[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

abi|ettevõte
maj ettevõttele v. asutusele alluv väiksem ettevõte. Ehitusfirmal on mitmeid abiettevõtteid, nagu töökojad, saeveski, tellisetehas.

abi|kirik
koguduse peakirikust eemal asetsev väiksem kirik. Otto Wilhelm Masingu isa oli Lohusuu abikiriku köster.

abi|komitee
(pea)komiteele alluv (kohalik) väiksem komitee. Eesti Aleksandrikooli peakomiteele allus üle saja abikomitee.

abi|mõis
aj suurema mõisa alla kuulunud väiksem mõis vrd karjamõis

aevastus ‹-e 5› ‹s›
aevastamine; selle üksikjuhtum. Aevastus tuleb, tikub, kipub peale. Nagu kirbu aevastus 'millegi väikese v. tähtsusetu kohta'.

agoogika ‹1› ‹s›
muus hingestatust ning ilmekust andvad väikesed hetkelised kiirendused ja aeglustused helitöö ettekandel

ahju|tellis
müüritellisest väiksem ning tulekindlam tellis ahjuladumiseks

aktiivne1 ‹-se 2› ‹adj›

1. energiliselt tegutsev v. toimiv, tegev, toimekas; energiline; ant. passiivne. Aktiivne inimene, võitleja. Seltsi aktiivne liige. Kooli kõige aktiivsemad sportlased. Õpilane on klassivälises töös, koosolekuil aktiivne. Poiss muutub üha aktiivsemaks. Aktiivne võitlus, vastupanu, tegutsemine. Aktiivne hoiak, ellusuhtumine, tähelepanu. Koosolekutest osavõtt võiks olla aktiivsem. Aiatöö on aktiivseks puhkuseks. Aktiivne sõnavara 'sõnavara, mida inimene tunneb ja ise kasutab'. Aktiivne haigusprotsess. Seismiliselt aktiivne piirkond. Valge kahis etturi ning sai aktiivse seisu. Majanduslikult aktiivne rahvastik (statistikas:) 'tööjõud'. Aktiivne valimisõigus 'õigus valida'. *Kirg aga on alati midagi aktiivset, see on rohkem tegu kui tundmus. F. Tuglas.
2. hrl keem suure reageerimisvõimega; juba väga väikeses kontsentratsioonis mõjuv. Keemiliselt aktiivsed ained. Naatrium on väga aktiivne lihtaine. Kasvuained on füsioloogiliselt väga aktiivsed.

ala-
‹liitsõna esiosana›
1. allpool olev, alumine; näit. alahuul, -jäse, -kõht, -lõualuu, -pool
2. miski liitsõna põhisõnaga väljendatud mõistest väiksem, selle alla kuuluv, selle osa; näit. alagrupp, -jaam, -jaotus, -liik, -rühm, -teema
3. mittetäielik, mitteküllaldane, normaalsest väiksem v. nõrgem, vaeg-; näit. alaareng, -happesus, -koormatus, -koormus, -rõhk, -säritus, -talitlus, -tarbimine, -toitlus, -vorm; -ealine, -mõõduline, -väärtuslik; -hindama, -koormama

ala|areng
mitteküllaldane, normaalsest väiksem areng, arengus mahajäämine. Intellektuaalne alaareng.

ala|happesus
med maonõre normist väiksem happesus

ala|jaotus
mingi suurema jaotuse v. liigituse alaosa, sellest väiksem liigitusüksus. Peatüki alajaotused. Tegi programmi alajaotusse 1.1. paranduse, täiendas lõiget 3) uue alajaotusega.

ala|kaal [-u]
normist v. normaalsest väiksem kaal

ala|kalorsus
normist v. normaalsest väiksem kalorsus. Toidu alakalorsus.

ala|koormatus
normist, normaalsest väiksem koormatus. Tehase, jõujaama alakoormatus.

ala|koormus
normist, normaalsest väiksem koormus. Ettevõte, tehas, elektrijaam töötab alakoormusega. Tänapäeva inimeste füüsiline alakoormus. Lihaste, südame alakoormus.

ala|liik [-liigi]
liigituse allüksus, väiksem liigitusüksus. Instrumentaalmuusika alaliigid. Personifikatsiooni käsitletakse metafoori alaliigina.

alam|liik [-liigi]
biol liigist vahetult väiksem süstemaatikaüksus

ala|mõõduline
allpool normiks määratud suurust, alammõõdust väiksem. Alamõõdulised kalad, vähid tuleb vette tagasi lasta.

ala|osa

1. alumine osa. Kleidi, seeliku alaosa. Näo alaosa.
2. suurema jaotuse väiksem osa. Käsitluse põhiosa koosneb kolmest alaosast. Õigusakti alaosad on: osa, peatükk, paragrahv, lõik, punkt.

ala|säritus
fot vajalikust väiksem säritus

ala|täitmine ‹-se 5 või -se 4› ‹s›
ettenähtust v. vajalikust väiksem täitmine. Plaani alatäitmine.

