[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

Uued sõnad ja tähendused:

Sõnastikust • Eessõna • Lühendid • Mängime • @arvamused.ja.ettepanekud

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 40 artiklit

dissoneerima ‹42›

1. muus dissonantsi(de)na kõlama. Dissoneerivad akordid.
2. piltl ebakõlas olema, mitte kokku sobima. *Pehmed kollased toonid mõne veripunase dissoneeriva kivimitriibuga .. L. Meri.

harmoneeruma ‹37›
harmoneerima. *Majakeste rõõmsad toonid harmoneerusid tumedate küngastega.. E. Kreem.

hele ‹-da 2› ‹adj›

1. tugevat valgust kiirgav. Hele tuli. Hele päike, täiskuu, täht, välgusähvatus. Kuivad puud põlesid heleda leegiga. Astusin hämarast toast heledasse päevavalgusse. || valgusküllane, hästi valgustatud. Heledad kevadpäevad, suveööd. Kuuvalgusest hele taevas. Päikesepaistest läks tuba heledamaks ja rõõmsamaks. *Vahtis lausa rõõmsast huvist / ilma heledat ja suvist. K. Merilaas. | piltl. Ta on hele täht kunstitaevas.
2. värvuselt, toonilt valkjas, mittetume. Heledad värvid, toonid. Hele nahk, jume, silmad, juuksed. Naise põskedele kerkis hele puna. Hele õlu. Heledast puust mööbel. Heledaks pleekima. Tint oli liiga hele. Tumehall kuub ja tunduvalt heledamad püksid. Hõõrusin tuhmunud aknaklaase varrukaga veidi heledamaks 'puhtamaks, läbipaistvamaks', et valgus sisse paistaks.
3. kõrge ja kõlav. Hele kisa, kiljatus, plaks. Laste hele naer, nutt. Poiss laskis heledat vilet. Luges heleda häälega. Oli kuulda tüdrukute heledaid huikeid. Hommikul äratas teda hele kukelaul. Kellukese hele tilin. Kellalöögid muutusid järjest heledamaks ja rõõmsamaks. Heleda kõlksuga langes vasar alasile.
4. tugev, jõuline (mingi tunde kohta). Jalga lõi hele valu. *Täku hele rõõm tegi ka Joosepi ja Liisi meele rõõmsamaks.. A. H. Tammsaare. *Õpetaja, preester ja köster olid jalga lasknud, ikka heledas hirmus oma elunatukese pärast. L. Kibuvits.
5. kõnek nälga tundev, näljane, tühi. Kõht, keskpaik, vöövahe on üsna hele. Olime juba pool päeva tööd rassinud ja kere läks järjest heledamaks. *Praegu on mul seest nii hele.. E. Särgava. *Sulle viska kivi kurku, ikka oled hele! H. Raudsepp.
6. piltl lootusi andev, paljutõotav; helge. Heledad lootused, perspektiivid, tulevikuplaanid. Heledamad hetked, silmapilgud raskes elus. Peep oli meie klassi heledamaid 'targemaid, andekamaid' päid. *Kaugel, kusagil ees pidi olema heledam aeg, siis, kui ta pääseb jälle oma reisidele. E. Krusten.

julge ‹1› ‹adj›

1. kartmatu, vapper, vahva; ant. arg, kartlik. Üsna, väga, liiga, haruldaselt julge. Julge mees, võitleja. Läks, muutus järjest julgemaks. Kutsu mõni julgem poiss kaasa. Julge kaaslasega ei karda ma midagi. Mine üksi, kui sa nii julge oled! Oravad on nii julged, et sõid mul peo pealt. Julge pilk. Julged näojooned. Julge sõnavõtt, kriitika, küsimus. Julge otsus, tegu. Julge pealehakkamine on pool võitu.
▷ Liitsõnad: elu|julge, hull|julge, liigjulge.
2. tavapärast trotsiv, uudsele pürgiv, harjumatult omapärane. Julge võrdlus, riim. Julged kujundid, värvikombinatsioonid, toonid. Üpris julged oletused, järeldused, kavatsused. Väga julge mõte, idee, plaan. Tegelikkus ületas ta kõige julgemadki unistused. || hoogne. Julged pintslitõmbed. Julge joon, maneer. || vastuvõetavuse v. sündsuse piiril olev, väljakutsuv. Julge lõige, dekoltee, jumestus. Rabas sõbrannasid ülimalt julge kübaraga. Te lubate endale üpris julgeid nalju.
3. kindel; ohutu, riskita. Võid olla julge ta heades kavatsustes. Poiss polnud oma teadmistele eriti julge. Olen julge tema abile, abi peale. Seal võid oma elu pärast, elu eest julge olla. Kas võin ennast siin julgena tunda? Ega see vist kõige julgem peidukoht olegi. Kummikutega on hea julge astuda, jalad ei saa märjaks. Äikese ajal on majas julgem olla kui lagedal.

kahvatu ‹1› ‹adj›

1. jumetu, loomuliku (näo)värvita; valkjas. Ebatavaliselt, läbipaistvalt, haiglaselt kahvatu. Vihast, hirmust, magamatusest kahvatu. Kahvatu näoga mees. Poiss läks, kohkus näost kahvatuks. Kahvatu nagu surnu, nagu vahakuju. Haige pale oli kollakalt kahvatu. Külmast kahvatud huuled. Neiu oli väga kahvatu jumega.
▷ Liitsõnad: koolja|kahvatu, laip|kahvatu, lubi|kahvatu, surnu|kahvatu, vahakahvatu.
2. ereduseta, vähese intensiivsusega (valguse, värvuse kohta). Kahvatu sügispäike. Hommikutaevas vilkusid kahvatud tähed. Kahvatu aovalgus, koidukuma, hämarus. Neoontulede kahvatu valgus. Kahvatu taevas. Kahvatuks pleekinud värvid. Kahvatud laigud taime lehtedel. Kahvatud haavalehed. Katrinile sobivad heledad ja kahvatud toonid. *Siis tahab ta morssi. Esimene klaas on ülearu punane, teine liiga kahvatu .. B. Alver.
▷ Liitsõnad: hallikas|kahvatu, kollakas|kahvatu, tuhkjaskahvatu.
3. piltl väheütlev, ilmetu. Kahvatu keel, stiil. Tõlge tundub originaaliga võrreldes üpris kahvatu. Kunstiliselt kahvatu teos. Kohati jääb kirjeldus kahvatuks. Kahvatu sõnavõtt. Suurmeistri mäng oli seekord kuidagi kahvatu. Loetust jäi üsna kahvatu mulje. See hooaeg oli teatri tegevuses üks kahvatumaid.

kirgas1 ‹kirka 19› ‹adj›
särav, hele; säravalt puhas, selge. Kirgas kevadpäike, päikesepaiste. Selges taevas helendasid kirkad tähed. Talvine päev oli külm ja kirgas. Rohukõrtel hiilgasid kirkad kastepiisad. Kirkad (värvi)toonid. Kirgas taevasina. *Ta kirgastes silmades ei virvelnud naeratus .. R. Sirge. *Vihmast kosutatud puud, põõsad ja rohud toretsevad kirkaimas haljuses. J. Piiper. | piltl. Hallide ja üksluiste päevade hulka sattus ka mõni kirkam. Kirgas rõõm. *Suure kevade lõhnadega tõi tuul tuppa noore lõokese puhast, kirgast laulu. J. Tuulik.

kollektsioon ‹-i 21› ‹s›
ühelaadsete esemete süstematiseeritud kogu. Zooloogiamuuseumi kollektsioonid. Haruldaste trükiste, antiikmuististe, grammofoniplaatide, postkaartide, püstolite kollektsioon. Täiendas ekspeditsioonil oma taimede, kivimite kollektsiooni. Säärast münti tema kollektsioonis veel ei olnud. Tuntud rõivafirma tutvustas oma uut kollektsiooni. Sügis-talvises kollektsioonis domineerisid hallid ja roosad toonid.

krell ‹-i 21› ‹adj›
kõnek ere, terav (värvuse kohta). Krellid toonid. *Nüüd suured krellid roosid paletele pintseldanud, mustad söejutid silme kohal ja tukk krässus ees... A. Maripuu.

kõlama ‹37›

1. kostma, kuulda olema. Kõlab lask, vile, pauk, koputus, kellahelin. Kõlab käsklus, laul, naer. Kõlasid hurraahüüded. Majast kõlab muusikat. Plahvatus kõlas summutatult. Tema tugev hääl kõlas üle saali. Kirikukellade helin kõlas kaugele. „Ei, ma ei tule,” kõlas järsk vastus. || heli andma, helisema. Taas kõlasid kandled. Need laulud kõlavad veel tänapäevalgi rahva suus. Tema sõnad jäid mulle kõrvu kõlama. Nende kuulsus kõlas kõikjal. || häältest, helidest täidetud olema, neist kajama, kaikuma. Õu kõlas laste kilkeist ja naerust. || teat. kõla, tooni omama; mingisugusena tunduma. Orkester kõlas puhtalt. Õpetaja hääl kõlas sõbralikult, rahulikult ja selgelt. Võõra naer kõlas õõnsalt. See kõlas naljana, pilkena, muinasjutuna. Jutt kõlab kahtlasena. See ju kõlab peaaegu nagu hoiatus, süüdistus. See kõlab väheusutavalt, aga mulle siin tõesti meeldib. Tema sõnad kõlasid prohvetlikult. Praeguses olukorras kõlas niisugune küsimus kohatuna. *Kumbki pasun küll kõlas isemoodi, kuid nii oligi ilusam. H. Väli.
2. (suuliselt v. kirjalikult) teat. sõnastuses formuleeritud olema. Kuidas kõlab raamatu pealkiri? Otsus, vastus, resolutsioon, diagnoos kõlab järgmiselt. Tõlkes võiks see lause kõlada umbes sedamoodi. Kogu lugu kõlab lühidalt nii. *Jüri Kustas Allemann, nagu kõlas tema täielik nimi, oli omast kohast isevärki mees. J. Kärner. || hääles, kõneldus, kirjutatus väljenduma, avalduma. Küsija hääles kõlas ärevus, pilge. Näidendis kõlas sotsiaalse ülekohtu hukkamõist. *See on üldsõnaline ja üsnagi sentimentaalne luule, milles kõlavad õõnsa kurbuse toonid. H. Puhvel.
3. piltl esile tulema, sellisena mõju avaldama. Autori ideed ei pääsenud näidendi lavastuses kõlama. Kunstnik on osanud oma maalides iga värvi kõlama panna. Sõnavõttudest jäi kõlama mõte, et rohkem tuleb rõhku panna materjalide kokkuhoiule.

