[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ablas ‹apla 19› ‹adj›

1. (hrl. looma, harvemini inimese kohta:) ahne sööma (ka jooma), ahnelt sööv; palju süüa tahtev, söölas. Ablas röövkala. Täitmatu ning ablas loom. Kartulimardika röövikud on aplad kartulipealsete hävitajad. Nälginud inimene on ablas sööma. Ablas õgard. Jõime ablaste sõõmudega jahedat vett.
2. piltl himukas, midagi innukalt tegev v. teha tahtev. Ta oli ablas lugeja. Ablas uudishimu. Naisi vaatas ta aplal pilgul. *„Küllap saad varsti [Pearuga jõudu] katsuda,” vastas Madis. „Tema ju selle peale ablas.” A. H. Tammsaare.
3. piltl (saagi)ahne, saamahimuline. Aplad liiakasuvõtjad. Kerge saak teeb aplaks. Inimesed lähevad üha aplamaks – tahetakse tööta rikkaks saada.

aitama ‹aidata 48›

1. (kaas)abi osutama, abiks olema, abistama. a. (tegevusega v. nõuga). Haiget vagunisse, üle tänava aitama. Aitasin vanakest trepist üles minnes kaenla alt. Aitasin eidekese tugitoolist, laua äärest voodisse puhkama. Aita ta jalule, püsti, istuma. Vanaperenaine ise on ainult aidata veel. Aitasin tütarlapsele mantli selga, õlgadele. Aitasime tal puid lõhkuda, korterit remontida. Vanem vend aitab nooremat matemaatikas. Millega võiksin, saaksin sind aidata? Aidake nüüd mõelda, nuputada, aru pidada. Kus viga näed laita, seal tule ja aita. b. (majanduslikult). Vaeseid, puudustkannatajaid aitama. Ühiskond aitab paljulapselisi perekondi. Vanemad aitasid mul auto osta. Arenenud maad aitavad arengumaid. c. (aluseks miski, millest on abi, kasu). Need näited aitavad olukorda iseloomustada, illustreerida. Rõivad aitavad meil vältida liigset soojuse kadu. Muusika, kirjandus aitab leevendada argielu hallust. Usk paremasse tulevikku aitas taluda raskusi. Teda on vigurid ja krutskid elus edasi aidanud. Ruutu aitab (kaardimängus teatatakse nii, et ruutust kui mittetrumbimastist on käes kuningas ja emand).
2. tarvilikku mõju v. toimet avaldama; asja parandama. See rohi aitab kindlasti. Minu reuma vastu mudavannid küll aitasid. Mis see vabandamine enam aitab, see ei aita (enam) midagi. Kõik on ära proovitud, miski ei aidanud. Ei aidanud midagi 'polnud midagi teha, parata', koorem tuli uuesti maha laadida. *Ei aidanud eidel muud kui pidi aita jooksma .. A. H. Tammsaare.
3. ‹impers.› piisama, küllalt olema. Aitab küll, ära nii palju pane! Aitab, aitab – jäta juba! Aitab naljast! Tänaseks, selleks korraks aitab. Aitab näägutamisest, mina lähen ära. Aitab, kui kell kümme kohal olete. Oli nutnud nii et aitas 'rohkesti'. Kas ei aita juba ükskord magamisest? Sellest peaks aitama. Kas sulle ühest ei aidanud? Ei, aitab sulle kolmest abilisest. Ega ma siidi taha, aitab sitsistki. Linnakesega tutvumiseks aitab paarist tunnist.
4. kõlbama, sobima. *Kuid aitavad [saapad] kanda küll, on veel päris korralikud. A. Hint. *On nüüd juba [mõõk] roostetama läinud ja nüriks jäänud, ei aita teisega enam tubakatki lõigata .. E. Raud. *„Siin aitab elada küll,” lohutas Aet. M. Traat.
5. hrv järele aitama (2. täh.) *Kergelt värviga eredamaks aidatud huuled tõmbusid kitsamaks. R. Kaugver.

altkäe|maks [-u]
ametiisikule mingi ametialase teo toimepanemise v. tegemata jätmise eest antav raha vm. hüvis; jur tasu, mille eest ametnik teeb teo, mida ta seaduse järgi teha ei tohiks. Altkäemaksu andma, pakkuma, võtma, saama. Üritati kohtunikku altkäemaksuga ära osta. Aus inimene ei lase oma suud altkäemaksuga sulgeda.

ameti|saladus
ametialane saladus, ametiisikule tema kohustuste täitmisega seoses teada olevad faktid, mida ei tohi kõrvalseisjaile teatavaks teha. Ametisaladust hoidma.

deebet|kaart
pangakaart, millega saab teha tehinguid kontol oleva raha piires . Deebetkaart ja krediitkaart. Rahvusvahelised deebetkaardid.

eelis|õigus

1. jur õigus teha või saada midagi esimesena
2. maj aktsionäridele väljastatava ajutise väärtpaberiga tagatud uute aktsiate märkimise ja ostmise õigus, millega kaubeldakse nagu tavalise väärtpaberiga

ees|õigus
õigus teha v. saada midagi esimesena; õigus, millist ei ole teistel, soodustus, eelis, privileeg. Seisuslikud eesõigused. Jätan, annan sulle eesõiguse valida, otsustada. Ei nõua endale mingeid eesõigusi. Kasutab oma eesõigusi. Loovutas oma eesõiguse teisele. Aadel püüdis oma eesõigusi säilitada. Eesõigus ehituskrundi ostmiseks. Vanemal inimesel on eesõigus istekohale. Trammil on ristmiku ületamise eesõigus.

elektron|mikroskoop
tehn elektronoptiline seade, mis võimaldab nähtavaks teha üliväikesi esemeid suurendatud kujul

energia ‹1› ‹s›

1. füüs keha võime tööd teha; mateeria liikumise üldine mõõt. Kineetiline e. liikumisenergia. Mehaaniline, keemiline energia. Potentsiaalne energia. Suurte energiate füüsika. Langeva vee energia. Energiaga varustamine. Energia jäävuse seadus. Energia muundamine, muundumine.
▷ Liitsõnad: aatomi|energia, elektri|energia, hüdro|energia, kiirgus|energia, liikumis|energia, soojus|energia, tuuma|energia, valgus|energia, võnkumisenergia.
2. tegutsemisind, tarmukus, aktiivsus. Töötab väsimatu energiaga. On täis, tulvil energiat. Puhkame selleks, et koguda energiat. Ära raiska asjatult aega ja energiat! Rakendab kogu oma energia loomingulisele tööle. *.. ning Juuli lõi ukse sellise jõuga kinni, et Ott aina imetles tema energiat. A. H. Tammsaare.

e|-äri
Internetis toimiv keskkond, mis võimaldab suhelda ja teha äritehinguid

funktsioon ‹-i 21› ‹s›

1. see, mis tuleb kellelgi v. millelgi teha, ülesanne, kohustus, roll. Ajakirjanduse, teatri, kooli funktsioonid. Riigi sisemised ja välised funktsioonid. Ühiskondlik, poliitiline, esteetiline, kasvatuslik funktsioon. Igal esemel on oma funktsioon. Kunst täidab mitmesuguseid funktsioone. Sai, võttis enesele rühmavanema funktsioonid. Kammerkontsertide korraldamisega on teater oma funktsioone laiendanud.
▷ Liitsõnad: esindus|funktsioon, juhtimis|funktsioon, kaitse|funktsioon, põhi|funktsioon, tööfunktsioon.
2. biol talitlus. Maonäärmete sekretoorne funktsioon on nõrgenenud. Närvisüsteem on vaimsete funktsioonide materiaalne kandja.
3. keel keeleüksuse ülesanne keeles. Infinitiivi funktsioonid. Käänete funktsioonid. Sidesõna „et” esineb mitmes eri funktsioonis.
4. mat eeskiri, mis seab suuruse x igale väärtusele vastavusse suuruse y kindla väärtuse. Trigonomeetrilised funktsioonid. Funktsiooni väärtus, muut, graafik. Valemis y = f(x) on y x-i funktsioon. || (üldisemalt). *Seega otsustatakse väärtuse üle tegelikult hindade järgi, tehakse väärtusest hindade funktsioon (peab olema vastupidi). H. Müür.

hambaid murdma
midagi tulemusteta teha püüdma. Selle probleemi kallal võivad hambad murda ka kogenud pedagoogid.

hooaja|töö
‹hrl. pl.› töö, mida loodus ja kliima võimaldavad teha vaid hooajuti. Suvised hooajatööd. Käisin hooajatöö(de)l. Hooajatööd kestsid vaid mõne kuu.

hool ‹-e, -t 34› ‹s›
‹mõningaid käändeid, eriti ainsuse illatiivi kasutatakse ka postpositsioonilaadselt›
1. hoolitsus, hooldamine, kellegi v. millegi vajaduste arvestamine ja rahuldamine; hoid, järelevalve. Mind ümbritseti hoole ja armastusega. Põld vajab harimist ning hoolt. Orvud anti, jäeti, jäid sugulaste hoolde, hoole alla. Ta ei usaldanud oma vara teiste hoolde, hooleks, hoole alla. Võtke mu sõber oma emaliku hoole alla. Lapsed on vanaema hoole all. Ta on juba mitmendat kuud arstide asjatundliku hoole all. Kedagi (midagi) saatuse, jumala, issanda hooleks, hoolde jätma. Külaline oli jäetud enda hooleks 'omapead, üksinda, tähelepanuta; endaga ise toime tulema'. Kannab hoolt 'hoolitseb' oma vanemate, raamatukogu eest. Peab hoolt 'hoolitseb' oma tervise, haige sõbra eest. *Ja ennäe, tema unistus ongi järelpõlve hoolel tõeks tõusnud. H. Saari.
2. mure, et miski edeneks, laabuks, teoks saaks; (asi) ajada, toimetada, (töö) teha jms. Kõigil omad hooled. Sa oled hooleta elanud. Kõik on hooles, et juhtub midagi halba. Tema põhiline hool on meestele töö kätte näidata. Elli ainus hool oli laste järele valvamine. Kündmine ja külvamine jäi nüüd poja hooleks. Ära jäta oma tööd teiste hooleks. Midagi ei tohi juhuse hooleks jätta. Toiduvalmistamine anti, usaldati vanaema hooleks. *Elu hooled langesid kahe õlgadelt ühe peale.. E. Maasik.
3. ‹hrl. komitatiivis› hoolikus, püüdlikkus, usinus; agarus. Õppis, treenis, töötas suure, väsimatu, tüdimatu hoolega. Kuulas, vaatas, jälgis, valvas, silmitses kõike hoolega. Sulgesin enda järel hoolega ukse. Kõik ettevalmistused on tehtud piinliku hoolega. Valmistusin eksamiteks erilise hoolega. Olin nii hoolega ametis, asja juures, et ei märganudki tulijat. Söö kõht hoolega täis! Jäta kõik hoolega meelde! Selline täpne töö nõuab tegijalt suurt hoolt.

huvi ‹9› ‹s›

1. tähelepanu, samuti mõtete keskendumine objektile, mida tahetakse omandada v. tundma õppida; millegi harrastamine. Suur, elav, tõsine, püsiv, eriline, sügav, tõeline huvi. Laialdaste, mitmekülgsete huvidega inimene. Vaimsed, teaduslikud, kirjanduslikud huvid. Ta tunneb huvi kirjanduse, kunsti, teatri, tehnika vastu. Tiit ei ilmutanud vähematki huvi minu plaanide vastu. Noormehes tärkas, süvenes huvi neiu vastu. Huvi tekib, ärkab, kasvab, kaob. Kaotasin selle seikleja vastu igasuguse huvi. Olime pealtvaatajate huvi keskpunktis. Ettekanne äratas kelleski, pakkus kellelegi huvi. Lehitsen raamatut niisama huvi pärast. Jälgisin, kuulasin, vaatasin huviga, mis ümberringi toimus. Poiss uuris tüdrukut varjatud huviga. || ‹da-infinitiiviga› tahtmine, soov midagi teha. *Tal polnud ei mahti ega huvigi tungida kaastöötajate isiklikku ellu. P. Kuusberg. *Malle põles huvist temaga juttu alustada. I. Truupõld.
▷ Liitsõnad: kirjandus|huvi, kultuuri|huvi, kunsti|huvi, muusika|huvi, spordi|huvi, teatrihuvi.
2. ‹hrl. pl.› tulus, soodus asjaolu, kasu; see, mida keegi taotleb. Üksikisiku, ettevõtte, firma, ühiskonna huvid. Minu isiklikud ja perekonna ühised huvid. Oma huvide eest võitlema. Ametiühingud kaitsevad töötajate huve. *Kuidas me siis mängime? Väike huvi peaks ka ikka olema? Sada marka, mis? P. Viiding. || huvides ‹postpositsioonilaadselt› kasuks, heaks, jaoks. Midagi kellegi, millegi huvides tegema. Loodusrikkusi tuleb kasutada rahva huvides. Ülevaatlikkuse huvides tuleb eseme kirjeldusele lisada joonis.
▷ Liitsõnad: kauka|huvi, kihi|huvi, klassi|huvi, seisuse|huvi, taskuhuvid.

iha ‹11› ‹s›
kirglik soov, kange tahtmine, sisemine sund midagi saada v. teha. Imelik iha südames, hinges. Vastupandamatu iha vabaduse, õnne järele. Iha ennast väljendada. Kange iha terveks saada. Iha(sid) rahuldama, alla suruma. Tundsin iha ise kaasa lüüa. Meestes ärkas kustumatu iha kaugete randade järele. Ta otse põles ihast korda saata midagi suurt. Mul ei ole suuremat iha, kui minna veel kord mägedesse. || vastassoo vastu tuntav kirg, meeleline himu. Mehes oli ärganud iha selle ahvatleva naise järele. Kas sa ei ole tundnud iha ühegi mehe vastu? Temataolised naised äratavad meestes iha. Mees ei suutnud oma iha varjata.
▷ Liitsõnad: armu|iha, elu|iha, hinge|iha, kasu|iha, kasumi|iha, kuulsus|iha, kättemaksu|iha, saagi|iha, seiklus|iha, sugu|iha, tegevus|iha, tegutsemis|iha, vabadus|iha, võimu|iha, võitlus|iha, õnneiha.

ilgema ‹37›
midagi ilget teha võima v. söandama. Ei tüdrukud ilgenudki vanameest suudelda. Kuidas nad ilgevad röövli kombel raha võtta? *Et ilgeksin ma võtta tükikese ülespoonu nöörist.. J. Semper.

jaol ‹adv›
kohal, juures (selleks et millestki osa saada, osa võtta v. midagi teha). Kui ema aiast õunu tõi, olid lapsed nagu üks mees jaol. Naabrinaine oma pärimistega kohe jaol. Saad veidi tuult, ongi haigus jaol. Said vaevalt kaklema minna, juba politsei jaol. Nii kui toidu lauale unustad, on kass kohe jaol.

kui juba, siis juba
kui midagi teha, siis põhjalikult. *.. tema võttis palju radikaalsemad abinõud tarvitusele. Kui juba, siis juba, ütles ta iseendale .. A. H. Tammsaare.

järje|kord [-korra]

1. järgnemise, reastumise kord, kus igal asjal, nähtusel vm. on oma kindel koht. Õige, vale, tavaline, vastupidine järjekord. Tööoperatsioonide, lahendustehete järjekord. Sõnade järjekord lauses. Sedelid on kartoteegis paigutatud tähestikulisse järjekorda. Teoses pole sündmuste ajalisest järjekorrast kinni peetud. Lubage, et räägin kõigest järjekorras. Tööd on nii palju, et ei tea, mida esimeses järjekorras 'kõigepealt, ennekõike, esimesena' teha. Alles viimases järjekorras 'kõige viimasena, pärast (kõiki) muid' hoolitses ta enese eest.
▷ Liitsõnad: pöördjärjekord.
2. kellegi v. millegi koht mingis reastuses, järjestuses; aeg, millal kellelgi on õigus v. võimalus midagi teha, saada vm. Varsti jõuab järjekord minuni. Lahkusin, jõudmata oma järjekorda ära oodata. Pean ennast hambaarsti järjekorda registreerima. Enne pesen tassid, siis tuleb taldrikute järjekord.
▷ Liitsõnad: eelisjärjekord; esinemis|järjekord, stardijärjekord.
3. inimeste rida, kes ootavad midagi (millegi saamist, vastuvõttu jne.). Järjekorras seisma, ootama. Väljaspool järjekorda, ilma järjekorrata. Astusin järjekorra lõppu. Piletikassa ees oli pikk järjekord. Ärge tungelge, võtke järjekorda! Sa mine ajalehte ostma, ma võtan seni poes järjekorra (ära) 'seisan järjekorda, panen järjekorras koha kinni'. Ma käin korraks ära, hoia mulle järjekorda! Pidage järjekorda, ärge tulge väljastpoolt vahele!

jätkuma ‹37›

1. (pidevalt v. vaheaegadega) edasi kestma. Võitlus jätkub. Pärast lõunavaheaega konverents jätkub. Lühikese peatuse järel sõit jätkus. Maja ehitamine jätkus kevadel uue hooga. Reisikiri jätkub ajalehe järgmises numbris. Pidu jätkus poole ööni, poolde öösse. Jooksja edu jätkus ka järgmistel võistlustel. *..[mehe jälgede] lõpus algasid rebase jäljed, jätkudes üle künka ning alla võsastikku.. F. Tuglas (tlk).
2. piisama, küllaldaselt olemas olema. Tööd jätkub (kuhjaga, küllaga). Neil omavahel juttu jätkub. Auto ostmiseks veel raha ei jätku. Sellest toidust jätkub mulle homseni, kolmeks päevaks. Toas jätkus ruumi vaid hädavajalikele esemetele. Õunasaak on hea, jätkub müüa ja endal süüa. Energilist esimeest, energilisest esimehest jätkus igale poole. Küll kõik saab tehtud, kui ainult elupäevi jätkub. Jätkugu juubilaril tervist ja tööindu! Tal ei jätkunud aega, julgust, jõudu, tahtekindlust, kannatlikkust, jultumust (millekski v. midagi teha). Ei jätkunud südant 'ei raatsinud' palujale ära öelda. Igas olukorras jätkus tal külma verd, närvi 'kaalutlevust, otsustusvõimet'. Pead 'annet, mõistust' tal õppimiseks jätkub. Antsul ei jätkunud silmi 'tähelepanu' kellegi muu kui Malle jaoks. Mul ei jätku sulge 'väljendusoskust', et siinse looduse ilu kirjeldada.

kael ‹-a 29 või -a 23› ‹s›

1. pead ja keret ühendav kehaosa. Kaela lihased. Kaela jämedus, ümbermõõt. Pikk, peenike, lühike, jäme, punetav, lumivalge, kortsuline kael. Kael on haige, kange. Turske kaelaga mees. Mässis salli ümber kaela. Istuvad kaelani, kaelast saadik meres. Käsi on sidemega kaelas. Sõdureil ripuvad automaadid kaelas. Rätik, krae, lips on kaelas. Panin salli, lipsu kaela. Võttis salli kaelast. Nad tõusid kikivarvule ja ajasid kaela õieli. Poisid sirutasid, küünitasid, õiendasid uudishimulikult kaela. Poiss uudistas lähenejat, kael õieli. Laps võttis emal kaela ümbert kinni. Sõbrannad langevad teineteisele kaela. Kellelegi kaela hakkama, viskuma. Lahkujad nutavad teineteise kaelas. Lehmal on kell, kett kaelas. Mullikale seotakse lõõg kaela. Ratsul kael kenasti rõngas. Rangid on hobusel kaela katki hõõrunud. Murdis kanal kaela kahekorra. Kahekuine kannab kaela, kolmekuine koogab, viiekuune mõistab vitsa. | piltl. Lillekestel vajunud kaelad longu. || kaelani piltl täiesti, üleni, läbinisti; kõrini. Sipleb kaelani võlgades. Kaelani märg 'läbimärg'. *Kõik oli räägitud ja kuuldud, kõik olid kaelani tüdinenud .. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: härja|kael, kõõr|kael, luige|kael, põdra|kael, rõngaskael.
2. piltl kitsas osa v. koht. a. mingi eseme, taime, elundi vm. peenike, kitsas v. kitsenev (sageli ka teisi osi ühendav) osa. Pika kaelaga pudel. Kitsa, laia kaelaga vaas, kolb. Püssilae kael. Viiuli, mandoliini, kitarri, harfi kael. Säärsaapad ei tohi kaelast kitsad olla. Sibula kael. Reieluu, õlavarreluu kaela murd. Hammas koosneb kroonist, kaelast ja juurest. b. kitsas ühendav koht maismaa-aladel v. veekogudel, ka tänavatel. Poolsaare, väina kael. Järved on kitsa kaela kaudu ühenduses. Pööras Vana turu kaelast Viru tänavasse.
▷ Liitsõnad: emaka|kael, hamba|kael, juure|kael, järve|kael, lae|kael, lahe|kael, maa|kael, mere|kael, roidekael.
3. ‹hrl. sisekohakäänetes› kasut. sageli fraseologismilaadseis ühendeis (piltlikus vananenud v. kõnekeelses pruugis ka gen. peale, peal, pealt konstruktsioonina) adverbi ja postpositsiooni funktsioonis. a. ‹illatiivis› ülalt (kellelegi) peale; (ülalt) alla, maha, otsa vms. Ründajaile pilluti linnusest kive, tuld ja tõrva kaela. Puu ähvardas saagijale kaela tulla. Okstelt tilkus vett kaela. Tuul keerutas katustelt lund kaela. Vaata, et laps endale laualt midagi kaela ei tõmba! Komistas ja kukkus eesminejale kaela. Lagi, vanad hooned on kaela langemas. Valas kogu oma viha õe kaela. Kallab oma viha süütuile kaela. b. piltl häirivaks, tülikaks koormaks peale, kanda, taluda; häiriva koormana peal, kanda, taluda; koormast pealt, häirimast ära. Võlad tekkisid, tulid kaela. Neil on suured maksud, võlad kaelas. Saaks ainult võlad kaelast! Saavad veel endale ebameeldivusi kaela. Ei taha sõbrale häda kaela saata. Sa tood meile õnnetuse kaela! Saad ühe sekelduse kaelast, juba teine asemel! Kahtlus langes Jüri kaela. Ära aja, veereta oma süüd teiste kaela. Nad püüdsid igati süüd endi kaelast ära ajada. Ta ei taha vastutust enda kaela võtta. Kohapidamise mured olid Eltsu kaelas. Saaks ometi selle jama kaelast ära! No nüüd on nuhtlus kaelas! Lähevad, tulevad teistele lausa nuhtluseks, ristiks kaela. Sai endale joodiku mehe kaela. Sai kutsumata võõrad kaelast ära. Sadas kaela arvukalt küsimusi, süüdistusi. *.. nüüd on minu kord teenima hakata. Aitab mul sinu kaela peal elamisest. V. Ilus. || teha, toimetada, ülesandeks; ülesandena, teha, toimetada; ülesandest, sooritamisest, toimetamisest ära. See suur töö oli kõik meie kaelas. Kõik toimetused jäid minu kaela. Talle laoti igasuguseid ülesandeid kaela. See töö, asi, asjaõiendus on jälle kaelast ära. Eksamid said kaelast ära. *Pärast seda vajusid jälle argipäevaaskeldused üksteise võidu kaela. O. Kruus. c. kallale, ahistama; kallal, ahistamas; kallalt, ahistamast ära. Vaenlane langes ootamatult kaela. Vaata et saadab sulle politsei kaela! Revidendid tulid kaela. Sai võlausaldajad kaelast ära. Hakkame minema, vihm on varsti kaelas. *.. kõrtsmik oma võla nõudmisega oli ka kaela peal. J. Pärn. d. ‹illatiivis› kõnek kaotuse osaliseks (mingis mängus), kolki. Meie võistkond sai täna jälle kaela.
4. ‹liitsõna järelosana› märgib inimest v. looma, harvemini taime
▷ Liitsõnad: ihnus|kael, kenus|kael, kudrus|kael, kure|kael, kõver|kael, nadi|kael, näru|kael, sini|kael, säni|kael, võru|kael, väänkael.

kaeve|luba
ehit dokument, mille alusel on lubatud teat. maa-alal teha kaevetöid. Kaeveluba taotlema, väljastama. Kaeveloa eritingimused.

kandma ‹kannan 45›

1. hrl. üles tõstetuna edasi toimetama, ühest paigast teise viima v. tooma. a. (elusolendi jõul). Haavatu kanti kanderaamil autosse. Kannab last kukil, seljas, süles, kätel. Kannab kotte, kaste, kohvreid. Võtsin tema kompsu enda kanda. Demonstrandid kandsid lippe, loosungeid. Kandis mitme päeva jao puid kööki valmis. Kannab jõest saunavett. Kaelkookudega on ämbreid kergem kanda kui käe otsas. Hein kanti võsa vahelt lagedale kuivama. Neegrid kannavad raskeid pakke pea peal. Jahisaak kanti vahepuus koju. Road kanti suurtel liudadel lauale. Võtku siit igaüks nii palju, kui kanda jaksab. Raamatud on ei tea kuhu laiali kantud. Poiss muudkui kannab tüdrukule lilli ja maiustusi. Ma ei kanna kaasas suuremaid rahasummasid. Ärge kandke jalgadega pori tuppa! Lähen, kuhu jalad kannavad! 'ükskõik kuhu'. Linnud kannavad pesamaterjali noka vahel, nokas. Kass oli pojad küünist laudalakka kandnud. Ega lind kõrgemale lenda kui tiivad kannavad. b. (millegi jõul). Rong kannab meid lõuna suunas. Tramm kandis teda kesklinna poole. Laevad kandsid kalleid laste. Jõed kannavad liiva merre. Lained kandsid adrut rannale. Jääpank kandis merehädalised randa. Lasksime paati voolul kanda. Tuul kandis kõikjale liiva, tolmu, kolletanud lehti. Tuul kandis kõrvu hõikeid, ninna põlemise lõhna. Passaadid kannavad soojemat õhku külmematele aladele. Veri kannab hapnikku ja toitaineid organismis laiali. c. piltl (teatamise, edasirääkimise kohta). Suust suhu kanti keelepeksu, tühje jutte. Mis jutu kuuleb, kohe külasse kannab. Uudis, sõnum kanti kohe külast külasse, külas laiali. *Jah, mina kandvat kõik saladused härra Hurdale kätte .. J. Semper. d. piltl (muid kasutusi). Rännuteed on kandnud teda kaugele. Sõda kandis inimesed oma kodudest maailma mööda laiali.
2. millelegi altpoolt toeks olema, seda ülal hoidma. Templi lage kandsid võimsad sambad. Soolane vesi kannab ujujat paremini kui mage. Pea longus, nagu ei suudaks kael seda kanda. Ta on nii purjus, et jalad ei kanna. Kandvad postid, kaared, võlvid, seinad. Põhjavett kandvad kihid. || millelegi pidama jääma, toetuma. Piimakurn peab jääma nõu äärtele kandma. *Rein käis mööda metsateid, kus sügavad roopad, nii et vankril rummuotsad kannavad. A. H. Tammsaare. || piltl mingit nähtust, olukorda, ideed vm. ülal hoidma, sellele aluseks olema. Tänased noored kannavad homset elu. Romaani, filmi, maali, etendust kannab optimistlik elutunnetus. Teost kandev teema. Hingevalust, võitluspaatosest, kodanikutundest kantud värsid. Sügavast veendumusest kantud kõne. Tegutses kättemaksuihast kantuna. *Ideeline mõtestatus ja ümberkehastamine – need peavad kandma teatrit. V. Panso. || kaugele kostev, tugev, jõuline olema (hääle kohta). Lauljatari hääl ei kanna veel küllaldaselt. Kandev hääl 'tugev, selge, kanduv hääl'.
3. peal lasuvat raskust välja kannatama, selle all mitte kokku vajuma. Kevadised hanged kannavad. Noor jää ei kanna veel. Külmunud soo kannab hobustki. Pehme põld ei kanna traktorit. Väike paat ei kanna kolme inimest. See purre meid kõiki korraga ei kanna. *Ja uus härra tuli. Kevadel, kui vaevalt tee kandis autot .. A. Mälk.
4. taluma, (välja) kannatama. Eluraskusi, ülekohut, alandusi kandma. Kes seda häbi jõuab kanda? Kannab mehiselt, nurisemata oma saatust, murekoormat. Vanemate kaotust oli lastel raske kanda. On valmis igasugust ohvrit kandma. Igaüks peab oma risti kandma. Vaikivat hukkamõistu oli raskem kanda kui noomimist. Pea ei kanna kõrgele ronida, kiikuda. Magu ei kanna enam haput. Tervis ei kanna enam rasket tööd (teha). *Õdesid-vendi oli tarvis mujale: seakarja ja lehmakarja, ja põllutöödele, nii kuidas kandis kellegi kont. J. Kärner. || kõnek (alkoholi talumise kohta). Jõi palju, aga kandis ka palju, kõvasti. Poiss oma kanapeaga ei kanna midagi. Mis sa jood, kui pea ei kanna! *.. hakkasid nad tuliselt vaidlema selle üle, kumb neist kannab rohkem viina või õlut. A. Jakobson.
5. (suutelisuse kohta:) lubama, võimaldama (midagi teha). Jooksis mis jõud vähegi kandis. Kavatses küll ehitada uue elumaja, kuid jõud ei kanna. Rahakott ei kandnud uut hobust osta. Tema tasku nii kallist lõbu ei kanna. Karjus nagu hääl, kõri üldse kandis. Nii kaugele kui silm kandis, polnud kedagi näha. Sõi nagu vats vähegi kandis.
6. rase v. tiine olema. Sel ajal kandis ta just oma esimest last. Ta on kandnud ja sünnitanud neli last. Kannab endas, oma üsas uut elu. Noor mära on esimest korda kandmas. Lõpuni kantud rasedus, tiinus. *„Ma kandsin ju Indrekut kolmat kuud rinna all,” ütles Mari. A. H. Tammsaare.
7. saaki v. vilja andma (hrl. kultuurtaimede kohta); midagi kasvatama (maa kohta). Noored õunapuud kandsid tänavu juba õunu. Vanad põõsad ei kanna enam marju. Maasikad kannavad korralikult kolm aastat. Pirnipuu on mitmel aastal õitsenud, aga pole veel kordagi kandnud. Kuusk kannab käbisid, tamm tõrusid. Lahja põld kannab vähe vilja. Uudismaa kannab hästi kaera. | piltl. Töö, õpetus on head vilja kandnud. Meeste jõupingutused kandsid lõpuks vilja. Protsente, intressi kandma.
8. (riietusesemete seljas, jalanõude jalas olemise kohta). Kannab kübarat, kaabut, karvamütsi, baretti, soni. Kannan talvel kasukat, sooja pesu, sooje riideid. Kannab tumedat ülikonda, valget särki ja lipsu. Kannab siidkleiti. Ants kandis põlvpükse. Kalifeesid kantakse koos säärikutega. Kannan kingi nr. 42. Kandis poriga kalosse. Suvel kanti maatööl pastlaid. Armastab kanda kirevaid rõivaid. Naine kandis leinariideid ja musta loori. Õhtutualeti juurde kanti pikki kindaid. Frakki kantakse pidulikel juhtudel. Kannab silma peal musta sidet. Kannab varrukal korrapidajalinti. || kantud pruugitud, kulunud, poolpidune. Tublisti, vähe kantud püksid, seelik, ülikond. See mantel on mul kõvasti kantud. || (teat. esemete kasutamise, nende küljesoleku kohta). Jüri kannab prille. Daam kandis kõrvarõngaid, merevaigust kaelakeed. Armastab igasugu ehteasju kanda. Briljante, kalliskive kantakse piduliku riietusega. Relva, mõõka kandma. Tolmu vastu kanti respiraatorit. Pidi vanas eas kerjakeppi kandma 'kerjama'. || (ühenduses juuste v. habeme teat. moe v. soenguga). Kannab lühikesi, pikki juukseid, patse, poisipead, siilisoengut. Kannab juukseid lahku, üle pea kammituna. Kandis juukseid kõrges soengus. Mees kannab põskhabet, vurrusid.
9. omama. a. millegagi varustatud olema. Isapõder, sokk kannab sarvi. Lehtpuud kannavad lehti, okaspuud okkaid. Ta on terve, kuid kannab veel paremat kätt sidemes. Kannab kolmandat aastat kaptenipaelu 'on kapten'. Raha kandis keisri kujutist. Ümbrik kandis Tallinna postitemplit. Ürik kannab daatumit 15. III 1812. Auto kandis numbrimärki 234 ABC. Käskkiri kandis direktori allkirja. Negatiivset laengut kandev elementaarosake. *.. tapeet, paiguti seenetanud ja katkenud, kandis ajalehtedest paiku. A. Jakobson. b. (nime, nimetuse, tiitli, pealkirja vms. omamise kohta). Mäeseljak kannab rahvasuus Tantsumäe nime. Pärast lahutust kannab ta jälle neiupõlvenime. „Estonia” kannab rahvusooperi nimetust. Kandis enne revolutsiooni krahvitiitlit. Raamat kandis pealkirja „Huvitav geomeetria”. Ta pole väärt kandma ausa inimese nime. c. (teat. iseloomu, tundemärkide, joonte olemasolu kohta). Teos kannab ruttamise jälgi, märke. Rahutused kandsid algul stiihilist iseloomu. Varane feodalism kandis veel ürgkogukondliku korra pitserit, jooni. *Ta sõnad ja hääletoon kandsid nagu patutunnistuse laadi. A. H. Tammsaare. d. (mingi kestvama tunde, mõtte, kavatsuse vms. olemasolu kohta). Kannab viha, vimma naabri peale, vastu. Olen sind, sinu tõotust alati meeles kandnud. Kannab endas suuri unistusi, lootusi. On kandnud hinges valu, muret, rahutust. Ta kannab leina. Kannab südames vanemate mälestust. See inimene kannab hinges kurja. Kannab ta vastu okast südames 'meenutab solvamist vms.'. Kannab keelel mürki 'ütleb teistele solvavalt'.
10. mingis olukorras v. millegi osaline olema. Talupojad kandsid naturaalkoormisi mõisniku heaks. Rahvas oli aastasadu orjaiket kandnud. Tehas kandis praagi tõttu kahju, kahjumeid. Kes kannab veokulud? Lähetuskulud kannab lähetav asutus. Üksus kandis raskeid kaotusi. Vabaduse eest võib kanda mis tahes ohvreid. Projektist kinnipidamise eest kannavad vastutust 'vastutavad' nii ehitaja kui tellija. Tuleb hoolt kanda 'hoolitseda' tervise eest. Toidumured on ikka perenaise kanda. Võttis vahetalitaja osa enda kanda. Ma tahan selle eest muret kanda, et asi korda saab. Kandis karistust vanglas, parandusliku töö koloonias. Iga kuriteo eest tuleb karistust kanda. *Ma võin ju vangiraudu kanda, kui seda mulle peale sunnitakse .. L. Perandi.
11. midagi millelegi v. kuhugi märkima, peale tõmbama, maalima vms. Põletuskiri kanti puule tulise oraga. Muster kantakse kopeeri abil paberile. Jaotised on ebatäpselt skaalale kantud. Peits kantakse mööbliesemetele pintsli või pritsi abil. Toitekreem kantakse nahale enne magamaminekut. Värvid on lõuendile kantud hoogsate pintslilöökidega, paksult, läbikumavalt, täppides. || midagi kuhugi kirja panema, registreerima, arvele võtma. Ettepanek kanti protokolli, akti. Raamatud kanti sedelitele, kataloogi. Vaatlusandmed kantakse vastavasse vihikusse. Ants kanti võistlejate nimekirja. Võistluse tulemused kanti turniiritabelisse. Kõik saadud hinded tuleb kanda õpilaspäevikusse. Olen kõik telefoninumbrid lahtistelt lehtedelt märkmikku kandnud. Kaardile olid kantud vaid suuremad asulad. Trahvisummad kanti riigituludesse. Laseb palga kanda abikaasa pangaarvele. Rekord on kantud nüüd tema nimele. Kahjud tuli kanda tormi arvele. Noorteõhtud tuleb kindlasti kanda klubi töö plusspoolele.

kaotama ‹37›

1. mingite asjaolude tõttu kaduda (1. täh.), kaduma minna laskma (hrl. esemete kohta); ant. leidma. Kaotas vihmavarju, taskuräti, rahakoti, mantlivöö. Olen oma raamatu, sulepea kuhugi kaotanud. Laps kaotas kindad. Kaotasin taskust kümme krooni. Leidis kaotatud asja üles. Hobune kaotas raua. Ta kaotas rahvamurrus oma kaaslased. Matkajad kaotasid teeraja. Koer kaotas jänese jäljed.
2. olemasolevast ilma jääma, seda minetama. a. (varanduse vm. omatavaga ühenduses). Riik kaotas sõjas neljandiku oma territooriumist. Kaotas ettevõtte pankrotistumisel kogu oma vara. Ta kaotas selle tehinguga paarsada krooni. Kaotas kaardimängus kenakese summa, kihlveoga pudeli veini. Peremees kaotas loomataudi läbi kaks lehma. Teenistust, (töö)kohta kaotama. Sõjamöllus kodu, peavarju kaotanud inimesed. Ründas, ent kaotas siis palli. Valge eksis ja kaotas etturi. Põdrapullid kaotavad jaanuaris-veebruaris sarved. Laev kaotas tormis purjed. Puud kaotavad sügisel oma lehestiku. b. (ühenduses tervisliku olukorra ja füüsilise ning psüühilise seisundiga). Kaotas sõjas mõlemad jalad. Kaotas tööõnnetusel parema käe. Mees kaotas nägemise, kuulmise. Haavatu kaotas rohkesti verd. Ta kaotas töövõime. Kaotas närvivapustuse tagajärjel kõnevõime. Kaotas raskete läbielamiste tõttu mõistuse, aru. Ta on tublisti kaalus kaotanud. Meelemärkust, teadvust kaotama. Sõrmed kaotasid painduvuse. Laulja on kaotanud hääle. Kaotas tasakaalu ja kukkus. c. (seoses isikutega). Vaenlane kaotas lahingus surnute ja haavatutena mitu tuhat sõdurit ja ohvitseri. Ta kaotas autoõnnetusel mehe ja kaks poega. Kaotasin juba õige noorelt oma vanemad. Toitja kaotanud perekond. Kaotasime teise linna ülekolimisega oma sõbrad. Ta on naisele kiivas, kardab teda kaotada. Seltskond ei lasknud teda tulema, sest ei tahetud kambameest kaotada. d. (muid, abstraktsemaid tarvitusi). Elu kaotama. Ära julgust kaota! Ta oli lootust, kannatust, rahu, enesevalitsust, närve kaotamas. Ta on kaotanud au, väärikuse, sündsustunde. Ta kaotas igasuguse mõõdutunde. Tüdruk kaotas süütuse. Mees on kaotanud usu oma võimetesse, oma tavalise jutukuse, mõju teiste üle. Kõneleja kaotas mõttelõnga. Juhid ei tohi kaotada sidet rahvaga. Ta on kaotanud teiste lugupidamise, usalduse. Ta on kaotanud huvi kõige vastu. Soodsat võimalust kaotama. Ta on meie silmis palju kaotanud. Sa ei kaota midagi, kui selle filmi vaatamata jätad! Pärija kaotas oma õigused. Rahvas kaotas vabaduse. Seadus on kaotanud jõu, kehtivuse. Probleem on kaotanud oma tähtsuse, aktuaalsuse. Nii kaotab asi mõtte. Isegi lemmikharrastus oli ta jaoks võlu kaotanud. Lennuk kaotas juhitavuse. Riie on kaotanud esialgse värvuse. Kingad, kübar on kaotanud vormi. Päevavalguses kaotas paik igasuguse romantika. Laul on kaotanud populaarsuse. Energiat, soojust kaotama.
3. hävitama, likvideerima, kõrvaldama. Kaotati pärisorjus, rahvuslik rõhumine, viimased feodaalkorra jäänused. Valitsus kaotas tsensuuri, sõjaseisukorra, kitsendused. Kurjategijad püüdsid kuriteo jälgi kaotada. Püüdis lahke sõnaga laste võõristust kaotada. Ähvardas vaenlased maa pealt kaotada. Ihuvilja kaotama 'aborti tegema v. teha laskma'. Miski ei suutnud ebausku kaotada. Paar võileiba kaotasid esialgse näljatunde. Rohi kaotas sügelised, valu. Rahu kosutab, vaen kaotab. *.. paljude jalgade astumine ja jutukõmin kaotas vaikuse. A. Mälk.
4. (mängus, võitluses jne.) vastas(t)ele alla jääma, võidetuks osutuma; ant. võitma. Mängu, matši, võistlust, teatejooksu kaotama. Kaardimängus, males, jalgpallis kaotama. Meeskond võitis, naiskond kaotas. Poolaeg kaotati 26:32 ja kogu mäng 53:71. Eesti noored kaotasid tasavägises mängus Gruusiale. Kaotasin talle kaks partiid. Suurmeister tegi raske vea ja kaotas võiduseisust. Kaotas 400 m jooksus oma peamisele konkurendile rinnaga. Kaotab liidrile 3 sekundiga, 2 punktiga. Fašistlik Saksamaa kaotas sõja. Diviis kaotas ühe lahingu teise järel. Kaotasin kihlveo, (kohtu)protsessi.
5. (aja kohta:) ettenähtust rohkem v. asjatult kulutama. Pingutas küll, kuid ei suutnud kaotatud aega tasa teha. Ei tohi aega kaotada – ruttu teele! Ei olnud lennuilma, nii kaotasime terve päeva. Kaotas sillast ringiminekuga mitu väärtuslikku minutit.

kartma ‹kardan 46›

1. hirmu, kartust tundma, kedagi v. midagi pelgama, hirmul olema; mitte julgema midagi teha. Kartma hakkama, lööma. Tüdruk kartis joodikuid.Ta kartis surnuid. Vanaeite kardeti tema kurja keele pärast. Mis sa minust, mind kardad! Kardab hunti, karu, ussi, kurja koera. Naine kartis hiiri. Laps kartis pisut, väga pimedust. Julge mees ei karda kedagi ega midagi. Surma, karistust, kättemaksu kartma. Mis sul siin karta! Kartis üksi koju minna. Kardab lähemale tulla. Kardab nii, et väriseb kogu kehast. Kardab hambaarsti juurde minna. Haige kartis end liigutadagi. Sa ei julge siit alla hüpata, kardad! See mees ei karda kuraditki 'mitte kedagi ega midagi'. Vastased kardavad teda nagu tuld, nagu vanapagan välku, nagu katku 'üliväga'. Jumalat kartma 'jumalakartlik olema'. Linnud kartsid inimesi. Noor hobune kardab autot. Karda härga eest ja hobust tagant, aga kurja inimest igalt poolt. || kellegi v. millegi pärast rahutust, muret tundma. Kardan oma tervise pärast. Ärge meie pärast kartke! Sa ära karda, minuga ei juhtu midagi. Ära karda, küll kõik läheb veel hästi! Mees kartis, et teda vallandatakse. Parem karta kui kahetseda.
2. midagi halba v. ebameeldivat arvama v. oletama. Kardan, et ta ei tule selle ülesandega toime. On karta, et laev hukkus tormiga. Kardan väga, et temaga on midagi juhtunud. Midagi niisugust ei osanud keegi karta. Kõige enam kartis ta Karlist endale vastast. Tema poolt pole meil midagi halba karta. Kardan, et oleme eksinud. Vihma pole niipea karta. Oli põhjust karta ikaldust, orase kooriku alla jäämist. Ei selles peres ole toidupuudust karta. Kes kahju kardab, see kasu ei saa. || (üldisemalt, eriti tagasihoidlikuma väitena:) arvamusel olema, arvama. Kardan, et raiskame praegu asjata aega. „Saad sa mind aidata?” – „Kardan, et mitte.”. *Me ei oskagi neid [= tähti] kokku lugeda. Karta on, et nende jaoks ei jätku isegi numbreid. J. Saar.
3. midagi ebameeldivaks pidama ja seda mitte sallima, ka vältida püüdma. Üksindust kartma. Ta kardab tüli, ebameeldivusi, raskusi. Mõned kardavad igasuguseid uuendusi. See mees ei karda tööd 'on kõva töömees'. *Kõige rohkem maailmas kartis metsaülem ametialaseid arusaamatusi, seletuskirju ja märkusi .. O. Tooming.
4. millegi suhtes tundlik, vastuvõtlik olema; midagi mitte taluma. Jalad, käed kardavad külma. Haige silmad kartsid valgust. Laps kartis kõdi. Klaas ei karda happeid. Lutsern kardab liigniiskust rohkem kui ristik. *".. Pealegi on nüüd leiutatud niisugune seisevnoot, mis ei karda ka suurt tormi,” seletab Kallas. R. Vellend.

