[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

jah ja aamen
(kasutatakse kellegi sõnade v. tegevuse kuuleka heakskiitmise kohta). *Eit valitseb nii teda kui kogu majapidamist. Vana ütleb ainult jah ja aamen. R. Sirge.

aeg ‹aja 23› ‹s›

1. lõputu, piiramatu kestus, lõputult voolavad tunnid, päevad, aastad jne. Aja vool. Aeg möödub, kaob, lendab. Aeg ei peatu. Aeg toob juustesse hõbedat. Püramiidid seisavad aega trotsides. Nõnda on see olnud igavesest ajast. Ta elas otsekui väljaspool aega. Aeg parandab haavad. Aeg annab head nõu.
2. (umbmääraselt v. konkreetselt) piiratud kestus, vältus, ajalõik, -vahemik, -järk. Mõni aeg tagasi, hiljem. Mõne, tüki, natukese, veidikese aja pärast. Iga natukese aja tagant. Sind ka näha üle hulga, mitme, pika aja. Lühikese aja jooksul. Kuu aega tagasi, kuu aja eest. Kevadeni on veel palju aega. Peeter töötas teatava aja õpetajana. Olen temaga ammust aega tuttav. Olin pikka aega kodunt ära. Tule ükskõik mis ajal. Nad sõitsid kauemaks ajaks maale. Sellest jätkub mitmeks, hulgaks, pikemaks ajaks. Mis te kogu aeg 'pidevalt, ühtelugu' naerate? Seda annab mitu aega 'kaua' mäletada. Viimasel ajal 'lähemas minevikus' pole sellest midagi kuulda olnud. Lähemal ajal 'lähemas tulevikus' on külalisi oodata. Ta on igal ajal 'alati' valmis appi tulema. Küllap sa aja jooksul 'ajapikku, pikapeale' kõike veel õpid. Head aega! (lahkumistervitusena). || oma eripäraga ajajärk (eriti ajaloos, ühiskonna arengus, rahva elus). Uusim aeg. Purjekate aeg on läbi. C. R. Jakobsoni aegadest peale. Vanal, endisel, iidsel, hallil, muistsel ajal. Kes nüüdsel ajal enam kodus leiba küpsetab! Uuemal ajal see komme kadus. Need ajad on möödas, kus sirbiga rukist lõigati. Vaene, kitsas, karm, raske aeg. Tulid segased, ärevad ajad. Mis teha, parata – aeg on selline! Oodati teisi, paremaid aegu. Möödunud aegu meenutama. Ta oli oma aja haritumaid naisi. Oma aja äraelanud ideed, seisukohad. Te olete ajast maha jäänud. Tuleb ajaga kaasas käia, sammu pidada. Noil ajul polnud teisiti võimalik ära elada. Sõja, rahu ajal. Teoorjuse, Saksa okupatsiooni ajal. || oma eripäraga osa päevast, aastast. Hommikune, õhtune aeg. Kevadine, suvine, sügisene, talvine aeg. Sirelite õitsemise aeg. Värske aedvilja aeg. Noore kuu aeg. Pimedal öisel ajal. Meie Rootsi-reis langes jõulueelsele ajale. Teelagunemise, lumemineku ajaks peavad palgid veetud olema. Koidu, loojangu, esimese kukelaulu ajal. Jaanipäeva, pühade ajal. Päise päeva ajal. || kõnek (ametis olemise perioodi, ajateenistuse, karistusaja jms. ajalõigu kohta). Lennart Meri oli Eesti presidendiks kaks aega järjest. Jakob Liivi näidend „Kolmat aega vallavanem”. Ta istus oma aja ära ning pääses vanglast välja.
▷ Liitsõnad: antiik|aeg, endis|aeg, feodaal|aeg, häda|aeg, jää|aeg, kaas|aeg, kesk|aeg, kivi|aeg, kriisi|aeg, kõrg|aeg, langus|aeg, leina|aeg, muinas|aeg, mure|aeg, nälja|aeg, nüüdis|aeg, okupatsiooni|aeg, ordu|aeg, orja|aeg, paganus|aeg, praegus|aeg, pronksi|aeg, rahu|aeg, raua|aeg, reaktsiooni|aeg, sõja|aeg, tsaari|aeg, uus|aeg, valgustus|aeg, vana|aeg, ärkamis|aeg, ürgaeg; aasta|aeg, heina|aeg, jahi|aeg, jooksu|aeg, kasvu|aeg, kevad|aeg, koidu|aeg, koristus|aeg, korje|aeg, kudemis|aeg, külvi|aeg, künni|aeg, marja|aeg, pesitsemis|aeg, puhte|aeg, põua|aeg, päeva|aeg, püügi|aeg, seene|aeg, suve|aeg, talve|aeg, õie|aeg, õitse(mis)|aeg, ööaeg; karistus|aeg, sund|aeg, valitsusaeg.
3. kasutada olev, millekski ettenähtud, kuluv jne. ajalõik. Aeg on kallis. Eksamiks valmistumise aeg. Mu aeg ei luba praegu maale sõita. Aeg sai täis, läbi. Aeg läks oodates igavaks. Aeg kaob märkamatult käest. Kust ta küll leiab, võtab aja edasiõppimiseks? Aega tuleb otstarbekalt kasutada. Aega ei tohi raisata, kaotada, asjatult kulutada. Ärge viitke lobisemisega aega. Sõitke lennukiga – säästate aega! Ära kiirusta, aega on, aega küll! Polnud aega oodata. Kas sul on minu jaoks aega? Tule mind vaatama, kui aega saad. Ta palus mõtlemiseks aega. Oodake, andke aega! Kaotatud aega on raske tasa teha. Asuti aega viitmata 'viivitamatult, otsekohe' teele. Polnud aega ninagi nuusata 'oli väga kiire'. Mida sa vabal ajal teed? Tuli näpistada aega kodusteks töödeks. Õpingute, ülikooli ajal. Lisatöid tegime omast ajast. Ajaga tulime lahedasti välja, aega jäi ülegi. Aega orjal, aega härjal, aega sunnitud sulasel. Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal. *Aeg antud naerda, aeg antud nutta, / aeg antud pisaraid pühkida. G. Suits. || sport (distantsi läbimiseks kuluva, spordimängu pikkuseks määratud vms. ajalõigu kohta). 100 meetris saavutas, jooksis ta aja 11,2 sekundit. Sai päeva parima aja. Vastutuule tõttu jäid ajad tagasihoidlikeks. Ujus 100 m ajaga alla 52 sekundi.
▷ Liitsõnad: abielu|aeg, armu|aeg, ehitus|aeg, elu|aeg, esinemis|aeg, ettevalmistus|aeg, funktsioneerimis|aeg, garantii|aeg, harjutus|aeg, haude|aeg, hingetõmbe|aeg, inkubatsiooni|aeg, jõude|aeg, kandidaadi|aeg, kasutus|aeg, katse|aeg, kehtivus|aeg, kooli|aeg, käibe|aeg, laagerdus|aeg, lahtioleku|aeg, leeri|aeg, lennu|aeg, lisa|aeg, lõimetus|aeg, lõuna|aeg, magamis|aeg, mõtlemis|aeg, mängu|aeg, oote|aeg, peite|aeg, poolestus|aeg, praktika|aeg, proovi|aeg, puhke|aeg, puhkuse|aeg, põhi|aeg, rasedus|aeg, reageerimis|aeg, ringlus|aeg, saate|aeg, seisu|aeg, selli|aeg, sõidu|aeg, säilimis|aeg, söögi|aeg, sööma|aeg, tiinus|aeg, tipp|aeg, treeningu|aeg, turu|aeg, töö|aeg, une|aeg, vaba|aeg, vahe|aeg, vastuvõtu|aeg, õpi|aeg, õppe|aeg, ülikooliaeg; kolmandik|aeg, lisa|aeg, neljandik|aeg, normaal|aeg, pool|aeg, rekord|aeg, veerand|aeg, võiduaeg.
4. (millekski sobiv, õige, määratud jne.) hetk, (aja)moment. Nüüd on aeg minna, lahkuda, alustada. Aeg on tõusta ning teele asuda. Tal oleks viimane aeg naist võtta. Igaühel tuleb kord aeg siit ilmast lahkuda. No oskasite teie aga õigeks, parajaks ajaks tulla! Õnn, et abi õigel ajal kohale jõudis. Päevauudiste ajaks tahaksime koju jõuda. Rongide saabumise ning väljumise ajad. Ta on mees, kes oskab õigel ajal õige sõna öelda. Kõik tuleb omal ajal.
▷ Liitsõnad: asutamis|aeg, ilmumis|aeg, saabumis|aeg, stardi|aeg, sulgemis|aeg, surma|aeg, sünni|aeg, täht|aeg, väljumisaeg.
5. (ajaarvestuses). Kesk-Euroopa aeg. Kohalik aeg. Aeg lähenes juba keskööle. Mis, kui palju õige aeg praegu on? Aega arvati veel vana kalendri, Päikese ja tähtede järgi. Kas sul on õiget aega – mu kell on seisma jäänud. Vana seinakell näitab ikka veel truult aega. Tõusin kella 7 ajal.
▷ Liitsõnad: dekreedi|aeg, kalendri|aeg, kella|aeg, maailma|aeg, päikese|aeg, tsiviil|aeg, tähe|aeg, vööndiaeg.
6. esineb imestust, üllatust, ehmatust väljendavates hüüatustes. Oh sa armas aeg! Heldene aeg! Oi sa taevane aeg! *„Armuline aeg, Jürka, sul hooned tules, aga kus on laps?” A. H. Tammsaare.
7. keel hrl. verbi grammatiline kategooria, mis väljendab tegevuse v. olukorra suhet mineviku, oleviku v. tulevikuga. Eesti keeles on neli aega: olevik, lihtminevik, täisminevik ja enneminevik. Inglise keele aegade süsteem.
▷ Liitsõnad: liht|aeg, liitaeg.

aega parajaks tegema
mingi kindlal ajal toimuva tegevuse eel vaba aega mingi juhusliku tegevusega viitma

alg|seis

1. seis mingi tegevuse alustamise momendil. Vedelik katseklaasis on alanenud algseisust 5 sentimeetri võrra.
2. sport seis kannad koos, pöiad lahus, keha sirutatud, vaade otse. Võimleja võtab algseisu ning alustab harjutust. Laskuge algseisust poolkükki!

algus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. alustamine, peale- v. pihtahakkamine. Hea, hoogne, julge algus on pool võitu. Täpne, õigeaegne algus. Oodati koosoleku, kontserdi algust. Alguse asi, küllap pärast hakkab paremini minema. Millegagi algust tegema 'midagi alustama'. Millestki algust saama 'millestki algama, tekkima, tulenema'. Iga algus on raske. *Alguseks pakkus Jussi [talgulistele] tubakat – närimistubakakäärusid ning kirikuküla poest toodud piibutubakat. H. Lepik (tlk).
2. mingi aja, perioodi v. sündmuse, tegevuse, töö jne. algusmoment v. algusosa. Sajandi, aasta, kvartali, kuu, nädala, suve, heinatööde, rukkilõikuse alguses. Enne meie ajaarvamise algust. Vilde kirjandusliku tegevuse algus. Filmi algus oli igav. See juhtus üsna sõja alguses. Õppeaasta algusest peale. Pidu oli hoogne algusest lõpuni. Kas jõuame loengu alguseks kohale? Kooli alguseni jääb veel kaks nädalat. | alguses algul, esialgu. Alguses ta oli vastu, pärast nõustus. Alguses lapsed võõristasid üksteist.
3. koht, paik, piir, millest miski algab, lähtepunkt; esimene osa. Tänava, tee, magistraalkraavi algus. Apteek on kohe puiestee alguses. Raamatu, rea, salmi algus. Taandrida lõigu alguses. Lugesin raamatu algusest lõpuni läbi.

all
I. ‹postp› [gen] ‹luulekeeles mõnikord ka prep.›
1. millestki, kellestki allpool, madalamal; millegagi kaetuna, millestki varjatuna; ant. peal. Laua, silla all. Kivi, kännu all. Lume, jää, sambla all. Maa, vee, mulla all. Tuli hõõgub tuha all. Kärbsed lendavad lae all. Pääsukesepesa on räästa all. Hoone on juba katuse all 'hoonel on juba katus peal'. Ta elab samas majas otse minu all. Pori lirtsus jalge all. Külje all on õled. Pea all on padi. Puupakk istumise all. Hobune tantsiskles ratsaniku all. Sild vajus auto all kokku. Tuli on pliidi, paja all. Seisime puu all. Metsa all oli pime. Ööbisime lageda taeva all. Silmade all on kotid. Valu on rinde all. Nagu oleks tuli hänna all. Tal oli viht kaenla all. Jutt ilmus ajalehes joone all. Kirja all oli selgesti loetav nimi. Pind on küüne all. Veri naha all. Kaane, klaasi all. Tekkide ja kasuka all hakkas soe. Pintsaku all oli vaid õhuke särk. Tõi hõlma all pätsi leiba. Kuuri all 'kuurialuses'. Rehe all 'rehealuses'. Hein on juba varju all 'varjualuses, küünis'. *Kõik oli korraliku värvi all, uus ja ja alles viltu vajumata. H. Sergo. *All tänavalaterna tüdruk ja poiss. R. Rimmel.
2. millestki hõlmatud v. hõivatud. Põllud on kartuli ja teravilja all. Suur osa aiast on viljapuude ja marjapõõsaste all. Metsa, lennuvälja all olev maa-ala. Neli tuba on näituse all. Kõik purgid on piima all (kinni). Kogu raha on kauba all (kinni).
3. millegi juures, lähedal (hrl. kuskilt vaadates v. millestki madalamal). Paisu all on sügav koht. Meri on siinsamas paekalda all. Noored on kiige all. Pood on otse ukse all. Maja on Tallinna külje all. Mäng käis vastasmeeskonna värava all. Istub akna all. Koer magab ukse all. Kohtusime ülikooli suure kella all. Viimane lahing Narva all. Vastasvägede võit Moskva all. Seisime oma laevaga Kuivastu all. *Juhuslikult sinnapoole vaadanud ja näinud nina all ilvest, oli Enn rabatud. J. Kello.
4. tegevus- v. mõjupiirkonnas, mingi tegevuse v. mõju objektiks olles. Kuulide, mürskude all jooksma. Küla on tule all. Operatsioon tehti narkoosi all. Skulptuur sünnib kujuri peitli all. Aparaat on voolu all. Kepi, nuudi, piitsa all töötama. Maa ägas ikke, surve all. Tõmbas end vastase löökide all küüru. Park on looduskaitse all. Kohtu, eeluurimise all olema. Valve, vahi all. Vara oli aresti all. Ta on hooldajate eestkoste all. Hoole, keelu, kontrolli all. Elab pideva hirmu all. Teiste meelevalla, käsu, mõju, rõhumise, valitsuse, võimu all. Kannatab unepuuduse all. Ta on kahtluse, põlu, viha, naeru all. Hääl oli nagu sordiini all. Arutuse, kõne all olema. Tunnistas seda vande all. Mehed olid kõva auru all 'tublisti purjus'. Kirjanikul on uus raamat sule all 'kirjutamisel'. Tal hakkas minu pilgu all ebamugav. Minu tulek on küsimärgi all 'küsitav'. || kõnek kellegi alluvuses, juhtimisel v. käsutuses. Ma teenisin sõjaväes tema all. *Adelheid Heidegg oli preili Ritteri all oma üldise hariduse omandanud. E. Vilde.
5. osutab mingile eristavale tunnusele, nimetusele v. muule. Kiri saadeti välja selle numbri all. Selle märksõna all on kartoteegis vähe materjali. Luuletused saadetakse võistlusele märgusõna all. Avaldas romaani varjunime all. Teos ilmus uue pealkirja all. Laev sõidab Libeeria lipu all. Elas, varjas end võõra nime all.
6. ‹koos verbidega mõtlema, mõistma› (kasut. nime, termini, sõnade jne. tähenduse, mõtte avamisel). Viidumäe all mõeldakse üht osa Saaremaa keskkõrgustikust. Mida te mõistate ekspressionismi all? Lõngaõli all mõisteti vanasti lahjendatud väävelhapet. *Spetsialistide all mõtles ta iseennast. A. Valton.
7. kasut. ühendites nurga all, kraadi all 'teat. nurka moodustades'. Reaktiivlennuk tõusis järsu nurga all. Sirged lõikuvad 45° all. *Maapoolsel küljel tõusevad peauulitsalt täisnurga all mäkke paralleelsed tänavad. J. Sütiste.
8. esineb fraseologismides, näit.:. Pind kõigub jalge all. Püssi all seisma. Tanu all olema. Viies ratas vankri all. Küsimärgi all olema. Oma küünalt vaka all hoidma. (Kellegi) käpa, päka, tuhvli all olema. Nelja silma all. Mitte silma allgi kannatama, sallima. Mingi tähe all. Ühe mütsi all olema. (Mingi) lipu, loosungi, sildi all.
II. ‹adv› allpool, madalamal; varjatud, kaetud olekus; ant. ülal, üleval; ant. peal. Ülalt tornist vaadates paistsid inimesed all väikestena. Ma olin all keldris. All orus oli veel pime. Ratsanikul tantsis hobune all. Jalad käisid väsimusest all risti. Jookseb nagu oleks tal sada paari jalgu all. Tarel ei ole veel põrandat all. Kastil pole põhja all. Magasin põrandal, õhuke madrats all. Kirjal oli tema nimi all. All 'korrus allpool v. kõige alumisel korrusel' elas keegi vanem mees. Kinos ja teatris armastas ta alati all 'parteris' istuda, kuna mina eelistasin rõdu. Hobusel on rauad all. Suusad, uisud on all. Mantel on peal ja kampsun all. *Kord on Vestmann all ja Piibeleht peal – kord Piibeleht all ja Vestmann peal, aga ikka suurelt, ikka julgelt .. E. Vilde.

alla
I. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki allapoole, madalamale; kaetud, varjatud olekusse; ant. peale. Laua, voodi alla. Kivi, põõsa alla. Maa, mulla alla. Õngekork kadus vee alla. Vili jäi lume alla. Pääsuke tegi pesa räästa alla. Maja saadi katuse alla 'majale saadi katus peale'. Tegi tule pliidi alla. Mees jäi koorma, lumelaviini, auto, rongi alla. Läksime vihma käest suure kuuse alla. Tõusis pilvede, taeva alla. Peitis pildi kummutisse pesu alla. Võttis viha kaenla alla. Valu lõi rinde alla. Sai vastaselt hoobi lõua alla. Kirjuta tekst pildi alla! Pane pilt klaasi alla. Peitis käed põlle alla. Puges teki, vaipade alla. Pani kuue alla kampsuni. Peitis paki hõlma alla. Kuuri alla 'kuurialusesse'. Rehe alla 'rehealusesse'. Heinad saadi enne vihma varju alla 'varjualusesse, küüni'. Rukki alla 'alusviljana' külvati timutit. *Isa tahab oma maja voodri alla panna. O. Luts.
2. millestki hõlmatud, hõivatud seisundisse. Põld läks rukki alla. Uudismaa läheb põllu ja kultuurheinamaa alla. Üle 2/3 saare pindalast võtab enda alla mets. Poistekamp võttis enda alla kogu kõnnitee. Paneb kogu oma raha raamatute alla 'kulutab kogu oma raha raamatute ostmiseks'.
3. millegi juurde, lähedale (hrl. kuskilt vaadates v. millestki madalamale). Mäeveeru alla. Küla, õue, väljamäe alla. Kalda alla on kuhjunud kive. Noored kogunesid kiige alla. Istus akna alla. Tüdruk jäi seisma ukse alla. Mäng kandus vastasmeeskonna värava alla. Poiss nihkus hirmunult ema külje alla. Vaenlane jõudis Tallinna alla. Väed koondati Narva alla. *Kahekümne viie minutiga jaama eest Logina kopli alla ... Tore sõit! R. Sirge.
4. tegevus- v. mõjupiirkonda, mingi tegevuse v. mõju objektiks. See piirkond käib Nõmme polikliiniku alla. See mets läheb varsti kirve alla. Rühm sattus vaenlase tule alla. Mustade malenditega sattusin tõrjumatu rünnaku alla. Hoole, järelevalve, kaitse, kontrolli alla. Kohtu alla andma. Langes ränga karistuse alla. Vahi, valve alla võtma. Aresti alla panema. Oksjoni alla minema. Kedagi kellegi eestkoste alla andma. Keelu alla panema. Kellegi võimu, meelevalla, valitsuse, voli, mõju alla sattuma. Kahtluse, põlu, tagakiusamise, viha, naeru, pilke alla sattuma. Arutuse, kõne alla tulema. Vaatluse, uurimise alla võtma. Kirikuvande alla panema. Mobilisatsiooni alla kuuluma. *Me ei paindu kuidagi üldiste elureeglite alla. E. Rängel. || kellegi, millegi alluvusse, haldusse. Asutus kuulub haridusministeeriumi alla. Põhja-Eesti läks XIV sajandil Taani kuninga alt Liivi ordu alla. *Küllaltki isesugune on päev, millal Aiaste saab ametlikult uue peremehe alla .. M. Traat. *Oli õnneks seegi, et vabrikus töötades ta pääses haigekassa alla .. S. Kabur.
5. (vahetult) enne, millegi eel. Söögi alla anti pits viina. Lämmastikväetist anti põllule sügiskünni alla. *Aga kes siis randaali alla võib seemet panna? Maa mättaid ja rohujuurikaid täis. R. Sirge.
6. osutab mingile lahtrile, rubriigile, kategooriale, kuhu miski arvatakse, paigutatakse. Ühise nimetaja alla viima. Käesolev kuritegu ei käi selle paragrahvi alla.
7. esineb ühendites nurga alla, kraadi alla (asendi tähistamisel küsimuse puhul kuhu?). Toorik pööratakse freesimisel vajaliku nurga alla. *„Küll rullib,” katkestab Mart vaikuse, kui laev ennast jälle nelja-viiekümnekraadise nurga alla keerab. K. Raja.
8. esineb fraseologismides, näit.:. Teed jalge alla võtma. Jalge alla tallama. Tuult tiibade alla saama. (Kellegi) tiiva alla pugema. Oma käe alla võtma. Katuse alla saama, viima. Haamri alla minema. Vihma käest räästa alla sattuma. Põranda alla minema. Küsimärgi alla seadma. (Oma) küünalt vaka alla peitma. Ühe mütsi alla saama. Tanu alla saama. Kalevi alla panema. Luubi alla võtma. Tuhvli alla sattuma. Kõrvu pea alla panema. Hamba alla saama. Hinge alla võtma. Püssi, lipu alla kutsuma. (Kellegi) silma(de) alla. (Kellelegi midagi) nina alla hõõruma.
II. ‹prep›
1. mingist määrapiirist vähem, vähem kui. a. [gen] Pisut alla kahesaja krooni. Alla kaheteistkümne kilogrammi. Alla viie aasta vanused lapsed. Ta on mees alla neljakümne. Alla viie päeva selle tööga toime ei tule. Uisutas 500 meetrit alla 40 sekundi. Mõni kraad alla nulli. Kasvult oli ta alla keskmise. Alla normaalkaalu. Alla õige hinna. Alla oma võimete. b. [part] hrv. Alla viit päeva selle tööga toime ei tule. Ta on veidi alla keskmist kasvu. Alla kahtsada krooni. Esines alla oma võimeid.
2. [part] mingis suhtes allapoole v. allpool; päri-. Seelik on tükk maad alla põlve. *.. põõsalindude salk keerles ladvastiku kohal ja kadus alla tuult .. A. Mälk. *Tuba oli hall ja hämar, alla päikest .. L. Kibuvits.
III. ‹adv›
1. allapoole, madalamale; ant. üles, peale. Üles-alla kiikuma. Ülalt alla liikuma. Riiulilt rippus alla mingi rõivas. Trepist alla laskuma, minema. Kummardus alla. Vajutas juhtkangi, ukselingi alla. Sukasäär vajus alla. Tõmbas mütsikõrvad alla. Laskis kardina alla. Käsi langes lõdvalt alla. Mina heitsin üles narile, tema alla. Tuli kabinetist alla elutuppa. Võta kaks piletit alla 'parterisse', kaks rõdule. Midagi alla neelama, kugistama. Ei saanud toitu suust alla. Veenired jooksevad mööda akent alla. Higi valgus mööda nägu alla. Tünn veeres mäest alla. Vaatasin mäelt alla orgu. Ta läks alla jõe äärde. Suurelt maanteelt keerab rada alla 'kõrvale, ära'. Sõitsime mööda jõge alla 'suudme poole, pärivoolu'. Laevad liiguvad mööda Volgat üles ja alla. Purjetati mööda Tšiili rannikut alla 'lõunasse'. Järv, jõgi lastakse alla 'lastakse kuivaks v. veepinda alandatakse'. || (oma otstarvet täitma v. selleks valmis). Paneb kartulipajale tuld alla. Seadis õunapuule toed alla. Istikutele ajasid juured alla. Sügiseks saadi majale põrandad alla. Pane suusad, uisud alla. Vankrile pandi uus ratas alla. Hobusele löödi uued rauad alla. Lõin kingadele pooltallad alla. Loomadele viidi õlgi, põhku alla. Tõmbas olulisematele sõnadele joone alla. Kirjutasin lepingule, aktile alla. Sekretär lõi tõendile pitseri alla. *Alla tõmbas villase tuukripesu, peale kerged nahkpüksid ja vikerkaarekampsuni. N. Baturin. || maapinnale v. mingile muule pinnale, maha. Alla hüppama, kukkuma. Ronis puu, kivi otsast alla. Ta tuli, kobis lavalt, lakast alla. Lennuk tulistati alla. Lennukilt heideti alla langevarjureid. Tuul raputas õunu alla. Puudelt langes lehti alla. Krohv oli lahmakatena alla langenud. Vihma kallab alla. *.. päästepaat viirati alla ja ikkagi tuldi appi. H. Sergo.
2. hulgalt v. kvaliteedilt vähem v. vähemaks. Alla hindama. Hinnast alla jätma. Tingis hinnast 10 krooni alla. Viiskümmend krooni – ja mitte sentigi alla! Hinnad läksid alla. Vabrikandid lõid palgad alla. Kellegi autoriteeti alla kiskuma. Tase, kvaliteet läks alla. Halb ilm viis tuju alla. Poisil võeti käitumishinne alla.
3. hulgalt, määralt vähem kui; (tasemelt) madalam kui. Alla neljakümnesed mehed. Alla viieteistkümnene nooruk. Alla keskmise õppeedukus.
4. ‹ühendverbi osana› näit. alla andma, alla käima, alla vanduma, alla võtma

arhiiv ‹-i 21› ‹s›

1. asutus v. asutuse, ettevõtte, organisatsiooni osakond, kus säilitatakse praktilise v. teadusliku väärtusega dokumentaalseid materjale. Dokumendid anti arhiivi, dokumente säilitatakse arhiivis. Arhiividest andmeid koguma. Tehase, ministeeriumi, instituudi arhiiv.
▷ Liitsõnad: filmi|arhiiv, heliarhiiv; kesk|arhiiv, linna|arhiiv, riigiarhiiv.
2. teat. asutuse v. isiku tegevuse käigus kujunenud dokumentaalsete materjalide kogu; arhiivifond. „Sakala” arhiiv. Vana professori rikkalik, kuid korraldamata arhiiv.
▷ Liitsõnad: keele|arhiiv, murde|arhiiv, rahvaluulearhiiv.

arhiivi|fond
koos hoitavad omavahel loogiliselt v. ajalooliselt seotud, eriti asutuse v. isiku tegevuse käigus kujunenud dokumentaalsete materjalide kogu arhiivis

automatism ‹-i 21› ‹s›
psühh füsiol tegevuse automaatsus. Tegevuse, liigutuste automatism.

biograafia ‹1› ‹s›
kellegi elukäigu ja tegevuse käsitlus, elulookirjeldus; elulugu. Beethoveni, Tammsaare biograafia. Raamat sisaldab kultuuritegelaste biograafiaid.
▷ Liitsõnad: auto|biograafia, lühibiograafia.

desorganiseerima ‹42›
korralagedust tekitama, korratusse viima; töö v. tegevuse kulgu häirima v. takistama. Suutsime vaenlase tagala siiski desorganiseerida. Sage plaani muutmine võib tootmist, tööd ainult desorganiseerida. On ise distsiplineerimatu ja desorganiseerib ka teisi.

diapasoon ‹-i 21› ‹s›

1. muus lauluhääle v. muusikariista helide ulatus (madalaimast kõrgeimani). Suure diapasooniga baritonilaulja. Klaveri diapasoon. || oreli v. harmooniumi register
2. (vähem täpses, terminoloogiavälises kasutuses:) elektromagnetlainete (sealhulgas ka raadiolainete) pikkus- v. sagedusvahemik; ala, piirkond, astmik, riba
3. piltl (tegevuse, võimete vms.) ulatus, haare. Huvide diapasoon. Laia diapasooniga kunstilooming. *Änilane? Jaa, jaa, mitte just eriti avara diapasooniga inimene .. A. Jakobson.

dramatism ‹-i 21› ‹s›
olukorra, tegevuse, suhete eriline pingelisus, seisukorra tõsidus v. raskus, dramaatilisus. Novelli dramatism. Olukorra, Mahtra sõja dramatism.

edasi ‹adv›

1. enda ees olevas suunas; liikumise pärisuunas; ant. tagasi. Sammub, läheb, tungib edasi. Kihutab, tormab edasi. Minge otse edasi! Astus paar sammu edasi. Ei pääse edasi ega tagasi, sammugi edasi. Siit veidi edasi on suur rändrahn. Järgmine jaam Pääskülast edasi on Laagri. Kellaosuti on ainult mõne kriipsuvahe edasi nihkunud. Päikeselaik seinal on edasi liikunud. | (käsklusena, üleskutsena). Rühm, edasi! Täiskäik edasi! || mingis vajalikus, soovitud, kavatsetud suunas. Sõidan Tartusse ja sealt edasi Võrru. Nihutas end pingil veidi edasi, et sõbrannale istumisruumi teha. Igas järgmises reas nihkub mustrikord ühe lõimelõnga võrra edasi. Käisime ristikuväljal ketitatud hobuseid edasi panemas, edasi tõstmas.
2. ajas kaugemale, eelseisvale ajale; eelseisval ajal, tulevikus. Eksam, koosolek, asja arutamine lükkus edasi. Ärasõit, võistluse algus lükati edasi. Mis edasi saab, ei tea. Kuidas edasi elada?
3. (märgib tegevuse v. olukorra jätkumist:) jätkuvalt, üha, endist viisi, (ikka) veel. See seadus on edasi jõus. Ilmad jäid edasi vihmaseks. Ta magas, luges rahulikult edasi. Pidu, töö käib edasi. Rääkige, laulge, jutustage edasi! Töötab tehases edasi. Ela siin edasi, ega mujal parem ole! Me oleme edasi vihased, tülis. Poiss jäeti kooli edasi. || (katkenud tegevuse jätkamise kohta). Pärast räägime, arutame edasi. Mõtles veidi, siis päris, küsis, uuris edasi. Kevadel saab ehitustöid edasi teha. Komistas korraks, siis tantsis hooga edasi.
4. järgnevalt; (varasemale, eelmisele) lisaks, veel. Esimesena ilmuvad lastel keskmised lõikehambad, edasi välimised lõikehambad. Edasi tõmbame punktist A sirge punktini B. Sumpasime rabas, edasi kõndisime männikus ja nõmmel. Kui palju täna matemaatikas edasi võeti? Edasi kuuluvad tehase sisseseade hulka turbiinid, tõstukid jne. Edasi tuleb pidada silmas, et .. Edasi ei mäleta ma enam midagi. Probleem ärgitab edasi mõtlema, edasi uurima. Ja nii, nõnda edasi (kasut. hrl. mittetäieliku loetelu lõpul).
5. väljendab arenemist v. arendamist, kõrgemale tasemele siirdumist v. siirmist. Jõuab õpingutes, elus, töös edasi. Haris end iseõppimise teel edasi. Õpilane viidi järgmisse klassi edasi. Kaebas edasi kõrgema astme kohtusse. Neid seisukohti on ta oma järgmistes töödes edasi arendanud. Põlevkivikeemia on meil hiiglasammudega edasi arenenud. Elu on viimaste aastatega palju edasi läinud. Püüab elus edasi saada. See avastus on inimkonna ajaloos suur, tohutu samm, hüpe edasi. *Aeg on Kusta südamest riisunud mõnedki lootused, kuid tungi edasi pole Kusta kaotanud .. R. Roht.
6. kasut. vahendamise, teistele üleandmise väljendamiseks. Edasi müüma, toimetama, saatma. Kogemusi edasi andma. Saladust ei tohi edasi rääkida. Võid talle edasi öelda, et koosolekut ei tule. Rahvaluule kandub edasi suust suhu, põlvkonnalt põlvkonnale. Kunstnikul on maalis õnnestunult edasi antud suveöö meeleolu.

ees|kava

1. kontserdil, peol, taidlusõhtul vm. ettekantavad palad kindlas kokkulepitud järjekorras, kava, programm. Kirev, mitmekesine eeskava. Eeskavas oli ka lühinäidend. Tsirkuse uus eeskava. Kooli vilistlaspäeva aktuse eeskava oli gümnasistidelt, eeskava täitsid gümnasistid. *Nende eeskava koosnes ühevaatuselistest näidenditest, segakoori ettekannetest ja üksikutest naljanumbritest. P. Pinna. || van mängukava. *.. need [= näidendid] ei löö läbi ega püsi üle kahe-kolme korra eeskavas. J. Kärner. || van. *Vahtrikul tuli meelde, et piletiga ühes ka väike eeskava pihku oli surutud. L. Saar.
▷ Liitsõnad: segaeeskava.
2. van tegevuse, poliitilise võitluse vm. programm. *Jakobsoni eeskava põhimõte oli äärmiselt lihtne ja loogiline .. F. Tuglas.

elu|ala
töö ja tegevuse sfäär. Inimesed mitmesugustelt elualadelt. Järjest rohkematel elualadel tegutsevad naised.

elu|ring

1. tegevuse, inimeste jm. ringkond, milles kulgeb igapäevane elu. *.. kõige enam kodus tunnen end lihtsate inimeste eluringis. V. Panso.
2. elu (3., 4. täh.) *Konn on seega kahepaikne loom, kelle eluring kulgeb kuival maal ja vees, kuid algab tingimata vees. K. Põldmaa.

elu|tsükkel
biol
1. elujärkude korduv seeria; areng organismi mingist elujärgust järglaste sama järguni, arengutsükkel. Mikroorganismide lühike elutsükkel. Seente elutsükkel koosneb sageli mitmest põlvkonnast. *Puugi elutsüklit saab kujutada järgmiselt: täissöönud emaspuuk – muna – larv – nümf – täiskasvanud puuk. A. Vilbaste.
2. organismi talitluse v. tegevuse perioodiliselt korduv osa. Inimese ööpäevane elutsükkel. *Rändlinnu normaalses aastases elutsüklis järgnevad korrapäraselt üksteisele ränne, sigimine ja sulgimine .. E. Kumari.

enese, enda ‹ennast e. end, enesesse e. endasse, eneste e. endi, endid, enestesse e. endisse ‹nom. puudub›› ‹pron›

1. laiendab verbi, viidates tegevuse subjektile (hrl. elusolendile). a. ‹objektina›. Tüdruk kammib ennast. Soojendasime end lõkke ääres. On enda hästi ära peitnud. Ta ei lase ennast petta. Pakkus ennast abiks, appi kolima. Ära sega end teiste asjadesse! Ta kauples enese tööle, sulaseks, puid saagima. Tundke end nagu kodus! Ajas enda sirgu, püsti, istukile. Sõime endid liiga täis. Ta hindab end üle. Mul tuleb ennast kõvasti pingutada. Võta end kokku! Püüa ennast talitseda, vaos hoida! Ei maksa end killustada mitme töö vahel. Tühi kõht tuletas end meelde. Haigus hakkas ennast jälle tunda andma. See muudatus ei õigusta end. Linakasvatus ei tasunud end ära 'ei andnud (loodetud) tulu'. || koos transitiivse verbiga vastava refleksiivse verbi asemel. Ta tõmbas enese kössi, küüru. Mees viskas enese riietes voodile. Ätt toetab ennast kepi najale. Tahate end täielikult spordile pühendada. Puud sirutavad end kõrgusse. Igal pool laiutab end lepavõsa. b. ‹adverbiaalina›. Teeb endale etteheiteid. Ei anna armu enesele ega teistele. Talupojad said endile perekonnanimed. Lase endale hea maitsta! Nad ei lasknud seda enestele kahte korda öelda. Endasse sisendatud eelarvamus. Ta kannab endas uut elu. Hoolib enesest liiga vähe. Jättis endast hea mulje. Inimene võib metslooma endaga ära harjutada. Pani mu enese kõrvale istuma. Võtan selle ülesande enda peale. Jalutajad võtsid endi alla kogu kõnnitee. Ta on sageli enesesse tõmbunud, süvenenud, sulgunud. Pilved kannavad endas rahet. Mida see raamat endast õieti kujutab? Teater tõmbab teda üha enam enda poole. Olen seda eneses 'endamisi, omaette' mitu korda mõelnud. Pomises enda ette 'omaette, endamisi' arusaamatuid sõnu. c. objektilise v. adverbiaalse atribuudina deverbaalsubstantiivide juures. Laps ei tule enda pesemisega toime. See töö nõuab enda pingutamist. Ta võttis seda enesele vasturääkimisena. Ta näost paistab enesega rahulolu. Ta on kaotanud usu endasse.
2. ‹genitiivse atribuudina possessiivpronoomeni oma asemel› hrl. rõhutab kuuluvust tegevuse subjektile. Andis raamatu enda nime all välja. Võta minu pliiats ja anna enda oma mulle. Ta on enese meelest kangesti tark. Mind jäeti enese hooleks. Enda muredest pole tal kombeks rääkida. Tegi tüdruku enese omaks.

enese|finantseerimine ‹-se 5› ‹s›
maj majandusüksuse suurenenud kulude katmine v. tegevuse laiendamine kas amortisatsioonisummade v. mittejaotatava kasumi arvel

enese|kohane
keel tegevuse subjekti kohta käiv. Enesekohane asesõna. Enesekohased verbid (näit. viskuma, anduma).

enese|kriitika
kriitika iseenda, oma tegevuse kohta. Enesekriitikat tegema. Suhtub oma töösse range enesekriitikaga.

