[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

altruism ‹-i 21› ‹s›
valmisolek isiklike huvide ohverdamiseks teiste heaolu nimel (ka eetika printsiibina); isekusetus, omakasupüüdmatus; ant. egoism

antibiootikum ‹-i, -i 10› ‹s›
biol farm mikroobse päritoluga toimeaine, mis pärsib teiste mikroobide elutegevust v. surmab neid. Antibiootikumidega ravimine.

armuleiva|sööja
armuleival olija; teis(t)e kulul elaja. Vanakegi püüdis tööd teha, ei tahtnud olla armuleivasööja.

assotsiatsioon ‹-i 21› ‹s›

1. psühh seos kujutluste, mõtete, samuti muude psüühiliste tegevuste v. seisundite vahel, mis väljendub ühtede esilekutsumises teiste poolt. Vanad fotod äratasid, tekitasid mitmesuguseid assotsiatsioone. *Rõskus ja õhupuudus kutsub aga esile assotsiatsiooni: tundub, nagu oleksid laskunud kuhugi kaevandusse .. J. Barbarus.
▷ Liitsõnad: kontrasti|assotsiatsioon, naabrus|assotsiatsioon, sarnasusassotsiatsioon.
2. koondis, liit, ühing. Prantsuse vastupanuvõitlejate rahvuslik assotsiatsioon. On mitmesuguseid spordialaseid liigasid, föderatsioone, assotsiatsioone.
3. bot taimekoosluste tüüp
4. keem üht liiki lihtmolekulide ühinemine liitmolekulideks ilma aine keemilise iseloomu muutumiseta
5. astr täheassotsiatsioon

debitoorne ‹-se 2› ‹adj›
maj deebitorisse puutuv, deebitori-. Debitoorne võlgnevus 'teiste võlgnevus meile'.

devalvatsioon ‹-i 21› ‹s›
maj oma valuuta kursi alandamine kulla v. teiste riikide valuuta suhtes; rahaühiku kulla- v. hõbedasisalduse vähendamine. Dollari devalvatsioon.

distributsioon ‹-i 21› ‹s›
jaotamine, jaotus; jaotumus || keel lingvistilise elemendi (näit. foneemi, morfeemi, sõna) esinemistingimused teiste elementide suhtes

diviis1 ‹-i 21› ‹s›
sõj mitmest põhiväeliigi polgust v. pataljonist ja teiste väeliikide ning tagalaallüksustest koosnev peamine taktikaline väekoondis; (merejõududes:) sõjalaevade taktikaline koondis. Diviisi staap. Mitmendasse diviisi teie polk kuulus?
▷ Liitsõnad: jalaväe|diviis, laskur|diviis, motolaskur|diviis, ratsa(väe)|diviis, suurtükiväe|diviis, tankidiviis.

divisjon ‹-i, -i 10› ‹s›

1. sõj pataljonile vastav raketi- v. suurtükiväe (varem ka mõnede teiste väeliikide) taktikaline allüksus; (merejõududes:) mitmest ühetüübilisest laevast koosnev allüksus
▷ Liitsõnad: raketi|divisjon, tankitõrje|divisjon, õhutõrje|divisjon, üksikdivisjon.
2. maj allüksus, osakond. Digitaalseadmete divisjon. Spordikaupade divisjon. Panga finantsturgude divisjon.

dollar ‹-i, -it 2› ‹s›
USA, Kanada, Austraalia ja mõnede teiste riikide suurem rahaühik. USA dollari ostujõud. Hind dollarites. Kas teil dollareid on?

eest
I. ‹adv›
1. eestpoolt küljest, esiküljelt; eesmisest otsast.; ant. tagant. a. eestpoolt teat. kauguselt. Eest tõusis suitsu. Rünnati eest ja küljelt. Üks tõmbas eest, teine lükkas tagant. Poisid uurisid autot eest ja tagant 'igast küljest'. Pani mul tee eest kinni. Igas ürituses peab olema keegi, kes eest veab. Bussi tagumine uks oli kinni, tuli eest peale minna. Ta oli rivis eest viies. b. eesmisest otsast, esiküljelt (sealse olukorra, esinemuse poolest). Eest on maja kollaseks värvitud. Pluus on eest märg. Tal olid mantlihõlmad eest lahti. Hobune raius, lõi eest ja takka üles. Eest kui ora, keskelt kui kera, tagant lai kui labidas? (Mõistatus).
2. omalt kohalt esiküljel ära, esipoolelt (oma otstarvet täitmast) küljest ära. Võttis põlle, lipsu eest. Võtab prillid eest. Võta mask eest! Kuuel on nööp eest ära. Võtsin uksel võtme, aidauksel taba eest. Lükkas uksel riivi eest. Tõmbas aknal kardina eest kõrvale. Õhusurve lõi akendel klaasid eest. Võta hobune eest! Rakendasin hobuse eest lahti.
3. segamast, takistamast, tülinast ära. Mine eest! Eest ära, või muidu sõidan otsa! Käi tee pealt eest! Tee, et sa eest kaod! Ma tulin neil tülist eest ära. Lükkas tooli eest kõrvale. Lõhkus kraavil tammi eest. Vesi murdis kõik takistused eest. *Mida saab Ene sinna parata, et tegemata töid kiiremini juurde kuhjub, kui ta suudab eest ära teha. V. Lattik.
4. kasut. koos põgenemist, kõrvalehoidmist, vältimist väljendavate verbidega. Jooksis, pages, põgenes mul eest ära. Olin teda juba kätte saamas, kuid ta hüppas äkki eest kõrvale. Haavatud lind ei jõudnud eest ära lennata.
5. ‹hrl. ühenduses verbiga leidma› varem kohal, varem olemas, varem ees. Kodus leidsin ainult õe eest. Kui kohale jõudsime, leidsime seal juba hulga inimesi eest. Leidis eest tühja korteri, mõned kirjad. Pani osa leiba kappi tagasi, siis õhtul hea eest võtta. *Nad läksid välja ja leidsid eest muutunud ilma – sadas tihedat laia lund. M. Raud.
6. varemalt, enne endale, nii et keegi teine ilma jääb. Varasemad tulijad napsasid huvitavamad raamatud, paremad kohad eest ära. Kellega ma tantsin, kui teised poisid on ilusamad tüdrukud eest ära võtnud.
II. ‹postp› [gen]
1. millestki v. kellestki eestpoolt, esikülje v. liikumise suunast; ant. tagant. Läks maja eest mööda. Astusin kaardi, tahvli eest kõrvale. Võttis käe silmade eest. Rongkäik liikus tribüüni eest mööda. Poisikesed jooksid meie eest läbi. Päikesevarjutuse ajal läheb Kuu Päikese eest läbi. Laskis veel korraks päevased sündmused silmade eest läbi. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Särk oli rinna eest verine. Hääled kostsid kaupluse eest. Pühkis ja koristas natuke trepi eest.
2. millegi küljest, millegi esiküljelt (oma otstarvet täitmast). Tõmbas kardinad akna eest kõrvale. Võta võti ukse eest ära! Võttis tropi augu eest. Rakendas hobuse vankri eest lahti.
3. kelleltki otsust saamast, kellelegi aru andmast, kellegi jutult vms. Eksamisessioonil käib komisjoni eest läbi palju õpilasi. *Jenseni Kristast sai korraga Kristiine-proua. Mis sellest, et altari ja õpetaja eest läbi käimata. H. Sergo.
4. osutab sellele, kelle v. mille kartusel põgenetakse, kõrvale hoitakse, keda v. mida välditakse. Põgenes tagaajajate eest. Nekrutid pagesid pika kroonuteenistuse eest võõrsile. Läks sõja eest pakku. Ära jookse mu eest ära! Pani meie eest putku. Mõisnikud põgenesid talupoegade viha ja kättemaksu eest linna. Ta püüab end minu eest kõrvale hoida. Hoidu rongi eest! Mul õnnestus pea löögi eest kõrvale tõmmata. Säärane mees ei kohku millegi eest tagasi 'võib kõigega hakkama saada'. *Ent vaatamata kõigile pingutustele ei pääsenud ta siiski mälestuste eest .. A. Jakobson.
5. osutab kellegi v. millegi suhtes kaitstud, varjatud olekule v. kaitsmise, varjamise, hoidmise vajadusele. Lukud ei hoidnud röövlite ja varaste eest. Ta hoiatas mind nende kättemaksu eest. Ta on halb inimene, hoia end tema eest! Parvel oli ta metsloomade eest kaitstud. Kuusehekk varjab aeda põhjatuulte eest. Kuuse all olid nad vihma eest varjul. Tema eest tuleb uks kinni hoida. Ma ei varja sinu eest midagi. Tema eest hoiti kõik salajas. Seda tehti vanemate eest salaja. Põlde tuli liigvee eest kaitsta. Muul kaitseb sadamat ummistumise eest. Hoia end kahjulike mõjude eest! *.. arvas end seega kõige suuremate tooruste eest kaitstud olevat .. E. Krusten.
6. asemel, asendajana, ülesannetes. Kes selle töö tema eest ära teeb? Rektori eest kirjutas alla prorektor. Mine sa täna minu eest nõupidamisele! Õienda minu eest see asi ära! Maksa minu eest ka! Ta juba vastas meie mõlema eest. Tädi oli vaeslastele ema eest. Nad kasvatasid teda lapse, poja eest. Ta oli härral nii toapoisi kui ka kutsari eest. Tuhatoosi eest käib alustass. Viletsal ajal oli kartul ka leiva eest. *Karjapoistele see puu oli kella eest – tema vari näitas, millal on õige aeg lõunale minna. J. V. Veski. || võrdselt kellegagi v. millegagi. Poisid olid tööl juba mehe, täismehe eest väljas. Töötab, rabab tööd mitme inimese eest. Rammu oli tal kolme mehe eest. Sõi ja jõi mitme eest. Vihma ei olnud kaste eestki. *.. aga kui naerab, siis ragistab kolme eest. O. Luts.
7. (ajaliselt:) tagasi, varem. Paari aasta eest polnud veel seda maja. Hiiumaa asustati umbes 700 aasta eest. Sellest oli juttu juba aastate eest. Ta sai paari kuu, mõne nädala eest kaheksakümmend täis. Ta käis paari-kolme päeva eest meil. Ta tuli mulle natukese, vähe aja eest vastu. See juhtus nüüdsama, mõne minuti eest.
8. vastu (andes v. saades); väärtuses. Seda ei saa raha eestki. Sularaha eest osteti vähe. Selle palga eest võib juba töötada. Tegi seda väikese tasu eest. Andis 100 krooni eest kella pandiks. Andis viimase kauba poole hinna eest. Mõne penni eest sa ei saa midagi. Must loovutas lipu kahe vankri eest (males). Tegi seda vaid hea sõna eest. Ülesostjad ostsid kokku suurte summade eest. Kaupa on siin praegu 5000 krooni eest. Kopika eest asja, rubla eest lärmi. *.. ta pidavat paljalt aitäh eest tegema kõike väga põhjalikult. V. Gross.
9. osutab sellele, mille tasuks midagi makstakse v. mille vastutasuks midagi toimub. Nende tööde eest makstakse hästi. Plaani täitmise eest anti preemiat. Sai artikli, raamatu eest honorari. Sai kurkide eest head hinda. Kui palju sa selle eest tahad? Tasus remondi, aparaadi parandamise eest. Suur osa palgast läks korteri ja toidu eest. Maksis viletsa toapugeriku eest 1000 krooni kuus. Tegi peremehele maalapi eest päevi. Sai oma hoolikuse eest kiita. Õpilane sai vastuse eest viie. Ma olen veel selle eest võlgu. Teda edutati hoolika ja korraliku töö eest. Suur aitäh abi eest! See on küll mitte millegi eest saadud. Ma olen selle eest sulle surmani tänulik. Nõuan selle eest kahjutasu. || osutab sellele, mille pärast kedagi karistatakse, kritiseeritakse vms. Mille eest teda karistati? Mõisteti riigivastase tegevuse eest 7 aastaks vangi. Istus hobusevarguse eest kinni. Teda trahviti laimamise eest. Ülestõusust osavõtmise eest ootas surmanuhtlus. Talle määrati varguse eest rahatrahv. Poiss sai ulakuse eest tutistada. Iga väikseimagi eksimuse eest peksti. Ta vallandati tööluuside eest. Selle eest ma maksan neile veel kätte! Kas sulle selle eest midagi ei tehta, et nii kaua puudusid?
10. osutab sellele, keda v. mida kaitstakse, kelle v. mille pärast võideldakse vms. Nad võitlesid, langesid, andsid elu kodumaa eest. Võitlus rahu eest. Olin alati ise enda eest väljas. Kellegi eest seisma, kostma. Käis oma poja eest mõisnikku palumas. Nad seisid, võitlesid oma õiguste eest. Töö tulemused kõnelevad ise enese eest. Üks kõigi, kõik ühe eest. *Oli aeg, kus olin valmis surema Su eest. O. Luts. || osutab sellele, kelle v. mille suhtes hoolt kantakse, korrasolekuks kõik tehakse vms. Perekonna eest hoolitsemine. Hoolitseb laste, haigete, külaliste eest. Minu eest kantakse siin hästi hoolt. Lapsed hoolitsevad küülikute eest. Pakkide korrashoiu, ruumide puhtuse eest kantakse pidevalt hoolt. Hoolitse selle eest, et laud oleks kaetud! *Parem muretsege selle eest, et teil enestel igav ei oleks olla, kaks vanapoissi ... A. Kitzberg. || osutab sellele, kelle v. mille suhtes ollakse vastutav. Mina vastutan teie kõikide eest. Sina vastutad välitööde, kauba ärasaatmise eest! Oma tegude eest annad sa veel vastust!
11. osutab isikule, kes teiste kiirema toimimise tõttu millestki ilma jääb. Kes kiirem oli, kahmas ka teiste eest paremad palad endale. *Ta sõi üldse palju. Ta sõi ka minu eest kõik ära. K. A. Hindrey.
12. esineb fraseologismides, näit.:. Elu, hinge eest. Iga hinna eest. (Mitte) mingi hinna eest. Ilma eest. Jumala eest. Kopika eest; ei ole (mitte) kopika eest(ki). Marja eest. Nina eest napsama, näpsama. Ust nina eest kinni lööma, tõmbama. Täie eest käima, minema. Võileiva (hinna) eest.
Omaette tähendusega liitsõnad: otsa|eest, see-eest

ees|tööline
tööliste, sulaste vm. rühmas teiste juhataja ning töö korraldaja. *Purjede väljalõikamisel ja õmblemisel oli Jõnn alati eestööliseks. R. Kurgo.

eeter ‹-tri, -trit 2› ‹s›

1. keem kahest teineteisega hapnikuaatomi kaudu seotud süsivesiniku radikaalist koosnev orgaaniline ühend || farm kergesti lenduv terava lõhnaga värvitu vedelik, mida kasut. uimastina, etüüleeter. Haigla koridorid lõhnasid eetri ja karboli järele.
2. keskkond, mida peeti nii valguse kui ka kõigi teiste elektromagnetiliste nähtuste kandjaks || atmosfäär ja maailmaruum raadiolainete levimise keskkonnana. Saadet eetrisse andma. Lähetas, saatis eetrisse ilmateateid. Saade oli viimati eetris kevadel. Radist sai, püüdis eetrist SOS-signaali. Eetri kaudu, eetri vahendusel jõudis kirjandusõhtu kõigi luulesõpradeni.
3. luulek õhk, taevalaotus. *Eeter virvendab, avarus tuksub. F. Tuglas. *Sääl nõtke oda lendas eetris / ja hõljus ketta kaunis kaar .. J. Sütiste.

ehk
I. ‹adv› osutab oletatavale v. loodetavale võimalusele, milles siiski ei olda päris kindel: võib-olla, vahest. Ehk tuleb mulgi minna. Ehk oli paremgi, et ta seda ei näinud. Ehk polegi midagi juhtunud. „Ehk ta ei tulegi enam,” kahtles mees. Ehk ta eksis pimedas ära? Ehk ta on haige! See asi annab ehk veel korraldada. Ta hakkab ehk varsti pärale jõudma. Teda ei ole ehk enam kuigi kauaks. Sellel jutul on ehk tõepõhja ka! Mis ta seal seisab, ootab ehk kedagi? Päeva peale läheb ehk soojemaks. Tänaseks ehk aitab õppimisest. Ta on noor mees, ehk paraneb veel. Küsi temalt, ehk tema teab. Praegu küll ei saa, ehk kunagi tulevikus. Leiba ja piima seal ehk ikka leidub. Seda juhtub ehk kord kogu suve jooksul. Tema jaoks oli see ehk ainult huvitav ajaviide. Kõigile ehk ei meeldi see raamat. Seal edasi on ehk kuivem. Silo oli vähe, viis-kuus tonni ehk. Kas ma ei peaks ehk sellest vennale rääkima? Vaatab ringi, kas ehk mõni tuttav teda ei näe majja minemas. Ta on ehk pisut kõhnavõitu. „Millal sa tagasi jõuad?” – „Ehk lõuna paiku.”. *Naabrite vahekord oli Jussi surmast saadik ehk pinevam kui kunagi enne. A. H. Tammsaare. | esineb koos teise võimalikkust väljendava sõnaga. Vahest ehk Mihkel teab sellest midagi. Seal võis olla paar-kolmkümmend inimest, vahest ehk rohkemgi. *Värske kala kalapoes jäi nägemata ... Võib-olla ehk kevadel, lohutas end Märt. R. Sirge. || esineb tagasihoidlikus kõnetluses, eriti mingi soovi v. palve korral. Teate ehk öelda, kus asub Maakri tänav? Ehk saad mulle paar krooni laenata? Sa ehk oled nii lahke ja juhatad võõra tee peale! Kas sul on ehk mõni minut aega? Ehk võiksite mind pisut aidata! Ehk on sul raha vaja? Ma ehk segan teid, kui siin pisut kirjutan? Sul on ehk igav? Ma ehk toon sulle veidi süüa? || kõnek kasut. ebamäärases, pooleldi nõustuvas vastuses mingi küsimuse peale. „Kas sa tuled õhtul?” – „Ehk tulen ka.”. *„Kas laudpõrandal tantsida ka lubad?” küsis Mari peremehelt. – „Küllap näis,” vastas Andres. „Ehk ka, kui ise puhtaks küürid.” A. H. Tammsaare.
II. ‹konj›
1. ühendava sidesõnana:. a. seob sünonüümseid, üht ja sama mõistet tähistavaid v. teat. kontekstis samatähenduslikult kasutatud sõnu. Isohüps ehk samakõrgusjoon. Diameeter ehk läbimõõt. Vokaal ehk täishäälik. Kalender ehk varasema nimetusega tähtraamat. Kõmri ehk uelsi keel. Vääna ehk Tõdva jõgi. Uue- ehk Vastse-Kasaritsa. *Paterdan kõrkjais ja leian sealt ilusaid susipurikaid ehk hundinuie .. O. Luts. b. seob kaht väljendit, milledest viimane selgitab esimest v. annab seda edasi teiste sõnadega. Soode üldpindala on 9340 km² ehk 20,7% Eesti territooriumist.
2. van ka kõnek või. *Ja siis tuleb ehk läheb üks ja teine rongi ootaja. V. Ridala. *.. tulge minu tuppa ja istuge seal, ehk visake voodisse pikali. O. Luts.
3. van ehkki, kuigi, olgugi et. *Särgava rahva meeleolu ei näinud olevat just mitte kõige lõbusam, ehk selles ei heinakoristamise töö ega ka ilm ei võinud olla süüdi. E. Särgava.

ekstrapolatsioon ‹-i 21› ‹s›

1. nähtuse ühe osa jälgimisel tehtud järelduste laiendamine nähtuse teisele osale
2. mat funktsiooni antud väärtusterea abil tema teiste, väljaspool seda rida asetsevate väärtuste leidmine; ant. interpolatsioon

elektrifitseerima ‹42›
elektrienergiat (teiste energialiikide asemel) kasutusele võtma. Asulat, põllumajandust elektrifitseerima. Tehas elektrifitseeriti.

embargo ‹6› ‹s›
jur maj
1. kaupade sisse- v. väljaveo keeld
2. välismaa kaubalaevade vm. vara kinnipidamine; keeld teiste riikide laevadel tulla keelu kuulutanud riigi sadamaisse

enamus|valitsus
valitsus, mille moodustab enamuse saanud partei ilma teiste parteide osavõtuta

enese|armastus

1. endast lugupidamine, hrl. seotud erilise tundlikkusega teiste arvamuse suhtes enda kohta. Teiste vaimustus kõditas ta enesearmastust. Ta enesearmastus oli puudutatud. Seda ta enesearmastus ei luba.
2. iseenda huvide esiplaanile seadmine, egoism. Kalk, hoolimatu, laiutav enesearmastus.

enese|keskne
ennast keskpunkti asetav, iseendast lähtuv, teiste arvamusest mittehooliv, minakesk(e)ne, egotsentriline. Enesekeskne inimene. Enesekesksed mõtted. Enesekeskne suhtumine, käitumine. Enesekeskne liikluskultuur.

enese|salgamine ‹-se 5› ‹s›
oma isiklikest hüvedest teiste kasuks loobumine, eneseohverdus. Emaarmastus on täis enesesalgamist. Enesesalgamise ja pingutuste hinnaga jõudis ta püstitatud eesmärgile.

era ‹11› ‹s›
kõnek (teiste pereliikmete eest) salaja valmistatav v. söödav toit v. maiuspalad, kodupoolis. *Valgehansul süüdistanud peremees naist, et see era tegevat, salaja ahjus pätsikesi küpsetavat, ise söövat ja lastele jagavat. M. Metsanurk.

erak ‹-u 2› ‹s›
üksiklasena, teistest eraldi elaja v. asuja. Elab erakuna metsakolkas, väikesel saarel. Ilvesed elavad üldiselt erakuina. | piltl. *Parempoolsel väljal asetses vana Maarja kabel, mis nüüd konutas mahajäänud erakuna väikesel künkal. E. Kippel. || teiste seltsi vältiv, ainult oma harrastustele ja mõtetele elav inimene. Endasse süvenenud, elust võõrdunud erak. Noormees oli loomu poolest erak. || eremiit. *Nad [= trepid] viivad kongini, kus keegi erak on seitse aastat elanud, kahetsedes pattu või täites jumalale antud tõotust. A. Kaal.

erapooletu ‹1› ‹adj›

1. mitte kumbagi poolt, mitte kedagi eelistav, teiste asjadesse mitte vahelesegav. Erapooletuks jääma, erapooletuna püsima. Nähtuste, sündmuste erapooletu vaatleja. Erapooletu vahekohtunik, kohtunik, eksamineerija, komisjon. Erapooletu tunnistaja, arvustaja. Erapooletu arvustus, otsus, suhtumine, arvamus. Sündmuste erapooletu valgustamine. Asus erapooletule seisukohale. Kriitika oli erapooletu ja õiglane. Kas poolt või vastu – erapooletuid ei saa olla. *Ta katsus olla rohkem erapooletu ja vaadelda kõiki asju üldinimlikult vaatekohalt. K. Ristikivi. || (hääletamisel) ei poolt ega vastu. Resolutsioon võeti vastu üksmeelselt, ainult neli delegaati jäi erapooletuks. || poliitiliste parteidega ametlikult mitteseotud; parteitu. Erapooletu ajaleht.
2. pol mittesõdiv, neutraalne. Erapooletu riik. Erapooletu laev, sadam. Sõidab merd erapooletu maa lipu all.

esile ‹adv›

1. nähtavale, välja, ilmsiks. Tõi rahakoti tasku põhjast esile. Peetri selja tagant kerkis esile veel mitu nägu. Oli nii kõhn, et roided tungisid teravalt esile. Varjatud raev purskus esile. Kirjadest koorus esile kogu sündmuste käik. Sõnavõtt kutsus esile kuulajate meelepaha. Vitamiinide vaegus kutsub esile ainevahetushäireid. Kujutlus manas esile ammuseid pilte lapsepõlvest. *Tumeda palitu iga volt, mis liigutuste juures tekkis, tõstis esile talje täiuslikku vormi. A. Kaal.
2. esiplaanile, etteotsa; teiste hulgast välja, ettepoole. Tõstis, tõi oma sõnavõtus esile mitmeid küsimusi. Dekaadil tõsteti esile K. Raua, E. Viiralti ja N. Triigi töid. Teoses tõusevad esile kaks momenti. Suurmehed kerkivad esile murrangulistel perioodidel. Tagasihoidlik inimene ei kipu, tiku kuskil esile. Ennast ning oma teadmisi esile upitada püüdev isik. || käsile. Isa ise peaks poisi esile võtma. *Pärast seda võttis härra Frolink Balthasari esile ja tõreles ta põhjalikult läbi. J. Kross. *Aga küll võttis meid esile ja tegi päris tümaks oma epistliga. Mu põlved värisesid kogu aeg .. O. Luts.

esinema ‹37›

1. midagi avalikult (teiste kuuldes v. nähes) esitama, millegagi avalikkuse ette tulema. Kõnega, ettekandega, loenguga, sõnavõtuga, tervitusega, üleskutsega esinema. Kaebusega, süüdistustega, protestiga esinema. Oma seisukohtadega, väidete ja vastuväidetega esinema. Peeter esines üliõpilaste ees kõnega. Õigus esineda kohtus oma emakeeles. Algaja kirjanik esines algul varjunime all. Esineb kohtus tunnistajana, süüdistajana, kaitsjana. Ajakirjanduses, raadios, televisioonis esinema. Esines näitusel suure maalikompositsiooniga. || (mingit osa, rolli) publikule esitama, ette kandma. Esineb Othello, Hamleti osas. Laval, operetis, ooperis, sõnalavastuses esinema. Ringreisil esineti kahe lavastusega. Koor esines kontsertidega mitmel korral. Homme õhtul esineb kontserdisaalis keelpillikvartett. Kooli taidlusõhtul võis esineda üksi, kahekesi v. rühmaga. Orelil esinema. || sport võistlema, võistlustest osa võtma. Edukalt esineti vabamaadluses. Täiseduga esinenud naiskond.
2. (kuskil v. kellelgi) olemas olema, eksisteerima; leiduma, ette tulema. Algsel, varasemal kujul esinema. Nähtused võivad esineda nii eraldi kui ka koos. Sama motiiv esineb mitme kirjaniku teostes. Sõna esineb kõigis sõnaraamatutes. Liiklusõnnetusi esineb viimasel ajal üsna sageli. Seda haigust esineb meestel märksa sagedamini kui naistel. Öökülma võib esineda mitmel ööl järjestikku.
3. end kellegi osas esitama, kellenagi käituma. Rahvamehena, lohutajana, oma inimesena esinema. Välismaalasena esinema.
4. ette kandma, suuliselt raporteerima. *Hommikuks jõudsin partisanide laagrisse. Esinesin komandörile, palusin end arvata võitlejaks. H. Pukk. *„Ahti Astel, teie kutsel!” lõi poiss enda valveohvitseri ees sirgeks ja esines, nagu peab esinema .. A. Kaskneem.