aldi|võti
muus noodivõti, mis määrab väikese oktavi do asukohaks noodijoonestiku kolmanda joone

alev ‹-i 2› ‹s›

1. linnast väiksem asula. Märjamaa, Kohila alev.
▷ Liitsõnad: töölisalev.
2. van ees-, äärelinn, agul. *.. kui kirp kesklinnast hakkab hüppama, siis on ta alevisse jõudes elevant. E. Vilde.

alevik ‹-viku, -vikku 30› ‹s›
külast suurem ja alevist väiksem asula. Ahja, Rõngu alevik.

all|asutus
suuremale asutusele alluv väiksem asutus. Ministeerium ning tema allasutused.

all|ettevõte
maj suuremale ettevõttele alluv (hrl. eri profiiliga) väiksem ettevõte. Pärmivabrik oli leivakombinaadi allettevõte.

all|organisatsioon
mingi organisatsiooni raamidesse kuuluv väiksem organisatsioon

all|süsteem
mingi süsteemi raamidesse kuuluv väiksem süsteem

aluseline ‹-se 5› ‹adj›
keem
1. (keskkonna oleku kohta:) selline, kus vesinikioonide kontsentratsioon on väiksem kui puhtas vees, leeliseline. Aluseline keskkond.
2. (happe kohta:) molekulis teat. arvu metalliaatomitega asenduda võivaid vesinikuaatomeid omav
▷ Liitsõnad: ühe|aluseline, kahe|aluseline, kolmealuseline.

ambulatoorium ‹-i, -i 10 või -i, -it 2› ‹s›
med väiksem polikliinikutaoline raviasutus. Ülikooli ambulatoorium. Läksin ambulatooriumi haava siduma.

antifriktsioon|materjal
tehn väikese hõõrdeteguriga materjal

asum ‹-i 2› ‹s›
linna kindlapiiriline osa (linnaosa v. selle piiridesse jääv väiksem linnajagu). Linna piirile kerkivad uued asumid. Ülemiste, Sikupilli, Sõjamäe, Pae jt. Lasnamäe asumid.

bandžo ‹6› ‹s›
muus väikese ümmarguse kõlakasti ja pika sõrmlauaga keelpill. Lauldi bandžo saatel.

bani ‹11 või 6› ‹s›
Moldova ja Rumeenia väiksem rahaühik. 100 leud ja 50 banit.

bassi|võti
muus noodivõti, mis määrab väikese oktaavi fa asukohaks noodijoonestiku neljanda joone

bibliofiilne ‹-se 2› ‹adj›
bibliofiiliale omane, sellest lähtuv, selle kriteeriume järgiv, bibliofiiliasse kuuluv. Raamatu, trükise bibliofiilne hindamine. J. H. Rosenplänteri bibliofiilsed harrastused. See raamat on muutunud bibliofiilseks harulduseks. Bibliofiilne väljaanne 'erilise kujundusega (mõnikord ka numereeritud) väikeses tiraažis väljaanne'.

brigaad ‹-i 21› ‹s›

1. sõj diviisist väiksem maajõudude, sõjalaevastiku v. lennuväe taktikaline väekoondis
▷ Liitsõnad: jalaväe|brigaad, suurtükiväe|brigaad, tankibrigaad.
2. hrl nõuk töötajate rühm teatud tööde tegemiseks. Krohvijate, maalrite brigaad. Kolmas brigaad lõpetas viljakoristuse. Kohtunike brigaad moodustati eri riikide spordikohtunikest. Linna kiirabil on neli kolmeliikmelist brigaadi. Brigaadi liikmeid, kogu brigaadi premeeriti.
▷ Liitsõnad: aiandus|brigaad, ehitus|brigaad, kalapüügi|brigaad, kaluri|brigaad, loomakasvatus|brigaad, metsatöö|brigaad, remondibrigaad.

dendro|aed
bot mets (väiksem) dendraarium

dessert|lusikas
supilusikast väiksem lusikas magusroa söömiseks

dessert|taldrik
praetaldrikust väiksem taldrik külm- v. magusroa söömiseks

detsi-
mõõtühikute nimetuste eesliide, mis näitab, et antud ühik on põhiühikust 10 korda väiksem (tähis d)

dielektrik ‹-u 2› ‹s›
el väga väikese elektrijuhtivusega aine (praktiliselt: mittejuht)

dielektriline ‹-se 5› ‹adj›
el väga väikese elektrijuhtivusega (praktiliselt: elektrit mittejuhtiv); dielektrikutega seotud, nende omadustel põhinev

džemper ‹-pri, -prit 2› ‹s›
varrastel kootud v. trikoost õmmeldud üle pea selga käiv sirgelõikeline (mõnikord väikese kinnisega) kampsun. Villane, puuvillane, kraega, kraeta džemper. Kandis džemprit.

džäss|ansambel
muus väiksem džässbänd

eesel ‹-sli, -slit 2› ‹s›

1. hobusest väiksem hrl. hall pikakõrvaline veo- ja kandeloom (Equus asinus). Istus eesli selga. Eesli vali kisa. Koormakandja eesel. Kangekaelne nagu eesel.
▷ Liitsõnad: ema|eesel, hobu|eesel, isa|eesel, kodu|eesel, koorma|eesel, metseesel.
2. piltl (rumala, taipamatu, põikpäise inimese kohta, ka sõimu- ja kirumissõnana). Oh sa eeslite eesel! Olin viimane eesel, et sind uskusin! Ja meie, vanad eeslid, ei taibanud! *Eesel! Kes teeb siin nalja? H. Raudsepp.
3. eeslimäng. Poisid mängisid eeslit.

