[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

agranulotsütoos ‹-i 21› ‹s›
med granulotsüütide vähesus v. puudumine veres

ahtrus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. põll tiinuse puudumine sigimiskõlblikul emasloomal. Veiste ahtrus. Ahtruse põhjused.
2. piltl millegi (hrl. abstraktse) vähesus, kasinus, nappus. Vaimne ahtrus. Räägitakse kirjanike loomingulisest ahtrusest.
▷ Liitsõnad: mõtte|ahtrus, sõnaahtrus.

albinism ‹-i 21› ‹s›
biol iseloomuliku pigmentatsiooni puudumine teat. looma- v. taimeliigil, inimesel. Täielik, osaline albinism.

alfa|lagunemine ‹-se 5› ‹s›
füüs aatomituuma radioaktiivne muundumine, millega kaasneb alfakiirgus

anabioos ‹-i 21› ‹s›
biol eluprotsesside aeglustus, nähtavate eluavalduste puudumine ebasoodsates elutingimustes v. organismide teatud arenguetappidel (näit. eostena, seemnetena)

anarhia ‹1› ‹s›
valitsuse v. seadusliku võimu puudumine, seadusetus; korralagedus, kaos. Sõdadega kaasnenud anarhia. Riigis valitseb täielik anarhia. Liikluses ei saa lubada anarhiat.

anatsiidsus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
med soolhappe puudumine maomahlas

anesteesia ‹1› ‹s›
med
1. tundlikkuse täielik puudumine. Naha anesteesia.
2. tuimastus. Lokaalne anesteesia ehk paikne tuimastus.

apaatia ‹1› ‹s›
soovide ja huvide puudumine, ükskõiksus, tuimus, osavõtmatus. Mind valdas täielik, sügav apaatia. Haige langes apaatiasse. Püüdsime teda apaatiast üles raputada.

astme|vaheldusetus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
astmevahelduse puudumine

asümmeetria ‹1› ‹s›
sümmeetria puudumine, ebasümmeetria

despootia ‹1› ‹s›
isevalitsuslik võim, mida iseloomustab terrori- ja omavolirežiim ning inimõiguste ja vabaduste puudumine. Piiramatu, monarhistlik despootia. Valgustatud despootia 'valgustatud absolutism'.

disproportsioon ‹-i 21› ‹s›
proportsiooni puudumine, mittevõrdelisus. Nõudmise ja pakkumise disproportsioon. Eri piirkondade arengu disproportsioon. Disproportsioon eri majandusharude, tööstuse ja põllumajanduse vahel.

eba|edu
edu puudumine, edutus. Lavastuse ebaedu. Maletaja ebaedu turniiril. Meeskonna nõrk ettevalmistus ennustas ebaedu. *Teie edu üle rõõmustan küll, kuigi mind ennast tabas ebaedu. M. Talvest.

eba|kõla

1. harmoonia puudumine, väärkõla, dissonants. *.. koridorilt lõikus kõrvu kahe erihäälse vile terav ebakõla .. M. Raud.
2. mittevastavus, häiriv asjaolu; vastuolu, lahkheli. Perekondlik ebakõla. Ebakõla teose sisu ja vormi vahel. *Tema priskusest õitsev nägu on aga imelikus ebakõlas ta pika ja nahkse kehaga. M. Jürna. *Pisikestest ebakõladest hoolimata oli see siiski meeldiv nädalalõpp. V. Lattik.

eba|lojaalsus
lojaalsuse puudumine. Vallandati ametikohalt ebalojaalsuse pärast.

eba|sümpaatia
sümpaatia puudumine, vastumeelsus. *Lõpuks ei näi olevat tädil ja Lindal kuigi olulisi põhjusi Ruudu vihkamiseks, peale isikliku ebasümpaatia. L. Tigane.

eba|õnn
õnne puudumine, ebaõnnestumine. Teda tabas ebaõnn. Neid jälgis, seiras ebaõnn. Ühe õnn võib olla teise ebaõnn.

energia|vahetus
füsiol ainevahetusega kaasnev energia muundumine

foto|süntees
bot klorofülli sisaldavates taimerakkudes valgusenergia toimel kulgev anorgaaniliste ühendite orgaanilisteks aineteks muundumine

hinge|rahu

1. erutavate v. piinavate mõtete, tundmuste vms. puudumine. Kõigutamatu, millestki häirimatu hingerahu. Hingerahu kaotama, tagasi saama. Mu hingerahu on kadunud. See sõnum riisus, röövis talt hingerahu.
2. asu, rahulik olemine. Naine ei andnud poisile hingerahu: käsutas siia ja sinna. Ära tüütavad oma jutuga, pole mul enam hingerahu selles majas.

huvitus ‹-e 5› ‹s›

1. hrl van huvi. Ei ole huvituseta mainida, märkida. *Linn ise ei paku reisijale üleliiga huvitust. E. Bornhöhe.
2. hrv huvi puudumine

hääletus2 ‹-e 5› ‹s›
hääle puudumine, vaikus. Mu ümber valitses öine hääletus.

ilmetus ‹-e 5› ‹s›
(< as ilmetu); oma ilme puudumine. Näo ilmetus. Hoonestuse, stiili, väljenduse ilmetus. Väljaande kunstiline ilmetus.

innatus ‹-e 5› ‹s›
inna puudumine. Lehmade innatus.

invaliidsus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
töövõime jääv v. pikaajaline, täielik v. osaline puudumine. Invaliidsust põhjustavad haigused. Töövigastuse tagajärjel tekkinud invaliidsus.

isomerisatsioon ‹-i 21› ‹s›
keem ühe isomeeri muundumine teiseks, isomeriseerumine

isu|puudus
isu puudumine v. isu vähesus. Haige kannatas isupuuduse all. Tihti kaasneb alatoitlusega isupuudus.

kadu ‹kao 27› ‹s›

1. eksisteerimast lakkamine, lõpp; häving, hukatus. Kuulutas kadu orjusele, viletsusele, kõigele ebatervele ja inetule. Kõik tundemärgid ennustasid vana ühiskonna paratamatut kadu. Ju see ikka kadu tähendab. See rahvas, keel on kao lävel. n-i kadu omastava käände lõpult. *.. aga kaugest kõrbest liiv / tuisates toob kadu. P. Rummo. || (elusolendite kohta:) surm, hukkumine. *Ei ole elu meil, kui neid [= isandaid] ei taba kadu. J. Kärner. *„Eks ta [= koer] jälle kellelegi kadu ulu,” arvab eit. L. Kibuvits.
▷ Liitsõnad: lõpu|kadu, sisekadu.
2. millegi osaline kaotsi-, raiskuminek, millegi vähenemine. Tööaja asjatu, suur kadu. Metalli, kütteainete, tooraine kadu. Materjali loomulik, otsene kadu. Vili, saak suudeti koristada ilma eriliste, nimetamisväärsete kadudeta. Riietus aitab vältida soojuse liigset kadu. Kobestamata mullas on niiskuse kadu suurem.
▷ Liitsõnad: aja|kadu, energia|kadu, imbumis|kadu, juukse|kadu, kaalu|kadu, karva|kadu, kiirgus|kadu, koristus|kadu, kuivamis|kadu, küpsetus|kadu, lekkimis|kadu, lisa|kadu, pudenemis|kadu, põlemis|kadu, saagi|kadu, sooja|kadu, soojus|kadu, säilitus|kadu, tapa|kadu, tolmamis|kadu, tootmis|kadu, töötlus|kadu, varisemis|kadu, varumis|kadu, vee|kadu, veo|kadu, villimis|kadu, võimsuskadu; rauas|kadu, vaseskadu.
3. puudumine; kadumine. Teadvuse lühiajaline kadu. *Isa tuli alles õhtupoolikul koju, aga tema ei pannud Tiina riiete ja pambu kadu tähelegi. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: häälekadu.

kast2 ‹-i 21› ‹s›
hrl. ühiste tavade ja käitumisnormidega ning ühiskonna hierarhias kindla asukohaga seotud suletud inimgrupp, millesse kuulumine on pärilik. Kõrgemad, madalamad kastid. India on olnud klassikaline kastide maa. Egiptuse preesterkond moodustas omaette kasti. | piltl. *Kossover ütles kord, et tema ei lasku iial üliõpilase tasemele. Nii et üliõpilane on ühes kastis, õppejõud teises. U. Mikelsaar.