kõrge ‹1›
I. ‹adj›
1. ümbrusest v. alustasandist tugevasti ülespoole ulatuv, alt üles, püstsuunas pikk. a. (ehitiste, esemete, taimede, pinnavormide vm. kohta). (Väga) kõrge hoone, maja, ahi, sammas. Kõrged müürid. Ukselävi on liiga kõrge. Tuba on küllalt kõrge. Kõrged uksed, väravad. Tanu on eest kõrgem. Kõrge krae, kaelus, soeng. Kõrgete kontsadega kingad. Kõrged kalossid jalas. Kapp on kõrgem kui riiul. Kohendasin peaaluse kõrgemaks. Kõrged puud, kuused, männid. Kõrge paekallas, kalju, mägi, nõlvak. Merel olid kõrged lained. Maapind on siin kõrge. Euroopa kõige kõrgem mäetipp. Hanged on katuseräästani kõrged. Vesi voolab kõrgemast kohast madalamale. Kõrge rukis, rohi. | bot (taimenimetustes). Kõrge raihein, hunditubakas, kannike. Kõrge maasikas. || (hrl. koos vastava arvulise suurusega:) teatava kõrgusega. 3 m kõrge müür. Taim on umbes 10 cm kõrge. Kui kõrge see tara on? b. (inimese, looma kohta). Kõrgete jalgadega jahikoer. See king ei sobi mu kõrgele jalale. *Ta on aastat 25–30 vana, kõrget kasvu .. M. Metsanurk. || esileulatuv, esilekerkiv. Kõrge laup, otsaesine. Kõrged põsesarnad. Kõrge rinnaga naine. c. (veeseisu kohta:) normaalseisust ülespoole ulatuv. Kevadel on vesi, veeseis jões kõrge. Veehoidla vesi püsib ühtlaselt kõrge. Kõrge meri 'kõvasti lainetav, kõrgete lainetega meri'.
▷ Liitsõnad: pool|kõrge, ülikõrge.
2. alustasandist v. maapinnast ristisuunas kauge(ma)l asetsev. Kõrge õrs. Kõrged parred. Toal on kõrge lagi. Taevas on kõrged pilved. Paistab kõrge kesksuvine päike. Kõrges sinitaevas polnud ainsatki pilve. Pall lendas kõrges kaares.
3. piltl (hrl. arvudes määratavalt) suur. a. (hinna, koguse, määra, astme vm. kohta). Kõrge omahind, protsent, toll, trahv, õppemaks, üür. Kõrged normid, viljasaagid. Piima kõrge rasvasisaldus. Kõrge kuumus, palavik, temperatuur, vererõhk. Karistuste, trahvide kõrged määrad. Töötasu oli võrdlemisi kõrge. Palgad olid seal kõrgemad. Rent oli kohutavalt kõrge. Kõrge honorar. Spekulandid kruvisid hinnad kõrgeks. Ta jooksis ühtlases kõrges tempos. || (hrl. koos vastava arvulise suurusega). Omahind kujunes arvatust kaks korda kõrgemaks. Temperatuur on paarkümmend kraadi kõrgem. Kui kõrgeks need hinnad siis aetakse? b. (inimese vanuse kohta). Kõrges eas taat. Ta on jõudnud kõrgesse ikka. Isa suri kõrges vanuses.
4. seisuselt, positsioonilt juhtiv, tähtis, teistest tublisti üle olev. Kõrgemad seisused olid aadel ja vaimulikkond. Kõrgest soost isik. Kõrgem seltskond. Ühiskonna kõrgemad kihid. Tal on tutvusi kõrgemates ringkondades. Kõrgem instants. Kõrged, kõrgemad ametnikud, ülemused, aukandjad. Kõrgemad ohvitserid, vaimulikud. Tallinnas viibis kõrge külaline – Taani kuninganna. Kõrge komisjon tutvus kohapeal olukorraga. Ta kutsuti kõrge kohtu ette. Kõrgel positsioonil olev isik. Ta on kõrge ameti peal, töötab kõrgel kohal. Kõrgema võimu esindaja. Kõrgeim riigivõimuorgan. Kõrgem ülemjuhatus 'riigi relvajõudude kõige ülem strateegiline juhtimisorgan hrl. sõjaajal'. Kaardimängus on kõige kõrgem kaart äss. Kõrgemale poole, kõrgemal pool, kõrgemalt poolt 'kõrgemasse instantsi, kõrgemas instantsis, kõrgemast instantsist'. *Kõrge keisrihärra nimel, ma käsin teid laiali minna! R. Sirge. || seda tõendav, väljendav. Kõrge aunimetus, tiitel.
5. arenguastmelt, tasemelt tublisti esile kerkiv; kvaliteedilt silmapaistev. Kõrge tsivilisatsiooniaste. Põllumajandus, karjandus on kõrgel järjel. Kõrge kultuuriga riik. See oli kõrget klassi mäng. Kõrge elatustase, teeninduskultuur, teadlikkus, moraal. Toodangu kõrge kvaliteet. Kõrge kvalifikatsiooniga spetsialistid. Kohvi, tee kõrgemad sordid. Seda õpetatakse keskkooli kõrgemates klassides. Kõrged koolid läbiteinud mees. Kõrgem haridus 'kõrgharidus'. Kõrge toiteväärtusega puuvili. Kõrge kunstimeisterlikkus. Kõrge tööviljakus. Tööstuse kõrge kontsentratsioon. Nõuded polnud eriti kõrged. || ‹komp.› (mingis klassifikatsioonis vastandina alamale, primitiivsele, algelisele). Kõrgemad loomad, taimed, seened. Kõrgem närvitalitlus. Kõrgemad rasvhapped. Kõrgem matemaatika, geodeesia. Kõrgem spordijärk. || suurt tunnustust väljendav, kiitev. Komisjon andis toodetele kõrge hinnangu. Õpilase teadmisi hinnati kõige kõrgema hindega. Tema võistlustöö pälvis kõige kõrgema auhinna. Kaaslaste arvamus temast pole kuigi kõrge.
6. õilis, üllas, aateline, ülev. Kõrged ideaalid, aated. Kõrge kutsumus. Kõrgemad püüdlused, huvid. Kõrged elueesmärgid. *Praegu on aeg, kus meid palju kõrgemad ja pühamad ülesanded ootavad.. O. Luts.
7. ‹hrl. komp.› jumalik, taevane, ebamaine. Kõrgemad väed. Loodusrahvad uskusid kõrgemate jõudude, olevuste olemasolu. *Taevased kõrged väed, olge teie tänatud selle armulise abi eest! A. Saal.
▷ Liitsõnad: kõigekõrgem.
8. (heli, hääle kohta:) suure võnkesagedusega; ant. madal. Kõrged helid, toonid. Naiste kõrged ja heledad hääled. Kõrge register. Üks kõrgem ja teine madalam alt. See laul on metsosopranile liiga kõrge.
9. keel (vokaalide kohta, mille hääldamisel keeleselg on kõrgel). Kõrged vokaalid on i, u ja ü.
▷ Liitsõnad: keskkõrge.
II. ‹s› kõnek kõrgel asetsemine, kõrge asend. Päike on juba, alles suures kõrges 'kõrgel'. *Vahepeal oli päev suurest kõrgest allapoole veerenud.. L. Remmelgas (tlk).

küps ‹-e, -et 2 või -e, -e 22› ‹adj›

1. toiduna valmis küpsetatud. Toit on juba küps. Küps liha, kala. Kartulid, kaalikad on juba küpsed. Kuklid said ruttu küpseks. Praad ei ole veel päris küps. Mida palavam ahi, seda küpsemad leivad.
▷ Liitsõnad: poolküps.
2. (vilja, puuvilja, marjade vms. kohta:) valminud, nii et seemned on idanemisvõimeliseks saanud. Küps mari, seeme. Küpsed maasikad, ploomid, kirsid. Oder, kaer, rukis, nisupõld on varisemiseni küps. Õunad söödi enne ära, kui nad küpseks said. Küpsed pähklid tulevad kergesti tupest välja. Küpsena on tera kõva. Küps vili variseb kergesti.
▷ Liitsõnad: kold|küps, koristus|küps, kuld|küps, lõikus|küps, piim|küps, täis|küps, vaha|küps, üliküps.
3. piltl täielikult väljakujunenud, väljaarenenud, valminud. a. (ealt). Ma pole enam poisike, vaid küps mees. Ta oli täies õitsengus küps naine. Täiesti küps mets. *Ta oli aastatega küpsemaks, mitte aga vanemaks läinud. P. Kuusberg. | (vahel eriti kesk- v. vanema ea kohta). Täidlane küpses eas daam. See rõivas sobib vaid küpsemale eale. Küpsesse keskikka jõudnud inimene. Küpsete aastate elutarkus. Küpsemates aastates mees. b. millekski, millegi tegemiseks täiesti valmis. Küps kunstnik, helilooja, sõnameister. Selles maalis on tunda küpse meistri kätt. Poliitiliselt, ideoloogiliselt küps inimene. Küps abiellumiseks, abielluma. Nooruk pole küps iseseisvalt tegutsema, otsustama. Erik osutus neis küsimustes minust küpsemaks. Küps ja kaine mõistus. Muld on külviks küps. *Rahva eluvaim oli pärast sõjaraskusi taas küps eneseteostuseks. K. Saaber. c. (seoses olukorda, nähtusi vms. märkivate sõnadega:) väljakujunenud, valmis. Nõu, kava, plaan, otsus oli küps, sai peagi küpseks. Küps hinnang, arvamus. Seaduseelnõu ei ole veel küps vastuvõtmiseks. Teos ei ole avaldamiseks küps. Asi, asjad, kaup räägiti küpseks. Aeg oli kõigi meelest küps töid alustada. Küpsemal arupidamisel jäeti plaan katki. Kirjaniku, kunstniku küpse, küpsema loomingu periood, kõige küpsem teos. Küps lavastus, stiil. See oli küpse klassitsismi periood. Küps uurimus, ülevaade. Etendus sai küpseks mõne nädalaga. Rünnata tohtivat alles siis, kui seis on küps. *Päev lausa särab küpse suve ilust. P. Haavaoks.
▷ Liitsõnad: eba|küps, elu|küps, hilis|küps, sugu|küps, varaküps; avaldamis|küps, ekraani|küps, esitamis|küps, ilmumis|küps, kunsti|küps, lava|küps, mängu|küps, raie|küps, trükiküps.
4. kõnek omadega läbi, otsas; pehmeks tehtud, muserdatud. Kui ta veel mõne pitsi võtab, siis on ta varsti küps. Ta on hirmust täiesti küps. *Vanamees siin. Nüüd olen ma küps! O. Luts. *„Jalad on korras! Aga käed?” küsib Kalle. – „Parem on küps ... Ja pea!” ütleb Oskar. H. Laansalu.
5. kõnek (värvitooni kohta:) küllastunud, sügav. Suvemaastiku küps roheline. Maalija viimase aja loomingus valitsevad peamiselt küpsed pruunid toonid.

