[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aatomi|sisene
aatomi sees olev v. toimuv

abielu|väline
väljaspool abielu esinev, tehtav, toimuv jms. Abieluväline laps. Tuuli on tunnistanud, et tal oli Martiniga abieluväline suhe. Abieluline ja abieluväline sündimus perioodil 1970-1999.

aegajaline ‹-se 5› ‹adj›
aeg-ajalt toimuv. *Aegajalised sähvatused taevarannal, tummad nagu virmalised. E. Krusten.

aegamöödane ‹-se 4› ‹adj›
hrv aegamööda toimuv, arenev jne. *Samasugust aegamöödast arenemisteed käies on ka eesti kirjakeel jõudnud oma tänapäevasele etapile. J. V. Veski.

aeglane ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›

1. aegamööda, pikkamööda toimuv, kulgev v. arenev; ant. kiire (1. täh.) Aeglase vooluga jõgi. Aeglased liigutused. Hobune laskis aeglast sörki. Astub aeglasel sammul. Aeglane liikuma. Pulss jäi aeglasemaks. Aeglane tõus, langus. Aeglane jahtumine, kuumenemine. Mõne ravimi mõju on aeglane. Muutus, areng on olnud liiga aeglane.
2. (hrl. inimese kohta:) loomu poolest aegamööda, pikkamööda toimiv, liikuv, tegutsev jne.; ant. kiire (2. täh.) Ta teeb küll korralikku tööd, kuid on hirmus aeglane. Aeglasemad õpilased ei saanud ülesandeid valmis. Aeglase mõtlemise, toimega mees. Leevikesi peetakse aeglasteks ning rahulikeks lindudeks.
Omaette tähendusega liitsõnad: ime|aeglane, üliaeglane

aeroobne ‹-se 2› ‹adj›
vaba hapnikku kasutav v. selle osavõtul toimuv; ant. anaeroobne. Aeroobsed bakterid, mikroobid. Aeroobsed protsessid. Aeroobne treening sport treening, mille käigus kulutatav ja saadav hapnik on tasakaalus.

ajatu ‹1› ‹adj›
just nagu väljaspool aega olev v. toimuv; konkreetsest ajast, ajastust sõltumatu, üle aegade toimiv v. kehtiv. Ajatu luule, kunst. Igaüks ei suuda mõista rahvaluule ajatut võlu.

alatine ‹-se 5› ‹adj›

1. pidev, püsiv, alaline. Ilma alatise töö- ja elukohata hulkur. Kunstimuuseumi alatine ekspositsioon eesti vanemast kunstist. Alatine komisjon. Alatine elukoht, elanik.
2. tihtilugu esinev, toimuv, juhtuv jne., korduv, sage, alaline. Tema alatine virisemine ning hädaldamine tüütab ära. Alatised tülid ja pahandused naabritega. Alatine rahahäda. Ta on siin alatine külaline.

ambulatoorne ‹-se 2› ‹adj›
med ambulatooriumis, polikliinikus vms. raviasutuses toimuv, seal ravitav jne., nii et haige käib raviasutuses v. arst tema juures kodus; ant. statsionaarne. Ambulatoorne ravi. Ambulatoorsed haiged.

ametlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. ametivõimude v. ametiisiku poolt ettenähtud, kinnitatud, kehtestatud, nende väljaantud v. avaldatud, nende poolt kehtestatud korrale vastav jne.; ametiasju puudutav, ametiasjus toimuv. Ametlik kinnitus, tunnustus, nõudmine. Kas tal on selleks ametlik tõend, luba, õigus, alus? Ametlikud, ametlikest allikaist saadud andmed, teated. Ametlikud dokumendid, paberid, kirjad. Sellised käsud ei ole ametlikud. Ametlik maailmarekord, maailmameister. Firma, ettevõtte ametlik esindaja. Välisminister ja teised ametlikud isikud. Ametlikud oponendid väitekirja kaitsmisel. Ametlik tööaja algus. Tallinn, tolleaegse ametliku nimega Revel. Ametlikuks asjaajamiskeeleks oli saksa keel. Ametlik asjaajamine. Dollari ametlik kurss. Kokkutuleku ametlik osa ning seltskondlik osa. Presidendi ametlik visiit, vastuvõtt. Asjale anti ametlik 'seaduslik' käik. || tavadest, etiketist lähtuv, neid arvestav. Ametlik tseremoonia. *Seega lõppes ametlik jant. Kosjad olid vastu võetud ja nüüd võis südame rõõmuks pudelist rüübata. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: mitte|ametlik, poolametlik.
2. rangelt v. jahedalt asjalik, reserveeritud. Alluvatega suheldes on ta ametlik, räägib ametlikul toonil. Muutus ametlikuks ning tõrjuvaks. *Seadusemeestel olid muidugi väga tõsised ja väga ametlikud näod ees. E. Vilde. *.. ja mida vanemaks said lapsed, seda ametlikumaks muutus nende vahekord isaga. R. Roht.
▷ Liitsõnad: puhtametlik.
3. kõnek tubli, kõva, korralik. Ta oli nutnud päris ametliku peatäie. *Andsin Serrile [= koerale] ametliku nahatäie. R. Vaidlo.

anaeroobne ‹-se 2› ‹adj›

1. biol elamiseks vaba hapnikku mittevajav; vaba hapnikuta toimuv, hapnikuvaba; ant. aeroobne. Anaeroobsed bakterid. Anaeroobne keskkond. Anaeroobsed tingimused, protsessid. Anaeroobne treening 'treening, mille käigus vajamineva hapniku hulk ületab saadaoleva hapniku hulga'.
2. med anaeroobidest põhjustatud. Anaeroobne haavanakkus, infektsioon.

annihilatsioon ‹-i 21› ‹s›
füüs osakese ja antiosakese kokkupõrkel toimuv nende osakeste kadumine (ning uute osakeste tekkimine). Elektroni ja positroni annihilatsioon.

argi|päevane
tööpäevane, argipäeval toimuv, kasutatav jne.; argine, igapäevane. Pühapäevastel kontsertidel on rohkem rahvast kui argipäevastel. Kõik olid argipäevases riietuses. Ärge peolauas argipäevaseid asju arutage! Ere ning erakordne jääb meelde, argipäevane ununeb. Tegime kõige argipäevasemat tööd.

arvestus ‹-e 5› ‹s›

1. arvesse- v. arvelepanek; registreerimine ja selle alusel kokkuvõtete tegemine. Ametiühinguliikmete, töökohta vajavate kodanike arvestus. Jõuvankrite, liiklusõnnetuste arvestus. Punktide arvestus iluuisutamises. Peab oma sissetulekute ja väljaminekute kohta arvestust. Spordiühingute arvestuses võitis „Dünamo”. Võistlesin väljaspool arvestust. || maj majandusüksuse sooritatud ostu-, müügi-, palgamaksmis-, laenuvõtmis- jm. tehingute tulemuste süstematiseeritud registreerimine. Materjalide, toorainevarude arvestus. Koguseline, rahaline arvestus. Peab arvestust tulude ja kulude üle, kohta.
▷ Liitsõnad: eri|arvestus, individuaal|arvestus, koond|arvestus, palga|arvestus, punkti|arvestus, tasa|arvestus, võistkonna|arvestus, üldarvestus.
2. kaalutlus, ettemõtlemine. Tark poliitiline arvestus. Kaine arvestus. Väejuhi täpne ja loogiline arvestus. Mu arvestus osutus õigeks: poiss tuli tõepoolest tehasesse. Su arvestus oli ekslik. Male nõuab kaugeleulatuvat arvestust. Minu arvestust mööda pidi seal voolama oja. || kalkulatsioon, (arvutustel põhinev) hindamine. Ligikaudse arvestuse järgi võttis Mahtra ülestõusust osa 700–800 meest. Esialgsed arvestused lubavad hektarisaagiks 40 tsentnerit.
3. kõrgkoolis, tehnikumis vm. loengukursuse v. praktikumi lõpul toimuv eksamit asendav v. sellele eelnev teadmiste kontroll. Arvestust sooritama, tegema. Ladina keele arvestus. Psühholoogias oli meil ainult arvestus.

assimilatsioon ‹-i 21› ‹s›

1. samataoliseks muutmine, sarnastamine; samataoliseks muutumine, sarnastumine; endasse liitmine v. sulatamine; millessegi liitumine v. sulamine. Rahvusliku eripära, kultuuri erijoonte assimilatsioon. Vähemusrahvaste järkjärguline assimilatsioon. || keel hääliku muutumine naaberhääliku sarnaseks. Osaline, täielik, progressiivne, regressiivne assimilatsioon. ks-i assimilatsioon ss-iks.
2. biol organismis toimuv biokeemiliste protsesside kompleks, milles lihtsamaist aineist tekivad keerukamad (organismi koostisosad v. varuained), anabolism; ant. dissimilatsioon

atmosfääriline ‹-se 5› ‹adj›
atmosfääriga, õhkkonnaga seotud, selles toimuv, sellest lähtuv jne. Atmosfäärilised raadiohäired. Välk on atmosfääriline elektrilahendus.

autogeenne ‹-geense 2› ‹adj›

1. iseseisvalt arenenud, iseseisvalt tekkinud; omadest jõududest lähtuv. Autogeenne treening '(psühhoteraapias:) meetod, mille abil õpitakse sihipärase enesesisendusega valitsema oma keha ja emotsioone'.
2. tehn gaaskeevituse v. -lõikamisega seotud, sel teel toimuv jne.

automaatne ‹-se 2› ‹adj›

1. inimese vahetu osavõtuta kulgev, toimuv v. toimiv, töötav. Agregaatide automaatne käivitamine. Automaatne tõlkimine. Automaatsed seadmed, mehhanismid, manipulaatorid.
▷ Liitsõnad: pool|automaatne, täisautomaatne.
2. masinlik, automaadile omane; iseenesest toimuv, tahtmatu. Automaatsed liigutused. Hingamine on automaatne.

avalik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. üldiselt teada olev v. teatavaks saanud; (paljude) inimeste juuresolekul toimuv; varjamatu, ilmne. Pettus tuli avalikuks. Asi oli avalikuks saanud. See on avalik saladus. Asjaarutamine kohtus oli avalik. Avalik vargus. Puhkes avalik tüli, skandaal. See on ju avalik riisumine ja röövimine! Vahekorrad teravnesid avalike kokkupõrgeteni. Rahulolematus kasvas avalikuks vastuhakuks. Parem avalik vaenlane kui salalik sõber.
2. kõigile, rahvahulkadele, üldsusele mõeldud v. ette nähtud, kõikide kasutada olev. Avalikud raamatukogud. Linna avalikud käimlad. Kinodes, kohvikutes, restoranides, lauluväljakul jt. avalikes kohtades. Osa koolipidusid on avalikud, osa kinnised. Avalik loeng, esinemine, ettekanne, kõne. E. Vilde avalik kiri Eesti Kirjameeste Seltsile. Avalik maja 'lõbumaja'. Avalik naine 'lõbunaine'.
3. ühiskondlikku v. halduslikku sfääri kuuluv, sellesse puutuv v. seda haarav. Politsei kaitseb avalikku korda, võitleb avaliku korra rikkujatega. 1. üldlaulupidu oli suursündmus Eesti avalikus elus. C. R. Jakobsoni avalik tegevus põllumeeste seltsides. Talupojad maksid pearaha ja kandsid teisi avalikke kohustusi. Avalik arvamus 'rahvaküsitlustel, valimistel, meeleavaldustel jm. ilmnev suurema inimühenduse hinnang ühiskondlike nähtuste kohta'. Avalik teenistus 'töötamine riigi v. kohaliku omavalitsuse ametiasutuses'. Avalik omand 'riigile v. omavalitsustele kuuluv omand'. Avalik maks 'riigi v. omavalitsusmaks'. Avalik õigus 'õigusvaldkond, mis reguleerib avalikest huvidest tulenevaid suhteid'. Avalik huvi 'rahva ühishuvi; õiguslikult määratud riigi tahe'. *On aga inimestel tahtmist jännata nende avalikkude asjadega! H. Raudsepp.
4. van avameelne, otsekohene. *Ole ometi avalik, Lea, ja ütle: keda armastad sina? B. Alver. *.. kuigi ma olen avaliku jutuga ja veidi liiga otsekohene .. A. Jakobson.

ava|võistlus
‹hrl. pl.› hooaja v. mõnel spordirajatisel toimuv esimene võistlus. Hooaja avavõistlused kergejõustikus. Uue suusahüppemäe avavõistlused.

barbecue [baabikjuu] ‹14› ‹s›
kok
1. lahtine väligrill liha, kala köögivilja jm. röstimiseks
2. väligrillil röstitud toit, eriti liha
3. õues toimuv pidu, kus tehakse väligrillil toitu

biennaal ‹-i 21› ‹s›
iga kahe aasta järel toimuv rahvusvaheline kaasaja kunsti (ka filmi-, teatrikunsti) ülevaatus. Venezia biennaalid.

binokulaarne ‹-se 2› ‹adj›
kahe silma abil toimuv; kahele silmale määratud. Binokulaarne nägemine. Binokulaarsed optikariistad.

diastol ‹-i, -it 2› ‹s›
füsiol südamekoja v. -vatsakese korrapäraselt toimuv lõtvumine

digitaalne ‹-se 2› ‹adj›

1. info numbriline, number-. Digitaalne automaatjuhtimine.
2. sõrme(de) abil toimuv, sõrm-. Pärasoole digitaalne palpeerimine.

dispanseerne ‹-se 2› ‹adj›
dispanseri kaudu toimuv. Dispanseerne ravi, järelevalve. Dispanseerne asutus, osakond.

dissimilatsioon ‹-i 21› ‹s›
ant. assimilatsioon
1. biol organismis toimuv biokeemiliste protsesside kompleks, milles keerulisematest ainetest tekivad lihtsamad ning vabaneb energiat, katabolism
2. keel kõrvuti v. lähestikku olevate samasuguste häälikute erisuguseks muutumine. Dissimilatsiooni teel sai rekrutist nekrut.

eba|operatiivne
aeglaselt, ebakindlalt toimuv. Ebaoperatiivne asjaajamine, juhtimine.

eba|rütmiline
ebaühtlases tempos, ebaühtlaselt kulgev v. toimuv. Ebarütmiline töö, varustamine.

edaspidine ‹-se 4› ‹adj›
järgnev, tulevikus toimuv, tulevane, edasine. Edaspidine elu, saatus, käekäik, tegevus, töö. Kunsti edaspidine areng. Püüan vältida edaspidiseid kokkupuuteid nendega. Õnne edaspidiseks! Jätame selle küsimuse otsustamise edaspidiseks.

ekspiratoorne ‹-se 2› ‹adj›
füsiol keel väljahingamisel toimuv v. põhinev. Ekspiratoorne rõhk. Ekspiratoorsed häälikud. Ekspiratoorne paus.

elektriline ‹-se 5› ‹adj›
elektriga seotud, elektri-; elektri abil toimuv, elekter-. Elektrilised nähtused. Keha elektrilised omadused. Elektriline immutamine, puhastamine, soojendamine. | piltl. *Hetk on pinev, elektriline, aga ma pean ta pilgule vastu. V. Maavara.

elektrolüütiline ‹-se 5› ‹adj›
elektrolüüsiga v. elektrolüüdiga seotud. Elektrolüütiline 'keskkonna mõjul toimuv' dissotsiatsioon. Elektrolüütiline 'elektrolüüsiga saadud' vask, raud.