kasulik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. kasu toov (ka kaudsemalt), tulus; mingis suhtes kasuks tulev v. otstarbekas. Kasulik lind, loom, uluk, putukas. Kasulikud maagid, ained. Majanduslikult kasulik ettevõtmine. Ühiskondlikult kasulik töö. See toit, sportimine on tervisele kasulik. See oli kasulik äri, kaup. Kasulik nõuanne, informatsioon, meeldetuletus. Kasulikud näpunäited. Kokkulepe on kasulik mõlemale poolele. Seda raamatut on kasulik lugeda. Ta püüdis meile igati kasulik olla. Kasulik on sibulaid enne mahapanemist leotada. Millega võin teile kasulik olla? 'mis ma võin teie heaks teha (viisakas küsimus)'. Tutvused ja sidemed on vahel üpris kasulikud. Kõige kasulikum on praegu mitte vastu rääkida. Pidas kasulikumaks asjast vaikida. Nõupidamisel kuulis palju kasulikku.
▷ Liitsõnad: üld|kasulik, ülikasulik.
2. mingi terviku seda osa moodustav, mida saab vahetult vastavaks eesmärgiks kasutada. Kasulik pind 'hoone elu- ja abiruumide, samuti töö- ja ametiruumide põrandapind'. Kasulik koormus.

katse ‹18› ‹s›

1. püüe, üritus midagi teha, sooritada v. saavutada. Ebaõnnestunud, asjatu, õnnestunud, edukas katse. Ei teinud katsetki lahti rabelda, vastu hakata. Vaenlase katsed üle jõe tungida nurjusid, ei andnud tulemusi. Haige tegi katseid istukile tõusta. Tehti katset kauplemisega, lehe väljaandmisega. Asi õnnestus esimesel katsel. Pärast korduvaid katseid läks korda ülikooli pääseda. || sport võistlejale võistlustel antav sooritamisvõimalus. Algkõrgus ületati kohe esimesel katsel. Kuulitõukaja paar esimest katset ebaõnnestusid. Arvesse läheb parem katse. Kolmandaks katseks asetati kangile 205 kg. || katsetus, proov; mingi asjaolu, olukorra, omaduse vms. (järele)proovimine v. kindlakstegemine. Juba varakult teeb nooruk kirjanduslikke katseid. Tõmbab katseks uue kuue selga. Katseks otsustatakse edasi minna. Perenaine tõi katseks suure tüki õunakooki. Katse ja eksituse meetod 'millegi proovimine ilma pikema eeltöö v. teadmisteta'. *Siis avastas Adru Peetri paatkond, kes ühel õhtul oli paar võrgukaltsu niisama katseks abajasse tilgutanud, suured ahvenaparved. A. Uustulnd.
▷ Liitsõnad: abistamis|katse, analüüsi|katse, dessandi|katse, elustamis|katse, enesetapu|katse, kordus|katse, kuriteo|katse, lennu|katse, lisa|katse, lähenemis|katse, mässu|katse, pealetungi|katse, põgenemis|katse, reformi|katse, riigipöörde|katse, röövimis|katse, seletus|katse, sissemurdmis|katse, tapmis|katse, tõestus|katse, uuendus|katse, vallutus|katse, vargus|katse, varjamis|katse, vastuhaku|katse, vastupanu|katse, veenmis|katse, vägistamis|katse, äratus|katse, ülestõusmiskatse.
2. ‹hrl. pl.› võimete v. teadmiste ning oskuste kontroll. Spordikooli astujatel tuleb sooritada kehalised katsed. Seminari lõpus toimusid katsed. Maamõõtjate kursused lõpevad katsetega. Jahipidamisõiguse omandamiseks peab eelnevalt sooritama vastavad katsed.
▷ Liitsõnad: sisseastumis|katse, sobivus|katse, vastuvõtukatse.
3. uurimise eesmärgil mingi nähtuse esilekutsumine v. mõjustamine, eksperiment. Lihtne, keeruline, teaduslik, pedagoogiline katse. Laboratoorsed ja kliinilised katsed. Biokeemias korraldatakse katseid mitmesuguste katseloomadega. Keemiatundi elustasid hästi läbimõeldud katsed. Katsetega tehti kindlaks, et .. Katsed kinnitavad hüpoteesi. See teooria põhineb arvukatel katsetel. Katses, katse all olid roosisordid.
▷ Liitsõnad: bioloogia|katse, füüsika|katse, inim|katse, keemia|katse, kontroll|katse, loom|katse, põld|katse, ristamis|katse, sordivõrdlus|katse, söötmis|katse, väetus|katse, välikatse.

katsuma ‹42›

1. käega, sõrmedega (harvem jalaga) puudutama, puudutades kompama. Väljapanekuid ei tohi käega katsuda! Katsub riiet näppude vahel. Ema katsus peoga poisi kuuma otsaesist. Katsu, kas pesu on nööril juba kuiv. Katsu, kui külmad on mu käed. Katsus läbi riide kotis, taskus olevaid esemeid. Ära katsu kurja koera! Pimedas tuli seal jalaga vaevaliselt teed katsuda. Katsusin varbaga, kas vesi on soe. Tahtmatult katsusid sõrmed haiget kohta. Kassipoeg katsub käpaga lõngakera. Eks ole hanguvart saanud küllalt katsuda. || kõnek (tüdrukut, naist) kätega mudima, käperdama. *.. peaasi on kilkav tüdruk kohmakalt õlgedesse muljuda, teda kõdistada ja katsuda, nii palju kui annab. M. Traat.
2. ‹hrl. da-infinitiiviga› midagi teha püüdma, üritama, proovima. Katsub lugeda, kirjutada, künda, niita, end liigutada. Poiss katsus tüdrukut suudelda. Katsuvad küll jõuga, küll nõuga. Lind katsus lendu tõusta. Katsub uinuda, rahuneda. Katsus läbi pisarate naeratadagi. Katsun juhusliku autoga maale sõita. Ei katsunudki oma pettumust, pahameelt, viha varjata. Temaga katsu heaga läbi ajada. Süüdlane katsub kõike jälle heaks teha. Aega on küll vähe, kuid ma katsun siiski tulla. Sõbrad katsuvad teda rahustada, lohutada. Katsub päästa, mis päästa annab. Kui õige katsuks temaga veel kord rääkida! Eks katsugu keegi temale vastu hakata! Katsu sa sadu või tormi tagasi hoida! | kasut. viisakas käsus v. palves, samuti nõudes, ähvardades jne. Lapsed, katsuge nüüd vaiksemalt olla! Katsu sellega leppida, mis laua peal on. Katsu võlg ära maksta. *„Mis sa seal kirjutad?” – „Märgin meie vaidlust päevikusse.” – „Katsu sa!” L. Meri. || hankida, muretseda püüdma. Ta oleks ikka endale ühe rahuliku koha võinud katsuda. *Mees tapeti, üksi kasvatas lapsi, küla teab, missuguse vaevaga ta neile leiva lauale katsus ja riide selga sai .. A. Hint.
3. millegi sobivust, teat. seisundit, tugevust, kordaminekut vm. järele proovima, kontrollima. Katsub kinga jalga, mantlit selga, kinnast kätte, mütsi pähe. Poisid katsusid jõudu, rammu. Katsume, kumb meist on kiirem! Noored linnud hakkavad oma tiibade tugevust katsuma. Keegi astus kotta ja katsus ust. Lapsed katsuvad, kas jää juba kannab. Kõik katsuvad uut kiike. Katsus pöidlaga lõikeriista tera. Katsume, kuidas kala näkkab. Nooruk on kümneid ameteid katsunud. Katsugu, kas töö ongi nii kerge. Pulssi katsuma 'pulsi sagedust kontrollima'. Õnne katsuma 'millegi võimalikku õnnestumist järele proovima'. || mingi katsumusega proovile panema (piiblipärases keelepruugis). Elu, saatus pole teda katsumata jätnud. *Sina loodad oma suure rammu ja õiguse peale, aga jumal on sind katsuma tulnud – alles hiljuti matsid sa oma naise. A. H. Tammsaare. *.. keegi ei võinud teada, kui kauaks Issand heaks arvab linna piiramisega katsuda. J. Kross. || van teadmiste, oskuste taset kontrollima; revideerima. Vanasti käis kirikuõpetaja kevadel kooli katsumas. *Katsume nüüd, kuidas on lood teie peadega ja kui palju seal seda jagamist õige on. M. Traat. *See on kõrge Orlamünde krahv, Taanist. Katsub Liivimaa losse ja kirikuid. J. Sütiste.
4. maitsma, maitset proovima; pisut sööma v. jooma. Katsu, kas on magus, hapu, soolane. Katsuge meie õlut kah! Ta ei jätnud laualt ühtegi rooga katsumata. Haige ainult katsus suppi.
5. ‹esineb eriti juhul, kui järgneb et- v. kuidas-kõrvallause› kõnek nii kiiresti kui võimalik, viivitamatult midagi ette võtma, tegema, toimima. Katsu, et sa kaod! Katsume, et uksest välja saame. Katsu, et saad kähku kuivad riided selga. Katsuvad ise, et veel eluga tulema saavad. Ta oli väga väsinud, katsus aga, kuidas voodisse sai.
6. kõnek vaatama, kaema. Katsun seal väheke ringi. Katsub endale metsast mõne tarbepuu. *Aga ka kiusatus oli suur – minna ise katsuma seda saladust .. R. Roht. *Ma tahan katsuda, kes on siin peremees, kas mina või sina. A. H. Tammsaare. | ‹imperatiivis› (rahvapärastes väljendites). Katsu imet! Katsu nalja! Katsu mul asjameest! *Katsu asja! On mul tarvis tema ninakärsutamist näha .. E. Vilde.

kavatsus ‹-e 5› ‹s›
plaan, mõte (midagi teha). Ilus, julge, suurejooneline, kuri, nurjatu, salajane kavatsus. Kavatsus abielluda, tööle minna. Tekkis kavatsus Krimmi sõita. Kavatsust ellu, täide viima. Ta loobus oma esialgseist kavatsustest. Kavatsus teostus, jäi kavatsuseks, läks luhta. Lahkus kindla kavatsusega varsti tagasi tulla. Poisil polnud kavatsustki lubadust täita. Tegi seda kõige paremate kavatsustega. Heliloojal on kavatsusel uus ooper. Kavatsusest kaugemale ei saadud. Vihm ajas nurja kõik head, kenad kavatsused. Seda kavatsust toetatakse.
▷ Liitsõnad: enesetapu|kavatsus, sõidu|kavatsus, tuleviku|kavatsus, õppimis|kavatsus, äraminekukavatsus.

keelama ‹keelata 48›

1. kellelegi ütlema, et see ei tohi midagi teha v. et see midagi ei teeks, mitte lubama; keelu alla panema. Ma keelan sul seda teha. Poiss tahtis uisutada, aga ema keelas. Vanaema keelas lastel välja minna. Keelas mind seda tegemast, ütlemast, rääkimast. Tantsigu, mis ma tast ikka keelan. Lastel oli söögilauas rääkimine kõvasti keelatud. Ma ei keela ega käsi. „Lapsed, olge vaiksemalt!” keelas õpetaja. Arst keelas tal kohvijoomise, suitsetamise. Ta tegi peaga keelava liigutuse. *.. Simmo rahulik hääl keelas teda: „Jäta poiss rahule, ta räägib õigust.” E. Männik. || korrale kutsuma. Keela lapsi, et nad nii palju ei hullaks. Peremees keelas koera. || midagi ametlikult mitte lubama. Kõrvalistel isikutel ehitusplatsil viibimine keelatud. Narkootikumidega kauplemine on seadusega keelatud. Mõnedes järvedes tuleb kalapüük täielikult keelata. Murul käimine, suitsetamine keelatud. Seadus keelas alaealiste töö öises vahetuses. Ületundide tegemine keelati. Tal olnud keelatud vahekord oma õega. Keelavad eeskirjad, liiklusmärgid. Keelatud kirjandus. | (hüüatustes). *Keela ja kaitse! Küll lähevad [hundid] häbematuks, sest ajast kui Suli ära viisid. Õue tungivad sisse! A. Kitzberg.
2. ‹hrl. eitavas lauses› kellegi soovi, palvet täitmast keelduma; kellelegi midagi mitte andma. Ta ei keela oma nõu ega abi. Mulle ei oleks kodus midagi keelatud. Ma poleks suutnud talle midagi keelata. *Pererahvas nõmmemajakeses oli sõnaaher, ent ei keelanud talle öömaja. E. Krusten.
3. takistama; takistuseks olema. Mis mind keelab minemast! *Kartus tagajärgede eest keelas mind seda sammu astumast. J. Mändmets.

kibe|kiire [-kiire]

1. ‹adj› äärmiselt kiire, väga kiireloomuline. Kibekiire tegevus, askeldus. Kibekiired külvitööd. Käisid kibekiired ettevalmistused laulupeoks. Oli veel üht-teist kibekiiret õiendada. See juhtus kõige kibekiiremal heinaajal. Kuhu sul nii kibekiire on?
2. ‹s› väga suur rutt (midagi teha). Selle asjaga, tööga ei ole kibekiiret. *Sellise korralduse peale oli kõigil muidugi kibekiire käes .. H. Pukk.

kibelema ‹-lda 38 või -leda 37› ‹adj›

1. kärsitusest mitte paigal püsima, kärsitu olema; kärsitult midagi teha tahtma v. millegi ootel olema. Ära kibele, seisa paigal! Ärge kibel(e)ge, paar minutit veel ja hakkame peale! Poisid kibelesid ootusest, põnevusest, kärsitusest. Eit kibeles uudishimus. Ta kibeles teada saada, millest seal räägiti. Tüdrukuke kibeleb öelda, mis ta näinud. Kibeleb nagu süte peal, nagu nõeltel. Poiste südamed kibelesid, tarvis oli minema hakata. Käed kibelevad töö järele. Hobused kibelesid lasila ääres. *Juba siis, kui aedade ääres valendab veel lumi .., kibeleb sarapuu Sõerumäe nõlvakul õitsemisega. K. Põldmaa. || kärsitult kuhugi v. midagi tegema kippuma; millegagi kiirustama. Kibeleb tööle, koju. Poisid kibelesid teele. Ta kibeles sooja tuppa, koju minema. Ma kibelesin uut raamatut lugema. *Rongini oli veel aega, aga juba kibelesid Kitsed minekuga. J. Semper. || muret, rahutust tundma. Süda ei anna rahu, muudkui kibeleb. *Juba õnnis õhtuke käes, pereeit hakkab kibelema – ei vanameest tule ega tule. I. Sikemäe. || piltl rahutult, tunglevalt esile pürgima; pakitsema. Hulk asju kibeleb südamel, millest kõigest tahaks rääkida. Ootusärevus kibeleb rinnus, hinges. Temas kibeles kättemaksuhimu.
2. kergelt kipitama, pisut kibe olema, kihelema. Sääred kibelevad kõrretüügaste torkeist. Külm vesi võttis sõrmed kibelema. Rehetolm võttis ninasõõrmed kibelema. Päikeses sätendav lumi paneb silmad kibelema. Silmalaud, silmad kibelesid nutust. Olen veidi külmetanud, kurgus kibeleb.

kihelema ‹-lda 38 või -leda 37›

1. (kergelt) sügelema. Nahk, selg kiheleb. Sääskedest puretud käsivarred kihelevad. Ninas kiheleb ja ajab aevastama. Kratsis kihelevat ihu, peanahka. *Et kihelevaid sarvi rutemini nahast vabastada, nühivad sokud neid vastu puid ja põõsaid. K. Põldmaa.
2. piltl mitte rahu andma; midagi väga teha tahtma, kibelema. Pillilugu pani tüdrukute jalad kihelema. Mehel kihelevad käed töö järele. Poistel kihelesid rusikad kakluse järele. *No mistarvis tahad sa endale suvilist võtta? Nagu kiheleks sul raha taskus. A. H. Tammsaare.
3. rahutult nihelema, kihevil olema, kibelema. Kiheleb istmel, nagu oleksid tal sipelgad kallal. Ta hakkas oma koha peal kihelema.
4. hrv kihama, sagima. *.. oli sõjaväel läbi käia ääretu kõrbemaa, täis teravaid sõmerkive ja kihelevaid siuge. A. Tassa. *Kõrgel on tähti, nagu oleks suur käsi sätendavat puru vastu laotust paisanud, mis helgib ja kustub ja virvendab ja nagu kiheleb sädemetena. K. A. Hindrey.

kihk ‹kihu 21› ‹s›

1. mitte rahu andev, otsekui tagant tõukav tung, iha millegi järele v. midagi teha, kihu. Teda sundis tagant kärsitu, vastupandamatu kihk uute elamuste, uute paikade järele. Tal on reisimisest juba kihk veres. Minus ärkas kihk midagi suurt korda saata. Tundsin kätes kihku midagi teha. Tüdrukul oli kange kihk mehele minna. Mehed läksid jahile minnes kihku täis. Mind läbis, täitis, haaras rõõmus kihk: viimaks ometi olen vaba. Tal polnudki tantsuhimu, ei tundnud kihku jalgades. *Mõlema pead kuumutas üksainus metsik kihk: võita, teisest jagu saada. R. Sirge. || meeleline himu, seksuaalne iha, kihu. Tuli peale kihk poisi, naise järele.
▷ Liitsõnad: avastamis|kihk, jahi|kihk, kättemaksu|kihk, mineku|kihk, mängu|kihk, noorus|kihk, otsimis|kihk, reisi|kihk, rõõmu|kihk, rännu|kihk, tantsu|kihk, tasumis|kihk, tegutsemis|kihk, viha|kihk, võitluskihk; kire|kihk, sugu|kihk, verekihk.
2. hrv hoog, vahk. Ägeduse, uljuse kihk. *.. ka tema tundis ägedaid mälestusvalu kihke, nagu oleks ta sünnitusvaludes. M. Pärna (tlk).

kiki|varvul ‹adv›
üksnes varvastele toetudes (et vaiksemalt astuda v. end pikemaks teha), kikivarbail. Poiss läks, hiilis kikivarvul trepist alla. Haigetoas käidi kikivarvul. Hilinejad tulid kikivarvul saali. Seisti kikivarvul, et paremini näha.

kipitama ‹37›

1. kergelt, torkivalt valutama; kibe olema. Selg, turi kipitab päikesest. Ihu kipitab sääskede hammustustest. Marraskil põlv hakkas kipitama. Nõgesed panid jalasääred kipitama. Hommikuks tekkis nohu ja kurk kipitas. Tolm pani nina kipitama. Nina kipitas tolmust. Suits, higi, seep pani silmad kipitama. Siin on vingu, kurgus ja silmades hakkas kipitama. Külm vesi võttis sõrmeotsad kipitama. *Eilsed villid lähevad tal peos üksteise järel katki ja kipitavad kangesti .. O. Luts.
2. kerget valu, torkivat v. kibedat tunnet tekitama. Tolm kipitab ninas ja kurgus. Seep kipitab silmas. Jood kipitab nahal. *Heledalt hõõguva ahju tule õhk otse kipitas ihul .. M. Raud. || piltl (seoses hingeliste elamustega). Nutt kipitas kurgus, oli kurgus kipitamas 'nutt oli tulemas, keegi oli nutma puhkemas'. Pisarad kipitasid kurgus. *Aga öelda, et kõik oli vale, kõik oli halb, et midagi niisugust poleks üldse pidanud tegema? Just see ongi, mis kipitab. V. Lattik.
3. piltl (mingi asjaolu, tundmuse kohta:) mitte rahu andma, rahutuks tegema; torkima, kripeldama, kibelema. See tunne, mõte kipitas tal üha hinges. Tal vist kipitab midagi, mingi mure hinge peal, südame peal. See asjaolu pani mehe hinge kipitama. *Ta oskas süüdlast liigutada, ta pehmemaid tundmusi kipitama panna. E. Vilde.
4. midagi väga (teha) tahtma, kibelema. *Aga Johannes oli juba ammugi kipitanud ringmängu mängima ja tantsima. E. Krusten. *.. tal kipitas teada saada, kas ehk sealpool ka midagi veel tuha all hõõgub .. E. Vilde.

kippuma ‹kipun 42›
tikkuma, tükkima
1. (hrl. vastu kellegi tahtmist) visalt, vägisi kuhugi minna, midagi teha v. kellekski saada püüdma. Koju kippuma. Lapsed kipuvad õue. Kippus poolhaigena tööle. Noored kipuvad maalt linna, laia maailma. Tüdrukud kippusid peole. Noormehed kippusid merele, vabatahtlikena rindele. Kari kippus vilja. Ole paigal, kuhu sa kipud! Haige kippus voodist üles. Ta kippus vägisi meie kampa. Tüdruk kipub liiga noorelt mehele. Kippus purjuspäi tüdrukuid käperdama. Ära kipu mind õpetama! Kippus ülemaks, teiste käsutajaks, teiste üle kohtumõistjaks. Noor hobune kippus minekule. Koer kippus lastega kaasa, uksest sisse, toast välja. Talle kippusid kärbsed kallale. *Kelle kaugas ei kanna, mis see meestega kemplema kipub! R. Sirge. | piltl. Juuksesalk kipub silmadele. Uni, külm, nälg kippus kallale. Haigus kipub (elu) kallale. Väsimus kippus võimust võtma. Pisar kipub silma. Iiveldus kipub kurku. Rahutus kipub hinge. Mõtted kippusid ikka ühes ja samas suunas.
2. ‹hrl. ma-infinitiiviga› mingis suunas (arenemiseks) kalduvust omama. Jalad kipuvad külmetama. Hobune kippus väsima. Jõud, lootus kipub kaduma. Mehe juuksed kipuvad juba halliks minema. Nimed kipuvad segi minema. Kipub sageli tarvitama teravat tooni. Sa kipud viimasel ajal hilinema. Vahel kiputakse arvama, et .. Kipun selles kahtlema. Kipub juba hämarduma. Minek kipub natuke hiljaks jääma. Rukis kipub juba varisema. Piim kippus hapuks minema. Hooned kipuvad lagunema. Toidupoolis kipub väheseks jääma. Asi kipub ununema. Saag kippus puusse kinni jääma. Ootamine kipub igavaks minema. Aega kippus vähe olema. Kipub jääma mulje, et sa midagi varjad minu eest. Lapsed kipuvad vägisi ulakaks.

kirg1 ‹kire 22› ‹s›

1. tugev kiindumus millessegi v. tahtmine midagi teha. Kirg muusika, ilusate asjade vastu, hariduse, seikluste, raha järele. Kirg rännata, matkata, sportida. Tema kireks on sport, male. Lugemine kujunes mul otse kireks. *Mu emal oli kaks kirge – kino ja juturaamat. V. Gross.
▷ Liitsõnad: jahi|kirg, jooma|kirg, kogumis|kirg, kättemaksu|kirg, lugemis|kirg, püügi|kirg, rikastumis|kirg, rännu|kirg, spordi|kirg, viinakirg.
2. tugev meeleline iha. Rahuldamata, vaos hoitud, allasurutud kirg. See polnud kestvam tunne, vaid lühiajaline kirg. Nii meest kui naist valdas suur, tuline, meeletu kirg. Tundis naise vastu pöörast kirge. Kirest moonutatud nägu.
▷ Liitsõnad: armukirg.
3. ‹hrl. pl.› kainet, mõistuspärast suhtumist v. otsustamist lämmatama kippuv tugev tundmus. Poliitilised, rahvuslikud kired lõid lõkkele. Vaidluses lõid, pääsesid kired valla. Kired hakkasid vaibuma.

kirp|vähk
zool kitsa, kõhu suunas kõverdunud kehaga magevete vähike, kes võib teha hüppeid (Gammarus)

kiusatus ‹-e 5› ‹s›

1. tugev tahtmine, iha teha hrl. midagi lubamatut, sobimatut v. mittearukat. Suur, vastupandamatu, kuri kiusatus. Sain kiusatusest jagu, alistusin kiusatusele. Ta ei suutnud kiusatusele vastu panna, vastu seista. Mehel oli kange kiusatus viina järele. Lastel tuli kiusatus õue minna. Tundsin kiusatust töö pooleli, treening vahele jätta. Võitsin kõik kiusatused. Ära vii, saada mind kiusatusse!
2. ahvatlev, kiusav ese, asjaolu, isik vms. Noori varitsesid suurlinnas igasugused kiusatused. Priidu arvas, et naine on kiusatus, kes pea segi ajab. *Kiusatusi on täis kõik poeaknad ja kõrtsiletid – neist peab mõistma mööda käia, kui tahad elada. M. Raud.

tagasi kohkuma
midagi teha kartma, millestki kartuse tõttu loobuma, midagi mitte teha söandama. Ründajad kohkusid tagasi. Ta ei kohkunud tagasi ka kõige raskemast tööst, tegemast kõige raskemat tööd. See nurjatu ei kohku tagasi ühestki abinõust. Me ei kohku tagasi ühegi raskuse ees. *.. idee nimel ta ei kohku tagasi roimadegi eest. B. Kabur.

kohus ‹-e 4› ‹s›

1. mingisuguste kohustuste täitmise sisemine, moraalne vajadus. Poja kohus oli haige ema eest hoolitseda. Sõbra kohus on sõpra aidata. Õppimine on õpilase kohus. Pean, loen oma kohuseks sind hoiatada. Täitsin ainult oma kohust. Ta teadis, mis on tema kohus sellises olukorras. *Aga ma teen seda ainult kohusest teie vastu .. H. Lepik (tlk).
▷ Liitsõnad: au|kohus, ema|kohus, kodaniku|kohus, mehe|kohus, naise|kohus, poja|kohus, vanematekohus.
2. kohustus, ülesanne midagi teha. Peaminister on esialgu ühtlasi presidendi kohustes. *Hommikuse vahitrimmeri kohuseks oli peale kohvikruuside pesemise ka ruhvi põranda pühkimine – laupäeval pesemine. A. Hint. *.. kihelkonna inimesed tülitasid köstriisandat väga harva, ainult siis, kui kiriksand ise ei saanud oma kohuseid mingil põhjusel täita .. E. Särgava.
3. van see, millele kellelgi on õigus v. mis on kellelegi ette nähtud. Andke keisrile, mis keisri kohus. *Aga sellepärast ei tohi Ovidiust hooletusse jätta. Ovidiusele, mis Ovidiuse kohus. K. Ristikivi. *All roogevirne liuad, lauad lohus: / .. et andkem kõhule, mis kõhu kohus. M. Under.

kohustis ‹-e 5› ‹s›
jur seadusest v. kokkuleppest tulenev kohustus teise poole suhtes (näit. raha maksta, teha teat. töö vms.), võlasuhe

kohustus ‹-e 5› ‹s›

1. ülesanne, toiming vms., mille keegi peab sooritama kellegi korraldusel v. enda sisetunde sunnil. Kodanike õigused ja kohustused. Igapäevased, ühiskondlikud kohustused. Vaevalt oli üks töö lõpetatud, kui tulid uued kohustused. Poeskäimine oli Ilmari kohustuseks. Mari kohustuste hulka kuulus ka tubade koristamine. Ta täitis kõiki kohustusi korralikult. Tundis end vabana kõikidest kohustustest. Püüab oma kohustusi teiste kaela veeretada. Mulle tehti kohustuseks sellest teile teatada. Ma pean oma meeldivaks kohustuseks tänada kõiki, kes mulle selle töö valmimisel kaasa aitasid. || ‹pl.› teat. ametiga seotud tööülesanded. Juhataja kohustused võidakse mõnel juhul panna asetäitjale. Täitis ekspeditsioonil nii teejuhi kui ka töölise kohustusi. || koormis. Talupoegade kohustused mõisa vastu määrati kindlaks vakuraamatuis.
▷ Liitsõnad: ameti|kohustus, kooli|kohustus, kõrval|kohustus, liitlas|kohustus, lisa|kohustus, maksu|kohustus, müügi|kohustus, põhi|kohustus, sõjaväe|kohustus, teenistus|kohustus, töö|kohustus, vaikimis|kohustus, veo|kohustus, üldkohustus; feodaal|kohustus, küüdi|kohustus, naturaal|kohustus, teo|kohustus, voorikohustus.
2. sisemine, moraalne sund midagi teha v. millekski, kohus. Vanemlikud kohustused. Tal on kohustusi oma vanemate, perekonna vastu. Tundis kohustust sõpra hädas aidata. Pidasin oma kohustuseks sind hoiatada.
▷ Liitsõnad: au|kohustus, ema|kohustus, isa|kohustus, poja|kohustus, vanemakohustus.
3. lubadus, mis tuleb tingimata täita (hrl. seoses tööülesannetega). Ta täitis alati endale võetud kohustused. *Oli lubadus antud, oli avalik kohustus peale võetud, mis tuli täita. H. Raudsepp.
4. kohustav dokument. *.. pidi alla kirjutama kohustusele riigi radadest lahkuda kolme päeva jooksul. J. Semper.
▷ Liitsõnad: võlakohustus.

koli|tiiter
väikseim veehulk (millimeetreis), milles tavalise määramismeetodiga saab kindlaks teha kolibakteri olemasolu

kollusioon ‹-i 21› ‹s›

1. jur kohtualuse ja tunnistajate kokkulepe v. tunnistajate omavaheline kokkulepe tõe varjamiseks, kokkumäng
2. maj ettevõtete ebaseaduslik ja salajane kokkulepe teha koostööd hindade tõstmiseks, turgude jagamiseks ja konkurentsi vähendamiseks, salakokkulepe

kolmepäeva|koht
aj talu, mille eest tuli mõisale nädalas kolm hobusepäeva tegu teha

mitte kolme(gi) lugeda oskama ~ mõistma
mitte midagi öelda v. teha oskama v. söandama. *Koosolekul ei oska keegi kolme lugeda, aga kuuleksite pärast – siis on kõigel suud pääs. K. Rutoff.

kompimine ‹-se 5› ‹s›

1. (< tn kompima). Kompimisel oli ihu valus.
2. füsiol võime puudutades kindlaks teha esemete kuju, suurust, mehaanilisi jm. omadusi, kompimismeel, kompemeel

kontrast|aine
med organismi viidav aine, mis võimaldab teat. elundit v. selle osa röntgenis selgemini nähtavaks teha. Mao röntgenograafilisel uurimisel kasutatakse kontrastainena baariumsulfaati.

koostöö|vaim
tahe koostööd teha

krediit|kaart
pangakaart, millega saab teha tehinguid laenulimiidi piires. Deebetkaart ja krediitkaart. Vaba tagasimaksega või püsimaksega krediitkaart. Maksin raamatu eest krediitkaardiga. Krediitkaardi limiit on ületatud.

kripeldama ‹37›

1. mitte rahu andma, kergelt rahutuks tegema. Süda kripeldas (sees): ei tea, kuidas nad kodus hakkama saavad. Ema süda kripeldas laste pärast. Kaaslaste etteheited panid poisi südame kripeldama. Südames kripeldas ootusärevus. Südamel kripeldas paar asja. Midagi jäi hinge kripeldama. Rinnas kripeldas väike süütunnegi.
2. kärsitult midagi teha tahtma v. millegi ootel olema, kibelema. Poisid kripeldasid: aeg oleks juba minna. *„Palun kiirustage!” kripeldab Jakob. H. Nõu.
3. hrv kergelt kipitama, kipitsema. *Teel hotelli tundis ta, kuidas miski ta silmades kripeldama hakkas. J. Nõmm.

krõhvitsema ‹37›
kõnek kuuldavalt (vähehaaval) sügama, kõhvitsema. Taat krõhvitseb selga, kukalt, põske, kõrvatagust, habet. || piltl tasapisi midagi teha nokitsema. *„Jah, ei tea, mis meil siin maakohal suuremat uudist on,” võtab kellamees sõna jälle enda kätte, „muudkui ela niisama päevast päeva, krõhvitse töö kallal..” O. Luts.

krüo|teraapia
med külmravi; kudede kohalik külmutamine lühiajalise tuimastuse tekitamiseks, mis võimaldab teha väikesi kirurgilisi operatsioone

kuri|tahtlik
kurja teha tahtev, kurikavatsuslik. Kuritahtlik tegevus, eesmärk. Kuritahtlikud plaanid. Kuritahtlik kõrvalehoidumine alimentide maksmisest. Kuritahtlik huligaansus. See tegu oli kuritahtlik.

kuuepäeva|koht
aj talu, mille eest tuli mõisale nädalas kuus hobusepäeva tegu teha

kuuluma1 ‹37›

1. [allat] kellegi oma, päralt, valduses olema. Maa kuulub riigile. Teravmäed kuuluvad Norrale. See maja kuulus rikkale kaupmehele. Vabrik kuulub aktsiaseltsile. Mõisnikele kuulusid suured maavaldused. Need jäljed ei kuulunud ühelegi tuntud loomale. Tüdruku süda kuulub teisele 'tüdruk armastab teist'. Tema kõik õhtud kuuluvad 'on pühendatud, määratud' perekonnale. Meie võistkonnale kuulus teine koht. Teosele kuulub kindel koht meie kirjandusloos. Sulle kuulub algataja au. Tema poolehoid kuulub noortele. *Armastasin sind. Tahtsin, et sa kuuluksid mulle ihu ja hingega. P. Krusten. || kellegagi armastusvahekorras olema. Tüdruk ei ole kuulunud veel ühelegi mehele.
2. liikmena v. koostisosana millegi koosseisus olema; kellegi, millegi hulka, mingi liigitusrühma alla käima. Ta ei kuulunud ühtegi parteisse, organisatsiooni. Ta kuulub Eesti Kirjanike Liitu 1965. a-st peale. Noormees kuulus hulk aastaid Eesti korvpallikoondisse. 16. saj. lõpul ja 17. saj. algul kuulus Eesti Poola koosseisu. Komisjoni kuulub kolm liiget. Poiss kuulub arvatavasti mingisse kampa. Suguvõsa kuulus linnakodanike jõukamasse kihti. Ta kuulub meie ujujate paremikku, ettevõtte paremate töötajate hulka. Haug kuulub röövkalade hulka. Tulp kuulub liilialiste sugukonda. Kivimi koostisse kuulub mitu mineraali. See romaan kuulub kirjaniku silmapaistvamate saavutuste hulka. Riho ei kuulu lobisejate kilda. || teat. maa-ala, territooriumi v. ajajärguga seotud olema. Euroopa kuulub põhiliselt parasvöötmesse. Lihula kuulub Lääne maakonda. Talu kuulus Valtu mõisa alla. Rüütlilüürika kuulub keskaega. A. H. Tammsaare loomingu põhiosa kuulub aastaisse 1920 – 1940. See kalme kuulub 11. või 12. sajandisse. || millegi tegevus-, mõjupiirkonnas v. valdkonnas olema. Selle piirkonna elanikud kuuluvad Tõnismäe polikliiniku alla. Selle maja elanikud kuuluvad valimisringkonda nr. 3. See ei kuulu minu kompetentsi. Isa oli juba vanem ega kuulunud mobilisatsiooni alla. Selline ütlus kuulus hea tooni juurde. *Sõnelusi ikka tuli ette, aga see kuulus elu juurde. M. Seping.
3. [allat] hrl. koos teise verbi teonimega osutab, mida tuleb, on vaja, on ette nähtud teha. Asi kuulub otsustamisele järgmisel koosolekul. Kohtuotsus on lõplik ja ei kuulu edasikaebamisele. Kahju kuulub hüvitamisele. Kõik isikud kuuluvad arstlikule läbivaatusele.
4. kuhugi ette nähtud olema; sobivas paigas olema. Tumeda ülikonna juurde kuulus tingimata valge triiksärk. *Raidnaine kuulunuks näitusesaali, lossiparki või muuseumi – ilu ei tohi vaka all hoida. A. Beekman.

kõhklema ‹kõhelda 49›

1. kahevahel olema, kahesuguse (v. mitme) otsustuse vahel kõikuma, mitte teadma, kuidas toimida v. mida teha, ebalema; lõpliku otsustamisega viivitama. Kõhkles viivu, mõne silmapilgu, vähe aega. Kõhkleb, mida ette võtta, kuidas toimida. Kõhkleb, kas minna või koju jääda. Lõi veel viimasel minutil kõhklema. Osta ära, mis sa enam kõhkled! „Olen nõus küll, aga...” kõhkles Artur. Poisid vaatasid kõheldes üksteisele otsa. Ta kõhkleb mitme võimaluse vahel. Vastab kõigile küsimustele kindlalt ja kõhklemata. Tegin seda hetkegi kõhklemata. Ta on kõhkleva iseloomuga.
2. hrv midagi küsitavaks, ebakindlaks pidama, kahtlema. *Tiina mõjul lööb tammarulaste tões kõhklema ka Margus.. A. Järv.

kõmp ‹kõmbi 21› ‹s›
‹hrl. pl.› pikk latt jala jaoks oleva klotsiga, millel seistes saab teha selle latiga pikki samme, laste mängukark. Lapsed käisid kõmpidega, kõmpidel.

käes
I. ‹adv›
1. valduses, omanduses, kasutada. Tal hea koht, uus auto käes. Lubatud raamatud pole veel käes. Kas sul on varustus käes? Mul on aega laialt käes. Vastasel on trumbid käes. Mis käes, see käes. *Ilus maja, oma auto, hea sissetulek, rahad käes. L. Vaher.
2. märgib mingis seisukorras, olukorras, mingisugustes tingimustes olekut. Põgenikel häda käes. Poisil hirm käes. Tal on jõud ja tervis käes. Toiduainetest on nappus käes. Rahadega on kitsas käes. Selle asjaga on kiire käes. Tee edasi, sul juba kõva järg käes. Tal on kibedad päevad käes. Tüdrukul oli lausa nutt käes. Kevadel oli vaesel rahval puudus, nälg käes.
3. kätte saadud. Tal on nõusolek, luba, käsk käes. Karistus, keretäis käes. Telegramm on ammu käes. Põgenik oli peagi käes. Poisid otsisid palli – varsti oli see käes. Kolm last käes, neljas tulemas. Lahendus, hea nõu, õige tee, pool võitu oli käes. Peagi oli olukorra kohta selgus käes. Kellelgi on millegi kohta aru käes 'kellelgi on miski asi, olukord selgeks saanud'. Sellest asjast on selge sott käes. Käes! Juba tuli meelde.
4. (ajaliselt) saabunud, tulnud v. saabumas, vahetult ees. Kevad, sirelite õitseaeg, südasuvi, august, pühad on käes. Videvik, suur pime juba käes. Südaöö võis käes olla, kui koju jõudsime. Varsti on hommik, õhtu, lõunaaeg, valvekord käes. Aeg on käes, enam ei tohi viivitada. Mees arvas, et nüüd on tema viimne tund käes. Käes on lahkumine, minek. Vanadus, surmatunnike on käes. Varsti on meil kõigil lõpp, ots käes. *Mõtlesin, et nüüd ongi kaklus käes, aga veel hoidis Peetrit mingi nähtamatu pidur tagasi. R. Kaugver.
5. (millegi oskamise kohta:) selge. Poisil on ükskordüks, lugemine ja kirjutamine täiesti käes. See töö, amet on tal hästi käes. Mehel mitu keelt vabalt käes. Lapsel tähed käes, püüab isegi kokku veerida. Rahvatantsud, laulud on neil hästi käes. *.. siis uskusin, et nüüd on mul õpetajakunst käes. V. Saar.
6. tegemisel, sooritamisel, käsil. Tal on uus töö käes. Poisil läksid arvutamisel tehted käes sassi. *.. kaebas, et ükski töö käes ei lähe, ikka mure lapse pärast.. A. Erleman (tlk).
7. kellegi v. millegi tegevuse v. mõju all. Ema oigas käes, kui ma ta sooni masseerisin. Hõiskab, nii et mets kajab käes. *.. juht-peremees teeb [sõidukiga] nii tulist sõitu, et väike mootor vingub käes... R. Sirge.
II. ‹postp› [gen]
1. kellegi valduses, omanduses, kasutada. Võim on rahva käes. Suuremad hooned olid sõjaväe käes. Pool linna on vaenlase käes. Käsikiri on toimetaja käes. Meie korv on naabrite käes. Võti on minu käes. Raamatud olid tema käes kasutada. Kõik trumbid on vastase käes. Ta hoiab esikohta kindlalt enda käes. Algatus oli vastasmeeskonna käes. Jäme ots, ohjad on talus vanaperemehe käes. || otsustada, teha, sooritada. Minu saatus on sinu käes. Arvati, et otsustamine on jumala käes.
2. kellelgi tehes, sooritades. Sinu käes on see lihtne ülesanne. Töö laabub poiste käes. Otsustamine käib tema käes kähku. Remont meie käes ei õnnestunud. Koera käes käis lammaste tagasiajamine kiiresti.
3. kellegi võimuses, meelevallas. Jookse ruttu, laps on hanede käes. Olid sa koerte käes? Ma sulle näitan, küll sa veel tantsid mu käes! Me ütlesime talle nii, et ta nuttis meie käes. Hobune trampis parmude käes.
4. millegi mõju, toime all. a. mitmesuguste ilmastikuolude, temperatuuri vms. mõjusfääris. Päikese käes 'päikesepaistel'. Õhu käes kuivanud turvas, kala. Laev on tormi käes. Lipp laperdab tuule käes. Poiss lõdises külma, vihma käes. Liha riknes palava, kuuma käes. Tuuletõmbe käes võib külmetada. Vidutas suitsu käes silmi. Aiateibad pauguvad pakase käes. Paber tõmbus valguse käes kollakaks. b. mitmesuguste füsioloogiliste v. psüühiliste protsesside vm. nähtuste mõjusfääris. Poiss oigab valu käes. Vaevleb janu, nälja, õhupuuduse käes. Kannatas astma, köhahoogude, krampide käes. Ema vajus mure ja vaevade käes kössi. Ta värises hirmu käes. Mees võppus naeru käes. Piinleb uudishimu, kadeduse, kahtluste käes.

kätt proovima ~ katsuma
milleski oma võimeid proovima, midagi teha proovima. Ta on kogu aeg draamalavastaja olnud, nüüd proovib kätt operetiga. *Kuule, tule kaasa, sul on mängudes õnne .. Tahtsime täna õhtul [kaardimängus] veidi kätt katsuda .. P. Viiding.

kündma ‹künnan 45›

1. pinnasekihti harimise eesmärgil adraga ümber pöörama. Sügavalt, madalalt kündma. Adraga, hobusega, härgadega, traktoriga kündma. Kesa, sööti, uudismaad, kõrrepõldu kündma. Kartuleid kündma 'harkadraga muldama'. Asus, hakkas, läks kündma. Kündis esimese vao üle põllu. Künnab kesapõllul, kartulimaal. Pisut põldu jäi veel künda. Isa on väljal kündmas. Kesa tahab veel kord läbi künda. Kündsime karjamaa põlluks. Kündis põllu kartuli alla 'kündis põldu, et sinna kartuleid maha teha'. Kündis adra katki. Kündmata, küntud põld. | piltl. Hariduspõldu kündma.
2. piltl. a. (meresõitmise kohta). Laevad künnavad merd. Kuunar künnab ninaga laineid. Vana kapten on juba kakskümmend viis aastat merd kündnud. Ta künnab merd tüürimehena, pootsmanina. b. vagusid, uurdeid tegema, uuristama vms. Vana emis kündis ninaga kartulivaod lahti. Jääliustik kündis maismaa pinda. Elu on ta näkku kortse ja vagusid kündnud. *Pommikild kündis käsivarre pikalt luuni läbi. P. Kuusberg. *Hipi tõstis käed ja kündis harali sõrmedega läbi juuste.. J. Rähesoo (tlk).