madal ‹-a 2›

1. ‹adj› ümbrusest v. mingist alustasandist suhteliselt vähe ülespoole ulatuv, väikese kõrgusega, alt ülespoole, püstsuunas lühike.; ant. kõrge. a. (esemete, loodus- v. tehisobjektide kohta). Madal maja, müür, tara, laud, ahi. Madalad uksed. Toad olid madalad. Koobas muutus järjest madalamaks. Väikese kaldega madal katus. Astub üle madala lävepaku. Madalate jalgadega voodi, laud. Riiul on kapist poole madalam. Madala kontsaga, madalad kingad. Madal krae. Tuli põleb madala leegiga. Keerab lambitahi madalamaks, tule väiksemaks. Madala seljatoega tugitool. Mööda järvepinda jooksid madalad lained. Madalad soomännid, põõsad. Madal võsa. Põuaga jäi oder madalaks, kõrs lühikeseks. Madalaks pöetud hekk, muru. Tihe madal rohi. Madalate mätastega soomaa. Vesi voolab kõrgemast kohast madalamasse. Kõrgeid mägesid meil pole, ainult madalad künkad, kuplid, voored. Madal poolsaar, neem. Jõe üks kallas on kõrge, teine madal. Madalamad põllud on vee all, pehmed. *.. maapind muutus madalamaks ja algas ääretu soo .. E. Kippel. | bot (taimenimetustes). Madal kask, jalakas. Madal aster. Madal mustjuur, unilook, peiulill, kadakkaer. b. (inimese, looma, ka nende kehaosade v. -vormide kohta). Madal, kõverate madalate jalgadega mägrakoer. Plika oli paks ja madal (nagu seeneädal). Kass teeb end vastu maad surudes madalaks. On ta kõrget või madalat kasvu? Madal laup, otsaesine. Lai ja madal nina. *.. tekkis tuppa lühiajaline vaikus, mida segas vaid madalate rindade all kannatava hallipäise härrastaadi tasane hingamiskahin. A. Jakobson. | piltl. *Kas minusugune tohib siis riielda? Minusugune olgu rohustki madalam ... V. Lattik. *Mure muljus inimesi madalaks. A. Beekman.
2. ‹adj› maapinnale vm. aluspinnale suhteliselt lähedal asuv (v. sellisena tunduv); ant. kõrge. Madalamatelt okstelt saab õunu paremini kätte. Madal lagi. Madalatel partel kuivas vili. Vanad kanad olid kõrgemal, noored madalamal õrrel. Madal maad mööda rulluv udu. Reaktiivlennukid sööstsid madalal lennul üle linna. Madalad vihmapilved. Taevas oli hall ja madal. Päike käib sügisel madalas kaares. Madal talvine päike.
3. ‹adj› väikese sügavusega, ümbritsevast v. külgnevast pinnast suhteliselt vähe allapoole ulatuv; ant. sügav. Madal tiik, järv, jõgi, meri, kaev. Laht on üsna madal. Jõe madalast kohast käidi jalgsi läbi. Sulpsisime läbi madala vee teisele kaldale. Siin on (vesi) nii madal, et ujuda ei saa. Madalaim madal-, kõrgvesi. Läbi selge vee paistab madal järvepõhi. Madal kraav, süvend, kaevik. Madal künd. Madal taldrik, vaagen. *Ta suuskles jõesirget pidi; lumi oli siin madalam kui orgudes ja sopkanõlvadel .. N. Baturin.
4. ‹adj› (hinna, koguse, määra, intensiivsuse kohta:) väike (hrl. arvudes väljendatuna); ant. kõrge. Madal palk, töötasu, honorar. Lina hinnad olid madalad. Madal laenuprotsent, toll. Korteriüür on meil madal. Madalad viljasaagid. Madal keskmine hinne, keemispunkt. Madal õhutemperatuur. Piima rasvaprotsent on mõnel lehmal kõrgem, mõnel madalam. Taimede valgusisaldus on üldiselt madal. Madal vererõhk. Madal surve. Madal pöörlemissagedus. Mootor käib madalatel tuuridel.
5. ‹adj› arenguastmelt, tasemelt tublisti alla normaalse; kvaliteedilt vilets; ant. kõrge. Põllumajanduse, tööstuse, hariduse, kultuurielu tase oli üsna madal. Nende luuletuste tase on veel madal. Elustandard, tööviljakus, õppeedukus on suhteliselt madal. Madal teenindus-, käitumiskultuur. Madala kvalifikatsiooniga töötajad. Madala toiteväärtusega juurvili. Põlevkivi kütteväärtus on võrdlemisi madal. *.. rahvas seisab seal väga madalal järjel ja kaebab tihti vaesuse üle. J. Pärn. | piltl. *Aga polnud Anton nii palju mehest madalam ühti, kui Juhan algul arvas. Poiss leidis pruudi .. H. Sergo. || vähest tunnustust pälviv. Sai harjutusel oodatust madalama hinde. *Miks on lüpsja prestiiž paljude noorte silmis madal? V. Lind.
6. ‹adj› seisuselt, positsioonilt, teenistusastmelt, auastmelt, sünnipäralt kellegagi võrreldes tublisti allpool olev v. koguni mittetäisväärtuslikuks peetav. Kõrgemad ja madalamad seisused. Madalast seisusest, ühiskonnakihist noormees. Madalama päritoluga, madalat päritolu mees. Ta oli madalast soost ning tal polnud sidemeid. Madalamad ametnikud, ülemad, vaimulikud. Madalamas auastmes sõjaväelane. Viidi karistuseks madalamale ametikohale. Madalama astme kohus. Bridžis on risti pakkumisel kõige madalam mast. Madalaks põlatud pärisorine maarahvas. *Säherduseks lõbuks [= käperdamiseks] ep olnud see taluinimene kõrgestisündinule siiski mitte liiga madal ... E. Vilde.
7. ‹adj› ilma ülevuseta, tavaline, igapäevane, argine. Provintsielu oli tema jaoks liiga hall ja madal. Klassitsism jaotas kõik žanrid kõrgeteks ja madalateks. *Ent üle kõige valitses nukker, kirglik ja oma egoismis võimas Deemon, kes ei suutnud elada madalat, ajaliku ristiinimese elu ... K. Saaber.
8. ‹adj› moraalselt alaväärtuslik, närune, vääritu; labane. Madalad kihud, instinktid, kired. Armukadedus on madal tunne. Madala hingeeluga, madalate kalduvustega inimene. Madal ja närune on nuhi tegevus. Madal omakasupüüdlikkus, kadedus, lipitsus, uudishimu. Kõik see, mis sa räägid, on nii jälk ja madal! Inimene ei tohi olla nii väiklane ja madal. Teater ei saa joonduda kõige madalamale maitsele. Vangilaagri madalas toores keskkonnas tekkinud madal robustne släng. *Mirka nõuab, et teenitaks Ilu. Ülejäänud objektid on madal ajaviide. L. Ruud.
9. ‹adj› (heli, hääle kohta:) väikese võnkesagedusega; ant. hrl. kõrge. Madalad helid, toonid. Madal register. Tal on ilus madal bariton. Madalaim häälerühm segakooris on bass. Alt on madal naisehääl. Tal on madalam hääl, ta pole tenor. Naine kõneles madala rinnahäälega. Madal jorisev laevavile. *Korra kuulis Laos kellegi madalat naeru ... või krooksus kusagil konn. H. Laipaik. || vaikne, tasane; tuhm. Hääl erutusest madal. Vaatas ringi ja alandas hääle madalamaks. *.. all ei tundunud vähimatki tuulehingust, aga männid kahisesid ometi, madala vaevalt kuuldava kahinaga. F. Tuglas.
10. ‹adj› keel (vokaalide kohta, mille hääldamisel on keeleselg suhteliselt madalal). Eesti vokaalidest on madalad a ja ä.
11. ‹s› madala (3. täh.) veega ala meres, järves v. jões, madalik (2. täh.) Hiiu, Tallinna madal. Laevasõidule ohtlikud madalad. Rannikumere kalarikkad madalad. Laev sõitis, sattus madalale. Toodrid, poid, tulelaevad hoiatavad meresõitjaid madalate eest.
▷ Liitsõnad: liivamadal.

mahe ‹-da 2› ‹adj›

1. (ilma, ilmastikunähtuste kohta:) parajalt soe; pehme, mõnus, leebe. Puhus mahe lõunatuul. Mahe suvine vihm, hilissuvine päike. Saabus mahe suveõhtu. Sumedad ja mahedad augustiööd. Järelsuve mahe soojus. Prantsusmaa kliima on mahe. *.. pärast pikki pakaseid oli mahe poolsula ilm .. J. Kross.
2. meeltele rahulikult mõjuv, meeldivana tajutav. a. silmale rahulik, mitte liiga ere ega kontrastne. Laualambi, hilissuve mahe valgus. Mahe kuuvalgus, kuupaiste. Puude mahe rohelus. Kunstniku maalides domineerivad mahedad pastelsed toonid. *Piimpehme õhk, kui mahedad kõik varjud! M. Under. b. kõrvale meeldiv kuulda, mitte liiga vali v. muidu häiriv. Tal oli ilus mahe lauluhääl. Mahe bariton, alt. Naise mahe naer. Mahe taustmuusika. Kostsid mahedad kandlehelid. Pääsukeste mahe vidin. *Tuul oli vaiksemaks jäänud, ta hääled männivõrades mahedamaks muutunud. F. Jüssi. c. maitselt v. lõhnalt mitte (liiga) terav v. vänge. Mahe koduõlu on kibedast poeõllest etem. Soovitatakse munaga mahlajooke: muna muudab mahla maitse mahedamaks. Mahe riisikas 'seeneliigi nimetus'. *Lauda põrand on Niinal kaetud vahtralehtedega, mis levitavad sügisese metsa mahedat hõngu. A. Kaal. d. (muudel juhtudel:) mõnus, tore, hea. *.. kui elu oleks meiesuguste [= väikeste inimeste] teha, küll ta siis võiks mahe ja lahe olla ... R. Sirge. *Mul oli sel hetkel väga hea olla. Lasksin enesesse niriseda mahedat rahu .. L. Ruud.
3. (tehtult) sõbralik, leebe; heatahtlik, lahke. Alluvate peale kärgib, ülemuste ees on mahe nagu sulavõi. Alma oli võõraste ees, võõrastega hästi mahe ja viisakas. Ta räägib täna mahedal toonil, eriti maheda häälega. Prits tegi maheda näo. Mehe näol oli mahe naeratus. Nende jutt muutus järjest mahedamaks. Tal oli omamoodi mahe huumor. *Kena ja maheda silmavaatega inimene. Kuldaväärt mees! P. Vallak.
4. ‹hrl. liitsõna esiosana› orgaaniline (1. täh.), looduslik

melanhoolne ‹-se 2› ‹adj›
melanhoolikule omane; kurva-, raskemeelne. Üksindus muudab, teeb melanhoolseks. Haige on melanhoolses meeleolus – kõik näib süngena ja lootusetuna. Melanhoolne sügismeeleolu. Melanhoolne ilme näol. Luuletuses domineerivad melanhoolsed toonid. Melanhoolne temperament 'kõrge tundlikkuse, vähese aktiivsuse ja reaktiivsusega nõrk temperament'. *.. ta vajus longu, senine lõbusus asendus melanhoolse mõtlikkusega. T. Vint.

mõjuma ‹37›

1. mõju, toimet avaldama. a. (hrl. füüsiliselt, füsioloogiliselt). Newtoni kolmas seadus ütleb, et kaks keha mõjuvad teineteisele alati võrdvastupidise jõuga. Alkohol mõjub eri isikuile mõnevõrra erinevalt. Mõni aine mõjub allergeenina. Radioaktiivne kiiritus mõjub organismile kahjustavalt. See mürk mõjub kiiresti. Valuvaigisti hakkab juba mõjuma. Jalutuskäik, korralik uni mõjus närvidele kosutavalt. Raske töö mõjub käte peale. Šampus mõjuvat jalgadesse. Hele päike mõjub silmadele. Müra mõjub väsitavalt. See ravim mõjub vererõhku alandavalt. Kehv toitumine hakkab juba tervisele mõjuma. Panin supile veel soola, aga ikka ei mõju. Pane pipart nii, et mõjub. Superfosfaat mõjub taimedele mitme aasta vältel. Määri puhastussegu plekile ja lase 10 minutit mõjuda. b. (muudel juhtudel, eriti psüühiliselt, moraalselt). Isa sõnad mõjusid, poiss kuuletus. Mis see jutt, keelamine (talle) mõjub! Temale, temasse ei mõju meelitused ega palved. Selline ükskõiksus mõjub solvavalt. Kriitika võib mõjuda positiivselt või negatiivselt. Sellised sõnad mõjusid temasse, temale kui rusikahoobid. Igav raamat mõjub nagu unerohi. Etendus mõjub oma grotesksusega. Sa mõjud rahustavalt, sest oled alati heas tujus. Baudelaure'i looming on viljastavalt mõjunud mitmele hilisemale autorile. Keeld mõjus meile külma dušina. Selline uudis mõjub kui pikselöök, kui pommiplahvatus. Mõjub peletavalt nagu kukelaul vanapaganale, vanapaganasse. *Tuul tõusis veelgi, kuid õnneks mõjus juba rand, kustpoolt raju puhus. Laine jäi märgatavalt lühemaks. R. Vellend.
2. tunduma, paistma, näima. Lugu on uskumatu, mõjub lausa anekdoodina. Mõjub vanemana kui ta tegelikult on. Ta mõjub kuidagi veidrikuna või kohtlasena. Minikleidis mõjub ta lausa plikana. Sinakad toonid mõjuvad jahedamalt kui kollakad. Öised varemed mõjuvad tontlikult, tontlikena. Kandis lausa koomilisena mõjuvat vanamoodsat kaabut.

näima ‹41›

1. (mingisugusena, millenagi v. kellenagi) tunduma, paistma. a. (hrl. nägemistaju kaudu). Ma näin vist koomiline nendes lotendavates rõivastes. Ta näib vanemana, kui ta tegelikult on. Sinakad toonid lasevad ruumi suuremana näida. Kõik näisid nii muretud, nagu polekski sõjaaeg. Mõnikord võib võõras inimene näida tuttavana. Lumi näib õhtuvalguses sinakas. Päikese näiv tiirlemine ümber Maa. Mulle näis, nagu oleksin käo kukkumist kuulnud. *Kahtlemata, Helene näib ilusam, kuid Marion on ilusam. F. Tuglas. *.. kuid ometi – me pole, mida näime. M. Under. b. (mõttetegevuse kaudu). Kõige raskemad ajad näivad möödas olevat, elu näib paremuse poole minevat. Näib, et ta ei võida seda malepartiid. Muusikaannet ei näi poisil olevat. See näib põnev raamat olevat. *Näib, nagu sünniksid ülimad tarkused tasa ja pingutamata, nagu ka taimest nähtamatult õis puhkeb. J. Semper.
2. van nägema. *Seda [= kirikutorni] ei näi: ta peab veel väga kauge maa taga olema. V. Ridala.