ette
I. ‹adv›
1. kellestki v. millestki esikülje, liikumise suunas teat. kaugusele, ettepoole; ant. taha. Astus kaks sammu ette. Üks jooksja oli teistest umbes 100 m ette jõudnud. Ta püüdis rahvasummas ette trügida. Oli nii pime, et ette ei olnud midagi näha. Komandör saatis piilurid ette. Vaatas ette ja taha. Ma istusin ette juhi kõrvale. Ta istus võrdlemisi ette. Prožektor suunas valgusvihu ette. Tirel, salto ette. Käte pendeldus ette ja taha. Lõi kirikusse sisenedes risti ette. || esikülje lähedusse kasutusvalmis v. tarvituseks. Rong, auto, tõld sõitis ette. Viskas, pani hobusele, lehmadele heinad ette. Niitis lehmale rohtu ette. Viis sigadele söögi ette. Sööge ikka rohkem, tõstke endale ette! Pole enam, mida suurele perele, loomadele ette anda. || (kehaosa asendi kohta). Ta sirutas käed, ühe jala ette. Ajasin rinna uhkelt ette. Kallutas pea vihaselt ette. Ajas lõua ähvardavalt ette. Ta on endale juba kõhukese ette kasvatanud. Ta kummardus ette, nagu poleks hästi kuulnud. Kere kallutus ette. Kass sirutas käpad ette.
2. esiküljele külge (oma otstarvet täitma v. selleks valmis). Perenaine sidus põlle ette. Pane (endale) lips ette! Õmbleb, ajab pintsakule nööbid ette. Pani (endale) prillid ette. Näitlejale kleebiti vurrud ette. Jäta võti ette! Pani (endale) suitsu ette, keeras endale vägeva vilka, pläru ette. Paari päevaga on pikk habe ette kasvanud. Majale pandi aknad ette. Pani aidauksele taba ette. Uksele tuleb uus lukk ette panna. Pista, topi augule punn, prunt ette! Tõmba, lase aknale kardin ette! Ojale tehti tamm, pais ette. Peremees pani, rakendas täku ette ja sõitis linna. Käias vikatil tera ette 'käias vikati teravaks'. Tegi hea näo ette 'tegi hea näo', nagu oleks kõik korras. Manas endale üsna süütu näo ette 'tegi süütu näo'. *„Võtan teemeistri hoovilt saha [autole] ette ja lükkan tee lahti,” ütles Paju Juss kontoris. O. Kool.
3. takistuseks, segavaks teguriks; tülinaks. Astusin talle teele risti ette. Ega ma sulle siin ette ei jää? Vii see pink välja, muidu jääb veel ette! Poiss pani teisele jala ette. *Ärgitan ikka talle kirjutada, kuid jälle tuleb midagi ette. E. Rängel.
4. eelnevalt, enne, millestki toimuvast varem. Tulemused olid ette teada. Teata, helista oma tulekust aegsasti ette! Võin sulle ette öelda, et head sellest loost ei tule. Meid hoiatati juba ette, et revidendid on tulekul. Tundis sellest sõidust juba ette rõõmu. Arvasin, aimasin, kartsin, tundsin juba ette, et see nii läheb. Kõiki võimalusi ei osanud ette näha. See asi oli juba ette otsustatud. Restoranis on võimalik laudu ette tellida. Läks nii, nagu mustlaseit ette kuulutanud. Uskus, et tema saatus on ette määratud. Ta oli juba ette vaenulikult häälestatud. Pärast tarku palju, ette ei ühtegi. *Ostulepingut mul ei ole, sest teine ostja jõudis ette. E. Vilde. || ‹seoses valmistama-verbiga› (rõhutab tegevuse toimumist millegi järgneva jaoks). Ülikool valmistab ette kvalifitseeritud kaadrit. Ta valmistab ette loenguid, homseid tunde. Maapind tuleb külviks ette valmistada. Iga ülesande puhul oli ette nähtud selle konkreetne täitja. || tulevase aja, töö, kasutamise arvel, tulevikus tehtava töö, saadava kauba vm. eest. Kahe nädala palk maksti ette. Ühe kuu üür tuleb ette maksta. Parandustööde eest tuleb ette tasuda. Mul on mõned (töö)päevad ette tehtud. || (males jm. materjali v. punktide mängueelse loovutamise kohta). Suurmeister andis vastasele ratsu ette. Põhimeeskond andis noorte meeskonnale jäähokis 3 väravat ette.
5. ajaliselt kaugemale, ettepoole, tulevikku. Oskab kaugele ette planeerida, arvestada, mõelda. Pisut ette rutates olgu mainitud, et .. Ennustas ilma terve suve peale ette. *Ta võib plahvatada ja käratada, nii et mõjub pooleks aastaks ette .. L. Vaher. || kellestki, millestki arengus, saavutustelt, tegevuselt kaugemale, mööda. Püüdlikkuse tõttu jõudis ta õppimises teistest ette. Suur kunstnik jõuab enamasti oma ajast ette. Vastasmeeskond läks peagi ette 13:8. *Aeg on ette tõtanud J. Verne'i fantaasialennust, kogu maailmapilt on tohutult muutunud. E. Link. || (kellaosutite seisu kohta:) õigest ajast ettepoole. Pane kell paar minutit ette. Mu kell käib ööpäevas 3 minutit ette.
6. osutab, et verbiga väljendatud tegevus on määratud kuulaja(te)le v. vaataja(te)le. Õpilane ütles teisele salaja ette. Poiss vuristas õppetüki õpetajale ette. Luges meile aeg-ajalt raamatust ette. Kohtu eesistuja luges kohtuotsuse ette. Mängis meile klaveril paar pala ette. Rahvatantsurühm kandis ette mitu tantsu. Näitas tolliametnikule kõik oma asjad ette. Kandis lühidalt ette asja sisu. Põhjendusena tõi ta ette järgmised asjaolud. Ta pani ette põgeneda. Mine tea, mis talle minust ette räägiti. Seal loratakse talle igasuguseid asju ette. *Mis sa siin koolmeistrile ette puhusid, on sula luiskamine! .. E. Vilde. *„Eks usu aga sina lehti, mis need sulle ette pasundavad,” ütles isa halvakspanevalt. A. H. Tammsaare. || kasutamiseks valmis v. eeskujuks. Veele tuli äravoolamiseks tee ette teha. Ronimise hõlbustamiseks raiuti kaljusse astmed ette. Tõmbas kriidiga joone ette, mida mööda lõigata. Õpetaja, meister näitas ette, kuidas seda teha.
7. osutab mingile juhuslikumat laadi esinemusele v. toimumisele, millele satutakse. Selliseid juhtumeid oli ka mujal ette tulnud. Sipelgad panid nahka kõik, mis ette puutus. Vahel sattus, juhtus ette ka mõni rada. Tee peal sattus mitu kraavi ette. See asi tuleb mulle tuttav ette. *Temast vanemat [inimest] pole mul ette tulnud näha. N. Baturin.
8. osutab millegi esinemusele kellegi kujutluses, mälus, mõttes. See mees tuleb mulle tuttav ette. Niisugune võimalus ei tulnud mul kohe ettegi. *Nõnda siis, kujuta endale ette: temal, mõistad, temal polnudki mingit äri. A. H. Tammsaare.
9. kõnek etem, parem. Juhan oli ikka kõige ette, kõigist ette mees. Ta on küll hea inimene, kuid Ants on veel ette. Kartulisaak on tänavu möödunud aasta omast ette. Ta polnud teistest tüdrukutest halvem, pigem hoopis ettegi. Iseloomu poolest on ta sinust ette. *„Siin oli kaugelt ette kui kuskil kuurordis või liivarannal,” vastas Robi. M. Metsanurk.
10. kõnek teat. isikute rühmale v. üksikisikule kontrollimiseks, otsustamiseks vms.; kellegi jutule. Komisjon laskis poisid kahe-kolmekaupa ette kutsuda. Direktori juures ei olnud kedagi, pääsesin kohe ette. || (kohtus, kohtuistungil arutlemisele). Nende tüliasi, pärandusasi tuleb homme kohtus ette.
11. kõnek (males:) löödavaks, tule alla. Jättis vastasele ratsu, viguri puhtalt ette.
12. ‹ühendverbi osana› (ülekantud tähendustes:) näit. ette heitma, ette kirjutama, ette lööma, ette nägema, ette vaatama, ette viskama, ette võtma
II. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki ettepoole, esikülje v. liikumise suunda; ant. taha. Ta jäi meie ette seisma. Maja ette istutati põõsaid. Auto sõitis kaupluse ette. Ta jäi ukse, trepi ette seisma. Istus kamina, klaveri ette. Ta vahtis enda ette maha. Pani käe silmade ette. Astus aeglaselt jalg jala ette. Veeretas suure kivi koopasuu ette. Panin raamatud ja ajalehed tema ette lauale. Viskas leivatüki koera ette. Ülejäänud toidud viidi sigade ette 'sigadele söömiseks'. Tooge avaldises ühine kordaja sulgude ette! Silme, vaimusilma ette kerkis isamaja. Pomises, muheles, lausus enese ette 'endamisi, omaette'.
2. millegi külge, millegi esiküljele. Tõmbas kardinad akna ette. Unustas võtme ukse ette. Lükka riiv ukse ette! Õmbleb nööbid särgi ette. Pistis tropi augu ette. Rakendas, pani hobuse ree, vankri, adra ette.
3. kellegi näha, tutvuda, hinnata vms. Sel aastal jõuab vaataja ette veel mitu uudislavastust. Oma teostes toob ta lugeja ette keskaegse Tallinna eluolu. Asi jõudis, tuli avalikkuse ette. Poiss kartis isa silma ette sattuda. || kellegi küsitletavaks, käsitletavaks, otsustatavaks, lahendatavaks vms. Mehed kutsuti, läksid kohtu ette. Sa pead komisjoni ette ilmuma. || kellegi juurde, kellegi jutule. Talumehed püüdsid palvekirjaga keisri ette pääseda. Kuningas laskis väepealikud enda ette kutsuda. *Kuid aeg-ajalt kutsuti Sass ikkagi peremehe ette, räägiti pikki jutte. R. Sirge.
4. ‹hrl. asendatav põhisõna allatiivilõpuga› kellelegi, millelegi ülesandeks, nõudeks vms. Tänapäeva elu seab meie ette üha uusi ülesandeid. Need ja paljud teised probleemid kerkisid meie põllumajanduse ette. *Ainult neid tingimusi täites või täita püüdes saab kriitika tõusta tema ette seatud ülesannete kõrgusele. V. Gross.
5. kasut. osutamiseks mingile olukorrale, nähtusele, kuhu on jõutud v. lähemal ajal jõutakse. Sinu küsimus seab mind teatavate raskuste ette. Teda tuleb seada tõsiasja, sündinud fakti ette. *.. võetakse su varandus ära puhtamuidu, nii et pole muud kui mine tuulevarjust kurja ilma ette. O. Jõgi (tlk).
6. kõnek eest; asemel. Poiss teeb tööd juba päris täismehe ette. *Ning seepärast ei saanud Taader Traadi haigust täie tõe ette võtta. R. Sirge. *Poeg Märt käis talus sulase ette, tütar Liina teenis tüdrukuna .. H. Raudsepp.
7. kõnek eest (rahaliselt). *Raske raha ette kultuurheinamaid tehtud – mis mõte sellel oli? R. Sirge. *.. tulge kõrtsi jooma, mina ostan teile viina ja maksan joomise ette kuuskümmend kopikat päevas. J. Parijõgi.
8. van pärast, eest. *Teie ärge muretsege nii palju võõraste inimeste ette ja ärge murdke pead, mis nad söövad ja mis nad joovad .. O. Luts.
9. esineb fraseologismides, näit.:. Altari ette minema, astuma. Altari ette viima. Pärleid sigade ette heitma. Täie ette minema. Ukse ette jõudma. Valge ette tooma, tulema.
Omaette tähendusega liitsõnad: oma|ette, otsaette

ettevõtja ‹1› ‹s›
maj ettevõtte omanik ja selle tegevuse organiseerija, kes kannab selle tegevusega seotud riski ning omandab ettevõtjatulu. Üksikisikust ettevõtja. *Majakese ehitamine oli välja antud ehitusmeistrile alevist – väikesele ettevõtjale Umbe Jürile. R. Roht.
▷ Liitsõnad: ehitus|ettevõtja, era|ettevõtja, suur|ettevõtja, väikeettevõtja.

fantaasia ‹1› ‹s›

1. kujutlusvõime. Julge, lennukas, elav, vilgas fantaasia. Loominguline, loov fantaasia. Vaba fantaasia vili. See on su rikutud fantaasia sünnitis.
▷ Liitsõnad: kunstniku|fantaasia, lapsefantaasia.
2. kujutlusvõime tegevuse tulemus, kujutlus, väljamõeldis, unistus. Teostumatu fantaasia. See pole fantaasia, vaid tõelisus. Kogu see lugu on ainult tema haiglane fantaasia.
3. muus vabas vormis instrumentaalhelitöö. Chopini fantaasia poola viisidest. Tobiase fantaasia eesti rahvaviisidele.
▷ Liitsõnad: balleti|fantaasia, ooperifantaasia.

filmi|stsenaarium
filmi aluseks olev teos, mis sisaldab tegevuse kirjelduse ja tegelaste v. diktorikõne tekstid

fookus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. füüs punkt, milles koondava optikasüsteemi (kumerläätse, nõguspeegli) toimel lõikuvad paralleelsed kiired pärast murdumist v. peegeldumist
▷ Liitsõnad: ebafookus.
2. koht fotoaparaadil, pikksilmal, kus pilt tuleb terav v. ese on selgesti näha. Fooku(se)sse võtma, seadma. Fookuses olema, püsima. Fookusest ära libisema.
3. mat püsiv punkt, mis on mõnesuguste tasapinnaliste joontega (eriti koonuselõigetega) teatavas kindlas seoses. Ellipsi, hüperbooli fookused. Parabooli fookus.
4. piltl tähelepanu, tegevuse vm. keskpunkt. See probleem on meil fookusesse võetud. Oli tahtmatult kõigi tähelepanu fookusse sattunud. Inimsuhted on autoril pidevalt kujutamise fookuses. Tallinna all-linna tänavastiku fookuseks on Raekoja plats. *.. sa oled ammu mul fookuses, ja kui sa ennast ei paranda, alandan ma su lõputunnistusel hinnet. H. Mänd.

front ‹frondi 21› ‹s›

1. esikülg. Hoone on frondiga tänava poole. Frondist eenduv sammasrõdu.
2. joon, viirg, riba. Tänavat ääristab puude front. Hoonete frondist eenduv ehitis.
▷ Liitsõnad: hoonestus|front, metsa|front, müüri|front, tänavafront.
3. meteor tinglik piir v. üleminekuvöönd erinevate omadustega õhumasside vahel. Külm, soe front. Tormide front.
▷ Liitsõnad: atmosfääri|front, pilve|front, vihma|front, äikesefront.
4. rinne. Frondilt saabusid ärevad teated. *Kui jõuate frondile, siis võib-olla on juba lahingud käimas. A. Hint.
5. piltl mingi riikliku, ühiskondliku vm. ühtse suunitlusega tegevuse ala; ühist eesmärki taotlevate inimeste kogu. Konservatiivne, radikaalne front.

frustratsioon ‹-i 21› ‹s›
psühh psüühiline pingeseisund, mis tekib tegevuse sunnitud katkestamisel enne eesmärgi saavutamist

funktsionäär ‹-i 21› ‹s›
juhtiv ametnik, tegelane v. aktivist mingil ühiskondliku tegevuse alal. Partei, ametiühingu, noorteorganisatsiooni, seltsi, üliõpilaste ehitusmaleva funktsionäärid. Ta on juba ameti poolest tähtis funktsionäär.

hakkama ‹hakata 48›

1. ‹ka impers.› mingi tegevuse juurde asuma; ‹hrl. ma-infinitiiviga› midagi, mingit uut olukorda alustama. Lugema, joonistama, suusatama hakkama. Tööle hakkama. Hakkab naerma, nutma, pärima. Poiss hakkas kartma, kogelema. Laps hakkab käima. Keegi ei hakanud talle vastu vaidlema. Ene hakkas paremini õppima. Ma hakkan nüüd minema. Haige hakkas oksendama, oksele. Hobune hakkab lõhkuma. Rong hakkab liikuma. Suu hakkas kuivama. Miski hakkas mind häirima. Toast hakkas kostma laulu. Päike hakkab paistma. Päevad hakkavad pikenema. Tuul hakkab tõusma. Hakkab kahutama, külmetama, sulama. Hakkab koitma, hämarduma, pimedaks minema. Väljas oli hakanud sadama lund, tuiskama. Tal hakkab hästi minema. *„Meie, meie ...”, hakkas Miina, aga ei saanud edasi. A. Kitzberg.
2. ‹ka impers.› väljendab mingi olukorra, aistingu, tunde, meeleolu tekkimist. Hakkab halb, paha, hale (kellestki, millestki). Hakkab kõhe, külm, vilu, palav. Neil hakkas igav, piinlik, õudne, jube. Tal hakkas väga kiire. Meil kõigil hakkas hirmus lõbus. Tal hakkas vigasest lapsest kahju. Mul hakkas hirm, häbi, kole janu. Mis sul nüüd hakkas? Haigel hakkab juba parem. Kiiresti kõndides hakkab soojem.
3. mingisse ametisse, tööalale asuma; mingisse olukorda, vahekorda astuma. Hakkab autojuhiks, traktoristiks, õmblejaks, ajakirjanikuks. Enn hakkab naisemeheks. Onu hakkab lapse hooldajaks. Ametisse hakkama. Kellegagi kampa, mesti, paari hakkama. Hakkasin kodustele appi. *Jaan hakkas nõusse ning pikemalt aru pidamata asusidki poisid .. teele. E. Raud.
4. algama, peale hakkama. Kõik hakkas sellest, et .. Üks pidu lõpeb, teine hakkab. Poole tunni pärast hakkab tantsupeo otseülekanne. Koosolek hakkab kell kolm. Mets hakkab jõe äärest padrikuga. *Äkki hakkas ühel päeval kesa kandis suur kisa ja karjumine. A. H. Tammsaare.
5. millestki kinni võtma, kinni haarama; kuhugi kinni, külge jääma, takerduma. Koer hakkas hammastega püksisäärde. Tütar hakkas emale kaela. Talle hakkas pihku tolmune küünlajalg. Tuli hakkab visalt tooresse puusse. Kala hakkab õnge. Puder oli keemisel põhja hakanud. Mis hakkab kulbi külge, see hakkab kondi külge. *Ja vaata, siis silma kinni jäi silm / ja käsi see hakkas kätte. M. Under. *Siis tõstis ta jalgu hakkavad seelikuhõlmad üles .. ning kadus kohe pimedasse eeskotta. A. Jakobson.
6. mõjuma, toimima, mõju avaldama. Hele päike hakkab silmadele. Külm hakkas sõrmedesse ja varvastesse. Paks suits hakkas ninna ja silmadesse. Ränk töö hakkas tervise peale. Ootamine, näägutamine, lärm hakkab närvidele. Ei tema peale hakka tuli ega vesi. Hea sõna tema peale ei hakka. *.. rikka peale ei hakanud ei kirik ega kohus. A. Hint. || (meeleorganitega tajumise kohta). Kaugelt hakkas kõrvu, kõrva automürin. Tuppa astudes hakkas talle ninna tugev sirelilõhn. || millekski suuteline, küündiv olema. Las teeb seda, mille peale jõud hakkab. Minu mõistus selle peale ei hakka.
7. teistele üle kanduma, nakkama. Ema ärevus hakkab lastessegi. Kaaslaste lõbus tuju, ülemeelikus, nukrus hakkas minussegi. Tema kirglik töölust hakkas ka teistesse. *Isandate tüli hakkas lõpuks ka alamatesse rüütlitesse .. E. Kippel.
8. kõnek sobiv, kõlblik olema. Kui hästi lilla värv sulle hakkab! See soeng, kleit ei hakka mulle. Neist võtmetest ei hakka ükski sellele uksele. *.. usu, naiste amet / meestele ei hakka. E. Niit (tlk).

haldus|dokument
jur asutuse juhtimis-, täidesaatva ja korraldava tegevuse dokumenteerimiseks koostatav dokument

harjuma ‹37›

1. ‹ma-infinitiiviga› mingi tegevuse kordamisel v. millegi korduval kogemisel selles harjumust, vajalikke oskusi ja kogemusi omandama, viluma; kommet omandama, viisiks võtma. Harjusin vara tõusma ja vara magama heitma. Olen harjunud õhtuti nooremate laste eest hoolitsema. Ta polnud harjunud linnas elama. Vaidluste puhul oli ta harjunud vaikima. On vaja, et õpilased harjuksid iseseisvalt mõtlema ja oma mõtteid väljendama. Ta on harjunud autot, kombaini, traktorit juhtima. Isa oli harjunud igasuguseid töid tegema. Koer harjus mööda küla hulkuma. *Siis harjusid väikesed rebased omaette olema ja ema ootama. R. Roht. || harjunud sissejuurdunud; kogenud, vilunud. Harjunud kombe järgi, kohaselt. Haaras harjunud liigutusega telefonitoru. Dirigendi harjunud kõrv tabas iga valeheli. Elu läks oma igapäevast harjunud rada. Harjunud suitsetajal ei teki ägedaid mürgistusnähte. Kirurgi harjunud käe all operatsioon õnnestus.
2. ‹hrl. komitatiiviga› kellegagi, millegagi kodunema, kohanema, midagi (algselt võõrast, kogematut) omaks võtma, nii et see muutub harilikuks ja loomulikuks. Harjus kaaslastega, naabritega, seltskonnaga. Peeter harjus pikapeale kasuvanematega. Hundikutsikas harjus inimestega kergesti. Harjutakse teineteisega ja elatakse ilma armastusetagi. Harjus peagi distsipliiniga, uue ametiga, tööga. Ei harjunud müraga, paberossisuitsuga, üksindusega, uue ümbrusega. Ta oli hea eluga, mugavustega harjunud. Randlane on mere ja tormidega harjunud. Lõunamaalane ei harjunud põhjamaise kliimaga. Silmad harjusid toas valitseva hämarusega. Pikkamööda harjub keha külmaga. Ma ei ole veel harjunud mõttega, et.. Kas suudan ma harjuda selles võhivõõras paigas? Algul hämmastasid meid tema naljad, kuid hiljem harjusime (nendega). Mees oli (sellega) harjunud, et naine kõik kodused tööd tegi. *Isegi meie vanaisad ei harjunud tõsiselt võttes päris õigesti linnameesteks. V. Beekman.

heli|salvestus
tehn heli jäädvustamine helikandjale (plaadile, heli-, filmilindile) hilisema taasesituse tarbeks; vastava tegevuse üksikjuhtum v. tulemus

hellitama ‹37›

1. kedagi (liigse) armastuse ja hellusega hoidma; kedagi hoolitsuse, heasoovlikkuse, (liigse) tähelepanu, õrnusavaldustega ümbritsema v. üle külvama. Kedagi kiitusega, meelitustega, kingitustega (ära) hellitama.Vanemad hellitasid oma ainust tütart liialt. Sind hellitatakse kui mõnd saksa, ei panda töölegi. Ta patsutas naist hellitades käeseljale. Hellitab pilguga oma pisipoega. Hellitav hoolitsus, kasvatus. Hellitatud memmepoeg. *Aga hellitatud kord kaasõpilaste tähelepanust, ei leppinud Jüri selle kaotamisega. R. Vaidlo. *..kuid Oskari silmad hellitasid teda [= masinat] nagu maailma kõige kaunimat iludust. O. Tooming. || liigse mugavusega, soojusega vms. harjutama ning ära rikkuma, ebamugavuste suhtes tundlikuks tegema. Suvisest karastamisest on ainult siis kasu, kui talvel oma keha (ära) ei hellitata. Ära koeri toiduga (ära) hellita. Hellitatud ihu kardab külma. Ta hellitatud jalatallad ei talunud paljajalu käimist. || (tegevuse sooritajaks miski elutu). Elu teda ei hellitanud. Ilmad rändureid ei hellitanud. Ookean pole meresõitjaid kunagi hellitanud. Päike hellitab nägu. Linnulaul hellitas kõrvu. *Nüüd on puud paljad ja kooreta, / taldu hellitab kollane tolm.. V. Beekman.
2. piltl (hellalt, hardalt) meeles kandma. Olin uue töökoha suhtes suuri, roosilisi, tühje lootusi hellitanud. Ta hellitas juba tükk aega kavatsust edasi õppima hakata.
3. midagi ettevaatlikult, mitte täie jõuga v. otsustavusega tegema. Ära hellita, löö kõvasti! Mis siin hellitada, asjad tuleb ära öelda.

et hoia ~ hoidke alt
omaduse määra v. tegevuse tõhusust rõhutav väljend. *Andres heitis nii palju nalja, et hoia alt .. A. Kitzberg.

hoog ‹hoo, hoogu 21› ‹s›

1. liikumise kiirus ja energia; kineetiline energia. Poisid jooksid, tormasid hirmsa, tulise, pöörase hooga trepist alla. Kelk põrkus täie hooga, täiel hool vastu puud. Ohjeldamatu, metsiku hooga paiskuvad veejoad vastu kaljut. Hea hoog sees. Hoogu kaotama, maha võtma. Hoogu pidurdama, vähendama. Hoog kahaneb, väheneb, kaob, kasvab, suureneb. Hoog sai otsa, on otsas. Auto sai kiiresti hoo sisse, kätte. Mida raskem sõiduk, seda suurem hoog. Andsin kiigele jalgadega hoogu. Laev võtab hoogu ja tormab tääviga vastu jääd. „Hoogu juurde, hoogu juurde,” ergutati jooksjaid. Keerutasime niisuguse hooga, et pea hakkas ringi käima. Uks tõmmati mu ees hooga kinni. *Ja järsul kurvil rõhus hoog sõitjad teineteisele veelgi ligemale. M. Raud.
▷ Liitsõnad: jooksu|hoog, langus|hoog, laskumis|hoog, lennu|hoog, liikumis|hoog, sõiduhoog.
2. sport hoovõtt; keha v. kehaosade hoogne õõtsuv liikumine (võimlemises). Hoota hüpe. Hoog rippesse. Hoog kehaga ette või taha.
▷ Liitsõnad: eel|hoog, jala|hoog, kaar|hoog, käte|hoog, taha|hoog, ülehoog.
3. mingi tegevuse, toimingu, nähtuse intensiivsus, tõhusus, tempo; õhin, tuhin, ind. Tulekahju, sadu võtab uut hoogu. Pidu oli hoos, läks hoogu. Kõneleja sattus üha enam hoogu. Tunnustus andis hoogu uuteks pingutusteks. Jutt, õppimine ei saanud õiget, täit hoogu sisse. Tuli läks hooga põlema. Ehitamine käib suure hooga. Hakkasin palavikulise hooga asju pakkima. *Mis aga Annelit võlus, oli elu hoog, inimeste toimekus. L. Vaher.
▷ Liitsõnad: jutu|hoog, kasvu|hoog, lahingu|hoog, lugemis|hoog, mängu|hoog, tantsu|hoog, taplus|hoog, töö|hoog, vaidlus|hoog, võistlus|hoog, võitlushoog.
4. puhang, sööst, valang. a. (loodusnähtuste kohta:) iil; sagar. Tuli hea hoog vihma. Tuul puhus heitlike hoogudena. *Lühikeste, teravate hoogudena sadas vististi rahet. E. Tennov. b. (füsioloogiliste ja psüühiliste nähtuste kohta:) sööst, vahk. Kuum, palav hoog jooksis üle selja. Valud käisid hoogude kaupa. Emaliku helluse hoog. *..ja temast uhkas üle mõru meelekibeduse hoog. L. Metsar. *Härra oli äkiline ja põles kui kadakas, kui vihaseks sai. Aga see hoog läks harilikult ruttu üle.. Juh. Liiv.
▷ Liitsõnad: maru|hoog, rahe|hoog, raju|hoog, saju|hoog, tormi|hoog, tuule|hoog, vihma|hoog, äikesehoog; ahastus|hoog, armukadedus|hoog, astma|hoog, avameelsus|hoog, haigus|hoog, haledus|hoog, heldimus|hoog, hellus|hoog, higistamis|hoog, hingeldus|hoog, hirmu|hoog, hullus|hoog, hüsteeria|hoog, iiveldus|hoog, kire|hoog, krambi|hoog, köha|hoog, langetõve|hoog, malaaria|hoog, märatsus|hoog, naeru|hoog, nukrus|hoog, nutu|hoog, nõrkus|hoog, pahameele|hoog, palaviku|hoog, raevu|hoog, rõõmu|hoog, tusa|hoog, tõve|hoog, vaimustus|hoog, valu|hoog, viha|hoog, õrnus|hoog, ägedushoog.

hoop ‹hoobi 21› ‹s›

1. tugev löök (millegi v. kellegi pihta löömisel, viskamisel, tõukamisel v. peksmisel ja kakluses). Kerge, hirmus, kõva, valus, vägev, surmav hoop. Kostis hele, tume, järsk hoop. Andis käega, küünarnukiga, kiviga, rihmaga, vemblaga hoobi. Hoobid sadasid talle näkku, pähe, selga. Hoop laksatas vastu kätt, kõrvu. Sai hoobi kõhtu, rinde alla, kukla taha. Hoop langes hoobi järel. Hoop tabas märki. Hoobid läksid mööda, tühja. Ta jagas, ladus hoope paremale ja vasakule. Teomehele mõisteti kakskümmend viis hoopi. Müür purunes rammi võimsate hoopide all. Ta lõhestas kasepaku esimese, ühe hoobiga. *Hoobid ja paugutamine nii puu kui metalli pihta kajasid alt üles. E. Krusten.
▷ Liitsõnad: jala|hoop, kabja|hoop, kaika|hoop, kepi|hoop, kirve|hoop, käpa|hoop, mõõga|hoop, noa|hoop, piitsa|hoop, pussi|hoop, rusika|hoop, vasara|hoop, vitsahoop; surmahoop.
2. kiire ja jõuline vastast purustav tegevus, löök sõjas, võitluses. Kaitsjad andsid sissetungijatele hävitava hoobi. Purustav hoop suunati vaenlase vägede paremale tiivale. || (olulist kahju põhjustanud tegevuse, tegurite, mõjurite kohta). Raske hoobi andsid Poola majandusele sõda ja okupatsioon. Eesti põlevkivitööstus toibus kiiresti sõja ajal saadud rängast hoobist. Mardi tervis sai viimase hoobi talvistel metsatöödel. *Ta sai väga hästi aru, et iga tagasilükatud laenusoov on hoop uuele pangale.. J. Kärner.
3. piltl (raske kaotuse, hingelise vapustuse, õnnetuse vms. kohta). Venna surm oli mulle tõsine hoop. Ta ei jõudnud veel ootamatust hoobist toibuda, kui tuli uus õnnetus. Peatselt tabas mind uus hoop: abielu purunes. Kirjaniku autunne, uhkus, hell hing sai ränga hoobi.

hopsassaa ‹interj›
rõõmuhüüatus mingi tegevuse, hrl. hüppamise saateks. *Vaata, kuidas jänkukene hüppab! Hop-saa! Hop-sassaa! E. Raud.

hopsti ‹adv interj›
väljendab mingi tegevuse hoogsust; hüüatus hüppe, liigutuse vm. liikumistegevuse saateks. Hopsti! oli Peeter voodis istuli. Hopsti! Ja vakk kartuleid jälle koormas. „Hei hopsti!” hüüab Teet ja hüppab jalgratta sadulasse. Kahe mehe jõul lendas viljakott hopsti vankrile. Poiss märkas ohtu ja hopsti põõsastesse.

hull ‹-u 21 komp hullem superl kõige hullem e. hullim›

1. ‹adj› ‹mõned kasutused tõlgendatavad ka substantiivina; komp. ka hullum› mõistuse kaotanud, nõdrameelne, nõrgamõistuslik, hullumeelne. Meest peeti, ta tunnistati lootusetult hulluks. Naine läks hirmust, õudusest hulluks. Selline piin ajab, teeb lausa hulluks. Mine või hulluks selle teadmatuse pärast. Ta on päris hull, silmadki loidavad nii imelikult.
2. ‹s› mõistuse kaotanud, nõdrameelne, nõrgamõistuslik, hullumeelne inimene. Rahulik, vaikne, parandamatu, märatsev, ümbruskonnale ohtlik hull. Hull kõneles vahetpidamata ja valju häälega. Hullul ikka hullu aru. Alles pikapeale taipasin, et tegemist on hulluga. Et karistusest pääseda, teeskles ta hullu. Anna pill hullu kätte, hull ajab pilli lõhki.
3. ‹adj› marutõbine. Meie metsades hulgub ringi üks hull hunt. Löödi maha nagu hull koer. Otsitakse taga kui hullu koera.
4. ‹adj› pöörane, meeletu, arulage, arutu; jabur. a. ‹mõned kasutused tõlgendatavad ka substantiivina› (mõistuselt terve inimese kohta, kui see toimib rumalasti v. ebanormaalset meenutavalt). Ta oli rõõmust, igatsusest, vaimustusest (lausa) hull. Kiivus, viha, viin tegid mehe hulluks. Purjus peaga on ta päris, puhta hull. Võitleb, töötab kui hull. Kihutab hobust takka kui hull. Hullemaidki kergatseid tuleb ette kui Jüri. *Armastasin kasse, olin hull nende poegade järele. A. H. Tammsaare. | (sageli pahandavalt, hurjutavalt). Kas sa hull oled, et järele annad! Milline hull poisike, heast peast läheb teisele kallale. Mis sa, hull inimene, prõmmid rusikatega vastu ust. Hull peast! Jäta järele, lase lahti! Mis sa, hull loom, ometi teed! b. (mingi emotsiooni, nähtuse, olukorra, tegevuse vms. kohta). Hull mõte, soov, tahtmine midagi teha. Hull üritus, katse. Teda haaras mingi hull igatsus, rõõm, hirm, viha. Hull tuju tuli peale. Tegi purjuspäi hulle tempe, tükke. Selline hull joomine, pidutsemine kestis mitu päeva. Nii hullus olekus pole mina teda varem näinud. Tema juttudest oli üks hullem kui teine. See on minu kõige hullem seiklus. Töö väsitas hullul kombel 'väga, hullupööra'. c. hrv (muu kohta). *..mida valjemini vanker kõristas, seda hullemaks läksid hobused.. L. Koidula. *Meri möirgab, meri hõiskab, / hullu tantsu tantsib voog.. K. Merilaas.
▷ Liitsõnad: armu|hull, jooma|hull, mehe|hull, naiste|hull, usu|hull, viina|hull, võimuhull; pool|hull, püstihull.
5. ‹s› kõnek miski pöörane, meeletu. No nüüd on hull lahti! Mis te nüüd hullu teete! Mis hullu sinuga on juhtunud? Ära hullu 'hullu juttu' aja! *Hi-hi-hi! Oh mis hullu sa laulad! F. Tuglas (tlk).
6. ‹adj› paha, halb, ebameeldiv; jube, kole, hirmus. Hullud ajad. Sattusin sinu süü läbi üsna hullu olukorda. Hull on see, et kõik teda siin tunnevad. Päris hull, kui ka seekord ei vea. Kõige hullem seisab alles ees. Ta tegi oma jutuga asja veel hullemaks. Mind piinas lausa hull köha. Käsi jookseb verd mis hull. Valu pole nii hull kui enne. Saa veel mõni hull tõbi külge. Töö kartulilaos polnud eriti hull. Ta oli oma elus palju hullematki näinud. Ja mis kõige hullem – jäin koosolekule hiljaks. Tüdruku kohta liikusid üsna hullud jutud. Kriitika oli hullem, kui võis oodata. Täna on väga hull ilm. Teed muutuvad poriga võrdlemisi hulluks. Mulle sattus nii hull vikat, et sellega on võimatu niita. Tuba on hullem kui hundilaut. Poiss oli kõige hullema nälja juba kustutanud. Te olete ju hullem kui petis. Hunt on hullem kiskja kui karu. Juhtub hullematki. Taga hullemaks asjad lähevad. Asi, lugu on hullem kui hull 'väga halb'. *..hull ka võõra inimese ees, kui me niiviisi omavahel pahuksis. A. Hint.
7. ‹s› kõnek (tagasihoidliku, kerge kirumissõnana:) hullvaim, sunnik, põrguline. Ega hulle uskuda, ronivadki viimaks katusele. Ärge, hullud, maja kaela tirige. Kas temal hullul ka aru või otsa. Oh sa hull, mis nüüd saab! Tohoh, vaata, kuule hullu! *Mis sa hulluga teed: karu on, aga mitte ei tule [koopast] välja! M. Aitsam.
8. ‹adj› ‹ainult komparatiivis› kõnek on korrelatsioonis eelnevas lauses v. lauseosas oleva adjektiiviga ja annab edasi selle komparatiivset sisu. Ta on tugev poiss – hullem kui mõni poksija. *..pagana põhjalik mees. Hullem kui mõni professor... A. Kaal.

hõivama ‹hõivata 48›

1. enda alla, oma valdusse, käsutusse, võimusesse võtma. Kohvikus olid kõik lauad ja toolid hõivatud. Keegi oli omavoliliselt hõivanud mu voodi. Pingviinid hõivavad suviti suurema osa saarest. Kolm esikohta hõivasid spordiühingu „Jõud” suusatajad. || väevõimuga enda kätte haarama; vallutama, okupeerima. Feodaalid hõivasid talupoegade maid. Terroristid olid hõivanud reisilennuki. Protestiks vallandamiste vastu hõivasid töölised vabriku. Sakslased jõudsid hõivata Ülemiste jaama. Vaenlase poolt hõivatud alad. || (tegevuse objektiks inimene). Direktor oli väga hõivatud ja ma ei pääsenud ta jutule. Maalimine hõivas mu täielikult, tervenisti. See mulje, tunne, soov hõivas mu jäägitult. Tööst, oma mõtetest hõivatud inimene. *Vaba aega meil õieti polegi, oleme tööga väga hõivatud. V. Maavara.
2. hrv hõlmama. Ehitusplats hõivab suurema osa kahe tänava vahelisest maa-alast. Ajukoore hiljem arenenud piirkonnad hõivavad ligi poole selle pindalast.

inhoatiivne ‹-se 2› ‹adj›
keel tegevuse algust väljendav. Inhoatiivsed verbid.

intriig ‹-i 21› ‹s›

1. tagaselja kellegi vastu tegutsemine, salasepitsus, riuge. Salakavalad, õelad, väiklased intriigid. Poliitilised intriigid. Intriig intriigi otsa. Sattusin, mind tõmmati teiste intriigidesse, intriigide võrku. Intriigide ja laimuga õnnestus tal võistlejad kõrvaldada.
2. kirj kirjandusteose (eriti näidendi) tegevuse kulg, mis põhineb vastakate huvidega tegelaste võitlusel

ise ‹enese e. enda, ennast e. end, enesesse e. endasse, eneste e. endi, endid, enestesse e. endisse pl. nom ise› ‹pron›

1. ‹hrl. järelasendis täiendina› rõhutab, tõstab esile (vahel juurdemõeldava) põhisõnaga väljendatut: just see, mitte keegi v. miski muu; just see teiste seas. Sa ise oled arg. Ta on jälle tema ise. Ise oled (sa) kohmakas ja saamatu. Te tunnete Peetrit ise paremini kui mina. Ise mõtlesin, et nüüd ma küll upun. Nad ei usu seda isegi. Ela ise ja lase ka teistel elada! Enda arvates, enda teada tegi ta õigesti. Enda korjatud marjad. See on maestro enda töö. Labidat ennast ma ei leidnudki. Ära unusta asjaosalisi endid! Meis endis on viga. See sõltub lastest enestest, kumma vanema juurde nad tahavad jääda. Ma kirjutan kas või ministrile enesele. Mis ta ähvardab, talle endale tuleks naha peale anda. Teil tuleb endal, endil otsustada. Viinad enestel kaasas ja muudkui joovad aga. Jõe, teeristi endani on veel tükk maad. Soovin tutvuda originaalide enestega. Kes teisele auku kaevab, see ise sisse langeb. || tõstab (vastandavalt) esile kõige olulisema, kesksema sisuliselt seotud asjade, nähtuste v. isikute hulgast. Rehavars tehti kuusest, reha ise kasest. Tuba oli niisama räpane kui elanikud ise. Need on alles kevade märgid, kevad ise on veel kaugel. Kõik olid kohal peale süüdistatavate eneste. Laual oli ainult pussi tupp, pussi ennast ei leitud kuskilt. Läksin sünnipäevale, aga hällilast ennast ei olnudki kodus. Ajakirjanikul õnnestus küll vestelda presidendi prouaga, mitte aga presidendi endaga. *Mees ise on mats, sõidab sõnnikuvankriga, aga hobune ees sajarublane. F. Tuglas. *See võis olla lohutuseks teistele ja ka vargamäelastele enestele nende raskeil päevil. A. H. Tammsaare.
2. esineb lausetes, mis toovad esile kahe tegevuse (v. olukorra) sisulise vastandlikkuse v. paralleelsuse, kusjuures tegija (v. olukorras olija) on mõlemal juhul sama. Ise mees ja nii saamatu. Ise alles laps, aga mõtleb kui täiskasvanu. Ennast pole ollagi, aga jõudu küllalt. Endal alles kõrvatagused märjad, aga muudkui kipub õpetama. Kui tark tüdruk! Ise alles kolmeaastane! Ta sõitis maale, olles ise haige. Poiss peitis end puu taha, ise hirmust lõdisedes. Kõnnin mööda teed ja ise mõtlen, kuidas igavust peletada. *„Ei nuta, ei nuta,” vastab ema, aga enesel jooksevad pisarad silmist. O. Luts.
3. rõhutab, tõstab esile, et keegi on nagu mingi omaduse kehastus. Ta on headus, tarkus, visadus ise. Noormees oli neiu suhtes tähelepanu ja viisakus ise. Leitnant oli ka lahingus rahu ise. Müüjanna, lahkus ise, ulatas mulle proovimiseks uue kingapaari. Reet on korralikkuse eeskuju ise. *Naised ei paku eriti oma kaupa, lihtsalt istuvad ja ootavad nagu kannatlikkus ise, kas mõni mööduja peatub. V. Beekman.

ise|enese ‹pron›

1. enesekohase asesõnana rõhutab refleksiivsust tugevamini kui enese, enda. a. ‹objektina›. Ma ei hakka ometi iseennast laimama. Armasta ligimest nagu iseennast! Õpi iseend tundma! Kunstnik hakkab juba iseennast kordama. Sa reetsid iseenese. *Palju lugemine võib inimesse tuua arvamuste ja tundmuste segu, milles ta kaotab iseenda. A. H. Tammsaare. b. ‹adverbiaalina›. Iseenesest, iseenestest teame me kõige vähem. Ta tegi iseendale kingituse. Jäin iseenesele kindlaks. Meil jäi üle loota ainult iseendile. Kõige rohkem nõuab ta iseendalt. Ta võitles iseendaga, kas minna kinno või mitte. Iseenda pärast ma ei muretse. Ma tõin lilled iseenese jaoks. Olen selle üle iseeneses 'endamisi, omaette' palju mõelnud. Kunst on väärtus iseeneses 'omaette väärtus'. c. ‹atribuudina deverbaalsubstantiivide juures›. Ta on jõudnud juba iseenda jumaldamiseni. Neil ei ole usku iseendasse.
2. ‹genitiivse atribuudina possessiivpronoomeni oma asemel› hrl. rõhutab tugevasti kuuluvust tegevuse subjektile. Iseenese lapsele võin ma seda ju lubada. Ta on seda iseenese nahal tunda saanud. Noormees tegi seda ainult iseenese huvides. Sa oled ju iseenese vaenlane.

iseloomustus ‹-e 5› ‹s›

1. iseloomustamine; kellegi v. millegi iseloomulike tunnuste v. omaduste kirjeldus. Lühike, tabav iseloomustus. Romaani peategelaste iseloomustus. Uurimuse, väitekirja iseloomustus. Raamatust leiame põhjaliku iseloomustuse ka meie tolleaegse filmikunsti kohta. *Õe iseloomustuse järgi oli Vilde kreiskooliõpilasena lõbus, kena ja heasüdamlik poiss. K. Mihkla.
2. ametlik dokument kellegi isiklike omaduste ja tööalase ning ühiskondliku tegevuse kohta. Kohataotleja esitas iseloomustuse eelmisest töökohast.

ise|oma
omastava asesõnana rõhutab kuuluvust tegevuse subjektile: omaenda. Ma iseoma kõrvaga kuulsin, iseoma silmaga nägin, iseoma käega katsusin. Tuleb iseoma tarkusega läbi ajada. Iseoma vendigi ei või sa uskuda. Kõik iseoma teenitud. *..Hirsaia Jaak kulutas kõik lisateenistuse peamiselt iseoma kurgurohuks. A. Hint.

isiku|pära
isiku, tema tegevuse, loomingu vms. omapära, isikupärasus. Kordumatu isikupära. Kunstniku, helilooja, näitleja isikupära. Heliloomingu, portree isikupära. Teda võlus selle näo isikupära. Moekunstnik võtab arvesse ka rõiva kandja isikupära.

välja jagama
(tegevuse lõpetatust v. lõpuleviidavust rõhutades:) jagama (3. täh.) Jagas toidu sõduritele välja. Hakkas ajalehti tellijaile välja jagama.

ära jagama

1. (tegevuse lõpetatust v. lõpuleviidavust rõhutades:) jagama (1., 3. täh.) *Läksime siis väljale, jagasime maa ära, panime kupitsad üles.. F. Tuglas.
2. kõnek (rõhutab tegevuse lõpetatust:) jagama (5. täh.) Jagas kohe ära, et kaup on talle kasulik.

