[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

Uued sõnad ja tähendused:

Sõnastikust • Eessõna • Lühendid • Mängime • @arvamused.ja.ettepanekud

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 191 artiklit

auru|saun
kerge ja niisutava toimega saun, mis põhineb aurukatlas tekitatud küllastunud veeaurul

avandus ‹-e 5› ‹s›

1. (kunstlikult tekitatud) jääauk; lahvandus. *Kurjalt haigutavad [Peipsi jääl] tuhmid, pehmed, põhjatumad / avanduste mustad suud. J. Smuul.
2. van auk, avaus. *Aken lendas parinal pärani, suur must kogu täitis silmapilguks selle avanduse .. E. Vilde.

bakter|haigus
bakterite tekitatud haigus

bakteriaalne ‹-se 2› ‹adj›
bakterite tegevusega seotud, bakterite tekitatud v. põhjustatud, pisikuline, bakter-. Bakteriaalne infektsioon, saastumine.

bakter|mädanik
bakterite tekitatud mädanik taimedel

bakter|põletik
bakterite tekitatud põletik taimedel

batsillaarne ‹-se 2› ‹adj›
batsillide tekitatud, batsilliline. Batsillaarsed nahahaigused.

elektro|staatika
el liikumatute laengute tekitatud muutumatut elektrivälja uuriv füüsika haru

elektro|vaakumseadis
el hermeetilise kestaga elektriseadis, milles on valmistamisel tekitatud vaakum

eooliline ‹-se 5› ‹adj›
geol tuuletekkeline, tuule tekitatud, tuule-. Eoolilised pinnavormid, setted. Eooliline protsess, tegevus.

eufooria ‹1› ‹s›
med haiguslik v. meelemürgiga tekitatud kõrgenenud meeleolu | piltl rõõmujoovastus, vaimustus. Õues valitsev kevadilm tekitas noortes eufooriat. Sattusin nähtud filmist eufooriasse.

finnoos ‹-i 21› ‹s›
med vet finnide tekitatud haigus inimesel ja loomadel, tangtõbi

formant ‹-mandi 21› ‹s›

1. keel afiks v. afiksite ühend
2. muus muusikariistaga tekitatud heli võimendatud ülemtoonide rühm

franklinisatsioon ‹-i 21› ‹s›
med ravi kõrgepingelise alalisvoolu tekitatud elektrostaatilise väljaga

gaas|gangreen
med spetsiaalsete pisikute tekitatud ohtlik haavanakkus, mida iseloomustab tugevast tursest ümbritsetud haavast erituv gaasimullikestega vedelik ning organismi üldmürgistus

gong ‹-i 21› ‹s›
muus kettakujuline vasklöökpill, mille kumeda pikalt kõlava heli kõrgus oleneb ketta läbimõõdust; gongiga tekitatud (signaal)heli, gongilöök. Gongi lööma. Sümfooniaorkestri gong. *Juba kõlab gong teisele hommikueinele. A. Kaal.
▷ Liitsõnad: ava|gong, lõpugong.

hapu|piim [-a]
piimhappebakterite tekitatud käärimise tagajärjel kalgendunud piim. Tangupuder hapupiimaga.

hele|laiksus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
parasiitseente tekitatud taimekahjustus, mille välistunnuseks on heledad laigud lehtedel, koorel vm.

heli|signaal
heliallika (näit. sireeni, vile, kõlisti) tekitatud signaal. Pidev, katkendlik helisignaal. Helisignaali, -signaale andma.

helitu ‹1› ‹adj›

1. ilma helita. *Valge tühjus, helitu vaikus ja lõputuna näiv avarus.. O. Tooming.
2. keel häälekurdude võnkumiseta tekitatud. Helitu häälik. Eesti keeles jagunevad konsonandid helilisteks ja helituteks.

helmintoloogia ‹1› ‹s›
med vet teadus helmintidest ja nende tekitatud haigustest

helmintoos ‹-i 21› ‹s›
med vet helmintide tekitatud haigus, usstõbi

hubisema ‹37›
võbisema, värelema (hrl. leegi, leekide v. nende tekitatud valguse kohta); võbiseva leegiga põlema. Kaminas hubises kustuv leek. Tuulehoog pani lõkke kergelt hubisema. Tulekeel hubises lambis. *Otse ta ees plekktopsi otsas hubises töntsakas küünlajupp. R. Sirge.

hääl ‹-e, -t 34› ‹s›

1. (inimese kohta:) häälekurdude võnkumise tagajärjel tekkiv heli kõnelemisel, hüüdmisel, laulmisel. Noore naise, vana mehe hääl. Hääle kõrgus, valjus, tämber. Mahe, pehme, meeldiv, õrn, armas hääl. Kile, kriiskav, räme, kare, kähe, kähisev, kärisev hääl. Vaikne, nõrk, tasane, summutatud hääl. Tugev, kõva, selge hääl. Sõbralik, tuttav, osavõtlik, osavõtmatu hääl. Hääl on alandlik, kartlik, hädine. Häält muutma, moonutama, väristama, kaotama. Häält kõrgendama, madaldama, tasandama, alandama. Laulis valju häälega, valjul häälel. Naeris suure, täie häälega, suurel, täiel häälel. Kõneles poole häälega, poolel häälel, värisevi hääli. Vastas liigutatud, kõlatul häälel. Ütles seda julge, mehise häälega. Toast kostis võõraid, erutatud, vihaseid hääli. Mart ajas teistega laial häälel juttu. Ta hääl kõlas rahulikult ja kindlalt. Hääl kippus kurku kinni jääma. Köhatasin hääle lahti, puhtaks. Hääl värises hirmust. Karjus oma hääle ära. Käskiva, kurja häälega mees. Mehe hääles oli kibedust. Nuttis suure häälega. Pisarad matsid ta hääle. Tundsin ta häälest, hääle järgi ära. Metsas võis hõisata niipalju, kui hääl võttis. Laps tegi hällis häält. *Loeti vaikselt ja häälega – endamisi ja teistele ette. M. Raud. *Maria kõneles lapsega rahulikult, häält tõstmata, nõudis korda ja kuulekust. L. Promet. || (laulmisel). Koolitatud, koolitamata hääl. Ilus, meloodiline, suure ulatusega hääl. Laulja hääl oli sügav, jõuline ja kandev. Enne esinemist peab hääle lahti laulma. Hoidsin oma häält, et koori soolopartiid laulda. *„Ma ei tea, kas mul üldse enam häält on,” ütles Liina, „aga proovime, vanasti ju natuke ikka laulsin..” E. Rängel.
▷ Liitsõnad: inim|hääl, lapse|hääl, mees|hääl, mehe|hääl, nais|hääl, naise|hääl, raugahääl; hõiske|hääl, jutu|hääl, kaebe|hääl, laulu|hääl, nutu|hääl, protestihääl; kurgu|hääl, nina|hääl, rinnahääl.
2. (loomade, lindude häälitsemise kohta). Mets oli täis loomade hääli. Ta matkis osavalt lindude hääli. Mesilaste sumin ja rohutirtsude saagimine – muid hääli polnudki. Hobu hirnub Hiiumaal, hääl on kuulda meie maale.
▷ Liitsõnad: linnu|hääl, loomahääl.
3. muu kuuldav heli, (loodus)müra üldse; esemete tekitatud heli. Öise metsa, suurlinna hääled. On kuulda mässava tormi häält. Suupilli, flöödi, karjapasuna, aisakellade hääl. Poiss ei saanudki pasunast häält kätte. Kohviveski tegi imelikku häält. Kaugelt kostis vabrikuvilede, kirikukellade hääl.
▷ Liitsõnad: loodus|hääl, tehishääl; pasuna|hääl, pilli|hääl, sarve|hääl, trompetihääl.
4. piltl arvamus-, tahteavaldus, nõuanne, käsk, hoiatus. Ajastu, rahva hääl. Võta kuulda mõistuse, tõe häält. Ta järgis oma sisemist, südametunnistuse häält. Üha jõulisemalt kostab maailmas hääli rahu kaitseks. *Kriitikud tõstsid häält [= avaldasid arvamust], aga mitte enam tema kasuks, vaid just vastuoksa. O. Luts.
▷ Liitsõnad: sise|hääl, südame|hääl, verehääl.
5. laulja v. muusikariista, ka lauljate v. pillirühma poolt esitatav partii, meloodia muusikateoses; vastav häälerühm kooris. Kolmele, kahele häälele loodud laul. Seade neljale häälele. Ta kirjutas partituurist hääled välja. Dirigent andis koorile hääle(d) 'häälepartiide algustoonid' kätte. Keegi võttis hääle üles ja teised ühinesid temaga. Esimest, teist, kolmandat häält laulma. Segakoori madalamad ja kõrgemad hääled.
6. ‹hrl. sisekohakäänetes› (muusikariista häälestuse kohta). Muusikariista häälde seadma, panema 'muusikariista häälestama'. Klaver on hääles, häälest ära. Ta ei saanud kuidagi võõrast pilli häälde. || kõnek (klaveri, oreli, harmooniumi helimehhanismi kohta). Vanal harmooniumil olid pooled hääled korrast ära.
▷ Liitsõnad: bassi|hääl, saate|hääl, soolo|hääl, tenori|hääl, viisihääl.
7. hääletamise teel avaldatud otsus; õigus hääletada. Otsustava, nõuandva häälega delegaat. Hääled langesid pooleks. Ettepanek sai kolmkümmend häält poolt ja kuus vastu. Mõlemad kandidaadid said ühepalju hääli. Anname oma hääle ülesseatud kandidaadi poolt. Igal valijal on üks hääl. *Hääled loetud, õnnitles juhataja kombekohaselt uut liiget.. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: poolt|hääl, vastuhääl.

inim|tekkeline
inimese tekitatud, inimtegevuse tagajärjel tekkinud, antropogeenne. Inimtekkeline taimkate, avamaastik.

invasiooni|haigus
med vet loomparasiitide tekitatud haigus

joove ‹joobe 18› ‹s›
med joobnud olek, alkoholi vm. närvisüsteemisse toimiva aine tekitatud mürgitus. On kerges, keskmises, tugevas, raskes joobes. Patoloogiline joove. Joovet tekitavad ained.
▷ Liitsõnad: alkoholijoove.

jäärak ‹-u 2› ‹s›
geogr vihma- v. sulavete tekitatud sügav järsuveeruline hargnev uurdeorg. Lund täis tuisanud jäärak. Auto paiskus nõlvast alla jäärakusse.

kaar|lamp
el gaaslahenduslamp, milles valgusallikaks on õhus tekitatud elektrikaar ja selle toimel hõõguvaks kuumutatud elektroodid

kaetis ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
folkl kurjast silmast tekitatud haigus vm. pahe. *.. kas mina tihkan siis lasta loomade juurde võõrast inimest – ta võib tuua koguni kaetise kaasa! E. Kippel.

