[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

all|ohvitser
madalamasse juhtivkoosseisu kuuluv sõjaväelane; mõnes riigis ka tema auaste. Teenis kaitseväes allohvitserina. Allohvitseride kool.
▷ Liitsõnad: noorem|allohvitser, vanemallohvitser.

arvel
‹postp› [gen]
1. kedagi v. midagi mingis suhtes piirates v. sellele kahju tekitades, kellegi v. millegi kulul. Loodab teiste arvel elada ja edasi jõuda. Teenis sõbra arvel kõvasti. Püüti kõhu arvel kokku hoida. Tegime jäätise arvel kokkuhoidu. Vilja väljavedu toimus tarbimise arvel.
2. kasut. juhtude märkimiseks, kus millestki olemasolevast eelnevalt makstakse, võetakse, saadakse, antakse jne. Autor sai honorari arvel avanssi. Anna mulle palga arvel paar krooni. Võtsin puhkuse arvel paar vaba päeva.
3. kulul, pihta, kohta. *Langeb ainult mõni üksik sõna pimeduse ja viletsate jalgteede arvel. O. Luts. *.. sest missugune mees seda ikka tahab, kui tema arvel rumalat nalja tehakse. A. Valton.
4. (hrl. teised väljendusvõimalused paremad:). a. -st, -ga. *.. tutvusringkond laienes puuseppade, maalrite, torulukkseppade ja laojuhatajate arvel. V. Gross. b. tõttu, tingituna. Hea kaitsemängu arvel asus Eesti 5:2 juhtima.

bonne ‹6› ‹s›
van lastehoidja, lastekasvatajanna. *.. tema teenis omal ajal bonnena Piiteris häis majades, kus valitsesid peened kombed .. A. H. Tammsaare.

elatus|raha

1. äraelamiseks, elatumiseks minev raha. Riikliku elatusraha maksmine töötutele. Juba varases nooruses teenis ta ise enesele elatusraha.
2. pension v. alimendid. Lahus elav isa maksis oma lastele igakuist elatusraha.

era|viisil ‹adv›
mitteametlikult, omal käel, erateel. Teenis eraviisil palgalisa. Hakkas töö kõrvalt eraviisil edasi õppima. Lõpetati koosoleku ametlik osa ja kõneldi eraviisil.

ette
I. ‹adv›
1. kellestki v. millestki esikülje, liikumise suunas teat. kaugusele, ettepoole; ant. taha. Astus kaks sammu ette. Üks jooksja oli teistest umbes 100 m ette jõudnud. Ta püüdis rahvasummas ette trügida. Oli nii pime, et ette ei olnud midagi näha. Komandör saatis piilurid ette. Vaatas ette ja taha. Ma istusin ette juhi kõrvale. Ta istus võrdlemisi ette. Prožektor suunas valgusvihu ette. Tirel, salto ette. Käte pendeldus ette ja taha. Lõi kirikusse sisenedes risti ette. || esikülje lähedusse kasutusvalmis v. tarvituseks. Rong, auto, tõld sõitis ette. Viskas, pani hobusele, lehmadele heinad ette. Niitis lehmale rohtu ette. Viis sigadele söögi ette. Sööge ikka rohkem, tõstke endale ette! Pole enam, mida suurele perele, loomadele ette anda. || (kehaosa asendi kohta). Ta sirutas käed, ühe jala ette. Ajasin rinna uhkelt ette. Kallutas pea vihaselt ette. Ajas lõua ähvardavalt ette. Ta on endale juba kõhukese ette kasvatanud. Ta kummardus ette, nagu poleks hästi kuulnud. Kere kallutus ette. Kass sirutas käpad ette.
2. esiküljele külge (oma otstarvet täitma v. selleks valmis). Perenaine sidus põlle ette. Pane (endale) lips ette! Õmbleb, ajab pintsakule nööbid ette. Pani (endale) prillid ette. Näitlejale kleebiti vurrud ette. Jäta võti ette! Pani (endale) suitsu ette, keeras endale vägeva vilka, pläru ette. Paari päevaga on pikk habe ette kasvanud. Majale pandi aknad ette. Pani aidauksele taba ette. Uksele tuleb uus lukk ette panna. Pista, topi augule punn, prunt ette! Tõmba, lase aknale kardin ette! Ojale tehti tamm, pais ette. Peremees pani, rakendas täku ette ja sõitis linna. Käias vikatil tera ette 'käias vikati teravaks'. Tegi hea näo ette 'tegi hea näo', nagu oleks kõik korras. Manas endale üsna süütu näo ette 'tegi süütu näo'. *„Võtan teemeistri hoovilt saha [autole] ette ja lükkan tee lahti,” ütles Paju Juss kontoris. O. Kool.
3. takistuseks, segavaks teguriks; tülinaks. Astusin talle teele risti ette. Ega ma sulle siin ette ei jää? Vii see pink välja, muidu jääb veel ette! Poiss pani teisele jala ette. *Ärgitan ikka talle kirjutada, kuid jälle tuleb midagi ette. E. Rängel.
4. eelnevalt, enne, millestki toimuvast varem. Tulemused olid ette teada. Teata, helista oma tulekust aegsasti ette! Võin sulle ette öelda, et head sellest loost ei tule. Meid hoiatati juba ette, et revidendid on tulekul. Tundis sellest sõidust juba ette rõõmu. Arvasin, aimasin, kartsin, tundsin juba ette, et see nii läheb. Kõiki võimalusi ei osanud ette näha. See asi oli juba ette otsustatud. Restoranis on võimalik laudu ette tellida. Läks nii, nagu mustlaseit ette kuulutanud. Uskus, et tema saatus on ette määratud. Ta oli juba ette vaenulikult häälestatud. Pärast tarku palju, ette ei ühtegi. *Ostulepingut mul ei ole, sest teine ostja jõudis ette. E. Vilde. || ‹seoses valmistama-verbiga› (rõhutab tegevuse toimumist millegi järgneva jaoks). Ülikool valmistab ette kvalifitseeritud kaadrit. Ta valmistab ette loenguid, homseid tunde. Maapind tuleb külviks ette valmistada. Iga ülesande puhul oli ette nähtud selle konkreetne täitja. || tulevase aja, töö, kasutamise arvel, tulevikus tehtava töö, saadava kauba vm. eest. Kahe nädala palk maksti ette. Ühe kuu üür tuleb ette maksta. Parandustööde eest tuleb ette tasuda. Mul on mõned (töö)päevad ette tehtud. || (males jm. materjali v. punktide mängueelse loovutamise kohta). Suurmeister andis vastasele ratsu ette. Põhimeeskond andis noorte meeskonnale jäähokis 3 väravat ette.
5. ajaliselt kaugemale, ettepoole, tulevikku. Oskab kaugele ette planeerida, arvestada, mõelda. Pisut ette rutates olgu mainitud, et .. Ennustas ilma terve suve peale ette. *Ta võib plahvatada ja käratada, nii et mõjub pooleks aastaks ette .. L. Vaher. || kellestki, millestki arengus, saavutustelt, tegevuselt kaugemale, mööda. Püüdlikkuse tõttu jõudis ta õppimises teistest ette. Suur kunstnik jõuab enamasti oma ajast ette. Vastasmeeskond läks peagi ette 13:8. *Aeg on ette tõtanud J. Verne'i fantaasialennust, kogu maailmapilt on tohutult muutunud. E. Link. || (kellaosutite seisu kohta:) õigest ajast ettepoole. Pane kell paar minutit ette. Mu kell käib ööpäevas 3 minutit ette.
6. osutab, et verbiga väljendatud tegevus on määratud kuulaja(te)le v. vaataja(te)le. Õpilane ütles teisele salaja ette. Poiss vuristas õppetüki õpetajale ette. Luges meile aeg-ajalt raamatust ette. Kohtu eesistuja luges kohtuotsuse ette. Mängis meile klaveril paar pala ette. Rahvatantsurühm kandis ette mitu tantsu. Näitas tolliametnikule kõik oma asjad ette. Kandis lühidalt ette asja sisu. Põhjendusena tõi ta ette järgmised asjaolud. Ta pani ette põgeneda. Mine tea, mis talle minust ette räägiti. Seal loratakse talle igasuguseid asju ette. *Mis sa siin koolmeistrile ette puhusid, on sula luiskamine! .. E. Vilde. *„Eks usu aga sina lehti, mis need sulle ette pasundavad,” ütles isa halvakspanevalt. A. H. Tammsaare. || kasutamiseks valmis v. eeskujuks. Veele tuli äravoolamiseks tee ette teha. Ronimise hõlbustamiseks raiuti kaljusse astmed ette. Tõmbas kriidiga joone ette, mida mööda lõigata. Õpetaja, meister näitas ette, kuidas seda teha.
7. osutab mingile juhuslikumat laadi esinemusele v. toimumisele, millele satutakse. Selliseid juhtumeid oli ka mujal ette tulnud. Sipelgad panid nahka kõik, mis ette puutus. Vahel sattus, juhtus ette ka mõni rada. Tee peal sattus mitu kraavi ette. See asi tuleb mulle tuttav ette. *Temast vanemat [inimest] pole mul ette tulnud näha. N. Baturin.
8. osutab millegi esinemusele kellegi kujutluses, mälus, mõttes. See mees tuleb mulle tuttav ette. Niisugune võimalus ei tulnud mul kohe ettegi. *Nõnda siis, kujuta endale ette: temal, mõistad, temal polnudki mingit äri. A. H. Tammsaare.
9. kõnek etem, parem. Juhan oli ikka kõige ette, kõigist ette mees. Ta on küll hea inimene, kuid Ants on veel ette. Kartulisaak on tänavu möödunud aasta omast ette. Ta polnud teistest tüdrukutest halvem, pigem hoopis ettegi. Iseloomu poolest on ta sinust ette. *„Siin oli kaugelt ette kui kuskil kuurordis või liivarannal,” vastas Robi. M. Metsanurk.
10. kõnek teat. isikute rühmale v. üksikisikule kontrollimiseks, otsustamiseks vms.; kellegi jutule. Komisjon laskis poisid kahe-kolmekaupa ette kutsuda. Direktori juures ei olnud kedagi, pääsesin kohe ette. || (kohtus, kohtuistungil arutlemisele). Nende tüliasi, pärandusasi tuleb homme kohtus ette.
11. kõnek (males:) löödavaks, tule alla. Jättis vastasele ratsu, viguri puhtalt ette.
12. ‹ühendverbi osana› (ülekantud tähendustes:) näit. ette heitma, ette kirjutama, ette lööma, ette nägema, ette vaatama, ette viskama, ette võtma
II. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki ettepoole, esikülje v. liikumise suunda; ant. taha. Ta jäi meie ette seisma. Maja ette istutati põõsaid. Auto sõitis kaupluse ette. Ta jäi ukse, trepi ette seisma. Istus kamina, klaveri ette. Ta vahtis enda ette maha. Pani käe silmade ette. Astus aeglaselt jalg jala ette. Veeretas suure kivi koopasuu ette. Panin raamatud ja ajalehed tema ette lauale. Viskas leivatüki koera ette. Ülejäänud toidud viidi sigade ette 'sigadele söömiseks'. Tooge avaldises ühine kordaja sulgude ette! Silme, vaimusilma ette kerkis isamaja. Pomises, muheles, lausus enese ette 'endamisi, omaette'.
2. millegi külge, millegi esiküljele. Tõmbas kardinad akna ette. Unustas võtme ukse ette. Lükka riiv ukse ette! Õmbleb nööbid särgi ette. Pistis tropi augu ette. Rakendas, pani hobuse ree, vankri, adra ette.
3. kellegi näha, tutvuda, hinnata vms. Sel aastal jõuab vaataja ette veel mitu uudislavastust. Oma teostes toob ta lugeja ette keskaegse Tallinna eluolu. Asi jõudis, tuli avalikkuse ette. Poiss kartis isa silma ette sattuda. || kellegi küsitletavaks, käsitletavaks, otsustatavaks, lahendatavaks vms. Mehed kutsuti, läksid kohtu ette. Sa pead komisjoni ette ilmuma. || kellegi juurde, kellegi jutule. Talumehed püüdsid palvekirjaga keisri ette pääseda. Kuningas laskis väepealikud enda ette kutsuda. *Kuid aeg-ajalt kutsuti Sass ikkagi peremehe ette, räägiti pikki jutte. R. Sirge.
4. ‹hrl. asendatav põhisõna allatiivilõpuga› kellelegi, millelegi ülesandeks, nõudeks vms. Tänapäeva elu seab meie ette üha uusi ülesandeid. Need ja paljud teised probleemid kerkisid meie põllumajanduse ette. *Ainult neid tingimusi täites või täita püüdes saab kriitika tõusta tema ette seatud ülesannete kõrgusele. V. Gross.
5. kasut. osutamiseks mingile olukorrale, nähtusele, kuhu on jõutud v. lähemal ajal jõutakse. Sinu küsimus seab mind teatavate raskuste ette. Teda tuleb seada tõsiasja, sündinud fakti ette. *.. võetakse su varandus ära puhtamuidu, nii et pole muud kui mine tuulevarjust kurja ilma ette. O. Jõgi (tlk).
6. kõnek eest; asemel. Poiss teeb tööd juba päris täismehe ette. *Ning seepärast ei saanud Taader Traadi haigust täie tõe ette võtta. R. Sirge. *Poeg Märt käis talus sulase ette, tütar Liina teenis tüdrukuna .. H. Raudsepp.
7. kõnek eest (rahaliselt). *Raske raha ette kultuurheinamaid tehtud – mis mõte sellel oli? R. Sirge. *.. tulge kõrtsi jooma, mina ostan teile viina ja maksan joomise ette kuuskümmend kopikat päevas. J. Parijõgi.
8. van pärast, eest. *Teie ärge muretsege nii palju võõraste inimeste ette ja ärge murdke pead, mis nad söövad ja mis nad joovad .. O. Luts.
9. esineb fraseologismides, näit.:. Altari ette minema, astuma. Altari ette viima. Pärleid sigade ette heitma. Täie ette minema. Ukse ette jõudma. Valge ette tooma, tulema.
Omaette tähendusega liitsõnad: oma|ette, otsaette

hobuse|mees

1. hobusega sõitja v. töötaja. Minust sõitis mööda mitu hobusemeest. Mõisasse nõuti tööle nii jala- kui ka hobusemehi. || küüdi-, voorimees. *Siis jooksin lähemasse külla, et palgata hobusemeest, kes meid viiks raudteele. O. Luts.
2. hobuseomanik, hobusepidaja. Kusta oli nüüd hobusemees, kes laadalt ostetud hobusega raha teenis.