elektri|juht [-juhi]
el elektrivoolu juhtiv, s. o. väikese elektritakistusega aine. Hea, halb elektrijuht.

elektromeeter ‹-tri, -trit 2› ‹s›
el riist madala pinge, väikese laengu ja nõrga voolu mõõtmiseks

endemism ‹-i 21› ‹s›
biol taime- v. loomaliikide esinemine suhteliselt väikesel maa-alal, kus nad on välja kujunenud, päriskodusus

eristamis|lävi
psühh kõige väiksem eristatav erinevus ärritajate v. ärrituste vahel

ferri|magnetism
füüs magnetiline seisund, mille puhul aine spontaansel magneetumisel asetub suurem osa atomaarseid magnetmomente ühes ja väiksem osa teises (vastupidises) suunas

galvanomeeter ‹-tri, -trit 2› ‹s›
el tundlik riist nõrga voolu, madala pinge v. väikese elektrihulga mõõtmiseks

grupp ‹grupi 21› ‹s›
(väiksem) rühm. a. Hoonete, puude, skulptuuride grupp. Neljaliikmeline grupp. Lehmade grupp. Lektorite, uurijate grupp. Gruppideks, gruppidesse koondama, koonduma, jaotama, jagama. Gruppidena paigutama, paiknema. Jooksjad finišeerisid tiheda grupina, tihedas grupis. b. Etniline, sotsiaalne grupp. c. Teise, esimese grupi invaliid. Algajate, edasijõudnute grupp. A-grupi mängud. 0-grupi veri. Võistlus toimus kolmes grupis.
▷ Liitsõnad: ala|grupp, armee|grupp, eri|grupp, filmi|grupp, finaal|grupp, initsiatiiv|grupp, invaliidsus|grupp, juht|grupp, luure|grupp, matka|grupp, operatiiv|grupp, otsingu|grupp, partei|grupp, pääste|grupp, rahvus|grupp, ründe|grupp, skulptuuri|grupp, treeningu|grupp, tõlke|grupp, töö|grupp, uurimis|grupp, vanuse|grupp, vere|grupp, väe|grupp, õppegrupp.

hakk1 ‹haki 21› ‹s›
ka zool varest meenutav, ent sellest väiksem must hallika kaelaga lind (Corvus monedula). Hakid pesitsevad hoonete, müüride ja puude õõntes.
▷ Liitsõnad: kaelus|hakk, kirikuhakk.

heterodüün ‹-i 21› ‹s›
el väikese võimsusega kõrgsagedusgeneraator

huutor ‹-i, -it 2› ‹s›

1. väiksem küla Ukrainas ja Lõuna-Venemaal
2. eraldi paiknev üksiktalu Venemaal

iludus|viga

1. iluviga. Laulja iludusveaks on inetud hambad.
2. väiksem viga, maitsevääratus vms. Kirjutises leiduvad mõned iludusveadki.

immitsema ‹37›

1. nõrgalt imbuma v. nõrguma; väikese nirena voolama; kuhugi tungima v. levima. Haavast immitseb verd. Veri immitses läbi sidemete. Kuusest immitseb vaiku. Kasetüvest immitseb mahla. Tünni laudade vahelt immitses soolvett. Allikasoontest immitses vett. Potikaane vahelt immitses tuppa isuäratavaid lõhnu. Korstnast immitseb halli suitsu. Läbi kardinate hakkab tuppa immitsema ähmast valgust. Kivimüüridest immitseb külma, rõskust. *Talvel oli oja peaaegu põhjani kinni külmunud ja immitses vaevalt.. R. Roht. | piltl. Kahtlus, nukrus immitses vägisi hinge. Tema sõnadesse kipub irooniat immitsema. *Ja kui jälle siledamal teel sõideti, oli Augusti meeltesse immitsenud mõrumaigulist ükskõiksust. E. Tennov.
2. vähehaaval visalt hõõguma v. põlema. Tuli immitses turbakihis. Söehunnik immitseb põleda. | piltl. Viha immitseb nagu tuli tuha all.

intonatsioon ‹-i 21› ‹s›

1. keel kõne põhitooni kõrguse muutumine lauses, kõnemeloodia. Ühtlane, tõusev, langev, küsiv, laulev intonatsioon.
2. muus helide ja intervallide helikõrguslik täpsus ettekandel; meloodia kõige väiksem iseseisev väljenduslik osa. Intonatsiooni puhtus. Laitmatu intonatsioon. Helilooja on kasutanud rahvalaulude intonatsioone.
3. (tunde)toon, (tunde)värving. Lausus seda erilise intonatsiooniga. *Lauliku värssides kuuleme uusi võitlevaid intonatsioone.. E. Nirk.