kaevand ‹-i 2› ‹s›

1. maasse kaevatud süvend v. kraav. Sügav kaevand.
2. arheol arheoloogilistel kaevamistel läbikaevatav terviklik ala. Kaevandi sügavamatest kihtidest leiti odaots ja muid esemeid.
3. bot putukate v. nende vastsete tekitatud käik taimekudedes (hrl. lehelabas)

kahjuri|rüüste
põll mets taimekahjurite tekitatud suur kahjustus

kahju|tasu
(rahaline) hüvitus tekitatud kahju eest. Kahjutasu maksma, saama. Avarii tekitajalt nõuti sisse kahjutasu.

kannatanu ‹1› ‹s›

1. kehaliselt kannatada, viga saanud isik. Liiklusõnnetuses kannatanud toimetati haiglasse. Kannatanule anti esmaabi. Kannatanul oli reieluumurre.
2. jur isik, kellele on tekitatud füüsilist, varalist v. moraalset kahju. Kuriteo läbi kannatanu.

kiini|muhktõbi
vet kiinide vastsete tekitatud parasitaarhaigus

killu|vigastus
med mürsu-, pommi-, käsigranaadikillu tekitatud vigastus

kimps-komps ‹interj adv›
annab edasi raskete sammude tekitatud müra. Keegi astus koridoris kimps-komps, kimps-komps.

kiunuma ‹42›

1. heledalt vinguma. a. (elusolendite tekitatud häälte kohta). Kutsikad kiunusid. Koer kargles ja kiunus rõõmu pärast. Näljased sead kiunusid. Põrsas kiunub kotis. Naised kiunusid naerda. Hääl muutus vihast, valu pärast kiunuvaks. Kiunuv hingamine, köha. b. (esemete, eluta looduse tekitatud helide kohta). Uks, värav, vints kiunus. Määrimata vankrirattad kiunusid kaeblikult. Kiik kägises ja kiunus. Raielangil kiunusid saed. Kuul lendas kiunudes mööda. Mürtsus trumm ja kiunus viiul. Lumi kiunus reejalaste all. Tuul kiunus korstnas ja ahjutruupides. || vastavat heli tekitades kulgema. *Kuulid kiunusid ja plaksusid kividesse. V. Beekman.
2. kõnek (vinguva häälega) hädaldama, kurtma v. virisema, vinguma. „Ära löö, valus on!” kiunus poiss. *„Ärge jätke ust lahti!” kiunus ta. „Kes maailma kütta jõuab!” K. Ristikivi.

kivi|haue [-haudme]
aiand hallitusseene tekitatud mesilaste haudme nakkushaigus

klamüdioos ‹-i 21› ‹s›
med klamüüdiabakteri tekitatud suguhaigus v. põletik

kohin ‹-a 2› ‹s›
tugeva veevoolu, tuule, saju vm. tekitatud pidev ühetooniline heli, kohisemine. Mere, jõe, kose, lainete kohin. Tuule kohin. Metsa, puude, lehtede kohin. Tasane, kange, vali, võimas kohin. Lained jooksid kohinal, suure kohinaga randa. Vihma sadas kohinal. Puudes tõusis kohin. Kuuldus linnutiibade kohinat. Paat lõikas tasasel kohinal vett. Kõrvus on tugev kohin. *Noor olla on kevadet rinna sees kanda / ja kevade kohinat kuulda .. G. Suits.
▷ Liitsõnad: kase|kohin, mere|kohin, metsa|kohin, tormi|kohin, tuule|kohin, veekohin.

koi|auk
koiliblikate röövikute tekitatud auk (riides, puidus vm.). Kampsun, riie on koiauke täis. Seinapalkide koiaukudest oli põrandale kollakat puru pudenenud.

kollaps ‹-i 2› ‹s›

1. med ringleva verehulga vähesusest tingitud äge vereringe nõrkus
2. med mingi elundi kokkulangemine, korditus
3. astr taevakeha kokkuvarisemine tema enda tekitatud gravitatsioonijõu mõjul. Gravitatsiooniline kollaps.
4. piltl täielik, järsk kokkulangemine, kokkuvarisemine. Majanduslik, poliitiline kollaps.

koore|põletik
mets aiand roosteseente tekitatud haigus, kus puude koor kuivab laikudena ja langeb seejärel maha

kott|haue [-haudme]
aiand viiruse tekitatud haudmehaigus mesilastel

kriips-kraaps ‹interj adv›
annab edasi kriipimise ja kraapimise tekitatud helisid. *„Kriips-kraaps, kriips-kraaps!” algab kuivade luuaraagude ebameeldiv laul sillutisel: kojamehed teevad igahommikust tolmavat tualetti. R. Tiitus.

kroon|rooste
põll roosteseene (Puccinia coronifera) tekitatud roostehaigus (hrl. kaeral)

kurgu|häälne
kurguhäälega tekitatud. Kurguhäälne jutt, laul, hüüe, huige.

kuuli|auk
kuuli tekitatud auk. Kuuliauk kiivris, sinelis. Ukses, seintes on kuuliauke.

kuuli|haav
kuuli tekitatud haav. Kuulihaav rinnas, abaluu all.

kõhisema ‹37›
kõhinat andma. Kuivad lehed kõhisevad jalge all. Pilliroog, hein, vili kõhiseb tuules. Loog on kuiv, nii et kõhiseb. Tuisk keerutas kõhisevat lund. *Kõik läheb hästi! lohutas Juhan ja laskus ka ise kõhisevale õlekotile. M. Metsanurk. || (inimese tekitatud samalaadse heli kohta). Kõhisev hääl, naer. *Inimesed kõhisesid ja pühkisid pisarad silmist.. K. A. Hindrey.

kõhu|tüüfus
med erilise bakteri tekitatud äge soolenakkus, mis võib kulgeda ka taudina. Kõhutüüfusse haigestuma, nakatuma, surema. Põdesin kõhutüüfust.

kärbse|must

1. ‹s› kärbeste tekitatud mustus, hrl. kärbeste väljaheited, kärbsesitt. Aknaklaasid on kärbsemustaga koos. *..padjapüür oli kärbsemustast reostatud. H. Laipaik.
2. ‹adj› kärbsemustaga (1. täh.) reostatud, sellega koos. *Tilluke kärbsemust elektripirn laua kohal küündis vaevalt .. valgustama kaugemaid nurki. E. Tennov.

külma|judin
külma tekitatud judin, külm judin. Külmajudinad käivad, jooksevad üle selja, üle keha.

külma|kahjustus
külma tekitatud kahjustus. Viljapuudel, põskedel on külmakahjustusi.

küüne|jälg
küüne tekitatud jälg. Kaklejal olid vastase küünejäljed näos.

küüne|kriimustus
küüne tekitatud kriimustus

laba ‹11› ‹s›

1. tööriista, eseme vm. lai ja lame osa. Aeru, mõla, labida, hokikepi, kirve laba. Kolmnurkse labaga pottsepakellu. Leht koosneb labast ja rootsust. Udusule tüvik ja laba. || lai lame, mõnikord tiivakujuline tööorgan v. selle osa seadmetel ja masinatel. Vesiratta, turbiini, rootori, tiiviku labad. Ventilaatori labad tiirlesid. Pöörlevate labadega sõukruvi. Vana rataslaev pladistas oma labadega vett.
▷ Liitsõnad: aeru|laba, lehe|laba, propelleri|laba, sule|laba, tiiva|laba, turbiinilaba.
2. jala- v. käelaba; neid kattev suka, jalatsi v. kinda osa. Soki, suka, kinda laba. Sukkadele kooti uued labad. Parema, vasaku käe laba. Vana sääriku laba. *Ta ristluudele vaheliti pandud käed vajusid lahti, parema laba tegi nõutu liigutuse. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: kinda|laba, saapa|laba, sukalaba.
3. kõnek abaluu piirkond; lihakehal labatükk. Rind, külg ja laba. Lamba laba. Labast valmistatud sink.
4. mets kirve vm. terariistaga tekitatud tüvevigastus. Labad ja sälgud.

laul ‹-u 21› ‹s›

1. laulmine. a. inimese muusikaline eneseväljendus oma hääle abil; vastav muusikaharu ning eriala muusikaõppeasutustes. Pulmaliste laul ja trall. Kõlav, kaunis, puhas laul. Armastab laulu ja pillimängu. Lööme, laseme laulu. Laskem laulul kõlada. Seltskonnas läks iseenesest lauluks. Tuju oli nii hea, et laul kippus peale, suhu. Laul teeb rinna rõõmsaks. Sünnipäevalised alustasid laulu, võtsid laulu üles. Saal rõkkab laulust. Teeme laulu, mis me vaikselt istume! Saalist kostis mitmehäälset laulu. Õpib muusikakoolis laulu. b. laululinnu iseloomulik häälitsusviis, mis tekib laulukõri läbiva õhuvoolu võnkumisest, linnulaul. Ööbiku, lehelinnu, vindi, laulurästa laul. Taevaalune rõkkab lõokeste laulust. c. (mõnede putukate tekitatud helide kohta). Sääskede pinisev laul. Kilgi, rohutirtsu laul. d. piltl (loodushäälte jms. kohta). Tuule, tormi, tuisu, lainete, põlislaane laul. Mootori monotoonne laul. *Maa laul on see, kui soristaks / eit lüpsisooja piima. H. Suislepp. *Aga sellest üle kajab / sae laul ja kirve kaik. V. Sõelsepp.
2. see, mida lauldakse, lauldav pala. Rahvalikud, vaimulikud laulud. Ta oskab, teab palju sõdurite, meremeeste laule. Laulame õige ühe lõbusa laulu. Laulu sõnad, tekst, viis, refrään. Koor õpib uusi laule. Komponeerib, kirjutab, loob laule. Kontsert Mart Saare lauludest. Soovikontserdis kõlasid „ABBA” laulud.
3. kirj. a. hrl. salmides ning refrääniga (lauldav v. laulmiseks sobiv) luuletus; van luuletus. Vanasti tegid küla värsisepad pikki laule. Juhan Liivi laulud. *Siin see oli – ainus laul, mis Emmile oli meeldinud, selle kogu esimene luuletus .. K. Ristikivi. b. eepilise luuleteose (umbes peatükile vastav) osa, lugu. „Kalevipoeg” koosneb 20 laulust.
4. hrl hlv jutt, lugu, joru. Püüab lipitseda ja võimumeestega ühte laulu laulda. Mis laulu sa siis laulad, kui naine sellest kuulda saab? Ikka vana laul: keegi ei viitsivat midagi teha. Algul kiitis uut ülemust, nüüd laulab teist laulu, nüüd on tal teine laul. Kelle leiba sööd, selle laulu laulad.
Omaette tähendusega liitsõnad: ahel|laul, aja|laul, ansambli|laul, armastus|laul, armu|laul, ava|laul, hälli|laul, isamaa|laul, joogi|laul, jooma|laul, jõulu|laul, kaebe|laul, kammer|laul, karjase|laul, kiidu|laul, kiige|laul, kiriku|laul, koori|laul, koos|laul, kordus|laul, kunst|laul, küla|laul, lahkumis|laul, laste|laul, leina|laul, lemmik|laul, loodus|laul, lori|laul, lugu|laul, lõpu|laul, löök|laul, mardi|laul, marsi|laul, massi|laul, matka|laul, matuse|laul, meeste|laul, moe|laul, mängu|laul, nutu|laul, palve|laul, pilke|laul, pop|laul, protesti|laul, pulma|laul, rahva|laul, rahvus|laul, revolutsiooni|laul, ringi|laul, ringmängu|laul, rivi|laul, rõõmu|laul, soolo|laul, sõduri|laul, sõja|laul, tantsu|laul, tavandi|laul, tervitus|laul, töö|laul, une|laul, vahe|laul, õhtu|laul, ühis|laul, ülem|laul, ülistuslaul; kukelaul

laulu|heli
lauldes tekitatud heli. Laulu- ja pillihelid.