pehme ‹1› ‹adj›

1. survele kergesti järeleandev; vetruv, painduv, ka kergesti töödeldav; ant. kõva. Pehme pinnas, soo, heinamaa. Madalate, pehmete kallastega järv. Järve põhi on mudane ja pehme. Teerada muutus poriseks ja järjest pehmemaks. Kohev, pehme muld, lumi. Kuumusest pehme asfalt. Pehme ja pude liivakivi. Pehme kivim, metall. Haava puit on pehme. Kurgid on tünnis pehmeks läinud. Rukkitera on alles pehme. Pehme liha 'kontideta liha'. Pehme muna 'keetmisel vedelaks jäänud kollasega muna'. Pehme 'pehme südamikuga' pliiats. Kartulid, herned keesid pehmeks. Liiga pehmeks haudunud puder. Värske ja pehme sai, leib. Pehmed juustud. Pehme, kergesti määritav või. Pehmete kaantega raamat. Pehmest nahast käekott. Pehmed tuhvlid, kingad, saapad. Pehme krae 'tärgeldamata krae'. || istumisel, lamamisel vetruvuse, painduvuse vms. omaduse tõttu mugav. Pehme ase, voodi. Pehme kušett, tugitool, iste. Pehme padi. Keeldus pehmest küljealusest. Kas oli hea pehme magada? Pane endale midagi pehmet istumise alla. Heintel, mättal oli pehme istuda. Pehme mööbel 'polstri ja kattematerjaliga mööbel'. Pehme vagun 'pehmete istmetega vagun'. || paindlik, painduv, mittejäik (liikudes, liigutustel). Saun teeb ihuliikmed, luud-kondid pehmeks. *.. läheb kuulama, kas pill juba hüüab, et võiks pehmeks tantsida tööga kangenenud keha. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: pool|pehme, vahapehme.
2. puudutamisel sile, mittetorkiv, õrn; ant. kare. Täissiid on pehme ja voogav materjal. Pehmed mähised. Pehme tekk, vaip, sall. Pehme rohi. Pehme villaga lambad. Silitas kassi pehmet karva. Lapse pehmed juuksed. Vihad on kuumas vees hästi pehmeks hautatud. Õrn ja pehme näonahk. Väikese lapse pehme käsi. Ümarad, pehmed puusad, õlad. Pehme kõht. Pehmed huuled. Kassil on pehmed käpad. Pehme jahu 'peen jahu'. Pehme suulagi 'suulae tagumine, ainult pehmeist kudedest koosnev osa'. Pehme šanker 'teat. suguhaigus'. Pehme koht, kehaosa kõnek istmik. Ihu on pehme kui siid. Pehme kui samet, vatt. *Mine Mari juurde! .. Tema on samuti tüdruk ... ümarik ja pehme... F. Tuglas. | (taimenimetustes). Pehme kibuvits, luste, madar, kurereha, koeratubakas. Pehme nisu.
▷ Liitsõnad: ime|pehme, padi|pehme, samet|pehme, sammal|pehme, siid|pehme, sulg|pehme, vatt|pehme, villpehme.
3. (haigusest, väsimusest, purjutamisest) lõtv (ja jõuetu); ebakindlate liigutustega. Jalad, põlved on pehmed, ei kanna hästi. Viimane pits tegi mehe üsna pehmeks. Oled juba päris pehme poiss! Kedagi pehmeks kloppima, taguma, tegema 'läbi peksma'. *Kaks gallat katsusid teda püsti upitada, aga ta oli pehme ja lontis nagu riidest nukk. A. Ravel (tlk).
4. (hrl. inimloomuse ja selle väljenduste kohta:) heasüdamlik, leebe; mitte (liiga) karm v. range; järeleandlik. Ta on pehme iseloomuga, loomult pehme. Uus peremees oli eelmisest pehmem. Lapse nutt tegi, võttis ema (südame) pehmeks. Ka kõige kõvem süda võib pehmeks minna, muutuda. See mees on pehme ja tahtejõuetu. Poiss pole pehmest puust (visa, sitke poisi kohta). Ta on laste vastu liiga pehme. Kedagi sõnadega pehmeks tegema 'ümber veenma; järeleandlikuks muutma'. Küll ma ta pehmeks 'järele andma, nõustuma' räägin! Pehme naeratus näol. Tal on pehmed näojooned, head ja pehmed silmad. Pehme pilk, ilme. Pehme huumor. Loobus teravustest ja kasutas pehmemat tooni. Pehme märkus, etteheide. *.. aastatelt juba viiekümne ligi, pehme näoga, hea loomuga mees.. G. Helbemäe. || (üldisemalt:) talutav, kerge. Palun pehmemat karistust, kohtuotsust. Mõnes paigas olnud orjus pehmem. *Muidugi oli see [raha]puudus mõnikord pehmem, teinekord teravam olnud.. E. Krusten.
5. meeldivana tajutav, rahulikult mõjuv. a. (häälte, helide kohta:) mahe, tasane, mitte terav. Tal oli madal pehme hääl. Pehme alt, bariton, bass. Eesti keele pehme kõla. Räägib pehmes kodumurdes. Kostis pehme mütsatus. *Nendega [= Toomkiriku kelladega] seltsivad madalamast Niguliste tömptornist tagasihoidliku Maarjakella pehmed vesperihelid. H. Salu. b. (valguse, värvide kohta:) mahe, õrn. Öölambi pehme valgus. Pehmed rohelised toonid. Hilissuve värvid on pehmemad. Pehmetes pastelltoonides maal. Veele langes loojuva päikese pehme helk. c. (joonte, vormide kohta:) ümar, mittenurgeline; vabalt langev. Keha pehmed kumerused. Pehme õlajoonega mantel. Pehmed voldid 'pressimata voldid'. *.. [Inglismaa] mäed olid aga palju pehmemad kui Norras. A. Hint. d. (liigutuste kohta:) sujuv, paindlik, graatsiline. Astus pehmel kassikõnnakul. *.. ta [= dirigent] juhatas graatsiliselt, pehmete löökidega, peaaegu et tantsiskledes.. A. Liives. e. (maitse kohta:) mitte terav v. vänge. Pehme maitsega juust. Pehme tume õlu. Jook meenutas samagonni, kuid oli pehmem.
▷ Liitsõnad: imepehme.
6. (ilma, ilmastikunähtuste kohta:) suhteliselt soe, mahe; mitte karm. Ilm muutus, läks, pööras pehmemaks. Jaanuaris püsisid pikemat aega pehmed ilmad. Talved on siin üldiselt pehmed. Hiline ja pehme sügis. Vahemeremaade pehme kliima. Oli pehme talvepäev, varakevadine hommik. Pehme suveöö. Puhus pehme tuul. Õhk oli pehme ja soe. Pehme kevadine vihm.
7. ka keem (vee kohta:) vähe kaltsiumi- ja magneesiumisooli sisaldav; ant. kare. Pehme veega pesemisel kulub vähem seepi. Pehme vihmavesi.
8. kõnek (klusiilide kohta:) nõrk. Pehme b, d.

piimjas ‹-ja, -jat 2› ‹adj›

1. piimataoline, valkjas, (pool)läbipaistmatu. Piimjas udu, aur. Piimjas kuuvalgus. Piimjas taevas, hämarus, öö. Piimjad pilved. Tõusev udu muutis õhu piimjaks. Toorkautšuk ehk lateks on piimjas vedelik. Piimjast klaasist lambikuppel. Kunstniku töödes domineerisid heledad, piimjad toonid. *Harvad tähed sulasid aga piimjas vinas, mis levis üle kogu taeva. F. Tuglas. *Piimjas koidik tõrjus minema kustuva öö. J. Kaplinski (tlk). || (naha kohta:) valge, klaar. Piimjas nahk. *Ta käed olid õlgadeni paljad: piimjad, puhtad ja kaunid! A. Mälk.
2. piimmahla sisaldav, poolvedel. Pähklituumad on alles piimjad, pole veel kõvaks muutunud. Piimküpsed viljaterad on rohelised, piimja konsistentsiga.

presto ‹6› ‹s›
muus helitöö kiiretempoline osa v. esitus. *Tormakast prestost julgustatuna tugevnesid vähehaaval heledad toonid.. A. Kurtna (tlk).

rohekas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
veidi roheline, rohelisevõitu. Rohekas kärnkonn, puravik. Rohekad õied, marjad. Kivid, seinad kattuvad roheka korraga. Poisid kandsid rohekat vormi. Läänemere vett iseloomustab rohekas värvus. Hallid ruudud näivad punasel foonil rohekad. Kevadel on looduses ülekaalus rohekad toonid.

rohelus ‹-e 5› ‹s›
roheline olek, haljus. Niitude, metsade, parkide rohelus. Kevadine, suvine, mahlakas rohelus. Väikese aedlinna rohelus. Põllud haljendavad roheluse kõigis varjundeis. Sügise kollased toonid tungivad lehtede rohelusse. Kunstnik annab meisterlikult edasi looduse rohelust. || rohelised taimed, lehed, oksad vms.; puud ja põõsad, pargid, haljasalad. Rohelusega kaetud nõlvad, voored. Pajusid ümbritseb juba õrn rohelus. Majake upub rohelusse. Uutes linnades on palju rohelust.
▷ Liitsõnad: aia|rohelus, kalda|rohelus, kevad|rohelus, linna|rohelus, maa|rohelus, mururohelus.

ruuge ‹1› ‹adj›
tumekollane, (punaka varjundiga) helepruun; rebasekarva. Ruuge rukkipõld. Silmad särasid ta päevitusest ruuges näos. Ruuge habe, ruuged juuksed. Sügise ruuged, pruunikad toonid. Kevadel saab orav ruuge karvkatte. Ruuge rebane. Karjakoplis söövad ruuged ja rusked lehmad. *Perenaine toob lauale näkileiba, ruuget võid.. J. Parijõgi. *.. rätiku serva alt vaatas välja saialille ruuge silm. L. Kibuvits. | (taime-, loomanimetustes). Ruuge mändvetikas, päevaliilia, kääbusujur.
▷ Liitsõnad: hallikas|ruuge, kuldjas|ruuge, rebu|ruuge, rooste|ruuge, tumeruuge.

segama ‹37›

1. tülitama, häirima, (mingis tegevuses v. seisundis) tülinaks, takistuseks, häirijaks (ees) olema. Öelge, kui ma segan. Vabandage, ega ma ei sega? Nõuab, et teda vahelerääkimisega ei segataks. Haige vajas rahu, teda ei tohtinud segada. Ära sega teisi töö juures! Ebaviisakas oleks teda nii hilisel tunnil segada. Ma ei taha neid oma muredega segada. Täna on siin rahulik, keegi ei tule segama. Laht kihises paatidest, nii et need kippusid üksteist segama. Teadlast segab, kui iga raamat pole oma õigel kohal. Sagedased telefonikõned hakkasid segama. Midagi võõra käitumises segas mind. Poiss on nii süvenenud arvutimängudesse, et ei lase end kellestki ega millestki segada. Õpilane segab tundi oma märkustega. Lapsed ei tohi täiskasvanute juttu segada. Mis sa segad teisel peremeest mängida! Vihmane ilm kippus heinatööd segama. Kiiremat liikumist segasid põrandal jalus vedelevad riided. Haige jalg segab kõndimist. Väljast kostev lärm segas öörahu. Nälg segas mõtteid kontsentreerimast. Rahutus segab teda lugemast. Kärbsed hakkasid juba varahommikul und segama. Sportimine ei seganud muusikaharrastust. Ainult kella tiksumine segab vaikust. Kahjuks pean teie rõõmu segama. Võõra tulek segas armastajate idülli. Aknast avanes segamata vaade merele. Segavad asjaolud. Segatud tuul mer takistuse taga olev tuul.
2. millessegi toimuvasse sekkuma sellest osavõtmise v. selle katkestamise eesmärgil. Jutu vahele, jutu sekka segama. „Pole tõsi!” segas Ain end jutusse. Segas end meie perekonna asjadesse. Ära sega end asjadesse, mis sinusse ei puutu! Miks sa segad ennast võõraste ellu? Pole mõtet teiste inimeste vahele segada. *Esimestel päevadel ei sega ta end suuremat talupidamisse.. O. Luts. || millegagi (hrl. negatiivsega) end siduma v. seotud olema; kedagi teist millessegi tõmbama. Ta on segatud mingisse kahtlasse, tumedasse loosse. Hoidub eemale, et mitte end kaklusse segada. Skandaali on segatud hulk tähtsaid tegelasi. Osutus olevat poliitikasse segatud. Ära sega mind selle supi sisse!
3. aine v. materjali kogumi osi (mingi vahendiga) liigutama, nii et nende omavaheline seis pidevalt muutub. Segab kohvi, teed. Segab puulusikaga putru, et see põhja ei kõrbeks. Laske pidevalt segades siirupil keema tõusta. Ema segas panges seasööki. Hakkis aaloelehed peeneks ja segas siis purgis hoolikalt segi. Savi, betooni segama. Segab tuld, puid ahjus. Võttis roobi, segas söed laiali ja pani siibri kinni. Et vili ühtlaselt kuivaks, tuleb teda vahetevahel segada. Mutid segavad mulda. Ventilaator segas rasket õhku ringi.
4. kahest v. enamast kokkupandud ainest (liigutades) midagi valmistama v. tekitama. Segage muna, jahu ja piim taignaks. Leivatainasse segati vanasti aganaid. Segab sooja piima sisse mett. Segas endale ühe tassi lahustuvat kohvi. Segan punase veini veega pooleks. Kokk segab maitseaineid hakklihale juurde. Toidu hulka on liiga palju vürtse segatud. Veinisse oli unerohtu segatud. Rammusatest koostisosadest segatud pasteet. Kokteili, grokki segama. Segas endale mitmest mahlast sobiva joogi. Apteeker segab rohtu, pulbreid, salve. Mört segatakse lubjast, liivast, tsemendist ja veest. Segu saamiseks tuleb koostisained hästi läbi segada. Kunstnik segab värve. Kollasele musta juurde segades saadakse roheline. *Linase riide lõhn segas enese suitsuliha lõhnaga – nii tuntud eesti aitade lõhn. A. Kitzberg. | piltl. Puhtad segamata toonid. *Paabeli torni ehitamise loos räägitakse, kuidas inimeste keeled segati.. T. Paul. *Imestada saab ehk ainult seda, kui pentsikult hullus ja selgus minu õemehe meeles ja vaimus segi on segatud. J. Kross. || midagi teiselaadilist sekka, hulka lisama. Aednik segas peenarde mullasse kõdusõnnikut ja tuhka. Sibulate ja pekitükkidega segatud tangupuder. Aastad on juustesse seganud halli. Halliga segatud juuksed. Lumega segatud vihm. Pisaratega segatud naer. Braavohüüetega segatud aplaus. *Kas näed, kui õigel teel oli minu kunsti-instinkt, kui ta käskis realismile ajakohast romantikat hulka segada! E. Vilde. *Villu oli segamata verega [= puhastverd] eesti mees.. E. Bornhöhe.
5. asetust, järjekorda muutma. Kaarte, doominokive segama. Tõstab segatud kaardipaki pooleks. || segi ajama, ära vahetama. *Ehk olen nii mõndki unustanud, ehk olen päevad seganud.. A. H. Tammsaare. *Muidugi ei tule stiili segada stiliseerimisega.. N. Andresen.
6. segaseks, arusaamatuks muutma. Vastane segas raadiosaateid. Jänes segab jälgi. Viin segab mõistust. Ära sega oma juttudega inimeste meeli! *Ta silmad olid töntsid ja mõte segatud. A. Schmuul.
7. kõnek jampsima, segast juttu ajama; jutuga keerutama. Mis sa segad, sa tead väga hästi, mis ma kuulda tahan! *Harrigi hakkas segama, ei kõnelnud sugugi asjalikult. A. Tigane. *Aga peast oli kogu aeg selge. Ainult sellel hommikul, kui ta läks, hakkas jälle segama. A. Pervik.