küsima ‹37›

1. küsimus(t)e abil midagi teada tahtma. Teed, õiget aega, kella küsima. Kellegi päritolu, vanust küsima. Küsisin lillede hinda. Küsisin seletust rohkem suusoojaks, jutujätkuks. Minult küsiti mu arvamust. Mina ei tea, küsi teistelt. Küsi, millal ta tuleb. Ta küsis, mis mina asjast arvan. „Kas kõik on kohal?” küsis treener. Küsisin emalt, kus isa on. Ei ole kedagi, kellelt seda küsida. Ta küsis sinult midagi. | (objektita). Oleksid võinud ise küsida. Temalt küsiti palju, ja kõigele tuli vastata. Kuidas elad? – Ole terve küsimast, hästi. Ta rääkis sellest ise, ilma küsimata. Parem ära küsi! Sa veel küsid! (asi peaks nagunii selge olema). | kõnek esineb osatavas vastuses küsimusele millegi enesestmõistetava kohta. Miks nad sedasi teevad? – Küsi lolle! *„Sa ju ei armasta kompromisse?” – „Küsi veel!” torutas poiss solvunult huuli. K. Saaber. *Mari: Ja mis on Andresel sellega asja? Liisa: Küsi nüüd! Ta saaks paremini laiselda, kui Märti ei oleks. M. Pukits (tlk). || mingis õppeaines küsitlema, mingit õppeainet vastata laskma. Teda küsiti füüsikas, eesti keeles programmi ulatuses. Poiss lootis, et teda täna koolis ei küsita. Õpetaja jõudis küsida ainult kolme õpilast. Seminaris küsiti nagu tavalises koolitunnis.
2. ütlema, paluma, taotlema, et midagi antaks v. teha võimaldataks. Tööd, abi, toetust, laenu küsima. Poiss küsis isalt raha. Küsis laenuks paarsada krooni. Seesuguse kauba eest võib head hinda küsida. Majast küsiti 200 000 krooni. Mehed küsisid palka juurde. Küsis töölt vabaks, luba varem ära minna. Ma ei otsusta midagi ilma temalt nõu küsimata. Küsi seda raamatut endale vaadata. Küsis möödujalt suitsu peale tuld. Teekäija küsis talust öömaja. Haige küsis juua. Poiss küsis end talumehe vankri peale. Küsis sõbralt ratast sõita. Läbirääkimistel sõna küsima. *Kui sa ennast ei paranda, Jaak, pean mõisahärralt uue õpipoisi küsima. L. Kahas. | piltl. Kõht küsib süüa. || kõnek kedagi otsima (kokkusaamiseks). Sind küsitakse telefoniga. Keegi küsis sind vahepeal, aga ma ei teadnud, millal sa tuled. Kas keegi on minu järele küsinud? || (koera kohta:) haugatades midagi söödavat paluma. *„Küsi, Lord!” Koer haugatas. Kati pillas talle midagi lõugade vahele. E. Krusten. || nõudma. Ega raha süüa küsi. *Siin peres valitseb kindel kord: trepiesine ei küsi luuda, rehalauks ei ripu rebadel.. L. Hainsalu. *Eks see asi küsi julget verd ja ega sellest puudus ole! A. Mälk.
3. ‹hrl. elatiiviga› hoolima. Sellisel puhul ei saa vaevast küsida. Kes meie tahtmisest küsib! Tänamatu inimlaps, ei tema küsi isast ega emast! Kirglik kalamees ei küsi ilmast. Ta ei küsinud keelamisest ja tegi ikka omamoodi. See mees ei küsi oma aust ega millestki. Surm ei küsi aastatest. *.. siis seisis ta lugupidamise hinnas, küsimata, kas ta oli perepoeg või sulasest poiss. H. Raudsepp.

lahmima ‹42›

1. korduvalt (huupi, umbropsu) lööma, peksma, kolkima, lohmima. Lahmis sõgedas vihas rusikaga, kuhu juhtus. Lahmisid teineteist malakatega. Koer sai lahmida. Lahmis käterätiga kärbseid toast välja. Laine lahmib vastu randa.
2. (midagi teha) lõhkuma, uhtma, vehkima. Pole muud kui lahmi tööd (teha). Lahmisime kogu õhtu niita. Lahmib vett kerisele, näole. Lahmib mulda kärusse. Külva väetis korralikult laiali, ära lahmi ühte kohta. Andis lahmida ning materdada, enne kui kulutulele piiri saime. Ta ei oska ujuda, lahmib niisama käte ja jalgadega. *.. ning kaugel lahmib tiibu vana tuuletallaja. O. Luts. || käia vehkima. Lahmisin tulla, nii et nahk märg. Tuli lahmida läbi soode ja heinamaade. Täna sai kümmekond kilomeetrit maha lahmitud. | piltl. *.. ja kipper oli õnnelik, et aeg lahmis omasoodu edasi minna .. H. Sergo. || ahnelt ning palju sööma v. jooma. Lahmib kõik keresse. Lahmis kausi kähku tühjaks. Lahmib muudkui külma vett sisse. *See pole head, sööjat sorti siga, kes laia suuga ei lahmi, ainult riitsib. L. Kibuvits.
3. korduvalt (öelda) lahmama, korduvalt lahmavalt väljenduma; fakte arvestamata mahategevalt kritiseerima. Lahmib kõigile näkku (öelda), mis tal pähe tuleb. Ta on kange koosolekutel teisi lahmima. Lahmiv lõõp(imine). Lahmiv kriitika. *Asjalikku kriitikat, särtsakat poleemikat, jah, aeg-ajalt ka väikeste vaimude lahmivat laimu ning virilat valet. P. Rummo.

lahvima ‹42›
hrv (midagi teha) lõhkuma v. vehkima, lahmima. *Õnnetuseks tõusis tee ääres madala kuuse ladvast suur vares kraaksudes ja tiibu lahvides õhku. E. Vilde. *.. või ehk lahvima lumessa, / pahverdama pakasessa. A. Annist (tlk).

larpima ‹larbin 42›
kõnek
1. vedelat toitu (ahnelt) sööma; (ahnelt) jooma. Sead larpisid küna tühjaks. Võta lusikas ja kuku larpima. Larpisime kapsasuppi. Larbi kõht, kere täis. Koer käis kraavil vett larpimas. *Igavene viinavasikas! Larbid nõnda palju sisse, et kole kohe! L. Promet.
2. (midagi teha) lõhkuma, vehkima, lahmima. Larpisime kogu linna läbi. Kui pole autot, larbi jala. Täna sai paarkümmend kilomeetrit maha larbitud. *.. larpis varsti oma keha niisuguste täismehe löökidega, et õhk viha ees vuhises .. R. Sirge. *Mis ma sest veest sinna kerisele ikka larbin. Leili niikuinii ei tule .. H. Angervaks.

laske|kiirus
sõj laskude arv, mida on võimalik minuti jooksul relvast teha

laskma ‹lasta, lasen, lasksin e. lasin, laskis e. lasi, lasku, laskev, lasknud, lastakse, lastud 44›

1. lubama, võimaldama, mitte takistama. a. ‹imperatiivi jaatavas kõnes kasutusel ka lühivorm las› midagi teha v. juhtuda. Lase mind, mul minna. Ema, lase meid, meil veel mängida, las me mängime veel. Ärge laske tal midagi rasket tõsta. Laskem tal rääkida, las ta räägib. Lase neid, neil natuke magada, las nad magavad natuke. Las(ke) ma laulan, laske mul laulda. Las sadada, saab magada. Tal ei lastud suudki lahti teha. Ta ei lase endaga mängida, end petta. Sa ei lase teisi, teistel rahus olla. Töö ei lase hinge tõmmata. Ära lase end segada, kõrvale tõrjuda, nurka suruda. Ma lasksin ta akna alla istuma, järjekorras endast ette. Lase mind, mul rahulikult istuda. Las(e) ma proovin ka. Poiss tahtis musi võtta, aga tüdruk ei lasknud. Maksis arve ära ja laskis takso minema. Õhuke papp laseb end rulli keerata. See asi laseb end paremini korraldada. Kuub laseb aimata, et mees on kõhnemaks jäänud. Ära lase välja paista, et oled pettunud. b. kuhugi v. kuskilt pääseda. Me ei lase sind kuhugi, jääd koju. Laske lapsed õue hullama. Talutütar ei lasknud sulaspoissi ligi, oma aita. Kõiki koore ei lastud laulupeole. Lehmad lasti laudast karjamaale, ädala peale. Laske leivataldrik siiapoole! c. mingisse seisundisse minna. Millal sind puhkusele, pensionile lastakse? Vangid lasti vabaks, mees lasti vangist vabaks. Laseb lihased lõdvaks. Ära lase piima hapuks minna. Ta laseb kõik nässu, lörri, untsu minna. Põllud on umbrohtu (kasvada) lastud, käest ära lastud, raisku lastud.
2. kuhugi allapoole, madalamale, sügavamale langeda, vajuda võimaldama. Lasksime ankru vette, põhja. Laseb ämbri kaevu ning võtab vett. Kirst lasti hauda. Ribakardinad, rulood lasti (akende) ette. Lasksin kirja postkasti. Võrku, noota, põhjaõngi vette laskma. Polnud mahti käsi rüppe lasta. Vahepeal ujub, siis laseb jälle jalad põhja. Laseb traksid õlgadelt, püksid rebadele. Laseb end redelipulgalt rippu. Laseb lapse sülest põrandale. Laseb süüdlaslikult pea norgu. Laseb pea viltu ja kuulatab. Koer laskis kõrvad lonti ja saba sorgu. Mõned taimed lasevad kuivaga lehed longu. Päästepaadid lasti vette. Lipud lasti poolde vardasse. Lase uks sneprisse. *Poiss laskis pea tüdruku sülle .. F. Tuglas. || laskuma; heitma. Lase voodisse, kušetile pikali. Laskis vaiba peale kõhuli, käpuli. Laseb end seljakile kiiktooli. Laps laskis rohu sisse kükakile. Armulaualised lasevad altari ette põlvili. *Kõrtsmik laskis rinnuli letile. A. H. Tammsaare.
3. kuskilt v. kuhugi voolata võimaldama, voolama panema, jooksetama. Laseb kraanist vett, vaadist õlut. Lase vesi jooksma, vett potti, vann vett täis. Paisjärv lasti kuivaks. Kas tänavu kasemahla laseme? Laskis kümme tilka tinktuuri lusikasse, lusika peale. Lase (hea) lonks, punnsuutäis! Terad, vili lasti kottidest salve. Kasvuhoonemuld lastakse läbi sõela. Hoia pihk all, lasen sulle päevalilleseemneid. Sülitab, laseb läbi hammaste lirtsu. Katlast lasti aur välja. Tõmbab piipu ning laseb suust suitsurõngaid. *Katsume, kumb kummal vere laseb! .. Tule mehe vastu! Tule soolikaid laskma! A. H. Tammsaare. || kõnek (kusemise v. roojamise kohta). Vett, kust laskma. Laseb pissi voodisse. Laskis pika sorina. Nii kange häda, et lase või püksi. Oli püksid täis lasknud. Koer laseb iga puu ja posti peale sirtsu. Olen rahast nii lage, et koer laseb jala peale.
4. (hoogsalt) mingit heli tekitama v. häälitsema. Vilet, laulu laskma. Kass laseb nurru. Laps laseb joru, viripilli. Laseb laia naeru. Muusikat tantsuks lasti plaatidelt. Lase, pillimees, üks polka! Koer laskis kuuldavale pika kaebliku ulu. Laseb suupillil lugusid. || (jutu, kõne kohta). Ta laseb juba ladusasti saksa keelt. Lase kuulda, lase tulla, mis sul öelda on. || kõnek. Peeru, puuksu, paha haisu laskma 'peeretama'. *Natukese aja pärast laseb Sass ema süles parinal kõhutuult .. M. Traat.
5. midagi tegema. Kukerpalli, uperpalli laskma. Sõrmedega nipsu, nippi, keelega laksu laskma. Lase piim soojaks, vesi keema. Laskis seeliku pikemaks, laiemaks. Lase tuli surnuks 'kustuta valgus'. Üks teeb kõike hoolikalt, teine laseb, kuidas juhtub. Tuttav töö, lase või pimesi. Laske samas, vanas vaimus edasi! *Pista siis juuretis hakkama, lase meile üks tubli tegu leiba. R. Sirge. || mingi tööriista või masinaga töötama; töötlema. Lase puuriga, oherdiga auk sisse. Kirves on nüri, tahab natuke käia peal lasta. Juuksed lasti nulliga 'väga madalalt' maha. Ära nii madalalt künna, lase sügavamalt. Käsitsi õmblemine on igav, mis viga masinaga lasta. *.. siis sega neid [= villu], kraasi kaks korda ja lase ka lõngaks, nii et näpud kuumavad. E. Vilde.
6. (kiiresti, hoogsalt) liikuma (käima, jooksma, sõitma, tantsima jne.). Perenaine laseb toa ja aida vahet. Päev läbi lasime kauplusi mööda. Laseb noolelt kodu poole. Laseb suvi läbi palja jalu. Lase nagu orav rattas, nagu süstik edasi-tagasi. Laseme siit otse, silmnäolt üle põllu. Laseb ülejala kodu poole. Hobused lasevad sörki, traavi, galoppi. Vasikad lasevad koplis ringiratast. Lasksime head, kiiret sõitu. Lase auto heinakuhja kõrvale. Vastlapäeval lasti liugu, kelguga mäest alla. Tantsu laskma. *.. ma ei pidanudki teed, vaid lasksin silmalt läbi soo .. M. Metsanurk. *.. laseb teine reinlendrit, polkat, polkamasurkat, galoppi, aagenpitsi ja labajalga nii mis laksub. A. H. Tammsaare.
7. midagi kellelgi teha paluma v. käskima; millegi sooritamiseks korraldust andma. Õpetaja laseb õpilastel vastata, lugeda, luuletusi pähe õppida. Laskis endale uue ülikonna õmmelda. Tahan lasta (endast) pilti teha. Ostja lasi riidetüki üle mõõta. Laskis majale uue katuse panna. Lasksid end kiriklikult laulatada. Laskis end mehest lahutada. Noorsõdureid lasti gaasimaskides joosta, roomata. Mõisnik laskis talupoegi peksta. Laskis nad vangi panna, hukata, üles puua. || vahendaja kaudu mingit sõnumit edasi andma (soovi v. käsu puhul ka lühivormiga las). Tädi laseb teid kõiki tervitada. Professor laseb teatada, et tema loeng jääb täna ära. Las ta võtab mulle ka pileti. Las nad tulevad meile jaama vastu. Las ema katsub teda ümber veenda.
8. (hrl. käsi)tulirelvast tulistama; muud laskeriista vinnastusest lahti päästma ning sel teel noolt vm. (märgi suunas) lendu paiskama; (ka märgi tabamise kohta). Püssi, püstolit, õhupüssi, vibu laskma. Vintpüssiga, jahipüssiga, ammuga laskma. Püssist kuuli, kuulipildujast valangut, kahurist mürsku, vibust v. vibult noolt, lingust kivi laskma. Sihib ja laseb. Seisa, või ma lasen! Laskis hoiatuspaugu õhku. Märki, märklaua pihta laskma. Parti, rebast, hunti laskma. Laskis endale kuuli pähe. Maja on kuulidest sõelapõhjaks lastud. Küla lasti leekkuulidega põlema. Lasti värvilisi rakette. Lastud jänes jahipaunas. Vigaseks lastud põder. *.. et Vargamäe koerad käivad teineteise akna all [kükitamas]. Lase või soolaga, ei kuula teised mädandid .. A. H. Tammsaare. || õhkima. Silda, kindlust õhku laskma. Partisanid olid raudtee lõhkeainega puruks lasknud.

lasuma ‹37›

1. hrl. millegi peal püsivalt lebama v. lamama. Paks lumi lasub okstel. Tormist murtud puud lasuvad üksteise peal. Kellegi kohver lasus raskelt mu varvastel. Kapipealsel lasub paks tolmukord. Vee kohal lasub tihe udulaam. *.. pink, millel odra- ja rukkijahukotid lasusid. E. Vilde. || geol (maavara, kivimkeha, lademe kohta). Eesti aluspõhjakihid lasuvad peaaegu rõhtsalt. Glaukoniitliiv lasub diktüoneemakildal. Sügaval lasuvad kihid. | piltl. Vaikus, pimedus lasub üle maa. Õhk lasus liikumatult. Põldudel lasus leitsak.
2. piltl (millegi abstraktse kohta:). a. vaevama, painama, ahistama. Mure, ahastus, äng, piin, valu lasub hinges, südames, hingel, südamel. Painajalik hirm lasus kogu rahva peal. Nagu needus lasus külal. Kuritöö lasub tema südametunnistusel. Turjal lasuv aastate koorem. b. kellegi (v. millegi) teha, kanda, vastutada olema. Sõjalised kulutused lasuvad rahva õlgadel. Vastutus lasub direktori õlul. Arstidel lasub vaikimise kohustus. Talul lasuv võlg.

lepitama ‹37›

1. (lahkarvamusel, vaenujalal v. tülis olijaid) leppima panema v. seda teha püüdma. Ema katsus poegi isaga lepitada, lepitas omavahel tülitsevaid poegi. Tal õnnestus neid lepitada, ta lepitas nad (ära). Nad on nagu tuli ja vesi, neid ei lepita keegi ega miski, pole lootustki neid lepitada. Püüdsime tüli, riidu lepitada. Kui riidu läheme, kes meid lepitab? Küll kohus nad lepitab. || lepliku(ma)ks, heatahtliku(ma)ks muutma. Ta siiras kahetsus lepitas mind. Jumalate meelt lepitati ohvriandidega. *.. ja üksainsam rõõmus silmapilk lepitab meid kannatusrikka minevikuga ... O. Luts.
2. hrl van heaks tegema, hüvitama, lunastama. Tema süü on lepitatud. *Selles [= tulesurmas] lepitan kõik, milles süüdi ja mis süüks antud. J. Pert.

lopsima ‹42›

1. korduvalt lopsti lööma. Poisid lopsisid üksteist. Lopsi mu mantel lumest puhtaks.
2. korduvalt lopsti viskama. Lopsis kartulid patta, toobiga vett katlasse, paadist kalu välja.
3. kõnek teha vorpima. *Mis need pulgad [= mängulabidate varred] lopsida oleks. Rajaks töökoja .. H. Kiik. *„Matsakad mammad,” üürgas vanamees .. „lopsige poisse teha ..” O. Jõgi (tlk).

lubadus ‹-e 5› ‹s›
kindel lubamine midagi teha, teat. viisil toimida vm.; tõotus. Kui oled lubaduse andnud, tuleb see ka täita. Ta andis lubaduse, et enam viina ei võta. Ega sa pole oma lubadust unustanud? Pidi oma lubaduse murdma, lubadusest taganema. Võtsin talt lubaduse kindlasti tulla. Kandidaat püüdis ilusate lubadustega oma valijate poolehoidu (võita). *Laps, ära parem luba, kergel käel antud lubadused on rasked pidada! A. H. Tammsaare.

magnet|laeng
füüs fiktiivne suurus, mis võimaldab teha magnetostaatika põhivõrrandid formaalselt sarnaseks elektrostaatika omadega

makse|automaat
automaat, mille abil saab teha makseid . Panga sularaha- ja makseautomaadid.

mask ‹-i 21› ‹s›

1. puidust, riidest, vahast, papist vm. materjalist näokate, mille eesmärgiks on muuta kandja mittetuntavaks v. teha ta teat. inimese v. olendi näoliseks. Vanad rituaalsed, kultuslikud maskid. Indiaanlaste maskid. Antiikteatri maskid. Naisel oli mask ees. Ants pani maski ette, võttis maski (näo) eest. Maskides mardisandid. Kallaletungija nägu varjas mask. | piltl. Kuulajate näol oli täieliku ükskõiksuse mask. Villemi nägu tardus maskiks 'muutus ilmetuks, läbitungimatuks'. Varjas oma tundeid ranguse maskiga. *See võis olla pila, ent võis olla ka surmtõsine elumõte eneseiroonia maski all. V. Adams.
▷ Liitsõnad: karnevali|mask, looma|mask, tantsu|mask, teatrimask; kips|mask, surimask.
2. maski (1. täh.) kandev, maskeeritud isik (näit. maskiballil). Balli maskide hulgas oli doominoid, pajatseid, korstnapühkijaid, türklasi. *Mööda Praha juudilinna liikusid rongkäigus ülemeelikud maskid .. L. Metsar (tlk).
3. näo ees kantav (v. sinna asetatav) vahend kaitseks, steriilsuse tagamiseks vm. otstarbeks. Gaasitorbiku mask. Lestade ja maskiga allveesportlased. Vehklejad kannavad maski. Keevitaja silmi kaitseb mask. Operatsiooni juures on meditsiinitöötajatel maskid ees. Gripi puhul soovitatakse kanda marlist maski. Narkoosiaparaadi mask.
▷ Liitsõnad: gaasi|mask, hapniku|mask, kaitse|mask, kummi|mask, marli|mask, narkoosi|mask, tolmu|mask, vehklemismask.
4. naha iluraviks hrl. lühikeseks ajaks näole määritav ainete kiht. Maskid toidavad, tugevdavad ja värskendavad nahka.
▷ Liitsõnad: kurgi|mask, muna|mask, toitemask.
5. fot läbipaistmatu ekraan, mis pildistamisel, kopeerimisel v. kujutise projitseerimisel varjab mingit osa kaadrist valguskiirte eest

mestama ‹mestata 48›

1. hrv riskima, (teha, minna jne.) julgema. *Ilmselt oli ta paadi teiste tagant juba selleks välja toonud, et merele mestata. R. Sirge.
2. murd kaotama, hävitama, hukka saatma; tapma. *.. ses ainsas lahingus pean vastu tahtmist / kõik meie vabadused mestama. G. Meri (tlk).

miski ‹millegi, midagi, millessegi, milleski, millestki, millelegi, millelgi e. milgi, milleltki, millekski e. mikski, millenigi, millenagi, milletagi, millegagi›, miski ‹kõnek 1›
I. ‹pron› umbmäärane asesõna
1. ‹substantiivselt› märgib teadmata v. lähemalt määratlemata eset, nähtust v. asjaolu. a. ‹jaatavas lauses›. Miski kõlksatas vastu kivi. Miski teeb talle muret. Naises puudus see miski, mis äratab mehes iha. Miski inimlik pole talle võõras. Ees mustas miski: mingi põõsas vist. Miski takistas mind Salmest rääkimast. Lõin jala millegi vastu ära. Tal on midagi sinu vastu. Kas on midagi juhtunud? Tal oli alati midagi laste jaoks kaasas. Kas tal on millestki puudu! Milleski võib tal õigus olla. Iga väide peab millelgi põhinema. Ta loodab millelegi. See asi võib veel millekski kõlvata. Ja lähedki niisama, ilma milletagi? Olen kleidi millegagi ära määrinud. || hrv (ka elusolendite kohta). Miski krabistab põõsas. Miski nagu liigutas seal. || märgib teat. hulga, määra teadmata v. ebamäärase suurusega (hrl. väikest) osa. Midagi ta ju teadis, aga eksamil sellest vaevalt piisaks. Midagi võin sulle laenata, aga tervet summat küll mitte. Kas said seletusest aru? – Midagi sain. || (halvustavalt). Ah, elu või miski! Mees või midagi – laseb ennast naisel ülal pidada. Tema ka mõni sõber või midagi! b. ‹eitavas lauses› mitte ükski asi v. asjaolu. Selle haiguse vastu ei aita miski. Miski ei sega teda tööd tegemast. Ma ei vihasta millegi peale. Sellest ei tule midagi välja. Ma ei tea sellest asjast mitte (kui) midagi. Ma ei ole milleski süüdi. Polnud millestki kirjutada. Näib, et ma ei kõlba millekski. Ta ei paistnud millegagi silma. || ‹vormilise eituseta› kõnek. Mis uudist? – Midagi. Mida sa õhtul teed? – Midagi, keeran magama. c. (püsiühendites). Õhtuks oleme kodus nii kui midagi 'kergesti, hõlpsasti, nagu nalja'. Selle kandami viin seljas ära nagu midagi. Pole midagi 'pole viga', valu läheb üle. Midagi ei olnud parata 'teha v. vastu öelda', tuli minna. Ta ei pea õpetustest, õpetajatest midagi 'ei hooli, ei pea lugu'.
2. ‹adjektiivselt› kõnek osutab, et ese, nähtus v. asjaolu on teadmata v. lähemalt määratlemata. a. ‹jaatavas lauses› mingi, mingisugune. Miski valge asi vilksatas mööda. Anna miski kauss, kuhu suppi panna. Seal ootas mind miski üllatus. Talle peaks midagi rohtu andma. Otsi leiva kõrvale midagi rüübet. Kas tal on midagi viga? Koduleib on hoopis midagi muud 'teistsugune, parem' kui poeleib. Milgi viisil ronisime august välja. Milgi kombel, moel tuli sellest määrusest mööda hiilida. b. ‹eitavas lauses› mitte mingi, mitte mingisugune. Miski vägi teda ei peata, teda ei saa miski väega peatada. Ei ole miski ime, et ta mehele ei saa. Mul ei ole selle looga midagi pistmist. Pole tal midagi häda. Ei tea endal midagi süüd olevat. Ei ole temast midagi abi. Ei ole enam midagi magamist, päike juba pooles taevas. *Iseenesest ei olnud mul miskit isu ära minna. R. Kaugver. | hlv. Sina pole miski sõber. Antsust pole midagi esimeest. See pole miski hobune, kui vedada ei jaksa.
3. midagi hrl kõnek (rõhusõnana möönab, kinnitab eitavat väidet, umbes täh.:) ühti(gi). Sind visatakse koolist välja! – Ei visata midagi. Ei lähe sa midagi, ootad meid ka. Ei ta löö midagi, ainult ähvardab. Ära nuta midagi, küll saame hakkama. Ei ole ta hull midagi. Ei ole hilja midagi, käime ikka ära. Aega pole midagi palju, peame kohe minema.
4. ‹adverbiaalselt› kõnek osutab määra, koguse v. hulga ebamäärasusele, ligikaudsusele: umbes, ligikaudu. Ta võib midagi sada kilo kaaluda. Midagi kolme meetri ümber peaks riiet minema.
II. ‹s› hrv väärt, hinnatav asi, asjaolu v. isik. Oma talu – see on juba miski. Sel ajal oli töökus miski, millest lugu peeti. Poiss tahtis tüdruku silmis miski olla. *Need plakatid ise olid midagi! Linnas trükitud, parimal paberil .. R. Roht.
▷ Liitsõnad: eimiski.

mooramaa|mees
musta- v. tõmmunahaline mees (hrl. neegri kohta). Mooramaamees on oma töö teinud, mooramaamees võib minna (isiku kohta, keda on ära kasutatud, kuid kellega enam ei taheta tegemist teha).

mugav ‹-a 2› ‹adj›

1. rahuldust, mõnu pakkuv, head enesetunnet tekitav, kõike häirivat välistav. Püüab lamades leida kõige mugavamat asendit. Pehmes vagunis on mugav sõita. Sellise naabriga polnud kuigi mugav. Võtan lipsu eest, on mugavam olla. Veetsime mugava õhtu. Vanem inimene vajab mugavat kodurahu. || selline, kus on mõnus viibida, mida on hõlpus ja meeldiv kasutada v. käsitseda, mida on meeldiv teha jne. Uued moodsad ja mugavad autod, bussid, vagunid. Mugav voodi, tugitool. Käepärane mugav tööriist. Sul ju uus mugav kodu. Mis viga nii mugavas korteris elada! Mul oli suvilas väga mugav. Elektripliidid on mugavamad kui gaasipliidid. Matkajalatsid olgu otstarbekad ja mugavad. Valges päikeselises ruumis on mugav töötada. Mul on mugav töö, tegevus. Toidu tegemine on tülikas, mugavam on restoranis lõunatada.
▷ Liitsõnad: ebamugav.
2. laisavõitu, pingutamist vältiv. Mugav mees, püüab kergema vaevaga hakkama saada. Ta on liiga mugav, et edasi õppima minna. Tüdrukud olid aktiivsemad, poisid mugavad ja ükskõiksed.

kinni mätsima
mätsides katma, paistmatuks tegema v. teha püüdma. Seinapraod tuli kipsiseguga kinni mätsida. | piltl. Püüab puudusi, vigu, vastuolusid kinni mätsida.

naeru|vääristama
naeruväärseks tegema v. teha püüdma. Ta on end oma käitumisega ise naeruvääristanud. Hakkas nutma ning naeruvääristas end teiste poiste silmis lõplikult. Inimlikke nõrkusi naeruvääristav paroodia.

nalja|soon
kõnek anne, oskus nalja teha ja mõista, huumorimeel, -soon. Tal on, pole naljasoont. Jätkugu teil elurõõmu ja naljasoont! Ta naljasoon on kuivanud.

nalja|tuju
tuju, tahtmine nalja teha. Mul pole praegu naljatuju, ma pole naljatujus. Meel läks rõõmsaks, naljatuju tuli peale.

nime|kaart
kaardike lühiinformatsiooniga (nimi, aadress, amet jms.), mille vastav isik annab enda esitlemisel, külla minnes, kedagi õnnitledes jne., visiitkaart. Andis, ulatas, jättis mulle oma nimekaardi. Nimekaardilt lugesin: Henn Männi, filoloog. || peolise kohta peolauas määrav nimega kaardike, lauakaart. Kohti ei saanud vabalt valida – kohad olid määratud nimekaartidega. || piltl nlj (miski, mille järgi saab kedagi v. midagi kindlaks teha). *Mõrtsukas on oma nimekaardi [= taskuräti] maha jätnud – vaadake! E. Bornhöhe.

nõuks võtma
kõnek midagi teha otsustama. Võeti nõuks maja ehitama hakata. Võttis nõuks edasi õppima minna. *Kui jaanipäev lähenema hakkas, võtsid rebane, hunt ja karu nõuks võid varastada. A. Jakobson.

nõutu ‹1›

1. ‹adj› selline, kes ei tea, ei suuda otsustada, mida teha, kuidas toimida. Olin nõutu, jäin nõutuks. Suur valik teeb, võtab nõutuks. Olen veel nõutum kui enne. Oleme teadmatuse pärast juba mõnda aega nõutud. Selle probleemi ees oleme nõutud. Käib üsna, päris, hoopis, täiesti nõutuna edasi-tagasi. || seda väljendav. Nõutu nägu, ilme, pilk, õlakehitus. Jääb nõutus kohmetuses ukse kõrvale seisma. Keegi ei oska vastata, tekib nõutu vaikus.
2. ‹s› see, kes ei tea, ei suuda otsustada, mida teha, kuidas toimida. Teeskles nõutut, et võita aega järelemõtlemiseks.

näppe põletama ~ kõrvetama
midagi (hrl. kahtlast, riskantset) tehes v. teha püüdes õpetust, karistust saama. Küll ta äritsedes, äritsemisega oma näpud kõrvetab. Mitmed poisid üritasid Merikesele külge lüüa, aga põletasid näpud.

ohja|nöör
ohjade nöörosa; nöör, millest saab ohje teha. Hobune seoti ohjanööriga lasila külge. Paar sülda tugevat ohjanööri.

osa ‹8› ‹s›

1. tervikusse kuuluv, kuid sellest mõtteliselt v. tegelikult eraldatav v. eralduv jagu. a. terviku koostisdetail. Lahutas luku osadeks ja pani uuesti kokku. Laos on igasugu jublakaid, ei teagi, mille osad kõik on. Ostes tuleb kontrollida aparaadi kõigi osade olemasolu. Poiss tegi ise siit-sealt hangitud osadest raadio. Vanalt jalgrattalt oli mõni osa hoopis kaotsi läinud. Vedru on mehaanilise kella tähtis osa. Skulptuuri osad on eraldi valatud ja hiljem kokku liidetud. b. tervikust lahutamata, kuid asendi, funktsiooni vm. poolest eriline jagu. Ostan elamu või selle osa. Maakoore osade tõus ja vajumine. Kabepartii jaotub 3 ossa: avang, keskmäng, lõppmäng. Õppisime laulu osade viisi selgeks. Impeeriumi kõikides osades kehtis sama seadusandlus. Sõi kalast ainult selja ära, ülejäänud osad andis kassile. Saare, riigi, järve ida-, lääne-, lõuna-, põhjapoolne osa. Tüve, varre alumine, keskmine, ülemine osa. Seene maa-alune, maapealne osa. Taime rohelised osad. Aia tänavapoolne osa. Heinamaa madalam osa. Atmosfääri maapinnalähedane osa. Mäe lumega kaetud osa. Linna vanem, uuem osa. Silmad on ta näo ilmekaim osa. Kirjaniku loomingu väärtuslikem osa. Inimloomuse parem, halvem osa. | osas ‹postpositsioonilaadselt, muud väljendusvõimalused eelistatumad› hrl. kohta, poolest, suhtes. Illustratsioonide osas jättis teos soovida. Hinna osas lepiti kokku. Linna vajadused juurvilja osas suudeti rahuldada. c. mingi terviku liigenduse (ala)jaotis. Teos ilmub neljas osas. Romaani „Tõde ja õigus” I osa ilmus 1926. a. Kirjandusajaloo köite 1. osa sisaldab rahvaluule ülevaate. Sümfoonia koosnes kolmest osast. Eksami suuline ja kirjalik osa. d. kindla suurusega jagu tervikust v. terviku moodustamiseks. Segu kahest osast kompostist ja ühest osast aiamullast. Segati 1 osa lupja ja 3 osa liiva. Pärandus jagati kolme võrdsesse ossa, kolmeks võrdseks osaks. Isa rahast sai vanem poeg 2 osa, noorem 1 osa. Maksin ühiskingi jaoks oma osa – 5 krooni – ära. On ikka küntud ka, aga teist seda osa on veel künda. Kümnes osa 'kümnendik' kõigest, mis põld andnud. Kolmas osa 'kolmandik' karja(st) hukkus. Rääkis nii keeruliselt, et umbes neljas osa 'neljandik' sõnadest olid mulle võõrad. e. kellelegi mõeldud, määratud v. antud jagu (ka abstraktsemalt). Kõik pärijad olid oma osad kätte saanud. Saiadest sai iga laps oma osa. Andsin talle omast osast lisa. Kartulinoppijatele mõõdeti nende osad välja. Koer tuli sööjate juurde osale, osa ootama, oma osa saama. Mitu lammast langes huntide osaks. Poisil on oma osa 'karistus' ulakuse eest juba käes. Seda au ei ole mitte igaühele osaks saanud, osaks langenud. Talle ei olnud osaks antud kuulsaks saada. Tema osaks elus on olnud pettumused. *Sul on tulu tulevikus, / peale surma parem osa.. Jak. Tamm. *.. aga Marie peab minu osa olema, minu omaks jääma.. J. Pärn. f. filos filosoofia kategooria, mis koos terviku kategooriaga peegeldab objektide seesmist seost ja liigendust
▷ Liitsõnad: ala|osa, algus|osa, all|osa, ees|osa, ida|osa, jala|osa, juure|osa, kaela|osa, kande|osa, kanna|osa, katte|osa, keha|osa, kesk|osa, koostis|osa, käigu|osa, ladva|osa, linna|osa, lõpp|osa, lõuna|osa, lõvi|osa, lääne|osa, mandri|osa, masina|osa, metall|osa, murd|osa, nina|osa, piha|osa, puit|osa, põhi|osa, põhja|osa, pära|osa, päris|osa, pöia|osa, seeliku|osa, selja|osa, sise|osa, suudme|osa, sõjaväe|osa, säsi|osa, sääre|osa, taga|osa, talla|osa, tüve|osa, varre|osa, varruka|osa, varu|osa, väe|osa, välis|osa, ääre|osa, ülaosa.
2. mingi määr, hulk kellestki v. millestki. a. piiritlemata, ebamäärase suurusega hulk, mitte kõik. Osa ruume sai remonditud. Osa maast oli nisu, osa kartuli all. Osale meeskonnast anti linnaluba. Ootasin terve päeva ja osa õhtu(s)tki. Valdava osa päevast olen tööl. Teatav osa vabast ajast kulub meelelahutustele. Osa käsikirju ongi kaotsi jäänud. Suurem osa külalisi lahkus varakult. Põhilise osa palgast kulutas ta enda tarbeks. Vili on suures osas juba koristatud. Maja on suuremalt osalt ta enda ehitatud. b. kõnek (ligikaudselt) määratletud suurusega kogus vm. hulk. Vaka, külimitu osa kaeru. Toobi osa piima, tangu. Naela osa liha, rasva. Leisika osa linu. Vakamaa osa põldu. Kuhja osa loogu, rõugu osa ristikut. Rohkesti poole koorma osa sõnnikut. Sea seljalihal oli kolme sõrme osa pekki. Kivi vihises minust kriipsu osa mööda. Siin on keedu osa kalu, kapsast. Võeti päeva osa toitu ja hobusemoona kaasa.
▷ Liitsõnad: mahuosa.
3. roll, osatäitmine. a. (lava-, ekraaniteoses, kuuldemängus vms.). Väike, suur, kandev osa. Osa õppima, looma, ette valmistama. Osasse süvenema, sisse elama. Osas olema, elama. Osast välja langema. Osale peale, alla jääma. Näitleja töö osa kallal, osaga. Hakati uue näidendi osi jagama. Talle pakuti, anti osa uues filmis. Osasse, osale prooviti mitut näitlejat. Paruni osa mängis, täitis noor näitleja. Esines kuninga nõudlikus osas. Talle sobivad eriti vanaeitede osad. Etendati Gogoli „Revidenti” P. Pinnaga linnapea osas. Osast osasse arenev näitleja. b. võimalus v. kohustus midagi teha; tegevus, ülesanne, funktsioon. Võttis tööde juhtija osa enese kätte. Esines kohtus kaitsja, süüdistaja osas. On rahul oma algkooliõpetaja osaga. Tuli peoperemehe osaga hiilgavalt toime. Iga inimene ei tunne end juhi osas hästi, ei sobi juhi ossa. Kure osa lapsetoojana on rahvusvaheliselt tuntud. Pidi leppima kõrvaltvaataja osaga. Orjade osa oli tööd teha ja sõna kuulda. Enne taga aetud, asus ta nüüd ise jälitaja ossa. Ma ei tea, milline osa tal selles asjas oli. Kodu osa laste kasvatamisel. Petetu jääb narri ossa. Mulgi naise riietuses täitis peakatte osa linikutaoline valge rätik. See teadusala on seni olnud vaeslapse osas, on vaeslapse ossa jäetud 'tähelepanuta jäetud, kõrvaliseks peetud'. Ikka peab keegi peksupoisi, patuoina osas 'süüdistatav v. karistatav' olema.
▷ Liitsõnad: algataja|osa, draama|osa, filmi|osa, hiilge|osa, kaksik|osa, kõrval|osa, meelis|osa, nimi|osa, ooperi|osa, opereti|osa, pea|osa, pisiosa.

otsustus|võime
võime otsustada, otsuseid teha. Nende ülesannete täitmine nõudis otsustusvõimet ja leidlikkust. Ta on kiire otsustusvõimega. Tal jääb otsustusvõimet vajaka.

paa ‹interj›
‹ka korduvana› lastek hoiatushüüd lapsele, kui keelatakse teha midagi talle ohtlikku. Ära nuga võta, paa-paa! Paa, pliidiuks on kuum!

pada ‹paja 25› ‹s›
kumerapõhjaline lahtisel tulel kasutatav malmist v. rauast keedunõu; üldisemalt (tulel kasutatav) keedunõu, (suur) pott. Paja sang, kaas, põhi. Suur, neljaämbrine pada. Nõgine, tahmane pada. Vana ilma sangata pada. Pada ripub koogu otsas, konksuga kolde kohal. Paneb, tõstab paja tulele. Võtab, tõstab paja tulelt. Pada keeb, podiseb tulel, pliidil, lõkke kohal. Tegi, pani tule paja alla. Kohendab tuld paja all. Pada ajas, kees üle. Liha pandi patta. Valas paja vett täis. Seakartulid keevad pajas. Keedab pajas putru. Suure pajaga on hea perele suppi keeta. Sissemüüritud pada. Pane pajale kaas peale! Ei ole midagi patta panna 'millestki süüa teha'. Pada leidis kaane 'kaks üheväärset, mingis mõttes kokkusobivat inimest on kokku saanud'. Sinine kui paja põhi '(millegi mustjassinise, näit. äikesepilve v. siniseks löödud koha kohta)'. Ilu ei sünni patta panna. Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad.
▷ Liitsõnad: malm|pada, raudpada; kartuli|pada, kohvi|pada, leeme|pada, pesu|pada, pudru|pada, raha|pada, supi|pada, tõrva|pada, vee|pada, värvipada.

panga|buss
liikuv pangakontor, kus saab teha pangatehinguid ja võtta kontolt v. maksta kontole sularaha. Pangabuss peatub alevikus üle nädala teisipäeviti.

parata
‹ainult da-infinitiivis, seoses eitusega› väljendab võimatust midagi teha, ette võtta. Teda ei ole enam, pole midagi parata. Ma ei saa, ei või, ei tahagi sinna midagi parata. Polnud parata, tuli olukorraga leppida. Mis (seal) parata, tuleb minna. Mida sai, võis tema parata, kui käsk oli niisugune. Selle vastu ei saa keegi midagi parata. *Ja ta ei teadnud, mida teha, kuidas parata, mil kombel aidata. E. Vilde.

peite|vara
jur peidetud raha v. väärisesemed, mille omanikku ei saa kindlaks teha v. mille omanik on õiguse sellele varale kaotanud

pelgama ‹peljata 48›
kartma
1. hirmu (v. hirmusegust muret) tundma; mitte julgema v. söandama midagi teha. Pelgama hakkama, lööma. Metsloomad pelgavad inimesi. Pelgab hunti, kurja koera. Kas sa tonte sugugi ei pelga? Poiss pelgab võõraid. Seda meest pole vaja peljata. Mis sa sest Jürist pelgad! Ega koer kallale tule, pelgab keppi. Laps pelgab pisut, veidi, hirmsasti pimedust, äikest. Ta ei pelga kedagi ega midagi. Surma, verd, haigusi pelgama. Pelgab nagu jänes iga krabinat. Tulge kaasa, ärge peljake! Tihenev hämarus pani poisid pelgama. Ära sõida nii kiiresti, ma pelgan. Ma pelgasin meie esimest kohtumist. Minu pärast ära pelga, ma saan hakkama. Pelgab lähemale minna. Pelgas õpetajat küsimustega tülitada. Ta näeb halb välja ja pelgab end teistele näidata. Jäi nagu peljates ukse juurde seisma. *Mida ta onu Teodori juures pelgas, seda ta päris selgesti ei teadnud. E. Krusten.
2. midagi ebameeldivaks pidama ning võimaluse korral vältima. Üksijäämist, seltskonda pelgama. Ebameeldivat jutuajamist pelgama. Me ei pelga tööd ega vaeva. Ta vist pelgab pikka reisi ette võtta.
3. midagi halba v. ebameeldivat arvama v. oletama. Pelgan, et loodad asjata. Kõik läkski nii, nagu ema pelgas. *„Mis sa tahtsid mulle ütelda, Milli?” – „Sedasama, mida sa praegu pelgad.” H. Sergo.
4. millegi suhtes tundlik, vastuvõtlik olema; midagi mitte taluma. Öölinnud pelgavad päevavalgust. Sääsed pelgavad suitsu. *„Lähme kambrisse või?” – „Kui on seesugune asi, et pelgab päeva ja taevast...” A. Mälk.