lehe|-laiktõbi
bot lehtede laiksuses avalduv parasiitseente tekitatud taimehaigus mõnedel lehtpuudel

lubi|haue [-haudme]
aiand teat. hallitusseene tekitatud haudmehaigus mesilastel

lubi|raig
med vet teat. nahaseene tekitatud nahahaigus, faavus

luksuma ‹42›

1. vahelihase kramplike kokkutõmmetega kaasnevalt järsult ning iseloomulike kõõksatustena sisse hingama. Summutatult, valjusti luksuma. Laps luksub, tal on vist külm, mähkmed märjad. Nutab nuuksudes ja luksudes. Luksudes ja kõõksudes naerma. || luksatustega, nende vahel v. saatel rääkima. *„Ta ise tun... tunnistas mulle ... üles!” luksus Anni ja pühkis pisaraid .. A. Hint.
2. piltl. a. (lindude häälitsuste kohta). *Sarapikus lööb ööbik luksuma, jätab aga viisi äkitselt katki .. E. Vilde. b. (mingi eseme tekitatud helide kohta). *Flööt luksub naerda teispool taevakummi .. B. Alver. *All söögitoas aga hakkas kell, mis lõi kesköötundi, äkki luksuma ja vaikis, nagu oleks ta millestki ehmunud. K. Ristikivi.
3. hrv mulksuma, vulksuma. *Ja jões sulksub ja luksub vesi, jäätükid tulevad kiiruga pärivett .. L. Kibuvits.

lume|kahjustus
lume tekitatud kahjustus (metsas, põllul)

lurts ‹interj adv›
annab edasi äkki väljapurskuva v. sissetõmmatava vedeliku tekitatud heli. Lurts, pritsis vesi varvaste vahelt üles.

lõike|haav
ka med terariista vm. terava eseme tekitatud haav

läbi|murre

1. läbimurdmine. Korvpallurite osavad läbimurded. | piltl. „Tõde ja õigus” tähendas Tammsaarele lõplikku läbimurret.
2. sõj vägede pealetung vastase pideva mehitatud kaitserinde lõhestamiseks; vastase kaitsepositsioonidesse tekitatud lõhe. Taktikaline, operatiivne, strateegiline läbimurre. Blokaadi(rõnga) läbimurre. Diviis asus läbimurdele.

lühis ‹-e 4› ‹s›
el elektriseadme rikkena v. lülitusveana tekkinud v. tahtlikult tekitatud tühiselt väikese takistusega ühendus elektriseadme eri pingega osade, seadme ja maa vms. vahel, lühiühendus. Kaabel, juhtmed, mootor, triikraud on lühises.

maksakaan|tõbi
vet med maksakaani tekitatud usstõbi

meedia|mull
meedias tekitatud v. suureks puhutud probleem. Jutt katastroofist osutus tühipaljaks meediamulliks.

mehaaniline ‹-se 5› ‹adj›

1. mehaanikasse v. mehhanismidesse puutuv; mehhanismi abil toimiv, tegutsev v. tekitatud. Materjalide mehaanilised omadused. Mehaaniline liikumine. Soojuse, valguse mehaaniline ekvivalent. Emulsioon on vedelike mehaaniline segu. Mehaaniline töötlemine ehk lõiketöötlemine on selline tooriku töötlemine, kus osa materjalist kõrvaldatakse laastudena. Mehaanilised, mängumehhanismiga muusikariistad (näit. mängutoos, leierkast, mehaaniline klaver). Mehaaniline rööpjoonlaud on joonestusseade. Roboti mehaanilised käed. || väliste (puhtfüüsiliste) tegurite toimel põhinev, nendega seotud. Kivimite mehaaniline murenemine. Haav on naha vm. kattekoe mehaaniline vigastus. Massaaž on keha pinna mehaaniline ärritamine.
2. masinlik, ilma tahte v. teadvuse osavõtuta toimuv. Mehaanilised liigutused, mehaaniline töö. Õppimine ei tohi muutuda mehaaniliseks tuupimiseks.

meteoriidi|kraater
meteoriidi tekitatud kraater. Kaali järv on meteoriidikraater.

meteoriitne ‹-se 2› ‹adj›
meteoriidi päritoluga v. meteoriidi tekitatud. Meteoriitne kosmiline tolm. Meteoriitne raud. Meteoriitse tekkega kraater.

muhu|taud
vet mikroobide tekitatud veiste, harvemini lammaste ja kitsede äge, lihaste tursega iseloomustuv nakkushaigus

must|kunst
mitmesuguste vahenditega tekitatud meelepetteil põhinevad v. käteosavusega saavutatud trikid (ka estraadi- ja tsirkusekunstiliik). Tsirkuse mustkunst. | piltl. Poliitika, majanduslik mustkunst.

mõõga|haav
mõõgaga tekitatud haav. Põeb tapluses saadud mõõgahaava. Armistunud mõõgahaav.

mäda|uuris
med mäda tekitatud uuris

mängima ‹42›

1. mänguga (1. täh.) tegelema, mängu harrastama. Lapsed mängivad omaette, hulgakesi õues, liivakastis, pargis. Mängivad nukkudega, klotsidega. Mängivad palli, peitust, kula, kooli, poodi, sõda, isa ja ema, röövleid. Mängime, et meil on külalised. Andis tikud lastele mängida. Rebasekutsikad mängivad koopasuu ees. Kass mängib hiirega, koer kondiga. Mis mängu me nüüd mängime? Ei taha enam mängida, ei mängi enam sinuga. Hakkame keksu, ringmängu, mõnda jooksumängu, „Tagumist paari” mängima. Pulmas mängitakse pruudipärg järgmistele paariminejatele. Võrk-, korv-, jalgpalli, tennist, hokit mängima. Naiskond mängis end kõrgliigasse, esikohale. Mängin kabet, malet. Hasartmänge ma ei mängi. Raha peale kaarte mängima. Mängisin 'tegin hasartmängus panuse' kogu pangale, õigele hobusele. Mängib ruletil niikaua, kuni taskud tühjad, viimane sent läinud, mängib enda võlgadesse. Suurmeistrid mängisid viiki. P. Keres mängis seda partiid mustadega. || midagi nagu mänguasja käsitsema. Mängib rääkides pliiatsiga, sulepeaga. Ära mängi söögilauas toiduga, kahvliga, lusikaga. Kõnnib jalutuskepiga mängides pargiteel. Töö läheb tema käes (nagu) mängides. Tõstab mängides 'kergelt, pingutamata' raskeid kotte.
2. mitte tõsiselt võttes suhtuma, millegagi naljatama; kedagi niimoodi kohtlema. Mängib armastusega, tunnetega, teiste närvidega. Ära mängi oma (noore) eluga! Ei maksa tervisega, hea töökohaga mängida. Ausõnaga ei mängita. Ära lase endaga mängida, pane oma tahtmine maksma. See mees on paljude naistega mänginud, paras, et nüüd tema endaga mängiti. || jändama, hullama. Lase lahti, ära mängi! Mis sa mängid, anna müts kätte! Ära mängi, ma saan vihaseks!
3. kõnek kombineerides, teat. tulemust taotledes tegutsema. Andis mängida, enne kui auto korda sain. Mängisin selle kellaloksu kallal hulga aega. Mängis enda sooja koha peale, sõjaväest vabaks, ministrile väimeheks. Seni sa mängid, kuni trellide taha lähed. Mängis meie plaani konkurendi kätte. Selle kauba pealt endale suurt ei mängi 'suurt kasu ei saa'. || (kellegi vastu). Mängis teisele ninanipsu, vingerpussi, vembu. Vaat, millise tüki mängis koosolek esimehele! Mängis mulle niisuguse seatembu, et seda ma andeks ei anna. *„Mis vigurit sa mängid, et hobust kätte ei anna?” küsis Andres Pearult. A. H. Tammsaare.
4. (loomade kohta:) paarimisajal eriliselt käituma. Isasloomad mängivad omavahel võideldes. Tedrekuked mängivad kudrutades, kõhistades ja sulgi turritades. Jões haug juba mängib.
5. piltl muutlikult, vahelduvalt liikuma v. liigutama. Lihased mängivad naha all. Suu ümber mängib muie, naeruvine. Silmad, pilgud mängivad koketeerivalt. Mängib edvistavalt silmadega, pilkudega. Õrn puna mängib neiu palgeil. Rõõmusära mängib lapse silmis. Noor veri mängib. Jõud mängib lihastes. Tuul mängib põõsastes, sügislehtedes, juustega, seelikuga, purjedega. Lained, veekeerised mängivad paadiga. Lõkke helgid mängivad meeste nägudel. Veepinnal mängib virvendus. Pikad varjud liiguvad mängides seintel. Akna taga mängivad langevad lumehelbed. Halvasti kleebitud linoleum hakkab põrandal mängima 'kohruma, liikuma'. *.. tuul mängib lillelõhnaga .. E. Enno.
6. lava- v. ekraaniteoses osa täitma, esinema; lavateost etendama. Näitleja mängib hästi, kaasakiskuvalt, usutavalt, halvasti, puiselt, rolli sisse elamata. Juba koolitüdrukuna mängis ta näitemängudes. Taidlejad mängisid lastenäidendit. Ta on mänginud teisejärgulisi osi, peaosas pole ta kunagi mänginud. Kes Hamletit mängis? Paljude noorte unistuseks on filmis mängida. Mida täna „Estonias”, draamateatris mängitakse? Viljandi „Ugala” mängib homme Tartus „Vanemuises”. Verdi oopereid on Eestis palju mängitud. || kõnek etenduma. *G. Ormi komöödia „Kevade ja suve vahel” mängib linnas .. E. Nirk. || (seoses sõnadega osa, roll:) etendama. Mis osa Jaan selles segases loos mängis? Juhtivat, olulist, silmapaistvat osa mängima. Ei oska öelda, mis tema valimisel kõige tähtsamat rolli mängis. Raha ei mängi elus sugugi mitte kõrvalist, tähtsusetut rolli. Vahelihas mängib hingamisel märkimisväärset osa.
7. end kellenagi paista laskma; kellenagi, kellegi rollis esinema v. teat. olukorras käituma ja tegutsema. Armastab teisi käsutada ja ülemust, härrat, saksa, kubjast mängida. Poeg mängib majas peremeest. Mängib daamide seltskonnas, naiste ees rüütlit, kaitseinglit, kangelast. Mängib solvunut, kannatajat, kõrvuni armunut, lihtsameelset, süütukest. Ära mängi prohvetit, advokaati, kõiketeadjat. Ära püüa(gi) mängida, et oled väga julge. Poisike tahab ikka täismeest mängida. Koolist koju jäämiseks mängis poiss haiget. Kas ta alati kometit, tola, narri, lolli mängib 'veiderdab'? Emalind mängib vigast, et tulijat pesa lähedalt eemale meelitada. Kui klappimiseks läks, ei mänginud keegi ihnuskoid. Vend pidi õele peol kavaleri mängima 'kavaleriks olema'. Ole hea, mängi postiljoni, too minu post ka ära! Mängisin oma naisperele kutsarit, autojuhti 'olin autojuhiks, kutsariks'. || midagi teesklema. Ma ainult mängisin magamist, vihastamist, kaastunnet, haigust, huvi asja vastu. Mängime, et ei tea asjast midagi. Mängis, nagu oleks temasse kõrvuni armunud. Ta ägedus, vaimustus tundus mängituna.
8. pillil muusikahelisid tekitama, helindit muusikariista(de)l esitama; (pilli, muusikariista kohta:) selliselt tekitatud helidest kõlama. Mängib flööti, klaverit, kannelt, akordioni, torupilli, trombooni. Ta mängib mitut pilli. Kõik nad on musikaalsed – laulavad ja mängivad. Mängib ansamblis, bändis, orkestris, kvartetis. Õpib viiulit mängima. Mängib nauditavalt, meisterlikult, virtuoosselt. Orkester hakkas mängima, mängis marssi, valssi. Kontserdil mängiti Sibeliust ja Griegi, mängiti ka D. Šostakovitši VII sümfooniat. Kas Tubinast, Tubinalt ka midagi mängiti? Mängib noodist, peast, kuulmise järgi. Kusagil mängib lõõtspill. Pill mängib ja tants käib. Viiul mängib lausa nutvalt. || (heli ülekandva v. reprodutseeriva aparaadi kohta). Raadio, teler mängib. Keera raadio mängima, las raadio mängib. Pane grammofon, makk, plaat, lint mängima. Hakkame uusi plaate, linte mängima. See on kauamängiv plaat, mängib üle poole tunni.