etümoloogia ‹1› ‹s›
keel
1. keeleteaduse haru, mis uurib sõnade päritolu ja sugulussuhteid teiste sõnadega
2. sõna algupära, algtähendus ning sugulussuhted muude sama keele v. teiste keelte sõnadega. Sõna etümoloogiat selgitama, jälgima. Sõna etümoloogia on ebaselge.
▷ Liitsõnad: rahvaetümoloogia.
3. van vormiõpetus

kokku harjutama
(muusika)pala, laulu vms. ühiseks ettekandmiseks koos teiste osavõtjatega harjutama. *Kandelaaber ju mängib viiulit ja mina kitarri. Me hakkame kokku harjutama. L. Kibuvits.

haru|kordne
oma harva esinemissageduse poolest tähelepanu vääriv; erakordne, teiste omataoliste seas erandlik. Harukordne nähtus, saavutus, tulemus. Hoopis harukordne asi, juhtum, vaatepilt. Harukordne inimene, külaline. Harukordne anne, andekus, osavus, tervis. See päev meenus mulle harukordse selgusega. Tema võime keskenduda oli harukordne. Linnaskäik oli maalapse elus üks harukordsemaid sündmusi.

hea|tegevus
annetuste tegemine v. vabatahtlik tegevus teiste inimeste heaolu parandamiseks

härg|hein
bot poolparasiidina teiste taimede juurtele kinnituv üheaastane rohttaim (Melampyrum)

hüüdja hääl kõrbes
see, mis v. kes on kõigi teiste poolt tähele panemata jäetud v. jäetav. *Kuid õpetaja Teppori sõna ähvardas jääda hüüdjaks hääleks kõrbes. J. Kärner.

hüdriid ‹-i 21› ‹s›
keem vesiniku ühend teiste keemiliste elementidega (kitsamas tähenduses: metallidega)

välja hüüdma

1. hüüdega teiste hulgast välja kutsuma. *Juba on [vangide hulgast] välja hüütud kaks vanaldast meest. H. Pukk.
2. hüüdega avalikult teatama. *Pealtvaatajad on seevastu ikka pealtvaatajad, kes vaid omade võitu igatsevad ja need pretensioonid ka välja hüüavad. Ü. Tuulik.

imitaator ‹-i, -it 2› ‹s›
imiteerija, eriti näitleja, kes imiteerib teiste inimeste, loomade, muusikariistade häält

inimene ‹-se 5› ‹s›
mõtlemis- ning kõnevõimeline ühiskondlik olend, kes valmistab tööriistu ja kasutab neid keskkonna mõjustamiseks ja muutmiseks; üksikisik. Inimese aju, siseelundid, närvisüsteem, psüühika, tundeelu, mõistus, fantaasia. Inimese kätetöö. Inimene kui bioloogiline liik, ühiskondlik olend. Heidelbergi inimene 'liik ahvinimesi'. Kaastundlik, abivalmis, tähelepanelik, taktitundeline, tasakaalukas, heatahtlik, avameelne, tark, haritud, intelligentne inimene. Halb, valelik, salakaval, salalik, ükskõikne, kuri, kade, rumal inimene. Pikk, lühike, paks, kõhn, haige inimene. Jaan on hea, kuldne inimene. Seal olid kõik sõbralikud inimesed. Jõukas, vaene inimene. Te olete mõlemad noored ja terved inimesed. Ta on tõesti õnnelik inimene. Sisse astus täiesti võõras inimene. Sa ikka veel vaba, vallaline, tütarlapsest inimene. Miks sa, kallis inimene, seda kohe ei öelnud? Püsi ilusasti kodus, hull inimene! Inimene õpib nii kaua, kui elab. Inimene läheb vanemaks, tõbi nooremaks. || täisväärtuslik isik. Ega mõisnikud talupoega inimeseks pidanud. Kool püüab kõigist inimesi kasvatada. Loodame, et temast saab veel inimene. Nüüd tunnen end jälle inimesena. *Vana kreeklase silmas oli õieti inimene ainult tema ise, teised olid barbarid, metslased. A. H. Tammsaare. || individuaalse omapäraga isik, isiksus. Inimesena on ta väga sümpaatne. Igaüks tahab olla inimene, mitte mingisugune kruvike suures masinavärgis. || (inimlikku piiratust vm. üldinimlikke omadusi silmas pidades). Inimene on ekslik. Ka arst on inimene ja võib vigu teha. Ole karm, aga ole inimene. || täiskasvanu. Pea lastest inimesed ei saa. Ta pidi kogu aeg (täie) inimese eest väljas olema. || elanik. Kohalikud inimesed. || ‹pl.› teat. kollektiivi liige. Oma inimeste eest ta seisab. Tema on täiesti meie inimene. Asutus rajas oma inimestele puhkekodu. || ‹pl.› (teiste isikute, rahva, võõraste kohta). Ta ei saa inimestega läbi. Ei teatris ega üldse inimeste seas pole nad ammugi käinud. Ära pane inimeste jutte tähele! Ei tohi inimeste öörahu rikkuda.
▷ Liitsõnad: ahv|inimene, alg|inimene, koopa|inimene, kääbus|inimene, loodus|inimene, lume|inimene, mets|inimene, ürginimene; abielu|inimene, alevi|inimene, argi|inimene, elu|inimene, era|inimene, erand|inimene, eriala|inimene, idee|inimene, ilma|inimene, instinkti|inimene, jala|inimene, jutu|inimene, jõude|inimene, kaas|inimene, kabineti|inimene, kirjandus|inimene, kultuuri|inimene, kunsti|inimene, küla|inimene, liht|inimene, linna|inimene, läbilõike|inimene, maa|inimene, mees|inimene, muusika|inimene, mõistuse|inimene, nais|inimene, nüüdis|inimene, oma|inimene, perekonna|inimene, raamatu|inimene, ranna|inimene, risti|inimene, saama|inimene, seltskonna|inimene, tahte|inimene, talu|inimene, teaduse|inimene, teatri|inimene, tehnika|inimene, teo|inimene, tunde|inimene, täis|inimene, töö|inimene, vaimu|inimene, vana|inimene, äri|inimene, üliinimene.

inimese|armastus
armastus teiste inimeste v. inimkonna vastu, inimarmastus

inim|sõbralik
(teiste) inimeste vastu sõbralik. Inimsõbralik loom. Inimsõbralik suhtumine. Inimsõbralikud näod. Jaan ei olnud just eriti inimsõbralik.

inter|tekstuaalsus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
kirj keel semiootiline käsitlus, mis tegeleb märkide ja tekstiosiste kandumisega ühest tekstist teise, väljendades kirjandusteose eriomast seotust teiste teoste ja tekstidega

ise ‹enese e. enda, ennast e. end, enesesse e. endasse, eneste e. endi, endid, enestesse e. endisse pl. nom ise› ‹pron›

1. ‹hrl. järelasendis täiendina› rõhutab, tõstab esile (vahel juurdemõeldava) põhisõnaga väljendatut: just see, mitte keegi v. miski muu; just see teiste seas. Sa ise oled arg. Ta on jälle tema ise. Ise oled (sa) kohmakas ja saamatu. Te tunnete Peetrit ise paremini kui mina. Ise mõtlesin, et nüüd ma küll upun. Nad ei usu seda isegi. Ela ise ja lase ka teistel elada! Enda arvates, enda teada tegi ta õigesti. Enda korjatud marjad. See on maestro enda töö. Labidat ennast ma ei leidnudki. Ära unusta asjaosalisi endid! Meis endis on viga. See sõltub lastest enestest, kumma vanema juurde nad tahavad jääda. Ma kirjutan kas või ministrile enesele. Mis ta ähvardab, talle endale tuleks naha peale anda. Teil tuleb endal, endil otsustada. Viinad enestel kaasas ja muudkui joovad aga. Jõe, teeristi endani on veel tükk maad. Soovin tutvuda originaalide enestega. Kes teisele auku kaevab, see ise sisse langeb. || tõstab (vastandavalt) esile kõige olulisema, kesksema sisuliselt seotud asjade, nähtuste v. isikute hulgast. Rehavars tehti kuusest, reha ise kasest. Tuba oli niisama räpane kui elanikud ise. Need on alles kevade märgid, kevad ise on veel kaugel. Kõik olid kohal peale süüdistatavate eneste. Laual oli ainult pussi tupp, pussi ennast ei leitud kuskilt. Läksin sünnipäevale, aga hällilast ennast ei olnudki kodus. Ajakirjanikul õnnestus küll vestelda presidendi prouaga, mitte aga presidendi endaga. *Mees ise on mats, sõidab sõnnikuvankriga, aga hobune ees sajarublane. F. Tuglas. *See võis olla lohutuseks teistele ja ka vargamäelastele enestele nende raskeil päevil. A. H. Tammsaare.
2. esineb lausetes, mis toovad esile kahe tegevuse (v. olukorra) sisulise vastandlikkuse v. paralleelsuse, kusjuures tegija (v. olukorras olija) on mõlemal juhul sama. Ise mees ja nii saamatu. Ise alles laps, aga mõtleb kui täiskasvanu. Ennast pole ollagi, aga jõudu küllalt. Endal alles kõrvatagused märjad, aga muudkui kipub õpetama. Kui tark tüdruk! Ise alles kolmeaastane! Ta sõitis maale, olles ise haige. Poiss peitis end puu taha, ise hirmust lõdisedes. Kõnnin mööda teed ja ise mõtlen, kuidas igavust peletada. *„Ei nuta, ei nuta,” vastab ema, aga enesel jooksevad pisarad silmist. O. Luts.
3. rõhutab, tõstab esile, et keegi on nagu mingi omaduse kehastus. Ta on headus, tarkus, visadus ise. Noormees oli neiu suhtes tähelepanu ja viisakus ise. Leitnant oli ka lahingus rahu ise. Müüjanna, lahkus ise, ulatas mulle proovimiseks uue kingapaari. Reet on korralikkuse eeskuju ise. *Naised ei paku eriti oma kaupa, lihtsalt istuvad ja ootavad nagu kannatlikkus ise, kas mõni mööduja peatub. V. Beekman.

ise|seisev ‹-sva, -svat 2› ‹adj›

1. mitte kellelegi alluv, sõltumatu. Iseseisev riik. Poliitiliselt, riiklikult iseseisev. Riik kuulutati iseseisvaks. Alma oli nüüd iseseisev perenaine. *Olen harjunud olema iseseisev, niipalju, kui see on võimalik abielumehel. E. Krusten.
2. omal jõul, teiste abi v. juhtimiseta tehtav; abi, juhtimist, toetust mittevajav. Tema esimene iseseisev projekt. Õpilaste iseseisev töö. Noored alustavad iseseisvat elu. Ehitusmalevas muutus noormees iseseisvamaks ja algatusvõimelisemaks. *Suund ongi niisugune, et lapsed harjuksid iseseisvaks, tuleksid ise kõigega ladusalt toime. R. Vaidlo. || kõrvalmõjudest vaba; originaalne. Väga iseseisev mõttelaad, analüüs. On oma otsustes üpris iseseisev. Esimesed noorpõlveluuletused polnud kuigi iseseisvad.
3. omaette, eraldi olev, eri. Noor viiulikunstnik andis esimese iseseisva kontserdi. Redist kasvatatakse nii iseseisva kultuurina kui ka teiste köögiviljade vahel.

ise|seisvusetu ‹1› ‹adj›
sõltuv, teiste poolt juhitav, tahtejõuetu, mitteiseseisev. Iseseisvusetu erakond, töötaja, inimene. Majanduslikult, ühiskondlikult iseseisvusetu.

ise|tolmlema
bot tolmlema nii, et emaka viljastavad sama õie (v. sama taime teiste õite) tolmuterad

isiklikult ‹adv›

1. ise, omas isikus; vahetult, teiste vahenduseta. Midagi isiklikult kogema, kaasa tegema. Millestki isiklikult osa võtma. Ukse avas kirjanik isiklikult. Auto kuulub mulle isiklikult. Nägin seda isiklikult, oma silmaga. Tunnen Peetrit isiklikult. Kiri tuleb talle isiklikult üle anda. Me pole isiklikult tuttavad. Tahan temaga isiklikult kohtuda.
2. hrv isikuna, isikusse puutuvalt. Talupojad kuulutati isiklikult vabaks. Kedagi isiklikult solvama.

juht|grupp
sport võistlejate rühm, kes on saavutanud teiste ees märgatava edumaa (näit. jooksus, suusatamises, jalgrattasõidus) või parema punktiseisu (näit. males). Motovõistluste, maleturniiri juhtgrupp. Juhtgrupist maha jääma, juhtgrupile järele jõudma, juhtgruppi kinni püüdma. Juhtgrupp on väga tihe.

juht|lennuk
lennuk, millelt juhitakse kõigi teiste üksusse kuuluvate lennukite tegevust

järk ‹järgu 21› ‹s›

1. väärtuse v. tähtsuse aste teiste omasugustega võrreldes vrd kategooria, vrd klass, vrd aste Tõlgiti ka kolmanda-neljanda järgu autorite töid. Esimese järgu 'hea, korralik' hotell, kohvik, restoran. Räpane kolmanda järgu 'vilets' kõrts. *Riim etendab siin kõrvalist osa, ta on teise järgu tähtsusega. A. Alle. *Liisu valmistatud toidud ei olnud muidugi pärit just esimese järgu sööklast. Juhtus põhjakõrbemisi ja tooreksjäämisi.. R. Roht. || hrl nõuk kindlaksmääratud kvalifikatsiooni- vm. hinnangusüsteemi aste. Võimlejal on õigus võistelda oma järgus või järk kõrgemal. Täitis ujumises meistrikandidaadi järgu. Ta on alles algaja, järguta sportlane. I, II järgu orden, medal. Koori autasustati esimese järgu diplomiga.
▷ Liitsõnad: heledus|järk, kõrgus|järk, suurus|järk, vanusejärk; kvalifikatsiooni|järk, spordi|järk, tariifijärk.
2. suhteliselt iseseisev v. piiratud osa; lõik. Keskkooli lõpueksamid sooritas ta kahes järgus. Elektrijaama esimene järk antakse käiku veel käesoleval aastal. Kraavi kaevati järkude kaupa. Luges meile ette pikema järgu oma uuest teosest. *Ja sellepärast sõitsin suurema osa maad juba raudteega, ainult lühemaid järkusid jala käies. F. Tuglas. || van vaatus; peatükk. J. Kunderi „Mulgi mõistus ja tartlase tarkus” on autori määratlust mööda nali ühes järgus. || ajajärk, periood. Nii lõppes üks järk ta elust. Haiguse äge järk on möödas. *Eesti kirjanduse varasemaid järke varjutab teatavasti üks peaviletsus, ja see on diletantism. E. Nirk. || arengu-, teostus- vm. aste. Ehitus on alles vundamendi rajamise järgus. Lapse kujutlusvõime arenemise järgud. Võitlus oli jõudnud otsustavasse järku.
▷ Liitsõnad: aja|järk, algus|järk, elu|järk, ettevalmistus|järk, kasvu|järk, katsetus|järk, kujunemis|järk, loomis|järk, lõimetus|järk, lõpu|järk, peite|järk, pöörde|järk, valmimis|järk, üleminekujärk; muna|järk, nuku|järk, valmiku|järk, vastsejärk.

ka ‹adv›

1. ‹sageli asendatav liitega -gi, -ki› samuti (nagu keegi teine v. miski muu), teiste v. muu kõrval; peale selle, lisaks. a. (rõhulisena). Seda ütleb Ants ka! Tema armastab mind ja mina teda ka. Tema tahab ka õppida. Ta võttis ise ka sõna. Anna mulle ka! Meie iseloomud on erinevad ja huvid ka. Vihm jäi järele ja tuul vaibus ka. Mihkli linnaskäik oli ka tagajärjeta. Selle nime päritolu ei ole ka selge. See on ka hea mõte! Töö edenes ja ei edenenud ka 'edenes kuidagimoodi'. *Taksopeatuses ei olnud ainsatki inimest. Ja taksot ka ei olnud. H. Väli. b. rõhutus asendis tugevdab järgnevat sõna v. lauseosa. Ka meie olime kunagi noored. Ka tänavu on halb suvi. Ka seekord ei olnud neil jahiõnne. Ega sina ainus ole, ka teistel on muresid. Nagu kogu Põhja-Euroopas, nii ka meil hilines kevad paar nädalat. Ta on tark, peale selle ka töökas. Oli ka päevi, kus õieti midagi ei juhtunud. Sa olid tugevam, kuid olid ju ka minust vanem. *Nüüd ei mõistnud Ado Murak ei edasi ega ka tagasi minna. M. Raud. | ‹ühendsidesõna osana› nii(hästi) ... kui ka, kui ka, mitte ainult ... vaid ka vt kui, vt vaid
2. ‹sageli asendatav liitega -gi, -ki› isegi, koguni. Sellest vihjest pidi ka kõige rumalam aru saama! Keegi ei suutnud aidata, ka arst mitte. Kord oli karm, ka kõige väiksemate üleastumiste eest karistati. Tööd oli palju, vahel tuli ka öötundidest lisa võtta. *Tubades põlesid tuled, ka nendes, kus polnud ühtegi õpilast. V. Saar.
3. esineb kinnitava sõnana siduva määr- v. asesõnaga algavas mööndlauses. Kuhu ka ei vaataks, aina liiv ja liiv. Kuidas ta ka ei püüdnud salata, kõik oli asjata. Kui vägev mees ta ka ei ole, selle korralduse vastu ta ei saa. Asitõend jäi leidmata, kui kaua ka otsiti. Kõik jääb endist viisi, mis ka ei juhtuks. Ükskõik missugune ka oleks tulemus, katsetama peab ometi. *Aga kui tark mees kingsepp ka enda meelest oli, pidas ta end siiski targemaks kui tarvis. R. Roht. | ‹ühendsidesõna osana› (esineb möönvas ühendis) kui ka vt kui
4. hrl. rõhutus asendis tugevdab etteheidet, pahameelt, põlastust vms.: ometi, siiski, ikka. Et ka keegi varem sellele ei mõelnud! Sa oled ka imelik: kust mina kõike peaksin teadma! Küll leidis ka aja haigestumiseks! Kus ka asi, mille pärast kurvastada. Millega sinul ka uhkustada on! Mis tema ka teab! *„Ah teid ka!” siunas Irma. „Te olete saamatu nagu kõik mehed! .. ” A. H. Tammsaare.
5. kõnek hrl. otseses kõnes väljendab ebamäärast, lähema selgituseta jaatust, tagasihoidlikku v. kahtlevat nõustumist. Ah et metsa, miks ka mitte! „Kas uni peale ei kipu?” – „Eks vahel kipu ka.” „No kuidas sul läheb?” – „Läheb ka.”. *„Oli ta hea poiss?” – „Ah, oli ju ka,” vastas Richard hajameelselt. E. Krusten. *„Käid sa Rätsepa Klaaraga, vasta otsekoheselt?” – „Käin ka,” vastas Ludvig põiklevalt. M. Metsanurk.
6. kõnek kindla tähenduseta sõnana tugevdab eelnevat v. järgnevat sõna v. lauseosa. a. (küsimustes v. muudes kõnetlustes). On sul veidi aega ka? Kas tuled sisse ka? Mis teil Pärnus ka uudist on? Mis mulje näitus jättis ka? Teate ka, kes ma olen! No tere ka, naabrimees! Istu ka, kuhu sul kiiret on! b. (muudel juhtudel). Kutsusin teda kaasa ja tema oli nõus ka. Tühja ka, jäägu pealegi vanamoodi. Õige ka, mis selle asjaga enam oodata. Lubaja on ka hea mees.

kaas|ametnik
kellegagi koos töötav ametnik (teiste suhtes). Kaasametnikud muutusid tema ametikõrgenduse puhul kadedaks.

kaas|elanik
teistega koos elav inimene (teiste suhtes). Ta sai kaaselanikega hästi läbi. *Terve vaestemaja oli ärevil. Oodati nimelt uut kaaselanikku, vahest ka kaaskannatajat. A. Ertel.

kaas|haige ‹s›
teiste haigetega samas paigas viibiv haige (teiste suhtes). Kaashaigete kannatused mõjusid talle rusuvalt.

kaas|sõitja
teistega koos sõitev isik (teiste suhtes). Tülitas bussis kaassõitjaid. || sport (mootorrattaspordis:) külgvankris olev sportlane

kaas|sõna
keel (üks sõnaliike:) käändsõna juurde kuuluv ja selle vahekorda lause teiste sõnadega väljendav sõna, ees- v. tagasõna

kaas|vang [-i]
kellegagi koos vangis olev isik (teiste suhtes). Põgenes laagrist koos kahe kaasvangiga.

kaas|õpetaja
samaaegselt samas koolis töötav õpetaja (teiste õpetajate suhtes). Kaasõpetajad suhtuvad nooresse õpetajasse hästi.

kaas|õpilane
samaaegselt samas koolis õppiv õpilane (teiste õpilaste suhtes). Arno ei võtnud kaasõpilaste vallatustest osa.

kaas|üliõpilane
samaaegselt samas ülikoolis õppiv üliõpilane (teiste üliõpilaste suhtes)

kade ‹-da 2›

1. ‹adj› teiste saavutuste, edu, heaolu vms. puhul meelehärmi tundev ning kõike endale ihkav; seda meelelaadi väljendav. Kade inimene, meel. Natuke, pisut, pööraselt kade. Riina sai Malle peale kadedaks. Ta on minule, minu peale kade. Ta on kade juba paljast mõttest, et teisel hästi läheb. Teiste õnn tegi teda kadedaks. Naabritest on üks kadedam kui teine. Kas hakkas kade, et õde saab mehele? Kadedad keeled ei andnud talle kusagil asu. Kade pilk, nägu. Kadeda silmaga vaatama. *Sass on muidugi kade, et Karlal mõlemad jalad terved, temal aga teine vigane .. A. H. Tammsaare. || midagi ainult endale hoida tahtev, millegagi kokkuhoidlik, säästlik, kitsi. Ma polnud kade seletama. Võta pealegi, ega ma kade ole! Mis sa nii kade oled, et teisele midagi ei anna.
▷ Liitsõnad: armukade.
2. ‹s› kade (1. täh.) inimene. Tema ametikoht ei andnud kadedatele hingerahu. Kadeda kari ei kasva ega õela õnn õitse.

kaebu|punn
lastek hlv teiste peale kaebamas käija. Igavene piripill ja kaebupunn!

kah ‹adv›
kõnek ka (kasutus siiski mõnevõrra piiratum ja alati rõhuline)
1. samuti (nagu keegi teine v. miski muu), teiste v. muu kõrval; peale selle, lisaks. Kas meie kah peame minema? Ants oli kah kodus. Sa ju ise suitsetad kah! Oli parajasti lõunaaeg ja meid kutsuti kah lauda. Eidel on lehm ja kolm lammast kah. „Kah õige mõte!” rõõmustas ema. Ära kõike endale võta, jäta mulle kah! Sind puudutab see asi kah. Teeme seal veidi tööd ja suvitame kah. Värvin põrandad üle ja panen uue tapeedi kah. Ise süüdi ja suureline veel kah! *.. seepärast otsest puudust Veskimetsal ei tuntud, aga jõukusest oli asi kah kaugel. A. Hint.
2. isegi, koguni. Müüri laduda on kah etem kui siin konutada. Niisugust pilti ma ei taha muidu kah.
3. (ütluses üleolekut, pahameelt, põlastust vms. tugevdades, rõhutades:) ena, ikka (mul). Kah asi, millest rääkida! „Kah mees!” põlastas Toivo. Kah mul tark õpetamas! See kah mõni kunst paar kasti kokku klopsida! Oled ikka kah, tühja asja pärast kohe kaebama! Leidis kah aja haigeks jääda!
4. hrl. otseses kõnes väljendab nõustumist v. ebamäärast, lähema selgituseta jaatust kellegi küsimuse v. muu ütluse peale. „Kas sulle ka kohvi?” – „Võib kah.” „Kuidas töö läheb?” – „Läheb kah.” „Sa peaksid ikka natuke puhkama.” – „Eks ma vahel puhka kah.”. *„Ilus saak!” muheles Siim. – „Käib kah, kui paremat pole,” ütles Aadu. J. Rannap.
5. kindla tähenduseta sõnana tugevdab eelnevat v. järgnevat sõna v. lauseosa. a. (küsimustes vm. kõnetlustes). Kas sul igav ei hakka kah? Kuidas sa siis elad kah? Tere kah, Peeter! No terekest kah! Jõudu kah, peremees! *Mis sa kah sööd, et sa nii hirmus tugev oled? A. Jakobson. b. (muudel juhtudel). On ikka tore kah, kui sul on oma maja ja aed. Küll ta harjub pikapeale linnaeluga ära kah. Eks mul ole neid aastaid kah juba omajagu turjal. Tühja kah, las räägivad pealegi!

kaitse|kohastumus
biol teiste organismide eest kaitsev kohastumus

kas või ‹adv›
‹esineb ka liitsõnana›
1. (kasut. viitamisel mingile äärmisele võimalusele:) isegi või, (äärmisel juhul) isegi. Lähen kas või kohe. Ootan kas või õhtuni. Lähme kas või jalgsi. Ta annaks kas või sada rubla, et aga raamatut endale saada. Siin tapa end tööga kas või ära. Ta kas või sureb, aga alla ei anna. Tüdruk on nii kurb, et kas või puhkeb nutma. Jõekaldal võis poiss kas või tundide kaupa istuda. „Oled ise nõus kaasa tulema?” – „Kas või!”. | (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Poeb ülemuste ees kas või nahast välja. Seda ma teen, kas või nui neljaks. Häda on suur, roni kas või mööda seina üles. Kas mine või hulluks.
2. (kasut. öeldava piiramiseks, konkretiseerimiseks:) (kui mitte rohkem, siis) vähemalt. Ütle kas või ainuski sõna! Tule kas või natukeseks ajaks! Laena kas või homseni! Püüdku kas või paari lausega olukorda iseloomustada. Oleks ta kas või muianudki! Ta tegi seda kas või ainult selleks, et teiste ees kelkida.
3. (tõstab esile ühe võimaluse teiste hulgast:) näiteks. Võtame kas või niisuguse näite. Saavutustest kõneleb kas või järgmine fakt. Selle maja võiks korda seada ja kas või klubiks teha. Las läheb mõni poistest, kas või Tõnu! *Jõe ääres hakkab siis .. kasvama peen ja pehme arurohi, kas või metshärjapea ja hiirehernes. A. H. Tammsaare.