üles joonistama
joonistama, pildina paberile kandma (tegevuse lõpetatust, lõpuleviimist rõhutades). Joonistas liblikad üles. Joonista see koer üles.

jube ‹-da 2› ‹adj›

1. õudne, õudust tekitav, hirmuäratav, kole. Jube mõrv, veretöö. Sõjaajast räägitakse jubedaid lugusid. Piinakambrist kostis jube kisa. Avanes jube vaatepilt. See pidi olema jube surm. Kalmistust möödudes hakkas kõigil veidi jube. Pisut jube oli nii kõrgelt alla vaadata. Jube näha, kuulda. Jube mõeldagi. Oli nii jube, et külm judin jooksis üle selja. *Enne uinumist jutustati üksteisele tondilugusid, üks jubedam teisest.. J. Semper. || väga ebameeldiv, vastik; raske taluda, hull. Jube hais. Jube ilm: tuul ja sadu. Jube mööbel, riie. See pole toit, vaid jube solk. Lihtsalt jube ümbrus. Ta aktsent oli jube. *Ja mis kõige jubedam – suud pole naised kunagi pidada osanud. O. Tooming.
2. kõnek väljendab millegi intensiivsust, suurt määra v. ulatust. a. suur, kange, kole. Mul on jube häbi. Peremees oli jube ihnuskoi. Anna midagi hamba alla, mul on jube nälg. *..ning jubeda iiliga lendas regi üle lume. E. Vilde. b. rõhutab üldisemalt tegevuse v. olukorra intensiivsust. *Küll mulle meeldivad mundris mehed, lihtsalt jube kohe. O. Tooming. *Lihtsalt jube, kuidas teil riiet läheb! E. Vaigur.

justkui

1. ‹konj› esineb sarnasusvõrdlustes, kus seostab võrdluse selle põhisõnaga.; sün. kui, nagu, otsekui (on viimastest kõnekeelsem ja juhuvõrdlustes harvem). a. seostab võrreldava substantiivi võrdlevaga mingi nimetamata, kuid aimatava ühisomaduse põhjal. Mees justkui härg. Plika justkui tulesäde. Nina justkui kartul. Silmad justkui söed, tõllarattad, taldrikud. Hambad justkui rehapulgad. Juuksed justkui padrik. Tal on jõudu justkui karul. Mehel on isu justkui hundil. Elu justkui kuninga kassil. b. seostab võrreldava adjektiivi sama omadusega iseloomustuva substantiiviga. Raske justkui tina. Vedel justkui sült. Räpane justkui poriorikas. Kare justkui lehma keel. Näost must justkui korstnapühkija. Keel haraline justkui ussil. Jalad on külmad justkui jäätükid. Poiss on pisike justkui püksinööp. Tuba on külm justkui hundilaut, lage justkui koppel. c. seostab võrreldava adverbi võrdleva sõna v. sõnarühmaga. Vait justkui hiir urus. Ennast täis justkui konn mätta otsas. Üksi justkui vana känd. Selili justkui sitikas. Kinni justkui tinutatud, justkui pigiga. Libedasti justkui õlitatult. Jutt lõppes järsku justkui noaga lõigatud. d. seostab verbi võrdleva sõna v. sõnaühendiga, mis osutab tegevuse v. olemise viisi, intensiivsust vms. Tammub justkui karu. Lippab justkui jänes koera eest. Tormab ringi justkui pöörane, arust ära. Peatus justkui kõheldes. Hoidis käest justkui tangidega kinni. Vihkab teda justkui ussi aia all. Räägib, laulab justkui tõrre põhjast. Vastasid justkui ühest suust. Kadus justkui maa alla, justkui tina tuhka. Vihma tuleb justkui oavarrest. Karjub justkui põrsas aia vahel. Käib peale justkui uni. Kargas püsti justkui ussist nõelatud. Sobib justkui rusikas silmaauku. Valu kadus justkui peoga pühitud. Kõik tõusid justkui käsu peale. Kõik paistab siit justkui peo peal. Teda on hoitud justkui essu pilpa peal. See tuli justkui iseenesest. Hea nõu on tal alati justkui varnast võtta. See raha on justkui maast leitud. Olen siin justkui herilase pesas. Oli ehmatusest justkui puuga pähe saanud. Poiss on justkui isa suust kukkunud. Kõik nad on justkui ühe vitsaga löödud.
2. ‹konj› alustab näimist v. tundumist võrdlevat, tingivas kõneviisis kõrvallauset. Nägin unes, justkui oleksin olnud kuskil lossis. Puud painduvad tuules, justkui kummarduksid kellegi ees. Tuleb tuttav ette, justkui oleksin seda juba kunagi näinud. Nii kerge oli joosta, justkui oleksid jalgadele tiivad kasvanud. Talle tundus, justkui oleks midagi puudu. Mulle paistis, justkui muigaksid teised. Teeb näo, justkui ei saaks aru. Mul on tunne, justkui võiksin lendu tõusta.
3. ‹adv› kõnek kasutatakse mitmesuguste modaalsusnüansside, erinevate suhtumiste jms. väljendamisel v. rõhutamisel.; sün. nagu. a. tagasihoidliku ettepaneku, meeldetuletuse, möönduse vms. puhul. Oleks justkui põhjust rääkida. Aga see oli meil justkui juba kokku lepitud. Sa justkui lubasid kindlasti tulla. Oleks justkui aeg lõunale minna. Tuleks justkui tööle hakata (või nii). Sai justkui sellepärast tuldud. Ootasime justkui enamat. Tahaks justkui midagi soolast. Pole justkui tahtmist minna. Seda peaks ta justkui teadma. Korter tuleks justkui oma silmaga üle vaadata. Kas oled seda tööd varem teinud? – Justkui oleks. b. näimise, tundumise, väite kaheldavuse v. teadmise ebakindluse puhul. Sadu on justkui hõredamaks jäänud. Hakkab justkui sulale minema. Sai mu ütlemise peale justkui pahaseks. Ta justkui ehmatas, jahmatas. Sa justkui varjad midagi. Ta justkui ei rõõmustanudki. Tal oli justkui häbi, piinlik. Kuula, keegi justkui koputab. Poiss justkui ei julge sisse tulla. Justkui raske uskuda. See ikka justkui ei kõlba, ei lähe. Ta paistab justkui linnamehe moodi. Sa oled justkui rohkem selle töö mees. Ei näe selgesti: oleks justkui põder, aga võib-olla on hoopis lehm. c. millegi möönmisel (kerge) põlastuse, pahameele, hurjutuse väljendamiseks. Justkui sa ise ei teaks! Justkui mul ilma selleta tööd vähe on! Justkui ta minu juttu usuks! Justkui sellest midagi kasu oleks! Justkui nad ise poleks näinud, kuulnud. Justkui meie sinna midagi saaksime parata. *Teised inimesed justkui polekski inimesed, ainult põllumehed ja põllumehed! O. Luts.

juubel ‹-i 2› ‹s›
tähtpäev, mida tähistatakse hrl. ümmarguse aastaarvu möödumisel isiku, asutuse, organisatsiooni sünnist v. tegevuse algusest v. mingi sündmuse toimumisest. Näitleja 30-aastase lavategevuse juubel. Valmistutakse kooli 75 aasta juubeliks. Eesti raamatu 450 aasta juubel. Tähistati kirjaniku 50 aasta juubelit. Pidas, pühitses oma esimest juubelit '50. sünnipäeva'. Tal tuleb varsti 20-aastase pedagoogitöö juubel.
▷ Liitsõnad: ameti|juubel, tööjuubel.

jälg ‹jälje 22› ‹s›

1. elusolendi, sõiduki v. veoki liikumisest (v. seismisest) tekkinud märk, rada v. süvend maas, lumes v. mujal. Palja jala jäljed. Kinga, saapa jälg. Kõrgete kontsade sügavad jäljed. Karu, rebase, põdra jäljed. Koer leidis, võttis üles jänese jäljed. Koer ajab jänese jälgi. Hagijas kaotas jäljed, eksis jälgedelt, ei pidanud jälge. Mao looklev jälg liival. Linnu haralised jäljed. Hobune astub tagumise jalaga esimese jala jäljesse. Käisime üksteise taga jälg jäljes. Koer tuli meile jälgi mööda järele. Auto, traktori, vankri jäljed. Ree, saani, kelgu, suuskade jäljed. Laeva liikumise jälg vees. Selged, värsked, vanad jäljed. Jäljed olid juba umbe tuisanud. Traktorist jäid, traktor jättis õue(le), murusse sügavad jäljed. Jäljed liival, poris, lumes, kasteses rohus. Jäljed lähevad, viivad üle välja naabertallu. Üks jänes teeb öö sees rohkem jälgi kui lammas terve suve sees.
▷ Liitsõnad: auto|jälg, hundi|jälg, jala|jälg, jalase|jälg, jänese|jälg, kabja|jälg, kitse|jälg, kontsa|jälg, käpa|jälg, linnu|jälg, looma|jälg, pastla|jälg, ratta|jälg, saapa|jälg, sammu|jälg, sõra|jälg, vankri|jälg, varbajälg.
2. märk (kriim, süvend, plekk vm.) vahetust kokkupuutumisest mingi eseme v. ainega. Hammaste, küünte jäljed. Pisarate jäljed näol. Sõrmuse, kellarihma sissesooninud jälg. Rangide jäljed hobuse kaelal. Sigaretilt leiti huulepulga jälgi. Rasvaste, tindiste, õliste, poriste käte jälg. Kirve jäljed puutüvel. Vasaralöögid ei jätnud kivile mingit jälge. Rusikate, hoopide, peksu jäljed kehal. Näpistas nii kõvasti, et sinised jäljed jäid järele. Talleke on äsja pügatud, lambaraudade jäljed veel selgesti näha. Leiva alumisel koorikul oli kapsalehe jälg.
▷ Liitsõnad: hamba|jälg, kirve|jälg, rasva|jälg, rooste|jälg, sae|jälg, sõrme|jälg, süstla|jälg, toidu|jälg, vere|jälg, värvijälg.
3. (tegevuse, sündmuse, olukorra vm.) nähtav v. aimatav mõju v. tagajärg; tundemärk millegi olemasolust, esinemisest, toimumisest. Sõja, lahingute, maavärina, üleujutuse, tulekahju jäljed. Mure, väsimuse, haiguse, magamatuse jäljed näol. Võltsis dokumente oma teo jälgede varjamiseks. Püüdis esikust kakluse jälgi kaotada. Toas oli näha kiire põgenemise jälgi. Ta juustes olid värsked kammimise jäljed. Kulumise jäljed krael. Hoonel on lagunemise jälgi. Uriinis leiti valgu jälgi. Paljud rahvad on hääbunud, jätmata endast jälgi ajalukku. Selles novellis pole jälgegi ilutsemisest. Jäi jäljeta kadunuks. Augustikuust alates pole temast mingit jälge. Tõusin vara, kui koidust polnud veel jälgegi. Ta hinges pole kurjuse jälgegi. Põua jäljed paranevad, vihma jäljed ei parane. *Ta hakkas salapärase nähtuse jälgi ajama. E. Rannet.
▷ Liitsõnad: hammustus|jälg, hööveldus|jälg, kaevamis|jälg, kulumis|jälg, kustutus|jälg, lahingu|jälg, lohistus|jälg, lõike|jälg, mure|jälg, närimis|jälg, peo|jälg, pidurdus|jälg, puute|jälg, põlemis|jälg, põletus|jälg, sõja|jälg, söövitus|jälg, tegutsemis|jälg, töö|jälg, unejälg.

järglane ‹-se 5 või -se 4› ‹s›

1. soo v. liigi jätkaja. Järglasi sünnitama, soetama. Suri meessoost järglaseta. Eideke sai näha oma järglaste neljandat põlvegi. Muskusveised annavad järglasi ka loomaaedades. Tõuomadused kanduvad vanematelt järglastele. Üks kartulimardikas võib elu jooksul anda 500–2000 järglast.
2. (kellegi) töö, tegevuse, traditsioonide jätkaja. Oma eelkäijate väärilised järglased. Järglane ametialal. Järglast, järglaseks määrama, valima. Kellelegi järglast ette valmistama, välja õpetama. Kes saab ta järglaseks?
▷ Liitsõnad: ameti|järglane, õigusjärglane.

üles kaaluma

1. millegagi, kellegagi võrreldes kaalukamaks, olulisemaks, hinnatavamaks osutuma. Ainuüksi Ants oma oskustega kaalub üles mitu meest. Töö tulemused kaaluvad kuhjaga üles kulutatud aja. *.. oma raha poolest kaaluvad nad [= pärisperemehed] nii mõnegi mõisniku üles. J. Pärn.
2. (üles rõhutab tegevuse lõpptulemust:) kaaluma (4. täh.) Ühise jõuga kaalume selle kivi küll üles.

kaasa ‹adv›

1. kellegagi ühes, seltsis, koos (mingist tegevusest osa võttes v. selleks et osa võtta). Tulen sinuga natuke maad kaasa. Koer jooksis kõikjale poistega kaasa. Kutsu mõni poiss veel kaasa! Lapsed kippusid, tükkisid emaga külla kaasa. Pidutses, jõi, laulis teistega kaasa. Mari hullas mõni aeg lastega kaasa. Ta tegi lärmaka seltskonna kõik tembutused kaasa. Kõik hakkasid naerma, Ottki muigas kaasa. Saali laulab, Leeni ümiseb õele kaasa. Sammub ajaga, arenguga, uuendustega kaasa. | ‹elliptilistes ütlustes›. Õnn kaasa! Jumal kaasa! || (märgib hrl. mingis ürituses osalemist). Ta on kaasa teinud mitmes filmis, lavastuses. Lõi agaralt kaasa seltsielus, ühistegevuses, vaidlustes, mõttetalgutel. Mart tegi viimase sõja algusest lõpuni kaasa. Põlisrahvas ei saanud sajandeid kaasa rääkida oma maa saatuse otsustamisel. || (märgib milleski, millegi puhul lisategurina mõjumist). Ta aitas ürituse kordaminekuks südilt kaasa. Niisuguse arvamuse levimisele aitasid kaasa kaks asjaolu. Siin rääkisid kaasa ka materiaalsed kaalutlused.
2. ‹hrl. üksnes koos transitiivsete verbidega› ühes. Võtke kaasa kolme päeva toit! Mis sa sellest ranitsast kaasa vead, tassid? Vargad on kaasa viinud hulga väärtesemeid. Õde pani, tegi talle tee peale mõned võileivad kaasa. Tõi ekspeditsioonilt kaasa rohkesti keeleainestikku. Annan sulle paar asjakest kaasa. Võttis poja, lapsed, koera maale kaasa. Ta tiris mind kättpidi kaasa. Jõgi, veevool kannab kaasa igasugust risu. *.. tänavune septembri keskpaik tõi kaasa vinget tuult ja pilves ilmu .. H. Pukk. || (juba toimuvasse tegevusse v. üritusse) kaasama, kaasa haarama. Ta oskas veenda ja teisi kaasa kiskuda. || (enda) mõjusfääri, mõju alla, mõju võimusesse. Raamat, film kiskus kaasa. Ta oskas oma esinemistes rahvast kaasa tõmmata. Need ideed, mõtted haarasid mind kohe kaasa. Juta laskis end teiste rõõmust ja vaimustusest kaasa kiskuda. || (koos verbiga osutab, et mingi olukord v. nähtus põhjustajana toob midagi ühes). Käsust üleastumine tooks kaasa karmi karistuse. Üks muutus toob kaasa teise.
3. (koos verbiga märgib millestki tunnetega osavõtmist). Sul on raske, tunnen kaasa! Ta elab kaasa oma rahva rõõmudele ja muredele. *Harilik, et haigetele ja vigasaanutele kaasa õhatakse. R. Sirge.
4. millelegi lisaks, mingi teise tegevuse juurde. Pillimees laulis oma mängule kaasa. Kusti tõmbas lõõtsa ja lõi jalaga takti kaasa.
5. kellegi, millegi hulka (arvatuna). Mehed tulid kõik, kaasa arvatud Jakob. Kasutati kõiki vahendeid, kaasa arvatud otsene ähvardus.

kaitsma ‹kaitsta, kaitsen imperf kaitsesin, kaitses 44›

1. kallaletungi, rünnakut, vägivalda, ohtu tõrjuma v. vältida püüdma. Riiki, oma kodumaad vaenlaste vastu kaitsma. Sõdurid kaitsesid linna, küla, kindlust. Kaitses relvaga oma vabadust. Muistsed eestlased kaitsesid end visalt saksa ristirüütlite vastu. Ümberpiiratud kaitsesid end mehiselt. Silda tuleb kaitsta kuni viimse meheni. Sel teekonnal polnud keegi kaitstud röövlite kallaletungi eest. Oma poegi kaitsev emalind. Katkestatud partiide lõpetamisel kaitses meister end hästi.
2. mingi kahjuliku v. ebasoovitava tegevuse v. mõju vastu toimima; varjama. Linde, loomi, loodust kaitsma. Madalaid alasid kaitstakse üleujutuste eest tammidega. Linnamüürid oleksid võinud veel elanikkonda kaua kaitsta. Raamatuid tuleb kaitsta tolmu ja niiskuse eest. Päikeseprillid kaitsevad silmi ereda valguse eest. Nahka kaitstakse salvide ja kreemidega. Lumi kaitseb taimkatet külmumise eest. Ta pidi end laimu, alatuse vastu kaitsma. Külmade tuulte eest kaitstud paik. Karid kaitsesid randa murdlainete eest. Karvamüts ei suutnud kaitsta külmetavat nägu. Amuletid pidid kaitsma kurja silma eest. *Kõigiti tahtis Juhan edaspidi kaitsta õde elu iga karmi hoobi eest... R. Vellend.
3. kellegi v. millegi eest seisma, seda õigustada püüdma. Kellegi õigusi, huve kaitsma. Seisukohti, veendumusi, öeldut tuli korduvalt kaitsta. Oma au, õnne kaitsma. Edumeelse inimesena kaitses ta uuendusi. Me kaitseme rahu. Kaebealune kaitses end kohtus ise. Miks sa Peetrit alati kaitsed? Mis sa sest Antsust ikka kaitsed! Meeskond kaitses edukalt karikat, esikohta. || teaduslikku tööd, selle seisukohti kraadi v. diplomi taotlemiseks avalikul istungil põhjendama. Kandidaadi-, magistri-, doktoriväitekirja kaitsma. Kaitses diplomitöö hindele „väga hea”. || hrl sport kellegi nimel võistlema, millegi eest väljas olema. Rahvusvahelistel võistlustel kaitseb seekord meie spordiau „Kalevi” naiskond.

välja kandma

1. kandes välja viima v. välja tooma. Õnnetuse ohvrid kanti kaevandusest välja. | piltl. Ma ei tahaks tüli majast välja kanda.
2. kõnek välja kannatama, taluma. *.. kelle kont üle kaheksa tunni [tööd] välja ei kanna, mingu ja õngitsegu. P. Kuusberg.
3. (mingi olukorra, tegevuse v. nähtusega) toime tulema, hakkama saama. Kaheldi, kas projekt kannab majanduslikult välja. Talle meeldivad väga erilised rõivad ja ta suudab neid ka välja kanda. Näitleja ei kanna välja peategelase jõulisust. Olemasolev infrastruktuur ei kanna välja suuremat turistide voolu. Majale tuleb leida mingi muu rakendus, sest muuseumi idee üksi ei kanna välja.

kargama ‹karata 48›

1. hüppama (1. täh.) Poisid kargasid kaldalt vette. Mees kargas kärmesti üle kraavi. Sõudja kargas paadist kaldale. Jõudis viimasel hetkel auto eest kõrvale karata. Tal õnnestus liikuvale rongile karata. Kargas soos mättalt mättale. Läks kivilt kivile karates üle oja. Kargas sadulasse, hobuse selga, jalgrattale, vankrile, rekke. Kargas sadulast, vankrist, jalgrattalt maha. Kargas puu otsast alla. Orav kargab oksalt oksale. Põder kargas ootamatult teele, auto ette. Kargab kõrgele nagu kirp. *.. sealt kuskilt kostab sulpsatus: kala kargas pinda. R. Sirge. || äkitselt hooga tõusma; kuhugi kiiruga tormama, sööstma. Kargas jalule, voodis istukile. Kargas järsku laua tagant püsti, üles. Hobune kargas tagumistele jalgadele. Koer kargas rõõmsalt mehe najale püsti, lastele vastu. Ärkasin ja kargasin kohe voodist. Kargas ruttu ukse juurde, puu taha, värava varju. Põgenik kargas toast õue. Kargas paari sammuga põõsaste vahele. Kargas eemale nagu herilasest nõelatud. Ta oli nii vihane, et oleks teisele küüntega näkku karanud. Poisid kargasid talle appi. Talle karati mitmekesi kallale. Varitsejad kargasid Otile teele ette. Kargas õigel ajal jaole. Kuri koer võib sulle kintsu, säärde, kandu, rindu (kinni) karata. Hunt kargas oinale kõrri. Linnud kargasid lendu. | piltl. Tuuleiil kargas juustesse. Pakane kargas ninasse, kõrvalestadesse. *Iga hetkega loitsid puuehitused üha heledamalt, tuli kargas ka tarasse kinni .. V. Beekman. || kõnek korraks kuhugi minema, korraks sisse astuma. Oodake, ma pean korraks siia poodi, enda poole sisse kargama.
2. hüplema, karglema. Kargab ühelt jalalt teisele. Lapsed hullavad ja kargavad õues (ringi). Kargas suurest rõõmust, suure rõõmu pärast kui poisike. Kitsetalled kargasid ja kepsutasid. Krants kargas ja klähvis lehma nina ees. Regi kargas teekonarustel. || kõnek (kareldes) tantsima. *.. selle [= krakovjaki] helide saatel kargas Soustin kunagi igiammu Mšanskis õmblejannadega tantsupõrandal. O. Samma (tlk). | piltl. Süda kargab rõõmust sees.
3. paiskuma, viskuma. Šampanjapudeli kork kargas lakke. Herned kargasid põrandal(e) laiali. Vaas kukkus maha ja kargas kildudeks. Värav kargas kolksatusega kinni. Kohvrilukk kargas lahti. Nööp kargas eest. Hoia, et kuum rasv, pritsmed näkku ei kargaks. Tuletukist kargas praginal sädemeid. | piltl. Ninna kargas tugev viinalehk. Sisenejaile kargas näkku kuum saunaleitsak. Häbipuna kargas põskedesse. Lõin pea vastu uksepiita, nii et tuli kargas silmist. Silmad kargasid üllatusest suureks. Ruum kargas heledat valgust täis. *Ta silmadesse kargas uuesti heameele sära .. J. Mändmets. || ‹ma-infinitiiviga› märgib tegevuse v. olukorra järsku algust. Mootor kargas käima. Puu kargas praginal põlema. Pargivaht kargas poistega pragama. Mees kargas vihast põlema. *Ainult Sammi, kellel oli „neli silma”, karanud vihaselt haukuma .. M. Metsanurk.
4. piltl (mõtete, tunnete, kõneaine vms. järsu muutumise kohta). Talle kargas vallatu mõte pähe. Hea, et see mulle õigel ajal meelde kargas. Jutt kargas uuele teemale.
5. põgenema, ära jooksma. Otsiti vanglast karanud kurjategijat. Kaks orja kargas peremehe juurest minema. Sõdurid kargasid väeosast metsa. Eelmises sadamas oli mitu meest laevalt karanud. Seiklushimus poiss kargas kodunt laevale.
6. kõnek suguakti sooritama (isasloomade, ka mehe kohta). Pull kargab lehma. *Mul hirnub täkk kõrtsi reiall. Tahad, lasen sinugi mära karata? A. H. Tammsaare. *.. sinu kukk ei tohi minu kanu karata .. V. Lattik.

ära kargama

1. pagema, (ära) põgenema, ära jooksma, pakku minema. Laagrist, vanglast kargas ära mitu vangi. Ärakaranud ori, sunnitööline. Madrus kargas Ameerikas laevalt ära. Sõdur oli väeosast ära karanud. *„Paljud kargavad ära ...” – „Egas kõik või ära karata. Maa jääks tühjaks ...” M. Metsanurk.
2. (ära rõhutab tegevuse, protsessi lõpetatust:) kargama (1., 3., 6. täh.) Ta tahtis lüüa, kuid mul õnnestus eest ära karata. Nööp kargas mantli eest ära. *.. ei ole mõisas hullemat jäära kui Juhkum ise – tema olevat juba mitmed abivaimud ära karanud! E. Kippel.

ära kastma
kastma (ära rõhutab tegevuse lõpetatust v. lõpetamist). Kasta peenrad ära! Lapsed kastsid koogipuru paberilt sõrmega ära. Leib on vaja ära kasta.

ära kasutama
kasutama (ära rõhutab tegevuse lõpetatust v. objekti ammendatust; hrl. mitte punktis h. antud kasutustes). Kõik kivid kasutati ehitusel ära. Iga lapike maad on maksimaalselt ära kasutatud. Raha kasutati viimse sendini ära. Ei tahtnud tema see rumal olla, keda targemad ära kasutavad. Oskab teiste nõrkusi, kogenematust ära kasutada. Püüdis olukorda, teiste tüli enda huvides ära kasutada. *Ikka sattusid mehed või naised siia. Kasutasid ära, et Theo oli huvitav mees, kasutasid ära, et tal oli omaette korter. M. Unt.

katki ‹adv›

1. risti(pidi) pooleks, kaheks osaks, murdunuks; ristipidise murruga. Lõikasin nööri katki. Tüdruk hammustab niidi katki. Mantlil läks tripp katki. Lehm tõmbas keti katki. Rooste oli traadi katki söönud. Murrab kepi, vitsa katki. Rehal on mõned pulgad katki. Mees tõstis hanguvarre katki. Sõuavad aerud katki. Murdis kukkudes käeluu katki. Jutt lõigati nagu noaga katki. | piltl. „Aitab juba,” lõikasin eide jutuvoolu katki. *Sõda tungis maale, lõikas katki rahuliku elu ja töö. I. Sikemäe.
2. puruks, tükkideks, kildudeks; (purunedes v. katkedes) kasutamiskõlbmatu(ks), lõhki, rikki(s) vms. Lõi akna katki. Vaas, pudel läks kukkudes katki. Laps tegi kogemata mänguasja katki. Auto, mootorratas, raadio, pardel, lüliti on katki. Sild oli katki. Rebis kirja katki. Kingad, sokid, saapatallad kulusid katki. Sukad, kindad, püksipõlved, käiseotsad on katki. Oksad rebisid kleidi, pluusi katki. Hammustab pähkli katki. Marjad pressitakse, surutakse katki. Keedetud kartulid tambitakse nuiaga katki. || (naha, kehapinna kerge vigastuse kohta). Kass kriipis lapse käe katki. Kukkusin põlve katki. King on kanna katki hõõrunud. Laps kratsib enda katki. Rangid hõõrusid hobusel kaela katki. No on alles lugu, naera end kas või katki.
3. pooleli, sinnapaika (hrl. mingi tegevuse katkestamise v. sellest loobumise, ka katkemise, lõppemise kohta). Pidin selle mõtte, nõu, kavatsuse, plaani katki jätma. Poiss jättis õppimise, kooliskäimise katki. Lapsed jätavad mängimise katki. Streikijad jätsid töö katki. Jätame selle jutu seekord katki. Kaup, asi, sõit jääb nüüd küll katki. Need tööd jäid katki. Uni jääb külmatundest katki. *„Teil on see kihlus nüüd Mihkliga katki?” – „Katki.” M. Metsanurk.
4. korrast ära, halvasti, hullusti. Kui juba tema nii räägib, siis peab midagi katki olema. Ei ole midagi veel katki, kui nad veidi hilinevadki. Kõik on korras, katki pole midagi. *„Selle tüdrukuga on midagi katki,” ütles vana kalur, kui Maret oli läinud. A. Gailit.

kaudne ‹-se 2› ‹adj›

1. millegi vahendusel v. kaudu toimuv v. väljenduv; mitteotsene v. -vahetu; ant. otsene. Kaudsed andmed, teated. Kaudne mõõtmine, kontrollimine. Kaudne tõestus, järeldus. Sel sündmusel, vahejuhtumil oli meile kaudne mõju. Kaudsed põhjused. Jutus leidus kaudseid vihjeid toimunule. Saime sellest kaudsel teel teada. Tegelaste kaudne iseloomustus. Selles lauses peitus kaudne küsimus. Asjast saadi ikkagi kaudne ettekujutus. Seos nende nähtuste vahel on kaudne. Kaudsed kulud maj personali töötasu, üldruumide kulud, büroo- ja postikulud ning pangateenused. Kaudsed valimised jur valimised valijameeste v. esinduskogu kaudu. Kaudsed maksud maj käibemaks ja aktsiisid. Kaudne tõend jur faktilised andmed, millega tuvastatakse mõni kõrvalseik, kusjuures sellest omakorda järeldub tõendamist vajav asjaolu. Kaudne kõne keel teise isiku jutu edasiandmine refereerivalt, edastaja sõnadega. Kaudne kõneviis keel kõneviis, mis väljendab kõneleja ebakindlust verbiga esiletoodud tegevuse v. olemise tõesuses.
▷ Liitsõnad: ligi|kaudne, pealis|kaudne, umbkaudne; naha|kaudne, suukaudne.
2. hrv ringi, ümbert, kaarega vms. kulgev. Mehed, teated saabusid pärale kõige kaudsemaid teid mööda. *Ta pidas pikalt teejuhiga aru, kes odaotsaga lumele märkis Kämbi küla ja siis vedas sinna radasid küll õgvemaid, küll kaudsemaid .. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: ümberkaudne.

keema ‹41›

1. (vedelike kohta:) nii tugevasti aurustuma, et vedeliku seest kerkib auru mullidena ka pinnale. Vesi hakkas, läks, tõusis keema. Tegi tule alla ja ajas vee keema. Vesi vuliseb keeda, keeb katlas mulinal. Ema pani supi keema. Piim, supp keeb. Kolvis kees mingi vedelik. Benseen keeb temperatuuril 80,1° C. Keenud vesi. || (ka sellises vedelikus olevast tahkest ainest, samuti vastavast nõust kõneldes). Kartulid keevad pajas. Kartulid keesid puruks. Liha hakkas keema. Pada keeb. Teekann keeb tulel. *Hennu ülesanne oli lihtne: ajada pesuköögis katlad keema .. V. Gross. || piltl maa seest välja pulbitsema. Kivi serva alt keeb selgeveeline allikas. *.. vaatasin, kuidas allika põhi kees, kuidas mullikesed tõusid, lõhkesid ja laiali vajusid. V. Saar.
2. tugevasti mitmes suunas paiskuma. a. (vee kohta:) lainetama; mäslema. Torm pani, lõi mere keema. Laeva ümber kees lainete möll. Sõuab, nii et vesi keeb paadinina ees. Vesi kees kalaparvedest. Veepind kees vihmasajus. b. (tahke aine kohta:) paiskuma, lendama; tuiskama. Kaevikuserva muld kees kuulidest. Suusataja laskus mäest, nii et lumi kees. *Raginal langes katus sisse, sädemete meri kees ja kihas .. M. Metsanurk.
3. piltl (tegevuse kohta:) tormiliselt, ägedalt käima, toimuma vms. Igal pool kees töö. Sadamas kees kibekiire tegevus. Kaevikute ümber keeb vihane võitlus. Kogu rindel keeb lahing. Poisid jälgisid jalgpalliväljakul keevat võistlust. Ehituspaigal kees elu hommikust õhtuni. *Siis läks kõrvaltoas äge vaidlus vene keeles uuesti keema .. K. A. Hindrey. || rohkest liikumisest, tegevusest kihama; liikumist ja saginat täis olema. Turg, laadaplats kihiseb ja keeb. Määratu rahvahulk kihas ja kees. *Keeb punapäine pihlasalu! / Seal reisipalavikus rästaparv. J. Kaidla.
4. piltl mingist intensiivsest, ägedast tundest haaratud, selle võimuses olema; mässama, pulbitsema (mingi tunde kohta). Mees, mehe süda keeb vihast, viha pärast. Ma otse keesin ärevusest, vaimustusest, nördimusest. Temas keeb viha vägivalla vastu. Jaagus lõi keema viha, meeletu raev. Naise rinnas, südames, hinges kees viha. Väliselt polnud märgata, missugused tunded temas keesid. Vastase rahu ajas mind keema 'ärritas, vihastas mind'. Jaan läks solvangust lausa keema 'ärritus, vihastus'. *Issand, missugune elurõõm keeb ses noores neius. O. Luts.

kena ‹8› ‹adj›

1. meeldiva välimusega, nägus. Ta on kena poiss: sirge nagu osi. Ta oli pildi peal palju kenam kui tõeliselt. Kui kenaks ta on muutunud! Teeb end peegli ees kenamaks. Sa näed täna eriti kena välja. Iluduseks ei saa teda just nimetada, aga kena on ta kahtlemata. Tal on kena keha, näolapp, välimus. Hobune on kenamaid koduloomi. Lambatalled olid kenad. Kena maja. Sain sünnipäevaks palju keni asju. Võtsin paar kenamat kleiti kaasa. Loodus oli kõige kenamas kevadeehtes.
▷ Liitsõnad: imekena.
2. meeldiva olemisega, hea, tore, sümpaatne; vastutulelik, lahke. Ta oli vanasti kena ja korralik mees. Ta on kõigi vastu viisakas ja igati kena inimene. Võiksid minu vastu kenam olla. Kas sa oleksid nii kena ja ootaksid pisut! Ole kena mees ja uuri välja, millal on koosolek! *Õppustel olid sa [= hobune] ikka kena ja vagune, ei hakanud nimme vigurdama .. J. Peegel.
3. (olukorra, tegevuse, nähtuse vms. kohta:) meeldiv, päris hea. Tal on päris kena hääl. Üsna kena kontsert, luuletus. Kena ilm, hommik. Kena ajaviide, plaan. Puhkus on kena asi. Kena töö, konti ei riku. Ta oli täna päris kenas tujus. Meil on kena komme töökaaslaste sünnipäevi tähistada. Majapidamine on kenas korras. Lapsed on tal juba kenal järjel. Neil oli omavahel päris kena klapp. Kaunis kena tunne, kui sinust lugu peetakse. Siin on kena istuda, kõndida. Küll oleks kena, kui see koosolek ära jääks! Väga kena, et sa tulid! *Oli kena olemine, niisugune perekondlik. E. Männik. | iroon. Kena lugu küll, laps häbeneb oma vanemaid! Teisi südaööl tülitada, kena komme küll! || (teatavaksvõtu-, nõustumissõna mingi arvamuse v. jutu peale). *Nojah, kena. Targutada võib. Aga lõpuni targutada on mõttetu. J. Kross. *„Peremees on kodumail?” küsis ta. – „On, on,” noogutas Priit. – „Ahah, kena.” V. Ilus.
4. üsna suur, kaunikene; tubli, võrdlemisi korralik. Bussipeatuses oli kena hulk inimesi. Lauanurgal oli kena kuhi raamatuid. Kena hulk aastaid turjal. Kena patakas raha. Auto sõitis päris kena kiirusega. Noorik tõi kaasa kena kaasavara. Põld andis üsna kena saaki. Kena palk, honorar, teenistus. Selle pealt teenib kena summakese, kopika. *.. sõudmine üle Harku järve võtab oma kena aja .. R. Parve. *Juhan oli veel läinud suvel kaunis kena niitja .. R. Roht.
5. kõnek (käitumiselt, olemiselt) imelik, naljakas, veider. Minul nüüd midagi sinu vastu – ära ole kena! See mees on nagu natuke kena. *Teda peeti sellepärast pisut naljakaks või kenaks, nagu seda keegi nimetas. A. H. Tammsaare. *Ei just karda, aga ikka nii nagu natuke kena on. O. Luts.

keskendunult ‹adv›
kogu tähelepanuga mingi tegevuse juures, keskendatult. Keskendunult töötama, kirjutama, kuulama. Ta uuris keskendunult mingit joonist.

kestel ‹postp› [gen]
vältel, jooksul. a. (seoses ajaühikuga). Aegade, aastate kestel. Mõne aasta kestel. Aja kestel tema vaated muutusid. Ta ei lausunud kogu selle aja kestel sõnagi. See kõik juhtus paari päeva, mõne tunni kestel. Ööpäeva kestel ilm ei muutunud. Nädalate kestel ei ole sadanud. Suve kestel haige olukord paranes. Mitme inimpõlve kestel on ikka nii olnud. Traditsioon on välja kujunenud sajandite kestel. b. mingi tegevuse, millegi toimumise jooksul, vältel, ajal. Kogu merereisi kestel oli tuul tagant. Ekskursiooni kestel tutvuti linna vaatamisväärsustega. Abielu kestel soetatud vara on abikaasade ühisomand. Kuulsin jutuajamise kestel mõndagi huvitavat.

kibe ‹-da 2›

1. ‹adj› teravalt mõru, viha. Viin, pipar on kibe. Kibe kui tubakas. Võttis lusikatäie kibedat rohtu. Metsõunapuu õunad on enamasti kibedad ja hapud. Seisnud või võtab kibeda maitse. Rohkest suitsetamisest on suu kibe 'suus on kibe maitse'. Talle pakuti pudelit: „Säh, tee suu kibedaks!” „Kibe, kibe!” hüüdsid pulmalised – ja noorpaar suudles. | bot (taime- ja seenenimetustes). Kibe tulikas, piimalill, käbikõrges. | piltl. Teenija leib on kibe. Hüvastijätul oli juures mingi kibe kõrvalmaik.
▷ Liitsõnad: pipar|kibe, sapp|kibe, tulikibe.
2. ‹adj› nina limaskestale v. silmadele teravalt mõjuv. Kibe suits pani läkastama ja silmad vett jooksma. Kibe tukiving. Õhus oli kibedat kärsahaisu. Kibe piibupigi lehk.
3. ‹adj› kipitav, pisut v. torkivalt valus. Kurk on pisut kibe. Silmad on lugemisest kibedad. Nahk on päevitamisest kibe. Jalatallad on käimisest kibedad. Ega see valus olnud, ainult natuke kibe. Kibedad valuhood panevad haige oigama. *Äkki tundis ta kibedat valu sõrmis, mis küünalt hoidsid: tuli puudutas küüsi. F. Tuglas. || sellist valu tekitav. Jood on haava peal kibe. Mida armsam laps, seda kibedam vits. *Ainult elu enda kibedad vitsad võivad Ferdinandi-taolisele inimesele mõistuse pähe panna. P. Kuusberg. || valu v. ebameeldivat tunnet ilmutav v. väljendav. Ta kannatas valu ära ega teinud kibedat nägugi. Tegi viina võttes kibeda näo. *.. seekord pole [vitsasaamisel] kuulda Luteruse ähkimist, vaid kibedat kisa. O. Luts.
4. ‹adj› raske, ebameeldiv taluda. Põua-aasta oli kõigile kibe. Ta on küllalt kibedaid päevi näinud. Kitsi peremehe juures oli teenijate elu kibe. Kurtis oma kibedat saatust. Kibedad kannatused, katsumused, läbielamised, kogemused. See oli talle kibe õppetund. Kibe oli seda kuulda, näha. See on kibe tõde. Kibe puudus, häda, ülekohus, ebaõiglus. *Keset lahinguvälja, kuhu ta kogu aja jäi, kõige suuremaid poisse [= vastaseid] oma hooleks võttes, oli temal muidugi kõige kibedam. O. Luts. || raskete v. ebameeldivate sisemiste läbielamistega, kibestumisega seotud. Kibe kurvastus, hingevalu, meeleheide, lein, üksindustunne. Ütles seda kibeda kahjutundega, kahetsusega. Kibe nutt, silmavesi. Kibedad pisarad. Hoolimatus teeb meele kibedaks. Tegi endale kibedaid etteheiteid. Ta näol paistis kibe solvumistunne, pettumus. Mehel oli kibe joon suunurkades, kibe ilme, kibe naeratus näol. *Jullil ei olnud sellest eriti kahju, kuid natuke kibe oli siiski. E. Rannet.
5. ‹adj› terav, salvav, sapine. Kibe märkus. Kibedad pilkesõnad. Nendes sõnades oli kibe pilge. Tal oli kibe vastus keelel. Kibe sõna kihutab vihale. *.. tahtis siis midagi kibedat ja etteheitvat öelda. A. H. Tammsaare.
6. ‹adj› kange, kõva, suur, äge. Kibe külm. Mere ääres on üsna kibe tuul. Meestel oli kibe nälg, janu. Kibe vajadus millegi järele. Naisi vaevas kibe uudishimu. Jaanil oli kibe rutt. Kibe vaidlushoog, sõnavahetus. Linna pärast käisid kibedad lahingud. Kibe lööming, kähmlus, võitlus. *Üks iseäranis kibe „Sakala” vaenlane oli näiteks Lüganuse kiriku õpetaja praost Vogt. E. Jansen. || kõnek (mingi tegevuse v. oskuse poolest). Kibe töömees. Ta oli kibe kuduma. Kibe spets omal alal. Vastane oli ka kibe poiss, temaga polnudki kerge toime tulla. *Ohoh, ma ei teadnudki, et sa nii kibe vene keele mees oled! S. Rannamaa.
7. ‹adj› tegevusrohke ja kiire. Ehitusel, põllul käis kibe töö. Kibe kesakünd, viljakoristus, kartulivõtt. Kibe marjakorjamine. Köögis on käimas kibe toiduvalmistus, pühade-eelne kibe askeldus. Mesilased olid kibedas tegevuses. Algas kibe sekeldus, otsimine. Kibe heinaaeg. Kõige kibedamad päevad olid enne eksameid. Jäi haigeks kõige kibedamal tööajal. || kõnek kiire; kiireloomuline. Sinna on oma pool tundi kibedat käiku. Hakkas kibeda sammuga astuma.
8. ‹s› kõnek viin. Muidu hea mees, aga armastab liiga palju va kibedat. *Kõrtsimees, pool toopi kibedat ja kuus kalja! E. Vilde.
9. ‹s› kõnek kiirus, rutt. Tee, kuidas jõuad; kibedat selle asjaga ei ole. *Noh, siis hakake tööle. Ütlesite ju, et teil alati kangesti kibe on. O. Luts. *Pole vanahärral selle kohviga nii kibe taga midagi. A. Jakobson.

kihama ‹37›

1. (ärevalt) igas suunas, läbisegi liikuma, mitmes suunas liikvel olema, (inimeste kohta:) sagima. Rahvast kihab tänavail. Püssipauk pani kogu väesalga kihama. Kärbsepilv kihas toidujäänuste kohal. Sääsed kihavad vee kohal. Kaldavees kihasid kalamaimud. *Raginal langes katus sisse, sädemete meri kees ja kihas .. M. Metsanurk. *Meri oli neemeotsa täiesti enda kaissu haaranud, seal kihas ja vahutas vesi enam kui kuski mujal. J. Parijõgi.
2. piltl ärevuses, rahutu, elevil olema. Linn kihas ja kääris – igasuguseid jutte liikus ringi. Sõnum pani kogu küla, valla kihama. Klass kihas ja sumises nagu mesipuu. Kõneleja viimaste sõnade peale lõi auditoorium kihama.
3. (tegevuse, askelduse, liikumise kohta:) vilkalt, hoogsalt toimuma v. käima. Kõikjal sadamas, ehitusplatsidel kihas töö ja tegevus. Tänavatel, turul kihas elu. Suurlinna kihav elu.
4. (kasut. tunnete tõusu, mõtete läbisegi liikumise vms. kohta). Temas kihab viha, pahameel, trots, rahutus, kange uudishimu. Tüdruk oskas poiste päid kihama ajada. Ta pea kihas mitmesugustest mõtetest, peas kihas mitmesuguseid mõtteid. See asjaolu pani mu meeled, vere nii kihama, et ma öösel undki ei saanud. Õlu pani pea kihama '(kergelt) purju'.
5. kellestki, millestki liikuvast, sagivast täis olema. Tänavad kihavad inimestest. Jaamaesine, väljak kihas rahvast. Rand kihab suvitajatest. Kelgumägi kihas lastest. Vesi otse kihas kaladest. Õhk kihab sääskedest, kärbestest. Laht kihas lindudest. Jõgi lausa kihas sõude- ja purjepaatidest. || liikumist, sagimist, õiendamist, tegevust täis olema. Kesklinna tänavad kihasid sipelgapesana. Üle tänava kihab turg. Jaamaesine kihab mesipuuna: rong on äsja saabunud. Vahetunnil lööb kogu koolimaja kihama.
6. hrv kihisema (1. täh.) *Ja lemmetab nääriöö lund, / ja klaasides kihab šampanja. L. Hainsalu.

kihisema ‹37›

1. (vedeliku kohta:) tasase terava kahinaga ning mulle ajades liikuma. Gaseeritud vesi, limonaad kihiseb. Klaasides kihiseb šampanja, õlu. Piim on nii hapu, et lausa kihiseb. Vesi tõusis põhjast kihisedes ja mulle ajades üles. Soolaukad kihisevad ja korisevad. Kraavi põhjas oli kihisev muda. *Hall veeväli kihises ja kees tihenevas, lakkamatus vihmasajus. O. Tooming. || (keemisel). Elektripliidil kihises kohvivesi. *Toover .. keedab [priimusel] midagi. Väikeses plekknõus kihiseb tumepruun vedelik. L. Kibuvits. || piltl (tunnete, tundmuste kohta:) käärima, pulbitsema, kihama. Juba mõni pits võttis pea(s) kihisema. Ta tundis, kuidas kõik temas ärritusest kihises ja kääris. *Kuid ametimees aimas, et selle külastaja sees kihiseb vulkaan, mis varsti suitsu ja laavat võib pursata. H. Sergo.
2. hõõrdumisest, liikumisest teravalt, kõrgetooniliselt kahisema. *Ent pole näha mitte midagi peale [tuisus] kihiseva lumetuha. O. Luts. *Marjavarred ja sammal kihisesid ja kahisesid tuhandete kärmete sipelgajalgade all. H. Lepik (tlk).
3. (mingi hulga, massi kohta:) kiiresti, korrapäratult (hrl. ka häälekalt) liikuma, sagima, kihama. Kärbseparv kihises solgiaugu kohal. Niitjate peade ümber kihisevad sääsed. Rahutu rahvahulk kihiseb nagu sipelgapesa. | piltl. *Jälle kihises mu peas hulk mõtteid .. O. Luts.
4. millestki kihavast, liikuvast (kubinal) täis olema, kihama. Taigajõed, mõrrad kihisesid kaladest. Rabaserv kihises ussidest, sääskedest. Mädanevad toidujäätmed kihisesid tõukudest. Ärevile aetud laager kihises askeldavatest sõduritest. Tänav, väljak kihises sipelgapesana.
5. hrv (elu, tegevuse kohta:) vilkalt, hoogsalt käima, kihama. *.. siis pulbitses ja kihises Salaval hoopis teistsugune elu. A. Hint.

kiir|meetod
meetod mingi protsessi v. tegevuse kiirendamiseks. Terasesulatuse kiirmeetodid. Laevu lastiti kiirmeetodil.

kiitus|kiri
eduka õppimise vm. tegevuse ja töö puhul antav kunstipäraselt kujundatud tunnistuse kujuline autasu. Poiss lõpetas viienda klassi kiituskirjaga. Näitering sai kiituskirja.

kindral|prokurör
aj Tsaari-Venemaa kõrgeim riigiametnik, kes valvas riigiaparaadi tegevuse seaduslikkuse üle

kiusama ‹kiusata 48›

1. oma tegevuse v. käitumisega kellelegi (sihilikult) ebameeldivusi tekitama, kedagi (sihilikult) kimbutama; kellegi kallal norima v. kedagi narrima. Kiusas oma naabrit igasuguste tempudega. Kui ma tema kiusu märkasin, püüdsin ka vastu kiusata. Poiss torkis ja kiusas teist, kuni see nutma hakkas. Ära kiusa endast väiksemat! Poisid hullasid ja kiusasid tüdrukuid. Lase lahti, mis sa minust kiusad! Teda pilgati ja kiusati igasuguste juttudega. Lehmad justkui kiusasid karjapoissi, tükkides kogu aeg vilja. Sajused ilmad otsekui kiusasid põllumeest. *„No mis sina siis nõnda murelik?” kiusas sulane [Juulit]. „Või leinad Leevi meierit?” F. Tuglas.
2. vaevama, piinama, mitte rahu andma. Palavik kiusab juba teist päeva. Teda kiusas uni. Rännukihk on mind kiusanud juba mõnda aega. *Mõtted tulid kallale, kiusasid, tulid uuesti. Ü. Tuulik.
3. ahvatlema, meelitama, kiusatusse viima. Kuri, kurat kiusas patule. „Tule, seal ei sega meid keegi!” – „Ära kiusa mind.” Miski nagu kiusas mind seda ütlema. *Kinni olles kiusasid teda [= koera] veel eriti metsa ja karjamaa võlud, linnu- ja loomalõhnad. R. Sirge.