keskendamatus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
laialivalguvus, keskendatuse puudumine

kindlus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. (< as kindel). a. otsustavus, kahtluse puudumine, kõhklematus. Sai peagi oma endise kindluse tagasi. Neil jätkus mehist kindlust lõpuni vastu pidada. Rahuliku, raudse, vääramatu kindlusega öeldud sõnad. „Lähme!” võttis ta mul vasturääkimist mittesalliva kindlusega käest kinni. Meeste pilkudes, sõnades oli vankumatu kindlus. Iseloomu kindlus. Veendumuste, seisukohtade kindlus. Võin täie, absoluutse kindlusega öelda, et .. Selles asjas puudub kindlus. Kontrolli kindluse mõttes 'et täiesti kindel olla, igaks juhuks', kas saal on vaba. b. usaldatavus, häireteta toimimine; vastupidavus, läbilaskmatus, pidavus, tihedus. Automaat töötas suure täpsuse ja kindlusega. Proovis käe kindlust laskmises. Kaane, korgi kindlus. Müüride kindlus. c. varjatus, kaitstus, ohutus, turvalisus. *Rahval oli töö, teenistus ja kindlus. A. Kurtna (tlk).
▷ Liitsõnad: eba|kindlus, enese|kindlus, iseloomu|kindlus, meele|kindlus, otsustamis|kindlus, seisu|kindlus, tahtekindlus; eesmärgi|kindlus, järje|kindlus, kava|kindlus, meetodi|kindlus, sihi|kindlus, süsteemikindlus; haigus|kindlus, happe|kindlus, heli|kindlus, ilmastiku|kindlus, korrosiooni|kindlus, kuiva|kindlus, kulumis|kindlus, kuuma|kindlus, kuumus|kindlus, külma|kindlus, leelis|kindlus, lolli|kindlus, löögi|kindlus, müra|kindlus, pesu|kindlus, pommi|kindlus, põua|kindlus, rooste|kindlus, sooja|kindlus, soojus|kindlus, talve|kindlus, temperatuuri|kindlus, tolmu|kindlus, tule|kindlus, töö|kindlus, valgus|kindlus, veekindlus; püsikindlus.
2. aj pikaajaliseks ringkaitseks kohandatud paik, milles on alatine garnison, kants. Kindluse müürid, tornid, vallid. Keskaegne, muistne kindlus. Kindlus langes, peab vastu. Vaenlane piiras kindlust mitu nädalat. | piltl. Vaenlane oli taganemisel linnas iga maja kindluseks muutnud. Lapsed ehitasid lumest kindlusi.
▷ Liitsõnad: kivi|kindlus, maa|kindlus, mere|kindlus, mängu|kindlus, piiri|kindlus, ranna|kindlus, tornkindlus.

kirja|oskamatus
lugemis- ja kirjutamisoskuse puudumine. Maailmas on veel rohkesti kirjaoskamatust. Kirjaoskamatuse likvideerimine. | piltl. Poliitiline, juriidiline kirjaoskamatus.

konfliktitus ‹-e 5› ‹s›
konflikti(de) puudumine

kontrollimatus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
kontrolli puudumine

korra|lagedus
korratus, korra puudumine. Ruumis valitses täielik korralagedus. Missugune korralagedus – ükski asi pole omal kohal! *Varsti algabki [tunnis] üldine korralagedus: poisid kolistavad, vahetavad platse ja teevad kõiksuguseid loomahääli. O. Luts.

korteri|puudus
korterite, elamispinna vähesus v. puudumine. Sõjapõgenike olukorda raskendas korteripuudus.

kurt|tummus
kuulmisvõime ja seetõttu ka kõneoskuse puudumine inimesel. Kurttummus on kurtuse tagajärg.

kurtus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
med kurtolek, kuulmisvõime puudumine. Kuulmise nõrgenemine lõppes kurtusega.

kuulmis|puue
kuulmise puudulikkus v. puudumine. Kuulmispuuetega lapsed õpivad erikoolis. Raskeim kuulmispuue on kurtus.

kuuluvus ‹-e 5› ‹s›

1. kuulumine mingisse koosseisu, süsteemi, liigitusrühma. Elanike rahvuslik, rassiline, etniline, sotsiaalne kuuluvus. Valla, küla territoriaalne kuuluvus. Taimede süstemaatiline kuuluvus. *Sugukonda kuuluvust arvestati vististi ema kui lastega lähemalt seotud vanema järgi.. L. Jaanits.
▷ Liitsõnad: klassi|kuuluvus, kokku|kuuluvus, ühtekuuluvus.
2. päraltolek, kuulumine kellegi valdusse. *See [= eksliibris] on omandimärk, mis näitab raamatu kuuluvust teatavale asutusele, raamatukogule või eraisikule. F. Puksoo.

kuu|varjutus
kuuvalguse puudumine, mis on tingitud ümber Maa tiirleva Kuu sattumisest Maa varju. Täielik, osaline kuuvarjutus. Kuuvarjutuse algus, lõpp. Kuuvarjutuste vaatlus.

kõnetus2 ‹-e 5› ‹s›
sünnipärane kõnevõime puudumine, alaalia

külm ‹-a 22›

1. ‹adj› madala temperatuuriga, vähese soojusega v. hoopis soojuseta (sageli alla 0°). a. (õhu, ilmastiku, ka vastava keskkonna, ruumi kohta). Külm ilm. Täna on väljas võrdlemisi, hirmus, kangesti, lõikavalt külm. Hommikud on veel külmad. Külm sügis. Aasta kõige külmemad kuud on meil jaanuar ja veebruar. Pärast äikest läks külm(em)aks. Külmad hoovused, õhumassid. Külm tuul, vihm, udu. Külma kliimaga alad. Tuba läks ruttu külmaks. Toas oli külm. Meie korter on külm nagu hundilaut. Kevadise mere külm hingus. Külm 'mitteköetav' kasvuhoone. Külmale maale saatma 'Siberisse saatma'. Väljas oli nii külm, et teibad paukusid. b. (esemete, ainete kohta). Külm kivitrepp, metall. Külm kompress. Külm vesi. Hakkame sööma, supp, toit läheb külmaks. Sõime külmi kartuleid, putru. Külm tee, kohv, piim. Tahaksin midagi külma juua. Teade mõjus külma dušina. | (roogade ja jookide kohta, mida süüakse v. juuakse külmalt). Külmad toidud, suupisted, joogid. Külmad lihalõigud, kastmed. Peol oli külm laud 'külmade roogadega laud'. c. (keha v. kehaosade, ka vastava tundeaistingu kohta). Külmad käed, jalad. Kogu keha, ihu tõmbus külmaks. Surnu oli juba külm ja kange. Koeral on külm nina. Mul on, hakkas külm. Külm higi otsa ees. Külm judin jooksis üle selja. Külmad värinad käisid üle keha. Jube, päris südame alt võttis külmaks. *..tuli siis ühe kaseladvaga viudi maha, nii et külm tuul käis südame alt läbi. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: jää|külm, kaevu|külm, kaste|külm, kivi|külm, koolnu|külm, lõikav|külm, raud|külm, surnu|külm, tulikülm.
2. ‹adj› ilma südamlikkuse ja soojuseta, tundetu, jahe, ükskõikne, mõnikord ka hoolimatu ja ebasõbralik. Külm inimene, naine, iludus. Külm pilk, hääl, muie, naeratus, ilme. Külm viisakus, põlgus, vastuvõtt, hüvastijätt, suhtumine. Kuulas minu jutu külma näoga ära. Teda peeti külmaks ja südametuks. Külma südamega inimene. Ma ei suutnud jääda külmaks pealtvaatajaks. Etendus jättis publiku külmaks. Meie vahekord on külmem kui möödunud kuul. Sõber on kiituse suhtes ükskõikselt külm. Martin on külm nagu kala. Ta oli minu vastu külm ja tõrjuv. *.. niipalju kui ta ka Kadrile püüdis läheneda, jäi see külmaks. E. Särgava. | piltl. *Kui külm on mahajäetud ja unustatud kodu! A. Vikikivi. *.. mere tume külm koha meenutas sügise saabumist. L. Promet.
3. ‹adj› mõistuspärane, asjalik, kaalutlev. Külm mõistuseinimene. Külm, kaine mõistus. Ta toimis külma rahuga. Säilita külma närvi, verd! Külm arvestus, analüüs, loogika. Klassitsistliku kunsti külm ilu.
4. ‹adj› (värvuse v. valguse kohta:) kõledus- v. külmustunnet esile kutsuv. Külmadeks värvusteks nimetatakse harilikult neid, mis sisaldavad sinist. Kollaste lillede kõrval jäävad valged liiga külmaks. Neoonlampide külm valgus. Taevas sirasid külmad tähed. Sügistaevas muutus üha sinisemaks ja külmemaks.
5. ‹s› madal temperatuur, hrl. alla 0°; sooja puudumine. Sügisene, talvine, varane külm. Väljas on kõva, kange, krõbe, käre külm. Külma oli umbes 30 kraadi, mõni kraad. Külma ja nälga kannatama. Välisuksest tuleb külma. Vii piim külma kätte! Külm võttis käed ära 'käed külmusid'. Külm võttis õunapuud ära 'kahjustas õunapuid'. Külm hakkab kõrvadesse, kipub kallale. Olin külmast kange, sinine. Ilm läheb külmale. Külm andis õhtuks järele. Sügisel enne külmade saabumist. Külm kaanetas jõed ja järved. Külm vaheldus sulaga. Haige sai külma. Need taimed kardavad külma. Ta tuli väljast külma käest. Merelt tuli niisket külma. Külm kisub kindad karmanist. Külm on laisa kubjas. *Külmad saabusid järsku. Oli ju alles talve algus.. L. Promet. || külmatunne. Külma tundma. Lõdisesin, värisesin külmast, külma pärast. *Kui aga öösi ärkasin, oli külm kontidesse pugenud. I. Sikemäe.
▷ Liitsõnad: hilis|külm, jaanuari|külm, kevad|külm, küünla|külm, sügis|külm, talve|külm, veebruari|külm, öökülm; vappekülm.