kasu|vend
kasupoeg kasuvanemate oma laste v. teiste eri vanematest pärinevate sama pere kasulaste suhtes; kasuvanemate oma poeg kasulaste suhtes. *Vaike kasuema oli maha maetud, kasuvend meestega sõtta läinud ja kasuisa surnud. A. Saal.

kasu|õde
kasutütar kasuvanemate oma laste v. teiste eri vanematest pärinevate sama pere kasulaste suhtes; kasuvanemate oma tütar kasulaste suhtes

kauba|märk [-märgi]
tähis, mida kasutatakse majandus- ja äritegevuses oma kaupade teiste firma kaupadest eristamiseks. Registreeriti uus kaubamärk. Maailmakuulsa firma kaubamärk.

keele|inspektsioon
keeleseaduse ning teiste keeleoskust ning keelekasutust reguleerivate õigusaktide täitmise üle riiklikku järelevalvet teostav kõrgeim ametiasutus. Esitas keeleinspektsioonile kaebuse lehe keelekasutuse kohta.

kiibitsema1 ‹37›
kõnek teiste tegevust kõrvalt huvitatult pealt vaatama. Kiibitsesin maletajate selja taga. *..õhtul koduses kaardilauas ta veel vaid kiibitseb. T. Tasa.

kinnine ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›

1. suletud, kinniolev, mitteavatud. Kinnine uks, aken. Istub päevad läbi kinnises ruumis. Kinnine kohver. Märgusõna peab olema kinnises ümbrikus. Lamab kinniste silmadega. Kinnine raamat.
2. väljastpoolt, pealt kaetud. Kinnine (sõidu)auto, vagun, tõld. Kinnine kuivendusvõrk, drenaaž. Kinnine keris. Kinnine luumurd, vigastus 'kus pehmed kattekoed on vigastamata'. Kinnine maastik 'vähese vaateväljaga (metsane, mägine jne.) maastik'. || müüride, seinte, majadega ümbritsetud. Kinnine rõdu. Maja õu oli kinnine. *Masin peatus lõpuks kinnisel betoneeritud hoovil .. V. Gross.
3. täiesti v. rohkesti kattev v. varjav. Kinnine kaelus. Kinnised kingad.
4. vähe liikumist ning vaheldust võimaldav. *Ka minul on ju kahju vahetada oma vaba hulkurielu sulasepoisi kinnisema elu vastu, aga ma tean, et see on ometi etem. E. Vaigur. || piiratud tegutsemis- v. arendusvõimalustega (näit. males jm.). Kinnine avang, seis. Valis Sitsiilia kaitse kinnise variandi. Mängu algus oli kinnine (näit. jalgpallis).
5. laiemale üldsusele suletud, üksnes teat. kitsamale ringkonnale määratud. Kinnine õppeasutus, pansion. Kinnine söökla, raamatukogu, organisatsioon. Kinnine koosolek. Nõupidamine oli täiesti kinnine. Kinnine pidu, koosviibimine, etendus. Sündmust tähistati vaid sugulaste ja lähemate tuttavate kinnises ringis. See kohtuprotsess on kinnine, toimub kinniste uste taga 'protsessist võtavad osa ainult asjaosalised'.
6. iseloomult, hingelaadilt endassetõmbunud, oma mõtteid ja tundeid mitteavaldav; teiste suhtes ligipääsmatu ja tõrjuv. Kinnine ja umbusklik inimene, mees. Kinnise (ise)loomuga nooruk. Pärast ema surma muutus tüdruk veel endassetõmbunumaks ja kinnisemaks. Ta on minu vastu, võõrastega kole kinnine. Mehe nägu muutus läbitungimatult kinniseks.
7. salajane (hrl. hääletamise kohta); ant. lahtine. Seltsi juhatus valitakse kinnisel hääletamisel.
8. kõnek mitte eriti arusaav v. taiplik. *Paul oli kidase jutuga mees, mõistus oli tal ka võrdlemisi kinnine. M. Traat.
9. keel konsonandiga lõppev. Kinnine silp.

kiresvamplane ‹-se 5 või -se 4› ‹s›, kiresvamplased pl
zool ülemsugukond väikesi, teiste parasiitputukate munadel v. vastsetel parasiteerivaid kiletiivalisi putukaid (Chalcidoidea)

kiusu|ajamine ‹-se 5› ‹s›
jonnakas kinnipidamine oma seisukohtadest, sellega seostuv teiste kiusamine. See pole enam mehejutt, vaid sulaselge kiusuajamine.

klann ‹-i 21› ‹s›
aj algselt sugukond, hiljem iidse sugukonna järglaskond (šotlastel, iirlastel, harvemini on nimetust kasut. ka teiste rahvaste puhul). Klannide omavaheline võitlus. || (üldisemalt). Kennedyte klann.

kodu|hoidja

1. ‹s› see, kes (teiste äraolekul) kodu, ka laste v. loomade järele vaatab. Isa-ema läksid linna, koduhoidjaks jäi vanaema. Läheb koer kodunt ära, on kukk koduhoidja.
2. ‹adj› Kass on koduhoidja loom.

kodu|poolis
teiste äraolekul valmistatud parem toit, era. Vanaema tegi pere äraolekul lastele pisut kodupoolist.

koguja|kraav
põll mets suurem kraav, kuhu voolab teiste kuivenduskraavide v. kogujadreenide vesi

kokku|mäng

1. omavahel kooskõlas toimuv, kooskõlastatud mängimine (näit. pallimängudes, orkestris). Meie võrkpalluritel ei klappinud täna kokkumäng sugugi. Harjutati kokkumängu. Orkestri hea kokkumäng.
2. kellegagi varjatult kooskõlas tegutsemine teiste petmiseks. Kogu see lugu oli sohk ja kokkumäng. *.. üldse terve kinnitussumma olevat fiktiivne, lausa kokkumäng kinnitusseltsi agendiga. M. Mõtslane.

kolo ‹11› ‹s›
serblaste, ka teiste Balkani ja selle lähipiirkonna rahvaste suures sõõris tantsitav rahvatants

kompilatsioon ‹-i 21› ‹s›
teiste autorite töödest kokkukirjutatud teos. Raamat on kompilatsioon mitmetest varasematest uurimustest.

kompileerima ‹42›
teiste autorite pealt kokku kirjutama, kompilatsiooni tegema

kompleks ‹-i 21› ‹s›

1. tervikut moodustav omaette ehitiste, esemete, nähtuste, toimingute vm. kogum. Tallinna Tehnikaülikooli hoonete kompleks Mustamäel. Spordibaasi mänguväljakute kompleks. Kivimite kompleks. Muististe kompleks. Uued võimlemisharjutuste kompleksid. Küsimuste, probleemide kompleks. Selle sündmusega seostub terve kompleks mitmesuguseid nähtusi. Taimkatte kompleks 'erilaadsete, kuid oma arengus seotud taimekoosluste kogum'. Geograafiline, looduslik kompleks 'looduskompleks'. || kõnek kompleksujumine. Ujus 200 m kompleksi väga hea ajaga.
▷ Liitsõnad: elamu|kompleks, loodus|kompleks, memoriaal|kompleks, tööstuskompleks; kivimi|kompleks, probleemikompleks.
2. psühh mõtete, kujutluste, tunnete kogum, mis on alateadvuslik ja vastuolus teiste, indiviidi enda poolt tunnustatud mõtete ja veendumustega. Ta kannatab mingi kompleksi all. Oidipuse kompleks '(psühhoanalüütikutel:) lapse alateadlik seksuaalse taustaga kiindumus vastassoost vanemasse'. *Ta on ju närviline, võiks öelda, kompleksidega inimene. E. Vetemaa.

konna|tatar
bot teiste taimede ümber väänduva varrega põlluumbrohi (Polygonum convolvulus)

kontsenter ‹-tri, -trit 2› ‹s›

1. ring, millel on teis(t)e ringi(de)ga ühine kese, kuid erinev raadius
2. ped õppeaine(te) kursuse erinev ulatus ja sügavus eri kooliastmeis. Ajalugu õpitakse koolis mitmes kontsentris.

koprofaag ‹-i 21› ‹s›
zool teiste loomade roojast toituv loom, roojasööja

korall|rahu
geogr korallide (ka teiste lubitoesega loomade) toestest kujunenud merepõhjakõrgendik, korallriff. Saari ääristavad korallrahud.

kordama ‹korrata 48›

1. uuesti, teist korda v. korduvalt tegema. Võimlejad kordasid harjutust. Kordasime katset. Laulja kordas publiku soovil viimast pala. Lavastaja laskis proovil üht ja sama stseeni mitu korda korrata. Signaali, teadet korratakse iga viie minuti järel. Mõne aja pärast vastane kordas rünnakut. Marjapõõsaste pritsimist tuleb korrata. Helilooja kordab kolmandas osas sama motiivi. Seda viga, eksimust ei tohi ma enam korrata. Autor kipub viimastes teostes end kordama. || õpitavat uuesti (täiendavalt v. meelde tuletavalt) läbi võtma, seda üle lugema, üle harjutama vms. Ainet, õppetükke kordama. Homseks korrake suure ja väikese algustähe reegleid! Õpilane jäi, jäeti klassikursust kordama 'teiseks aastaks samasse klassi'.
2. enda v. teiste sõnu, arvamusi teist korda v. korduvalt lausuma v. esile tooma (ka kirjas). Kordab oma küsimust, väidet, kutset, ettepanekut, ähvardust. Õpetaja ütles värsse ette ja lapsed kordasid kooris järele. „Mis nüüd küll saab! Mis nüüd küll saab!” kordas naine masinlikult. Kordab aina üht ja sama: nii on vaja! Kordan veel kord: töö tuleb ülehomseks lõpetada. Ta kordas papagoina iga mu sõna. Pole mõtet kõike eelöeldut korrata. See on palju korratud tõde. Miks te kogu aeg teiste seisukohti kordate? Ta kordab oma kirjutises sama, mida juba varemgi öelnud. *„Seitseteist?” küsis kokk. „Seitseteist,” kordas Eebe tasa. M. Raud. | piltl. *Mets kordas tumeda kajana kõue kõminat. J. Saar.
3. varem saavutatut uuesti saavutama; midagi järele tegema. Noormees kordas 100 meetri jooksus Eesti rekordit. *Kui mõni usklik pühakuju või altari läheduses risti ette lööb, kordab seda igaks juhuks ka Talapuu. J. Semper.
4. mingis suhtes samasugune olema. Sõrve poolsaare maastikud kordavad väiksemais mõõtmeis Saaremaad. *Vaadake neid õllekannusid! Ükski ei korda kuju ega mustrit! L. Promet.
5. küntud (kesa)põldu hiljem uuesti läbi kündma. Kesa, põldu kordama. *Nüüd vaja [maa] esiteks kõik üles künda, äestada, korrata ja jälle äestada. R. Roht.

kosmogoonia ‹1› ‹s›
astr Päikesesüsteemi, ka teiste taevakehade ja nende süsteemide teket ja arengut käsitlev astronoomia haru

kultuur ‹-i 21› ‹s›

1. ‹hrl. sg.› inimühiskonna loova mõtte ja sellest tuleneva tegevuse tulemuste kogum; sama teat. ajajärgul, rahval, teat. piirkonnas jne. Kultuuri areng, tõus, langus. Vaimne, aineline kultuur. Hellenistlik, keskaja, tänapäeva kultuur. Kristlik, islami kultuur. Rahvuslik, eesti, saksa kultuur. India, Aafrika, Idamaade rahvaste kultuur. Vana-Peruu kultuurid. Kõrge, madala kultuuriga riik. || arheol samast ajajärgust pärinevate ühiste iseloomulike tunnustega muististe rühm teat. territooriumil. Arheoloogilised kultuurid. Kammkeraamika, venekirveste, varaneoliitiline, rauaaja kultuur. Kesk-Dnepri, Djakovo, La Tene'i, Kunda kultuur.
▷ Liitsõnad: aadli|kultuur, antiik|kultuur, feodaal|kultuur, kõrg|kultuur, küla|kultuur, linna|kultuur, maa|kultuur, maailma|kultuur, massi|kultuur, neegri|kultuur, oma|kultuur, pseudo|kultuur, rahva|kultuur, rahvus|kultuur, renessansi|kultuur, salongi|kultuur, talupojakultuur.
2. mingil alal saavutatud tase. Sajandipikkune laulupidude kultuur. Suulise ja kirjaliku kõne, mõtlemise kultuur. Kõrge esteetiline, kirjanduslik kultuur. Suure sisemise kultuuriga inimene.
▷ Liitsõnad: ehitus|kultuur, elamu|kultuur, filmi|kultuur, hinge|kultuur, juhtimis|kultuur, kaubandus|kultuur, keele|kultuur, kirjandus|kultuur, kodu|kultuur, kohviku|kultuur, koori|kultuur, kunsti|kultuur, kõne|kultuur, käitumis|kultuur, laulu|kultuur, lava|kultuur, liiklus|kultuur, muusika|kultuur, mõtlemis|kultuur, olme|kultuur, sanitaar|kultuur, suhtlemis|kultuur, tantsu|kultuur, teatri|kultuur, teenindus|kultuur, tootmis|kultuur, tunde|kultuur, tõlke|kultuur, töö|kultuur, vaimu|kultuur, vormi|kultuur, väljendus|kultuur, värsikultuur; alasti|kultuur, kehakultuur.
3. viljeldav taimeliik, eriti kui seda vaadeldakse kasutamisviisi, kasvatamisnõuete vm. poolest teiste kultuurtaimedega ühte rühma kuuluvana. Vaheltharitavad, niisutatavad kultuurid. Tehnilised kultuurid, nagu lina, puuvill, päevalill, suhkrupeet. Kurk ja tomat on soojalembesed kultuurid. Uudismaale külvati esimese kultuurina kaer. Arutati, kui palju maad iga kultuuri alla võtta. || ‹sisekohakäänetes› (osutab millegi kultuurtaimena viljeldavusele). Münt oli ravimtaimena kultuuris juba antiikajal. Peamiselt lindude vahendusel on mõned taimed levinud kultuurist loodusmaastikku.
▷ Liitsõnad: aia|kultuur, avamaa|kultuur, eel|kultuur, heina|kultuur, hüdro|kultuur, järel|kultuur, karjamaa|kultuur, kasvuhoone|kultuur, katmik|kultuur, katse|kultuur, kaunvilja|kultuur, köögivilja|kultuur, marja|kultuur, mono|kultuur, puuvilla|kultuur, põllu|kultuur, rohumaa|kultuur, rühvel|kultuur, sega|kultuur, silo|kultuur, sööda|kultuur, teravilja|kultuur, toidu|kultuur, vahe|kultuur, vesi|kultuur, viinamarja|kultuur, vilja|kultuur, õlikultuur.
4. mets külvatud v. istutatud taimed v. noored puud; vastav külviala v. istandik. Kultuuri rajama. Kultuuride rohimine, tarastamine, harvendus, täiendus. Sajaani kuuse kultuur. Põdrakari on kultuure rüüstanud.
▷ Liitsõnad: istutus|kultuur, kase|kultuur, kuuse|kultuur, külvi|kultuur, metsa|kultuur, männi|kultuur, tammekultuur.
5. biol mõnede katse- ja uurimisobjektide (söötmel) kasvatamise moodus; selliselt kasvatatud mikroobid vms. Tuberkuloosipisikute, kooleravibrioonide kultuur. Pärmseente kultuurid. Kudede, bakteriofaagide kultuurid. Tööstuslikult saadakse piimhapet vadaku kääritamisel piimhappebakterite kultuuridega.
▷ Liitsõnad: bakteri|kultuur, juuretis|kultuur, koe|kultuur, mikroobi|kultuur, puhas|kultuur, pärmi|kultuur, segu|kultuur, vesikultuur.

kuninganna ‹6› ‹s›

1. kuningriigi naissoost valitseja; kuninga abikaasa. Kuninganna Elizabeth. Hollandi kuninganna. Pärast vana kuninga surma kuulutati kuningannaks ta vanim tütar.
2. piltl millegi poolest teiste seast eriti esileküündiv, hinnatud isik, taim vm.. a. (naisisiku kohta). Karnevali, peoõhtu, banketi kuninganna. Suusaradade kuninganna. Sa oled mu südame kuninganna. b. (taimede, nähtuste vm. kohta). Roosi nimetatakse lillede kuningannaks. Seda purjelaeva kutsuti merede kuningannaks. Suvi on aastaaegade kuninganna.
▷ Liitsõnad: iludus|kuninganna, lee|kuninganna, peo|kuninganna, rannakuninganna; öökuninganna.
3. van zool mõnede ühiseluliste putukate (näit. mesilaste, sipelgate, termiitide) sigimisvõimeline emasloom, ema

kurss ‹kursi 21› ‹s›

1. laeva v. lennuki liikumissuund, koos; mer nurk meridiaani ja laeva liikumissuuna vahel. Kurss paremale, vasakule, otse. Kurss oli süüdvest. Kurssi muutma, kindlaks määrama, kontrollima. Kurssi kaotama, kursist kõrvale kalduma. Laev peab kurssi lõunasse, kirdesse, avamerele. „Elna” hoidis kurssi Kõpu tuletorni peale. Laev on kursil. Torm viis, ajas auriku kursilt välja. Kaater võttis kursi itta, Vilsandile, Muhu väina. Lennuk tõuseb õhku ja võtab kursi läänesaarte suunas, Riiale. || (üldisemalt käimisel, kulgemisel). Suusatajad hoiavad kurssi Otepääle. Kui kogu aeg kurssi vastupäeva hoida, siis jõuate lõpuks maanteele välja. *Katai hoiatuse peale võtsime kursi maja otsa juurde .. E. Kuus.
▷ Liitsõnad: otsekurss.
2. piltl teat. kindel suund, liin poliitikas, mingil tegevusalal, elus vm. Kindel poliitiline kurss. Kurss pingelõdvendusele, kultuurisidemete laiendamisele. Põllumajanduses võeti kurss kartulikasvatusele. Olen valiku teinud, nüüd on juba hilja kurssi muuta. *Järsk, isemeelne, julm ja õel / ta karmilt oma kurssi pidas / nii oma tões kui ebatões. A. Sang (tlk).
3. maj väärtpaberite börsihind; rahakurss, valuutakurss. Obligatsioonide, vekslite kurss. Dollari, frangi, naela kurss. Krooni kurss tõuseb, langeb, kõigub, on stabiilne. Raha vahetati ametliku kursi järgi. Aktsiate kurss on madal, kõrge. || piltl kellegi väärtus teiste silmis. Tõnise kurss ülemuste silmis on langenud. *.. Karin arvas tundvat, et tema kurss tõuseb viimasel ajal. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: börsi|kurss, kulla|kurss, ujuv|kurss, vahetuskurss.

kutse|kaaslane
kellegagi samal kutsealal töötav isik (teiste suhtes); ametivend. Läti ajakirjanikud käisid külas oma eesti kutsekaaslastel. Vana puutöömehena oli ta oma noorematest kutsekaaslastest palju hoolikam.

pealt kuulama
kellegi juttu, kõnelust vm. kõrvalt kuulama, ise sellest osa võtmata. Kuulasin teiste juttu vaikselt, huviga pealt. Kuulab vaidlust, arutlust vaikides, tähelepanelikult pealt. Direktor kuulas eksamit, lauluharjutust pealt. Pidin sageli pealt kuulama, kuidas nad omavahel vaidlesid. || teiste juttu salaja kuulama, et midagi teada saada. Poiss oli salaja, ukse taga nende juttu pealt kuulanud. Ta kartis, et telefonikõnesid võidakse pealt kuulata.

kuulduma ‹37›
‹üksnes 3. pöördes›
1. kuulda olema, kostma. Kaugelt kuuldub hüüdeid, laulu, naeru. Teekäänaku tagant kuuldub mootorimürinat. Õuest kuuldub hobuste hirnumist. Kuuldus mingi kolksatus. Lärm kuuldus kaugele. Trepilt kuuldusid kellegi sammud. „Mis Tõnis arvab?” kuuldus kellegi küsimus. Ei kuuldu ainustki häält. Eemalt hakkab kuulduma tulistamist. Tema häälest kuuldub rahulolu. Diskussioonis kuuldus ka hoiatavaid, ettevaatlikke arvamusi.
2. juttudena, teiste rääkimisena kuulda (ja teada) olema. Mis (uudist) kuuldub? Ants, mida teie pool kuuldub? Sul ikka seda raha kuuldub olevat. Eile veel kuuldus, et ta minevat linna. *Hunte seal ei ole. Aga ilveseid kuuldub olevat. R. Roht.

kuulja ‹1›

1. ‹s› (< tgn kuulma). Seal ei olnud nägijaid ega kuuljaid.
2. ‹adj› kuulev. Tal ei olnud kuuljat kõrva teiste häda jaoks 'ei kuulanud teiste häda'.

pealt kuulma
teiste kõnelust (ka ilma nende teadmata) kõrvalt kuulma. Kuulis teiste juttu tahtmatult pealt. Sattusin nende tülitsemist pealt kuulma. Äkki keegi kuuleb meie juttu pealt!

kuulukse
verbi kuuluma [2] kse-olevik
1. kuuldub, kostab, on kuulda. Kuulukse pillimängu, tasast kõnekõminat. Esikus kuulukse keegi kobistavat. *Mausi vihane lõrin puhkeb ägedaks haukumiseks, koer kuulukse otse läbi rohtaia tormavat. M. Pihla.
2. hrl. teiste juttudest, rääkimisest kuulda, kuulduste põhjal teada, kuuldub. Mis (uudist) kuulukse? Mis uut, uuemat, head kuulukse? Ta kuulukse haige olevat. Aadu kuulukse nüüd Võrus elavat. Nagu kuulukse, hakatakse lähemal ajal uut klubihoonet ehitama. *..isegi Tõnis Tihu kuulukse oma „Saaremaaga” Ameerikast inglastele ja prantslastele sõjamoona vedavat. A. Hint. *„Stipendiaat?” – „Sedamoodi kuulukse.” V. Saar.

kõrk ‹kõrgi 21› ‹adj›
teistele inimestele ülalt alla vaatav, teiste suhtes üleolev, ülbelt uhke. Upsakas ja kõrk mees. Isemeelne ja kõrk naine. Nende tütar oli külm ja kõrk iludus. Kõrgi olekuga aristokraat. Mõisaproua läks järjest kõrgimaks. Suurnik oli vaeste vastu kõrk. Ära ole nii kõrk ja suureline! Kõrk pilk, nägu, ilme, hääletoon. Näol oli kõrk naeratus. | ‹substantiivselt›. *..kõrgi edevus valmistab sulle häbi ja ihnsa ihnus on täitmatu... A. Saal.

kõtt ‹interj›
(kassi v. teiste loomade peletamiseks). Ena kassimaita, kõtt! *„Näe, [vares] raibe, ei kardagi!” ütleb peremees poolkuuldavalt. „Kõtt!” R. Vellend. || (tõrjudes, hurjutades inimeste puhul). Kõtt! oma jutuga. Kõtt, ära käperda! Kõtt, ära kiusa! *Kõtt, vanu inimesi pilkama! O. Tooming.

kõõrutama ‹37›

1. (kana, harvemini teiste lindude häälitsuse kohta:) kõrgel vahelduval häälel (tõugetena) pikaldaselt häälitsema. Õuel kõõrutasid kanad. Emametsis kõõrutab.
2. kõnek kõrge, heleda häälega (venitades) laulma. Naised kõõrutasid laulda. Kõõrutab kurba viisi. Tüdrukud kõõrutasid meile lustliku laulukese.
3. kõnek tüütuseni seletama, heietama, korrutama. Moorid kõõrutasid kuulujutte. *.. on ta nõus kogu õhtu kuulama, kuidas teine .. kõõrutab oma härjavärssidest ja lehmamullikatest. V. Saar. *Nii nad siis kõõrutasid lauda juures, et näe – laohoidja elab Kaie juures uhkelt ja toredasti.. Mart Kalda.

omal käel, oma käe peale, oma käe peal
iseseisvalt, teiste (kõrvaliste) abita v. nõuandeta, omaette (toimides v. tegutsedes); iseseisvalt, omaette, ilma teiste abita (elavaks ja tegutsevaks). Ta sai selle tööga omal käel hakkama. Läksime omal käel linnaga tutvuma. Õppis pärast kooli lõpetamist omal käel edasi. Olen seda asja pisut oma käe peal uurinud. Vanemad ei suuda enam toetada, mul tuleb oma käe peal elama hakata. *Teist teenida ei olla tal enam lusti ja oma käe peale hakata, näiteks veskit osta, selleks puuduvat jõud. A. Kitzberg.

kätsatama ‹37›
kädistama
1. (peam. haraka, aga ka teiste lindude-loomade häälitsuse kohta). Harakad kätsatavad. *Oksa pealt oksale hüples ja kätsatas orav.. A. Alle.
2. kiiresti, kädinal rääkima. Eided kätsatasid nagu harakad. *„Kohe sa kalad jätsid?” kätsatas kohe Tiina, nähes meest kalakotita tulemas.. A. Mälk.

kääne ‹käände 18› ‹s›

1. käänamine, pööre, suunamuutus. Teeb käände paremale, vasakule. | piltl. *..nüüd on su lips läbi, ei ühtegi käänet ega väänet enam.. H. Saari (tlk). *Siis tegi mees kõnelusse järsu käände.. E. Õun.
▷ Liitsõnad: ettekääne.
2. keel käändsõna grammatiline kategooria, kaasus; selle kategooria iga vorm, mis näitab sõna süntaktilist ja semantilist vahekorda lause teiste sõnadega. Nimetav, omastav kääne. Käänake sõna „puu” kõikides käänetes! Eesti keeles on 14 käänet.
▷ Liitsõnad: koha|kääne, obliikva|kääne, sisekoha|kääne, väliskohakääne.
3. astr taevakeha nurkkaugus taevaekvaatorist, deklinatsioon. Tähe kääne.

lahk|arvamus
teis(t)e arvamusest erinev arvamus v. seisukoht; lahkheli. Lahkarvamuste korral lahendab varalise vaidluse kohus. Ta looming on tekitanud kriitikute seas, kriitikas lahkarvamusi. Isa ja ema vahelised lahkarvamused kasvatusküsimustes. *Kui tekkis lahkarvamus, siis suutis tema [= E. Vilde] seda ikka sobivalt lahendada ja üksmeele jalule seada. J. V. Veski.

lahustuvus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
aine võime teiste ainetega lahust moodustada, lahustis lahustuda. Aine lahustuvus eri lahustites võib olla väga erinev. Temperatuuri tõustes tahkete ainete lahustuvus enamasti suureneb.

