[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

tina ‹11› ‹s›

1. keemiline element, läikiv hõbejasvalge väga plastiline metall (Sn); seda elementi rohkesti sisaldav sulam. Tina ehk inglistina. Harilik ehk valge tina. Tinast peeker, kann, küünlajalg. Tinaga kaeti toidunõusid. Küsis tükikest tina toobile sanga külgejootmiseks. Vask vaese kuld, tina kehva hõbe.
▷ Liitsõnad: hall|tina, inglis|tina, joote|tina, leht|tina, sulatina.
2. kõnek ka piltl plii, seatina (ka võrdlustes). Uusaastaööl valatakse tina (teat. ennustusviis). Väsimus vajus nagu tina liikmetesse. Mure rõhus raske tinana südame peal. Tahtis meest äratada, aga sellel oli uni kui tina. Varas kadus järsku nagu tina tuhka 'jäljetult'. Vanaduse tina teeb jalad raskeks. Püüab põgeneda, aga jalad on tina täis. Naise väsinud näo pilk oli täis tuhmi tina. *Kuid meri loid, hall, raske nagu tina .. M. Under. *Vihma küll valab ju pilvede vinas, / taevas kui maa sügisudude tinas. A. Alle.
▷ Liitsõnad: sula|tina, trüki|tina, õnnetina.
3. (nendest metallidest v. sulamitest esemete kohta). a. õnge külge kinnitatav seatinast raskus. Õngeliin tinade ja konksudega. b. kõnek (püssi)kuul. Kes vastu hakkas, sai tina rindu. Andke igale plehkupanijale tina! Saada talle tina keresse! Räägiti, et vanamehe peale ei hakkavat tina ega teras. Kuulipildujad sülitasid tulist tina. *Tumedad, lühikesed valangud spordiplatsi taga männikus: kättemaksu tina kättemaksjate kehasse. I. Jaks.
▷ Liitsõnad: õngetina.

tee või tina
(olukorra kohta, kus miski ei aita). Haav ei taha ära paraneda, tee või tina. Keeras külge, luges lambaid – tee või tina, magama ei jää.

tina panema
kõnek alkohoolseid jooke jooma. Töömees on kadunud, vist kukkus jälle tina panema.

täis nagu ~ kui tina
maani purjus. Mees tuli öösel koju, täis kui tina.