[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

mõistus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. teadvuse võime tunnetada nähtusi nende muutuvates seostes, tabada üldist üksiku kaudu, avastada ja formuleerida seaduspärasusi, intellekt; aru, arusaamisvõime. Inimene on mõistusega olend. Mõistuseta loom. Arenenud, avara mõistusega inimene. Terase mõistusega poiss. Tal on keskpärane mõistus. Mehel ikka mehe mõistus. Terve mõistus hoiab meid suurematest eksisammudest. Mõistuse vähesuse üle ei kurda keegi. Mõistust on tal omajagu. Küsi nõu, kui oma mõistus otsa saab. Raukadel kipub mõistus ähmastuma, hämarduma, tumenema. Kahtlen ta mõistuses. Ta vaesekese mõistus on segi (läinud). Mure võttis, röövis ta mõistuse. Ta on täie mõistuse juures 'aru on täiesti korras'. Olen ikka püüdnud kõike mõistusega võtta. Laps elab rohkem tunnete kui mõistusega. Seda tööd pole mulle keegi õpetanud, olen ise oma mõistuse järgi teinud. Seda asja peab kaine mõistusega kaaluma. Kui õpetada, võtab igaüks mõistust 'saab aru'. Mitte ei saa aru, mõistusest tuleb puudu. Minu mõistus on küll otsas, ütleb üles, ei võta enam. See käib juba üle mõistuse. Eksamiülesanded olid üle mõistuse 'väga' rasked. See on niisugune asi, millele minu mõistus ei hakka peale. Mõtle ise, sul endal mõistus peas. Pane oma mõistus tööle, võta oma mõistus kokku! Kus su mõistus enne oli! Kas oled mõistuse kaotanud 'arust ära'? Katsu talle mõistus pähe panna, ta mõistusele tuua 'teda veenda, arukusele pöörata'. Kas rääkisid talle mõistuse pähe? Viha võib pimestada mõistuse. Tule ometi mõistusele, võta mõistuse häält kuulda. Mõistus pole oma teha.
▷ Liitsõnad: inimmõistus; meelemõistus.
2. kõnek teadvus, meelemärkus. Minestas, kaotas hetkeks mõistuse. Haavatu tuli mõistusele. Lamab mõistuseta ning sonib.
▷ Liitsõnad: meelemõistus.

terve ‹18 või 1›
I. ‹pron› määratlev asesõna
1. näitab, et kõnesolevat eset, kohta, ajavahemikku, isikute rühma käsitletakse täies ulatuses, tervikuna; kogu. Terve nägu läks paiste. Terve põrand värviti üle. Tegime terve pööningu korda. Terve teine korrus seisab tühi. Otsisin sind tervest linnast. Orashein laiutab üle terve aiamaa. Terve ümbruskond on suitsu täis. Lapsed laulsid terve tee. Eile sadas terve päeva. Rong sõitis terve öö. Kavatsen terveks nädalaks maale jääda. Siin jätkub tööd terveks eluks. Terve pere elab ühes toas. Terve suguselts aeti kokku. Terve laudkond vaikis. Terve klass on ühel nõul. Spordipäevast võtab osa terve kool. Seda uudist teab juba terve maja, küla, vald. Olime terves koosseisus kohal. *Terve Euroopa elab nüüd erakordseid ümbersünnipäevi. A. Antson.
2. rõhutab, tugevdab, tõstab esile järgnevat sõna v. lauseosa. Terve hulk küsimusi. Terve virn dokumente, pabereid, kirju. Kuskilt ilmus välja terve kari poisse. Letil seisis terve torn tühje vahvlitopse. Fotograaf tegi terve rea ülesvõtteid. Kokku veeti terved mäed kruusa, liiva. Näilise lihtsuse taga peitub terve maailm mõtteid ja tundeid. Ühest pisiasjast hakkas hargnema terve pikk sündmuste ahel. Rong seisis jaamas terve igaviku. Pidas terve kõne maha. Ajas aastaga terve varanduse kokku. Talle sünnipäevakingi hankimine on ju terve probleem. Mõtle, terve aasta vabadust! Poiss tavatseb terveid tunde lesida ja lakke vahtida. Sellest nähtusest on kirjutatud terveid raamatuid.
II. ‹adj›
1. sellises seisundis olev, kus kogu organism funktsioneerib normaalselt, on heas korras (ka organismi üksikute osade normaalse seisundi kohta), heas tervises olev, mitte haige ega viga saanud. Terve inimene. Terved kopsud, närvid, hambad. Terve süda. Laps sündis terve ja tugevana. Kodus on kõik terved. Ta sai terveks. Tunnen end juba tervena. Kedagi terveks ravima, tegema. Ma pole täna päris terve. Olen täiesti terve. Poiss on terve kui purikas, härg 'hästi terve, täiesti terve'. Ta on elus ja terve. Jalg on juba hulga tervem. Haav on nüüd terve 'paranenud'. Kannatanu luud-liikmed näisid terved olevat. Poiss pääses kimbutajate käest terve nahaga 'suuremat häda v. kahju saamata'. Terved loomad. Terve koer, lehm. Terves kehas terve vaim. *Ehk hobune jõuab huntide eest ära joosta – jääb terveks. A. Hint. | ‹substantiivselt›. Kaitseväkke võetakse ainult terveid. Tervetele pole arsti tarvis. *Tema tundis end peaaegu pidalitõbisena, kes peab tervetest eemale hoiduma .. A. H. Tammsaare. *Haavatuid viidi redelitel eemale, terved tungisid üle surnute võitlusse. F. Tuglas. || (taimede, seemnete jms. kohta:) taimehaigustest ja -kahjuritest puutumata, nakatumata. Terved puud, põõsad. Terved õunapuuistikud. || (püsiühendites hrl. tänu v. hüvastijätu väljendamisel). Ol(g)e terve! Ole sa tuhandeks, tuhandest terve! Ole terve tulemast, aitamast, sõna toomast! Ole terve, et meelde tuletasid. Jää terveks, lapsuke! *Olge terveks ja head kalareisi! A. Kalmus.
2. heast tervisest tunnistust andev, seda väljendav. Terve jume, näovärv. Terve puna põskedel. Tal on terve välimus.
▷ Liitsõnad: ebaterve.
3. tervisele kasulik, tervislik. Terved eluviisid. Elab tervet elu. *Aja vahelgi läbi koduveiniga – see on odavam ja peaasi: palju tervem... O. Luts.
▷ Liitsõnad: ebaterve.
4. loomulik, normaalne, rikkumata, eluterve. Lihtne ja terve elutunnetus. See on igati terve uudishimu. Terve mõistus 'igapäevaelus kujunenud arukus'. Uus juht püüdis kollektiivis luua senisest tervemat õhkkonda. *Ta polnud küll kaugeltki ilmsüütus, aga vaated ja vaistud olid kuidagi tervena säilinud. M. Metsanurk. *Jaa, Muhu rahvariie. Kui palju värve, ilu, kirevust, tööd, tervet maitset! J. Smuul.
▷ Liitsõnad: eba|terve, eluterve.
5. (esemete kohta:) korras ja kasutuskõlblik, mitte katkine. Terved sukad, sokid, kindad. Terved saapad, kingad. Pärast pommitamist polnud linnas ühtki tervet maja. Klaas kukkus käest maha, aga jäi terveks. Ainult üks aknaruut oli terveks jäänud. Isa tegi laste mänguasjad terveks.
6. mitte osadeks lõigatud, tükeldamata. Kartuliseemneks kasutati terveid mugulaid. Kompotis olid terved marjad. Lauale toodi terved tomatid, redised.