lakk1 ‹laka 23› ‹s›

1. jõhvid vm. pikemad karmimad karvad hobuse (ja mõnede teiste loomade) kaelaharjal. Lühike, lõigatud, pöetud lakk. Pika rippuva lakaga hobune. Hobused kappasid lakkade lehvides mööda. Sügab hobust laka alt. Kohendab range, tõmbab laka rangide alt välja. Lõvi möiratas ning raputas lakka. Poisike hoidis ratsa sõites hobuse lakast kinni. || (juuste v. tuka kohta). Punaka lehviva lakaga tüdruk. *.. kammi neid neetuid [= juukseid] nüüd lahedaks! Noorena kelkisin oma lakaga, nüüd sajatan! B. Alver (tlk). *Dagil oli lühikeste juuste lisaks veel lakk otsa ees .. R. Roht. || (muu rippuva moodustise kohta). Hallhaigru pugualal on pikematest sulgedest lakk. Vahuse lakaga lained. *Siis kannab [piibelehe] õisikuraag juba punastest marjadest lakka. K. Põldmaa.
▷ Liitsõnad: lina|lakk, lõvilakk.
2. kõnek (tasku)klapp; (mütsi)sirm. Rinnatasku lakk. Lakaga ranits, käekott. Poisikestel olid vanasti lakaga püksid. Lakaga müts peas. Tanu saba ehk lakk. *Neiu nägi ainult veel ühe paberraha saba ümbriku laka alla kaduvat. E. Vilde.
3. vähi liikuv tagakeha. Vähi sõrgade ja laka maitsev liha.

kaasa laulma
(teiste) lauluga ühinema; koos laulma. Üks alustab laulu, teised laulavad kaasa. Kuulab plaadilt laule ning püüab kaasa laulda. Mängib akordionil lugu ning laulab ise kaasa.

lausung ‹-i 2› ‹s›
keel lause(te)st v. lausekatkendi(te)st koosnev ühe isiku pidev kõneakt, mis on piiratud pauside v. teis(t)e isiku(te) kõneaktiga

liidetav ‹-a 2› ‹s›
mat mingi suvaline arv, mis teise suvalise arvu (v. teiste suvaliste arvudega) liitmisel annab summa. Summa ei olene liidetavate järjekorrast.

lõikama ‹lõigata 48›

1. noaga, kääridega vm. terariistaga laaste, viilusid, tükke, lõike millestki eraldama, sälku, täket vms. tekitama; midagi (soovitavat vormi andes) lõhki, pooleks vm. osadeks tegema; lõikeriistaga töötlema. Noaga, kääridega, lambaraudadega, saega, skalpelliga, žileti(tera)ga lõikama. Leiba, saia, liha, juustu, vorsti lõikama. Kartulid lõikame pooleks, viiludeks, kuubikuteks. Paberit, pappi, riiet, klaasi lõikama. Lõikab kala ühe noatõmbega lõpustest sabauimeni lahti. Lõika konservikarp lahti. Raamat on lahti lõikamata. Lõika ajalehest see artikkel välja. Vaata, et sa endale sisse, noaga pöidlasse, žiletiga põske ei lõika. Poistel on kombeks oma nime puutüvesse, koolipinki lõigata. Küüsi lõikama. Oli lasknud endal juuksed lühikeseks, maha, poisipeaks lõigata. Hekki tuleb lõigata. Lähme metsa puid, palke lõikama. Saekaater lõikab laudu. Palgid lõigatakse laudadeks. Katuselaaste, sindleid lõikama. Turvast lõigati õhukese terava turbalabidaga. Vikatit lõigatakse vikatinoaga. Kraavi lõikama 'kraavi kaevama'. Vilja lõikama 'sirbiga lõigates v. niites koristama'. Vankrirattad lõikavad kõrrepõldu sügavad rööpad. Uusmaasaajale lõigati suurtalust tükk maad. Linooli, puitu, metalli lõigatud joonis. Halvasti lõigatud kuub. Metalle lõigatakse peamiselt metallilõikepinkidel. Tooriku töötlemisel lõigatakse sellelt laaste. Nii paks udu, et lõika või noaga. Ülemus astus sisse, jutt lõigati nagu noaga katki, pooleks. Üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Mida külvad, seda lõikad. Kes tuult külvab, see tormi lõikab. *Isa lõikab laua juures suure pika noaga tubakat .. M. Traat. | piltl. Laev lõikab laineid. Pääsukese tiivad lõikavad vihinal õhku. Tantsupaarid lõikavad parketil hoogsaid kaari, poognaid. || kõnek opereerima; kastreerima, kohitsema. Teda on mitu korda lõigatud. Tal lõigati pimesool, osa magu välja. Taheti lõigata, aga haige polnud nõus. Põrsaid, kulti, täkku lõikama. Ähvardanud teisel munad maha lõigata. || (terariista lõikevõime kohta). Vikat lõikab hästi nagu habemenuga. Nuga, saag on nüri, ei lõika.
2. piltl teravat, hrl. ebameeldivat, valulist vm. aistingut v. tunnet tekitama. a. teravalt valutama. Lõikav valu rinnus. *.. lõikas Jüri Vihuri kätesse ja jalgadesse otse väljakannatamatu valu. H. Sergo. b. teravat, häirivat aistingut esile kutsuma. Vile, sireen, trammirataste krigin, ukse kägin lõikab (valusalt) kõrva, kõrvu. Ere valgus lõikas silma, silmadesse. Põrandalaki terav hais lõikab ninna. Lõikav hääl. c. hinge-, südamevalu tegema. Solvang lõikab hinge, südamesse. Lõikab (südant, südames) nagu nüri saega, kreissaega. Lõikav pilge. *Esimest korda oma abielus tunneb Andres, et Krõõda sõnad võivad südamesse lõigata. A. H. Tammsaare. d. (järsku) teravalt teadvusse tungima; teadvusse, mällu sööbima. Upun, lõikas mul läbi pea. Lapsepõlvesündmused lõikavad eredalt mällu. *Kas oli see unenägu või jampsimine, .. aga meelde on ta mulle lõiganud teravalt. J. Parijõgi. *Aga kui siis tuule puhang niutsatas korstnas, lõikas hirmuvärin läbi südame. A. Mälk. e. (tuule, madala temperatuuri kohta:) teravat külmatunnet tekitama. Tuul, tuisk lõikab hammustavalt näkku. Lõikav külm, pakane.
3. midagi läbima, millestki üle kulgema (ning sel teel osadeks jaotama), millegagi lõikuma. Sirge AB lõikab sirget CD punktis P. Juhe liigub magnetväljas selle jõujooni lõigates. Põhjaga paralleelse tasapinnaga lõigatud tüvikoonus. Magistraalkraav lõikab heinamaa pooleks, kaheks. Maanteelint lõikab viljavälju. Värsked jänesejäljed lõikasid meie rada. Vanaisa otsaesist lõikavad sügavad vaod. Autojuht lõikas kurvi sirgeks. Autolaternate valgusvihud lõikavad pimedust, udu. || suunduma, tungima. *.. ainult Via Appia lõikas takistusist hoolimata nöörsirgelt edasi. F. Tuglas. *Veidi aja pärast lõikas teine auto kõrvalrajalt ette. T. Kokla (tlk).
4. piltl (millegi pealt) teenima, (vahelt)kasu, tulu saama; midagi osaks saama. Kasu, profiiti lõikama. Ärimees oskab (igalt poolt, igast asjast, igas asjas) lõigata. Osav mees lõikab, kust vähegi annab. Defitsiitse kauba pealt annab lõigata. Ihaldab kuulsust, au, kiitust lõigata. Reeturid lõikavad rahva põlgust ja viha. *Härrale kerkisid majad, aga mina lõikasin aina sõimu ja sajatusi. I. Sikemäe.
5. piltl (teis(t)e juttu katkestades) teravalt, järsult ütlema, nähvama. „Ole vait!” lõikas Jaan. „Mis see sinu asi on,” lõikas teine talle vastu. *„Tuhkagi te ei tea,” lõikas Paul vahele ja naeratas siis hädiselt oma järskude sõnade pehmendamiseks. R. Kaugver.
6. kõnek lööma, nähvama. Haaras vitsa ja lõikas poisile mööda paljaid sääri. Lõikab hobusele piitsaga. *Laterdavad seljataga, tõmmaku, tulevad suu sisse ütlema, lõikan vastu vahtimist .. A. H. Tammsaare. || sport palli (teatava liikumissuuna ja pöörlemise saavutamiseks) riivamisi lööma. Lõigatud palling, löök.
7. kõnek jooksma, tormama, lippama. Pani, pistis lõikama. Üks lõikab ees, teine lippab järel. *Ja lõikabki noor rätsep Ülesoolt tulisi jalu koju .. O. Luts. *.. Maril käind kohe külm tuul südame alt läbi, nõnda lõigand noor mära mõisa soo peal. A. H. Tammsaare.
8. kõnek taipama, jagama. Sel mehel pea, nupp, kolu, kuppel lõikab. Mul (pea) ei lõika. *Tudeerigu need, kelle rahakott kannab ja aru lõikab .. R. Sirge.
9. kõnek (nägu, ilmet) tegema. Poiss lõikas koledaid lõustu, et teisi naerma ajada. *Kääbus viskas poole viinast alla, lõikas kibeda näo, tõmbas hinge .. M. Metsanurk. *Saamel köhatab ja lõikab veidraid irveid. B. Alver.

marionetlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
marionetina (2. täh.) tegutsev, toimiv, teiste tahet täitev, marioneti-. Marionetlik valitsus, režiim.

marionett ‹-neti 21› ‹s›

1. niitide v. traatidega juhitav nukuteatri nukk, liigendnukk. Nukuteatrit võib teha marionettidega või käpiknukkudega.
2. piltl iseseisvusetu, teiste poolt juhitav, teiste tahet täitev isik. Armetu nukuvalitseja, okupantide marionett. Maad valitsesid keskvõimule kuulekad marionetid.

mediatsioon ‹-i 21› ‹s›
jur vahendus, eriti ühe riigi vahendus teiste riikide tüli lahendamisel

meelitama ‹37›

1. lubaduste, veenmise vms. abil kedagi enda soovi kohaselt tegutsema, käituma v. samale arvamusele mõjutama. Kedagi (oma) nõusse, kampa, koostööle, kaasa meelitama. Mul õnnestus ta kodunt välja, matkama meelitada. Annab meelitada, enne kui ta nõustub. Sõbrad meelitasid ta viina võtma, libedale teele. Kaupmehed püüdsid laadalisi igasuguste võtetega ligi meelitada. „Söö nüüd natuke,” meelitas ema last. Kui ei soovi, siis ei soovi, ei maksa meelitada. Rebane meelitatakse lõksu söödaga. Haavatut teeseldes meelitab lind kassi oma pesast eemale. Meelitasin küll leivatükiga, aga koer ei tulnud ligi. *Võib-olla lootis ta Reinu veel suuremale avameelsusele meelitada, kuid Rein tõmbus targalt tagasi. E. Vetemaa. || kellegi soosingu saavutamiseks seda ülevoolavalt ülistama, talle kingitusi tegema jne. Lipitseb ülemuste ees, kiidab ja meelitab neid. Mehed meelitavad kaunist naist kingitustega. Hakkas jonnivat last meelitama. Räägib meelitavaid sõnu.
2. ‹hrl. tud-partitsiibis› kiitmisest, ülistamisest, teiste tähelepanust rahuldust, heameelt tundma. Kiitus meelitab igaüht, keda kiitus ei meelitaks! Ta oli meelitatud, teda meelitas, et tema tööd nii kõrgelt hinnati. *Tiiu on meelitatud, et on keegi, kes hoolib temast .. P. Krusten.
3. (esemete, looduse, olukorra kohta:) enda poole, ligi tõmbama, ahvatlema. Noori meelitas linn. Teda meelitas õpetaja, arsti elukutse. Pühajärve kaunis ümbrus meelitab kohale rohkesti turiste. Raha meelitab riskima, mõnikord kuriteolegi. Ilus ilm lausa meelitab jalutama, matkama. Vesi on veel külm, ei meelita ujuma. Vabaõhuetendus meelitas rahvast murdu kokku. Restoranid teda ei meelita. A. Mälgu teosed meelitasid lugema. Õite lõhn meelitab mesilasi juurde. Meelitav ettepanek, kutse. *Abiellu meelitas teda see miljon senti, mis oli Anneli kaasavara. L. Vaher.

mehhanism ‹-i 21› ‹s›

1. tehissüsteem, mis muundab nn. vedavate lülide etteantud liikumise süsteemi teiste, nn. veetavate lülide soovitavaks liikumiseks; masin(avärk), seade [seadme]. Masin kui mehhanismide kompleks. Pöörlevate, painduvate lülidega mehhanismid. Hüdraulilised, pneumaatilised mehhanismid. Vokk on üsna lihtne mehhanism. Luku mehhanism. Suured keerulised mehhanismid. *Ainsa mehhanismina müriseb ehitusplatsil väike mördisegaja. V. Beekman. *.. nende [= lõksude, püüniste] mehhanism koosnes söödaga varustatud kandehoovastikust, millele toetus vajutipuu. N. Baturin.
▷ Liitsõnad: abi|mehhanism, haarde|mehhanism, heite|mehhanism, hõõrd|mehhanism, jaotus|mehhanism, kella|mehhanism, kiil|mehhanism, kruvi|mehhanism, kuliss|mehhanism, käigu|mehhanism, laadimis|mehhanism, lõike|mehhanism, löögi|mehhanism, nukk|mehhanism, pöörde|mehhanism, tõste|mehhanism, varb|mehhanism, vedru|mehhanism, väike|mehhanism, vänt|mehhanism, ülekandemehhanism.
2. mingi(te) protsessi(de) v. nähtus(t)e toimimis- v. toimumisviis. Antibiootikumide mikroobivastase toime mehhanism. Nakkuse mehhanism vajab veel selgitamist. Närvisüsteemi keeruline mehhanism. *Häälikumuutuste peent mehhanismi jälgides on keeleteadlased vaieldamatult kindlaks teinud selle nimetuse [tšuudid] soomeugrilise algupära. L. Meri.
▷ Liitsõnad: tekke|mehhanism, toimemehhanism.

metafraas ‹-i 21› ‹s›
kirj kirjandusteksti sisu täpne vahendus teiste sõnadega, näit. luuleteose proosatõlge

muidu|sööja
tööd mittetegev, teiste arvel elav inimene. Loodrid ja muidusööjad. Muidusööjaid pole meile vaja.

narr ‹-i 21›

1. ‹s›. a. see, kes teiste meelest otstarbekohaselt, mõistlikult ei käitu, keda ei maksa tõsiselt võtta, veidi ogar. Igavene, vana narr. Sellest narrist võib kõike uskuda. No mis sa ütled narrile! Lapsed ja narrid usuvad kõike. Keegi ei taha teiste silmis narriks jääda. Ära mängi narri. Armastus pidavat inimese ilma narriks tegema. Hoolitsesin selle suli eest nagu viimane narr. Jookse kui narr linna mööda. Narr, kes Narvast naise võtab, loll, kes linnast lehma ostab. *Või tulite siia, et veel kord üht vana narri haneks püüda oma pai näoga ja hea kõneandega? K. Ristikivi. b. (õukonnas, teatris vms.) kloun, pajats, veiderdaja. *.. kuninganna tahab ja käseb, narr teeb ja vastutab. A. H. Tammsaare. *Ja .. huugas karusselli leierkast ning lällutas narr palagani trepil. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: moenarr; hoovi|narr, koja|narr, laada|narr, õuenarr.
2. ‹adj› tobeda-, lollivõitu; kentsakas, pentsik, naeruväärne; ebamugav, piinlik. Narr asi, lugu, tunne. Joobnuna võib inimene teha narre tempe, sattuda narri olukorda, tal võib mõni narr mõte pähe tulla. Ta on lausa narr raamatute järele. Tuleb üle saada sellisest narrist argusest. Antakse igasuguseid narre käske, korraldusi. Jäta narrid lootused, unistused. Vanaemad on mõnikord lausa narrid oma üleliigse hoolitsusega. Kirub oma narri saatust. Kogu aeg see narr hirm, et võib-olla ei olda mu tööga rahul. Narr on minna, narr on ka minemata jätta. Narr on sellest rääkida, aga rääkima peab. || kõnek kehv, vilets, nigel. Palk on narrim kui narr. Nii narri hinna eest ma ei müü. Sportlast tabas ebaõnn, ta sai hoopis narri aja, tulemuse. *Tantsu laidavad, kel saapad narrid, / kangeid vürtse need, kel maokatarrid .. B. Alver.

neo|kolonialism
pol teiste maade v. rahvaste üle kaudsete vahenditega kontrolli säilitada ja laiendada püüdev poliitika, uuskolonialism

neutraliteet ‹-teedi 21› ‹s›
pol otsene ning kaudne sekkumatus teiste riikide vahelisse sõtta; sõjaliste liitudega mitteühinemine. Neutraliteeti säilitama, rikkuma. Rootsi, Šveits jäid maailmasõdadest eemale tänu neutraliteedile.

nisu ‹11› ‹s›

1. kõrreline teraviljataim, millest saab valget jahu saia, kookide, makaronide jne. valmistamiseks (Triticum); bot ka teiste sama perekonna taimede kohta. Pehme, kõva nisu. Nisu kasvatama, maha tegema, lõikama, koristama. Nisu kasvas sel aastal hõre, hästi. Põllul lokkab terakas nisu.
▷ Liitsõnad: suvi|nisu, talinisu.
2. selle taime vili, terad. Kott nisu. Nisu saadi sel aastal palju. Nisust jahvatatakse lihtjahu, püüli, mannat.

nugiline ‹-se 5› ‹s›
biol teiste organismide kulul elav olend, parasiit | (inimese kohta). *Päevavaras, nugiline, teiste kulul elaja .. A. Murakin (tlk).
▷ Liitsõnad: inimese|nugiline, looma|nugiline, soole|nugiline, taimenugiline; loom|nugiline, taim|nugiline, ussnugiline; sise|nugiline, välisnugiline.

oma|kohta ‹adv›
teiste oma- v. samasugustega võrreldes, kellegi isikut v. muid omadusi arvestades, enese kohta. *Ei, vennas, sa võid omakohta mees küll olla, aga meresõit on õnneasi. H. Sergo.

oma|trump
kuni 4 osavõtjaga kaardimäng, milles eestkäsi saab endale trumbi valida, teiste trumbimasti määrab istumisjärjekord. Omatrumpi mängima, lööma. *Mina isegi teeksin kaasa paar partiid lambapead või omatrumpi .. A. Jakobson.

oma|vahel ‹adv›

1. vastastikku üksteisega v. teineteisega. Peame asja omavahel kokku leppima. Nad on omavahel pahuksis, tülis, tülitsevad omavahel. Nad on omavahel head sõbrad, tuttavad. Saak jagati omavahel ära. Nende lapsed on omavahel äravahetamiseni sarnased. Vahetasid omavahel andmeid, kirju, mütsid, istekohad. Puutuvad omavahel tihti kokku. Arstid kasutasid omavahel ladinakeelseid termineid, millest haige aru ei saanud. Käigud olid omavahel ühendatud. Õiel on omavahel kokkukasvanud kroonlehed. Lõngad läksid omavahel sassi, keerdu. Nii erinevaid nähtusi ei saa omavahel võrrelda. Sirged on omavahel paralleelsed, 45-kraadise nurga all. Nende ringide pindalad suhtuvad omavahel nagu 1:2:3. Omavahel sobivad, sobimatud värvitoonid.
2. kellegagi omaette, ilma teiste juuresoleku v. osavõtuta. Noored tahavad omavahel olla. Oleme siin sinuga täiesti omavahel. Poistega omavahel olles kipub Ants laiutama. Ma lähen ära, kui te omavahel rääkida tahate. Sünnipäev peeti perekonnas päris omavahel ilma ühegi külaliseta. || (usalduslikkust rõhutades). Omavahel öeldes on olukord täbar. (Olgu) omavahel öeldud, omavahel öelda – ta paistab natuke imelik. Omavahel rääkida on ta üle pea võlgades.

oma|valuuta
maj mingi riigi valuuta, mida vahetatakse v. mille kurssi võrreldakse teiste riikide valuutadega, omavääring, omaraha. Eesti omavaluuta on kroon.

oma|voliline ‹-se 5› ‹adj›

1. ebaseaduslik, lubamatu, meelevaldne; vägivaldne; oma tahet peale v. läbi suruv, teiste vastu hoolimatu, võimutsev. Omavoliline töölt lahkumine. Omavoliline maakasutus, metsaraie. See oli omavoliline tegu, samm. *Niisugune kangekaelne ja omavoliline ta oli, et ta ei pannud mikskiks Pärtli keeldu ja tahet. P. Vallak.
2. van iseseisev, sõltumatu, vaba. *Nii langes Tartu aastal 1224 ja temaga kustus eestlaste omavoliline elu. J. Hurt.

oopus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
kirjanduslik, teaduslik vm. teos. *Selle oopuse vastu oli Irinal sügav aukartus, kuigi ta seda polnud läbenud lugeda. A. Beekman. || nlj (kirja, kirjandi vms. kohta). Ta on usin kirjutaja, saan talt oopusi peaaegu ülepäeva. || järjekorranumbriga märgitud muusikateos sama helilooja teiste muusikateoste seas, lüh. op

orel|punkt
muus meloodiat (bassis) saatev pikk väljapeetud heli, mis ei sõltu teiste häälte liikumisest ega harmoonia muutustest

pandi|mäng
seltskonnamäng, milles milleski kaotanul v. eksinul tuleb pant anda ja see hiljem teiste poolt määratud teoga lunastada. *Tantsimisest väsinud, alustasime pandimängu. Pantide väljalunastamisel mõisteti, et pidin Laurat suudlema. L. Perandi.

pank1 ‹panga 23› ‹s›

1. mitmesuguseid rahaoperatsioone (näit. krediteerimist, hoiustamist, arveldamist, valuutavahetust jne.) sooritav ja sellega raharinglust korraldav finantsasutus; vastav hoone. Panga peakontor, harukontorid. Tal on mitu tuhat dollarit pangas. Avas pangas arve. Pani, viis raha panka (hoiule). Võttis pangast, laenu, raha (välja). Pank on bussijaama kõrval. Eesti Pank (Eesti riigi keskpank).
▷ Liitsõnad: aktsia|pank, era|pank, riigi|pank, ühispank; emissiooni|pank, hüpoteegi|pank, kaubandus|pank, kesk|pank, kommerts|pank, kommunaal|pank, laenu|pank, maa|pank, põllumajandus|pank, tööstuspank; e-|pank, Interneti-|pank, interneti|pank, telepank.
2. (hasartmängudes:) partii alustamisel tehtud rahaline panus; mängu kassa. „Kroon pank!” hõikas pangapidaja. Mängis tervele, poolele pangale. Võitis, kaotas panga. Ringi järel oli pangas kakskümmend krooni. Hasartmängija läks välja panga peale. Panka pidama 'rahalist panust välja pannes kõigi teiste vastu mängima'. *„Mis? Titemängu? Atškoo lahti!” põrutas professor. „Kes panga teeb?” – „Ristiäss algab”. R. Sirge.
3. talletatut säilitav ja vahendav asutus vm. üksus
▷ Liitsõnad: geeni|pank, info|pank, terminipank.

parafraas ‹-i 21› ‹s›

1. kirj kirjeldavalt, teiste sõnadega edasiantud väljend, ümbersõnastus, näit. kali – halli lehma piim, kuu – poissmeeste päike
2. muus instrumentaalhelitöö mingi teise teose teemal. Parafraas eesti karjaselauludest. Pianist esitas Bendeli parafraasi Verdi „Maskiballi” teemale. Liszt parafraaside autorina. Džässimeloodia arenes loomingulise parafraasina. || (muude kunstiliikide kohta). See lavastus on tuntud menufilmi parafraas.

parasiit ‹-siidi 21› ‹s›

1. biol nugiline. Täielik, loomne, taimne parasiit. Sametkõrges kasvab parasiidina lehtpuudel. Sügelised on parasiitide tekitatud nahahaigus.
▷ Liitsõnad: elamu|parasiit, kala|parasiit, koe|parasiit, soole|parasiit, vereparasiit; sise|parasiit, välisparasiit; pool|parasiit, täisparasiit.
2. teis(t)e kulul elav isik. Elab parasiidina teiste tööst, rahakotil. *Hamba alla ja kõhtu saavad sinu taolised parasiidid – spekulandid, sahkerdajad ja marodöörid, kes rahvalt viimase mahla välja imevad! I. Pau.

parasitism ‹-i 21› ‹s›

1. biol nugiv eluviis. Parasitism on taimede ja loomade kooselu laialdaselt levinud vorm.
2. teis(t)e arvel elamine. Sotsiaalne parasitism.

pauper ‹-i, -it 2› ‹s›
igasuguste elatusvahenditeta vaene inimene; puruvaene teiste toetusel elav isik

pealt|kuulaja ‹s›
teiste kõneluse hrl. juhuslik v. salajane kuulaja. Sattusin nende vaidluse pealtkuulajaks. Räägi julgesti, siin pole pealtkuulajaid karta.

pealt|kuulamine ‹-se 5› ‹s›
teiste kõneluste hrl. salajane kuulamine. Kuritegude avastamiseks rakendatakse ka telefonikõnede pealtkuulamist.