peo ‹14› ‹s›

1. pihk [pihu]. Töömehe parkunud peod. Tüdruku peo on ülaseid täis. Andis hobusele peo pealt, peost leiba. Hoiab lapse kätt oma peos. Hoidis kaussi kahe peo vahel. Luges 'ennustas' peo pealt tulevikku. Libistas peoga üle juuste. Lõi endale peoga otsaette. Töötas nii, et peod rakkus, rakud peos. Võtab allikast peoga vett. Viskas kanadele peoga teri. Ema andis lastele peoga 'tublisti' kompvekke. Nii vastik hais, et hoia nina peos. Veeretab iga senti peo peal 'ei raatsi raha välja anda, on ihne'. Töö sai tehtud ja raha laoti, loeti, maksti peo peale 'otse, puhtalt kätte'. Tal peod lausa sügelevad töö järele 'tahab kangesti tööd teha'. Inimesi oli seal nagu peoga puistatud 'väga palju'. Mäe otsast paistis küla nagu, kui peo peal 'väga selgesti'. Sina oled ju peo peal kantud, seepärast sa ei saavutagi midagi (ülimalt hoitud ja hellitatud inimese kohta). | piltl. *Hästi tunneme oma pisikollektiivi, ka ööelu on meil peo peal. O. Anton. || ‹ainsuse sisekohakäänetes adverbi- v. postpositsioonilaadselt› kätte; käes; käest a. ‹adverbilaadselt›. Seisab, müts peos. Mis sa sest raamatust niisama peos hoiad, hakka juba lugema! Oled mul peos ja teen sinuga, mis tahan. Kurjategijad, salakaubavedajad olid politseil peaaegu, niisama hästi kui peos. Nüüd on mul trumbid peos. Kui nii jätkad, on majas varsti puudus peos. Tundis, et olukord libiseb peost. Oled end peost lasknud ja oma hea nime ära määrinud. Kõik pudeneb peost, järele jääb vaid mälestus. *.. ja kui mina poleks ohje hoidnud kõvasti peos, poleks meid enam olnud selle koha peal! E. Särgava. b. ‹postpositsioonilaadselt›. Selles talus on ohjad peremehe peos. *..Aaralti ja Märdi saatus on minu peos. M. Talvest.
2. lina- v. kanepipeo. Naine kitkus eile üle tuhande peo linu. Kitkutud linakahlud seoti peodesse. Raatsitud peod viidi (vette) likku.

pesa|paik

1. koht, kuhu lind v. loom kavatseb pesa teha v. kus ta pesa asub; pesitsuspaik, pesitsuskoht. Lind otsib pesapaika 'kohta, kuhu pesa ehitada'. Kivitäks valib oma pesapaigaks õõnsuse kivi all. Väikestel kaljusaartel on leidnud pesapaiga tuhanded linnud. On teada sookure pesapaik Virussaarest lõunas. Juuli lõpus lahkusid väiketüllid pesapaikadelt. Huntide pesapaigad kuusetihnikutes ja soosaartel.
2. piltl kodu, elukoht. Endale pesapaika soetama, uut pesapaika otsima. Perekonnainimestel on ikka mingit pesapaika vaja. Las noored tulevad minu juurde elama, kuni nad endale kindla pesapaiga leiavad. *Oh ma vaene vanderselli, / pesapaika mul polegi, / viletsatki varjualust, / kadalatki kambrinurka. A. Kaalep.
3. asupaik (v. varjupaik), esinemiskoht. Mässuliste, röövlite pesapaik. Sadamalinn oli salakaubavedajate pesapaigaks. *Need [= korporatsioonid] pidid olema ju ometi igivanast ajast saadik noorte muretuse, elurõõmu ja igasuguste lõbude pesapaigad. A. H. Tammsaare.

pildistama ‹37›
fotografeerima, üles võtma. Päevapiltnik pildistas kogu seltskonda. Pildistas oma vanemaid, mitut töökaaslast. Kui lapsi pildistada, poseerivad nad meelsasti. Laseme end koos pildistada! Läksime end fotoateljeesse pildistama 'ülesvõtet teha laskma'. Ta on pildistatud sõjaväevormis. Pildistasin haruldasi metsloomi, taimi. Turismireisil pildistasin kõike, mida pildistada sai. Õnnetuskohta pildistati igast suunast. Pildistati patsiendi silmapõhja. Õpiti maapõue magnetomeetriliselt pildistama. Tehiskaaslane pildistas Maa pinda. Film, mälukaart on täis pildistatud. Automaatselt pildistav kaamera. | piltl. Pildistas kogu nähtu oma mällu.
▷ Liitsõnad: päevapildistama.

pistis ‹-e 4› ‹s›
altkäemaks; jur tasu, mille eest ametnik teeb teo, mille ta nagunii teha võiks. Püüdis arstile pistist anda. Pakkus remondimehele pistiseks pudeli viina. Parema tööotsa sai see, kes suurema pistise tasku surus. See mees võtab pistist küll. *Linna ristiusulised ostsid end [sillaehitustöödest] vabaks pistisega. A. Kurtna (tlk).

proovima ‹42›

1. millegi omadusi, seisundit, sobivust vm. kindlaks tegema, katsetama, kontrollima. Mees proovib vikatit, värve, uut püssi, noa teravust. Perenaine proovis puutikuga koogi küpsust. Proovi uut purje vaikse tuulega. Lähme kiike proovima! Nägin teda autot proovimas. Enne võistlust peab rada, jääd proovima. Haige proovib teist asendit. Enne kreemitamist tuleb naha tundlikkust proovida. Ma tahan oma võimeid proovida. Isa peaks äriga, loteriil õnne proovima (riskides midagi tegemise kohta). Noormees proovib juba mitmendat ametit. Olen vaesust omal nahal 'ise' proovinud. See on proovitud kalapüügikoht. Vaja proovida, kas redel kannab. Proovi, kas ulatud käega lage puudutama. Proovi ust, kas see on lukus. Proovib näpuga, varbaga vett. Kas oskad hambaga kulda proovida? Proovisin, milline lõhnaõli sobib. Poiss proovib võtit lukuauku. Pruut proovib kingi jalga, sõrmust sõrme. Ema proovis tütrele kleiti selga, uiske alla. Küll armastab peegli ees soenguid proovida. Proovi, kuidas see kübar sulle istub. Lavastaja proovib teda Hamleti rolli. Tahaksin proovida „Libahundi” Mari osa, end Mari osas. Poisid proovisid omavahel jõudu, rammu. Siin on tara kallal jõudu proovitud 'tara lõhutud, räsitud'. || maitsma. Proovi meie aia õunu! Ta proovis keelega, keeleotsaga märjukest. Proovi, kas supil on soola parajalt. Viis naabritele oma õlut proovida. Toite oli nii palju, et kõiki ei jõudnudki proovida. See poiss pole suitsu kunagi proovinudki. || kellegi v. millegi väärtust katsumustes kindlaks tegema, kedagi v. midagi proovile panema. Inimest proovitakse töös. Sind on proovitud ja kergeks arvatud. Armastust peab proovima. Saatus on proovinud mu usku, tahet, mõistust, võimeid. Ta on mu vana proovitud sõber. *Ta näib iseennast proovivat, kui palju ta kiusatusele vastu suudab panna. A. H. Tammsaare. *.. tahan oma tundmusi preili Marchand'i vastu tõsiselt ja mehiselt proovida. E. Vilde. || van teadmiste taset kontrollima. *Kooliõpetaja proovis uusi poisse. O. Luts. || van hindama. *Mul oli eile ja täna mahti eneste olukorrale proovivat pilku heita.. E. Vilde.
2. ‹hrl. da-infinitiiviga› midagi teha püüdma. Lamaja proovib pead tõsta, end pöörata. Proovisin tõlkida. Proovi kuidas tahes, suitsetamist jätta ei saa. Proovis ja proovis, aga portree ei tulnud kujutatava sarnane. Kui õige prooviks tangot (tantsida). Võiks ju malet proovida. Ei maksa minna proovimagi, nagunii ei võida. Ta ei proovinudki tõtt teada saada. Proovisin vastu hakata. Olen mitu korda proovinud sulle helistada. Poiss on juba kaua proovinud tüdruku tähelepanu köita. Võiks juba künda, kündi proovida. | (käsu, keelu, ähvarduse, palve jms. väljendamisel). Ära proovigi valetada. Proovi sa vastu hakata! Proovigu veel keegi siin lärmata! Proovi ükski kord õigeks ajaks tulla. Eks proovi ainult ära võtta!

põlema ‹37›

1. süttinuna leekides olema, leegitsema. Puud põlevad ahjus. Suitsedes, lõõmates, mühinal, nõrgalt, loiult põlema. Oksad lõid, lahvatasid heledalt põlema. Märjad, toored puud ei taha kuidagi põleda, hästi põleda. Tuli ei tahtnud pliidi all põlema hakata. Ma ei saa ahjus puid põlema. Ahi põleb 'köeb'. Puud olid juba peaaegu söele, söeks põlenud. Pane priimus 'kütus priimuses' põlema. Tuleriit süüdati põlema. Mäe otsas põleb lõke, jaanituli. Tikku põlema tõmbama, kra(a)psama. Lõi tulerauast taelatüki põlema. Küünlad on peaaegu lõpuni põlenud. Põlev 'kütusena kasutatav, tuld võttev' maavara. Kööki valgustas ainult põlev peerg. Rongkäik põlevate tõrvikutega. Korstnas on tahm põlema süttinud. Poisid pistsid kulu põlema. Lapsed panid tikkudega mängides maja põlema. Vaenlane tulistas linna põlema. Pikne lõi küüni põlema. Ait läks põlema. Ümberringi lõõmab mets põleda. Lõhkesid pommid, põlesid külad ja linnad. Põlevaid hooneid ei suudetud päästa. Kütus plahvatas põlema. Paberid põlesid tuhaks. Varga peas põleb müts. *.. neis pommides oli midagi, mis kõik põlema pani, seda nimetati vist termiidiks.. E. Org (tlk). || (kahju)tules hävima v. kahjustuma. Linn on mitu korda maatasa põlenud. Paljaks, puupaljaks põlema 'tulekahjus kogu vara kaotama'. Tal polnud muud selga panna kui põlenud vatikuub. Kolm korda kolida on niisama hea kui üks kord põleda. *Siis vaatas ta käsi: põlenud peopesad olid verised, seal ei olnud nahka olemaski. E. Krusten. | piltl. Maailm põleb sõjatules. Kõik lootused põlesid tuhaks. *Poleks kunagi uskunud, et pean enne nii mitmes tules põlema, kui minust saab vähegi sobiv õpetaja. V. Saar. || (tubaka kohta:) suitsetamisel hõõguma. Panin, süütasin uue sigareti, suitsu põlema. Piip põleb 'tubakas põleb piibus'. Viskas põleva suitsuotsa maha. || väga kuum olema, kuuma hõõgama. Päike põleb (armutult) pea kohal. Rannaliiv lausa põles jalge all. Keskpäeval katuseplaadid päris põlevad.
2. tulekeelena v. elektritulena helendama, valgust andma; (elektri)tuledes särama. Pane lamp põlema! Laual põles lamp. Laes põleb üksainus elektripirn. Pliidiserval põles tattnina. Keeras, vajutas elektri põlema. Toas, akendes põleb veel tuli. On nii pime, et lamp põleb päevad läbi. Jõulukuusk põles (elektri)tuledes. Järsku lõi helgiheitja põlema. *Ema teadis, et Peeter pole valgust mitte unustanud põlema, vaid meelega jätnud. M. Unt.
3. (keemilise nähtuse kohta:) hapnikuga ühinedes kiirelt oksüdeeruma. Ainevahetuse käigus põlevad organismis valgud, süsivesikud ja rasvad. || käärides kuumaks minema ja riknema. Niiskem vili kippus salvedes põlema minema. *Siis [vihmaga], ütleb rahvas, ei sünni enam heina hunnikusse panna – läheb põlema. J. Mändmets.
4. suure kuumuse mõjul kõrbema. Liha põles ühelt küljelt mustaks. Kartulid on lõkkes söeks, söele põlenud. Koogid läksid pannil põlema. Oma taadi põlenud kooruke on parem kui võõra võileib. *Küpsetusahi on kroopa põlenud, puhastan ammoniaagiga.. H. Nõu. || tugevasti päevituma. Ta põleb suviti kergesti pruuniks. Tuultest pargitud ja päikeses(t) põlenud nägu. Lapse nägu ja kael olid (päikesest) päris punaseks põlenud. Poisid on põlenud tumedaks, tõmmuks kui neegrid. *.. šillersärgi avatud rinnaesisest paistis narmendama põlenud ihunahk. V. Uibopuu. || päikese käes väga ära kuivama. Savimuld põleb põuaga lõhki. Kuumusest põlesid stepid pruuniks. *Põua-aastatel põlesid aga põllud täiesti tühjaks. M. Raud.
5. teravalt v. kipitavalt valutama, tulitama; (valulikult) kuumama, hõõguma v. õhkuma. Selg põleb liigsest päikesest. Põsk põleb tugevast löögist. Käed põlevad nõgestest, okaste torkeist. Paistetanud jalg lausa põleb all. Põlesin öö otsa palaviku käes, palavikus(t). Suu põleb vürtsidest. Esimene naps võttis suulae, sisikonna põlema. | piltl. Lahkumissuudlus põles veel kaua neiu huulil. Temas põles tuline viha mehe vastu. || õhetama. Nägu põleb häbipunas. Põsed põlevad kui tuletukid. || teravalt janutama, kõrbema. Kurk põleb, juua tahaks. Keel põleb janust.
6. piltl eredates (punastes-kollastes) värvitoonides paistma, helendama v. särama. Läänetaevas põleb tumedas purpuris, violetsetes tuledes, punakais värvides, loojangu järelkumast. Mäed põlevad loojuva päikese kullas. Valgus lausa põleb päikesest. Sügisene mets põleb värvikülluses. Aedades põlevad roosid. Taevavõlvil süttisid põlema esimesed tähed. Heinamaa põleb jaaniussidest. Hundi, kassi silmad põlevad pimedas. Silmad põlesid peas kui vanakurjal. *.. lõi mõlemad käed ta peenikese kaela ümber ja suudles mitu, mitu korda neid põlevaid punajuukseid.. E. Vilde.
7. piltl (mingist intensiivsest, tugevast tundest haaratuse v. sellise tunde avaldumise kohta). a. kirglikult, innukalt midagi (teha) tahtma. Kärsitusest, kannatamatusest, tegutsemisihast, teotahtest, tasumishimust põlema. Lapsed põlesid soovist kaasa sõita. Noorukid põlesid innust midagi suurt korda saata. Poiss põles huvist tüdrukuga juttu alustada. Tüdruk lausa põleb uudishimust kõike teada saada. Tema pilgus põleb uudishimu. Mul otse põles keelel talle midagi nähvata. *Tõldsepp nägi, et poiss lihtsalt põleb kõige selle järele, mis traktori kallal teha saab. E. Rannet. b. innuga, vaimustudes, andunult, tugevasti läbi v. kaasa elama; tugeva tunde võimuses olema, selle käes piinlema v. kannatama. Elada tuleb põledes. Sisemiselt põlemata ei looda suuri teoseid. Tüdruk etles sugestiivselt, põledes. Publik põles vaimustuses. „Ja meie omad said esimese koha?” lõi, läks poiss põlema. Kuulajate näod, pilgud põlesid vaimustuses(t). Vihast, armukadedusest, kahjurõõmust põlema. Oli näha, et poiss põleb armutules. Mihklis põles rahutus, kirg. Poisid kuulasid vana meremehe juttu põlevate silmadega, põlevi silmi. Vanamehe silmad põlesid õelalt. Hing põleb kiivuses. Süda põleb murest. Tahtsin talle rääkida, mis mul südames põles. Elasin talle kaasa, põlesin ja kannatasin koos temaga. *Olen põlenud kõigis ideedes, mis meie rahvast haarasid ta suurtel silmapilkudel. H. Raudsepp. || (koos seisundi järsku algust märkivate sõnadega minema, lööma jms.:) ägestuma, vihastama. Mees läks raevust, vihast põlema. Ta on äkkvihaga, võib ootamatult põlema minna. Naine lõi põlema nagu kadakapõõsas, õletuli. „Ah et sina ei tea midagi!” süttis õpetaja põlema. See teade pani mehed põlema. Solvangu peale lõi mehe veri põlema. *Ta oli ka väga äkilise meelega ja võis nagu põlema karata. L. Kibuvits. c. süümepiinadega segatud vastikustunnet tekitama; piinama, vaevama. Varastatud raha põles poisi taskus. See patt jääb mu südame peale, hingele põlema. *Pehme sohva põles tal külje all.. Kas ei olnud kõik see jõleda häbiraha eest ostetud! E. Vilde.
8. kõnek esineb mitmetes kiirustamise, tormamisega seotud ütlustes. Mis tal siis nõnda põleb selle asjaga? Mis tal põleb, et nii kiire on? Kus sul siis põleb, et põrmugi aega pole? Kas kodus põleb, et nii kangesti sinna kipud? Ega see asi põlema lähe ega eest ära jookse. Tormab, nagu põleks tal tuli takus. *Aga kellel see nii väga põles Karvuti Kaarliga kokku minna! A. Maripuu.

tagasi põrkama

1. hooga millegi vastu puutudes tagasi paiskuma. Kirves põrkas kõvalt pakult tagasi. Pall põrkas latist tagasi väljakule. Kuul põrkas rikošetina tagasi. || tagasi peegelduma v. kajama. Päikesekiired põrkavad peeglilt, aknaklaasilt tagasi. Heli võib tihedalt uduseinalt tagasi põrgata.
2. järsku taganema v. tagasi pöörduma. Naine põrkas ukselt jahmunult, ehmunult, kohkunult, hirmunult tagasi. Vaatepilt oli nii ootamatu, et tüdruk põrkas tagasi. Koer sai vastu nina ja põrkas valust karjudes tagasi.
3. tagasi kohkuma, midagi teha kartma, kõhklema lööma. Kui tarvis, ei põrka ta millestki, millegi ees(t) tagasi. Selline tüüp, kes ei põrka tagasi isegi kuritööst. See mees ei põrka ühegi töö ees tagasi. *Ja ära tagasi põrka, kui ühest kohast lausa üle odrapõllu pead panema. E. Rannet.

päikese|valge

1. ‹adj› päikesepaistest valgustatud, päikesepaistene. Hele, päikesevalge hommik. Astus päikesevalgesse tuppa.
2. ‹s› päikesevalgus. Astus hämarast esikust päikesevalgele. Päikesevalgel näeb siinne maastik teistsugune välja kui kuupaistel. Tõde tuleb päikesevalgele tuua 'avalikuks teha'.

püüli|veski
veski, kus saab püüli teha

rebestama ‹37›
rebenema panema; (lõhki) rebima. Tüdruk kukkus ja rebestas sukad. Mille otsas, kus sa oma seeliku lõhki rebestasid? Välk rebestas puu pikuti pooleks. Mürsud rebestavad maad. Suur kala rebestas võrgulina. Patsiendi transportimine võib haava rebestada. Naine kriiskas heleda kärinaga, nagu rebestataks vana sitsriiet. Kevadine külma ja sula vaheldumine rebestab orasejuuri. *Selles [viha]hoos on ta rebestanud kalleid kleite, lõhkunud fajanssi ja portselani .. L. Kibuvits. | piltl. Vaikuse rebestas kohutav kärgatus. Välgud rebestavad pimedust. Valu rebestab rinda. Süükoorem, viha rebestab südant. || mingis elundis v. koes rebendit tekitama v. saama. Tugev köha rebestas kopsus veresoone. Jooksja rebestas jalalihase, kõõluse. Vaata, et sa suurest naerust kõhtu ei rebesta! *.. Tapale ja Tapalt tagasi marssimine tegi isale halba: rebestas teda ja pani sooled kubemesse käima. I. Sikemäe. || kõnek (rasket) tööd teha rabama, tööga tapma. Mis meiegi end nii rebestame, kui teised lulli löövad! *Aga üksi te ju kõike korras pidada ei suuda, kuidas te ennast ka ei rebestaks. V. Saar.

reegel ‹-gli, -glit 2› ‹s›

1. juhis v. eeskiri, mis lubab v. keelab mingis olukorras v. paigas midagi teha. Lihtsad, keerulised, üksikasjalised reeglid. Mängus tuleb reeglitest ausalt kinni pidada. Kõigi reeglite järgi mängitud malepartii. Kooli siseelu reeglid on fikseeritud kodukorras. Ma pole korteriühistu ühiselu reegleid millegagi, kuidagi rikkunud. See dokument pole reeglite kohaselt vormistatud. Seltskondliku käitumise reeglid. Väli mineeriti kõigi sõjakunsti reeglite järgi. Kõigepealt pead ära õppima värsitegemise reeglid. Draamateose klassikaline kolme ühtsuse reegel nõuab, et .. Matemaatika, loogika reeglid. Grammatika õppimisel tuleb meelde jätta terve hulk reegleid. Nominatiivse ja genitiivse liitumise, ühildumise, kirjavahemärkide reeglid. Millist reeglit sa ülesande lahendamisel kasutasid? Reegleid meelde tuletama, pähe õppima. Sellest reeglist on mitu erandit. Parema käe reegel füüs (magnetväljas liikuva juhtme indutseeruva elektrivoolu suuna määramiseks).
▷ Liitsõnad: grammatika|reegel, keele|reegel, tuletus|reegel, silbitus|reegel, õigekirjareegel; mängu|reegel, võistlusreegel; konspiratsiooni|reegel, käitumis|reegel, moraali|reegel, protseduuri|reegel, usu|reegel, viisakus|reegel, õpilas|reegel, ühiselureegel; põhireegel.
2. toimimis- v. tegutsemisprintsiip, põhimõte, juhtnöör. Järgib oma tegutsemises reeglit „seitse korda mõõda, üks kord lõika”. See on vana hea reegel, mis kehtib igas olukorras. Mul on kindlad reeglid, mille järgi elan. Seadsin endale juba lapsepõlves reegliks aidata endast nõrgemat. Kuldne 'suurepärane, läbi proovitud, alati kehtiv' reegel.
▷ Liitsõnad: elureegel; kirve|reegel, kuld|reegel, rusikareegel.
3. mingit üldist seost väljendav seaduspärasus, mingit süsteemi kirjeldav üldistus. Ökogeograafilised reeglid. Biogeneetiline reegel 'seaduspärasus, mille järgi isendi arengus kordub lühendatult liigi ajalooline areng'.
4. üldine v. normaalne nähtus; üldjuht [-juhu]. Täielik üksmeel on abielus pigem erand kui reegel. Erand kinnitab reeglit. || reeglina (parem:) üldiselt, üldjuhul, harilikult. Kopsupõletiku ravi toimub reeglina haiglas. Hiina mänguasjad on reeglina kergesti purunevad.
▷ Liitsõnad: tava|reegel, üldreegel.

rehmima ‹42›

1. korduvalt rehmama. Ta hakkas kätega rehmima ega tahtnud kogu asjast üldse midagi kuulda. Poiss rehmis kärbseid mõlema käega (eemale). *Kalju puges kuusetihnikust välja, rehmis näkkulöövaid oksi kätega kõrvale ning murdis istandikust läbi. O. Kruus. || peksma. *Arakas aga nuputas veidra loo, kuidas teda .. oli kord alasti laevamasti külge seotud ning .. kolmeharulise kantsikuga rehmitud. E. Männik.
2. (midagi teha) vihtuma, vehkima. *Pika sammuga rehmis Tahvo nüüd kaljust rada mõõta. O. Kool.

rummama ‹rummata 48›
murd suure hoo ja müraga tööd teha vihtuma, rahmeldama; ringi ajama. Rummab mootorratast käima, vokki ringi ajada. Naine rummas võimasinaga koort kokku. Tüdruk rummab ööd läbi poistega ringi. Eluaeg on kõvasti tööd teha rummatud. Maja põleb, nii et tuli rummab. *.. siis aga haaras [Leena] uuesti luuakontsu ning hakkas vanas toobris seakartuleid puhtaks rummama. A. Uustulnd.

selektiivsus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
võime teha valikut, eraldada vajalikku muust. Bioloogilist tõrjet iseloomustab suur selektiivsus. || el raadioseadme, eeskätt raadiovastuvõtja võime tagada ainult valitud sagedusega raadiosignaali vastuvõttu

selg ‹selja 22› ‹s›

1. inimese keha tagaosa õlgadest tuharateni. Kitsas, lai selg. Selg on sirge, nõgus. Selja lihased. Käib, selg küürus, kühmus, vimmas. Selg jäi haigeks, kangeks. Selg valutab, tulitab, sügeleb. Pingutus võttis selja higiseks. Higi nõrgub mööda selga alla. Nii jahe, et kananahk tuleb selga. Peseme saunas üksteise selga. Rahmeldamisest kasvab küür, kühm selga. Tõmbas hirmu pärast küüru selga. Päev läbi küüruta selga 'ole küürakil'. Tahaks vahepeal selga sirgu ajada, selga sirutada '(ka:) puhata'. Seisab seljaga minu poole. Eda vihastas ja keeras mehele selja. Teeline pööras selja vastu tuult. Taganes uksest, selg ees. Mängijad seisavad ringis, seljad vastamisi, selg selja vastas. Vaid ema kaitsva selja taga tundis hirmunud laps end kindlalt. Politseinik väänas, murdis vastuhakkajal käed selja taha. Ei saa pildistada, päike paistab selja tagant. Luurajad pääsesid vaenlase selja taha. Selja tagant ründama, kallale tungima. Vaatas aeg-ajalt selja taha. Haigus hoidis mind nädal aega selja peal 'voodis'. Vastu selga, üle selja andma, lööma. Isa tõmbab poisile vitsaga üle selja. Teomehele laoti kakskümmend hoopi seljale. Orja seljal plaksus piits. Kõnnib, käed seljal, selja peal. Pani käed seljale (kokku) ning jalutas edasi. Patsutab poissi sõbralikult seljale. Poisid proovisid, kumb paneb kumma selja peale 'võidab (maadluses)'. Sai kuuli, noa selga. Tunnen, kuidas mu selga puurivad uudishimulikud pilgud. Valu lõi selga. Seljas pistab. Sõduril oli seljas haav. Ta on seljast ära 'tal on selg haige'. Viskab, võtab seljakoti, pambu selga. Kandis suurt kotti seljas. Võta kandam seljast maha! Lapsed ajavad pea selga ja vaatavad õhupalli. Tüdruk lõi, viskas, heitis pea uhkelt selga. Vahib pilvi, pea seljas. Nii tähtsust täis ja pea seljas, et ei tee enam tundmagi. Tuli, rusikas seljas 'püsti', mulle kallale. Kakleja lendas üle selja 'uperkuuti'. Võtab selja külmaks, külmavärinad käivad üle selja. Hirmujudin jooksis mööda selga (alla). Kõhe oli: sipelgad 'judinad' jooksid üle selja. Kelle selg sügeleb, küll see sauna kütab. Küüru teise seljas näeb igamees. *Meie oleme eidega olnud alati nagu särk ja selg, ei ole kahtepoole vedamist. A. Mälk. || (kogu inimese kohta). Nägi kolme selga pimedusse kaduvat. || (piltlikes väljendites). Selga sugema, kuumaks, soojaks kütma 'peksma, nüpeldama, keretäit andma'. Kas sul selg sügeleb 'tahad peksa saada', et tuled tüli norima? Nahk suitseb, tolmab seljas (pingelise tegevuse, kõva pingutuse kohta). Selja taha on jäänud '(ajaliselt) möödas' väsitav päev. Tal on selja taga pikk elutee. Andekuse ja töökuse poolest jättis Ann eakaaslased kaugele selja taha 'ületas neid'. Oma arvamuse väljaütlemise asemel puges autoriteetide selja taha. Hennu selja taga seisavad 'teda toetavad' äriringkonnad. Naise ärasõit oli mehele hoobiks selja tagant. Andres ei tõmba küüru selga, ei kõverda selga 'ei lipitse, ei alanda ennast' kellegi ees. Sünnipäev oli maruline, lapsed tahtsid maja selga võtta 'mürgeldasid kõvasti'. Müüjal on päev läbi jalad seljas 'tuline kiire'. Peremees koorib, võtab sinu seljast mitu nahka 'nõuab mitmekordset tööd'. Ootas laupäeva, millal saaks seened seljast maha 'end puhtaks pesta'. Teiste tööga kasvatab endale sammalt selga 'kogub varandust'. Talve selg 'talvehari'. *Ei võta naistki, endal kasvavad [laiskusest] varsti samblad selga ja seenetab ära nagu vana känd. P. Vallak. *Talle ei meeldinud, et Katri peab ümmardajat, kasvatab juba nii noorelt laiska ihu selga. L. Vaher. || ‹sisekohakäänetes adverbilaadselt› (kehal olevate, sellele pandavate v. sellelt võetavate riietusesemete kohta:) ülle, üll, ült. Pani, tõmbas kleidi, pintsaku, kasuka selga. Ajas endale kiiruga midagi selga. Kitsast seelikut annab selga tirida. Uut ülikonda peab selga proovima. Tal pole raha riideidki selga osta. Ema õmbles perele isegi palitud selga. Mul ei ole midagi korralikku selga panna. Tal on pintsak, uus ülikond seljas. Mehel on laiguline munder seljas. Talle on väga tähtis, kuidas riided seljas istuvad. Seljas kannab Aino tavaliselt pluusi ja seelikut. Mis tal täna seljas oli? Heidab, ajab, võtab, viskab särgid-püksid seljast (maha). Aita mul mantel seljast!
▷ Liitsõnad: kumer|selg, nõgusselg; küürselg.
2. loomadel keha ülaosa (hrl. turjast sabajuureni). Metskitse, haugi, nastiku selg. Siili okkaline selg. Tihane ripub oksal, selg allapoole. Sadul hõõrus hobusel selja veriseks. Loomal oli seljas sügav haav. Kass tõmbas küüru selga. Kaamelil on küür seljas. Ratsu ajas korsates pea selga. Paneb hobusele sadula selga. Täku, muula, elevandi, kaameli selga istuma. Armastab poni seljas sõita, ratsutada. Hoop paiskas ratsaniku hobuse seljast maha. Koer on kirbud selga saanud. Peletas okstega lehma seljast parme. Lehmad jooksevad kiini, sabad seljas 'püsti kergitatud'. Rammus lehm, kõht üle selja. Mürk võttis kärbsed igaveseks selja peale kõnek tappis maha. *Iga lind kasvatab endale ise suled selga ega lähe teise linnu käest küsima, mis värvi ja mis moodi suled peavad tal seljas olema! A. Hint. || piltl (hrl. jalgratta vm. sõiduvahendi kohta, millel v. millele istutakse v. millelt maha tullakse). Istub, hüppab jalgratta selga. Kihutas ratta seljas Tallinnast Valka. Tuli jalgratta seljast maha. Nõid ratsutab luua seljas. Poiss ronis kaksiti vees ujuva palgi selga.
▷ Liitsõnad: ees|selg, kesk|selg, tagaselg; küütselg.
3. kuju, asendi v. ülesande poolest selga (1. täh.) meenutav osa esemel, kehaosal v. loodusobjektil. a. millegi tagumine pool, tagakülg. Pintsaku, vesti, särgi selg. Sirge seljaga mantel. Lahtise seljaga peokleit. Võtab tugitooli seljalt mantli. Lilletatud seljaga saan. Tegi märkmeid vana ümbriku seljale. Mängukaardi, foto selg. Lameda, kumera seljaga nööbid. Toetus vastu ahju sooja selga. Majad seisid ridamisi, seljad vastakuti. Köite, raamatu selg 'osa, kus kaaned ja lehed liituvad'. Klaasi taga paistavad entsüklopeediate kuldtähtedega seljad. *Väike kuu, seljaga päikese poole, oli uppunud taeva tohutu suurde kummulipaisatud ovaali. V. Helde (tlk). b. millegi pealmine, ülemine (sageli kõrgem, esileulatuv) pool v. pind. Parema käe seljal oli näha jämedaid sooni. Koob labakinda seljale nimetähed. Keele selg oli katune. Mehe näos torkas silma pikk sirge seljaga nina. Leivapätsi seljale muljutakse rist. Längus seljaga õlgkatus. Nõgusa seljaga rändkivi. Ronime mööda rada voore kühmus seljale. Eemalt paistsid mägede lumised seljad. Saare seljal kasvab männitukk. *.. läbi vee paistavad liivade heledad seljad. V. Maavara. *Kõrs oli küntud, vao seljad veel muredad.. M. Metsanurk. c. tarbeeseme, tööriista jämedam v. paksem, mitteterav osa. Kammi hõbedaga kaunistatud selg. Nimetissõrm toetus lauanoa seljale. Saelehe seljaks nimetatakse lehe ülemist äärt. Tera luisates hoidis isa tugevasti vikati seljast kinni. Kirve, reha selg.
▷ Liitsõnad: ahju|selg, kasuka|selg, kleidi|selg, köite|selg, mantli|selg, nahk|selg, pluusi|selg, raamatu|selg, särgi|selg, tooli|selg, vestiselg; jala|selg, kalju|selg, keele|selg, kinda|selg, kirve|selg, käe|selg, luite|selg, maa|selg, mõõga|selg, mäe|selg, nina|selg, noa|selg, vikatiselg.
4. ühesugune laiuv vee- v. maismaa-ala. Mere sinetav, raudhall selg 'avameri'. Soo seljal punas jõhvikaid. Tee viib üle nõmme, nurme selja. *On nad [= ööd] isegi pikad sügisel, kui pilvine taevas näib laskuvat otse maa selga.. A. Mälk.
▷ Liitsõnad: jõe|selg, järve|selg, mere|selg, soo|selg, veeselg.
5. ‹sisekohakäändeis adverbi ja postpositsiooni funktsioonis› (piltlikes ja püsiväljendites). a. ülalt peale, kaela; (ülalt) alla, maha, otsa, pihta vms.; turjal, peal, otsas vms. Räästast tilkus vett selga. Kõdunenud lagi võib selga sadada. Saime kõva vihmasagara selga. Auto oleks talle äärepealt selga ajanud. Ei tee teist inimest märkamagi, ronib või jalgupidi selga. Mees läks järjest vihasemaks, kuni oli viimaks teisel pussiga seljas. Põgenejatele tõmmati tuli selga 'tulistati tagant'. Pataljon langeb vaenlasele selga 'ründab ootamatult'. Jäid hommikul pisut hiljaks, karati kohe selga 'hakati pragama'. Jääliustik on oma seljas toonud meile suuri rändrahne. Poiss oli aedade seljas riided katki rebinud. Tähtsaid mehi on meil paksult: ülemus istub ülemuse seljas. Räägib, nii et üks vandesõna teise seljas. *Seinal nagis ripub riideid, muist on maha saabaste selga varisenud. A. Mägi. *.. keegi ei hoolinud orjast, kelle seljas iga päev kepp tantsis.. A. Saal. b. (häirivaks, tülikaks) koormaks peale, kanda, taluda; (häiriva, tülika) koormana peal, kanda, taluda; (häiriva, tülika) koorma enda pealt ära, sellest vabaks. Pannakse suured maksud, trahvid selga. Võlausaldajad tulid oma nõudmistega selga. Talul on suur võlakoorem seljas. Selga tuli üks raskus ja pahandus teise järel. Maamehel on kaua aega mõisaorjus seljas olnud. Need eksamid on ka nagu tõbi seljas. Kogu süü aeti noore naise selga. Püüab süüd oma seljast maha veeretada. Ei jaksa enam, vanadus trügib selga. Ta jõudis enne surma kaheksakümmend aastat selga saada. Lubab enne mitte surra, kui sajand seljas. *See igavene tülitsemine on justku jumala vits Sirgasmäe talu seljas. O. Luts. || teha, toimetada, ülesandeks; ülesandena teha, toimetada; ülesandest, toimetamisest ära. Tuhat tööd langes peremehe selga. Trükitöölistele pandi ränk plaan selga. Hakkajal inimesel on seljas sada kohustust. Kevadtööd said seljast ära, kui heinategu oli juba ootamas. Mehel on kogu aeg sõit seljas 'palju tegemist'.

sepp ‹sepa 22› ‹s›
sepistamise oskustööline. a. käsitööline, kes teeb põhiliselt tagudes metallist tarbeesemeid; ‹liitsõna järelosana› kasut. ka muude käsitööliste kohta. Väljaõppinud sepp. Mõisa, küla sepp. Õppisin sepa ameti oma isalt. Sepaks õppima võeti tugevaid poisse. Rauda töötlesid elukutselised sepad. Sepp taob tulist rauda. Sepp lõi hobusele rauad alla. Sepale, sepile minema, sepal, sepil käima 'mingit sepatööd teha laskmas käima'. Poiss saadeti sepale kirvest tellima. Tal on tugevad käed nagu sepal. Igaüks on oma õnne sepp. b. tehases masinatega sepatöö tegija
▷ Liitsõnad: küla|sepp, linna|sepp, lossi|sepp, maa|sepp, mõisa|sepp, riigisepp; hõbe|sepp, kard|sepp, kivi|sepp, klaas|sepp, kullas|sepp, laud|sepp, messingi|sepp, plekk|sepp, puu|sepp, raud|sepp, vase|sepp, vasksepp; adra|sepp, ankru|sepp, ehte|sepp, hobuseraua|sepp, kannuse|sepp, katel|sepp, kellas|sepp, lukk|sepp, lühtri|sepp, mõõga|sepp, mündi|sepp, noa|sepp, peen|sepp, pussi|sepp, püssi|sepp, relva|sepp, vikatisepp; aamis|sepp, harja|sepp, kasuk|sepp, kiige|sepp, king|sepp, korv|sepp, kübar|sepp, küünla|sepp, laeva|sepp, luua|sepp, mudel|sepp, mööbel|sepp, müür|sepp, nahk|sepp, paadi|sepp, piibu|sepp, pott|sepp, pütt|sepp, ratas|sepp, ratta|sepp, saani|sepp, sadul|sepp, tõld|sepp, tõllas|sepp, tünder|sepp, tündri|sepp, voki|sepp, vokk|sepp, vöö|sepp, õllesepp; keele|sepp, laulu|sepp, riimi|sepp, saatuse|sepp, salmi|sepp, soss-|sepp, sule|sepp, sõna|sepp, valmi|sepp, värsisepp.

sise|sund
sisemine vajadus midagi teha. Ilma sisesunnita sündinud tööd olid kiretud ja pealiskaudsed.

sobrama ‹37›
soprama. a. sorima, tuhlama. Sobrab taskutes, kotis, sahtlis, paberites, riiulil. Sobras sõrmedega juustes, kinganinaga lehtedes. Sobrab käega panges ringi. Otsijad liikusid põõsaid sobrades lähemale. Naine tahab mullas sobrada 'mullatöid teha'. Sobrab hoolega vaod läbi, et mugulad mulda ei jääks. Sobrasin mälus, aga aadress meelde ei tulnud. b. hrv sumama, kahlama. *Hakkab aga jälle sadama nagu mullu... Sai sobrada põlvini vees... E. Särgava.

soov ‹-i 21› ‹s›
tahtmine midagi teha, saada, saavutada; igatsus, ihalus, unistus, lootus. Tal on suur soov õppida. Ilus ilm tekitab soovi ujuma minna. Ta ilmutas soovi mind kaasa võtta. Avaldasin soovi ühingusse astuda. Poisil polnud mingit soovi kinno minna. On sul soove või pretensioone? Soove rahuldama, täitma. Tulin ta soovile vastu. Surus soovi alla. Ta lahkub töölt omal soovil. Olen siin vanemate soovil. Soovi korral saab piletid ette tellida. Kelner päris me soovide järele. Mul on kaks soovi: klaas mineraalvett ja kalasalat. Põlesin soovist kõik ära rääkida. Hinges oli soov armuda. Püüab soove silmist lugeda. Olen haaratud soovist kaasa lüüa. Temaski tõusis see soov. Maia tahtis palju lapsi saada ja see soov täitus. Kannan endas kaaslase leidmise soovi. Ta silmist paistis kirglik soov. Ta on oma soovide ori. See on mu südame soov. Siiras, vaga, sisim, salajane soov. Soov läks, ei läinud täide. Taadi viimaseks 'surmaeelseks' sooviks oli, et.. *Ta uinub täissöönuna ja täiest kõhust tuimana.. soovideta, igatsusteta, unistusteta. L. Kibuvits. || heasoovlik pöördumine, mis sisaldab lootust millegi meeldiva täitumisele; (ka nende pöördumiste, näit. õnnitluste, tervituste koosseisus olevana). Olümpiale mineja kuhjati üle kümnete heade soovidega. Parimad soovid uueks aastaks! Kõige paremate soovidega, Maret (kirja lõpetuseks).
▷ Liitsõnad: eri|soov, jõulu|soov, kohtumis|soov, lahkumis|soov, palga|soov, sala|soov, südame|soov, õnne|soov, õppimissoov.

soprama ‹sobrata 48›

1. sorima, tuhlama, tuhnima. Soprasin käsikaudu augus. Sõrmed sopravad habemes. Sopras kotis ja tõi kommikarbi lagedale. Mees hakkas taskuid soprama. Tüdruk soprab pitsides, aga sobivat ei leia. Ema armastab mullas sobrata 'mullatöid teha'. Asjata soprad möödunus.
2. sumama, kahlama. Soprasime väsinult poris, vees. *Ta [= kütt] jättis suusad maha ja sopras läbi põlvini lume poolkummargil edasi.. N. Baturin.

sorima1 ‹37›

1. otsides, valides, vaadeldes vm. sihil hrl. kä(t)e v. käes hoitava vahendiga milleski, millegi hulgas, midagi tuhlama, tuhnima, soprama. Sorin kastis, tööriistu. Vana mees sorib münte. Sahtel on päris segamini soritud. Leidis karbis sorides vanu pilte. Soris segipaisatud asjades, fotode seas. Vaesed sorivad pühkmeid, prügikastis. Hakkasin ehmunult taskutes sorima, aga raha ei leidnudki. Soris rahakotis ja ulatas abivajajale rahatähe. Sorib võtmekimbus, võtmete kallal. Kalurid sorivad kala. Ostja sorib kaupa. Lihunik sorib loomade sisikondi. Arst sorib haavas. Olen juba terve tunni poes seelikuid sorinud. Võta pealmine tükk, vaagnal ei kõlba sorida. Lootis sõrmust üles leida ja soris kogu prahi läbi. Soris kummutis ringi. Soris tuhas, kuni leegid lõkkele lõid. Talle meeldib kevadeti mullas sorida 'mullatöid teha'. *Isa tõmbas voodi alt tüdruku kohvri ja hakkas selles sorima. Ta otsis midagi, mida ta ise ei teadnud. M. Unt. *„Vähe!” otsustas Taavi, kuid see ei tähendanud muud, kui et pole kiiret püüdmisega, sest mis tühja vett sorida. A. Mälk. | (sellelaadse sihitu tegevuse kohta). Soris hajameelselt kepiga maad. Tüdruk sorib varbaidpidi liivas. Sorib sammalt saapaninaga lahti. Sõrmed sorivad sihitult paberites. Vajub mõttesse ja sorib sõrmedega oma habemekarvu. | piltl. Sorib ema otsides silmadega rahvahulka. Tuul sorib juukseid. *.. ei Kai asuniku-sugusest mehest hooli. Kuulda, et sorib rikaste perepoegadegi seas ja saadab aga kosilasi tagasi. A. Kivikas. || põgusalt lugedes v. vaadates lehitsema, sirvima, lappama. Tüdrukul meeldib raamatuis sorida. Armastab riiulitel raamatuid sorida. Sorisin kiiresti kirjad läbi: mulle polnud ühtegi. Sorisime katalooge. Käin mõnikord antikvariaadis ajakirju sorimas. Uurija plaanib õhtuks dokumendid läbi sorida. Käsiraamatut, entsüklopeediat sorima. *.. pärast einet ta vahel sohval soris Heinet. B. Alver. *Tema [= peigmees] soris külakõrtsis kaarte ja jõi.. J. Pärn. || piltl (mõttetegevuse, hingeeluga ühenduses olevana). Sorib minevikus, möödunud aegades, mälestustes, oma hingepiinades. Sorisin mälus, ajusoppides, aga midagi ei tulnud meelde. Ta ei tahtnud oma hinge kellegi kätte sorida anda. Sorib naise minevikku. Talle meeldib teiste eludes, endas sorida.
2. murd keelt peksma, laimama. Parem suu sisse kõnelda kui taga selja sorida.

suitsu|paus
tööpaus v. puhkepeatus, et suitsu teha. Töömehed tegid suitsupausi. Teeb suitsupause liiga tihti. Pärast kümneminutilist suitsupausi jätkati teed.

sundima ‹sunnin 42›

1. kedagi kuhugi, mingisse olukorda v. tegevusse käsutama v. saatma, midagi kellelgi sunniviisil teha laskma; kedagi millekski ergutama. Ära sunni teist, tee ise! Peremees sundis hobust kiiremale sörgile, sõidule. Ega teda vägisi sundida saa. Sundis sõpra jooma. Sulased sunniti olema isandale kuulekad. Vanemad sundisid tütart abielluma. Sõi nii palju, nagu süda sundis. Vangid sunniti tööle. Poiss sundis koera vette minema. Vaenlane sunniti kapituleeruma. „Sööge ometi!” sundis perenaine külalist. Arst sundis haige voodisse minema. Ta sundis end liikumatult paigale jääma. Sundis end rahulikuks, tööle, naeratama. Kubjas oli harjunud teolisi sundima. Ordu oli Taani ähvardusel ja paavsti survel sunnitud Taanile tagasi andma Tallinna. Tark sunnib sõnaga, rumal käsib rusikaga.
2. millekski mõjutama, millelegi vältimatuks põhjuseks olema. Bajaani helid lausa sundisid tantsima. Kellegi oie sundis teda pead pöörama. Igavus sundis haigutama. Halva tee tõttu oli auto sunnitud aeglaselt liikuma. Vihisevad kuulid sundisid sõdureid pikali heitma. Halb ilm sunnib lapsi toas olema. Tugev tuul sundis laeva kurssi muutma. Nälg ja puudus olid sundinud vanakest võõrastelt abi paluma. Onni uks oli nii madal, et sundis (siseneja) kummarduma. Kaotused sundisid meeskonda viimastes mängudes pingutama.

suvatsema ‹37›

1. (armuliselt) heaks arvama. Mida härra direktor suvatseb käskida? Meidki oli suvatsetud peole kutsuda. Mulle ei suvatsetud asjast rääkidagi. Autojuht ootas, kuni lehmakari suvatses talle teed anda. *Tuul aga, nagu see tal pahatihti viisiks on, suvatses meie kannatuse proovile panna. Ü. Kurvits (tlk).
2. lahkesti, armuliselt (millekski) valmis olema, pidama sobivaks (midagi) teha; vaevaks võtma, vaevuma, viitsima. Suvatsege anda mulle kirjalik soovitus. Kui suvatsete meelde tuletada, leppisime me selles asjas juba kokku. Ma ei suvatse temasugusega vaidlusse astuda. Tee, nagu ise suvatsed. Ülemus suvatses vahel alluvatega juttu ajada. Ta ei suvatsenud kohalegi ilmuda. Harilikult ei suvatse ta mind tundagi. Kahjuks ei suvatse keegi sellega tegelda. *„Kuidas minu härra abikaas ja isand suvatsesid täna öösel puhata?” küsis ta Indrekult pilkavalt. A. H. Tammsaare. || tavatsema. Ta suvatseb end nimetada rahva teenriks. Ta suvatseb alati oma elukogemusi jagada. Mind ta suvatseb teietada. *Ta oli uurinud välja, millal ja missuguseid teid pidi keiser Tsarskoje pargis jalutada suvatseb. J. Kross.
3. hrv söandama, julgema. *„Siin teie küll tõtt ei räägi,” suvatsesin mina kahelda. P. Krusten.