elu ‹11› ‹s›

1. (üleüldse:) see, mis eristab elusorganisme surnud organismidest v. anorgaanilisest ainest (näit. võime kasvada, paljuneda jne.). Elu tekkimine maakeral. Kas Marsil on elu?
2. inimese, looma ja taime füsioloogiline seisund sünnist surmani. Ellu tõusma, ärkama. Kedagi ellu äratama. Ellu jääma, jätma. Uppunule saadi jälle elu sisse. Jäta talle veel seekord elu! Põgenegu, kellele elu armas, kallis! Surmamõistetule kingiti elu. Usub hauatagust elu, hauatagusesse ellu. Kas su elu ja vara on kindlustatud? Ta elu on ohus, väljaspool hädaohtu. Elu rippus juuksekarva otsas 'oli ohus'. Arstid võitlesid haige elu eest. Haavatu elu päästeti. Merehädalised jõudsid, pääsesid eluga randa. Tal on veel elu sees. Kedagi elus hoidma, elus pidama. Kellelgi elu sees hoidma. Elu küljes rippuma. Kardab oma elu pärast. Keegi ei taha oma elust ilma jääda. Elu või surm! Oleme koos elus ja surmas. Vaakus elu ja surma vahel. Võideldi elu ja surma peale. Oma eluga riskima. Elu kaalule, mängu panema. Kaalul, mängus on rohkem kui elu. Elu ja surma küsimus 'väga tähtis küsimus; eksisteerimist otsustav küsimus'. Eluga mängima. Ei hooli oma noorest elust. Ei hoia oma elu. Oma elu andma, ohverdama kellegi, millegi eest. Elu jätma, kaotama. Millegi eest eluga maksma. See võib elu maksta. Päästis teised oma elu hinnaga. Kellegi, kellelegi elu kallale kippuma. Karjub, nagu oleks keegi ta(l) elu kallal. Katk võttis paljude elu. Mürsukild lõpetas ta elu. Elu kustus. Tal on elust isu, himu otsas. Võttis endalt elu. Lõpetas elu enesetapuga. Tegi oma elule lõpu, otsa. On käe oma elu külge pannud. Tegi eluga lõpparve. Lahkus elust. Elu edasi andma; kellelegi elu andma 'sigitama v. sünnitama'. Endas uut elu kandma 'rase olema'. Kas see härg läheb elu peale või tapale? Selles puus pole enam elu. *Alla käppadele langes ta [= karu] ja hingas välja oma elu verisele lumele. F. Tuglas (tlk). | piltl (esemete, nähtuste kohta). 1990. aastatel äratati üliõpilaste korporatsioonid uuesti ellu. || (mõnedes mängudes). Rahvastepallis on igal mängijal üks elu 'mängija langeb mängust välja, kui on ühe korra palliga pihta saanud'.
3. (päevast päeva toimuv) olemine, eksisteerimine, elamiseks oleva aja möödasaatmine. Igapäevane elu. Kuidas elu läheb? Mis elu sa oled elanud? Rääkisin oma elust. Elul ei ole viga(gi). Elu on ilus. Elus on nii head kui halba. Elu veereb oma rada, pisitasa, üksluiselt. Laseb elul minna nagu läheb. Elu tahab elada. Elu igavus, tühjus. Mis meie elust nii välja tuleb? Kuidas ta oma elu elatud saab? Võtab elu tõsiselt, kergelt. Otsib elu mõtet. Maitseb, naudib elu. Ta elu oleks võinud teistsuguseks kujuneda. Keegi ei või oma elu ette teada. Üks oma eluga segab teist. Elu selle mehega pole kerge. Sidus oma elu vääritu naisega. Temata elu ei lähe. Selles ettevõttes loodritel elu 'asu' ei ole. Teater, kool, lapsed on ta elu. Lapsed on juba suured ja oma elu peal. Suur pööre elus. See sündmus lõi ta elu segi. Elust tüdinud. Ta ei oska oma elu korraldada. Meil tuleb oma elu siin sisse seada. Elu kergeks, raskeks tegema. Kelle(l)gi elu hapuks, kibedaks, põrguks tegema. Elu on viltu, sassi läinud. Elu läks, jooksis rappa, rööpast välja. Elu on raisus, sassis, nahas. On oma eluga ummikusse jooksnud. Elu läheb ülesmäge, paremuse poole. Linnas on hoopis teine elu kui maal. Kool valmistab noori eluks ette. Rääkis lõbusalt elust koolis. Talvel koondus elu rehetuppa. Lõunamaa linnades käib kogu elu tänaval.
4. kellegi eksisteerimise periood, iga. Terve, kogu elu. Pikk, lühike, üürike elu. Laskis silme eest läbi seni elatud elu. Sul on pool elu alles ees. Elu saab otsa. Elu möödub kiiresti. Elu hommik, keskpäev, loojang. On elu jooksul, kestel mõndagi näinud. Parimad aastad ta elust viis sõda. Need aastad olid luuletaja elus kõige viljakamad. Mäletan seda elu lõpuni, otsani. Ta ei saanud oma elus häid päevi nähagi. Oli esimest korda elus haige. Jätkub minu eluks ja jääb lastelegi. Tegi mehe eluks ajaks 'kogu eluks' õnnetuks. Kuniks elu! || elus, elu sees ‹eitavas lauses› (mitte) iialgi, kunagi. *.. tunned end samuti süüdlasena, olgugi et ei ole elu sees ise kellegi asja puutunud. V. Alttoa. *Näha kohe, et ta pole elus veel noormehega suudelnud, häbeneb. J. Tuulik.
5. kellegi eksisteerimise viis v. laad; põli. Harilik, üksluine, igav, kurb, huvitav, vaheldusrikas elu. Elab täisverelist, sisukat, tervet, laitmatut, tagasihoidlikku, kergemeelset, pillavat, kõlvatut elu. Otsib kergemat elu. Elu nagu kuninga kassil. Noorpaar alustas ühist elu. Vaese inimese peost suhu elu. Peaksid oma elu muutma. Tütar sai jõuka elu peale. Ta on hea elu peal laisaks läinud. Tubasest elust kahvatud lapsed. Tal on lausa härra elu. Vaat see on alles elu! Ei ole tal seal õiget elu ega olemist. *Jahil aga elati kogu aeg laia elu. Igal õhtul peeti sööminguid ja joominguid. H. Sergo. *Oli ju tal kaks elu, üks siin ja teine seal, kodus. M. Traat.
6. teatavat elu- v. tegevusala iseloomustavad nähtused (nende arengus ja järjestikuses seoses). Isiklik, kodune elu. Maa majanduslik, ühiskondlik-poliitiline, vaimne elu. Avalik, seltskondlik, kirjanduslik elu.
7. (meid ümbritsev) reaalne tegelikkus. Tegelik, praktiline, reaalne elu. Mõtiskles maailma elu üle. Elu tundma õppima. Tuleb leida oma koht elus. Ta on laialt käinud ja elu näinud. Tunneb hästi kohalikku elu ja olu. Eks elu näita, kellel on õigus. Küll elu teda õpetab, koolitab. Elu ise nõudis igalt mehelt korralikku tööd. Sa, laps, ei tea elust veel mitte midagi. Unistused ja elu on eri asjad. Tegelikult elus nii ei juhtu. Seisab kahe jalaga keset elu. Elust irduja, põgeneja. Näidendi tegelased on elust võetud. Elu on teda hellitanud. Elust vaevatud, muserdatud mees. Hakkaja saab elus kergemini läbi. Ta on elus edasi jõudnud. Elus(t) (omal käel) läbi lööma. Ta on elule alla jäänud. Kes ei käi eluga kaasas, jääb elule jalgu. Ellu astuma 'kooli lõpetama'. Instituut saatis ellu järjekordse lennu noori õpetajaid. Ideed, teooria, kavatsused, plaanid, otsused viiakse, rakendatakse ellu. *Kirjanik peab minu arvates alaliselt nägema elu, viibima alati keset elu. Eks elu ole see, mis teda inspireerib .. J. Mändmets.
8. füüsilise ja vaimse jõu ning energia avaldus. Viimaselegi laiskvorstile tuli elu sisse. Poiss läks kuuldust tuld ja elu täis. Tugev, elu täis mees. Noor, elust pakatav keha. Silmisse, näkku tuli uut elu. Elu tuli jõuetuisse jalgadesse tagasi. Tõi enesega kaasa elu ja lusti. Ta silmad peegeldasid jõulist sisemist elu. || eluga kõnek kiiresti, ruttu. Tehke nüüd eluga! *Eluga, eluga! Kell kuus olgu tekk puhas. J. Smuul. || elevus, liikumine, tegevus. Eduard tõi elu unisesse seltskonda. Seltskonnale tuli elu sisse. Näitelava taga kääris palavikuline elu. Lastega on majas enam elu. Sipelgapesas kihab, keeb elu. Tõeline elu algab metsas kevadel. Varahommikul ärkas tänavatel vilgas elu. Jaaniõhtul on külavainud elu täis. Maja ümber polnud mingit elu märgata. Supelrand on talvel eluta.
9. murd elamu, maja. *Ei, nende vanade elude sisse ma naist ei too. Raiun ise Saarekoplisse maja üles ja siis alles. H. Sergo.
Omaette tähendusega liitsõnad: abi|elu, argi|elu, era|elu, haridus|elu, hinge|elu, hulgu|elu, hõlbu|elu, ilma|elu, inim|elu, intiim|elu, jõude|elu, kiriku|elu, kirjandus|elu, koera|elu, kooli|elu, koos|elu, kultuuri|elu, küla|elu, laagri|elu, linna|elu, maa|elu, maailma|elu, majandus|elu, mere|elu, metsa|elu, muusika|elu, patu|elu, perekonna|elu, poissmehe|elu, pordu|elu, rinde|elu, ränduri|elu, seltsi|elu, sise|elu, spordi|elu, sugu|elu, tagala|elu, tunde|elu, tõsi|elu, ula|elu, vangi|elu, äri|elu, öö|elu, ühis|elu, üliõpilaselu

elukoha|järgne
elukoha järgi arvestatav, tegutsev v. toimuv. Elukohajärgne polikliinik, laboratoorium. Alaealiste elukohajärgne kontroll.

emaka|sisene
emaka sisemusse kuuluv; emaka sees toimuv. Emakasisene areng.

emaka|väline
med väljaspool emakaõõnt olev v. toimuv. Emakaväline rasedus.

ema|keelne
emakeeles väljendatud v. kirjutatud, emakeeles toimuv. Emakeelne haridus, kirjandus, õpetus. Emakeelsed ajalehed.

enne|aegne
enne ootuspärast, normaalset, õiget aega toimuv v. toimunud; liiga varane. Enneaegne sünnitus. Enneaegne lõpp. Enneaegsed öökülmad. Enneaegne vananemine, surm. Meie rõõm oli enneaegne. Ta kaldub tegema pisut enneaegseid järeldusi. Uute kavatsuste avaldamine on praegu veel enneaegne. || enne raseduse normaalse kestuse lõppu sündinud. Enneaegne laps. Laps sündis enneaegsena. Enneaegsed vajavad erilist hoolitsust.

eoseline ‹-se 5› ‹adj›
eoste abil toimuv. Eoseline paljunemine.

era-
‹liitsõna esiosana›
1. eraomandusel põhinev, eraomanduslik; näit. eraettevõte, -ettevõtja, -gümnaasium, -haigla, -kapital, -kauplus, -kliinik, -kool, -maa, -maja, -majandus, -mets, -omand, -omandus, -omanik, -pank, -sektor, -tööstus, -valdus, -õppeasutus
2. isiklik, mitteametialane; individuaalne; näit. eraasi, -elu, -huvi, -jutt, -kiri, -kogu, -korter, -kõne, -lõbu, -sekretär, -visiit
3. isiklikul algatusel toimiv v. toimuv; näit. eraarst, -detektiiv, -praksis, -teenistus, -töö, -õpetaja
4. eraldi, omaette olev v. toimuv; näit. erasissekäik, -tund
5. mittesõjaväeline; tsiviil-; näit. eraisik, -rõivas

era|korraline

1. korralisele lisaks v. spetsiaalselt toimuv, mittekorraline; spetsiaalselt määratud v. kehtestatud. Komitee, nõukogu erakorraline istung, koosolek. Partei erakorraline kongress. Erakorralised parlamendivalimised. Riigis kehtestati erakorraline seisukord. Erakorraline professor valiti hiljem korraliseks.
2. hrv erakordne. *Nüüd mõistsid kõik, et peab midagi erakorralist lahti olema, kui proua Vintrik ajab halli tuiga ja musta kassiga nii valjusti juttu. A. H. Tammsaare.

era|viisiline
eraviisil toimuv. Eraviisiline jutuajamine, visiit. Eraviisiline teenistus, sissetulek.

eri|aegne
erinevatel aegadel toimuv, ajaliselt erinev; ant. samaaegne, üheaegne. Eriaegsed sündmused, nähtused.

eri|areng
muudest lahus, eraldi, omaette toimuv v. toimunud areng. Keele, rahva eriareng. Foneetiline eriareng.

esi-
‹liitsõna esiosana›
1. ajaliselt kõige esimene, kõigele eelnev; alust panev; esimest korda toimuv, esmakordne; näit. esiajalooline, -ajalugu, -algne, -algselt, -algu, -otsa, -puhku, -trükk; esiema, -isa, -vanemad; esietenduma, -etendus, -ettekanne, -lavastus, -linastumine, -linastus
2. kohaliselt esimene, ees-; näit. esikaas, -komponent, -osa, -plaan, -pool, -ratas, -rida, -tükk
3. peamine, parim, juhtiv; näit. esikoht, -maletaja, -mees, -naine, -reket, -tantsija, -võistlused

esmane ‹-se 4› ‹adj›
esimene, primaarne. a. ajaliselt esimene, millegi esimeseks astmeks olev, esimesel astmel tekkiv v. toimuv; algne, lähte-. Esmane tuberkuloosikolle. Tooraine esmane töötlemine. Materialistid tunnistavad esmaseks mateeria, idealistid vaimu. b. tähtsuselt kõige esimene, peamine. Esmased sugutunnused. Esmane nõue, tingimus, kohustus. Kõige esmasemad eluvajadused, elatusvahendid. Rahvusparkide esmane ülesanne on looduse kaitse. *Augusti esmaseks peremeheuhkuseks oli [hobune] Näsu. E. Tennov.

esmas|päevane
esmaspäeval toimuv v. toimunud, ilmuv v. ilmunud vms. Esmaspäevased tunnid, loengud. Esmaspäevane kontsert, koosolek. Esmaspäevane ajaleht. Esmaspäevane päev 'esmaspäev'.

etapiline ‹-se 5› ‹adj›
etappidena (1. täh.) toimuv. Etapiline arenemine. 13-etapiline velotuur.

evolutsioon ‹-i 21› ‹s›

1. (pikaldane) arenemise, muutumise protsess. Evolutsiooni käik. Taevakehade, inimese, orgaanilise looduse evolutsioon. Vaadete evolutsioon. *XIX sajandi 40-ndaist aastaist algas taluperemehe ja sulase suhetes aeglane ja piinarikas evolutsioon. J. Kahk.
2. filos pidev aeglane kvantitatiivse arenemise protsess, mis valmistab ette kvalitatiivseid muutusi
3. teater muusika saatel toimuv liikumine (eriti operetis)

e|-õpe
ped elektrooniliste sidevahendite abil toimuv õpe. E-õppe programm. E-õppe keskkond. Õpib e-õppes, e-õppe teel.

galvaaniline ‹-se 5› ‹adj›
galvaniseerimise teel toimuv; galvanisatsiooni alale kuuluv. Metallipindade galvaaniline katmine. Galvaaniline nikeldamine, kuldamine, tsinkimine. Galvaaniline menetlus, protseduur.

galvanoplastiline ‹-se 5› ‹adj›
galvanoplastika teel toimuv; galvanoplastika alale kuuluv. Galvanoplastiline reljeef, matriits. Galvanoplastiline meetod, menetlus.

galvano|tehniline
galvanotehnika teel toimuv; galvanotehnika alale kuuluv. Galvanotehnilised menetlused.

graafiku|kohane
graafikule [1] vastav, graafiku järgi toimuv

gradatsiooniline ‹-se 5› ‹adj›
astmeline, gradatsioonis toimuv, gradatsioonina esinev. Pinge gradatsiooniline tõus. Rahvalaulu gradatsioonilised kordused.

harilik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. sageli esinev, toimuv v. kasutatav, üldine, tavaline, laialt levinud, mitteharukordne. Harilikust soojem talv. Kõige harilikumad haigusnähud. Üks harilikumaid lastehaigusi. Kuusk ja mänd on meie harilikumad okaspuud. Lennuk on tänapäeval harilik liiklusvahend. Külmad talved on Siberis päris harilikud. Vitsaga karistamine oli tollal harilik asi. *..peenardel kasvas üsna harilik aedvili: porgandid, peedid, kaalikad.. M. Metsanurk. || oma rühmas, liigis põhiline, kõige tüüpilisem, selline, mille kõrval on tavaliselt (haruldasemaid) eriliike ja -vorme. Harilik, tindi- ja värvipliiats. Harilikud ja kümnendmurrud. Harilikud ehk kümnendlogaritmid ja naturaallogaritmid. Harilikust ja värvilisest klaasist vaas. Harilik ja tehisjää. See on elektri-, mitte harilik saag. Harilik krohv, tellis. Kas valida harilik või poolpaks kiri? Täna on harilik tööpäev. Harilik surelik. Harilik kodanik. Tal on nii harilik nägu, välimus. *Mina olin lihtsa näoga, tugev ja harilik laps, alati terve ja heas tujus.. L. Promet. | (paljudes taime- ja loomaliikide nimetustes). Harilik haab, mustikas, kukeseen. Harilik kärnkonn, pärlkana, võraürask.
2. harjumuspärane, kindlakskujunenud, sissejuurdunud. Harilik ilme, naeratus näol. Ärritatuna ei suutnud ta säilitada oma harilikku hääletooni. Harilikud askeldused, toimetused. Ärgati harilikul ajal. Elu läheb harilikku rada. Jõudsin tööle harilikust varem. H. Treffneri eragümnaasium ei olnud õppeasutus harilikus mõttes. *Väikelinn elas oma kõige harilikumat argipäeva. J. Semper.

hiline ‹-se 4› ‹adj›
ant. varane
1. ajaliselt lõpule lähenev, möödumas olev. Hiline hommikutund, pärastlõuna, õhtu, kellaaeg. Hilise novembri pimedad õhtud. Istusime väljas hilise õhtutunnini, ööni. On hiline kevad – õieti võiks seda ka varasuveks pidada. Aeg on üsna, väga hiline, lähme magama. Hiline tund 'hrl. hilisõhtu v. -öö'. || hilja, hilisel kellaajal toimuv, esinev, tegutsev vms.; hilisõhtune, -öine. Hiline ülalolek, õhtusöök. Uksele koputas hiline teekäija. Kohtasin hiliseid jalutajaid. Hilised tänavad olid tühjad ja vaiksed. Käib kinos ainult hilisematel seanssidel.
2. pärast tavalist, kindlakskujunenud v. vajalikku aega saabuv, esinev v. toimuv; (ilmumisega) viibinud; hiljaks jäänud, hilinenud. Hiline õitseaeg, kevadkülv. Hilised hallad, öökülmad. Hiline armastus. Oleme täna väga hilised, kõik on juba kohal. Hilistele külalistele ei jätkunud enam toole. Vallo oli vanemate hiline laps. Toas pirisesid üksikud hilised sügiskärbsed. Kevad oli hilisem kui mullu. Informatsioon oli lünklik ja hiline. Varane vares pühib nokka, hiline lehvitab tiibu. || pärast teisi omasuguseid valmiv v. valminud, esinev, tehtav v. tehtud. Hiline ristik, kerahein, kartul. Hilised lilled, seened. Haiguse hilised tüsistused. *Aednik korjas hoolega ja ettevaatlikult puudelt kõige hilisemaid sügiseõunu. J. Mändmets.
3. hiljuti tekkinud, toimunud, esinenud vms. Hilised kivikalmed. Hiline laensõna. Suhteliselt hiline grammatiline kategooria. Selgus, et ehitis on üsna hiline. Veel hilises minevikus ei teatud, kui rikas on Sahara.
4. ‹komparatiivselt› hiljem ilmnev, saadud v. tekkinud; pärastine, edaspidine. Hilisemad tähelepanekud kinnitavad varasemaid andmeid. Käsikirja hilisem saatus on teadmata. Hilisemad kogemused õpetasid teda elu ja inimesi teisiti hindama. *Ringi tegevus kestis neli aastat ja sellest võttis osa ka hilisem folklorist A. H. Neus. A. Vinkel.