peitma ‹peidan 46›

1. salajasse kohta kellegi eest peitu, varjule panema, viima v. minema; end v. kedagi teist põgenikuna varjama, redus hoidma. Peitis võtme mati alla, kirja sahtlipõhja, pakikese põue. Peitis õhtul tööriistad põõsastesse. Kas peitsid raha kindlasse kohta? Mis sa sest raamatust enam peidad, ma juba nägin. Kuhu relvad peideti? Peidetud varandus. Peitis noa pihku, nii et seda polnud näha. Peitis käed millegi pärast selja taha, põlle alla. Lind peitis poegi kulli eest. Peida end keldrisse! Lagedal pole end kuskile peita. Põgenik peideti heintesse. Mine tea, kus ta end peidab. Metsavennad peitsid end soodes ja metsades. Talus peideti väejooksikuid. | piltl. Päike peitis end pilvede taha. *Sügistuul mühises väljas, maailm oli peidetud pimeduse merre.. F. Tuglas.
2. tundmusi, nende avaldusi teiste eest salajas hoidma, neid kellegi pilgu eest varjama. Oma muret, ärevust, hirmu, ehmatust peitma. Peitis kurjad mõtted, õeluse lahke näo taha. Ütles seda peitmata vihaga. Peidab ema eest pisaraid. Ei tea, kuhu häbi pärast silmi, pilku peita. Peitis muige suunurka. Peitis õhetava näo kätesse, käte vahele. Naine peidab pea mehe rinnale. Minu eest vist peidetakse mingit saladust. Mees oli kibestunud, kuid püüdis seda peita. Peidetud tunded purskusid tahtmatult esile. *Nagu Mihkel, nii oli Miiligi oma leinad endasse peitnud.. R. Vellend.
3. ‹hrl. nud-partitsiibis› mittemärgatavaks, -nähtavaks tegema, varjama. Peidetud kaamera. Peidetud tõmblukuga kinnis. Sõnade peidetud tähendus, tagamõte. *Ristiusu pildid [kirikutes] hävitati, lõhuti ära; mis kivist oli, täkiti ja rikuti ehk peideti värvikorra alla. O. Kallas.
4. kaitsvat, varjavat katet peale panema, katma. Peitis haige vaibaga. *.. Simeoni, mine siiski ja peida söed tuha alla.. F. Tuglas (tlk).
5. katteks olema, katma. Paks lumi peitis maad. *Seinu peitis lilleline portselan.. F. Tuglas.
6. (varjatult) sisaldama, kätkema. Maapõu peidab suuri rikkusi. Muinasjutud peidavad endas rahva ootusi ja lootusi. *„Nõia tütar” on tõendiks, milliseid võimalusi peitis Liivi anne.. A. Vinkel.

pii1 ‹14› ‹s›
peenike pulgake, pinnuke v. haagike, konks (teiste samasuguste reas). Kammi, soa piid. Teravate, tihedate piidega kamm. Suga oli vanasti tavaliselt vahtrast piidega. Kraasi kõverad piid. Ahingu, västra piid. Äkke, kultivaatori piid. *..siinsamas seisavad piisid pidi maasse löödud hangud ja nende najal rehad.. O. Tooming. || (kaladel:) kammi piid meenutav jätke lõpusekaare siseküljel, lõpusepii. Heeringa lõpusekaartel on väikesed piid.
▷ Liitsõnad: kammi|pii, kraasi|pii, soapii; puu|pii, teras|pii, traatpii.

piima|vend
(tõelise lapse suhtes:) teiste vanemate poeg, keda imikuna on sama rinnaga toidetud. Ma olen su piimavend, su ema on ka mind imetanud. Sinu ema oli mu amm, me oleme piimavend ja -õde.

piima|õde
(tõelise lapse suhtes:) teiste vanemate tütar, keda imikuna on sama rinnaga toidetud. Ma olen su piimaõde, su ema on ka mind imetanud. Nad on piimaõde ja -vend.

pillama ‹pillata 48›

1. kogemata v. tahtlikult kukkuda laskma. Pillas kausi, sulepea, võileiva käest. Perenaine pillas kulbi põrandale. Pillasin ehmatusega prillid eest. Kiiruga tõustes pillas käekoti maha. Pillas klaasi, taldriku põrandale puruks. Pillasin endale sousti sülle. Leiba ei tohtinud maha pillata. Kallas klaasid täis ega pillanud piiskagi maha. Vares pillas leivatüki noka vahelt. Tütarlaps pillas sitsivale koerale lihatüki suhu. Tõusis ja pillas mõned mündid jootrahaks lauale. Helikopter pillas laagri kohal postikoti hange. *Pruunikalt mustavail põllusiiludel liikusid naised ja tüdrukud .. pikkamisi edasi, pillates pooleks lõigatud musti kartuleid värskeisse vagudesse.. E. Vilde. | piltl. Kastanid, kased pillavad koltunud lehti. Õitsvad õunapuud pillavad helbeid. Taevas pillas üksikuid vihmapiisku. || (vähese nutu kohta). Pillas oma endisest kodust rääkides veel nüüdki pisara. Maria ei pillanud oma elukaaslase surma puhul kuigi palju pisaraid.
2. heitma, viskama, paiskama, pilduma. Kõik esemed toas olid laiali ja segi pillatud. *Pärast mööda kaart tagasi tulles pillas ta löeotsaga paksu kaare laiali. J. Mändmets. *Andres tampis viha pärast jalgu vastu maad, lubas Tiiu surnuks lüüa ja terve Kalmu talu laiali pillata. J. Pärn. | piltl. Vastase väeüksus pillati äkkrünnakuga laiali. Sõda purustas paljud perekonnad ja pillas nad mööda ilma laiali. Suvine päike pillas heldelt oma kiiri, soojust ja valgust. Sügis pillab värve helde käega. *Kadakatäks pillab katkendlikke helisid nagu tillukeste klaaskellukeste tilinat. J. Piiper. || ‹hrl. nud-partitsiibis› (laialdasel alal, siin-seal hajali asumise v. asetsemise kohta). See väike rahvarühm on laiali pillatud väga ulatuslikule metsaalale. Püüti eri paikadesse laiali pillatud sõjapõgenikest kaasmaalastega kontakti luua. Endised koolikaaslased on laiali pillatud üle terve maa. *Külavaheteed ühendasid nagu juhuslikult siia-sinna pillatud talusid.. J. Kello. *Inglaste linnaosa on üksikute elamute kaupa laiali pillatud mereranda puude alla. J. Sütiste. || (kiir)pilku kuhugi heitma. Aeg-ajalt pillas ta mu poole hajameelse pilgu. Ta ei pillanud mulle pilkugi.
3. murd sõidu ajal perutama, lõhkuma (hobuse kohta). *Ja ennegi kärsitu, nüüd veel päris meeletuks kohkunud hobune kihutas pillates edasi. M. Raud. *Hauaksemägi, kust alla sõites tuli hobust kõvasti ohjadest hoida, et ta pillama ei hakkaks, on nüüd lauskmaa. J. Semper.
4. korraks, muu jutu sekka v. teiste jutu vahele midagi lausuma, mingit repliiki, vahemärkust poetama. Pillas ka omalt poolt sekka mõne sõna. Mõtlematult pillatud sõna võib palju kurja teha. Koduteel ei pillanud Ants ainsatki sõna. Keegi oli pillanud kirjutise kohta sõna „diletantlik”. Kõrvallauas pillatud lause äratas mu tähelepanu. Kõneluse kestel pillas ta pilkavaid märkusi. Ta on väga kitsi komplimente pillama. Ott ei pillanud ainsatki etteheidet. „Soovin õnne,” pillasin mokaotsast. *Hiljuti pillas üks mu „Werneri” tuttav paradoksi: parimini läheb siis, kui ei lähe kuidagi.. M. Traat.
5. raiskama, laristama, ülemäära kulutama. Meil pole raha pillata. Pillas oma raha tühistele ostudele, igasugustele lõbustustele. Kogu suur varandus läks pojale, kes selle peagi laiali pillas. Ei maksa oma vara sinna-tänna pillata. Lapsed pillavad, mida isa on kogunud. Vanemad korjavad, lapsed pillavad, lapselapsed näevad nälga. *Va ihnuskott ta küll on, aga kui kord pillama hakkab, siis pillab hullupööra. E. Bornhöhe. || piltl (muu kui raha vm. materiaalse väärtuse kohta). Ei tohi pillata oma energiat, vaimset jõudu. Ei maksaks pillata entusiasmi liiga paljude asjade peale. *Pinna pillas elu nagu paljud teisedki näitlejad neil aegadel. V. Panso. *Kaua ma siis sedaviisi ennast pillan ja joodikutega ringi aelen. Tuleb hakata teisiti elama. P. Krusten.

pinna|mood [-moe]
geogr mitmesugustest pinnavormidest moodustuv maakoore pealispinna kuju, reljeef. Tasase, lainja, künkliku, vahelduva pinnamoega ala. Põhja-Eesti pinnamood on võrdlemisi üksluine ja monotoonne. Vooremaa pinnamoodi kujundasid peale liustike ka jääsulaveed. Pinnamoelt mitmekesine paik. || (ka teiste taevakehade pealispinna kohta). Kuu, Marsi pinnamood.

pinnas ‹-e 4› ‹s›
maakoore pindmise kihi moodustavad setted ja kivimid koos neil esineva mulla ja kultuurkihiga (eriti silmas pidades selle viljakandvust, viljeldavust). Savikas, liivane, kivine, soine pinnas. Pehme, kõva, veerikas, kuiv, külmunud pinnas. Viljaka, hea pinnasega mustmullaalad. Kehv, halb, viljatu pinnas. Tundra pinnas on taimestikuvaene. Pinnase looduslik seisund. Pinnase temperatuur, omadused. Pinnase kerkimine, kohrumine, ärauhtmine, sooldumine, reostus. Pinnase vajumine, roomavus, tihendamine, kindlustamine, külmutamine, teisaldamine. Sademed imbuvad pinnasesse. Pinnases leiduvad rauaühendid. Pinnase kobestamine, külviks ettevalmistamine. Arheoloogilistel kaevamistel eemaldatakse kõigepealt pinnas. Traktoriroomikutest purustatud pinnas tasandatakse. || (ka teiste taevakehade pealispinna kohta). Kuu pinnas. || piltl alus, pind, millest miski lähtub v. millele tugineb. Rahvaluule sai viljastavaks pinnaseks rahvuslikule kirjandusele. Tunnen hästi seda pinnast, millest võrsuvad autori teemad ja hoiakud.
▷ Liitsõnad: alus|pinnas, ird|pinnas, kalju|pinnas, kivi|pinnas, liiv|pinnas, muld|pinnas, savipinnas; metsa|pinnas, mineraal|pinnas, puist|pinnas, raba|pinnas, soo|pinnas, tehis|pinnas, turba|pinnas, täitepinnas; kasvu|pinnas, tekke|pinnas, toitepinnas.

pinna|vorm
geogr peam. geoloogiliste sise- ja välisjõudude toimel maapinnal v. merepõhjas tekkinud kõrgend, süvend v. tasand, pinnareljeef. Positiivsed 'tasandist kõrgemad', negatiivsed 'tasandist madalamad', neutraalsed 'tasandilised' pinnavormid. Mäed, kuplid, nõod, astangud, tasandikud jt. pinnavormid. Vahelduvate pinnavormidega maastik. Pinnavormidelt üksluine maa-ala. Neeruti mäed on Pandivere kõrgustiku huvitavamaid pinnavorme. || (ka teiste taevakehade pinnal). Kuu, Marsi pinnavormid.

pipra|veski
majapidamisriist pipra, ka teiste vürtside peenestamiseks

pits|hobune
kõnek teiste hobuste ette rakendatud hobune. *Krahvihärra kinnist tõlda, kaks aisadevahelist ja üks pitshobune ees, olid nad küll näinud.. H. Sergo.

priileiva|sööja
teiste kulul elav inimene. Poiss läks vanemate turjale priileivasööjaks.

prii|söödik
teiste kulul elav inimene, priileivasööja. *.. muidu kola tööta ringi nagu viimane pätt ja priisöödik. O. Luts.

prääksuma ‹42›
(partide v. ka teiste lindude samalaadse häälitsemise kohta:) kärisevat rämedavõitu häält tegema. Pardid prääksuvad oja kaldal. Rääk prääksub rukkis. Prääksuv koskel. | piltl. Prääksuv vedurivile. || kõnek (inimese kohta:) kärisevat nasaalset, pardiprääksu meenutavat häält tegema; tänitama, õiendama. Mees prääksub naerda, laulda. *„Arvake ära, poisid,” prääksun siis, „kes see on?” O. Luts. *Te lõpetate vaestemajas, kapten! .. Ei lõpeta! Ära prääksu! J. Smuul.

puksiir ‹-i 21› ‹s›
ka mer (abi)laev teiste laevade ja ujuvobjektide pukseerimiseks, pukser, vedurlaev. Pargast, lotja vedav puksiir. Puksiir tõukab parve. Puksiir tõi purjeka sadamast välja, viis paadi merele. Puksiirid pööravad laeva ümber. Väike puksiir vedas enda järel kaht pikka praami. *Möödume laevakaravanist. Nad püsivad paigal, kuigi puksiiri vesirattad peksavad vahtu. L. Meri. *Üks puksiir ähib ahtris, teine vööris. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: jõe|puksiir, järve|puksiir, mere|puksiir, reidipuksiir; tõukurpuksiir.

põhi|joon

1. peajoon. Käitumise, iseloomu põhijooned. Kirjaniku loomingu põhijooned. Ettekandes käsitleti infoühiskonna põhijooni. Seegi film ei kaldu kõrvale India filmidele omasest sentimentaalsest põhijoonest. Asi on põhijoontes 'põhiliselt, põhijoonte poolest, olulises osas' õnnestunud, õige, selge. Jutustuse sündmustik vastab põhijoontes tegelikkusele.
2. tehn joon, mis määrab joonise teiste joonte jämeduse

põhi|kude

1. bot taimekeha põhimassi moodustav enam-vähem ühesuguste mõõtmetega rakkudest kude teiste kudede vahel, parenhüüm
2. tekst põhiline, kirjakoe tausta moodustav kude
3. põhilaad. Luuletuste põhikude on lüüriline, romantiline, optimistlik. Psühholoogilise põhikoega romaan. Minoorse põhikoega laulud. *Oma põhikoelt ehk ülearugi südamessevõtja, teiste eest muretseja. R. Vaidlo.

põimendama ‹37›

1. mets kasvama jäetavaid puid välja valima ja neile teiste puude raiega kasvamisruumi tegema. Männikuid tuleb juba varakult hakata põimendama.
2. van põimima

põimima ‹42›

1. punuma. a. lõnga, vitsa vms. v. nende kimpe teatud järjekorras risti teiste vahelt, alt ja pealt läbi pistma; nii tehes midagi valmistama. Tohust põimiti märsse. Põimitud vaip, vöö, matt. Pajuvitsad annavad hästi korviks põimida. Pärismaalase rohukõrtest põimitud seelik. Linnupesa oli põimitud kulust ja kõrtest. *Ritvade vahele põimis ta väikesi oksi ja vitsu, justkui oleks pununud korvi. E. Hange (tlk). | piltl. Lähenev sügis põimib juba lehtedesse pruuni ja kollast. b. mitut niiti, nööri jms. üheks tervikuks keerutama, neid üksteise ümber keerama v. teatud järjekorras üksteisest üle viima. Põimis linadest nööri. Põimitud paelad. Nahkrihmadest põimitud nuut, piits. Tüdruk põimis karukollad ja pohlavarred pärjaks kokku. Põimitud sai 'palmiksai'. | piltl. Ta põimis osavalt intriige. Rahvasuu on järve ümber põiminud muinaslugusid ja legende. || (juukseid) palmikuks punuma, palmima. Tüdruk põimis juuksed patsi, palmikuks (kokku). Peenikesed, kõvasti põimitud patsikesed. Põimi oma patsid lahti.
2. tihedalt millegi ümber kokku panema v. mähkima. Laps põimis käed ema kaela ümber, ümber ema kaela. Istusin murule ja põimisin käed ümber põlvede, põlvede ümber. *„Mu vaene poiss!” ütles ta juba mitmendat korda, põimides sidet ümber sõrmede ja peopesa. E. Krusten. || käsi, sõrmi (vaheliti) kokku panema. Põimisin sõrmed vaheliti. Heitis pikali ja põimis käed kukla all kokku. *Noormees ja neiu istusid natuke aega sõrmi põimides ja vaatasid teineteisele tihtilugu silma. H. Sepamaa (tlk). || millegi ümber kasvama v. haakuma. Humalad põimisid end puude ümber. Metsviinapuuga põimitud rõdu.
3. piltl kuhugi sisse lülitama v. lükkima, sekka puistama. Etendusse põimiti ka muusikalisi vahepalu. Kirjanik põimib oma teostesse legende, ajaloolisi sündmusi. Autor on luuletustesse põiminud rohkesti murdesõnu. Põimis heade soovide sekka ka õpetussõnu. Huumoriga põimitud näpunäited.
4. murd (välja) valima. Tüdruk põimis liiga palju, kuni jäigi vanatüdrukuks. *Polnud aega paksu põimida ega paljast vedelat lürpida. H. Jõgisalu.
5. hrv sinna-tänna põigeldes liikuma. *Tuhanded inimesed käisid edasi ja tagasi; tõukasid üksteist, põimisid läbisegi.. E. Särgava.

päike(ne) ‹päikese e. päikse, päikest, päikesesse e. päikesse e. päiksesse, päikeste, päikesi e. päikseid e. päikeseid, päikestesse e. päikseisse e. päikesisse e. päikeseisse 5 või 4› ‹s›

1. Galaktika täht, mille ümber tiirlevad Maa ja teised Päikesesüsteemi planeedid. a. (tavalises tekstis üldnimena). Hele, kuldne, särav päike. Kevadine, talvine päike. Päikese kollane kera. Päikese soojus, valgus. Päikese kullased kiired. Päikese tõus, loojaminek. Päike tõuseb, paistab, loojub. Kevadel käib päike kõrgelt. Päike on juba suures kõrges, kõrgel (taevas), keskhommikus. Päike vajus madalale, silmapiirile, merre, metsa taha. Päike hakkas juba madalamale veerema. Vihm läks üle ja päike tuli välja. Päike läks, kadus pilve taha. Päike särab, lõõmab, lõõskab, leegitseb. Hindas pilguga päikese kõrgust. Vastu päikest olevatel 'päikesepoolsetel' nõlvadel on lumi juba sulanud. Perenaine tõusis koos päikesega 'päikesetõusul', enne päikest. Poissmeeste päike nlj kuu. Tõusva päikese maa (Jaapani kohta). Ei ole midagi uut päikese all '(maa)ilmas'. Kukk talupoja kell, päike peremehe kubjas, lõuna saksa ärkamise aeg. *Tuba oli hall ja hämar, alla päikest.. L. Kibuvits. | piltl. Elutõe, armastuse päike. Temas oli, tema silmis säras päike. *„Ausalt öelda, teie päike on looja läinud,” lausus Saatlev nüüd päris kurjalt. P. Kuusberg. b. ‹suure algustähega› astr. Päikese atmosfäär, pind, mass, läbimõõt, pöörlemisperiood, spekter. Päikese aktiivsus. Päikese kaugus Maast. Päikese kroon 'Päikese atmosfääri välimine, väga hõre ala'. Kõik planeedid tiirlevad ümber Päikese.
▷ Liitsõnad: aprilli|päike(ne), augusti|päike(ne), hommiku|päike(ne), juuni|päike(ne), juuli|päike(ne), keskpäeva|päike(ne), kesköö|päike(ne), kevad|päike(ne), loojangu|päike(ne), lõuna|päike(ne), märtsi|päike(ne), põua|päike(ne), pärastlõuna|päike(ne), suve|päike(ne), sügis|päike(ne), õhtupäike; kõrgustiku|päike(ne), mäestiku|päike(ne), mägi|päike(ne), troopikapäike; kõrvalpäike; vabadus|päike(ne), õnnepäike.
2. (teiste kinnistähtede kohta). Iga täht on kauge päike. *On .. päikesi, mis on meie omast 900 miljonit korda heledamad. F. Tuglas.
3. päikesepaiste. Tuba, õu on päikest täis. Päikeses sätendav, sillerdav, kilgendav meri. Õhk väreles päikeses. Laotas räimed päikese kätte kuivama. End päikese käes soojendama. Mees oli palju päikest saanud, päikesest pruun. Päike kõrvetas villid selga. Sügisene päike ei hakka enam peale 'ei mõju enam nahale pruunistavalt'. Päikest võtma 'päevitama'. *See nukrus sarnanes jürikuuga, mis toob läbisegi päikest, lumelobjakat ja vihma. L. Promet.
4. piltl (südant soojendava v. särava, sellisena tähelepanu keskpunktis oleva inimese kohta). Minu vanaduspäevade päike on mu lapselaps. Ta oli terve seltskonna päike. *.. siis ei pääsenud keegi mööda Milly Saalemist, kes polnud enam tõusev täht, vaid päike. K. Ristikivi.
▷ Liitsõnad: elupäike.

pätk ‹-a 22› ‹s›
vet põletikust tingitud luuvohand hobuse, ka teiste loomade kannaliigesel, kooljaluu

püha ‹8›
I. ‹adj›
1. hrl kirikl (Jumala kui kõigest argisest ja maisest kõrgemal seisva olendi olemisvaldkonna kohta, mis on eriliselt väärtustatav ja austatav). Püha taevane isa! Püha kolmainsus. Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. *Patused oleme me kõik tema [= Jumala] püha palge ees. A. Kalmus.
2. (Jumalaga lähedases ühenduses oleva v. vaga isiku, samuti tema meelelaadi, eluviisi kohta); ka pühakute nime koostisosa. Püha neitsi. Püha jumalaema. Püha Perekond (Neitsi Maarja koos Jeesuse ja Joosepiga, hrl. kujutava kunsti motiivina). Pühad inglid taevas. Püha isa (hrl. paavsti kohta). Pühad isad (piiskoppide, kardinalide ja teiste kõrgemate vaimulike kohta). Püha Sinod. Pühad evangelistid Matteus, Markus, Luukas ja Johannes. Püha Antonius. Püha Jüri. Püha Anna. Püha Birgitta klooster. Kedagi pühaks 'pühakuks' kuulutama. Patust pööranud pühad õed. Kes võib selle püha mehe kohta midagi halba öelda. Ta on ainuke püha inimene selle saare peal. Kirikuõpetaja on väga püha eluviisiga. *.. Hispaanias, mis on vististi kõige püham, kõige usklikum maa Euroopas. A. H. Tammsaare.
3. selline, mis on Jumalale, jumalustele, jumalateenistuseks määratud ja pühendatud v. mille vahendusel Jumal, jumalus end ilmutab ja millele seetõttu osutatakse erilist austust. a. (otseselt jumalateenistusega, kultusega seoses). Püha ristikirik. Ristimine ja laulatus on pühad talitused. Lapsuke sai pühas ristimises nimeks Elsa. Püha sakrament, ristikäik. Altar pühade säilmetega. Püha õhtusöömaaeg 'viimne söömaaeg, mida Jeesus sõi koos jüngritega'. Maailma usundite pühad raamatud (Piibel, Koraan jt.) Püha tekst. Püha Pärimus 'ristiusu kirikus suuliselt edasiantavad usulise tõe aluseks olevad õpetustekstid'. Kõlasid pühad laulud. Püha sõda 'ususõda, eriti muhameedlaste sõda nn. väärusuliste vastu'. Tegi lahkumisel püha ristimärgi. Gangese vees toimetatakse püha pesemist. Pärismaalaste, šamaanide pühad tantsud. b. (koha, hoone, eseme jne. kohta). See siin on püha paik, püha maa. Palestiinat peavad kristlased pühaks maaks. Jeruusalemm on kristlastele, Meka muhameedlastele püha linn. Püha mägi, jõgi, allikas. Püha ohvrihiis. Seda suurt kadakat, pihlakat on peetud pühaks puuks. Ta sängitati pühasse mulda. c. (jumalatele pühitsetud loomade, taimede jms. kohta). Püha ohvriloom. Muinasegiptlaste püha härg Apis. India püha lill lootos. Paljud rahvad on pääsukest pühaks pidanud. Ikooni ees põles püha tuli. d. (aja kohta). Püha jõuluõhtu. Püha öö 'jõuluöö'. Muiste peeti neljapäeva õhtut pühaks, sel ajal ei tohtinud tööd teha. *Vaikne laupäevaõhtu jõuab oma püha rahuga. Jak. Liiv.
4. eriti sügavat austust, lugupidamist vääriv, ülimalt aukartuses austatav; selline, mida ei tohi rikkuda, labastada jne. Kellegi mälestust pühaks pidama. Seadusi, lepinguid, omandussuhteid pühaks pidama. Pühaks peetud kombed, viisakusreeglid. Püha kodumaa. Isamaa püha pind. Tema abielu, abikaasa on talle püha. Sinu soov on mulle püha. Vanemate püha kohus on hoolitseda oma laste eest. Pühad ideaalid, aated. Tegin kindla ja püha otsuse suitsetamine maha jätta. Meid ootavad kõrged ja pühad ülesanded. Töö on tema jaoks midagi pühamast pühamat. Meie vanemaile oli vaevaga saadud leib püha. Talle pole miski püha. *Siin oli nende kõige püham paik. Selle kohaga olid kõige ilusamad mälestused ühendatud. M. Metsanurk. *Suverään peab olema riigi esimene teener, oma isikus püha, aga vastutav oma tegude eest.. J. Kross. || (nõrgenenud tähenduses tunnete, meeleolu kohta:) sügav, ülev, üllas. Sa solvasid mu kõige pühamaid tundeid. Meie sõprus oli püha. Mees läks püha viha täis. Ootamatu solvang täitis ta püha vihaga. „Milline argpüks!” hüüdis tüdruk täis püha põlgu. *Armastus on taeva tuluke ja on ikka püha, ükskõik, kus ta ruumi leiab. A. Saal.
5. esineb rahvapärastes ütlustes ja ehmatust, imestust, üllatust väljendavates hüüatustes. Sa püha taevas! Püha jumal, mis nüüd teha! Püha issand, püha jeesus! Sa püha arm, nüüd on kõik läbi! Issa pojuke, püha vaimuke! Sa püha ristike küll, mis sest elust sedasi saab! Püha ristivägi, ta on hulluks läinud! Oh sa püha kurat, nüüd hakkad sina ka veel peale! Sa püha müristus küll! Oh seda püha lihtsameelsust!
II. ‹s›
1. rahvapärimuslik, kultuslik v. riiklik tähtpäev, mil ei tehta tööd (ja mida kombekohaselt pühitsetakse). Riiklik, kiriklik püha. Kristlikud pühad. Vanad ristiusueelsed pühad. Pühi pidama. Surnute mälestamise püha. Lihavõtted on suured pühad. 1. mai on tööliste püha. Pühade reede, laupäev. Jõulu esimesel, teisel, keskmisel, viimasel pühal. Paar päeva enne, pärast pühi. Pühadeks sõidame koju. Pühade puhul oli lõunasöök tavalisest pidulikum. Pühade ajal käidi kirikus, mindi sugulastele külla. Pühadeks pannakse lipud välja. Nüüd tulevad pikad 'mitu päeva kestvad' pühad. Vihmase ilmaga tööd ei tehtud, mehed pidasid niisama püha 'logelesid'. Mäletan seda päeva nagu mõnda suurt püha. Häid pühi! Pühad tulevad suurelt, lähevad väikselt. Kui on pühad, siis olgu pühad! Kes kõik pühad peab, see kõik näljad näeb.
▷ Liitsõnad: jõulu|püha, kevad|püha, lihavõtte|püha, mai|püha, muna(de)|püha, neli|püha, nääri|püha, oktoobri|püha, paasa|püha, palmipuude|püha, suve|püha, suviste|püha, taevaminemis|püha, talviste|püha, ülestõusmispüha; rahu|püha, rõõmu|püha, võidupüha; jordani|püha, kabeli|püha, kalmistu|püha, lõikus|püha, surnuaia|püha, surnutepüha; kiriku|püha, kroonu|püha, rahvus|püha, riigi|püha, usupüha; kliistri|püha, külma|püha, streigi|püha, tormi|püha, tuisu|püha, vihmapüha; pähklipüha.
2. rahvapärastes ütlustes ja ehmatust, imestust, üllatust väljendavates hüüatustes. Sa pühade vägi küll! Pühade päralt, ega nad ometi siia tule? Kõigi pühade juures, kust sa nii ruttu siia said? Sa pühade vahe, kuidas ma küll ehmatasin! *Aga oh sa pühade reede küll, kuidas mu süda püksisäärest saapasse vajus.. A. Jakobson.
3. van pühapäev. *Püha peale jaani laulatatakse.. J. Mändmets.
▷ Liitsõnad: nädalapüha.
4. van pühak. Vandus kõigi pühade nimel, et räägib tõtt. *.. vahest aitab jumal ja abistavad pühad ning ei lasegi vaenlasi lähedale. K. A. Hindrey.