isas|sugurakk
biol väiksem liikuvam sugurakk, seemnerakk, spermatosoid

ivake(ne) ‹-se 5› ‹s›

1. ‹hrl. eitusega› väike iva; (toidu)raasuke. Lind nokkis lumele puistatud ivakesi. Ivake leiba. Pole ivakestki hamba alla panna. Haige ei võtnud enam ivakestki suhu. Tal polnud lastele enam ivakestki ette panna. *Ah, poetab ta eales mu rüppe ivakesegi tollest äratundmisest. B. Alver.
▷ Liitsõnad: nisu|ivake(ne), sinepi|ivake(ne), tanguivake.
2. ‹ka adverbilähedaselt› (võrdlemisi väikese hulga v. määra kohta:) midagi vähe, natuke, veidike. Ivake julgust, lootust, kasu. Läksime ivake maad, ivakese maad jala. Sinu jutus ei ole ivakestki tõtt. Ivakese vaikimise järel jätkas ta jutustamist. Oota veel ivake aega. Ta tuli tagasi ivakese aja pärast. Heida ivakeseks (ajaks) pikali! Silmad vajusid ivakeseks (ajaks) kinni. Ajame ivake juttu. Perenaine palus end ivake aidata. Tuleks ivake hinge tõmmata. Õde pole minust ivakestki parem. Ivake varem, hiljem. Püüa õppida ivake paremini! Neiu juuksed olid tuulest ivake sassis. Kingad on mulle ivake(se) suured. Mees muutus ivake(se) kainemaks.

jaoskond ‹-konna 22› ‹s›

1. suurema ettevõtte, organisatsiooni üks allüksusi, hrl. tsehhist v. osakonnast väiksem. Tsehh jagunes kolmeks jaoskonnaks. Kolmanda osakonna teine jaoskond. || ‹elliptiliselt› kõnek (politseijaoskonna kohta). Politseinik viis mind jaoskonda.
▷ Liitsõnad: ehitus|jaoskond, keevitus|jaoskond, ketrus|jaoskond, kudumis|jaoskond, köite|jaoskond, ladumis|jaoskond, pakendi|jaoskond, trükijaoskond; miilitsa|jaoskond, politseijaoskond.
2. maa-alaline alljaotus (hrl. elanikkonna teenindamist, maa-ala hooldamist silmas pidades). Arst külastab oma jaoskonna haigeid.
▷ Liitsõnad: arsti|jaoskond, side|jaoskond, valimis|jaoskond, veterinaarjaoskond.
3. klassi alljaotus omaaegses koolis, jagu. *Uderna ministeeriumikool oli kaheksaklassiline: esimeses klassis kolm, teises kaks jaoskonda. J. Kärner.

joogi|tops [-i]
väiksem jooginõu vee, karastavate jookide vms. jaoks. Papist joogitops.

joot|raha
väiksem rahasumma teenuse eest üle ettenähtud tasu. Väike, suur, hea, viisakas, korralik jootraha. Andis ettekandjale, kelnerile, pakikandjale jootraha. Arve maksmisel jättis mõned mündid lauale jootrahaks.

juga ‹joa 24› ‹s›

1. vedeliku, gaasi, puistaine vms. (paiskuv v. purskuv) hrl. suhteliselt väikese läbimõõduga voolus; kiirtevihk. Peen, jäme, kitsas, lai juga. Geisrist paiskuvad kuuma vee võimsad joad. Voolikust pahises kuuma auru juga. Äge vihm piitsutas maad viltuste jugadena. Veri jookseb, purskab joana. Uksest paiskus sisse jäise õhu juga. Piibusuitsu hall juga. Juga valget tolmu. Terad voolavad lõputute jugadena kottidesse. Valgus langes tuppa laia joana. Juga eredat valgust. Pimedust läbistavad leekkuulide joad. || liikumisest millelegi, eriti veepinnale tekkinud jälg, viir, joom. *Laksti lõi suur haug luhas ja ujus minema, juga veepinnal järel. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: auru|juga, gaasi|juga, kiirte|juga, liiva|juga, piima|juga, suitsu|juga, tolmu|juga, tossu|juga, tule|juga, udu|juga, vahu|juga, valgus|juga, vee|juga, vere|juga, vihma|juga, välgu|juga, õhu|juga, õlijuga.
2. geogr järsk vee langus jõesängi astangult. Keila, Jägala, Narva juga. See on mäestikujõgi, millel leidub rohkesti jugasid.
3. viiruna, joonena leviv (sageli emotsioonidest tingitud) aisting. Külm juga käis südame alt läbi. Kuum juga jooksis mul üle selja. Valu läbistas teravate jugadena ta allkeha. Tuline juga jooksis kurgust alla. *Isa oli surnud. Valus juga jooksis läbi südame. M. Möldre.
▷ Liitsõnad: rõõmu|juga, valujuga.

juht|kilp
tehn väiksem (kilpjas) alus, millele on monteeritud juhtimis- ja kontrollimisseadmed, juhtimiskilp

julla1 ‹6› ‹s›
mer avamerejahi v. väikese laeva kaheaeruline sõudepaat 1–3 inimese tarvis. *Peale kapteni väikese julla ei lubatud ühtki paati alla lasta.. H. Sergo.

