[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

upitama ‹37›

1. pingutades, jõudu rakendades tõstma, vinnama; tirima, sikutama. Bussi upitati kompse, pakke, kohvreid. Upitas vankrile raske viljakoti. Mitmekesi õnnestus auto kraavist teele upitada. Upitas koorma otsa suuri hangutäisi. Upitasime ülestikku mitu pirakat lumepalli. Isa upitas lapse üles kõrgele pea kohale. Upitab kukkunu üles, jalule. Post upitati püsti. Rikkur on enesele ilmatu majamüraka püsti upitanud 'ehitanud'. Põhjatul teel tuli koormat kangidega tagant upitada. Üks ronib müürist üles ja teine upitab alt, kuidas jaksab. Rändaja upitab seljakoti õlale, turjale, selga. Rasket kasukat andis selga upitada. Upitas pudeli suule ja võttis tubli lonksu. Poetrepil upitatakse pudelit 'juuakse'. Upitas püksitaskust viinapudeli lagedale. Pidin kaevust mitu ämbritäit välja upitama. Haige upitati toolile (istuma). *Olla vaid priimabaleriinide partner. Prints, kes neid upitab, kuni käed veel kannavad. M. Unt. | piltl. Valitsus püüdis riigi majandust kiiremini jalule upitada. Ta oli oma sõbra segasest loost välja upitanud. „Ja edasi?” upitas ta jutustajat takka. || küünitama, ulatama. Upitas kaldamüürilt kepikonksu uppuja kuuehõlma taha. Poiss upitas riiulilt moosipurki. *Keegi külanaistest tõttas neile vett joogiks upitama. A. Sinkel. *Upitati heatujuliselt klaase kokkulöömiseks. R. Sirge.
2. end, oma keha v. mõnd kehaosa (pingutusega) ülespoole tõstma v. teat. asendisse ajama. a. (kellegi kohta). Pidin end tublisti upitama, et küündida lülitini. Upitab enda natuke pikemaks, venna kõrguseks. Tagapool seisjad upitasid endid kõrgemale, ettepoole. Ronis ülespoole, upitades ennast vaevaga ühelt kaljunukilt teisele. Uudishimulikud olid end rinnuni aknast välja upitanud. Hüljes upitas oma tüseda kere jääkamaka otsa. Püüab end aia najal püsti upitada. Upitas enese vaevaliselt üles, jalule. Jaksas ennast vaid põlvili, istukile, neljakäpakile upitada. Upitab end kikivarvule, et paremini näha. Mähkmetest upitab välja pisaraist määrdunud nägu. Märkas tüdrukut teispool aeda nina üle plangu upitavat. Ei maksa oma nina nõnda taevasse upitada! (uhkeolemise kohta). *Vahel mõni neist [= kukkedest] upitas ennast nii kikki, ajas kaela nii õieli, nagu tahaks mehike kohe üle puude latvade vaadata. P. Krusten. b. (millegi kohta). Talvine päike ei suuda end katuste tagant nähtavale upitada. Kirikute tornid upitasid oma ristikujulisi päid teistest majadest kõrgemale. Heinamaal upitavad kuhjad. *Õelate ja kõrgete ohakate vahel upitavad oma kaelu päikese poole tumesiniste kingakestega käokingad. O. Tooming. | piltl. Sõjajärgne majandus upitas enese pikapeale püsti, jalule.
3. piltl jõuga kellekski (v. millekski) enamaks panema, (sobimatusest hoolimata) kuhugi kõrge(ma)le aitama, edutama; (teenimatult) paremaks pidama, üles kiitma. Iga erakond tahtis oma meest linnapeaks upitada. Hangeldamisega on ta enda rikkaks härraks upitanud. Meedias upitati vahejuhtum lausa sensatsiooniks. Tähtsale tööle upitatud poisike. Upitas väimehe kõrgele, soojale kohale. Okupandid upitasid võimule ajutise valitsuse. Kui oled ise järjele saanud, upita sõber kaasa. Vurle püüab end matsist kõrgemale upitada. Ega ta upitagi end suureks kirjanikuks. Kriitika upitas solisti pilvedeni. Üht upitatakse kangesti esile, teist tehakse maha. Upitas oma iseteadvust peene lõhnaõliga. Ajaloos on mõne üksikisiku teened liiga üles upitatud. Upitavad arvustused. *Meenub inimene, kes viimse hingetõmbeni .. põlgas upitavaid ja upitatud minasid, enesearmastust, pugemist ja karjääri. V. Panso.
4. hoogu võtma; üritama. Juba hulk aega upitab külaline minekut. Vares upitas end aiapostilt lendu. *Siis polnud mul veel seda romaani, millest upitan kirjutama .. A. H. Tammsaare. *Meenub isa, kes oli kogu eluea upitanud sõita oma kaugesse sünnikohta. P. Krusten.