püsi|muna
zool keriloomade, alamate vähkide ja mõnede teiste loomade paksukooreline muna, mis hakkab arenema pärast puhkeaega, talimuna

raadio|amatöör
isik, kes raadioharrastajana peab lühi- ja ultralühilainel sidet teiste harrastajatega. Eesti, Soome raadioamatöörid. Raadioamatööride ring.

radikalism ‹-i 21› ‹s›

1. kord omaksvõetud põhimõtteid jäigalt järgiv mõtte- ja tegutsemisviis; tahtmatus mõista ja arvestada poliitikas teiste jõudude ja gruppide taotlusi. Parteiliidrite äärmuslik radikalism.
2. põhjalike, otsustavate ümberkorralduste pooldamine, uuendusmeelsus; äärmuslus

raha|vahetaja ‹1› ‹s›
isik, kes vahetab vahekasu võttes teiste maade raha oma maa rahaks. Elukutselised, nurgatagused rahavahetajad. *Sadama ligidal uulitsa peal seisavad [Türgi riigis] roheliste laudade taga rahavahetajad. E. Bornhöhe.

raske ‹1› ‹adj›

1. palju kaaluv, suure kaaluga; ant. kerge. Raske kivi, kaljurahn. Palgid olid rasked kanda, tõsta. Raske ese, kohver, kaubakast, seljakott, kandam. Mis selles pakis on, et ta on nii hirmus raske? Rasked vasksed kroonlühtrid, hõbedased küünlajalad. Raske aidavõti, pesurull, massiivne uurikett. Meestel olid jalas rasked saapad. Rasked viljavihud. Mõrd oli kaladest raske. Hobune veab rasket koormat. Põld on pehme, ei kanna raskeid masinaid. Laev, paat on raskes lastis. Sa oled minust raskem mees. Üks raske lehm vajus sohu sisse. Sukellinnud on raske kehaga. Raske kui tina. Magma kergemad osad kerkisid üles, raskemad vajusid alla. Külmemad veekihid, õhumassid on raskemad kui soojad. Õhust raskemad gaasid. Raske vesinik 'deuteerium'. Raske vesi keem vesi, mille molekulis esineb deuteerium. *Kuld on raske, nelikümmend münti on paras ponts käe peal. H. Kiik. | piltl. Rasked vigurid 'vanker ja lipp males'. Talupidamine oli liiga raske koorem ta noortele õlgadele. *Tuli peagi ta pihku kõige raskem puu, kerjusekepp tuli ta kätte .. F. Tuglas (tlk). || (hrl. koos vastava arvulise suurusega). Koorem on kolm tonni raske. Kui raske see pakk on? || suhteliselt suure kogu ja kaaluga (hrl. teiste sama liiki asjadega, moodustistega võrreldes). Pikad lookas viljapead on täis raskeid teri. Rasked kirsimarjad. Langesid esimesed rasked vihmapiisad. Jämedad rasked pisarad veeresid üle lapse palgete. Rohul helkis raske kaste. Varane kaer, raske kaer. *Raskeid helbeid näeb täna taevast langemas alla. A. Kaalep. || (kehaehituse, kehaosade kohta:) suur, kogukas, kaalukana näiv. Rasked ardenni hobused. Tal on raske keha kohta ebanormaalselt peenikesed jalad. Mehe rasked kandilised õlad. Raske käsi, rusikas. Naisel olid rasked kummis rinnad. Raskete patsidega, raske juuksepalmikuga tüdruk.
▷ Liitsõnad: hiigla|raske, kivi|raske, märg|raske, rahn|raske, ramp|raske, raud|raske, ront|raske, ränk|raske, tina|raske, üliraske.
2. (kehalise töö, tegevuse kohta:) rohket lihaste jõudu nõudev ja väsitav; ant. kerge. Laadimine oli raske kehaline töö. Sepatöö on raske töö. Töö turbarabas oli väga raske. Taludes tuli lapsest saadik rasket maatööd teha. Põllud said raske tööga järjele. Päeval palavaga oli raske niita. Korvpalluritel on peetud kolm rasket mängu. *Aga, vanaonu, ega's koormale peale istuta – hobusel on ju raske. A. Taar. || (teel, maastikul liikumise kohta:) rohkesti kehalist pingutust põhjustav. Meessuusatajatel tuli läbida kolmekümne kilomeetri pikkune raske rada. Suusarajal oli mitu rasket tõusu. Orienteerujad treenivad raskel maastikul. Raskema kategooria takistussõit (ratsutamises). Teekond mäkke osutus erakordselt raskeks. Soos on raske käia. Tal on jalg haige, seepärast raske liikuda. *Tee oli väga raske, külmunud ja rooplik, koorem mitte kerge .. E. Särgava.
▷ Liitsõnad: hiigla|raske, ränk|raske, üliraske.
3. hoogne, jõuga sooritatud, jõuline; ant. kerge. Jagas mõõgaga vasakule ja paremale raskeid hoope. Oli kuulda raskeid lajatavaid lööke. Kunstnik maalib raskete pintslitõmmetega. *.. üksteise järel huugasid viled, pikad ja madalad, otsekui esimesed rasked poognatõmbed päeva kumiseval kontrabassil .. F. Tuglas.
4. rohket vaeva, oskusi nõudev, rohke vaevaga sooritatav, saavutatav, talutav vms.; keeruline, komplitseeritud; ant. hrl. kerge. See on raske amet, elukutse. Õpilastel seisab ees raske kontrolltöö. Rasked matemaatikaülesanded. Siin on palju raskeid küsimusi, probleeme. Sa valisid uurimiseks liiga raske teema. Mis sulle oli koolis kõige raskem õppeaine? Ladina keel on võrdlemisi raske keel. Raskemat teksti ta ei suuda tõlkida. Õpetamisel siirdutakse järk-järgult kergemalt raskemale. Selle osa äraõppimine oli noorele näitlejale küllalt raske. Tuleb korralikult puhata: homme on raske päev. Valvearstil oli olnud raske unetu öö. Sõjaväeteenistuses oli raske. Kõik, mis sa siin näed, on saavutatud raske vaevaga. Üksnes pensionist ära elada läheb ikka raskeks. Meil on raske ilma sinuta toime tulla. Umbses toas oli raske magada. Pimedas oli raske orienteeruda. Tema käekirja on raske lugeda. Seda on raske tõestada. Raske on harjumustest vabaneda, suitsetamist maha jätta. Raske oli ära öelda, raske ka pakkumist vastu võtta. Raske on igaühe meele järgi olla. Väga raske oli otsustada, kummal õigus. Seda on raske ette kujutada, uskuda. Raske oli tagakiusamist taluda. Iga algus on raske. Laenu on kerge anda, aga raske tagasi saada. || (iseloomu, isiku kohta:) olemuselt seesugune, et temaga pole toimetulemine, läbisaamine hõlpus. Temaga ei saa sul kerge olema: tal on väga raske iseloom. Koolis pidasid õpetajad Anne raskeks lapseks. VIIIa oli kooli raskemaid klasse. || (hingamise kohta:) vaevaline, pingutatud. Hingata on raske, õhust tuleb puudu. *Ta silmis läikis palaviku helk .. Ühtlasi kuulsin, et hingamine raskem harilikust. A. Mälk. || (kuulmise kohta:) nõrgenenud, tönts. Raske kuulmisega taat. Temaga tuleb kõvasti rääkida, tal on raske kuulmine.
▷ Liitsõnad: üliraske.
5. (kehalise tunde kohta:) rammetu, jõuetu, väsinud. Pea oli pohmelusest, joomisest raske. Tuli kõrtsist koju raske peaga. Pea on mõtetest raske. Silmalaud on unest rasked. Silmad hakkavad raskeks minema, uni kipub peale. Joobnu seletas midagi raske keelega. Tundis kehas rasket roidumust. Kogu keha on nii raske: vist kipub haigus kallale. *Hobune auras viidakust teest, noorel sulaselgi oli tegu väsimusest raskeid jalgu tõsta .. H. Laipaik.
6. (meeleolu, tunnete kohta:) valuliselt kurb, murelik, sünge; rõhutud, masendunud; ant. kerge. Halb uudis tegi, võttis meele raskeks. Meel, süda läheb järjest raskemaks. Mu süda on raske, justkui aimab halba. Lahkusime kodunt, loobusime kavatsusest raske südamega. Mu südames, hinges on nii raske. Lahkusin haige juurest raske tundega. Tuju muutus raskeks. Leinamajas valitses raske meeleolu. Taat istus raskeis mõtteis. Hinge rusus raske eelaimus. Raske pettumus, elamus, mälestus. Teda vaevasid rasked unenäod. Südamepõhjast tulev raske ohe. Oli kuulda leinajate raskeid nuukseid. Selle teate peale võttis taas maad raske vaikus. *Iga lahkumine on raske, iga teelesaatmine kurb. L. Hainsalu. || osutab ühtlasi selle tunde v. meeleolu erilisele intensiivsusele. Teda rõhuvad rasked mured. Hinges on raske ahastus. Olen tema pärast rasket südamevalu tunda saanud.
▷ Liitsõnad: mõtteraske.
7. (olude, olukorra kohta:) palju kannatusi, vaeva, muret valmistav; ant. kerge. Toimus raske liiklusõnnetus. On meeles veel raske sõjaaeg, rasked sõja-aastad. Raske teoorjus. Rasked majanduslikud tingimused. Töö-, elutingimused olid rasked. Elati okupatsiooni rasketes tingimustes. Ta on üles kasvanud väga rasketes oludes. Rindel käivad rasked lahingud. Vangilaagri rasked päevad. Maad tabas raske näljahäda. Meie rahva raske minevik. Talupoegade elu oli mõisasunduses väga raske. Tema lapsepõlv, elusaatus oli raske. Tuleb kuidagi läbi ajada, ajad on rasked. Külm ja lumerohke talv oli ulukitele raske. Möödunud aasta oli meie põllumeestele raske. Ma ei või teda raskel tunnil, silmapilgul 'raskes olukorras' maha jätta. *See oli raske suvi. Olid rüüstatud väljad, põletatud majad, puudusid töötegijad. F. Tuglas. || (kellegi isikliku elu, hakkamasaamise kohta). Algul oli tal uues töökohas väga raske. Naistel on eriti raske – perekond, kodu, töö. Kõigil on raske, kõigil on omad mured. *Mina tean küll. Sul on raske oma vigase tervisega. Chr. Rutoff.
8. (haiguse, kehavigastuse jms. kohta:) tõsine, (elu)ohtlik; ant. hrl. kerge. Raske, isegi surmaga lõppeda võiv haigus. Raske südameatakk. Rasked rindkere haavad. Mitu haavatut suri rasketesse haavadesse. Autoõnnetuses sai kaks inimest raskeid vigastusi. Raske alkoholimürgi(s)tus. Sünnitus oli raske. Haiget ootab ees raske operatsioon. Haige seisund on raske. Haigus võttis raske pöörde. Raske külmetus. Ta jampsib raskes palavikus. See on raskete haigete palat. | piltl. Sõda lõi riigi majandusse raskeid haavu. Sel lool võivad olla rasked tagajärjed.
9. ränk, suur, kohutav. Raske kuritegu, süütegu, seadusest üleastumine. Sa oled talle rasket ülekohut teinud. See oli mulle raske katsumus. Meie muusikute peret on tabanud raske kaotus. Isa surm oli kogu perele raskeks löögiks. *Ma ei suuda enesetapjaid mõista. Niisugune raske, andestamatu patt! B. Alver. || kõnek tohutu, väga rohke. Teenib kogu aeg rasket raha. Ilusad asjad, aga maksavad ka rasket raha. Valvurid ei kuulnud ega näinud midagi: nad olid raske(te) raha(de)ga kinni makstud. Kõike saab, kui on rasked rahad mängus. *Oli laenanud raskete protsentide eest veskiomanikult ja veel mujaltki ehituseks raha. E. Männik. || suur(ema)t kapitali omav, varakas. *Ta oli rõõmus, kui peremees soovitas natukeseks aeda istuma minna. Tulid kaasa mõned raskemad peremehed. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: ränkraske.
10. väga tugev, intensiivne.; ant. kerge. a. (hrl. loodusnähtuste kohta). Puhkes raske torm, raju. Pärast rasket tuisku ja lumesadu läks sulale. Raske vihmavaling, rahehoog. Laev sõitis raskes udus karile. Taevast katsid tumedad rasked pilved. Kuskil põleb, laotus on täis rasket suitsu. Tormine raske meri. Laine oli kõrge ja raske. Akende taga oli juba raske pimedus. b. (hrl. madalatooniliste helide, häälte kohta). Mere raske koha, müha. Kaugelt kostab rasket kahurimürinat, lahingu rasket kõma. Kajas raskeid plahvatusi. Lennukimootorite raske undamine. *.. sõnas oma raske bassiga: „Mina! Mina tegin püüse tühjaks, lasin [kalad] merre!” R. Vellend. c. (lõhnade kohta). Toomeõite, jasmiinide raske lõhn. Oli tunda muda ja vesikasvude rasket lõhna. Õhutamata ruumi raske läppunud lehk. Juba vaguniuksel lõi vastu raske higilehk. d. (värvuste, värvitoonide kohta:) tume; sünge. Must ja lilla on rasked värvid. Kunstnik armastab tumedaid, raskeid toone. Mehe nägu kattus raske vihapunaga. e. (une kohta:) sügav, kõva, sitke. Tuli nii raske uni, et ärkasin alles keskhommikul. Kõik magasid rasket und, olid raskes unes. Väsinuna vajusin raskesse unne. Mall on raske unega. Kuulasin magajate rasket hingamist, norskamist. f. (toidu kohta:) raskesti seeditav, maos raskustunnet tekitav. Liha on seedimise seisukohalt raske toit. Õhtul ei ole hea süüa liiga rasket toitu. *.. ühekülgse toitumise tagajärg, liiga palju soolast ja rasket. Tuleb dieedile minna, rohkem tarvitada piima- või kalatoitu. R. Sirge. g. kõnek (alkohoolsete jookide kohta:) kange, tugevatoimeline. Raske vein tegi ruttu pea uimaseks. Ta oli raske 'väga tugeva' joobe seisundis, raskes joobes. *Oli teada, et ta ei joo rasket õlut, ainult maitseb korra pealt ... V. Pant.
▷ Liitsõnad: magusraske.
11. karm, vali, range; ant. hrl. kerge. Süüdlasi ootab raske karistus, trahv. Kohtuotsus oli raske: kümme aastat vangistust. Meestele esitati raske süüdistus. || (sõnade, väljenduste kohta:) ränk, ähvardav, vihane. Kuuldus raskeid vandesõnu, rasket sõimu. Loobib teisele raskeid sajatusi näkku. Raske teotav pilge, solvang. Süüdlane tõmbus teise raskete sõnade all kössi. Puhkes raske riid. || (pilgu, vaate kohta:) kuri, tige, hukkamõistev. Isa vaatas, mõõtis poissi raske pilguga. Ta silmavaade oli nii raske, otse vihkav.
▷ Liitsõnad: rõhuvraske.
12. (õhu kohta:) hingamiseks ebasoodus, rõhuvana tunduv, sumbunud, läppunud, umbne; ant. kerge. Aknad olid suletud, õhk toas lämmatavalt raske. Peab tuba tuulutama, õhk läheb raskeks. Tubakasuitsust, toidulõhnadest raske õhk. Tuleb vist äikest, õhk on nii raske. *Raske leitsak, kuumuse ja sõnnikuhaisu tiine segu, rippus liikumatuna välja kohal .. A. Jakobson.
13. (kõnnaku, kulgemise kohta:) kerguseta; aeglane; ant. kerge. Töömehe, meremehe raske samm. Nad vantsivad pikkamisi, väsimusest raskel sammul. Suur raske sammuga mees. Ta tuli raskel kõnnakul. Põrandalauad kriuksuvad perenaise raskest astumisest. *Naise jalg oli pealegi juba väga raske, kuue või seitsme nädala pärast oli oodata mahasaamist .. H. Saari (tlk).
14. (hrl. ehitiste, ka mööbli kohta:) kogult suur ja võimas, massiivne; ant. kerge. Toomkiriku rasked kivimüürid. Raske võlvitud lagi. Seintel olid rasketes kuldraamides maalid. *Tume puutahveldis, raske barokkmööbel, kuld, parkettpõrandad kriuksusid .. See oli vana maja. I. Sikemäe (tlk).
15. (riide, rõiva vm. tekstiili kohta:) paks ja tihe; ant. kerge. Raske, hea langusega ülikonnariie. Tugevast ja raskest riidest jope. Taft kuulub raskemate siidide hulka. Rasked kardinad, eesriided, portjäärid.
16. (väljenduslaadi, stiili, kujunduse kohta:) raskepärane, keeruline. Ta väljendusviis, lausestus, stiil on raske. Sonett on kindlas, küllaltki raskes vormis kirjutatud luuletus. Eredad värvid ja rasked mustrid teevad figuuri suuremaks. Armastab kerget muusikat, sümfooniline muusika on tema jaoks liiga raske. Klassikuid ta ei lugenud, pidas raskeks.
17. (mulla, pinnase kohta:) savikas, savisegune; ant. kerge. Rasked savimullad. Raske liivsavimuld. Pinnas on siin raske savimaa.
18. van rase, raskejalgne. *„Nägid sa teda,” jätkati pikkamisi .. „Ja kas sa tead, et ta on sinust raske?” M. Jürna. *Kuid sellel [mehe] koduskäimisel oli see tagajärg, et lõpuks jäi Erna raskeks. V. Ilus.

regionaal|poliitika
kõrgemal juhtimistasandil rakendatav abinõude süsteem mingi regiooni arengu edendamiseks ja ühtlustamiseks teiste regioonide arenguga. Euroopa Liidu, Eesti regionaalpoliitika. Arenenud riigid viivad ellu intensiivset regionaalpoliitikat.

regressioon|analüüs
mat matemaatilise statistika meetod uuritava tunnuse prognoosimiseks teiste tunnuste kaudu

rist|palk [-palgi]

1. rõhtsuunaline palk, rõhtpalk. Ristpalkidest maja, ait, saun.
2. teis(t)e suhtes risti asetatud palk. Poolpalkidest lage toetasid üksikud ristpalgid.

rist|puu
teiste suhtes risti (hrl. rõhtsalt) asetsev puu; põikpuu. Värava, ukse ristpuud. Väravapooled suleti ristpuu abil. Vabede ristpuudel kuivavad võrgud. Kolme ristpuuga raam.

roni|taim
bot köitraagude, astelde v. ronijuurte abil teiste taimede v. tugede külge kinnituv pika nõtke varrega taim

rooja|sööja
zool teiste loomade roojast toituv loom, koprofaag

roos ‹-i 21› ‹s›

1. ka bot kibuvitsa kultuuristatud teisend, hrl. lõhnavate õite ja okkaliste vartega põõsastaim; selle taime õis. Valge, kollane, kurdlehine roos. Rooside kroonlehed, lõhn, okkad, viljad. Roosadest roosidest pruudikimp. Roose kasvatama, aretama. Roosid õitsevad, lõhnavad. Talveks tuleb roosid kinni katta. Roosid on vaasis alles nuppus, juba laialt lahti löönud. Noormees ulatab, saadab neiule tulipunase roosi. Kibuvits on Eesti ainuke looduslik roos. Roosidest saadakse roosiõli. Ilme armastas lõhnaõlidest roosi 'roosilõhnalist' ja maikellukest. Mats linnas, roos rinnas. Piiga nagu vastpuhkenud roos. *.. armunud on alati kuidagi õrnatundelised ja näevad roose isegi nõgesepõõsas. V. Raun. || ‹hrl. liitsõna järelosana› teiste lillede (rahvapärastes) nimetustes, näit. alpi-, vesiroos. Hiina roos 'rooshibisk'. | piltl. Roosid 'õhetus' põskedel. Valga roos, tartu roos 'punased õunasordid'. Elu ei puistanud tema teele roose 'edu, kuulsust'. Ta on eluaeg roosidel kõndinud 'muretult õnnelik olnud'. *Vaata, et sulle õhtul viisteist roosi [= kepihoopi] talli juures ei tehta! E. Särgava.
▷ Liitsõnad: lume|roos, mägi|roos, päeva|roos, sambla|roos, tiigi|roos, toa|roos, tokkroos; floribund|roos, kimbu|roos, kultuur|roos, kääbus|roos, lõike|roos, mets|roos, miniatuur|roos, muru|roos, pargi|roos, peenra|roos, polüant|roos, pook|roos, põõsas|roos, rambler|roos, roni|roos, tee|roos, tüvi|roos, vaiband|roos, väänroos; palaviku|roos, tiisikuse|roos, viharoosid.
2. roosiõit meenutav ese; roosiõie kujutis sümboli v. kaunistusena. Roosidega seinakell, saanitekk, rätik, kindad, tapeet. Väljaõmmeldud, nikerdatud roos. Kaunistas tordi kreemist roosidega. Kuldne roos on paavsti tunnusese.
▷ Liitsõnad: jää|roos, karamell|roos, külma|roos, paberroos; kompassi|roos, meri|roos, tamme|roos, tanu|roos, tuule|roos, õliroos.
3. med bakterite tekitatud sügav nahapõletik, millega kaasneb punetus ja palavik; van eliting. Sai ehmatusest roosi. Roos lõi jala peale.
▷ Liitsõnad: eba|roos, kaenla|roos, näoroos.

rukis ‹rukki 19› ‹s›

1. kõrreline kultuurtaim, mille teradest tehakse peam. leivajahu, harilik rukis (Secale cereale); bot kasut. ka teiste sama perekonna taimede kohta. Harilik rukis. Rukis õitseb, loob pead. Rukist külvama, lõikama, õsuma, peksma. Lõigatud rukis köideti vihkudesse ja pandi hakki. Rukis kasvas vägev, ilus, rinnuni. Suur põld sai rukki alla, on rukki all. Kas teil on rukis (maha) tehtud, maas? Seemendas, tegi põllu rukkisse 'külvas põllule rukki'. Kui hein tehtud, jäi rukkini 'rukkilõikuseni' veel paar nädalat. Rukis on maja peremees. || maa-ala, kus see kultuur kasvab, rukkipõld. Kombain läks rukkisse 'rukist lõikama'. Sead on rukkis, aja nad minema. Meenutab, kus olid naabertalu rukkid. Ei maksa nii kergesti püssi rukkisse visata 'alla anda'. *Aga küllap läks ta .. elust ka edaspidi läbi nagu rukkist. J. Peegel.
▷ Liitsõnad: haljas|rukis, jaani|rukis, maa|rukis, rappe|rukis, suvi|rukis, talirukis.
2. selle taime vili, terad. Kott, vakk rukist, rukkeid. Rukkist jahvatatakse liht-, kroov- ja püülijahu. Kõige jämedam rukis jäeti seemneks. *Viiskümmend vakka, imestas masinist endamisi, tohoo hullu, see on mõne väiksema talu aasta rukis. M. Traat.
▷ Liitsõnad: seemnerukis.

rõigas ‹rõika 19› ‹s›

1. bot lõhiste karedate lehtedega ristõieline rohttaim, põldrõigas (Raphanus); köögiviljana kasvatatav aedrõika teisend. Endistel põldudel lokkab nüüd ohakas ja rõigas. Koonusja, ümmarguse juurega rõigas. Rõigast kasvatama. Kas sa teed vahet, on see redis või rõigas? *Mis sest.. / et linas õitses rõigas, lokkas malts.. J. Semper.
▷ Liitsõnad: aed|rõigas, õlirõigas.
2. viimase vürtsikas juurikas. Musta koorega rõigast nimetatakse mustaks rõikaks. Valge, lilla, pruuni koorega rõigas. Valmistasin rõika toorsalatit. Kasutab rõigast neerurohuks.
3. ‹liitsõna järelosana› esineb mõnede teiste ristõieliste taimede nimetustes
▷ Liitsõnad: mäda|rõigas, sinerõigas.

vahele rääkima
sekkuma teiste jutusse, seda omapoolse jutu v. ütlustega katkestades. Laps ei räägi vanemaile vahele. Viisakas inimene tunneb ära, millal teiste jutule kõlbab vahele rääkida.

saadik ‹-u 2› ‹s›
isik, kes on (hrl. määratuna v. valituna) teiste esindajana saadetud tegutsema, ülesannet täitma. a. riigi diplomaatiline esindaja teises riigis. Argentiina saadik Panamas. Määrati saadiku ametikohale Berliini. Riigi senine saadik USA-s kutsuti tagasi. Erakorraline saadik. Riikidevaheline kontakt saadikute vahetamise kaudu. Saadikute puutumatus. b. võimuorganitesse, ka suurtele ametlikele kokkutulekutele valitu. Euroopa Parlamendi saadikud. *.. Aleks valiti valla volikogusse kehvikkalurite ja maatameeste saadikuks. E. Männik. c. kellegi esindaja mingi ülesande täitmisel. Juubilari õnnitlesid mitme seltsi saadikud. Vaenlasega läbirääkimiste pidamiseks läkitati kolm saadikut. | piltl. Astronaudid on inimkonna, Maa saadikud kosmoses. d. sõnumi, teate viija v. tooja. Ülestõusnud lähetasid saadikuid naabermaakondadest abi otsima. Kas oodatud saadik on juba saabunud? | piltl. Lumikelluke on kevade saadik.
▷ Liitsõnad: eri|saadik, kultuuri|saadik, parlamendi|saadik, rahva|saadik, suur|saadik, välissaadik.

sabas|sörkija ‹1› ‹s›
teiste järel liikuja. On algatajaid, on sabassörkijaid.