jupp ‹jupi 21› ‹s›
lühem, väiksem osa v. tükk millestki suuremast, pikemast; natuke, vähesel määral midagi. Jupp lõnga, nööri, traati. Jupp vorsti, heeringat. Juppideks lõikama. Puud saeti poolemeetristeks, väikesteks, lühikesteks juppideks. Murdis makaronid enne keema panekut juppideks. Seelikust jäi hea jupp riiet üle. Pliiatsist on ainult väike jupp järel. Leib sai ennist viimse jupini 'tervenisti, täielikult' ära söödud. Juppidest kokkusõlmitud lõng. Lekkivale torule tuli uus jupp vahele panna. Jupp maad, teed käidi vaikides. Jupp kraavi on veel kaevata. Mul läheb veel jupp aega. Jättis lugedes mõned jupid vahele. || kõnek (masina)osa, jublakas. Ma ei saanud veel autot korda, mõned jupid on puudu. || kõnek midagi väikest, lühikest (ka inimese kohta). Korvpallimeeskonda valiti pikad poisid, juppe ei võetud. *Pealegi oli see võrk jõkke viimiseks liiga väike – vaevalt ehk süllapikkune jupp.. M. Raud.
▷ Liitsõnad: jutu|jupp, käbi|jupp, köie|jupp, küünla|jupp, laua|jupp, laulu|jupp, lõnga|jupp, niidi|jupp, nööri|jupp, paela|jupp, palgi|jupp, pliiatsi|jupp, puu|jupp, sigari|jupp, tee|jupp, toru|jupp, traadi|jupp, vorstijupp; mõtte|jupp, viisijupp; kasuka|jupp, mantli|jupp, mehe|jupp, poisi|jupp, sabajupp.

juuni|põrnikas
zool juunis-juulis esinev helepruun maipõrnikast väiksem taimekahjur (Amphimallon solstitialis)

jääk ‹jäägi 21› ‹s›
üle-, järelejäänud osa. Hoiuse jääk 550 krooni. Lõunasöögi jäägid pandi külmkappi. Mantli ostu jäägist piisas parajasti kingade muretsemiseks. || mat jagajast väiksem arv, mille lahutamine jagatavast muudab viimase jagaja kordseks
▷ Liitsõnad: puudu|jääk, ülejääk.

jää|mägi
mandrijää küljest murdunud suur (ujuv) jääpank meres. Jäämäe veepealne osa ka piltl (millegi kohta, millest on nähtav v. hoomatav väiksem v. vähemtähtis osa, põhiosa jääb aga varjule).

jäänuk|loom [-a]
zool varasema levilaga võrreldes väikesel alal säilinud loomaliik

jäänuk|taim
bot varasema levilaga võrreldes väikesel alal säilinud taimeliik

kabel ‹-i 2› ‹s›

1. väiksem usukultuslik ehitis (näit. abikirik) v. usukultuslik ruum. *.. pühapäeval oli tal õigus istuda kabelis esimesel pingil otse Lenströmi lugemispuldi vastas. J. Mändmets. *Tsirkusega ühenduses on väike kabel, kus härjavõitlejad enne esinemist palvetavad .. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: linnuse|kabel, lossi|kabel, mälestuskabel.
2. hoone kalmistul surnute hoidmiseks ja matusetalituseks. Metsakalmistu kabel. Hüvastijätt lahkunuga toimub kabelis.
3. ehitis matmiseks (hrl. kalmistul). *Enne surma oli ta lasknud ehitada üsna kiriku lähedale väikese kabeli. Sinna kabelisse käskis ta ennast matta .. M. J. Eisen.
▷ Liitsõnad: haua|kabel, matusekabel.
4. murd surnuaed, kalmistu. *Nüüd magad siin / kabelis mulla all. J. Kärner.

kadaka|täks
zool varblasest väiksem tumepruuni selja ja roostekollaka alapoolega lind (Saxicola rubetra)

kaheksandik ‹-diku, -dikku 30›

1. ‹num› murdarv 1/8. Kolm kaheksandikku. Kaheksandik hektarit. (Üks) kaheksandik majandi pindalast on metsa all.
2. ‹s› aj väiksem tünn mahuga 1/8 tündrit
3. ‹s› kõnek kaheksanda klassi õpilane. Viktoriini võitsid kaheksandikud.

kammer|muusika
muus instrumentaal- v. vokaalmuusika solistile v. solistide ansamblile (väikeses ruumis esitamiseks). Kammermuusikat looma, kirjutama, esitama.

kanepi|lind
zool kultuurmaastikus elutsev varblasest väiksem pruunika sulestikuga lind (Acanthis cannabina)

karastus|jook
alkoholita v. väga väikese alkoholisisaldusega gaseeritud jook. Karastusjookide hulka kuuluvad limonaadid, mineraalveed, soodaveed ja gaseeritud vesi. Puhvetis müüdi karastusjooke.

karbonaad ‹-i 21› ‹s›
kok paneeritult praetud seljalihalõik koos väikese roidetükiga; vastav lihatükk praadimiseks. Sööklas tellisin endale karbonaadi ja salati. Lõunaks olid supp ja karbonaad. Ostis poest karbonaadi.
▷ Liitsõnad: sea|karbonaad, veisekarbonaad.