mükoos ‹-i 21› ‹s›
med inimese v. looma organismis nugivate päris- v. kiirikseente tekitatud haigus, seentõbi. Enamik mükoose avaldub nahahaigustena.

müko|toksiin
seentes sisalduv v. nende tekitatud mürk

naha|seentõbi
med seenparasiitide tekitatud nahahaigus, dermatomükoos. Epidermofüütia, lubiraig jt. nahaseentõved.

naha|tuberkuloos
med tuberkuloosibatsillide tekitatud nahahaigus

nõgi|haigus
põll nõgiseente tekitatud taimehaigus. Nõgihaigusest kahjustatud viljapõllud. Teraviljade haigestumine nõgihaigustesse.

pahin ‹-a 2› ‹s›
(intensiivse) veevoolu, õhuliikumise vms. tekitatud heli; kohin, kahin, mühin, sahin. Langeva, voolava vee, kraani, duši pahin. Vett tuleb pahinal, pahinaga nagu tuletõrjevoolikust. Kose võimas pahin. Laine veereb pahinaga, pahinal rannale. Raske vihmahoo tume pahin. Metsis tõusis pahinal, (suure) pahinaga lendu. Magaja hingab pahinal, pahinaga. Tõmbas kopsud pahinal õhku täis. Härg puhus pahinal sõõrmetest õhku välja. Sõnad kadusid tuule pahinasse. Petrooleumilamp põleb tasase pahinaga, tasasel pahinal. Pahinal, pahinaga tõusis keriselt aurupilv. Teekann keeb pahinal, pahinaga. Lõõtsa, aurumasina töötamise pahin. *Suude valjul puhkimisel, ninasõõrmete pahinal .. ujusid loomad [= põdrapaar].. V. Krimm (tlk). || (liikumise v. mingi tegevuse hoogu, intensiivsust märkivalt). Vanapagan pannud suure pahinaga sohu. Purskas pahinal nutma. Kuulajad panid pahinal naerma. Külma õhku viskas pahinal ukse vahelt sisse. *.. oksendasid roa koos viina ja õllega pahinal välja. E. Kippel. *Lota oli sellises jutlustamise pahinas, et Maali kuulas ammulisui. L. Vaher.
▷ Liitsõnad: tule|pahin, tuule|pahin, veepahin.

pikse|kahju
pikse tekitatud kahju

pinin ‹-a 2› ‹s›
putukate tekitatud kõrge ühetooniline heli; seda meenutav muu heli v. hääl. Sääse, uimase kärbse pinin. Kihulane laskus peene pininaga mu käele. Moskiitode tüütu pinin. Pininal lähenes üks sääsk. Kõrvus tekkis pinin. *..teekannu pinin soikus tasaseks kahinaks. O. Kool.

pirin ‹-a 2›

1. ‹s› putukate tekitatud kõrge vibreeriv heli. Ämblikuvõrgus sipleva kärbse pirin. Haiget saanud mesilase pirin. Tasane, ühetooniline pirin. Sääsed oma tüütu ja ärritava pirinaga ei lase magada. Sääsk tiirutas pirinal magaja kohal. || (eluta looduse ning esemete helide, harva ka inimhääle kohta). Telefoni summeri pirin. Spinningurulli pirin. Ta laulis kõrgelt ja ühetooniliselt ning see pirin ei tahtnud kuidagi lõppeda. *Kostis pikkade pasunate kähisevat tuututamist ja vilepillide pirinat. L. Metsar (tlk). *Ja kui möödus tramm, vabises majagi ja üks lahtine aknaklaas saatis teda kerge pirinaga.. A. Mälk.
▷ Liitsõnad: kärbse|pirin, sääsepirin.
2. ‹s› (nutune) virin, vingumine, hädaldamine, kurtmine. Laste nuttu ja pirinat oli tuba täis. Laps pistis pirinal nutma. Küll on plika: nagu näpuga puutud, kohe pirin lahti. Jäta oma pirin, sa käid juba närvidele. *Populus aga oli tüdinud Eeva pirinast ja kodu taganutmisest.. L. Promet.
▷ Liitsõnad: jonni|pirin, nutupirin.
3. ‹adj› viril, pirisev, virisev, hädaldav. Pirin laps. Ta on niisugune pirin inimene, kes viriseb iga tühja asja pärast. *Kuid Mitja polnud üksnes plikaliku väljanägemisega – ta oli arg, tundlik, pirin, aldis hüsteerilistele raevupursetele.. M. Lott (tlk).

plahvatus|laine
plahvatuse tekitatud lööklaine

plekine ‹-se 4› ‹adj›

1. pläriseva, terava, läbilõikava kõlaga; kalk. Valjuhääldist kostis plekine hääl, muusika. Vana plekine klaver. Plekine kellaplärin. Läbi telefoni kuuldub ta hääl veel plekisem kui muidu. Ruuporist kostvad plekised käsklused lõikasid kõrva. Mees naeris plekist naeru. *See hääl oli kuidagi plekine, kõrge, terav nagu habemenuga ja äärmiselt agressiivne. J. Smuul.
2. nagu plekk [2]; nagu pleki tekitatud. Pappel sabistas oma plekist lehestikku. *Vaikust häiris vaid maja ümbritsevate kõrgete palmide plekine krabin. H. Luik (tlk).

plõnksatus ‹-e 5› ‹s›
lühike (nagu) pillikeele tekitatud heli. Laulu sekka kostis kitarrikeelte plõnksatusi. Kitarrikeel katkes plõnksatusega.

poogen2 ‹-gna, -gnat 2› ‹s›

1. muus poogenpillidel heli tekitamise vahend, mis koosneb elastsest puitridvast ja selle otste vahele pinguldatud jõhvidest. Viiuldaja tõmbab poognaga üle keelte. Poognat nõtkelt hoidev käsi.
▷ Liitsõnad: kontrabassi|poogen, tšello|poogen, viiulipoogen.
2. millegi kaarjas osa. Põlved, poognad, käänikud jm. sanitaarseadmete ühendusosad. *.. vanamoelised, kõrge poognaga näpitsprillid heitsid akende nõrka helki alla auditooriumi.. B. Kangro.
3. liikuva keha tekitatud kaar. Uisutaja teeb, lõikab, viskab jääl uhkeid poognaid. *Roherähn lendab kaunite poognatena laineliselt tõustes ja langedes.. K. Põldmaa. *Iia ja Vanamees tantsisid pikki, aeglasi poognaid võttes mööda. J. Smuul.

pseudo|probleem
kunstlikult tekitatud, tõsiseltvõetamatu probleem. Pseudoprobleeme tekitama, lahendama. Peab soolist diskrimineerimist pseudoprobleemiks.

põnn ‹interj adv›
‹ka korduvana› annab edasi väikese õõnsa (tühja) eseme tekitatud vaikset heli. *Seejuures teeb plasku põhi, mis natuke luppis on, igakord [rüüpamisel] naljakat häält: põnn-põnn. O. Luts.

põua|kahjustus
põua tekitatud kahjustus (põllul, metsas). Taimedel ilmnesid põuakahjustused.

pärmseen|tõbi
med pärmseente tekitatud haigus (näit. kandidoos, tupepõletik)

radio|luminestsents
füüs radioaktiivse kiirguse tekitatud luminestsents

rahe|kahju
rahe tekitatud kahju

rahuldus ‹-e 5› ‹s›
rahuldamine; millegi poolt tekitatud rahuldustunne, rahulolu. Nende palve leidis rahuldust. Ütlen sinu rahulduseks, et ettekanne oli hea. Tegi enda rahulduseks aiatööd. Muusikat kuulates tunnen alati suurt rahuldust. Arutelu ei pakkunud kellelegi vähimatki rahuldust. Uus miljöö andis ainult näilise rahulduse. Luges tõttamata, vaikse rahuldusega. Otsib, leiab tööst sisemist rahuldust. Kiitus valmistab lastele rahuldust. Silmad särasid rahuldusest. Solvatu nõudis rahuldust 'kutsus solvaja kahevõitlusele'. || (orgasmi kohta). Sai sugulise, seksuaalse rahulduse. Naine polnud veel kordagi rahuldust kogenud.

regress ‹-i 21› ‹s›

1. tagasiminek kõrgemalt arenguastmelt madalamale; ant. progress. Kultuuri, teaduse regress. || biol organismide rühma taandareng. Evolutsiooniline, bioloogiline, morfofüsioloogiline regress.
2. jur teise isiku tekitatud kahju hüvitamiseks tasutud summa tagasinõue; regressiõigus

regressi|õigus
jur teise isiku tekitatud kahju hüvitamiseks tasutud summa tagasinõudeõigus

reparatsioon ‹-i 21› ‹s›

1. jur sõja võitnud riigile tekitatud kahju täielik v. osaline hüvitamine sõja kaotanud riigi poolt; reparatsioonimakse. Kaotaja maksab võitjale reparatsioone.
2. hrv repareerimine. *Vaatamata korduvatele, kuid osalistele reparatsioonidele ei suudetud hoonet tervikuna siiski pidevalt nõutaval tasemel hooldada. R. Kangropool.