sadama|kontor
sadamakapteni ja teiste sadamaametnike tööruum(id). Kapten läks sadamakontorisse laeva välja klaarima.

seadus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. ka jur kõrgeima riigivõimuorgani normatiivakt, millel on riigi teiste õigusaktide suhtes kõrgeim õigusjõud; normatiivakt üldse. Eesti Vabariigi seadused. Maareformi seadus. Välismaalaste seadus. Kohtute seadus. Riigisaladuse seadus. Tulumaksu seaduse muutmise ja täiendamise seadus. Seaduse kehtivus, järgimine, rakendamine, kohaldamine, tõlgendamine. Seaduse paragrahvid, sätted. Riigikogus vastuvõetud seadus. Antakse välja uusi seadusi ja määrusi. See seisukoht on fikseeritud ka seaduses. Kohtumõistmine peab toimuma seaduse alusel, järgi. Korraliku mehena ei ole ta kunagi seadusi rikkunud. Sagedased on seadusest üleastumised. Sattus seadusega vastuollu. Seadusega on kehtestatud, lubatud, keelatud.. Kõik kodanikud on võrdõiguslikud seaduse ees. Paistab, et ta on põhjalikult seadusi uurinud. Seaduse nimel, avage! (näit. politsei nõudes sisse lasta). Kas siis sellise omavoli vastu enam seadust 'seaduslikku korda' polegi? Mis mina teha saan, seadus on niisugune! Kolm korda kohtu seadus. | piltl. Kuiv seadus 'täielik alkoholikeeld'. Pead nurisemata kannatama – selline on elu seadus. Ülemuse käsk oli seadus. *Metslooma seaduseks on, et nõrgem peab saagi juurest taganema, ja kui kumbki ei tagane, siis otsustavad kihvad. A. Kalman.
▷ Liitsõnad: agraar|seadus, amnestia|seadus, asjaõigus|seadus, elamu|seadus, haridus|seadus, jahi|seadus, keele|seadus, keelu|seadus, kodakondsus|seadus, kooli|seadus, kriminaal|seadus, liiklus|seadus, looduskaitse|seadus, maa|seadus, maksu|seadus, mere|seadus, metsa|seadus, patendi|seadus, pankroti|seadus, pensioni|seadus, perekonna|seadus, politsei|seadus, põhi|seadus, raam|seadus, reklaami|seadus, sõja|seadus, talurahva|seadus, teadus|seadus, tervishoiu|seadus, tolli|seadus, töö|seadus, töökaitse|seadus, valimis|seadus, võlaõigusseadus; džungli|seadus, hundiseadus.
2. üldiselt heaks kiidetud (kohustuslik) toimimisviis, põhimõte v. juhtnöör. Hädalise abistamine on kirjutamata seadus. Põlvest põlve edasi antud kirjutamata seadused. Talus elati veel isaisade seaduste järgi. Ta on rikkunud külalislahkuse seadust. *Mees on merel, naine maal, see on vana hiiu seadus. A. Kalmus. *.. mõnikord on neil meestel ja naistel [= randlastel] tulnud ise oma seadusi teha. Alati pole need seadused klappinud maksva korraga.. R. Vellend.
3. ka filos nähtuste objektiivne, oluline, püsiv, üldine ja paratamatu seos. Teaduse seadused. Põhjuslikkuse seadus. Dialektika seadused. Kvantmehaanika seadused. Energia jäävuse seadus. Newtoni seadused. Archimedese seadus (hüdro- ja aerostaatikas). Ohmi seadus. Kirchhoffi seadused (elektrotehnika ja elektroonika alusseadused). Mendeli seadused (pärilikkusseadused). Suurte arvude seadus (statistikas).
▷ Liitsõnad: füüsika|seadus, loodus|seadus, majandusseadus; gravitatsiooni|seadus, hääliku|seadus, inertsi|seadus, jäävus|seadus, pärilikkus|seadus, samasusseadus.
4. kirikl Jumala tahe; vastav osa Piiblist, eriti Moosese raamatud. Jumala seadus. Moosese seadused. Vana Testament jaguneb kolme ossa: Seadus, Prohvetid ja Kirjad.

seos ‹-e 4› ‹s›

1. vastastikune tingitus v. sõltuvus; filos olenevus, mille puhul ühtede objektide olemasolu, puudumine v. muutumine on teiste objektide olemasolu, puudumise v. muutumise eelduseks. Tegelikkuse seosed ja vahekorrad. Seoste süsteem. Teaduse ja tootmise seos. Vastastikune, tihe, otsene, kaudne, keerukas, sisuline seos. Geneetiline seos. Koonuse moodustaja ja raadiuse vaheline seos. Tööstuse ja põllumajanduse vaheline majanduslik seos. Seos organismi ja väliskeskkonna vahel. Nähtuste põhjuslik seos. Ajutiste seoste moodustumine. Ainevahetusele omane üksikprotsesside seos. Ajaline seos kahe nähtuse vahel. Nähtuste omavahelised seosed. Seoseta jutt, sõnad. Selle probleemiga on viidud seosesse veel mitmed muud küsimused. Kõik tööoperatsioonid on omavahel seoses, süsteemist sõltuvad. Otsustuse subjekt on seoses predikaadiga. | ‹inessiivis kaassõnalaadselt›. Tapuridva hüüdnime oli ta saanud seoses pika kasvuga. Mõningad muutused organismi elutegevuses toimuvad seoses aastaaegade vaheldumisega. Seoses künnipõllundusega arenes ka karjakasvatus.
▷ Liitsõnad: alistus|seos, kaud|seos, otse|seos, rinnastus|seos, tähendusseos; mõtteseos.
2. mat võrduse ja võrratuse üldnimetus
3. (ilu)sõlm. Seosega vöö. Suur seos kleidi kaeluses. Koheva seosega kaelaside. Kittelkleidi lahtisi küljeõmblusi hoidsid koos ainult seosed.
▷ Liitsõnad: paelseos.
4. van side [-me]. *Teise [mehe] pea on mähitud musta seosega.. O. Luts.

silma paistma

1. nähtav, märgatav olema. Ulgumerel maa silma ei paista. Pesi kaela siis, kui mustus juba silma paistma hakkas.
2. esile küündima, millegi poolest teiste hulgast eristuma; ilmnema. Poiss paistis kursustel silma ja saadeti edasi õppima. Tänasel matšil paistsid sakslased silma. Vaikne tüdruk, ei paista millegagi silma. Tal polegi, millega silma paista. Paistab vaprusega, ülbuse poolest silma. Sõnavõtust paistis silma riigitruudus. Sündivuse vähenemine paistab selgesti silma.

sipelga|manulane ‹-se 5› ‹s›
zool (teiste sipelgapesas elavate putukate ja selgrootute kohta)

slaalom ‹-i 2› ‹s›
sport mäesuusatamise ala, kus võisteldakse laskumises läbi lipukestega tähistatud väravate. Meeste, naiste slaalom. Slaalomit sõitma. Maailmameister slaalomis. || esineb teiste samalaadsete spordialade lühema nimetusena. Aerutajad võistlevad slaalomis 'veeslaalomis'.
▷ Liitsõnad: suur|slaalom, ülislaalom; auto|slaalom, kanuu|slaalom, suusa|slaalom, süsta|slaalom, veeslaalom.

solidaarsus|streik
streikimine teiste majandusharude v. teiste ettevõtete streikivate töötajate toetuseks

staaritsema ‹37›
staarina käituma, näit. teiste hulgas esile tõusta üritama. Ansambliteatris ei tohi näitleja staaritseda. Staaritsev ja vigurdav korvpallur.

stiili|puhas
stiililt väljapeetud, ilma teis(t)e stiili(de) mõjudeta. Stiilipuhas barokkloss. Stiilipuhtaks funktsionalismi näiteks on koolihoone Kreutzwaldi tänaval. Stiilipuhtad rahvarõivad. Stiilipuhas teos, lavastus. Hämmastavalt stiilipuhas modernist. Stiilipuhas hüpe, õhulend.

suhte|korraldus
suhtlemine üldsusega ja teiste ettevõtetega. Õppis ülikoolis suhtekorraldust.

end võõraste sulgedega ehtima
kellegi teisena esinema v. millegi teisena esitama; teiste tehtuga uhkeldama, teiste saavutusi vms. enda omadena esitama. *Paljud eestlased ei pidanud soovitavaks oma tõelist rahvust kuulutada ja ehtisid end võõraste sulgedega. R. Pullat. *Kuid siiski meeldis Aulile ka see avameelne olek: kui olen vaene, siis olen – miks ehtida end võõraste sulgedega? K. A. Hindrey.

suu|täis ‹s›

1. korraga suhu mahtuv, suud täitev kogus (söödavat v. joodavat); (paras) pala v. lonks. Suutäis leiba, putru, piima. Rüüpab suutäie kalja. Hammustab saia küljest suure, väikese, paraja suutäie. Murdis šokolaaditahvlist suutäie ja sõi mõnuledes ära. Viimane suutäis käib suus ringi. Mugib, mälub vintsket suutäit. Neelab, kugistab suutäie alla. Sain (kurgust) alla vaid mõne suutäie suppi. Joo midagi peale, siis läheb suutäis libedamini alla. Võttis suutäie suhu, aga alla ei neelanud. Suutäis suutäie järel kadus toit sööjate kõhtu. Võileib sai paari suutäiega otsa, võileivast jätkus vaid paariks suutäieks. Lõikas liha lapse taldrikul suutäiteks. Mõmises midagi suutäite vahele vastuseks.Tegi süües suutäied vennaga pooleks. Keegi polnud suutäitki söönud. Loeb teiste suutäisi 'jälgib teiste söömist, ei söö kaasa'. Sülgas mahlaka suutäie. | piltl. Igaüks tahtis riigipirukast võimalikult suurt suutäit (hammustada). Ekskavaator puistab oma suutäie süvendi servale. || väikene, vähene söögi- v. joogikogus; toiduraas v. joogitilk. Söögi alla pakuti suutäis viina. Viimane suutäis leiba on laual. Kaaslastega jagati viimane kui suutäis. Istu ja võta meiega suutäis (leiba, viina). Hulkur küsis suutäie süüa. Kes sellest suutäiest söönuks saab? Toitu pole jäänud suutäitki. Parem suutäis soolast kui maotäis magusat. *.. esimene haljas suutäis on [karjale] enam väärt kui talvine heinasületäis. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: heina|suutäis, leiva|suutäis, punn|suutäis, toidusuutäis.
2. (meeldiv, suupärane) toit, (jahi)saak vms. Parem suutäis toodi külalisele lauale, hoiti laste jaoks. Marineeritud seened on mõnus suutäis. Ei saa nii head suutäit kui põrsapraad söömata jätta. Ostaks kalakonservi või mõne muu odavama suutäie. Mõte paremale suutäiele tõi vee suhu. Peaks pühadeks mõne peenema suutäie valmistama. Pere jäi õhtuks suutäieta. Hiir on kassi suutäis. Puruvanad on kaladele magus suutäis. Talveks polnud karjale kuskilt suutäit võtta. Vanake on nii otsa jäänud kui surma suutäis. *Läks juba õhtuks, kuid eit oli alles hommikuse suutäiega. P. Krusten. | piltl. See plika on mõnele seelikukütile ilus, paras, magus suutäis. Osta ära, see maatükk on ahvatlev suutäis. Kaitseta kaubakaravan oli teeröövlitele magus suutäis. Niisugust suutäit kui see äritehing ei saa teistele jätta. Noored õunapuud olid pakasele kõige parem suutäis.
3. (suuga seotud tegevuse kordade, lühiduse, põgususe vms. kohta). Koer haukus paar suutäit, mõne suutäie. Pole aega suutäit juttugi ajada. Suutäis nalja kulub alati ära. Sain äparduse üle hea suutäie naerdagi. Vandus oma töö juures mitugi suutäit kurja. Köhis väikeste suutäitena, suutäitega. Haigutab pika, magusa suutäie. *.. kägu kukkus kumedate suutäite kaupa hoolt .. M. Traat.

sõja|vägi
riiki sõjalise tegevusega kaitsev v. ründav jõud. Alaline, palgaline sõjavägi. Palgasõduritest, talupoegadest koosnev sõjavägi. Sõjavä(ged)e ülemjuhataja, ülemjuhatus. Jaan kutsuti sügisel pärast keskkooli lõpetamist sõjaväkke. Vaenlase arvutu sõjavägi tungis linna. Sõber teenis end sõjaväes vanemleitnandiks. Napoleon kogus endale sõjaväge kõigist võidetud maadest. Vaenlase sõjaväele ei suudetud kaua vastu panna. Piiskop Albert tuli 1227. a. suure sõjaväega Kuressaare linnuse alla. || piltl (putukate, samuti teiste elusolendite kohta). Sipelgate sõjavägi. Rohutirtsud lendasid pilvedena nagu suur sõjavägi.

sõja|õigus
jur sõdivate riikide ja sõdivate ning neutraalsete riikide suhteid reguleeriv rahvusvahelise õiguse osa. Kapitulatsiooni küsimused kuuluvad rahvusvahelise sõjaõiguse valdkonda. || õigus alustada sõda teiste riikidega. Varem tunnistati sõjaõigust, s. t. riikide õigust agressiivsete sõdade alustamiseks.

sööda|maa
sööda hankimiseks kasutatav ala. a. koduloomade puhul hrl. karjamaa. Lehmade söödamaal oli kamar põuast kõrbenud. Rändkarjused kolisid paremale söödamaale. Kari lasti söödamaale, aeti söödamaalt koju. Loomade karjatamiseks on tarvis järjest uusi söödamaid. Põhjapõdrakasvatajad rändavad paigast paika uute söödamaade otsingul. *Enne heinaaega olid vanad söödamaad juba mullani paljaks nositud.. E. Tennov. b. (teiste loomade ja organismide puhul). Põder eelistab söödamaana niiskemaid segametsi. Kündev traktor tähendab kajakatele värsket söödamaad. Kaldavöötme põhjaloomastik pakub kaladele soodsat söödamaad. Tihedalt puutüve katvad samblikud on termiitidele rikkalik söödamaa. Seentele on heaks söödamaaks metsaalune kõdu. *.. puhastame tihnikud ja anname puudele ruumi kasvada, korjame igal aastal välja kuivad [puud] ja tuulemurru, et võtta kahjureilt söödamaa.. O. Tooming. c. piltl. Lahkus kodukülast paremaid söödamaid otsima. Sõjaväli oli marodööridele rammus söödamaa. Ebausk võrsub harimatuse ja lihtsameelsuse söödamaal.

šampanja ‹6› ‹s›
Prantsusmaal Champagne'i piirkonnas kasvatatud viinamarjadest erimenetlusel saadud vahuvein (üldisemalt ka teiste maade vahuveinide kohta). Kuiv, poolkuiv, poolmagus, magus šampanja. Ehtne šampanja (Champagne'ist). Kihisev, vahutav šampanja. Klaas, pudel šampanjat. Banketi alguseks pakuti šampanjat. Külalised jõid šampanjat kristallpokaalidest.

šikaan ‹-i 21› ‹s›
pahatahtlik teiste huvide kahjustamine, kius. *Ometi tõendavat tema süsteem vastupidist, kuigi toomkapiitli ja linna šikaanide tõttu ei olevat tal mitte õnnestunud raha saada oma süsteemi trükkimiseks.. G. Helbemäe.

šikaneerima ‹42›
pahatahtlikult teiste huve kahjustama; kiusama, ebameeldivusi valmistama. Võistlevat erakonda püüti meelega šikaneerida.

tagasi|nõue
jur kohustuse täitnud isikule üle läinud nõue teiste võlgnike vastu

tagumik ‹-miku, -mikku 30› ‹s›
istmik, tuharad. Lai, paks, väike, kondine tagumik. Lapse paljas tagumik. Ema pühib tite tagumikku. See süst tehakse tagumikku. Surus tagumiku vastu sooja ahju. Tagumik on pikast istumisest valus. Libises ja kukkus tagumikule. Poisid lasevad tagumiku peal, tagumikul liugu. Tagumik välgub pükstest läbi. Tantsib tagumiku kääneldes. Keerutab tagumikku. Tagumik lainetab kõndides. Istus, jalad tagumiku alla tõmmatud. Lõi, andis teisele jalaga tagumikku. Sai vitsaga vastu, mööda tagumikku. Isa on poisi tagumiku kirjuks, vöödiliseks peksnud. Küta tal tagumik kuumaks, tuliseks 'anna talle peksa'. Näitas vihamehele tagumikku. Ajas tagumiku urvi, upakile, püsti. Kergita pisut oma tagumikku. Ta ei taha elult muud, kui et saaks auto tagumiku alla. Kaotas töö ja jäi palja tagumikuga 'väga vaeseks'. See töö eeldab kõva, vastupidavat tagumikku (pikaajalise istuva töö kohta). Pane oma tagumik ankrusse 'istu'. Püüab teiste tagumikul liugu lasta 'teiste kulul midagi saavutada'. Hobune surub tagumiku vastu koormat. Koer istub tagumikul, väntsutab tagumikku, väntab tagumikuga. Kass sõidab tagumiku peal 'veab tagumikku mööda maad järel'. Ahvi punane tagumik. *.. Tootsi isa [on] poja tagumiku viili-kirja löönud. O. Luts. || vastav koht pükstel. Pükstel jälle tagumik katki, maas. Lapitud tagumikuga püksid.
▷ Liitsõnad: püksitagumik.

tahk1 ‹tahu 21› ‹s›

1. eseme sile külgpind (hrl. ühena samalaadsetest); tahutud külgpind. Täringu, kuubiku tahud. Valgus mängleb kristalli tahkudel. Kirve tahud. Tahkudega pliiats. Kuue tahuga mutter. Kolme tahuga püramiid. Kõrbeliiv on kivide tahud siledaks ihunud. Palgi tahud lõhnavad vaigust. *Terava noaga voolib ta [ridva] ühele poole laia tahu .. J. Mändmets. || viljapea teri sisaldav külgpind. *Peremees seisatas, valis kollaseima odrapea ja näpistas selle tahu küljest paar alumist .. iva. R. Sirge. || mat tasandiline hulknurk, mis ühes teiste samataolistega piirab hulktahukat ja moodustab selle pinna. Kuubil on kuus tahku.
▷ Liitsõnad: kivi|tahk, külgtahk.
2. piltl külg, aspekt. Revolutsioon muutis rahva elu kõiki tahke. Seni tüün meri näitas end ootamatust tahust. Avastas ööelu senitundmatu tahu. Romaani üle lugedes leian selles üha uusi tahke. Küsis ootamatu tahu pealt. Jutt kaldus spordi eri tahkudele. Keerukas, paljude tahkudega probleem. Tuglase kirjanduslikul tegevusel on mitmeid tahke.

kaasa tantsima
kellegagi koos tantsima; teiste tantsuga ühinema. Tantsib koolinoorte tantsupeol kaasa lasterühmas. Kui esimene paar on põrandale läinud, alles siis julgevad aremad kaasa tantsida. | piltl. *Pangu peainsener parkett kas või peldikusse, egas nendega pea kaasa tantsima. V. Lattik.

teisisõnu ‹adv›
teisi sõnu, teiste sõnadega, teisiti öeldes. 36 kuud ehk teisisõnu 3 aastat. Teadsin juba diagnoosi – leukeemia, teisisõnu verevähk.

telk|mantel
sõj suur tükk veekindlat riiet, mida saab teiste samasugustega telgiks ühendada v. ümber võetult vihmamantlina kasutada. Telkmantlis, telkmantlisse mähitud sõdur. Ratsanikel on õlgadel telkmantlid. Haavatu kaeti telkmantliga. Mehed laotasid endile telkmantlid alla. *Sakslased panid endile üles telkmantlitest kokku nööbitud telgid. V. Kallas.

termiidi|manulane ‹-se 5› ‹s›
zool (teiste termiidipesas elavate putukate ja selgrootute kohta)

tunked ‹6› ‹s› pl
tugevast riidest pihikpüksid, mis tõmmatakse hrl. teiste riiete peale (peam. töötegemisel). Purjeriidest tunked. Lubjalaigulised, õlised tunked. Tõmbas tunked selga, jalga. Tööline kandis tunkesid ja kummisaapaid. Sinistes tunkedes töömehed. Tunkedes mees pesi autot. Väikelaste tunked.
▷ Liitsõnad: töötunked.

[kellegi] turjal liugu laskma ~ ratsutama
kellegi arvel, kulul elama, teiste tööd ja vaeva kasutades läbi saama. Tüdruk ei viitsi tööd teha, laseb teiste turjal liugu. Tee ise ka midagi, mis sa ratsutad teiste turjal!

tuuma|reaktsioon
füüs aatomituumade muundumine elementaarosakestega v. teiste tuumadega põrkumisel. Tähtsaim tuumareaktsioon on aatomituumade lõhustumine. Tehislik tuumareaktsioon. Tuumareaktsiooni tekitama, esile kutsuma.
▷ Liitsõnad: termotuumareaktsioon.

esile tõstma

1. (silmapaistvamaks, nähtavamaks tehes) esile tooma; rõhutama, toonitama. Sõnu võib tekstis esile tõsta allakriipsutuse või sõrendusega. Kleit tõstis esile talje täiusliku vormi, puusajoone. Valge pluus tõstab hästi esile ta tuuldunud jume. Tumedad vurrud tõstsid teravalt esile täidlasi huuli.
2. (teiste hulgast) välja tooma, tunnustavalt ära märkima. Eriti tuleb esile tõsta ühe maakooli õpilasi, noorte kunstnike töid. Graafikutest tõsteti esile kaks kunstnikku. Mitmes sõnavõtus tõsteti esile Eesti raamatukujundajaid. Kriitikud on esile tõstnud kirjaniku keelemeisterlikkust.

välja tõukama

1. millestki v. kusagilt välja lükkama. Uuritsa abil tõugatakse metallist välja peenike laast. Tõukas poisi vihaselt uksest välja.
2. teiste seast ära ajama, minema kihutama. Seltskonnast välja tõugatud inimene. Lõpuks tõugati ta perekonnastki välja.

upsakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
endast liiga palju pidav, teiste suhtes üleolev. Uhke ja upsakas inimene. Muinasjutus on peretütar enamasti kalk ja upsakas. Kiitus tegi ta upsakaks. Läks linnas upsakaks ega tahtnud oma endisi mängukaaslasi enam tundagi. Miks oled teiste suhtes nii upsakas ja sallimatu? Valvur oli vangide vastu kõrk ja upsakas. Sattus kõige upsakama olekuga ametniku juurde. Upsakas nägu, ilme, pilk. *„Eks sa tule ja vaata!” oli kutsari upsakas vastus. M. Aitsam.

vahele
I. ‹postp› [gen] viitab objekti v. nähtuse asetamisele v. paigutumisele mingite teiste objektide v. nähtuste vahemikku
1. ruumiliselt asetuselt hrl. kahe isiku, eseme, koha vm. suhtes nii, et üks neist jääb ühele, teine teisele poole. Seisa siia minu ja Juhani vahele! Keegi paksuke puges meie vahele, kiilus end sabasseisjate vahele. Asetas tooli seina äärde ukse ja akna vahele. Kuuri ja müüri vahele on jäetud kitsas käik. Töödeldav ese kinnitatakse kruustangide vahele. Jäi kättpidi masina vahele. Üks puu jäi langetamisel teiste vahele kinni. Pani kahe leivakääru vahele tüki praeliha. Juttude lõppu ja vahele oli põimitud õpetlikke vanasõnu ja manitsusi. Peremees rakendas ruuna aiste vahele 'rakendas ette'. Jäin terveks päevaks nelja seina vahele 'ruumi sisse'. Ema tuli ukse vahele 'uksele' ja kutsus sööma. Läks põldude vahele uitama. Jõudsime küla, metsa vahele. Peitis häbenedes näo käte vahele. Tõmbas kohmetunult pea õlgade vahele. Võta aga müts näpu vahele 'alandlikult peast' ja mine paluma. Koer tõmbas saba jalge vahele. Sai kõrvalseisjalt sõbraliku müksu ribide vahele. Salakiri oli õmmeldud pintsaku voodri vahele. Vihma tilkus krae vahele. Külm hakkas naha vahele tükkima 'tunda andma'. Koondas oma ilmunud artiklid ühiste kaante vahele 'raamatuks'. *Trah-holla oli juba valmis oma ägeduses üles kargama ning igaühele rusikaga sarvede vahele [= pähe] virutama, kes teda asjata solvab. E. Männik.
2. kahe ajamomendi v. sündmuse vahelisele ajale. Nende sündmuste vahele jääb mitu aastakümmet. Naiste finaal planeeriti meeste võistluste vahele. Hästi kasvatatud lapsed ei kõnele suurte inimeste jutu vahele. Õlut joodi nii söögi alla kui vahele.
3. osutab hrl. kahe objekti v. nähtuse omavahelisele suhtele, vahekorrale. a. (inimestevahelistes suhetes toimuvale). Jäägu see jutt esialgu meie (kahe) vahele. Kõrtsmik asus tülitsejate vahele lepitajaks. Ära sega end, ära tüki meie vahele! Alailma segas ta end teiste asjade vahele. Nende vahele on tekkinud sügav lõhe. Mingi tume vari langes selle sündmusega kahe pere vahele. b. (arvsuuruste vaheldumisele teat. piires). Temperatuur võib öösel langeda 3–5 kraadi vahele. Kalamarja terade arv mahub enamasti poolesaja tuhande ja poole miljoni vahele.
4. (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Haamri ja alasi vahele jääma. Kahe silma vahele, silmapaari vahele jääma, jätma. Hõlmu vöö vahele panema. Kahe tule vahele sattuma, jääma. Kedagi pihtide vahele võtma. Küünte vahele 'küüsi'. Mis tal nüüd naha vahele läks? 'hakkas'. Kellegi hammaste vahele sattuma. Kaikaid kodarate vahele pilduma. Saba jalgade vahele tõmbama. Rataste vahele jääma. Krae vahele trügima, tükkima.
II. ‹adv›
1. kellegi v. millegi vahel [1] (1. täh.) olevale alale, mingisse vahemikku. Avas kirstukaane ja pani pulga püsti vahele. Ust kinni tõmmates jäid sõrmed vahele. Pange alati raamatule järjehoidja vahele! Seelikusse oli erksavärvilisi triipe vahele kootud. Püüdis järjekorras vahele trügida. Kirjutas tekstile veel pisikese lõigu vahele. Tõmbas arvudele joone vahele.
2. põhilisele sekka, üldise hulka. Sõi tatraputru, hammustades vahele metsiseliha. Kirjanik põimib mõnes kohas vahele ka anekdootlikke episoode. Päevad olid hallid, harva juhtus vahele mõni päikesepaisteline. Käekiri polnud kiita ja ka õigekirjavead kippusid vahele. *Minu arust on eksamitel isegi kaval väheolulisi detaile siin-seal nagu muuseas vahele lükkida. U. Mikelsaar.
3. osutab segavale, takistavale tulekule mingisse tegevusse v. protsessi. Tuli, tormas vahele ja lahutas kähmlejad. Isa oleks poissi veelgi rihmutanud, aga ema tuli vahele. Ametivõimud olid sunnitud korrarikkujatele jõuga vahele astuma. Ära sega end nende tülisse vahele! Segab teiste töödesse ja tegemistesse vahele. „Seda kaske ei tohi maha võtta,” astusin otsustavalt vahele. Sõda tuli vahele ja nii jäigi hoone pooleli. Oleksin juba ammu Tartu sõitnud, aga ikka tuli midagi pakilisemat vahele. *.. kurdab, ta mõrsja libisevat käest. Keegi vana jäär kippuvat vahele. H. Raudsepp.
4. (katkestades) kellegi jutu sekka. Kõnelejale hüüti aeg-ajalt vahele. Ole vait, ära sega vahele! Kuulas vaikselt, lausumata sõnagi vahele. „Meid ei huvita teie arvamused,” kähvati vahele. „Täiesti õige!” poetas keegi meistri jutule vahele. Teineteisele vahele rääkides hüpati ühelt teemalt teisele. *Tal ei lastud mõtteid lõpunigi arendada. Eriti naised olid agarad vahele lõikama. V. Gross.
5. ‹tähenduslikult lahutamatut tervikut moodustava ühendverbi koostisosa› näit. vahele jääma, vahele jätma, vahele kukkuma, vahele vedama, vahele võtma (ülekantud tähenduses)
Omaette tähendusega liitsõnad: kahe|vahele, omavahele

vahelt
I. ‹postp› [gen] viitab objekti v. nähtuse lähtumisele, eraldumisele mingite teiste objektide v. nähtuste vahemikust
1. ruumiliselt hrl. kahe objekti vahemikust. Keegi pistis pea ukse vahelt sisse. Piilus kardina vahelt välja. Ma ei ole veel täna toaseinte vahelt välja saanud. Poiss ilmus põõsaste vahelt nähtavale. Meil tuli metsa, küla vahelt läbi minna. Neiu rabeles noormehe käte vahelt vabaks. Pillas sõrmede vahelt pläru maha. Piilus poolsuletud laugude vahelt. Kulu vahelt ilmusid esimesed rohulibled. Raamatu vahelt kukkus välja pilt. Kuu paistis pilvede vahelt. Puude vahelt paistab meri. Haaras seinaprao vahelt noa. Pudeli korgi vahelt immitses vedelikku. *Nüüd juba poetusid ämma triipus huulte vahelt lausa küsimused .. V. Gross. || staatiliselt, koha väljendamisel. Püksid hõõrusid reite vahelt.
2. ajaliselt millegi vahemikust millekski. Perenaine pidi ikka toimetuste vahelt ka näputööks aega leidma. *Aga teisel päeval näpistas töö vahelt mõne soodsa minuti .. R. Janno.
3. inimestevahelistest suhetest, inimestevahelisest vahekorrast midagi ära. Riiud olid õdede vahelt kadunud. Ühised raskused sulatasid jää inimeste vahelt.
4. (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Ütles seda hammaste vahelt 'vihaselt'. Küünte vahelt 'küüsist'. Must kass on kellegi vahelt läbi jooksnud. Ridade vahelt lugema, mõista andma.
II. ‹adv›
1. (muutuste kohta millegi ruumilises vahemikus). Pange uks vahelt kinni! Raamatus on paar lehte vahelt kadunud.
2. (millegi ajalisest järgnevusest ärajäämise kohta). TV-programmis oli muudatusi: üks saade jäi vahelt ära. Päeviku täitmisega on autor hoolas: harva libises päevi vahelt.
3. vaheltkasuna. Kokku ostes ja edasi müües teenis kõvasti vahelt. Kaupmees lõikab, teenib vahelt.