hommik ‹-u 2› ‹s›

1. päeva algusosa. Ilus, karge, külm, vaikne, tuuline, udune, vihmane, päikesepaisteline hommik. Varajane hommik. Koitis hommik. Hommikust peale, alates. 1. jaanuari hommikul. Töö käis hommikust õhtuni. Päev on alles hommikus. Kui virgusin, oli õues juba suur hommik. Ta jäi magama vastu hommikut, hommiku eel. Ärkasin kell kuus hommikul, hommikul vara. Tantsisime hommikuni. Hommik on õhtust targem. || hrv hommikueine. Hommikut võtame koos perega.
▷ Liitsõnad: kevad|hommik, mai|hommik, suve|hommik, sügis|hommik, talvehommik; hilis|hommik, kesk|hommik, varahommik; eluhommik.
2. ‹hrl. liitsõna järelosana› hommikupoolikul toimuv etendus, kontsert, ettekanne vms. Eile oli kultuurihoones muinasjuttude hommik lastele.
▷ Liitsõnad: kirjandus|hommik, lastehommik.
3. kõnek ida. Tuul pöördub hommikusse. Päike tõuseb hommikust. Toal oli kaks akent, üks hommiku, teine lõuna poole. *Kui nad väravasse jõudsid, lõi taevas juba hommikus koitma. F. Tuglas.

hoogne ‹-gsa, -gsat 2› ‹adj›

1. hooga tehtav v. toimuv; hoogu sisaldav v. väljendav; reibas. Hoogne sõit, tants. Hoogne töö, tegevus. Tänavu oli taimekasv hoogne. Kosmonautika areng on olnud eriti hoogne. Astus hoogsal sammul, hoogsa sammuga. Käsi tegi õhus hoogsa kaare. Orkester alustas hoogsat marssi, valssi. Etendus oli hoogne ja lõbus. Tilluke ruum täitus hoogsast jutust, vaidlusest, naerust. Mida huvitavam ettekanne, seda hoogsam arutelu. Kunstniku pintslitõmme oli hoogne ja vaba. Sedel oli kirjutatud hoogsa käekirjaga.
2. ‹hrl. komp.› murd nõrgem, vähem intensiivne, vaiksem. Sadu jääb hoogsamaks. *Kui siis perenaine ometi viimaks väsis ja hoogsamaks jäi, hakkas koolmeister rääkima. A. Kitzberg.

hüdrauliline ‹-se 5› ‹adj›

1. füüs tehn vedeliku surve mõjul liikuv v. toimuv, vedeliku surve kasutamisel põhinev. Hüdrauliline press, pidur, tungraud, transportöör.
2. ehit vees kõvastuv. Hüdrauliline sideaine, lisand. Hüdrauliline lubi, tsement, kukermiit, mört.

hüpe ‹hüppe 18› ‹s›

1. ühe õhulennuna toimuv keha ümberpaigutumine pärast lahtirebimist mingist tugipunktist. Kiire, hoogne hüpe. Pikk, lühike, kõrge, madal hüpe. Hüpe üles, paremale, vasakule. Hüpe õhku, vette. Hüpe üle aia, üle kraavi. Hüpe aknast välja, katuselt alla. Ühe hüppega oli ta voodist väljas. Kass valmistub hüppeks. Haavikuemand tegi veel paar hüpet. Delfiinide hüpped. *Vanker hõljus ja tegi kohati järske hüppeid. M. Metsanurk. | sport. Esimene, teine, kolmas hüpe (näit. kaugushüppes). Hüpe harki. Hoota hüpe. Hüpe kätele. Hüpe kätelt jalgadele. Hüpe õnnestub, nurjub. Eriti hästi esineti hüpetes. Langevarjusportlasel, suusahüppajal, vettehüppajal õnnestus kõige paremini viimane hüpe. Hüppe pikkus oli 7 m. | piltl. *Paatsalust liigume Virtsu poole, et teha hüpe Saaremaale.. A. Mäemets.
▷ Liitsõnad: alla|hüpe, kõrvale|hüpe, lahti|hüpe, üleshüpe; langevarju|hüpe, suusa|hüpe, vettehüpe; kaugus|hüpe, kolmik|hüpe, kõrgus|hüpe, teivashüpe; hark|hüpe, hoolaua|hüpe, jalatõste|hüpe, kägar|hüpe, käär|hüpe, külg|hüpe, maha|hüpe, nurk|hüpe, peale|hüpe, proovi|hüpe, pöörd|hüpe, ratas|hüpe, samm|hüpe, siru|hüpe, sisejala|hüpe, stardi|hüpe, toeng|hüpe, torni|hüpe, upp|hüpe, võistlus|hüpe, välisjalahüpe.
2. ‹hrl. sisekohakäänetes› kõnek (ajutise omavolilise lahkumise v. puudumise kohta, näit. koolist, sõjaväeosast). Hüppes käima. Mõned läbematud läksid hüppesse. Jõudsin hüppest õnnelikult tagasi. Sõdur tabati hüppelt. *..jefreitor Viies pole arvatavasti mitte kadunud, vaid hüppes. Külas. P. Kuusberg.
3. piltl suur ja järsk üleminek ühest olukorrast teise. Tohutu hüpe edasi, paremuse poole. Hüpe ühest äärmusest teise. Hüpe uude ajajärku. Meloodia hüpe do-lt la-le. Graafik tegi järsu hüppe üles. Põllutöölisest teadlaseks – see on alles hüpe.

hüppeline ‹-se 5› ‹adj›
hüppega v. hüpetega (hrl. 3. täh.) toimuv. Hüppeline arenemine, muutus. Hüppeline mõttekäik, vestlus. Hüppeline üleminek ühest seisundist teise. Maailma rahvastiku hüppeline kasv.

iga|-aastane
igal aastal toimuv. Iga-aastane puhkus. Iga-aastased täienduskursused. Ulukite iga-aastane loendus. Iga-aastane lastefilmide festival.

iga|päevane

1. iga päev esinev, toimuv v. tarvitatav. Igapäevane elu, töö, toidumure. Igapäevased kohustused, toimetused. Igapäevane harjutamine, treening, puhkus. Igapäevane ilmateade. Igapäevane kohvikukülastaja.
2. tavaline, harilik, argipäevane. Vägagi igapäevane elu, töö. Kõneldi üsna igapäevastest asjadest. Kõige igapäevasemad sündmused. Täiesti igapäevane nähtus. Igapäevane riietus. Igapäevased toidunõud. Igapäevane keelepruuk. Elu läks oma igapäevast rada. Surm oli muutunud liiga igapäevaseks. Üsna igapäevane inimene. *Külla minnes tavatsen ikka mõne õie kaasa võtta, kord pidulikuma, kord igapäevasema, nii kuidas tuju ja käigu eesmärk. L. Hainsalu.

impulsiivne ‹-se 2› ‹adj›
impulsi, hetkelise mõttesähvatuse ajel toimiv v. toimuv; erk, elavalt reageeriv. Impulsiivne inimene, iseloom, käitumine. Impulsiivsed liigutused. Impulsiivne hüüatus, naerupurse. Naine oli mehest tublisti impulsiivsem.

inimeste|vaheline
inimeste vahel toimuv v. olev. Inimestevahelised suhted, kaugused. Inimestevaheline läbikäimine.

inspiratoorne ‹-se 2› ‹adj›
füsiol sissehingamisel toimuv v. põhinev, sissehingamis-. Inspiratoorne kahin.

instrumentaalne ‹-se 2› ‹adj›

1. instrumente (1. täh.) rakendav; instrumentide abil toimuv, uuritav v. mõõdetav. Instrumentaalne uurimine, mõõtmine, vaatlus. Tektoonilisi kõikumisi uuritakse instrumentaalsete meetoditega.
2. muus muusikariista(de)le komponeeritud v. muusikariista(de)l ettekantav; instrumentalistidest koosnev. Instrumentaalne ajaviite-, kammermuusika.
3. keel vahendit märkiv

iseeneslik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
iseenesest tekkiv v. toimuv, spontaanne. Iseeneslik abort. Radioaktiivsete elementide aatomite iseeneslik lagunemine.

isukas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›

1. hea söögiisuga, suure isuga; head isu väljendav; hea isuga toimuv. Paranev haige on isukas. Ja läheb lahti isukas söömaaeg. Laps heitis keedisepurkidele isuka pilgu. Molli juurest kostis sigade isukat matsutamist.
2. innukas, huvi tundev, ahne. *..ah, kuis isukad ja lahti sõprusele meeled. D. Vaarandi. *Mikanor hõõrus peopesi vastu pikk-kuue siilu, soojendas neid hingeõhuga ja vihtus siis jälle isuka hooga saagida.. O. Jõgi (tlk).

jooksev ‹-sva, -svat 2›

1. (< partits jooksma). Kõrvuti jooksvad poisid. Kraanist jooksev vesi.
2. ‹adj› päevast päeva korduv, toimuv v. tehtav; teatavate vaheaegade järel korrapäraselt toimuv, tehtav v. esinev. Jooksev remont, korrashoid. Jooksev asjaajamine, aruandlus, kirjavahetus. Jooksvad kulud, väljaminekud. Jooksev kirjanduselu. Jooksvate sündmuste kroonika. Olen jooksva tööga väga koormatud. Jooksev 'käimasolev' aasta, kuu, päev. Jooksev meeter 'meeter pikkusmõõduna kui laiust vm. mõõtmeid ei arvestata'. Jooksev 'pidev, läbiv' numeratsioon. Jooksev konto, arve 'hoiustaja konto pangas, millelt ta võib raha välja võtta (v. üle kanda) igal ajal'.

juhuslik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
juhusest olenev, juhuse tõttu toimuv v. olemasolev. Juhuslik sündmus, nähtus, asjaolu, kokkusattumus. Juhuslik tutvus, külastus, leid, (eba)õnnestumine. Juhuslik möödamineja, vastutulija, reisikaaslane. Juhuslik töö, teenistus, sissetulek. Tuba oli sisustatud juhuslike esemetega. Sai surma juhuslikust kuulist. Ehk pääseme edasi juhusliku autoga, küüdiga? Juhuslik mõttevälgatus, uid. Püüdis lugu taastada juhuslike pudemete, jutukatkete järgi. Avage raamat juhuslikul leheküljel! Kontserdi palade valik tundus juhuslik. Selleks tööks ei saa juhuslikke inimesi kasutada. Ei ole juhuslik, et need taimed on hakanud just siin kasvama. Selle probleemi uurimine on siiani kandnud üsna, vägagi juhuslikku iseloomu.

järel|tsensuur
pärast trükitöö ilmumist toimuv tsenseerimine

järgne ‹-se 2› ‹adj›

1. millegi järel olev, esinev v. toimuv. Teise maailmasõja järgsed aastad. Liivi sõja järgne periood.
▷ Liitsõnad: koristus|järgne, külvi|järgne, operatsiooni|järgne, poegimis|järgne, sõja|järgne, sünnitusjärgne.
2. millegi järgi toimuv, millelegi vastav. Oma suva järgne tõlgitsus, talitamine.
▷ Liitsõnad: ametikoha|järgne, elukoha|järgne, graafiku|järgne, normi|järgne, programmi|järgne, testamendijärgne.

järgutine ‹-se 5› ‹adj›
järgukaupa esinev v. toimuv. Töövõime järgutine langus.

järjestikune ‹-se 4 või -se 5› ‹adj›
järjestikku esinev, olev v. toimuv. Samaaegsed või järjestikused ärritajad. Kõlas kaks järjestikust lasku. Elementide järjestikune ühendamine patareis.

järk|järguline
järk-järgult toimuv. Järkjärguline halvenemine, paranemine, külmumine, sulamine. Pinevuse järkjärguline vaibumine.

kahe|kordne

1. kahest (ühesugusest) osast, kihist vms. koosnev. Kahekordsed narid, koikud. Kahekordne lõng. Kahekordne õmblus, sõlm. Kahekordse põhjaga kohver. Saali pääseb läbi kahekordsete uste. Kahekordsed aknad. Kahekordne vahelagi. Nõule seoti peale kahekordne marli. Riie oli kahekordne. Kahekordne kvartett 'topeltkvartett'. Kahekordne salto. || kõnek kahekorruseline. Kahekordne maja, hoone.
2. mingi (endise) taseme, arvuga võrreldes kaks korda suurem v. rohkem. Kahekordne suurendus. Sai kahekordse toiduportsjoni. Kari kasvas mõne aastaga peaaegu kahekordseks. Vaenlasel oli kuni kahekordne ülekaal. Pärast puhkamist asuti kahekordse jõuga tööle. Jagatud rõõm on kahekordne rõõm.
3. kahel korral, kahes järgus toimuv v. esinev. Taimede kahekordne harvendamine. Kahekordne 'ühe konto deebetisse, teise kreeditisse' kirjendamine. Kahekordne olümpiavõitja, Eesti meister. Ta andis kaaslastele kahekordse vilega märku.
4. kahel eri viisil esinev v. toimuv, kahesugune. *Eestlasi, lätlasi ja liivlasi rõhus kahekordne – feodaalne ja koloniaalne ike .. A. Vassar.

kaheksa|kordne

1. kaheksal korral esinev v. toimuv. Kaheksakordne maailmameister.
2. kaheksa korda rohkem v. suurem. Vaenlasel oli elavjõus kaheksakordne ülekaal.

kaheksane ‹-se 5› ‹adj›

1. teat. kaheksat ühikut v. üksust omav, hrl. kaheksa-aastane. *Karja hoidsid üheteistkümnene Liine ja kaheksane Tiiu. A. H. Tammsaare.
2. kella 8 ajal minev, algav v. toimuv. (Kella) kaheksane buss, rong. Kinopiletid kaheksasele seansile. Kella kaheksane vahtide vahetus. Kolmveerand kaheksane.
3. kaheksale määratud. Kaheksane paat (sõudmises). *Sisseastumiseksamite ajal elas Anna Pälsoni internaadi kaheksases toas. E. Mihkelson.

kahe|kõne
kahe isiku vahel toimuv kõnelus; dialoog. Kuulab pealt ema ja poja kahekõnet. Antsu ja Jüri vahel toimus umbes järgmine kahekõne. Näitering esitas kahekõnesid ja instseneeringuid. Suurem osa jutustusest on kirjutatud kahekõnes.

kahe|kümnene

1. ‹adj› kahtkümmend ühikut v. üksust omav, hrl. kahekümneaastane. Poeg on kahekümnene. Alla kahekümnesed noorukid. Meeter kahekümnene toru.
2. ‹adj› kella 20 ajal minev, algav v. toimuv. Kahekümnene rong. Kella kahekümnene seanss.
3. ‹s› kahekümnesendiline. Anna mulle üks kahekümnene!

kahene ‹-se 4›

1. ‹adj› kaht ühikut v. üksust omav. a. (vanuse kohta). Poeg on kahene, tütar neljane. Põdravasikas ei olnud vanem kui nädalane või kahene. b. (muudel juhtudel). Kalamees sai kaks latikat: ühe kilose, teise kahese.
2. ‹adj› kella 2 ajal minev, algav v. toimuv. Saabus kella kahene rong. Sain piletid kella kahesele seansile.
3. ‹adj› kahele määratud. Kahene (paarisaeruline) paat (sõudmises). Kahene süst, kanuu. Kahene kelk, bobi.
4. ‹s› kaheline. Laskis kahese telefoniautomaati.

kahe|poolne

1. ‹adj› kahes (vastupidises v. vastandlikus) suunas toimuv v. esinev. Mere tegevus on kahepoolne: lõhkuv ja kuhjav. Muistsed eestlased langesid kahepoolse rünnaku alla – sakslased lõunast ja taanlased põhjast. || kaht eri poolt haarav, mõlemapoolne, vastastikune. Kahepoolsed konsultatsioonid, läbirääkimised. Kahepoolne otsus, leping, koostöö. Kahepoolne raadioside. Kohustused ja õigused olgu kahepoolsed.
2. ‹adj› kahe samasuguse poole v. küljega, kahest samasugusest poolest, osast koosnev. Kahepoolne peegel, kamm. Kahepoolne mutrivõti. Kahepoolne värav. Kahepoolse katusega kasvuhoone. Kahepoolsed lavad (aianduses). Kahepoolne kriitpaber.
3. ‹s› ‹pl.› van kõnek kurgumandlid

kahe|realine

1. kahes reas esinev v. toimuv; kahest reast koosnev. Laudade, riiulite kaherealine paigutus. Kaherealise liiklusega tänav.
2. kahe nööbi-, nupu- vm. reaga. Kaherealine ülikond, mantel, pintsak. Kaherealine lõõtspill. Kaherealine oder 'kahe tähareaga oder'.

kahe|suunaline
kahes suunas toimuv, kahe suunaga. Kahesuunaline liiklus.

kaheteist|kümnene

1. kahtteist ühikut v. üksust omav, hrl. kaheteistkümneaastane. Vanem laps on kaheteistkümnene, noorem kümnene.
2. kella 12 ajal minev, algav v. toimuv. Kaheteistkümnene rong. Kella kaheteistkümnene koosolek.

kahe|vahetuseline ‹-se 5› ‹adj›
kahes vahetuses toimuv, kahe vahetusega. Kahevahetuseline õppetöö.

kalda|püük
kaldalt toimuv kalapüük

kampaanialik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
kampaania korras, kampaaniana toimuv. Kampaanialik üritus.

karantiinne ‹-tiinse 2› ‹adj›

1. karantiinimisele kuuluv, karantiini vajav. Karantiinsed haigused, umbrohud. Kartulimardikas on karantiinne kahjur.
2. karantiiniga (2. täh.) seostuv, karantiinis toimuv. Karantiinne läbivaatus.

karavani|kaubandus
karavanide (1. täh.) abil, nende vahendusel toimuv kaubandus. Araabia, Põhja-Aafrika karavanikaubandus.

kartuli|muldamine ‹-se 5› ‹s›
käsitsi v. mehhaniseeritult toimuv mulla kobestamine ning selle kuhjamine kartulitaimede alumiste osade ümber

kassaline ‹-se 5› ‹adj›
kassa kaudu toimuv; kassaga seostuv. Kassaline teenindamine. Eelarve kassaline täitmine.