külmus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. sooja puudumine; madal temperatuur, külmolek, külm (5. täh.) Mere jäine külmus. Metalli, vee külmus. Surnu külmus. Jäätunud maa õhkub külmust. Vana kivimaja külmus. Tundsin, kuidas niiske külmus puges kontidesse. *Puh, kõik aknad on siin lahti, Siberi külmus! H. Vuolijoki.
▷ Liitsõnad: haua|külmus, talvekülmus.
2. piltl tundetus, ükskõiksus, osavõtmatus; hoolimatus. Hingeline, seksuaalne külmus. Mind süüdistati külmuses kaaslaste vastu. Olen tema külmusega juba harjunud. Jaagu hääles oli hukkamõistvat külmust.

lame|selgsus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
ka med normaalsest väiksemad selgrookõverdused v. nende puudumine

maa|puudus
(harimiseks kõlbliku) maa puudumine v. vähesus. Maareform pidi likvideerima talurahva maapuuduse. Jaapanis on alati olnud suur maapuudus.

maitse|puudus
hea maitse (2. täh.) puudumine. Talle heideti ette maitsepuudust riietuse valikul.

metamorfoos ‹-i 21› ‹s›

1. (olemuslik) muutus, teisenemine. Temaga, temas on toimunud täielik, mingi metamorfoos. *Ka tema on muutunud, isegi tema. Elu oli täis kõige imeväärsemaid metamorfoose. K. Ristikivi.
2. bot taime kuju ja talitluse osaline muundumine pikaajalise arengu vältel. Botaanilise metamorfoosi tulemusena tekivad muudendid.
3. zool moone

mina ‹mina 11› ‹s›
(inimese olemuse kohta). a. kogu inimese enda vaimne (ja füüsiline) olemus tervikuna, tema loomus, isiksus, inimese eneseteadvus, -tunnetus; filos inimpsüühika muutuvates suhetes säiliv püsiv ühtsus, milles väljendub teadvuse kuulumine ühele kindlale inimesele. Harmoonilise minaga naine. Tema umbusklik ja kinnine mina. Laps hakkab oma mina järk-järgult tunnetama. Juht ei tohi oma mina teistele peale suruda. Tavaliselt lähtub inimene omaenese minast. Ta sulgus oma minasse. Suutis oma minast kõrgemale tõusta. Mees oli kaotanud oma mina. Mina jäin ikka minaks 'iseendaks'. *Selleks tuleb vaadata, kes on need minad, kes [autoril] romaanist romaani iseendaga aru peavad .. J. Kaplinski. b. teatud osa v. külg inimese loomusest, mida piiritleb ja/või iseloomustab eelnev atribuut. Inimese bioloogiline, sotsiaalne, vaimne, kõlbeline mina. Püüdis varjata oma sisemist mina. Luuletaja eetilis-esteetiline mina. Minu parem mina käskis hädasolijat aidata. Peetris võitles kaks mina. Lüüriline mina.
▷ Liitsõnad: autori|mina, luuletaja|mina, poeedimina.

moonaka|mentaliteet
moonakalik, ükskõikne suhtumine oma elupaika ja töösse, peremehe-, vastutustunde puudumine. Minnalaskmismeeleolu ja moonakamentaliteet.

moonaka|tunne
peremehetunde, vastutustunde puudumine. Töö on edukas, kui seda tehakse peremehe-, mitte moonakatundega.

muundus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
muundumine. Füüsilised, keemilised, bioloogilised muundused. *.. üle 200 muistendi, mis kõik lõpevad mingi muundusega: inimesed muunduvad loomadeks, taimedeks, kivideks, allikateks, tähtedeks jm. R. Kleis.

nägemis|puue
nägemise puudulikkus v. puudumine. Erikool nägemispuuetega lastele.

oportunism ‹-i 21› ‹s›
pol olupoliitika, põhimõttekindluse puudumine. *Teati ju Romains'i kahe otsaga seisukohti fašismi suhtes, ta oportunismi. J. Semper.

orienteerumatus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
orienteerumisoskuse puudumine; ka piltl. Kõiki hämmastas tema orienteerumatus majandusküsimustes.

otsustamatus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
otsustusvõime puudumine; otsuse mittetegemine. Oma otsustamatuses ei suutnud ta midagi ette võtta.

otsustus|võimetus
otsustusvõime puudumine v. vähesus. *Mõne silmapilgu heitles ta otsustusvõimetuses, siis jooksis koju.. T. Vint.

pigmenditus ‹-e 5› ‹s›
pigmentatsioonihäirena esinev pigmendi puudumine (hrl. valkjate laikudena nahal). Laigutine pigmenditus ehk vitiliigo. Mõne juuksetuka pigmenditus.