hunnik ‹-u 2› ‹s›

1. hulk ühtekokku v. üksteise otsa kuhjatud esemeid v. mingit ainet. Kuivanud lehtede, puude hunnik. Hunnik liiva, mulda, tuhka. Hunnik raamatuid, vihikuid. Suur, väike, paras hunnik. Hunnikusse koguma, korjama, laduma. Tõstsin suure hunniku kooke taldrikule. Tõi kapist hunniku heliplaate. Lumesahk ajas lume hunnikusse. Padjad ja tekid olid voodis hunnikus. Kalade siplev hunnik paadis. || (roojahunniku kohta). Põõsaalused kõik hunnikuid täis. *Mees või kedagi! Hunnikut sinna ei tee, kuhu kükitab. H. Sergo. || hunnikusse tihedalt kokku, kobarasse. Mehed kogunesid ukse ette hunnikusse. Lambad hoidusid lauda nurka hunnikusse. Tööd jooksevad hunnikusse. || hunnikus tihedalt koos, kobaras. Poisid tulid, trügisid hunnikus tuppa. Lauljad olid klaveri ümber hunnikus koos. Kihuta, kihuta, kuni jalgratas hunnikus 'vormituks, käkra sõidetud, kasutuskõlbmatu'. Autojuht oli kabiini nurgas hunnikus 'kägaras, kokku varisenud v. vajunud'. *Hunnikus elamise tõttu ei suutnud kõige hoolikamadki mehed end puhtad hoida täidest.. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: halu|hunnik, hao|hunnik, heina|hunnik, jäätme|hunnik, kivi|hunnik, koksi|hunnik, komposti|hunnik, kruusa|hunnik, laastu|hunnik, liiva|hunnik, lume|hunnik, mulla|hunnik, mätta|hunnik, prahi|hunnik, prügi|hunnik, puu|hunnik, põhu|hunnik, pühkme|hunnik, raha|hunnik, rao|hunnik, rappe|hunnik, riide|hunnik, risu|hunnik, roika|hunnik, rooja|hunnik, rusu|hunnik, räbala|hunnik, rämpsu|hunnik, sasi|hunnik, savi|hunnik, sita|hunnik, sõnniku|hunnik, tuha|hunnik, turba|hunnik, vihu|hunnik, viljahunnik; viletsus(e)|hunnik, õnnetusehunnik.
2. ka piltl (suure hulga kohta). Teenis hunniku raha. Hunnik tööd veel teha. Tema vastu esitati hunnik süüdistusi. Poiss kükitas kivi otsas kui hunnik õnnetust. *Siit kasi, hunnik õelust.. G. Meri (tlk).

häda ‹11› ‹s›

1. ahistav, raske, ähvardav, hingevalu tekitav olukord; oht, õnnetus. a. (üldiselt). Sõda, nälg, taudid ja muud hädad. Rusuv, muserdav häda. Kellelegi oma häda kaebama, kurtma. Kedagi hädast välja aitama. Üks häda ajab teist taga, käib teise kannul. Häda (on) käes. Häda tuleb kätte. Häda ajal on hea nõu kallis. Meist on juba kõik võimalikud hädad üle käinud. Hädasid tuli aknast ja uksest. Häda temale, kui ta julgeb vahele segada. Suures hädas hakkas ta appi hüüdma. Läksin haiglasse viimase häda sunnil. Häda ajal hoidis terve pere kokku. Oh häda! Kaotasin rahakoti. Kus sõda, seal häda. Häda õpetab albi targemaks. Häda ei anna häbeneda. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Häda ajab härja kaevu. Häda murrab ka raua katki. *Palju oli nüüd Ükskülas kurtmist ja häda – seal nutsid naised oma meeste ja lapsed langenud isade pärast. E. Kippel. b. majanduslik kitsikus, puudus, viletsus. Alaline puudus ja häda. Häda vaatas sisse uksest ja aknast. Vaeslapsena on ta palju häda ja viletsust näinud. Kulutas raha ära ja on nüüd püsti hädas. Häda õpetab paluma, hea põli hooplema. *Mis ma kõik hädaga ära ei teinud, et kuidagi lapsi toita! R. Roht. c. kimbatus, mure; raskused; vaev, rist. Ta on nii iseteadlik, et päris häda kohe. Poistega on igavene häda, ei taha õppida. Rõivastega on häda, need on väikseks jäänud. Jälle häda, võti ei keera. Jäi hätta aruande kirjutamisega, keemiaülesannetega. On hädas oma töödega. Olin hädas, mida vastata. Hädas kärbeste ja sääskedega. Küll nägi ema temaga häda ja vaeva. Häda 'halb' vaadata, kuidas loomad solistavad vees. *Ta ei tea midagi varustamise hädadest ja pole tema asigi seda teada. J. Peegel. | läbi häda, hädaga vaevaliselt, hädavaevu; vaevaga, raskustega. Räägib inglise keelt läbi häda. Joobnu ajas end läbi häda püsti. Läbi häda on ta oma poega koolitanud. Sain hädaga tulema. *Aiad õue ümber ja tänaval seisid hädaga püsti.. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: loodus|häda, mere|häda, näljahäda.
2. haigus, tõbi, valu, viga. Sisemine häda. See mul juba vana häda. Haige kaebab oma häda. Käsi teeb häda. See rohi aitab mitme häda vastu. Peale muude hädade on tal veel selg haige. Saunaga raviti vanasti mitmesuguseid hädasid. Kas said kukkudes häda? Koer ei teinud talle vähematki häda. Parem häda kaugel kui rohi ligi. Igal hädal oma arst, igal tõvel oma tohter. *Kust ma endale häda külge sain, selle kohta oli igaühel oma arvamine. J. Mändmets. | (taimede, esemete vms. puhul). Põud võib ka vanale metsale häda teha. *..kas kukub kivi vastu potti või pott vastu kivi, ikka saab häda pott. R. Kaugver.
▷ Liitsõnad: hinge|häda, ihu|häda, mao|häda, neeru|häda, surmahäda.
3. viga, puudus, miski häiriv. Supil pole häda midagi. Pole sul siin häda midagi. Häda on selles, et ma ei sobi autojuhiks. Sel jalgrattal on mitu häda. Ta teenis vähe, selles kogu häda seisiski. *Mis tal seal häda magada! Lai kott, põhku pealegi pooleni täis topitud. A. Antson. *Pükstel polnud suuremat häda, ajasid asja ära.. H. Sergo.
4. vajadus, tarvidus. Mõni häda mul seda teistele kõnelda. Mis häda tal õppida, kui ilma saab. Ilm on pehme, kinnastest ja kasukast pole häda. Ega mul sest raamatust häda ole, aga kui võimalik, siis ostaksin. Mis häda pärast ma peaksin valetama. Tuli hädaga 'et hädasti vaja' lapsehoidjaks hakata. Häda korral 'kui hädasti vaja' võin ka ise kombaini juhtida. *Õige häda mul teid toita või kasida! Võtan oma kimpsud ja lähen. R. Sirge. *Ma ei räägi ausatest inimestest, keda häda ajab ehitama, vaid sulidest.. P. Kuusberg. || pakiline vajadus, kiirus, rutt. Mehel kibe häda teele asuda. Ega mul söögist häda ole, kõht polegi veel tühi. Võla maksmisega on aega, ega mul häda ole. *Oli sul häda mehele minna?! Ei võinud oodata.. M. Metsanurk. || loomulik vajadus. On sul suur või väike häda? *Aga halb peremees ei lase hobusel isegi siis seisma jääda, kui tol häda tuleb. R. Vaidlo.
▷ Liitsõnad: aja|häda, raha|häda, unehäda; kaka|häda, kuse|häda, pissi|häda, sitahäda.

härrased ‹4› ‹s› pl

1. jõukasse, eesõigustega kihti kuuluv pererahvas, saksad; härrad. Muuga mõisa härrased. Teenis toapoisina suurtsugu härraste juures. Härrased ohvitserid sõitsid kalessiga. „Härraseid ei ole kodus,” teatas teenija.
2. kõnetlussõna mitme meesisiku v. ka mees- ning naisisikute poole pöördumisel. Tänan teid, härrased! Härrased, palun lauda istuda! *„Mina olen matemaatik, härrased...” sõnas Quensel.. A. Sinkel.

jala|vägi
sõj maajõudude vanim, algselt jala tegutsenud, nüüd motoriseeritud väeliik. Mees määrati jalaväkke. Teenis aega jalaväes. Jalavägi tõusis rünnakule.
▷ Liitsõnad: mere|jalavägi, motojalavägi.

kauba|laev
laev kaupade vedamiseks. Teenis madrusena kaubalaeval.

keskmiselt ‹adv›

1. keskmisel (3. täh.) määral; rahuldavalt. Rahvast oli keskmiselt. Elame keskmiselt, pole viga. Esinemine läks keskmiselt. Poiss õpib koolis keskmiselt. Õpilane vastas keskmiselt. Keskmiselt leetunud mullad. *Minu ümber lauldakse ja lobisetakse, mul on keskmiselt lõbus .. R. Kaugver.
2. keskmise arvestusega, keskeltläbi. Selleks kulub keskmiselt kolm tundi. Matkajad läbisid keskmiselt 20 km päevas. Teenis keskmiselt 8000 krooni kuus. Ühe ruutkilomeetri kohta tuleb keskmiselt 50 elanikku.

ketrus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
ketramine. Villa, linade ketruseks ettevalmistamine. Eit teenis elatist ketruse ja kudumisega. *Emma tavaliselt istub kangastelgede taga ja paugutab kududa, või on tal ketrus käsil. M. Raud.
▷ Liitsõnad: eel|ketrus, kamm|ketrus, lina|ketrus, puuvilla|ketrus, taku|ketrus, villaketrus.

kingsepa|töö
Teeb kingsepatööd. Teenis ülalpidamist kingsepatööga.

kodu|abiline
kodustes majapidamistöödes abistav palgaline (naisisik). Vajatakse koduabilist lapselisse peresse. Teenis koduabilisena sugulaste juures.

kooli|raha
kooliskäimiseks, koolis õppimiseks vajalik raha. Teenis endale suvel töötades kooliraha. | piltl. Hooletuse pärast tuli kooliraha maksta. || õppemaks. *..kooliraha oli kõrge. Mu isa käis semestri jooksul mitmel korral Heine juures kodus, et järjekordset osa õppemaksust õiendada. J. Semper.

kopikas ‹-ka, -kat 2› ‹s›

1. Venemaa ja NSV Liidu väiksem rahaühik; vastava väärtusega münt. Kuus, neliteist kopikat. Kaks rubla üheksakümmend kolm kopikat. Kopikas kukkus näpu vahelt maha. Koguti kopikas kopika kõrvale, et võlga tasa saada. Kes kopikat ei korja, see rublat ei saa.
2. kõnek raha, eriti väiksem summa. Teenis ilusa, kena, korraliku, priske kopika. Selle eest saab hea, kõva, ainult näruse kopika. Mul ei ole kopikatki taskus, hinge taga. Läks ilma kopikata kodunt välja. Kulutasin ülikonna peale oma viimased kopikad. Aastate jooksul kogutud kopikad pandi panka. Veeretab iga kopikat näppude vahel 'ei raatsi raha välja anda, on ihne'. *Tehke tööd nagu mina, küll siis kopikas taskus kõliseb. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: nälja|kopikas, raha|kopikas, sandikopikas.

kroon ‹-i 21› ‹s›

1. valitseja võimu tähistav kullast (v. hõbedast) ja kalliskivide ning pärlitega kaunistatud võrukujuline sakkidega peaehe. Keisri, kuninganna kroon. Troonipärijale pandi pidulikult kroon pähe. Kuningal oli kuldne kroon peas. Kolmeharuline kroon ja kuueharuline täht Rakvere vapil. | piltl. Lainetel on peas valged kroonid. *.. terava otsaga sarved oleksid põdrale kaugelt kasulikumad kui see haraline kroon, mida ta peab kandma. H. Rajandi (tlk).
▷ Liitsõnad: au|kroon, keisri|kroon, kuld|kroon, kuninga|kroon, paavsti|kroon, vürstikroon; juukse|kroon, kibuvitsa|kroon, märtri|kroon, võidukroon.
2. monarhistlik valitsus v. valitseja. Briti krooni alamad, asumaad. Saar kuulutati Hispaania krooni valduseks. *Siis vannu truudust tema kõrgusele / kui rüütel, et ei lakka sõna kuulmast / ja et ei tõsta mässu krooni vastu.. G. Meri (tlk).
3. mitme Euroopa riigi suurem rahaühik. Eesti, Rootsi, Norra, Taani, Islandi, Tšehhi kroon. Sai viissada krooni honorari. Kaup maksis 15 krooni 25 senti. Mõne(d) krooni(d) ju sealt ikka teenis.
4. piltl tipp(saavutus); kõrg- v. haripunkt. Pidustuste, kangelastegude krooniks oli.. Inimest nimetatakse sageli looduse krooniks. J. Straussi loomingu krooniks võib pidada operetti „Nahkhiir”. *Ja tänase päeva krooniks oli Neptuni ning kuradite pidu muusikasalongis. J. Smuul. || mingi äärmusasjaolu kogu eelnenu halva, ebameeldiva tipuna. See oli kõikide hädade ja õnnetuste, kõigi äparduste kroon. Kõigele krooniks hakkas veel hammas valutama.
5. võra. Kuuskede tihedad kroonid. Tamme lai, võimas roheline kroon. Kahara krooniga pärn, vaher. Puude kroonid on üksteisesse põimunud. Läbi puuhiiglase paksu krooni ei tungi maapinnale ainsatki päikesekiirt.
▷ Liitsõnad: puukroon.
6. bot sisemine, kroonlehtedest koosnev õiekatte ring, mis ümbritseb emakaid ja tolmukaid, õiekroon
7. (loomulik v. tehislik) hambakroon. Hammas koosneb kroonist, kaelast ja juurest. Hammaste kullast, metallist kroonid. Hambale pandi uus kroon.
8. astr Päikese atmosfääri kõige hõredam osa, mis on täieliku päikesevarjutuse ajal nähtav hõbedaselt hiilgava pärjana
9. etn kaunistuseks lakke riputatud õlgedest, roost jm. moodustatud ese. *Eriti Lääne-Eestis ja saartel olid pidulikul puhul toa ehteks söögilaua kohale riputatud, õlgedest ja roost valmistatud kroonid. T. Habicht.
▷ Liitsõnad: nääri|kroon, pulmakroon.

kurgust alla laskma, kurgust alla minema
(raha, varanduse mahajoomise, joomisega läbilöömise kohta). Mis rahakopika teenis, selle kurgust alla laskis. Mehed kukkusid jooma: pool palka läks ühe päevaga kurgust alla.