toetuma ‹37›

1. end toetama (2. täh.), najatuma, nõjatuma, naalduma. Haavatu pidi toetuma saatjale, saatja käsivarrele. Sa oled veel nõrk, toetu minu vastu! Toetume rinnatisele, et alla vaadata. Mees toetub mugavalt tooli seljatoele. Reisijad tukkusid, toetudes vaguni seinale, vastu vaguni seina. Toetub seljaga vastu ust. Toetub rinnaga, rinnutsi lauale, käega kõnepuldi servale. Püüdis haigele jalale mitte toetuda. Jalgadest kadus jõud ja ta toetus puu najale. Väsinud töömees toetub korraks labidale, labida najale. Karkudele toetuv naine. Kõnnib, toetudes kergelt kepile. || istet võtma. Toetus natukeseks ajaks toolile, voodiservale. Istun murule maha ja Elsa toetub siiasamasse.
2. (püsti- v. ülalpüsimiseks) mingile alusele v. toele toetatud olema. Ratsutaja jalad peavad toetuma jalustele. Toompea majad toetuvad liivakivile. Muldonni lagi toetus männipalkidele. Sarikad ja torn toetusid piilaritele. Puu tüvi ja võra toetuvad tugijuurtele. Seadis latid ühe otsaga tarale, teisega vastu maad toetuma. Sammastele toetuv rõdu. Lauale toetuv käsi. Vähk liigub põhja mööda, toetudes viiele jalapaarile. Kätega põhja toetudes hoitakse keha veepinnal. *Kallutades tooli toetuma tagumistele jalgadele, kiigutab ta end sellel mõne hetke. A. Tigane.
3. ‹allatiiviga› kelleltki v. millestki tuge leidma, millekski tuge saama. Sõpradele võib alati toetuda. Vajas inimest, kellele võiks raskel hetkel toetuda. Toetus oma poliitikas rahvamassidele. Kuningavõim toetub sõjaväele. Meie kirjakeel toetub suuresti Põhja-Eesti murretele. *Ei meeldi Olovernesele õigus, siis toetugu jõule. A. H. Tammsaare. *Ma olin lootnud leida sealt [= filosoofiast] viimase tõe, millele oleks võinud mõistusega toetuda. M. Metsanurk. || midagi aluseks võtma, millestki lähtuma. Artikkel toetub arhiiviallikaile. Faktidele toetuv väide. Romaani kirjutamisel toetus autor oma mälestustele. Klassitsism toetus antiigile. Tõestuses on toetutud aksioomidele. Ta toetub siin ainult oletusele, teatavale hüpoteesile. Tegi otsuse oma arstipraktikale toetudes. Terve mõistus toetub igapäevasele kogemusele.