pime ‹-da 2›

1. ‹adj› valgusetu v. valgusvaene; vähese valgustusega v. valgustamata. a. (üldiselt). Pimedal pilvisel ööl on kerge eksida. Öö oli pime ja õudne. Pikad pimedad õhtud. Oli augustiöö pimedaim aeg. Kardan pimedal ajal väljas käia. Ilm läks pimedaks. Pimeda ilmaga on nähtavus halb. Väljas on juba pime. Õues on päris, sootuks pime. Oli pilkaselt pime. On pime nagu kotis. Oli nii pime, et silm ei seletanud teerada. Vahepeal oli pimedaks läinud. Väljas kisub, muutub, lööb juba pimedaks. Iga minutiga läks pimedamaks. | piltl. See on minu elu pime pool. b. (ruumide v. mingi muu konkreetse koha kohta). Pime esik, koridor, köök. Õhtul istusime kaua pimedas toas. Mu tuba on üsna pime – suured puud on akna all. Toas oli juba täiesti pime. Tee tuba pimedaks 'kata aken kinni v. kustuta tuli ära'. Sees oli pime, sest aidal polnud aknaid. Valgustasime taskulambiga pimedaid nurki. Pime koobas, kuristik, org. Pime laas, kuusemets. Puude all oli üsna pime. Pime põõsaalune. Jalgrada, metsarada oli pime. Läksin lõkke äärest pimeda mere poole. Pimedate 'halvasti nähtavate' kurvidega tee. || ilma kunstliku valgustuseta v. vähese valgustusega. Aknad on pimedad, pole vist kedagi kodus. Oli elektririke, tänavad olid pimedad. Oli pimenduskäsk ja majad kõik pimedad. Jõulupuu altari ees oli veel pime 'süütamata küünaldega'. Auto sõitis pimedate 'poolvõimsusega põlevate' tuledega. | piltl. Pime 'võisilmata' puder. Juustu kutsutakse „pimedaks”, kui tal on liiga vähe auke.
▷ Liitsõnad: kott|pime, pilkas|pime, poolpime.
2. ‹s› valguse puudumine v. selle vähesus, pimedus; ööpäeva valguseta aeg. Pilkane, suur, vana pime oli juba käes. Väljas valitses täielik pime. Pimeda hakul asusime teele. Tuisu ja pimedaga eksisime teelt. Me ei jõudnud enne pimedat kohale. Pime jõudis kätte. Tõusti juba pimedas. Tuld üles ei võetud, riietuti pimedas. Lapsed kartsid pimedas õue minna. Saarmas näeb pimedas väga hästi. Jäime pimeda peale, kätte 'enne kui kohale jõudsime, valmis saime vm., läks pimedaks'. Lapsed olid pimedani õues. Töötasime pimeda tulekuni. Pimedast pimedani 'varahommikust hilisõhtuni' olime põllul. Tegime tööd varavalgest suure pimedani. *Tuli kustus pikkamisi. Näod kadusid pimedasse. M. Sillaots (tlk). | piltl. Ma ei tea veel täpselt, koban alles pimedas. *.. ma olen juba ammu tahtnud teile seda selgeks teha, kuidas teid pimedas ümber veetakse, aga ma ei ole seda julgenud. J. Lintrop.
▷ Liitsõnad: hommiku|pime, õhtu|pime, ööpime; sügis|pime, talvepime; kott|pime, pilkas|pime, poolpime.
3. ‹adj› mittenägev, nägemisvõimetu. Pime inimene, vanamees, kerjus. Laps sündis pimedana, on sündimisest saadik pime. Jäi gaasist pimedaks. Trahhoom võib pimedaks teha. Oma elu viimastel aastatel oli ta päris pime. Mees on peaaegu pime. Ta on ühest, mõlemast silmast pime. Tal löödi kakluses silm pimedaks. Ega ma pime ole, näen küll. Ta ei märganud midagi ümberringi, just nagu oleks ta pime ja kurt. Kassipojad olid veel pimedad. Saarma pimedad pojad saavad nägijaks 9.–10. päeval. Koobastes elab pimedaid kalu. Pime kana leiab ka tera. *„Siis ta ikka päris pime ei ole?” küsis isa. – „Ei ole.. Aga Villu kõlbaks ehk pimedast peastki Kõrbojale peremeheks..” A. H. Tammsaare. || (ajutise mittenägemise v. puuduliku nägemisvõime kohta). Valgusesähvatus võttis silmad pimedaks. Ere päikesevalgus lõi silmist pimedaks. Koopasse sisse astudes jäin esialgu pimedaks, alles pikapeale hakkasid silmad midagi seletama. Ta silmad olid pimedad pisaraist. Mul lõi hirmu pärast silmade ees pimedaks.
▷ Liitsõnad: kae|pime, kana|pime, lume|pime, poolpime.
4. ‹s› nägemisvõimetu inimene, mittenägija. Sündinud pime. Pimedate kiri, kool. Eesti Pimedate Ühing. Pime oli oma nägemise kaotanud sõjas. Pimedatel on hästi arenenud kompimismeel. Pime kompis kepiga teed. Talutasime pimeda üle tee. Pime ei või pimedale teed juhatada.
▷ Liitsõnad: pool|pime, purupime; kana|pime, värvipime.
5. ‹adj› piltl midagi v. kedagi mitte märkav, tähelepanematu; tegelikkuse suhtes taipamatu v. sellest mitte hooliv ja mitte väljategev. Oled sa pime, et ei märka, milline ta tegelikutl on! Armunud inimene on oma armsama vigade nägemiseks pime. Ta pole kunagi olnud pime ilule. Too isand on pime egoist. Ta on meelitustega, rahaga pimedaks tehtud, löödud. Mõisnikud hoolitsesid selle eest, et keiser oleks kurt ja pime talupoegade hädade suhtes. Armastus on pime. *Kuidas võisin ma pimedaks jääda kõige selle ülekohtu vastu, mis ma kloostris, linnas ja maal nägin? G. Helbemäe.
6. ‹adj› piltl vähearenenud, taipamatu, rumal; harimatu, mahajäänud. a. (inimeste kohta). Poliitiliselt pime inimene. Pärismaalasi peeti pimedateks ja mõistmatuteks. Peaksin olema arust pime, kui su juttu usuksin. Olen eksituse tee peal käinud ja pime olnud. Selles asjas oled sa ikka veel päris pime. Pimedat ja harimata rahvast hirmutati maailmalõpuga. Pimedat massi on kerge petta, lollitada. Sa oled pime 'tahtetu' tööriist nende käes. Otsustati pimedad paganad ristiusku pöörata. *Et lapsed, nagu Tõnu armastas öelda, mitte päris pimedatena ei kasvaks, pani ta nad Lõõnikule kooli. A. Kalman. b. (seesuguse maakoha, kandi kohta). Töötada tuli tal pimedas kolkakülas. Pimedamates maanurkades oli lahkusulistel rohkem edu. Ega meil polnud mõni pime nurk, tegutsesid ühistud ja seltsid. *..ära siit kehvast tarehütist, pimedast ja rumalast ümbrusest.. R. Sirge. c. (ajajärgu kohta). Saabus pime keskaeg oma feodaalsuhetega. Pime orjaaeg. Pimedate aegade ebausk. *Lääne-Euroopa pimedatel sajanditel oli araabia maailm antiikkultuuri pelgupaik. L. Meri.
▷ Liitsõnad: vaimupime.
7. ‹adj› piltl ohjeldamatu, pöörane, pidurdamatu; arutusse tegevusse tõukav. Meest valdas, haaras pime viha. Peksis hobust pimedas vihas. Ta on arutu, pimedat viha täis. Tormas vastasele pimedas raevus kallale. Pimedast hirmust haaratud loomad tormasid jõkke. *.. vihast pime, trummeldab nõrkade rusikatega teise laia rinda. J. Rannap. || arutu, mõistust mittearvestav; tunnetel, vaistul põhinev. Noored olid nii pimedad oma kires, et olid valmis kas või kuritööks. Pime instinkt. Pime armukadedus tegi ta pööraseks. Mind valdas pime hirm, pime trots. Pimeda emaarmastusega võib lapse ära rikkuda. Pime kiindumus ei märka teise puudusi. Pime fanatism. Pime kättemaksuiha kihutas neid tagant. Ma ei kavatse pimedas vaimustuses kõiki ta tegusid heaks kiita. Pime elutahe. Vaen ja viha teevad pimedaks. *Kuid sõjas pole tarvis pimedat vaprust, vaid arukust. L. Metsar (tlk).
8. ‹adj› piltl ebakriitiline, kahtlusteta; alistuv, orjalik. Pime truudus, alandlikkus, käsutäitmine, kohusetunne. Ema pime usk oma poja andekusse. Pime usk üleloomulike jõudude olemasolusse. „Libahundi” Tiina on pimeda ebausu ohver. Suurte eeskujude pime matkimine. Autoriteetide pime kummardamine. Tundis ülemuste ees pimedat aukartust. Ei tohi kelleltki nõuda pimedat sõnakuulmist.
9. ‹adj› piltl sünge, lootusetu, lohutu, raske. Ta elu oli rõõmutu ja pime. Tulevik tundus pime ja lootusetu. Pimedatel aegadel on rahvas tuge saanud usust. Hinges on pime mure. *Igaühe ajus pöörles pime, raske küsimus: miks on elus nii palju vaeva, viletsust, nälga?... F. Tuglas.
10. ‹adj› piltl segane, ebamäärane, arusaamatu; kahtlane, ebaseaduslik. Selle firma tegevus on üks pime asi. Pimeda äriga võib vahele jääda. Turukaup on tihti pime ja kontrollimata. Kasutas ära kõik pimedad otsad. Räägitakse, et ta sai pistiseks suure summa pimedat 'kahtlase päritoluga' raha.
11. ‹adj› piltl täiesti ettenägematu, juhuslik, juhuslikult esinev v. toimiv. Mind päästis ainult pime juhus. Meie kohtumine oli pime juhus. Ei usu, et siin oleks tegemist ainuüksi pimeda juhusega. Pime õnn, et.. Mind aitas pime õnn: leidsin suurema summa raha. *Eks pime saatus oli tahtnud Jakobile Matise kivitee lõhkumise eest kätte maksta. A. Beekman.
12. ‹s› kõnek (pahameelt väljendava kerge rahvaliku kirumissõnana, tihti seotud ehmatuse v. üllatusega:) pimevaim, hullvaim, pimeloom, põrguline. Mis sa, pime, ehmatad teisi inimesi! Mis te pimedad trügite! Kuhu nad pimedad nii ummisjalu tormavad? Mis sa, pime, nii kõvasti norskad! Pime, ehmatas mind päris ära oma jutuga! Mis see koer, pime, nii uluma peaks. Pea, pime, valutab. *Juba ma tulen, kannatage ometi natukene, pimedad! V. Pant. *.. oleks nad [= kiisad] põrgulised natuke suuremad olema. Nad pimedad on ju pisikesed nagu i-pead. O. Luts. || (hrl. jahmatust, üllatust väljendavates hüüatustes). Toho(o) pime, see on ju lausa uskumatu lugu! Tohoh pime, kui raske kott. Või teenisid tuhat kuus, toho pime! Oh sa pime, küll lõhuvad ukse taga! Oh sa pime, magasin sisse! Oi sa pime, mis nüüd saab!
13. ‹adj› kõnek kiirustav, kiire, tuline. *Mul nüüd pime tegemine. Sead sööta, lehmad lüpsa – kõik nõuavad oma õigust.. E. Vaigur. *Ei me saanud mahti sõrmegi kõverdada, kui kult juba tulise jutiga meie kohal, aga ega ta meid pimeda valuga üldse märganudki.. M. Nurme.
14. ‹adj› hrv (värvuse kohta:) tume, must. *.. ja öökull huikas mäe kuuskedes, sünge laas nende all kohises raskelt ning pimedad pilved peitsid taevakaane. F. Tuglas (tlk).