kasvu|aegne
kasvuajal toimuv, kasvuaega kuuluv. Taimede kasvuaegne hooldamine, pritsimine, väetamine.

katarsis ‹-e 4› ‹s›

1. kirj (Aristotelese õpetuses:) tragöödia ettekandmise mõjul vaatajais toimuv hingeline puhastumine ja õilistumine
2. sisemise pinge v. konflikti lakkamine, sellest vabanemine. *Viimaks on jonn mehehakatisest välja pääsenud – katarsis on käes. M. Traat.
3. med soolte puhastus, kõhulahtisus

katehheetiline ‹-se 5› ‹adj›
ped relig küsimuste ja vastuste vormis (toimuv). Katehheetiline õpetus.

kaudne ‹-se 2› ‹adj›

1. millegi vahendusel v. kaudu toimuv v. väljenduv; mitteotsene v. -vahetu; ant. otsene. Kaudsed andmed, teated. Kaudne mõõtmine, kontrollimine. Kaudne tõestus, järeldus. Sel sündmusel, vahejuhtumil oli meile kaudne mõju. Kaudsed põhjused. Jutus leidus kaudseid vihjeid toimunule. Saime sellest kaudsel teel teada. Tegelaste kaudne iseloomustus. Selles lauses peitus kaudne küsimus. Asjast saadi ikkagi kaudne ettekujutus. Seos nende nähtuste vahel on kaudne. Kaudsed kulud maj personali töötasu, üldruumide kulud, büroo- ja postikulud ning pangateenused. Kaudsed valimised jur valimised valijameeste v. esinduskogu kaudu. Kaudsed maksud maj käibemaks ja aktsiisid. Kaudne tõend jur faktilised andmed, millega tuvastatakse mõni kõrvalseik, kusjuures sellest omakorda järeldub tõendamist vajav asjaolu. Kaudne kõne keel teise isiku jutu edasiandmine refereerivalt, edastaja sõnadega. Kaudne kõneviis keel kõneviis, mis väljendab kõneleja ebakindlust verbiga esiletoodud tegevuse v. olemise tõesuses.
▷ Liitsõnad: ligi|kaudne, pealis|kaudne, umbkaudne; naha|kaudne, suukaudne.
2. hrv ringi, ümbert, kaarega vms. kulgev. Mehed, teated saabusid pärale kõige kaudsemaid teid mööda. *Ta pidas pikalt teejuhiga aru, kes odaotsaga lumele märkis Kämbi küla ja siis vedas sinna radasid küll õgvemaid, küll kaudsemaid .. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: ümberkaudne.

kava|kindel
kindla kava v. plaani kohaselt toimuv, plaanikindel, sihipärane. Kavakindel tegutsemine, koostöö, juhtimine.

kava|pärane
kindla kava järgi toimuv, plaanipärane. Terminoloogia kavapärane loomine, uurimine.

-keelne ‹-se 2› ‹adj›
‹liitsõna järelosana›
1. teat. keeles (v. keeltes) esinev v. toimuv
▷ Liitsõnad: alamsaksa|keelne, araabia|keelne, eesti|keelne, esperanto|keelne, heebrea|keelne, hispaania|keelne, hollandi|keelne, inglis|keelne, itaalia|keelne, kreeka|keelne, ladina|keelne, liivi|keelne, lõunaeesti|keelne, läti|keelne, poola|keelne, prantsus|keelne, rootsi|keelne, saksa|keelne, soome|keelne, ungari|keelne, vadja|keelne, venekeelne; ema|keelne, kaks(ik)|keelne, kirja|keelne, kõne|keelne, maa|keelne, mitme|keelne, murde|keelne, muu|keelne, mõlema|keelne, nüüdis|keelne, oma|keelne, palju|keelne, rahva|keelne, rahvus|keelne, riigi|keelne, tarbe|keelne, võõr|keelne, ühe|keelne, ükskeelne.
2. (teat. rääkimislaadi kohta)
▷ Liitsõnad: kida|keelne, libe|keelne, pehme|keelne, mesi|keelne, pudikeelne; umbkeelne.

keemiline ‹-se 5› ‹adj›
keemia valdkonda kuuluv, keemiaga seostuv, keemia-. Keemiline aine, element, reaktiiv, ühend. Keemilised (tõrje)vahendid, kiudained. Keemilised nähtused, protsessid, reaktsioonid. Aine keemiline koostis, ehitus, struktuur. Aine keemilised omadused. Keemiline muutumine. Keemiline analüüs, süntees. Keemiline sümbol, valem. Keemiline ekvivalent 'liht- v. liitaine mass, mis ühineb massiosa vesinikuga v. asendab seda ühendites'. Keemiline side 'kahe v. enama aatomi vastastikune mõju, mis põhjustab keemiliselt püsiva süsteemi tekke'. Keemiline pliiats 'tindipliiats'. || keemianähtustest tingitud, nende tagajärjel tekkinud. Keemiline energia. Keemiline soojusregulatsioon. Keemiline saastumine. Porsumine ehk keemiline murenemine. Keemilised lokid. || vastavalt mõjuvate ainetega toimuv. Ainete keemiline töötlemine. Riiete keemiline puhastus. Keemiline umbrohutõrje, kahjuritõrje. Keemiline veepuhastus. || (erialanimetustes:) keemiaga seostuv, keemia piirimail asuv. Keemiline füüsika.
▷ Liitsõnad: agro|keemiline, avio|keemiline, bio|keemiline, elektro|keemiline, foto|keemiline, geo|keemiline, hüdro|keemiline, kiirgus|keemiline, kohtu|keemiline, kristallo|keemiline, mikro|keemiline, mäe|keemiline, termokeemiline.

kerge ‹1› ‹adj›

1. vähe kaaluv, väikese kaaluga; ant. raske. Kerge kohver, pakk, koorem. Soe õhk on külmast kergem. Oma kogu kohta on ta haruldaselt kerge. Kergemate meeste all jää ei murdunud. Kergemad kehakaalud (raskejõustikus). Kerge äke, purjekas. Kerge relvastus. Kerge ratsavägi 'kerge relvastusega, kiiresti liikuv ratsavägi'. Kerge kui udusulg. | piltl. Kerged vigurid 'oda ja ratsu (males)'. Ta on vaetud ja leitud kerge 'kõlbmatu, kehv' olevat. Mu rahakott on kerge 'mul on vähe raha'. Olgu muld sulle kerge! (järelehüüd surnule).
▷ Liitsõnad: ehmes|kerge, ime|kerge, sulg|kerge, vaht|kerge, õhkkerge.
2. vähese vaevaga, hõlpsasti sooritatav, saavutatav, talutav vms., vähest vaeva nõudev, hõlpus; lihtsasti toimuv, lihtne; ant. raske. Kerge amet, teenistus. Otsis kergemaid teenimisvõimalusi. Kerge sünnitus, poegimine, operatsioon. Kerge võit, saak. Töö läks kergemaks. Seda on kerge mõista, käsitseda, tõestada. Sellele küsimusele on kerge vastata. Ülesanne oli kerge lahendada. Jõe ületamine polnud eriti kerge. Sul on kerge ütelda! Kerge ja huvitav õppeaine. Kerge ja meeldiv teekond. Täna oli tööl üpris kerge päev. Teise teenija pole kerge olla. Ujus kerge vaevaga üle jõe. Palus endale kergemat karistust. Kergemal juhul 'väiksema üleastumise korral' karistati rahatrahviga, raskemal vangistusega. Kerget elu otsima. Pole kerget põlve näinud. Tal polnud kerged päevad. Ega joodiku mehega kerge ole. Ei ole kerge kellelgi. Laen on kerge anda, aga raske tagasi saada. Kerge maha kukkuda, raske üles tõusta. || (õhu kohta:) puhas, värske, hingamist hõlbustav. Mägedes on kerge õhk. *Hommikune kerge õhk mõjus tervendavalt. J. Mändmets. || ‹hrl. ma-infinitiiviga› (millegi toimumise kohta). Klaasesemed on kerged purunema. Uni oli kerge tulema. Hoiatus oli kerge meelest minema. Ta käsi on kerge tõusma (löömiseks). Noorte leskede südamed ja kivivaagnad on kerged jahtuma. *Noor veri on kerge armastama ja kerge – unustama! A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: imekerge.
3. muredest, raskustest vaba, millestki rõhuvast vabanemise tõttu lahe, muretu; ant. raske. Meel oli imeliselt kerge, läks palju kergemaks. Südamel hakkas hulga kergem. Ma ei teinud seda otsust kerge südamega, kergel meelel. Temaga on hea ja kerge olla. Püüdis rääkida kerge ja rahuliku tooniga. *Mõtted olid nii kerged, nii õnneõhulised .. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: imekerge.
4. mitte eriti tõsise sisu v. laadiga; üksnes meelelahutust v. ajaviidet pakkuv. Kerge muusika 'levimuusika'. Kerge jant. Maalavadel mängiti üksnes kergeid tükke. Loeksin midagi kerget. Mängis viiulil kergeid lookesi. Kerge repertuaar, eeskava. Kerges laadis kirjutatud jutustus. Otsis kerget ajaviidet. Kerge vestlus, flirt, vahekord. Vestlus käis kerges naljatoonis. Viskas kerget nalja.
5. (olemuselt, käitumiselt, väärtuselt) mitte täit mõõtu väljaandev, kerglane. Oli oma käitumiselt, iseloomult natuke kerge. Rätsepaid peeti ennevanasti veidi kergeteks. Ta paistis olevat kerge aruga, aga tööd tegi korralikult. Ta loob igasuguseid kergeid suhteid. Kergete (elu)kommetega, eluviisidega naine. Naistel pikad juuksed, kerge meel.
6. mitte eriti tugev; vähe märgatav v. tajutav, vähese mõjuga, vähene. Kerge maavärin, lainetus, tuuleõhk, vihmasadu. Sadas kerget lund. Maad kattis kerge lumekord. Kerge härmatis. Kerged öökülmad. Kerge uduvine, hämarus. Kerge suitsulõhn. Ta andis kerge hoobi, laksu, vopsu. Kerge puudutus. Tervitas kerge kummardusega, peanoogutusega. Vastuseks oli kerge õlakehitus. Märkasin tema suhtumises kerget muutust. Mustadel õnnestus saavutada kuningatiival kerge surve. Ta räägib saksa keelt kerge aktsendiga. Hobused lasksid kerget sörki. Kerge krabin, sahin, koputus, võpatus, võbin, värin. Kõrvus oli kerge kohin. Kerge ohe. Näkku tõusis kerge puna, õhetus. Kerge naeratus libises üle näo. Näol oli kerge pettumusvari. Kerge erutus, üllatus, etteheide, pettumus, nukrus, ärevus, rahulolematus. Kerge pilge, iroonia, nüke. Kerge kohmetus. Tekkis kerge arusaamatus. Kalad pandi kergesse soola 'kalu soolati kergelt'. || mitteohtlik (terviserikke puhul). Kerge verekaotus, mürgitus, palavik. Kerge haav. Kerge nohu ja köha. Tema vigastused olid kerged. Haigus esines seekord kergemal kujul. Haige psüühikas oli kergeid häireid. Kergemad 'kergema terviserikkega' haiged käivad ülal. || (une kohta:) mittesügav. Vanamees on kerge unega. Mu uni oli nii kerge, et ärkasin iga krõpsatuse peale. Tegin kerge uinaku. || mitte eriti rohke, rammus, tugev v. kange. Kerge eine, suupiste. Lõunaooteks tuleb süüa midagi kergemat. Võeti kerget õhtuoodet. Tooge mingi kergem vein. Olin kaua kergel toidul.
7. kärmas, nobe; sujuvalt, raskuseta toimuv. Noorel lapsel jalg kerge. Astus kergel sammul. Kerge kõnnak. Kerge hüppega olin üle kraavi. Kergete liigutustega korraldas ta asju laual. Ukse taga kostsid kerged sammud. Kerge keelega eit. Kerge jooksuga kelk. *.. kui kerge aste – nagu ei puutuks jalad maa külgegi. Juh. Liiv.
8. õhukesest materjalist, hrl. (suvel) soojaga kantav. Kerge riietus, jakk, kleit, kostüüm. Kerged suvekingad. Pane endale midagi kergemat selga! Tal oli kerge linasest riidest kuub seljas.
9. (hrl. ehitiste, rajatiste kohta:) ehituselt, konstruktsioonilt mitte väga tugev, vastupidav ega massiivne. Kerge laudehitis. Kerge aiamajake, suvemaja. Kerge kaitselagi. Hundiaugule pandi kerge okstest kate.
10. (pinnase, mulla kohta:) liivakas, liivasegune. Sibullilled kasvavad paremini kergematel muldadel. Pinnas on siin kerge, liivane.
11. (värvuste, värvitoonide kohta:) õrn, mitteintensiivne. Kerge roheline toon, pruunikas varjund.

keskne ‹-se 2› ‹adj›

1. peamine, põhiline, väga tähtis, eriti oluline. Keskne küsimus, probleem, teema, motiiv. Tänavuse spordisuve keskne üritus. Teose, romaani kesksed tegelased. Filmi keskseim roll.
2. (mõnikord, hrl. terminoloogias:) keskmine (1. täh.), keskel asuv. Esimene, tagumine ja keskne koljuauk. Keskne ninakäik.
3. keskusega seostuv, keskusest toimuv. Keskne juhtimine.
4. ‹hrl. liitsõna järelosana› liitsõna esiosaga märgitut olulisimaks pidav, keskpunkti seadev
▷ Liitsõnad: enese|keskne, mina|keskne, perekeskne.

kesk|päevane
keskpäeval esinev v. toimuv, keskpäevale omane, keskpäeva-. Keskpäevane leitsak, päikeselõõm. Keskpäevane päike. Keskpäevased varjud on lühikesed. Keskpäevased ilmavaatlused. *Oli keskpäevane tund: nii umbes kella kahe ja kolme vahepeal. K. Rumor.

kesk|öine
keskööl toimuv v. esinev; keskööle omane. Ühel kesköisel tunnil. Kesköine pimedus, raadiosaade, uni, vaikus.

kevad|hommikune
kevadhommikul esinev v. toimuv. Kevadhommikune värskus, ilu. Kevadhommikune jalutuskäik.

kevadine ‹-se 5› ‹adj›
kevadega seostuv, kevadesse kuuluv v. kevadele omane, kevad-. Kevadine aeg. Kevadine ilm, loodus. Kevadine päev, öö, õhtu. Kevadine pööripäev. Kevadine päike. Ilmad läksid järjest kevadisemaks. Kevadine vihm. Kevadine mahe tuul. Kevadine vesi on veel külm. Kevadine rohelus, ilu. | bot (taimenimetustes). Kevadine märtsikelluke, kurelääts, seahernes. || kevadel esinev v. toimuv. Kevadine suurvesi, jääminek. Kevadised hallad. Kevadine külmetus. Kevadine koolivaheaeg, metsaistutuspäev. Kevadised põllutööd. Kevadine püügihooaeg. || sama aasta kevadel sündinud. Kevadised talled, põrsad, kassipojad. Kevadine põdravasikas.
▷ Liitsõnad: hilis|kevadine, iga|kevadine, möödunud|kevadine, selle|kevadine, tänavu|kevadine, varakevadine.

kevad|jaht
kevadel toimuv jahipidamine. Veelindude kevadjaht on keelatud.

kevad|õhtune
kevadõhtul esinev v. toimuv. Kevadõhtune jalutuskäik.

kevad|öine
kevadööl esinev v. toimuv. Kevadöised loodushääled.

kihitine ‹-se 5› ‹adj›
kihiti toimuv v. esinev. Ainete kihitine paigutus.

kiire ‹18 või 1›

1. ‹adj› ruttu, suure hooga, hoogsalt toimuv v. kulgev; ant. aeglane. Kiire edasiliikumine, jooks, käimine, sõit, hoog, tempo. Vägede kiire taganemine. Kiire kõnniga mees. Hobune laskis kiiret traavi. Kiired liigutused. Käib kiirel sammul, kiire sammuga. Kiire töötamine väsitas. Jõgi on üsna kiire vooluga. Haigel on pulss kiire. Heitsin võõrale kiire pilgu. Toodangu kiire kasv. Tööstuse areng oli võrdlemisi kiire. Õhtu edenes kiirel sammul. || ruttu, lühikese ajaga toimuv. Ilmade kiire vaheldumine. Nakkuse kiire levik. Ravimi kiire mõju. Olukorra kiire muutus. Teose kiire läbimüük. Mürgistus põhjustas kiire surma. *Mu karjäär on tõepoolest olnud ebatavaliselt kiire. R. Kaugver. || tegevusrohke. Praegu on maal kiire aeg: heinategu lõpeb, rukkilõikus algab. Mul oli täna väga kiire päev. Elu tundub kogu aeg kiiremaks minevat.
▷ Liitsõnad: kibe|kiire, välk|kiire, ülikiire.
2. ‹adj› midagi ruttu, kärmesti tegev v. suuteline seda ruttu tegema, kärmas, nobe; ant. aeglane. Tsehhi kõige kiirem tööline. Hästi kiire masinakirjutaja. Sprindis olid külalisvõistlejad meist kiiremad. Ole nüüd kiire, muidu jääd kohast ilma! Ta on kiire käske täitma. Ta oli liiga kiire järele andma. Kiire hobune. Jänes on kiire jooksma. Noorel lapsel on kiired jalad. Poiss on kiire taibuga, kiire reageerimisega.
▷ Liitsõnad: nool|kiire, tuisk|kiire, tuul|kiire, välk|kiire, ülikiire.
3. ‹adj› pakiline, rutulist sooritamist nõudev. See on kiire töö: õhtuks tuleb lõpetada. Insenerile anti kiire ülesanne. Tehas sai kiire tellimuse. Enne ärasõitu pean veel paar kiiret asja korraldama. Ega see asi nii hirmus kiire olegi. Haiget võib päästa üksnes kiire operatsioon. Tõlkega on meil küll väga kiire.
▷ Liitsõnad: kibe|kiire, ülikiire.
4. ‹adj› (märgib olukorda, kus keegi peab millegagi, millegi sooritamisega ruttama). Mul läks väga kiireks. Täna mul ei ole eriti kiire. Miks sul äkki nii kiire hakkas? Mehel oli nii kiire, et ei jõudnud süüagi. Mul on küll minekuga kole kiire, aga temal on veel kiirem.
5. ‹s› rutt, kiir [-u]. Selle tööga on mul tuline kiire. Ah, sellega ei ole mingit kiiret. Mul pole kuskile suurt kiiret. Tal paistab kiire taga olevat. *Inimestel niisugune kiire, et pole aega ninagi nuusata. A. Gailit.