reparatsiooni|makse
maj makse, millega sõja kaotanud riik osaliselt või täielikult katab sõja võitnud riigile tekitatud kahjud

riketsioos ‹-i 21› ‹s›
med vet riketsiate tekitatud haigus, näit. tähniline tüüfus, Q-palavik, trahhoom

rinna|hääl
rindkere resoneerides tekitatud hääl. Rääkis meeldiva, tumeda, madala, mahlaka, pehme, kõmiseva rinnahäälega. Ohkas sügaval rinnahäälel.

rinna|häälne
rinnahäälega tekitatud; rinnahäält omav. Rinnahäälne laulujoru, naer. *Kuulan Eerikat, kes kooliajaga võrreldes on rinnahäälsemaks muutunud. L. Hainsalu.

riski|kindlustus
maj kindlustus, mille puhul makstakse kinni kindlustusvõtja poolt kolmandale isikule tekitatud kahju. Üks riskikindlustuse liike on liikluskindlustus.

rohu|plekk
rohttaimedest tekitatud plekk [1]. Heledal mantlil oli rohuplekk. Rohuplekke saab eemaldada piiritusega.

roisuline ‹-se 5› ‹adj›
roiskumisest tekitatud, roiskunud. Haige röga muutub roisuliseks.

roos ‹-i 21› ‹s›

1. ka bot kibuvitsa kultuuristatud teisend, hrl. lõhnavate õite ja okkaliste vartega põõsastaim; selle taime õis. Valge, kollane, kurdlehine roos. Rooside kroonlehed, lõhn, okkad, viljad. Roosadest roosidest pruudikimp. Roose kasvatama, aretama. Roosid õitsevad, lõhnavad. Talveks tuleb roosid kinni katta. Roosid on vaasis alles nuppus, juba laialt lahti löönud. Noormees ulatab, saadab neiule tulipunase roosi. Kibuvits on Eesti ainuke looduslik roos. Roosidest saadakse roosiõli. Ilme armastas lõhnaõlidest roosi 'roosilõhnalist' ja maikellukest. Mats linnas, roos rinnas. Piiga nagu vastpuhkenud roos. *.. armunud on alati kuidagi õrnatundelised ja näevad roose isegi nõgesepõõsas. V. Raun. || ‹hrl. liitsõna järelosana› teiste lillede (rahvapärastes) nimetustes, näit. alpi-, vesiroos. Hiina roos 'rooshibisk'. | piltl. Roosid 'õhetus' põskedel. Valga roos, tartu roos 'punased õunasordid'. Elu ei puistanud tema teele roose 'edu, kuulsust'. Ta on eluaeg roosidel kõndinud 'muretult õnnelik olnud'. *Vaata, et sulle õhtul viisteist roosi [= kepihoopi] talli juures ei tehta! E. Särgava.
▷ Liitsõnad: lume|roos, mägi|roos, päeva|roos, sambla|roos, tiigi|roos, toa|roos, tokkroos; floribund|roos, kimbu|roos, kultuur|roos, kääbus|roos, lõike|roos, mets|roos, miniatuur|roos, muru|roos, pargi|roos, peenra|roos, polüant|roos, pook|roos, põõsas|roos, rambler|roos, roni|roos, tee|roos, tüvi|roos, vaiband|roos, väänroos; palaviku|roos, tiisikuse|roos, viharoosid.
2. roosiõit meenutav ese; roosiõie kujutis sümboli v. kaunistusena. Roosidega seinakell, saanitekk, rätik, kindad, tapeet. Väljaõmmeldud, nikerdatud roos. Kaunistas tordi kreemist roosidega. Kuldne roos on paavsti tunnusese.
▷ Liitsõnad: jää|roos, karamell|roos, külma|roos, paberroos; kompassi|roos, meri|roos, tamme|roos, tanu|roos, tuule|roos, õliroos.
3. med bakterite tekitatud sügav nahapõletik, millega kaasneb punetus ja palavik; van eliting. Sai ehmatusest roosi. Roos lõi jala peale.
▷ Liitsõnad: eba|roos, kaenla|roos, näoroos.

rooste|haigus
roosteseentest tekitatud taimekahjustus. Teraviljade, marjapõõsaste roostehaigused.

rooste|kahjustus
rooste tekitatud kahjustus

röntgen|kahjustus
med röntgenikiirguse tekitatud tervisekahjustus

röntgen|vähk
med röntgenikiirguse tekitatud vähk

salmonelloos ‹-i 21› ‹s›
med vet salmonellade tekitatud soolenakkushaigus. Haigestumine, nakatumine salmonelloosi.

sammu|müdin
sammude tekitatud müdin. Väljast kostis hõikeid ja sammumüdinat.

sammu|tümin
sammude tekitatud tümin. Teda äratas raske sammutümin väljas.

seen|haigus
bot med peam. mikroseente tekitatud haigus inimesel, loomadel v. taimedel. Puude, vaarikate seenhaigused. Nuuter on ohtlik ristõieliste taimede seenhaigus. Naha seenhaigused põhjustavad sügelemist. Mükoos, kandidoos on seenhaigused.

sega|infektsioon
med mitme liigi mikroobide samaaegselt tekitatud infektsioon (näit. haava puhul), seganakkus

sensatsioon ‹-i 21› ‹s›

1. laialdast huvi, kõmu tekitav erakordne sündmus, nähtus v. teade. Rabav sensatsioon. Elu pole rikas sensatsioonide poolest. See avastus oli tõeline sensatsioon. Ajakirjandus on juhtumi sensatsiooniks puhunud. Raamat kujunes viimaste aastate suurimaks sensatsiooniks. Kohtuistungist tuli oodatud sensatsioon. *Linna eksinud jänes on sündmus, tänaval jalutav põdrapull lausa sensatsioon. F. Jüssi.
2. sellise sündmuse, nähtuse v. teate tekitatud mulje v. vastukaja. Sensatsiooni sünnitanud võõrusetendused. Teade ei tekitanud erilist sensatsiooni. Uus romaan tekitas suurt sensatsiooni. Ajapikku sensatsioon vaibus.

silin ‹-a 2› ‹s›

1. voolava vee tekitatud heli, sulin. Allika silin teeb matkajate sammu reipaks. *Silinal, solinal jooksis kevadvesi.. L. Kibuvits.
2. hele linnuhääl. *Nende [= lepalindude].. rõõmus silin äratas teda juba varasel hommikul. J. Kärner.
3. tilin. *Ja juba varakult kuulevad Metsatalu omad.. kuljuste heledat silinat.. A. Jakobson.

sireen ‹-i 21› ‹s›

1. müt kreeka mütoloogias meresaarel elav kuri deemon, kes lauluga ahvatleb möödasõitvaid laevnikke surma. Sireenide laul. Sireene kujutati enamasti naise peaga linnuna. || piltl võluv, ahvatlev neiu. Rannaliival lamas paar blondi sireeni.
2. tehn heliallikas, milles heli tekib kiiresti pöörleva ketta v. silindri toimel; sellega tekitatud heli. Viled ja sireenid. Tehase, vabriku sireen. Sireen kuulutas tööpäeva algust, üürgas lõunatundi. Õhurünnaku eest hoiatati sireeniga. Tuletõrjeauto pani sireeni undama. Kiirabi tuli sireeni huilates. Kaugel merel huikas ookeaniauriku sireen. Läbilõikav, üdini tungiv sireen. *Südalinnas põleb midagi, kellad taovad alarmi ja ulub lõikav sireen. B. Alver.
▷ Liitsõnad: alarmi|sireen, auru|sireen, häire|sireen, laeva|sireen, lõpu|sireen, udu|sireen, vabrikusireen.

sirin ‹-a 2› ‹s›

1. ritsikate jms. putukate tekitatud hele vibreeriv heli; samalaadne väikeste lindude häälitsus. Rohutirtsude, ritsikate sirin. Kilkide hubane sirin. Tsikaadid saagisid sirinal. Mets, aed, õhk on täis linnukeste sidinat ja sirinat. Lehelinnu, lepalinnu sirin. Siidisabade tasane sirin. Pesast kostab tihasepoegade sirinat.
2. mitmesuguste vibreerivate helide v. mürade kohta. a. peenikese joana, nirena langemise v. voolamise heli. Laudast kostab piima sirinat – lüpstakse lehmi. Piim jooksis sirinal lüpsikusse. Räästad jooksevad sirinal. Töömehel higi voolab mis sirin 'ohtrasti'. *Kui sirin uuesti tugevalt metalliseks muutub, teab Mae, et lüpsjad on uue lehma alla asunud. M. Pihla. *Ei miski liigahtanud, kõik oli vait, kuuldus vaid oja sirinat. R. Roht. b. rebenemise heli, (nõrk) kärin. Pluus rebenes sirinaga, sirinal. Riie kärises sirinal katki. Rebis kalendrist sirinal lehe välja. c. (muude helide kohta). Tiris tõmbluku sirinaga, sirinal kinni. Tõmbas sirinal kardinad eest. Õmbles riidetükid sirinal masinaga kokku. *Lasksin [raamatu]lehti sirinal pöidla alt lahti joosta. H. Pukk. *.. ahjust on sirinat ja särinat kuulda; see on ju vorstide ja sealiha kildude laul. E. Särgava.
3. hrv helin, tilin. *Tasane kuljuste sirin äratas ta mõtetest. J. Mändmets.

sorr ‹interj adv›
annab edasi sorinat v. sellelaadset lindude ja putukate tekitatud heli vrd sirr-sorr Sirr ja sorr jookseb piima lüpsikusse. Sorr! Sorr! jooksid udarast piimajoad. *Värvukene, õuejüts, hall tolmumüts, tule talveks meiega suurt maailma vaatama, sorr. E. Kuus.

stoom ‹-i 21› ‹s›
med kirurgiliselt tekitatud raviotstarbeline ava (näit. soolte ja naha ühendamiseks). Stoomi hooldus. Stoomiga patsiendid. Stoomiga kohanemine võtab aega.

stsintillatsioon ‹-i 21› ‹s›

1. füüs ioniseeriva osakese v. footoni tekitatud lühike valgussähvatus luminofooris
2. astr tähtede vilkumine

sublimaadi|mürgi(s)tus
med elavhõbekloriidi tekitatud mürgi(s)tus. Sublimaadimürgistuse puhul tekivad tugevad neerukahjustused.