[kelle(l)gi] sõrmed sügelevad
kellelgi on kange tahtmine midagi teha. *Sõrmed päris sügelevad kohe, nii tahaks praegu proovida, kuidas kaart [kaardimängus] istub! P. Viiding.

sõrmi põletama ~ kõrvetama
midagi (hrl. kahtlast, riskantset) tehes v. teha püüdes õpetust, karistust saama, näppe põletama, näppe kõrvetama. Ole ettevaatlik, et sa selles asjas veel sõrmi ei põleta! *.. aga Miina pole sinu jaoks! Oled ju mõnedki korrad juba tema juures oma sõrmi kõrvetanud! P. Pinna.

[kellegi] süda kannab
‹hrl. eitavalt› keegi raatsib midagi teha, suudab end millekski sundida. Vallatut last oleks pidanud karistamagi, aga ema süda seda lihtsalt ei kandnud. *Aga kuidas sinu süda kannab raha tagasi lükata, kui omal puudus vahib igast nurgast vastu. P. Krusten.

sügelema ‹-lda 38 või -leda 37›
kihelema
1. (naha v. limaskesta kohta:) seesugust ebameeldivat ärritust andma, mis tekitab vajadust seda kehapiirkonda sügada. Nahk, ihu sügeleb. Selg, kints, nina, pea, peopesa sügeleb. Kratsis sügelevat jalasäärt. Villane kampsun hõõrus käsivarred sügelema. Kõht sügeleb kirbu hammustusest. Sääsemuhud kätel ja kaelal sügelesid. Keha kattus punaste sügelevate laikudega. Haav hakkas sügelema. Siga nühib sügelevat külge vastu aeda. Mis sügeleb, seda ei jäeta sügamata. | piltl. *Lapsik jutt, totter jutt, tean ise. Aga kui sügeleb? Kui kuradi kibedasti sügeleb! H. Raudsepp. *.. Taavet mulle: noh, kui sul jüst rahad taskus sügelevad ja välja teed, siis võib ka [teemajja minna]. E. Maasik.
2. piltl midagi väga teha tahtma, tegutsemist ihaldama. Käed sügelevad töö, tegevuse järele. Käed sügelevad, võtaks siit midagi, aga ei tohi. Metslooma ilmumisel sügeleb mõnegi mehe sõrm püssikuke järele. *.. nööri külge riputatud paberlaternatega piirati tantsuplatsi, kus ümber sügelesid mitukümmend paari noori jalgu. A. H. Tammsaare.

tahe ‹tahte 18› ‹s›
ka psühh võime valida tegevuse eesmärki ja end selle nimel pingutada; tahtmine midagi teha, saada v. saavutada, (kange) soov. Tahe ja tunded. Tahte kujunemine. Tahet kasvatama. Tugev, kindel, raudne, vankumatu, treenitud, nõrk tahe. Tahtest sõltumatud, tahtele allumatud liigutused. Inimese vaba tahe. Paranes haigusest tahte varal. Mees ei olnud oma tahte peremees. Et tippsportlaseks saada, on vaja kõvasti tahet. Pidin tõusmiseks kogu oma tahet rakendama. Tahe ja püüdlikkus viisid sihile. Tahet halvav ükskõiksus. Ära sunni, suru oma tahet teistele peale! Ta on kõik kamba liikmed oma tahtele allutanud. Paneb rusikatega oma tahte maksma. Eiras, täitis vanemate tahet. Neid oli siia toonud üks tahe – elus edasi jõuda. Tahe elada, töötada, surra. Mul on kindel tahe võita. Naistel jätkus tahet lauluproovis käia. Ta oli täis tahet leppida. Läks vanemate tahtel edasi õppima. Koosolek toimus kollektiivi tahtel. Eutanaasia aluseks on haige tahe. Saadik esindab oma valijate tahet. Autori tahet ei võetud arvesse. Viisin oma tahte ellu. Avaldas testamendis oma viimase tahte 'surmapuhused korraldused'. See on Jumala, taeva tahe (millegi vääramatu kohta). Loosi tahtel 'määramisel' pidin mina koju jääma. Tegin seda vabast tahtest, vabal tahtel 'vabatahtlikult, sunnita'. Sõjamees omast tahtest 'omal valikul'. Läksin ära enda, oma vabal tahtel, omal tahtel. Aitas teisi heast tahtest 'omakasu silmas pidamata'. Hea tahte(ga) inimesed (abivalmite, omakasupüüdmatute inimeste kohta). Heast tahtest 'pealehakkamisest' kaugemale ei jõutudki. *Miili oleks .. meeleldi tema soove ja tahteid täitnud .. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: elu|tahe, loomis|tahe, reisi|tahe, tegutsemis|tahe, teo|tahe, töö|tahe, vastupanu|tahe, võidu|tahe, võimu|tahe, võitlus|tahe, õpi|tahe, õppimistahe.

tahtma ‹tahan 46›

1. soovi, püüdlust, tungi omama midagi saada, teha, saavutada, millegi järele vajadust tundma; püüd(le)ma. Midagi väga, kõigest hingest, kogu südamest, ihu ja hingega tahtma. Kes tahab kohvi? Tahtsin veel kooki. Neiu tahtis endale uusi kingi. Ainus, mis ma tahan, on puhkus. Imikud tahavad tihti süüa. Lapsed tahavad palju liikuda. Vana inimene ei taha siin elus enam suurt midagi. Noorik ei tahtnud lapsi. Tahtsin talu tagasi. Tahan magada, lugeda, reisida. Kes see ikka tahab haige olla! Ma tahan sind näha. Külalised tahavad juba lahkuda. Kas sa tahad vastata? Nad ei tahtnud maale elama minna. Kõik tahtsid võitjat õnnitleda. Poiss tahab väga tüdrukut suudelda. Tahab ihust ja hingest mind aidata. Mees tahab rikkaks saada. Tütar tahab edasi õppida. Igale poole tahaks jõuda! Tahan kõike teada. Tahteski ei saanud artiklit õigeks ajaks valmis. Miks sa tahad teistest parem olla? Tahtis karjuda, aga ei suutnud. Kas sa said aru, mis ta tahtis? Teab täpselt, mida tahab. Ma ei tea isegi, mida tahan. Tule kaasa, kui tahad! Tahtis, et ma vastaksin. Tahtsin ju ainult head. Keegi ei taha sulle halba. Kui sa rohkem tahaksid, võiksid paremini õppida. Kõik teed on lahti – tuleb ainult tahta. Ta ei oskagi tõsiselt tahta. Naised tahavad igavesti noored olla. Mõni mees tahab naine olla. Kiirustasin (enese) tahtmata sammu. Ainuski juuksekarv ei lange jumala tahtmata (jumaliku ettemääratuse kohta). Käisin töökohta tahtmas 'küsimas, otsimas'. Mida sa must tahad? 'mis sul minuga asja on'. Mida sa sellega öelda tahad? 'mida sa sellega mõtled'. Sinul ei ole siin midagi tahta 'otsustada, mõelda'. Mis tast tahtagi 'tast polegi midagi loota'. Mis seal tahtagi – vana pill. Said mis tahtsid! 'paras sulle'. | (kasut. tagasihoidlikus, reserveeritud pöördumises). Tahaksin sind tänada heade soovide eest. Kas te ei tahaks ühe koha võrra edasi istuda? | (loomade kohta). Koer tahab välja. Hobune tahab edasi minna, aga peremees hoiab teda tagasi. Näe, kass tahab puu otsa ronida. || kavatsema, plaanima. Arst tahab mind haiglasse panna. Linnavalitsus tahab põlispuud maha võtta. Tahtis aknad ära pesta, aga ei viitsinud. Isa tahab tulevikus maja ette iluaia rajada. *.. ma tahan köstrile ära ütelda, küll ta siis näeb, mis ta saab. O. Luts. || õigeks, heaks, vajalikuks pidama; heaks arvama. Kui tahan, siis ütlen, ei taha, ei ütle. Tee, kuidas ise tahad. Ärritusin rohkem, kui tahtnuksin. Tegin, mis tahtsin. || kedagi (seksuaalselt) ihkama, himustama; abikaasaks soovima. Mari ei tahtnud oma meest. Koledat naist ei taha keegi. Naised on seda meest alati tahtnud. Ta oli tahetud tüdruk. *Ma tahan sind, olen sind juba nii kaua tahtnud .. T. Vint. *Käina kaupmees Sookail käind Ülajõe Elnat tahtmas. H. Sergo. || (tasuks soovima). Palju sa selle koorma eest tahad? Mida õuntest tahate?
2. (millegi kohta, mille järele on vajadus, mida on tarvis teha:) (tungivalt, vältimatult) vajama. Lähme heinale, kuhi tahab püsti panna! Põld tahab künda, kartul tahab võtta. Jalad tahavad puhata. Siinne maa tahaks kraavitada. Majale tahaks uus katus panna. Laud tahaks vahel pesta ka. Mul tahtis kodus koorem puid saagida. Surnu tahab matmist. Elu tahab elamist, töö tegemist. Seelik tahab triikimist. Põhjapoolne korter tahab kõvasti kütmist. Auto tahab remonti. See poiss tahaks vitsu. Varjutaimed tahavad õhurikast huumusmulda. Kala ei taha kaua keeda.
3. (osutab millelegi mittesoovitavale, mis on peaaegu juhtumas v. oleks võinud juhtuda:) kippuma, pidama. Uni tahab tulla. Tädi tahtis enda pimedaks nutta. Tahtsin ennast haigeks naerda. Tahtis naerust nõrkeda. Sisikond tahtis välja tulla. Koer tahtis kassi taga ajades perenaise jalust maha joosta. Kuuldi appihüüdu ja nähti, kuidas poisike uppuda tahtis. Kära tahtis kurdiks teha. Jõud tahtis põlvist kaduda. Külm tahab ära võtta.
4. ‹eitusega› osutab, et millegi toimumine on takistatud, puudub eeldus millekski. Kala ei taha võtta. Uni ei taha tulla. Tüdruk ei tahtnud ega tahtnud teistega harjuda. Haav ei taha kuidagi paraneda. Plekk ei taha välja tulla. Töö ei taha edeneda. Asjast ei tahtnud midagi välja tulla. See ei taha mulle pähe mahtuda. Jutt ei tahtnud lõppeda. Laulud ei taha lõppeda. Mantel ei tahtnud kuidagi varnas seista. Ei tahtnud oma silmi uskuda. Tüdruk on nii suureks kasvanud, et ei taha teda äragi tunda.
5. ‹da-infinitiivis olema-verbiga› osutab, et miski pretendeerib millelegi, selleks vajalikke eeldusi omamata. Liivane plats maja ees tahtis iluaed olla. Tegi suuga liigutuse, mis tahtis naeratus olla. Film tahtis naljakas olla.
6. esineb kindlakskujunenud ühendites vrd tahes Vaata kuidas tahad, kallas ei paista. Kussuta titte niipalju kui tahad, ikka ei jää magama. Ma ei luba, palu palju tahad. Mina ei võtnud, tehke mis tahate. Tee mis tahad, tagaajajad maha ei jää. See töö tuleb tahes või tahtmata ära teha.

taipama ‹taibata 48›

1. mõistuse abil milleski selgusele jõudma, millestki aru saama, midagi mõistma; märkama (1.b. täh.) Kiiresti, aeglaselt, äkki taipama. Ei taipa mõhkugi, tuhkagi, midagi. Taipab kõike lennult, poolelt sõnalt, sõnadeta. Taipas kohe, milles asi, mida teha. Korraga taipasin, miks tüdruk nutab. Mitte ei taipa, millest ta elab. Haige hakkab tasapisi taipama, kus ta on. Naeratab, nagu taipaks, mida teine mõtleb. Sulgesin kaaslase soovi taibates akna. Vaatas naisele otsa, taipamata, mida see tahab. Perenaine ei taibanud hulk aega, kumb reha on tema oma. Lapsed taipavad rohkem, kui arvatakse. Ta ei taibanud maast ega ilmast. Taipab rahaasjadest, kunstist vähe. Ta ei taipa eesti keelest silpigi. Ma ei taipa, mis tähendab „tõhe”. Uus kirjutaja ei taibanud meie ajakirja stiili. Taipan su kavatsust, küsimuse mõtet, teo motiive. Poeg taipab ema vaeva. Taipas selgesti oma kaotust, hädaohtu. Ei taipa peidetud pilget. Seletas õhinal, taipamata, et teised itsitavad. Veel enne, kui reisimees midagi taipas, olid kohvrid läinud. *Külamehed ei saanud mitte mõhkugi aru. Taibata katsudes vaatasid nad üksteise otsa ja kehitasid õlgu. E. Tegova. *Kui lisada, et esietendusteks valmistuti kõigest üks kuni kolm päeva, siis on publiku nördimus taibatav [= mõistetav, arusaadav]. H. Gustavson. || hrv kellestki aru saama. *Mina sinust taipan palju, sina minust vähem .. H. Kiik. *Ei tea me palju sõpradest, ei vennast, / ei tunne armsamat, ei taipa iseennast. U. Laht.
2. millegi peale tulema, midagi teha märkama (2. täh.) Ei tea, kas tüdruk taipab palitu kuivama panna. Kontrollid ei taibanud pingi alla vaadata. Taipas alles nüüd tere öelda. Ma ei taibanud lilligi kaasa tuua. Viimaks taipas mees ohjad lõdvemale lasta. Peaks ta ometi taipama tulla!

taotlema ‹37›
midagi (kätte) saada v. saavutada püüdma, nõudlema. Pensioni, ametilähetust, viisat taotlema. Korteri ostmiseks võib pangalt laenu taotleda. Taotles ametivõimudelt luba ajalehe väljaandmiseks. Tema jaoks taotleti juurde nõuniku koht. Erakond taotleb radikaalsemaid reforme. Prokurör oli taotlenud kohtualuse süüdimõistmist. Taotleti lepingu tühistamist. Asus agarasti neiu kätt taotlema. Mõistis, et oli taotlenud võimatut. Õige armastus ei taotle tasu. Küllaldast sügavust taotlev uurimistöö. || midagi teha püüdma, üritama. Kõik taotlevad võita. Taotleme jälgida sportlikku eluviisi. *Kirjanik [= H. Raudsepp] taotles esitada oma tegelast langusajajärgu nähtusena .. E. Prink.

tarve ‹tarbe 18› ‹s›

1. (tarbimisalane) vajadus. Organismi, keha tarbed. Vesi, toit, kehakate jt. esmased tarbed. Inimene peab rahuldama ka oma vaimseid tarbeid. Looma ööpäevane tarve toitainete järele. Lapse loomusunniline tarve helluse järele. Segajõusööt sisaldab mineraalaineid tarbest rohkem, üle tarbe. Oma tarbest ülejäänud piim müüakse tööstusele. Suur kelder rahuldas mõlema pere tarbeid. Elektrijaam rahuldab kogu riigi tarbe. Lapse sünniga suurenes tarve raha järele. Toalilli tuleb kasta iga taime tarbe kohaselt, tarbe järgi. Tarbe korral laseb perearst teha analüüsid. Professionaalne orkestrant mängib mõnikord ainult tarbe pärast, ise muusikast mõnu tundmata. *Võtsin su endise armsama töösse. Mul polnud küll tarvet, aga poiss oli võimatult vilets. J. Ruven. || sisemine sund, tahtmine midagi teha. Luuletamine on tema loomupärane tarve. Tundis suurt tarvet kellegagi rääkida, rääkimise tarvet. Poisil on sisemine tarve tehnikaasjandust õppida. Temas tõusis vastupandamatu tarve haarata tüdruk oma käte vahele. || kõnek (roojamise v. kusemise kohta). Mees läks põõsa taha (oma) tarbele. Koer viiakse õue oma ihulikke tarbeid toimetama. *.. Pearu laskis püksid maha ja istus kaevuraketele, nagu tahaks ta siin oma loomulikke tarbeid õiendada. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: elu|tarve, energia|tarve, hapniku|tarve, kalori|tarve, liikumis|tarve, loomis|tarve, lubja|tarve, oma|tarve, opositsiooni|tarve, rasva|tarve, sööda|tarve, teatri|tarve, toidu|tarve, une|tarve, valgu|tarve, vedeliku|tarve, vee|tarve, väetis(e)tarve.
2. tarbimine, tarvitus; otstarve. Kukeaabits oli laialt tarbel, tarbes. Riigikorra vahetus kustutas tarbest paljud mõisted. Värisev käsi teeb tarbeta liigutusi. Kas see imelik asjandus kõlbab iluks või tarbeks? Puid võeti maha ainult tarbeks, tarbe jaoks. Porgandit kasvatatakse nii tarbeks kui ka seemneks. Isiklikuks tarbeks ei tohtinud kalu püüda. Sai lugeda ainult luubiga, mis talle seks tarbeks oli muretsetud.
▷ Liitsõnad: otstarve.
3. tarbeks. a. [gen] ‹postpositsioonilaadselt› kellegi v. millegi jaoks, tarvis. Tehti korda mängu- ja spordisaal teismeliste tarbeks. Ohutustehnika tarbeks eraldatud raha. Lava püstitatakse vaid ühe kontserdi tarbeks. Marju korjame nii enda tarbeks kui müümiseks. *Niisugune pole ju töö tarbeks kasvatatud, pole muud õppinud kui rikas olema .. L. Koidula. b. ‹adverbilaadselt› nii palju kui vaja, küllalt. Laudu on ehitusplatsil juba tarbeks. Nüüd on küll vist tarbeks magatud. Pole aega korralikult süüa, tass kohvigi on täiesti tarbeks. *Inimene, neljakümneaastane mees, ei saa naistest tarbeks, meelitab oma korterisse poisikesi ja noormehi .. A. Hint.
4. ‹pl.› tarbeesemed ja -ained. Pliiatsid, sulepead jt. kirjutamiseks vajalikud tarbed. Vaestel kunstnikel oli joonistamise ja maalimise tarbeist alati puudus. Kus müüakse tarbeid ehitus- ja remonttööde jaoks?
▷ Liitsõnad: ehitus|tarve, elu|tarve, foto|tarve, grimeerimis|tarve, habemeajamis|tarve, kalapüügi|tarve, kalastus|tarve, kantselei|tarve, kirjutus|tarve, kooli|tarve, käsitöö|tarve, köögi|tarve, laboratooriumi|tarve, lava|tarve, maalimis|tarve, maja(pidamis)|tarve, püügi|tarve, raadio|tarve, ranna|tarve, suitsetamis|tarve, teatri|tarve, tualett-|tarve, voodi|tarve, õppetarbed.

tellija ‹1› ‹s›
(< tgn tellima [1]); isik, asutus vms., kes midagi tellib, teha v. valmistada laseb jne. Ajalehe tellijad. Ajakirjal on palju tellijaid. Valmistame mütse tellija materjalist. Tellija jäi tööga rahule. Ehitustööde tellija ei pidanud lepingukohustustest kinni.
▷ Liitsõnad: ettetellija.

tellima1 ‹42›

1. (tasu eest) midagi teha, valmistada v. sooritada laskma; mingi teenuse osutamist, millegi hankimist, kohaletoomist v. -saatmist taotlema. Tellisin rätsepalt ülikonna. Mees läks sepale kirvest tellima. Mööblit saab tellida näidiste järgi. Puusärki, matusepärga, pruudikimpu tellima. Kohvikust tellitakse sünnipäevaks kringel, tort. Kaastööd, arvustust tellima. Kunstnikult telliti presidendi portree. Tellitud jumalateenistus, missa. Tellisin posti teel mitu raamatut. Kaupa tuleb juurde tellida. Tellitud kaubad ei ole veel kohale jõudnud. Uue ettevõtte jaoks on äriplaanid juba tellitud. Tellisime kontorisse viis pitsat. Tellis ettekandjalt mahla ja jäätise. Mehed tellivad vägeva lõuna, kolmed õlled. Tellisin omalt poolt pudeli šampanjat. Kohvi kõrvale tellime kooki ka. Kas tellime veel midagi või palume arve? Tartusse sõiduks telliti buss. Tellitud takso ootab ukse ees. Kaugekõnet tellima. Kes tellib, peab ka maksma. Sõber astus uksest sisse nagu tellitud 'täpselt parajal ajal, sobival hetkel'. Ilm on otsekui tellitud 'nagu soovitud, väga sobiv'. *Räägiti ka tulevaist pidudest ja sellest, kust ja millise kleidi keegi endale tellib ning mis see maksma minevat. A. H. Tammsaare. || ajakirjanduse, ilmumisel olevate raamatute eeltellimust vormistama (ajalehed v. ajakirjad toimetatakse sel juhul ilmumisel tellijale kätte). Ajalehte, ajakirja tellima. Järgmiseks aastaks tellin „Postimehe”. Tellis lehe kolmeks kuuks, pooleks aastaks. Tellisin kaks „Võõrsõnade leksikoni”. || kinni panema, reserveerima. Tuba võõrastemajas on teile tellitud. *Eestlased sõitsid vasakule kahekorruselise koolimaja ette – siia oli ekspeditsioonile öökorter tellitud. O. Kruus.
▷ Liitsõnad: eeltellima.
2. kedagi millekski palkama, ametisse kutsuma; ametlikus korras välja kutsuma. Pulma telliti fotograaf, pillimehed. Asutusse telliti aknapesijad. Töötab tellitava peokorraldajana. Üritusele on tellitud ka paar kirjanikku kõnelema. Sadamast saab tellida lootsi. *Kui algas streik, telliti Tallinnast välja ratsapolitseinike rühm. V. Gross.
3. paluma, kutsuma, kauplema. Tellis sõbrad esmaspäevaks appi. Hulk rahvast oli kohale tellitud. Lapsed tellivad, et võetagu neid ka linna kaasa. Nagu laps koju jõudis, nii ema kohe tellima: ole hea, mine käi poes ära! *„Siis muudkui mine juba homme Kobrase juurde ja telli ennast õpipoisiks,” ütles Jüri. K. Ristikivi. *„Mul on soola vaja, lambiõli, seepi ja kõiksugu muud värki.” Ja Kadi tellis tüdruku kaasa. L. Promet.

teo|kohustus
aj talupoegade kohustus maa kasutamise eest mõisale tegu teha; teokoormis. Teokohustust täitma. Rehepeks oli üks raskemaid sügisesi teokohustusi. Mõisnikud suurendasid oma põlde talude teokohustusi tõstes. *1624. aastast on andmeid, et Kihnu elanikud pidid oma teokohustuste arvel ehitama mõisnikule laevu. A. Pärna.

teo|tahe [-tahte]
tahe tegutseda, midagi ära teha v. korda saata. Tüdrukud on teotahet täis. Teotahet paistab uuel töötajal jätkuvat. Aeg-ajalt valdab mind pöörane teotahe. Võimsa teotahtega teadlane. Teotahtest pakatav inimene.

teo|võime

1. võime tegutseda, midagi ette võtta ja teoks teha. Praktiline teovõime. Tal on imepärane teovõime. Poiss paistab silma aususe ja teovõime poolest. Vanaduses teovõime harilikult väheneb.
2. jur isiku võime oma tegudega omandada tsiviilõigusi ja võtta tsiviilkohustusi ning neid muuta ja lõpetada. Teovõimet piirama. Piiratud teovõimega isik, alaealine.

tikkuma ‹tikun 42›
kippuma, tükkima
1. visalt, vägisi, vastu kellegi tahtmist kuhugi minna, midagi teha v. kellekski saada püüdma. Laps tikub sülle. Koer tikub õue. Noored tikuvad maalt linna. Noormees tikub merele. Meie klassist sõjaväkke eriti ei tikutud. Kuhu sa tikud, siin ei ole ruumi! Vägisi tikub nõuandjaks, sõbraks. Küllap sa koera õrritasid, kui ta sulle kallale tikkus. Kärbsed tikkusid aknast sisse. Sääsed tikuvad kallale. *Klaasi pahemas käes hoides leidis krahvihärra kohase olevat paremaga toatüdruku kumja rinna külge tikkuda .. E. Vilde. | piltl. Juuksed tikuvad silmile, mütsi alt välja. Uni, pisar tikub silma. Nutt tikkus kurku. Väsimus tikub kontidesse. Vanadus, igavus, nälg tikub kallale. Hirm, külm tikub naha vahele. Kurbus tikub hinge. Südamesse tikkus kuri kahtlus. Vanad viisid tikkusid meelde. Vägisõnad tikuvad keelele. Pähe tikuvad igasugused mõtted.
2. ‹hrl. ma-infinitiiviga› mingis suunas kalduma, millekski kalduvust omama. Öösiti tikub veel külmetama. Selg tikub valutama. Jalad tikuvad kiiresti väsima. Püksipõlved tikuvad kuluma. Need kartulid tikuvad keemisel katki minema. Nimi tikub ununema. Laps tikub viimasel ajal virisema. Tema tikub alati teisi õpetama. Poiste klassis tikutakse asju korda ajama omakohtuga. Poiss tikkus ülekäte minema. *Napisõnaline on Jüri täna, ei tiku nalja viskama ega midagi. E. Tennov. *Väikeste kelmustükkide peale ei saanud Mihkel kunagi pahaseks .. Aga kui tikuti juba suuremale koerusele, sai Mihkel kurjaks. R. Vaidlo.

tohtima ‹tohin 42›

1. osutab tegevuse lubatusele; ‹eitusega› osutab tegevuse mittelubatusele. Ta tohib tulla ja minna, millal tahab. Kas siin tohib suitsetada? Juku tohtis pererahva laste seltsis mängida. Juba teisel päeval pärast lõikust tohtis haige tõusta. Telliseid tohib vedada ainult konteinerites. Seda ei tohtinud mainidagi. Valjusti rääkida ei tohi! Koolist puududa ei tohtinud. Küünis ei tohi lahtise tulega käia. Kas last võib sülle võtta? – Ei tohi! *.. ma pidin istuma just sellel pingil, tohtimata ringi jalutada. T. Vint.
2. ‹hrl. eitusega› osutab millelegi, mida ei ole võimalik, mida ei saa v. sobi teha v. ei peaks tegema. Nüüd ei tohtinud enam minutitki viivitada. Ülemustele ei tohtinud vastu hakata. Sa poleks tohtinud nii rasket kotti tõsta. Lapsed ei tohiks tänaval mängida. Teistest inimestest ei tohi nii halvasti rääkida. Ei tohi ometi nii edev olla! *Kuule tüdruk, kes siis maal nii kaua magada tohib? Ei siin ole aega laiselda! L. Perandi.
3. osutab millegi võimalusele v. võimalikkusele: võima, saama; maksma. Kodus tohin teha, mida tahan. Kas tohin teid oma sõbraks pidada? Seda meest ei tohi usaldada. Vähemasti unistada tohib ikka. Tema võidus ei tohiks enam kahtlust olla. Nii ei tohtinud see asi enam edasi kesta. Päris kindel ei tohi selles asjas veel olla. Ei tohi unustada, et eksimusi juhtub igaühel. Elu üle ei tohi praegu nuriseda. *Ma tänan jumalat, et tohtisin nii kaua teie keskel viibida .. L. Metsar (tlk). | (viisakusväljendites). Kas ma tohin teid ühe palvega tülitada? Kuidas teie nimi on, kui küsida tohib? Mida tohiks härrale pakkuda? Jätke meid hetkeks omavahele, kui ma tohiksin paluda!
4. söandama, julgema. Kuidas sa tohtisid minust midagi seesugust arvata? *Mina esiti vaatasin eemalt, ei tohtind ligi minna, et ehk hammustab vai mis teeb. J. Parijõgi. *Ja Meeli, tema oli äkki nii kirjeldamatult ilus, .. et tema poole ei tohtinud vaadatagi. T. Kallas.
5. ‹konditsionaalis› osutab kõneleja oletusele mingi asjaoluga ühenduses. Sinna tohiks olla vahest kilomeetrit viis. Nüüd ei tohiks sellist äpardust enam juhtuda. See tohiks olla küll piisav vabandus. *Nii et õigupoolest ei tohiks mingeid eriti suuri valgeid laike või musti auke leiduda. O. Kruus.

topelt ‹adv›
kahekordselt; kahekordne. Töö olgu kiiresti tehtud, maksame topelt. Hulk raamatuid on mul topelt 'kahes eksemplaris'. Topelt arvepidamine. See oli sinust topelt tark tegu. Uus korter on eelmisest topelt suurem. Mulle topeltkohv. – Mulle ka topelt. Topelt ei kärise 'parem teha midagi kaks korda kui jätta tegemata'. *Jõulud on sel aastal olnud topelt, alguses Eestis vana kalendri järele ja nüüd uue kalendri järele siin [= Helsingis]. I. Talve.

trots ‹-i 21› ‹s›
kangekaelne, kiusakas, järeleandmatu tahe kedagi v. midagi mitte arvestada, kellegi v. millegi kiuste midagi teha vms., uhm. Pahandatud meestes tekkis, ärkas, tõusis, tõstis pead trots. Seda kuuldes kihvatas südamesse väike trots. Isa moraalilugemine tekitab lastes ainult trotsi. Laps hakkas trotsist nutma. Ta tegi, ütles seda üksnes trotsi pärast. Nagu trotsiks jätsin käsu täitmata. Õpib vihase trotsiga. Ta on trotsi täis. Temas polnud enam mingit trotsi ega käegalöömist. Trots ei lubanud tal oma plaanist loobuda. Mehe ilmes, näos, silmis, hääles on trotsi. *.. ja ta ei teadnud, mismoodi ta pidi seda nahatäit vastu võtma, kas alanduses või trotsis. R. Kolk.

tuju ‹11› ‹s›

1. heast enesetundest v. mingist välistegurist tingitud hea meeleolu, ka üldse igasugune meeleolu. Kui isa tujus oli, rääkis ta oma noorusest. Hoia ülemusest eemale, ta pole praegu tujus. Teised pidutsevad, aga mul pole (õiget) tuju. Juba tervisenapsist sattusime tujju. Tuju läks järjest paremaks. Hoogne muusika tõstis rahva tuju veelgi. Tuju tõusis topsi najal. Tuju oli, püsis haripunktis. Hea ilm aitab tuju üleval, kõrgel hoida. Seltskonna tuju kippus langema. Raske töö ei suutnud tuju kuigivõrd rikkuda. Vahejuhtum rikkus tuju sootumaks (ära). Miks ta nüüd tujust nii ära läks? Kõigil läks tuju allapoole nulli, päris nulli. Paistab, et ta on täiesti tujust ära. Püüdis naljaga teiste tuju parandada. Tuju tõstev jook. See viis mu tuju üles, alla, nulli. Teade tegi tuju märksa paremaks, sandimaks. Jõudsime koju väsinult, kuid heas, rõõmsas tujus. Olen täna halvas, pahas tujus. Ärkas mõnusa tujuga. Soovin sulle kiiret paranemist ja tugevat tuju! Märjukese mõjul muutus kõigi tuju väga lõbusaks. Peolised olid juba parajas, kenakeses, kõrgendatud tujus. *Tema [= kupja] punetavast näost selgus, et ta endale topsist juba ohtrasti oli tuju nõutanud. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: lusti|tuju, noru|tuju, pulma|tuju, pühade|tuju, pühapäeva|tuju, rõõmu|tuju, tusa|tuju, vihatuju.
2. tahtmine, soov v. valmisolek midagi teha, millekski kohane meeleolu; äkiline isemeelne tahtmine, kapriis. Mul tekkis, tõusis kange tuju kellegagi rääkida. Lastel tuli tuju õue minna. Kellelgi polnud tuju temaga vaielda. Tal pole praegu naljatamise tuju, tuju naljatamiseks. Võid jääda meile nii kauaks, kui tuju on. Hetkeline, pöörane, rumal tuju. See on tal ainult mööduv tuju. Miks sa seda tegid? – Tuli lihtsalt niisuke tuju. Vahel tuleb tal mingi hull tuju peale. Staari väiksemaidki tujusid püüti täita. Tantsib naise tujude järgi. Hellitatud tüdruk oli oma tujude ori. Tegi selle tembu lihtsalt tuju tõukel. Päev olenes hoolealuse tujudest. *Alguses tahtnud nad telkides elada, kuid viis esimest vihmapäeva võtnud selle tuju ära. L. Tungal. *See on vana asi – härrade tujud käivad kui tuuled. A. Gailit.
▷ Liitsõnad: hetke|tuju, jooma|tuju, jutu|tuju, kiusu|tuju, laulu|tuju, mängu|tuju, naeru|tuju, nalja|tuju, peo|tuju, pidu|tuju, tantsu|tuju, töötuju.
3. piltl (loodusjõudude muutlike, heitlike olude vm. ettenägematute juhtumuste kohta). Ilma, looduse tujud. Tüürimees peab tundma mere ja tuulte tuhandeid tujusid. Saatuse tujul sattusid nad teineteisega veel kord kokku.

ette tulema

1. esikülje v. liikumissuuna suhtes ettepoole tulema, ette asuma. Tulge ette, teie tunnete teed! Kõik tormasid jaamahoonest välja, sest rong tuli ette 'sõitis jaamahoone ette'. Etendus lõppes ja eesriie tuli ette.
2. juhtuma; esinema. Mõnikord tuleb tülisid, sõnelusi, pahandusi ette. Tuli ette ka vastuhakkamist mõisnikele. Meie teekonnal ei tulnud ette ühtegi viperust. On sedagi ette tulnud, et Tõnis unustas oma lubadused. Elus tuleb kõike ette, tuleb ette hullematki! Pikemaid ametisõite tuli harva ette. Kas ta viina võtab? – Tuleb ette. Hoburästast tuleb meil küllaltki arvukalt ette. Kohati võib murretes ette tulla pikkade vokaalide diftongistumist. *Tuli ette peresid, kus harjutati end sööma maltsast või nõgestest keedetud sulpi – et mitte kärvata nälga .. R. Sirge.
3. meenuma; ‹hrl. eitavalt› pähe turgatama, mõttesse tulema midagi teha. Praegu tuleb mul ette, et midagi taolist on ennegi juhtunud. Mulle ei tule ette, kus ma olen teda näinud. Tal ei tulnud ettegi seda võimalust kasutada. Tal ei tule eladeski ette meid kahtlustada.
4. tunduma, näima. Mehe nägu, kogu see lugu tuli talle kuidagi tuttav ette. Talle tuli ette, nagu oleks ta seda kõike juba varem näinud. *Ta oli nii hirmus rumal, et kui mina temaga juttu ajasin, siis tulin endale väga tark ette .. A. H. Tammsaare.
5. takistuseks saama, vahele tulema. Olen tahtnud sulle külla tulla, aga ikka on midagi ette tulnud.
6. arutlusele, otsustamisele tulema (näit. kohtus). *Läksid koos rahukohtusse, asi tuli ette ja solvaja sai kolm päeva. J. Smuul.

tundma ‹tunnen 45›

1. (aistingute vastuvõtmise ja mitmesuguste organismi seisundite tajumise kohta). a. puudutust, temperatuuri, valu, lõhna, maitset vms. tajuma. Tunneb õrna puudutust, võõrast kätt õlal. Tundsin torget talla all. Laps tundis läbi une, et keegi tegi talle pai. Tunnen, kuidas sa värised. Äkitselt tundsin, et keegi kobab mu taskus. Tundsin, kuidas soe vesi mööda külgi alla jooksis. Katsu, kas tunned, kuidas mu süda peksab! Sõrmed tunnevad laua siledust. Jalad tunnevad mulla jahedust. Tüdruk ei tee nagu tundmagi, et poisi käsi tal ümber puusade haaras. Naine tundis, et tuba on läinud külmaks. Tunnen, kuidas põsed hakkavad õhetama. Pani käe lapse laubale – palavikku polnud tunda. Tundsin seljas valu, rinnus pisteid. Kas sa tunned siin imelikku lõhna? Ma ei tunne mingit maitset. *Alles nüüd tunneb Lembi oma lahtiläinud käehaava, kust veri läbi sideme sõrmi mööda alla valgub. H. Sergo. | piltl. Tundsin maad jalge alt kaduvat, verd soontes tarduvat. Kes suusatada ei oska, see talvest õiget maiku ei tunne. b. (seoses organismi seisunditega; koos enesekohase asesõnaga tarindeis, mis iseloomustavad enesetunde laadi). Janu, nälga, tühja kõhtu tundma. Pole aega väsimust tunda. Tunneb end näljasena, unisena, haiglasena. Kuidas te ennast tunnete, mis tervis teeb? Tunnen end hästi, täiesti tervena. Anne tundis end halvasti, pea käis ringi ja süda oli paha.
2. hingelist elamust kogema, läbi elama. a. (emotsioonide, emotsionaalsete seisundite kohta). Rõõmu, kurbust, pettumust, viha tundma. Kellegi vastu armastust, sümpaatiat, poolehoidu tundma. Laps tunneb kingi üle heameelt. Elust tuleb mõnu tunda. Ära minu pärast muret tunne. Isa tunneb poja üle uhkust. Punastasin piinlikkust tundes. Häbi, kahetsust, kergendust, kadedust, vastikust tundma. Tunneb südames tuska. Kõik tundsid tormi ees hirmu. Igavust tundvad pealtvaatajad. Tunnen sinust puudust 'igatsen su järele'. Poetessil on võimet sügavalt tunda ja oma tundeid kaunilt väljendada. Ma ei tea, mida ta praegu mõtleb ja tunneb. *Mõeldagu enne suuri mõtteid ja tuntagu suuri tundmusi ning leitagu siis vastavad sõnad. F. Tuglas. *Juba lapsepõlvest peale oli ta jahedavõitu meeltega poiss, kes rohkem mõistis kui tundis, enam aruga hindas kui tundega lähenes. R. Sirge. || (koos enesekohase asesõnaga tarindeis, mis iseloomustavad enesetunde laadi emotsionaalse, vaimse poole pealt). Tunneb end süüdi. Tunneb end õnnelikuna, üksildasena, üleliigsena, kõrvust tõstetuna. Tundsin end puudutatuna. Ma tunnen end seltskonnas hästi, suurepäraselt, nagu kala vees. Tema tahab end ka inimesena tunda. Tundke end nagu kodus 'vabalt, mugavalt'. Tunneb end ühtviisi kodus nii matemaatikas kui keeltes 'oskab ühtviisi hästi nii matemaatikat kui keeli'. b. (selliste seisundite kohta, kus emotsiooniga seondub ka mõistuslikku v. tahtelist). Tunneb vajadust, tahtmist südant puistata. Tundis kohustust oma sõpra lohutada. Ta ei tunne millegi vastu huvi. Tundsin huvi 'küsisin', kuidas tal läheb.
3. (vaistlikult, ebamääraselt) tajuma, aduma, aru saama; tundemeele kaudu teadlikuks saama; (ette) aimama. Tundsin seljaga, et keegi jälgib mind. Tundsin endal etteheitvaid pilke. Mesilased tunnevad aegsasti, et vihm on tulemas. Tundsin, et pimedas ruumis on peale minu veel keegi. Vahel ikka tunned, et sul pole õigus. Naine tundis, et midagi on juhtunud. See poiss on minu sõber, seda tunnen ma kohe. Tundis oma tunnikese lähenevat.
4. ‹sageli da-infinitiivis koos verbiga saama› kogema, maitsma. Olen tema vaenulikkust mitmel korral tunda saanud. Nüüd said ebaõiglust omal nahal tunda. Olen sinu pärast küllalt muret tunda saanud. Suurt ülekohut tunda saanud inimene. Poiss sai isa püksirihma tunda 'sai isalt püksirihmaga kere peale'. Rahast ta puudust ei tunne 'rahapuudust tal ei ole'. *Otsest puudust Veskiantsul ei tuntud, aga jõukusest oli asi kah kaugel. A. Hint. *Ässa neitsid .. tundsid sel Saksa võimu suvel hõlpu: töövägi laskis nad põllult ja heinaväljadelt vabaks. E. Tegova.
5. ‹da-infinitiivis koos verbiga andma› (end) nähtude, tagajärgede kaudu ilmutama; mõju avaldama. a. (seoses haiguslike nähtudega). Hammas lausa ei valuta, aga annab tunda. Süda, selg, neerud on hakanud tunda andma. Äsja paranenud kõrv annab end jälle tunda. b. (üldise enesetundega seotud juhtudel). Magamata öö annab tunda. Aastad annavad end igaühele tunda. Vähene treening andis algul tugevasti tunda. Tormiliselt möödasaadetud puhkepäevad andsid tagantjärele tunda. c. (emotsionaalses plaanis). Talle anti tunda, et ta ei ole oodatud külaline. d. (muudel juhtudel). Palavus annab end ikka veel tunda. Isevalitsuse surve andis end tugevasti tunda. *Kaheksateist lisavagonetti, see annaks siiski tunda. R. Kaugver.
6. ‹da-infinitiivis koos verbiga olema› tajutav, märgatav, aimatav olema. Köögis on tunda isuäratavat toidulõhna. Õhus oli tunda kevadet. Ümberringi on juba tugevasti sügist tunda. Etendusest on tunda ajastu hõngu. Raamatu igal leheküljel on tunda meistri kätt.
7. mingit valdkonda v. ainet teadma v. valdama; millegi kohta teadmisi omama; millestki teadlik olema. Tunneb loodust, linde, ravimtaimi. Tunneb elu, seadusi, peeni kombeid. Õppisin tundma ainete omadusi, võõraid maid. Vene kirjandust ei tunne ma kuigi hästi. Maailmas tuntakse 'on teada' üle 2700 maoliigi. Korjake ainult neid seeni, mida tunnete. Maaelu tunnen rohkem raamatute kui enda kogemuste järgi. Kirjanik tunneb ajastut, milles ta elab. Tunnen ümbruskonnas iga teerada. Vaatas kõheldes ringi, nagu ei tunneks teed. Tunnen seda kanti nagu oma viit sõrme, nagu oma taskut 'väga hästi'. Ta tunneb raha hinda, väärtust. Inimene, kes tunneb oma kohustusi. Tunnen oma vigu hästi. *Kes ajalugu ei tunne, on tume kui tuuravars. J. Tuulik. || midagi kasutada v. teha oskama. Laps tunneb tähti, numbreid. Sa ei tunne veel kellagi. Matemaatikat, raamatupidamist, mootorit ta tunneb. Peep tunneb kaarti ja oskab maastikul liikuda. Tunneb pisut vene keelt. Sepp tundis oma tööd hästi. Pole tööd, mida ta ei tunneks. Ta on kogenud ehitusmees, tunneb asja. Eit tundis ussisõnu, soonetasumist. || (kinnitab mingite nähtuste, oskuste olemasolu, levikut). Muinasjutte tunnevad kõik rahvad. Puu- ja juurviljakasvatust goodid ei tundnud. Niplispitsi kudumine oli tuntud kogu Eesti alal. Tol ajal paberit veel ei tuntud.
8. kedagi v. midagi mingi omaduse, välimuse, nime vms. järgi teadma. Teda tuntakse osava meistermehena, lobamokana, hea inimesena. Teda tuntakse kui vaikset ja endassetõmbunud inimest. Oma rühma mehi tundis ta nime- ja nägupidi. Lahingut tuntakse Jäälahingu nime all. Rahvasuus tuntakse niret Emajõe allikana. *Neil aegadel tunti Tallinna äärelinnas maju rohkem omaniku nime kui numbri järgi. U. Toomi.
9. kellegagi lähemalt v. varasemate kokkupuudete kaudu tuttav olema. Kas sa Ennu tunned? Kui kaua te teineteist tunnete? Tunnen teda töökoha kaudu, lapsepõlvest saadik. Antsu tunneb ja teab igaüks. Tegin näo, nagu ei tunneks ma teda üldse. Ta ei vastanud mu tervitusele, ei teinud tundmagi. || millestki kogemust omama; mõistma. Rannakülas kasvanud mehed merehaigust ei tunne. See mees nalja ei tunne (karmi, nõudliku inimese kohta). | piltl. Vaese pesu ei tunne pitsi. Vahemere-äärne loodus ei tunne videvikku.
10. kellegi olemust teadma ja mõistma (hrl. kogemuste põhjal). Ema tunneb oma last. Naine tunneb oma meest ja tema nõrkusi. Tundis oma sõpra läbi ja lõhki, läbi ja läbi. Ma tunnen teda ja tean, et teda ei või usaldada. Ta tunneb naisi, oskab neile meele järele olla. Tunne iseennast! Soovin teda paremini tundma õppida. Alles matkal õppisin su iseloomu tundma. See mees tunneb hobuseid. *Murra peremees tundis oma koera, sellepärast oskas ta teda ka õigesti kohelda. S. Truu.
11. teadma v. aru saama, kellega (tuttavatest) on tegu; ära tundma. Kas sa mind ei tunne – olen ju Andres! Tundsin häälest, et tulija on Ats. Kõik olid nii purjus, et vend ei tundnud venda. Meest tuntakse tegudest. Sõpra tuntakse hädas. *See [= lehm] tundis perenaise juba eemalt ja hakkas ammuma. A. H. Tammsaare. *Laevatekil eralduvad mõned inimkogud. Ma ei või neid kauguses veel ühtki tunda. F. Tuglas.
vrd tuntav
vrd tuntud

tung ‹-i 21› ‹s›

1. (kuhugi) tungimine. Tung itta, põhja. Veresoonte ahenemisel pidurdub alkoholi tung verre.
▷ Liitsõnad: edasi|tung, kallale|tung, peale|tung, sissetung; itta|tung, maaletung.
2. sisemine sund midagi teha, mingit vajadust rahuldada; loomusund, instinkt. Tung tegutseda. Järsku haaras teda vastupandamatu tung nutta. Tajusin meeletut tungi kuskile minema sõita. Inimese tung end ehtida on iidvana. Tema tegusid ajendab isikliku rikastumise tung. Tung teadmiste järele, ilu ja harmoonia poole. Tungid ei lase end maha suruda. Ürgsed, animaalsed tungid. Loomuvastased tungid. Madalate tungidega inimene. *.. olen isalt pärinud seikluskire ja tungi merele. J. Parijõgi. || (suguiha kohta). Mees tundis tüdruku vastu patust tungi. *Ah, soontes tuksus tung: ma tahan sind. M. Under.
▷ Liitsõnad: elu|tung, endaalalhoiu|tung, enesealalhoiu|tung, enesesäilitamis|tung, liikumis|tung, loomis|tung, pesitsus|tung, rände|tung, seltsimis|tung, sülemlemis|tung, süütamis|tung, tegevus|tung, tegutsemis|tung, võimutung; seksuaal|tung, sugutung.
3. tunglemine, trügimine; tunglev rahvahulk. Staadioniväravas tekkis tung ja rüselemine. *Tung kandis teda kaasa, litsus ta tihedasti vastu külma kivimüüri .. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: rahvatung.
4. (suure soovijate, pürgijate hulga kohta hrl. piiratud arvule kohtadele). Kõrgkooli, õigusteaduskonda, kursustele on suur tung. Suurim tung oli tänavu majandusklassi. Sellele kontserdile erilist tungi pole.
5. (koos sõnaga torm tähistab noorusajale omast mäslemist, püüdlemist, tunglemist). „Torm ja tung” 'kirjanduslik liikumine Saksamaal 18. saj. viimasel kolmandikul'. *Kapitalismi noorusaja torm ja tung on möödas .. T. Õnnepalu.
6. van füüs jõud
▷ Liitsõnad: raskustung.