kõva ‹7›
I. ‹adj›
1. (materjali, aine, asjade jm. kohta:) koostiselt tihe, survele vastupidav; tugev, paindumatu, jäik; ant. pehme. Kõva kalju, kivim, puit, metall. Magma kattus kõva koorikuga. Malm on kõva ja rabe. Kõva seep. Kõvaks tambitud savipõrand. Kõvaks karastatud mõõk. Kõva kattega maantee. Kõva pinnas, pind jalge all. Kõvaks kuivanud leivakannikas. Lumi oli kõvaks tallatud. Teras on kõvem kui raud. Tamm on kõvem puu kui kask. Tihe ja kõva parknahk. Kõvade kaantega raamat. Kartulid on kõvad, tuleb veel keeta. Väikesed kõvad rinnad. Kõva kui kivi, sarv, puujuurikas. Kõva nagu kont. Kõva suulagi 'suulae eesmine, jäigana tunduv osa'. Kõva habe 'jäikade karvadega, raskesti aetav habe'. *Kõht on kõva ja punnis nagu kerisekivi.. O. Tooming. *Tee muutus ikka liivasemaks ja pehmemaks ning lõpuks kadus kõva põhi täiesti. Jalad vajusid sügavale liiva.. P. Kuusberg. || (riietusesemete kohta:) jäigaks, paindumatuks töödeldud v. muutunud. Kõva krae. Tanu tärgeldati kõvaks. Kõvaks kuivanud saapad. Märjad riided külmusid kõvaks. Kõvad mähised. || istumisel, lamamisel jäik (ning ebamugav). Ase oli kõva. Voodi tundus esimesel ööl kõvana. Konutas ooteruumi kõval pingil. Kõva mööbel 'polstri ja kattematerjalita mööbel'. Kõva kupee 'tavaline, pehmete istmeteta kupee'. || (teat. ainete kohta:) tahke, mittevedelas, mittesulas olekus. Jahedas seisnud või on kõva. Rasv on kõvaks hangunud. Kõvaks keedetud muna.
▷ Liitsõnad: kivi|kõva, kont|kõva, luu|kõva, raud|kõva, teraskõva; poolkõva.
2. kindel, vastupidav, tugev, korras; ant. nõrk. Karjamaal on kõva aed ümber. Katus on veel kõva ega lase vihma läbi. Nad on endale siia kõva kantsi rajanud. Kapil oli kõva lukk: seda ei suudetud lahti murda. Mantel pole küll enam uus, aga alles päris kõva. *„Minu omad [säärikud] peavad küll hästi vett, aga risu ja orkide vastu pole nad kuigi kõvad,” vastas Indrek. A. H. Tammsaare. || (inimese kohta). Kõva tervis, närvid. Klaasipuhujal peavad olema kõvad kopsud. *..vanad mehed sundisid alaealised magama, et nad raskele tööle kõvemad oleksid. Juh. Liiv.
3. jõuline, füüsiliselt tugev. Kõva mees, poiss. Kõva kondiga metsatööline. Jõu poolest oled minust kõvem. Poiss ei anna veel mehemõõtu välja, aga jalad on kõvad. Tal on kõva jõud. *Mu onul on kõva käsi, lihtsalt raudrusikas. E. Männik. || tugeva jõuga, jõuliselt sooritatav. Kõva hoop vastu ust. Äigas poisile kõva võmmu, tohlaka kuklasse.
4. kindel, vankumatu. Kõva majanduslik põhi. Ta teenis hästi ning sai mõne aastaga kõva järje peale. Tal on kõrgemal pool kõva seljatagune. Neil oli kõva nõu asi nurja ajada. Tal on kõva usk, et olukord peagi muutub. Asutuses valitseb kõva kord, distsipliin. Majandi juhtimisel oleks vaja kõvemat kätt. *..kõva sõnaga mees, kes oskas enda eest väljas olla. E. Maasik. || (iseloomult, käitumiselt) järeleandmatu, kange, vastupidav. See oli kemplemine kahe kõva vastase vahel. Ole kõva, ära anna järele. *Näed, va Värdi tahtis teist nagu issanda imet, aga ei läinud [talle] – kõva tüdruk. R. Roht.
5. väga range, karm, vali, halastamatu. Selle eest on kõva karistus. Ta sai kõva peapesu. Ütlesin paar kõva sõna. Kõva kriitika, noomitus, kontroll. Käsk, keeld oli kõva. Kõik teed olid kõva valve all. Majanduses on kõva kokkuhoid.
6. hrl kõnek tubli, heatasemeline, silmapaistev. Kõva firma. Ta sai kõva koolihariduse. Meie kool kuulub kõvemate keskkoolide hulka. Ta sai sinu kõrval kõva kooli, väljaõppe. See oli kõva pidu. Ta tegi kõva karjääri. Töömees vajab kõvemat toitu. Kõva uni 'sügav, raske, hea uni'. *Neil oli kõva relvastus: püssid, revolvrid, kuulipilduja ja granaadid. V. Gross. || väljapaistev, silmapaistev, tubli mingil alal. Saima on kõva tööinimene. Ta on kõva laulu- ja pillimees, kõnemees, õngesportlane, maletaja, ujuja. Kõva spetsialist, teadusemees. Ta on bioloogias, saksa keeles kõva. Juba koolis olin kõva matemaatik. Juhan on kõva meistrimees. Mikk on palju kõvem kalamees kui sina. Ta on igati kõva mees omal alal. || äge midagi tegema, kange. Poiss on kõva kakleja. Mees on kõva joodik, suitsumees, viina- ja naistemees. Tüdruk on kõva kurameerija. Jutumees, lubama oled sa kõva. Vanamees on kõva tingija ja ihnuskoi, ärimees ja hangeldaja. Sa oled kõva vihtleja. Kes see nii kõva norskaja on?
7. kõnek (koguse, hulga, kogu kohta:) suur, tubli, vägev. Heinu oli kõva autokoorem. Kõva sületäis, peotäis. Söödi kõva kõhutäis. Toiduportsjonid olid kõvad. Kõva lõuna, õhtusöök. Tänavu oli kõva räimesaak. Tütar sai kõva kaasavara. Põld sai kõva sõnniku. Mullu kasvas hein kõva. Rüüpas pudelist kõva sõõmu. Mehed tegid kõvad tropid 'võtsid tublid napsid'. Hobuseostmisele järgnesid kõvad liigud. Eile oli kõva võtmine 'kõva joomine'. || rõhusõnana kinnitab, et midagi on mainitavast hulgast, määrast pigem rohkem kui vähem. Sinna on kõva kilomeeter maad. Pudeleid on oma kõva tosin. Sellest ajast lahutab meid kõva poolteist sajandit. Ettekanne kestis kõva pool tundi. Kõva kolmandik teed on veel käimata. Ta on minust kõva kümme aastat noorem. *Mul kõva katusetäis roogu ilmaaegu seismas. E. Õun. || (rahaasjades:) suur, rohke. Tal on kõva teenistus, sissetulek, palk. Selle eest on kõva tasu, preemia. Teenis kõva kopika. Sul on kõvad summad taskus. Kõva päevaraha, taskuraha, jootraha. Kõva vaheltkasu. Võttis laenu pealt kõva protsendi. Kaup on hea, kuid hind kõva. Salaküttimise eest on kõva trahv.
8. kõnek äge, suur, kange. Küll pada läheb varsti keema, tal kõva tuli all. Saunas oli kõva leil. Kõva vihkamine, vaen. Poisil oli kõva õppimishimu. Kõva kojuigatsus. Sellest tõusis kõva nurin, vaidlus, tüli. Tal on rahva hulgas kõva poolehoid. Kõva janu, nälg, peavalu, nohu, köha, palavik. Mul on kõva kahtlus, kas see ikka nii on. Mehed olid kõva auru all. Tal on kõva tahtmine, plaan linna minna. Sellest tuleb kõva pahandus. Tal oli küll kõva kannatus, kuid lõpuks sai ka see otsa. Kõva lahing, võitlus, taplus, kähmlus. Vaenlane avaldas kõva vastupanu. Tal on kõva kiirus peal. Paat sai kohe alguses kõva hoo sisse. Õppustel oli sõduritel kõva mahv peal. Ta tuli kõva jooksuga. Sõna sõnast, nii läkski kõvaks ütlemiseks. *Pärast käiguvahetust võttis mootor kõvemad tuurid peale. E. Raud. || pingeline. Kõva töö. Poistel käis kõva pallimäng. Kõva ettevalmistus, harjutamine, askeldus. Kogu nädal käis kõva kartulivõtmine. Bussipeatusse on veerand tundi kõva astumist. Enne valimisi tehti kõva selgitustööd, propagandat. Kõva tegemisega saadi asjad korda. || (ideeliselt) tuline, äge, kange. Ta on kõva isamaalane, kommunist. || (ilmastikuga ühenduses). Kõva külm, pakane. Väljas valitses kõva talv. Keskpäeval oli kuumus kõva. Kõva tuul, maru, torm, tuisk, sadu, vihm. Merel oli kõva lainetus. Kõva äike tegi palju kahju. Lõuna-Eestis on juba kõva 'kaugele arenenud, suur' kevad. || visa, lakkamatu. Käivad kõvad jutud, et ta läheb meilt ära. *Ja Clodti kohta käib kõva kumu, et pidi olema kuritõppe jäänud. J. Kross.
9. kõnek kange (eriti alkoholi kohta). Kõva puskar, samagonn, kärakas. See naps on hirmus kõva. Saarlased olid kõva õlle teinud. See oli kõva tubakas. Need sigarid on minu jaoks kole kõvad. Võtsin kõva tableti sisse. Kõva kõrbelehk, hais. Selle näidendi lavastamine oli teatrile kõva pähkel 'raske ülesanne'. *Juba toodigi talle pingiotsale toop õllega, varsti ka kortel kõvemat. M. Metsanurk.
10. kõnek tugeva mõjujõuga, kange. See oli kõva dokument, paber. Kohtualusel oli kõva alibi. Tal on kõvad kaardid, trumbid peos. Kaitsja pidas kohtus kõva kõne. *Isa, vast on kavalus / kõvem veel kui vägevus.. Jak. Tamm.
11. (hääle, heli kohta:) vali, tugev, kaugele kostev. Kõva kisa, kõmin, põrin, undamine, mürin. Käis kõva pauk, kõmakas, plaks. Mehed rääkisid kõva häälega. Jutuajamine läks kord-korralt kõvemaks. Vareste kõva kraaksumine kostis kaugele.
12. (kuulmise, mälu kohta:) vilets, halb. Eit oli kõva kuulmisega. Temaga tuleb valjusti rääkida, sest tal on veidi kõva kuulmine. Poisil on kõva pea 'halb mälu õppimiseks'.
13. kõnek (vee kohta:) kare; ant. pehme. Pesemiseks ei sobi kõva vesi.
14. kõnek (klusiilide kohta:) tugev. Kõva p,t.
II. ‹s› kõnek kõvakübar. Sisseastujal oli kõva peas. *Kolab niisama ringi, kõva kuklas ja lips ees. R. Janno.

käsi|tööline

1. mingi käsitööga kutseliselt tegelev isik (näit. kangur, sepp, tisler, kingsepp, müürsepp). Käsitööliste selts, organisatsioon. Keskajal kuulusid käsitöölised tsunftidesse. Minu käsitöölisest isa teenis elatist kingsepana.
▷ Liitsõnad: kodu|käsitööline, ränd|käsitööline, tsunftikäsitööline.
2. piltl mõtteloid, omapoolse loovuseta töötegija mingil alal (eriti kunsti ja kirjanduse valdkonnas). Ta pole loov kunstnik, vaid üksnes osav käsitööline.

köögi|tüdruk
naisteenija, kes valmistab toitu ning teeb muid köögitöid (näit. mõisates, jõukates perekondades). Mõisa, härraste köögitüdruk. Läks rikka kaupmehe juurde köögitüdrukuks. Liine teenis linnas köögitüdrukuna. Proua ei läinud köögi poolegi, toitu valmistas köögitüdruk.

laristama ‹37›

1. (mingi tegevusega) larinat tekitama; larisema panema, lariseda laskma. Luristab ja laristab oma piipu. Käivitab ning laristab mootorit. Traktorid laristavad künda. Laristas automaadist valangu. *.. ilves laristas neile [= koertele] urinal põõsast vastu. F. Tuglas (tlk). || ladistama. Laristab vihma, sadada. Ei tohi vett põrandale laristada.
2. raiskama, pillama. Ta on harjunud laristama ja laialt elama. Kõik, mis ta teenis, selle kõrtsis maha laristas. Ta on vanemate vara läbi laristanud. Selles peres laristatakse toiduga. Tänavu ei ole põllurammu laristada.

lõvi|osa
piltl peamine, suurem, valdav osa. Lõviosa palgast läks toiduks, toidu peale. Lõviosa rahvastikust elab linnades. *.. ema teenis sissetulekute lõviosa siiski õigusteta ämmaemandana. E. Krusten. *.. lõviosa väliskeskkonna aineid jõuab organismi just seedetrakti kaudu. V. Salupere.

mere|mees

1. (kutseline) meresõitja; laeva meeskonda kuuluv isik. Julged, osavad meremehed. Ta on elupõline meremees. Minu onu oli vana, endine meremees. Enn Uuetoa ehk Kihnu Jõnn on üks populaarsemaid eesti meremehi. Poisid tahavad meremeesteks saada. Ega meremehe elu kerge ole. Tal on meremehe taaruv kõnnak. Sadamas oli välismaa(de) meremehi. Kõik meremehed jungast kaptenini.
2. kõnek mereväelane. Teenis aega meremehena.

mere|vägi
sõj relvajõud merel tegutsemiseks, merejõud. Teenis aega mereväes.

metsa|vedu
metsamaterjali langilt väljavedu. Metsavedu hobustega, traktoritega. Teenis talvel metsaveol natuke lisaraha.

mitšman ‹-i, -it 2› ‹s›
sõj hrl. maavägede lipnikule vastav auaste paljude riikide mereväes; selles auastmes mereväelane. Teenis mitšmanina Mustal merel. Noormees ülendati mitšmaniks.

mügardama ‹37›
hrv mügaraks tegema, kägardama. *Reet mügardas ja näppis taskurätti.. P. Kuusberg. *Palli asemel teenis suur õlgedega täidetud riidetutsak, mis nööride ja muude vahenditega oli mügardatud ümmarguseks kõvaks keraks. R. Janno.

noos ‹-i 21› ‹s›
kõnek saak, saadud v. hangitud (toidu)kraam; (saagi) hulk, kogus. Oli saanud kenakese, tubli, priske, vägeva, hea noosi. Kull lendas oma noosiga metsa. Naised ootavad rannas, millal kalurid noosiga merelt tulevad. Marjulised, seenelised tulevad noosiga metsast, viivad noosi koju. Olid saanud vägeva noosi puravikke, jõhvikaid. Kui viin otsa sai, mindi poodi uue noosi järele. Sai tubli noosi pärandust. Jaotasime lastud põdra ära, igaüks sai oma noosi. Koer haaras lihakäntsaka ja kadus, noos hammaste vahel. Selle romaani eest saab suure honorari, hea noos (raha) on tulemas. Advokaat teenis selle kohtuasja pealt ilusa noosi. Vargad olid noosil käinud, kioski tühjaks teinud. *.. maast selga tõuseb tugev noos [rukkivihke] / ning kahisedes liitub hakki. J. Sütiste. *Mehi oli aga kaitsmas vähe: esimese noosi võttis küüditamine, teise sõda. K. Saaber.
▷ Liitsõnad: kala|noos, leiva|noos, marja|noos, puu|noos, raha|noos, seene|noos, toidunoos.