klubi ‹11› ‹s›

1. ühise huviala v. elukutsega, ka ühiste vaadetega isikute rühmitus; selle kooskäimiskoht. Klubi liikmed. Kunstnike, meremeeste, inseneride, ajakirjanike, noorpoliitikute klubi. Tallinna raamatusõprade, koertekasvatajate, motomatkajate klubi. Rahvusvaheline PEN-klubi, Rotary klubi. Kohvik kujunes omamoodi klubiks, kus sõpradega kokku saadi.
▷ Liitsõnad: auto|klubi, filmi|klubi, foto|klubi, huvi|klubi, huviala|klubi, jahindus|klubi, jaht|klubi, jalgpalli|klubi, kalaspordi|klubi, kirjandus|klubi, korvpalli|klubi, kunsti|klubi, male|klubi, matka|klubi, mere|klubi, moto|klubi, raadio|klubi, spordi|klubi, sõude|klubi, tennise|klubi, turismiklubi.
2. mingi kultuurhariduslik asutus (näit. kultuurimaja, rahvamaja jms.) v. vastavaalase tegevuse keskus; ööklubi. Ülikooli, valla klubi. Meie klubi näitering. Klubis on täna tantsuõhtu. Laupäevaõhtul esineb klubis noorte lemmikbänd. Lähme klubisse, (kõnekeelsena:) kluppi tantsima!
▷ Liitsõnad: maa|klubi, suve|klubi, ööklubi; noorte|klubi, üliõpilasklubi.
3. klubiraha

kohtu|härrus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
aj
1. feodaalriigi valitseja õigus kohtunikke ametisse seada, vabastada ja nende tegevuse järele valvata
2. maahärra kohtumõistmisõigus

kohuse|truu
oma kohust, ülesandeid, kohustusi hoolikalt, täpselt, ausalt täitev. Kohusetruu ametnik, tööline, valvur. Väga kohusetruu õpilane. Ametiasjades, teenistuses oli ta äärmiselt kohusetruu. || (vastava tegevuse kohta). Teda autasustati kauaaegse kohusetruu töö eest. Kohusetruu teenistus.

kollektiiv ‹-i 21› ‹s›
tegevuse ja eesmärkide, ka huvide poolest ühtekuuluv inimeste rühm. Üksmeelne, sõbralik kollektiiv. Professor juhib suurt uurijate kollektiivi. Meeskonnast, koorist on kujunenud ühtne kollektiiv. Neljast arhitektist koosnev kollektiiv. Kursusel ei kujunenud kollektiivi. || asutuse, organisatsiooni vms. liikmed, töötajaskond. Tehase, kooli, teatri, asutuse kollektiiv. Tsehhi, osakonna töötajate kollektiiv.
▷ Liitsõnad: estraadi|kollektiiv, kehakultuuri|kollektiiv, klassi|kollektiiv, kooli|kollektiiv, taidlus|kollektiiv, tantsu|kollektiiv, tootmis|kollektiiv, töö|kollektiiv, õpilas|kollektiiv, üliõpilaskollektiiv; keelekollektiiv.

konspiratsioon ‹-i 21› ‹s›
(põrandaaluse) tegevuse salajas hoidmine, tegevussaladuse säilitamine. Vahetas konspiratsiooni huvides tihti elukohta. Vaenlase tagalas tuleb luurajal kinni pidada konspiratsioonist. Põrandaalune töö nõudis kõigilt ranget konspiratsiooni.

kontroll|ost [-u]
ost müüja tegevuse kontrollimiseks

koormama ‹koormata 48›

1. koormaga varustama, midagi koormaks peale panema. Reed koormati mitmesuguse varustusega. Kaupadega koormatud auto. Pakkidega koormatud käru. Raskelt koormatud laev, kaamelid. || mitmesuguseid asju rohkesti v. ülemäära kanda panema v. võtma. Laud oli koormatud söökide ja jookidega. Istus paberitega koormatud töölaua taga. Võta vähem pakke, ära koorma end! *..suurte kottidega koormatud naised vaarusid kodu poole.. M. Unt. || (tegevuse, ülesannete, kohustuste vm. (rohke) koorma pealepanemise v. endale kanda võtmise kohta). Olen tööga, mitmesuguste ülesannetega väga koormatud. Oskar on sel nädalal väga koormatud: tal on vaja mitu tööd lõpetada. Elanikkonda koormati üha uute maksudega. Võlgadega koormatud talu. Hüpoteegiga koormatud kinnistu. Ma ei taha sind oma muredega koormata. Miks koormata end vastutusega? Koormas oma hinge raske süüga. Midagi enam lisada ei või, õppekava on niigi koormatud.
2. (liigseks) koormaks olema. Õunad koormasid raskelt oksi. Järsk mäkketõus koormas südant. Õhtusöök ei tohi liigselt koormata seedeelundeid. Tähtsusetute faktide meelespidamine koormab asjata mälu. Koormavad võlad, maksud. | koormav tülikas, ebamugav; üle jõu käiv, tüütav, raske. Kohustus muutus koormavaks. Peab distsipliini endale koormavaks. Kas nii paljude asjadega tegelemine sulle koormavaks ei muutu? Tundus, et sõprade selts oli talle koormav. || piltl koormana (3. täh.) rõhuma, rusuma, piinama, vaevama. Mure koormab südant. Raske kuritegu koormas mehe hinge. Teda koormavad mingid vanad patud, sünged mõtted. Mis sind rõhub ja koormab? *Miski ei koorma mõtteid, maailm on lihtne, tore ja ilus. T. Vint.
3. tehn koormust peale panema, koormusega varustama. Tehast oleks võimalik rohkem koormata. Elektriliinid on õhtuti väga koormatud.
▷ Liitsõnad: ala|koormama, ülekoormama.

kroonima ‹42›

1. kedagi pidulikult krooni pähe asetamisega valitsejaks kuulutama. Kuningaks, keisriks, kuningannaks, keisrinnaks kroonima. Nõupidamisest võtsid osa ka mitmed kroonitud pead 'monarhist riigijuhid'. Kubernerist kujunes piirkonna kroonimata valitseja. | piltl. Džässi kroonimata kuningas. || pärga, vanikut pähe asetama; pidulikult kellekski valima, võitjaks kuulutama vms. Võistlustel esimeseks tulnu krooniti tammepärjaga. Iluduskuningannaks, missiks, tšempioniks, maailmameistriks kroonima.
2. mingi auhinna vääriliseks tunnistama; autasustama. Võistlusel I, II auhinnaga, preemiaga kroonitud näidend, romaan, film.
3. kroonitaolisena millelgi, millestki kõrgemal asetsema. Hoonet kroonib idaküljel sihvakas torn. Tornikiivrit kroonib uhke tuulelipp. Tüdruku juukseid kroonis nägus mütsike. *Tragunid pidid kandma tobedaid vaskkiivreid, mida kroonisid jõhvtutid.. O. Volmer. || piltl nagu krooniks olema, kroonina ehtima. Avarat väljakut kroonib esinduslik teatrimaja. *Üle punaste huulte, mida kroonis väike must habe, välgatas mahe, arusaav naeratus.. J. Lõhmus (tlk).
4. ‹tud-partitsiibis› millegagi nagu krooniga varustama. Kuuskedega kroonitud mäekuppel. Punaste marjakobaratega kroonitud pihlakad. *.. ta rikkalikult juustega kroonitud pea tõusis järsu nõksakuga kõrgemale. K. Ristikivi.
5. piltl millegi, hrl. mingi tegevuse (lõpp)tulemuseks v. haripunktiks olema. Jõupingutusi, hoolsat tööd, otsinguid, kirjanduslikke katsetusi kroonis edu. Mehe visadust, vaeva, püüdlusi kroonis kordaminek. Rasket võitlust kroonis lõpuks võit. Rikkalik viljasaak kroonis põllumeeste tööd. Tema elutööd kroonis doktorikraad. Sportlase harjutusi ja treeninguid kroonis meistritiitel. *Kahe noore elu suursündmust kroonis ainult omavaheline õhtusöök, millest võtsid osa kõige lähemad sugulased. A. Jakobson.
6. ka iroon millegagi oma tegevusele nagu krooni pähe panema. Selle võiduga kroonis ta end olümpia suusakuningaks. *Kubermangu võimud otsustasid talurahva rahutuste mahasurumise kroonida „peasüüdlaste” sellise karistamisega, mis oleks kõigile hoiatavaks eeskujuks.. J. Kahk.

kui
I. ‹konj› võrdlev sidesõna
1. (esineb sarnasusvõrdlustes:) metafoorsetes võrdlustes.; sün. nagu, otsekui, justkui, just nagu. a. kui-konstruktsioon seostub adjektiivi v. adverbi algvõrdega. Mees oli tugev kui karu. Ta oli näost punane kui keedetud vähk. Meri oli sile kui peegel. Ma olen näljane kui hunt. Lapsed on paljad kui porgandid. Poiss on laisk kui kapsauss. Ta on vaene kui kirikurott. Saksa keel on tal selge kui vesi. See on kindel kui aamen kirikus. Ta on niisama vana kui mina. Joob, on sageli täis kui tint, täis kui tina. Ants oli vait kui sukk. Nõnda kui täna pole varem sadanud. *Palaganiuksed olid pärani kui põrguväravad. F. Tuglas. b. kui-konstruktsioon seostub verbiga. Poisid võitlesid kui lõvid. Mis te vahite kui juhmid! Karjus kui ratta peal. Kaagutab kui kana. Poiss lõdises kui haavaleht. Ta istus kui tulistel sütel. Ta jäi seisma kui soolasammas. Ta kadus kui tina tuhka, kui tuul. Ta oli kui hauast tõusnud, kui meelest ära. Vihma sadas kui oavarrest. See mõjus kui välk selgest taevast. Ülikond istub kui valatud. Valu oli kui peoga pühitud. Ma kardan seda meest kui tuld. Hoiab teda kui oma last. *.. ootusärevus täitis koopa, lämmatas laulu ja tantsu, kustutas kära kui kulutule. A. Üprus. c. kui-konstruktsioon seostub substantiiviga, harvemini mõne muu noomeniga (välja arvatud adjektiiv). Tüdruk kui elavhõbe. Hambad suus kui rehapulgad. Tal on küüned kui kullil. Ise kui kirp, aga kangust täis. Seal oli rahvast kui murdu. Tal on raha kui raba. Mehe ilme oli kõike muud kui heatahtlik. *Üks neist [= naistest] oli nagu päev, teine kui kuuvalge öö. F. Tuglas.
2. (esineb sarnasusvõrdlustes:) esineb mõnedes väljendites, mis rõhutavad mingi asjaolu, seisundi ülemmäära v. sellele lähenemist. Nad tulid kõik kohale, viimane kui üks. Tunnen siin iga viimast kui rada. Viimne kui toiduraas oli otsas. Täitsin tema vähema kui kapriisi. Mul ei ole selle vastu mitte kui midagi. Ta ei saanud mitte kui millestki aru. Töö on niisama hästi kui lõpetatud. *Pärast lepingu sõlmimist on aga veerand honorarist avansina samahästi kui käes. E. Vetemaa.
3. (esineb sarnasusvõrdlustes:) alustab võrdlus- v. viisilauset. a. alistavas lauses esinevad enamasti korrelaatidena nii, nõnda, niivõrd, sedavõrd, niimoodi, sedamoodi, niiviisi, sedasi, selliselt, niikaua, niipalju jmt. adverbid; sün. nagu (sobib mõnikord). Ilm polegi nii külm, kui naabrid rääkisid. Nii kaugele ma ei julge ujuda, kui Olev ujus. Mul ei ole niipalju raha, kui see ülikond maksab. Sa tegid ikkagi teisiti, kui ema õpetas. b. ebareaalset, näilikku, kujutletavat tegevust v. olukorda väljendavas võrdluse varjundiga viisilauses on öeldis tingivas kõneviisis; sün. nagu, otsekui, justkui, just nagu (sageli sobivad kui asemel). Juss tõttas (nii), kui oleks tuli takus. Oli, kui viibiksime unenäos. Neelatasin, kui oleks midagi kurku läinud. *Mehed vaikisid ja mehed kõnelesid omavahel tasahääli, kui oleks majas olnud surnu. A. Mälk. *Vaatab paljutähendavalt mulle otsa, kui tahaks öelda, et tal olnud õigus. A. Gailit.
4. (esineb sarnasusvõrdlustes:) alustab võrdlust sisaldavat alus-, sihitis-, öeldistäite- v. täiendlauset (alistavas lauses on hrl. korrelaadiks muu, niisugune, seesugune vm. sõna). Ei siin aita muu, kui tuleb kiiresti teele asuda. Aadu ei osanud tookord muud ette võtta, kui rääkis asjast isale. Lugu näib selline, kui saaksime kumbki omamoodi armastusest aru. *Ah, Villu ei teadnud teist niisugust silma, kui oli tema pahem. A. H. Tammsaare.
5. (erinevusvõrdlustes:) esineb adjektiivi ja adverbi keskvõrde juurde kuuluva võrdluse korral (kui-konstruktsioonile vastab sageli elatiiv). Ta on noorem kui mina. Urve on ilusam kui Virve. Uus korter on natuke suurem kui vana. Ants on täna lõbusam kui tavaliselt. Viljasaak oli väiksem kui eelmisel aastal. Ilm tundub soojem kui hommikul. Olukord oli raskem kui kunagi enne. Mis nende meestega peale hakata: üks arem kui teine. Rahvast tuli kokku enam kui tavaliselt. Poiss õpib hoolsamini kui enne. Ära mine ligemale kui vaja! Mis mõjuks paremini kui kiitus! Sinna on tagasi rohkem kui viiskümmend aastat. Meie arvamused langesid ühte enam kui kümnes punktis. Nende vahet ei olnud rohkem kui kolm-neli sammu. Poiss ei saanud vanem olla kui viisteist, viieteistaastane. || teat. suurt määra osutavates väljendites. Asi on hullem kui hull 'väga hull, täiesti hull'. Olukord oli enam kui imelik. Asi on enam kui kahtlane. Selles võib enam kui kahelda. Tule rutem kui muidu!
6. (erinevusvõrdlustes:) alustab võrdlus- v. viisilauset. Rahvast kogunes rohkem, kui osati oodata. Ta teab kaugelt rohkem, kui te arvate. Ülesanne osutus raskemaks, kui oletasime. Me elame paremini, kui me vanemad elasid. *Tunnid kulusid kiiremini, kui seda oleks soovitud. E. Krusten.
7. (erinevusvõrdlustes:) alustab vastandavat kõrvutuslauset. Pigem olen söömata, kui tema käest abi paluma lähen. Ma parem nokitsen kodus midagi teha, kui siin aega viidan. *Ennem laseme Kõrboja võõraste kätte minna, kui pimeda peremehega teda pidada. A. H. Tammsaare.
II. ‹konj› aega väljendav sidesõna
1. alustab ajalauset. Uinusin alles siis, kui väljas hakkas valgeks minema. Kell kolm, kui pere lõunalauas istus, helises telefon. Kui ma töö lõpetan, siis ajame veidi juttu. Pärast seda, kui külalised olid lahkunud, heitsime magama. Ta mõtleb enne tükk aega, kui vastab sõbra küsimusele. *Kui Eeva Andrukson jõudis metsast välja, oli päike juba loojenenud. A. Jakobson.
2. alustab täiend- v. aluslauset. Ma mäletan veel aega, kui siin olid põllud. See oli aprilli lõpus, kui ekspeditsioon asus teele.
3. alustab sihitislauset ning on sageli lähedane sidesõnale et (ka siduvale määrsõnale kuidas). Kuulsin, kui aken avati. Ta ei pannud tähelegi, kui isa tuppa astus. Ta nägi, kui koer last hammustas. Juku ei armasta, kui teda töö juures segatakse. Kas mäletad, kui me esimest korda kalal käisime?
III. ‹konj› tingimust väljendav sidesõna
1. alustab tingimuslauset. Kui homme sajab, siis me jõele ei lähe. Kui säärane olukord edasi kestab, on meie lugu väga halb. Kui sa just ei taha, ära siis tule kaasa! Küll ma tulen, kui aega ja tervist on. Kui võimalik, jätaksin sinna minemata. Aga kui pension oleks äkki ära võetud, mis sa hing siis kostad! *.. kõik on arusaadav, kui asja lähemalt vaadata. J. Vahtra. | esineb konstateerivates ja otsustavust ning tegevuse tõhusust väljendavates konstruktsioonides. Kui sõita, siis sõita. Kui juba, siis juba. Kui mitte, siis mitte. Kui töö, siis töö, nii et kondid raksuvad.
2. alustab aluslauset. Teda ei häirinud see, kui mõni asi läkski viltu. *Küll on tore, kui sul on sõber, kellega koos on üle elatud midagi erakordset, mõtles Eduard. E. Krusten.
3. alustab vastandavat kõrvutuslauset (viimane on hrl. pealause ees). Kui näidendi esimene vaatus areneb rahulikult, siis järgmistes tõuseb pinge pidevalt. *Kui mardid soovisid peamiselt põlluõnne, siis kadrid saatsid karjaõnne. Ü. Tedre.
4. alustab tingimuse varjundiga kiillauset. *Teie olete vist, kui ma ei eksi, proua Pihlat? E. Raud. *Meistri tütarde sõprus – kui seda nõnda võiks nimetada – oli Matile mitmes suhtes tuluks. E. Vilde.
5. koos adverbiga mitte alustab tingimuslikku vaeglauset. See oli juba tõrkumine, kui mitte avalik vastuhakk. Poisse oli kolm, kui mitte rohkem. Asjasse suhtuti skeptiliselt, kui mitte isegi eitavalt. *Näen neidudes elu peamist, kui mitte ainukest võlu. H. Luik (tlk).
6. esineb iseseisvate lausete algul. a. alustab soovi, mõnikord ka kahetsust väljendavat lauset, kus öeldis on tingivas kõneviisis. Kui poiss ometi natuke hoolsam oleks! Kui homseks vihm üle jääks! Oh kui sa teaksid, kuidas ma sind ootasin! Kui ta ometi nii ruttu ei oleks lahkunud! *Kui seda metsa ees ei oleks... Juh. Liiv. *„Kui minu vanad silmad seda veel näeksid!” ohkas Vargamäe Andres südamepõhjast. A. H. Tammsaare. b. alustab kõhklust, kahtlust väljendavat lauset. Kui õige saadaks talle kirja! Kui siiski sõidaks mõneks ajaks ära! *Senini on olnud päris soe. Kui ei lähe ainult liialt palavaks! A. Mälk. c. alustab viisakat, tagasihoidlikku palvet v. soovi sisaldavat lauset, kus öeldis on tingivas kõneviisis. Kui te tooksite vett! Kui sa laenaksid mulle oma raamatut. Kui te näitaksite mulle seda riiet.
IV. ‹konj› põhjendav sidesõna, alustab tingimuse varjundiga põhjuslauset. *Asi pidi tühine olema, kui kõik nii lihtsalt sündis. A. H. Tammsaare. *.. ja kui selleta [= klaverita] on saadud seni läbi, miks siis mitte ka edaspidi. P. Pinna.
V. ‹konj› hrv möönev sidesõna, alustab mööndlauset; sün. ehkki, kuigi, olgugi et. *Ja tõhk, kui ta oligi väga häbematu, ei julgenud iialgi ronida rebaseurgu. R. Roht.
VI. ‹konj› samastav sidesõna, seob lisandit põhisõnaga. Peeter kui matemaatik armastas täpsust. Neist peeti lugu kui tublidest põllumeestest. Sina kui koosoleku juhataja pead päevakorrast täpselt kinni pidama. Kubism kui kunstivool tekkis 20. sajandi algul. Tunnen teda kui vaikset ja tagasihoidlikku inimest. See plaan lükati kui vastuvõetamatu tagasi.
VII. ‹konj› ühendav sidesõna, seob koondlause kaht rööpliiget (= nii(hästi) ... kui (ka)). Ta valvas haiget ööd kui päevad. Nüüd hakkas üks kui teine Oskarile appi. Ma olen sellest ühelt kui teiselt midagi kuulnud. *Mida ta siin kui seal nägi, oli ju küll ammu nähtud, ent Tõnu ei saanud sellest näinuks. E. Vilde.
VIII. ‹adv› esineb adjektiivide, partitsiipide, adverbide ja indefiniitsete pronoomenite mitu ja palju ees, väljendades määra, astet, ulatust
1. küsiva-siduva sõnana alustab küsimust. a. iseseisva küsilause algul. Kui vana sa oled? Kui kaugel ta elab? Kui kauaks Jüri ära sõitis? Kui palju see maksab? b. alustab sihitislauset. Ütle mulle, kui kaua see võib kesta. Kas sa tead, kui mitu kilomeetrit meil veel minna on? *Kas võis Juulius öelda, kui tõsiselt ta neid katseid oli võtnud? K. Ristikivi.
2. esineb hüüd- v. väitlauses. a. iseseisvas lauses, hrl. selle algul. Kui ilus maja! Kui tugev te olete! Kui noored me veel tookord olime! Oh, kui hea inimene sa oled! Kui parajal ajal sa tulid. Kui ammu see kõik oli! Kui vähe on inimesel vaja, et olla õnnelik! Kui kiiresti lendab aeg! „Kui kahju!” ütles ta kahetsevalt. Hullusti läks, oi kui hullusti! Kui mitu korda olen ma sulle öelnud: ära mine sinna! *„Kuhu su rikkused sulasid?” uriseb Jurnas. „Nüüdsama oli varandust kui palju.” A. Mägi. b. alustab sihitis- vm. kõrvallauset. Ma ei oska öelda, kui suur on tekitatud kahju. Evald ei aimanudki, kui armukade Mare on. Ma ei tea, kui kaua see kestis. Pani imestama, kui hästi ta orienteerub kõikides üksikasjades.
3. alustab imestust, üllatust, ootamatust väljendavat lauset; sün. kus (sobib sageli). *Kui nüüd hakkas usse koopast tulema! J. Parijõgi. *Oh sa taevane taat, kui see koer nüüd heitis seda ilveseroju nõnda, nõnda ja nõnda ainult! F. Tuglas (tlk).
4. esineb mitmesugustes kindlakskujunenud umbmäärastes v. määratlevates väljendites, nagu kui tahes, ükskõik kui, (jumal ~ kes) teab kui jt. (vahel ka üksikult samas tähenduses). Olgu vastane kui tahes tugev, Jõnn tuleb temaga toime. Ta pole just (kes) teab kui suur süüdlane. Poiste kuraasi ei jätkunud teab kui kauaks. Tööta ükskõik kui hoolsasti, ikka ei olda rahul. *.. õieti ei saa aru. Ei näe, kas pinguta silmi kui palju. A. Mägi. *Tema saapad enam ei pea vett ega kedagi, aga minu saabastega mine kui sügavast veest läbi. J. Parijõgi. || tähenduses 'kui tahes, ükskõik kui' alustab mööndlauset. Kui kokkuhoidlikult läbi ei ajagi, ikka tuleb rahast puudu. Kui tark ta ka poleks, kõike ta ikka ei tea. *Nii et haiglas ei ole keegi üle kolme päeva, kui kaugelt sa ka pole. V. Vahing. *Väriseja Johannes ei avanud üldse ust, kui palju Kaarel selle taga ka ei koputanud. A. Jakobson.
Omaette tähendusega liitsõnad: enne|kui, just|kui, muud|kui, nii|kui, otsekui

kuidas ‹adv›
I. küsiv-siduv viisisõna
1. mismoodi, mis kombel. a. otseses küsimuses, hrl. selle algul. Kuidas elate? Kuidas koolis läheb? Kuidas käsi käib? Kuidas sa end täna tunned? Kuidas sa tulid? Kuidas sa mind üles leidsid? Kuidas su nimi on? Ants, kuidas see juhtus? Kuidas seda taime nimetatakse? Kuidas siit põgeneda? Sa oled muutunud. – Kuidas nii? Andestust, kuidas te ütlesite? Palun, kuidas see oli? Noh, kuidas vili on? Kas lähme kõik koos või kuidas? Kuidas, sulle ei meeldigi meie otsus? b. hüüatustes ja retoorilistes küsimustes. Heino, kuidas sa emaga räägid! Kuidas te julgete mind puutuda! Kuidas sa välja näed! Kuidas see küll võimalik on! Kuidas see mul kohe meelde ei tulnud! Noh, kuidas seda sulle nüüd öelda! *Kuidas tal oli õigus, sel lihtsal naisel! B. Kangro. c. hrl. koos sõnaga siis jaatavas vastuses kellegi küsimusele. „Kas sa täna teatrisse lähed?” – „Loomulikult, kuidas siis muidu.”. *„Kas siis loomad nutavad?” – „Kuidas siis! Seda on palju valusam vaadata kui inimese nuttu ...” V. Saar.
2. alustab sihitis-, alus-, täiend-, määra- vm. kõrvallauset: mismoodi, mis kombel; mis vahenditega. Räägi siis nüüd, kuidas te elate. Ma küsin sinult, kuidas see on võimalik. Kuulsin, kuidas keegi nuttis. Ta ei teadnud, kuidas see juhtus. Vaata, kuidas ta kõnnib! Nüüd on tal selge, kuidas seda teha. Talle meenus, kuidas nad kahekesi lapsepõlves mängisid. Jõuti otsusele, kuidas toimida. Otsib võimalusi, kuidas oma vastastele kätte maksta. Kõik oleneb sellest, kuidas korraldust täidetakse. Kõhklesin kaua, kuidas juttu alustada. Sedamööda, kuidas õhtu lähenes, muutus ka jahedamaks.
3. alustab viisi- v. määralauset: nagu, nii nagu; nagu vähegi, niipalju kui. Tee, kuidas kästud. Püüdsin teda lohutada, kuidas oskasin. Jooksis (nii), kuidas jalad võtsid. Töötati (nõnda), kuidas tervis lubas. Karjus (nii), kuidas kõri võttis. Lind laulab, kuidas nokk loodud. Kõik oli tehtud, kuidas juhtub. *Ma siis vajutasin, kuidas vajutamiseks rammu jätkus.. R. Vaidlo.
4. alustab võrdluslikku viisilauset, kusjuures pealauses on korrelaadiks hrl. määrsõna nõnda: nagu, missugune, mismoodi. Kuidas aasta, nõnda saak. Kuidas töö, nõnda palk. Kuidas sina mulle, nõnda mina sulle. Pikkamisi muutus asi niisuguseks, kuidas ta nüüd on. Kuidas lükkad, nõnda läheb.
5. alustab möönduslauset: ükskõik mis kombel, kui väga. Kuidas ta ka püüdis, töö jäi ikka lõpetamata. Kuidas ma ka ei üritanud, kõik püüded ebaõnnestusid. Kuidas ka ei rahmeldaks, kõike ei jõua ikka ära teha. Vang vaikis, kuidas ka ei pekstud ega piinatud. *Kuidas Eedi poleks tahtnudki vaikida, pidi ta nüüd ometi vastama. E. Krusten.
II.
1. osutab ebamäärast viisi: (ükskõik) mis moodi, (ükskõik) mis kombel. Mindi teele, kes kuidas. Kuidas kunagi, aga täna oldi naljast kaugel. Lugu oleks võinud lõppeda veel ei tea kuidas. Oli kuidas ta oli, aga pidu peeti ära. Püüa kuidas tahes, kõike ära teha ikka ei jõua. Lähen siit ükskõik kuidas! *Kuidas kellelgi, aga tema juures on see pahameele tundemärk. O. Kool.
2. kõneleja tundetooni rõhutav sõna, alustab lauset, mis tegelikult sisaldab esitatud väljendusele vastupidist arvamust v. hinnangut. Kuidas ma sain siis seesuguse ülekohtuga leppida! Kuidas siis mitte aidata hädalist! *„See ju meil ainuke kukk, kuidas nüüd teda tohib tappa!” hüüab üks tüdruk vahele. A. Gailit.
3. osutab mingi tunde v. soovi, ka tegevuse v. olukorra, nähtuse intensiivsusele: kui väga. Kuidas ma tahaksin, et isagi seda näeks! Ah, kuidas magaks veel natuke aega! Ja kuidas ta ootas, kuidas rõõmustas! Kuidas sa mind küll ehmatasid! Oi, kuidas ta karjus! Ja kuidas Leeni veel õmmelda oskab! Tegelikult Mihkel tahtis seda, ja kuidas veel! *Jumal, kuidas on poiss siiski Eva nägu. A. Hint.
4. nii nagu, nagu. a. vastuses kellegi küsimusele. Kas teeme väikese vaheaja? – Kuidas soovite! b. kiillause algul. *Õigust öelda on inimesed viimasel poolsajandil elanud nagu jänesed, või – kuidas soovite – kiskjad rohtlaanes.. E. Krusten.

niikaua kui
aega väljendav sidesõna, alustab ajalauset, mis osutab pealausega väljendatud tegevuse v. olukorra kestusele v. selle toimumisajale; sün. seni kui, senikaua kui. Niikaua kui mina teda mäletan, on ta ikka pisut saamatu olnud. *Minu asi oli teid hooldada, niikaua kui teie käisite koolis. P. Viiding.

senikaua kui
aega väljendav sidesõna, alustab ajalauset, mis osutab pealausega väljendatud tegevuse v. olukorra kestusele v. selle toimumisajale; sün. seni kui, niikaua kui. Ootasime põõsa varjus, senikaua kui suurem sadu üle läks. *Senikaua kui papp roodu ees palvust pidas ja mehi õnnistas, võisid soldatid reas seistes ühelt jalalt teisele nõjatuda.. A. Hint.

seni kui
aega väljendav sidesõna, alustab ajalauset, mis osutab pealausega väljendatud tegevuse v. olukorra kestusele v. selle toimumisajale; sün. niikaua kui, senikaua kui. Seni kui ta hobust seab, otsi mulle süüa. Seni kui asi polnud selge, ei tahtnud ta midagi otsustada.

kulgema ‹37›

1. edasi liikuma, minema. Küülik kulgeb hüpates, madu roomates. Inimvool kulgeb raudteejaamast linna poole. Tsüklonid kulgevad läänest itta. Külmad hoovused kulgevad ekvaatori suunas. Aeg kulgeb peatumatult. Ärritus kulgeb retseptoritest kesknärvisüsteemi. *Ja jälle hakkasid mõtted kulgema läbi väsiva pea.. A. Jakobson.
2. (pika joonena) suunduma, ulatuma, minema. Mäeahelik kulgeb põhjast lõunasse. Peatänav kulgeb sirgena läbi linna. Rada, talitee kulges otse üle heinamaa. Läbi metsa kulgeb kõrgepingeliin. Rindejoon kulges piki jõge. Piki rästiku selga kulgeb must sakiline joon.
3. (tegevuse, sündmuste vms. kohta:) (edasi) arenema; toimuma. Reis kulges hästi, meeldivalt, äpardusteta. Võistlus kulgeb tasavägiselt, vahelduva eduga. Töö peab kulgema rütmiliselt, seisakuteta. Vestlus kulges kerges toonis. Riigipeade kohtumine kulges soojas ja sõbralikus õhkkonnas. Läbirääkimised kulgesid tulemusrikkalt. Õpingud ei kulgenud tal kuigi edukalt. Tervenemine kulges normaalselt, kiiresti, pikaldaselt. Ägedalt kulgev haigus. Hea näidendi tegevus kulgeb pingeliselt. Reaktsioon kulgeb tormiliselt. Elu kulges oma harilikku rada.

kulisside taha, kulisside tagant, kulisside taga
(üldsuse eest varjatuna, salajas toimuva tegevuse kohta). Ajakirjandusel on õnnestunud pilku heita aktsiaseltsi kulisside taha. Kulisside taga käis võitlus võimu pärast. Juhtis valimiskampaaniat kulisside tagant.

kultuur ‹-i 21› ‹s›

1. ‹hrl. sg.› inimühiskonna loova mõtte ja sellest tuleneva tegevuse tulemuste kogum; sama teat. ajajärgul, rahval, teat. piirkonnas jne. Kultuuri areng, tõus, langus. Vaimne, aineline kultuur. Hellenistlik, keskaja, tänapäeva kultuur. Kristlik, islami kultuur. Rahvuslik, eesti, saksa kultuur. India, Aafrika, Idamaade rahvaste kultuur. Vana-Peruu kultuurid. Kõrge, madala kultuuriga riik. || arheol samast ajajärgust pärinevate ühiste iseloomulike tunnustega muististe rühm teat. territooriumil. Arheoloogilised kultuurid. Kammkeraamika, venekirveste, varaneoliitiline, rauaaja kultuur. Kesk-Dnepri, Djakovo, La Tene'i, Kunda kultuur.
▷ Liitsõnad: aadli|kultuur, antiik|kultuur, feodaal|kultuur, kõrg|kultuur, küla|kultuur, linna|kultuur, maa|kultuur, maailma|kultuur, massi|kultuur, neegri|kultuur, oma|kultuur, pseudo|kultuur, rahva|kultuur, rahvus|kultuur, renessansi|kultuur, salongi|kultuur, talupojakultuur.
2. mingil alal saavutatud tase. Sajandipikkune laulupidude kultuur. Suulise ja kirjaliku kõne, mõtlemise kultuur. Kõrge esteetiline, kirjanduslik kultuur. Suure sisemise kultuuriga inimene.
▷ Liitsõnad: ehitus|kultuur, elamu|kultuur, filmi|kultuur, hinge|kultuur, juhtimis|kultuur, kaubandus|kultuur, keele|kultuur, kirjandus|kultuur, kodu|kultuur, kohviku|kultuur, koori|kultuur, kunsti|kultuur, kõne|kultuur, käitumis|kultuur, laulu|kultuur, lava|kultuur, liiklus|kultuur, muusika|kultuur, mõtlemis|kultuur, olme|kultuur, sanitaar|kultuur, suhtlemis|kultuur, tantsu|kultuur, teatri|kultuur, teenindus|kultuur, tootmis|kultuur, tunde|kultuur, tõlke|kultuur, töö|kultuur, vaimu|kultuur, vormi|kultuur, väljendus|kultuur, värsikultuur; alasti|kultuur, kehakultuur.
3. viljeldav taimeliik, eriti kui seda vaadeldakse kasutamisviisi, kasvatamisnõuete vm. poolest teiste kultuurtaimedega ühte rühma kuuluvana. Vaheltharitavad, niisutatavad kultuurid. Tehnilised kultuurid, nagu lina, puuvill, päevalill, suhkrupeet. Kurk ja tomat on soojalembesed kultuurid. Uudismaale külvati esimese kultuurina kaer. Arutati, kui palju maad iga kultuuri alla võtta. || ‹sisekohakäänetes› (osutab millegi kultuurtaimena viljeldavusele). Münt oli ravimtaimena kultuuris juba antiikajal. Peamiselt lindude vahendusel on mõned taimed levinud kultuurist loodusmaastikku.
▷ Liitsõnad: aia|kultuur, avamaa|kultuur, eel|kultuur, heina|kultuur, hüdro|kultuur, järel|kultuur, karjamaa|kultuur, kasvuhoone|kultuur, katmik|kultuur, katse|kultuur, kaunvilja|kultuur, köögivilja|kultuur, marja|kultuur, mono|kultuur, puuvilla|kultuur, põllu|kultuur, rohumaa|kultuur, rühvel|kultuur, sega|kultuur, silo|kultuur, sööda|kultuur, teravilja|kultuur, toidu|kultuur, vahe|kultuur, vesi|kultuur, viinamarja|kultuur, vilja|kultuur, õlikultuur.
4. mets külvatud v. istutatud taimed v. noored puud; vastav külviala v. istandik. Kultuuri rajama. Kultuuride rohimine, tarastamine, harvendus, täiendus. Sajaani kuuse kultuur. Põdrakari on kultuure rüüstanud.
▷ Liitsõnad: istutus|kultuur, kase|kultuur, kuuse|kultuur, külvi|kultuur, metsa|kultuur, männi|kultuur, tammekultuur.
5. biol mõnede katse- ja uurimisobjektide (söötmel) kasvatamise moodus; selliselt kasvatatud mikroobid vms. Tuberkuloosipisikute, kooleravibrioonide kultuur. Pärmseente kultuurid. Kudede, bakteriofaagide kultuurid. Tööstuslikult saadakse piimhapet vadaku kääritamisel piimhappebakterite kultuuridega.
▷ Liitsõnad: bakteri|kultuur, juuretis|kultuur, koe|kultuur, mikroobi|kultuur, puhas|kultuur, pärmi|kultuur, segu|kultuur, vesikultuur.

kultuuri|kiht
arheol inimese otsese tegevuse tagajärjel v. kaasmõjul tekkinud (materiaalse kultuuri jäänuseid sisaldav) pinnasekiht kinnismuististel. Paks, õhuke kultuurikiht. Linnuse, muistse asula kultuurikihi leiud. | piltl. Koolilõpetajate kultuurikiht on pahatihti õhuke.

maha kustutama
(maha rõhutab tegevuse lõpetatust:) kustutama (2. täh.) Ülearused jooned tuleb kummiga maha kustutada. Kustutasin osa teksti tahvlilt maha. *Olen enese kihlanud; te võite mind endi hulgast maha kustutada. H. Sepamaa (tlk).

kuu|kokkuvõte
kokkuvõte ühe kuu tegevuse, kulutuste jm. kohta

kuum ‹-a 22›

1. ‹adj› kõrge temperatuuriga, väga soe, palav. a. (õhu, ilmastiku, ka vastava keskkonna, ruumi kohta). Kuumad ilmad, suved. Kuum juulipäev, tuul. Kõrbete kuum kuiv õhk. Troopika kuum niiske kliima. Tänavu oli juuni lõpp kõige kuumem. Kuum leil. Tuba, köök oli kuum ja umbne. Laval oli kõrvetavalt kuum. Päikese käes oli rammestavalt, väljakannatamatult kuum. Lamab rannaliival kuuma päikese käes. b. (esemete, ainete kohta). Kuum ahi, pliit, triikraud. Kuumaks aetud ora. Kuum aur, liiv. Päikesest kuumad kaljud, kivid. Kuum vesi on kannus. Kuum vann 'kuuma veega täidetud vann'. Küpsetasime kuumas tuhas kartuleid. Ahjust võetud kuum leivapäts. Supp on liiga kuum. Kuum tee, kohv, piim, punš. Kuumad 'soojana pruugitavad' kastmed, võileivad. Kuumad mähised. Haigele tuleb midagi kuuma juua anda. Niisked heinad lähevad kuhjas kuumaks. c. (keha, kehaosade kohta, mis haiguse, pingutuse, erutuse vm. tõttu on tavalisest soojemad v. mida inimene ise aistib soojemana). Haige otsaesine ja käed olid kuumad. Su keha on kuum. Lapsel hakkas paksudes riietes kuum. Ajas kiire käiguga naha kuumaks. Kuum juga, laine jookseb üle selja. Keha läbisid kuumad ja külmad hood. Keha kattus üleni kuuma higiga. Erutusest läksin üle keha kuumaks. Tundsin, kuidas mul kõrvalestad solvumisest kuumaks lõid. Poisi nägu kattus kuuma punaga.
▷ Liitsõnad: ahju|kuum, hõõg(uv)|kuum, kõrvetav|kuum, lämmatav|kuum, palaviku|kuum, põrgu|kuum, tulikuum.
2. ‹adj› piltl äge, palav, tuline. a. (kergesti süttiva, kirgliku, talitsematu, tulise loomuse kohta). Tal on lõunamaalase kuum süda, veri. *Niisugune on ta ju alati olnud, tormakas ja kuum, ikka nagu põleks temas miski. K. A. Hindrey. b. (väga tugeva, kõikehaarava tunde, tundmuse kohta). Kuum viha, tusk, kahetsus. Kuum igatsus kodumaale jõuda. Kuum rõõmulaine, tänutundmus. Kuum iha, kihk, armastus, erutus. Kuumad tunded. Tundis väljaväänatud jalas kuuma valu. Kuum pilk. Kuum suudlus, sülelus. Kuum armastuskiri. *Nagu rahet sadas igasuguseid kuuldusi ja küttis inimeste meeled kuumaks. M. Rebane.
3. ‹adj› (millegi toimumise, mingi tegevuse kohta:) äge, täies hoos, pingeline. Kuum lahing, võitlus. *Uude, aina kuumemasse keerutusse kippus, / nagu takjas tantsitaja käsivarrel rippus. K. Merilaas.
4. ‹s› kuumus (hrl. õhu, ilmastikuga ühenduses). Ahi hõõgab, õhkub kuuma. Keskpäevase kuumaga on väsitav käia. Saunas kuuma käes läks selg paremaks. Suvised kuumad on veel ees. *..paar leilisähvakat viskasid ilusa kuuma üles. H. Laipaik.
▷ Liitsõnad: põrgu|kuum, põua|kuum, saunakuum.
5. ‹s› kõnek kuumustunne (mitmesugustes kehatemperatuuriga seotud väljendites). Tundis, kuidas keha lõi üleni kuuma täis. Turi kipitas ja ajas kuuma välja. *..justkut värin rabiseb üle ihu ja kuum tõuseb palge. J. Tuulik. *Aga pane [haavale] viina pääle. See kisub kuuma välja. R. Roht. *..mul jooksis kuum üle ihu. A. Mälk.

kõigepealt ‹adv›

1. enne muud, kõige enne, kõige esimese tegevuse v. asjana. Turistid sõitsid kõigepealt hotelli. Sellega aega on, söö kõigepealt kõht täis! Kõigepealt joodi kann õlut, seejärel telliti süüa. Kodus panin kõigepealt ahju küdema. Kuhu me nüüd kõigepealt läheme? Tuleb hästi järele mõelda, mida kõigepealt muretseda. Ütle mulle kõigepealt, mis see salatsemine tähendab!
2. eeskätt, eelkõige, esmajoones. Tallinna vaatamisväärsuseks on kõigepealt vanalinn. Lastes kasvatati kõigepealt korraarmastust. Sotsiaalsete rühmade käitumise määravad kõigepealt materiaalsed huvid. Rahu, kõigepealt rahu! *..majaproua ajas kõik kõverad asjad alati eestlaste süüks, poiste patuks kõigepealt. R. Vaidlo.
3. esiteks (loendamisel). *Seal [= toas] on kõigepealt minu voodi, siis suur ümmargune laud, siis kägisevate ustega kapp ja siis veel isa ning ema voodi. R. Kaugver.

kõmm

1. ‹interj adv› ‹ka korduvana› annab edasi löömist, paugatust vms. heli. Virutas rusikaga kõmm vastu lauda. Viskas ukse kõmm! enda järel kinni. Kõmm-kõmm-kõmm! taoti ukse pihta. *Sätin sihikuraami kahesajale meetrile, lasen puusatoengust: kõmm!!! N. Baturin.
2. ‹adv› (järsu, kiire tegevuse kohta). Võttis kõik pitsid kõmm ja kõmm põhjani. Pani maadlemisel oma vastased kõmm ja kõmm maha. Ütle kohe kõmm välja, mis sa asjast arvad!