sumin ‹-a 2› ‹s›

1. hrl. madalatooniline suhteliselt ühtlane pidev (vaikne) heli, mida tekitavad lendavad putukad, inimhääled, teat. esemed vms.. a. (putukate tekitatud). Mesilaste ühetooniline madal sumin. Mesipuust kostis ärevat paljuhäälset suminat. Herilaste, kärbeste sumin. Aeda täitis putukate, tuhandete putukatiibade sumin. Lendavate põrnikate sumin täitis õhku. Õitsvast pärnapuust kostab lakkamatut suminat. Sülem tõusis suminal, suminaga lendu. Oli kuulda sitikate unist suminat. b. (inimeste tekitatud). Vahetunni ajal oli klass täis suminat. Juttude sumin vaikis. Läbi rahvahulga käis rahulolematu, erutatud, heakskiitev sumin. Uued hääled liitusid elavasse suminasse. Kohvik kajas paljuhäälsest suminast. Läks suminaks – igaüks püüdis üksteise võidu midagi seletada. Üleüldise sumina seast oli raske eraldada üksikuid sõnu, kaaslase juttu. Rõõmsate häälte sumin katkes järsku. Piinliku vaikuse asemel valitses ruumis elav sumin. Laulja hääl kadus baari suminasse. Kohvik sumises oma suminat. Luges suminal poolvaljusti palvet. c. (esemete tekitatud). Sisselülitatud raadio, televiisori, külmkapi tasane sumin. Töötavate ventilaatorite sumin. Telefonitorust kostis ainult suminat ja prõginat. Liikumine, jooksmine, autode mürin – kõik see suurlinna sumin oli talle võõras. Orel sumises tasa, siis paisus sumin helide jõeks. Voki tuhm sumin mõjus uinutavalt. Köögist oli kuulda priimuse, teekatla suminat. Samovar kees suminal. Tuule kurb sumin telefonitraatides. *.. keeras valijat, kuni puhkes [raadiost] Budapesti mustlaskapelli magus sumin. M. Raud.
▷ Liitsõnad: jutu|sumin, kõne|sumin, mesilas|sumin, pahameele|sumin, peosumin.
2. kõnek joobnud olek. *Noh, „Volga valge kange” ja ... Üks sitt muidugi kõik, peaasi, et suminat saab. T. Kallas.

suurvee|kahju
suurvee tekitatud kahju

sõja|jälg
‹hrl. pl.› purustus vm. sõja tekitatud kahjustus. Euroopa linnades kaotati sõjajäljed suhteliselt kiiresti. Rindele lähenedes oli märgata üha rohkem sõjajälgi.

sõja|kahju
sõja läbi tekitatud (materiaalne) kahju. Suured sõjakahjud. Sõjakahjude kindlakstegemise komisjon.

sõstra|-viltrooste
aiand roosteseente eoste tekitatud taimehaigus eeskätt sõstardel ja karusmarjadel

sööm ‹-a 22› ‹s›

1. söömine; üks söögikord; söömapidu. Ostsin suure lihakäntsaka, nüüd läheb söömaks. Kaltsakas ahmis kogu toidu ühe söömaga sisse. Ta on suure, väikse söömaga. Küsis sööma alla suutäie viina. Sööma ajaks võetakse müts peast ära. Sööma järel, pärast sööma on mõnus pisut tukastada. Laseb hobuse metsa sööma peale, söömale, söömile. Tahab vägevat pulmapidu: et oleks ikka suured söömad ja joomad. Ega söömal kubjast ole. Sügisel on suured söömad, kevadel keed magusad. *Noorus ei ela söömast ega magamisest, vaid noorusest enesest. R. Soar. *Ta seisatas kohal, kus põdrad olid söömil olnud.. N. Baturin.
▷ Liitsõnad: küpsussööm.
2. söök, toit. Suur mees, tugeva söömaga harjunud. Mis täna söömaks on? Vanamehel on vist söömad söödud ja joomad joodud. *.. ei tule see tegema su tööd, vaid rohkem ikka sööma ja riide pärast. H. Sergo. || loomade söök (näit. seasöök, sulp jm. hrl. vedel söök). Segab seale sööma valmis, valab sigadele sööma künasse. Oli tarvis veel hobustele, loomadele sööm ette anda. *.. pöörab seakartulipajale kausi kummuli peale, et sööm rutem pehmeks hauduks.. L. Hainsalu.
▷ Liitsõnad: sea|sööm, õhtusööm.
3. põll mets kahjurite tekitatud nähtav taimeosade kahjustus. Tõukude, röövikute sööm.
▷ Liitsõnad: auk|sööm, laus|sööm, lohk|sööm, servasööm.

talve|kahjustus
hrl põll aiand talve tekitatud kahjustus. Esines taimede külmumist, haudumist, vettimist jt. talvekahjustusi.

tamtamm ‹-i 21› ‹s›
muus teat. trumm loodusrahvastel; kettakujuline kindla helikõrguseta vasklöökpill. Igal suguharul Aafrikas on oma tamtamm. Lauldakse ja tantsitakse tamtammi saatel. Mängib sümfooniaorkestris tamtammi. || sellega tekitatud heli. Kostis lõppematu monotoonne tamtamm.

tehis|kõne
info kõnesüntesaatori tekitatud kõne, sünteeskõne

tehis|vihm
põll teat. seadmetega tekitatud vihm

tehnogeenne ‹-geense 2› ‹adj›
tehniliste vahenditega tekitatud, nende rakendamise tagajärjel tekkinud. Tehnogeensed pinnavormid. Tehnogeenne muld 'tehismuld'. Tehnogeenne keskkond.

teis|niin
bot kambiumi tekitatud niin, suurem osa teiskoorest. Esi- ja teisniin.

tekkeline ‹-se 5› ‹adj›

1. teket puudutav. Nähtuste vahel puudub tekkeline seos.
2. ‹liitsõna järelosana› (millegi toimel v. abil) tekkinud, (millegi v. kellegi) tekitatud, põhjustatud
▷ Liitsõnad: inim|tekkeline, jää|tekkeline, plahvatus|tekkeline, seemne|tekkeline, tuule|tekkeline, veetekkeline.
3. ‹liitsõna järelosana› (mingil ajal v. teat. kohas) tekkinud
▷ Liitsõnad: hilis|tekkeline, mandri|tekkeline, meretekkeline.

tiiva|plagin
tiibade tekitatud plagin. Kostis tuvide tiivaplaginat.

tiiva|vihin
tiibade tekitatud vihin. Õhk on täis partide tiivavihinat.

tiiva|vuhin
tiibade tekitatud vuhin. *Ja nemad juba eraldavad suurte lindude tumedat tiivavuhinat väikeste lindude heledamast vihinast. A. Kaal.

tinin ‹-a 2› ‹s›
pingul pillikeele, traadi vms. tekitatud pidev meloodiline ja vaikne kõrge (vibreeriv) heli. Kitarri, harfi, bandžo tinin. Telefonitraadi, vibunööri tinin. Hakkas vaiksel tininal viiulikeeli sõrmitsema. Kostis peekrite nõrka tininat. Lehmakella rahulik tinin. *Kui laine ei loksuks vastu parrast, kuuleksin ma masti tininat. J. Kross.

tirin2 ‹-a 2› ‹s›

1. kella vm. märguandevahendi tekitatud heledakõlaline pidev vibreeriv heli. Uksekella hele tirin. Koolikella tirin kuulutas esimese tunni algust. Teda äratas mõtetest jalgrattakella tirin. Päev algab äratuskella tirinaga. Telefonis vastati alles pärast viiendat tirinat 'signaali'. Kostis politseivile tirinat. Saan sõitis kuljuste tirinal õue. || (muude samalaadsete mürade v. helide kohta:) klirin, tinin, sirin vms. Kostab puruneva klaasi, sööginõude tirinat. Laulis kitarride ja mandoliinide tirina saatel. Tõmbab kotiluku tirinal kinni. Tirinal rebenev õmblus. Musträhn laskis kuuldavale pika ja valju tirina. *Kui vajutasin päka kuulipilduja pärale, siis polnud muudkui tirin taga. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: kella|tirin, telefoni|tirin, viletirin.
2. piltl (kasut. tegevuse kiiruse v. intensiivuse rõhutamiseks). Kott läks katki ja sibulad veeresid tirinal laiali. Väärt rätsep, laseb kui tirin – juba homme saad ülikonna kätte. Kui Reet ämmaga riidu läheb, on ta nagu tirin kodus tagasi. *Kus sa enam [tulest] jagu saad – heinad kuivad kui tubakas. Läheb mis tirinal! P. Rummo.

toksoplasmoos ‹-i 21› ‹s›
med vet ainurakse eoslooma (Toxoplasma gondii) tekitatud parasitaarhaigus. Kaasasündinud, omandatud toksoplasmoos.

torke|haav
ka med teravaotsalise eseme tekitatud haav. Tal on sügav torkehaav rinnas, reies. Rästiku hammustus jätab nahale neli täpikujulist torkehaava.

tormi|kahjustus
tormi tekitatud kahjustus. Tormikahjustused metsades olid suured. Tormikahjustuste tõttu olid rivist väljas mitmed telefonikeskjaamad. Tormikahjustuste likvideerimine.

trihhinoos ‹-i 21› ‹s›
med vet trihhiinide tekitatud parasitaarhaigus, trihhinelloos, keeritsusstõbi

trihhomonoos ‹-i 21› ‹s›
med vet kuseteede ja suguelundite põletikuna avalduv algloomade tekitatud nakkushaigus, trihhomoniaas

triiv|hoovus
geogr tuule tekitatud merehoovus

tsiviil|kostja
jur kriminaalasjasse tõmmatud isik, kes seaduse järgi kannab varalist vastutust kuriteoga tekitatud kahju eest

tsunami ‹1› ‹s›
geogr merevärinast tekitatud hiidlaine. Ohtlik, purustav tsunami. Tsunamid liiguvad lennuki kiirusega.

tuberkuloos ‹-i 21› ‹s›
med vet tuberkuloosibakteri tekitatud pikaldase kuluga nakkushaigus; kõnek tiisikus. Kuse- ja suguelundite, lümfisõlme, serooskesta tuberkuloos. Miliaarne ehk hirsjas tuberkuloos. Noorukil avastati tuberkuloos. Inimene nakatub tuberkuloosi peamiselt hingamisteede kaudu. Loomadest haigestuvad tuberkuloosi kõige rohkem veised, kanad ja sead.
▷ Liitsõnad: kopsu|tuberkuloos, kõri|tuberkuloos, liigese|tuberkuloos, luu|tuberkuloos, neeru|tuberkuloos, selgroo|tuberkuloos, sooletuberkuloos.

tule|haav
tule tekitatud põletushaav. Metsapõlengus, kustutustöödel saadud rasked tulehaavad.