kiire|loomuline

1. kiiret sooritamist v. lahendamist nõudev, pakiline, kiire. Kiireloomulised hooajatööd. Kiireloomuline küsimus. Mul on veel mõned kiireloomulised asjad õiendada.
2. kiiresti toimuv, kiire. Kiireloomuline tants.

kiire|tempoline
tempolt kiire; kiires tempos toimuv. Kiiretempoline laul, muusikapala. Kiiretempoline jooks, mäng, tants.

kiir|kursus
‹hrl. pl.› kiirendatud korras toimuv kursus. Trollijuhtide kiirkursused.

kiir|kõneline
kiirkõnes (1. täh.) toimuv v. esitatav. Kiirkõneline dialoog.

kiir|rännak
kiires tempos toimuv rännak. Sõduritel seisis ees öine kiirrännak.

kindla|suunaline
teat. kindlas suunas toimuv. Kindlasuunaline lend, liikumine. Oskuslik ja kindlasuunaline tegevus.

kirstu|panek
surnu puusärki asetamise järel toimuv hrl. vaimuliku sisuga leinatalitus, puusärkipanek. *Käisin [= kirikuõpetaja] ära oma talitustel, lugesin kirstupanekul hajameelselt kirjasõnu .. M. Metsanurk.

klasside|vaheline
klasside vahel toimuv v. esinev. Klassidevahelised võistlused.

klassi|väline
ped väljaspool õppetunde ja õppeprogrammi toimuv. Klassiväline töö, tegevus, üritus. Klassiväline lugemine.

kliiniline ‹-se 5› ‹adj›

1. haiglaga seostuv; haiglas, kliinikus toimuv. Kliiniline meditsiin, ravi. Kliinilised uuringud, katsetused. Kliiniline ordinatuur. Kliiniline haigla 'kliinik'.
2. arstliku uurimisega kindlakstehtav v. -tehtud. Kroonilise kopsupõletiku, gripi kliiniline pilt. Kliinilised haigusnähud. Haiguse kliiniline kulg. Kliiniline surm 'organismi seisund, kus südametalitlus ja hingamine on lakanud, kuid mõnedes kudedes säilib veel elu'.

kloon|aretus
põll aiand vegetatiivse paljundamisega toimuv sordiaretus

klubiline ‹-se 5› ‹adj›
klubiga seostuv, klubis toimuv, klubi-. Klubiline tegevus. Klubilised üritused.

kodanlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. kodanluse valitsemise v. juhtimisega iseloomustuv; kodanluse huvides toimuv. Kodanlik ühiskond, (vaba)riik. Kodanlik demokraatia. Kodanlikud parteid. Kodanlik revolutsioon, pööre. || kodanlusele omane, selle seisukohtadest lähtuv. Kodanlik kasvatus.
2. van kodaniku-. Kodanlik julgus. Kodanlik nimi.
3. van ilmalik, mittekiriklik. Kodanlik abielu.

kodu|maine [-maise]

1. kodumaa päritoluga, mittevälismaine; kodumaal esinev. Kodumaised kaubad, tooted, seadmed. Kodumaised taimed, puud.
2. kodumaal, oma maal toimuv v. tegutsev. *Ta [= Vilde] töötas esiti kodumaises saksa ajakirjanduses ja siis Riias ning siirdus seepeale Saksamaale .. F. Tuglas.

kodune ‹-se 4›

1. ‹adj› kodus esinev, toimuv, valmistatav, kasutatav vms.; koduga seostuv. Kodune riietus, kleit, toit, elu, majapidamine. Kodused talitused, toimetused, askeldused. Aitas vanemaid kodustes töödes. Õpetaja kontrollis koduseid ülesandeid. Arst ruttas kodustele visiitidele. Range kodune kasvatus. Õpilase kodune olukord oli hea. Mõisnike koduseks keeleks oli saksa keel. Kooliajal oli kodune toetus vähene. Kodune arest. Kodusel teel valmistatud tööriistad. Kodune aadress, telefon. || (laiemalt:) kodupaigas, koduümbruses, kodumaal esinev, sellega seostuv. *Pealegi on siin [= kodupaigas] kõik tuntud: kodune tuul, kodune taevas, kodune päike, kodune maa ja mets ja kodune olek. J. Mändmets. *.. nüüd kõnnivad ka mõtted kaugeid kui ka koduseid teid. K. A. Hindrey.
2. ‹adj› kodus viibiv, sealt vähe väljas käiv; väljas tööl mittekäiv. Mees töötab, naine on kodune. Niikaua kui lapsed väikesed, oli ema kodune. Pensioniea saabumisega jäi isa koduseks. *Kitzbergid ise olid kodune rahvas, külas käisid nad harva .. V. Alttoa.
3. ‹s› ‹pl.› kodus elavad perekonnaliikmed. Külastas koduseid. Sain kodustelt kirja. Kuidas kodused elavad? Tervita koduseid minu poolt! Tunneb muret koduste pärast. Kodused ei tea minu kavatsustest veel midagi.
4. ‹adj› kodutunnet tekitav; mõnus, hubane. Seal oli kõik nii kodune, nagu oleksin olnud päris kodus. Krakov oli hästi kodune linn. Tuba oli väike, aga kodune. Einestati köögis, seal oli kodusem. Oli nii kodune istuda kamina ees. Mul oli seal väga kodune tunne. Kogu ümbruses valitses kodune rahu. || vaba, sundimatu, mitteametlik. Tekkis usalduslikult kodune vestlus. Kui ametiasjad räägitud, muutus jutt kodusemaks. Tal oli oma alluvatega üsna kodune vahekord. Tundsin end nende seltsis kohe kodusena.
5. ‹adj› oma olemuselt kellelegi lähedane, omane, mõistetav vms. Aja jooksul muutus ümbruskond mulle kodusemaks. Ta rääkis ka eesti keelt, kuid saksa keel oli talle siiski kodusem.

kodu|tööndus
maj kodus toimuv toodete valmistamine müügiks ja tasuline teenuste osutamine

kohene ‹-se 4› ‹adj›
kohe toimuv. Olukord nõudis kohest reageerimist. Nõuti sõjategevuse kohest lõpetamist. Vajalik oli kohene esmaabi, operatsioon. Mihkli kohene nõusolek oli mõnevõrra ootamatu.

kohtulik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. kohtuistungil toimuv; kohtumenetlusega seostuv. Asja kohtulik arutamine. Kohtulik uurimine, vaidlus, õigeksvõtt. Kohtulik kaitse.
2. kohtu kui riigiorganiga seostuv. Kedagi kohtulikule vastutusele võtma. Kohtulik asjaajamine.

kokku|mäng

1. omavahel kooskõlas toimuv, kooskõlastatud mängimine (näit. pallimängudes, orkestris). Meie võrkpalluritel ei klappinud täna kokkumäng sugugi. Harjutati kokkumängu. Orkestri hea kokkumäng.
2. kellegagi varjatult kooskõlas tegutsemine teiste petmiseks. Kogu see lugu oli sohk ja kokkumäng. *.. üldse terve kinnitussumma olevat fiktiivne, lausa kokkumäng kinnitusseltsi agendiga. M. Mõtslane.

kolhooslik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
nõuk kolhoosi(de)ga seostuv, neis toimuv vms., kolhoosi-. Kolhooslik tootmine.

kollektiivide|vaheline
kollektiivide vahel toimuv. Kollektiividevaheline võistlus.

kollektiivi|sisene
kollektiivis esinev v. toimuv

kolma|päevane
kolmapäeval toimuv v. toimunud, ilmuv v. ilmunud vms. Kolmapäevane loeng. Kolmapäevane ajaleht. Kolmapäevane päev 'kolmapäev'.

kolme|kordne

1. ‹adj› kolmest (ühesugusest) osast, kihist vms. koosnev. Linnust ümbritses kolmekordne müür. Kolmekordsed narid. Kolmekordne lõng, tross. Kolmekordne Kölni vesi 'odekolonn, mis koosneb kolme erineva eeterliku õli piirituslahusest'. || kõnek kolmekorruseline. Kolmekordne maja.
2. ‹adj› mingist (endisest) tasemest, arvust kolm korda suurem v. rohkem. Toodang on kasvanud peaaegu kolmekordseks. Müüs kauba edasi kolmekordse hinnaga.
3. ‹adj› kolmel korral, kolmes eri järgus toimuv v. esinev. Kolmekordne olümpiavõitja, Eesti meister ujumises. Kostis kolmekordne hurraa. *Ärkasin valjust kolmekordsest koputusest. F. Tuglas.
4. ‹adj› kolmel eri viisil esinev v. toimuv, kolmesugune. *Talupoegadel tuli taluda kolmekordset rõhumist: ilmalike senjööride oma, kiriku rõhumist, kes nõudis neilt kümnist, ja linnkommuunide iket.. R. Kulpa (tlk).
5. ‹s› kõnek kolmest sõnast koosnev, hrl. venekeelne vulgaarne sõimuväljend. Vanamees vihastas ja kus kukkus laduma kolmekordseid. *Lähed tema juurde mõne mõtte või ettepanekuga – kukub sind sõimama kolmekordsetega. M. Kesamaa.

kolmene ‹-se 4›

1. ‹adj› kolme ühikut v. üksust omav. a. (vanuse kohta:) hrl. kolmeaastane. Üks laps on kolmene, teine viiene. Noorem laps saab varsti kolmeseks. b. (muudel juhtudel). Sain kilose kala, tema aga koguni kolmese. Otsijad jagunesid kolmesteks salkadeks.
2. ‹adj› kella 3 ajal minev, algav v. toimuv. Kella kolmene buss on juba läinud. Võtsin pileti kella poole kolmesele seansile.

kolme|realine

1. kolmes reas esinev v. toimuv; kolmest reast koosnev. Kolmerealine liiklus. Kolmerealine okastraataed.
2. kolme nupureaga. Kolmerealine lõõtspill.

kolmeteist|kümnene

1. kolmeteist ühikut v. üksust omav, hrl. kolmeteistkümneaastane. Kolmeteistkümnene Ants oli juba töömees. Nende vanem laps võis juba kolmeteistkümnene olla.
2. kella kolmeteistkümne ajal minev, algav v. toimuv. Kella kolmeteistkümnene buss.

kolme|vahetuseline ‹-se 5› ‹adj›
kolmes vahetuses toimuv, kolme vahetusega. Kolmevahetuseline töö.

koloniaalne ‹-se 2› ‹adj›

1. koloonia(te)ga seostuv, koloonia(te)sse puutuv v. seal toimuv. Koloniaalne sõltuvus, minevik. Maailma, Euroopa koloniaalne ajalugu.
▷ Liitsõnad: poolkoloniaalne.
2. biol koloonialine. Kalakajakas on koloniaalne lind.

kool ‹-i 21› ‹s›

1. õppe- ja kasvatusasutus, kus õpilased õpetajate juhtimisel omandavad teadmisi, oskusi ja vilumusi. Eesti, vene õppekeelega kool. Vaegnägijate, kurttummade kool. Üheksaklassiline kool. Lapsesõbralik kool. Kooli õpilased, õpetajad, direktor, õppekava. Töötab koolis õpetajana. Poiss õppis koolis hästi, lõpetas kooli medaliga. Ta jättis kooli pooleli, heideti koolist välja. Eeva pani tütre linna kooli. Ta käis Pärnus koolis. Laps läheb esimest aastat kooli. Mare oskas juba enne kooli 'kooliminekut, kooliskäimist' lugeda. Sellest poisist oleks tulnud suur mees, kui ta veel kooli 'kooliharidust' oleks saanud. Asulas avati uus kool. *Peale pühi tuleb praosti-härra ühes köstriga kooli katsuma.. O. Luts. || hoone, maja, kus asub vastav asutus, koolimaja. Kool asub lähedal. Endised õpilased kogunesid oma vanasse kooli. Vanemad kutsuti kooli. || koolikollektiiv (õpilased ja õpetajad). Saal oli suur: sinna mahtus kogu kool. Terve kool käis kevadel metsa istutamas. || vastavas asutuses toimuv õpetus, õppetöö. Kool algab hommikul kell 8. Pärast kooli ruttasid lapsed koju. Poiss puudus koolist põhjuseta. Lastel hakkab varsti kool peale. Pühapäeval ei ole kooli. || kursusetaoline teadmiste ja oskuste andmise sari. Noorte emade kool.
▷ Liitsõnad: abi|kool, alg|kool, elementaar|kool, era|kool, internaat|kool, kaugõppe|kool, kesk|kool, kihelkonna|kool, kiriku|kool, kloostri|kool, kodu|kool, kommerts|kool, kreis|kool, kroonu|kool, kõrg|kool, köstri|kool, küla|kool, linna|kool, maa|kool, ministeeriumi|kool, misjoni|kool, mõisa|kool, pikapäeva|kool, poiste|kool, rahva|kool, reaal|kool, riigi|kool, sega|kool, suur|kool, talurahva|kool, toom|kool, täiendus|kool, tütarlaste|kool, valla|kool, õhtu|kool, ühis|kool, ülikool; aiandus|kool, auto|kool, balleti|kool, eri|kool, kaevandus|kool, kalandus|kool, kaubandus|kool, keelte|kool, kodumajandus|kool, koka|kool, koreograafia|kool, kunsti|kool, kutse|kool, käsitöö|kool, lennu|kool, loomakasvatus|kool, majapidamis|kool, male|kool, meditsiini|kool, mere|kool, muusika|kool, poliit|kool, politsei|kool, põllumajandus|kool, põllutöö|kool, raudtee|kool, spordi|kool, sõja|kool, teatri|kool, tehnika|kool, tööstus|kool, vabriku|kool, õmbluskool; baas|kool, harjutuskool; matka|kool, perenaiste|kool, pühapäeva|kool, suvekool.
2. haridus-, koolisüsteem. Kool lahutati kirikust.
▷ Liitsõnad: töö|kool, ühtlus|kool, üldhariduskool.
3. mingisuguste oskuste omandamine, koolitus; kogemused, õppetund. Töö ajalehtede juures andis tulevasele kirjanikule kõva kooli. Tema hääl vajab veel kooli. Vabakava esitamises oli tunda head kooli. Tegi läbi karmi võitluse kooli. *„Teile tuleks tubli kool anda, siis vahest saaks teist asja!” arvas Parker joobnu südikusega. J. Nõmm. || kogemuste, koolituse andja, koolitaja. Vestlus on keeleõppimisel parimaks kooliks. Kirjanduse lugemine oli talle heaks kooliks. *Elu on kõige ülem kool ja avatud igaühele, aga ta kooliraha on liig kõrge.. J. Lintrop.
▷ Liitsõnad: eel|kool, elu|kool, hääle|kool, kehakool; palli|kool, suusa|kool, ujumis|kool, vehklemiskool.
4. koolkond (kirjanduses, kunstis, teaduses vm.). Iluuisutamises kujunes paarissõidus välja kolm koolkonda: inglise, viini ja saksa kool. *Ja nii on see kirjanik [= Dostojevski] hakanud kooli looma alles käesoleval sajandil.. O. Urgart.
▷ Liitsõnad: maalikool.
5. käitumiskultuur, kombed, kasvatus jms. Käitumises on tal vana hea kool. *Roogas on vana kooli seltskonnainimene, laitmatute kommetega ohvitser ja kavaler. P. Kuusberg.
6. ‹hrl. liitsõna järelosana› loomade dresseerimise asutus; viljapuude, marjapõõsaste, ilupuude ja -põõsaste paljundamise koht v. asutus
▷ Liitsõnad: puukool.

kooli|kasvatus
koolis toimuv kasvatustöö

kooli|väline
väljaspool kooli ja õppetööd toimuv. Õpilaste kooliväline tegevus 'huvitegevus'.

kord|korraline
kord-korralt toimuv, järkjärguline

koroona|lahendus
füüs atmosfäärirõhule lähedasel rõhul toimuv sõltumatu gaaslahendus

korra|pärane

1. väliskujult, ehituselt, asetuselt kindlale korrale vastav, sümmeetriline, harmooniline. Hoonete korrapärane asetus. Korrapärase planeeringuga linn. Suured korrapärased põllud. Liiguti edasi korrapärases rivis, kolonnis. *Kõik selles näos oli korrapärane ja hästi vormitud, nii suu, nina, silmad.. O. Tooming. || mat teat. kindlatel arvulistel võrdsusvahekordadel põhinev. Korrapärane hulknurk, kaheksanurk, kolmnurk. Korrapärane hulktahukas. Korrapärane prisma 'püstprisma, mille põhi on korrapärane hulknurk'. Korrapärane püramiid 'püramiid, mille põhi on korrapärane hulknurk ja tipu ristprojektsioon langeb põhja keskpunkti'.
2. ühtlaste vaheaegadega, ühtlases rütmis toimuv v. sooritatav; süstemaatiline, järjekindel. Korrapärased protsessid. Täiesti korrapärane temperatuuri kõikumine. Haige hingamine muutus korrapärasemaks. Toitumine peab olema korrapärane. Korrapärane elu- ja töörütm. Ajakiri alustas korrapärast ilmumist. Korrapärane laevaühendus.
3. van selline, nagu peab v. peaks olema. *Viinis lasti mind koguni .. ilma korrapärase välismaapassita elada. E. Vilde.