kõne ‹6› ‹s›

1. rääkimine, kõnelemine; selle viis v. laad. Häälikud esinevad kõnes, tähed – kirjas. Valdab saksa keelt nii kõnes kui kirjas. Lapse kõne areneb järk-järgult. Hammaste puudumisel muutub kõne ebaselgeks. *..talle meeldisid selle vana meremehe järsk kõne ning tema tahumatult nurgelised laused. E. Männik. || vestlus, kõnelus, keskustelu, jutt; arutlus. Oli kuulda laia venekeelset kõnet. Neist asjust pole meil kõnet olnud. Ta taipas kohe, millest oli kõne. Kõne alla, kõneks tulid, võeti mitmesugused probleemid. Valitsuse istungil oli kõne all majandusreform. Kõne all olev taim esineb meil ainult saartel. *Aga ärge tema abikaasa kuuldes minu asja kõnesse võtke, preili Eeva! E. Vilde. *Vallakirjutaja hakkas naerma, nii et köster pidi silmad üles tõstma ja oma kõne opmanikaasaga pooleli jätma. E. Särgava.
▷ Liitsõnad: kiir|kõne, lava|kõne, murdekõne.
2. keel keel, kasutatuna inimestevahelises suhtlemisprotsessis. Suuline, kirjalik kõne. Kõnet tajuma, uurima. Artikuleeritud kõne. Kõne areng on seotud mõtlemise arenguga. Kõne süntees 'inimkõne sarnase tehiskõne tekitamine kõnesüntesaatoriga'. Seotud kõne 'kindlaid rütmi- ja rõhuolusid arvestav kõne, hrl. luule'. Sidumata kõne 'proosa'. || (grammatiliste kategooriate nimetustes). Jaatav kõne 'verbikategooria, mis väljendab tegevuse v. olemise esinemist'. Eitav kõne 'verbikategooria, mis väljendab tegevuse v. olemise eitamist v. keelamist (käskivas kõneviisis)'. Otsene kõne 'kõneleja sõnade edasiandmine muutmatul kujul'. Kaudne kõne 'kõneleja sõnade edasiandmine teise isiku poolt ümberjutustatuna'.
▷ Liitsõnad: inim|kõne, vaegkõne; autori|kõne, keeld|kõne, riim|kõne, sisekõne.
3. see, mida keegi räägib, ütleb, jutustab, jutt. Kes su kavalaid kõnesid usub! Jutt tuleb jutust, kõne kõnest. *Nooh, sul alati niisugused jumalavallatud kõned suus... O. Luts. *Ta polnud muidugi saanud oma kõrvu sulgeda ümbritseva maailma kõnede ees. K. Ristikivi. | piltl. Silmade kõne. *..sõja-aastail olid isegi naised õppinud mõistma ning kartma relvade halastamatut kõnet. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: kahe|kõne, keerd|kõne, kiidu|kõne, manitsus|kõne, mõistu|kõne, nalja|kõne, noomitus|kõne, sala|kõne, vigur|kõne, ülistuskõne; lille|kõne, vormi|kõne, värvikõne.
4. avalik sõnaline ettekanne. Pikk, asjalik, kõrgelennuline kõne. Kõne oli liiga akadeemiline. Direktori kõne kooli lõpuaktusel. Advokaadi, prokuröri kõne kohtus. Pidas vägeva, sütitava kõne. Pöördus rahva poole lühikese kõnega. Kõne kestis 10 minutit. Peoõhtut alustati kõnega. Presidendi kõnet kuulati suure tähelepanuga. Ta nõudis oma kõnes uuendusi.
▷ Liitsõnad: agitatsiooni|kõne, aktuse|kõne, aruande|kõne, ava|kõne, avamis|kõne, haua|kõne, ilu|kõne, juubeli|kõne, kaitse|kõne, kihutus|kõne, kohtu|kõne, lahkumis|kõne, laua|kõne, lõpu|kõne, matuse|kõne, miitingu|kõne, mälestus|kõne, parlamendi|kõne, peo|kõne, programm|kõne, pulma|kõne, raadio|kõne, süüdistus|kõne, televisiooni|kõne, tervitus|kõne, trooni|kõne, tänu|kõne, uusaasta|kõne, vastus|kõne, õnnitluskõne.
5. telefonikõne. Mul oli, pidasin vahepeal mitu kõnet. Kõnet valima, vastu võtma, ümber suunama, ootele jätma. Võtame kõne 'helistame' hr. Kanarbikule! Vanasti telliti kõned kaugejaama vahendusel. Kõne Tartuga katkes.
▷ Liitsõnad: ameti|kõne, era|kõne, kauge|kõne, kiir|kõne, välkkõne.

kõrvale
I. ‹postp› [gen]
1. asetuselt kellegi, millegi külje juurde, ligidale, äärde, veerde. Istu minu kõrvale! Laps heitis voodisse ema kõrvale. Kotid tõsteti ukse kõrvale virna. Mihkel pani portfelli enda kõrvale pingile. Ma jäin auto kõrvale seisma. Uus maja ehitati vana kõrvale. Kivid laoti maja kõrvale küüni.
2. lisaks, juurde. Joob võileiva kõrvale piima. Saiakesed sobivad tee kõrvale. Supi kõrvale söödi leiba. Leiva kõrvale hammustati silku. Kogus, korjas krooni krooni kõrvale.
3. (millelegi) paralleelseks, samaaegselt esinema. 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul asub regivärsi kõrvale lõppriimiline rahvalaul. *Nii tekkis tootlike jõudude arengu tagajärjel varem valitsenud ühisomanduse kõrvale eraomandus. H. Moora.
II. ‹adv›
1. külje suunda; otsesuunast paremale v. vasakule. Kõrvale vaatama, piiluma. Kardinat, eesriiet kõrvale tõmbama, lükkama. Laps pööras näo, pilgu kõrvale. Kopp liikus üles-alla ja siis kõrvale. Sirutasin vasaku käe kõrvale. Astus paar sammu kõrvale. Laev kaldus kursist kõrvale. Eksis pimedas teelt kõrvale. Sõitja keeras maanteelt kõrvale külateele. Siin keeras rada paremale kõrvale. Äikesepilv kaldus õnneks kõrvale. Hüppasin auto eest kõrvale. Juhtisin löögi kõrvale. *..litsus põõsad kõrvale ja vaatas... R. Roht. || (külje peale) juurde, veerde. Talle istus kõrvale keegi võõras.
▷ Liitsõnad: käekõrvale.
2. eemale, kaugemale, juurest v. eest ära. Pildus kivid keldri ukse eest kõrvale. Madis läks natuke maad teest kõrvale. Ta hoiab tuttavatest, sõpradest, minu eest kõrvale. Tule natuke kõrvale, ütlen sulle midagi. Vastutulijat märgates põikas ta aegsasti kõrvale. | (ülekantud tähendusega ühendites). Pakkumisest, ettepanekust kõrvale põiklema. Põikas otsesest vastusest kõrvale. Kõneleja kaldub teemast kõrvale. Tõmbus elust kõrvale. Hoidis sõjaväeteenistusest, mobilisatsioonist kõrvale. Püüan teiste tähelepanu kõrvale juhtida. Jaanus hoidus, jäi meie ühisest üritusest kõrvale. Nad kaldusid kõrvale reeglitest, eeskirjadest, traditsioonidest. Uued ülesanded viisid teda põhitööst kõrvale. Sõnad „veen” ja „arter” on „tõmb-” ja „tuiksoone” kõrvale tõrjunud. || välja, ära; minema. Teoses on püütud kõik juhuslik kõrvale jätta. Osa kõnealuseid küsimusi tuleb täna kõrvale jätta. Ta tõrjuti juhtimisest väevõimuga kõrvale. See termin heideti kui ebasobiv kõrvale. *Nõnda jäid Vihukse ja Lõppe palgiveost kõrvale, kuigi nad ehk heameelega sellest oleksid osa võtnud. A. H. Tammsaare. || käest, teoksilt ära (tegevuse katkestamiseks). Ta pani raamatu, sulepea kõrvale ja väljus. Rätsep heitis õmmeldava riidetüki kõrvale ja sirutas selga. *..tõmbas mõne korra lõõtsa, katsus sõrmilisi ja pani jälle pilli kõrvale.. M. Metsanurk. || tagavaraks, kellegi v. millegi tarbeks üldisest kasutusest ära. Pani õhtusöögist osa laste jaoks kõrvale. Panen igast palgast natuke raha mustadeks päevadeks kõrvale. Müüja pani tuttavate jaoks kaupa kõrvale. Kõneldakse, et laomees toimetanud riigivara kõrvale.
3. lisaks, täienduseks. Tangupudrule rüübati hapupiima kõrvale. Seapraele anti kõrvale pohlasalatit. Ema tõi lauale kartulisupi ja sinna kõrvale karaskit.

kõrvetama ‹37›

1. pinda kergelt põletama, seda kuumusega v. tulega mõjutama, kõrbemist põhjustama. Kuum aur, tuline roop kõrvetas käsi. Ahi on nii kuum, et kõrvetab. Kuum supp kõrvetas suud, keele ära. Põlev tikk kõrvetas sõrme. Kõrvetasin tikutulega endal sõrmi. Liblikad kõrvetasid end vastu lambiklaasi lennates. Lutikaid kõrvetati keeva veega. Kes korra end kõrvetanud, kardab tuld. Võõras raha kõrvetab tasku. *Kui raud palav, kõrvetas juukseisse kiharad.. A. Murakin (tlk). | piltl. Vaata, et sa end selle looga ei kõrveta! Ta jäi pealtvaatajaks, kartis end kõrvetada. || (leegita) põlemise v. kuumutamisega pinda pruuniks v. mustaks muutma v. söestuda laskma. Sigureid kõrvetama. Vaata, et sa liha pannil mustaks ei kõrveta! Kõrvetatud kohvioad. Õllele lisati kõrvetatud linnaseid. Kümme kokka kõrvetavad pudru põhja. || kõnek suitsetama. *Enne ma ostan omale mõne paki tublit mahorkat ja kõrvetan, nii et päänahk pigiseks läheb! A. Jakobson.
2. väga kuumana, tulisena, põletavana tunduma, sellisena mõjuma. Kompressivesi on küllalt soe, kuumem kõrvetaks juba. Laskis kuumal liival oma selga kõrvetada. Kõrvetav kuumus, palavus, leil. *..oli midagi niisugust, mis Arkadi nägu põuatuulena kõrvetas. A. Beekman. || (päikese kohta:) väga palavalt, tuliselt paistma, kuumust välja kiirgama. Augustipäike kõrvetas turja, selga. Päike kõrvetab pilvitust taevast armutult, kõvasti lagipähe. Päike kõrvetas villid selga. Ah, kuidas (päike) kõrvetab! Küll kõrvetab, tuleb vist äikest! Päike kõrvetas meid lausa neegriteks. || palavuse ja kuivusega taimi kahjustama. Suvekuumus oli rohu roostepruuniks kõrvetanud. *Kuivavad kaevud, kõrvetab põud. K. Merilaas.
3. kipitust v. valu tekitama. a. (nõgese, samuti kõrverakke omavate selgrootute puutel:) kipitavat valu ja nahal kuplasid tekitama. Nõges kõrvetas jalga, käsi, sääred kupla. Lapsed kisklesid ja kõrvetasid üksteist nõgestega. Karikloomade meduusid võivad valusasti kõrvetada. *Siis andis vanaema mulle kindad kätte, et ma end ei kõrvetaks nõgestes... O. Luts. b. (mingi aine kohta:) kipitavat, tulitavat, õhetavat tunnet tekitama. Pipar kõrvetab suud. Haavale pandud jood kõrvetas. Soolane vesi kõrvetas silmi. *..viin kõrvetas kõhtu, tõusis tulise voona südame alla. R. Vellend. c. ‹ka impers.› teravana, lõikavana tunduma. Haav alles kõrvetas jalas. Läbi haavatud õla käis kõrvetav valuhoog. Küll kõrvetab sees, rinde all, maos (valu kohta). Kõrvetav janu. d. (terava külmaaistingu kohta:) valutunnet esile kutsuma. Kõrvetav pakane. Käre külm lausa kõrvetas nägu ja paljaid käsi. Raudkülm vesi kõrvetab keha. Jäine tuul kõrvetas nägu. e. piltl (ühenduses tugevate tundmustega). Juhanit kõrvetas südametunnistuspiin. Tema südant kõrvetas armukadedus. Piinav mõte, solvang kõrvetas mehe hinge. Uudishimulikud pilgud kõrvetasid ta kukalt. Kõrvetav hirm, hingevalu, viha. Teda tõukas tagant kõrvetav uudishimu. Näkku tõusis kõrvetav häbipuna.
4. kõnek (intensiivse tegevuse kohta). a. lööma, virutama. Ülevaataja kõrvetas vangidel nuudiga üle turja. *Kuuled, Toots, jeekim on vihane nagu seatapja ja tahab sulle kooljaluuga pähe kõrvetada. O. Luts. b. (ütlemisega, sõnadega:) sähvama, kähvama. *Mõtlen: küll ma sulle vastu kõrvetan, ära hoople, ja kõrvetasingi: „Mitte tütar pole ta mul, vaid – ema!..” P. Vallak. c. tulistama, laskma. Peremees kõrvetas õunavarastele jahipüssist paar pauku järele. Vaenlane kõrvetas tükk aega suurtükkidest. *Samas hakkas võsast kõrvetama kergekuulipilduja. H. Lepik (tlk). d. kiiresti minema v. tulema; kiiresti liikuma. *..pidin just otsekohe siia kõrvetama.. O. Luts. *Nii nad kõrvetasid kahekesi ees, teineteist oma tempoga tappes. T. Uba.
5. kõnek (laserkettale) kirjutama, põletama

kõvasti ‹adv›

1. vastupidavalt, kindlalt, tugevasti, püsivalt. Ankrul oli punn kõvasti ees. Topi augud kõvasti kinni! Kotisuu on kõvasti kinni. Sidus paki kõvasti kinni. Uks on kõvasti kinni. Tõmba köis kõvasti koormale ümber. Õng jäi puujuurika taha kõvasti kinni.
2. jõuliselt, jõuga, tugevasti. Pigistas minu kätt nii kõvasti, et hakkas valus. Sikutas kõvasti, kõigest jõust. Ta hoidis vastasest kõvasti kinni. Tõukas, lõi nii kõvasti, et teine kukkus maha. Tal olid huuled kõvasti kokku litsutud. *Juhan viskas värava nii kõvasti enese järel kinni, et mõned varvad langesid maha. M. Metsanurk.
3. järeleandmatult, kindlalt, kõigest väest; visalt. Talupojad seisid kõvasti oma õiguste eest. Vaenlane pani kõvasti vastu. Lepingust, tavadest peeti kõvasti kinni. Seda pidage kõvasti meeles. *Niiviisi nägin siis ise ka ära, kui kõvasti need igandid veel inimesel sees võivad istuda. L. Kerge.
4. rangelt, karmilt. Suitsetamine oli kõvasti keelatud. Teda noomiti, ähvardati kõvasti. Karjapoiss sai kõvasti pragada. Põrutas tülitsejaile kõvasti peale. *..ja kui neid [= tüdrukuid] nähti noormeestega tänaval rääkimas, siis võeti nad kõvasti käsile.. H. Sepamaa (tlk).
5. kõnek valjusti, valju häälega, kõva häälega. Hõikas, huikas, hüüdis kõvasti. Keegi karjus kõvasti appi. Ära nii kõvasti räägi, teised kuulevad! Laps puhkes kõvasti nutma. Mees hakkas kõvasti norskama. Raadio mängis kõvasti. *Ta tõmbas säärikud jalga ja käis nendega nõnda kõvasti, et õedki ärkasid tagakambris.. M. Metsanurk.
6. kõnek palju, rohkesti. Loomi on siinkandis kõvasti. Tänavu on kõvasti seeni. Paatkond sai kõvasti kala. Vesi jões on kõvasti tõusnud. Toitu tuleb kõvasti kaasa võtta. Põld vajab kõvasti sõnnikut. Selle tööga teenib kõvasti. Rahvast tuli kõvasti kokku. Raske töö puhul peab kõvasti sööma. Mehed olid kõvasti (viina) võtnud. Aega on kõvasti mööda läinud. Kella seitsmeni on veel kõvasti aega. Öösel on kõvasti vihma sadanud. Puulehtedes on juba kõvasti kollast. Tal on kõvasti tööd. Ta on külmaga väga kõvasti riides.
7. kõnek (üldse intensiivsust väljendav sõna:) väga, suurel määral, tugevasti, kangesti. a. (tunde- ja tahteavaldustes). Ma kartsin, ehmusin kõvasti. Ta oli kõvasti väsinud. Poisid olid kõvasti hirmul, ärevil. Mehel oli hing kõvasti täis. Ma kahtlen selles kõvasti. Daamid olid temast kõvasti sisse võetud. See asi on kõvasti südamel. Seda pandi talle kõvasti pahaks. Algul punnis kõvasti vastu, aga hiljem andis järele. Ta jäi kõvasti mõttesse. Ta sai kõvasti kiita. b. (seisundi kohta). Ta hingeldab, lõõtsutab kõvasti. Süda peksleb, pulss taob kõvasti. Ta higistas öösel kõvasti. Sain kõvasti külmetada. Jalg on kõvasti paistes, paistetanud. Pea valutas kõvasti. Olin päris kõvasti haige. Käsi on kõvasti valus. Mees oli kõvasti habemesse kasvanud. Nägu punetas kõvasti, oli kõvasti verine. Laev lekib kõvasti. Mehed olid väga kõvasti purjus. Ta sai kõvasti klobida. Ta magas nii kõvasti, et ei ärganud koputuse peale. Rong oli rahvast kõvasti täis. Päike sulatas kõvasti. Tee on kõvasti tuisanud, hanges. Kõht on kõvasti täis. Tuli põleb kõvasti. Seep lõhnab kõvasti. Poeg on kõvasti isasse. || vähemalt, mitte vähem kui. Tal on oma nelikümmend kõvasti turjal. See maksab oma kümme krooni kõvasti. Poiss on kõvasti kaheksateist. Maanteed mööda saab sinna kõvasti viisteist kilomeetrit. c. (füüsilise v. vaimse tegevuse kohta). Põrandat tuleb kõvasti pesta. Turul kaubeldi kõvasti. Ta oli kõvasti tegevuses, ametis. Tehti kõvasti tööd. Majand ehitab kõvasti. Perenaine toimetab, askeldab kõvasti köögis. Poisid lõid tüdrukule kõvasti külge. Tüdruk kurameerinud kõvasti. Mees plaanitseb midagi kõvasti. Räägitakse kõvasti, et ta minevat meilt ära. *Juuksedki võeti kõvasti käsile: enne suur kamm, siis tihe kamm, siis veel harjaga üle. E. Rängel.

käes
I. ‹adv›
1. valduses, omanduses, kasutada. Tal hea koht, uus auto käes. Lubatud raamatud pole veel käes. Kas sul on varustus käes? Mul on aega laialt käes. Vastasel on trumbid käes. Mis käes, see käes. *Ilus maja, oma auto, hea sissetulek, rahad käes. L. Vaher.
2. märgib mingis seisukorras, olukorras, mingisugustes tingimustes olekut. Põgenikel häda käes. Poisil hirm käes. Tal on jõud ja tervis käes. Toiduainetest on nappus käes. Rahadega on kitsas käes. Selle asjaga on kiire käes. Tee edasi, sul juba kõva järg käes. Tal on kibedad päevad käes. Tüdrukul oli lausa nutt käes. Kevadel oli vaesel rahval puudus, nälg käes.
3. kätte saadud. Tal on nõusolek, luba, käsk käes. Karistus, keretäis käes. Telegramm on ammu käes. Põgenik oli peagi käes. Poisid otsisid palli – varsti oli see käes. Kolm last käes, neljas tulemas. Lahendus, hea nõu, õige tee, pool võitu oli käes. Peagi oli olukorra kohta selgus käes. Kellelgi on millegi kohta aru käes 'kellelgi on miski asi, olukord selgeks saanud'. Sellest asjast on selge sott käes. Käes! Juba tuli meelde.
4. (ajaliselt) saabunud, tulnud v. saabumas, vahetult ees. Kevad, sirelite õitseaeg, südasuvi, august, pühad on käes. Videvik, suur pime juba käes. Südaöö võis käes olla, kui koju jõudsime. Varsti on hommik, õhtu, lõunaaeg, valvekord käes. Aeg on käes, enam ei tohi viivitada. Mees arvas, et nüüd on tema viimne tund käes. Käes on lahkumine, minek. Vanadus, surmatunnike on käes. Varsti on meil kõigil lõpp, ots käes. *Mõtlesin, et nüüd ongi kaklus käes, aga veel hoidis Peetrit mingi nähtamatu pidur tagasi. R. Kaugver.
5. (millegi oskamise kohta:) selge. Poisil on ükskordüks, lugemine ja kirjutamine täiesti käes. See töö, amet on tal hästi käes. Mehel mitu keelt vabalt käes. Lapsel tähed käes, püüab isegi kokku veerida. Rahvatantsud, laulud on neil hästi käes. *.. siis uskusin, et nüüd on mul õpetajakunst käes. V. Saar.
6. tegemisel, sooritamisel, käsil. Tal on uus töö käes. Poisil läksid arvutamisel tehted käes sassi. *.. kaebas, et ükski töö käes ei lähe, ikka mure lapse pärast.. A. Erleman (tlk).
7. kellegi v. millegi tegevuse v. mõju all. Ema oigas käes, kui ma ta sooni masseerisin. Hõiskab, nii et mets kajab käes. *.. juht-peremees teeb [sõidukiga] nii tulist sõitu, et väike mootor vingub käes... R. Sirge.
II. ‹postp› [gen]
1. kellegi valduses, omanduses, kasutada. Võim on rahva käes. Suuremad hooned olid sõjaväe käes. Pool linna on vaenlase käes. Käsikiri on toimetaja käes. Meie korv on naabrite käes. Võti on minu käes. Raamatud olid tema käes kasutada. Kõik trumbid on vastase käes. Ta hoiab esikohta kindlalt enda käes. Algatus oli vastasmeeskonna käes. Jäme ots, ohjad on talus vanaperemehe käes. || otsustada, teha, sooritada. Minu saatus on sinu käes. Arvati, et otsustamine on jumala käes.
2. kellelgi tehes, sooritades. Sinu käes on see lihtne ülesanne. Töö laabub poiste käes. Otsustamine käib tema käes kähku. Remont meie käes ei õnnestunud. Koera käes käis lammaste tagasiajamine kiiresti.
3. kellegi võimuses, meelevallas. Jookse ruttu, laps on hanede käes. Olid sa koerte käes? Ma sulle näitan, küll sa veel tantsid mu käes! Me ütlesime talle nii, et ta nuttis meie käes. Hobune trampis parmude käes.
4. millegi mõju, toime all. a. mitmesuguste ilmastikuolude, temperatuuri vms. mõjusfääris. Päikese käes 'päikesepaistel'. Õhu käes kuivanud turvas, kala. Laev on tormi käes. Lipp laperdab tuule käes. Poiss lõdises külma, vihma käes. Liha riknes palava, kuuma käes. Tuuletõmbe käes võib külmetada. Vidutas suitsu käes silmi. Aiateibad pauguvad pakase käes. Paber tõmbus valguse käes kollakaks. b. mitmesuguste füsioloogiliste v. psüühiliste protsesside vm. nähtuste mõjusfääris. Poiss oigab valu käes. Vaevleb janu, nälja, õhupuuduse käes. Kannatas astma, köhahoogude, krampide käes. Ema vajus mure ja vaevade käes kössi. Ta värises hirmu käes. Mees võppus naeru käes. Piinleb uudishimu, kadeduse, kahtluste käes.

käest
I. ‹adv›
1. valdusest, omandusest, kasutusest (ära). Positsiooni, kindlust käest ära andma. Asula, kõrgendik käis lahingutes käest kätte. Isa oli sunnitud talu käest ära andma. Annab või viimase käest. Võit libises käest. Ta ei lasknud esikohta käest. Rahvas ei anna oma vabadust käest. Ära lase soodsat võimalust käest! Lugemisjärg, jutulõng kadus käest. || (millegi otsasaamise, lõppemise kohta). Aeg kaob, kulub märkamatult käest. Vähehaaval kadus suvi käest.
2. silmapiirilt, nähtavalt ära. *Lonni Rautsik oli juba trügides Anu Teearu käest ära kaotanud.. A. Hint.
3. võimusest, meelevallast, küüsist. *Ütlesin, et pidin sinna tooma ühe purjus polkovniku ja lipniku, aga ära pagesid käest. O. Luts.
II. ‹postp› [gen]
1. ‹sageli asendatav käändelõpuga -lt› kellegi valdusest, omandusest v. kasutusest. Ostsin lapse käest kimbu lilli. Kui palju ta selle eest sinu käest võttis? Algatus läks meie käest ära. Võttis koha rentniku käest ära. Laenasin sõbra käest 3 krooni. Me ei saa seda sinu käest vastu võtta.
2. võimusest, meelevallast, küüsist. Tõmbasin end teiste käest lahti. Õnnestus sandarmite, valvurite käest põgeneda. Minu käest ei ole sul pääsu. Põgenes kiusaja, tülitaja käest. Arstidel õnnestus haige surma käest päästa. Päästis linnu kassi käest. Jänes pääses koerte käest.
3. millegi mõju v. toime alt ära. Külma, tormi, pakase, kõrvetava kuumuse käest. Tule ära päikese käest! Puges valguse käest pimedasse nurka. Nüüd sattusime küll vihma käest räästa alla! *.. küsis: kes tiris Maarja välja vaesuse käest, sellest näljasest lastekarjast ja tegi temast suure talu perenaise. E. Maasik.
4. ‹sageli asendatav käändelõpuga -lt› märgib mingi tegevuse, informatsiooni, arvamuse jne. lähtumist v. pärinemist teat. isikult. Ta sai ema käest naha peale, riielda, võtta, nahutada. Aga ta veel saab mu käest! Sain esimese hariduse isa käest. Sain kirja Leo käest. Kuuldused levisid ühe käest teise kätte. Ega tema käest head sõna kuule. Käsk tuli keisri käest. Sai selleks ülemuse käest loa. Kelle käest sa seda kuulsid? Ma tean seda tema enese käest. Küsib, pärib, uurib seda teiste käest. Ta tuli minu käest abi, nõu küsima.

käia laskma
märgib mingi tegevuse, toimingu hoogsat alustust v. selle täie hooga toimumist (hrl. imperatiivis). Jutustajat õhutati: „Ärge häbenege midagi, laske aga käia!” Kui sa selle kaubaga nõus oled, siis las käia! *Lase nüüd käia, sõber voorimees, niipalju kui su valge [= hobune] iganes võtab! O. Luts.

ära käima

1. teat. vahemaad kõndides läbima, maha käima. Olime juba tükk maad ära käinud. Kümme kilomeetrit ära käidud, jalad päris väsinud. *.. kui selgus, et rongi niipea ei tule, otsustasid ühe jaamavahe jala ära käia.. J. Smuul.
2. (ära rõhutab tegevuse lõpetatust:) käima (2. täh.) Linnas, poes, postkontoris ära käima. Käi seal homme ära! Oota, ma käin pisut ära! *Enne kui sõidad Pariisi, käi ära Nuustakul! U. Laht. *Rukis oli lõigatud ja rehepeksumasingi ära käinud. P. Viiding.
3. otsast, küljest, pealt ära tulema, kinnituskohast lahti tulema. Kirves käib varre otsast ära. Kuidas see kaas, kapsel, vutlar ära käib?

käristama ‹37›

1. katki, lõhki rebima; tükki, riba küljest ära rebima. Käristas naela otsas kasuka, kleidi katki. Käristas särgi, lina ribadeks, et haava siduda. Juku käristas vihikust paar lehte, ajalehe küljest tüki. Käristas kirja, ümbriku lahti, tükkideks. Käristas endale leheservast plärupaberit. *Kiirustades parandab Juulius Reinap lõhevõrku. Viimane torm on seda tublisti käristanud.. R. Vellend. *..miski tohutu jõud käristas kuuskede küljest pikki pinde. A. Beekman. || kiskuma, sikutama, katkuma. Käristab juustest, habemest. *..ning läheb siis, läheb ja käristab oma „vasika” nahklõõtsa, nii et keeled vinguvad.. A. H. Tammsaare. | piltl. Tööd on nii palju, et kärista ennast või lõhki. Tuul käristas pilved, udu laiali. Need sündmused käristasid valusalt tema hinge, tundeid, südant. Äkki käristas vaikust püssipauk. *..kõhulihastes käristas mingi valu.. T. Kallas.
2. kärisevat heli, kärinat (1. täh.) tekitama. Automaadid käristasid raevukalt. Rohus käristas rukkirääk. Käristav lajatus, mürtsatus, kõuemürin. Mehed käristasid ärajoonud häältel laulda. Joosep käristas teiste jutu peale naeru. || kasut. tegevuse (näit. tulistamise, masinatega töötamise jne.) märkimiseks, millega kaasneb kärin, särin, pragin vms. Kärista mootorrattaga otsemaid linna! Käristas püstolist paar pauku õhku. *Hommikul keetis ta kohvi, lõunaks käristas ta panni peal sealiha ja keetis kartuleid või kapsaid. A. Kitzberg.
3. kõnek midagi ägedalt v. käredalt lausuma, kärinal õiendama. Eit muudkui aga käristas taadi kallal. *„Mis aulised saksad soovivad?” – „Sinu lontrus olep!” käristab hull krahv. Juh. Liiv.
4. kõnek midagi rasket tõstma, vinnama, tirima, tassima vms.; rasket tööd tegema. Käristab vilja redelitele, heinu kuhja, viljakotte vankrile. Käristasime päev läbi laudas sõnnikut tõsta. Tule ka, käristame kastid autosse. Käristab sõuda, tööd teha. *„Küll sai seal käristada,” lausus Mart Ristik.. „Nüüd kasvab Kerisemäel rukis..” E. Krusten. || kõnek (tugevasti) trimpama, tinutama, vägijooke pruukima. *Kärista sina [viina], vana Mihkel... Nõndaks! Ja olgu ta terviseks, see magus mahl... A. Jakobson.
5. kõnek välja käristama (2. täh.), välja tegema. *Kuule, Andres, kärista sina õige veel paar potti õlut otsa – mul ei ole praegu raha.. A. Taar.

(nii) mis kärtsub
kõnek märgib tegevuse, tegutsemise, toimimise ägedust, hoogsust. *Kui nüüd need suured nossud juba varastavad nii mis kärtsub, mis siis meiesugustelgi muud üle jääb .. E. Kippel.

[kellegi] käe alla, [kellegi] käe alt, [kellegi] käe all

1. (kellegi) juhtimisele, juhtida, õpetamisele, suunata; (kellegi) juhtimisel, juhatusel, õpetamisel, suunamisel; (kellegi) väljaõpetamise, juhendamise alt, (kelleltki) väljaõppe saanuna. Sattus ametit õppides hea meistri käe alla. Esialgu pandi, anti mind ühe vanema töötaja käe alla. Võtsin nooruki ehitusel oma käe alla. Isa käe all sai lastepere esimese koolituse. Treenib kogenud treeneri käe all. Professori käe all on üles kasvanud mitu põlvkonda teadlasi. Vana meistri käe alt on läbi käinud sajad õpilased.
2. (kellegi) meelevalla, kontrolli, mõju alla; (kellegi) meelevalla, kontrolli, mõju all; (kellegi) meelevalla, kontrolli, mõju alt. Jäi võõrasisa range käe alla. *Kuidas sul uue paruni käe all elu läheb? Kas kah käseb mütsi tõsta? V. Ilus.
3. (kellegi) kätetöö viljana, (kellegi) tegevuse tulemusena; (kellegi poolt) looduna, valmis tehtuna. Tema käe all valmivad toredad kangad. Ese näeb välja nii uus, nagu oleks ta alles äsja meistri käe alt tulnud. *Talle pakkus rahuldust näha loomi oma käe all kasvavat, vilja võrsuvat, taime tärkavat. R. Sirge.

käsitlus ‹-e 5› ‹s›

1. käsitlemine, teat. probleemi v. ainega tegelemine; selle tegevuse tulemus. Aine, küsimuse, teema teaduslik, populaarne, monograafiline käsitlus. Midagi käsitluse alla võtma. Teos ei püüagi anda nähtuse ammendavat käsitlust. 1905. a. sündmuste käsitlus teoses on pealiskaudne. Käsitlusest on jäänud välja üks oluline moment. Probleem vajab veel lähemat käsitlust. Tema käsitluses omandas lugu teise varjundi.
▷ Liitsõnad: aine|käsitlus, probleemi|käsitlus, teemakäsitlus.
2. (teooria, võtte vms.) rakendus, kasutamine. Maalikunstniku loomingus torkab silma värvitoonide omapärane käsitlus.
▷ Liitsõnad: osa|käsitlus, vormi|käsitlus, värvikäsitlus; avangu|käsitlus, keskmängukäsitlus.

käte|töö

1. kellegi (füüsiline) töö, vaevanägemine, tegevus (millegi valmistamisel, loomisel, milleski kaasalöömisel jms.). Need linnad on kerkinud meie inimeste kätetööga. Teenib leiba, ülalpidamist oma kätetööga. Maastikus on tunda inimeste kätetööd.
2. kellegi (füüsilise) töö v. tegevuse tulemus. Maja oli tervenisti isa kätetöö. Kogu aparatuur on inseneri enda kätetöö. Need kindlusemüürid on orjade kätetöö. Tunnen rõõmu oma kätetööst. || kellegi toimimisel, osavõtul korda saadetud tegu v. põhjustatud olukord. Riiete ärapeitmine oli poiste kätetöö. Loodusrahvad pidasid haigusi kurjade vaimude kätetööks. See kõik on sulide ja petiste kätetöö. *Tema surm oli inimeste kätetöö. Raudmehe ammunool tabas ta õlga Ümera jõel. J. Sütiste.

üles kündma

1. (üles rõhutab tegevuse lõpetatust:) kündma (1. täh.) Kõrrepõllud, aiamaa künti sügisel üles. || kündes millegi senist olukorda lõpetama. Osa vanu kultuurkarjamaid künti üles. Piiripeenrad künti üles. Viletsad taliviljaorased künti kevadel üles. Isegi vanade majade asemed künti üles.
2. hrv üles paiskama, kerkima panema. *Mootorpaadid sõitsid mööda jõge üles ja alla, kündes üles laineid.. J. Parijõgi. *Kuulid kündsid lamaja ümbert üles jäätolmu. P. Kuusberg.

küttima ‹kütin 42›

1. ulukitele jahti (1. täh.) pidama, jahtima. Jäneseid, metssigu, oravaid küttima. Jahimehed küttisid toiduvaruks metsloomi ja -linde. Käis koera ja püssiga ümberkaudsetes metsades küttimas. Mees läks karu küttima. Randlased kütivad hülgeid. Iga aasta kütitakse erilubadega mitu tuhat põtra. Loodusrahvad küttisid vibu ja nooltega. || hrv (kalapüüdmise kohta). *Ta oli tulnud väikese käsivõrguga Kivijärvele ahvenaid küttima. J. Vahtra. || (inimeste jälitamise kohta). Teda aeti taga ja kütiti nagu metslooma. *Siin olid juba käinud ründelennukid – autosid ja inimesi küttimas. O. Samma (tlk). || (loomade, lindude, kalade vastava tegevuse kohta). Kass kütib hiiri ja linde. Kajakad kütivad kalu. *Ja veepinnal lõi virvendama ebalev rõngaslaine, särg küttis nähtavasti putukaid.. A. Sinkel.
2. piltl püüdma kedagi v. midagi kätte saada, jahtima (2. täh.) Õnne, soodsat juhust küttima. Ajakirjanikud kütivad uudiseid. *.. mängid ühtlasi kavaleri, mis seal muud, kütid endale rikast pruuti. I. Sikemäe.

lahing ‹-u 2› ‹s›

1. võitlevate poolte väeosade v. -koondiste relvakokkupõrge maal, merel v. õhus. Ümera, Borodino, Tehumardi lahing. Lahingu algus, kulg, tulemus. Lahingud linna pärast, pealinna vabastamiseks, Tartu all. Puhkes lahing. Käisid ägedad lahingud. Peeti raskeid lahinguid. Diviis murdis lahinguid lüües piiramisrõngast läbi. Väeosa läks lahingusse. Maeti lahingus langenuid. Vaenlane ei võtnud lahingut vastu ja taandus. Lahing võideti, kaotati. Lahinguis karastatud mehed, väeosad.
▷ Liitsõnad: kaitse|lahing, kohtumis|lahing, mere|lahing, metsa|lahing, pealetungi|lahing, taandumis|lahing, tanki|lahing, tõrje|lahing, tänava|lahing, õhulahing.
2. kõnek piltl (kakluse v. ägeda riiu, sõnasõja, vaidluse jms. kohta). Kakeldi naaberkooli poistega, löödi kivide ja kaigastega lahinguid. Õllebaari juures oli läinud lausa lahinguks. Looduskaitsetegelastel tuleb ametkondadega pidevalt lahinguid pidada. „Sakala” lõi poleemilisi lahinguid saksa ajalehtedega. Ideoloogilised lahingud. *.. [ema] pidas oma poegadega suured lahingud maha, kui need pesemata jalgadega magama heitsid. L. Promet. || hrv (muu intensiivse tegevuse kohta). *Aga seal [= peolaual] oli juba suur lahing üle käinud. Nad said kahe peale ainult kolm võileiba .. H. Mänd. *Küll sa ise näed, mis lahing see niitmine on! A. Kaal. || (spordivõistluse, matši kohta). Lahingud ruudulisel laual. Täna läheb meie korvpallimeeskond lahingusse oma kuulsate rivaalidega.
▷ Liitsõnad: sõnalahing; jäähoki|lahing, male|lahing, palli|lahing, spordilahing.

lahvatama ‹37›
(mingi tegevuse, protsessi järsu puhkemise kohta:) pahvatama. Kuivad laastud lahvatasid põlema. Leek lahvatas kõrgele. Poiss lahvatas näost punaseks. Veri lahvatas tal järsku näkku. Päike tuli välja, meri lahvatas sädelema. Piirikonflikt lahvatas järsku suureks sõjaks. Temas lahvatas viha, raev. *Eeva armastus ei idanenud pikkamööda .. vaid lahvatas kohe suurelt leekima. L. Promet. *Vali naer, mis selle peale laua otsas lahvatas, lõdvestas üldist pinevust. S. Truu.

latiiv ‹-i 21› ‹s›
keel tegevuse suunda väljendav kääne

liigutus ‹-e 5› ‹s›

1. liigutamise üksikjuhtum vt liigutama (1. täh.) Käte, jalgade liigutused. Sujuvad, kohmakad, aeglased, kiired liigutused. Teeb närvilisi liigutusi. Üks ettevaatamatu liigutus ja sa võid kukkuda. Kutsuvad, tõrjuvad liigutused. Tegi peaga mingi ebamäärase liigutuse. Tegi liigutuse, nagu tahaks tõusta. Kiskus enda järsu liigutusega haardest lahti. Seisa, mitte üks liigutus! Töötab täpsete vilunud liigutustega. Kassi nõtked liigutused. || kõnek (mingi tegevuse, sammu, tehingu kohta). Õige liigutus oleks auto kasuga maha müüa ning suvila osta.
▷ Liitsõnad: hingamis|liigutus, jooksu|liigutus, kulmu|liigutus, käe|liigutus, lennu|liigutus, näo|liigutus, pea|liigutus, pette|liigutus, puusa|liigutus, randme|liigutus, ring|liigutus, tõrje|liigutus, töö|liigutus, ujumis|liigutus, viske|liigutus, väljendusliigutus.
2. härdumus, heldimus, meeleliigutus. Sügava liigutuse pisarad. Hääl väriseb liigutusest. Juhan Liivi luuletusi loeme liigutusega. *Noor Heidegg nägi mõlema tüdruku kibedat nuttu, ilma et ta olekust liigutust või kaastundmust oleks paistnud. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: hinge|liigutus, meele|liigutus, südame|liigutus, tundeliigutus.

lips ‹interj adv›
väljendab tegevuse kiirust ja kergust. Nii kui ust paotad, on kass kohe lips sahvris. Kadus lips nurga taha. Tema käes käib kala puhastamine siuh ja lips. Andis mehele lips ja lops vastu kõrvu. *Kogukas mees tõstis tüdrukud teineteise järel lips! ja lips! paati. M. Traat.

logi ‹11› ‹s›

1. mer riist laeva kiiruse ja läbitud tee pikkuse mõõtmiseks. Logi lasti vette. Mitu sõlme logi näitab?
▷ Liitsõnad: käsilogi.
2. info kronoloogiliselt jäädvustatud sündmuste andmestik, arvuti tegevuse päevik

lokatiiv ‹-i 21› ‹s›
keel tegevuse kohta v. aega väljendav kääne. Uurali keelte na-lõpuline lokatiiv tuleb rudimentaarselt esile näiteks eesti adverbides täna ja toona.

lokatiivne ‹-se 2› ‹adj›
keel lokatiivi funktsioonis olev; tegevuse kohta v. aega väljendav. Lokatiivsed sufiksid, käänded.

ära lugema
(tegevuse lõpetatust rõhutavalt:) lugema. a. lugema (1. täh.) Kui oled raamatu ära lugenud, too mulle kohe tagasi. Enne ei tohtinud keegi sööma hakata, kui peremees oli söögipalve ära lugenud. || rohkest lugemisest ära kuluma. *Raamat on sõna otseses mõttes ära loetud, vaevalt seisab veel koos. .. [lehed] üleni lipitud-lapitud, kliisterdatud ja plaasterdatud. L. Kibuvits. b. lugema (4. täh.) Loe ära, mitu õuna kausis on. Kes jõuaks oma juuksekarvu ära lugeda!

lõhkuma ‹lõhun 42›

1. lõhki v. tükkideks lööma, ajama jne.; katki tegema, purustama. Puid lõhkuma. Pliidipuud lõhu peenemad. Palk lõhuti kiilude abil lõhandikeks. Kaevu ümbert tuli kangiga jääd lõhkuda. Kive, müüri lõhkuma. Linnupesi ei tohi lõhkuda. Kui tülli lähevad, siis lõhuvad mööblit ja toidunõusid. Poiss lõhkus talve jooksul kahed suusad. Ei hakka ma rallisõiduga oma autot lõhkuma. Tuul lõhub katust. Kivine põld lõhub masinaid. Metsatöö lõhub jalatseid ja rõivaid. Puujuured olid lõhkunud kõnnitee asfaltkatte auklikuks. Lõhun ukse maha! Ole ettevaatlik, lõhud veel vaasi ära! Rattarööbastest lõhutud muru. Tööst veriseks lõhutud käed. Päeva lõhud, aasta parandad. *Leib oli kõva kui jääkamakas, lõhu või kirvega. L. Promet.
2. piltl hävitama, kahjustama. Perekonda lõhkuma. Ebaedu lõhub eneseusaldust. Selline elu lõhub närve. Veduriviled lõhkusid öist vaikust. Tervikut, stiilipuhtust lõhkuv detail. *Tervist lõhub see alaline viinapruukimine. H. Kiik.
3. midagi energiliselt, intensiivselt tegema (hrl. kiirete jõuliste liigutustega). a. peksma, lööma, kolkima. Kargab kallale, lõhub teise läbi, lõhub teisel kere kuumaks. Lõhub piitsaga hobust. Kange vihtleja, lõhub, nii et vihalehed lendavad. b. vehkima, lööma, taguma. Rabeleb, lõhub käte ja jalgadega. Laps lõhub teki pealt ära. Hani lõhub tiibadega, tahab lendu tõusta. Lehm ei lase lüpsta, lõhub jalaga. Lõhub sääski peletades sabaga. Hobune lõhub tagant üles. *Üks [ratsanik] lõhkus nagu hull mõõgaga, aga teha ta meile midagi ei saanud. A. Kitzberg. c. kõvasti koputama, taguma, kolkima. Lõhub ukse, värava taga, nõuab sisselaskmist. *Teenija lõhkus ukse pihta. „Härra! Härra, sõidule jääte hiljaks!” E. Oja. d. (hrl. südame kohta:) pekslema, taguma. Süda lõhub ja pea on uimane. Külmavärinad käivad ja pulss lõhub. Meelekohtades lõhub nagu haamriga. e. tormama, kihutama. *Küll lõhkus poisike päikese veeruni mööda metsa paigast teise, aga ei leidnud kadunud lehma. F. R. Kreutzwald. *Las ma lõhun veel mööda maailma ringi, kuni saab tahtmine kord täis. K. A. Hindrey. f. (hobuse kohta:) ette rakendatuna juhtimisele allumatult galoppima. Hobune kardab autot, võib lõhkuma hakata. Täkk läks, pistis, pani lõhkuma. g. rõhutab teise verbiga väljendatud tegevuse intensiivsust. Lõhub tööd teha, töötada. Suvel lõhkusin niita, kraavi kaevata. Lõhub tantsida, tantsu. Koer lõhub haukuda. Orkester lõhub mängida. Lõhub, paugub köhida. Lõhuvad kaarte mängida. Pea lõhub valutada. Vanainimese kondid lõhuvad kurja ilmaga valutada.

lõpetama ‹37›

1. midagi valmis v. lõpuni tegema, lõpule viima; mingi töö v. tegevuse viimast järku, lõpuosa sooritama. Mis on alustatud, see tuleb ka lõpetada. Maleturniiril lõpetatakse täna katkestatud partiisid. Hein saab varsti tehtud, laupäeval lõpetame. Oota, las ma lõpetan kirja ära. Ema lõpetab pesemist, on just pesemist lõpetamas. Nende sõnadega lõpetas mees oma jutu. Lõpetas oma elupäevad võõrsil. Alustas vargustega, lõpetas mõrtsukana. See poiss lõpetab halvasti, vanglas. Lõpetas klassi, kursuse, kooli, instituudi, tehnikumi kiitusega. Tal jäigi ülikool lõpetamata. Lõpetamata töö, romaan, käsikiri. || lõpetades (loetelus viimase kohta). *Vesiroos oli kõik oma mitmekesised tehingud, alates salapiirituse ja karjajaaguga ning lõpetades takkudega, toimetanud ilma ühegi raamatupidamiseta. A. H. Tammsaare.
2. midagi kestvat, jätkuvat katkestama, seisma jätma, järele jätma; midagi tegemast lakkama. Lõpeta juba (see) mangumine! Lõpetage pidutsemine ning minge magama. Pimedus sunnib töö lõpetama. Lõpetasime kirjavahetuse. Ettevõte lõpetas oma tegevuse. Viinaga olen ammu lõpetanud 'ei joo enam'. Püssikuul lõpetas ta elu. *Ta lõpetas lugemise, kui õli lõppes lambis .. M. Metsanurk. || kõnek tapma. *.. oli veel [eidel] see viga küljes, et käis igas peres, kus parajasti loomi lõpetati, kopsu-maksa kerjamas. H. Sergo.

lõpetanu ‹1› ‹s›
mingi tegevuse, hrl. teat. õppeasutuse lõpetanud isik. Vilistlaste kokkutulekul oli lõpetanuid kõigist lendudest.

lõppema ‹lõpen 42 või lõppen 37›

1. lõpuni v. lõpule jõudma; millegi lõpuks olema. a. (ruumiliselt). Mets lõpeb, algavad põllud. Siin lõpeb linn ja algab maa. Randa ei paista, ääretu veeväli ei taha lõppeda. Saba lõpeb musta tutiga. Vaskotsakuga lõppev voolik. Nulliga lõppevad arvud. b. (ajaliselt v. mingi tegevuse, sündmuse, protsessi jne. sooritatuse, ammendumise v. lahenemise kohta). See nädal, kuu, aasta hakkab (ära) lõppema. Millal tööpäev lõpeb? Pidu, etendus, film, koosolek lõppes. Eksamid lõpevad varsti. Puhkus lõpeb mõne päeva pärast. Vihm, sadu lõppes niisama järsku, kui oli alanudki. Lugu lõppes sellega, et .. Ega see vist heaga lõpe. Viigiga lõppenud malepartii. Surmaga lõppev haigus.
2. (tarvitamisel, kulutamisel) otsa saama, otsa lõppema (1. täh.) Raha kipub lõppema. Õli lambis oli lõppemas. Kui üks sigaret lõpeb, süütan kohe uue. Paljud vajalikud asjad olid müügilt lõppenud. Põuasel suvel lõpeb kaevudest vesi. Peagi lõppesid ka kartulid ja juurvili.
3. (hrl. looma kohta:) lõpma, surema. Loomad lõppesid nälga, tõbedesse. *Ja ülepea oli see talv õnnetuvõitu. Isegi kaks last lõppesid kurguhaigusse. A. Jakobson.
4. hrl van kõhnaks, viletsaks jääma, otsa lõppema (2. täh.) *Noorik oli näost nii lõppenud, et ma poleks teda peaaegu ära tundnud. E. Vilde. *.. ning ta lõppes silmnähtavalt, muutus enneaegu vanaks. A. H. Tammsaare.

kaasa lööma
mingi tegevuse, ettevõtmise v. üritusega liituma, selles kaasa tegema. Ta lööb kaasa laulukooris ja näiteringis. Kui kõik kaasa löövad, läheb töö jõudsasti. Ta on poliitikas kaasa löönud.

