[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

unine ‹-se 4› ‹adj›

1. unevajadust tundev, magada tahtev; pooleldi ärkvel, mitte päris ärganud; sellist olekut väljendav. Üsna, väga, hirmus unine. Väsinud ja unised reisijad. Olin nii unine, et silmad vajusid vägisi kinni. Asjata püüdsid unised õpilased oma haigutusi varjata. Seni virge püsinud tunnimees jäi sooja käes uniseks. Naine muutus raseduse ajal kangesti uniseks, tahtis aina magada. Päevane tukastus tegi meid veelgi unisemaks. Hommikuti on ta kaua unine ja pahur. Aknale ilmus kellegi unine pea. Unise peaga, unisest peast 'unisena' ei saanud ta kohe arugi, millest jutt. Põngerjas tuli magamast, silmad alles unised. Laudast kostis loomade unist hingamist. | piltl. Läks üksi läbi öise unise linna. Unise päikese kahvatu valgus. Mahlad hakkavad unistes puudes peagi liikuma. *Tukkuvad põõsad hakkasid elama, ärkasid unised teerajad. J. Semper.
2. (halluse, üksluisuse tõttu) unele ajav, magama uinutav. Unine ilm, hilissügis. Tinahallid unised hommikud. Igav ja unine loeng. Ojakese unist sulinat kuulates tuli tukk peale. Uinusime vihmapiiskade unise rabina saatel. Sooja suvepäeva unine rahu.
3. uimane, loid, aeglane. Unine juhtimisstiil. Liiga unine ja pikaldane naine ei sobi liidriks. Alamjooksul oli jõgi veelgi unisema vooluga. Unine tuul mängib laisalt lehtedes. Olekult unine nagu sügisekärbes. Tõi ärksamat vaimu siia unise elurütmiga väikelinna.
Omaette tähendusega liitsõnad: poolunine