korra|päratu ‹1› ‹adj›
korrapärasust mitteomav, ebakorrapärane. a. väliskujult, asetuselt kindlale korrale mittevastav. Korrapäratu hulknurk, kolmnurk. Korrapäratu kujuga paelahmakad. Mäekülgedel on tillukesed korrapäratud põllulapid. Hoonete paigutus on võrdlemisi korrapäratu. b. ebaühtlaste vaheaegadega, ebaühtlases rütmis toimuv v. sooritatav; ebasüstemaatiline, ebajärjekindel. Korrapäratu toitumine. Kostsid korrapäratud üksiklasud. Bussiühendus linnaga oli korrapäratu. *Mida korrapäratum on teenistus, seda korrapäratum ka elu. E. Soosaar (tlk).

korvi|alune
(korvpallis:) korvilaua vahetus läheduses olev v. toimuv; korvi all, korvilaua lähedal olev ala. Korvialune positsioon, tsoon. Korvialune jäi vabaks.

kriis ‹-i 21› ‹s›

1. raske, terav, komplitseeritud olukord, ohtlik, vastuoludest lõhestatud seisund. Poliitiline, ideoloogiline kriis. Rahvuslikus liikumises oli märgata süvenevat kriisi. Selts, valitsus elab üle rasket kriisi. || ummik teaduses v. kunstis. Füüsika, filosoofia kriis. Teater, operett põdes teravat kriisi. Kujutavas kunstis süvenes kriis. Kirjanik elab üle loomingulist kriisi. || psüühiline, hingeline ummik. Hingeline, vaimne kriis. Nooruk elab läbi murdeea kriise. Sa pead ise oma kriisist üle saama.
▷ Liitsõnad: keskea|kriis, närvi|kriis, sise|kriis, valitsuskriis.
2. maj kõrgkonjunktuuris oleva majanduselu järsk häire, lühikese ajaga toimuv kokkuvarisemine, millele sageli järgneb aastaid vältav surutis. Kriis tööstuses, põllumajanduses, finantsmaailmas. Rahaturgude kriis. Kriisi ajal laostus hulk väikesi ja keskmisi ettevõtteid.
▷ Liitsõnad: agraar|kriis, energia|kriis, finants|kriis, kaubandus|kriis, majandus|kriis, tootmis|kriis, turustus|kriis, tööstus|kriis, valuuta|kriis, üld|kriis, ületootmiskriis.
3. med. a. otsustav murrang, pöördepunkt haiguse kulus. Kolmandal haiguspäeval saabus kriis. Kriis oli möödas, algas tervenemine. b. äge haigushoog, atakk; ohtlik seisund. Hüpertooniline kriis.
4. millegi puudus, kitsikus, nappus. Rahaline kriis. Sõjaajal andis tunda toiduainete kriis. Ehitusel on praegu tööjõu osas kriis.
▷ Liitsõnad: korteri|kriis, kütuse|kriis, raha|kriis, toorainekriis.

kronomeetriline ‹-se 5› ‹adj›
kronomeetri abil toimuv. Kronomeetrilised vaatlused, arvutused.

kuine ‹-se 4› ‹adj›

1. kuune (hrl. 1. täh.) Kuine imik. Kuised põrsad.
▷ Liitsõnad: kahe|kuine, kolme|kuine, kuue|kuine, mõne|kuine, nelja|kuine, paari|kuine, poolteisekuine.
2. ‹liitsõna järelosana› teat. kuul esinev, toimuv vms.
▷ Liitsõnad: jaani|kuine, jaanuari|kuine, juuni|kuine, küünla|kuine, märtsi|kuine, suve|kuine, veebruarikuine; igakuine.

kujundiline ‹-se 5› ‹adj›

1. kujundeid sisaldav v. kasutav; kujundite abil toimuv. Kunst väljendub kujundilises vormis. Poeesia eeldab kujundilist mõtlemist.
2. kujundite alale kuuluv. Luuletaja on kasutanud mitmesuguseid kujundilisi võtteid. Teos jääb nõrgaks kujundilise ebaselguse tõttu.

kulisside|tagune

1. ‹s› kulisside taga olev ruum (teatris). Kitsas kulissidetagune.
2. ‹adj› üldsuse eest varjatuna v. salajas toimuv. Kulissidetagune elu, tegevus. Välisministrid pidasid kulissidetaguseid läbirääkimisi.
3. ‹s› üldsuse eest varjatud elu v. tegevus. Läbirääkimiste kulissidetagusest polnud üldsusel aimu. *Teatri kulissidetagusest pole Kirretite kodus kunagi vaikitud .. O. Tooming.

kunstlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. tehniliste vahendite v. võtete abil tekitatav v. toimuv, mitteloomulik, mittelooduslik, (terminoloogilistes ühendites sageli:) tehis-. Kunstlik tamm, veekogu, koelmu. Kunstlik valgustus, valgus, ventilatsioon. Kunstlikud keeled. Kunstlik neer, süda. Uppunule tehti kunstlikku hingamist. Loomade kunstlik seemendamine. Munaraku kunstlik viljastamine. Taimede kunstlik ristamine, tolmeldamine. Karjakoplite kunstlik niisutus, vihmutus. Kunstlik metsauuendus külvi ja istutamise teel. Aretustöös rakendatakse kunstlikku valikut. Kunstlik immuunsus, uni. Imiku kunstlik 'emapiimata' toitmine. Katse on teatava nähtuse kunstlik tekitamine.
2. piltl ebaloomulikuna tunduv, ebausutav; tehtud, otsitud, võlts. Kritiseeriti noore autori kunstlikku väljendusviisi. Draama intriig, lõpplahendus on kunstlik. Kunstlik naeratus, lõbusus.
3. van väga keeruline. *Mina tegin enam vibupüsse ja väga kunstlikke tuule- ja vesiveskeid.. A. Kitzberg. *..taelast tule raiumine on kunstlik töö. A. H. Tammsaare.

kuue|kordne

1. kuuest (ühesugusest) osast, kihist vms. koosnev. Kuuekordne vineer, niit. || kõnek kuuekorruseline. Kuuekordne maja.
2. kuuel korral esinev v. toimuv. Ta on kuuekordne Eesti meister ringrajasõidus.
3. mingi taseme, arvuga võrreldes kuus korda suurem v. rohkem. Kuuekordse suurendusega luup. Vaenlasel oli kuuekordne ülekaal.

kuuene ‹-se 4› ‹adj›

1. kuut ühikut v. üksust omav, hrl. kuueaastane. Kuuene poisipõngerjas. Noorem laps võis olla kuuene või seitsmene.
2. kella 6 ajal minev, algav v. toimuv. Sõidame kella kuuese rongiga. Võtsin pileti kuuesele seansile. Kella kuuesed päevauudised.
3. kuuele isikule määratud. *Neid ootas internaadi neljane või kuuene tuba.. M. Mutt.

kuue|realine
kuues reas esinev v. toimuv; kuuest reast koosnev. Kuuerealise liiklusega tänavalõik. Kuuerealine luuletus, salm. Kuuerealine oder 'kuue tähareaga oder'.

kuueteist|kümnene

1. kuutteist ühikut v. üksust omav, hrl. kuueteistkümneaastane. Poiss on alles kuueteistkümnene. Ta saab tänavu kevadel kuueteistkümneseks.
2. kella 16 ajal minev, algav, toimuv vms. Kella kuueteistkümnene rong, seanss.

kõikne ‹-se 2› ‹adj›
hrv kõikjal toimuv, kõike hõlmav. Kõikne vaatlus, loendus.

kõneline ‹-se 5› ‹adj›
kõnelemisega, kõne abil toimuv; kõnelemisega seotud, kõnelemisse puutuv. Kõneline suhtlemine. Laste kõneline areng.
▷ Liitsõnad: ilukõneline.

käeline ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›
‹hrl. liitsõna järelosana› (teat. laadi) kätt omav, käega; käega toimiv v. toimuv. Käeline tegevus.
▷ Liitsõnad: kahe|käeline, kura|käeline, nelja|käeline, oma|käeline, parema|käeline, vasaku|käeline, ühekäeline; helde|käeline, kareda|käeline, karmi|käeline, kerge|käeline, kindla|käeline, kõva|käeline, rangekäeline.

käratu ‹1› ‹adj›
ilma kärata toimuv v. tegutsev. Käratu liikumine. Käratud sammud. *..libises mitu käratut varju lossist mööda põiktänavasse.. L. Metsar (tlk).

käsu|alune

1. ‹s› kellelegi alluv, kellegi käsutada olev isik. Peremehe, ülema käsualune. Pidin teise käsualusena töötama. Käsualustelt nõuti täpset korralduste täitmist.
2. ‹adj› käskudele, korraldustele alluv, käsutada olev; käsu peale, käsu all toimuv. Käsualune isik, inimene. *Käskida poisse oleks võinud, aga teadagi, mis on käsualune töö – igav ja tuim. M. Kesamaa.

käärimis|protsess
bakterite v. pärmseente toimel toimuv ainete lagunemis- ja muundumisprotsess, käärimine

külm|neetimine ‹-se 5› ‹s›
tehn kuumutamata, külmalt toimuv neetimine

kümne|kordne

1. mingist (endisest) tasemest, arvust kümme korda suurem v. rohkem. Müüs kauba edasi kümnekordse hinnaga. Linna elanikkond on kasvanud kümnekordseks.
2. kümnel korral esinev v. toimuv. Kümnekordne Eesti meister suusatamises.

kümnene ‹-se 5 või -se 4›

1. ‹adj› kümmet ühikut v. üksust omav. a. kümneaastane. Kümnene Ats, plika. Vanem poiss oli umbes kümnene. Paul saab varsti kümneseks. b. (muudel juhtudel). Kümnene salk. Kümnene kuldraha. *Juhtus sedagi, et visati üle kümnene [= kümnekilomeetrine] kõverus sisse, et sind sihtkohale ligemale sõidutada. L. Vaher.
▷ Liitsõnad: kahe|kümnene, kaheteist|kümnene, kolme|kümnene, nelja|kümnene, seitsme|kümnene, viiekümnene.
2. ‹adj› kella 10 ajal minev, algav v. toimuv. (Kella) kümnene buss, rong. Kella kümnene koosolek jääb arvatavasti ära.
▷ Liitsõnad: kaheteist|kümnene, üheteistkümnene.
3. ‹s› kümneline. *Nüüd olgu sul kohe kümnene näpu vahel, kui sihuke mõte peaks tulema. A. Uustulnd.
▷ Liitsõnad: viiekümnene.

kümograafiline ‹-se 5› ‹adj›
kümograafi abil toimuv. Kümograafilised mõõtmised.

lau|päevane
laupäeval toimuv, tehtav, ilmuv v. toimunud, tehtud, ilmunud. Perenaiste laupäevased tööd ja askeldused. Laupäevane kontsert, pidu, väljasõit. Sellest kirjutati laupäevases ajalehes. Koolis jäeti laupäevased tunnid ära. Laupäevane päev 'laupäev'.

lavaline ‹-se 5› ‹adj›
(teatri)laval toimuv v. esitatav; lavale sobiv. Teatrikoolides õpitakse lavalist liikumist. Iga näidend pole ühtviisi lavaline. Mõnel näitlejal on eriline lavaline sarm. *Loodus oli andnud Saulile hea lavalise välimuse, võimsa kasvu, mehise hääle .. V. Panso.

lepinguline ‹-se 5› ‹adj›
lepingust tulenev, lepingu alusel toimuv, lepingus kindlaks määratud. Lepingulised suhted, kohustused. Lepingulised tööd.

linnade|vaheline
linnu ühendav; linnade vahel toimuv. Linnadevahelised bussiliinid, veod. *.. linnadevaheliste kauguste vähenedes suurenevad inimestevahelised kaugused. N. Baturin.

linnu|lennuline ‹-se 5› ‹adj›

1. õhust v. kuskilt kõrgelt avanev, linnulennult nähtav. Teletornist avaneb linnulennuline vaade Tallinnale.
2. lühemat teed, otsesuunda arvestav. Mägikülade linnulennulised vahemaad on tunduvalt lühemad kui tegelikud vahemaad mägiteid pidi sõites.
3. linnulennul toimuv v. tehtud, tõtlik, rutakas. Elu möödub linnulennulise kiirusega.
4. põgus, üksikasjadesse laskumatu. Turistid said linna ajaloo kohta linnulennulise ülevaate, ka tutvumine linnaga jäi linnulennuliseks.

loenguline ‹-se 5›

1. ‹adj› loengutena, loengu(te) vormis esitatav v. toimuv. Kõrgkooli õppetöö on olnud valdavalt loenguline.
2. ‹s› loengu kuulaja. Loenguliste seas oli märgata elevust.

loomulik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. looduslik. a. looduses esinev; loodusele v. looduslikule vastav; loodusest seatud. Loomulik valgus, õhuvahetus. Vesi on kala loomulik elukeskkond. Loomulik surm, sünnitus. Imiku loomulik toit, toitmine. Rahvastiku loomulik 'sündidest tulenev' iive. Teravilja loomulikud kaod kuivatamisel. Loomulikud ja tehiskeeled. Loomulik 'tavatingimustes ja katsealuste teadmata toimuv' eksperiment. Joonisel on seen loomulikus suuruses. Ta on fotol väga loomulik välja tulnud. Kunstlill oli nii osavalt tehtud, et paistis loomulikuna. (Oma) loomulikke tarbeid, vajadusi rahuldama 'roojama, urineerima'. b. sünnipärane, loomuomane, loodusest antud. Loomulik arukus, taktitunne, musikaalsus. Imetles tüdruku loomulikku painduvust, graatsiat. Lapsel on loomulik uudishimu, liikumistarve. Tal on loomulikud lokid. Missugune oli ta juuste loomulik värv? Võlus kõiki oma loomuliku sarmiga. Eelistab naiste loomulikku ilu meigi abil saavutatule. Ära kogu aeg veiderda, ole vahelgi loomulik.
2. (asja, nähtuse) olemusse kuuluv, sellest lähtuv v. johtuv; normaalne, enesestmõistetav, ootuspärane. Loomulik põhjus, tagajärg. Loomulik seletus, otsus, nõue. Asjaajamise loomulik käik, järjekord. Asjad, elu on jälle loomulikus rööpas. Laseb asjal loomulikku teed areneda. Täiesti loomulik soov edasi õppida. Noorte iseseisvumispüüd on igati loomulik. Oleks loomulik, et kõik võtavad osa. Pole midagi loomulikumat kui hätta sattunule abi pakkuda.

maa|-alune

1. ‹adj› maa(pinna) all, maa sees asuv v. toimuv. Maa-alune käik, ruum, varjend, ladu, koobas, jõgi, järv, veevool. Maa-alune kaeveõõnte labürint. Lossi maa-alused vangikongid, keldrid. Pooleldi maa-alune muldonn. Kivikalmed asendusid hiljem maa-aluste haudadega. Risoomid on taime maa-alused varred. Maa-alune kaevandamine, plahvatus.
2. ‹s› maa(pinna) all asuv käik, ruum vms. Poisid liikusid koobastiku pimedas maa-aluses kobades edasi.
3. ‹s› ‹pl.› müt algselt surnud, hiljem olendid, kes elasid maa v. põranda all. *Meelitand [ta] maa-aluseid ja majahaldjaid, / vetevaimud pulmapäeval kaevuandi said. M. Under.
4. ‹s› ‹pl.› folkl maaviha põhjustatud nahahaigus (näit. vistrikud, punetus, käsnad). Maa-aluseid arstiti vihtlemisega. *Võib-olla ehk olin jäänud kusagile magama, kust sattusid maa-alused mu kaela peale .. J. Mändmets.

maa|pealne
maa peal asuv, toimuv, esinev vms.. a. maapinna peal asuv (vastandina maa-alusele). Taimede maapealsed osad, võsundid. Maapealsed rajatised, hoidlad, laod. Kalmed on maapealsed matmispaigad. Rändrahnu maapealne osa. Maapealne plahvatus. b. maine, siinses ilmas esinev (sageli vastandina kujuteldavale hauatagusele maailmale, taevariigile jne.). Maapealne elu, vara. Mungad pidid loobuma maapealsetest rõõmudest. Paavsti peeti jumala maapealseks asemikuks. Talle tõotati lausa maapealset paradiisi. *Kes maapealse kasu kammitsas on, näeb oma ligimestki ainult sellesama prilli järgi. R. Kaugver. *Seal nägi õnnetu hing [= Toots], et teda enam ükski maapealne vägi ei päästa. O. Luts. c. Maa pinnal asuv, Maal leiduv vms. Kosmoselende juhitakse maapealsetest komandopunktidest. *Loodus on targem kui kõik maapealsed targad ning lollid kokku .. J. Tuulik.

maa|sisene
pinnases, maakoores, Maa sisemuses olev, toimuv vms. Juured jm. maasisesed taimeorganid. Maasisene vesi, veevool. Maasisene soojus(energia), surve. Maasisene hüdrosfäär.

maa|tuli
pinnases, turbakihi sees toimuv põlemine (näit. metsatulekahjul)

magneto|meetriline
magnetomeetri abil toimuv. Magnetomeetrilised mõõtmised, uuringumeetodid.

maine ‹-se 4› ‹adj›

1. maakera pinnal asuv, Maaga seotud (vastandina teistesse taevakehadesse puutuvale). *Nüüd siis on inimkond näinud Kuu pinda niisama lähedalt nagu miljonid maised objektiivid on pildistanud maiseid kive, lagendikke ja künkaid. V. Ilus. || ‹hrl. liitsõna järelosana› maakera teat. piirkonnale omane, sellega seotud
▷ Liitsõnad: hommiku|maine, ida|maine, lõuna|maine, põhja|maine, sise|maine, õhtumaine; kodu|maine, oma|maine, päris|maine, võõra|maine, välismaine; sunnismaine.
2. maapealne, siinses ilmas esinev, asuv v. toimuv (hrl. vastandina hauatagusele, taevasele jne.). Maine elu. Maine vara, varandus. Inimese maine teekond (inimelu kohta). Ta oli oma maise matka poolel teel. Maist kohut, karistust ta ei kartnud. Siin maises ilmas. See saar on lausa maine paradiis. Maine hädaorg (reaalne maailm vastandina religioossete kujutluste taevariigile). Maine keha, ihu, kest (inimese keha, ihu kohta). Ta maised jäänused sängitati kodumaa mulda. Asketism nõuab loobumist maistest hüvedest, rõõmudest. Tuli surm ja päästis maistest vaevadest. *Seal ei olnud tegemist maiste olevustega, vaid põrguvaimud ise kolavad siin majas ringi. T. Braks.
▷ Liitsõnad: ebamaine.
3. argieluga seotud, proosaline, argipäevane (vastandina ülevale, kõrgelennulisele, pidulikule v. ebatavalisele). Ka poeedil tuleb tegelda maiste asjadega. Otto oli aatemees, Andres seevastu palju maisem. *Arvikus polnud midagi silmatorkavat ja esileküündivat; kõik oli maine, hall ja kindel nagu põld, mida ta kündis. M. Traat.
4. hrv maismaal esinev, toimuv, veedetav vms. *Ja väga hästi teavad kaptenid ühe maise õhtu hinda. See õhtu peab sisaldama kõike, millest merel ilma oled. Ü. Tuulik.