ära lööma

1. millestki löögiga v. löökidega osa eraldama. Löö teibal kirvega tükk otsast ära. Lööb pudelil korgi pealt ära.
2. kogemata millegi vastu valusasti lööma. Kummarduge, et te pead ära ei löö. Lõin jala, varba, põlve, küünarnuki ära.
3. katma, üle lööma. Seinad tuleks vineeriga ära lüüa.
4. võitma. Ma arvan, et meie naiskond lööb Soome koondise ära.
5. (muid, tegevuse lõpetatust rõhutavaid kasutusi). Kas kell on 12 ära löönud? *Kui tarvis, võin minagi [matuse] kellad ära lüüa. A. Hint.

maania ‹1› ‹s›

1. haiglane vastupandamatu tung millegi v. mingi tegevuse järele, hullus. Piinav ahistustunne, lausa maaniaks kujunenud hirm. Narkomaania on ohtlik maania. Ta näib mingit maaniat põdevat.
▷ Liitsõnad: jälitus|maania, tagakiusamismaania.
2. kirglik kalduvus v. harrastus. Poisse oli vallanud pildistamise, margikogumise maania. Raamatuhuvi võib maaniaks kujuneda. *Kogu inimkonna on vallutanud mingi kihutamise maania, mingi kiiruse hullumeelsus. J. Kärner.

mantli|pärija
piltl kellegi tegevuse v. ameti väärikas jätkaja. Noorest maletajast loodetakse meie suurmeistrile mantlipärijat. *Ega tänapäev häid seppi jalaga segada ei ole. Vaadake, järsku saate veel Ambrosiuse mantlipärijaks. M. Traat.

marss ‹interj›

1. käsklus marssimise alustamiseks. Sammu, paigalsammu – marss! Joostes – marss! Vasak õlg ette – marss! Jagu minu järel – marss!
2. ‹ka korduvana› kõnek käskiv hüüatus kiireks kuhugi minekuks v. mingi tegevuse alustamiseks. Marss tööle, karja! Poisid, marss tuppa! Ja nüüd kiiresti koju, marss-marss! Riidest lahti ja marss magama! *Ole vait! Ma olen omas kodus. Välja – marss! A. Kaal.

memoriaal|muuseum
kellegi elu ja tegevuse jäädvustamiseks rajatud muuseum. L. Koidula memoriaalmuuseum Pärnus.

metoodika ‹1› ‹s›

1. mingi tegevuse, töö sooritamise meetodite kogum. Vaatluste, katsete, analüüsi metoodika. Südameoperatsioonide metoodika. Harjutuste, õppetunni metoodikat tuleb täiustada. Ei leidnud uurimuseks sobivat metoodikat.
▷ Liitsõnad: ravi|metoodika, treeningu|metoodika, uurimis|metoodika, vaatlus|metoodika, õpi|metoodika, õppemetoodika.
2. ped mingi õppeaine õpetamist käsitlev pedagoogika haru. Matemaatika metoodika. Keele õpetamise metoodika.

mina ‹rõhulises asendis›, ma ‹rõhutus asendis› ‹minu e. mu, mind, minusse e. musse, minus e. mus, minust e. must, minule e. mulle, minul e. mul, minult e. mult, minuks, minuni, minuna, minuta, minuga e. muga›
‹pron› ainsuse 1. isiku asesõna, osutab kõnelejale, lausungi väljendajale endale vt meie Seda teame ainult mina ja sina. Ma joonistan, arvutan, pesen. Ma olen juba söönud. Eks ma öelnud, et ära mine! Mina tulen ka kaasa. Seda minagi, et vara on minna. See olin mina, kes helistas. Mina, Tõnu Kukk, tõendan, et .. Minu Piret ja sinu Valli käivad ühes klassis. Matti on mu vend. See raamat on minu oma. Pull tuli otse minu poole. Sa oled minu vastu ikka hea olnud. Minu arvates sa hilinesid. Mind koheldi hästi. Halloo, kas te kuulete mind? Kas sa usud minusse? Minusse on ta alati hästi suhtunud. Sa kahtled minus. Mus tõusis viha. Mis te minust tahate? Ta ei ole must kunagi hoolinud. Palun, ulata mulle suhkrut. Minule küll tundub, et oht on möödas. Ta on mulle armas. Mis mul ometi arus oli! Minulgi on pilet olemas. See töö tuleb mul endal ära teha. Mult varastati mantel. Minult pole neil midagi saada. Minuni jõudis vaid plahvatuse kaja. Proovi end hetkeks minuna kujutleda! Minuta ei tehta siin midagi. Minuga juhtus hull lugu. Krõõt sarnaneb minuga. Miks sa minuga ei räägi? Vaata, mis nad on minuga teinud! Minuga on lood kehvad. || mitmesugustes (püsi)ühendites, väljendites, hüüatustes. Mis mina nüüd! Ah, mis nüüd mina! Oh sa mu aeg! Mu jumal! Mis see minu asi on? Ma sulle näitan! Kuidas sina mulle, nii mina sulle. Minu pärast mingu või maailm hukka. Minugi poolest võib minema hakata. Kui sa minu nahas peaksid olema! Minu ajad on möödas. Minu arust on emal õigus. Minu teada on Emmal poeg. See märkus oli kivi minu kapsaaeda. Minusse see asi ei puutu! Lapsed on minusse (läinud). Minust ei ole asja. Minule (sellest jamast) aitab, katsuge ise hakkama saada! Mul ei ole sinust sooja ega külma. Õige mul mees või asi. Kus mul asi! Ena mul asja! Vaadake te mul! Kus tuli mul keelaja välja! „Kah mul tark!” põlastas naine. Siin sa mul oledki! Vaata mul Evaldit, millega hakkama sai! || genitiivse atribuudina kellegi poole pöördumisel viisakus- v. poolehoiuavaldustes. Mu daamid ja härrad! *Ärge unustage, mu armas, et mina olen siin hingekarjane. V. Veber (tlk). || ‹koos verbiga käskiva kõneviisi ainsuse 2. v. 3. pöördes› hrl kõnek osutab tegevuse sunnitusele, kohustuslikkusele. Ma toogu 'pean tooma, mul kästi tuua' arstitõend. Mina tehku tema tahtmist mööda. Mina tee ja toimeta, aitäh ei ütle keegi. Mina too vett ja lõhu puid, tema ei liiguta midagi. || mina'p, minap (rõhutavalt, kinnitavalt:) just mina. Minap see olengi, keda nad otsivad. Mina'p ta sulle soovitasingi. *.. ütles: „Mina'p see peegli leidja olen ..” J. Kunder.

mis ‹mille, mida, millesse, milles, millest, millele, millel e. mil, millelt e. milt, milleks e. van miks, milleni, millena, milleta, millega e. van miska pl mis, mille e. millede, mida, millesse e. milledesse ‹substantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu, välja arvatud mõni üksik juht›› ‹pron›
I. küsiv-siduv asesõna; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses
1. esineb otsese küsimuse algul (ka lõpul). a. ‹substantiivselt› (tegevuse v. olukorra, samuti esemete, ainete, mõistete, nähtuste kohta). Mis (on) lahti, juhtunud? Mis nüüd? Mis veel vaja? Mis viga? Mis uut, uudist? Mis siin toimub? Mis, mida teha? Mis teil sinna asja? Mis siis, kui ta hilineb? Mis, kas tuled kaasa? Mis? Kas sina ka! Mis meil on täna lõunasöögiks? Mis need seal laual on? Mis sul on, armas laps? Mis, mida tema sellest arvab? Mis see peab tähendama? Mis on armastus? Mille eest poissi karistatakse? Mida nad peaksid ette võtma? Millesse me vihikud pakime, paberisse või kohvrisse? Milles neid süüdistatakse? Millest äkki selline kiirustamine? Millest sa järeldad, et Arvo on süüdi? Millele sa vihjad? Milleks sa raha vajad? Milleni selline järeleandlikkus viib? Millega me sõidame, kas autodega, bussiga või rongiga? *Miska siis? – miska ta selle kaupluse siis asutab?! E. Vilde. || hrv (elusolendite kohta). Mida sa õues näed? – Ma näen autot, puid-põõsaid, koera ja lapsi. *Aga, mis võis tast kujuneda siin: kas visa ja uhke vallutaja .. või ainult juhuste lükatav kerge tuulelipp? R. Sirge. b. ‹adjektiivselt› (täpsustusküsimuses:) missugune samalaadsete seast; (ka esemete, mõistete, nähtuste, samuti isikute vm. elusolendite, olukordade, omaduse, laadi vm. kohta:) missugune, milline. Mis raamatust sa räägid? – E. Vilde romaanist „Mahtra sõda”. Mis linnades te oma reisil peatusite? – Tartus, Valgas ja Võrus. Mis õigus oli teil töölt puududa? Mis kohustused teil on? Mis kell rong saabub? Mis kurja ma olen teinud? Mis keeli te oskate? Mis loomi siinsetes metsades leidub? Kes sa oled ja mis asjus? Mis ajast mis ajani su viisa kehtib? Mis rahadega see maja osteti? Mis, mil määral ta asjast teab? Mis, mil moel, mis, mil kombel te tutvusite? Mis hea pärast peaksin ma oma palga ära andma?
2. ‹hrl. sg. nom.› kõnek kasut. mõnede eri laadi küsilausete algul v. lõpus, samuti ühesõnalise küsilausena. a. alustab põhjusküsimust: miks, mispärast. Mis sa naerad, nutad? Mis ta ometi on nii tossike? Mis sa ta peale pahane oled? *Loll, mis sa klubisse ei tulnud? V. Ilus. b. alustab määraküsimust: kui palju, kui vana vms. Mis raamat maksab? Mis kell on? Mis te maja eest saite? Mis ta vanus võib olla? Mis seda raha võis olla? c. ‹asetseb küsisõnana v. -ühendina või mis lause lõpus› (umbkaudu täh.:) kas on nii? eks ole (nii)? (võib korrata ja modifitseerida ka juba lauses sisalduvat küsimust). Vihma sajab, mis? Igav, mis? Ta on tore poiss, mis? Kurb on vananeda, mis? Ega sa tühja juttu ei aja, mis? Kes sa niisugune oled, mis? See siin ongi Russalka või mis? Ah, et kiire või mis? d. esineb ühesõnalise lausena, milles sisaldub küsimus teat. suhtlussituatsiooni kohta, kusjuures öeldut tuleb korrata v. täiendada ja selgitada. Reet (Tõnule): „Palun sööma!” Tõnu: „Mis?” '(= Mis sa ütlesid?)'. – Reet: „Palun sööma!” Jaak (Ülole): „Ülo!” – Ülo: „Mida?” '(= Mida sa tahad?)'. – Jaak: „Tule siia!”.
3. jaatuse, harvemini eituse suhtes vastupidist väidet sisaldava tundevärvinguga lause v. lauseosa algul. a. ‹substantiivselt› (millegi elutu kohta). Mis sellest, et ta uhke on. Mis parata, tuleb järele anda. Mida's mul karta! Las pidutsevad, mis see minusse puutub. Hea küll, mis me vaidleme. Mis hoolis ta teistest. Mis see kuus kilomeetrit käia on. Mis sa keerutad, ütle otse välja. Mis see minu asi on, kes kellega sõprust peab. Mis meil siin viga olla. Mis sa teed (ära), kui inimesel on halb iseloom. Mida teavad nemad sellest loost. Mida kõike ma noorena ei ihaldanud, millest kõigest ei unistanud. Milleks asjata oma eluga riskida. Eks noored otsustagu ja tehku, mis meie enam! *Soe tuba, soe supp ja soe ahi – mis võis veel paremat olla. J. Kruusvall. b. ‹adjektiivselt› (nii elutu kui ka elusa kohta, mõnikord täh. 'missugune, milline'). Mis häda mul valetada on? Mis õigus on teil minu üle kohut mõista. Mis ime siis, et ta unine on, kui ta öösel magada ei saa. Mis kombed need on! Mis kiiret mul ikka on! Mis pahandust sest ikka tuleb. Mis sõprusest nüüd enam rääkida saab. Mis näitleja ta on, niisama asjaarmastaja.
4. retoorilistes hüüd- ja käsklausetes, mis väljendavad imetlust, vaimustust, imestust, hämmeldust, pahameelt, nördimust vms., samuti tagasihoidlikku viisakat ettepanekut. a. ‹adjektiivselt› (hrl. millegi, harvemini kellegi kohta, umbkaudu täh.:) missugune, milline. Oi, mis lusti! Oi, mis üllatus! Oi, mis nalja siis sai! Oh, mis õnn, et ma õigel ajal kohale jõudsin! Mis hea tundmus! Mis hirmus ja ennekuulmatu lugu! Mis hurmav daam! Mis põrgut teil vaja on! Mis kuradi pärast mina pean seda tegema! b. ‹substantiivselt›. Mis nüüd küll saab! Mis te ometi mõtlete! Ah mis, jäta mind rahule! Preemiat saame, vaat mis! Mis oleks, kui te pakuksite mulle tassi kohvi. Mis! Sa ei teagi?
5. seob kaudküsimust alustavat vm. kõrvallauset pealausega, kusjuures pealauses esineb sageli (v. on juurdemõeldav) mingi korrelatiivne sõna. a. ‹substantiivselt› (esemete, olukordade, nähtuste jm. kohta). Küsisin isalt, mis tema sellest asjast arvab. Vaata, mis mul on! Mis saab edasi, seda ma ei tea. Mis silmist, see südamest. Mis tehtud, see tehtud. Mis hundi suus, see hundi kõhus. Mis liig, see liig. Teadagi, mis rahaga tehakse. Ta pilgus oli midagi, mis mind häiris. Siin on mõndagi, mis peaks teisiti olema. See on kõik, mis mul sulle öelda on. Ta vandus, mis muidu tema komme ei olnud. Ta teab täpselt, mis kus kasvab ja mida kuidas harida. Poisid panevad putku, mis kannad välguvad. Meil on veel palju sellist, mille üle tasub järele mõelda. Ülikond, mille all ta kandis lumivalget särki, istus laitmatult. Mida ta ka kavatses ja plaanitses, ikka lõppes kõik nurjumisega. Nüüd alles nägin, milleks ta on suuteline. Ta ei taibanud, milles teda süüdistatakse. Ära pea kõike selleks, millena see näib. Võtsin kaasa suusad, milledeta maal toime ei tule. Mida aasta edasi, seda vähem me kohtusime. Tänavu oli mai vihmarohke, mis takistas kohati põllutöid. Võeti kaasa vaid hädavajalikku, ilma milleta reisil läbi ei saa. *.. kiusatused, nagu viin ja tubakas, ühed katsekivid on, miska inimese tugevust proovitakse. J. Peegel. || hrv (elusolendite kohta). *Ta ise eile ütles, et temal kodus kutsikas on, mis tantsib ja trummi lööb. O. Luts. *Ally käitumine kohvikus oli ühelt poolt mõõdetud, nagu seltskonnadaami oma, millena ta end vist juba kujutleb .. B. Kangro. b. ‹adjektiivselt› (nii esemete, olukordade, nähtuste kui ka isikute vm. elusolendite kohta, umbkaudu täh.:) missugune, milline. Palun ütle, mis päev on täna. Püüdsin kramplikult meelde tuletada, mis koht see oli. Ma ei mõista, mis häda sul selle rahaga praegu on. Ma ei kujuta isegi hästi ette, mis inimene temast niimoodi saab. Ta tundis huvi, mis ametimees Ants on. Tahaksin näha, mis näo ta teeb, kui kõik ilmsiks tuleb. Mis juttu nad ajasid, seda ei teadnud keegi. Mis surma ta suri, selle kohta ei saadud mingeid andmeid. Mul pole seegi meeles, mis klassis me algebrat õppisime. Mis tööle käe külge pani, see korda läks. Seletasin talle, mis loomaga on tegu.
II. eelnevate rühmadega seonduvates ühendites, kus asesõnaline sisu on (eri rühmades erineval määral) taandunud, sidesõnalaadselt; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses; substantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu (välja arvatud mõni üksik juht)
1. esineb mitmesugustes nentivates, kinnitavates, omadust v. tegevust rõhutavates vm. kordustes. a. ‹seob korduvaid noomeneid v. adverbe, ka pärisnimesid› (ligikaudu täh.:) nagu ... ikka, nagu olema peab; täiesti, päris, läbinisti; tõesti, tõepoolest. Liiv mis liiv. Vaatlen siplevat kala – ahven mis ahven. Jaan on ikka mees mis mees, mats mis mats. Sa oled veel laps mis laps. Puusepp Priidu on meister mis meister. Maitsen – vesi mis vesi. Sügis mis sügis, päev juba lühike. Tõsi mis tõsi, ma ei tunne seda meest. Kübar peas, härra mis härra. Vaatan, einoh, tema mis tema. Ta on loll mis loll. See rohi aitab, kindel mis kindel. Maja oli tühi mis tühi. Kraavid on tõesti vett täis mis täis. Kali on otsas mis otsas. See on juba liig mis liig. Ta on minust igati üle mis üle. *Külaeided vangutasid mind nähes päid – Jüri mis Jüri, ainult halliks läinud. P. Kuusberg. || (korduse esimese osa asemel võib olla sõna üks). Üks mis kindel – ta on haige. *Üks mis selge, järgmine kord kirikupühal juua ei maksa .. O. Jõgi (tlk). b. seob korduvaid verbe, ligikaudu täh. 'nii palju kui; sel määral kui'. Kulus aega mis kulus, aga asja sai. Võtab aega mis võtab, aga töö saab valmis. Nägi vaeva mis nägi, kuid kooli ta lõpetas. Põdes mis ta põdes, kuid ellu jäi. Kiruti mis kiruti, kuid vastu ei hakatud. || esineb mõnedes kindlakskujunenud otsustavust, kategoorilisust v. nentimist märkivates väljendites. Ma viin oma tahtmise läbi olgu mis on 'igal juhul'. Ma ei tee seda, saagu mis saab, tulgu mis tuleb 'mitte mingil juhul'. Ta tahtis veel kord õnne proovida, tulgu mis tuleb 'tulgu see, mis tulema peab' või saagu mis saab 'juhtugu see, mis juhtuma peab'. Oli ta muidu mis ta oli 'oli ta missugune tahes', aga tööd tegi korralikult. Teen mis teen 'teen mida tahes', see pole sinu asi.
2. (ligikaudu täh.:) nagu, nii et; esineb koos järgneva sõnaga enamasti määra- v. viisimäärusena (eriti tundevarjundiga lauseis). Palav mis kole. Kade teine mis hull. Isa oli vihane mis hirmus. Külmetasime nii mis hirmus. Sa vassid mis kole. Käsi jookseb tal verd mis hull. Eit paukus ja pragas mis jube. Tal ju seda raha ja vara jagada nii mis puru. Kui lund sedasi edasi sajab, siis sõidame mis ludin. Rukis kasvab mis mühab, mis mühiseb. Ujun üle järve mis laksub. Põõnab mis norin taga. *Kui kõik on käe-jala juures ja ootamist ei ole, siis läheb töö mis lustib. E. Maasik. *Soosillal oli hulk tööd tehtud, nii et täna mindi sealt üle mis kõbinal. A. H. Tammsaare.
3. ‹kasut. võrdlevalt ühenduses sõnadega see, too, sama, seesama vms.› kui, nagu. Meie vahekord polnud enam see mis varemalt. Sa oled mulle sama mis vanaema. Sinuga juhtub seesama mis minuga. Maal oli üldine meeleolu sama mis linnades. *Pole seal enam toda hoogu ega tralli, toda kuraasikat kauplemist ega ägedat ärplemist mis ennevanasti. I. Sikemäe.
III. hrl kõnek esineb mitmesugustes kindlakskujunenud (sageli ka tundevarjundiga) umbmäärastes v. määratlevates asendusväljendites; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses; substantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu (välja arvatud mõni üksik juht)
1. esineb ühendeis koos teadma-verbi sg. 3. pöördega ja sõnadega jumal, kurat, pagan, tont, kes, mõni, samuti väljendis mine tea mis, mis märgivad ebaselgust, teadmataolu vms.. a. (substantiivselt hrl. elutute objektide kohta, umbkaudu täh. 'midagi muud, midagi aimamatut v. ootamatut, midagi erilist vms.'). Ta võib teab mida ette võtta. Sa arvad alati jumal teab mis, kui ma õhtul hilja koju tulen. Kannavad siia kokku pagan teab mida. Ma ei nõua ju tont teab mida. Selline lühinägelikkus võib viia kes teab milleni. Niisugune kangekaelsus on juba kurat teab mis 'liig mis liig, ületab igasugused piirid'. Ta võib kohtus pagan teab millega hakkama saada. Ta arvab enesest ei tea mis 'liiga palju'. Näonahk pole mul tõepoolest teab mis 'suurem asi, eriti hea'. b. ‹adjektiivselt› (nii elutute kui elus objektide kohta, umbkaudu täh.:) mingisugune, niisugune, mille kohta pole täit selgust; mõni v. mingi eriline. Ega mul ei tea mis asja ole, tulin niisama. Ta hakkas tont teab mis põhjusel mind vältima. Raamatud olid seisnud toanurgas juba mine tea mis ajast. Nad on nii ennast täis, nagu oleksid (mõni) teab mis vägiteoga hakkama saanud. Minu hobune pole ka kes teab mis traavel. Neiu ei olnud jumal teab mis iludus. Mul tuli äkki ei tea mis hea pärast 'mingil teadmata põhjusel' mõte minna kinno.
2. esineb koos sõnadega tahes, ükskõik, ükspuha vms. suvalisust väljendavais ühendeis. a. (substantiivselt hrl. elutute objektide kohta, mille puhul ei taheta teada v. ei võeta teatavaks mingeid täpsustavaid asjaolusid). Öeldagu mis tahes, aga need olid siiski ilusad ajad. Tegin mida tahes, aga iialgi ei oldud minuga rahul. Direktor ei saada kunagi kedagi tagasi, olgu küsimus milles tahes. Räägime millest tahes, ainult mitte sellest naisest. Mitte ei jää magama, tee mis tahad. Mõelgu ta ükskõik, ükspuha mida, minule ei lähe see korda. Paljugi mis reisil juhtuda võib. *Rootslane oli ju siinlinnas kõigepealt antvärk. Kingsepp, laudsepp, tündersepp või mis tahes. J. Kross. b. (adjektiivselt nii elutute kui elus objektide kohta, kusjuures ühendeis tõstetakse esile üks asjaolu teatavast rühmast; ühend on mõnikord tähenduselt lähedane sõnadele iga ja igasugune). Nad peatusid eineks, sest nälg oli suurem kui mis tahes hirm. Saan kõigega hakkama, olgu töö mis tahes. Olen valmis vastu võtma mis tahes rünnakut. Ostan selle maja ükskõik mis hinna eest. Kooli ma lõpetan, ükskõik mil viisil. Mis tahes kergeusklikke võidakse kurjasti ära kasutada. Ta pidas ennast sõltumatuks mis tahes poliitikameestest.

moratoorium ‹-i, -i 10 või -i, -it 2› ‹s›

1. maj võlakohustuse kehtivuse peatamine teat. ajaks, laenuleppe täitmise edasilükkamine. Riik ei suutnud välisvõlgu tasuda, kuulutas välja moratooriumi. *Pankades kuulutati välja moratoorium, hoiustatud summadest anti omanikele kätte kuni tuhat krooni. R. Kaugver.
2. pol ohtliku v. vaenuliku tegevuse (tähtajaline) edasilükkamine v. seiskamine. Tuumakatsetuste moratoorium.

maha murdma

1. jõuga ümber v. pikali lükkama v. (purustades) lahti murdma (2. täh.) Torm murdis põlispuud, vahtra maha. Loomad olid kopliaia maha murdnud. Uks tuli maha murda. Värav murti maha. *.. läksid raudmeestega sülitsi kokku. Nad püüdsid neid maha murda ning toppida peadpidi rappa. E. Kippel. | piltl. Palavik, haigus, tõbi murdis poisse maha. Väsimus, viin oli mehe selleks õhtuks maha murdnud.
2. (hrl. kiskja kohta:) tapma, murdma (4. täh.); (maha rõhutab tegevuse lõpetatust). Hunt olevat mitu lammast, varsa maha murdnud. Katk murdis hulganisti inimesi maha: mõned külad jäid päris lagedaks. | piltl. *Kui tuisk vaibus, hakkasid räästad tilkuma. „Murdis külma maha!” ütlesid vanemad inimesed. R. Vellend.

ära murdma

1. (ära rõhutab tegevuse v. protsessi lõpetatust:) murdma (1. täh.) Torm on puul ladva ära murdnud. Nii kõva leib, et murra või hambad ära.
2. van murdma, maha murdma (2. täh.) *.. hiilib [kass] lähemale, kargab hiirele krapsti kallale ja murrab ta ära. A. Kitzberg.

mõistatus ‹-e 5› ‹s›

1. folkl olendi, eseme, nähtuse v. tegevuse kohta mõne tunnusega antav kujundlik (ühelauseline), hrl. küsimusena sõnastatud kirjeldus, mille järgi tuleb ära arvata, kelle v. millega on tegemist. Rahvapärased mõistatused. Vanaema annab lastele mõistatusi mõistatada. Mõtleb, otsib mõistatuse(le) vastust. || muu lahendamiseks, äraarvamiseks antav nuputamisülesanne, teravmeelne küsimus vms.
▷ Liitsõnad: arv|mõistatus, pilt|mõistatus, rahva|mõistatus, ristsõna|mõistatus, silp|mõistatus, sõna|mõistatus, tähtmõistatus.
2. miski v. keegi seletamatu, äraarvamatu. Looduse, universumi, atmosfääri mõistatused. Hieroglüüfide mõistatus lahendati. Kuidas ta minu käikudest teada sai, see on mulle küll mõistatus. Seda ei oska seletada, see on kõigile mõistatuseks. Tehnika on mulle täielik Hiina mõistatus 'midagi täiesti arusaamatut, segast, väga keerulist'. *Ma tunnen, ta on otsast otsani naine, selline, kes mehi segadusse ajab, neile mõistatuseks jääb .. L. Hainsalu.

mäng ‹-u 21› ‹s›

1. tegevus, mida harrastatakse tema enda pärast, meelelahutuseks, lõbustuseks, tegevusrõõmuks (tegevusena üldse, sellise tegevuse teat. liigina v. konkreetse juhuna); mängimine. Mis lastel muud kui aina mäng. Ka kassipoegadel käib kogu aeg mäng ja hullamine. Ei nendel mängust isu täis saa. Omaette mäng nukkudega polnud pooltki nii huvitav kui mängud teiste lastega. Võtke mind ka mängu 'mängima'! Kes mängu segab, rikub, mingu mängust välja. Selles mängus oli Ants hobune. Mängus, mänguga 'mängides' möödus aeg märkamatult. Kui üks mäng ära tüütas, alustati mõnda muud mängu. Mis mängu me järgmiseks mängime? Hakkame „Tagumist paari” või muud mängu, kus joosta saab! Lumesõda on talvine, kekskast suvine mäng. Teab palju seltskondlikke, rahvalikke mänge. *.. lasti mängu teha ning tantsu lüüa .. E. Särgava. || reeglitega seotud ja eelnevalt harjutatud võistluslik tegevus. Meeskonna hoogne, jõuline, võidutahteline, ilmetu, loid mäng. Tennisist võitis, kaotas mängu. Jäähokis lõppes mäng viigiga. Meie naiskonna mäng ei klappinud. Kus, millal on „Kalevi” järgmine mäng? Paar mängu veel ja ongi turniir läbi. Mängu esimesel, teisel poolajal. Mõni minut enne mängu lõppu. || ‹pl.› spordipidustused, suured võistlused. Gladiaatorite mängud. Kihnu–Ruhnu mängud. || teat. mängimiseks vajalikud vahendid, hrl. komplektina. Millist mängu osta kümneaastasele poisile? Sain kingiks mängu, kus oli igasuguseid ehitusklotse. Üks mängu kuuluvatest nuppudest on puudu. Hakkame malet mängima, mäng on juba üles seatud. Lapsed, pange mäng kokku, homme mängite jälle. || ‹genitiivis, liitsõna esiosa taoliselt› kõnek mängu-, mängimis-. Oh kui pisike koer nagu mängu! Kas su püss on päris või mängu? *„Missugune potike!” hüüdsid tüdrukud. „Tibatilluke ...” – „See on mängu!” lausus paks Mišuk. L. Nurkse (tlk).
▷ Liitsõnad: ajaviite|mäng, arvuti|mäng, hasart|mäng, hüppe|mäng, jooksu|mäng, jõu|mäng, kaardi|mäng, kabe|mäng, keksu|mäng, kulli|mäng, kurni|mäng, lapse|mäng, laua|mäng, laulu|mäng, liikumis|mäng, loov|mäng, loto|mäng, luure|mäng, maastiku|mäng, male|mäng, mõtlemis|mäng, mälu|mäng, nuku|mäng, numbri|mäng, osavus|mäng, palli|mäng, pandi|mäng, peituse|mäng, piljardi|mäng, pimesiku|mäng, rahva|mäng, ring|mäng, seltskonna|mäng, sõna|mäng, täringu|mäng, viske|mäng, õnne|mäng, ühismäng; esikoha|mäng, finaal|mäng, hoki|mäng, jalgpalli|mäng, jäähoki|mäng, kaitse|mäng, keha|mäng, kokku|mäng, korvpalli|mäng, lõpp|mäng, paaris|mäng, positsiooni|mäng, ründe|mäng, sõprus|mäng, söödu|mäng, tennise|mäng, treening|mäng, võrkpalli|mäng, väravpalli|mäng, üksikmäng; olümpia|mäng, rüütli|mäng, suve|mäng, tali|mäng, talispordi|mäng, võimlemis|mäng, võistlus|mäng, üliõpilasmängud.
2. piltl naljategemine, vigurdamine, mängitsemine. Osav, terane sõnade mäng. Ta ei saa naljast aru ega mõista mängu. See polnud armastus, see oli vaid mäng. Ära arva, et mu tujutsemine oli mäng. Usu, asi on mängust kaugel 'tõsine'. See pole enam mäng, nüüd on tal tõsi taga. *.. sest nemad [= noored poisid] võivad sinu mängu tõsiselt võtta. Nemad võivad mängu armastusena võtta. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: kometi|mäng, nalja|mäng, narrimäng.
3. (hrl. riski v. kombineerimisega seotud) tegevus. Peenike, kaval, poliitiline, diplomaatiline mäng. Majanduses käib kahtlane, surimuri mäng. Mis mäng teil meie vastu, meie selja taga käib? See mäng teil läbi ei lähe. Ohtlik mäng elu ja surma peale. Karujaht on meeste mäng, kuhu naistel pole asja. Ebaausat mängu ta kaasa ei tee. Mängib ausat mängu 'tegutseb ausalt'. Musta mängu ärge mind segage, tõmmake. Mängu sekkusid veel mitmed huvitatud riigid. Kui rusikast jäi väheks, tulid mängu kivid ja kaikad. Tõi tehnoloogia loomisel mängu originaalse idee. Pani korteri saamiseks mängu oma suured tutvused, rängad rahad, hea suuvärgi. Mängus on hiiglasummad, elu, au, tunded, saamahuvid. Mind see äri ei huvita, jätke mind mängust välja. Mitmed, keda oli arvestatud, jäid ise mängust välja. Tema arvates olen juba mängust väljas. Tema mäng on mängitud, läbi 'on milleski kaotajaks jäänud, lüüa saanud'. *.. siis maksab vara ja eluga mängida, sest mängu hind on vabadus .. E. Bornhöhe. || töö. Vana kella parandamisega on mängu omajagu. Oli heinaga mängu mis oli, aga tehtud ta sai. Mäng tasus vaeva, sain jalgratta ise korda. *.. kõik käe-jala juures, laut mehhaniseeritud – nuppude mäng ... V. Lattik. || olukord, lugu. *Aga natukese aja pärast kordus endine mäng, jällegi kostis saksakambrist: „Kõrtsile toop viina!” A. H. Tammsaare.
4. zool loomade eriline käitumisviis paarimisajal. Imetajate, kalade, putukate mäng. Tetrede, kurgede, metsiste mäng. Konnade kudemisaegne krooksuminegi on mängu element, kuulub mängu. Mõnede lindude mäng avaldub mängulennus.
5. piltl (mitmesuguste vahelduste, liikumiste, muutumiste, varieerumiste kohta). Päikesekiirte, valguse ja varjude, lainete mäng. Sügisese metsa värvide mäng. Lihaste mäng naha all. Silmade, pilkude, miimika mäng. Raidkuju rõivavoltide mäng. *Vaatasin su puusade imeilusat mängu. O. Luts.
▷ Liitsõnad: ilme|mäng, näo|mäng, valgus(e)|mäng, varju|mäng, vee|mäng, värvi(de)mäng.
6. osatäitmine lavastuses; van näitemäng, lavateos. Näitleja kaasakiskuv, nüansirikas mäng. Arvustus kiitis peategelase mängu. Ühe osatäitja mänguga ei saa kuidagi rahul olla, ta on mängult isetegevuslase tasemel. *Võru tohter olla kokku seadnud eesti keeles ajaloolise mängu Peeter I kroonimisest.. O. Kruus. *„Vanemuisesse” jõuti hilisel ööl. Pool mängu oli möödas. E. Särgava.
▷ Liitsõnad: kannatus|mäng, kurb|mäng, kuulde|mäng, laulu|mäng, nalja|mäng, näitemäng.
7. pillimäng; instrumentaalmuusika. Pianisti kütkestav hingestatud mäng. Kõik nad on musikaalsed inimesed, armastavad laulu ja mängu. K. A. Hermanni „Laulu ja mängu leht” oli esimene eesti muusikakuukiri.
▷ Liitsõnad: ansambli|mäng, ava|mäng, eel|mäng, järel|mäng, koos|mäng, orkestri|mäng, saate|mäng, soolo|mäng, äratusmäng; flöödi|mäng, harfi|mäng, kandle|mäng, kitarri|mäng, klarneti|mäng, klaveri|mäng, lõõtspilli|mäng, oreli|mäng, pasuna|mäng, pilli|mäng, tšello|mäng, viiulimäng; kellamäng.

maha mängima

1. (rõhutab tegevuse lõpetatust:) ära mängima. Pillimehed mängisid oma lood maha ning panid pillid kotti. Haigestunud näitleja sai oma rolli siiski maha mängitud. *Kitsas on see näitelava, kus Jaan Pommer peab oma elunäitemängu maha mängima. M. Traat.
2. (hasartmängus:) mängu pandut kaotama. Mängis kogu oma raha maha. Kaardimängija võib maha mängida särgigi seljast. || (kaotamise kohta üldse). *Niiviisi mängid maha sellegi usaldusenatukese, mida sinu vastu veel on tuntud! V. Lattik. *Varsti on eduseis jälle maha mängitud, olukord lootusetum kui enne. G. Ernesaks.

mängu|asi
ese lapse mänguhuvi rahuldamiseks, talle tegevuse võimaldamiseks, lelu. Vurriluu on vanimaid eesti rahvapäraseid mänguasju. Omatehtud, poest ostetud mänguasjad. Üleskeeratavad mehaanilised mänguasjad. Osavust ja tehnilisi oskusi arendavad mänguasjad. Endisaegsed puust, luust, kasetohust, männikoorest mänguasjad. Nukk on olnud rohkem tüdrukute mänguasi. Lapsele on mänguasjaks ka käbi või puupulk. || piltl kerge, lihtne, hõlpus asi, naljaasi. Matemaatikaülesannete lahendamine oli tema käes, temale mänguasi. *Tiina, abiellumine pole ometi mõni mänguasi .. A. H. Tammsaare.

märgu|anne
liigutus, häälitsus vm. signaal millekski (hrl. tegevuse alustamiseks v. lõpetamiseks), märguandmine. Ootasime märguannet peatumiseks, liikuma hakkamise märguannet. Andsin märku, aga ta ei saanud mu märguandest aru. Kella vaatamine oli vist märguanne, et ma lahkuksin. Vilista, huika märguandeks. Tseremooniameistri märguande peale, märguandel tõusid kõik püsti. *Kuigi ta [halvatusest] enam-vähem toibus, oli see juba teine tõsine märguanne. E. Nirk.

ära märkima

1. (rõhutab tegevuse lõpetatust:) märkima. See jõekene on kaardil ära märgitud. Märgi see koht ära, et pärast üles leiad.
2. tunnustavalt tähelepanu juhtima, tunnustama. Auhinda ta romaanivõistlusel ei saanud, aga tema käsikiri märgiti ära.

mühama ‹37›

1. mühisema. Mets, meri mühab. Põlispuud mühavad ümberringi. Tuul, torm mühab akna taga. Murdlained mühavad karidel. Kosk mühab. Pea(s) kohiseb ja mühab. || piltl kihama, pulbitsema. Ümberringi mühab elu. Vastakad tunded mühavad hinges. *Ta pea mühas mõtetest – üks poolikum ja ääretum kui teine. E. Vilde.
2. piltl jõudsalt kasvama; hoogsalt liikuma v. valguma. Väetis paneb rohu, vilja, taimed mühama. Vaata, kuidas noored marjapõõsad mühavad. Veri mühas talle palgeisse. *.. ja nüüd mühas sealt [= uksest] teine mässajate vool sisse. E. Vilde. || (üldse tegevuse hoogu, intensiivsust rõhutades). Kihutame, sõidame linna nii mis mühab. Töö käib nii et mühab. Tuli põleb juba nagu mühab.

mühin ‹-a 2› ‹s›
tugeva tuule, lainetuse vm. pidev ühetooniline heli, mühisemine, müha. Tuule, tuisu, tormi, mere, metsa mühin. Äikesehoog läheneb kurjakuulutava mühinaga. Püüab karjuda midagi üle kose mühina. Lained veerevad mühinal randa. Vesi langeb ühtlasel mühinal tammist alla. Heinaküün põles mühinaga, mühinal. || (tegevuse intensiivsust, hoogu rõhutades). Töö läheb mis, nagu mühin. Kurk kasvab mühinal, nii et mühin (taga). Elu läheb mühinal. Läheb mühinal, mühinaga mööda, ei ütle teregi. Sai pahaseks, läks mühinal toast välja.
▷ Liitsõnad: maru|mühin, mere|mühin, metsa|mühin, tulemühin.

mühisema ‹37›

1. mühinat, müha kuuldavale laskma. Tuul, torm, meri, mets mühiseb. Kuusik mühiseb tumedalt. Väljas mühises ja undas kogu öö. Pea(s), kõrvus kohiseb ja mühiseb. Veri mühises oimukohtadel. Mühisev mägijõgi, kosk, juga. *Tuli mühises ja praksus nagu mingi tohutu, vihane elukas. V. Beekman. || mühinal edasi liikuma. Kiirrong mühises peatumata mööda. Linnuparv mühiseb üle meie peade. Mühiseb sõna lausumata, teretamata mööda. Vihastus ning mühises uksest välja.
2. (intensiivse, hoogsa tegevuse kohta). Sõnnik paneb põllud mühisema. Kaer kasvab mis, nagu, et mühiseb. Siin mühises kunagi põld, luhahein. *Õunapuud tuleb korda teha .. ja õunu tuleb mis mühiseb .. V. Lattik.

mühistama ‹37›

1. mühinat põhjustama, mühisema. Tuul, tuisk mühistab väljas, akna taga, puude ladvus. || mühinal liikuma. Rong mühistas jaamast mööda. Mühistas minust sõna lausumata, teretamata mööda.
2. (intensiivse, hoogsa tegevuse kohta). Mühistavad niita, nii et nahk aurab. *„Tüdruk, sa oled ikka tõesti üleannetu!” mühistas ema. E. Vilde.

mürin ‹-a 2› ‹s›

1. pidev suhteliselt ühtlane (tugev) müra. Mootorratta, traktori, tanki mürin. Kostab masinate, veskikivide ühtlast mürinat. Vankrirataste mürin kiviteel. Kõuekärgatused tihenesid pidevaks mürinaks. Püüdis karjuda üle kivipurusti mürina. Lennukid lähenevad ähvardava mürinaga, ähvardaval mürinal. Mootor läks mürinal käima. Lähenev, paisuv, kaugenev, vaibuv, raugev mürin. Mehed naersid mürinal nagu hea nalja peale. *Mürinaid on [äikesest] taevaalune täis, üks ei saa lõppeda, kui teine algab. A. Mägi.
▷ Liitsõnad: auto|mürin, kõue|mürin, lennuki|mürin, mootori|mürin, pikse|mürin, põrgu|mürin, ratta|mürin, rongi|mürin, suurtüki|mürin, traktori|mürin, vankrimürin.
2. piltl (tegevuse hoogsuse, intensiivsuse kohta). Hakati (suure) mürina ja kärinaga uuendusi ellu viima. Ettepanek kukkus mürinal, mürinaga läbi. Rukis kasvab mis mürin. Elu, töö läheb mürinal, mis mürin, nii et mürin taga.

mürisema ‹37›

1. mürinat kuuldavale laskma; mürinal liikuma, käima, töötama v. kostma, kajama. Mootor, masin, traktor, veski müriseb. Murdlaine müriseb vastu kallast. Tankid mürisevad rinnakust üles. Vankrid mürisevad kiviteel. Lennukid mürisevad üle meie peade. Saal mürises kiiduavaldustest. Mürisev aplaus, hurraahüüe, naer.
2. piltl (intensiivse, hoogsa tegevuse kohta). Töö, elu läheb mis müriseb. Maja kerkib nagu müriseb. Tegime eksami ära nii et mürises.

mürtsuma ‹42›

1. (kukkudes, põrgates, lüües, töötades) korduvalt mürtse tekitama, mürtse kuuldavale laskma; mürtsudega kukkuma v. põrkama. Vundamendivaiu maasse taguv ramm mürtsub. Töökojas mürtsuvad auruhaamrid. Masin mürtsub töötada. Suurtükid mürtsuvad siinsamas lähedal. Põrand mürtsub tantsust. Trummid mürtsuvad. Puhkpilliorkester hakkas mürtsuma, alustas mürtsuvat marssi. Väljakul mürtsus marsisamm. Hoobid mürtsusid vastu ust. Uks mürtsus kinni.
2. piltl (hoogsa, intensiivse tegevuse kohta). Elu, töö läheb mis, nagu, (nii) et mürtsub.

maha müüma
kõnek (tegevuse lõpetatust ning tulemuslikkust rõhutades:) müüma. Peab plaani maja maha müüa. Müüs rahahädas oma kuldkella maha. *Ma klopin selle maanteemuhu [„Zaporožetsi”] üles ja müün ta mõnele lollile maha. V. Saar. | piltl. Ta on end meie vaenlastele maha müünud.