karja|mõis
aj peamõisast eraldi asunud väiksem abimõis, kus peeti osa peamõisa karjast. Karjamõisa valitseja, rentnik. Tal oli suur talukoht – nagu mõni karjamõis.

kartetš ‹-i 21› ‹s›

1. aj sõj ümarkuulidega täidetud väikese lennukaugusega mürsk vastase elavjõu hävitamiseks (šrapnelli eelkäija). Suurtükk laaditi kartetšiga. Vaenlase ahelikku tulistati kartetšidega.
2. jäme jahipüssihaavel

karvake(ne) ‹-se 5› ‹s›

1. väike karv (1., 3. täh.) Lehelaba katavad karvakesed. Leidis juustest esimese halli karvakese.
2. ‹tihti lähedane adverbile› (võrdlemisi väikese hulga v. määra kohta:) veidike, natuke, ivake. Kraavipõhjas leidub karvake jääd. Kuul läks karvake(se) mööda, kõrvale. Ta on minust karvake noorem. Sa pole Antsust mitte karvakestki targem. Suhkrut oleks võinud karvake rohkem olla. Täna töötati karvakene kauem. Otsustati karvakese sügavamalt künda. Karvakene veel, ja ma oleksin auto alla jäänud.

karva|kera
(väikese karvase looma kohta). *Kuus väikest halli karvakera [= kassipoega] / ja igaühel kikkis kõrv. A. Rammo.

kell ‹-a 22› ‹s›

1. hrl. peekri-, pirnikujuline õõnes, tila v. vasarakesega metallese helide tekitamiseks (tihti millegi alguse v. lõpu kuulutamiseks). Ilusa kõlaga kell. Kiriku kellamees lööb kella. Kellad hakkasid lööma, helisema. Kellad tagusid alarmi. || samakujuline väiksem metallese aisa külge v. loomadele kaela sidumiseks, ka koolides tunni alguse ja lõpu helistamiseks vm. otstarbeks. Vastlasõidu tegime kellade ja kuljustega. Sõideti nii, et kellad paukusid. Lehmal, hobusel on kell kaelas. Kari tuli kellade kõlksudes. Karjaaias tilksuvad kellad. Kooliteenija helistas kella. Ukse avamisel helises kaupluse ukse kohal olev kell. Õnnetus ei tule, kell kaelas. || elektri vm. toimel töötav mitmesuguse ehituse ja kujuga helistus-, märguandeseadeldis. Kell helises, tee uks lahti! Kell helises ja etendus algas. Jalgrattur tilistas kella.
▷ Liitsõnad: kiriku|kell, torni|kell, vaskkell; aisa|kell, kaela|kell, karja|kell, kooli|kell, laeva|kell, lehmakell; elektri|kell, jalgratta|kell, signaal|kell, uksekell.
2. kella (1. täh.) helistamine; kellahelin, kellakõlin. Õpilased jõudsid kooli veidi enne kella. Kõlas kolmas kell ja etendus algas. Andis ukse taga kella 'helistas ukse taga'. Eemalt kostsid loomade kellad. *Juhan maeti kelladega, laulmisega ja lugemisega. A. Kalmus. || piltl kuulujutt, kõlakas. *Kogu küla oli kella täis, et Rohtmaa Leeni tahtnud Hitleri-meestele pommi alla panna. H. Pukk.
▷ Liitsõnad: hinge|kell, häda|kell, häire|kell, lõuna|kell, matuse|kell, märgu|kell, surma|kell, tulekahju|kell, õhtu|kell, ärakell.
3. (numbrilauaga) riist aja mõõtmiseks. Kella numbrilaud, vedru, osuti. Raudteejaama, raekoja kell. Pommidega, pendliga kell. Vanaaegne käoga kell. Kell käib, tiksub. Kell on seisma jäänud, maha käinud. Kell näitab õiget aega. Kell käib ette, jääb taha. Kell on vale, õige, täpne. Kella õigeks seadma, ette lükkama, üles keerama. Kell on rikkis. Kell lõi kaheksa, tirises. Polnud aega kellagi vaadata. Kellassepp parandab kellasid. Füsioloogiline ehk bioloogiline kell 'loomadele ja taimedele omane aja hindamine organismi elutegevuse perioodiliste muutuste põhjal'.
▷ Liitsõnad: kamina|kell, kapp|kell, kontroll|kell, käbi|kell, käe|kell, käo|kell, laua|kell, male|kell, pendel|kell, seina|kell, stopper|kell, tasku|kell, tunni|kell, täpsus|kell, äratuskell; hõbe|kell, kuld|kell, nikkelkell; aatom|kell, elektri|kell, elektron|kell, kvarts|kell, liiva|kell, päikese|kell, veekell.
4. aeg, mida kell (3. täh.) näitab. Mis, (kui)palju kell on? Tüdruk küsis minult kella. Kell on juba palju, täpselt kolm, üle nelja, viie peal, veerand viis, pool seitse. Kell saab 20 minuti pärast üheksa. Tulen enne, pärast kella kaheksat. Kella kuue ajal. Kella kolme ja nelja vahel. Mis kellast sa õhtule jääd? Mis kellani on kauplused avatud? Mis kell see juhtus? Mul on kella peale minek 'täpselt kokkulepitud ajaks'. Meil käib kõik kella pealt 'toimub täpsel ajal'. Laps ei tundnud veel kella 'ei osanud kellaaega lugeda'. *Bussijuht istus käsipõsakil rooli taga, oodates, millal kell saab täis. M. Traat.
5. ‹pl.› muus rippuvatest, erineva pikkusega metalltorudest koosnev löökpill kellaheli matkimiseks