segane ‹-se 4› ‹adj›

1. ebaselge, halvasti arusaadav. a. halvasti loetav, nähtav v. kuuldav. Segane allkiri, täht. Teksti kiri on tuhmunud ja segane. Ähmaselt segasel pildil on raske kedagi ära tunda. Segane jutukõmin. Pomiseb paar segast sõna, midagi segast. Segasest käsklusest ei saadud aru. *.. [orkestriruumi] sügavusest kostis katkendlike häälejuppide segast suma, nagu ajaksid seal pillid omavahel ajaviiteks juttu. M. Raud. b. ebamäärane, selgusetu, seosetu, vähe ülevaatlik, keeruline. Segane mõiste, väljend, teooria. Palavikuhaige ajab segast juttu. Tema jutud on vahel nii segased, et neist ei saa aru ega otsa. Mehe kõne läks järjest segasemaks. Ülesanne paistis algul raske ja segane olevat. Nõuded, eeskirjad olid mõnikord üsnagi segased. Segased ja vastuolulised seletused. Laevahuku põhjus on ikka veel segane. Selle korterivahetusega on päris segane lugu, segased lood. Segased asjad tuleb selgeks rääkida. Vaidluse käigus läksid selgedki asjad hoopis segaseks. Mis sulle selles asjas siis segaseks jäi? Ülekuulatav annab segaseid vastuseid. Lapsele ei maksa esitada segaseid nõudmisi. Need olid segased ajad: keegi ei teadnud, mis homme juhtub. Poliitiline olukord oli segane. Nägi rahutuid ja segaseid unenägusid. Rohked kõrvalepisoodid muudavad teose segaseks. Kirjanduse üldpilt on segaseks muutunud. Pärandus ajas sugulaste vahekorrad segaseks. Kuulasin neid kõnesid hästi segase tundega. Lahkusin koosolekult võrdlemisi segases meeleolus. *Mida sisukamaks muutusid ta jutlused, seda segasemaks hindas neid kogudus. L. Anvelt. | ‹substantiivselt›. Ära aja segast!
2. ebapuhas, millegagi segatud v. segunenud.; ant. selge. a. (vedeliku kohta:) sogane, hägune. Segase veega järv. Nii segast vedelikku ma ei julge juua. Segases vees on hea kalu püüda. b. mitmest komponendist koosnev, mitteühesugune, kirju. Seltskond osutus äärmiselt segaseks: seal oli nii rikkaid ärimehi kui vaeseid pensionäre. Teatrikülastajate koosseis on suvel segasem kui talvel. Valitses segane moepilt: minid, maksid, püksid – kõik oli lubatud. Hommikune selge taevas oli tõmbunud hoopis segaseks. Köögist tuleb pesupesemise ja praadimise segast lõhna. Segased 'määrdunud varjundiga' toonid. Noorte asi – eks seltsis ole segasem 'mõnusam'. Seltsis segasem, hulgas hubasem. *Reinu meelest on terve ilm ainult nalja pärast olemas ja naljaga segane on kõik ta jutt, häälgi.. Juh. Liiv.
▷ Liitsõnad: liiva|segane, savi|segane, vihmasegane.
3. mitte täie enesevalitsuse, tajumise, normaalse mõistuse juures; aru minetanud, hull. Ta on ehmatusest, hirmust, murest segane. Mees oli näljast ja väsimusest peaaegu segane. Mait oli rõõmust otse segane. Palavikust, unest segane laps. Viinast segane pea, mõistus, aru. Noormees on tüdruku ligioleku pärast kohmetu ja segane. Olin nii segane, et ei teadnud, mida rääkisin. See teade võttis mind algul päris segaseks. Tänavasagin lõi nooruki algul veidi segaseks. Armastus võib inimese peast, meelest segaseks muuta. Segase peaga, segasest peast antud lubadus. Nuttis ja kurvastas, kuni läks peast segaseks. Mees on täiesti segaseks läinud: näeb vaime ja kõneleb iseendaga. Oled sa segane: mina ja – rühmajuhiks? *Aga Ura on üldse läinud veidramaks ja segasemaks varasema ajaga võrreldes.. A. Alas (tlk). | ‹substantiivselt›. Teda peeti kas veidrikuks või lausa segaseks. || seda seisundit väljendav, sellest tunnistust andev. Ta vaatas segasel, mõistmatul pilgul kõnelejale otsa. Ta on täielik idioot: pilk segane. Nägu tardus, vaade muutus segaseks. Uudist kuuldes jääb ta enese ette vahtima, näol segane ilme. Märkasin juba sinu segast olekut: ei tea, kas sinu peale võib ikka kindel olla? *Ta silmaterad on muutunud suureks, kuid silmad ise seejuures kuidagi tuhmiks ning segaseks. E. Kippel.
▷ Liitsõnad: hirmu|segane, mure|segane, pool|segane, rõõmu|segane, une|segane, valu|segane, vihasegane.

sobima1 ‹37›

1. (kõigiti) mingitele tingimustele vastama ning seetõttu millekski, kuskile (hästi) kõlbama, kohane, paras (ja hea), vastuvõetav olema. Turvas sobib ahjus põletamiseks. Tüvi sobib tarbepuuks. See kreem sobib rasvasele nahale. Suurrätt sobis peale võtta magadeski. Ta sobib õpetajaks, juhi kohale, psühholoogi ametisse. Kui see eriala ei sobi, proovi teist. See taim meie kliimasse ei sobi. Võti ei sobinud lukuauku. Püksid on liiga lühikesed, aga kuub sobib. Üks ja sama kinnas ei sobi mõlemale käele. See korter, hind, variant, lahendus sobib meile. Võrdlus, mis sobib nagu rusikas silmaauku. Ta ei sobinud filmi. Kas sobib, kui ma tulen kell kaks? || viisakas, sünnis, tavadele vastav olema. Iga pisiasjaga ei sobi professorit tülitada. Külla ei sobi igal ajal minna. Raamatukogus ei sobi valjusti rääkida. Kuidas see sobib, kui ma lipsuta lähen? Naistel sobib isekeskis kõrtsi minna küll. Teiste ees tülitseda ei sobi.
2. omavahel v. millegagi, kellegagi kooskõlas olema, klappima (1. täh.), kokku sobima. Müts ja sall sobivad. Müts sobib salliga. Autojuhtimine ja alkohol omavahel ei sobi. Nad sobisid teineteisega, kahekesi võrratult. Me sobime naabritega. Lastega ma ei sobinud. Poiste samm ei sobinud. Lage maastik sobis hästi meeleoluga. Kalaga, kala juurde sobib majoneesikaste. Meikimine ei sobi tema eaga. Kaabu sobib noormehe näoga. || välimuse, olemusega harmoneerima. Mulle laiad püksid ei sobi. Kleit sobis oivaliselt, nagu valatult. Mõnele ülikond lihtsalt ei sobi. Talle sobivad pastelsed toonid. *Nimi Rebane sobis talle väga hästi. Tal olid punased juuksed ja alati irvakil hambad. A. Kork. || (ruumilise kooskõla kohta). See mööbel sobib vanasse majja. Kuhu see vaas kõige paremini sobib? Vanasse lossi sobiksid hästi kontserdid.
3. sujuma, laabuma, klappima (2. täh.); sõlmuma. Kõik olid kohmetud, jutt ei tahtnud sobida. Peagi sobis meil sõbralik vestlus. Lepitus hakkab tasapisi sobima. Tuju on parem ja töö sobib. Mäng, koostöö sobis. Meie vahel sõprus ei sobinud. Majakaup ei tahtnud kuidagi sobida. *Nõnda sobis Vargamäe nooriku esimene tutvus kõrtsi ees, kui ta vankril istudes oma meest ootas. A. H. Tammsaare.
vrd sobiv

suitsu|hall [-i]
suitshall. Sel suvel on moes suitsuhallid toonid.

surema ‹surra, surin, surrakse 39›

1. elamast lakkama; hukkuma, hinge heitma, surma saama, elust lahkuma, elu (2. täh.) täieliku lakkamise tõttu hävima. Noorelt, kõrges eas, lapsena surema. Äkki, ootamatult surema. Suri nälga, janusse, vingumürgitusse, haavadesse, parandamatu tõve kätte, vähki, kopsupõletikku. Piinarikast, loomulikku, vägivaldset surma surema. Haigestus ja suri. Haige hakkab vist surema. Vanaema oli suremas haige. Kodus, voodis, haiglas, lahingus, operatsioonilaual, tapalaval surema. Inimesi suri kui kärbseid 'väga palju'. Suri 84-aastaselt, 84-ndal eluaastal, 14. mail 1973. aastal. Laps oli sündimisel surnud. Suri vanadusnõrkusesse, kangelassurma. Olevat surnud kurbusest, murest, vanadusest, oma käe läbi. Inimesed vananevad ja surevad. Suri isamaa eest võideldes. Me kõik peame surema. Sõdur suri pommikillust tabatuna. Lastel suri ema. Luuletaja Gustav Suits suri pagulasena. Suri kõigist unustatuna. Siga oli surnud mingisse loomataudi. Surnud hobuse nahk nüliti. Vana peab surema, noor võib surra. *Oli surnud, nagu inimesed ikka surevad, lihtsalt lakanud olemast. K. Ristikivi. *Ega hiir ometi viljasalve ei või nälga surra. J. V. Jannsen. || piltl (tunnet liialdades). Olen põnevuse kätte, uudishimust suremas. Seal võib ju igavuse kätte, igavusest surra. Pidin hirmu kätte, hirmust surema. Suren igatsusest sinu järele.
2. kuivama, närbuma, kõdunema. Külma tõttu surid kõik taimed. Parasiitseente tõttu surnud puud. Kahjurid haigetel ja surevatel puudel. Potililled surid oskamatust hooldamisest. Sügisel surevad paljude rohttaimede varred. Taim annab mullale oma surnud jäänused. *Surema peab lilleke, / mis ilusas kaseorus .. K. J. Peterson.
3. tuimaks jääma (ja seejärel naha kirvendust v. sipelgajooksu tundma). Liikmed on istumisest surnud. Vanamees tundis öösel, et käed ja jalad surid. Küünarnukid surid kätele toetunud pea raskusest. *Käsi oli surnud, nagu sipelgaid täis .. K. Ristikivi.
4. piltl kaduma, hääbuma; kustuma, vaibuma. Õhtupäikese kiired surid lainetesse. Öösel suri tuul sootuks. Lained surid rannaliival. Linnas tekkinud pisiettevõtted surid pikkamööda. Armastus, usk, lootus surid. Mälestused, unistused surevad. Kangelase nimi ei sure isamaa ajaloost. Riigid sünnivad ja surevad. Leek vähenes ja lõke suri. Kui kuskil elustub tõde, peab teisal surema vale. Sureb mõte, saabub igavus. Jutt, naer suri ta keelel, huultel, suhu. Hääl suri automürinasse. Sammud surid kauguses(se). Sõnad surid ta kurku. *Laulu viimased toonid surid ruumis, eesriie langes. E. Vilde. *Meeste jutt oli surnud sõnatuks. A. Kalmus.