majandite|vaheline

1. majandite vahel esinev v. toimuv. Majanditevaheline spetsialiseerumine, koostöö.
2. mitmele majandile ühine. Majanditevahelised ettevõtted.

male|olümpia
reeglipäraselt iga kahe aasta tagant toimuv rahvusvaheline võistkondlik malevõistlus. Paul Kerese võidud individuaalturniiridel ja maleolümpiail.

mandrite|vaheline
mandrite (1. täh.) vahel toimuv, ühelt mandrilt teisele ulatuva tegevusega, kontinentidevaheline. Mandritevaheline lennuliiklus. Mandritevahelised ballistilised raketid.

manufaktuurne ‹-se 2› ‹adj›
manufaktuuridel rajanev, manufaktuurides toimuv, manufaktuuridega seostuv; manufaktuurile omane. Manufaktuurne tootmine, tööstus.

manööver ‹-vri, -vrit 2› ‹s›

1. kavakindel ümberpaigutus, liikumine v. liikumiste kombinatsioon. a. sõj väekoondiste v. -osade allüksuste, võitlusvahendite v. varude kavakindel ümberpaigutamine. Taktikaline, strateegiline manööver. b. sõidukite, veokite liikumine (v. liikumised) vajalikuks paigutuseks; kohavahetus, ümberpaigutus (näit. veduritel ja vagunitel jaamateedel). Laeva sildumise manöövrid. Auto ümberpööramine nii pisikesel platsil on osavust nõudev manööver. c. käikude (näit. males, kabes) v. liikumiste (näit. pallimängudes) kombinatsioon. Maletaja saavutas toreda manöövriga paremuse. Korvpallimeeskonna välkkiired manöövrid.
▷ Liitsõnad: operatiivmanööver; lipu|manööver, ratsumanööver.
2. piltl kaval toimimisviis, osav võte. Parteide valimiseelsed manöövrid. Poliitiline manööver. Mahhinatsioonid ja kulissidetagused manöövrid. Kogu jutt oli vaid manööver teiste tähelepanu kõrvalejuhtimiseks. Lubadus olukorda uurida oli ainult manööver aja võitmiseks. *„Telegovil on mõnda kuud juba kõige julgemad manöövrid börsil korda läinud,” kõneles Maksim edasi. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: pettemanööver.
3. ‹pl.› sõj lahinguolukorrale võimalikult lähedastes tingimustes toimuv rahuaegne suur kahepoolne väliõppus. NATO riikide manöövrid. USA laevastiku manöövrid Vahemerel. Manöövritel osalesid mitme väeliigi üksused.

martään|protsess
tehn martäänahjus toimuv terasetootmisprotsess

masinaline ‹-se 5› ‹adj›
masinate kasutamisel rajanev, masinate abiga toimuv, masin-. Masinaline tootmine, suurtööstus.

massiline ‹-se 5› ‹adj›

1. rahvahulkade osalemisel toimuv; suuri (inim)hulki hõlmav v. nendega seostuv. Massilised talurahvarahutused, streigid. Massiline väljarändamine, ümberasumine. Osavõtt üritusest oli massiline. Alkoholi pruukimine on muutunud massiliseks. Okupatsioonivõimud korraldasid massilisi vahistamisi. Majanduskriis tõi kaasa massilised vallandamised, massilise tööpuuduse. Kalade massiline suremine saastunud järves.
2. rohkearvuline, rohke, hulgaline. Soomaade massiline kuivendamine. Pestitsiidide massiline tarvitamine. *Mõnevõrra rohkem andmeid on meil pottsepise arengu kohta – moodustab ju keraamika massilise leiuainese. E. Tõnisson.

meeleline ‹-se 5› ‹adj›

1. psühh meeleelundite abil toimuv, meelte kaudu saadud. Meeleline tunnetus. Meelelised kogemused.
2. lihalik; kehaliselt, eriti suguliselt erutav. Meeleline armastus. Meelelised naudingud, lõbud, rõõmud. Meelelist iha äratav tants. Meeleline naine, mees. Meeleline suu. Täidlased meelelised huuled.
3. van meelepärane. *Kust me leiaks kandlelööja, / mängumehe meelelise, / kes saaks aru meie rõõmust .. K. E. Sööt.

mehaaniline ‹-se 5› ‹adj›

1. mehaanikasse v. mehhanismidesse puutuv; mehhanismi abil toimiv, tegutsev v. tekitatud. Materjalide mehaanilised omadused. Mehaaniline liikumine. Soojuse, valguse mehaaniline ekvivalent. Emulsioon on vedelike mehaaniline segu. Mehaaniline töötlemine ehk lõiketöötlemine on selline tooriku töötlemine, kus osa materjalist kõrvaldatakse laastudena. Mehaanilised, mängumehhanismiga muusikariistad (näit. mängutoos, leierkast, mehaaniline klaver). Mehaaniline rööpjoonlaud on joonestusseade. Roboti mehaanilised käed. || väliste (puhtfüüsiliste) tegurite toimel põhinev, nendega seotud. Kivimite mehaaniline murenemine. Haav on naha vm. kattekoe mehaaniline vigastus. Massaaž on keha pinna mehaaniline ärritamine.
2. masinlik, ilma tahte v. teadvuse osavõtuta toimuv. Mehaanilised liigutused, mehaaniline töö. Õppimine ei tohi muutuda mehaaniliseks tuupimiseks.

mesi|keelne
mesikeeli toimuv; mesikeelega. Mesikeelne jutt, palve, ülistus. Mesikeelne kiitja.

metafoonia ‹1› ‹s›
keel järgmise silbi vokaali mõjul toimuv vokaalivaheldus, umlaut

mikroskoopiline ‹-se 5› ‹adj›
palja silmaga nähtamatu, mikroskoobi abil vaadeldav; üliväike. Mikroskoopilised seened, vetikad. Mikroskoopilised pinnakonarused. Mikroskoopiline rakusisene maailm. Vitamiine, mikroelemente on meie toidus vaid mikroskoopiline kogus. | piltl. *.. niivõrd mikroskoopiline oli see kohustus võrreldes murega, mis näis suurena nagu veeuputus. V. Gross. || mikroskoobi abil toimuv. Kudede mikroskoopiline uurimine.

mitme|keelne

1. mitut keelt kõnelev, mitme keelega. Mitmekeelne rahvastik, maa. Tšuvašid on kaks- või ka mitmekeelsed.
2. mitmes keeles (kõrvuti, üheaegselt) toimuv, välja antud vms. Saalist kostis mitmekeelset kõnelust. Anti välja mitmekeelne bülletään.

mitme|kordne

1. mitmest (ühesugusest) osast koosnev. Mitmekordne vineer, vooderdus, lõng, side, sõlm. Tõmmis kurnatakse läbi mitmekordse marli. Mitmekordne 'mitmekorruseline' maja. *Plangule oli veetud okastraat, see oli küll mitmekordne, aga üsna nigel. R. Kaugver.
2. mingi taseme v. arvuga võrreldes mitu korda suurem, võimsam vms. Mitmekordne hind, kokkuhoid, väärtus. Toodang kasvas, püük suurenes mitmekordseks. Vanema vennana olid minu kohustused mitmekordsed. Mitmekordne miljonär 'multimiljonär'.
3. mitmel eri korral, mitmes eri järgus toimuv v. esinev; korduv. Võttis kuriteo omaks pärast mitmekordset ülekuulamist. Avas ukse alles pärast mitmekordset koputamist. Mitmekordne maailmameister, laureaat, vanaisa.

mitme|realine
mitmes reas toimuv; mitmest reast koosnev. Mitmerealine liiklus, külv. Mitmerealine tekst, kuulutus.

mitme|suunaline
mitmes suunas kulgev v. toimuv, mitme suunaga. Mitmesuunaline liikumine, areng. Teadlase mitmesuunaline tegevus. Seosed olid mitmesuunalised.

moe|pärane

1. moele vastav, moodne. *Peab kandma moepäraseid riideid, peab taotlema moepärast keelt ja stiili .. A. H. Tammsaare.
2. ainult vormiliselt, kombetäitmiseks toimuv. *Polnud see [= suuandmine] sugugi moepärane huultepuudutus, vaid päris himukas tõmbamine. V. Gross.

monokulaarne ‹-se 2› ‹adj›
füsiol ühe silma abil toimuv. Monokulaarne nägemine.

mulla|sisene
mullas olev, toimuv vms. Taime varre mullasisene osa. Mullasisene jää, äravool.

mõistu|kõneline
mõistukõnes toimuv; allegooriline. Meeste esialgne jutt oli ettevaatlik, mõistukõneline. Mõistukõneline satiir.

mõne|kordne
mõnel korral, mõnes järgus toimuv. Pesu mõnekordne loputamine.

naha|kaudne
hrl med naha kaudu toimuv. Ravimite nahakaudne manustamine.

nelja|realine

1. neljast reast koosnev, nelja rida omav, neljas reas toimuv. Neljarealine stroof, luuletus. Neljarealine sõidutee, liiklus.
2. nelja nupureaga. Neljarealine lõõtspill.

nurga|tagune

1. ‹adj› nurga taga, kõrvalises kohas toimuv v. olev; piltl salajane; ebaaus, päevavalgust kartev; ebaseaduslikult tegutsev. Kolab nurgatagustes kõrtsides. Nurgatagused kaubitsejad, viinamüüjad. Nurgatagune laim, pealekaebus. Tuli kasutada tutvusi ning nurgataguseid teid. Otsis abi nurgatagustelt tohterdajatelt. *Madalad, väiklased, nurgatagused püüded olid sellele mehele võõrad .. E. Vilde.
2. ‹s› ‹hrl. pl.› nurga taga olev, kõrvaline koht. Otsis kõik panipaigad ja nurgatagused läbi. *.. tema kulistas oma peedipudeleid turuputkade uriinilõhnastes nurgatagustes. T. Kallas.

nädalane ‹-se 5› ‹adj›

1. nädal (v. teat. arv nädalaid) vana. Nädalane imik. Nädalased kassipojad, põrsad. Kutsikas on kahe ja poole nädalane. *Kõik nädalases habemes, juuksed salkus ja kammimata .. R. Sirge.
2. nädala (v. teat. arvu nädalaid) kestev v. kestnud. Naasime nädalaselt ekskursioonilt. Korraldati nädalased täienduskursused. Suvepuhkusele lisaks kuluks ära nädalane talvepuhkus.
3. nädala (v. teat. arvu nädalate) jooksul tehtav v. tehtud, toimuv v. toimunud, saadav, kulutatav jne.; nädala aja peale ette nähtud, nädala. Nädalane toidumoon tuli kaasa võtta. Nädalane koormus, töö, palk, teenistus. Kaupluse nädalane läbimüük. *Kogu nädalane sündmustik ei tõstnud põrmugi Jaani meeleolu .. E. Särgava.
Omaette tähendusega liitsõnad: kahe|nädalane, kolme|nädalane, mitme|nädalane, mõne|nädalane, paari|nädalane, poolteise|nädalane, ühenädalane; iga|nädalane, läinud|nädalane, mineva|nädalane, möödunud|nädalane, selle|nädalane, tulevanädalane

olevikuline ‹-se 5› ‹adj›
olevikus toimuv, olevikule omane, olevikuga seotud, olevikku kuuluv. Olevikulised sündmused, nähtused. Tegusõna olevik väljendab eelkõige olevikulist tegevust.

oma|vaheline

1. vastastikune, kahe v. enama isiku, nähtuse vm. vahel toimuv v. olemasolev. Sugulaste omavaheline läbikäimine, läbisaamine. Omavahelised arusaamatused, lahkhelid, tülid. Pole aeg omavaheliseks vaenuks, jagelemiseks. Neil on omavahelisi arveid õiendada. Tehaste omavaheline koostöö. Inimeste omavahelised suhted. Keelte omavaheline sugulus. Planeetide omavaheline külgetõmme. Materjalide, värvitoonide omavaheline sobivus. Toitainete õige omavaheline suhe toidus. Omavahelises kohtumises võitis „Žalgiris” „Kalevi” 75:74.
2. ilma kõrvaliste isikute juuresolekuta toimuv. Üliõpilaste omavahelised tantsuõhtud. *Pulmad peeti väikesed – oli niisama lühike omavaheline koosviibimine. R. Roht.

online|-intervjuu [onlain-]
Interneti vahendusel toimuv intervjuu, võrguintervjuu. Peaminister andis uudisteportaalile online-intervjuu.

operatsioon ‹-i 21› ‹s›

1. kindlal eesmärgil toimuv tegevus, toiming, tehing. Äriline, kaubanduslik, majanduslik operatsioon. Tegi kasuliku operatsiooni maaga. Ebaõnnestunud operatsioon börsil. *Seal pangapuldi taga õppinud ta kätte .. kõik rahalised operatsioonid ja afääride trikid. M. Metsanurk. *Operatsioon [= mee võtmine] õnnestus igati, ainult et mesilased ründasid kärjeröövleid visalt. J. Peegel.
▷ Liitsõnad: hüpoteegi|operatsioon, kommerts|operatsioon, laenu|operatsioon, müügi|operatsioon, ostu|operatsioon, panga|operatsioon, sissetuleku|operatsioon, turustus|operatsioon, vahendus|operatsioon, varustus|operatsioon, väljamineku|operatsioon, ärioperatsioon.
2. tehnoloogilise protsessi üksik lõpetatud osa, töölõik, töövõte; tehe. Tehnoloogiliselt jagamatu operatsioon. Töömahukad, jõudu nõudvad, keerulised operatsioonid. See õmblusmasin teeb 11 eri operatsiooni. Arvuti täidab operatsioone kiiresti ja eksimatult. Mõtlemise loogilised operatsioonid. Aritmeetiline operatsioon. *Väikeses käsitöökojas ei olnud õieti mingit tööjaotust, sest iga töötaja sooritas kõik operatsioonid. A. Vassar.
▷ Liitsõnad: arvutus|operatsioon, käsitsi|operatsioon, tootmis|operatsioon, töö|operatsioon, viimistlus|operatsioon, vormimis|operatsioon, ühendamisoperatsioon; posti|operatsioon, põhi|operatsioon, üksikoperatsioon.
3. med kirurgilise ravivõttena tehtav lõikus. Raske, keerukas, kerge, lihtne operatsioon. Südamesisene operatsioon. Tuli teha näo plastiline operatsioon. Operatsioon kestis mitu tundi. Patsient läheb, viiakse varsti operatsioonile. Arst, patsient on operatsioonil. Siin ei aita muu kui operatsioon. Operatsioon õnnestus ja haige paraneb jõudsasti.
▷ Liitsõnad: kõrva|operatsioon, luu|operatsioon, mao|operatsioon, noorendus|operatsioon, näo|operatsioon, ravi|operatsioon, siirde|operatsioon, struuma|operatsioon, südameoperatsioon.
4. sõj suuremate sõjaliste jõudude plaanipärane ajaliselt ja ruumiliselt kooskõlastatud lahingutegevus kindlal eesmärgil. Sõjaline operatsioon. Linna vallutamise, vaenlase väekoondise ümberpiiramise, silla hõivamise operatsioon. Operatsiooni plaan, läbiviimine. Mere- ja maaväe ühine operatsioon. || muu kooskõlastatud tegevus kellestki v. millestki jagusaamiseks. Politsei operatsioonid kurjategijate kinnivõtmiseks.
▷ Liitsõnad: dessant|operatsioon, kaitse|operatsioon, karistus|operatsioon, koond|operatsioon, lahingu|operatsioon, luure|operatsioon, pealetungi|operatsioon, politsei|operatsioon, pääste|operatsioon, püüdmis|operatsioon, vabastusoperatsioon.

organoleptiline ‹-se 5› ‹adj›
meeleorganite abil tajutav v. toimuv. Aine organoleptilised omadused, tunnused. Organoleptiline uurimismeetod. Mee kvaliteedi organoleptiline hinnang, määramine.

otse|kohene ‹adj›

1. siiras, avameelne; sirgjooneline, kavaldamatu. Otsekohene inimene, iseloom. Oma väljendustes oli ta otsekohene – ütles, mida mõtles. Kui otsekohene olla, siis ei meeldi mulle see raamat. Tal on otsekohene pilk. Räägib otsekohest juttu, ei keeruta. Otsekohesele küsimusele loodetakse otsekohest vastust. Tunnen, et ta ei ole minu vastu otsekohene.
2. hrv otsekohe toimuv. Oodati teiste otsekohest saabumist. Otsekohesest lahkumisest ei lastud külalistel juttugi teha.
3. kõnek otsene, vahetu. Otsekohene kohustus, töö, ülesanne. Selts loodi tema otsekohesel algatusel, osavõtul. Söödi ilma otsekohese näljata. *Liisi järele valvas ta päeval ja ööl, luges sõna otsekoheses mõttes tema jalajälgi.. A. H. Tammsaare. *.. ta tundis enda ees seisvas toredas härrasmehes ära oma otsekohese ülemuse. A. Jakobson.
4. van sirge, otsejooneline. *.. kus keegi otsekohesema ja siledama teeraja üles võtab, küll seal teised tema järel käima tõttavad.. F. R. Kreutzwald. *Majad on Euroopa laadi, suured ja üksluised, uulitsad laiad ja otsekohesed. E. Bornhöhe.

otse|saade
otse, eelsalvestuseta toimuv tele- v. raadiosaade

paari|kordne

1. paarist osast v. kihist koosnev. Kurnale peab panema vähemalt paarikordse marli. || paarikorruseline. Madalad, ühe- ja paarikordsed majad.
2. mingist (endisest) tasemest v. arvust paar korda suurem v. rohkem. Paarikordne suurendus. Toodang on lühikese ajaga kasvanud ligi paarikordseks.
3. paar korda toimunud v. toimuv. Paarikordne meeldetuletus. *Pärast ühe- või paarikordset kasutamist jäeti viljelusmaa mõneks aastaks sööti.. V. Lõugas.

paaritus|lend
zool paaritumiseks toimuv lend teat. putukatel. Liblikate, mardikate, mesilaste paarituslend.

palve|tund
kirikl palvemajas v. mõnes juhuslikumas kohas toimuv hrl. jutlustaja, venna vms. peetav jumalateenistus (kõige laiemas mõttes). Eile käis ta adventistide palvetunnis. Ta tuleb vend Kuke palvetunnist. Köster pidas pühapäeviti koolimajas palvetundi. Pärast kirikut oli vendadel veel palvetund.

parem|poolne
ant. vasakpoolne, pahempoolne
1. paremal pool v. küljel asuv v. toimuv. Sõidutee parempoolne äär. Bussis võis avada ainult parempoolseid aknaid. Mu parempoolne lauanaaber. Panin rahakoti mantli parempoolsesse taskusse. Parempoolne liiklus. Spindli parempoolne 'kellaosuti liikumise suunas' pöörlemine.
2. poliitiliselt konservatiivne. Parempoolsed parteid, ringkonnad. Sotsiaaldemokraatia parempoolne tiib, parempoolsed liidrid. Parempoolne poliitikategelane, ajakirjandus. | ‹substantiivselt›. Parempoolsete blokk parlamendivalimistel.
▷ Liitsõnad: ultraparempoolne.

parlamentlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
parlamentarismile iseloomulik; parlamendi kaudu toimuv. Parlamentlik riigikord. Sotsialistlik partei püüdis parlamentlikul teel võimule pääseda. Parlamentlik tegevus. || parlamendi kaudu läbiviidud reformidel põhinev. Parlamentlik arenemistee.

peatne ‹-se 2› ‹adj›
(võrdlemisi) pea toimuv, varstine. On oodata romaani peatset ilmumist. Räägitakse nende peatsest abiellumisest. Ilmajaam ennustab peatset sadu. Lahkusin, soovides haigele peatset paranemist. Peatse jällenägemiseni, peatse kohtumiseni! *.. tuul puhub, peatse sula lõhn küljes.. M. Traat.

perekondade|vaheline
perekondade vahel toimuv. Perekondadevaheline läbikäimine, suhtlemine.

pidev ‹-a 2› ‹adj›

1. ühtlase (ajalise) protsessina toimuv v. kulgev; lakkamatu, katkematu. Õhumassid on pidevas liikumises. Kasvamine on pidev protsess. Olime mitmetunnisest pidevast käimisest väsinud. Edu on saavutatud pideva ja sihikindla tööga. Pidev võitlus, pingutus. Tagajärgede pidev paranemine. Elasime pidevas hirmus ja ootuses. Pidev sadu. Pidev mürin. Pidev valu nimmepiirkonnas. Pidev magamata olek mõjub tervisele. Poiste vahel oli pidevat nääklemist. Pidev tööstaaž. || alatine, püsiv; regulaarne. Pidev huvi, tähelepanu, rahulolematus. Laps oli pideva imetluse objektiks. Nad olid pideva arstliku kontrolli all. Sõbrad olid pidevas kirjavahetuses. Pidev side, kontakt kodumaaga. Ajaleht esitab päevasündmuste kohta pidevat informatsiooni. Pidev hoolitsemine talvel lindude ja loomade eest. Pidevad pealekaebused avaldasid lõpuks mõju.
▷ Liitsõnad: järjepidev.
2. (ruumiliselt) katkematu, sidus, vahedeta. Pidev joon, trajektoor. Pidev spekter 'kõiki vikerkaarevärve sisaldav spekter'. Pidev autode vool. Jõe ääres on pidev rida vanu külasid. Inimesed seisid pideva ketina teeäärtes. Pankrannik ei ole pidev, vaid katkeb siin-seal. Pidev 'ühtlane' numeratsioon läbi kogu teose.
3. füüs mat sujuva, järkjärgulise muutumisega; ant. diskreetne. Diskreetsed ja pidevad suurused. Ruum ja aeg on pidevad. Pidev keskkond. Pidev funktsioon.

pigistus|lüps
põll nisade pigistamisega toimuv lüps; ant. venituslüps

piimhape|hapnemine ‹-se 5› ‹s›
piimhappe toimel toimuv hapnemine

piirkondlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
piirkonda (1. täh.) hõlmav, selles toimuv v. sellele iseloomulik, piirkonna-. Piirkondlik autonoomia. Piirkondlik konverents, seminar, nõupidamine. Looduskaitse Seltsi piirkondlik kokkutulek. Toimuvad piirkondlikud laulupäevad, spordivõistlused. Arheoloogid uurisid esiajaloo piirkondlikke kultuurierinevusi.

piirkonnitine ‹-se 5› ‹adj›
piirkonniti esinev v. toimuv. Piirkonnitised erinevused keeles ja kommetes.

pikaldane ‹-se 5› ‹adj›

1. aeglane, selliselt kulgev, liikuv, toimiv v. reageeriv, pikkamööda toimuv. Väsinud mehe samm oli pikaldane ja raske. Külvaja astus üle põllu pikaldasel sammul. Pikaldaste liigutustega mees. Pikaldase toimega 'aeglaste liigutustega, aeglaselt reageeriv' vanainimene. Ants oli vendadest rahulikum ja pikaldasem. Ta on oma elulaadilt, ettevõtmistes liiga pikaldane. Pikaldase mõtlemisega, taibuga inimene. Pikaldase jutuga mees. Pikaldase olemisega koeravolask. Kanga loomine on pikaldane töö. Kiviriistadelt metalli kasutamisele üleminek oli pikaldane. Pikaldase saju puhul imbub maasse rohkem vett. Leepra kulg on väga pikaldane. Stepirohi suri pikaldasse janusurma. Vananemine on pikk ja pikaldane protsess. *Isa ütles, et iga päev sulab natukene lund ja see on hea, et tuleb pikaldane kevad, sest kui sula tuleks äkki, siis oleks lausa veeuputus. T. Vint.
2. pikk, pikavõitu, pikka aega kestev. Pikaldane vihmaperiood. Pikaldane põud hävitas kõik elava. Ta suri pikaldase ja kurnava haiguse järel. Tuppa sigines pikaldane vaikus. Hetkelist valu on kergem taluda kui pikaldast piina. Nahahaiguste ravi on pikaldane. *Kuid õllekapp käis külaliste hulgas ringi, aga pikaldaste vahedega. E. Särgava. *Pühapäeva hommikul oli Kõrula raba poolt laskmist kuulda. Päris pikaldast täristamist. I. Sikemäe.

piltlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. (visuaalse) pildina esinev, selle kaudu toimuv. Piltlik kujutlus. || ilmekas, kujukas. *Mingi vastuolu on teie targutustes, teie mõtted ei ole eriti piltlikud, ei veena. V. Vahing.
2. kujundirikas, kujundeid sisaldav, kujundlik; ülekantud. Kirjaniku piltlik keel. Piltlikud väljendid, kõnekäänud. Ma ei saa ta piltlikust väljendusviisist, kõnest alati aru. Sõna kasutamine piltlikus tähenduses. Mehed vedasid vägikaigast nii otseses kui ka piltlikus mõttes.

pilvede|vaheline
pilvede vahel toimuv v. esinev. Pilvesisesed ja pilvedevahelised välgud. Lennuk sõitis mööda pilvedevahelist koridori.

pindmine ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›

1. pinnapoolne, pinnalähedane; pinnapealne, pinnal asuv v. toimuv. Maakoore pindmised osad, pindmised kivimid. Mulla pindmine kiht. Ookeani pindmised veekihid. Nahk on inimkeha pindmine kiht. Sarvkihi pinnalt langevad ära kõige pindmisemad rakud. Müüritise pindmised kiviread. Soodes ja kaljudel on männi juurestik pindmine. Liustike pindmine sulamine. Pindmised lihased. Naha pindmised veresooned. Pindmised ja sügavamad vinnid, nahahaigused. Keha pindmised haavad, põletused, kasvajad. || pinnaline, mittesügav. Vingugaasi mürgituse puhul on hingamine pindmine ja sage. Unehäirete puhul on uni pindmine ega kosuta. Pindmine narkoos.
2. pealiskaudne, pinnapealne. Sündmuste käsitlus teoses on küllalt pindmine.

pinna|alune ‹adj›
pinna all olev v. toimuv. Jää on seal pinnaaluse veevoolu tõttu ohtlikult õhuke. || piltl varjatud. *Valga elu tundus poliitiliselt võrdlemisi vaiksena, kuigi ka seal käis pinnaalune käärimine. F. Tuglas.

plaani|kindel
plaaniga (hrl. 2. täh.) reguleeritud, plaani järgi toimuv. Plaanikindel ehitustegevus. Tänu plaanikindlale treeningule on võrkpallurid heas vormis.

plaani|kohane
plaanis ettenähtud, selle järgi toimuv, plaanipärane. Autode plaanikohane ülevaatus. Lumetormi tõttu on plaanikohane rongiliiklus häiritud.

plaani|pärane ‹-se 4› ‹adj›
plaani järgi toimuv, plaanitud; kavakindel, sihipärane, mittejuhuslik. Metsade plaanipärane majandamine. Plaanipärane tegevus. Sihikindel plaanipärane katsetamine kandis vilja. Teie töö võiks olla plaanipärasem. Eksamiteks ettevalmistus olgu plaanipärane.

plahvatuslik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. plahvatusena toimuv v. selle tagajärjel tekkinud. Plahvatuslikud protsessid galaktikatuumades. Arvatakse, et Kuu pinna Vihmade meri on plahvatuslikku päritolu.
2. piltl järsk, tormiline, nagu plahvatuse tagajärjel arenev, suurenev, vallanduv vms.; plahvatusele iseloomulik. Elektroonika plahvatuslik areng, levik. Autode arvu plahvatuslik tõus. Plahvatuslik linnastumine arengumaades. Vastuolude plahvatuslik teravnemine. Romaani plahvatuslik mõju, menu. Sündmused arenesid plahvatusliku kiirusega. Plahvatuslik 'plahvatusohtlik' rahvusvaheline olukord. Plahvatuslik 'kergesti plahvatav' karakter.

planeetide|vaheline
planeetide vahel esinev v. toimuv, interplanetaarne. Planeetidevaheline keskkond, ruum, aine. Planeetidevaheline automaatjaam 'Päikesesüsteemi taevakehi ja nendevahelist ruumi uuriv mehitamata kosmosejaam'. Tulevikus on mõeldavad planeetidevahelised lennud, reisid.

polikliiniline ‹-se 5› ‹adj›
polikliinikus toimuv, polikliinikuga seotud. Polikliiniline vastuvõtt, ravi. Polikliinilised haiged.

poolene ‹-se 4›
kõnek
1. ‹adj› poolt ühikut v. üksust omav. a. (vanuse kohta). Poiss sai eile juba pooleseks. Anul on kolme ja poolesed kaksikud. b. (muudel juhtudel). Ostsin poolese 'pooleliitrise' piima, poolese 'poolekilose' leiva.
2. ‹adj› pooltunni ajal minev, algav v. toimuv. Poolene buss hilineb.
3. ‹s› pooleliitrine (viina)pudel. Tuli tööle, poolene põues.

portsjoniline ‹-se 5› ‹adj›

1. portsjoni moodustav. Portsjonilised lihatükid.
2. portsjonite kaupa toimuv. *Pole selge, kui suurel määral esineb portsjonilist kudemist lepamaimul, tippviidikal.. N. Mikelsaar.

praegune ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›
praegu olev, kestev, toimuv, tegutsev jne.; nüüdne. Praegune aeg, hetk, silmapilk. Mida praegusel juhul teha? Praegused vaevused taanduvad. Praegune Peterburi, endine Leningrad. Ta praegune naine on endisest noorem. Eelmist reisi ei saa praegusega võrreldagi. Ma ei tea ta praegust aadressi. Praeguste arusaamade järgi on ta vanamoeline. Praegune haigla oli enne lastekodu. Praegune Eesti valitsus. Maakera praegune kliima. || ‹s› praegune aeg, praegune hetk. Ma ei tea seda praeguseni. Praeguseks on kõik võlad makstud. *Ei ole ega tule midagi peale praeguse. E. Soosaar (tlk).

purskeline ‹-se 5› ‹adj›
purskena, pursetega toimuv v. esinev. Purskelised protuberantsid. Rahvastiku purskeline kasv sõjajärgsetel aastatel. *Tema [= kirjaniku] tekstid on enamasti ebaühtlased – kord võimsalt purskelised, kord kohmakalt tuiavad. J. Rähesoo.

puute|moone
geol magma sissetungi mõjul toimuv moone, kontaktmetamorfism

põgus ‹-a 2› ‹adj›

1. kiiresti toimuv, mööduv v. kaduv, lühiajaline. Põgus kokkupuude, kohtumine, külastus. Põgus puhkus, armurõõm. Peatusime vaid põgusa veerandtunni. Neil oli põgus riid, mis lõppes mõne minuti pärast. See oli nagu põgus unenägu. Üksainus põgus hetk, viiv, silmapilk. Põgus suveöö, sügispäev. Minu tutvus temaga jäi üsna põgusaks. Oleme vaid paaril põgusal korral juttu ajanud. Peast lendasid läbi põgusad mõtted. Naisel oli põgusaid suhteid teiste meestega. Põgusad kiindumused, armuseiklused. Põgus jumalagajätusuudlus. Tegime põgusa matka lõuna poole. Heitis põgusa pilgu peeglisse, käekellale. Ta riivas naist põgusa pilguga. *Tema ajatunne on teine kui põgusail rändajail, kes on täna siin, homme mujal. J. Semper.
2. lühike ja üksikasjadesse mitte süüviv, mitte põhjalik; pinnaline. Sündmuste põgus kirjeldus. Raamat sisaldab põgusa ülevaate Eesti ajaloost. Põgus tagasivaade toimetuse tööle. Esimesed põgusad muljed. Põgusalgi lugemisel võib märgata, et kirjutis on täis kiidusõnu. Põgus, eskiislik sulejoonistus. Sel alal on mu teadmised äärmiselt põgusad. Põgusa kultuurihuviga inimene.
3. vähe märgatav v. tajutav, kerge; (une kohta:) erk. Põgus puudutus. Põgus, vaevukuuldav koputus uksele. Tal on vanainimese põgus uni. *.. kütt loeb põgusaimast jalajäljest välja jälitatava uluki liigi ja liikumisviisi.. J. Kross (tlk).

põhine2 ‹-se 4› ‹adj›

1. hrv põhiline. *.. oleks aga tulnud ohverdada selle elu kõige põhisem omadus – ta sädelev liikuvus ja ammendamatu varjundirohkus. A. Aspel (tlk).
2. ‹hrl. liitsõna järelosana› millegi põhjal valmistatud, toimuv, saadud jne., millelgi põhinev. ID-kaardi põhine isikutuvastus.
▷ Liitsõnad: interneti|põhine, kogemus|põhine, rasva|põhine, veepõhine.

põhiseadus|järgne
põhiseadusele vastav, selle järgi toimiv v. toimuv. Põhiseadusjärgne õigusriik.

päevane ‹-se 4› ‹adj›

1. päevaajaga, valge ajaga seotud; päeval toimuv v. tegutsev. a. (vastandatuna öisele). Päevase eluviisiga loomad. Päevane magamine, uinak. Päevane kuu paistab kahvatult. Tuule päevane kiirus ületas tublisti öösise. Öine vahetus andis töö päevasele üle. b. (vastandatuna õhtusele). Päevane etendus, kinoseanss. Tuled sa päevase või õhtuse rongiga? Õppis põllumajandusülikooli päevases osakonnas. Päevased ja õhtused ettevalmistuskursused. Päevane roiutav kuumus andis õhtuks järele. Tere päevast! (tervitusväljend).
▷ Liitsõnad: keskpäevane.
2. ööpäeva jooksul saadud, kogunenud, tehtud, kulutatud jne.; ööpäeva peale ette nähtud, määratud jne. Tehase päevane toodang. Kui suur su päevane teenistus on? Võtke päevane toidumoon kaasa. Päevane valgutarve. Päevane toidunorm haiglas.
3. ööpäeva (v. teat. arv ööpäevi) kestev v. kestnud. Kahekümne viie päevane ajavahemik. Päevase käiguga 'ööpäevase pöörlemisperioodiga' barograaf. *Klooster asus tubli päevase hobusesõidu tee kaugusel Lüübekist. G. Helbemäe.
4. ööpäev vana. Päevane vasikas. Laps on alles päevane. *Roolis on kahekümne kahe aastane noormees, päevase habemega, pikajuukseline.. J. Smuul.
Omaette tähendusega liitsõnad: kahe|päevane, kaheksa|päevane, kolme|päevane, kuue|päevane, kümne|päevane, mitme|päevane, mõne|päevane, paari|päevane, poole|päevane, viie|päevane, ühepäevane; ööpäevane

päev|päevane
päevast päeva toimuv, igapäevane. *Ükski keelejutt ei tõuka sõnu nii soodsalt liikuma kui päevpäevane tarvitus. H. Vals.

pärast|lõunane
pärastlõunal esinev v. toimuv, pärastlõuna-. Pärastlõunane aeg, tund, päike. Pärastlõunane uinak, jumalateenistus. Ta on täna valves pärastlõunases vahetuses. Kas sõidame pärastlõunase bussiga?