[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

urg ‹uru 21› ‹s›

1. maa sees v. millegi all olev väiksem koobas, mida loom kasutab oma pesapaigana. Mägra, kährikkoera urg. Koprad kaevavad urge ja kanaleid. Rebase urul on mitu väljapääsu. Tuhkur teeb uru lõppu sooja ja pehme pesakambri. Jäälind toksis endale uru jõekaldasse. Rästik puges päeva ajaks urgu. Pimeda saabudes ronis siil oma urust välja. Vöötorav leidis sobiva uru puu juurte all. Vähkide kaldaalused urud. Ants kükitab kodus nagu hiir urus, ei tule teiste sekka. || (üldisemalt:) kaevand, tühe, auk. Sõjamehed kaevasid endale kiiruga urud liiva sisse. Heinte sees urus oli soe ja mõnus. Pistsin käe kividevahelisse urgu. *.. tema hambuta suu vajus sügavasse pealuusse, vereta huuled sünnitasid sügava uru .. E. Särgava.
▷ Liitsõnad: hiire|urg, muti|urg, mägra|urg, rebase|urg, rotiurg.
2. urgas (2. täh.) Agul on täis elamiseks sobimatuid urge. *.. see [= tare] oli pigem urg, milles ei elutsenud inimesed, vaid viletsus ise. A. Sinkel. *Ta tahtis .. natuke jalutada maanteel, enne kui oma üksildasse urgu tagasi minna .. M. Traat.