sünge ‹1› ‹adj›

1. (rusuvalt) pime v. väga tume. Sünge sügisöö, sügisõhtu. Oktoobrikuu sünge pimedus. Lossisaali sünge hämarus. Taevas kattus süngete vihmapilvedega. Tormine meri oli sünge. Sünge mägi, sünged graniitkaljud. Ees haigutas mustendav sünge kuristik. Sünge põlislaas, kuusik. Mets näis hämaruses sünge ja salalik. Metsaalune muutus järjest süngemaks. Laugastes läikis sünge vesi. Sünge rajuilm mõjus meeleolule rõhuvalt. Maali sünge koloriit, sünged toonid. *.. kui lumi ei kata veel külmunud ja musta maad, tunduvad hommikud tihti süngetena. V. Gross.
2. piltl raskelt, ängistavalt mõjuv, rusuv, masendav, troostitu, kurb. Vanad sünged kasarmuhooned. Sünge poolhämar ruum, koridor. Ühiselamu tuba tundus kõledana ja süngena. Sõjas purustatud linna sünged varemed. Sünge soomaastik. Sünge orjaaeg. Elasime süngeil okupatsiooni-, reaktsiooniaastail. Meenutas oma sünget lapsepõlve. Need olid kõige süngemad päevad minu elus. Keskaegse kooli sünge režiim. Kunagised nõiaprotsessid olid sünge nähtus ajaloos. Majanduslik olukord oli rohkem kui sünge. Ta oli kujutanud endale olukorda hoopis süngemates värvides. Täiesti sünge lugu, mis seal juhtus. Rindelt saabus süngeid teateid. Sünged oletused. Nägin sünget und. Lagunenud hooned pakkusid sünget pilti. Tulevikuväljavaated, perspektiivid on küllalt sünged. Öökulli huikamist peeti süngeks endeks. Nii sünget nalja ei maksaks teha. Sel lossil oli sünge kuulsus. Võrdlemisi sünge ähvardus. Sõda jättis meie elule sünge jälje. Midagi ähvardavat ja sünget oli selles ütluses.
3. väga morn, kibestunud, äärmiselt tõsine, raskemeelne. Oma saatusega rahulolematu sünge inimene. Tõsine, peaaegu sünge mees. Ta on sünge pessimist. Töölised olid kuidagi sünged ja tusased. Ta oli sünge ega rääkinud ühtegi sõna. Peremees oli sünge nagu äikesepilv. Mees oli muutunud kinniseks ja süngeks. Märt oli halvas tujus, käis süngena ringi. Ta meel oli sünge. On täna sünges meeleolus, tujus. Miks sa nii sünge näoga oled? Põrnitses meid süngel pilgul. Peas keerlesid sünged mõtted. Ütles seda sünge tõsidusega.
4. kõnek (tunnustavalt:) maru, vahva, äge. Kõike ta ka teab, sünge kutt! *Haridustöö eesrindlased! Teenelised kunstnikud! Rahvakirjanikud – kus ikka sünged tiitlid! E. Tegova.

süngus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(< as sünge). a. (looduse, ruumide jm. kohta). Pimeduse süngus. Öine süngus mõjus masendavalt. Põlislaante, soode süngus. Tiheda kuusiku süngusse ei ulatunud ükski päikesekiir. Ruumi süngust aitasid suurendada väikesed aknad. *1925. a. avaldatud esikkogus „Must rist” domineerivad [P. Vallakul] süngusest võikuseni ulatuvad toonid.. H. Puhvel. b. (inimese kohta). Peremehe süngus avaldas mõju ka kodakondsetele. Sa peletad ju oma süngusega endast kõik inimesed eemale. Meeleolu süngus. *Süngus, mis ta meeli sõidul oli ängistanud, oli lõplikult kadunud. A. Kalmus.

terav ‹-a 2› ‹adj›

1. (terariista, selle tera kohta:) hästi lõikav, vahe; hästi sisse v. läbi tungiv; ant. nüri. Terav nuga, saag, kirves. Terav naaskel, puur, nõel. Terav mõõk, oda. Väga teravad uued käärid. Habemenuga on hästi terav. Ihus noa teravaks. Nuga on nii terav, et juuksekarva lõikab pikuti pooleks. Laseb pussi käia peal teravamaks. Luiskas vikati teravaks. Mehed läksid heina niitma, teravaks pinnitud vikatid õlal. Terav kirves leiab kivi. || (hammaste kohta). Noortel on head teravad hambad, nemad saavad kõike süüa. || (millegi muu kohta:) selline, millel on lõikav, torkav, kriipiv, kergesti haavu tekitav serv v. ots. Terav kivitükk, granaadikild. Teravad klaasikillud võivad õnnetusi põhjustada. Roosi, kaktuse teravad ogad. Teravate ohetega nisupead. Kassil on teravad küüned. Röövlinnu terav nokk. Ole ettevaatlik, kapil on teravad nurgad. Jalg sattus millelegi teravale. Teravad lõikeservad viilitakse tasaseks.
▷ Liitsõnad: naaskel|terav, nael|terav, nuga|terav, nõel|terav, oga|terav, ohak|terav, tikk|terav, tääkterav.
2. (millegi kuju, välise vormi kohta). a. õheneva serva v. aheneva otsaga, kitsast serva, tippu v. nurka moodustav; teravikuga lõppev. Terav kikkhabe. Terava ninaga kingad. Teravad kraenurgad. Pliiatsi terav ots. Sedel on kirjutatud hästi terava pliiatsiga. Muna tömp ja terav ots. Kuhjal võetakse hari teravaks. Mägede teravad tipud. Veest tõusevad teravad kaljunukid. Merre lõikus terav maanina. Teravad murdlained. Vanalinna teravad katuseharjad. Teravad püksiviigid. Seljak on kohati nii terav, et seal leidub ruumi ainult kitsale teerajale. Tee keeras terava 'järsu' kurviga paremale. b. kitsas v. (kõhnusest) kitsenenud, esiletungiva luuga, nurgeline (kehaosade kohta). Teravad põsenukid, -sarnad. Tal on terav lõug ja veel teravam nina. Terava näoga kõhn poisike. Kondine, teravate õlanukkidega mees. Poisil olid kõhnad sääred ja teravad põlved. Terava ninaga koer. Kitsa koonu ja teravate kõrvade järgi tundsin ära rebase. Andis kronule piitsavarrega vastu teravaid puusakonte. *Nälg oli nende näod teravaks vooletanud, magamatus silmadele kibepunased sõõrid ümber joonistanud. J. Peegel.
▷ Liitsõnad: nõel|terav, oga|terav, tikkterav.
3. (visuaalselt) selgesti eristuv v. eristatav, selge, kontrastne. Terav kujutis. Teleril pole pilt terav. Teravad kontuurid. Ere päike heitis hoovi teravaid varje. Taeva taustale joonistub kraana terav siluett. Piir aastarõngaste vahel on terav. Pilvede piirjooned muutusid teravamaks. || sügav. Suu ümber on tekkinud teravad kurrud. || (mõtteliste piiride kohta). Lapse kujutluses pole oleva ja olematu vahel teravat piiri. Seisuste vahel tehti teravat vahet.
▷ Liitsõnad: ebaterav.
4. intensiivselt meeltele mõjuv, tugevat (sageli häirivat) aistingut tekitav. a. (lõhna kohta:) ninna tungiv, nina limaskesti ärritav, mitte mahe. Terav higilõhn, tubakahais. Küüslaugu, puskari terav hais. Kabiini tungis teravat bensiinivingu. Väävelvesinik on terava lõhnaga värvitu gaas. *Kui tikust tuld tõmmata, siis on õhus alati tunda erilist teravat lõhna. See lõhn tuleb põlevast tikuväävlist. V. Beekman. b. (maitse kohta:) suu limaskesti ärritav, suus erilist hõõgumistunnet tekitav; mitte mahe. Sibula, pipra terav maitse. Terav tomatikaste. Riis terava kastmega. Idamaa toidud vürtsitatakse teravate maitseainetega. Sinihallitusjuustud on terava maitsega. Maohaavade korral ei tohi süüa teravat ega haput. *Keelele tuli terav hapu maitse – hilist sorti punastest sõstardest, mis kasvasid vanaema aias keldri juures. L. Ruud. c. (helide v. häälte kohta:) läbilõikav, läbitungiv; lühike, järsk ja vali. Terav vedurivile. Terav signaal puuris pealuust läbi. Ukse tagant kostab terav ja nõudlik kellahelin. Sügistuule terav vihin. Õhk tungib terava sisinaga kummist välja. Terava kõlaga tenorsaksofon. Hakkide, kajakate teravad häälitsused. Kõrvaltoast kostis kuivi teravaid köhatusi. Koer laskis kuuldavale paar teravat haugatust. Lajatas terav püssipauk. Oks murdub terava praksatusega. Terav piitsaplaks. Terav koputus uksele. d. (valguse, värvide kohta:) (väga) ere v. hele. Tähtede, lumevälja terav sära. Kunstnik kasutab teravaid värve. Erkroosa ja teised teravad toonid. Liiga terav valgus pole silmadele hea. e. (valu kohta:) lõikav, torkiv, kõrvetav; äge, mitte tuim. Küljes puurib terav valu. Teravad valuhood kõhus, rinde all. Pea tuikab teravast valust. Haige tunneb rinnas teravaid pisteid. f. (seoses külma- v. puuteaistinguga:) torkivat, kipitavat valutunnet tekitav; (tuule kohta:) lõikavalt külm, vinge, kõle. Merelt puhus terav kirdetuul. Lagedal on tuul veel teravam. Teravad tuuleiilid sundisid varju otsima. Teravat lumepihu peksis näkku. Tuulehoog lõi teravat rahepuru vastu nägu. Tuul keerutas üles lõikavalt teravat tolmu. *.. oli pime nagu kotis, ja vihm – külm, terav ja rõske – kriipis nägu nagu nõeltega. L. Metsar.
▷ Liitsõnad: pipar|terav, tuliterav.
5. (pilgu kohta:) läbitungiv, karm. Tal on külmad ja teravad silmad. Äkitselt muutus terav vaade pehmeks, mahedaks. Mehe ilme muutus järsuks ja teravaks. *Silmanurkadest jooksid meelekohtade poole kortsukesed, mis pehmendasid hallide silmade teravat pilku. E. Rängel.
6. (meelte ja vaimuomaduste hrl. positiivsel iseloomustamisel:) terane. a. (meelte, vaistu kohta:) hea, täpne, tundlik, mitte tönts. Röövlindudel on terav nägemine. Noortel on teravamad silmad kui vanadel. Seitsmekümneseltki oli ta silm veel terav ja käsi kindel. Terav kõrv kuuleb iga pisimatki heli, eristab helisid hästi. Vanaisa on peaaegu pime, kuid terava kuulmisega. Loomadel on terav haistmine. Koera terav nina tundis erutavat jäneselõhna. Tänu pimeda teravale vaistule jäi õnnetus tulemata. *Kui teravad on ikka lapse meeled: Rein mäletab täpselt isegi värske hobusekuse sooja .. lõhna. E. Vetemaa. b. tähelepanelik (ja vilunud). Õpetaja terava silma eest ei jää midagi varjule. Tüdrukul on looduse jaoks teravat pilku. Rahaasjades on tal terav silm. *Oled ikka terava pilguga mees olnud, mine nüüd parem ja hoia silm maanteel – et keegi meile peale ei juhtuks! A. Jakobson. c. vaimselt ergas, kiire ja selge taibuga; nutikas, leidlik. Terava mõistusega inimene. Male nõuab teravat mõtlemist. Laps on oma ea kohta terava arusaamisega. *Käämer on kõigest hoolimata siiski terava peaga poiss .. A. Kivikas.
7. (ütlemislaadi, tooni kohta:) torkav, salvav, pilkav; kuri. Kasutab tihti teravat ja üleolevat tooni. „Mis sa sellega öelda tahad?” küsis ta teraval toonil. Ta läheb, muutub kergesti teravaks. Mõnele lausa meeldib terav olla. Sähvab teisele midagi teravat. Kumbki ei säästnud teravaid sõnu. Palvele vastati terava naeruga. Tüdrukut ei sallitud tema terava keele pärast. Ajakirjaniku terav sulg põhjustab sekeldusi. Läks teravaks vaidluseks, ütlemiseks, sõnavahetuseks. Kõige teravamad kohad on arvustusest välja jäetud. Armutult terav kriitika. Terav vastus, märkus. Teravad etteheited, süüdistused. Nõupidamiste toon oli küllaltki terav.
8. (suhete, olukordade kohta:) konfliktne, vaenulik; pingeline, ärev. Suhted vendade vahel on teravad. Ära aja suhteid asjata teravaks! Vahekorrad kipuvad järjest teravamaks minema. Olukord muutub päev-päevalt teravamaks.
9. (liigutuste, liikumise kohta:) äkiline ja kiire; järsk, hoogne. Terav pealevise. Õnge veest väljavõtmine toimugu kerge terava löögiga. Mäng algas vastasmeeskonna terava rünnakuga. Viimane kolmandik algas rootslaste survega, soomlased piirdusid üksikute teravate vastulöökidega. Hobune pani teravat traavi.
10. väljendab millegi intensiivsust. a. (füsioloogiliste ja psüühiliste protsesside ning tunnete kohta:) väga suur, sügav. Äkitselt tundis poiss teravat nälga. Näljatunne läks järjest teravamaks. Silmapilgu tundis ta teravat kadedust. Tunneb alluvate vastu teravat põlgust. Tajus äkki teravat kahjutunnet teiste lahkumise pärast. Liiga ere valgus tekitas terava ebamugavustunde. Publik jälgib etendust terava huviga. Terav uudishimu sundis poissi teistega kaasa minema. Mõnel on kohe terav vajadus pihtida. *Niisugusel minutil vaatad terava tusaga möödunud päevale tagasi ja tunned end poisikesena, kes omapead hulkuma tulnud. O. Kool. || erutav. Otsib teravaid elamusi. *Diskode ja pubide keskkond on neid [= teismelisi] tüüdanud, uusi teravaid kogemusi enam ei ole. J. J. Leppik. b. (seoses probleemsete, keeruliste olukordadega:) raske; väga suur, äärmiselt suur. Terav majanduskriis. Kõige teravamal kujul avaldusid kriisinähtused väikeriikides. Tööpuudus oli tol ajal terav. Töökätest on talus terav puudus. Sõjajärgsel ajal tunti teravat puudust igasugustest ehitusmaterjalidest. *Korterihäda oli mõisas terav .. A. Kivikas. || olulise tähtsusega, (kiiret) lahendust nõudev. Teravad sotsiaalsed probleemid, küsimused.

