[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

tunnike(ne) ‹-se 5› ‹s›
(< dem tund). Puhati paar tunnikest. Laske kas või tunnikene hinge tõmmata! Istusime tunnikese kohvikus. Veel veerand tunnikest ja ongi päris pime. || elu lõpp, surmahetk. Haige tundis, et viimne tunnike on tulemas, käes. Vanaisa arvas, et nüüd on ta tunnike tulnud. Jäi rahuga, rahuliku südamega oma (viimset) tunnikest ootama.

tunnike on löönud
suremise aeg, surmahetk on käes. Mees ei kahelnud, et tema tunnike on löönud.