tutki(t) ‹interj›
kõnek (soovitule, oodatule vastupidise olukorra kujunemise puhul:) võta näpust. Arvad, et võtame su kampa? Tutkit! Ootasin suurt võitu, aga tutkit. Tutkit ma seda teen 'ma ei mõtlegi seda teha'. *Peremees pistnud vastu, et sööda hobune rasva, kas ta sul siis veel koormat veab? Tutki! R. Sirge.

tuupima ‹tuubin 42›

1. midagi mehaaniliselt, nüri kordamisega meelde jätma v. seda teha püüdma; õppima. Abituriendid tuupisid matemaatika võrrandeid. Tuubib ajalugu, grammatikat, inglise keele sõnu. Üks omandab keeled kergesti, teine peab kõvasti tuupima. Kõiki valemeid polegi mõtet pähe tuupida. Tuupis õppetüki sõna-sõnalt pähe ja vuristas koolis ette. Tuupis öö läbi eksamiks. Pean homseks tuupima hakkama. Ta muud ei teegi kui tuubib. Poiss istub päevad läbi raamatute taga ja muudkui tuubib. Tuubib, nii et pea undab otsas. Muudkui tuubi, nii et kas või ajud pahupidi! Koolis tuubitakse ajast ja arust tarkusi. Mis mõtet on tuupida kuivi fakte? *Ta polnud kuigi tuntaval määral targem, kuigi oli vahepeal neli aastat ainult õppida tuupinud. E. Krusten.
2. kellelegi midagi õpetama, aina ühte ja sedasama kordama (hrl. koos sõnaga pähe). Koolis tuubiti meile pähe igasugust jama. *Aga kooliõpetaja .. jätkas hoobeldes: „Ei mõtlegi kauaks siia näljapalgale jääda, et puupeadele tähti tuupida ...” M. Metsanurk.
3. tihedalt kuhugi suruma v. toppima, (täis) kiiluma. Kitsukesse kongi oli tuubitud kümme vangi. Autod tuubiti rahvast täis ja sõit läks lahti. Buss on inimesi lämbumiseni täis tuubitud. Kilukarbina täis tuubitud vagun. Riiulid on raamatuid tihedalt täis tuubitud. Poiss tuupis matkatarbed seljakotti. Väiksesse tuppa on liiga palju mööblit tuubitud. Pudi-padi täis tuubitud kohver. *Ja kui olin Taavi vanad säärikud jalga tuupinud ja igapidi minekuks valmis, noogutas Taavi hindavalt pead .. A. Mälk.
4. tuupi andma, peksma. Varast tuubiti nagu kord ja kohus. *Las kaitseväes teda natuke tuubitakse – kas saab poisist meest või ei! R. Roht.

tõend ‹-i 2› ‹s›

1. ka jur ese, fakt v. asjaolu, mis võimaldab tuvastada kohtuasja asjaolusid ning kindlaks teha kellegi süü v. süütuse. Kaalukad, ümberlükkamatud tõendid. Tõendeid koguma, hindama, esitama. Kus on tõendid, millel süüdistus põhineb? Tõendid räägivad kohtualuse vastu. Tema vastu puuduvad tõendid. Tõendite puudumisel tunnistati mees süütuks. Kiirusmõõdiku näit ei ole piisav tõend kiiruse ületamisest. Tunnistaja ütlus on kohtulik tõend. Esemelised, dokumentaalsed tõendid. Otsene, kaudne, suuline, kirjalik tõend. Süüdistavad, õigustavad tõendid. || (üldisemalt:) millestki tunnistust andev, mingit oletust kinnitav ese, fakt v. asjaolu. Esimesed tõendid inimese olemasolust Maal. Arheoloogilised leiud on veenev tõend sellest, et siin on kunagi olnud suurem asulakoht. Viljandi lossivaremed on heaks tõendiks, et tellis on vastupidav ehitusmaterjal. Ta laiad õlad ja tohutud kämblad on suure jõu tõendiks. Teadlased on leidnud uusi tõendeid suitsetamise ja rinnavähi seoste kohta.
▷ Liitsõnad: asi|tõend, kaud|tõend, süü|tõend, vastutõend.
2. dokument, mille sisuks on mingi fakti kinnitamine, tõendav dokument. Ametlik, vormikohane tõend. Notariaalselt kinnitatud tõend. Töökohast saadud tõend. Arsti antud tõend. Meditsiiniasutuse tõend lapse sünni kohta. Tõend omandiõiguse, õppemaksu tasumise, sõjaväeteenistusest kõlbmatuks tunnistamise kohta. Kas sul puudumise kohta tõend on? Näita oma tõend ette. Kursuse läbinud saavad sellekohase tõendi. Tõendit kirjutama, väljastama, esitama. Lõi tõendile pitseri. Koduõpet saab taotleda arstliku komisjoni tõendi alusel.
▷ Liitsõnad: ameti|tõend, arsti|tõend, elukoha|tõend, puudumis|tõend, töö|tõend, veterinaartõend.

tõestama ‹37›

1. faktidele v. loogikale toetudes millegi olemasolu v. tõesust kindlaks tegema v. midagi põhjendama. Teadlane tõestab, kirjanik kujutab. Kivististe abil saab tõestada geoloogiliste kihtide vanust. Tõestati kraatrite meteoriitne päritolu. Tõestage oma teooria katsetega! Midagi katseliselt, teoreetiliselt tõestama. Ženženni ravitoime on teaduslikult tõestatud. 18. sajandil tõestati, et äike on elektrinähtus. Tõestatud hüpotees. Nende keelte sugulus on tõestamata. Tõestage, et teil on õigus! Peaks tõestamatagi selge olema, et .. Tema süü pole veel tõestatud. Püüdsin tõestada oma süütust. || (faktide, seikade, asjaolude kohta, mille põhjal saab millegi olemasolu v. tõesust kindlaks teha). Mõõtmised tõestasid teadlase oletuse. Une hädavajalikkust tõestavad ka katsed loomadega. Uuringutulemused tõestavad, et .. || mat arutluse teel mingi väite kehtivust tuletama. Teoreemi tõestama. Tõestage, et rööptahuka ruumala võrdub põhja pindala ja kõrguse korrutisega.
2. õigeks, ehtsaks kinnitama. Notariaalselt tõestatud testament, kinkeleping. Dokumendi tõestamata koopia. Notar tõestas tehingu tegija allkirja. Tõestatud allkiri.
3. kedagi oma võimekuses v. väärtuses veenma (hrl. tegudega), oma suutlikkust näitama. Tõesta, et sa oled selle ülesande vääriline! Ants on oma tegudega tõestanud, mis mees ta on. Nüüd avanes tal võimalus tõestada, milleks ta suuteline on. Sel poisil on kogu aeg vaja teistele midagi tõestada. Ta on sündinud juht, tal ei ole vaja end tõestada. *.. kui mingist perioodilisest väljaandest on ilmunud kümmekond aastakäiku, siis on ta oma elujõudu tõestanud. V. Hallap.

tõmbama ‹tõmmata 48›

1. (käega v. kätega) enda poole, endale lähemale v. mingis suunas liikuma panema (ka seda teha üritama) v. liikumas hoidma; vedama. Kumbki tõmbas köit enda poole. Tõmmake kahekesi, kui üksi ei jõua. Tõmbas tooli lauale lähemale. Kui piim keema hakkab, siis tõmba pott pliidi servale. Laps tõmbas endale vaasi koos laudlinaga kaela. Uks tõmmati pärani. Tõmbasin kardina eest, kõrvale. Saagi tuleb tõmmata ühtlaselt. Mees tõmbas ohjadest, ohje ja hobune jäi seisma. Tõmbas lõngavihi läbi peo. Kellamees tõmbab kellanööri. Lipp tõmmati vardasse, masti 'heisati lipunöörist tõmmates'. Üks tõmbas, teine tõukas. Keegi tõmbas mind käisest, kuuehõlmast. Noormees tõmbas tüdruku kaissu, oma rinnale, enda kõrvale istuma. Toots tõmbas Teele tantsima. Tõmbasin teki üle pea, lõuani. Mees tõmbas lipsu, kuue sirgu. Tõmbasin mantlihõlmad koomale. Kutsar tõmbas ohjad pingule. Mehed tõmbasid sõrme 'vedasid sõrmkooku'. Hobused tõmbavad kõigest väest, aga koorem ei liigu paigast. Hobune tõmbas heinakoorma kaldteed mööda lauda peale. Tõmmake paat kaldale! Kaldale tõmmatud roostes laev. Laps tõmbab kelku mäkke. Kuidas lükkad, nõnda läheb, kuidas tõmbad, nõnda tuleb. *Kui Liide poegiva lehma juurde jõuab, on Salmel pool vasikat juba väljas, aga teist poolt tõmba või traktoriga. V. Lattik. || (seoses mehhanismide käimapaneku v. töötamisega). Tõmmake mootor käima! Autot juhtida on lihtne: tõmba aga kangi ja keera rooli. Tõmbas püssi, kuke vinna. Vinna tõmmatud päästik. || ‹hrl. da-infinitiivis vastavate ühendite koosseisus› piltl märgib kellegi käsutada ja kamandada olemist. Mina, vana narr, olen sul ainult lükata ja tõmmata! Tema kui kõige noorem on kõigi tõugata ja tõmmata. *Sest tema on popsitütar, mitte mõni hellitatud rikka peremehe vesivõsuke, kel teenijaid ja ümmardajaid käega tõmmata ja jalaga lükata. A. H. Tammsaare. || ohjadest sikutades hobusõidukit (kuhugi) juhtima v. suunama. Tõmmake hobused õue. Tõmbas hobuse tee äärde. Tõmbas ohjadest vasakule. Hobune tõmmati jooksma. || (abstraktsemalt:) käsuga vms. tagasi liikuma panema. Rinne tõmmati Emajõe alla. || kuskilt välja, esile võtma v. kiskuma; haarama. Tõmbas taskust rahakoti, suitsupaki, noa. Tõmbas mõõga tupest. Mõni tõmbab täis, teine tühja loosi. Tõmbasin kaardipakist ärtu emanda. Tõmbas peast paar halli juuksekarva. Tõmbas teisel mütsi peast. Tõmmake vemblad pihku! Poiss tõmbas teise käest palli ära. || rebima, käristama (millegi küljest, katki). Tõmbas kaselt tohtu. Tõmbas tüki sitsiriiet ja sidus sellega haava kinni. Tõmbas sõlme läinud kingapaela katki. Tõmbasin paberi pikuti pooleks, kaheks. Tõmbas kirja puruks ja viskas tükid tulle. Tõmbasin lepalehe ribadeks. || (tehnoloogilises protsessis:) venitama, kiskuma. Juuksenõelu valmistatakse külmalt tõmmatud terastraadist. Tõmmatud terasvardad. Klaasisulatisest on kerge tõmmata klaasniite.
2. (mitmesuguse käelise tegevuse kohta:) (rütmiliselt) tõmmates (1. täh.) midagi tegema vrd tõmbama (17. täh.). a. (sõudmise kohta). Paadimees tõmbab ühtlaselt, jõuliselt aerudega. Haarasime aerud ja hakkasime tugevasti tõmbama. Tõmbasin sõuda, nii et tullid raksusid. Tõmbame laiule, otse üle järve! *Tütar sõudis juba nagu vana kalur .. Tõmbas parasjagu pikalt ja küllalt sügavalt. L. Kibuvits. b. (sepalõõtsa liigutamise kohta). Sepikojas tõmmatakse mühinal lõõtsa. Lõõtsa tõmmati vibust, mille üks ots oli kinnitatud lõõtsa kere alumise kaane külge. c. (pillimängimise kohta). Ta oli meister lõõtspilli, harmoonikat tõmbama. Tõmmati lõõtsmoonikut, lauldi vanu romansse. Tõmba lõõtsa, pillimees! Isa tõmbas tal kannelt ja mängis viiulit. Poisid, tõmmake üks lugu! Pillimees tõmbas polka valla. || (putukahelide, linnuhäälte kohta). Ümberringi tõmbasid ritsikad. Rukkirääk tõmbas oma lugu. d. (kalapüüdmise kohta). Mehed tõmbavad järvel noota. Järv on nootadega peaaegu tühjaks tõmmatud. Mindi järve peale kala tõmbama. Meil on latikaid tõmmatud sääsevastsetega. Poisikesena tõmbasin Kivisilla all viidikaid.
3. (laiali) laotama, sirgu v. pingule venitama. Võrgud, noodad tõmmati ritvadele kuivama. Rahvariide põlle alläär on tõmmatud papist alusele. Süsta puust võrestikule tõmmati hülgenahad. Šamaanitrummi kerele on tõmmatud põdranahk. *Voodi on kahe poolega, laiaks tõmmatav, hästi ruumikas. M. Pihla. || ka piltl millegagi katma. Tõmbasime seinale kruntvärvi. Tõmbasin 'määrisin' leivale võid. Kraatrid tõmbasid lahele suitsukatte. Pakane tõmbas järvedele jää. *Öine külm oli tõmmanud veele õhukese jääkirmetise .. A. Kivikas. || (kedagi) mingile alusele pikali ja sirgu sundima. Nõiad tõmmati piinamiseks rattale. Tõrksad talupojad tõmmati peksupingile. Tõmbasime koera lõikuslauale. *Vaata, et [mõisahärra] laseb redelile tõmmata ja keretäie kätte anda! J. Kross. || (midagi) pinguli vedades ühest punktist teise suunama ja otspunktidest kinnitama; (teed, kraavi vms.) rajama. Nöör tõmmati ühest postist teiseni. Üle hoovi oli tõmmatud pesunöör. Okastraat oli tõmmatud puust puusse. Koera kett liikus kahe kase vahele tõmmatud traati mööda. Kontrabassile tõmmati uued keeled. Läbi metsa tõmmati sirge maantee. Taigasse tõmmatakse raudteeliin. Läbi raba tõmmati suur kuivenduskraav. Kõrbesse tõmmati kanal.
4. (käega) mingit pinda mööda libistama, siluvat, puhastavat, korrastavat vms. liigutust tegema. Tõmbas käega üle lauba, keelega üle huulte, käisega üle higise näo. Tõmbas suu käelabaga puhtaks. Tõmbas käeseljaga mööda ninaalust. Laps tõmbas paar korda harjaga üle hammaste. Tõmbas peoga üle laua, toolipõhja. Selline heli tekib siis, kui tõmmata pulgaga kiiresti üle kammi piide. Viiuldaja tõmbas paar korda poognaga üle keelte. Tõmbas kammiga läbi juuste, juuksed siledaks. Peenrad tõmmati rehaga siledaks. Laest tuleks ämblikuvõrgud ära tõmmata. Tõmbas luuaga üle põranda. Tõmbas saapatallad vastu porimatti puhtaks. *„Ma olen sellest sinu pikast sättimisest, mõtlemisest ja jorutamisest, näed, siiani!” Ta tõmbas näpuga üle kõrisõlme. H. Väli. || (käega) joonte v. märkide tegemiseks mingile pinnale vedavat liigutust tegema. Tõmbas juustesse lahu. Tõmbas paberile jooni. Tõmba ühendusjoon punktide A ja B vahele. Kunstniku käsi tõmbab hoogsalt kontuure. Tõmba rist nende nime taha, kes on juba maksnud. Tal on vaod sirged nagu joonlauaga tõmmatud. | piltl. Tõmbab paralleele mineviku ja oleviku vahel. Nende nähtuste vahel pole kerge piiri tõmmata. Ülemus tõmbas enda ja alluvate vahele selge joone, piiri. Kahe lavastuse vahel tõmmati võrdlusjooni. Meeste ja naiste vahele ei saa nii teravat vahet tõmmata. || tiku süütamiseks selle pead vastu toosi süüteseguga kaetud külge kraapsama. Tõmbas tikust, tikuga tuld. Puud on valmis, tõmba tikk põlema ja torka tuli külge. Keegi tõmbas tikku. Tõmbas tuld ja pani küünla põlema. Tõmbasin suitsule tuld.
5. (kutsuva käeliigutuse kohta:) viipama. Näkk tõmmanud käega ja kutsunud lapsi. „Siiapoole, siiapoole,” hüüdis ta ukse vahelt käega tõmmates. Tüdruk jooksis, kui peremees vaid sõrmega tõmbas.
6. virutama, lööma. Tõmbasin talle rusikaga vastu kukalt. Tõmbas teisele vastu vahtimist, mööda hambaid, mööda kõrvu, üle selja. Tõmba talle, kuradile! „Tõmba talle üks ära!” ässitas teine kõrvalt. Vaat kui tõmban sulle paar tulist! Poisil tarvis kere heledaks tõmmata. Tõmbas koerale kepiga. Tõmbas hobusele piitsaga nähvaka, siraka. *Said pilgata või koguni peksagi – kannata ära või tõmba vastu, muidu ei ole sa täismees. J. Vahtra.
7. (väljendites, mis märgivad ülespoomist). Röövel tõmmati oksa, võlla. Peremees oli enda lõõga tõmmanud. *.. poiss tahab end penni külge rippuma tõmmata. V. Saar. *Minu ettepanek on niisuke, et ühe tõmbame hakatuseks varna, teisele kingime elu ... E. Maasik.
8. (riietusesemete jms. kohta:) (selga, kätte, jalga, pähe) panema v. (seljast, käest, jalast, peast) võtma. Tõmbas särgi, pluusi, kleidi, kuue, mantli selga. Tõmbasin selga puhta pesu. Tõmba midagi soojemat selga! Mehele tõmmati hullusärk selga. Tõmbas kindad kätte, käest. Tõmbas püksid, sukad, sokid, kingad, saapad jalga. Jalga olid tal tõmmatud vanad kotad. Tõmba mul kummikud jalast! Tõmbas märjad püksid jalast. Kleidi peale tõmbasin jaki. Tõmbasime rõivad seljast ja jooksime vette. Tõmbas mütsi, soni pähe. Luurajad tõmbasid gaasimaski pähe. Talle tõmmati selja tagant kott pähe. Hobusele tõmmati päitsed pähe.
9. (märgib asendi v. olukorra muutmist, millegi viimist mingisse asendisse v. seisundisse). a. (seoses keha v. selle osadega, näoilmega; muutjaks elusolend v. miski elutu); kiskuma. End kõverasse, kööku, kössi, kägarasse, konksu tõmbama. Laps tõmbas end teki all kerra. Tõmba end koomale, ma ei mahu mööda! Mees tõmbas oma suure kere ettepoole vimma. Tõmbasin end sirgu, pingule. Tõmbasin end pingile siruli, pikali. Mees tõmbas selja kühmu, pea õlgade vahele. Tõmbas käed rusikasse, sõrmed konksu. Tõmbas rusikad vinna ja tormas vastasele kallale. Tõmbasin põlved konksu, jalad istumise alla. Ära tassi seda rasket kotti, tõmbad veel selja ära 'teed seljale häda'. Tõmbas näo naerule, mossi, krimpsu. Tõmbas kulmu(d) kipra, kortsu. Tõmbasin silmad umbusklikult pilukile, kissi, vidukile. Tüdruk tõmbas suu mossi, prunti. Laps tõmbas suu viltu ja hakkas nutma. Kass tõmbab küüru selga. Koer tõmbas hambad irevile, saba jalge vahele. Hobune tõmbab kõrvad lingu, ligi pead. Hobune, luik tõmbas kaela kenusse. Mullikas tõmbas saba selga ja pistis jooksu. Varblane tõmbas suled turri. Rääkimine tõmbas keele kuivaks. Viin tõmbab seest soojaks. Värske õhk tõmbas pea klaariks. Hirm tõmbas mu kõhu külmaks. Külm vesi tõmbas varbad kangeks. *Igal juhul tõmbas elekter mu käe äkki ümber lambivarre krampi. M. Unt. | ‹impers.› *Olen vana merimees. Selja tõmbab kühma, sõrmed konksudena kõveraks, jalad kangeks ja tuimaks. J. Parijõgi. b. (seoses millegi muuga). Esimesed öökülmad tõmbasid maa tahedaks. Pakane tõmbas porised teerajad kõvaks. Tuul ja päike on tee kuivaks tõmmanud.
10. (märgib olukorra, seisundi muutumist:) tõmbuma. Kevadine heinamaa oli juba kuivaks tõmmanud. Vana foto on kollakaks tõmmanud. Vorstid on ahjus ilusasti krõbedaks tõmmanud. Kastanimunad tõmbavad seistes tuhmiks. Mu põsed tõmbasid punaseks, kuumaks. Märg pesu on külma käes kangeks tõmmanud. Taevas on selgemaks tõmmanud. Ilm tõmbab külmale. | ‹impers.› Tõmbab pimedaks. Hommikul, kui valgeks tõmbas, tegin kohe minekut.
11. (sissehingamise, nina v. suu kaudu millegi sisseimemise kohta). a. (õhu, koos õhuga ka millegi muu sissehingamise kohta). Tõmbasin kopsud värsket õhku täis. Tõmbas kopsudesse niisket mereõhku. Haige tõmbas sügavalt hinge. Tõmbas veel korraks hinge ja oligi surnud. Hingeldav poiss pidi paar korda hinge tõmbama, enne kui sai rääkima hakata. Tõmbasin hinge – kas nüüd või mitte iialgi! Naine tõmbas kergendatult, kergemalt hinge 'tundis kergendust', sest oht oli möödas. Olin tolmu ninna tõmmanud. Triipu tõmbama kõnek narkootikumi pulbrina nina kaudu manustama. Laps tõmbas endale nööbi hingekurku. b. (intensiivse haistmise kohta). Tõmbasin ninaga: oli tunda kõrbehaisu. Tõmbas ninaga õhku: talle tundus, et keegi oli seal suitsetanud. Tõmbasin ninna praelõhna. Koer tõmbas ninna võõrast lõhna. c. (suitsetamise kohta). Suitsu tõmbama. Tõmban ainult Marlborot. Mehed tõmbasid paberossi, pinutagust, pläru, plotskit. Ta tõmbab piipu. Hädaga tõmmati sammalt. Tõmbasin sügava mahvi. Tõmban juba kümnendat aastat. Kas sinu poeg juba tõmbab? Mina ei tõmba 'olen mittesuitsetaja'. Poisid kisuvad nurga taga suitsu tõmmata. d. (ninna kogunenud eritiste sissepoole kiskumise kohta). Tüdruk tõmbas ninaga ja pühkis silmi. Tõmbas ninaga, nagu kipuks talle nutt peale. *Neiu kopsis jalgu vastamisi, nägu külmast sinine, ja tõmbas ninaga ühtepuhku sissepoole. L. Promet.
12. (materjalide, esemete vms. kohta:) (vedelikku, suitsu, õhku) endasse imema v. enda kaudu liikuma panema. a. imama. Lõuend tõmbas värvi endasse. *Märg suhkur ei seisa! See on nagu lambitaht: tõmbab ise niiskust edasi. A. Mälk. b. vett vms. edasi, ära juhtima. Kraav tõmbab põldudelt liigvee ära. Ummistunud kanalisatsioon tõmbas halvasti. c. (suitsu väljajuhtimise, küttekollete toimimise kohta). Truubid ei tahtnud tõmmata. Pärast remonti tõmbasid lõõrid hästi. Korsten ei tõmmanud ja köök vajus suitsu täis. Ahi tõmbas halvasti, ajas suitsu sisse. Uus pliit tõmbas üle ootuste hästi. Kamin tõmbas ühtlaselt.
13. ‹ka impers.› (tõmbetuule, tuuletõmbuse kohta). Pane uks kinni, tuul tõmbab. Värava alt tõmbas tuul. Siin tõmbab, kuskil on vist uks lahti. Tuul tõmbas korstnalõõris. Orus on vaikne, aga mäe otsas tõmbab kõvasti. Lagedal jääksid majad tuulte tõmmata. *.. aga tuult ei tulnud, et oleks õhu lahedaks tõmmanud. O. Kruus.
14. (vastastikuse jõu toimel) enda poole liikuma panema, endaga kokku puutuma panema. Magnet tõmbab rauda (külge). Hõõrumisel merevaik elektriseerub ja tõmbab kergeid esemeid külge. Maa tõmbab kõiki esemeid enda poole. Kuu just nagu tõmbaks ja tõukaks vett. || huviäratavalt, ligimeelitavalt, kutsuvalt, ahvatlevalt mõjuma. Poissi tõmbab tehnika. Tüdrukut tõmbab joonistamine. Mind teater ei tõmba. Kauged mered ja maad tõmbasid teda juba lapsepõlves. Kaunis raamat kohe tõmbab lugema. Kuulus film tõmbas rahvast kinno. Loole tuleb panna selline pealkiri, mis tõmbab. Kui pakend tõmbab, ostetakse kaupa paremini. Linn tõmbab noori vastupandamatu jõuga. Rohkem kui trenn tõmbavad teda kõrtsid ja tantsupeod. Kas sind naised enam ei tõmba? Veri tõmbas neid teineteise poole. | ‹impers.› Mind tõmbab loodusesse, mere äärde. Teised läksid peole, kuid mind ei tõmba sinna. Lehmi tõmbas orgu, kus lokkas noor hein. || mingisse kooslusse, tegevusse kaasa haarama; (üle) meelitama. Mindki tõmmati vestlusse. Nad on Peetrigi oma kampa tõmmanud. Kohe esimesel kursusel tõmmati ta ülikooli näiteringi. Koori tuleks tõmmata rohkem noori inimesi. Osa tööstusettevõtteid tõmmati kontsernidesse. Kirjanik tõmmati poliitikasse. Mitmed tublid töötajad tõmmati teistesse firmadesse. || tähelepanu, huvi vms. äratama (ka tahtmatult), seda kuskile juhtima. Püüdsin endale iga hinna eest tähelepanu tõmmata. Juhtum tõmbas endale maailma üldsuse tähelepanu. Kisa-kära tõmbas koosviibijate tähelepanu hetkeks kõrvale. Pealekaebaja tõmbas endale klassi pahameele. Sellise käitumisega tõmbad sa teiste viha enda peale.
15. (tõmmise (1. täh.) tegemise kohta); (Internetist oma arvutisse võtmise e. allalaadimise kohta). Healt plaadilt võib tõmmiseid tõmmata just nii palju kui kulub. Viirusevastaseid programme saab tõmmata Internetist.
16. valmimisprotsessi lõpuni seisma; hauduma. Tee jäeti kaane alla mõneks minutiks tõmbama. Kohv on juba küllalt tõmmanud. Pane kummel, pärnaõied tõmbama. Puuviljateed lastakse tõmmata kümmekond minutit. Panime saunavihad toobrisse tõmbama. Asetage praetud kalale juustuviil ja laske kaane all tõmmata.
17. (energilise, hoogsa tegevuse kohta) vrd tõmbama (2. täh.). a. (intensiivse töötamise, tegutsemise kohta); rabama, rassima. Homme jälle rehepeks, tõmba nii et kondid kanged. Teenistus on kehv, kuigi tõmbame hommikust õhtuni. Tõmbasin 'korjasin' heal marjakohal korvi kiiresti täis. *Tee tööd ja näe vaeva, tõmba päevast päeva, aastast aastasse! P. Vallak. b. (da-infinitiivis olevat verbi tugevdades). Tõmbab töötada kahe koha peal. Nädal otsa tund tunni kõrval tõmbasin tööd teha. Laupäevaõhtuti tõmbasid noored kiikuda. Vahi, kus tõmbab magada, norsata! Poiss tõmbas täiest kõrist laulda. Laps tõmbas kisada. c. ohtralt jooma (alkoholi); intensiivselt purjutama. Tõmbasime kumbki tubli lonksu rummi. Vanamees on enda täis tõmmanud 'purju joonud'. *.. laisk ta küll oli, aga viina peale maias ja tõmbas ise ning andis ka teistele. R. Roht. *.. viskasin juudile paberid vastu vahtimist ja pistsin jooma. Viis päeva tõmbasin järjest. B. Alver. d. hoogsalt liikuma (hakkama); põrutama, kihutama. Auto tõmbas paigalt. Jalgpallur tõmbas kaitsjast mööda. Sellise laevaga tõmba või Ameerikasse! || kõnek (teat. väljendite koosseisus:) ära minema, kaduma. Tõmmake uttu, poisid, muidu läheb teil halvasti! Tahaks kohe minema tõmmata. e. (tulistamise, laskmise kohta). Võta relv ja kui keegi nähtavale ilmub, tõmba! Vasakult tõmmati meestele tuli selga. Talle tõmmati kuul kerre. Kõik mehed tõmmati sirgu, siruli 'lasti maha; tapeti'. Pärast selgus, et mättasse oli tõmmatud 'maha lastud; tapetud' vale mees. f. kiskuma, kaklema, tülitsema. Poisid tõmbavad, nii et karvatutid lendavad! Tõmmaku valitsused omavahel, aga jäetagu rahvad rahule. g. (keelepeksmise, tagarääkimise kohta). *.. naiste asi – tõmbab uustulnukat teistele, kuidas aga oskab. R. Roht. *Laterdavad selja taga, tõmmaku, tulevad suu sisse ütlema, lõikan vastu vahtimist. A. H. Tammsaare. h. ringi jooksma, hulkuma; (häälekalt) lõbutsema, möllama. Koer tõmbab küla peal. Ära lase poisil ühtepuhku mööda linna tõmmata. Metsas võisid lapsed vabalt tõmmata. Olge tasem, mis te nii hullusti tõmbate! || amelema, (ringi) laaberdama. Poiss muudkui joob ja tõmbab tüdrukutega. Mees tal alles suri, aga juba tõmbab teistega.
18. naist röövima, vägisi endale kaasaks viima (endisajal). Mehed tõmbasid meelepäraseid tütarlapsi endale naiseks, kaasaks. Mõrsjat tõmbama. *.. eks olnud see sinu poeg, kes metsateel marjuliste seast tõmbas Kaupo tütre. E. Kippel.
19. kõnek varastama; petma, tüssama, alt tõmbama. Tõmbas maalri järelt purgi värvi. Segastel aegadel igaüks tõmbas, kust aga sai. Teda ei saa usaldada, kust saab, sealt tõmbab. Muudkui tõmmatakse ja näpatakse. Bussis tõmmati mul rahakott ära. Istub oma kohvri otsas, kardab vist, et tõmmatakse ära. Sai korteriostuga tõmmata. Ole valvas, ära lase neil kavalpeadel end tõmmata. Mind tõmmati nagu viimast lollpead. Müüja tõmbas mind kümne krooniga.
20. kõnek pilkama, nöökima. Üksteist tõmmati ja nokiti. Sõbrad tõmbasid teda vahel, aga mitte pahatahtlikult. Vahel juhtus, et need, keda tõmmati, naersid ise kaasa. *Tulge, ma ostan teile pudel õlut. Olge heaks, tõmmake lehes seda linnavalitsust ... M. Metsanurk.
21. vulg (naisega seksuaalvahekorras olemise kohta). *Oli kursusel üks eit, tõmbas teda igaüks, kes viitsis. Ronis minugi sängi .. O. Raun.
22. (piltlikes väljendites). Sai tillist tõmmata 'sai petta, tüssata'. Armastab teisi ninast tõmmata 'petta, ninapidi vedada'. Lepingule tõmmati vesi peale 'leping jäeti sõlmimata'. Keegi tõmbab kulisside varjus niite ja juhib kogu seda äri.

tõrge ‹tõrke 18› ‹s›

1. ka tehn süsteemi, seadme vms. töövõime osaline v. täielik kadu, kõrvalekalle tavapärasest talitlusest. Masin töötas tõrgeteta. Mootor käivitus ilma igasuguse tõrketa. Infosüsteemide tõrgeteta töö. Viimasel aastal on tuumajaamas esinenud mitmeid tõrkeid. Päästik klõpsatas, kuid lasku ei järgnenud – püstolil oli tõrge. Tõrke põhjustas mootoririke. Tõrget kõrvaldama. Tõrkeid ennetama. || (üldisemalt:) korrast ära olek, häire; takistus, katkestus vms. segav asjaolu. Tervises hakkas ilmnema tõsisemaid tõrkeid. Laevaliikluses tuli ette tõrkeid. Reisi korraldamisel tekkis tõrge. Töö laabus tõrgeteta. Idee realiseerus tõrgeteta. Tutvumine käis ladusalt ning tõrgeteta.
▷ Liitsõnad: täis|tõrge, osatõrge.
2. tegutsemisvõime pidurdumine, vastumeelsus midagi teha. Psühholoogiline tõrge. Moraalilugemine tekitab tõrget ja trotsi. Temaga suheldes on mul alati kerge tõrge. Naisel on mehe vastu tekkinud mingi tõrge. Tal on tõrge igasuguse bürokraatia vastu. *Mae näis tahtvat midagi pihtida, ent tundis tõrget. N. Baturin. *Selle asemel, et talle teretades vastu tõusta, jäin ma mingil instinktiivsel tõrkel .. istuma. J. Kross.

tõrjuma ‹42›

1. eemale, kaugemale ajama, ära ajama, peletama. Mees tõrjub käega sääski, kärbseid. Poiss läks põllu äärde lehmi tõrjuma. Tõrjub kepiga tigedat koera. Uudishimulikud tõrjuti suure vaevaga kaugemale. Lapsed tõrjuti nurka. Põlisasukad tõrjuti saarestiku põhjaossa. Vene asunikud tõrjuti Amuuri äärest. Tegi käega tõrjuva liigutuse. Tüdruk tõrjus juuksesalgu silmilt. Mees tõrjus naise oma mõtetest. Tõrjusin kurvad mõtted eemale. Ebameeldivad soovid ja tunded tõrjutakse alateadvusse. Lõbus muusika tõrjub mured kaugele. || (koos sõnaga tagaplaanile:) millegi tähtsusetuks muutumist põhjustama. Aurulaevad tõrjusid purjekad tagaplaanile. || pealetungivat vastast tagasi lööma. Rünnak suudeti tõrjuda. || (palli) tagasi lööma; (lööki) pareerima. Väravavaht tõrjus kõik pallid, suutis tõrjuda ka karistuslöögi. Tennisist tõrjus pallingu eeskäelöögiga. Kaikavõitleja tõrjus osavasti vastase vägeva hoobi. Poiss tõrjus kõik vastase löögid.
2. midagi ebasoovitavat ära hoidma (v. seda teha püüdma); selleks kedagi v. midagi hävitama, kellegi v. millegi arvukust v. levikut piirama. Ebausukombed, millega tõrjutakse tulekahjut ja rahet. Hoonetest tõrjuti hiiri, rotte. Taime-, metsakahjureid tõrjuti keemiliste vahenditega. Asuti tõrjuma pealetungivat võsa. Raskesti tõrjutav umbrohi.
3. mitte nõustuma, vastu olema; seda sõnade v. žesti(de)ga väljendama; tagasi ajama, eitama. Töötajate tõrjuv suhtumine uuendustesse. Ei saagi aru, mis hoiaku ta võttis, kas tõrjuva või heakskiitva. Kõike võõrapärast enamasti tõrjutakse. „Mind ei ole vaja aidata,” tõrjub haige. „See ei tule kõne allagi,” tõrjus mees käega. Tõrjuv ilme, hääletoon, pearaputus. Minister tõrjus ajakirjanduses esitatud süüdistusi. Firmajuht tõrjub kuuldusi, nagu oleks ta seotud kasiinoäriga.
4. kellessegi halvustavalt suhtuma ja temaga mitte arvestama, teda vältima, suhtlusringist välja jätma. Teistsuguseid enamasti tõrjutakse. Ta oli koolis tõrjutud poiss. Tõrjutud lapsed on madala enesehinnanguga.

tõrkuma ‹tõrgun 42›

1. mitte kuuletuma, vastu hakkama, mitte tahtma midagi teha; vastu puiklema. Haige tõrgub ja ei võta ravimeid. Poiss tõrkus kooli minemast. Rohkem ta ei rääkinud ja mina tõrkusin pärimast. „Ma ei taha kaasa tulla,” tõrgub mees. Ära tõrgu, kirjuta avaldus valmis. Miks sa tõrkuma lõid? Tüdruk ei tõrkunud, kui poiss ta enda vastu surus. Täidab tõrkumata oma ülesandeid. Tõrkuvad talupojad käsutati mõisa vastust andma. Jalad tõrguvad astumast. Mõistus tõrgub seda uskumast. Minu keel tõrgub teda prouaks nimetamast. | (loomade kohta). Hobune tõrgub, sest koorem on liiga raske. Koer ei taha kaasa tulla, istub tõrkudes maha. Tõrkuv eesel. *Rebane tõrkus söömisega ööseni. Aga siis ei suutnud ta enam. R. Roht. | piltl. Sõnad tõrguvad keelel. Sulg tõrgub kirjutamast.
2. (seadmete, masinate vms. kohta:) ajutiselt tööd katkestama; tõrgetega töötama. Mootor hakkas tõrkuma ja auto jäi seisma. Ukselukk tõrgub, tahab vist õlitamist. Püssi, püstoli päästemehhanism tõrgub. Süda tõrgub, jätab lööke vahele.

tõsi taga
(tõsiselt mõeldu v. räägitu kohta; jutu kohta, millel on tõepõhi all; kindla soovi, kavatsuse kohta midagi teha). Teeb ta nalja või on tal tõsi taga? Mehed naersid, aga naistel oli tõsi taga. Kui sa nii ütled, siis on asjal tõsi taga. Tüdrukul on meheleminekuga tõsi taga. Kas sul on selle asjaga päris tõsi taga? *Aga tema kosjajutul võib ehk tõsi taga olla. A. H. Tammsaare.