number ‹-bri, -brit 2› ‹s›

1. arvu tähistav sümbol, arvu kirjamärk. Araabia, Rooma numbrid. Laps tunneb juba numbreid, oskab numbreid kirjutada. Arv 36 märgitakse numbritega 3 ja 6. Summa tuli kirjutada nii sõnade kui ka numbritega. Arv kirjutati suurte numbritega tahvlile. Fosforestseerivate numbritega kell. Metallist stantsitud, paberist väljalõigatud numbrid. || van kõnek numbriline hinne (näit. koolitunnistusel). *Olin halva numbri saanud, siis laitis, oli viis all, silitas peadki. H. Sergo. *Kui panen hindeks "4”, siis see tähendab minule, et õpilane on viletsavõitu, "3” on aga juba lootusetu number. G. Ernesaks.
2. mingis järjestuses, süsteemis, liigituses, loetelus, seerias v. sarjas millegi v. kellegi kohta märkiv arv ning selle kirjalik tähistus. Maja number on 6, korteri number 47, telefoni number 44 83 22. Passi, sõjaväepileti, töötõendi, õpinguraamatu, liikmekaardi, kviitungi number. Arve number on 04576. Number 10 all võistles meistritiitli kaitsja. Palati, lao, kaupluse, kioski, riietuskabiini, piletikassa number. Tänase „Sirbi” number on 1214. Auto, sõiduki, traktori, masina, jahipüssi, relva number. Kella, triikraua, pardli, raadioaparaadi number. || (standardset suurust, laadi, töörežiimi vm. märkides). Ülikonna, mantli, kleidi, pesu, päevasärgi, jalatsite, mütsi, kinnaste number. Niidi, lõnga numbrid. Mis number kaabut sa kannad? Karvamütse oli ainult õige suuri numbreid, väiksemad numbrid olid läbi müüdud. Kingad on kaks numbrit suured, loksuvad jalas. Hammasratastele sobiks number paksem määrdeõli. || piltl (hinnanguliselt). Looduskaitse probleem number üks 'esimene, kõige tähtsam probleem'. Soome suusahüppaja number üks, suusahüppajate esimene number 'silmapaistvaim, parim suusahüppaja'. Esimese numbri 'silmapaistev, tähelepandav(aim)' töömees, naljahammas, suli. Esimese numbri 'väga hea, parim' mets, küttepuu, põllumaa. *.. sest nullideks me teisi peame, / ja number üheks – iseend. B. Alver (tlk).
▷ Liitsõnad: aasta|number, kinga|number, korteri|number, krae|number, maja|number, matrikli|number, passi|number, saapa|number, seeria|number, siht|number, stardi|number, suurus|number, telefoninumber; võidu|number, õnnenumber.
3. teat. kindla numbriga ese, objekt v. isik. Helistasin mitu korda, aga number ei vasta, number on kinni. Number 10 läheneb finišile, teised suusatajad on kaugemal tagapool. Bussidest läheb number 1 Meriväljale, aga mis numbrid lähevad Mustamäele? Number 43 (kingad) on mulle väikesed. Number 40 niit, neljakümne numbri niit. || numbriline märk, silt, lipik, plaadike vm. Plekist, plastist number. Kinnitab numbri maja seinale, väravaposti külge, võistlusdressi rinnale. Riidehoius antakse number. Leedu numbriga auto. || leheke järjekorranumbriga (näit. arsti juurde pääsemiseks). Hommikul tuleb number ära võtta, kui soovid arsti juurde. Silmaarstile polnud enam numbreid, numbrid olid läbi. || (väljaüüritavate nummerdatud hotellitubade v. korterite kohta). Hotellis polnud ühtki vaba numbrit. Ühe-, kahetoaline number. Vannitoaga number. || nummerdatud üksikese, üksus mingist kogust. Muuseumil on fotosid üle kümne tuhande numbri. Akadeemiku personaalbibliograafias on ligi 400 numbrit. || sõj teat. kindlat ülesannet täitev võitleja näit. suurtükimeeskonnas. Sihtur, laadur jt. numbrid. Aega teenis ta suurtükiväes numbrina. || perioodika üksikväljaanne. „Eesti Päevalehe” laupäevane number. „Loomingu” septembrikuu number. See artikkel oli „Postimehe” 5. augusti numbris. Mul on 1980. aasta „Eesti Loodusest” üks number puudu. Seda ajakirja jõudis ilmuda ainult kümmekond numbrit.
▷ Liitsõnad: riidehoiu|number, rinnanumber; hotelli|number, luksusnumber; ajakirja|number, ajalehe|number, eri|number, esma|number, jõulu|number, kaksik|number, pühade|number, üksiknumber.
4. etteaste mingis (sega)eeskavas. Estraadikava iga number oli omaette pärl. Dresseeritud karud olid tsirkuse kõige menukam number. Kloun teadustas iga järgneva numbri. Eeskava jääb lühikeseks, oleks veel mõnda numbrit vaja. Mitmeid numbreid tuli korrata ning lisapalugi anda. || piltl kõnek temp, tükk, trikk; asi, lugu. Vilumatule on kosest allasõit riskantne number. Vanglast põgenemist üritada on keeruline ja kahtlane number. Loll, rumal number küll, et sa võtmed ära kaotasid. See number ei lähe sul läbi. See mees on omaette number, number omaette. Poliitika oli talle üsna tume, segane number. *Kõnemeloodiat jälgida on meile eestlastele üldse raske number. H. Saari. *Kadri ilus?! Nüüd leidsid numbri! Kõhn kui saelaud, pikk sorakas kui kolge! .. E. Särgava.
▷ Liitsõnad: estraadi|number, hiilge|number, jõu|number, laulu|number, leiva|number, löök|number, nalja|number, soolo|number, tantsu|number, tõmbenumber.

nõela|amet
nlj rätsepaamet. Hakkas rätsepaks, teenis nõelaametiga head raha. *Vanal ajal elanud kord seitse rätseppa, kellele nõelaametist villand saanud .. K. A. Hindrey.

onkel ‹onkli, onklit 2› ‹s›

1. van (sugulusastmena:) onu, lell. *.. mis onkel Eduard (meil kutsuti teda lelle asemel onkliks) kuus teenis .. H. Raudsepp.
2. (võõras) meesisik. a. lastek onu, onku, külaonu. Lõbus onkel meeldis Atsile. *Juba mitme päeva eest hakkas teine [= laps] painama: „Mamma, miks sa mind ilmaski onkel Voldemari juurde ei vii? ..” E. Vilde. b. kõnek mees, vana, onu, peremees; vend, poiss; külamees, saks; ka iroon nlj kavaler, peigmees. Kes see onkel on? Tolle onkliga saab asju ajada. Keegi vana onkel istus pingil. Seda onklit me juba tunneme! Tüdruk leidis kohe uue onkli. *„Aga onkel oli täitsa,” arvas Aleks. „Mõni teine oleks sulle kohe üle selja tõmmanud! ..” V. Beekman. *Sest meid on neli suurt ja tugevat onklit, mu vennad Eedi ja Jorss ja vana elumees ise kah ... ja mina .. A. Jakobson. c. van härra(smees), saks; antvärk. *Muidu aga käis ta Andresega hästi aupaklikult ja meelepäraliselt ümber, kutsus teda alati onkliks .. A. Tõnurist.

palk ‹palga 23› ‹s›
rahatasu tehtud töö eest. Arsti, koolmeistri, kassapidaja, vaneminseneri palk. Palka maksti kaks korda kuus. Poole aasta palk on saamata. Saime kahe nädala palga ette. Võtsin ema palga volitusega välja. Tema palk on 10000 krooni kuus. Ta saab suurt palka, tal on suur palk. Poeg on linnas korraliku palga peal. Kui palju sa palka tahad, nõuad? Palkade tõstmine, reguleerimine. Palku kärbiti, vähendati 30% võrra. Nad elasid sellest palgast, mida mees köitekojas teenis. Nii väikese palgaga on võimatu ära elada. Trahviraha peeti palgast kinni. Kütjaid hoiti palgal aasta läbi. Ta on oma venna palgata sulane. Võtsin kaks nädalat palgata puhkust. Palk laoti sularahas peo peale. Paremat palka ei maksta kuskil. Kas see on kellegi palk, mis mina saan! Mille eest sulle, laiskvorstile, palka makstakse? || (ka muu kui rahalise töötasu kohta). Palk maksti natuuras. Palgaks said mehed poole püütud kalast. Peale toidu ja riiete neile muud palka ei antud. Küll perenaine teab, mis ta sulle palgaks annab. Enne töö, siis palk. Kuidas mees, nõnda palk. | piltl. Mässajad said oma teenitud palga. See on talle paras palk. Kes kurja on teinud, peab kurjategija palga saama. Surm on patu palk. Vahvuse palgaks sai ta sõja lõpul auristi. *„Said oma lõõpimise palga kätte: sauna Juss poos enda ülesse.” A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: aasta|palk, kuu|palk, nädala|palk, päeva|palk, tunnipalk; aja|palk, tariifi|palk, tüki(töö)palk; naturaal|palk, nominaal|palk, raha|palk, reaalpalk; bruto|palk, maksimaal|palk, miinimum|palk, minimaal|palk, netopalk; nälja|palk, vaevapalk.

patsakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›

1. patakas (1. täh.) Patsakas kirju, lendlehti, kaarte. Mida teha nii suure värviliste paberite patsakaga? Tal on hea patsakas käsikirja valmis. Mees ostis maailmatu patsaka tooreid nahku. Teenis suvega hea patsaka raha.
▷ Liitsõnad: paberi|patsakas, rahapatsakas.
2. pehme kamakas. Puult langes patsakas lund.
3. patakas (4. täh.) *Vaat sulle patsakas! Ei ma saa ega saa lahti sellest Peetrist! O. Luts.

pealt
I. ‹postp› [gen] ‹sageli asendatav põhisõna ablatiivilõpuga›
1. millegi v. kellegi ülapoolelt, pealispinnalt, millestki kõrgemalt (ära); midagi katmast, varjamast; ant. alt. Laua, pingi pealt. Tõstsime kohvrid pakiriiuli pealt alla. Võta noodid klaveri pealt. Ajab aida pealt heinu alla. Taat ronis ahju, vankri pealt maha. Võtsin teki voodi pealt. Lapsed kiskusid kivi pealt sammalt. Riisus lusikaga piima pealt koort. Ta tuli rongi, bussi pealt. Murdis seene jala pealt. Lahingute käigus pühiti paljud külad maa pealt 'hävitati sootuks'. Mul langes seda kuuldes nagu koorem südame pealt. Ega meiegi ole sita pealt riisutud 'viletsad' mehed. || (kehaasendist kõneldes:) nii, et lakatakse põhisõnaga märgitud kehaosale toetumast. Lamaja keeras end selja pealt külje peale. Mees tammus jala pealt jala peale. Täies elujõus inimene varises jala pealt 'püsti olekust'. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Särk oli selja pealt märg, lõhki. Musta ülikonna pealt paistab iga tolmukübe kohe silma. *Papüürusekõrkjas on tubli kaks meetrit pikk, juure pealt neli-viis sentimeetrit jäme.. E. Lumet (tlk).
2. kasut. viitamaks kohale, kust keegi (v. miski) läheb, liigub v. kust midagi saadakse, hangitakse. Kalamehed tulid paadiga järve pealt. Kari tuli ristikupõllu pealt. Tulen praegu turu pealt. Rein tuli pikema reisi pealt. Mine mul tee pealt eest! Auto paiskus tee pealt kraavi. Hakkas minema, kuid vaatas veel ukse pealt korraks tagasi. Ostsin selle nurga pealt poest. Ma ei suutnud kuidagi oma pilku tema pealt lahti rebida. | ‹asendatav ka põhisõna elatiivilõpuga› kõnek. Millal te linna pealt tagasi jõuate? Ma ei kuulnudki, millal poiss küla pealt tuli. *Ta [= vana soldat] pani kroonu päält saadud „serdoki” selga.. Jak. Liiv. || teat. kauguselt, teat. vahemaa tagant. Mõne sammu pealt oli võimatu mööda tulistada. Peotrall oli mitme versta pealt kuulda. Seda võis juba hulga, tüki maa pealt näha. *Ta tabas vaenlast kiviga terve postivahe pealt. E. Raud.
3. kasut. viitamaks ametile, tööle, tegevusele, millest keegi loobub v. sunnitakse loobuma. Tulin selle töö, ameti pealt ära. Ta on nüüd autojuht, traktori pealt ammu ära. Ella viidi põllutöö pealt üle karja peale. Ta võttis end, tehti, sai koha pealt lahti. *Oma liberaalsete vaadete tõttu pidi ta varsti ka kooli pealt kaduma.. V. Panso.
4. kasut. viitamaks sellele, mille v. kelle eest v. arvel midagi saadakse v. loovutatakse. a. (üldiselt). Teenis selle tehingu pealt kenakese summa. Kaupmehed said kauba pealt suurt vahekasu. Relvavabrikandid teenivad ka sõja pealt. Ma hoidsin sel nädalal toidu pealt natuke kokku. Võta, 100 krooni kogu kupatuse pealt! Tulumaksu tuleb maksta igasuguste sissetulekute pealt. Mõisnikud nõudsid talupoegadelt teopäevi ka kõlbmatu maa pealt. *Neile makstakse preemiaid piima pealt, ja vilja pealt, ja lina pealt.. R. Sirge. *.. see voorimees maksis oma poja pealt kaks hõbemarka aastas kooliraha. J. Kross. b. (üksuse kohta, distributiivselt). Mis praegu piimaliitri pealt makstakse? Teenis õhtu pealt kakskümmend marka. Autojuhid saavad tasu veetud koormate pealt. Koormiseks oli neli külimittu adramaa pealt. Sauna kasutamise eest tuli maksta kümme krooni mehe pealt. *Nüüd olid tulepõletaja kalad eraldatud võrgumajade ette kuhjakestesse, iga paadi pealt oma osa.. A. Mälk.
5. mingist suunast, mingilt poolt. Tuul puhus külje pealt. *Tulime Hiiumaa pealt. / Paadis on räimed ja mõrrad. J. Smuul. || mingis suhtes, mingist aspektist, mingist küljest. *Seda asja tuleb iga kandi pealt kaaluda. Elu on iga kandi pealt mees oli Tõivgi, kui vara pealt vaadata. Ainult seesama valge hobune tal hinge taga oligi ja lapike kehva maad.. A. Maripuu.
6. kasut. viitamaks käimasolevale protsessile, tegevusele, mille ajal midagi toimub v. juhtub. Aeti südaöösel une pealt üles. Paistab, et mees on tapetud magamise pealt. Tulime poole etenduse, filmi pealt ära. Poisid saadi teo, pahanduse pealt kätte. Loomad tabati kurja pealt. Katkestas jutu poole lause pealt. Sõidu pealt ei tohi trammist maha hüpata. Kukkus äkki jooksu pealt pikali. Pealetungijad tulistasid otse jooksu, käigu pealt. *Õpetajad kutsuti poole tunni pealt direktori kabinetti kiirnõupidamisele. E. Raud.
7. kasut. viitamaks ülimale ajalisele vm. täpsusastmele. Maksan sulle selle kõik sendi, kopika pealt kinni. *„Ega nad siis kella pealt tule,” naeratas Aija. – „Miks ei tule? Ikka kella pealt. Kella pealt ja graafiku järgi..” M. Traat.
8. kasut. viitamaks sellele, mille kasutamiselt, pruukimiselt millelegi muule üle minnakse. Vabrikus mindi, vabrik läks auru pealt elektrimootoritele üle. Kütmine viidi masuudi pealt briketi peale.
9. kasut. viitamaks isikule, kelle tööd v. keda ennast eeskujuna võetakse. Poiss on ülesanded teiste pealt maha kirjutanud. Eks ma võtnud oma kirjatöös sinu pealt eeskuju. *Need olid nii ilmselt isa pealt õpitud sõnad, et see ajas peaaegu muigama. J. Kross.
10. kasut. viitamaks hindele, millelt mingis suunas toimub muutus. Füüsikahinne on langenud nelja pealt kolme peale, ajalugu aga tõusnud nelja pealt viie peale.
11. (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Kõike hinge, südame pealt ära rääkima, ära ütlema. Kohvipaksu pealt ennustama. On nagu kuu pealt kukkunud. Noatera pealt.
II. ‹prep›
1. [gen] rohkem kui, enam kui, üle (hrl. vanusega ühenduses); ant. alla, alt. Naine juba pealt neljakümne, viiekümne.
2. [part] hrv pärast. *Tulime pealt jõulupühi, just enne uut aastat suurelt merelt.. Ü. Tuulik.
III. ‹adv›
1. pealtpoolt, kõrgemalt (ära); pealispinnalt, katmast (ära); ant. alt. Kangutas kastil kaane pealt. Kruvisin pudelil korgi pealt. Lambil on klaas pealt ära. Laps on teki pealt ära ajanud. Ratas viskas rihma pealt. Tapeet, värv on pealt ära tulnud. Varbal tuli küüs pealt ära. Masinal on mootor pealt maha võetud. Hakkasime koormat pealt maha lükkama. Hein tuleb pealt ära niita. Võta endal mantel pealt ära. Rüüpas pealt paar sõõmu ja andis õllekapa edasi. Ma ei lasknud sel mehel silma pealt 'jälgisin meest kogu aja'. *.. ilmus kooliõpetaja Laur ukse peale ja sõnas: „No poisid, poisid, ärge [mürgeldamisega] lage pealt ära tõstke.” O. Luts. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Sibul on pealt kullakarvaline, seest siiruviiruline. Suured jääpangad olid pealt valged. Porgandid olid pealt küllalt jämedad, altpoolt peenemad. Pealt karvane riie. Pealt lahtine kaev. Pinal, karp on pealt lakitud. Kartulikuhi kaeti pealt õlgede ja mullaga. Järv kasvab pealt kinni. *.. seisis madala metsa serval palktare, pealt karusnahkadega kaetud nagu jakuudi jurta. J. Pärni (tlk). || väliselt, väljastpoolt. Ta pole nii paha poiss, kui pealt paistab. *Pealt ei saanud keegi aru, et [mees] haige . E. Park.
2. rõhutab mingi füsioloogilise protsessi, psüühilise seisundi jms. lakkamist kellelgi. Mul läks varakult uni pealt ära. *.. nii maias kui ta oligi – oli kompvekiisu ootamatult pealt ära läinud. E. Raud.
3. ‹tähenduslikult lahutamatut tervikut moodustava ühendverbi osana› näit. pealt kuulama, pealt kuulma, pealt nägema, pealt vaatama jt.
Omaette tähendusega liitsõnad: koha|pealt, äärepealt; kõigepealt; hetke|pealt, jala|pealt, jõhvi|pealt, kanna|pealt, karva|pealt, kopika|pealt, korra|pealt, kriipsu|pealt, minuti|pealt, paugu|pealt, punkti|pealt, päeva|pealt, ropsu|pealt, sendi|pealt, sõna|pealt, tunni|pealt, täpipealt

