. || folkl (eesti rahvausundis:) heatahtlik nõid, rahvaarst, ennustaja. Hõimu vanem läks targa juurde nõu küsima. Käis kuulsa targa juures ennustust saamas. Tarkade arstimisvõtted olid lausumine, maarohtudega ravitsemine ja muud nõiatembud. Hädade vastu otsiti abi targalt.
▷ Liitsõnad: ilma|tark, keele|tark, kirja|tark, maailma|tark, mõtte|tark, raamatu|tark, tähetark; kaardi|tark, käe|tark, maa|tark, mana|tark, rahva|tark, taimetark; ninatark.
3. ‹adj› (tegude, jutu, eneseavalduse jms. kohta:) arukas, mõistust ilmutav, mõistlik; antud olukorras õige, otstarbekas. Tarkade silmadega koer. Maale kolimine oli tõesti tark tegu. Otsib loole mingit tarka lahendust. Leiti, et erakond on ajanud tarka poliitikat. Teab peast palju tarku vanasõnu ja muid ütlusi. Pärast põuda pole tark minna seenele. Tark oleks praegu puhkus välja võtta. Kõige targem on oma arvamus endale pidada. Peab targemaks kandideerimast loobuda. Arutavad ja arutavad, aga midagi tarka välja ei mõtle. Poiss teeb hirmus targa näo ja ütleb: „Oh, ma teadsin seda juba ammu!”. *Nüüd tehti targimat, mida teha võidi, ja mida õigupoolest oleks pidanud tegema juba esimesest silmapilgust peale: toodi kohale asjatundja. J. Selirand (tlk). || targem kõnek parem (1. täh.) Mis kääksutamine see raadiost tuleb, otsi targemat muusikat. Vahib päise päeva ajal telekat, nagu poleks tal muud targemat teha. Lasin juuksed ära krässutada, aga ega ma nüüdki palju targem välja näe. *Käivad, suksutavad, aga siis kaovad [mehed] nagu välk vette. Ei see Rein ole targem ühti. O. Tooming.

teadja ‹1›

1. ‹s› (< tgn teadma); asjatundja. Olin ainus saladuse teadja. Küsime teadjate käest nõu. Ta on hea läti keele teadja.
▷ Liitsõnad: kaas|teadja, kõike|teadja, paljuteadja.
2. ‹s› nõid, tark, posija. *Terve talve oli ta vaakunud tõvevoodis ja ei targad ega teadjad suutnud teda aidata .. A. Kalmus.
3. ‹adj› selline, kes asja(st) teab, teadev; asjatundlik, teadmistega. Juhtuti kokku teadja inimesega. Teadjam seltskond läks varakult kohale. Jälgib toimuvat teadja näoga. Mõni teadjam (inimene) ehk oskab aidata. Teadjad eided 'teadjanaised' ei ennustanud haigele head. Teadjale silmale paistis torn hämaraski kätte. *Aga muidu oli Duskase Bertill teadja mees. Tundis kirjatarkust .. H. Sergo.