ära müüma
(tegevuse lõpetatust ja tulemuslikkust rõhutades:) müüma. Müüb lehma ära, temast vanainimesest pole enam talitajat. Müü auto ära, saad head hinda. *.. kellel kõht tühi, müüb läätseleeme eest oma õigused ära.. E. Vilde.

ära naerma

1. naist võrgutades v. vägistades ära teotama, naise au rüvetama. *.. usu pärast võis .. mehi, vendi ja lapsi voodi külge köita ja nende silma all ära naerda naisi ning õdesid, emasid.. A. H. Tammsaare. *Ära viidi, ära naerdi sõsar, kaokene-pärgapää! D. Vaarandi. || ära teotama. *Meie kogudus on ära naerdud! A. Mälk.
2. hrv (tegevuse lõpetatust rõhutades:) naerma. *.. ja kirjanik – raatsimata midagi ridade vahele jätta – naerab ka õnnestunumad naerukohad lugeja eest ise laginal ära. H. Väli.

nagu
I. ‹konj›
1. esineb metafoorsetes sarnasusvõrdlustes.; sün. justkui, otsekui, kui. a. seostab võrreldava substantiivi võrdlevaga. Mees nagu härg. Juuksed nagu harjased. Kõrvad nagu kapsalehed. Nägu nagu kitsejälg, täiskuu. Nina nagu kartul. Lillekimp nagu lehma lõuatäis. Poiss nagu ponks. Hobune nagu unistus. Kaupmees nagu lahkus ise. Õnne nagu tõrva! Uni nagu linnul. Mehel on isu nagu hundil. Tal on elu nagu kuninga kassil. Niisugune arenenud maa nagu Taani. Mees nagu mees ikka. b. seostab võrreldava adjektiivi v. adverbi võrdleva sõna v. sõnarühmaga. Tuba külm nagu hundilaut. Kena nagu nukuke. Pime nagu kotis. Raske nagu tina. Punane nagu tuli, veri. Kerge nagu lind, sulg. Vait nagu sukk. Tumm nagu kala. Käed pehmed nagu siid ja samet. Paljas nagu porgand, püksinööp. Süütu nagu sündinud laps. Häbelik nagu peksa saanud peni. Vaene nagu kirikurott. Lahutamatud nagu kaksikud. Üksi nagu vana känd. Selili nagu sitikas. Kinni nagu tinutatud. Järsku nagu noaga lõigatult. Kiiresti nagu filmis. Teen nii hoolikalt nagu üldse võimalik. *Nõu oli varsti täis, aga tundus veel niisama kerge nagu tühjalt. H. Sergo. c. seostab verbi võrdleva sõna v. sõnaühendiga, mis osutab tegevuse v. olemise viisi, intensiivsust vm. Tammub nagu karu. Seisab nagu verstapost. Magab nagu nott, jahukott. Istub nagu nui. Haaras mu käe nagu pihtide vahele. Sõnu tuli nagu kuulipildujast. Nina tilgub nagu mahlakask, kevadine jääpurikas. Räägime nagu mees mehega. Mangub, ajab peale nagu uni, mustlane. Karjub nagu ratta peal, nagu põrsas aia vahel. Kleit istub seljas nagu valatud. Kargas üles nagu ussist nõelatult. Poiss visati nagu vedrust püsti. Hääl tuli nagu tõrre põhjast. Koputab nagu viisakas inimene ikka. Teen, arvan nagu teisedki. Mäletan seda nagu läbi une, udu. Vihma kallab nagu pangest, pangega. Tõmbab ligi nagu magnet, magnetiga. d. seostab öeldisverbi onomatopoeetilise verbi või substantiiviga, mis osutab tegevuse intensiivsust, heli vm.; sün. (nii) et, (nii) mis. Magavad nagu noriseb, nagu norin 'norinaga, norinal'. Läks mööda nagu mühises, nagu mühin. Naerab nagu lagiseb, nagu lagin. Nuuskab nagu löriseb, nagu lörin. Laps jookseb juba nagu madiseb, nagu madin. Õunu tuleb alla nagu robiseb, nagu robin. Laseb laulu nagu laksub. Kloppis vaipa nagu matsus.
2. alustab võrdlus-, viisi- vm. võrdlust sisaldavat kõrvallauset. a. alistavas lauses hrl. korrelaadina nii, nõnda, niivõrd, sedavõrd, niimoodi, sedamoodi, niiviisi jmt. adverbid; sün. kui. Sajabki nii, nagu ilmajaam ennustas. Sain niipalju raha, nagu ülikonna ostmiseks vaja on. Tegi nõnda, nagu poleks midagi kuulnud. Ujus niiviisi, nagu kunagi varem polnud ujunud. Nagu ema ees, nii tütar järel. b. alustab näimist v. tundumist väljendavat võrdluse varjundiga viisilauset; sün. kui, justkui, otsekui, just nagu. Nägin unes, nagu oleksin olnud põrgus. Mulle tundub, nagu oleksime kunagi kuskil kohtunud. Tuleb tunne, nagu oleksin sellest juba kuulnud. Paistab, nagu sajule lõppu ei tulekski. c. alustab muud võrdlust sisaldavat kõrvallauset; alistavas lauses hrl. korrelaadiks muu, niisugune, seesugune vm. Lugu paistab seesugune, nagu oleks meie arusaamad ses asjas täiesti erinevad. Kas tead teist niisugust tüdrukut, nagu oli meie klassiõde Viiu?
3. alustab ajalauset, mille tegevus v. olukord eelneb vahetult pealause tegevusele v. olukorrale; sün. niipea kui. Nagu mind nägi, pistis kisama ja lippas minema. Nagu lähemale tuled, löön küüned näkku. Nagu teada saad, ütle teistele ka. Nagu ühed kindad valmis, alustan teisi.
II. ‹adv› kasut. mitmesuguste modaalsusnüansside, erinevate suhtumiste jms. väljendamisel v. rõhutamisel; sün. justkui, just nagu a. esineb tagasihoidliku ettepaneku, meeldetuletuse, möönduse vms. puhul. Võiks nagu õhtule jääda, kinno minna. Oleks nagu põhjust rääkida. Aga eile sa nagu lubasid kindlasti tulla. Ootasin, lootsin nagu enamat. Kas oled seda tööd varemgi teinud? – Nagu oleks. b. esineb näimise, tundumise, väite kaheldavuse v. teadmise ebakindluse puhul. Hakkab nagu sajule, sulale, külmale minema. Vihm on nagu hõredamaks jäänud. Sai mu peale nagu pahaseks. Sa nagu ei rõõmustagi? Tal on nagu piinlik küsida. Seda on temast nagu raske uskuda. Niimoodi nagu ikka ei sobi. Keegi nagu kobistab ukse taga. Oli nagu kuskilt kuulnud, et .. Pidavat nagu hakkama naist võtma. See paistab nagu tõukoera moodi. c. esineb millegi möönmisel (kerge) põlastuse, pahameele v. hurjutuse väljendamiseks. Nagu ta seda ise ei teaks! Nagu ta mu nõu kuulda võtaks! Nagu nad ise ilma süüta oleks! Nagu mina sinna midagi parata saaks! Nagu keegi teda siia oleks palunud!

neelama ‹neelata 48›

1. kurgu- ja neelulihaste kokkutõmmete abil midagi (hrl. söödavat v. joodavat) suust ja neelust söögitorusse suruma. Toitu, jooki, suppi, putru, vett neelama. Närib, mälub läbi ja neelab. Kurk on haige, neelata on valus, ei saa kuidagi neelata. Näri peeneks, ära tervelt neela. Neelab suhu kogunevat sülge. Madu neelab saagi elusalt. Sööta neelates neelab kala ka õnge. Tsirkusekunstnik neelas mõõku ja tulelonte. Neelab kurku kippuvaid pisaraid, püüab pisaraid neelates nuttu tagasi hoida. || ahnelt sööma v. jooma; sisse sööma. Kohvi peale on ta maias, neelab mitu tassitäit järjest. Polnud aega korralikult süüa, jõudsin kiiruga paar-kolm võileiba neelata. Haiglas sain süste ning pidin palju tablette neelama. | piltl. Kiiresti rääkides ta puterdab, neelab sõnade lõppe 'ei häälda sõnade lõppe selgesti välja'.
2. piltl (tegevuse sooritajaks inimene). a. (nägemismeelega) innukalt vastu võtma, endasse ahmima. Ta loeb palju, lausa neelab raamatuid. Nii põnev romaan, et neelasin selle ühe ööga. Lapsed istuvad ümber jutustava vanaema ja neelavad ahnelt iga ta sõna. Aplalt neelati raadiouudiseid, salajast, keelatud kirjandust. Ta neelas silmadega, ta silmad neelasid kirja ridu. Vahib neelaval pilgul graatsilisi görle. Söögi ootel neelasime köögist tulevaid lõhnu. *Neelas muusikahelisid, igatsevat ja südamessetungivat tangot .. R. Sirge. b. vaikides, (sõnadega) reageerimata ära kannatama (harilikum: alla neelama). Ta oli sunnitud, pidi neelama kõik etteheited, solvangud, häbistamised, näägutused. Raske oli neelata viha, vastikustunnet. *Kogudusel ei ole midagi kritiseerida, tal on ainult neelata, mis talle jagatakse ja peale pannakse. E. Vilde.
3. piltl (esemete, asjade, olukordade kohta). a. endasse valguda, vajuda laskma; endasse haarama v. kiskuma. Äravoolutoru, kraav, renn ei suutnud kõike vihmavett neelata. Veskikolu neelab teri. Rotatsioonimasina terasvaltsid neelavad paberilinti. Rehepeksumasin neelab viljavihke. See taksofon on rikkis, ainult neelab münte. Lained, vood neelasid paadi. Pimedus, hämarus, udu, öö neelas nad endasse. Pilved neelasid kaugeneva lennuki. Mädasoo, soomülgas, laugas võib neelata inimese või looma. Et maa su neelaks! *Kihisedes ja korisedes neelab mind muda. R. Sirge. b. endasse imema, absorbeerima. Kuiv maa neelas ahnelt vihmavett. Liiv, sool neelab endasse niiskust. Absoluutselt mustaks nimetatakse keha, mis neelab kogu temale langeva kiirguse. Atmosfäär neelab suure osa ultraviolettkiirgusest. Taimed neelavad õhust süsihappegaasi. c. (tule, leekide kohta). Tuli neelas aplalt kuiva õlgkatust. Leegid limpsivad ja neelavad kuluheina, oksaraage. Tulekahju neelab kõik, jätab tuhahunniku järele. d. (hääle, heli kohta:) summutama, matma. Tormine öö neelas püssipaugud, karjatused, appihüüded. Kose müha neelas kõik muud hääled. *Mets neelab huiked nagu näljane elukas. J. Eilart. e. (palju) kulutusi nõudma; palju kulutama. Maja ehitamine neelas kõik ta sissetulekud ja säästud. Luksuslik elu neelab raha. Suur ahi neelab tohutult puid, kütet. See auto neelab palju bensiini. See töö neelab kogu mu energia ja aja. Pisiaskeldused neelasid kogu päeva. f. endasse, enda alla haarama; endaga liitma. Maa vajub, meri neelab pikkamisi maismaad. Kruusaaugud on neelanud palju maalilisi moreenseljakuid. Suurmonopolid neelavad väikesi ja keskmisi ettevõtteid. g. sõites, kihutades teed läbima, selja taha jätma. Auto neelab halli asfaltteed, teelinti. Rong neelab jaamavahesid. Limusiin kihutab kilomeetreid neelates. h. (elujõudu, tervist) ruineerima, hävitama. *Tervise neelasid, hinge imesid seest [maja ja vara], kuid praegugi sirutavad nagu polüübid haarmeid hinge järele. O. Tooming. *Vabrik neelas sinu isa, Adeelekene .. sinu isa mälestus on veel liiga värske .. E. Rängel.

niru ‹11›

1. ‹adj› kõnek (mitut laadi halbade omaduste kohta:) näru, vilets, kehv, halb jne.. a. (esemete, ainete jms. kohta:) näru, kulunud, liru, (peaaegu) kõlbmatu, logu. Nirust materjalist head toodet ei saa. Ülikond on vilets, kingad veel nirumad. Nii niru tool, et sellele ei julge istudagi. b. (nähtuste, olukordade, aja, koha jms. kohta). Ilmad olid juulis nirud. Meil on kivised nirud põllud, seal mustmullamaa. Elu on siiamaani küll päris niru olnud. Toit on siin veel nirum kui teistes sööklates. Kuidagi ajame läbi, kuigi ajad on nirud. Teised ju nii niru palga eest tööle ei tulnud. Niru lugu, et ei jõudnud heina enne suuri sadusid ära teha. c. (töö, tegevuse jms. kohta:) vastumeelne, tüütu. Kartulivõtmine vihma ja poriga on niru töö. Niru tunne on teise töö järele valvata. *.. veekandmine on tal [= isal] talvisel ajal ka niru. L. Tungal. d. (inimese v. looma kehalise seisundi kohta:) kõhn, kõhetu, jõuetu, kiitsakas, kidur; (taime kohta:) kidur, kiratsev. Näost hall, kehast niru. Oled kehva toidu peal nirumaks jäänud. Selline niru lehmakont annab ainult paar liitrit piima. Nirud põrsad, ei söö ega kasva. Rukis on niru, põud tegi liiga. *.. need [= lihunikud] on kõik rasvased. See aga kõhn ja niru nagu suvise silgu niisk .. I. Sikemäe. *Niruma söömisega poisid hakkasid juba lõpetama. R. Männis. e. (inimese iseloomu, käitumise, teistesse suhtumise jne. kohta:) halb, sant; närune. Niru mees viriseb ja iriseb iga asja juures. Nirumat ülemust on raske ette kujutada. *Niru vend, kes naist ähvardab .. A. Beekman. f. (inimese suutlikkuse, võimete jne. kohta:) vilets, nõrk. Oli hea riie, aga niru rätsep rikkus ülikonna ära. Keegi ei taha teistest nirum olla. Ta teeb üksi rohkem ära kui niru paarimehega koos.
2. ‹s› kõnek selliste omadustega inimene, loom v. ese; (kirumissõnana:) raisk, raip. Jaan on nuhk, sellisest nirust hoia eemale. See niru valetas minu peale. Kuramuse niru niisugune! Osta korralikud rõivad, ära too täikalt nirusid ja närusid. Saapad, nirud, lasevad vett läbi. Autost, nirust, on palju tülinat ja muret. *Mis mina sust nirust tapan, sured isegi, kui õige aeg .. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: kinga|niru, kleidi|niru, mantli|niru, rõiva|niru, saapaniru; kännu|niru, oksaniru; hobuse|niru, kassi|niru, koera|niru, lehma|niru, põrsaniru; plika|niru, poisikese|niru, tüdrukuniru.

nokkima ‹nokin 42›

1. nokaga (toksides v. rebides) toitu võtma; nokaga taguma, toksima. Kanad, tuvid, varblased nokivad teri, leivaraasukesi, seemneid. Tihane nokib rasvatüki kallal, rasva. Kuldnokad nokivad künnivaol vihmausse ja tõuke. Kotkas rebib ja nokib saaklooma liha. Varesed nokkisid jänesepoja surnuks. Linnud on ladvaõunad seest õõnsaks nokkinud. *.. nokkis [kana] prussaka müüripraost välja. Nokkis välja, neelas kohe alla. A. Jakobson.
2. midagi vähehaaval tegema. a. vähehaaval hammustada, süüa näkkima, näksima. Kala nokib sööta, nokib ussi õnge otsast ära. Haigel pole isu, ainult nokib söögi kallal. Laps nokib leivatükikest. *Kui Indrek korki vahtides näeb, et kala nokib, siis on tal tundmus, nagu nokiks keegi tema oma südant rinnas. A. H. Tammsaare. *.. kuhu ma selle raha siis õige panen? Viina ma ei joo, suitsu ei pahvi, sööki nokin ka nagu varblane. L. Kibuvits. b. (ükshaaval) noppima, korjama. Lapsed nokivad iga marja ära, mis vähegi punaseks läheb. Nokib näpuga kõik purud põrandalt üles. Saia jätsin järele, aga rosinad nokkisin seest ära. *Ta jutt kargles ainelt teisele, nokkis tera siit, teise sealt .. K. Rumor. *Indiaani täpsuskütid nokkisid ära iga sõduri, kes end varjata ei osanud. O. Volmer. c. (muu tegevuse kohta). Abilisi pole, nokin üksi niita. *Roosi ulatabki Rõõmule kandle .. Rõõm nokib algul, kannel kumiseb armsasti vastu .. L. Kibuvits. *.. et mida ta ennast siis nii hoolega nokib ja kammib. J. Tuulik.
3. sõnadega torkima, pilkama, tögama. Tüdruk on kange teisi, poisse nokkima. Koolis oli ta teiste naerda ja nokkida. Vanapoissi nokiti kosjajuttudega. Teda nokiti ta ihnsuse pärast. Mis te nokite ta kallal? Ta on saanud palju nokkida, nokkivaid sõnu ja märkusi kuulda. *„Oled ju alles noor, varsahambad suus,” ütles poiss. – „Sinust vanem, sa täismees,” nokkis tüdruk vastu. A. H. Tammsaare.

nosima ‹37›
omaette vaikselt, kiirustamata (ja vähehaaval) midagi tegema. a. (söömise kohta). Nosib (midagi) süüa. Nosib leiba, pirukaid. Supp jäi keetmata, nosisime kuiva toitu. Võta piima peale, mis sa kuivalt nosid. Võtab võileibu kaasa, siis rongis hea nosida. Nosib kogu aeg maiustusi, söögilauas ei söö midagi. Lapsed nosivad põõsast marju. Hobune nosib kaeru, heinu. Uted nosivad peo pealt leiba. Jänesed käivad heinakuhjade juures nosimas. Põdrad nosivad puude noori võsusid. *Vaadake, kuidas nad [= tüdrukud] kaelastikku ühe raamatu kohal istuvad, ühest leivakotist nosivad .. L. Hainsalu. b. (nokitseva, kohmitseva, pusiva tegevuse kohta; kobamise, otsimise kohta). Kontoris nosib igaüks laua taga oma paberites. Hoidub teistest eemale, nosib omaette. Nosib voodi serval sukka kududa. Nosib saapapaelte kallal, sõlme lahti. Natuke aega nosis ja saigi kella käima. Vanaisa nosib kodus üht-teist teha. Koer nosib oma karvades kirpe otsida. Haned nosivad sulgi siluda, nokaga sulestikus. Mis sa seal käsikaudu nosid, pane tuli põlema. Nosis taskud läbi – rahakotti pole. *Otsitakse, nositakse ja tustitakse, nii et näod tolmust hallid .. A. H. Tammsaare. c. piltl. Ihkavad võimu juurde, riigipirukat nosima. *.. ja jälgib hajameelselt, kuidas saed palki nosivad. V. Lattik. *Laisk laine lahekäärus kaldakive nosis .. J. Saar.

nuhk|vara
info programm, mis nuhib arvuti kasutaja tegevuse järele. Nuhkvara installeerima, eemaldama. Nuhkvaraga võib kaasneda terve reklaaminäitamise süsteem.

ogar ‹-a 2› ‹adj›

1. nõrgamõistuslik, vaimselt ebanormaalne. Poiss on sündimisest saadik ogar. Jäi, läks vanadusest, suurest murest ogaraks. Õnnetus on ta ogaraks teinud. | ‹substantiivselt›. *.. kõik vaatasid ogarat ja ta saatjat – küllap vist tütar – kuidagi kaastundlikult .. A. Hint.
2. arutu, taipamatu, juhm, lollakas. a. (terve mõistusega inimese kohta, kui see toimib ebanormaalset meenutavalt, rumalasti, lollisti); ‹mõned kasutused tõlgendatavad ka substantiivina›. Suurest õnnest, rõõmust ogar. Ega ma ogar ole, et sinu nõusse jään! Mis sa nüüd teed, läksid peast ogaraks või? Mehed jõid end ogaraks. Paanika, hirm tegi rahva lausa ogaraks. Selle tüdruku järele on kõik poisid ogarad. Otsigu ogaramaid, kes talle selle palga eest tööle tuleksid. *Oleksin ogarate ogar, kui ühe viljakoti pärast pea tulle pistaksin. O. Tooming. b. (mingi tunde, nähtuse, olukorra, tegevuse vms. kohta). Ogar rõõm, vaimustus, imetlus, viha, raev. Kust sul see ogar tahtmine, soov, mõte tuli? Jäta oma ogar jutt. *See ogar paber õmmeldakse ogarasse kausta, ilma et su elus muud juhtuks, kui et su hing jäetakse nüüd rahule .. L. Hainsalu.

välja oksendama
(rõhutab tegevuse lõpetatust). Oksendas kogu söögi välja.

oleks ‹-i 2› ‹s›
(kasut. seoses kahetsusega, tagantjärele tarkusega vale otsuse v. tegevuse puhul). Mis see oleks enam aitab. Oleks on paha poiss. Oleks ja peaks on vennad.

oma ‹illat -sse 8›
I. ‹pron›
1. ‹hrl. käändumata esineb possessiivse atribuudina objekti, adverbiaali v. atribuudi ees› viitab sama lause (elusale) subjektile; näitab, et põhisõnaga tähistatud asi, olend v. nähtus kuulub tegevuse subjektile. Ta peseb oma pead, nägu. Söö oma kõht täis! Talitse oma suud! Laulja peab oma häält hoidma. Oma südames oli ta sellega nõus. Laps tegi oma näpule haiget. Ta külastas oma sugulasi. Isa oma pojaga. Ema armastus oma laste vastu. Tal on mure oma lapse pärast. Oma sõpru ja vaenlasi ei unustata niipea. Ta on oma 65 eluaasta kohta väga reibas. Ta on oma elu hästi elanud. Siin leidis ta oma surma. Tema oma jonni ei jäta. Ta saavutas oma eesmärgi. Tihased laulavad oma kevadelaulu. Ta ei seisa oma ülesannete kõrgusel. Lapsed tegid oma tegemisi. Ta on praegu oma parimas eas. Ja mina oma lihtsameelsuses uskusin teda. Mineja paistis kogu oma pikkuses. Ta on oma erialal väga tubli. Oma õnnetuseks oli ta liiga vara kohale jõudnud. Ta on oma eluga, tööga rahul. Ta tüütas meid oma alatise virisemisega. Ära kelgi oma tarkusega! Mine metsa oma jutuga! Tal on tulnud oma elus palju vaeva näha. Nooruses ei anta endale sageli oma tegudest aru. Võta oma kott! Ta ehitas oma maja metsa äärde. Näidend oli kaotanud oma aktuaalsuse. Müra saavutas oma suurima tugevuse. Väikelinn elab oma harilikku elu. Laul võttis kuulajad oma võimusesse. Öö astus oma õigustesse. Laev seisab oma täies ilus. Jutt mõjub oma lühidusega. Meri oma võimsusega hirmutas meid. Igaüks on ise oma õnne sepp. || ‹käänduvana› van. Oma(st) arust 'enese arvates' pole ma talle halvasti ütelnud. *Andres oli siis omad suured nutud väljal kivi ääres nutnud.. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: iseoma.
2. hrl. koos genitiivatribuudiga viitab substantiivi kordamist vältides asjale, olendile v. nähtusele, mis kuulub kellelegi v. millelegi v. pärineb kelleltki v. kuskilt. a. (kõne all on mitu isikut v. asja). Peetri nägu on mustem kui Jaani oma. Minu lapsed on sinu omadega tülis. Rooside lõhn segunes jasmiinide omaga. Teiste tegelaste nimede hulgas oli ka tema oma. Siinsed olud pole meie omadega võrreldavad. Söödi lambaliha, vähem sea ja looma oma. Kingadest oli müügil Austria omi. Tema kott oli tühjaks söödud, aga minu omast polnud võetud. Eelistab kodutoitu söökla omale. Püüdis kätt poisi omast vabastada. Tema pilk kohtus minu omaga. *.. Nurme armastusluule erineb Underi omast täielikult. P. Viiding. b. (kõne all on üks isik v. asi). Raamat on poisi oma. Allkiri oli täiesti tema oma. Käekiri osutus süüaluse omaks. *Silmad oli Anupeetri Teele omad. H. Sergo. *Kahest koolimaja korstnast suitseb üks – elukorteri oma. M. Traat.
3. esineb verbi käänduva laiendina refleksiivpronoomeni enese v. enda asemel. Ta ostab omale kingad. Ema võttis lapse omale sülle. Tahtis tüdrukut omale naiseks. Ta kiskus omal mütsi peast. Võta see asi oma peale. Ta vaatas oma ümber. Peremees võttis juhtimise oma kätte. Tal on küüned oma poole. Täna on neil korter oma päralt. *No kuidas siis teie oma pool elate? Juh. Liiv.
4. esineb noomeni käänduva laiendina determinatiivpronoomeni ise asemel. See on su oma süü. Mine sina, mul omal pole aega. Ka talle omale meeldis see pilt rohkem. Need on ta oma korjatud marjad. Oma teada, oma arvates on tal õigus.
II. ‹adj›
1. väga tuttav, omane, millegi poolest lähedane. Siin on kõik nii koduselt oma. Ta on mulle läbi ja läbi oma. Olin talus juba täiesti oma inimene. Uudissõnad said ruttu omaks. Ikka rohkem said abikaasad teineteisele omaks. Need kingad on algusest peale omad 'mugavad nagu kaua kantud'. *Marie oskas ruttu omaks inimeseks saada. L. Vaher. *Maasi kui omam liikus ees. E. Tennov. || samasse perekonda vm. kitsasse kollektiivi kuuluv. Peale oma inimeste olid ka mõned tuttavad. Sünnipäeval olid ainult omad inimesed, võõraid ei kutsutud. Töö sai tehtud omade inimestega. Kes seal on, kas oma või võõras? Omad koerad kisuvad, omad koerad lepivad. || usaldusväärne, omasugune, vandeseltslaslik. Juhataja on meil oma semu. Võite julgelt rääkida, siin on kõik omad poisid. Vallavanem pidas teda omaks meheks. || kohalik, kodune. Armastab kasutada võõrsõnade asemel oma sõnu. Oma kandi, nurga inimene. Need pole importtooted, vaid omad. Ükski prohvet pole kuulus omal maal.
2. mingi teatud, teistest erinev, (kellelegi v. millelegi) vastav, iseloomulik, kohane. Oma võlu on selleski muusikas. Igal mängul on omad seadused. See on omas laadis huvitav töö. Lapsed rääkisid igaüks omas pudikeeles. Iga asi tuleb omal ajal. Igaüks lõbutses omal kombel, omal viisil. Oma näoga elamurajoon. Igal plaanil olid omad puudused. Kumbki ajab oma joru, joont. Mõte käib omi radu. Küll ta ükskord omad vitsad kätte saab. Trükikojas on palju oma ala meistreid. Ta saavutas oma kaalus esikoha. Las iga kingsepp jääda oma liistude juurde. Igal linnul oma laul. Igal oinal oma mihklipäev.
3. isiklik, kellelegi kuuluv. See on tema esimene oma raha. Oma elamine on tema jaoks kõige tähtsam. Kas sul oma arvamust polegi? Peeter oli ju ta oma poeg, mitte võõras. Jutusta oma sõnadega! Vangide hulgas oli ka oma riietes mehi. Kõik on tal laenatud, miski pole päris oma. Laps ei oska veel vahet teha, mis oma, mis võõras. Too mees meeldis talle rohkem kui oma mees. Oma asi! Seened on parimad nende omas mahlas. Maksis kahju omast taskust välja. Tegi seda omast heast tahtmisest. Ta sõidab omal kulul, omal algatusel, omal riisikol. Haige liigub juba omal jalal. Mõtle oma peaga! Seda tahaks oma silmaga näha, oma kõrvaga kuulda, oma käega katsuda. On viletsust omal nahal tunda saanud. Lahkus töölt omal soovil. Ta sõi omas leivas, omalt laualt, oma toitu. Tal on omad asjad ajada. Üht talledest võid omaks pidada. Omad vitsad peksavad. Oma tuba, oma luba. Oma särk on ihule kõige lähemal. Oma ase, pehme ase. Parem ikka oma sitsisärk kui laenatud siidisärk. *Aga piibupops, tubakatops ja naisenops – need olgu omad! H. Raudsepp. *Õigus omal maalapil seista ja end peremehena tunda oli isal täielikult. R. Sirge. | omalt poolt enda nimel, isikliku panusena; vahel rõhutavalt-vastandavalt ilma erilise tähenduseta. Tüdruk viskas ka omalt poolt oksakese tulle. Ta tegi omalt poolt kaks ettepanekut. Ta ei julgenud omalt poolt midagi öelda. Peeter omalt poolt ei saanud millestki aru.
III. ‹s›
1. keegi v. miski kellelegi kuuluv. a. omand, vara vms. Omast ilma jääma. Oma taga nõudma. Meile pole laenu vaja, meie ajame omaga läbi, tuleme omadega välja. Tema on alati omast kümne küünega kinni hoidnud. Mina otsin ja sina otsid ja igaüks otsib oma. Tema teise oma ei puutu. Võta ja hoia kui oma. Mis hammaste taga, on oma. b. oma seisukoht, arvamus, tahtmine v. nõudmine. Öelgu teised mis tahes, tema oma ei jäta, ajab ikka oma. Tema juba omast ei tagane. Mõlemad jäid oma juurde (kindlaks). Mina räägin oma, nemad raiuvad oma. Ta oli oma saanud ja läks rahunenult koju. c. oma osa. Lähme sööma, kõht nõuab oma. Väsimus nõudis oma, nii et laps jäi mängu juurde magama. *Peale seda pidi armastusele tulema vaheaeg, sest elu nõudis oma. A. H. Tammsaare. *Rohke töö ja mitmesugused mured tegid oma. Lauluisa tervis halvenes.. A. Ivask. d. ‹pl.› toimingud, tööd, asjad. Väike etleja läks omadega sassi, viltu, rappa. Kui oled omadega valmis, hakkame minema. Oleme omadega jälle jännis, jännist väljas. On osanud alati omadega puhtalt välja tulla. *.. [poisid] pidid ise omadega hakkama saama. A. Alas (tlk).
2. ‹koos possessiivse genitiivatribuudiga›. a. ‹pl.› mingisse kollektiivi kuuluvad inimesed. Raja, Kõrboja omad. Uhe omad käisid meil. Kas sa Tuule omi tunned? Naabri omad läksid juba heinale. Sepa omad on möldri omadega tülis. Meie omad on kõik pulmas. Vabriku omadel on täna pidu. „Kalevi” omad võitsid. b. ‹sg.› mingi kollektiivi liige (hrl. peremehe v. abikaasa kohta). Raja oma hakkab uut maja ehitama. Liine omal on kuldsed käed. *Meie oma ütleb teravusi teie omale ja teie oma jälle meie omale .. M. Mõtslane.
3. ‹pl., ilma possessiivse genitiivatribuudita›. a. sama kollektiivi liikmed; omaksed, mõtte-, aatekaaslased; ant. võõrad. Omadega ei maksa tülli minna. Omade peale koer ei haugu. Omade asi, küll lepivad ära. Terve klass tuli omadele pöialt hoidma. Hea on vahel omadega mõtteid vahetada. *Võik hirnub. Kaugelt vastus kajab. / Näe, omi igatseb ka loom! D. Vaarandi. b. samal poolel või(s)tlevad inimesed; ant. vaenlased, vastased. Luuraja jõudis läbi rindejoone omade juurde. Varumängijad ergutasid omasid.

oma|kasu
isiklik v. kitsa kildkonna kasusaamine (tegevuse v. püüdluste eesmärgina). Omakasu taga ajama, taotlema, püüdma, sihtima. Teeb seda omakasu pärast, omakasu huvides. On omakasu peal väljas. Tal on siin omakasu mängus. Peab silmas ainult omakasu. *Kui nende omakasu seda nõudis, siis ei hoolinud nad ka Leeni elust ega tervisest. R. Roht. *.. sa pole huvitatud teenistusest ega omakasust, vaid sõlmid lepingu puht ligimesearmastusest .. H. Sergo.

oote|asend
sport teat. tegevuse (näit. pallingu vastuvõtmise) eelne asend. Tennisemängija ooteasend. Laskur seadis end ooteasendisse, võttis ooteasendi.

operatsiooni|analüüs
(sotsioloogias:) matemaatiliste mudelite kasutamine ühiskonna v. inimrühmade sihikindla tegevuse optimaalse organiseerimise eesmärgil

osa|ühing
maj äriühing, mille kõik liikmed vastutavad selle tegevuse varaliste kohustuste eest ainult oma osamaksu ulatuses

ära ostma

1. ostma (rõhutab tegevuse lõpetatust). Ostja tingis ja kauples hulk aega, lõpuks ostis põrsa ära. Osta ära, annan odavalt. Kaupa on rohkem, kui ära osta jõutakse.
2. kedagi altkäemaksuga enda nõusse, enda poole meelitama. Kaebealune tahtis, püüdis kohtunikku altkäemaksuga ära osta. *Ent Aarmann taipas, et Ivani mõnekümne krooniga ära ei osta. P. Kuusberg.

otse|kui

1. ‹konj› esineb sarnasusvõrdlustes, kus seob võrdluse selle põhisõnaga.; sün. kui, nagu, justkui.; (on veidi raamatulikum ja pidulikum kui kui, nagu, justkui). a. seostab võrreldava substantiivi võrdlevaga. Kulmud otsekui pääsutiivad. Varemed otsekui sõja tummad tunnistajad. Kaks valgustatud akent otsekui kaks silma. Kortsus nägu otsekui küpseõun. b. seostab võrreldava adjektiivi v. adverbi võrdleva sõna v. sõnarühmaga. Ruum oli kõle otsekui kelder. Süda on tal kõva otsekui kivi. Värelev, otsekui elus leek. Nägu oli liikumatu, otsekui marmorist välja raiutud. Punane, otsekui tules leekiv taevas. Valge otsekui elevandiluust kael. Metsa vaikne, otsekui uinutav kohin. Libedasti otsekui õlitatult. Ootamatult otsekui välk selgest taevast. Kobamisi otsekui unes. Aeglaselt otsekui venides. Üksi otsekui vana känd. c. seostab verbi võrdleva sõna v. sõnaühendiga, mis osutab tegevuse v. olemise viisi, intensiivsust jm. Räägib otsekui raamatust. Vastas otsekui teise mõtteid lugedes. Seisab otsekui post paigal. Tüdruk lõhnas otsekui sirelikimp. Käib peale otsekui uni. Ilmus otsekui maa alt. Silmad läigivad otsekui palavikus. Kukkus otsekui välgust tabatuna. Vesi kobrutas otsekui keedes. Päevad möödusid otsekui lennul. Tõusime otsekui käskluse peale püsti. Astus teisele otsekui kogemata varbale. Pigistas teise kätt otsekui tangidega. Tunnen end otsekui kodus. Kõik on näha otsekui peegli peal. Teoseid tuleb otsekui konveierilt. Vili on otsekui maha rullitud. Maja oli otsekui välja surnud. Jalad olid otsekui kammitsas. Pea on otsekui vatti täis. Ta on saanud otsekui teiseks inimeseks. Valu oli otsekui käega pühitud. Rääkis seda otsekui meie ärritamiseks.
2. ‹konj› alustab kõrvallauset, mis väljendab:. a. võrdlust. Mäletan nii selgesti, otsekui olnuks see eile. Rõõmutseb, otsekui oleks ise kiita saanud. Kuulas ükskõikselt, otsekui ei oleks jutt temast. Tõstis tüdruku kergesti üles, otsekui oleks see udusulg. Kuulsin puhkimist, otsekui läheneks vedur. Vaatab ringi, otsekui kahtlustaks midagi. b. näimist, tundumist. Vari liikus, otsekui jookseks meile järele. Mulle näib, otsekui oleksin siin juba varem viibinud. Avas suu, otsekui tahaks midagi öelda. Sööb, otsekui poleks mitu päeva toitu näinudki. Mind jäeti omaette, otsekui antaks aega end koguda.
3. ‹adv› kasut. näimise, tundumise, väite kaheldavuse v. teadmise ebakindluse väljendamiseks. Õppis otsekui ainult kohusetundest. Rääkis sellest otsekui muu hulgas. Mets oleks otsekui valjemini kohisenud. Iga ilus päev tundub otsekui kingitusena. Rääkis otsekui enesele. Vabanes otsekui painajast. Otsekui kate langes mu silmilt. Töö oli neile otsekui karistus. Silmad lõid otsekui põlema. Me otsekui häbeneme avameelseid kõnelusi. Tahab oma jutuga otsekui ennastki veenda. Küsimuse peale ta otsekui ärkas oma mõtetest. Unes otsekui pidin klassis tundi andma.

üles otsima
(tegevuse tulemuslikkust rõhutavalt:) otsima nii, et leitakse, saadakse kätte. Ta oli üles otsinud kõige varjulisema pingi. Kaduma läinud käsikiri tuleb tingimata üles otsida. Kui Tallinna tulete, siis otsige mind üles. Otsi see koht raamatust üles ja loe ette.

otstarbe|lause
keel tegevuse, olukorra või omaduse otstarvet märkiv määruslause (näit. Et palju teada, on vaja õppida.)

otstarbe|määrus
keel tegevuse otstarvet, eesmärki väljendav määrus (vastab küsimustele milleks? mis otstarbel? misjaoks?)

pahin ‹-a 2› ‹s›
(intensiivse) veevoolu, õhuliikumise vms. tekitatud heli; kohin, kahin, mühin, sahin. Langeva, voolava vee, kraani, duši pahin. Vett tuleb pahinal, pahinaga nagu tuletõrjevoolikust. Kose võimas pahin. Laine veereb pahinaga, pahinal rannale. Raske vihmahoo tume pahin. Metsis tõusis pahinal, (suure) pahinaga lendu. Magaja hingab pahinal, pahinaga. Tõmbas kopsud pahinal õhku täis. Härg puhus pahinal sõõrmetest õhku välja. Sõnad kadusid tuule pahinasse. Petrooleumilamp põleb tasase pahinaga, tasasel pahinal. Pahinal, pahinaga tõusis keriselt aurupilv. Teekann keeb pahinal, pahinaga. Lõõtsa, aurumasina töötamise pahin. *Suude valjul puhkimisel, ninasõõrmete pahinal .. ujusid loomad [= põdrapaar].. V. Krimm (tlk). || (liikumise v. mingi tegevuse hoogu, intensiivsust märkivalt). Vanapagan pannud suure pahinaga sohu. Purskas pahinal nutma. Kuulajad panid pahinal naerma. Külma õhku viskas pahinal ukse vahelt sisse. *.. oksendasid roa koos viina ja õllega pahinal välja. E. Kippel. *Lota oli sellises jutlustamise pahinas, et Maali kuulas ammulisui. L. Vaher.
▷ Liitsõnad: tule|pahin, tuule|pahin, veepahin.