pimedus ‹-e 5› ‹s›

1. päeva- v. kunstliku valguse puudumine v. selle vähesus (ka sellest hõlmatud ala, ruumi kohta). Öö pilkane, tihe, paks, sünge pimedus. Hommikueelne, (süda)öine pimedus. Polaaröö, sügisöö, talveõhtute pimedus. Kevadine hall, hämune pimedus. Talvine pimedus. Koopa, tunneli, keldri pimedus. Hämarus, videvik muutus, tihenes pimeduseks. Meid ümbritses ähvardav pimedus. Ümberringi valitses täielik pimedus. Akna taga mustas pimedus. Lõunamaadel saabub pimedus kiiresti. Pimedus hakkas juba koidiku eest taanduma. Pimeduse tõttu ei seletanud mu silm esialgu midagi. Laps kartis pimedust. Kaevurid laskusid maa-alusesse pimedusse. Teeline kadus pimedusse. Maa ja meri mattusid pimedusse. Seisin akna all ja vaatasin pimedusse. Kaevanduse pimeduses liiguti laternaga. Külas magati juba, pimeduses ei pilkunud ainustki tuld. Pimedusest kostis jutukõminat. Silmad hakkasid pimedusega harjuma. Pimedus kattis juba maad, kui koju jõudsin. Salakaubavedajad liikusid pimeduse varjus, pimeduse katte all. Taimed vajavad oma normaalseks arenguks ka pimedust. | piltl. *Pimedus käib väljas ringi, / laulab, nutab tuulega.. E. Enno.
▷ Liitsõnad: metsa|pimedus, sügis|pimedus, talve|pimedus, troopika|pimedus, ööpimedus; haua|pimedus, igi|pimedus, kott|pimedus, pool|pimedus, täispimedus.
2. nägemisvõime puudumine. Raske silmahaigus võib endaga kaasa tuua täieliku pimeduse. | piltl. Tuleb imestada nende vanemate pimedust, kes ei märka, et nende lapsed kasutavad narkootikume.
▷ Liitsõnad: kana|pimedus, lume|pimedus, värvipimedus.
3. piltl vaimuvalguse puudumine, rumalus, harimatus, piiratus. Pärisorine rahvas elas viletsuses ja vaimses pimeduses. Talupoegi hoiti pimeduses ja harimatuses. Inimeste pimedust ja rumalust on ikka pilgatud. Metsakolgastes esineb veel pimedust ja ebausku. *Mina tahan pimedusega võidelda ja haridust laiali laotada.. O. Luts. || (paganluse, uskmatusega ühenduses). *Saaks [ristiusu vastuvõtmisega] kirikud ja kloostrid. Rahvas vabaneks paganuse pimedusest ja saaks vaimuvalgust. A. Kalmus.
▷ Liitsõnad: usu|pimedus, vaimupimedus.
4. piltl (teadmatuse, unustatuse kohta). Mälus oli pimedus: midagi ei meenunud eelmisest õhtust. Budismi teket varjab pimedus – pole säilinud mingeid kirjalikke allikaid. *Kuljus oli aga elanud pimeduses ja tal polnud sellest [= pulmade ettevalmistusest] aimugi. P. Vallak.
5. piltl lootusetus, masendus, väljapääsu mitteleidmine. Ta südames, hinges valitses pimedus. *Iga päev räägiti eesolevast õnnelikust elust, säravast tulevikust. Aga Jakob Taadri hinges oli kohama pandud pimedus, paks hirmu ja kahtluse pimedus.. R. Sirge.
6. piltl kurjus, kurjuse maailm. Võitlus hea ja kurja, valguse ja pimeduse vahel. Alistatud maal võimutsevad pimeduse jõud. *Meie usume valguse, õiguse ja armu valitsust ning ägame pimeduse, ülekohtu ja õeluse vägeva käe all! A. Saal.

pime|kurtus
nii nägemis- kui ka kuulmisvõime puudumine. Kaasasündinud pimekurtus.

popi|tegemine
kõnek (koolist) põhjuseta puudumine. Popitegemise pärast tõusis koolis alati lärm.

puna|hirv
zool mitmeid alaliike hõlmav hirveliik, keda iseloomustab tähnide puudumine täiskasvanud isendite suvekarvas (Cervus elaphus)