turtsuma ‹42›

1. järsult, intensiivsete puhangutena (puhisedes, kõhisedes) aevastamisetaoliselt häälitsema. Kass turtsub tigedalt. Vihane ilves turtsub ja uriseb. Orav turtsus ja kädistas. Tasakesi turtsudes kaob siil põõsasse. *Tsuh! tsuh! turtsus Otu [= kass] puu otsas, ülimal määral kohkunud ja pahane. R. Roht. || (inimese vihase, järsu häälitsemise kohta). Vihast turtsudes lõi tüdruk ukse kinni. Naine turtsus viha pärast, kuid ei ütelnud midagi. Mõned irvitasid, mõned turtsusid pahameelest. Sellise jutu peale poiss ainult turtsus põlglikult. Turtsus jonnakalt nutta. *Ent naine hoidis põlvedel last, kes kääksudes nuttis, haarates aeg-ajalt turtsudes hinge, nagu oleks lämbumine käes. V. Uibopuu. || (masinate, esemete jm. tekitatud samalaadsete helide kohta). Vana auto paugub ja turtsub. Mootor hakkas turtsudes tööle. Tee ääres turtsus traktor. Laudas turtsub vaakumpump. Sisisedes ja turtsudes lendas taeva poole valgusrakett. *Siis .. hakkasid õhutõrjepatareid Linnamäe poolt turtsuma .. J. Kross. *Ma jõin esmakordselt elus limonaadi, ja see ehmatas algul mind, kui see turtsus, klaasist üle vahutas ja nina näpistas. L. Promet.
2. aevastama. Haige köhib ja turtsub vahetpidamata. Turbatolm pani sülitama ja turtsuma. Hakkas üllatusest turtsuma, viin pani hinge kinni. *Turtsub [mees] ja turtsub, nina jahu täis .. M. J. Eisen. *Mina aevastan kaks, kõige rohkem kolm korda järjest .., vanamemm aga turtsub lõpmata arv kordi. T. Raudam.
3. järskude tagasihoitud pursetega naerma. Kutsikas pani, ajas lapsed turtsuma. Tüdrukud turtsusid, mõni naeris valjusti. Turtsuti edevalt pihku. Hakkas, pistis selle jutu peale turtsudes naerma. Poiss turtsub naeru tagasi hoides. Turtsub naerda, itsitada. Naine turtsub naeru.
4. vihaselt, järsult, tõredalt vastama v. kõnelema; mossitama. „Olen jah vihane,” turtsub naine vastuseks. Rääkige sõbralikult, mis te teineteise peale turtsute! Lahkujale turtsuti järele sõimusõnu. Laps on vahel tujust ära, turtsub ja jonnib.

tuul ‹-e, -t 34› ‹s›

1. õhu hrl. pikisuunaline liikumine maapinna suhtes. Tugev, vali, nõrk, kerge, vaikne tuul. Suur, kõva tuul. Kuum, kuiv, soe, niiske tuul. Vinge, lõikav, kõle, jäine tuul. Tihe 'tugev' tuul. Puhuvad läänekaar(t)e tuuled. Tuul on 'puhub' põhjast, kagust. Tuul pööras läände 'hakkas puhuma läänest'. Tuul on täna merelt, mere poolt, maalt, maa poolt. Tuul tugevneb, kogub jõudu, nõrgeneb, vaibub, raugeb, vaikib. Väljas on tõusnud tuul. Tõstab, teeb tuult 'tuul tõuseb, hakkab puhuma'. On palav, peaaegu tuuleta ilm. Tuul kasvas üle, paisus tormiks. Tuule suund, kiirus, jõud. Nelja-, kaheksapalline tuul. Kohalikud tuuled 'väikese ulatusega alal esinevad tuuled'. Mootor töötab tuule jõul. Jääpangad liikusid tuule ajul ranna poole. Tuul undab, ulub, vihiseb, vingub. Väljas lõõtsub tuul. Puulatvades tuhiseb tuul. Tuul painutab puid, õõtsutab puuoksi, keerutab kuivanud lehti, lõgistab akent, tõstab maapinnalt tolmu üles. Tuul ajas pilved laiali, viis mütsi peast, kustutas küünla ära. Tuul paisutab purjesid, tõukab paati. Lipp lehvib tuules. Juuksed, seelik on tuult täis. Tuules lainetav, hälliv viljapõld. Tuulest murtud puu. Tuultest pargitud nägu. Kõigile tuultele avatud saar. Seisime külma tuule käes. Seinad on hõredad, ei pea tuult (kinni). Pane aken kinni, tuul tõmbab 'on tuuletõmbus'. Tule maja varju, siis ei käi 'ei puhu' tuul peale. Higisena ära välja mine, tuul võib läbi tõmmata. Sai veidi tuult ja ongi haigus käes. Läbilõikav tuul puhus otse näkku, tungis luust ja lihast läbi. Tuul oli aida peale ja seegi põles maha. Tuul puhub otse vastu. Tuul on päri, tagant. Pukktuuliku kere pöörati tuulde 'tiibadepoolne külg vastu tuult'. Purjed seati tuulde ja reis algas. Purjed, veskitiivad võtsid tuult. Soodsa tuulega purjetati kiiresti. Laev sõitis tuule sisse 'nii, et purjedesse tuli võimalikult palju tuult'. Jalgrattur ei tohi sõita teise sõiduki tuules 'otse taga, vahetus läheduses'. Suusatab eessõitja tuules. Asus eesjooksja tuulde 'vahetult selja taha'. Kiikujal käis külm tuul südame alt läbi. Võõrad olid kadunud nagu tuulest pühitud. || (võrdlustes osutab suurele kiirusele). Andis jalgadele valu ja kadus nagu tuul. Jookseb kui tuul. Pistis kui tuul punuma. Pühkis kui tuul minema. Nagu tuul oli poiss poest väljas. Niisuguse mehe juurde lendan nagu tuul! || (inimese tekitatud õhuvoolu kohta). Pillimees tõmbas lõõtsa tuult täis. Käib abiks orelile tuult tallamas. Oli nii palav, et pidi endale käega, mütsiga tuult lehvitama. *Ta laskis [kõhu]tuult ja pesi käsi ega andnud millegagi tunda, et .. veel keegi teine inimene ruumis viibis. K. Ristikivi.
▷ Liitsõnad: edela|tuul, ida|tuul, kagu|tuul, kirde|tuul, loode|tuul, lõuna|tuul, lääne|tuul, põhjatuul; hommiku|tuul, kevad|tuul, suve|tuul, sügis(e)|tuul, talve|tuul, õhtutuul; järve|tuul, kõrbe|tuul, lange|tuul, maa|tuul, mere|tuul, mäe|tuul, oru|tuul, ranna|tuul, ranniku|tuul, stepituul; keeris|tuul, maru|tuul, mussoon|tuul, passaat|tuul, pool|tuul, põua|tuul, pööris|tuul, raju|tuul, rist|tuul, sula|tuul, taeva|tuul, tiht|tuul, tormi|tuul, tõmbe|tuul, vinutuul; päikesetuul; külg|tuul, külje|tuul, päri|tuul, tagant|tuul, takka|tuul, vastutuul; käigu|tuul, sõidutuul; kala|tuul, purjetuul; kõhu|tuul, püksituul; elutuul.
2. piltl (piltlikes väljendites ning ütlustes). a. (kasut. seoses muutustega; eriti seisukohtade, mõtteviiside vms. kohta). Saatuse, aegade tuuled viisid ta kodust kaugele. Oleme muutuste tuulis. Majanduselus hakkasid puhuma uued tuuled. Ministeeriumis puhuvad nüüd teised tuuled. Renessansiajastu tõi teadusesse värskeid tuuli. Kui tulevikus puhuvad soodsamad tuuled, saab ta parema töökoha. Nüüd on tuul(ed) pöördunud ja mõnedki poliitikud areenilt kadunud. Enne ei tasu äri rajada, kui on selge, kuhu(poole) tuul pöörab. Tema meel paindub iga uue tuule järgi. Kust tuul, sealt meel. b. (muid juhte). Mees laskis kodunt jalga ja jättis lapsed tuule peale '(aineliselt) ebakindlasse olukorda'. Temaga abielludes sa küll tuule peale ei jääks. Näitleja elab ju tuule peal, täna on tal sissetulekut, homme võib-olla enam mitte. Küll tema juba teab, kust tuul puhub 'tunneb olukorda, teab, milles asi'. Või sealt puhub tuul! 'või selles on asi'. Näe, kust kandist tuul puhub, kustpoolt tuuled puhuvad 'milles on asi'. Mis tuuled sind meile tõid? 'mille pärast, mis asjaoludel sa meile tulid'. Alles said palka ja juba rahakott tuult täis 'tühi'. Aastad mööduvad tuule tiivul 'väga kiiresti'. Kes külvab tuult, see lõikab tormi. *Ja kõik need aastad oled sa uskunud tühja tuult, mitte jumalasõna? A. H. Tammsaare.
3. piltl tuju, meeleolu. Paistab, et sa pole just heas tuules. Tüdruk on täna pahal tuulel. Härra juhtus olema heal tuulel.

tuule|laine

1. geogr tuule tekitatud pinnalaine. Tuulelained kuuluvad lühikeste lainete hulka.
2. lainena tajutav tuulepuhang. Tuulelaine veeres üle paplilatvade. *Õrnalt sahisedes tõttasid soojad tuulelained teraküpsel rukkipõllul .. J. Piiper.

tuule|lainetus
tuule tekitatud lainetus. Väinameres esineb peamiselt tuulelainetus.

tuule|lohe

1. maalt hoitava nööri veojõu ja tuule tekitatud tõstejõu mõjul õhus püsiv lennuvahend. Värvilisest paberist tuulelohe. Tuulelohet meisterdama, ehitama. Rannas lennutati tuulelohesid. Tuulelohe takerdus traatidesse. Lenduläinud tuulelohe.
2. van tuulispask, tromb

tuule|tekkeline
tuule tekitatud. Tuuletekkelised pinnavormid.

tõlv|rooste
teat. roosteseen (Phragmidium); selle tekitatud roostehaigus. Tõlvroostesse nakatunud vaarikad.
▷ Liitsõnad: vaarika-tõlvrooste.

tõugu|käik
tõugu tekitatud käik puukoore all v. puidus

tõugu|rike
mets putukate ja nende tõukude tekitatud puidurike. Pindmine, pinnalähedane, sügav tõugurike.

udu|sireen
mer udusignaalide andmiseks kasutatav heligeneraator; sellega tekitatud heli. Tuletorni, sadama udusireen. Udusireen huilgab vahetpidamatult. Merel undasid udusireenid.

uluki|kahjustus
põll mets ulukite (eriti sõraliste) tekitatud kahjustus põllu-, aia- v. metsakultuuris

vaigu|jooks
mets vaigu väljavalgumine puudele tekitatud haavadest

valgus|ärritus
füsiol valguse tekitatud ärritus. Silma võrkkesta kolvikesed ja kepikesed on kohastunud valgusärrituse vastuvõtmiseks.

valu|ärritus
füsiol valutunde tekitatud ärritus

vankri|rööbas
(vankrirataste tekitatud)

vara|kahju
isiku varale tekitatud kahju

vastu|tuli

1. hrl sõj tulirelva(de)st vastu laskmine. Vaenlase vastutuli tihenes. Taganeti, andes vastutuld. Kaitsemeeskond avas vastutule.
2. piki teed, kraavi vms. tekitatud põleng metsatulekahju tõkestamiseks

vea|teade [-teate]
hrl. arvutisüsteemi tekitatud teade vea kohta

vee|rõhk
vee tekitatud rõhk, väljendab jõudu, millega veesammas surub ruutmeetrisele pindalale. Väike, suur veerõhk. Veerõhu mõõtmise riist.

vihma|rabin

1. vihmasaju tekitatud rabin (1. täh.) Katuselt kostis vaikne vihmarabin.
2. (tugev) vihmahoog. Koos tuuleiilidega tuli ka esimene vihmarabin. *Jalutuskäigule teeb lühikese lõpu uus vihmarabin. R. Sirge.