peen ‹-e, -t 34› ‹adj›

1. suhteliselt väikese läbi-(ning ümber)mõõduga, peenike(ne).; ant. jäme. a. (pikkade, hrl. silinderjate esemete ja moodustiste, ka keha ja kehaosade kohta). Peened taimevarred. Peened nõtked oksad. Kõrsheina peen ja tihe juurestik. Peene tüvega sookask. Peen ora. Peente varrastega kootud sall. Medaljon oli peene keti otsas. Peene kontsaga kingad. Peene otsaga pintsel. Sael on peened hambad. Peentest lattidest tara. Kepp läheb ühest otsast peenemaks. Lõhkus kõik saetud puud peeneks. Hästi peen niit, lõng, nöör. Peen 'peenest lõngast' kalev. Peen linane riie. Peene 'peentest kiududest koosneva' villaga lammas. Peened veresooned. Peen suitsujuga, piimanire. Peened sääred, jalad, käsivarred. Pikad peened sõrmed. Peen kongis nina. Peene pihaga noorik. Peene kondiga kõhetu mees. Lapse kael oli haigusega na peeneks jäänud. Õde on sinust peenem. Maani kleit tegi teda pikemaks ja peenemaks, kui ta oli. b. (hrl. tasapinnaliste moodustiste kohta:) kitsas v. väike (sageli ka tihe, kribuline). Peened jooned, triibud, nöörvoldid. Pideva peene joonega tõmmatud kontuur. Peened kõrges kaares kulmud. Peened kortsud näos. Mitu peent kurdu otsa ees. Klaas oli täis peeni pragusid. Kivimi peened lõhed ja praod. Peent kirja on raske lugeda. Tiheda peene käekirjaga täidetud leheküljed. *Saarlased olid jõudnud juba saare varju, laine muutus peenemaks, enam ei visanud vett üle parda. A. Kalmus.
▷ Liitsõnad: ime|peen, juus|peen, jõhv|peen, niit|peen, nõel|peen, piits|peen, pilbas|peen, raag|peen, tikk|peen, ülipeen.
2. ühesugustest pisikestest (eriti ümmargustest) osistest koosnev (ka sellise osise enda, harvemini eseme kohta), peenike(ne); ant. jäme. Peen kruus, valge liiv. Murenenud kivimite peen puru, peen prügi. Peen tubakapuru, põhupraht. Peen pulber, jahu. Hästi peen püül. Riputas peent suhkrut peale. Peent jahutolmu oli kogu veski täis. Timutil on väga peen seeme. Sadas, tibas, piserdas peent vihma. Peened liivaterad, lumekübemed. Peened värvilised helmed. Peened haavlid. Peened higipisarad, tedretähnid näol. Klaas purunes peenteks kildudeks. Peeneks hakitud muna, sibul. Peeneks raiutud peedi- ja kapsalehed. Peeneks jahvatatud kriit. Mälus toidu, pudistas leiva, hõõrus terad peeneks. Külje all peeneks kulunud põhk. Murdis tiku peeneks pihuks. Peen 'väikeseauguline' sõel, riiv, võrgulina. Rukkitera jääb, pohlad jäävad tänavu peeneks. Peenemad kartulid jäid seemneks. *Indrek oma alaliste juurdlustega õõnestas Karini südames kõik alused, näppis peeneks kõik pidemed. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: ime|peen, pihu|peen, pool|peen, tolm|peen, tuhk|peen, udu|peen, ülipeen.
3. äärmiselt üksikasjalikku tööoskust ja täpsust nõudev; detailne, ülimalt täpne, peenike(ne). Peen ja aeganõudev töö. Õpetas tütarlastele peent näputööd. Juveliiri peen töö. Peenema rauatöö mees. Mul pole enam silmi nii peene töö jaoks. Peen tikand, nikerdus. Peene ornamendi ja töötlusega mõõga käepide. Peenem viimistlus, lihv. Peene konstruktsiooniga süst. Peen orkestratsioon. G. Reindorffi illustratsioonide peen läbijoonistatus. Kõige peenemate üksikasjadeni läbimõeldud kava. Peen arvepidamine väljaminekute kohta. Peened 'täpsed' mõõtmised, mõõteriistad. *Meid köidab ürgaja kunstnike peen vaatlusoskus, anne rõhutada kujutatava kõige olulisemaid tunnuseid. K. Põllu. || (meelte, vaistu kohta:) vähimaidki varjundeid eraldav, tundlik, terav. Peen haistmine, kõrv. Peen vaist, instinkt. Tal on peen nina kahtlaste asjade tabamiseks.
4. vaevumärgatav, raskesti eraldatav v. taibatav, varjatud, kerge. Peen naeratus, muie suunurkades. Peen iroonia. Peen vihje, nüanss. See oli vaid peen nali. Peened värvivarjundid. Jahikoera nina eraldab kõige peenemaid lõhnu. Nii peent vahet ei oska keegi teha.
5. kvaliteetne, väärtuslik, omas liigis parimate hulka kuuluv. a. paremast materjalist, kallihinnaline, elegantne, luksuslik. Peened road, söögid, joogid, napsid, veinid. Pudel peenemat viina. Laual oli peeni hõrgutisi. Kõige peenemad lauanõud! Peen linnaülikond, kübar. Peened kõrge kontsaga kingad. Peen pesu. Peenes riides noormees. Peen välismaa ümbrik. Peen Prantsuse lõhnaõli. Peen lõhn, aroom. *.. ka peenemat linna seepi pojakese pesemiseks poest koju toonud. R. Kolk. b. kõrgemasse, varakamasse, esinduslikumasse kihti kuuluv v. selliseks peetav; sellele kihile omane; suursugune, noobel, härrandlik. Peen daam, härra, preili, kavaler. Peenem inimene juba sellisesse kohta ei tule. Eerik oli peen mees ja alati elegantselt riides. Linnas elavad sugulased olid hirmus peened. Peenem rahvas, seltskond, linnaosa. Peen restoran, kohvik, lokaal, kõrts. Peatusime kõige peenemas hotellis. Läheme kuhugi peenemasse kohta sööma. Teenis teenijana peentes majades. Õppis peenes koolis. Puhtam ja peenem amet, töökoht. Ta on maast madalast peenema eluga harjunud. Peen kasvatus, toon. Peened kombed. Peen käitumine. Peente maneeridega mees. Tal oli peen saksa nimi. Orhideed – see on midagi väga peent! Pidas ennast liiga peeneks, et koristaja kohta vastu võtta. Tahab igatpidi peen välja näha. Pidas end oma kolleegidest paremaks ja peenemaks. Peen oli natuke klaveril klimberdada, esietendustel käia. *Osata jääl liuelda näis peen, kuulus hea tooni hulka. E. Õun. *Ikka rohkem kiskus teda tädi juurde, kus kõik oli parem, peenem ja avaram. V. Saar.
6. (ülekantumate tähendusvarjundite märkimiseks, eriti sisemiste väärtuste puhul:) hea, asjatundlik, sügav, viimistletud, lihvitud, valitud; õilis, meeldiv. Peen inimesetundja, interpreet. Põhjalik ja peen eksperimentaator. Peen muusikatundmine, psühholoogiline analüüs. Peen lavastus, avangukäsitlus. Peen diplomaatia, taktika. Hingelt peen inimene. Kunstniku peen isikupära. Temas oli peent huumorimeelt. Autori peen ja hingestatud lürism. Värvitoonide peen harmoonia. Tõelise „Suislepa” peen maitse. Kadakasuitsu peen aroom. Peen värvigamma, kunstimaitse. *Hobune on peen ja puhas loom, tundlik nagu viiul. M. Traat.
7. (näo, näojoonte kohta:) meeldiv, peenejooneline, sümpaatne, ka intelligentsusest tunnistust andev. Peente näojoontega naine. Jälgisin ta peent profiili. *Ilus, peen nägu, suured, natuke kurvailmelised silmad. K. Ainver.
8. kaval, osav, riukaline, peenike(ne). Peen sell, kelm, suli, väljapressija. Väga peen karjerist. Peen nipp, trikk. Mis peene nõksuga ta sisse pääsis? Pidas peent plaani. Ajab peent poliitikat. Pole midagi öelda, peened poisid, oskavad äri teha! *Vast oli maailm tõesti peamiselt kelmide ja variseride maailm ning Valt Vilmergi oli seda peenel kombel... L. Anvelt.
9. (hääle, heli kohta:) kõrge, hele, peenike(ne). Karjub peene kileda häälega. Peen piuksuv hääl. Räägib, laulab peene häälega. Tüdruk nuttis imeliku peene häälega. Tihased siutsuvad peene häälega. Kostab peent vilinat.
10. (raha kohta:) väikese väärtusega. Raha peeneks 'väiksema väärtusega üksusteks' vahetama. Peent raha oli tal ainult mõnikümmend senti. Kas te saate mul sajakroonise peenemaks vahetada?

pere|mam(p)sel
kõnek majapidajanna, virtin. Teenis mõisas peremamslina. *Maret ei ole Karlile siin talus ainult peremamsel, perenaise kohustetäitja. R. Sirge.

peenike (on) pihus, peenike tuleb pihku
majanduslikult vm. suhtes raskevõitu, täbar olukord käes, kibe käes; (majanduslikult) raskevõitu, täbar olukord jõuab kätte. Teenis mis ta teenis, ent sellest hoolimata oli peenike pihus. Aitaksime sind küll, aga meil endil on peenike pihus. Paistab, et meie võistkonnal on peenike pihus. *.. andsin [ülikoolis] paar eksamitki. Aga – vanale tuli peenike pihku. Minu kulud ja naabri vekslid – vana lugu, nagu tead. E. Tammlaan.

piiri|valve
sõjaväestatud ametkond riigipiiri seadusvastase ületamise ja salakaubaveo tõkestamiseks; selles teenivad isikud. Piirivalve kontrollis piiriületajate dokumente, pidas kinni mitu kahtlast isikut. Ants teenis aega piirivalves.

pikolo ‹1› ‹s›

1. muus väike flööt. Pikolot mängib orkestris teine või kolmas flöödimängija.
2. van kelneripoiss. Poiss teenis pikolona kohalikus restoranis. *Siin on iga liiki kelneril veel oma õpipoiss ehk pikolo. E. Vilde.

priskesti ‹adv›
priskelt (hrl. 1. täh.) Kartul on priskesti kasvanud. Onu elab endiselt priskesti. Käsi käib priskesti. Sõi, purjutas, teenis priskesti.

puna|vägi
Punaarmee v. Nõukogude armee. Võeti mobilisatsiooniga punaväkke. Teenis punaväes.

põhi|töö

1. põhitöökohal tehtav töö; põhiline, peamine tegevus. Põhitöö kõrval esines ta filmis, tegutses konsultandina. Kirjutas väitekirja põhitöö kõrvalt. Põhitööst vabal ajal teenis lisa kudumisega. Millega sa tegeled, mis on sinu põhitöö?
2. vahetult põhitootmisega seotud tööprotsess. Põhitöö ja abitööd.

pärus|mõis
aj
1. pärandatav maavaldus Venemaal 18. saj. alguseni. Teenis- ja pärusmõisad. Vürstide, bojaaride, kloostrite, kirikute pärusmõisad.
2. ka naisliini pidi pärandatav läänimõis Baltimail 16.-18. sajandil

pühendus ‹-e 5› ‹s›

1. teosele lisatud tekst, mis osutab, kellele teos on mõeldud v. pühendatud, dedikatsioon; kingitusele kirjutatud v. graveeritud sõnad, millega osutatakse kingi saajale. Pühendust kirjutama. Värsivormis pühendus. Raamatu tiitellehel on trükitud pühendus: „O-le, parimale sõbrale.” Sai sõpradelt kingiks raamatu pühendusega. Üle foto alumise nurga, foto tagaküljel seisab pühendus: „Armsale emale.” Käekellale oli graveeritud pühendus.
2. kellelegi pühendatud, kellegi auks loodud luuletus, muusikapala vm. teos. *Rohkesti leidub Bergmannil pühendusi tsaaridele nende mitmesuguste tähtpäevade puhul, milles luuletaja on rakendanud vahelduvaid värsivorme.. R. Põldmäe.
3. pühendamine; pühendumine. *Hindude teater teenis müstikat, ta oli pühendus olemise saladustesse. H. Raudsepp.

püksi|riie
Ülikonna- ja püksiriided. Villane, poolvillane püksiriie. Teenis endale ise püksiriide.

raha|patakas
kõnek rahapakk; suurem summa raha. Selle töö eest tõin ma koju suure rahapataka. Võttis taskust rahapataka. Teenis hea rahapataka. *Ikka oleneb kõik temast endast, keegi ei topi heast peast talle rahapatakat tasku. P. Kuusberg.

rahul|olemine
rahulolu, rahulolek. *Tema teenis oma ülespidamisega, töökärmusega ja oskamisega täielist rahulolemist. J. Mändmets.

ratsa|polk
sõj ratsaväepolk. Teenis ihukaardiväe ratsapolgus.

ratsa|vägi
sõj väeliik, mille isikkoosseis liigub ja võitleb ratsa. Nooruk astus, läks ratsaväkke. Teenis aega ratsaväes. Hommikul algas ratsaväe edasitung.
▷ Liitsõnad: raskeratsavägi.

rea|mees
sõj sõduri auaste kõigis relvajõududes peale mereväe, lihtsõdur. Reamehed ja ohvitserid. Teenis sõjaväes reamehena. Reamehestki võib saada kindral. || tavainimene, lihtne inimene. Klassivennad on kõik trüginud tähtsatesse ametitesse, tema üksi on jäänud reameheks.

rivitu ‹1› ‹adj s›
riviväline; riviteenistusse mittekuuluja. Mees teenis rivitul ametikohal: tagavarapolgus kirjutajana. Ta on rivitu.

rubla ‹part rublat e. ‹arvsõna ja täiendi järel› rubla 6› ‹s›

1. Venemaa ja NSV Liidu suurem rahaühik. Üks rubla on 100 kopikat. Ta sai, teenis kuus paarisaja rubla ümber, rublat kakssada. Tsaariaegne rubla. Võlg tasuti viimse (kui) rublani. Kopikaist kogunesid peagi rublad. Hind rubladesse arvestatult. Nalja sai rohkem kui rubla eest 'rohkesti, väga palju'. Kes kopikat ei korja, see rublat ei saa. *Ausa rubla tunned higilõhnast. K. Merilaas.
2. raha, palk v. teenistus. Looduse kahjustamist õigustati rublaga, kasumiga. Kulutatud rubladest hakkas kahju. Mind püüti rubla jõul tööle sundida. Nii priske rubla eest jõuad osta korraliku ülikonna. Rublata ei tehta tööd. Mis temal viga – masin on hea ja rubla muudkui jookseb 'töö on kerge ja teenistus korralik'. Rublat taga ajama, jahtima 'kasu peal väljas olema'. Kus rublad ees, sinna veerevad rublad juurde. Kingitud rubla on odav, teenitud kallis.
▷ Liitsõnad: hõbe|rubla, kuld|rubla, metall|rubla, paberrubla; assignatsiooni|rubla, banko|rubla, jootraha|rubla, laenu|rubla, lisa|rubla, okupatsiooni|rubla, trahvi|rubla, tsaari|rubla, valuuta|rubla, õnne|rubla, ülekanderubla.

sandi|kopikas
kõnek väga väike rahasumma (näit. millegi eest v. tasuks). Pidime töötama sandikopika(te) eest. Mulle makstakse selle eest sandikopikaid. Seal teenis ainult sandikopikaid. Mis raha see ka on, närune sandikopikas! *Otsi, otsi välja viiskümmend senti, ära lase manguda seda sandikopikat.. O. Luts.

sapöör ‹-i 21› ‹s›
sõj inseneriväe sõdur, pioneer. Sapöörid tegid läbikäigud traattõketesse ja miiniväljadesse. Sapöörid õhkisid, demineerisid silla. Teenis sõjaväes sapöörina.

siit-sealt ‹adv›
siit ja sealt, mõnelt poolt, ühest ja teisest kohast. Siit-sealt kostis püssipauke. Laud on niiskuse mõjul siit-sealt kummi kiskunud. Vahetevahel lendas siit-sealt vastu taevast mõni üksik rakett. Lind kandis pesasse siit-sealt leitud sulgi ja karvu. Siit-sealt tuli tööpakkumisi. Teenis palgale siit-sealt lisa.

soldat ‹-i 2› ‹s›

1. van v kõnek sõdur. Vene soldat. Põgenev, püssiga soldat. Soldatite read. Vend võeti, läks, anti, löödi soldatiks. Poiss on soldatist lahti, sai soldatist koju. Seisab sirgelt nagu soldat. *.. õhtul ilmunud kodukanti tagasi kakskümmend viis aastat kroonut teeninud soldat Taavi Villpiks. A. Hint. *Ta [= tädipoeg] teenis Moskvas kroonut ja soldatist välja tulles läks Novgorodi kubermangu.. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: eru|soldat, konvoi|soldat, ratsa|soldat, rinde|soldat, tapi|soldat, vahisoldat.
2. nõrgim pildiga mängukaart. Soldat, emand, kuningas. Risti soldat. Seitse ei käi soldatist üle.
▷ Liitsõnad: poti|soldat, risti|soldat, ruutu|soldat, ärtusoldat.

soldati|teenistus
van sõjaväeteenistus. *Kooliõpetajaks oli Jüri Pajus, kes oma soldatiteenistust kooliõpetaja-ametiga tasa teenis. A. Kivikas.

sulane ‹-se 4› ‹s›

1. palga eest (hrl. põllutöödel) töötav meessoost maatööline. Peremehed, sulased ja vabadikud. Jüripäevast palgati, võeti tallu sulane ja tüdruk. Suuremates taludes peeti mitut sulast. Tule mulle sulaseks! Teenis talus sulasena. Laisk, tubli sulane. Muinasjutt rikkast peremehest ja vaesest sulasest. Ta on oma venna palgata sulane. Ordurüütlid ja nende sulased. Mõisnike kannupoisid ja sulased. Parem põrgus peremees olla kui taevas sulane. Kõht on isand, sina tema sulane. *Aga kui kasvad suuremaks, siis lööd sulaseks ja saad palga juba omale. R. Roht.
▷ Liitsõnad: aasta|sulane, aeru|sulane, kala|sulane, mõisa|sulane, mõrra|sulane, paadi|sulane, palga|sulane, pool|sulane, põllu|sulane, talu|sulane, teosulane; noor|sulane, vanasulane; mõõga|sulane, rae|sulane, ratsa|sulane, sõjasulane.
2. teener, abiline; kuulekas käsilane. Issanda truu sulane. *Jeesuse kui Jumala sulase kõrval seisavad Tema järelkäijad ja tunnistajad läbi aegade – kuni meie endini. T. Paul. *Ka oma õpetajaid pidavat nemad [= rahvas] mõisniku sulasteks ja usaldus nende vastu olevat väga väike. J. Pärn.
▷ Liitsõnad: jumala|sulane, põrgusulane vrd saapasulane.

peost ~ pihust suhu elama
vaeselt, tagavaradeta, saadut kohe ära kasutades elama. Elame peost suhu, pole mustadeks päevadeks midagi kõrvale panna saanud. Kehva inimese asi –- elab peost suhu. Teenis vähe ja elas pihust suhu.

sõja|laevastik
sõj mereväe osa, mis koosneb sõja- ja abilaevadest ning neid teenindavatest kaldaväeosadest. USA, Venemaa sõjalaevastik. Endine sõjalaevastiku madrus. Teenis sõjalaevastikus merejalaväelasena. Raamatuillustratsioonil kujutatakse vanaaegse sõjalaevastiku retke.

sõja|vägi
riiki sõjalise tegevusega kaitsev v. ründav jõud. Alaline, palgaline sõjavägi. Palgasõduritest, talupoegadest koosnev sõjavägi. Sõjavä(ged)e ülemjuhataja, ülemjuhatus. Jaan kutsuti sügisel pärast keskkooli lõpetamist sõjaväkke. Vaenlase arvutu sõjavägi tungis linna. Sõber teenis end sõjaväes vanemleitnandiks. Napoleon kogus endale sõjaväge kõigist võidetud maadest. Vaenlase sõjaväele ei suudetud kaua vastu panna. Piiskop Albert tuli 1227. a. suure sõjaväega Kuressaare linnuse alla. || piltl (putukate, samuti teiste elusolendite kohta). Sipelgate sõjavägi. Rohutirtsud lendasid pilvedena nagu suur sõjavägi.

talu|sulane
sulane talus. Teenis endale leiba talusulasena.

talve|moon [-a]
(talviseks toiduks, söödaks). Hobuse, lehma talvemoon. Sulane teenis talus endale talvemoona.

tanki|vägi
sõj maajõudude väeliik, mis koosneb tankidega relvastatud väekoondistest, soomusvägi. Tankiväe suur löögijõud. Teenis tankiväes.

tarvitsema ‹37›

1. vajalikuks osutuma, tarvis minema, pruukima; põhjust, mõtet olema. Teenis parajasti niipalju, et pere ei tarvitsenud puudust tunda. Seebikaid vaadates ei tarvitse oma aju pingutada. Moodne muusika võib, kuid ei tarvitse kõigile meeldida. Tarvitseb üks tüdruk korra turtsatada, kui teisedki kohe naerma puhkevad. Tarvitses vaid pisut süsi torkida ja tuli lahvatas uuesti põlema. Õpetajal tarvitseb ainult kulmu kortsutada – kohe on vaikus majas. Seda poleks arstil küll tarvitsenud ütelda, et ema on parandamatult haige. Ei tarvitse olla geenius, et säärasele mõttele tulla. *Neid lahutas üksnes toolileen, Reinul tarvitsenuks käsi välja sirutada, et Hildet puudutada .. O. Tooming. || kohustatud olema, pidama. Nüüd ei tarvitse õpilased koolivormi enam kanda. Sa ei tarvitse edasi õppida, kui sa ei taha. Ajutine hoone ei tarvitsegi väga korralik olla. Ta oli nii tugev, et ei tarvitsenud kedagi karta. Saanud suure päranduse, ei tarvitseks ta ise enam töötadagi. *Mis sa arvad – kas ma tarvitseksin käia närudes, kui mu tütar veel elaks? K. Ristikivi.
2. van vajama. *Pöögle koolikoht oleks tublit põllumeest tarvitsenud .. A. Kitzberg. *.. meil olevat ühine haigus, mis pikemat arstimist tarvitseb. L. Perandi.

tasa2

1. ‹adv› millegagi ühel(e) joonel(e) v. ühel(e) tasapinnal(e), samal(e) kõrgusel(e), ühetasaseks. Vaarisa maja seinapalgid on maapinnaga tasa. Kuu on puulatvadega tasa. Hanged olid aedadega tasa. Päike vajub järvepinnaga tasa. Vesi tõusis jões kaldaga tasa. Põõnad saetakse äärelaudadega tasa. Küngas vajub, tallatakse maaga tasa. Vihamehe maja tehti maaga tasa 'tehti maatasa, purustati'. *Kaalud peavad tasa vajuma. A. Mägi. *Oleme kolmekümneaastased, kaalukausid seisavad tasa, minevik ja tulevik on ühepikkused. L. Hainsalu.
▷ Liitsõnad: maa|tasa, ääre|tasa, ühetasa.
2. ‹adv› märgib võrdses seisukorras olemist, vastastikuste (võla)kohustuste ja pretensioonide puudumist. Mina petsin sind, sina mind, nüüd oleme tasa. Viimaks on tülitsejad teineteisega tasa. Olen saatusega tasa. Mis ausse puutub, on mõlema poole arved tasa. Maksis rendi ära ja oli mõisaga tasa. *Nüüd olen ometi Nässuga tasa. Nässu päästis minu elu, mina päästsin tema suurest hädast. J. Tuulik. || (tennises). Mäng tasa (punktide võrdne seis alates 6. punktist).
3. ‹adv› (rahalistes suhetes:) tasutud v. tasutuks, (ära) makstud v. makstuks, (kulude poolest) kaetud v. kaetuks, nullseisu(s). Võlg on, teenitakse, tehakse tasa. Kui kolmandik raamatuid müüdud, on kulud tasa. Laenu peavad nad tasa töötama. Maja oli vaja kiiresti tasa saada. Seda raha, autot andis tasa teenida. Tal on talu tasa makstud. Inimene peab ju oma palga tasa teenima. Poiss on nii laisk, et ei teeni leibagi tasa. Laevaliin teenis ennast kiiresti tasa. Need investeeringud teevad ennast paari aastaga kuhjaga tasa. Sada krooni oligi jäänud tasa mängida, kui õnn pöördus. *Rahamaksu sai oma suure õunaaiaga tasa .. V. Ilus.
4. ‹adv› osutab millegi tagantjärele ärategemisele, korvamisele, hüvitamisele, tasakaalustamisele. Töötan puudutud tunnid tasa. Bussijuht pidi haiguspäevad tasa sõitma. Talvel magab selle tasa, mis suvel puudu jäi. Üritab saadud kaotust teisal tasa teha. Rubla kallinemine teeb dollari langusest tasa umbes 30%. Viievõistleja tegi ratsutamises selle tasa, mis vehklemises puudu jäi. Sõitis distantsi jooksul pool minutit tasa (vähendas poole minuti võrra ajalist mahajäämust).
5. ‹postp› [gen] hrv millegi suhtes samal(e) kõrgusel(e), ühel(e) joonel(e). Oli hiigelpikk mees, pea noorte puude latvade tasa. *Ühed sugulased oleme kõik, ja ühe suu tasa [= võrdselt] jagame kõik ära kah! O. Luts.

tasku|raha
raha väiksemateks igapäevakulutusteks. Kõva, priske, napp taskuraha. Isa annab pojale kümme krooni taskuraha(ks). Teenis taskuraha nuppude kirjutamisega. Tal on stipp rohkem taskurahaks, mitte elamiseks.

teenima ‹42›

1. elatist hankima, palka vm. sissetulekut saama. Hakkas ise raha, ülalpidamist, leiba teenima. Teenib oma igapäevast leiba ajakirjanikuna. Seente ja marjadega võib teenida mõnegi hea krooni. Higi ja vaevaga, raske tööga teenitud veeringud. Kui palju sa kuus teenid? Panganduses teenitakse korralikult, hästi. Ühe börsitehingu pealt teenib rohkem kui palgatööga. Teenis näputööga endale lisa. Midagi püütakse ka kõrvalt, väljast, lisaks teenida. Talvel saab metsatöödel kenasti juurde teenida. Maad kokku ostes ja uuesti maha müües on ta peaaegu miljoni vahelt teeninud. Raha teenida pole kunst, aga raha hoida on kunst. || tulu tooma. Uus laev, maja pandi kohe teenima. Autor loodab, et näidend hakkab laval tublisti teenima.
2. ametis v. teenistuses olema; kellegi kasuks töötama. Poiss teenis aasta kalalaeval madrusena. Suvel võiksid ju jäätisemüüjana teenida. Teenib kõrgel, heapalgalisel kohal. Vennad teenivad ühes ja samas asutuses. Veel paar aastat jäi teenida pensionini. Vaeslaps läks varakult mõisa, rikkasse tallu teenima 'teenijaks'. Tädi oli eluaeg sakste juures, saksu teeninud. Ta on toimetust, ministeeriumi teeninud mitukümmend aastat. Alluv peab teenima ülemust. Diakon teenis paavsti. Erakond teenigu rahvast, isamaad. *Tal polnud nii palju jõudu, et kahte maailma teenida, endist ja praegust. V. Saar. | piltl. Haiged jalad ei tahtnud teda enam teenida. Sinel on sõjameest ustavalt teeninud. *Mind teenis läbi kõigi sõjapäevade pooleliitrine kiiresti kuumenev alumiiniumist kruus. G. Ernesaks. || hrl van teenindama. Mitu vilgast müüjat teenib ostjaid. Külalisi paluti end lauas ise teenida. Vaat kus proua, laseb teistel ennast teenida! Millega võin teid teenida? (viisakusvormel kliendi poole pöördumisel). || jumalateenistust pidama. Hommikul teenis kirikus uus õpetaja. Missal teenisid ainult abipaater ja diakon. Liturgina on vespril teenimas praost ise. || sõjaväelane olema. Noormees kutsutakse, võetakse sundaega teenima. Teenib rivis, sõjaväes. Avaldas soovi teenida sanitaarrongil, laeval. Vanasti teeniti kroonut 25 aastat. Esimest aastat teeniv poiss. || (karistusaja kandmise kohta). Istus oma teenitud aastad Pihkva vanglas. *Teenisin oma karistust suvel, kui Siimon vanglas praktiseeris .. I. Jaks.
3. millekski v. kellelegi kasulik olema, midagi edendama. Uurimus teenib mitut eesmärki. Kirjanik tahab oma teosega teenida kõlblaid ideid. Kelle huve teenib riigivõim? Loodus pannakse üha enam inimest teenima. *.. teie mõte, see teie ideeke ei teeni tänapäeva ühiskonda, on väikekodanlik. E. Krusten. || (kultuslikult) austama; millelegi pühenduma. Jumalat teenima. Pärismaalased teenisid loodusjõude. Vaimulik teenib kogudust. Selles peres teenivad muusikat nii vanemad kui lapsed. Kunsti teenida pole lõbuasi. || millelegi allutatud olema. Vorm teenigu sisu. Kunst teenib ilu. *Grünthalil teenib luule sõna, kuna sõna luulet peaks teenima. E. Vilde. || mingit funktsiooni täitma. Köök teenib kenasti ka söögitoa aset. Lauana pandi esiotsa teenima suur pappkast.
4. millegi vääriline olema, midagi pälvima. Lootis teenida esimese preemia, auhinna. Meie sõudjad teenisid karikavõidu. Esineja teenis tugeva aplausi. Püüab teenida teiste tänu, kiitust, tunnustust, tähelepanu. Ega te ometi taha endale argpüksi nime teenida! Oma teoga teenis ta neiult võluva naeratuse. Sulitembu eest on ta teeninud tubli nahatäie. Kurjategija sai teenitud karistuse. Teenimata süüdistused puudutasid teda valusasti.

välja teenima

1. tööga midagi saavutama; teenistuskäigus millenigi jõudma. Oma palga on nad auga välja teeninud. Auto ostmise raha andis välja teenida. Teenis rindel välja ohvitseri auastme. Pension on mul ammu välja teenitud. Väljateeninud professor 'emeriitprofessor'.
2. teenima (4. täh.) Esikoht on meeskonnal igati välja teenitud. Nõudlikult õpetajalt oli tunnustust raske välja teenida. Poiss teenis oma tembuga välja korraliku keretäie. Õigusega väljateenitud puhkus.