puudus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. kellegi v. millegi puudumine (1. täh.) Hea seltsilise puudus tõmbas reisile kriipsu peale. Meid häirib töövahendite nappus või lausa puudus. Allika puudusel joodi kraavist. Tehas seisab kütuse puudusel. Parema puudusel lähevad lapsed tänavale mängima. Skorbuut tekib värske toidu puudusel. Vihma puuduse pärast muru kolletab. Hakkas muu töö puuduse tõttu sahtleid koristama. Ta kannatab hirmsasti suitsukraami puuduse all. Truudus olevat juhuse puudus. Teda piinab lähedussuhete, julguse puudus. On ka ise oma ematunnete puudusest häiritud. Iseseisva mõtlemise puudus annab teinekord valusasti tunda. Tunnen lastest, kodustest asjadest hirmsat puudust 'igatsen nende järele'. Siin tuntakse heast nõuandjast puudust 'teda vajatakse'. Temast siin küll puudust ei tunta! *Jah, see on tahtmise puudus. Aga just sellepärast, et meil tahtmist ei ole, oleks asjata meilt seda nõuda. M. Sillaots.
2. nappus, vähesus, ebapiisavus (tähendused 1 ja 2 ei eristu alati üheselt). Müüjatest, teenindajatest on alatasa puudus. Töötegijatest oli suur, kibe, terav puudus. Joomakaaslastest tal puudust pole. Siinkandis poistest puudust ei tunta. Ostjate puuduse üle see pood ei kurda. Kodus on ühest ja teisest puudus. Pole meil millestki puudust. Ostsin kõike, millest leidsin puuduse olevat. Söögist-joogist tõotab puudus kätte tulla. Heintest puudust ei tule, jääb ülegi. Kas siis rahast ilmas puudus on? Hapniku puudusel tekkis peapööritus. Kestev kaltsiumi puudus on organismile kahjulik. Taimed kannatavad niiskuse puuduse all. Pisaratest, sõnadest tuli puudus. Naljast polnud sel päeval puudust. Ta ei tunne haridusest puudust. *Liha on kallis, võid ei ole, piimast puudus.. A. H. Tammsaare.
3. kehvus, kitsikus, vaesus, viletsus. Lepa-pere kannatab puudust. Puudust kannatavad perekonnad. Ränk puudus on majas. Terve suguvõsa vaevles, vireles, oli puuduses. Linnas valitses suur puudus. Neil on puudus ja nälg varaks. Maarahvas elab puuduses, kurdab puudust. Puudus ajas vargile, sundis jooma. Tundsime terve talve rasket, hirmsat puudust. Kevadel tuli päris puudus kätte. Ta on terve elu puudusega võidelnud. Olen puudusega harjunud. Kojamees suri puuduses(se). Isa pääses visa tööga puudusest. Mees ei pidanud puudusele vastu. Puudus kasvab, pigistab, vahib uksest ja aknast sisse, on karanud kõrini. Need olid aastad täis puudust. *.. kui rikkaks saan, siis patuks pean vaid puudust.. G. Meri (tlk).
4. see, mis ei võimalda kellelgi v. millelgi olla täiuslik, väga hea, veatu; ebakoht, halbus, viga, nõrk külg, defekt, puudujääk. Selle auto puuduseks on suur bensiinikulu. Liikluskorralduses, politsei töös, uuel kombainil on puudusi. Käsikirjas on, esinevad järgmised puudused.. Rakendatud meetodi puudused ja eelised. Vaeti uue töökorralduse puudusi ja voorusi. Saavutuste kõrval on puudusi. Ta luges üles kõik maaelu puudused ja vead. Mugavus teeb linnaelu puudused tasa. Puudusi kõrvaldama, vältima. Selles seltskonnas peetakse puuduseks, kui oled boheemlik. Pean käremeelsust puuduseks. Romaan polnud puudusteta. Millised olid etenduse puudused ja väärtused? Kehv keskendumisvõime on ta suuremaid puudusi. Ega naermine (mõni) puudus pole. Heinol on ainult üks väike puudus: ta on hirmus hilineja. Ta ei näe oma puudusi, on oma puudustega harjunud. Ilma ühegi puuduseta inimene. Lonkab veidi ja häbeneb seda puudust. Ränga kehalise, vaimse puudusega 'puudega' naine.
Omaette tähendusega liitsõnad: aja|puudus, fosfori|puudus, hapniku|puudus, huvi|puudus, info|puudus, isu|puudus, kaltsiumi|puudus, korteri|puudus, leiva|puudus, lume|puudus, maa|puudus, niiskuse|puudus, raha|puudus, ruumi|puudus, toidu|puudus, tubaka|puudus, töö|puudus, tööjõu|puudus, une|puudus, valgu|puudus, vee|puudus, vitamiini|puudus, õhupuudus; pea|puudus, põhipuudus

põhimõtte|puudus
põhimõtete puudumine. Ühiskonnaelus valitses poliitiline virvarr ja üldine põhimõttepuudus.

pürolüüs ‹-i 21› ‹s›
tehn
1. aine muundumine kõrgel temperatuuril, termolüüs. Pürolüüsi rakendatakse tööstuslikes protsessides.
2. nafta fraktsioonide ja tahkekütuste termilisel lagundamisel tekkivate tõrvade v. õlide töötlemine kõrgel temperatuuril. Nafta, maagaasi pürolüüs.

raha|puudus
raha puudumine v. nappus. Ta on, elab suures, pidevas rahapuuduses. Rahapuuduse tõttu, rahapuudusel jäi ehitamine pooleli. Tunti teravat rahapuudust. Paljud kaebasid, kurtsid rahapuudust. Rahapuudust meil ei olnud.

rahu1 ‹11› ‹s›

1. riikide vahekord, kus kumbki riik ei rakenda teise suhtes vägivalda; ant. sõda. Kogu maailmas peaks valitsema rahu. Rahu saavutamine Lähis-Idas. Püsiva rahu kindlustamine, säilitamine. Meie oleme rahu poolt ja sõja vastu. Me tahame elada rahus. Rahu kestis 30 aastat. Rahu on kasulik kõigile rahvastele. See juhtus rahu ajal. Tuvi on saanud rahu sümboliks. Rahu teeb rahva rikkaks. *.. aga tema [= Aleksander II] püüdis kõik rahuga, ilma verevalamiseta korda saata. J. Kõrv.
2. rahusõlmimine, rahutegemine; rahuleping. Õiglane rahu. Häbiväärne, alandav rahu. Rahu sobitama. Sakslased olid sunnitud rahu paluma. Sõjariistade rahu. Vaenlasega sõlmiti, tehti rahu. 1721. aastal Rootsi ja Vene vahel sõlmitud rahu. Kirjutati alla rahu Jaapaniga. Tartu, Versailles' rahu.
▷ Liitsõnad: relva|rahu, sund|rahu, separaat|rahu, vaherahu.
3. riiu, tüli, vaenu puudumine, leplikkus. Perekondlik rahu. Rahu naabrite vahel. Tahtis kõigiga rahu pidada ja hoidis end tülidest eemale. Elasime rahus, kellegagi tülitsemata. Meil on leplikud elanikud ja majas valitseb rahu. Püüdsime neid lepitada ja rahu jalule seada. Rahu kosutab, vaen kaotab. Parem lahja rahu kui rammus tüli. Parem pisut rahuga kui palju pahandusega. *Rusikad tõusid ja välkusid. Tüürmann katsus rahu sobitada. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: klassi|rahu, kodu|rahu, perekonnarahu.
4. rahulik ümbrus, rahulik keskkond; rahulik häirimata olukord. Looduse, suveõhtute vaikne rahu. Ei kära ega müra – missugune sügav rahu metsade süles. Majas, ümbruses valitses täielik rahu. Alalõpmata üks trall ja mürgel, ei rahu kusagil. Ants kiusab ega anna mulle rahu. Boss ei andvat nägusatele tüdrukutele rahu 'tükkivat neile ligi'. Hambavalu ei anna rahu. Mitte kunagi ei saa ka sinust, jutulesoovijatest rahu. Parmud ei anna loomadele rahu. Haige, väsinud inimese närvisüsteem vajab rahu. Ma ei tahtnud su rahu rikkuda! Miski ei häirinud puhkajate rahu. See on kõrvaline paik, siin võib rahus, rahuga puhata. Siin pole rahu ei päeval ega ööl. Igavene rahu (surma, suremise kohta). Ta puhkab, hingab juba mitu aastat Issanda rahus 'on juba mitu aastat surnud'. *.. kui hea oleks olnud, kui tugevad lapsed tööd teeksid ja tema vanadele kontidele rahu annaksid. R. Roht. *Sellest päevast peale ei ole õmblusmasinal enam rahu. R. Kõvamees. | (hüvastijätusoovides elavale v. surnule). Kallist rahu teile, härra Luugus! Rahu tema põrmule! Puhka rahus, kallis isa! || vaikus. Palun rahu! Kõnelejale hüüti vahele, nii et juhataja pidi korduvalt rahu nõudma. *Klassis oli hauavaikus, ainult Teele nuuksumine ja tema kooliõdede kahjurõõmus kihistamine segas rahu. O. Luts.
▷ Liitsõnad: jõulu|rahu, maja|rahu, tänava|rahu, töö|rahu, une|rahu, õhtu|rahu, öörahu; haua|rahu, surmarahu.
5. rahulikkus, meelerahu. Teda on vallanud sügav rahu. Vaatas kõike külma rahuga pealt, võttis teate külma rahuga vastu. Ütles seda suure, suurima rahuga. Mehe stoiline, filosoofiline, tasakaalukas, kõigutamatu, näilik, tehtud rahu. Valetas täie, teadliku rahuga. Need mõtted ei andnud mulle rahu. Ta ei saanud enne rahu, kui oli emale kõik ära rääkinud. Ma ei leia kuidagi rahu, ikka tuleb üleelatu meelde. Nüüd su süda saab ehk rahu! Ema süda ei saa, ei leia rahu, kui poeg kauaks ära jääb. Ta südamesse asus rahu. Elsa südames, hinges valitses rahu. Ma imetlesin venda tema rahu pärast. Ta on sootuks rahu kaotanud. Raske on vahel oma rahu säilitada. Juhan oli lahingus rahu ise. Mine rahuga koju, halvasti ei ole midagi! Tulge jumala rahus 'täie rahuga, täiesti rahulikult'. Sellest mehest õhkus kartmatust ja rahu. Rahu asendus ärevusega. Mehe näost paistis kindel rahu. *„Pääasi – rahu,” räägib ta. „Mitte lärmitseda ega ärritada.” B. Alver.
▷ Liitsõnad: hinge|rahu, meele|rahu, südamerahu.