kerge ‹1› ‹adj›

1. vähe kaaluv, väikese kaaluga; ant. raske. Kerge kohver, pakk, koorem. Soe õhk on külmast kergem. Oma kogu kohta on ta haruldaselt kerge. Kergemate meeste all jää ei murdunud. Kergemad kehakaalud (raskejõustikus). Kerge äke, purjekas. Kerge relvastus. Kerge ratsavägi 'kerge relvastusega, kiiresti liikuv ratsavägi'. Kerge kui udusulg. | piltl. Kerged vigurid 'oda ja ratsu (males)'. Ta on vaetud ja leitud kerge 'kõlbmatu, kehv' olevat. Mu rahakott on kerge 'mul on vähe raha'. Olgu muld sulle kerge! (järelehüüd surnule).
▷ Liitsõnad: ehmes|kerge, ime|kerge, sulg|kerge, vaht|kerge, õhkkerge.
2. vähese vaevaga, hõlpsasti sooritatav, saavutatav, talutav vms., vähest vaeva nõudev, hõlpus; lihtsasti toimuv, lihtne; ant. raske. Kerge amet, teenistus. Otsis kergemaid teenimisvõimalusi. Kerge sünnitus, poegimine, operatsioon. Kerge võit, saak. Töö läks kergemaks. Seda on kerge mõista, käsitseda, tõestada. Sellele küsimusele on kerge vastata. Ülesanne oli kerge lahendada. Jõe ületamine polnud eriti kerge. Sul on kerge ütelda! Kerge ja huvitav õppeaine. Kerge ja meeldiv teekond. Täna oli tööl üpris kerge päev. Teise teenija pole kerge olla. Ujus kerge vaevaga üle jõe. Palus endale kergemat karistust. Kergemal juhul 'väiksema üleastumise korral' karistati rahatrahviga, raskemal vangistusega. Kerget elu otsima. Pole kerget põlve näinud. Tal polnud kerged päevad. Ega joodiku mehega kerge ole. Ei ole kerge kellelgi. Laen on kerge anda, aga raske tagasi saada. Kerge maha kukkuda, raske üles tõusta. || (õhu kohta:) puhas, värske, hingamist hõlbustav. Mägedes on kerge õhk. *Hommikune kerge õhk mõjus tervendavalt. J. Mändmets. || ‹hrl. ma-infinitiiviga› (millegi toimumise kohta). Klaasesemed on kerged purunema. Uni oli kerge tulema. Hoiatus oli kerge meelest minema. Ta käsi on kerge tõusma (löömiseks). Noorte leskede südamed ja kivivaagnad on kerged jahtuma. *Noor veri on kerge armastama ja kerge – unustama! A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: imekerge.
3. muredest, raskustest vaba, millestki rõhuvast vabanemise tõttu lahe, muretu; ant. raske. Meel oli imeliselt kerge, läks palju kergemaks. Südamel hakkas hulga kergem. Ma ei teinud seda otsust kerge südamega, kergel meelel. Temaga on hea ja kerge olla. Püüdis rääkida kerge ja rahuliku tooniga. *Mõtted olid nii kerged, nii õnneõhulised .. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: imekerge.
4. mitte eriti tõsise sisu v. laadiga; üksnes meelelahutust v. ajaviidet pakkuv. Kerge muusika 'levimuusika'. Kerge jant. Maalavadel mängiti üksnes kergeid tükke. Loeksin midagi kerget. Mängis viiulil kergeid lookesi. Kerge repertuaar, eeskava. Kerges laadis kirjutatud jutustus. Otsis kerget ajaviidet. Kerge vestlus, flirt, vahekord. Vestlus käis kerges naljatoonis. Viskas kerget nalja.
5. (olemuselt, käitumiselt, väärtuselt) mitte täit mõõtu väljaandev, kerglane. Oli oma käitumiselt, iseloomult natuke kerge. Rätsepaid peeti ennevanasti veidi kergeteks. Ta paistis olevat kerge aruga, aga tööd tegi korralikult. Ta loob igasuguseid kergeid suhteid. Kergete (elu)kommetega, eluviisidega naine. Naistel pikad juuksed, kerge meel.
6. mitte eriti tugev; vähe märgatav v. tajutav, vähese mõjuga, vähene. Kerge maavärin, lainetus, tuuleõhk, vihmasadu. Sadas kerget lund. Maad kattis kerge lumekord. Kerge härmatis. Kerged öökülmad. Kerge uduvine, hämarus. Kerge suitsulõhn. Ta andis kerge hoobi, laksu, vopsu. Kerge puudutus. Tervitas kerge kummardusega, peanoogutusega. Vastuseks oli kerge õlakehitus. Märkasin tema suhtumises kerget muutust. Mustadel õnnestus saavutada kuningatiival kerge surve. Ta räägib saksa keelt kerge aktsendiga. Hobused lasksid kerget sörki. Kerge krabin, sahin, koputus, võpatus, võbin, värin. Kõrvus oli kerge kohin. Kerge ohe. Näkku tõusis kerge puna, õhetus. Kerge naeratus libises üle näo. Näol oli kerge pettumusvari. Kerge erutus, üllatus, etteheide, pettumus, nukrus, ärevus, rahulolematus. Kerge pilge, iroonia, nüke. Kerge kohmetus. Tekkis kerge arusaamatus. Kalad pandi kergesse soola 'kalu soolati kergelt'. || mitteohtlik (terviserikke puhul). Kerge verekaotus, mürgitus, palavik. Kerge haav. Kerge nohu ja köha. Tema vigastused olid kerged. Haigus esines seekord kergemal kujul. Haige psüühikas oli kergeid häireid. Kergemad 'kergema terviserikkega' haiged käivad ülal. || (une kohta:) mittesügav. Vanamees on kerge unega. Mu uni oli nii kerge, et ärkasin iga krõpsatuse peale. Tegin kerge uinaku. || mitte eriti rohke, rammus, tugev v. kange. Kerge eine, suupiste. Lõunaooteks tuleb süüa midagi kergemat. Võeti kerget õhtuoodet. Tooge mingi kergem vein. Olin kaua kergel toidul.
7. kärmas, nobe; sujuvalt, raskuseta toimuv. Noorel lapsel jalg kerge. Astus kergel sammul. Kerge kõnnak. Kerge hüppega olin üle kraavi. Kergete liigutustega korraldas ta asju laual. Ukse taga kostsid kerged sammud. Kerge keelega eit. Kerge jooksuga kelk. *.. kui kerge aste – nagu ei puutuks jalad maa külgegi. Juh. Liiv.
8. õhukesest materjalist, hrl. (suvel) soojaga kantav. Kerge riietus, jakk, kleit, kostüüm. Kerged suvekingad. Pane endale midagi kergemat selga! Tal oli kerge linasest riidest kuub seljas.
9. (hrl. ehitiste, rajatiste kohta:) ehituselt, konstruktsioonilt mitte väga tugev, vastupidav ega massiivne. Kerge laudehitis. Kerge aiamajake, suvemaja. Kerge kaitselagi. Hundiaugule pandi kerge okstest kate.
10. (pinnase, mulla kohta:) liivakas, liivasegune. Sibullilled kasvavad paremini kergematel muldadel. Pinnas on siin kerge, liivane.
11. (värvuste, värvitoonide kohta:) õrn, mitteintensiivne. Kerge roheline toon, pruunikas varjund.