toon ‹-i 21› ‹s›

1. heli, hääl (eriti silmas pidades selle kõrgust, kvaliteeti ja tugevust); muus harmoonilise võnkumise tagajärjel tekkiv kindla kõrgusega heli. Madalad, kõrged toonid. Ilus, puhas toon. Lahtine, kaetud toon. Noorel viiuldajal oli meeldiv, soe toon. Räägib, laulab kähiseva tooniga. Tromboon on selge, jõulise tooniga pill. Orel võttis valjema tooni. Võttis klaveril mõne tooni. Haige südame toonid olid nõrgenenud. Mets kohiseb ühesugusel toonil. *.. elu on justkui lõõtspill, kus kõiksugused toonid üksteist täiendavad. E. Männik. *.. siis hakkab piim sirinal jooksma. Heli muutub varsti vaiksemaks ja muudab tooni, sest lüpsiku põhi on kaetud .. M. Pihla. | piltl. Ametiühingute hääl ei kõla veel täiel toonil. || kõnek (telefoni kohta:) signaal. Telefon on ilmselt rikkis – ei anna mingit tooni. Hulk aega kuulasin kutsuvat tooni, kui aga keegi ei vastanud, panin toru viimaks hargile.
▷ Liitsõnad: puhas|toon, põhi|toon, resonants|toon, siinus|toon, ülemtoon; nina|toon, rinnatoon; südametoon; kinnitoon.
2. muus heli koostisosa; helide kõrguse vahe mõõtühik. Pool, veerand tooni. Palus klaverisaadet mängida terve tooni madalamalt.
▷ Liitsõnad: pool|toon, terve|toon, veerandtoon.
3. keel põhitooni kõrguse vahe, mis eristab paljudes keeltes ühesugustest häälikutest koosnevaid sõnu v. sõnavorme. Tõusev, langev, kõrge toon. Hiina keeles on igal silbil oma toon.
4. värvitoon, värving, värvivarjund; kunst värvi koloristlik nüanss vastandina valöörile. Kollakad, punakad toonid. Rahvarõivastes domineerisid punased, kollased ja rohelised toonid. Soojad, külmad toonid. Heledad, tumedad toonid. Erksad, kahvatud, luitunud toonid. Puhtad segamata toonid. Murtud toon 'värvide segamisel saadud mahe varjund'. Pruunides toonides maalitud pilt. Pehmetes toonides vaip. Sobivas toonis, toonilt sobivad rõivad. Sukad olid kleidi toonis, kleidiga ühte tooni. Tara võib värvida samas toonis majaga. Lisandid kostüümi juurde valitakse toon toonis 'ühe värvi omavahel kokkusobivates varjundites'. Mustad, veidi sinaka tooniga juuksed. Kasutas mitut tooni punast. Tüdruku kahvatud palged hakkasid võtma, omandama roosakat tooni. Päike annab säärtele kullaka tooni. Tavatseb õrnalt tooni anda 'paneb pisut värvi' ainult kulmudele ja huultele. *Viljapead kaldusid nõtkelt maa poole, põllu luitunud roheluses liikus meekarvalisi toone. O. Kool.
▷ Liitsõnad: kontrast|toon, kõrval|toon, pastell|toon, pool|toon, põhi|toon, üldtoon.
5. kõneleja suhtumist, meeleolu, tunnet vm. väljendav häälevarjund. Lahke, sõbralik, jäine, pilkav, vaenulik, üleolev toon. Mehe toon on ametlik, kodune, viisakas. Mind ehmatas sõbra sõnade järsk toon. Häälest kostis jonni ja kiusu toon. Tooni tõstma, kõrgendama (ägestudes). Mehe toonis oli tunda kärsitust. Eda manitseb poega paluval toonil. „Pane uks kinni!” käskis Mari toonil, mis ei sallinud vasturääkimist. Sa räägid säärase tooniga, nagu oleksin ma sulle kurja teinud. Püüdis oma sõnadele leebet tooni anda. Kai leidis, tabas rahustava, sobiva tooni. Nähes, et kärkimine ei aita, muutis juhataja tooni. Jutt võtab tõsisemad toonid. Vastuse toon oli külm ja tõrjuv. Toonist oli tunda, et tal on midagi südamel. Mis toon see sul on! *Algul prooviti heaga, ja kui see ei aidanud, siis tarvitati teist tooni ning teisi sõnu. H. Sergo. | piltl. *Meri oli tavalisest tõsisema tooniga, meri toibus alles öisest madinast [= tormist]. T. Kallas. || (teat. ametiisikutele vm. kitsamale inimrühmale omase häälevarjundi ja kõnemaneeri kohta). Prokuröri, kohtuniku, palvevenna toon. See õpetajalik, lasteaialik toon mõjus häirivalt. Peadirektor räägib lihtsalt, ilma igasuguse ülemusliku toonita. Teda võib ära tunda saarlasele omasest toonist. Lõõbib vastu kambajõmmi, omapoisi toonis. Külapoisi vastus kõlas asjalikult, vanainimese toonil. *„Nii et teil on üpris rahutu elukutse?” leidis ka naine kätte tolle tuttavliku tooni, mis ei sea vestluses mingeid piire, kuid ei kohusta millekski. I. Viiding.
▷ Liitsõnad: ala|toon, hääle|toon, kõne|toon, kõrval|toon, käsu|toon, lõõbi|toon, nalja|toon, pilke|toon, tunde|toon, uhkus|toon, vestlustoon.
6. kirjutatu, kirjatöö üldine tundelaad, selle värving. Artikli, ajalehe, sõnumi toon. Jutustuse, näidendi, poeemi üldine toon. Arvustuse käre, teravalt kriitiline toon ei meeldinud. Võimu vahetudes muutus ka ajakirjanduse toon. Autor on tabanud ajavaimu tooni. Vestelises toonis lugu. Sentimentaalse tooniga luuletused. Kiri oli kirjutatud äärmiselt viisakas toonis. Teoses domineerivad sünged toonid. Kirjanik esitab kalurite portreid soojades humoristlikes toonides. | piltl. *Heledamaid toone annab [Marie] Underi loomingule tema värvi- ja tundeküllane looduslüürika. E. Nirk.
7. (ettenähtud, õigeks peetav) käitumisviis, (hea) komme, maneer. Hea toon nõuab täpsust. Peeti heaks tooniks küllaminekul pereprouale lilli viia. Oleneb seltskonnast, kas pidada rahast rääkimist heaks või halvaks tooniks. Uus minister ei pidanud luksusauto soetamist sobivaks tooniks. Peetakse meeles ta eksimusi seltskondliku tooni vastu. Nüüd on peenem toon kasutada kirjas ja kõnes ingliskeelseid väljendeid. Võõrsil oli esiotsa raske tooni leida, tabada. Avastas, et isegi kolkakülas osatakse tooni hoida. *Tal puudusid takt ja toon läbikäimiseks paremate inimestega .. E. Vilde.

tumedus|aste [-astme]
Sinised toonid mitmesuguses tumedusastmes.

valitsema ‹37›

1. riigis kõrgeimat võimu omama, valitsejana võimul olema. Riiki valitseb kuningas, keiser. Noor hertsog valitses oma hertsogkonda kindla käega. Tol ajal valitses Venemaal Peeter Suur. Vana kuninga surma järel hakkas valitsema tema poeg. Valitsev monarh. || (üldisemalt:) kedagi v. mingit piirkonda oma võimu all pidama. Valitsev klass. Aadel ja vaimulikkond olid valitsevad seisused. Talupoegade üle valitsesid mõisnikud. Kolonisaatorid rakendasid Indias „jaga ja valitse” poliitikat. Ungari ja Transilvaania aladel valitsesid mitu sajandit avaarid. *Pilk ajalukku näitab, et vanasti olid maailma isandateks röövrüütlid ja maadevallutajad, kes valitsesid mõõga abil .. V. Adams. | piltl. Mäel olev kindlus valitses kogu ümbruse üle.
2. midagi v. kedagi kontrolli all hoidma ja juhtima. Parun elas mujal, mõisat valitses opman. Talu valitses rentnik. Otsustas peremeheohje kätte võttes, et talus tuleb valitseda hoopis teisiti kui isaisade ajal. Õpetaja oskas klassi hästi valitseda ja suunata. Mootorrattur peab oma sõiduriista valitseda suutma. *Tahtmatult mõtles ta [= jaamakorraldaja], et valitseda nii suurt mehhanismi nagu jaam on kuradima raske. A. Valton. || käskima, käsutama, määrama. Köögis valitseb perenaine. Selles majas, talus valitses naine. Mis mees sa oled, lased naisel end, enda üle valitseda! Hellitatud laps hakkas oma vanemate üle valitsema. Peagi lõi perekonnas välja naise valitsev loomus. Selles talus valitseb veel isa sõna. Valitsev sugu 'mees'.
3. tahte all hoidma, oma tahte järgi suunama, millegi üle peremees olema. Nutt, naer kippus peale, aga ta valitses ennast veel 'säilitas enesevalitsuse'. Külmavereline, ennast hästi valitsev mees. Inimene peab suutma ennast, enese üle valitseda. Sportlane peab oma keha täielikult valitsema. Joobnu ei suuda liigutusi enam juhtida ega valitseda. Püüdis oma nägu, näoilmet valitseda. Kuidas sa räägid, valitse oma suud! 'ole viisakam'. Valitseb suurepäraselt oma tundmusi, soove, pealetükkivat hirmu. Tema oskab olukorda valitseda. Kõneleja valitses täielikult saali. Inimene õppis loodusjõude valitsema. || piltl oma võimuses hoidma, võimutsema. Ajuti valitsesid teda päris kummalised meeleolud. Kehas valitses imelik roidumus. Selles peres valitseb raha inimese üle. Maakolkas valitses ikka veel ebausk. *Võim valitseb vaimu – igal ajal ja igas paigas. V. Saar.
4. kasutada v. käsitseda oskama, valdama. Tõlkija valitseb tõlgitavat keelt täielikult. Orkestrandid valitsevad enamasti mitut muusikariista. Kunstnik valitseb meisterlikult erinevaid graafilisi tehnikaid. Poeet valitseb mitut lüürika ja eepika vormi. Oma eriala täielikult valitsev spetsialist. Laulja valitseb oma häält suurepäraselt. *Rahvalaulupärandit, regivärsilise luule ainestikku, stiili ja struktuuri valitseb Annist muidugi imetlusväärselt .. E. Nirk.
5. valdav, määrav olema, domineerima. Meie metsades on valitsevaks puuks mänd. Polaaraladel valitseb igikelts. Sügisel valitsevad looduses värvustest kollane ja punane. Naiste riietuses valitsesid puhtad sügavad toonid. Kabinetimööblis valitsesid tamm ja pähkel. Sel perioodil sai valitsevaks žanriks luule. *Siin aga valitsesid võimsad mäed, selge taevas ja tore lumi .. H. Tiidus (tlk).
6. (nähtuste, olukorra jms. esinemise kohta). Riigis valitses võrdlemisi segane, keeruline olukord. Kahe järjestikuse ikaldusaasta tõttu valitses kogu maal nälg. Väikelinnas valitseb pidevalt tööpuudus. Kihelkonnas valitses rõugetaud. Selles maakohas valitsesid teistsugused tavad. Ühiskonnas valitses terav ebavõrdsus. Kasarmus, koolis valitses range kord. Korteris valitses kord ja puhtus, korralagedus. Turul valitses elav sagimine, kibe askeldus. Pikka aega valitsesid lääne- ja edelatuuled. Valitses pakane, kõva külm, nõrgestav kuumus. Metsa all valitses alles hämarus. Toas valitses pilkane pimedus. Kogu ümbruses valitseb täielik vaikus. Klassis valitses elevus, pidulikkus, sumin. Linnas valitses ärev meeleolu. Peres valitses selles asjas alati üksmeel. Väikekodanlikus seltsis valitses kange saksik vaim. Ta ei talunud enam töökohal valitsevat ebatervet õhkkonda. Nende vahel valitses vihavaen, vastastikune kiindumus, kõige sõbralikum vahekord. Poistes valitses mingi loidus ja ükskõiksus. Jälle valitses hinges tasakaal. Selles asjas valitseb väga suur arvamuste lahkuminek. Üldiselt valitses arvamus, et .. Looduses valitsevad omad seadused.
7. van valima. *Need, kes ikka nii palju valitsevad ja otsivad, saavad viimaks veel kõige viletsamad kätte. J. Oks.