töö ‹illat töösse e. töhe 15› ‹s›

1. inimese mis tahes tegevus, millega ta otseselt v. kaudselt loob endale elatusvahendid; (laiemalt:) vaimset v. füüsilist pingutust eeldav tegevus, mille siht on midagi ära teha; töötegemine, töötamine. Kehaline ehk füüsiline töö ja vaimne töö. Tootlik ehk produktiivne 'uusi väärtusi loov' töö ja mittetootlik töö. Lihtne, õppimata, kvalifitseerimata, must töö. Kvalifitseeritud, õpitud, puhas töö. Loov, loominguline, teaduslik töö. Vabatahtlik, tasuta töö. Tööd tegema 'töötama'. Elu täis tööd. Tööst saadav rõõm, rahuldus. Muud tal mõttes pole kui töö. Ei oska ilma tööta elada. Tööd lõhkuma, murdma, rügama, rühmama, rassima, vehkima, vihtuma. Tööle pihta, takka, valu andma. Tapab, kurnab, katkestab end tööga ära. Ei karda tööd. Armastab, põlgab, narrib tööd. On südamega töö küljes, võtab tööd südamega. Teeb endale tööga liiga. On lapsest saadik tööga harjunud. Tasub tööga oma võlga. Käed sügelevad töö järele. Ta ei taha käsi tööga määrida. Tööst karedad käed. Tema käes töö lausa lendab 'edeneb hästi'. On töö peale kange. On tööle usin, laisk. Talus pandi varakult tööle. Poisist on töö juures juba abi. Jõudu tööle! (tervituseks töötegija(i)le). Kõik on tühi töö ja vaimu närimine. || töötegemise konkreetne üksikjuht; teat. töölõik, tööülesanne; kohustus; askeldus, toimetus. Alustame tööd. Hakkame tööle. Töö käib. Läks keset tööd ära, jättis töö pooleli. Töö jäeti seisma. Töö laabus, sujus hästi, hakkas minema. Töö läks tühja, ei tulnud välja. Töö sai valmis. Töö kandis vilja. Töö surub peale, kasvab üle pea. Töö tahab tegemist. Juhata tüdrukutele töö kätte. Künd, külv ja teised kevadised tööd. Aitas meid põllu- ja muudel töödel. On iga töö peale meister. Oskab, tunneb oma tööd. Uut tööd on raske alustada. See on kerge, raske, tore, huvitav töö. Puulõhkumine oli poegade töö. Peab rahateenimist meeste tööks. Õpilase töö on õppimine. Tal on liiga palju tööd. Kodused tööd (majapidamistööde kohta). Päev läks tööde tähe all. || vaevanägemine, pingutus, tegemine; tegutsemine. Rohimisega oli terve suvi tööd. Majaehitus on tükk (tõsist) tööd. Uppujate päästmisega oli hea tükk tööd. Suurimgi anne nõuab tööd. Nende võrdlemine on tühi töö. Varas sai suure töö tulemusel kinni võetud. Ema juurde lipata oli tüdrukul silmapilgu töö. Tegi andmete korrastamisel ära suure töö. Tööd jätkus mõlemale väravavahile. Töö kuluaarides. *Tema käes on mu isatalu! Kavala kauba ja petise tööga kiskus ta selle minu käest ... M. Metsanurk. || (loomade tegevuse kohta). Mesilased, sipelgad on juba tööl. || (organisatsiooni vms. tegevuse kohta). Kongress alustas tööd. Võttis osa karskusseltsi tööst.
▷ Liitsõnad: abi|töö, administratiiv|töö, aia|töö, ametiühingu|töö, arhiivi|töö, betooni|töö, büroo|töö, eel|töö, ehitus|töö, elu|töö, ennetus|töö, ettevalmistus|töö, haridus|töö, heakorra|töö, heina|töö, hooaja|töö, hoog|töö, hädaabi|töö, ideoloogia|töö, istutus|töö, juhtimis|töö, juhu|töö, järel|töö, kaevamis|töö, kaevandamis|töö, kaevandus|töö, kaeve|töö, kaitse|töö, kantselei|töö, kasvatus|töö, keevitus|töö, kindlustus|töö, kirja|töö, klassi|töö, klubi|töö, kodu|töö, kontori|töö, kooli|töö, koristus|töö, korraldus|töö, kudumis|töö, kuivendus|töö, kultuuri|töö, kustutus|töö, kutse|töö, külvi|töö, künni|töö, laadimis|töö, labida|töö, lauda|töö, leiva|töö, liht|töö, lindi|töö, lobi|töö, loome|töö, lossimis|töö, lõhkamis|töö, löök|töö, maa|töö, maaparandus|töö, majapidamis|töö, melioratsiooni|töö, metalli|töö, metsa|töö, misjoni|töö, montaaži|töö, mulla|töö, mõisa|töö, müüri|töö, nõela|töö, näpu|töö, operatiiv|töö, organiseerimis|töö, oskus|töö, paberi|töö, palga|töö, parandus|töö, parlamendi|töö, partei|töö, planeerimis|töö, pleki|töö, praak|töö, proovi|töö, puidu|töö, puu|töö, puurimis|töö, põllu|töö, päeva|töö, pääste|töö, raua|töö, remondi|töö, remont|töö, riigi|töö, sise|töö, sotsiaal|töö, spordi|töö, stuudio|töö, sunni|töö, suve|töö, süvendus|töö, taastamis|töö, talu|töö, teadus|töö, teatri|töö, tee|töö, tehase|töö, tele|töö, teo|töö, toimetamis|töö, trüki|töö, tunni|töö, uurimis|töö, vabriku|töö, vaimu|töö, viimistlus|töö, viljakoristus|töö, väli(s)|töö, väljakaevamis|töö, värvimis|töö, õppe|töö, öö|töö, ülesehitustöö; advokaadi|töö, ametniku|töö, arsti|töö, brigaadi|töö, individuaal|töö, inseneri|töö, juuksuri|töö, kingsepa|töö, kullassepa|töö, lavastaja|töö, lukksepa|töö, maalri|töö, meeste|töö, ministri|töö, müürsepa|töö, naiste|töö, näitleja|töö, operaatori|töö, orja|töö, pedagoogi|töö, puusepa|töö, rätsepa|töö, rühma|töö, sekretäri|töö, sepa|töö, tisleri|töö, traktoristi|töö, treeneri|töö, õpetaja|töö, ühistöö; aja|töö, kõrval|töö, lisa|töö, põhi|töö, tüki|töö, ületunnitöö; kaamera|töö, kirve|töö, käsi|töö, käsitsi|töö, käte|töö, masina|töö, traktoritöö; kevad|töö, suve|töö, sügistöö(d); hiigel|töö, pisi|töö, vägitöö; kihutus|töö, selgitus|töö, veenmis|töö, õõnestus|töö, ässitustöö; kaas|töö, koostöö; kiir|töö, oote|töö, teenus|töö, tellimustöö; hoora|töö, kuri|töö, mõrtsuka|töö, patu|töö, tapa|töö, timuka|töö, veretöö; hävitus|töö, laastamis|töö, purustustöö.
2. palgatöö, teenistus, amet, töökoht (ka töötamise paigana) vrd töö (1. täh.) Tööd otsima, nõudma, pakkuma, lubama. Maal ei ole tööd. Sai lehe juures tööd. Sai parema töö peale. Võeti tööle. Elatab end juhuslikust tööst. Mis töö peale ta minna tahab? Läks tööd kuulama. Tule meile tööle. Mis tööd te mulle pakute? Tahab, et tal oleks kindel töö. Vallandati töölt. Lasti töölt lahti. Jäi tööta. Tööta meremehed. Tööle minema, töölt tulema. Käib iga päev tööl. Peab kell kaheksa tööl olema. Tõttab töhe. Helista mulle tööle. Sellest oli tööl täna juttu. Sai töö juurest tuusiku. *Bobiga [= koeraga] jalutamine on töö, sest selle eest saad sa raha .. E. Rängel.
3. töö tulemus, näit. kunstitöö, kirjutis, uurimus vms.; see, mille kallal töötatakse v. hakatakse töötama vrd töö (1., 2. täh.) Prantsuse impressionistide tööd. Ajaloolaste tööd. See romaan on ta esimene töö. Avaldas oma teadusliku töö. Surematud tööd. Õpetaja luges paremad tööd ette. Võistlusele saadetud tööd. Lõngajupid tõmmata töö pahemale poolele. Töö viimistlemiseks kasuta liivapaberit. Pane nüüd töö käest ja tule kohvi jooma. Tõstab pea töö kohalt. Tööde vastuvõtja. || kellegi v. millegi tegu. Kutsikad on naabri krantsi töö. Vihmavalang on Issanda töö. Suitsunud seinad on tule töö.
▷ Liitsõnad: auhinna|töö, bakalaureuse|töö, diplomi|töö, doktori|töö, ehis|töö, eksami|töö, heegeldus|töö, heli|töö, kandidaadi|töö, kirja|töö, konkursi|töö, kontroll|töö, kudumis|töö, kunsti|töö, kursuse|töö, lõpu|töö, magistri|töö, meistri|töö, naha|töö, näpu|töö, seminari|töö, sule|töö, taseme|töö, teadus|töö, uurimis|töö, valmis|töö, võistlus|töö, õmblustöö; kätetöö.
4. millegi tegevuses olemine, liikumine, talitlus, funktsioneerimine. Lihaste, organismi, südame, seedetrakti töö. Poksija treenib jalgade tööd. Mõistus hakkas jälle tööle. Pane oma pea tööle. Mootor, pump hakkas tööle. Relvad, kuulipildujad on tööle asunud. Pidur rakendatakse töösse pedaalile vajutamisega. Vihje ei hakanud tööle 'vihjel polnud mõju'. Miski on oma töö teinud 'miski on täies ulatuses mõju avaldanud, toiminud'. || ‹illatiivis ja inessiivis› (esineb väljendites, mis osutavad, et miski on tegemisel v. käigus). Pagaritel on töös kümme sorti saia. Stsenaarium anti töösse.
▷ Liitsõnad: mõttetöö; randmetöö.
5. füüs suurus, mis iseloomustab energia üleminekut ühelt objektilt teisele. Lendav mürsk teeb õhutakistuse ületamisel tööd. Töö mõõtühik on džaul.

töö|juhend
juhend, kuidas mingit tööd teha (näit. õpilastele iseseisvaks v. rühmatööks antavate juhiste kohta)

töö|keeld
keeld töötada v. teha mingit konkreetset tööd. Välismaalaste suhtes kehtis töökeeld. Lauritsapäeva töökeelud.

töö|ohutus
töökeskkonna seisund, mis võimaldab teha töötajal tööd oma tervist ohtu seadmata; vastavad meetmed, ohutushoid. Tööohutust tagama. Töötervishoiu ja tööohutuse seadus.

töötu ‹1›

1. ‹adj› ilma tööta. Töötud meremehed.
2. ‹s› ka maj töövõimeline ja tööd teha sooviv, ent tööta inimene, töötatööline. Töötu abiraha. End töötuks registreerima. Töötutele korraldatav ümberõpe.

töö|tuju
tuju, tahtmine tööd teha. Tüli rikkus töötuju. Mul pole täna suuremat, õiget töötuju. Töötuju on läinud.

töö|võime

1. inimese suutlikkus teha tööd. Suure töövõimega uurija. Töövõime täielik kaotus. Töövõime kahanes, langes.
2. elundi v. elundkonna talitlusvõime. Haigus kahjustas bronhide, närvisüsteemi töövõimet. Külma käes langeb lihaste töövõime.
3. tehn seadme võime täita ettenähtud ülesannet etteantud parameetritele vastavalt

töö|õpetus

1. õppeaine koolis, mis annab teadmisi mitmesuguste materjalide, töövahendite ja töövõtete kohta. Tööõpetuse tund, klass, õpetaja.
2. õpetus, kuidas tööd teha. *Kooliõpetus on läbi, nüüd annab Pommer talle tööõpetust. M. Traat.

tükkima ‹tükin 42›

1. visalt, vägisi kuhugi minna, midagi teha v. kellekski saada püüdma; sün. kippuma, tikkuma. Külaline hakkab juba õhtu hakul koju tükkima. Ise tükkis ühes ja nüüd tahab ära. Laps tükib vanematega kaasa. Poisid tükivad tüdrukute juurde. Vanamees tükib igal õhtul kõrtsi. Teiste lauda ei sobi tükkida. Ämm tükib noorte ellu. Ega ta linna elama ei tükigi. Ikka tükib merele! Tükib ülikooli, toimetusse tööle. Tükib muudkui veini pakkuma. Tükib suudlema. Tükkis vaidlema, kaklusse. Pärast paari pitsi tükib igaühega tülli, riidu. Ära tüki teiste jutu vahele! Ema tükib moraali lugema. Uustulnukad tükkisid tutvust sobitama. Tükib vägisi nõuandjaks, sõbraks. Tormi ajal tükivad loomad varju alla. Sead tükivad kartulisse. Koer tükkis tulijale kallale. Sääsed tükivad kallale. | piltl. Juuksed tükkisid silmile, otsmikule, krae vahele. Liigutuseklomp tükib kurku. Ahastus tükkis kallale. Kurbus tükib meeltesse. Nutt tükkis silmi. Külm tükib naha vahele. Silmad tükkisid vägisi kinni. Keelele tükkisid vägisõnad. Muremõtted tükivad pähe. || van tungluses, raskustega liikuma, trügima (1. täh.) Tükime lähemale, vaatame, mis lahti. *Vanamees tükkis teiste vahele kui elav õitekuhi ja kogu sõiduk tuli magusaid lõhnu täis. M. Raud.
2. ‹hrl. ma-infinitiiviga› mingis suunas kalduma, millekski kalduvust omama; sün. kippuma, tikkuma. Süda tükib kergesti iiveldama. Poiss on nõrgapoolne – tükib väsima. Ta tükib alatihti unustama. Töökaaslane tükib ikka ironiseerima. Väljas tükib juba pimedaks kiskuma. Kuumaga tükib liha raisku minema. Puhkus tükib lühikeseks jääma. Koosolekud tükkisid hiliste õhtutundideni venima. Siinkandis tükivad saagid väikeseks jääma. Suur raha tükib kergemini kuluma.

ulatuma ‹37›
küündima
1. (ruumiliselt:) olema mõõdetelt (pikkuselt, kõrguselt, sügavuselt jne.) selline, et äärmine punkt, piir vms. satub teat. kohta, levib kuhugi v. mingi piirini. Tüdruku juuksed ulatusid õlgadeni. Õhtukleit ulatub maani. Härjapõlvlane ulatub ainult härja põlveni. Silmanurgast meelekohani ulatuvad kortsud. Ahjupära ulatub läbi seina tagatuppa. Peegel ulatus põrandast laeni. Räästani ulatuvad hanged. Kuuse latv näib ulatuvat taevasse. Televisioonimasti tipp ulatus pealepoole pilvi. Vesi kippus kohati üle saapaääre ulatuma. Puurkaev ulatub põhjaveeni. Haav ulatus luuni. Läbi kahe korruse ulatuv korter. Seinast seina ulatuv raamaturiiul. Reklaam ulatus üle terve lehekülje. Tüse kõht ulatus püksivärvli peale. Katus ulatub üle rõdude. Soost ulatus üles suur liivaküngas. Mingi toru ulatus maa seest välja. Mehel oli esile, ette ulatuv lõug. Karjamaa ulatub mõisapargini. Põhja-Eesti pankrannik ulatub Narvast Osmussaareni. Odra kasvupiir ulatub kaugele põhja. Puiestee ulatub siit kesklinna. Taluõu ulatus lausa mere äärde (välja). Nende krunt ulatub nurkapidi meie heinamaasse. Suurvesi võib ulatuda kuni uksepakuni. Meresügavusse ei ulatu ükski päikesekiir. Paksus udus ulatus nägema vaid paari sammu taha. Ehitas kõrge tara, et võõrad silmad sellest üle vaatama ei ulatuks. Ümberringi, nii kaugele kui silm ulatus, laius liivane kõrb. Magus lõhn levis tubadeni ja ulatus otsaga õuegi. Kas kose kohin ulatub tõesti siiamaale? Kõrvu ulatus mingi kahtlane krabin. | piltl. Seaduse käsi peaks ulatuma iga süüdlaseni. Ei maksa maha teha kõike, milleni su mõistus ei ulatu. See on paljas fraas, mille sisuni on raske ulatuda. Tenor ulatus võtma ülemist do'd. *Solotarski suur tarkus ja sõnakus ulatusid muidugi ka härra Mauruse kõrvu, sest tema kõrvu ulatus kõik .. A. H. Tammsaare. || olema piisavalt pikk, et midagi puudutada v. teha, millenigi jõuda vms. Poiss sirutas käe välja, aga laeni ei ulatunud. Jalad ei ulatunud enam põhja. Koer sai joosta nii kaugele, kui kett ulatus. Tõusis kikivarvule, et ulatuda aknast sisse vaatama. Voolik ei ulatu katust kustutama. Kass ei ulatunud linnupoegi kimbutama. Käed ei ulatu ümber tüve. Olen juurde võtnud, nööbid ei taha enam kinni ulatuda. || (nähtuse esinemis- v. mõjupiirkonna kohta). Kuuldused poisi tempudest ulatusid peagi tema kodusteni. Eestikeelne kirjasõna ei ulatunud esialgu üldse rahvani. Lühiromaan ulatus läbi mitme ajakirja numbri. Jakobsoni ajalehe kirjasaatjate võrk ulatus kõigisse maakondadesse. Keeleteadlaste huvipiirkonda on ulatunud ka arheoloogia. Äärmise piirini ulatuv lein. Ülikooli kuulsus on ulatunud kaugele üle piiri. Tegin tema jutust kaugele ulatuvaid järeldusi. Vaadake, et skandaal nende seinte vahelt välja ei ulatuks! Teatrilaval tekkinud pinge ulatus saaligi. Maa-aluse tõuke mõju ulatus kilomeetrite taha. *Ning Kaspar muheles talle, tundes oma võimu ulatuvat nii üle maa kui vee. F. Tuglas.
2. (ajaliselt:) mingi ajapiirini (hrl. minevikus) järjepidev olema. Jeruusalemma ajalugu ulatub tuhandete aastate taha. Traditsioon ulatub eelmise sajandi algusesse või kaugemalegi. Nähtus ulatub tagasi kuni esiajaloolisse aega. Soome-ugri asustus Läänemere ääres ulatuvat tagasi Kunda kultuurini. Tagasi ulatuva jõuga seadus. Jutud pidalitõvest ulatusid juba Ennu lapsepõlve. Tuumaplahvatuse mõju ulatub kaugele tulevikku. *Mälu ulatub tagasi ainult teise, kolmanda eluaastani, vaevalt kaugemale. J. Semper. *Selle mehe jälgedes tahtis ta käia, kelle teod sosinana ühest vangide põlvest teise ulatusid .. F. Tuglas.
3. hulga, arvu, määra, astme, taseme poolest teat. suuruses v. kõrgusel olema v. selleni jõudma. Alkoholi kontsentratsioon veres ulatus 0,5 promillini. Naiste osakaal parlamendis ei ulatu veel veerandini. Ihunuhtlus võis ulatuda 50 kepihoobini. Kahe tuhandeni ulatuv tiraaž. Pakane ulatus 25 kraadini. Järve sügavus ulatub kümne meetrini. Tuhandeisse ulatuv töötute armee. Maal ulatub elanike tihedus kohati vaid kaheksale inimesele ruutkilomeetril. Tornist ulatub nähtavus üle 50 kilomeetri. Välgu pinge võib ulatuda üle saja miljoni voldi. Puhub mõõdukas, päeval tugevani ulatuv idatuul. See lavastus ei ulatu teostuselt eelmise tasemeni. K. Ristikivi triloogia ulatub üle meie proosakirjanduse keskmise taseme. Kaugelt üle keskpära ulatuv saavutus. Hallist massist ulatub kõrgemale vaid mõni üksik. Teiste hulgast ulatus ta esile mitmeski asjas. A. Pärdi looming ulatub maailma süvamuusika klassikasse. || mingi omaduse maksimumini jõudma. Rubiini värvus ulatub roosast kuni sügavpunaseni. Satiir algab pilkest ja ulatub vihase sajatuseni. Grotesksuseni ulatuv kujutamislaad. Mehe käitumine võib vahel ulatuda lausa veidrusteni. *Erakordse särtsakuseni ulatusid kahe sõbra .. omavahelised kemplemised. A. Vaarandi.
4. van piisama, küllalt olema. *.. küsisin klaasi mõdu osta, – terve pudeli ostmiseks ju raha ei ulatunud. A. Kitzberg. *.. meie mehed on sõjas harjumata, nende jõud ei ulatu veel kahe vaenlase vastu. E. Bornhöhe.

universaal|treipink
tehn treipink, mis võimaldab teha mitmesuguseid tööoperatsioone

ei aita (ei) ussirohi ega püssirohi
mitte miski ei aita, pole midagi teha. Pankrot on käes, siin ei aita enam ei ussirohi ega püssirohi. Armunud mis armunud, sinna ei aita ussi- ega püssirohi.

vabadus ‹-e 5› ‹s›

1. vabana (1. täh.) olek, sõltumatus, iseseisvus. Poliitiline vabadus. Meie muistsete esivanemate võitlus vabaduse eest. Vabaduses elavad rahvad. Tohutute ohvrite hinnaga kättevõidetud vabadus. Koloniaalrahvaste püüe vabadusele. Pääses orjusest vabadusse. Vabadust armastav, ihkav rahvas. Arvati, et revolutsiooniga on vabadus käes.
2. vabana (2. täh.) olek. Pääses alles hiljaaegu vanglast, vangilaagrist vabadusse. Kurjategija, põgenik on ikka veel vabaduses. Kahtlusalune arreteeriti, talt võeti vabadus. Pääses kinnihoidjate käest vabadusse. Linnuke pääses puurist vabadusse. Delfiine jälgiti nii vabaduses 'vabana' kui ka basseinis.
3. kohustustest, korraldustest, reeglitest vms. piiramata olemine v. olukord. Meenutab lapsepõlve kuldset vabadust. Need tingimused, ettekirjutused piiravad meie vabadust. Lapsele antakse vabadust, kuid nõutakse ka sõnakuulmist. Tunneb puhkuse ajal rõõmu oma vabadusest. Kasutab veel poissmehepõlve vabadust. Majas valitses täielik vabadus: igaüks tegi, mida tahtis. Nüüd on vabadus, võin rääkida ja teha, mis tahan. Ookeani rannal tekkis ääretu vabaduse tunne. Ajalehtede suhteliselt suur vabadus. Autorite loominguline vabadus. Oluline on inimeste vaimne vabadus. Räägib kõigest enesestmõistetava vabadusega 'väga vabalt'. Lubas endale aeg-ajalt mõningaid vabadusi. *.. aga mis hakkan peale selle vabadusega, kui mul kogu linnas pole ühtki tuttavat. O. Luts.
▷ Liitsõnad: kauplemis|vabadus, kriitika|vabadus, käitumis|vabadus, liikumis|vabadus, loomingu|vabadus, tegevus|vabadus, tegutsemis|vabadus, valiku|vabadus, vormivabadus; mõtte|vabadus, tahtevabadus.
4. õigus, võimalus, luba, voli midagi vabalt teha. Kodanike poliitilised õigused ja vabadused. Demokraatlikud vabadused. Nõuti suuremaid vabadusi. Sul on täielik vabadus kas jääda või ära minna. Võtsin endale vabaduse öelda, mida ma sellest asjast arvan. Kuulajale jääb vabadus neid jutte uskuda või mitte. *Minu vanemad andsid meile sellistes küsimustes vabaduse ise otsustada oma saatuse üle. A. Eskola.
▷ Liitsõnad: isiku|vabadus, kodaniku|vabadus, põhi|vabadus, streigi|vabadus, sõna|vabadus, südametunnistus(e)|vabadus, trüki|vabadus, usuvabadus.
5. vabana olek millestki koormavast, piiravast. Ajutine vabadus tööst, karjaskäimisest. *„Vabadus kõigist traditsioonest,” seletab Sanglepp, „peame olema teeotsijad, enam otsijad kui näitajad .. ” M. Metsanurk.
6. filos eesmärkide seadmise ja nende saavutamise võimalikkus seadustega piiritletud paratamatuse raames

vaevuma ‹37›

1. viitsima v. suvatsema midagi teha, vaevaks võtma. Elab ammu Eestis, kuid ei ole vaevunud eesti keelt ära õppima. Ta ei vaevunud aruandega põhjalikumalt tutvuma. Paljud ei vaevu üldse sellesse probleemi süvenema. Laisk poiss, ei tema vaevu lillegi liigutama 'mitte midagi tegema'. Ime, et ta üldse vaevus kedagi teretama. Ants ei vaevunud mulle vastamagi. *Ta läks kassi juurde ja silitas looma vastukarva. Kass vidutas korraks ühte silma ega vaevunud rohkemaks. T. Vint.
2. hrv vaeva nägema, end vaevama. *.. ja hakkas tööle. Varsti oli ta laup higihernes ..; ent mida rohkem ta vaevus, seda rohkem ta kiindus. N. Baturin.

vaikima ‹37›

1. vait olema, mitte rääkima. Kõneleja vaikis natuke aega, enne kui edasi rääkis. Poiss surus huuled kokku ja vaikis jonnakalt. Ütle ometi midagi, mis sa vaikid! Sööb, seisab, istub, kuulab vaikides. Mehed astusid vaikides kodu poole. Pidin midagi ütlema, sest ei sobinud enam vaikida. Vaiki, ära räägi neile midagi! Kinnine ja vaikiv 'vähe rääkiv' inimene. Ta vaikis kui, nagu haud 'ei rääkinud midagi'. Kus suu peab vaikima, seal kõnelevad silmad. Küsimus otsustati kõigi vaikival nõusolekul 'ilma kellegi vasturääkimiseta'. See on meievaheline vaikiv kokkulepe. Kirjanikuna on ta viimastel aastatel vaikinud. *Öeldakse ju, et kui relvad kõnelevad, vaikigu muusad. M. Mutt. | piltl. Keegi pole mu kirjale vastanud – kõik vaikivad millegipärast. *.. kuu, südi öövaht, laotuses valvab, / tähtede järgi ta loeb tunde ja vaikides käib. A. Kaalep.
2. vait jääma, häält v. heli tekitamast lakkama. Mehed rääkisid tasa, lõpuks vaikisid hoopis. Etendus algab ja sumisev publik vaikib. Koer klähvis paar haugatust, siis vaikis. Orel vaikis poole tooni pealt. Suurtükid, relvad vaikisid. || (hääle, heli vms. kohta:) kuulda olemast, kostmast lakkama v. vaiksemaks jääma. Kõne, laul, jutt vaikib. Viimaks lapse nutt vaikis. Pillimäng on vaikinud. Lõo lõõritamine vaikis. Õhtul tänavamüra vaikib. Kaugenev kabjaplagin vaikis pikkamisi. *Järsku vaikis iga hääl, röökijatele nagu visati helisummutid pähe. E. Kuus.
3. toimimast lakkama, vaibuma. Tuul, torm on vaikinud. Õhtu eel sadu vähehaaval vaikis. Ta on surnud, süda tuksumast vaikinud. *Kui võitlus vaikis, polnud ükski neist puutumata, kes olid ta alustanud. F. Tuglas. *Pikkamisi vaikis ka Reinu südametunnistus, mis teda algul visalt jälitas ja vaevas .. O. Tooming.
4. millestki mitte rääkima; maha vaikima. Sellest loost, asjast on parem vaikida. Oma varasemast elust, minevikust ta lihtsalt vaikib. Juhtunust kõneldes vaikis targu sellest, et oli ise tüli algataja. On asju, millest mehed vaikivad. Miks ta vaikis, parem oleks võinud kõik ära rääkida. Paistab, et ta sunniti juhtunust vaikima. Kaalus, kas mitte kogu asi surnuks vaikida 'teha, nagu poleks seda olnudki'. Mõnest olulisest probleemist minnakse artiklis vaikides mööda.

vaja ‹adv›
osutab vajadusele millegi (v. kellegi) järele v. vajadusele midagi teha; tarvis. Põllule on kibedasti lisatööjõudu vaja. Saame ise hakkama, abilisi pole vaja. Pere suureneb, hädasti on uut korterit vaja. Mul on, läheb seda raamatut endal vaja. Kolikambris on asju, mida enam vajagi pole. Majapidamises on veel paljusid asju vaja. Meil oleks rohkem raha vaja, aga kust seda võtta? Haigele on rahu ja puhkust vaja. Siin pole vaja jõudu, küll aga mõistust. Tühipaljaid lubadusi pole meile vaja. Kui sul midagi vaja, eks hõika! Milleks sul mind vaja oli? Kippus arvama, et teda pole enam kellelegi, millekski vaja. Teadis, kuidas on vaja seda teha. Täna on vaja turul, saunas käia. Meil on vaja rutata, minema hakata. Mul on vaja eksamiteks valmistuda. Sul pole vaja tulla, kui sa ei taha. Kuulis naabritelt kõik, mis tal vaja teada. Kellelgi pole vaja teada 'keegi ei pea teadma', mis me siin rääkisime. Poiss vaja leiva järele saata. Lähen, kui tingimata vaja. Kui vaja, kutsume arsti. Niisugusele mehele oleks vaja malka 'peaks naha peale andma'. *Seal, kus tarvis oleks .. enda eest seista, seal sa oled kui lammas, aga kus vaja ei ole, seal ei oska sa suud pidada .. V. Ilus.

vajadus ‹-e 5› ‹s›
normaalseks elutegevuseks ja arenguks vajalike tingimuste mittepiisavuse tajumine, mis ajendab puuduva poole püüdlema. Inimese füsioloogilised, materiaalsed, vaimsed, emotsionaalsed vajadused. Elanikkonna kultuuriliste vajaduste rahuldamine. Toit, korter, puhkus on iga inimese elulised vajadused. Teadused on välja kasvanud praktilistest vajadustest. Uute toodete loomise tingib ühiskondlik vajadus. Kasvatab aedvilja oma vajadus(t)eks. Raha jätkus ainult kõige hädapärasemateks vajadusteks. Pere vajadused kasvasid järjest. Praegune maja ei rahulda enam kooli vajadusi. Toit peab rahuldama organismi vajadusi. Narkootikutel on kujunenud vajadus mõnuainete järele. Ajuti tundis vajadust muusika järele. Tundsin vajadust sõprade, lähedaste inimeste järele. Uute hoonete vajadus oli suur. Tekkis tööjõu täiendav vajadus. Kõneleja rõhutas haridussüsteemi reformimise vajadust. Plastmasside tootmine ei rahulda kaugeltki enam järjest suurenevaid vajadusi nende järele. Tekkis vajadus puhata, ennast ravida. Mesilasperes on iga mesilase tegevus allutatud pere kui terviku vajadustele. || (üldisemalt:) tarve, tarvidus. Tegi seda tungiva vajaduse korral, ilma erilise vajaduseta. Ahju köeti vajaduse korral, vastavalt vajadusele. Selleks polnud mingit vajadust. *.. tal polnudki vajadust rääkida, sest Veranda ütles alati kõik ise ära .. L. Promet. || sisemine sund, tahtmine midagi teha. Tunneb vajadust midagi teha. Vajadus rääkida, kellelegi südant puistata. || kõnek (roojamise v. urineerimise kohta). (Oma) loomulikke vajadusi õiendama, rahuldama. *Noh, et korteris kempsu polnud, .. sai pisema vajaduse solgipange õiendada. T. Kallas.
▷ Liitsõnad: energia|vajadus, eneseteostus|vajadus, hapniku|vajadus, liikumis|vajadus, olme|vajadus, puhkamis|vajadus, puhkuse|vajadus, raha|vajadus, rasva|vajadus, remondi|vajadus, soola|vajadus, suhtlemis|vajadus, sööda|vajadus, tegutsemis|vajadus, toidu|vajadus, une|vajadus, valgu|vajadus, vee|vajadus, vitamiini|vajadus, õhuvajadus; elu|vajadus, hädavajadus.

valiku|vabadus
vabadus valida, millegi suhtes valikut teha. Edasise tegevuse suhtes oli meil täielik valikuvabadus. Jättis, andis lastele neis asjus valikuvabaduse: otsustagu ise! *Inimesel polnud enam valikuvabadust, ühiskond tegi temaga, mis tahtis. V. Uibopuu.

valiku|võimalus
võimalus valida, millegi suhtes valikut teha. Kui kaupa on külluses, tekib ostjal reaalne valikuvõimalus. Valikuvõimalused olid nii suured, et raske oli otsustada. Inimesel peab olema valikuvõimalus: tahan – lähen, ei taha – ei lähe.

valiku|õigus
õigus valida, millegi (v. kellegi) suhtes valikut teha. Sul on teema suhtes täielik valikuõigus. *.. on tants, daamide valikuõigus. Näen tulevat Imbit meie poole, mõtlen: kumma ta nüüd valib? H. Raudsepp.

valu1 ‹11› ‹s›

1. mingis kehaosas esinev (hrl. koe kahjustusega kaasnev) ebameeldiv, vaeva valmistav tunne. Kehaline valu. Hirmus, väga tugev, lõikav valu. Sisemised valud. Reumaatilised valud. Põletushaavade valu. Reflektoorne, kiirgav valu (tuntakse kehas mujal kui selle põhjuslikus kohas). Tuim valu kuklas, maos, küljes, rinde all. Piinatav karjatas, röögatas valust. Mu pea lõhkeb valust 'valutab kohutavalt'. Haige, haavatu väänles suurtes valudes. Ristluudesse, selga lõi tuline valu. Terve keha on valu täis. Tundis oma sisemuses, pahemas käes, käies teravat valu. Külg teeb kanget, kibedat valu. Haavad teevad veel aeg-ajalt valu. Mis sul valu teeb? Valud ägenesid, andsid natuke järele. Palavik rauges ja valud vähenesid, vaibusid. Haige kannatab valusid, valude käes. Ta kaebab valusid külje sees, seljas. Valude tuimendamiseks tehti morfiumisüste. Tarvitab valusid vaigistavaid ravimeid. Sai end üksnes valu ja vaevaga liigutada. Valudest kurnatud inimene. Operatsioon oli täiesti ilma valuta. Külmunud käed ei tundnud valu. Hoobi saanud koer tõmbas end valust kerra. Haiget saanud lapsele öeldi: „Harakale haigus, varesele valu.” Oma valu on vaevajaks, võõra valu vaadata. || piltl töövaev, häda. Eks metsatöödel saanud ennevanasti vatti ja valu näha. *.. neist igaüks näeb valu, kui aga palgapäev on käes, siis kopikat sa palu! A. Hint.
▷ Liitsõnad: hamba|valu, jala|valu, kondi|valu, kõhu|valu, lihase|valu, liigese|valu, luu|valu, maksa|valu, närvi|valu, pea|valu, ristluu|valu, selja|valu, südame|valu, sünnitus|valu, õlavalu; fantoom|valu, hoog|valu, jooksva|valu, külma|valu, reuma|valu, umb|valu, vahkvalu; põrgu|valu, surmavalu; sünnivalud.
2. tugev hingeline kannatus, suur mure v. kurbus, psüühiline piin. Laste valu ema kaotuse puhul. Õnnetusest kuuldes tahtis süda valust, valu pärast seisma jääda. Raske valu täitis südant. Mu süda on sinu pärast valu täis. Südames on valu, mis sellest lapsest saab. Seda nähes tõmbub mu süda valus(t) kokku. Rinnus näris valu juhtunu pärast. Terav valu tungis hinge. Õnnetu armastus põhjustab kannatust ja valu. Sinu sõnad teevad mulle valu. Emad on lastega valu ja vaeva näinud. Püüdsime teda tema valus lohutada. Kõneleja hääles oli valu, näost paistis valu. Mõtleb möödunule nukruse ja valuta. *Ära ilmal valu kaeba, eriti kui mees tahad olla. A. Beekman.
▷ Liitsõnad: armu|valu, hinge|valu, ilma|valu, kahju|valu, kaotus|valu, lahkumis|valu, leina|valu, maailma|valu, pettumus|valu, sala|valu, südamevalu.
3. piltl himu, kange tahtmine (midagi teha). Vennal oli kange valu naist võtta. Mul ei ole mingit valu seda teha. Pidi ikka valu olema, mis sundis teda seda tegema. Poisil on tõeline valu pilli järele. Mis valu teid siia ajas? Tal ei ole miskit valu pidutsemiseks. *.. tema oma teiste meeste valus ei hooli Allenist, kuipalju on ta meest viimastel aegadel üldse ligi lasknud .. I. Viiding.
▷ Liitsõnad: mehe|valu, mineku|valu, naisevõtu|valu, viinavalu; munavalu.
4. kõnek kiir, kiirustamine; hoog vrd tulistvalu Sõitis, kihutas tulise, kange, täie valuga. Tormas valuga uksest välja. Lidus, pühkis siit suure valuga minema. Töö käis täie valuga. Kas sa ei või pisut oodata, mis valu sul selle minekuga hakkas? Nüüd poistel valu sees: vaja kohe jõe äärde minna. Naised panid ehitajatele valu peale, laut olgu sügiseks valmis. *Õhtuhämaras tulid nad sellise rõõmu ja valuga üle klaassileda mere Abruka poole, tulid lennates ja uiskude lauldes, nii et unustasid ettevaatuse ja ohu .. J. Tuulik.

vari ‹varju 32› ‹s›

1. tume kujutis, mis tekib valgusvoo teele jääva keha taga. Inimese, looma, hoone, mäekünka vari. Mustad, teravate piirjoontega varjud. Mida kõrgemal on päike, seda lühemad on varjud. Puud heitsid teele pikki varje. Meie majale langeb uue kõrghoone vari. Poisi vari liikus temaga kaasa. Väike varss pelgas oma varju. Karjapoiss mõõtis sammudega oma varju pikkust. Tuhmis kuuvalguses puudusid teravad varjud. Musta vihmapilve vari libises kiiresti lähemale. Päike joonistab trellide varjud kongi seinale. Maa katab Kuu oma varjuga. Ilmaaegu püüad üle oma varju hüpata 'teha midagi üle jõu käivat'. Kardab viimasel ajal omaenda varjugi 'on väga hirmul'. Koer käis oma peremehe kannul nagu vari 'lahutamatu kaaslasena'. Oskab liikuda hääletult kui vari. Kus valgust, seal varju. || piltl (millegi ähvardava, ebameeldiva kohta). Sõja, katastroofi, needuse vari hoidis meeled ärevil. Neid kummitavad mineviku varjud. Talle langes kahtluse vari. Kohtu ja karistuse vari rusus mehi. Terve elu kõndis vaesuse sünge vari ta kannul. *Külma vee abiga sai surma varju all seisja hinge äratatud. M. Sohberg. || tume(dam) värvitoon v. -varjund; (tumedam) laik; kunst (pildi) varju(s)tatud pind. Siidi liikumisel tekib läigete, varjude ja reflekside sillerdus. Mustade varjudega tumepunased roosid. Haigel olid silmade all mustad, tumedad, sinakad varjud. Päikesele ilmusid plekid ehk varjud. Valguse ja varju kontrastid. Modelleerib figuuri varjuga. *Lubab end tollipaksuselt puuderdada, silmade alla sinise pliiatsiga varjud tõmmata .. B. Alver. *Kaevukook kerkis tummas varjuta [juunikuuöises] valguses taeva poole .. M. Pihla.
▷ Liitsõnad: pilve|vari, õhtuvari; heit|vari, oma|vari, pool|vari, täisvari.
2. (kellegi v. millegi ebaselgelt nähtava kujutise kohta). Puude vahel vilksatas kellegi vari. Üle linna sööstsid kurjakuulutavalt mürisedes mustad varjud – vaenlase hävitajad. Akna tagant libises mööda ähmaseid varje. *Õhtu langes üle linna. Sinised varjud hiilisid üle vallide ja majade. F. Tuglas. || hingelise seisundi peegeldus inimese näol. Üle mehe näo lendas mõtlik, murelik, valuline vari. Näole ilmus ärevuse, kohmetuse, pettumuse, kurbuse vari. *Tõnissoni nägu läks aeg-ajalt rõõmsamaks. Tusane, isegi natuke tige vari, mis seal enne oli, kadus .. O. Luts. || ‹eitavates väljendites› mitte kübetki, üldsegi mitte. Valetaja näol polnud märgata piinlikkuse varjugi. Tema süüs ei saa kahtluse varjugi olla. Ta ei kannata enam mehe varjugi. Näeksin parema meelega, et su varjugi siin ei oleks. *.. majesteetlikult ujusid merihobud vähimagi hirmu varjuta kajakkide juurde. N. Kaplinski (tlk).
▷ Liitsõnad: kahtluse|vari, muige|vari, mure|vari, naeratuse|vari, pahameele|vari, tusa|vari, valuvari.
3. päikese eest kaitstud ja seetõttu suhteliselt pime ja jahe koht, vilu. Kirikus oli hea vari. Lagendikul polnud vähematki varju. Mõni taim ei talu üldse varju. Leeskputk võib kasvada ka varjus. Kraadiklaas näitas varjus 30 pügalat. Astus varjust päikese kätte. Kõrb – see on varjuta liivameri. *.. millest [= lepavõsast] ei ole vist muud kasu, kui see jahe vari, mida ta annab kõrvetaval päeval parmude eest pakkupugevale karjale. P. Krusten.
▷ Liitsõnad: kuuma|vari, viluvari.
4. (üldiselt:) kaitse tuule, sademete, hädaohu vms. eest; peavari, ulualune. Hulkur ei leidnud külma põhjatuule eest kusagilt varju. Otsis vinguvate kuulide eest varju mätaste tagant. Koer saab kurja ilmaga varju kuudist. Pakkusime teelisele ööseks varju. Tulekahju jättis kümned inimesed varjuta. Öö on varga vari. *Vanaelu ja kaevu vahel seisis oksapinu, millest talvise tuisuga suur vari oli. R. Soar. *Inimesed on nagu puud; / .. neist mõned pakuvad varju / ka hilissügise iilides .. V. Verev. || ‹ainsuse kohakäänetes adverbi- v. postpositsioonilaadselt› ulualla, peitu; uluall, peidus; ulualt, peidust a. ‹adverbilaadselt›. Vili saadi õigeks ajaks varju. Röövlid olid ilmselt kuhugi varju pugenud. Jooksis äikese eest kangialusesse varju. Sõja eest mindi metsa ja sohu varju, varjule. Kutsikas hüppas peremehe sülle varjule. Kas mahume kõik siia varjule? Laevad sõitsid tormiähvardust kuuldes sadamasse varjule. Kala oli põhjamudas varjus, varjul. Armastas teisi jälgida, ise varjul püsides. Vaata, et sa saladust teiste eest varjul pead! Maapõues on varjul suuri rikkusi. Meie emakeeles varjul olev ilu. Sädeleva oraatorina jättis ta kõik teised esinejad varju 'tagaplaanile'. Kiirustamise märgid ei jäänud lugeja silmade eest varju, varjule 'märkamata'. Mis kõhus, see kõrval, mis vatsas, see varjul. *.. mõnikord on väliselt halva taga hea peidus, teinekord jällegi välise hea taga halb varjul. A. Beekman. *Rätikkaelad varjult kaesid, / vennikesed varjult kuulsid .. G. Suits. b. ‹postpositsioonilaadselt›. Mees kadus majade varju. Laps puges eesriide varju. Purjetati kaitsvate saarte varju, varjule. Peidab näo krae varju. Metsa varjus pole tuult ega tuisku. Neeme varjus oli lainetus väiksem. Mäed olid halli uduloori varjus, varjul. Mehed istuvad kivivirna varjul ja söövad. Rohutuka varjus oli linnupesa. Märkasin, kuidas ta käe varjus haigutas. Suu oli habeme varjus. Põgenes pimeduse, öö varjus, varjul. Laps passis neid salaja kardina varjust. Päike paistab pilve varjust. Haug sööstis kupulehtede varjust saagi kallale. Piilub poissi ripsmete varjust. Uje tüdruk jäi oma sõnaka venna varju 'jäi oma sõnaka venna kõrval silmapaistmatuks'. Lein jäi muude murede varju. Oskab nalja varjus kõik asjaliku ära ütelda. Parem vana varjul kui noore ilul. *.. ma olen siin küllalt juba need päevad eitede seeliku varjus nohisenud. R. Janno.
▷ Liitsõnad: tuule|vari, tormi|vari, vihmavari.
5. varjav rajatis, varjualune, ulualune. Viis hobused varju alla. Nüüd võib sadada, hein on kõik varju all. Too väljast varju alt kuivemaid puid.
▷ Liitsõnad: peavari.
6. varjamine, varjav kate; varjav ese v. vahend. a. kate. Kannab oma suure kõhu varjuks pontšot. Päike paistis otse näkku, nii et pidi käe varjuks silmade ette panema. Peitis koti radiaatori taha ja laotas rätiku varjuks peale. Rändasid mägedes ilma tekkide, mantlite ja muu varjuta. Mesinik tõmbas pähe suure varju nagu koti. *Ikka pidi [lastel] midagi soemat seljas ja mingit varju jalas olema. A. H. Tammsaare. b. sirm. Vihma hakkas sadama ja kõik tegid varjud lahti. Kandis ereda päikesega pea kohal varju. Teenija magas köögis varju taga. Laual põles rohelise varjuga lamp. Allalastud varjuga kaless peatus trepi ees. | piltl. Preisimaa seisis tollal Poola riigi varju all. Kasutas varjuks pseudonüümi.
▷ Liitsõnad: ihu|vari, jala|vari, katte|vari, külma|vari, lambi|vari, näo|vari, päeva|vari, päikese|vari, silma|vari, tuule|vari, vihma|vari, voodivari; metall|vari, paber|vari, plekk|vari, siidvari vrd langevari.
7. (kellegi v. millegi kohta, mis vaevu, väga nõrgalt meenutab võrdlusobjekti). Narkomaan pole enam inimene, vaid inimese vari. Kiitleb oma oskustega, kuid jääb ikka tõelise meistri kahvatuks varjuks. Kaunitari portree oli originaali kõrval ainult nõder vari. Nende kooselust oli järele jäänud ainult õnneliku aja vari. Märkasin tal üle näo vilksatamas üksnes naeratuse varju. *See ei olnud senine Maali, see oli ainult surnukahvatu vari temast. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: inim|vari, surmavari.
8. piltl vaim, surnud inimese kehatu kuju. Tunneb kadunud isa varju enda üle valvamas. Esivanemad on läinud varjude riiki, valda, maale. *Isa oma sõnadega manas esile mingisugused nimetud varjud ja need hakkasid liikuma Kõrboja hoonetes nagu elavad olevused. A. H. Tammsaare.
9. piltl kurjus, kurjuse maailm. Elus on alati nii valgust kui varju. *Igal inimesel on pahesid ja voorusi, igal on valgust ja varju. J. Roos.
10. kõnek toit, kõhutäide. Võttis hommikul kiiruga kõhule varju. „Noh, aitüma,” ütles tüdruk söömist lõpetades, „sai natuke keresse varju.”. *Sellest [= pudrutilgast] ei saa kõhtu kuigi suurt varju, rehkendas Jüri. L. Tigane.
▷ Liitsõnad: kõhuvari.