kerge|kuulipilduja
sõj ühe võitleja suhteliselt väikese tulejõuga kuulipilduja

kerge|tank
sõj väikese tulejõuga tank

kerg|haagis
tehn väikese kandevõimega haagis kergemate ja väiksemate esemete vedamiseks. Üheteljelised kerghaagised. Üüris puude veoks kerghaagise.

kerg|sulam
tehn väikese tihedusega sulam

keskmine ‹-se 5 või -se 4›

1. ‹adj› ruumiliselt millegi keskkohas, keskel v. vahel paiknev. Raba keskmine osa on kõrgem. Toa keskmine aken. Akna keskmine ruut. Pea kolmest mehest keskmist silmas! Hõõrus pöialt vastu keskmist sõrme. Viljakestas võib eristada pealmist, keskmist ja seesmist kihti.
2. ‹adj› (hrl. kolme üksuse v. indiviidi korral:) ajaliselt (v. vanuselt) vahepealne. Keskmine kiviaeg, rauaaeg. Noorem, keskmine ja vanem kooliiga. Vanem põlvkond mäletab neid aegu hästi, keskmine vaid juttude järgi. (Vanuselt) keskmine vend, poeg. Keskmistes aastates 'keskeas' mees.
3. ‹adj› omadustelt v. näitajatelt kahe äärmuse (hea ja halva, suure ja väikese, raske ja kerge, kõrge ja madala vms.) vahepealne. Keskmise kvaliteediga toodang. Keskmise headusega maa. Tervis on tal keskmine. Lauluhääl on Juhanil alla, üle keskmise. Näitlejate mäng oli keskmine. Koolis oli ta keskmine õpilane. Keskmise piimaanniga lehm. Kartulisaak on tänavu keskmine. Sissetulek, palk, hind on keskmine. Olen keskmist kasvu. Keskmise kaldega katus. Sõitis keskmise kiirusega. Keskmise karedusega vesi. Keskmine remont. Mehed olid päris keskmises tujus. Keskmise keerukusega, raskusega ülesanne. Maavärinad jagatakse nõrkadeks, keskmisteks ja tugevateks. Keskmise astme õppused. Keskmine register (muusikas). *..pole virk ega pole laisk, ka on tema vaimuanded keskmised.. O. Luts. | (taime-, putukanimetustes jm.). Keskmine teeleht, maran, värihein, ristik. Keskmine vesimardikas. || mitte millegi poolest eriti silmatorkav, tavaline. Ta oli keskmine, enesega rahulolev ametnik. