[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

tukkuma ‹tukun 42›

1. pooleldi, hetketi magama. Tukub käsipõsakil laua ääres. Ootajad tukuvad seina najal, pingil, kohvrite otsas istudes. Tukub magusasti, rahulikult. Vanamees tukub lahtisi sui, tonksab tukkudes peaga. Aeg-ajalt tukkusin mõne minuti ja ehmusin jälle ärkvele. Autojuht oli roolis suurest väsimusest tukkuma jäänud. Silmad kinni, nagu tukuks. Tõusis nii roidunult üles, nagu poleks tundigi tukutud. Tukkusime kogu tee (maha). Hobune tukkus püstijalu aiste vahel. Kass tukkus aknalaual päikese käes. || piltl (looduse, ehitiste jm. kohta:) rahulik, liikumatu olema. Loodus tukkus lämmatavas leitsakus. Kõik on vaikne, tuulgi tukub. Laevad tukkusid lastimist oodates. Põllud ja metsad näisid tukkuvat kevade-eelset und. Mets tukkus põuavines. *.. vanker jõudis hallide hoonete keskele, mis vagusalt tukkusid kevadöö unenäolises valguses. R. Roht.
2. piltl tegevuseta, jõude olema v. midagi liiga aeglaselt tegema. Mine teiste juurde õue, mis sa üksi toas tukud! Mis need noored inimesed tukuvad siin ilma tööta! Meie valmistume valimisteks, aga ega teisedki parteid tuku. *Niisama halb olevat see, kui sinu ees keegi aeglaselt niidab ja sina ta kannul pead tukkuma. A. Kaal. || mitte toimima. Tukkuv tulemägi. Niiske ja tuuline ilm äratas üles kontides tukkuva jooksvatõve.