rahvus|kuuluvus
kuulumine teat. rahvuse hulka, rahvuslik kuuluvus. Igaühel on õigus säilitada oma rahvuskuuluvus.

rasvatus1 ‹-e 5› ‹s›
rasva puudumine. Kaalujälgijad peavad piima rasvatust tähtsaks.

reeglitus ‹-e 5› ‹s›
reegli(te) puudumine

ruumi|puudus
ruumi nappus v. puudumine. Kodus valitseb suur ruumipuudus. Ruumipuuduses kool üürib instituudilt ruume. Ruumipuuduse tõttu, ruumipuudusel istuti bussi vahekäigus.

rõhutus2 ‹-e 5› ‹s›
rõhu puudumine. Uurimus silbipositsioonide rõhulisusest ja rõhutusest.

rütmitus ‹-e 5› ‹s›
(korrapärase) rütmi puudumine, arütmia

sektantlus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. lahkusuline liikumine; lahkusku kuulumine. Sektantluse levik.
2. piltl üldsusest eraldunud kitsa mõttekaaslaste grupi sulgumus. Poliitiline sektantlus.

seos ‹-e 4› ‹s›

1. vastastikune tingitus v. sõltuvus; filos olenevus, mille puhul ühtede objektide olemasolu, puudumine v. muutumine on teiste objektide olemasolu, puudumise v. muutumise eelduseks. Tegelikkuse seosed ja vahekorrad. Seoste süsteem. Teaduse ja tootmise seos. Vastastikune, tihe, otsene, kaudne, keerukas, sisuline seos. Geneetiline seos. Koonuse moodustaja ja raadiuse vaheline seos. Tööstuse ja põllumajanduse vaheline majanduslik seos. Seos organismi ja väliskeskkonna vahel. Nähtuste põhjuslik seos. Ajutiste seoste moodustumine. Ainevahetusele omane üksikprotsesside seos. Ajaline seos kahe nähtuse vahel. Nähtuste omavahelised seosed. Seoseta jutt, sõnad. Selle probleemiga on viidud seosesse veel mitmed muud küsimused. Kõik tööoperatsioonid on omavahel seoses, süsteemist sõltuvad. Otsustuse subjekt on seoses predikaadiga. | ‹inessiivis kaassõnalaadselt›. Tapuridva hüüdnime oli ta saanud seoses pika kasvuga. Mõningad muutused organismi elutegevuses toimuvad seoses aastaaegade vaheldumisega. Seoses künnipõllundusega arenes ka karjakasvatus.
▷ Liitsõnad: alistus|seos, kaud|seos, otse|seos, rinnastus|seos, tähendusseos; mõtteseos.
2. mat võrduse ja võrratuse üldnimetus
3. (ilu)sõlm. Seosega vöö. Suur seos kleidi kaeluses. Koheva seosega kaelaside. Kittelkleidi lahtisi küljeõmblusi hoidsid koos ainult seosed.
▷ Liitsõnad: paelseos.
4. van side [-me]. *Teise [mehe] pea on mähitud musta seosega.. O. Luts.

seosetus ‹-e 5› ‹s›
seos(t)e (1. täh.) puudumine, seos(t)eta olek. Mõttekäigu seosetus.

sette|lünk
geol mingile ajalõigule vastavate kihtide puudumine maakoore geoloogilises läbilõikes

sigimis|võimetus
biol sigimisvõime puudumine täiskasvanud organismil; viljatus, steriilsus

sihitus1 ‹-e 5› ‹s›
sihitu-olek. a. sihi, eesmärgi puudumine. Kõige troostitum säärase elu juures oli sihitus. Eluhoiakuks sai minnalaskmine, sihiks – sihitus. b. keel ant. sihilisus

sisepõlemis|mootor
tehn soojusjõumasin, milles kütuse põlemine ja keemilise energia muundumine mehaaniliseks toimub mootori sees

soovimatus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
mittesoovimine, soovi puudumine. Loobumise põhjusena nimetas ta soovimatust kodunt lahkuda. Tema soovimatus korrale alluda on erakordne.

sorti|kuuluvus
sorti kuulumine

steriilsus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(< as steriilne). a. haigusidude, pisikute puudumine. Operatsioonil vajalik steriilsus. b. sigimatus, viljatus. Loomade, taimede steriilsus. c. piltl. Pildil on steriilsuse maik juures.

sugu|külmus
seksuaalsete kujutelmade ja tungide osaline v. täielik puudumine, suguline külmus, seksuaalne külmus, frigiidsus

sugutus2 ‹-e 5› ‹s›
sugutunnuste puudumine

sugu|võimetus
suguvõime puudumine (eriti mehel), impotentsus

suundus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. biol tropism
2. psühh käitumis- ja suhtumisviisi mõjutav huvide ja väärtushinnangute kogum, suundumine, suunatud-olek. Isiksuse suundus. Inimese emotsionaalse suunduse tüüp. Tegevuse suundus.

suutmatus ‹-e 5› ‹s›
suutmise v. suutlikkuse puudumine. Suutmatus ülesannet lahendada, millestki vaikida, midagi tõsiselt võtta, oma eluga toime tulla. Kehaline, vaimne, kunstiline, tehniline suutmatus. Hoone valmimine viibis ehitaja suutmatuse tõttu.

sööda|puudus
sööda puudumine v. nappus. Kevadel tuli söödapuudus kätte.

takti|puudus
taktitunde puudumine. *Kõige rohkem ehk häiris teda poja taktipuudus käitumises naistega. M. Sillaots (tlk).

tegevusetus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. tegevuse puudumine, tegevuseta olek, jõudeolek. Piinav, pealesunnitud tegevusetus. Miski ei väsita rohkem kui tegevusetus. Toimekal inimesel on tegevusetust raske taluda.
2. tegutsemata jätmine, mittetegutsemine; jur hoidumine sellisest tegevusest, milleks isik on õiguslikult kohustatud. Kahtlastel puhkudel on tegevusetus parem kui mõtlematu tegu. Valitsust süüdistatakse tegevusetuses. Seaduse järgi võidakse ka tegevusetust käsitleda teona.

teo|võimetus
teovõime puudumine. a. (üldiselt). Juhi teovõimetus halvas kogu asutuse töö. b. jur. Pärija teovõimetus.

territoriaalsus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
territooriumiga seostatus; mingi territooriumi juurde kuulumine. Territoriaalsuse põhimõttel moodustatud sõjavägi. || loomade iseärasus omada valdusala. Haha nõrk territoriaalsus.

toidu|puudus
toidu puudumine v. nappus. Ikaldus põhjustas terava toidupuuduse. Meie peres polnud kunagi toidupuudust. Metsloomad kannatasid talvel toidupuuduse all, käes. Loomad lõppesid toidupuuduse tõttu, kätte.