ära teenima

1. teenima (4. täh.) Hea tööga teenis ta ära üldise lugupidamise. Karistus on kuhjaga ära teenitud. Mühaka nime pole ta küll millegagi ära teeninud. Algajal oli üsna raske juhendaja rahulolu ära teenida. Sa arvad minust halvemini, kui ma ära olen teeninud.
2. välja teenima (1. täh.) *Tööinimene sina enam ei ole, oma leiba sa enam ära ei teeni. P. Vallak.
3. lõpuni, ärakulumiseni teenima. Teenis oma sundaja ära piirivalvevägedes. Oma aja ära teeninud mootor hakkas streikima.

teenis|aadel
aj teenimise eest maavaldusi saanud feodaalide kiht

teenis|mõis
aj teenistuse tasuks antud mõis feodaalsel Venemaal. Teenis- ja pärusmõisad.

toa|neitsi
toatüdruk. Teenis mõisaproua juures toaneitsina. *Kahekümneaastase neiuna oli ta läinud Vändra mõisa teenima, esiti kööki, siis aga oli ta toodud köögist tuppa – toaneitsiks. E. Särgava.

tohutu ‹1› ‹adj›
ebatavaliselt, erakordselt suur, määratu, meeletu, koletu. Põllu keskel kõrgub tohutu kivihunnik. Venemaa avarused on tohutud. Rändureid kimbutasid tohutud sääseparved. Tohutut kasvu mehemürakas. Merel olid tohutud lained. Väljakule oli kogunenud tohutu inimhulk. Linnud söövad tohutul arvul, hulgal putukaid. Ettevõte teenis mullu tohutuid kasumeid. Film jookseb tohutu menuga. Silmades väljendus tohutu hirm, rõõm, üllatus. Rahva õlul lasub tohutu maksukoorem. Teeb tohutuid jõupingutusi. Arstid kannavad tohutut vastutust. Pidusöömaaeg oli küll tohutu! Vaksalis kurdistas teda tohutu lärm. Tulekahju tohutust kuumusest võib süttida ka naabermaja. Sündmused arenesid tohutu kiirusega. *Ja kas ei kordu praegu seesama – ainult hoopis suuremas ulatuses, hoopis tohutumate väljavaadetega? F. Tuglas.

truudus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(< as truu). a. Vasallid vandusid kuningale truudust. Teenis oma peremehi aususes ja truuduses. Koera truudus oma peremehele. Ma ei hakka oma ideaalidele, veendumustele truudust murdma. Kahtles oma abikaasa, naise truuduses. Noored tõotasid, vandusid teineteisele igavest truudust. Naine murdis mehele truudust. Truuduseta abikaasa, abielumees. b. Ta ei ole oma elukutsele, ametile truudust murdnud. *Ja nagu paistab nende käitumisest, on nad oma südames Ruhnule truudust vandunud igaveseks ajaks ... A. Kaal.
▷ Liitsõnad: abielu|truudus, keisri|truudus, kohuse|truudus, kuninga|truudus, riigi|truudus, tsaaritruudus; asukoha|truudus, pesapaigatruudus; elu|truudus, fakti|truudus, loomu|truudus, tõetruudus; ebatruudus.

tsaari|armee
tsaaririigi sõjavägi. Tsaariarmee soldatid, ohvitserid. Teenis I maailmasõja ajal tsaariarmees.

tudengi|põlv
Tunnen teda tudengipõlvest peale. Teenis tudengipõlves raha tundide andmisega.

tund ‹tunni 21› ‹s›

1. 1/24 ööpäevast, 60 minutiga võrduv ajaühik (tähis t., h); sellise kestusega ajavahemik. Ööpäevas on 24 tundi. Kell näitab kümnendat tundi. Veerand, pool, kolmveerand tundi. Kahe tunni pärast. Neli tundi tagasi. Kell on tervelt pool tundi ees, järel. Töötas päevas kümme tundi. Laps magas päeval peaaegu kolm tundi. Film kestab kaks tundi ja 20 minutit. Sõitsime Tallinnast Tartusse kahe tunniga. Veel pool tundi sõitu ja olemegi kohal. Eksami alguseni, tööaja lõpuni on jäänud paar tundi. Aega on selleks umbes tund. Ole mulle mõni tund abiks. Võid tunniks (ajaks) õue mängima minna. Tulen tagasi tunni (aja) pärast. Tund läheb, kulub tunni järel. Möödus tund, teine, kolmaski, aga kedagi ei saabunud. Tunnist tundi ikka üks ja seesama. Tunnid venisid ja venisid. Viibisin kunstimuuseumis tunde. Istus tundide viisi, tundide kaupa oma raamatute taga. Teenis 50 krooni tunnis. Auto sõitis 120 kilomeetrit tunnis. Akadeemiline tund (kõrgkooli loenguaja järgi, 45–50 min.) Suvine tund enam kui talvine päev. *Alles vastu hommikut magan tunni või teise rahulikumat und. O. Luts. || (mingi vahemaa mõõduna). Sinna on mõne tunni tee, mõni tund teed. *Pool tundi maad siit otse põhja poole on põlise metsa keskel lage koht .. E. Bornhöhe. || oma eripäraga aeg, osa ööpäevast. Varane, hiline tund. Hommikune, lõunane, õhtune, öine tund. Kesköine tund. Oli vaikne pärastlõunane tund. Vaimude tund 'kummituste aeg (hrl. südaöö)'. *Töötamiseks ei jätkunud päeva valgetest tundidest. K. Rumor. || sellise kestusega (ka lühem v. tunduvalt pikem) kindlaks otstarbeks määratud ajavahemik. Vaikne tund 'kuni paaritunnine puhkeaeg laste- v. raviasutuses'.
▷ Liitsõnad: pool|tund, täis|tund, veerandtund; tähetund; amper|tund, kilovatt-|tund, vatt-tund; auto|tund, inim|tund, tingtund; lennu|tund, puhke|tund, saate|tund, seisu|tund, sõidu|tund, treeningu|tund, töö|tund, ületund; hommiku|tund, hämariku|tund, keskpäeva|tund, kesköö|tund, koidu|tund, lõuna|tund, puhte|tund, päeva|tund, pärastlõuna|tund, südaöö|tund, videviku|tund, õhtu|tund, öötund; keelu|tund, komandandi|tund, politseitund; info|tund, kõne|tund, palve|tund, piibli|tund, teabe|tund, vastuvõtutund.
2. hrl. 45-minutiline ajavahemik õppetöö põhivormina. Ladina keele, usuõpetuse tund. Esmaspäeviti on meil kuus tundi. Reedel algavad tunnid kell üheksa ja lõpevad pool kaks. Esimene, kolmas, viimane tund on joonistamine. Homme jääb, jäetakse emakeele tund ära. Täna andis tunde praktikant. Õpetaja annab, peab tundi. Alustame tundi. Lõpetame tunni. Kell helises tundi, tunnist välja (tunni algust v. lõppu kuulutava kellahelina kohta). Tundidest poppi tegema, pausi panema. Miks sa tunnist puudusid? Hilines tundi. Õpilane jäeti pärast tunde 'peale tundide lõppemist karistuseks v. järeleõppimiseks koolimajja'. Ära sega tundi! Õppealajuhataja tuli tundi kuulama. Õpetaja lahkus poole tunni pealt. Tänaseks on tunnid läbi. Hakati tundi 'tunnis õpitut' vastama, üles ütlema. Tuletage eilne tund meelde. Tundideks õppima, ette valmistama. Lahtine tund 'näidistund'. Õpetaja koormus on 18 tundi nädalas. Annab keeltekoolis tunde. Võtab matemaatikas eraõpetajalt tunde. *Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud. O. Luts.
▷ Liitsõnad: ajaloo|tund, bioloogia|tund, füüsika|tund, grammatika|tund, joonistus|tund, keele|tund, keemia|tund, kirjandus|tund, klaveri|tund, konversatsiooni|tund, käsitöö|tund, laulu|tund, lugemis|tund, matemaatika|tund, muusika|tund, rehkendus|tund, solfedžo|tund, sõidu|tund, tantsu|tund, tööõpetus|tund, viiuli|tund, võimlemistund; vahetund; aine|tund, klassijuhatajatund; asendus|tund, era|tund, harjutus|tund, järeleaitamis|tund, klassi|tund, kooli|tund, kordamis|tund, lemmik|tund, muster|tund, näidis|tund, praktika|tund, proovi|tund, rühma|tund, saali|tund, võimla|tund, õppetund; nädalatund.
3. (oma eripäraga) aeg; (õige, sobiv) hetk. Raskel tunnil ei olnud temast abi. Need olid ilusad tunnid, kus me kõike koos tegime. Kätte on jõudnud tasumise tund. Otsustav tund on käes. Lahkumise tund on ligi. Saabus kojuminemise tund. Kodumaa vabastamise tund ei ole enam kaugel. Oli neidki, kes lahkusid kodupaigast hädaohu tunnil. Käsikiri jääb sahtlisse oma tundi ootama. Poisid, tund on tulnud! (märguandena millegi alustamiseks). || elu lõpp, suremise aeg; millegi eksisteerimise lõpp. Vanamees hakkas tundma, et tema tund ei ole enam kaugel. Ta otsekui aimas, et viimne tund on lähedal, käes. Haige arvas, et tema tund on tulnud. Tundus, nagu oleks lähenemas maailma viimne tund. *Missuguses mundris ta ükskord, kui tund kätte tuleb, Käina kirikuaias Liisu kõrvale pannakse, seda ta ise enam ei näe. H. Sergo. *.. tahaksin paluda, et kui mu tund [= elamise aeg] täis saab, siis ma sureksin äkilist surma kevadisel päeval .. I. Talve.
▷ Liitsõnad: elu|tund, jõude|tund, lahkumis|tund, piibu|tund, rüsina|tund, suitsu|tund, söögi|tund, tasumis|tund, tipp|tund, tusa|tund, tähe|tund, une|tund, üksindustund; surmatund.

tunni|andja ‹1› ‹s›
(õpetaja kohta). Probleemi tuleks käsitleda ka tunniandja seisukohast. Õppimise ajal teenis ta ülalpidamist tunniandjana.

tuntavalt ‹adv›
(< tuntav). Väljas oli tuntavalt jahe. Kogu maja vappus tuntavalt. *Tal polnud moraalset süütegu, mis teda oleks märkamatult, ent siiski tuntavalt jälitanud. M. Unt. || tunduvalt, märksa. Teenis tuntavalt rohkem kui teised kunstnikud.

turu|varblane
kõnek juhutööline. Kartulivõtuks värvati kolhoosi appi turuvarblasi. Teenis tudengipõlves turuvarblasena stipile lisa. Turuvarblased kogunesid hommikuti turu ette tööd otsima.

tões ja vaimus
siiralt, andunult, tõemeeli. Palub tões ja vaimus jumalat. Arvasin tollal tões ja vaimus, et trükisõna ei valeta. Teenis oma peremeest tões ja vaimus mitu aastakümmet. *.. Pearu võis tões ja vaimus omale vastu rindu lüüa ning küsida: ons see õigus? A. H. Tammsaare.

töö|pataljon
sõj aj
1. mobiliseeritud kodanikest moodustatud allüksus Teise maailmasõja ajal NSV Liidus. Teenis sõjapäevil tagalas tööpataljonis.
2. NSV Liidu relvajõudude ehitusväe allüksus

töö|patt ‹-pati 21› ‹s›
kõnek tööpataljon. Teenis aega tööpatis.

ustavalt ‹adv›
jäägitu pühendumisega, kiindunult, kindlalt, truult; usaldatavalt. Lapse silmad vaatasid teda lõpmata ustavalt. Armastas oma abikaasat palavalt ja ustavalt. Teenis oma isandat ustavalt. Seisis ustavalt oma tõekspidamiste eest. Koer täitis ustavalt poisi käsklusi. *.. mina olen ikka see, kes ustavalt tahab sinu kõrvale jääda! E. Kippel. *Ta ei mäletanud enam midagi ustavamalt, mida seal oli näinud, kuulnud .. E. Vilde.

vahelt
I. ‹postp› [gen] viitab objekti v. nähtuse lähtumisele, eraldumisele mingite teiste objektide v. nähtuste vahemikust
1. ruumiliselt hrl. kahe objekti vahemikust. Keegi pistis pea ukse vahelt sisse. Piilus kardina vahelt välja. Ma ei ole veel täna toaseinte vahelt välja saanud. Poiss ilmus põõsaste vahelt nähtavale. Meil tuli metsa, küla vahelt läbi minna. Neiu rabeles noormehe käte vahelt vabaks. Pillas sõrmede vahelt pläru maha. Piilus poolsuletud laugude vahelt. Kulu vahelt ilmusid esimesed rohulibled. Raamatu vahelt kukkus välja pilt. Kuu paistis pilvede vahelt. Puude vahelt paistab meri. Haaras seinaprao vahelt noa. Pudeli korgi vahelt immitses vedelikku. *Nüüd juba poetusid ämma triipus huulte vahelt lausa küsimused .. V. Gross. || staatiliselt, koha väljendamisel. Püksid hõõrusid reite vahelt.
2. ajaliselt millegi vahemikust millekski. Perenaine pidi ikka toimetuste vahelt ka näputööks aega leidma. *Aga teisel päeval näpistas töö vahelt mõne soodsa minuti .. R. Janno.
3. inimestevahelistest suhetest, inimestevahelisest vahekorrast midagi ära. Riiud olid õdede vahelt kadunud. Ühised raskused sulatasid jää inimeste vahelt.
4. (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Ütles seda hammaste vahelt 'vihaselt'. Küünte vahelt 'küüsist'. Must kass on kellegi vahelt läbi jooksnud. Ridade vahelt lugema, mõista andma.
II. ‹adv›
1. (muutuste kohta millegi ruumilises vahemikus). Pange uks vahelt kinni! Raamatus on paar lehte vahelt kadunud.
2. (millegi ajalisest järgnevusest ärajäämise kohta). TV-programmis oli muudatusi: üks saade jäi vahelt ära. Päeviku täitmisega on autor hoolas: harva libises päevi vahelt.
3. vaheltkasuna. Kokku ostes ja edasi müües teenis kõvasti vahelt. Kaupmees lõikab, teenib vahelt.