vahendus|tegevus
maj ostu-müügi sooritamine teiste isikute v. majandusüksuste ülesandel

vahetatavus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
vahetatav-olu (näit. asendatavus, muudetavus). Juhtkonna vahetatavus. || maj raha v. väärtpaberite omadus olla vahetatav teiste valuutade v. väärtpaberite vastu, konverteeritavus || tehn koostisosa (näit. detaili, sõlme) omadus olla kasutatav teise samanimelise koostisosa asemel

vahe|tuba
teiste tubade v. ruumide vahel olev, neid ühendav tuba. Korteris oli vaid kolm ruumi: köök, kitsas vahetuba ja tagatuba.

valdus|ühing
maj ettevõte, mille ülesanne on hooldada teiste aktsiaseltside ja tütarfirmade vara (peam. aktsiate kujul)

vallutus|sõda
teiste maade ja rahvaste alistamiseks peetav sõda. Napoleoni, Rooma impeeriumi vallutussõjad. Riik pidas valduste suurendamiseks vallutussõdu.

valuuta|süsteem
maj vääringusüsteem
1. riigisisest raha- ja krediidisuhete korraldust hõlmav rahasüsteem
2. rahasüsteemi osa, mis korraldab kontakte teiste riikide rahasüsteemidega. Euroopa valuutasüsteem.

varjama ‹varjata 48›

1. varjuks olema, valgusvoo teed takistama, kedagi v. midagi kaitsma (näit. ohu, ebasoovitava mõju vms. eest). Põgenejaid varjas ööpimedus, tihe udu. Mustad pilved olid varjanud päikese, kuu, tähed. Paksud kardinad varjasid valguse täiesti. Haab ei varja ega lämmata teisi puid. Varjas end ereda päikese eest sirmi alla. Nägu võib suure kübaraga päikesekiirguse eest varjata. Tihe loor varjas sääskede eest. Puud varjavad tuule, külma eest. Tormide eest sadamat varjav maasäär. Linnusevallid pidid varjama iga vastase eest. Juuksed olid rätiga tolmu eest varjatud. Varjas end uudishimulike pilkude eest ajalehe taga. Tuulest varjatud koht. Varjab käega küünlaleeki. Sõjamehed varjasid end kilpidega. Ema varjas last oma kehaga. Varjav katusealune, pimedusehõlm. *Saaks ometi kord kindlad uksed ette, loomad oleksid varjatud. A. H. Tammsaare. | piltl. Tunnimehed varjavad kaaslaste und. *See on vana haigla ja tema seinad varjavad suuri kannatuste tagavarasid. F. Tuglas. || sellisel moel mittemärgatavaks, mittenähtavaks tegema. Lõhnaõli ei varja higihaisu. Püüdis tedretähti puudriga varjata. Väänkasvud pidid varjama värvimata majaseinu. Majamürakas varjas vaate merele. Puudest poolenisti varjatud kirik. Suured kulmupuhmad varjasid mehe pilku. Läksin julgesti, oma samme varjamata trepist alla. Lumega varjatud jäälõhe. Musträstas on väga varjatud eluviisiga. Taipasin ta sõnade varjatud mõtet. *Suviti varjasid prahti nõgesed ning kobrulehed. V. Saar. || ‹hrl. tud-partitsiibis› (esineb mitmesugustes terminites ja terminilaadsetes ühendites). Varjatud ehk latentne kujutis. Varjatud 'salaja filmiv' kaamera. Varjatud reklaam 'reklaam, mis pole muust teabest selgesti eristatav' on keelatud. Haiguse varjatud staadium. Varjatud ehk okultne maoverejooks. Varjatud 'statistikas kajastamata' kuritegevus. Varjatud inflatsioon, tööpuudus. Ainult taimestikku hõlmavat öökülma nimetatakse varjatud öökülmaks. Varjatud piste 'peitpiste'. Pükste esiküljel on varjatud kinnisega lõhik.
2. ennast v. kedagi teist redus hoidma, midagi salajases kohas peitma. Varjas end mobilisatsiooni eest punkris. Õhurünnaku ajal varjasime ennast keldris. Metsavennal õnnestus end üheksa aastat varjata. Ta oli tagaotsitavat enese juures varjanud. Saarmas oskab end väga hästi varjata. Kana varjas tibusid oma tiiva all. Sõja ajal varjasid talupojad loomi ja vilja. Varjatud varandus. *.. kõik need, kes väejooksikuid varjavad, langevad sõjakohtu alla ja lastakse maha. A. Hint. | piltl. Varjas end valenime all. Kirjanik varjas end pseudonüümi taha. *Prantsuse romaan armastab nimepidi selgeid vahekordi, ta ei varja oma intiimsusi uduste kõnekäändude taha. H. Raudsepp.
3. mingit asjaolu teiste eest salajas hoidma, salgama. Varjab oma mõtteid, plaane, minevikku kõikide eest. Arst ei varjanud haige eest, et see põeb vähki. Püüdis oma vigu, pahesid varjata. Ta ei varja oma käike ega tegusid. Varjas oma sissetulekute suurust. Ei tasu midagi varjata, tunnista parem kohe kõik üles. Aitas kaaslasel varjata kuritegu, mõrva. Tähtsat saladust pead hoolikalt varjama. Tõde ei õnnestunud kaua varjata. *Vanadus läheneb aga kiiresti ja raske on seda prouagi ees enam varjata. M. Metsanurk. || (tundmuste, nende avalduste kohta). Ta oli varakult õppinud oma tundeid teiste eest varjama. Püüdis varjata oma valu, meeleliigutust, ärevust. Suuri vaevu suutis ta oma tüdimust, kohmetust, halba tuju varjata. Peidab näo lilledesse, et varjata silmi tikkuvaid pisaraid. Varjas pahameele naeratuse taha. Teeseldud lõbususe taga tundus peituvat mingi varjatud mure. Lugesin ridade vahelt varjatud etteheidet. Rebis ümbriku kärsitust varjamata lahti. Varjamata kahjurõõm. *Aga ta ei lasknud oma kahtlusel välja paista, varjates seda naljaga .. O. Jõgi (tlk).
4. katet peale panema, katma (1. täh.) Varjas kiilaneva pealae šinjooni alla. Islamiusuliste naiste näod peavad olema varjatud. *Pähe pani ta raudkübara ja varjas selle pehme valge nahkmütsiga .. J. Sang (tlk).
5. katteks olema, katma (2. täh.) Seinu varjas sammalt meenutav tapeet. Väike linik varjab ainult laua keskpaika. *Ei varja veel mu liikmeid kade kleit .. M. Under.
6. sisaldama, endas peitma. *Komps varjas peale vähese teemoona veel midagi – Maidu meistritööd, ta tuuleveskit. E. Vilde. *.. ta [= keel] varjab lõpmata väge ja pühadust oma sees. C. R. Jakobson.
7. tumestama, varjutama. *Tuleviku varjas aga üks suur mure enese taha: venna haigus. M. Metsanurk. *.. jutustus on küllastatud vaimurikkustega, mis kipuvad tihti varjama sündmustikku. J. Luiga.

varjuline ‹-se 5› ‹adj›
(päikese v. tuule, aga ka hädaohu v. häirimise eest) varju andev v. varjus olev; (teiste pilkude eest) varjatud, kõrvaline. Varjuline tihnik, salu. Valisime vagunis varjulisema poole. Jalutati varjulisel pärnaalleel, varjuliste puude all. Hapuoblikas eelistab varjulist kasvukohta. Lapsevanker peab olema varjulises kohas. Otsis varjulist kohta, kus teda keegi ei segaks. Koer puges kõige varjulisemasse nurka. Puud läksid lehte ja põgenikel oli metsas nüüd varjulisem olla. Salakaubavedajad põgenesid varjulisse urkasse. Sulgimise ajal on rukkirääk eriti varjulise eluviisiga. *.. sadamakoht siin oli kaitsvate saarte tõttu varjulisem kui kuskil mujal. B. Kangro. *Varjulisse paika jõudnud, sinna, kuhu suplejad ja muidu puhkajad ei viitsinud kõndida, võttis Kotter koeral rihma kaelast. T. Kallas.
▷ Liitsõnad: pool|varjuline, päikese|varjuline, tuulevarjuline.

vend ‹venna 22› ‹s›

1. poiss v. mees oma vanemate teiste laste suhtes; (sageli ka kasuvenna ja poolvenna kohta). Peeter on Jüri vend. Peeter ja Jüri on vennad. Ta on mu lihane vend. Mu suur vend (endast vanema venna kohta). Väike vend (noorema venna kohta). Vend on õest noorem, vanem. Toimis vanemate vendade eeskujul. Jaanile sündis vend. Kõik kolm venda on haritud mehed. Vennad Kased. Neid võeti vastu kui omi vendi. Ta on mulle armsam kui vend. Oldi nii purjus, et vend ei tundnud venda 'oldi väga purjus'. Homme hakkame tööga nii kõvasti pihta, et vend ei tunne venda (väljendab tegevuse intensiivsust). Venna, vend Oskari, vend Ossi ihu nlj (sealiha kohta). || piltl (kellegi v. miski sarnase v. lähedase kohta; põhjuslikus seoses olevate nähtuste kohta). Nirk sarnaneb oma suurema venna kärbiga. Aastad, päevad, kevaded pole vennad. Laiskus ja hooletus on kehvuse vennad.
▷ Liitsõnad: isa|vend, kaksik|vend, kasu|vend, kolmik|vend, mehe|vend, naise|vend, pisi|vend, pool|vend, pruudi|vend, päris|vend, väikevend.
2. (kellegagi millegi poolest ühte kuuluva mehe v. üldse inimese kohta:) hõimlane, kaasmaalane, ametikaaslane vms. Kõik inimesed on vennad. Tõstis relva oma vendade vastu. Meie vennad soomlased. Eestlased ja nende vennad liivlased. Armsad Eesti vennad ja õed! Suure Gildi vennad. Mustpeade vennad. || (usulist ühtekuuluvust märkivana:) usukaaslane (hrl. kaaskristlane), usuvend, palvevend; meessoost orduliige, kloostrielanik, munk vms. Vennad Issandas. Armas vend Kristuses. Jutlustajaks on vend Johannes. Külasse on tulnud lugijad vennad. Linnast tulnud vend kõneles Issanda sõna. Mormooni vennad. Munki oli koos ilmalike vendadega kloostris sadakond.
▷ Liitsõnad: ameti|vend, gildi|vend, kaas|vend, klassi|vend, kooli|vend, kursuse|vend, leeri|vend, metsa|vend, piima|vend, relva|vend, sugu|vend, vere|vend, võsavend; ilmik|vend, kloostri|vend, lugija|vend, mõõga|vend, ordu|vend, palve|vend, templi|vend, usuvend.
3. ‹hrl. koos täpsustava täiendiga› mees, nooruk, poiss. Ta on üks nutikas, asjalik, lahe, mõnus vend. Hädine, kehv, vedel vend. Seltskonnas tuntud, tehtud vend. Pidasin sind palju ägedamaks vennaks. Ah, on üks viinavõtja vend! Töö peale kibe, hakkaja, vihane vend. Koos olid lustakad vennad. Kelmid vennad need naabrimehed. Vahvad vennad, täisverd semud! | (pöördumisel). Tuleb appi minna, vennad! Rahu, vennad!
▷ Liitsõnad: blufi|vend, elu|vend, käraka|vend, luhvti|vend, lööma|vend, nalja|vend, napsi|vend, nupu|vend, pitsi|vend, pulli|vend, siidi|vend, topsi|vend, viinavend.

vere|imeja

1. verest toituv putukas v. loom. Sääsed, parmud, lutikad on vereimejad. Põhjapõdrakarja saatsid tiivuliste vereimejate parved. | ‹adjektiivselt›. Vereimejad putukad.
2. hlv teiste töövaevast elaja. Liiakasuvõtjad jt. vereimejad. Peab pankureid vereimejateks.

välis|majandus
maj majandussuhted teiste riikide rahvamajandustega

õde ‹õe 27› ‹s›

1. tüdruk v. naine oma vanemate teiste laste suhtes; (sageli ka kasuõe v. poolõe kohta). Mari on Jüri õde. Reet ja Maire on õed. Nad on õde ja vend. Ta on mu lihane õde. Mu suur õde (vanema õe kohta). Väike õde (noorema õe kohta). Noorem, vanem õde. Jaanile sündis õde. Mõlemad õed läksid noorelt mehele. Kummalgi õel polnud lapsi. Õde-venda 'õde ja vend' käisid koos karjas. Nad on õdede-vendade lapsed. || piltl (kellegi v. millegi sarnase v. lähedase kohta). Päevad pole õed. *.. ärge õpetage inimestele kavalust, vaid tarkust, mis on vooruse lihane õde. L. Metsar (tlk).
▷ Liitsõnad: isa|õde, kaksik|õde, kasu|õde, kolmik|õde, mehe|õde, naise|õde, pisi|õde, pool|õde, pruudi|õde, päris|õde, väikeõde.
2. (kellegagi millegi poolest ühte kuuluva naise kohta:) naissoost seltsimees, kaasmaalane, ametikaaslane jne. Kõik inimesed on vennad ja õed. Eesti vennad ja õed. Ta oli seltskonna kehvemate õdede kadeduse märklauaks. *.. [skraas] sisalduvad eeskirjad gildi liikmetele – vendadele ja õdedele .. V. Miller. || (usulist ühtekuuluvust märkivana:) naissoost usukaaslane (hrl. kaaskristlane), koguduse, usuühingu naisliige, nunn vms. Õed ja vennad Issandas. Pühavaimu õed ja vennad. Õdede klooster. Patust pööranud pühad õed. Õde Maria.
▷ Liitsõnad: ameti|õde, kaas|õde, klassi|õde, kooli|õde, kursuse|õde, leeri|õde, palve|õde, piima|õde, rinde|õde, sugu|õde, usuõde.
3. arsti (ravi)korraldusi vahetult ellu viiv tervishoiutöötaja. Valges kitlis õde. Õde tegi süsti, sidus haava. Meie palati õde. Oli haiglas õeks, töötas polikliinikus õena.
▷ Liitsõnad: dieedi|õde, haigla|õde, halastaja|õde, hooldus|õde, meditsiini|õde, operatsiooni|õde, osakonna|õde, palati|õde, patronaaži|õde, protseduuri|õde, röntgeni|õde, valve|õde, vanem|õde, ülemõde.

õie|raag [-rao]
bot õie vars (2. täh.), mis ühendab õit taime teiste osadega. Sinilille õitsemise ajal kasvab õieraag pikemaks.

ühinema ‹37›

1. mingil eesmärgil erinevatest üksustest ühiseks kollektiiviks, organisatsiooniks vm. tervikuks koonduma, üheks tervikuks liituma. Ühinesid kaks väikeettevõtet, mitu majapidamist. Sotsiaaldemokraatlik ja radikaalne partei ühinesid. Kihelkonnad ühinesid maakondlikeks liitudeks. Talupidajad ühinesid kooperatiividesse. Töölised ühinevad ametiühingutesse. Kontserni ühinenud tehased. Väiksemad majandid ühinesid suurematega. Ühinenud Rahvaste Organisatsioon.
▷ Liitsõnad: taasühinema.
2. kellegagi mingis toimuvas kaasa minema, ühte lööma. Matuserongiga ühines kogu aeg inimesi. Mõnedki tulipead ühinesid mässajatega. Mitmed vastaste salgad hävitati, andmata neil võimalust ühineda. Ühineti võitluseks ühise vaenlase vastu. Jutlustaja kutsus kõiki ühinema tänupalves. Ühines kaardimängijate kambaga. Üks lammastest ühines võõra karjaga. Komisjoni otsusega ühines 'nõustus' ka seltsi juhatus. Keegi alustas laulu, sellega ühinesid uued ja uued hääled. *On ilus kellegagi ühineda eluks ja surmaks, aga veel ilusam on lahkuda .. A. H. Tammsaare. || seksuaalvahekorda astuma, seksuaalvahekorras olema. *Naine liibus tema vastu, Titus ei lõpetanud alustatud lauset, keset jutustust vajusid nad maha ja ühinesid. A. Sang (tlk).
3. (loodusobjektide, mitmesuguste nähtuste jm. kohta:) üheks liituma, kokku sulama, ühte sulama. Omaaegne rannalähedane saar on mandriga ühinenud ja moodustab nüüd poolsaare. Madal võsastik ühineb kaugemal suure metsaga. Kaks jõge ühinevad rannamadalikul. Liustikud võivad ühineda. Suitsu ja udu ühinedes tekib sudu. Inimeste hääled ühinesid üldiseks suminaks. Rahvaluules ühinevad traditsioon ja improvisatsioon. Tema isikus on õnnelikult ühinenud teadlase ja kunstniku kalduvused. || keem (aine kohta:) teis(t)e aine(te)ga selliselt reageerima, et tekib ühend

üksi ‹adv›

1. üksinda, omaette, ilma teisteta v. teistest eraldi. a. ilma teiste juuresolekuta, teistest lahus; ilma kaaslas(t)eta, omapead. Laps oli üksi kodus. Mees elab juba mitmendat aastat jumala üksi. Kõik läksid koju, kes üksi, kes kaksi. Rein ei tulnud üksi koju, vaid koos ühe poisiga. Äkki olin üksi: kaaslased olid kuhugi kadunud. Poisil hakkas üksi igav. Ära sa nii hilja üksi linna peale mine! Käib üksi kontsertidel, suusatamas. Ta ei julge lapsi, haiget kauaks üksi jätta. Ole hea, jäta meid emaga hetkeks üksi 'omavahele'. Igaüks tahab vahel enesega üksi olla, et keegi ei segaks. Õnnetus ei tule iialgi üksi. b. ilma teiste abita v. osavõtuta; üksildasena. Haris üksi söödist tüki põldu üles. Poiss ei suuda üksi seda kasti tõsta. Jõi üksi terve pudeli viina ära. Ta oli nõus selle töö üksi ära tegema. Vanataat ei tule enam üksi toime 'ei suuda enda eest hoolitseda'. Sa ei saa aidata, neid muresid pean üksi kandma. Olin üksi oma raskete mõtetega. Ta tundis end hirmus üksi ja mahajäetuna.
▷ Liitsõnad: ihuüksi.
2. ainult, üksnes. Sina üksi tunned teda lähemalt. Emad üksi teavad, mis tähendab poegi sõtta saata. Üksi sinule võin sellest rääkida. Tegin seda üksi sinu pärast. Ma tean teda üksi näo järgi. Üksi öösiti julgeti peidupaigast välja tulla. Üksi okaspuud on jäänud haljaks. Kõik närveerisid, üksi Jaan oli rahulik. Kohvik oli tühi, üksi perenaine korraldas leti taga. Raha oli lõpukorral, üksi 10 krooni oli järel. Lugemisest üksi oli vähe, ta tahtis neid paiku ka näha. Juba meie tänaval üksi on mitu suurt äri. See maja üksi oli juba palju väärt. *Ja mitte üksi su jutt pole vale – vale on ka nimi, mille all me sind siin juba tükk aega tunneme! I. Pau. | ‹ühendsidesõna osana› mitte üksi ... vaid (ka) vt vaid
▷ Liitsõnad: ainuüksi.

üksinda ‹adv›

1. ilma teiste juuresolekuta, osavõtuta v. abita, üksi (1. täh.) Ta seisis üksinda karmi isa ees. Meil on vaja omavahel rääkida, jätke meid vähekeseks ajaks üksinda. Ema ei julgenud lapsi üksinda koju jätta. Lapsed jäid üksinda tuppa. Läksin üksinda teatrisse, linna. Tule kaasa, ma ei julge üksinda läbi metsa minna. Jõi terve pudeli veini üksinda ära. Kas sa üksinda tassisid kõik need asjad kohale? Abi pole vaja, saan ka üksinda hakkama. Ta elab selles majas täiesti üksinda. Sa pead naise võtma, kaua sa ikka üksinda elad. Tundis ennast nii üksinda 'üksikuna', tal polnud ühtegi sõpra. *Aga paljud linnud lendavad üksinda. Nagu suur individualist ja õnnekütt kägu. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: ihuüksinda.
2. ainult, üksnes, üksi (2. täh.) Üksinda jõuga ei tee siin midagi, vaja on ka taipu. Suur talu käes, metsa üksinda on juba mitu hektarit. *Olgu siis, et punased juuksed või tedretähed üksinda. Siis veel ehk kuidagi [= mõni poiss vaataks], aga mõlemad korraga – eluilmaski mitte. A. Kasemaa.

üksus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. mingi terviku iseseisev osa; üksik asi v. olend teiste omasuguste seas. Territoriaalne, administratiivne üksus. Rahvas, hõim, sugukond on etnilised üksused. Sugukond killunes väiksemateks üksusteks – suurperedeks. Verekeskus tegutseb diagnostikakliiniku koosseisus iseseisva üksusena. Veeremis oli kokku 40 üksust: 20 elektri- ja 20 mootorvagunit. Raamatukogu fondides on üle miljoni üksuse. Lause liigendub väiksemateks üksusteks – sõnadeks.
▷ Liitsõnad: administratiiv|üksus, all|üksus, arvestus|üksus, haldus|üksus, maastiku|üksus, majandus|üksus, struktuuri|üksus, säilitus|üksus, süstemaatika|üksus, taimkatte|üksus, tootmis|üksus, trükiüksus; pääste|üksus, tuletõrjeüksus.
2. sõj väeüksus. Relvastatud üksus. Taktikaline üksus. Laevastiku üksused. Üksuse ohvitserid, sõdurid. Järjest moodustati uusi üksusi. Esimesed üksused ületasid jõe, on kaitsepositsioonid sisse võtnud.
▷ Liitsõnad: all|üksus, dessant|üksus, eri|üksus, julgestus|üksus, kaardiväe|üksus, karistus|üksus, lahingu|üksus, lennu(väe)|üksus, luure|üksus, löögi|üksus, rahuvalve|üksus, raketi|üksus, ratsaväe|üksus, regulaar|üksus, sanitaar|üksus, sapööri|üksus, side|üksus, suurtüki(väe)|üksus, sõjaväe|üksus, tagala|üksus, tanki|üksus, toetus|üksus, valik|üksus, õhutõrjeüksus.

ülikooli|kaaslane
samas ülikoolis õppiv üliõpilane (teiste üliõpilaste suhtes), kaasüliõpilane. Ta on minu kunagine ülikoolikaaslane.

kaasa ümisema
ümisedes teiste lauluga ühinema, millelegi saateks ümisema. Õed laulsid, Juhangi ümises kaasa. Ümisesin teiste laulule kaasa. See meloodia pani tahes-tahtmata kaasa ümisema.

üraski|kärbes
zool väike hallikas kahetiivaline putukas, kelle vastsed söövad üraskite ja teiste putukate vastseid (Medetara)