tummus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. med kõnevõime puudumine, kõnevõimetus; (kurtuse korral:) kõneoskuse puudumine. Kaasasündinud, elu jooksul tekkinud tummus. Jumal karistas, lõi teda tummusega. Oli jahmatusest otsekui tummusega löödud. *Ta ei kannatanud oma tummuse all põrmugi, ei olnud tigestunud ega inimestest võõrdunud .. V. Krimm (tlk).
2. hääletus, vaikus. Majas valitses tummus ning kõledus. Tummus laotus üle maa.

tundetus ‹-e 5› ‹s›

1. tunde v. tunnete puudumine; ükskõiksus. Mehel oli häbi oma tundetuse pärast ja seepärast püüdis ta armastust teeselda. Armastatu egoism ja tundetus lausa halvas teda. *Aga väga suur avatus võib viia tundetuseni. Oled kõigega nõus ja kõik on ühtviisi ükskõik. P. Sauter.
2. tundlikkuse (1. täh.) puudumine, tuimus. Naha tundetus. Tagakeha tundetus selgroolülide murru korral tehakse kindlaks nõelatorgetega.

tunnustamatus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
tunnustuse puudumine. *.. kuulsus ja raha on palju raskem koorem kui vaesus ja tunnustamatus. L. Metsar.

tuuma|reaktsioon
füüs aatomituumade muundumine elementaarosakestega v. teiste tuumadega põrkumisel. Tähtsaim tuumareaktsioon on aatomituumade lõhustumine. Tehislik tuumareaktsioon. Tuumareaktsiooni tekitama, esile kutsuma.
▷ Liitsõnad: termotuumareaktsioon.

töö|luus
töölt põhjuseta puudumine. Tööluusi tegema. Sul on mitu tööluusi kirjas.

töö|puudus
töötamisvõimaluste puudumine inimestel, kes võivad ja tahavad töötada, töötus

töö|rahu
olukord, kus on võimalik rahus töötada; töötüli puudumine. Säilitagem töörahu! Abikaasa austab ta töörahu. Ametiühingud ähvardavad töörahu katkestada.

tühisus ‹-e 5› ‹s›

1. jur iseeneslik kehtivuse puudumine algusest peale. Dokumendi tühisus ja kehtetus.
2. (< as tühine); miski v. keegi tühine. Elu tühisus. Jumala kõikvõimsus ja inimese tühisus. Peab taluma kaaslaste närusust ja tühisust. Tunnetab iidoli kõrval, et on ise vaid tühisus. Lobiseb tühisusi.

tühjus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. (anuma, ruumi vms.) tühiolemine; lõputus, otsatus, eimiski. Potis haigutas tühjus. Koridoride tühjus üllatas tulijaid. Pärast kella viit sigines koolimajja tühjus. Üritab pealaele tekkinud tühjust kõigiti varjata. Kes on süüdi riigikassa tühjuses? Öise taeva mustav tühjus. Rannatu mere hall tühjus. Seisab, käed tühjust haaramas. Jalad ripuvad tühjuses, pole, kuhu toetuda. Tunneb, nagu langeks põhjatusse tühjusse. Istub niisama ja vahib tühjusse. Suunab pilgu tühjusse. || (tühjakõhutunde kohta). Kõhus kriipis tühjusest. Kõhus on tühjus. || piltl mõtete, tunnete puudumine, ükskõiksus. Tunneb tühjust. Tuli tagasi, südames tühjus. Vaatab otsa, pilgus tühjus. Pea on tühjust täis, kumiseb tühjusest. Peas valitseb tühjus. Hinge asus tühjus. *Tühjus kogub hinge, ei ole midagi kellegagi jagada .. H. Raudsepp.
▷ Liitsõnad: inimtühjus; kõhutühjus.
2. tühisus, sisutus. Elu hall tühjus. On masendunud elukaaslase sisemisest, vaimsest tühjusest. Komöödia tühjuses pettunud vaatajad.
▷ Liitsõnad: hinge|tühjus, vaimutühjus.

une|puudus
une puudumine v. nappus. Kannatab unepuuduse all, kurdab unepuuduse üle. Võõras kohas ööbides kimbutas teda unepuudus. Unepuudusest mustad rõngad silma all.

uurimis|alluvus
jur kohtueelse uurimise kuulumine teat. ametiisiku pädevusse

vaikus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. vaikne-olu, helide, häälte, müra (täielik) puudumine. Täielik, ääretu vaikus. Südaöine vaikus. Vaikus enne tormi. Pargi vaikus. Soode troostitu vaikus. Istus oma kabineti vaikuses. Tuuletu ilma vaikuses kostsid hääled kaugele. Küla pole veel ärganud, kõikjal suur vaikus. Metsas, majas valitses sügav vaikus. Häiris ebaharilik, harjumatu vaikus majas. On säärane vaikus, et .. Pärast hetkelist vaikust puhkes lärm uue hooga. Vaikust katkestasid, häirisid üksikud püssipaugud ja kuulipildujavalangud. Keset vaikust kostis köhimist. Vaikus mõjus kuidagi rusuvalt. Saabunud vaikus oli rindemeeste kõrvadele võõras. Teda võlus selle maakoha vaikus 'rahulik keskkond'. Armastan vaikust ja rahu. Õpetas mind kuulatama vaikust 'vaikuses pingsalt kuulatama'. | piltl. Tema hinges oli vaikus. *.. ometigi on kolonn sõjasaatuse poolt kaheks jagatud – nendeks, kes jäävad elama, ja nendeks, keda ootab Suur Vaikus. J. Peegel. || vaikimine, vait olemine. Jutuajamine katkes, tekkis lausa rusuv vaikus. Tuppa sigines vaikus, kumbki ei öelnud tükil ajal midagi. Meeste hulgas võttis maad vaikus. Ants katkestas oma küsimusega esimesena vaikuse. Minu küsimusele vastati vaikusega. *Oli sõidetud täielikus vaikuses ja sõnatult tuldi ka [sõidukitest] maha. O. Samma (tlk).
▷ Liitsõnad: metsa|vaikus, talve|vaikus, öövaikus; haua|vaikus, surmavaikus.
2. (millegi lakkamise v. soikumise kohta). Pärast 10-pallist tormi on taas saabunud vaikus. Mõneaastase vaikuse järel on seltsi tegevuses jälle elavnemist märgata.
▷ Liitsõnad: tuulevaikus.

vastutamatus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
mittevastutamine, vastutus(tund)e puudumine. Kollektiivse vastutusega kaasnev vastutamatus. Vastutamatus sünnib seal, kus inimesest midagi ei sõltu.

vastutus|tundetus
vastutustunde puudumine. Teda süüdistati vastutustundetuses. Juhtimises valitsev vastutustundetus.

vitamiini|puudus
mingi vitamiini puudumine organismis; vitamiinivaegus

vormi|vabadus
kohustuslike vorminõuete puudumine. Tehingu vormivabadus.

välja|sõit
sõites kuskilt lahkumine, kuhugi suundumine. Väljasõit fjordi varjust oli väga kaunis. Väljasõidu aeg on märgitud piletile. Bussi väljasõiduni jäi veel aega. Ilm on lennuki väljasõiduks otsekui tellitud. Kiirabi tegi päevas tervelt 60 väljasõitu. Vanemuurija oli parajasti väljasõidus 'lähetuses'. || huvireis, lõbusõit. Pühapäeval tegime väljasõidu mägedesse. Korraldati väljasõite Tallinna lahele. || (teelt) kõrvalekaldumine. Libedus põhjustas teelt väljasõidu. Ettevaatust väljasõidul oma sõidureast! Võistlus lõppes rajalt väljasõiduga.

õiglusetus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
õigluse puudumine. Sotsiaalne õiglusetus.

õigusetus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
teat. õiguste puudumine, õigusteta olek. Riigis valitsev õigusetus. Sotsiaalne õigusetus. Oldi vägivalla ja õigusetuse meelevallas. *.. Mihkel Rist on koduväi kõigi sinna juurde kuuluvate õiguste ja õigusetusega. H. Sergo.

üli|juhtivus
el elektritakistuse puudumine. Ülijuhtivusel põhinevad magnetrongid. Kõrgtemperatuurne ülijuhtivus.

üli|voolavus
füüs viskoossuse puudumine