vastanduma ‹37›
vastandi(te)ks olema. Renessanss vastandus keskajale. Maali erksatele põhivärvidele vastanduvad mahedad toonid. Meeletu suvi vastandus rutiinsele talveajale. Melanhoolne Arno vastandub tormakale Tootsile. Jutus vastanduvad küps mõistus ja lapsemeelne usk.

vibreerima ‹42›

1. (väikese amplituudiga ja suure sagedusega) võnkuma, värisema. a. (masinate, mehhanismide, tarindite jm. kohta). Mootor, pump vibreerib. Masinad undasid ja põrand vibreeris jalge all. Mööda sõitev rong pani aknaklaasid vibreerima. b. (helikõrguse kiirete väikeste muudatuste kohta). Rahulikult vibreeriv bass. Ärritusest pisut vibreeriv hääl. *.. viiulite vibreerivad toonid kõlasid nutvalt. H. Salu. c. piltl. *Ta [= tüdruk] on hoopis veetlevam ja pikandim. See paneb hinge hoopis teises taktis vibreerima! H. Raudsepp.
2. ehit võnkuma panema. Betoonisegu vibreerima.

peale võtma

1. sõidu- v. veovahendile (kaasa) võtma; katteks juurde võtma. Pöial püsti, seisime teeserval, et mõni veok meid peale võtaks. Kuunar ei tohtinud üle 25 inimese peale võtta. Laadung võetakse peale järgmisest linnast. Kui hakkas külm, võtsin teise vaiba peale.
2. toidule, joogile lisana otsa jooma v. sööma. Söödi ja võeti piima peale. Tablett on mõru, võta vett peale. Tegi võileibu, mida napsile peale võtta. || kõnek (esineb väljendites purjujoomise kohta). Laadapäeva lõpus võtnud mehed kõrtsis tuurid peale. *Mõned lubasid monopoli minna, seal paraja vindi peale võtta .. J. Parijõgi.
3. salvestama; külge võtma. Võttis salaja nende jutu peale. Ega sa seda laulu, telesaadet peale ei võtnud? Pildistades jäta jalad peale võtmata. Tüdruk pesi kasemahlaga nägu, et see päikest peale ei võtaks. Tahvel ei võta kuidagi kriiti peale.
4. kõnek (tegevuse intensiivistumise kohta). Algul rääkis naine leebelt, siis aga võttis hoopis teised, ägedamad toonid peale. Mootor võttis tihedamad tuurid peale ja laev sööstis hoogsalt edasi. *Pidevalt pidi kaks meest valves olema, et vee languse korral kinnitusotsi järele lasta, tõusu ajal peale võtta [= pingule tõmmata]. H. Sergo.

värvi|gamma
värvitoonide astmestik, järjestikune rida ühes tonaalsuses värvivarjundeid. Hele, tume värvigamma. Lai, kitsas värvigamma. Soojas värvigammas on ülekaalus kollased, oranžid ja punased toonid. Kunstniku värvigamma 'värvid, mida kunstnik kasutab'.

õhk|õrn
väga õrn, imeõrn. Õhkõrn uduloor, härmatis. Õhkõrnad õieebemed. Kevadise looduse õhkõrn rohelus. Õhkõrnad sinakad toonid. Õhkõrn puudutus, suudlus. Õhkõrnad siidsukad, portselantassid. | piltl. Peale tüli oli nende suhe õhkõrn. Õhkõrn võimalus finaali pääseda on alles. Õige ja vale piir on mõnikord õhkõrn.

õrn ‹-a 23› ‹adj›

1. soojust, hellust ja hoolivust ilmutav, südamlik, hell; soe. Mul oli õrn ja hellaloomuline ema. Õrn armastaja, abielumees. Oma kirjades sa hellitad mind, oled õrn. Ole oma nooriku vastu õrnem! Mõni mees kardab, häbeneb õrn olla. Kirjutas oma vanematele hoolitsevalt õrna kirja. Kõiges oli tunda ema õrna hoolt. Jaani ja Kaie vahel on hakanud arenema õrnemad suhted. Ämma vastu polnud tal mingeid õrnemaid tundeid. Sosistas armsamale õrnu sõnu. Ütle mulle midagi õrna ja armsat! Õrn pilk, naeratus, kallistus. Selle inimesega, kohaga seovad mind õrnad mälestused.
2. hingeliselt tundlik, kergesti haavatav, hellahingeline, hellatundeline (ka sellele osutavates piltlikes väljendites). Õrna hingega poisike. Luuletajal oli õrn hing. Ma pole nii õrn, et ennast iga tühja asja pärast haavatud tunnen olevat. Need jämedakoelised jutud pole määratud õrnematele kõrvadele. Ta on nii õrna nahaga, et ei kannata mingit kriitikat. Selle teemaga puudutasid sa ta õrna kohta. *.. vaatamata õrnale südamele ei lase ema end iial isa käratustest kohutada. J. Rannap. || ettevaatlikku lähenemist nõudev, delikaatne. Poliitika on nendes ringkondades õrn teema. See on eriti õrn küsimus. Elukaaslase valik on õrn asi, siin ei saa teised nõu anda.
3. kergesti murduv, katkev v. purunev, habras; õhuke v. rabe. Munakoor on õrn. Õrnad klaaskuulid, ehteasjad, portselantassid. Õrnemad tassid läksid katki. Õrna jää ajal ei maksa merele minna. Äsja ahjust võetud sai on veel õrn ega kannata transportimist. Õrna koorega õunad. Õrn materjal purunes näppude vahel. | piltl. Midagi õrna rebenes tema hinges. Õrn tasakaal. Püssipauk lõhestas õrna vaikuse. || õhuline, kerge; pehme. Kandis näo ees õrna valget loori. Seelik oli õrnast lendlevast siidist. Akna ette olid tõmmatud õrnad valged kardinad. Õhus liugles õrnu lumehelbeid. Õrnad udusuled. *.. pluus on rinnal õrn kui vaht .. H. Suislepp. || (taimede, nende osade kohta). Kibuvitsa õrnad õied. Kelluka õrnad õiekobarad. *Polaarpaju .. on õrn nagu rohi, õhukeste kitsaste lehtedega. E. Õunas. | bot (taimenimetustes). Õrn tarn, lemmalts, priimula, näsakaktus.
▷ Liitsõnad: ime|õrn, loor|õrn, pits|õrn, siid|õrn, õhkõrn.
4. kehaehituselt v. üldilmelt habras, peen(ike), peenejooneline. Tantsija õrn ja painduv keha. Neiu õrnad sõrmed. Väikesed õrnad käed. Õrna näoga poisike. Liiga raskete raamidega prillid sellise õrna näo jaoks.
5. (hääle, helide kohta:) mahe, pehme, vaikne. Õrn lapselik hääl. Tüdruk laulis hapra, õrna häälega. Flöödi õrn kõla. Õrnad kandlehelid. *Kõrkja-roolinnu .. laul on samuti karedavõitu .., kuid selles kuuldub ka õrnemaid järke .. M. Mäger.
6. (toidu, hrl. liha kohta:) pehme, mitte sitke; (maitse kohta:) mahe, hõrk. Õrn vasikaliha. Noore looma liha on õrn ja mahlane. Küllastunud rasvhapped annavad võile õrna maitse. Aurus keedetud kala on eriti õrna maitsega.
7. (valguse, värvide kohta:) väheintensiivne, mahe; (lõhna kohta:) vaevutajutav, kerge (ja meeldiv). Koidu õrn hahetus. Õrn ehakuma, loojangupuna. Kevadel kattusid põõsad õrna rohelusega. Õrnad pastelsed toonid. Õrnades toonides maal. On tunda õrna kannikeselõhna. Pluusist õhkus õrna aroomi. *Õrn must ja sama õrn punane peaksid kokku andma korraliku pruuni. A. Saar.
8. mitte tugev, kerge; vaevumärgatav, vähene. Põsekedele tõusis õrn puna. Õrn päevitus näol. Õrn tuulepuhang, lainetus, sadu. Korstnast kerkis õrn suitsuvine. Aasa kohal heljub õrn udu. Taevas on õrnas pilvevinas. Kinganinad olid kaetud õrna tolmukorraga. Silmade all on õrnad varjud. Siledal laubal oli paar õrna kortsu. Tüdrukus tärkas õrn lootus. Mul polnud sellest õrna aimugi 'vähimatki aimu'. || delikaatne, leebe, mitte pealetükkiv. Tegin õrna katse vestlust alustada. Rääkis nähtust õrna irooniaga. Nägin ta näol õrna muiet. Tüdruk ütles seda õrna etteheitega.
▷ Liitsõnad: ime|õrn, udu|õrn, õhkõrn.
9. (kehalise oleku, tervise jm. kohta:) vähe vastupidav, nõrk; välismõjude suhtes tundlik. Kõht on pärast haigust veel õrn, ei kannata tugevamat toitu. Ta on õrna tervisega. Liiga soojalt riietamine on lapse õrnaks teinud. Küll sul on õrnad närvid! Õrna närvisüsteemiga lapsed. Vastsündinu õrn nahk vajab hooldust. Silmalaugudel on nahk eriti õrn. Jalahoop tabas meest kõige õrnemasse 'valutundlikumasse' kohta. *.. see tuul, mis vasikate kõhud õrnaks võib tõmmata, võib ka Jüri selja ära tõmmata .. O. Anton. || külma vms. halvasti taluv. Õrnad tõusmed hävisid öökülmas. Õrnemate püsilillede peenrad kaeti talveks kinni. Haned on külma suhtes veidi õrnemad linnud kui luiged. || mingile haigusele vastuvõtlik. Kärntõve suhtes õrn pirnisort.
▷ Liitsõnad: külma|õrn, tallamis|õrn, talve|õrn, tuuleõrn; haigus|õrn, nakkusõrn.
10. nooruse tõttu tundlik ja vastuvõtlik. Õrn lapse-, teismeiga. Tüdruk on õrnas eas. Alustas iseseisvat elu väga õrnas eas 'väga noorena'.
11. (väljendites, mis märgivad naissugu, naist). Õrnem sugu. Naabrimehe õrnem pool oli sünnitanud kolmikud. Viisakas kavaler aitas oma õrnema kaaslase üle kraavi.
12. selline, mis ei mõju ärritavalt (näit. tundlikule nahale mõeldud). Õrn kreem, šampoon. Õrn kehahooldus.