vihma|sabin

1. vihmasaju tekitatud sabin (1. täh.) Läbi lahtise akna kostis vihmasabinat. Kuulatas vihmasabinat katusel.
2. (kerge) vihmahoog. Üks vihmasabin ei võta veel tolmu kinni.

viiruslik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
viirus(t)e tekitatud v. põhjustatud; viirus(t)ega seotud. Viiruslik nakkus-, nahahaigus. Viiruslik nohu, köha, kopsupõletik. Leukeemia arvatakse olevat viiruslikku päritolu.

vubisema ‹37›
võbisema, värisema. a. (leegi v. selle tekitatud valguse kohta:) hubisema. Tuulepuhang pani lõkke kergelt vubisema. Petrooleumilambis vubises nõrk tuleleek. Küünlad heitsid seintele vubisevat valgust. b. (esemete kohta:) tudisema. Lambatalle vubisev saba.

vuhin ‹-a 2› ‹s›
tugeva õhuvoolu, põlemise vms. tekitatud madal ühetooniline heli. Tormi, tuisu vuhin. Polnud enam muud kui tuule mühin ja vuhin ümber maja. Õhk tungis vuhinaga õhupallist välja. Ahi läks suure vuhinaga, vuhinal põlema. Sepalõõts käib vuhinal. || kiirel liikumisel v. hõõrdumisel, kokkupuutel tekkiv samalaadne heli (ka liikumise kiirust, hoogu rõhutavalt). Saagide, vikatite vuhin. Linnutiibade vuhin. Autokummide vuhin asfaldil. Rakettide vuhinas pole sõnu kuulda. Pall lendab vuhinaga üle pea. Laastud lendasid vuhinal laiali. Mässavad lained lõid vuhinal üles. Autod kihutavad vuhinaga, vuhinal mööda. Tõusis lauast ja kadus vuhinal toast. Sõidame, nii et vuhin taga.
▷ Liitsõnad: leegi|vuhin, tiiva|vuhin, tuule|vuhin, sõiduvuhin.

värske ‹1› ‹adj›

1. (toiduaine kohta:) selline, mis on äsja v. hiljuti saadud, püütud, valmistatud vms.. a. oma loomuliku hea kvaliteediga. Värsked munad. Värsket kala müüdi otse paadist. Teeb igal hommikul värsket mahla. Keetis värsket kohvi. Peiedeks veristati lammas ja küpsetati värsket liha. Lapsed lõid kirnus värsket võid kokku. Armastas pisut seisnud, mitte väga värsket leiba. Liha, vorst säilib külmkapis värskena. Kasuta salati tegemisel võimalikult värskeid aedvilju. b. töötlemata (soolamata, hapendamata, konserveerimata jne.). Juust on alles liiga värske, laagerdumata. Eelistab hapukapsale värsket. Kes värsket 'rõõska' piima ei talu, joogu kefiiri. Poes on saada nii värskeid kui kuivatatud puuvilju. c. ‹substantiivselt›. Kalalt tulles viskas ka kassile värsket. Lähen turule värsket ostma. *Peaaegu iga suurtükimeeskond laskis endale värskeks ühe harjaslooma. J. Peegel.
▷ Liitsõnad: supivärske.
2. (millegi kohta:) selline, mis on alles ilmunud, tekkinud, tekitatud, loodud vms., äsjane, uus. Värske muru. Puude õrn ja värske lehestik. Ostja soovis hästi värsket roosiõit. Käib iga kuu värskemat kirjandust küsimas. Avastasime värske tuleaseme. Täiesti värsked jalajäljed. Värske haav immitseb verd. Värske haua põhja visati kuuseoksi. Värskete laastude lõhn. Värsked kännud tekitasid kahtlust. Tuli peole värske soenguga. Värskete viikidega püksid. Tal oli ette näidata kunstikooli värske diplom. Kuulas raadiost kõige värskemaid uudiseid. Ostis ajakirja värske numbri. || kuivamata v. kuivatamata; kirkust v. teravust mitte kaotanud. Värske mulla hunnik. Värske rohi maitseb loomadele rohkem kui hein. Tegi värskeid saunavihtu. Maja on saanud värske värvi. Tindiga kirjutatud allkiri oli alles üsna värske. Silmatorkavalt värske päevitus. *Värske värnitsa ja tõrva / kirbet lõhna kandub ninna. A. Alle. || piltl hiljutine. Värsked mälestused, muljed. Lein on alles värske. || mitte veel kasutusel olnud, seetõttu puhas. Voodis on värsked linad. Käis vannis ja pani selga värske pesu. Jõuluõhtul toodi tuppa värsked õled. Lumivalge krae annab kleidile värske ilme.
▷ Liitsõnad: igi|värske, verivärske.
3. reostamata, puhas; meeldivalt jahe. Tõmbasime kopsud värsket õhku täis. Allika jooksev vesi oli alati värske. Seisnud vesi kaotab värske maitse. Pea valutab, lähen värske tuule kätte. Karge ja värske kevadhommik. Pärast vihma on loodus värskem. | piltl. Uus lavastaja tõi teatrisse värskeid tuuli.
▷ Liitsõnad: hommik|värske, kaste|värske, kevadvärske.
4. (kellegi kohta:) alles lühikest aega mingil alal tegutsenud v. praeguses seisundis olnud. Värsked saadikud annavad ametivande. Ta on alles värske põllumees, peab ametit õppima. Värske näitleja sai esimese rolli. Hoia oma värsketel sõpradel silm peal. Värske maailmameister. Tõi majja värske nooriku. || eelmist asendav; (välja)puhanud. Treener saatis värsked mehed väljakule. Rindele toodi värskeid vägesid. Hommikul tuli tööle värske vahetus. Tee väike uinak, siis oled palju värskem. Vahetas postijaamas väsinud hobuse värske vastu. Hommikul on pea värske ja klaar. Alustab tööd puhanuna, värske jõuga.
▷ Liitsõnad: verivärske.
5. (inimese kohta:) noor, nooruslik, jumekas, elujõudu ilmutav. Värske ja rõõsa näoga neiu. Oma aastate kohta näeb ta välja veel päris värske. Naeratas kaunilt oma punaste värskete huultega. Ainult kosmeetikaga ennast värskena ei hoia. Haigusest hoolimata oli ta jume siiski nooruslikult värske. Meeldis mehe värske ja vilgas olemus. Tegi enne loengut jalutuskäigu, et vaim oleks värske. Ise vana mees, aga nii kõlav ja värske hääl!
▷ Liitsõnad: elu|värske, noorusvärske.
6. uuelaadne, uuena mõjuv; ilmekas; ere. Värske stiil, kujutuslaad. Teose värske rahvalik keel. Oskas trafaretset juttu rääkida värskete sõnadega. Värskeid mõtteid sisaldav ettekanne.
▷ Liitsõnad: mõtte|värske, tundevärske.

õhk|kardin
ventilatsiooniseadme tekitatud (soe) õhuvoolus sageli avatava välisukse juures

õhu|surve
(õhu tekitatud). Õhusurve kopsudes. Aken paiskus õhusurvest lahti. Plahvatuse õhusurve.

õmblus|joon
õmbluse tekitatud joon rõival vm. Kleidi õmblusjooni kaunistas kant.

ähkima ‹ähin 42›

1. kestva pingutuse tagajärjel kuuldavalt hingeldama. Eit ähkis trepist üles minnes. Poiss ähkis kiirest jooksust. Ähkisime ja puhkisime raskest tööst. Pekstav ei oianud, ainult ähkis raskete hoopide all. Ähib kangete valude käes. Maadlejad ähkisid teineteise ümbert kinni hoides. Jõi klaasi korraga põhjani ja ähkis siis. Vihad matsusid ja vihtlejad ähkisid mõnutundest. Haige ähib ja ägab unetult asemel. Tüse mees ähib käies. Pühkis higi ja lausa ähkis ülesannet lahendades. Taat on juba vana, aina ähib ja ohib. Ole rahulik, mis sa ähid! Upitas end pingutusest ähkides püsti. Pesi end puristades ja ähkides. Metsikult ähkides mindi käsitsi kokku. Komberdas valu pärast ähkides vaevu edasi. Koorma ülesupitamine võttis mehed päris ähkima. Ähkis kiiresti bussipeatuse poole minna. Koerad lõõtsutasid ja ähkisid palavaga. Ristikult tulnud lehmad ähkisid täis kõhu pärast. | piltl. *Akna taga maru ähib, / kõrguses käib kiun ja huisk .. B. Alver. || (masinate, seadmete jm. tekitatud samalaadsete helide kohta). Vedur ähib ja puhib ning ajab auru välja. Raskelt ähkides vedas vedur rasket rongi. Ähkides lähenes kaubarong. Buss, väike auto turnis ähkides mäkke. Aurik ähkis 'liikus ähkides' pikkamisi ülesvoolu. *Nende [= traalerite] mootorid ähkisid väsinult ning tintjad suitsupilved lohisesid tuuletu mere kohal .. A. Uustulnd.
2. ähkides (1. täh.) rääkima, midagi lausuma. „Küll on inimesed!” ähib Mart bussist maha ronides. „Aa, sina Miku!” ähkis vanaisa vastuseks. *„Asjata jooksed – ega mind ikkagi kätte saa!” – „Kurat, või ei saa!” ähkis poiss. F. Tuglas.

ümaruss|tõbi
med vet ümarusside tekitatud haigus

üraski|kahjustus
mets üraskite tekitatud kahjustus

üürgama ‹üürata 48›

1. väga valju (madalatoonilist) häält tegema. Mehed üürgasid täiest kõrist laulda. Võeti viina ja siis üürati jälle mõnd laulu. Olime uljad ja üürgasime „Kalevite kantsi”. Algul laulis vaikselt, siis üürgas nii, et mets kajas. „Halloo!” üürgasin, „kas seal on keegi?” Kus kukkus üürgama: „Mina ei võtnud! Mina ei võtnud!” Pistis üürgama nagu Jeeriku pasun 'tegi väga kõva häält'. Rahvasummas üürati vaimustusest. Ehmunud laps üürgas nutta. Põlevas laudas üürgasid härjad. || (pillide jms. eluta looduse tekitatud helide kohta). Naabertoas üürgas raadio. Grammofon üürgas valsse ja fokstrotte. Kooril hakkas orel üürgama ja jumalateenistus algas. Mürtsusid trummid ja üürgasid pasunad. Kiigemäel üürgas lõõtspill. Jaanitulel üürgas pill ja löödi tantsu. Posti otsas üürgas valjuhääldi. Pargis peoplatsil üürgas muusika. Üürgasid vabrikute viled. Ootamatult hakkas sadamas üks sireen üürgama. Üürgas kime autopasun. Üürates kihutas kohale kiirabiauto. Lõid üürgama mootorid ja lennuk hakkas tõusurajal liikuma. Vaenlane pani oma raskerelvad üürgama 'avas neist tule'. | piltl. Väljas üürgas torm, tuuleraju.
2. hrv piltl täie hooga töötama. *Endise Pimediku Mardi, pärastise Martin Runnalmanni asutatud rõõmumaja, õllevabrik ja kõrtsid üürgavad tänapäevani. E. Vilde.