[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

uurija ‹1› ‹s›
(< tgn uurima). Poiss oli juba kuueaastasena suur kirjatarkuse uurija. *Mees vaatab uurivalt ümbrust .. Nähtavasti jääb uurija vaatlustulemustega rahule. H. Pukk. || teadlane, teadustöötaja. Kohanimede uurija on toponüümik. Eesti ajaloo uurijad. See teema paelub mitme ainevalla uurijaid. Projektis lööb kaasa neli uurijat ja assistent. || jur kohtueelset uurimist teostav ametnik. Prokuratuuri, kriminaalpolitsei uurija. Uurijad kuulasid vahialuseid üle. Õpib Eesti Riigikaitseakadeemias uurijaks. Töötas mitu aastat uurijana.
▷ Liitsõnad: ajaloo|uurija, keele|uurija, kodu-|uurija, kohanime|uurija, koopa|uurija, kosmose|uurija, linnu-|uurija, loodus|uurija, maade|uurija, murde|uurija, nime|uurija, polaar|uurija, rahvaluule|uurija, rahvastiku|uurija, seene|uurija, teatri|uurija, ufo|uurija, usundi|uurija, väliuurija; kohtu-uurija.