viiepäeva|koht
aj talu, mille eest tuli mõisale nädalas viis hobusepäeva tegu teha

viisard ‹-i 2› ‹s›
info interaktiivne abivahend, mis aitab kasutajal teha keerukamaid operatsioone

viitsima ‹42›
tahtmist omama, vaevaks võtma, vaevuma, hoolima (midagi teha). Poiss on laisk, ei viitsi õppida. Palava ilmaga ei viitsi kätt ega jalga liigutada. Ta lihtsalt ei viitsinud asju ajada. Räägime mõni teine kord, täna ei viitsi. Tööd ei viitsivat ta ka teha. Tema jutuvada ei viitsitud kuulata. Nii mõnus on lesida, et ei viitsigi enam tõusta. Viitsimata valida, võttis ta esimese ettejuhtuva raamatu. Kui auto on olemas, siis ei viitsi jala käia. Tule, lähme jalutama! – Ei viitsi! Koer ei viitsinud isegi haukuda. Kes nende loomadega viitsib jännata! Vaevalt viitsib keegi temaga vaielda. Kui viitsid, tule kaasa. Kuidas laps viitsib nii palju joosta! Puid saab nii palju, kui viitsitakse vedada. Oskab hästi kirjutada, kui ainult viitsib.

vilumus ‹-e 5› ‹s›
õppides ja harjutades omandatud, osalt automaatseks muutunud oskus teha midagi otstarbekalt ja tulemuslikult. Vilumus kutsetöös. Klaveril mängimise vilumus, klaverimängu vilumus. Vilumus oma erialal. Erialane vilumus. Kunstniku tehnilised vilumused. Vilumus ei tule tööta. Saavutas, omandas teatud vilumuse. Iga amet nõuab vilumust. Tal puudub kõnepidamiseks vajalik vilumus. Suure vilumusega kirjutatud arvustus. *Joonistuslike vilumuste saavutamise järel alustati maalimist .. T. Nurk.
▷ Liitsõnad: lava|vilumus, liigutus|vilumus, lugemis|vilumus, töövilumus.

voli ‹11› ‹s›

1. õigus, võim, luba millekski, vabadus midagi teha; meelevald, võimus. Tal on voli teha, mis tahab. Nüüd on sul voli valida, õpetada, käsutada. Neil pole voli rahva eest otsustada. Sõjameestele anti piiramatu voli röövida ja tappa. Inimesel pole enam vaba voli mõteldagi! Lastele anti õhtuni vaba voli. Isa andis pojale äris täie(liku) voli. Perenaine on jätnud miniale liiga suure voli. Tüdruk on võtnud voli ulaelu elamiseks. Ei osanud arvatagi, et poisil juba niipalju voli käes. Andeksandmise voli minul ei ole. Meistril on õpipoisi üle voli. Kogu voli ja võim on peremehe käes. Kel võim, sel voli. Rahvas sattus vallutajate voli alla. Elati mõisniku voli ja hirmu all. Lõpuks pääses poiss kiusajate voli alt. *Vanaemal oli perenaise voli, Maarja [oli] jälle töötegija ja vaevanägija. H. Sergo. *.. valgekaart rüüstab siin omaenda voliga. A. Kivikas. | piltl. Ei maksa oma tunnetele voli anda. Mees andis purjuspäi vihale, raevule voli. Kahtlus võttis voli. Kirjanik andis oma fantaasiale vaba voli. Vahtisin pilvi ja andsin mõtetele voli. Nüüd andis tüdruk pisaratele voli. Suul oli vaba voli käes, naised aina rääkisid.
2. tahtmine, äranägemine, suva. Neil on vabadus elada oma voli järgi. Poisid võtsid omal volil 'omavoliliselt' paadi ja läksid merele. Piparkoogid on laual voli pärast 'volilt' võtta. Kõigil oli aega voli pärast käes. *.. olen jumalate kuningas ja võin oma voli järgi mis tahes kujul ilmuda .. H. Rajandi (tlk).
vrd omavoli

võima ‹41›

1. näitab, et keegi saab, tohib, suudab, oskab midagi teha; väljendab tegevuse võimalikkust. a. osutab, et kellelgi on võimalus, õigus v. luba midagi teha. Ringkonnakohtu otsuse võib edasi kaevata. Tsaar võis teha, mis pähe tuli. President võib jätta seaduse kinnitamata. Volikiri võidakse välja anda tähtajaga mitte üle kümne aasta. Võite minna! Kas siin võib suitsetada? Juba järgmisel päeval pärast lõikust võisin tõusta. Nüüd võime teha, mida hing igatseb. Sa võid selle raamatu endale jätta. Maa-alusesse käiku võis minna ilma vähimagi ohuta. Seda võid teistele edasi rääkida, see on avalik saladus. Ülemusele ei võinud ometi vastu hakata. Nüüd ei või enam hetkegi viivitada, muidu läheb haprasti. Kas sa võid niimoodi, ema eest salaja, kaasa tulla? Nõnda ometi ei või! || viisakas, sünnis, sobilik olema. Tseremoonia ajal võib rääkida ainult sosinal. Kas vastuvõtule võib minna selle kleidiga? Bikiinides ei või ringi käia mujal kui rannas. Niisugust väljendit ei või viisakas seltskonnas kasutada. b. osutab, et miski on võimalik tegija võimete, suutlikkuse tõttu. Ta oli nii jutukas, et võis kõiki tummaks rääkida. Kas pime võib pimedale teed näidata? Mida inimene väga tahab, seda ta ka võib. Ta on selleks veel liiga väike, et võida meestetöid teha. Mõni ei või oma verd näha. Ma ei või ilma sinuta elada. Hunt võib korraga ära süüa kümme kilo liha. Paranähtustelegi võib teadus leida seletuse. Ma ei tea midagi, võin ainult üht kui teist oletada. Armastuse vastu sa ei või midagi. Mis saunamees peremehele ikka võib! Laps punnis vastu, mis võis 'kõigest jõust', kuid mehe haardest vabaneda ei suutnud. *Kõige koledam ongi, et inimene ise seda [= vananemist] ei taju ja sinna midagi parata ei või. V. Saar. || nõrgenenud tähendusega kasut. tunderõhulistes v. viisakusväljendites. Mulle kiri? Ei või olla! Ta ei võinud kasuisa silma otsaski sallida. Kuidas sa ometi võisid niimoodi teha! Millega võin teile kasulik olla? Mida võiks teile pakkuda? Võite mulle öelda, mis kell on? c. osutab, et miski on võimalik, mõeldav v. tõenäoline kõnelejast sõltumatute tingimuste v. olude tõttu. Soojas keldris võivad kartulid idanema minna. Pärast vihma võis metsas juba seeni leida. Putru on küllalt, võib veel juurde saada. Kolme aastaga võis kutsekoolis omandada korraliku elukutse. Kell on juba helisenud, iga hetk võib õpetaja uksest sisse tulla. Siia padrikusse võib kergesti ära eksida. Ilm polnud kuigi hea, aga lennata võis. Kui sa oleksid kohe nõelravi saanud, oleks see võinud sind aidata. Migratsioon võib nende meetmete tulemusel teatud määral pidurduda. Arst arvas, et haige võib varsti surra. Räägi vaiksemalt, teised võivad kuulda. Võib juhtuda, et loeng jääb ära. Ta võis siia saadetud olla. Küll võib seppadel ääsi juures palav olla! See võis olla 'oli vist' mu isa, kes helistas. Võib ju olla, et ma eksin. Võisin olla kolm-neli aastat vana. Väga palju raha ei võinud tal olla. Nad võisid mõelda 'mõtlesid ehk' umbes nii .. || osutab, et miski vastab mingitele tingimustele, kõlbab mingiks otstarbeks. Vokkpanniga võib valmistada mitmesuguseid roogi. Seda jakki võid kanda nii talvel kui kevadel. Kuiva naha korral võid kasutada seda kreemi. Neid seeni võib süüa kupatamata. d. osutab, et millekski on (olukorrast tingitult) põhjust, et miski on põhjendatud. Puhkasin hästi ja ega ilmagi või laita. Sellist nähtust võib pidada väga haruldaseks. Võiksin kas või vanduda, et see oli rebane. Asi saab korda, võid olla muretu. Sääraseid küsimusi võiks rohkemgi esitada. Juba ette võis arvata, et nii see asi läheb. Nad olid võiks öelda et 'nad olid peaaegu' täiesti alasti. Me kuulume, võiks öelda, erinevatesse maailmadesse.
2. väljendab kõneleja suhtumist öeldavasse. a. ‹sg. 1. pöördes› väljendab kõneleja tahet. Oma lapsele võin ma seda ju lubada. Ma võin suitsetamise päevapealt maha jätta. Hüva, seekord võin sind veel hädast välja aidata. Nüüd on vabadus, võin rääkida ja teha, mis tahan. *.. olen jumalate kuningas ja võin oma voli järgi mis tahes kujul ilmuda .. H. Rajandi (tlk). b. ‹hrl. konditsionaalis› osutab, et miski on kõneleja arvates soovitatav, mõistlik vms. Külalised võiksid juba tulla. Miks ei võiks pojad isa jälgedes sammuda? Sa oleksid võinud olla mu naine. Võiksime ehk parem uue külmkapi osta. Ta võinuks vanaemale vähemasti kaardigi saata. *.. õieti pidanuksin vist mina olema see või vähemalt võinuksin olla see, kes taotleb andeksandmist. J. Kross. *Ei võinud nad [= nad oleksid võinud] seda akent siis varem puruks lüüa .. M. Traat.

võime ‹18› ‹s›

1. inimese vaimne v. kehaline omadus, millest sõltub edukus mingis töös vm. tegevuses. Kirjanduslikud, pedagoogilised, organisatoorsed võimed. Erakordsete, üleloomulike võimetega inimene. Heade matemaatiliste võimetega õpilane. Ilma eriliste võimeteta laps. Kirjaniku võime luua karakteerseid tüüpe. Muinasjututegelasel oli võime mõista lindude keelt. Tahtis teistele oma võimeid näidata. Ema usub oma poja võimetesse. Kõik meeskonnaliikmed pole võimetelt võrdsed. Hindab oma võimeid üle. Püsimatus ei võimaldanud tal oma võimeid realiseerida, oma võimete laeni jõuda. Tundis, et on oma võimete tipul. Töötab üle, alla oma võimete. Igaüks töötagu oma võimete kohaselt, järgi. Õppis oma võimeid mööda, vastavalt oma võimetele.
▷ Liitsõnad: abstraheerimis|võime, algatus|võime, analüüsi|võime, arenemis|võime, arusaamis|võime, elu|võime, haarde|võime, haistmis|võime, hüppe|võime, keskendumis|võime, kohastumis|võime, kombineerimis|võime, konkurentsi|võime, kontsentreerumis|võime, kujutlus|võime, kuulmis|võime, kõne|võime, lennu|võime, liikumis|võime, loome|võime, makse|võime, mõtlemis|võime, nakatamis|võime, nägemis|võime, oraatori|võime, organiseerimis|võime, orienteerumis|võime, ostu|võime, otsustus|võime, pidurdus|võime, reageerimis|võime, rääkimis|võime, saavutus|võime, seedimis|võime, sigimis|võime, sigitus|võime, sugu|võime, taastumis|võime, talumis|võime, tasakaalu|võime, tegutsemis|võime, teo|võime, tunnetus|võime, tähelepanu|võime, töö|võime, vaatlus|võime, vastupanu|võime, vastutus|võime, vastuvõtu|võime, viljastus|võime, võitlus|võime, väljendus|võime, õigus|võime, õppimis|võime, üldistusvõime; inimvõimed.
2. ‹hrl. liitsõna järelosana› mingi eseme, aine, nähtuse, organ(ism)i vms. suutlikkus midagi teha. Flöödi väljenduslikud võimed. Poorsel kivimikihil on võime imada endasse vedelikku. Organismi haigustele vastupanemise võime, võime haigustele vastu panna.
▷ Liitsõnad: adsorptsiooni|võime, akommodatsiooni|võime, haarde|võime, hüübimis|võime, idanemis|võime, imamis|võime, isoleerimis|võime, kaitse|võime, kande|võime, kasvamis|võime, kontraktsiooni|võime, lahingu|võime, lahustus|võime, lahutus|võime, levimis|võime, lõike|võime, läbilaske|võime, manööverdus|võime, märgamis|võime, neelamis|võime, paisumis|võime, paljunemis|võime, peegeldus|võime, pesemis|võime, pidurdus|võime, puhastus|võime, puhverdus|võime, purustus|võime, saagi|võime, sidumis|võime, suurendus|võime, säile|võime, taluvus|võime, tootmis|võime, tõste|võime, ulatus|võime, veovõime.

võlu|kübar
muinasjutukübar, mille abil selle kandja saab imetegusid teha, näit. end nähtamatuks muuta; mustkunstniku trikikübar

võtma ‹võtta, võtan; võetakse, võetud 47›

1. enda kätte (suhu, nokka, küünte vahele vms.) v. kättesaadavusse toimetama. Võtan kapist kleidi, riiulilt raamatu. Võttis põrandalt paberitüki, puu otsast õuna. Poiss võttis maast kivi ja viskas. Võtab pea pihkude vahele. Ema võttis lüpsiku kätte, näppu ja läks köögi poole. Toru võttis 'telefonile vastas' peatoimetaja ise. „Noh, võta viis!” ulatas tuttav käe. Võta laps sülle, kukile. Võttis vikati õlale, tüdruku käevangu. Võtab lusikaga kausist putru. Võttis trumbiga tihi. Liisku, loosi võtma. Triikija pritsis suhu võetud vett voodilinale. Koer võttis kondi hambu, hammaste vahele. Kull võttis saagi nokka, küünte vahele. *Kui temal oleks väge, ostaks ta korraga vankrikoorma lambiklaase, nii et koolmeistril annaks mitu aega võtta. M. Traat. | piltl. Võttis juhtimise enda kätte. Kas minu aeg on maast võetud? Lastel oli keelatud vandesõnu suhu võtta. Külanaised võtsid uue elaniku kohe hammaste vahele 'hakkasid teda taga rääkima'. Võta ometi mõistus pähe ja taltsuta ennast! Kui ta on midagi pähe võtnud, siis jääb ta sellele kindlaks. Vanu võlgu ei kavatsenud ta oma kaela, hinge peale võtta. *.. ta oskab ka silma näppu võtta ja vaadata, kui asjast kohe aru ei saa. O. Kool. || (söömise, sissevõtmise ja joomise, eriti alkohoolsete jookide tarvitamise kohta). Hommikueinet, lõunat, õhtust, kehakinnitust, pruukosti võtma. Ehk võtaksid veidi süüa? Laps on nii väike, et võtab alles rinda. Haige võtab rohtu, ravimeid, tablette. Ma võin mürki võtta, et sa valetad! Võtaksin meelsasti lonksu vett. Napsi, viina, kärakat võtma. Võta pits ja pea aru! Võttis klaasi põhjani. Poiss oli kaine või ehk pisut võtnud. Ta ei võta ennast kunagi täis, purju, vinti, ninali, lääbakile. Lubas, et ei võta enam tilkagi.
2. enda kasutusse, omandusse v. valdusse toimetama. a. (tellides, ostes, laenates, rentides, küsides, vastutasuks jne.). Peame takso, voorimehe võtma. Kohvikus olid kõik lauad võetud. Pole kusagilt nii palju raha võtta. Turul kostis hõikeid: „Võtke porgandeid! Võtke õunu, odavalt annan!” Kui raha ei olnud, võeti toiduaineid võlgu. Võtsin sõbralt paar raamatut (laenuks). Võttis mõisa kümneks aastaks rendile. Üksi ei tasu korterit võtta, kahekesi tuleb odavam. Võtsime hotellis toa. Oli mõned metsatöölised talvekorterisse, kosti peale võtnud. Mis te tükist võtate? Sõja ajal võeti leiva eest hingehinda. Vaheltkasu, altkäemaksu võtma. Mölder võttis matti. Töölised võtsid lõpparve. Tuli mind tantsima võtma. Võttis sõbra abiks, appi. Mitte ei tea, kas võtta või jätta. Õndsam on anda kui võtta. *Hea, kui omast käest tööjõud võtta, kui tarvis tuleb. A. H. Tammsaare. | (abstraktsemais ja piltlikes väljendites). Võttis endale sünnitalu järgi uue nime. Mehelt võeti vaikimise kohta ausõna. Võttis minult tõotuse 'laskis mind tõotada'. Võtab mõtlemiseks aega. Isegi uneajast võeti õppimiseks lisa. Päevad olid lühikesed, seepärast pidi ka ööd appi võetama. Kust sa võtsid 'miks sa seda arvasid', et rongid ei käi? Ega ma seda omast peast võta. Näidendi tegelased on elust võetud. Mõni suurem linn, võtame või näiteks Tartu. Poissmees võtab enne pulmi veel viimast 'püüab veel vabadust ära kasutada'. || palkama. Võttis (tööle) uue sekretäri. Tuleks hea advokaat võtta. Ta võeti tallu sulaseks. || (naisterahvaga) seksuaalvahekorda astuma. *Kaua õrnutses Kuslap, enne kui ta Katit võttis. V. Vahing. *Seesama härra .. võttis mind seal vägisi [= vägistas]. H. Sergo. b. (kellegi hoolde, hoitavaks, kaitse alla jne. toimetades v. usaldades, kedagi kuhugi suunates). Võttis lapse oma hooleks, hoole alla, varju alla. Võttis orvu kasulapseks, kasvatada. Lastekodusse võeti kaks uut last. Uisapäisa ei maksa koera peresse võtta. Võtke mind endi hulka, oma seltskonda, kampa! Igaüht parteisse ei võetud. Võttis ilusa neiu naiseks. Juhtub sedagi, et naine võtab mehe. Töökaaslased võtsid eksinu oma kaitse alla, käendusele. Haruldane taim võetakse looduskaitse alla. Filosoofiateaduskonda võeti sel aastal 95 üliõpilast. Noored mehed võeti nekrutiks, soldatiks, sõjaväkke. Võtke mind reisile ühes! Teda ei saa vastutusele võtta. Direktor ei võtnud teda jutule. Preester võtab armulauale, pihile. *.. üks imelik sõna võttis Loona oma mõju alla. L. Kibuvits. c. (midagi kusagilt eemaldades). Kartulid võeti (maast) oma pere jõududega. Esimene kombain hakkas vilja võtma 'koristama'. Kuiv loog tahtis võtta. Võta müts peast, kuub seljast, saapad jalast, prillid eest. Vesi on nii kuum, et sellega võiks karva võtta. Tapetud loomalt nahka võtma 'nülgima'. Indiaanlased olevat vaenlastelt skalpe võtnud. Teenija võtab 'pühib' tolmu ja peseb põrandaid. Valu saab võtta ka sugestiooniga. d. (varastades v. vägivallaga). Paadunud varas oli harjunud võtma kõike, mis ripakil. Lapsed käisid ema järelt karaskit võtmas. Kui heaga ei anna, siis võetakse võimuga. Kahtlane isik tuleb vahi alla võtta. Vaenlase sõdurid võeti vangi. Rahvalt oli võetud vabadus, sõnaõigus. Vaenlane tahtis linnust oma võimusesse võtta. Seda linna polnud kerge võtta 'vallutada', kaitse oli tugev. e. (midagi tehtavaks, teostatavaks, töödeldavaks v. kasutatavaks toimetades). Võtsin kavva, plaani minna edasi õppima. Võttis venna kella parandada, ülesanded lahendada. Teoses võetakse vaatluse alla, käsitlusele linnakodanike elu. Võttis mitu tööd korraga käsile. Olukorra parandamiseks võeti tarvitusele, kasutusele vastavad abinõud. Kõik toiduvarud tuleb arvele võtta. Võttis uue töö(koha). Eelnõud ei võetud menetlusse. Tootmisse on võetud uus mudel. Repertuaari võeti kaks uut näidendit. Võtame nüüd kõne alla, kõnesse meie päevamure. f. (puhkuseks, kehahoolduseks, raviks, õpetuseks vms.). Võttis puhkuse, mõned vabad päevad. Treener võttis aja 'lühikese vaheaja mängus'. Võtsin kaks korda nädalas massaaži. Läksid sauna leili võtma. Võttis päikest, päikesevanne 'päevitas'. Tavatseb hommikuti külma vanni, dušši võtta. Võtke vaheajal värsket õhku. Tahtis laulutunde, joogat võtma hakata. *Sõidad maakeskkonda vaikust võtma – tee peal rongi kolin, rööpajätkud naksuvad. Vesipapp.
3. salvestama, talletama. Kahtlustatavalt võeti sõrmejäljed. Fotograaf võttis temast mõned kaadrid, fotod, pildid. Reporter käis lugu helilindile, linti võtmas. Terve kontsert võeti videolindile, videosse. Kokku võetakse 'filmitakse' kuus duublit. Võta igaks juhuks tema kontaktandmed.
4. (mõõtmise, arvestamise, hindamise jms. kohta). Rätsep võttis kuuemõõdud. Missikandidaatidelt võetakse rinna-, talje- ja puusaümbermõõt. Jooksjad võtavad üksteiselt mõõtu 'võistlevad omavahel'. Geoloogid võtsid pinnaseproove. Võtke arvust a ruutjuur. Täpsemalt võttes jääb see summa tsipake väikeseks. Jämedalt võttes kulus selleks tööks kaks aastat. Üldiselt võttes see plaan meeldib mulle.
5. mingit seisundit v. tegevust esile kutsuma. Uudis võttis mehe tummaks, keeletuks, pahviks. Ehmatus võttis jalust nõrgaks. Külm vesi ei võtnud rasvaseid nõusid puhtaks. Suur rõõm võib võtta pisarad silma, näo naerule. Valu võttis nutu lahti. Õlu võtnud kõigil keelepaelad valla. Hirm võttis värisema, kananaha ihule. Raske töö oli naise päris võhmale võtnud. Jooks võtab hingeldama, higistama, naha märjaks. Suur laine võtab paadi kõikuma. | ‹impers.› Kui ma tema kannatustele mõtlen, võtab silma märjaks. Võtab ikka hääle värisema küll, kui kohtu ette astud. Nii kõva õõtsumine, et võttis südame läikima. Mis sa kisendad, kõrvad võtab kurdiks! Nii hirmus, et võtab kõhu lahti. *Mul võttis jalad all nõrgaks, kui kuulsin, et tuli lahti .. A. H. Tammsaare.
6. teise asendisse, seisundisse v. olukorda seadma; kuhugi suunduma. Võtke palun istet! Tahtis platsi võtta, aga polnud ühtegi vaba kohta. Tüdruk võttis teatraalse poosi ja hakkas laulma. Tunnimees võttis valvelseisangu. Poisi kõrvalestad hakkasid värvi võtma. Mehe nägu oli võtnud kinnise ja tähtsa ilme. Hajuvas udus võttis laev üha selgema kuju. Pluus tuleb võtta kitsamaks. Võttis riidest lahti, ülakeha paljaks. Inimesed võtsid sappa, järjekorda, ritta. Nekrutid kästi neljakaupa rivvi võtta. Paat võttis suuna, kursi merele. Seenelised võtsid 'hoidsid' metsas paremale, aga oleksid pidanud võtma vasakule. | piltl. Nii kui ülemuseks sai, hakkas kohe ka ülemuse vurhvi võtma. Elu vanas külas võttis tasapisi rõõmsama jume. Mõtted olid korraga hoopis teise suuna võtnud. Vanapoiss võtab lõpuks koosi abielusadamasse.
7. ‹ka impers.› vajama, nõudma. Suur kast võttis kitsas koridoris palju ruumi. Sõit Helsingisse võtab vaid pool tundi. Võttis aega, et jälle tasakaal tagasi saada. Võttis harjutamist, enne kui poiss lugema õppis. Võtab kõvasti voolu, kui jätad lambi põlema. Uus ahi võtab vähem puid. Rohud võtavad palju raha.
8. kellegi v. millegi suhtes mingisugusel arvamusel olema, suhtuma. Võttis poissi täismehena, täismehe ette. Nad ei võtnud teda kui omasugust. Tema juttu ei maksa tõeks, tõena, tõe pähe võtta. Tüdruk oli võtnud poiste tähelepanu endastmõistetavana. Ära võta seda asja liiga traagiliselt. Kaebust, ettepanekut, arvamust ei võetud tõsiselt. Võtab elu liiga kergelt. Ei maksa seda seletust sõna-sõnalt võtta. Kõik on suhteline, kõik on nii, kuidas võtta. Kui nii võtta, siis polegi seda tegelikult väga vähe. Need märkmed ei ole rangelt võttes novellid. *Ja kui minuga tahetakse läbi käia, siis võetagu mind sellisena, nagu ma olen. K. A. Hindrey.
9. millessegi kinni hakkama. Halud on märjad, ei võta tuld. Purjed hakkasid tuult võtma. Seal järvesopis võttis 'näkkas' eile hästi. Vimb võtab õnge, lanti väga visalt. || (koera hassetamiseks). Ass, Pauka, võta! *„Tondu, Tondu!” hüüdis Priidu .. „Tule siia, võta rebast!” R. Roht.
10. mõju avaldama, toimima; jaksama, suutma. Kastemärga rohtu võtab vikat hästi. Savist maad ei taha labidas hästi võtta. Vares tunneb juba hästi, kui kaugele püss võtab. Sellel poisil pea, mõistus ei võta. Nii peent kirja vanamehe silmad ei võtnud. Kas koera nina (põgenejat) ei võta? Vanad hambad ei võta enam (leivakoorikut). Mees kihutas, mis hobune võttis 'kõigest jõust'. Pead rabama, kuidas jõud võtab. Karjus, nagu kõri võttis. Vesi sätendas, kuhu silm vähegi võttis 'ulatus'.
11. rikkuma, kahjustama; hävitama. Öökülm võttis viljapuude pungad, õied. Halvatus võtnud tal jalad. Karastatud kütti ei võta ei pakane ega tõved. Ükski kuul ei võta teda 'ei tee talle midagi'. Tahtis ise endalt elu võtta 'ennast tappa'. Kus midagi ei ole, sealt ei võta surmgi. Sõda võttis mõlemad pojad. Tuli võttis maja. *.. teravili jäi viletsaks, oma jao võttis kevadel vesi, oma jao põletas põud .. O. Jõgi (tlk).
12. (liikumise vm. tegevuse kohta, sageli mõne teise verbi asemel). Võttis trepil kaks astet korraga. Võtame pikemad sammud, et teised meile järele ei jõuaks. Poiss võtab hoogu ja hüppab. Traktor möiratas ja võttis paigalt. Tramm kriiksus kurvi võttes. Lennuk võtab kõrgust 'tõuseb'. Auto võttis kiirust 'kiirendas' ja kihutas kallurist mööda. Isa võetud 'niidetud' kaared olid kõige laiemad. Ekskavaator võttis 'kaevas' kraavi. Vesi võetakse 'pumbatakse' järvest. Vana koer ei võta enam õppust 'ei õpi enam'. Snaiper oli mehe kirbule võtnud. Võttis sõbraga ühenduse, sõbrale kõne 'helistas sõbrale'. Tenor võttis 'laulis' kõrgemaid noote falsetiga. Pianist võtab 'mängib' esimesed akordid. Võtame 'mängime, laulame' 28. taktist uuesti. Kruvi ei võta hästi vinti. Keskhommikul hakkas päike juba võtma 'nahka pruunistama'. Kas teil valutab pea? – Kõvasti võtab.
13. riidlema. Sai valetamise eest emalt, ema käest võtta. Küll nüüd võtavad tema kallal! Nad on suured kaklejad, ilmast ilma võtavad omavahel. *.. kui aga mõni kirjanik saab ajalehes võtta, sajatab Nonna kriitikuid .. L. Promet.
14. midagi endale haarama, (saada) võimaldama. Võttis endale õiguse, julguse, kohustuse probleemist avalikult rääkida. Naine on võimu majas enda kätte võtnud. Võttis süü, vastutuse enda peale. Võtab uudise ükskõikselt teatavaks, teadmiseks. Võta vanemast vennast eeskuju! Uimastitega kaubitsemine on võtnud hädaohtliku ulatuse. Ma ei oska nii kiiresti seisukohta võtta. Võtab kaaslaste nõuannet kuulda. Tänan teid! – Võtke heaks! (vastuseks tänuavaldusele).
15. kõnek kinnitades teise verbiga väljendatud tegevust. Võtsin ja tegin selle töö ise ära. *Näe, võttis lõikas kambri akna poole suuremaks .. M. Metsanurk. *.. mis oleks, kui keegi võtaks ja puhastaks Vargamäe jõe ära .. A. H. Tammsaare. || ‹da-infinitiiviga› (arhailise varjundiga, sageli ka poetiseerivas stiilis:) midagi teha otsustama. Vaatame, mis ta teha võtab 'mis ta teeb'. *Härra advokaat Teder võttis vaikida. E. Vilde. *Kuis jumal võtnud seada / su elu – nii peab sündima. R. Sepp (tlk). *.. maailma vaikimine kohutab mind ja siis ma võtangi rääkida, võtan ise maailma asemel täita seda vaikust .. E. Tode.
16. kõnek kirumisvormelite osana; harvemini ka positiivse emotsiooni väljendamiseks. Võtku madis kogu seda värki! Et vanatühi teda võtaks! Võtku sind see ja teine! Pagan võtku! Kurat teda võtku! Kurat võtaks, mis siin toimub? Tont võtaks, hästi tehtud! *Mis sa minust siis tahad? Võtaks sind oma naaksumisega. J. Mändmets. *.. hõiskab vaimustusest: „On alles kleit, tont võtaks!” P. Viires (tlk).
17. (mõnedes vananenud ühendites). Ta võib hirmus olla, kui viha võtab 'vihastab'. Rammu, jõudu, jaksu, väge võtma 'kosuma'. *Tänavune mänguaeg võtku sellega algust [= alaku]. E. Vilde.

vänt ‹vända 22› ‹s›
tehn
1. täisnurkne kang võlli käsitsi käitamiseks. Leierkasti, hakklihamasina vänt. Vanaaegne vändaga seinatelefon. Võttis telefonitoru ja keerutas, lõi, andis vänta. Võimasinat, käia aeti vändast ringi. Mootor pandi vändaga, vända abil käima. || piltl (kehaosa, peam. jala v. peenise kohta). *.. tahad vist mind tappa kiirkäimisega. Ei võta minu vändad sinu spordimehe lihaste vastu.. V. Uibopuu.
▷ Liitsõnad: kaevu|vänt, käia|vänt, käivitus|vänt, köie|vänt, prae|vänt, puuri|vänt, telefoni|vänt, vindlavänt; vigurivänt.
2. varbmehhanismi lüli, mis saab teha täispöörde ümber liikumatu telje. Mäest üles sõites pidi kõigest jõust sõtkuma, väntadele suruma. *Ta kontrollib mehaaniliselt nurgamõõtja, sihiku ja loe näitusid, nabistab tuttavaid trumleid ja väntu. J. Peegel.

väänama ‹väänata 48›

1. painutama, kõverdama, koolutama, keerama; sellise tegevusega midagi valmistama. Lind väänas pead siia-sinna. Laps väänas nukku nii ja naa. Tuul väänas puude latvu. Sellised lained on suutelised raudtalasid väänama. Jalgrattal tuleb lenks sirgeks väänata. Nii tugev jõumees, et väänab või ahjuroobi kõveraks. Vits väänati keerdu nagu köis. Väänas suure võtmega tabaluku kinni, lahti. Akrobaat võib end lausa sõlme väänata. Riiet kuivaks väänama 'riide keeramisega sellest vett välja pigistama'. Mehed väänasid endale plotski ette. Kaseokstest väänatud väravavõru. | piltl. *.. eks seda [= paragrahvi] väänatud vahel ka kolmandat pidi keerdu, nagu just parajasti tarvis läks. V. Pant. || (näoga ühenduses). Väänab põlastavalt suud. Hakkas huuli väänates nutma. *Kust sa oled võtnud selle inetu kombe lõustu väänata? M. Traat.
2. jõudu kasutades midagi oma kohalt kangutama, kedagi asendit v. kuju muutma panema. Politseinik väänas mehe käed selja taha. Ähvardas vingamehel kaela kahekorra väänata 'lõpu peale teha'. Oli käe paigast väänanud. Õnnestus kallaletungijal pussnuga käest väänata. Maadlejad püüdsid teineteist maha, pikali väänata. *.. [õpetaja] haaras Stepanil juustest, väänas ta kummuli toolile ja hakkas kõigest jõust vitsaga vorpima. H. Rajamets (tlk). || kõnek (pikaliheitmise kohta). Koer väänab enese põõsa varju maha. *.. nõnda kui väänan õhtul kere maha, siis enne ei ärka kui hommikul. A. Kivi.
3. millelegi teist sisu v. kuju andma, moonutama. a. midagi vääralt paista laskma. Seadust, fakte väänama. Püüab jonni pärast tõde kõveraks väänata. Väänas võistlustulemused oma meeskonna kasuks. Väänab kõik naljaks. b. normaalsest kõrvalekalduvaks muutma. Välismaalane väänas imelikult sõnu. Eduardi nimi väänati Etsiks. *.. eesti keelt vägevasti väänates esitas lühikese küsimuse: „See täine ristiusu öppetus!” J. Semper.
4. kõnek tugevasti lööma, virutama. Väänan sulle õige ühe jõmaka! Väänas kakluses teisele vastu kaela, mööda kõrvu. Poiss on ülekäte läinud, tuleb hakata vemmalt, vitsa väänama (peksaandmise kohta). *.. Madis väänas järiga Pärtlile nii, et see laua varju kadus. A. Sinkel.
5. kõnek midagi energiliselt tegema (ka rõhutades teise verbiga väljendatud tegevuse intensiivsust). Loomad väänasid hoolega värsket rohtu keresse. Pühade ajal tohtis leiva peale ükskõik kui paksult võid väänata. Väänas kraavi kaevata.
6. kõnek (kellelegi) mingeid ebameeldivusi, hädasid vms. määrama v. esile kutsuma. Talupoegadele väänati rängad normid kaela. Kui vahele jääd, väänatakse sulle kopsakas trahv. Talle väänati huligaansuse eest kaks nädalat. Väänas pildile soolase hinna. *„Inimene ei tee teisele midagi rumalast peast,” seletas isa, „vaid aina suurest rõõmust, et võib teisele väänata.” A. H. Tammsaare. *Nad väänavad sulle kraesse mõne varguse, võib-olla isegi mõrva .. E. Õunapuu.

õpetaja ‹1› ‹s›

1. koolis lapsi õpetav isik. Algklasside õpetaja. Prantsuse keele, kehalise kasvatuse, tööõpetuse õpetaja. Töötab õpetajana. Koolis on palju noori õpetajaid. Mäletan hästi oma esimest, esimese klassi õpetajat. Range, nõudlik õpetaja. Ebapopulaarne õpetaja. Igal õpetajal pole autoriteeti. Õpetajate tuba. | (ametinimetus mõnes muus asutuses). Ülikooli keelekeskuse õpetajad. Koolieelse lasteasutuse õpetaja. || (üldisemalt:) see, kes ütleb v. näitab, kuidas midagi teha. Ma ei salli igasuguseid nõuandjaid ja õpetajaid. *Vana Aadu oli õpetajaks härgade rakendamisel. A. Kalmus. || vaimne juht; autoriteet, kelle loomingust, tõekspidamistest v. oskustest võetakse õppust, kes on teistele eeskujuks; miski, millest võetakse õppust. Kirjanik kui rahva õpetaja. Oma kogemus on parim õpetaja.
▷ Liitsõnad: mees|õpetaja, naisõpetaja; algkooli|õpetaja, era|õpetaja, gümnaasiumi|õpetaja, keskkooli|õpetaja, kodu|õpetaja, kooli|õpetaja, maa|õpetaja, põhikooli|õpetaja, rahvakooli|õpetaja, ränd|õpetaja, vallakooliõpetaja; abi|õpetaja, aine|õpetaja, asendus|õpetaja, hooldus|õpetaja, klassi|õpetaja, noorem|õpetaja, vanemõpetaja; ajaloo|õpetaja, bioloogia|õpetaja, emakeele|õpetaja, füüsika|õpetaja, geograafia|õpetaja, joonistus|õpetaja, keele|õpetaja, keemia|õpetaja, kirjandus|õpetaja, käsitöö|õpetaja, matemaatika|õpetaja, muusika|õpetaja, sõjandus|õpetaja, usu|õpetaja, võimlemisõpetaja; klaveri|õpetaja, laulu|õpetaja, oreli|õpetaja, puhkpilli|õpetaja, solfedžo|õpetaja, sõidu|õpetaja, tantsu|õpetaja, viiuliõpetaja; kaas|õpetaja, lemmikõpetaja.
2. kirikuõpetaja. Jaani koguduse õpetaja. Õpetaja astub kantslisse, peab jutlust. Kogudus oli terve aasta ilma õpetajata.
▷ Liitsõnad: abi|õpetaja, diakon|õpetaja, vikaarõpetaja.

ähvardama ‹37›

1. sõnadega, žestidega vms. väljendama oma kavatsust teha kellelegi midagi halba, kasutada vägivalda, põhjustada kahju v. ebameeldivusi vms. „Kas võtan vitsa?” ähvardas ema. „Tapan ära, kui sellest kellelegi räägid!” ähvardas mees. „Ma lasen su töölt lahti!” ähvardas ülemus. „Neid sõnu sa veel kahetsed,” ähvardanud naaber. On juba mitu korda viinase peaga ähvardanud, et võtab endalt elu. Mässajad ähvardati üles puua. Vanaperemees ähvardanud poja pärandusest ilma jätta. Sulane ähvardas keset suve ära minna. Naaber ähvardas Antsule koera kallale ässitada. Võttis püssiga ähvardades metsavarga kinni. Ähvardas hobust piitsaga. Ähvardas tülitajat rusikaga. Õpetaja ähvardas käratsevaid lapsi sõrmega 'sõrme vibutades'. Vaenulik naaberriik ähvardas sõjaga. Peetrit ähvardati kohtuga, vanglaga. Rahvalauludes ähvardatakse kubjast koleda surma ja põrgupiinadega. Vastutulija hakkas sõimama ja ähvardama. Mind ähvardati eile telefoni teel. Temaga tõreldi ja teda ähvardati. Ütle, kes sind on ähvardanud? Hüüded paisusid järjest ähvardavamateks. || (üldisemalt:) lubama, tõotama midagi teha. Kaja ähvardas maale elama minna. On juba korduvalt ähvardanud pensionile jääda.
2. olema ohuks kellelegi v. millelegi, andma põhjust kartuseks, et võib juhtuda midagi halba; kedagi v. midagi ohtu panema, ohustama. Jõeäärseid asulaid ähvardab üleujutus. Ähvardas sõjaoht, uus sõda. Viljaikaldus ähvardas kogu maad näljaga. Ettevõtet ähvardab pankrot. Linde ähvardavad nende rännetel paljud hädaohud. Paljusid taime- ja loomaliike ähvardab väljasuremine. Meest ähvardab pimedaksjäämine. Maletajat ähvardas kahekäiguline matt. Tiik, jõgi ähvardab ära kuivada. Ülestõus ähvardas laieneda. Olukord ähvardas õige kehvaks minna. Tugev tuul ähvardas lambi kustutada. Saapad ähvardasid laguneda. Külalisi tuli aina juurde, nii et ruum ähvardas kitsaks jääda. Suits ähvardab hinge matta. Nurin ähvardas tüliks kasvada. Kõrtsis ähvardas kakluseks minna. Pea läks segamini, mõistus ähvardas kaduda. Süda ähvardas seisma jääda. Süda ähvardas valust lõhkeda (väga tugeva hingevalu kohta). || osutab mingile (hrl. kahjustavale, ebasoodsale, ebameeldivale) nähtusele v. olukorrale, mis on peaaegu kujunemas v. vähe puudub, et oleks juhtunud. Kuiv loog tuli kiiresti üles võtta, sest ähvardas vihma tulla, sadama hakata. Tuul ähvardas tormiks paisuda. Teel Rootsi ähvardanud nende paat hukkuda. Sellest asjast ähvardanud isegi tüli tõusta. Pidu ähvardab lõbus tulla. *Taevas kihutavate pilvede idakülg otsekui põles, päike ähvardas iga silmapilk tõusta .. E. Kuus.

äri|vaim
loomupärane anne, oskus äri teha, ärimeel, ärivaist. Selles perekonnas on ärivaimu. *Hea ärivaimuga sakslane oli end juba nii rikkaks sahkerdanud, et võis endale osta Nunnaväravasse väikese maja .. H. Sergo.

üksik|üritaja ‹1› ‹s›
isik, kes üritab midagi üksi teha (hrl. ettevõtluse liinis). Mardilaadal müüsid oma kaupu nii firmad kui üksiküritajad.

üld|kogum
(statistikas:) objektide hulk, mille kohta soovitakse teha statistilisi järeldusi teat. valimi põhjal

üles|antu ‹1› ‹s›
õpilastele kodus teha ja õpitavaks antu. Mõni laps oli ülesantu tegemata unustanud.

üritama ‹37›
püüdma, katsuma, proovima midagi teha v. mingit eesmärki, tulemust saavutada. Haige üritas voodist tõusta. Üritasin temalt seda asja küsida, temaga juttu alustada. Keegi ei üritanudki isale vastu vaielda. Indrek üritas laulu üles võtta, kuid keegi ei toetanud teda. Poiss üritas tüdrukut emmata. Üks poistest üritas puu otsa ronida. Üritas poest midagi tasku pista, kuid tabati. Üks vangidest oli üritanud põgeneda. Vaenlane üritas üle jõe tulla. Üritas eelmisel sügisel ülikooli astuda, kuid jäi konkurentsi tõttu välja. Üritas juba koolipõlves luuletusi kirjutada. Põder üritas august välja hüpata. Nende lahkumist ei üritatudki takistada. Keegi üritas temast mööda trügida. Vastane üritas läbimurret. Trampliinilt on võimalik üritada kuni 70 m pikkusi hüppeid. Üritati ka pikemaid marja- ja seeneretki. Selle mehega ei maksnudki juttu üritada. Võistleja üritab nendel võistlustel esikohta, kuldmedalit. Üritati mitmesuguseid reforme.