valuuta|spekulatsioon
maj valuutatehingute sooritamine selleks, et saada kursside muutumisest kasu, kursispekulatsioon. Teenis valuutaspekulatsioonidega muinasjutulisi summasid.

vangi|valvur
(valvab vange). Vangivalvur keeras kambriukse lukku. Tapivaguni trepil seisis vangivalvur. *.. teenis Põhjas vangivalvurina, see polnud kerge ega ka eriti auväärne amet. V. Traat (tlk).

vedu ‹veo 27› ‹s›

1. ka maj inimeste, kauba vm. ühest kohast teise toimetamine, vedamine vt vedama (2. täh.) Ehitusmaterjalide, loomade vedu. Rahvusvahelised veod. Palkide veoks oli autot vaja. Teenis raudkivide veoga kena kopika. Mis tööd ta teeb? – On vedude peal. Vedude omahind, maht. Veos on veoks vastu võetud.
▷ Liitsõnad: auto|vedu, elekter|vedu, hobu|vedu, konteiner|vedu, maismaa|vedu, mere|vedu, raudteevedu; heina|vedu, kauba|vedu, kivi|vedu, metsa|vedu, palgi|vedu, piima|vedu, piirituse|vedu, prahi|vedu, prügi|vedu, puude|vedu, salakauba|vedu, sõnniku|vedu, viljavedu; ette|vedu, kohale|vedu, koju|vedu, kokku|vedu, läbi|vedu, sisse|vedu, transiit|vedu, välja|vedu, ülevedu; juhuvedu.
2. tõmbamine, tirimine, vedamine. Töntsi veoga traavel. Maas peaga härg on tugeva veoga. *Hobused tõmbusid aiste vahel vahtu, kui vedu oli pisutki kõvem. A. H. Tammsaare. || (sõiduvahendi rataste v. silla vedamisvõime kohta). Kolme silla veoga veoauto. Nelja ratta veoga auto.
▷ Liitsõnad: köie|vedu, nooda|vedu, vägikaikavedu; esi|vedu, tagavedu vrd kihlvedu.
3. (esineb väljendites kellegi sarnasuse v. erinevuse kohta). Vennad pole ühte vedu. Ühte vedu tüdrukud. Isa oli töökas mees, aga poeg on hoopis teist vedu. *Tema on sedasama vedu mees, nagu omal ajal olnud Ullise Matts. H. Sergo.

velt|veebel
allohvitser mõne riigi sõjaväes. Teenis välja veltveebli aukraadi. Tsaariarmee uljas veltveebel.

vägev ‹-a 2› ‹adj›

1. (mõõtmeilt, mahult) võimas, suur. Vägev mets. Niidul kasvasid vägevad tammed. Vägevad mäed, rändrahnud. Vägevad müürid, tornid. Lage kannavad vägevad sambad. Sadamas seisis vägev reisilaev. Imetleti vägevat kraanat. Tassis vägevat kohvrit. Vanad vägevad keldrivõtmed. Sai suure vägeva lillekimbu. Keeras endale vägeva plotski. Jõuluks tehti vägev hanepraad. || (elusolendite ja nende kehaosade kohta). Vägevat kasvu mees, mehemürakas. Hiivas oma vägeva kere autosse. Vägevad õlad, käsivarred, rusikad. Taat torkas silma oma vägevate kulmude ja vägeva habemega. Õnge otsa hakkas vägev haug. Vägeva kõvera nokaga lind. || (koguse, hulga kohta:) kõva, tubli. Ostsin vägeva koorma kasehalge. Tõstis vägeva hangutäie heinu. Vägev mitmekäiguline lõunasöök. Hammustas vägeva suutäie, jõi peale vägeva sõõmu õlut. Puhub õhku vägevaid suitsupilvi. Rukis kasvab tänavu vägev. Ka mullu olid viljad vägevad. Teenis laenu pealt vägevad protsendid. Sai krundi eest vägeva pataka raha.
2. suure jõuga, tugev. Tüdruk ei kartnud, sest tal oli vägev kaitsja kõrval. Lurich oli omal ajal kõige vägevam maadleja. Jussil oli külas vägeva rusikavõitleja kuulsus. Jõud on küll vägev, aga tarkus on tugevam. Vägev mootor möiratas. Toodetakse järjest vägevamaid relvi. Vägeva vooluga mägijõgi. || suure vaimujõuga; mõjuvõimas. Rahva seast kerkisid esile vägeva vaimuga, vaimult vägevad mehed. Vägev on rahvas, kes sulatab võõrad endasse. Austria-Ungari oli suur ja vägev riik. Vägev kuningas, vürst. Kõige vägevama kristliku kiriku pea on Rooma paavst. Väikese mehe võib vägevaks teha tema varandus. Teda peeti vägevaks nõiaks. Kõige vägevam jumal, taeva ja maa looja. | ‹substantiivselt›. Selle maailma vägevad 'võimumehed'. Vägevatel on suured maad ja majad. Vägevaga ei maksa vaielda. Võim läheb ikka ühtede vägevate käest teiste vägevate kätte. *Issand, Sinu käes on Elu ja Surm, need kaks vägevat .. G. Helbemäe.
3. suure intensiivsuse, tõhususe v. mõjujõuga. Vägev tuul. Vägev vool viis ta endaga kaasa. Vägev vile, aplaus. Kose vägev kohin. Vägev valgus, kuma. Vägev magnet. Jäätmete vägev lehk. Ravis vägevate rohtudega. Vägev õlu võttis jalad alt. Armastab vägevat teed, kohvi. Töömeestele keedeti vägev 'rammus' supp. Vandus kõige vägevamate 'vängemate' sõnadega. Õpetaja pidas hingemineva ja vägeva jutluse. || (füsioloogiliste v. psüühiliste protsesside ja hingeelu kohta). Vägev nälg, janu. Vägevad ihad, tungid. Vägev raevuhoog. Teda valdas äkki vägev õnnetunne. *Nende armastus ja vihkamine oli nagu vägevam ja kangem .. A. Kalmus.
4. kõnek kange, äge; vinge. Eilne pidu läks vägevaks võtmiseks. Kus pulm oli alles vägev! Poiss sai isalt vägeva nahatäie. Konkurss eliitkooli on vägev. Otil on seina peal vägevad diplomid. *.. oleks vägev värk küll, kui meie perest ükski ülikooli lõpetamiseni välja jõuaks. H. Rammo.

vähem ‹adv›
(< komp vähe); alla omaduse, koguse vms. algse, hariliku, eeldatud v. ettenähtud määra v. hulga. Päeval on äike vähem hirmus kui öösel. Kohal oli hulk häid tuttavaid ja vähem tuttavaid. Sa pole teistest vähem tark. Teenis sada krooni, aga vend poole vähem. Apteeki on vähem kui kilomeeter. Haigele soovitati võimalikult vähem ennast liigutada. Mida vähem ta sööb, seda nõrgemaks jääb. Ta pole püssi kättegi võtnud, veel vähem sellest pauku teinud. Kutsus tosin külalist, mitte ühtegi rohkem ega vähem. Mõned tarvitavad suhkrut enam, teised vähem. Õppimine on tal enam või vähem 'peaaegu' korras. *Kaasik oli visa, aga tema [male]partner mitte vähem. P. Viiding.
▷ Liitsõnad: enam-vähem.

väär|jumal
ebajumal. a. Kummardas, teenis väärjumalaid. b. Tema väärjumalateks on saanud raha ja võim.

õhtu ‹1› ‹s›

1. päeva lõpuosa. Pime, pikk, vihmane õhtu. Kevadine, hilissügise, septembrikuu õhtu. Varajane õhtu. Jõululaupäeva õhtu. Õhtu on juba käes. Saabus, jõudis õhtu. Päev kaldus õhtusse. Päev vajub, kisub õhtule. Päev on juba õhtus, õhtul. Õhtu langes maale. Õhtu otsa 'terve õhtu' ajasime juttu. Õhtu eel, vastu õhtut. See sündis õhtu poole ööd. Laupäeva õhtul tehti sauna. Saade algab kell kümme õhtul. Uinus õhtul vara. Õhtuks jõuti kohale. Töö käis hommikust õhtuni. Ära hõiska enne õhtut! Hommik on õhtust targem. | kõnek. Tere õhtut! Head õhtut! || (tööpäevajärgse õhtuse vaba aja kohta). Reedel saadi varem õhtule. Nad lasti juba lõunast õhtule. Kui põld küntud, jääme õhtule. Heinalised läksid õhtule. || piltl (esineb väljendites aja kulu(ta)mise kohta; eluõhtusse jõudmise kohta; millegi läbikulumise, otsalõppemise kohta). Saadab, veeretab päevi õhtusse. Veab oma päevakesi niisama õhtusse, õhtule. Päevad läksid vaikselt hommikust õhtusse. On oma päevad õhtule elanud rentnikuna. Elupäevad kalduvad õhtule. Vanaisa päevad saavad varsti õhtusse. Eluvanker veeres õhtule. Ta elu on juba õhtul. Ära karda, su päevad pole veel õhtul. Mine sooja, muidu oled omadega õhtul! Auto, firma on omadega õhtul. Mu jõud ja jaks on õhtul.
▷ Liitsõnad: argipäeva|õhtu, augusti|õhtu, eel|õhtu, halla|õhtu, hilis|õhtu, kevad|õhtu, laupäeva|õhtu, märtsi|õhtu, neljapäeva|õhtu, novembri|õhtu, pühade|õhtu, pühapäeva|õhtu, suve|õhtu, sügis|õhtu, talve|õhtu, tormi|õhtu, tuisuõhtu; eluõhtu; jaani|õhtu, jõulu|õhtu, kadri|õhtu, mardi|õhtu, vana-aastaõhtu.
2. õhtusöök. Pererahval on õhtu alles söömata. Istuti õhtut sööma. *Võib-olla mõnele suursaksale on need seitsmest-kaheksast söögist koosnevad lõunad ja õhtud vaid keskmise moonaka pruukostid. J. Sütiste.
3. ‹hrl. liitsõna järelosana› õhtupoolikul toimuv etendus, kontsert, ettekanne, koosviibimine vms. Selts korraldas Tammsaare õhtu. Sonaatide õhtu. Inglise keele õhtu. Teenis õhtu pealt kolm tuhat krooni. Korraldas perekondliku õhtu.
▷ Liitsõnad: austamis|õhtu, autori|õhtu, ava|õhtu, diskussiooni|õhtu, filmi|õhtu, gala|õhtu, kamina|õhtu, kirjandus|õhtu, klassi|õhtu, klaveri|õhtu, kohtumis|õhtu, kohvi|õhtu, kohviku|õhtu, kursuse|õhtu, küünlavalgus|õhtu, lahkumis|õhtu, luule|õhtu, lõkke|õhtu, lõpu|õhtu, mälestus|õhtu, noorte|õhtu, peo|õhtu, pidu|õhtu, poissmehe|õhtu, puhke|õhtu, sauna|õhtu, soolo|õhtu, sõprus|õhtu, tantsu|õhtu, teatri|õhtu, tulu|õhtu, tutvumis|õhtu, vaidlus|õhtu, vestlus|õhtu, viiuliõhtu.
4. lääs, läänekaar. Õhtu pool ajab pilvi üles. Tuul puhus õhtu poolt. Kambri aknad on vastu õhtut. Päike kaldub, vajub, veereb õhtusse, õhtule. Päike on juba pooles õhtus 'pooles läänetaevas'. Päike on õhtus 'loojumas'. Mõis jääb linnast kaks versta õhtu poole.

üksvahe ‹adv›
ükskord (minevikus), kord vahepeal. Teenis üksvahe leiba kindlustusagendina. Antsu isa pidas üksvahe väikest vürtspoodi. Ta esines üksvahe ka mingis ansamblis. Kooliajal olime üksvahe päris head sõbrad. Üksvahe liikusid jutud, et Artur olevat surnud. Palavik tõusis ja ma olevat üksvahe isegi soninud. Ilmad olid üksvahe väga palavad. *Piiritusega hangeldamine oli üksvahe väga levinud ja jättis rannaküladesse küllalt sügavaid jälgi. O. Tooming.

ülal|pidamine

1. majanduslik hoolitsemine kellegi v. millegi eest, elatamine. Perekonna, suure pere ülalpidamine ei olnud kerge. Vaesed olid valla ülalpidamisel. Koolide ülalpidamine nõuab riigilt suuri kulusid. Kulutused sõjaväe, riigiaparaadi ülalpidamiseks kasvavad pidevalt.
2. elatis. Teenis ülalpidamist kellassepana, tõlkimisega, juhutöödega. Ta pidi juba varases nooruses endale ise ülalpidamist hankima. Andis ülalpidamise saamiseks eratunde. Ülalpidamist saadi eeskätt oma põllust, mõnel määral ka küttimisest ja kalastamisest. Madrustel oli laevades tasuta ülalpidamine. Orav varub endale talveks ülalpidamist.
▷ Liitsõnad: eluülalpidamine.
3. van käitumine. Palus oma kohatu ülalpidamise pärast vabandust. Noormehe ülalpidamine jätab soovida. *Ta [= poisi] koolitunnistus on väga hea, isegi ülalpidamisel polnud viga. F. Tuglas.

üle|tund
üle kokkulepitud tööaja tehtud töötund. Et tööd nõutud ajaks lõpetada, tuli paratamatult teha ületunde. Ületundide eest maksti lisatasu. Teenis ületundidega hästi. Mehed olid nõus jääma tööle ka ületundideks.

ümarik ‹-riku, -rikku 30› ‹adj›
(kujult) ümmargune, ümar. Peas oli ümarik müts. Peaaegu ümarikud prilliklaasid. Laes oli ümarik ava. Ümarikud seened. Nahale tekkis ümarik punane laik. Ümarik sibul. Siil oli kokkutõmbununa täiesti ümarik nagu kera. Ta pea oli ümarik nagu pall. Ümarik kuppel, torn. Eemal paistsid kuhikjad või ümarikud künkad. Maa seest väljakaalutud kivi oli alt ümarik. Poisil oli ümarik nägu nagu kassil. On hea elu peal juba ümariku kõhukese ette kasvatanud. Uksest astus sisse lühike ümarik mees. Naine oli täidlaselt ümarik. Marie oli priskeks ja ümarikuks muutunud. || (arvu v. hulga kohta). Ümarik aastaarv. Selle tehinguga teenis ta kena ümariku summa. || (jutu, sõnade kohta). Mehe jutt oli kogu aeg ümarik, raske oli millestki kinni haarata.