ära paigutama

1. midagi oma õigele, ettenähtud kohale panema, asetama (tegevuse lõpetatust rõhutavalt). Paigutasime asjad, varustuse ära. Kaalun mitut pidi, kuidas oma kraaminatuke ära paigutada.
2. kedagi elama, asuma panema (tegevuse lõpetatust rõhutavalt). Tänased saabujad on vaja kiiremas korras ära paigutada. *Palun, isa prior, paigutage mind siit ära kuhugi kaugele, kas või mõnesse rajaäärsesse kloostrisse! A. Murakin (tlk).

pajatus ‹-e 5› ‹s›

1. pajatamine, jutustamine; jutt, jutustus. Ta on hea jutumees, tema pajatust on alati lust kuulata. *Suure vaevaga ainult suutis Huntaugu peremees oma ärevust varjata ja mingit pajatust alustada.. E. Vilde.
2. folkl tõelise isiku tegevuse v. mingi olustikusündmuse põhjal tekkinud humoristlik rahvajutt. Pajatusi kirja panema, koguma. Kodavere pajatused.

panema ‹panna, panin, pannakse 39›

1. kuhugi, mingisse kohta asetama, paigutama. Paneb palitu varna, raamatu lauale, pea padjale, telefonitoru hargile, kirja ümbrikku, märgi rinda, raha tasku, sõrme suule, käed puusa, käe sõbra õlale, kõrva vastu lukuauku, piibu suhu, lapse rinna otsa, kohvri enda kõrvale. Pani pudeli suule ja rüüpas. Pane hobusele päitsed pähe, rauad suhu, rangid kaela. Paneb mantli selga, kingad jalga, kindad kätte, mütsi pähe, salli kaela. Käe ümber pandi side, mähis. Haigele tuli kuppu, sinepiplaastrit panna. Lasksin saabastele pooltallad, uksele uue luku panna. Kuhu sa oled mu prillid pannud? Pillimees pani sõrmed kandlele, viiuli lõua alla. Müürsepp paneb kive müüri. Panin raamatu paberisse. Ema pani poti, supi tulele. Panin tule ahju, varsti saab sooja. Leivad pandi ahju (küpsema). Ta pani raamatu käest. Panin kirja posti. Pani suurema summa panka, (vanemate kätte) hoiule. Pani igast palgast natuke tallele. *Või kui paneks raha veel paari laevaaktsia alla, prahihinnad on praegu head. A. Kaskneem. | piltl. Suitsu näkku panema. Jalga kodumaa pinnale panema. Paneb ilusad summad taskusse. Kellelegi midagi nina alla panema. Kirvest puu külge panema. Arstid panid haige taas jalgadele. Kedagi häbipinki panema. Kellelegi nuga kõri külge panema. Kellelegi, millelegi suuri lootusi panema. Ta ei õigustanud temale pandud lootusi. Oma tundmusi, mõtteid sõnadesse panema. Pani mulle nii raskeid küsimusi, et ma ei osanud vastata. Ilu patta ei panda. || kirjutama; joonistama. Panin kuulutuse ajalehte. Tahtis lasta naabri, selle kiusuteod ajalehte panna. Tema tunnistus pandi protokolli. Avaldusele pandi resolutsioon: „Rahuldamata jätta!”. *Margus naeratas hiljemgi veel – kui ta suplevaid poisikesi lõuendile pani, ise juba noor kunstnik. L. Kibuvits. || kedagi kuhugi (midagi tegema) suunama, saatma, viima. Laps pandi kooli, lasteaeda, karja, kostile. Panin poisi suveks tädi juurde maale. Lapsed pandi varakult voodisse, magama. Kurjategija pandi vangi. || (mõnedes koha- vm. määruseta väljendites). Kartuleid panema 'kartuleid saagi kasvatamiseks mulda paigutama'. Paneb 'ehitab, valmistab' lage, katust, põrandat. Paneb 'liimib seinale' tapeeti. Oli osav püünist, paelu, mõrdu panema 'üles seadma'. Laskis endale kaarte panna 'kaartidega ennustada'. Taadid istusid puhkama ja panid 'tegid, tõmbasid' piipu, suitsu. Selle rahaga ta oma ärile aluse, põhja panigi 'äri lõi, rajas, alustaski'.
2. teise asendisse, seisundisse v. olukorda seadma. Ust lukku, haaki, pööra, riivi, ketti panema. Elektripostid on juba püsti pandud. Jalga lahasesse, käsi raudu panema. Röövel pandi raudu. Peremees paneb koera ketti. Lehm pandi köide. Hobust rakkesse, sadulasse panema. Hobust rauda panema 'rautama'. Härgi ikkesse panema. Ennast riidesse panema. Paneb kangast niide. Ema pani lapse kuivaks 'asendas märjad mähkmed kuivadega'. Pane kauss täis! Pane ennast valmis, korda, hakkame kohe minema. Heinu rõuku, kuhja, kive hunnikusse panema. Kedagi pikali, põlvili, õlgadele panema. Paneb tassi kummuli. Rätikut pooleks, kahekorra panema. Käsi, jalgu risti panema. Pani käed torru ja hüüdis. Orkestrandid panid oma pille häälde 'häälestasid'. Ta pani mu täbarasse olukorda. Paneb oma elu hädaohtu. Pani tütre arstile mehele. Jüri ja Mari pandi paari. Mari pandi Jüriga paari. Teemat keelu alla, varandust aresti alla, panti panema. Pani pesu likku, kuivama. Ta pandi politsei valve alla. Nad pandi põlu alla. Tulemused pandi kahtluse alla. Kellegi kannatust, närve, teadmisi, tõelist väärtust, vastupidavust proovile panema. Ettepanek pandi hääletusele. Isa pani 'lubas, andis' tütre koolmeistrile (naiseks). | piltl. Ära tee kõike ise ära, pane oma alluvad rakkesse. Ta on mitu maja püsti pannud 'ehitanud'. *Tõepoolest, nii mõndagi looduses vallatlevat energiat pole inimene veel suutnud lõõga panna. H. Riikoja. *.. elu lust ja rõõm oli meie eest lukku pandud asi. A. Kitzberg.
3. mingit tegevust v. seisundit esile kutsuma. Lampi, suitsu põlema panema. Ahju küdema, kütte panema. Raadiot, grammofoni mängima panema. Mootorit käima, käiku, seisma, seisu, tööle panema. Tööd, töökoda käima panema. Ta pani käed käbedamini käima. Pealetungi, jutuvoolu, tööd, ettevõtet seisma panema. Kedagi piinlikkust tundma, naerma, nutma panema. Probleemid panid meid mõtlema. Koputus uksele pani ootaja võpatama. Rõske õhk pani ihu värisema. Toidu lõhn paneb suu vett jooksma. Kingitus pani lapse silmad särama. Kaupade hinnad panid ostjatel pea pööritama. Tuul paneb lehed sahisema. Vihmapiisad panid veepinna virvendama. On oma tervise mokka, tuksi, turki pannud. Asju jutti, joonde, kombe panema. Oskab oma tahtmist, ennast maksma panna. Viin paneb mehe purju. Pakane pani jõed jäässe. Pauk pani kõrvad lukku, kumisema. Paneme peo püsti 'korraldame peo'. || käskima, sundima. Ta pani mu vägisi sööma. Panin ta puid tegema. Neid ei saanud kuidagi rääkima panna. Terve klass pandi püsti seisma. Ka loodrid pandi tööle. Mis pani sind seda tegema? *Lõunase lüpsi ajal pandi meid okstega lehmade seljast parme peletama. J. Saar.
4. määrama. a. kedagi kellekski v. kuhugi. Ta pandi ühistu esimeheks, vabriku direktoriks, õpetajaks. Ega ma temale vahiks juurde pandud pole! Paneme rühmale uue juhi. *Selle jaoks on ta ametisse pandud.. J. Rannap. b. kellelegi midagi ülesandeks, kohustuseks tegema. Rännakul oli temale pandud pudrukeetja kohustused. Ta ei täitnud temale pandud ülesannet. *Sina oled laste üle pandud, sina vastutad. L. Promet. c. kellelegi v. millelegi hinnangut andma. Arst pani haigele vale diagnoosi. Õpilasele hinnet panema. Õpetaja pani poisile rahuldava. Kirjandi eest pandi talle hindeks viis. Kui palju talle trahvi pandi? d. (omaks) andma. Poistele pandi nimeks Madis ja Mait. Mis nime te oma koerale panite?
5. hrl van pidama, arvama. Ei pannud paljuks (vaeva) lapse järele vaadata. Seda tegu ei saa mei(l)e süüks, patuks panna. Ei pannud vaevaks vanainimest aidata. *.. näha võis, et Joosep Teras ühtegi tööd raskeks ei pannud.. Jak. Liiv.
6. kõnek (tegevuse intensiivsust väljendades asendab teisi verbe:). a. kiiresti, äkki (kuskile) liikuma, minema; põrutama, kihutama. Ta pani toast välja. Pane otse edasi! Urmas pani Reinule järele. Poiss pani suure kiiruga kooli poole, metsa. Panin paarkümmend kilomeetrit ühe jutiga edasi. Naised panid padinal üle hoovi. Paneme Tallinnasse! Buss pani peatusest mööda. Panin „Jawal” saja neljakümnega! Kala pani õnge otsast minema. Pani plehku, pakku, putku, jooksu, kaabet 'põgenes'. b. lööma, virutama. Kellelegi vastu kõrvu, pead, lõugu, mööda kannikaid panema. Pane talle, nii et aitab! Karjapoiss paneb lehmale vitsaga hea nähvaka. | piltl. Kellelegi põntsu, põõna panema. Külmas vees solistamine pani ta jalgadele põntsu. c. kiruma, vanduma; midagi tabavalt ütlema v. kirjutama. Tulist kurja panema. Riho pani paar sarvilist. *„Hästi paned!” Aleksander veab pöidlaküünega üle mu artikli pealkirja, üle mu nime. E. Vetemaa. *Vägevasti laulsid. Panid üle teiste nagu tõrre põhjast. V. Gross. d. jooma. Viina, veini panema. Kärakat panema. e. tulistama. Püssist pauku, valangut, kärtsu panema. Nagu paugu panin, oli hunt pikali. f. (muude intensiivsete tegevuste kohta). Tööle takka panema. *Nägite, Mati paneb tvisti! A. Pervik. *Pane kas või veel paar nädalat streiki. V. Gross.
7. kõnek hakkama, mingit tegevust alustama (hrl. häälitsemise v. liikumise kohta). Karjuma, kisama, ulguma, pragama, kiruma, naerma panema. Poiss pani kõigest kõrist röökima. Tüdrukud panid ehmunult kiljuma. Kõik panid laginal naerma. Laps kohkus ära ja pani töinama. Vanamees pani valitsust siunama. Panime jooksma, jooksu, punuma, lõikama, plagama, leekima, ajama. Hobune pani lõhkuma. Joobnu pani märatsema.

paukuma ‹paugun 42›

1. pauke (1. täh.) kuuldavale laskma. a. (lasu v. plahvatuse puhul). Lasketiirul pauguvad püssid ja püstolid. Haubitsad, kahurid hakkasid paukuma. Paukudes lendasid õhku raketid. Vaenlase kaevikute kohal aina paugub ja müriseb. b. (avanemisel v. sulgumisel). Uksed koridoris, majas pauguvad. Lööb, viskab värava enda järel paukudes kinni. Uks paukus ta nina ees(t) kinni. Pauguvad šampanjapudelite korgid. c. (kuhugi vastu v. sisse paiskudes; tugevate paukudega töötades). Metsas paukusid kirved. Töökojas kuuleme vasaraid paukumas. Nuia paukudes lüüakse poste maasse. Mootor turtsub ja paugub. Lõi rusikaga lauale nii et paukus. Varsti hakkab seal oksjonihaamer paukuma 'tuleb oksjon'. *Ja kangasjalg, ta paugub rõõmsas majas, / kui süstik lendab, laulab kuduja. Juh. Liiv. d. (külmast v. kuumusest lõhenedes). Väljas paugub (30-kraadine) pakane. Oli tuiskude ja paukuva pakasega talv. Öösiti pauguvad külmast aiateibad, seinapalgid. Jää järvel paugub ja praguneb. Ahjus pauguvad ja praksuvad kuusehalud. Kerisekivid paukusid leili viskamisest. e. (äikese kohta). Pikne, äike paukus kogu öö. Välgusähvatusele järgneb momentselt paukuv kõuekõmin. f. (kella löömise v. muusika kohta). Aisakellad paukusid. Tornikell paugub kuus lööki, kaksteistkümmend (korda), tulekahjuhäiret. Rongkäigu eesotsas hakkas paukuma orkester. *Saalis paugub kõrvulukustav muusika edasi.. O. Luts. g. (tegevuse v. protsessi intensiivsuse rõhutamiseks). Raiub ja rautab, nii et tuba paugub käes. Tantsivad, et põrand paugub. Kogu maja paukus pidutrallist. Pea paugub otsas valutada. .. paugu vastu, palgimetsa – / minu hea hääle vastu.. *No kui mina .. isameheks hakkan, siis titel on papa mis paugub! H. Raudsepp.
2. piltl valju häält tegema, valjusti häälitsema. a. valjult (ja vihaselt) midagi ütlema, kärkima, põrkima. Kärgib ja paugub, paugub ja pragab kõigiga. Paugub kui püss, pikne. Kellega ta seal peaks paukuma? Lasevad pahandajal ennast tühjaks paukuda. Tegi kurja näo ja paukus mis hirmus, koledasti, nagu kole. Kus kukkus siis laste peale paukuma! *Ta .. paukus, põrutas rusikaga lauale, ja paukus jälle. V. Saar. *„Tere!” paukus ta jämedal bassihäälel.. P. Vallak. b. tugevasti ja kinniselt köhima. Taat köhib paukudes. Lapsed pauguvad köhida (, nagu raiutaks metsas puid). Poiss köhib mis paugub. *Kus mina alles möödunud nädalal paukusin, nii et rinde alt paistetas üles. E. Rängel. c. valjusti ja vihaselt haukuma; tugevasti ja lühidalt häälitsema. Koerad hakkavad võõra peale paukuma. Hirv paugub.

peal
I. ‹postp› [gen] ‹sageli asendatav põhisõna adessiivilõpuga›
1. millestki v. kellestki pealpool, ülalpool, kõrgemal, millegi pealispinnal; millegi kohal, midagi katmas, varjamas; ant. all. Kivi, kännu peal. Lume, jää, liiva peal. Lamab kõhuli muru peal. Magas palja maa, põranda peal. Leib on laua, riiuli peal. Voodi peal ei sobi istuda. Magas ahju peal. Kastid on virnas üksteise peal. Lae peal on heinu. Heinad on aida peal 'aidalael'. Seisab purde peal. Aluspõhja peal lasuvad kivimid. Ta elab kontori peal väikeses toakeses. Pudeli põhja peal on veidi veini. Purgi peal on tsellofaankate. Piima peal on koorekiht. Naine kandis korvi pea peal. Joob, pudel suu peal. Haavatu kanti käte peal ära. Pilt on seina peal. Käed selja, rinna peal. Rinna peal on tätoveering. Huule peal oli vill. Tassi peal on rahvuslikus mustris kirjad. Kandis kampsunit särgi peal. Rihm on pükste peal. Tal on nüüd oma katus pea peal. See on ju nii ainult paberi peal 'tegelikkusele mittevastav'. Selgesti näha nagu peo peal. Teda hoitakse nagu pilpa peal. Ta oli nagu süte peal. || (kehaasendist kõneldes:) nii et põhisõnaga märgitud kehaosa on all, sellele toetutakse. Lamab selja, kõhu, külje peal. Laps roomab kõhu peal. Poisikesed harjutasid pea peal seismist ja käte peal käimist. Olen juba varahommikust jalgade peal 'jalul, tegevuses'.
2. kasut. viitamaks kohale, kus miski v. keegi on v. kus miski toimub. Maa peal ja taevas. Mere peal on torm. Olin paadiga jõe, järve peal. Turu peal oli suur sagimine. Auto seisis otse tee peal. Ta elab hoovi peal majas. Lageda peal tuul tõmbab. Kari sööb ristikupõllu, ädala peal. See juhtus käänaku, kurvi peal. Ära seisa kogu aeg ühe koha peal! Saime laada peal kokku. Ma elan temaga sama koridori peal. Nad on ühe köögi peal 'kasutavad sedasama kööki'. Perenaine oli ukse peal 'ukselävel v. ukse ees' vastas. Ta pilk viibis minu peal. *Mis ma seal kivide peal [= linnas] tegema hakkan? E. Maasik. | ‹asendatav ka põhisõna inessiivilõpuga› kõnek. Käisime linna peal jalutamas. Hulgub küla peal ringi. Maja peal liiguvad mitmesugused kuuldused. Mis Tartu peal uudist? Sellist meest pole teist terve Eesti peal. *„Saime kõrtsi peal juhuslikult kokku,” ütles Neeme Ormuski poole osutades. E. Raud. || teat. kaugusel, teat. vahemaa taga. Olime juba poole maa, poole tee peal. Ta seisis meist natukese maa peal. Iga mõne sammu peal ta seisatas. Asulas oli iga poole versta peal kõrts.
3. kasut. viitamaks mingile ametile, tööle, tegevusele, millega keegi tegeleb. Ta on linnas tähtsa, kõrge koha peal. Poeg olevat tal linnas advokaadiameti peal. Ta töötab raudtee peal 'on raudteelane'. Töötab posti peal 'postkontoris'. Oli suurtalus noorkarja, vasikate, sigade peal. Muidu olen olnud traktorist, kuid sel sügisel olin kombaini peal. Ta on tehases keevitamise, kraana peal. Juta on kantseleitöö peal. Sellest nädalast olen uue töö peal. Poisil on veel kroonu peal käimata 'ei ole veel sõjaväes teeninud'. *Vastu sõuab Kalda Priidu kiiluta käula, Priidu ise ja tütar Milli aerude peal. H. Sergo. *Ütles enese olevat ülikoolis juura peal [= juristiks õppimas] ja otsivat tööd. H. Raudsepp. || viitab tegevuse eesmärgile v. iseloomule. Mehed olid metsas jahi peal. Olin ostmise peal väljas. Jõuk oli röövimise, teiste petmise peal väljas. Paljud on omakasu, äri, kerge teenistuse peal väljas. Vanamees olevat jälle jooma peal. Poiss on kusagil ula peal. Sõja ajal tuli elu ja surma peal väljas olla. Loomad on viljas kurja, paha peal. *Noor koer vist, vigureid ja tempe täis, lonkimise ja luusimise peal väljas. J. Parijõgi.
4. kasut. viitamaks millelegi, mille varal elatakse v. mille abil, millega midagi tehakse. a. (ühenduses elamisega, toimetulemisega). Nad on korraliku, viletsa toidu peal. Lapsed on ühe vanamammi juures kosti peal. Elati kartulite peal, leiba sai harva. Lehmad lähevad jõusööda peal rammusaks. Siga on nuuma peal. Ta on korraliku palga peal. Ta on hea elu peal tüsedaks läinud. Mis viga vanemate rahakoti, tasku peal elada! *Korporandid prassisid suurte rahade peal.. A. Kaal. b. viitab mingile riistale, esemele v. vahendile. Palgid lõigati saekaatri peal laudadeks. Käia, luisu peal teritama. Mängi klaveri, viiuli peal ette! Neid võib sõrmede peal üles lugeda. Eks katseta seda enda peal!
5. kasut. viitamaks hrl. mingile ajaühikule v. ajalisele seosele. Kell on, käib kolme peal. Kell on kaksteist minutit kaheteistkümne peal. Poiss on juba kuueteistkümne peal. Päev, töö on juba poole peal. Mul on see raamat, selle raamatu lugemine alles poole peal. *Nüüd on ta juba neljakümnendate aastate peal, mingit varandust ei ole hinge taga.. M. Metsanurk.
6. kõnek kasut. viitamaks tegevusele v. olukorrale, mis on toimumisele väga lähedal. Olin just minemise, mineku peal, kui telefon helises. Raamat oli laua serval päris kukkumise peal. Taat on väga haige, päris mineku peal 'suremas'.
7. kasut. viitamaks sellele, kellel v. millel miski lasub, on kohustuseks vms. Kahtlus on sinu peal. Minu lootus on nüüd veel ainult Märdi peal. Arvati, et tema peal lasub jumalate viha. Koha, maja peal on võlga. Kogu majapidamine oli ema peal. Tema peal olid ka külavanema kohustused.
8. kasut. viitamaks mingile käimasolevale tegevusele, protsessile, mille ajal midagi toimub v. juhtub. Võttis käigu peal mantli seljast. Laadis jooksu peal püssi. Raha lõppes tee, reisi peal otsa.
9. kasut. viitamaks teat. hindele, millele keegi püsivamalt õpib. Püsis koolis kogu aeg neljade ja viite peal.
10. kõnek kasut. viitamaks laadile, viisile, kuidas miski toimub v. on korraldatud. Laulis vale viisi peal. Jutt käis mitme keele peal. Me oleme temaga sina peal 'räägime omavahel „sina”'. Raha on pangas isa nime peal. Koht on pooletera peal.
11. (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Miski püsib, seisab ainult ausõna peal. Hinge, südame peal olema, kipitama. Ilma peal(gi). Kahe jalaga maa peal. (Hea) järje peal olema. Kaela peal olema, istuma, elama. Keel on vesti peal. Keele peal olema, kipitama, sügelema. Käima peal (olema). Oma käe peal elama, töötama. Kedagi käte peal kandma. Loorberite peal puhkama. Kellegi naha peal elama, liugu laskma. Midagi oma naha peal tunda saama. Asi on noatera peal. Kellegagi nugade peal olema. Kellegagi ühe pulga peal olema. Karjub nagu ratta peal. Kellelgi on silmad märja, vesise koha peal. Tuule peal elama, olema. End vee peal hoidma. Vee ja leiva peal istuma, olema.
II. ‹adv›
1. pealpool, kõrgemal; pealispinnal; ant. all. Õlu on all, vaht on peal. Loikudel oli jääkirme peal. Jääl on paks lumikate peal. Piimal on koor peal. Magajal oli kaks tekki peal. Purgil on tsellofaanist kate peal. Pudelil on kork peal. Vankril, reel on suur koorem peal. Vastu tuli mootorratas, kaks meest peal. Jää on juba nii tugev, et kannab peal. Laev ei vajunud kohe põhja, sest puulaadung hoidis teda peal. Uuel hoonel ei ole veel katust peal. Ojal ei ole purret peal. Tal oli kampsun seljas ja mantel peal. Tassil on kirjad peal. Tünnil on raudvitsad peal. Ümbrikul on margid peal. *..kuni tuli nähtavale pere hobune, kõrge look peal ja saan järel.. A. H. Tammsaare. | (üldisemalt, mitteotseselt). Kempluses, vaidluses oli kord üks, kord teine peal. *Isa aga jäi alati selleks, kelle sõna peal püsis, kelle otsused ikka ellu viidi.. R. Kaugver. || millegi kasvavaga kaetud. Uudismaal on oder peal. Osal krundist on, kasvab mets peal.
2. kõnek kinnitab, fikseerib mingi olukorra, seisundi olemasolu. Mul on hirm, tüdimus peal. Sõidukil oli kõva kiirus, hoog peal. Töödega oli kogu aeg mahv, tamp peal. Talul on suured maksud, võlad peal. Koosolekul on kohe lõpp peal. Tema heal elul on ots peal. Tal käivad krambid, märatsemishood peal. Poistel hommikust saadik minekutuhin peal. Meestel on viinavõtmise neelud peal. Avaldusel on juba direktori resolutsioon peal. *On küll [tore tüdruk], aga minul pole naisevõtmise tuure peal. H. Angervaks.
Omaette tähendusega liitsõnad: koha|peal, vahepeal

peale
I. ‹postp› [gen] ‹sageli asendatav põhisõna allatiivilõpuga›
1. millestki v. kellestki ülespoole, kõrgemale, millegi pealispinnale; midagi katma, varjama; ant. alla. Kohver tõsteti kapi peale. Asetas kruusi laua peale. Klaveri peale oli kogunenud tolmu. Heitis diivani, kušeti peale pikali. Istus sängi ääre peale. Võta mind ka reepära peale! Taat ronis ahju peale. Koor kerkib piima peale. Pane võid ka leiva peale. Ära mulle jala peale astu. Pani käed kõrvade, rinna peale. Raha laoti talle kohe peo peale. Vaiküla ehitati vee peale. Heinad aeti aida peale 'aidalaele'. Tõmbas endale paksu kampsuni särgi peale. Loss tehti maatasa, nii et kivi ei jäänud kivi peale. Kahtluse vari langes tema peale. Ma ei tea, mis kuri minu peale tuli. Küsija suu peale ei lööda. || (kehaasendist kõneldes:) nõnda et põhisõnaga märgitud kehaosa jääb alla. End selja, külje peale keerama, pöörama. Komistas, ent jäi ometi jalge peale.
2. kasut. viitamaks kohale, kuhu keegi läheb v. saadetakse, midagi rajatakse vms. Poisid läksid paadiga järve peale. Ta tõttas rongi, bussi peale. Läksime soo peale marjule. Kari lasti ristikupõllu peale. Lageda peale ei maksa minna, seal tuul tõmbab. Ema tuli ukse peale 'ukselävele'. Astus mulle poole kehaga tee peale ette. Õue, hoovi peale ehitatakse kuuri. *.. ma kardan, kas see pole mitte Põdeja veski – selle koha peale leek jääb. E. J. Voitk. | ‹asendatav ka põhisõna illatiivilõpuga› kõnek. Õhtul läksime niisama küla, linna peale hulkuma. Tuleks minna Tartu peale uudiseid kuulama. Ta läks vist kõrtsi peale. *„Võta Ilvese Hendrik koolimajja korteri peale,” ütleb ta. M. Traat. || teat. kaugusele, teat. vahemaa taha. Oli nii pime, et paari sammu peale polnud midagi näha. Seda võis mitme versta peale kuulda. Vaenlane oli lähenenud linnale kümne kilomeetri peale. Ta tuli meile poole tee peale vastu.
3. kasut. viitamaks mingile ametile, tööle, tegevusalale, millele keegi siirdub. Ta sai, läks tähtsa, vastutusrikka koha peale. Noormees tahtis väga traktori, kombaini peale saada. Milda viidi põllutöö pealt karja, linnufarmi peale. Mis ameti peale ta pandi? Esimene päev pandi mind heinaveo peale. Noored himustasid linna kergema töö peale. *Kui Reinul tahtmist, saadab poisi ükskord ülikooli matemaatika peale. A. Hint. || viitab tegevuse eesmärgile v. iseloomule. Läks metsa jahi peale. Võtsin ta tööle proovi peale. Lapsed vist läksid ula peale. Ära lase loomi paha, kurja peale! Poiss sai linnas tädi juurde kosti peale. Pani sea nuuma peale. Võitlus käis elu ja surma peale. Sattusime temaga hea jutu peale. *Nad lähevad küll välja rumalate matside pügamise peale.. J. Kärner. || viitab seisundile, millesse jõutakse. Ta on töökas olnud ja kindla järje peale jõudnud. Kõik lapsed on otsa peale aidanud. Noored jõudsid parema põlve peale, kui vanemad seda olid suutnud.
4. kasut. viitamaks sellele, millest tingituna v. ajendatuna, mille pärast midagi toimub. Uks avati pika kloppimise, mitmekordse koputamise peale. Ärkasin uksekella helistamise, telefonihelina, mingi kolksatuse, mingi krõbina peale. Kisa, kära, karjumise peale jooksis rahvast kokku. Ta tegi seda minu käsu, nõudmise peale. Nagu käskluse peale pöörasid kõik ümber. Vahekohtuniku märguande peale sööstsid võistlejad rajale. Tuli alles kutsumise peale tuppa. Tegi seda pika nurumise, palumise peale. Poiss ei vastanud midagi ema pärimise, küsimiste peale. Kõik hakkasid tema jutu, sõnade peale naerma. Ajalehe kuulutuse peale tuli mitu pakkumist. Leidsin selle koha alles pika otsimise peale. See kõik oli nagu tellimise peale. Selle peale ei osanud keegi midagi kosta, ütelda, lausuda. *Ärkas Jaak unenäo peale üles ja ei saanud enam und silma. J. Vahtra.
5. kasut. viitamaks teat. hulgale v. üksusele, kelle v. mille kohta midagi tuleb. Norm oli kaheksasada grammi leiba mehe peale. Saate viiskümmend krooni nina peale. Kui palju te kahe peale (kokku) teenite? Kaks väikest tuba suure pere peale on vähe. See toidukraam on meile kamba peale. Koristajaid on terve maja peale ainult üks. Saime magada ainult neli-viis tundi ööpäeva peale. Kui suur on autol kütusekulu 100 km peale? *Ainult mõne mõõdu kalu said mehed kogu laeva peale. A. Kalmus. || kasut. viitamaks rühmale, hulgale, kes midagi koos, ühiselt teeb. Hulga peale saaksime selle raha kokku. Tellisime ajalehe kahe peale. Purjekas oli ehitatud mitme mehe peale. Jõime kahe peale ära pudeli veini. *.. Tõnis ei taha laeva üksi teha, vaid kamba peale.. A. Hint.
6. kasut. viitamaks objektile, kuhu on suunatud mingi tegevus v. mõju. Nad vist peavad jahti selle põgenenud vangi peale. Me ei saa otsimise peale rohkem aega raisata. Ta mõtleb oma poja, kodukoha, tuleviku peale. Ära karju mu peale! Ta käib kaaslaste peale ülemusele kaebamas. See ei ole õige, ta valetas minu peale. Ella räägib sinu peale igasuguseid jutte. Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata kümne päeva jooksul. Kõva südamega inimene, ei tema halasta, heida armu kellegi peale. Sinu peale ma lootsin kõige enam. Mihkel oli Tõnu peale kade, maruvihane, tige. Miks sa minu peale pahaseks said? Ta on uhke oma laste, saavutuste, rikkuse peale. Ta ei vaata sinu peale mitte hea pilguga. Koerad haukusid võõra peale. See mürin, lärm käib juba närvide peale. Suur lugemine, nõrk valgus mõjus silmade peale. Selle mehe peale ei hakka tuli ega vesi 'ei mõju miski'. See lehk hakkab juba südame peale käima. *Jutt tahtis vägisi poliitika peale kiskuda.. A. Kitzberg. *.. rikka peale ei hakanud ei kirik ega kohus. A. Hint. || kallale. Kui sa veel meie õue tuled, ma ässitan Muri su peale. *.. nad peitsid endid metsas põõsaste varju ja koobastesse ning langesid salaja meie peale. A. Saal.
7. millegi suhtes eriliselt oskuslik, valmis, hakkamas. Ta on iga töö peale meister, mees. Õmblemise peale on tal lahtised, osavad käed. Teisi tüssata – selle peale on ta mees! Poisil on muusika, keelte peale andi. Matemaatika peale ei ole tal pead. Tempude, koerustükkide peale oled sa valmis! Ta on viina, naiste peale maias.
8. suunas, poole. Üks tee läheb Valga, teine Pärnu peale. Liiguti läbi metsade otsejoones Vändra peale. Siit viib metsasiht Kikepera peale. Laev võttis kursi Aegna peale. Läksin traktorimürina, pillihäälte peale. Ööliblikad lendavad valguse peale. Ta viskas palli korvi peale, kuid ei tabanud.
9. kasut. viitamaks sellele, mille järel v. millega ühenduses midagi (vahetult) toimub. Raske töö peale kuluks väike puhkus, kehakinnitus ära. Ärkas paaritunnise magamise peale. Hoop käis hoobi peale. Peremehelt tuli üks käsk teise peale. Kiskus kogu aeg suitsu, pabeross paberossi peale. Pole hea suitsetada tühja kõhu peale. Pill tuleb pika ilu peale. *Viimaks pika ootamise peale tuli hommik.. A. Kalmus.
10. kasut. viitamaks teat. ajale, millele miski jääb, jäetakse v. mille jooksul midagi toimub v. muutub. Ära jäta kõiki toimetusi õhtu peale. Sõit jääb paraku öö peale. Teeme kiiremini, muidu jääme liiga hilja peale. Hakka varem tulema, ära jää pimeda peale. Väitekirja kaitsmine lükkus sügise peale. Uue hoone ehitamine jäi tuleviku peale. Ole mureta, küll ta aja peale unustab. Öö peale läks külm käredamaks. Küll päeva peale ilm paraneb. *.. laulatus oli suvistepühade peale määratud. O. Kruus.
11. kasut. viitamaks mingile asjaolule v. väitele, mille kinnituseks midagi tehakse v. ollakse valmis tegema. Kaubatehingu peale tehti väikesed liigud. Küll poiss hakkama saab, minu käsi selle peale! *Niisugusest tüdrukust – selle peale võib kas või vanduda – saab tubli perenaine.. E. Vilde.
12. kasut. viitamaks sellele, mille alusel, millele tuginedes midagi tehakse. Tulin siia meie kokkuleppe peale. Kogu äriajamine toimus ausõna peale. Merele mindi hea õnne, hea usu, ehku peale. Mõnigi mees tuli kohale vana usu peale, et küll abistajale midagi ikka antakse. *Hiilgav meil väljamaal muidugi ei saa olema. Me läheme algul lihtsalt Teresa kasina kaasavara peale... J. Kross. || viitab tingimus(t)ele, mille põhjal midagi toimub v. tehakse. Raha peale kaarte mängima. Vedasime kihla kümne krooni peale. Võttis mitu hektarit maad pooletera peale. Kaupmees andis kaupa ka võla, raamatu peale. Pani raha panka intressi peale. Mul ei ole aega, mul on kella peale minek. *Tean, et oled talu peale mõne aasta kestes hulga võlgu teinud.. A. Taar.
13. kasut. viitamaks sellele, millele v. kellele midagi kulub v. kulutatakse. Toiduained on kallid, nende peale kulub palju raha. Laste peale kulus kuus mitusada krooni. Raiskad liiga palju õlle, lõbustuste, loteriide peale. Kampsuni peale kulus palju lõnga. Seda laadi töö peale kulub umbes kolm päeva. Selle käigu peale üle poole tunni kulutada ei saa. Ma panen sulle toitu tee peale kaasa. *Juhan kulutas kogu oma jõu töö peale. H. Sergo.
14. kasut. viitamaks mingile määrale, hulgale. Jõi oma pitsi, klaasi poole peale. Sõidupileti hind tõusis kahe krooni peale. Tegi sulasekauba suve, ühe aasta peale. *.. lõi välk põlisesse tamme, mille vanust arvati vähemalt paarisaja aasta peale.. O. Samma (tlk).
15. kasut. viitamaks sellele, kellele on miski ülesandeks, kohustuseks, taluda vms. Mina seda ülesannet küll enda peale ei võta. Selle töö lõpetamine jääb sinu peale. Käskjala kohustused pandi Riina peale. *Aga ta vaene süda tunneb siiski nii elavat tänutunnet isiku vastu, kes enda peale tema pärast nii raske nuhtluse on tõmmanud.. E. Vilde.
16. kasut. viitamaks mingile seisukohale, arvamusele, mõttele, mis kellelgi on millegi suhtes. Kuidas sa üldse seesuguse mõtte peale tulid? Ta lihtsalt ei tulnud selle peale, et neid kahtlustada. Ma vilistan seesuguse lori peale! Miks pole juba keegi varem selle peale tulnud! *Hindrik ise muidugi niisuguse asja peale ei tulnud. O. Kruus.
17. kasut. viitamaks sellele, kellele v. millele juhuslikult, poolkogemata satutakse. Metsavaht sattus metsavaraste peale. Sattusin raamatukogus huvitava ajakirja, teose peale. Ega alati vajaliku kauba peale ei juhtu. *Oravaga ajasin juttu, väikese väleda rästiku peale juhtusin. A. Kitzberg.
18. kasut. viitamaks sellele, millele minnakse üle v. on üle mindud. Oli vanasti piibumees, kuid on nüüd paberosside peale üle läinud. Kõik masinad on elektri peale viidud. Läks poole jutu pealt inglise keele peale üle.
19. kasut. viitamaks hindele v. hinnetele, mida keegi saab. Õpib, sooritas eksamid viite peale. *Praegu huvitas mind väga, kuidas võis Ingel vene keel viie pealt kahe peale kukkuda. H. Pukk.
20. (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Kellegi hammas ei hakka tema peale. Kellegi peale hammast ihuma. Hinge peale käima, jääma. Ilma peale jääma. Kaela peale käima, tulema. Kanna peale astuma, käima. Keele peale tulema, kerkima. Kere, kitli, naha peale andma, saama. Kindla peale. Kobina peale. Kedagi kuu peale saatma. Ei tõsta, liiguta kõrt kõrre peale. Käima peale saama. Oma käe peale hakkama. Liimi peale minema. Kedagi liistu peale tõmbama. Mett moka peale määrima. Naha peale andma, saama. Ei saa nahka silma peale. Nina peale andma, saama. Nina peale kirjutama, viskama. Kellegagi nugade peale minema. Kellelegi näppude peale vaatama. Oraste peale. Ei saa kuidagi otsa peale. Pole pea peale kukkunud. Midagi pea peale pöörama, keerama. Pinna peale käima, andma, tegema. Ühe pulga peale panema. Õige soone peale sattuma. Pole suu peale kukkunud. Kellelegi midagi südame peale panema. Tasku peale käima. Tuhka (oma) pea peale raputama. Tuliseid süsi pea peale koguma. Tupe peale andma, saama. Kellelegi varba peale astuma. Vee ja leiva peale.
21. [elat] millestki alates. a. (ajaliselt). Hommikust, lõunast, eilsest peale on sadanud. Nii on see olnud esmaspäevast, kevadest, septembri keskpaigast peale. Tänasest (päevast) peale. Lapsepõlvest, noorest east, lapsest, poisikesest peale. Sündimisest peale on teda hellitatud. Oleme koolivennad esimesest klassist peale. 16. sajandist, 19. sajandi 50-ndaist aastaist peale. Need kivid on siin iidsetest aegadest peale. Sellest ajast peale. Nüüdsest peale hakkame teistmoodi elama. Oleme sõbrad esimesest kohtumisest peale. Nad pole algusest peale omavahel sobinud. *Vanamooriks ta sind laulatusest peale kutsus, kutsub kuni surmani. K. Saaber. b. (harvemini muudel juhtudel). Esimene katse ebaõnnestus, tuleb uuesti otsast peale alata. Õpetust alustati päris a-st ja b-st peale. *Ja mitte Arno üksi, kõik isast ja emast peale silmitsesid viiulit suure uudishimuga. O. Luts.
II. ‹prep›
1. [gen] välja arvatud. Peale vanaema polnud kedagi kodus. Kõik peale Peetri olid kohal. Peale minu ei tea seda veel keegi. Peale leiva polnud neil midagi süüa. Midagi polnud kuulda peale tuule ulgumise. Ei saanud kedagi ega midagi usaldada peale oma vaistu. *Ja nii naeris ja laitis ta iga ametit peale põllumeheameti. K. Ristikivi.
2. [gen] kellelegi v. millelegi lisaks. Peale minu oli toas veel kaks inimest. Peale sinu pean ma ka ema eest hoolitsema. Peale rätsepatöö pidas ta ka kingsepaametit. Peale raamatute hävis tules ka väärtuslikke käsikirju. Ta kogus ise rahvaluulet, peale selle innustas selleks teisi. Peale kutsehariduse annab kool ka üldise keskhariduse. Ma pean artikli käsikirja lõpetama, muud tegemist veel peale selle.
3. [gen] van üle, rohkem kui. Ta on peale kaheksakümne aasta vana. Talul oli peale viiekümne vakamaa põldu. *Meid on peale neljasaja hinge teises klassis. E. Vilde.
4. [part] pärast (ajaliselt). Peale lõunat, hommikusööki. Kaks nädalat peale jaanipäeva, jõulu, pühi. Mõni aasta peale sõda. Aastal 580 peale Kristust, meie ajaarvamist. Läks peale tööd, koolipäeva kohe koju. Peale koosolekut vesteldi kuluaarides. Peale pikki vaidlusi jõuti kokkuleppele. Peale vihma lõi kõik roheliseks. Jõudsime kohale peale teisi. Autot saab näha iga päev peale kella 18. Varsti peale seda vanaema haigestus. *Poiss püüab tekile pikali heita ja peale paari katset see õnnestub. J. Smuul. | [gen] van. *Noomitakse. Peale tundide jäetakse istuma. K. A. Hindrey.
III. ‹adv›
1. pealepoole, kõrgemale; pealispinnale, katma, katteks; ant. alla. Kartulihunnikule kuhjati katteks mulda peale. Kesale veeti sõnnikut peale. Pani pudelile korgi, lambile klaasi peale. Karbile käib ka kaas peale. Keeras kruvile mutri peale. Autojuht surus pidurid peale. Tegi ojale purdegi peale. Määrisin leivale paksult võid peale. Pane haavale joodi peale. Puhus haiget saanud kohale peale. Kitlile tuleb taskud peale ajada. Siin on klaasikilde maas, vaata et sa peale ei astu! Piimale kerkib koor peale. Majale tuleb uus vooder peale panna. Hakkasime autole koormat, kotte peale laadima. Laotas lapsele paksu teki peale. Pani pintsakule veel mantli peale. Kirjuta oma vihikule nimi peale. Kirjale löödi tempel peale. Aidale lüüakse parajasti katust peale. Talveks ehk saame uuele majale sarikad peale. Ta läks vankri juurde ja kobis peale. Üks juhuslik auto võttis mind tee äärest peale. Istu peale, sõidame linna. Selles peatuses ei tulnud kedagi peale. Buss tuli, jõudsin veel peale. *Künna see maatükk ... pealegi üles ... ja tee midagi peale... V. Uibopuu. || kahjustades kellelegi v. millelegi otsa. See kruusaaugu sein võib sulle peale vajuda. *Ja vaata sa ühtelugu selja taha, et mõni hobusemees sulle peale ei aja. O. Luts. || võitjaks, valitsema. Vallutajad jäid selles võitluses peale. Poiste omavahelises jõukatsumises jäi Oskar enamasti peale. Esimese mängu võitsime, teises jäid peale Läti võrkpallurid. Vaidluses jäi meistri sõna, arvamus peale.
2. kinnitab, fikseerib mingi füsioloogilise protsessi, psüühilise seisundi jms. tekkimist. Mul tuli kole hirm peale. Nii jube, et ajab hirmu, judinad peale. Uni tükkis, kippus kangesti peale. Nii mõnus tukastus tuli peale. Köhahoog, aevastus, iiveldus tuli peale. Poisil tulnud pissihäda peale. Haigel käivad krambid peale. Imelik nõrkus tuli äkki peale. Naer, nutt tükkis vägisi peale. Mul tuli seda nähes ahastus peale. Kogu miljöö ajas talle tülgastuse peale. Tusk, norutunne, kahetsus tuli peale. Meestel kippusid laulutuurid peale. Mis sul ometi meeles oli, nagu hullustus oleks peale tulnud. Lähen jälle edasi, kui tahtmine peale tuleb. Ma ei oska midagi öelda, mul ei tule vaim peale.
3. osutab kallaletungi, rünnaku, surve, ahistamise suunatust kellelegi v. millelegi. Vaenlane tungis, pressis suurte jõududega peale. Eestlased langesid ristirüütlitele kahelt poolt metsast peale. Peale, mehed, vaenlane taganeb! Andrus oli kange kaklema, tuli otse rinnutsi peale. Ma assetan, ässitan sulle koera peale! Oli suur trügimine, kõik pressisid eesminejatele peale. Taludele käidi suurte normidega peale. Siin tungib meri maismaale, teisal jälle maa merele peale. Lained käisid laevale kõvasti peale. Tuiskliiv, võsa surub põldudele peale. Mured, rasked mõtted, mälestused rõhusid peale. | (pallimängudes). Viskas küll peale, kuid pall ei läinud korvi. Lõi küljelt väravale peale. || (ägeda, järsu, käsutava ütlemise kohta). Peremees käratas karjapoisile kurjalt peale. Ärgu tulgu ikka mulle iga asja pärast peale hüppama! Poisile peab peale põrutama, muidu läheb ülekäte. Kus karjus peale, et mis sa mees õige endast mõtled! „Kas sa jääd juba vait!” käratas ta koerale peale.
4. osutab kellelegi v. millelegi suunduvale mõjuavaldusele. Talle ei meeldinud tüdrukud, kes (end) peale pressivad. Ära topi end peale, kui sinust ei hoolita! Nii tugev puit, et isegi kirves ei hakka peale. Hambad ei hakka kivikõvaks kuivanud leivale peale. Sügisene päike ei hakka enam peale. Siin võib tuul lapsele peale käia. Mul pole aega, tööd pressivad peale. Sügiskülmad pressivad juba peale. || osutab ühtlasi tegevuse intensiivsusele. Isa murdis ägedalt tööle peale. Poisid, pressige peale, õhtuks peame heinad rõuku saama! Aga nüüd kiiremini, paneme jalgadele pressi peale! *..rõhun vaikides labidale peale ega mõtlegi õieti midagi. R. Kaugver.
5. kellelegi midagi kohustusena kanda, taluda; kellegi suhtes kehtivaks, maksvaks. Riik pani elanikkonnale mitmesugused maksud peale. Sõja ajal pandi taludele suured normikohustused peale. Ristiusk suruti meie esivanematele relva jõul peale. Sageli surusid vallutajad alistatud rahvastele peale oma kultuuri ja tavad. Abielu paneb peale kohustusi. Selle risti, koorma on sulle jumal peale pannud. Püüdis oma vaateid, seisukohti, tahet teistele peale suruda. *Väevõimuga ei saa kellelegi sõprust ja armastust peale sundida.. L. Metsar (tlk).
6. osutab mingi aja, sündmuse, olukorra saabumisele, mille tõttu hrl. midagi katkeb v. jääb tegemata. Külmad tulid peale ja põllud jäidki kündmata. Võistlused jäid pidamata, kevad tuli enne peale. Lähme koju: õhtu, öö tuleb peale. Pime, pimedus oli peale tulemas. Peale tulnud sõda tõmbas kõikidele plaanidele kriipsu peale. Ehitus jäi pooleli, sest muud tööd ja ülesanded tulid peale. Pole enam jõudu: vanadus tükib peale. *.. tea, mis selle lehega teha, töö surub peale ja lugeda aega pole. E. Maasik.
7. osutab olukorrale, kus kedagi v. midagi märgatakse ootamatult, juhuslikult, hrl. asjaomasele soovimatult. Sattus, trehvas varastele peale. Õpetaja juhtus peale, kui poisid suitsu tõmbasid. Jahimehed sattusid padrikus karukoopale peale. *Lõbu ma ei tundnud, küll pani mind kannatama salahirm, et keegi ehk tuleb peale. P. Krusten.
8. lisaks, juurde; rohkem. Korterivahetusel tuli tal mõni tuhat peale maksta. Kaupmees andnud peoga kompvekke peale, kui midagi ostsid. Sellist filmi ei vaataks ma ka siis, kui peale makstaks. Metsa ei tohtinud rohkem raiuda, kui peale kasvab. Uus kunstnike põlvkond on peale kasvamas. *.. siis viimaks jäi uskuma, et paarikümne aasta paiku see aeg peaks kõikuma – olgu ivake alla või pisut peale... M. Raud.
9. toidule, joogile (nagu hõlbustava) lisana otsa. Mehed sõid ja rüüpasid piima peale. Kuivale toidule joodi kalja peale. Joodi õlut ja hammustati juustu peale. Tühjendati pitsid ja hammustati hapukurki, heeringat peale. Samagonn on vastik, peab olema midagi peale haugata. *.. vanamees pistis õhtul kausitäie ahjus hautatud hapukapsaid kinni ja helpis rosinatega leivasuppi peale. O. Tooming.
10. osutab kusagil ringiliikumise lõpetatusele v. kogu ala läbikäimisele. Tegime kogu saarele, vahtkonnale ringi peale. Selle ajaga jõudsime külale mitu tiiru peale teha. *Mina lasin ringi kolhoosile peale, sest agronoomil on korralik mootorratas.. E. Maasik.
11. esineb millegi algusmomenti rõhutavana. Siit see asi siis peale algas. Aeg on käes, kus koolid peale algavad. Film oli juba peale alanud. Mina ei ole süüdi, tema hakkas peale. Hommikut ei tahaks kohe tüliga peale hakata. *„Nii. Hakkame siis peale,” pomises doktor Kubelik.. A. Jakobson.
12. pealegi. a. (nõustudes). Noh, olgu siis peale nii. Jäägu peale koju, kui ta nii väga tahab. Eks sa siis mine peale! Minge aga peale, ärge mind ootama jääge! Las olla peale, mis sest enam rääkida. Las võtab peale, siin on küllalt. *.. pomises korra: „Naerge peale, mis narridel muud ametit on,” ja hakkas Kiirt otsima. O. Luts. b. kõnek muudkui, alalõpmata. Ajas aga peale oma joru. Tiirutab peale ringi, ära ka ei lähe. Rüga aga peale päevast päeva. *Ja teie logelete peale, ei ametit ees ega taga.. A. Kitzberg.
13. ‹tähenduslikult lahutamatut tervikut moodustava ühendverbi osana› näit. peale ajama, peale hakkama (osas ühendites), peale käima, peale passima
Omaette tähendusega liitsõnad: koha|peale, mis|peale, pika|peale, sealt|peale, see|peale, sest|peale, siit|peale, tihtipeale