[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

vägistama ‹37›

1. inimese tahte vastaselt temaga suguühtesse astuma. Kallaletungija vägistas meelemärkuse kaotanud naise. Vägistatud tütarlaps.
2. kellegi v. millegi kallal jõudu, vägivalda kasutama. Kellegi hinge, tundmusi, tahet, loomust vägistama. Toimetaja kippus autorit vägistama. Mõtte edasiandmine on õnnestunud ilma keelt vägistamata. *.. mul olevat ergud, ja need ei laskvat ennast mitte kauemini vägistada. E. Vilde.