[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

habras ‹hapra 19› ‹adj›

1. kergesti murduv, purunev v. katkev, õrn. Haava oksad on võrdlemisi haprad. Veresoonte seinad olid muutunud jäigaks ja hapraks. Vanal inimesel on luud hapramad kui noorel. Haprad küüned. Juuksed on kuivad ja haprad. Habras niit, paber. Habras nagu klaas, portselan. Liigne karastamine teeb terase hapraks. Mänd on hapram kui kask. Vili on küps ja ta kõrs üsna habras. || piltl (hääle, helide kohta). Laste haprad ja õrnad hääled. Eit laulis väriseva ning hapra häälega.
2. (keha)ehituselt nõrk v. õrn; peenike, sale. a. (inimeste v. nende kehaliikmete kohta). Habras naine, tütarlaps, poisike. Tema plikalikult habras kuju. Pärast haigust oli ema veelgi hapram kui enne. Haprad käed, sõrmed. Sale ning habras piht. *Tütar on .. hapra kondiga ja alatihti haiglane. V. Ilus. b. (muu kohta). Metsaserval sirgus noor ja habras kask. Üle jõe viis habras rippsild.
3. piltl kergesti hajuda v. kaduda võiv, õrn. Uni, vaikus oli habras. Sellest lapsepõlveunistusest on jäänud vaid habras mälestus. Liiga habras oli ta side tegeliku eluga. Nende armastus oli hapram, kui võis arvata.
4. kõnek halb, täbar. Habras lugu. Kui asi hapraks läheb, siis saada meile sõna. *Une- ja söögiajad on segi, enesetunne habras, isu puudub .. R. Sirge.
Omaette tähendusega liitsõnad: ime|habras, ülihabras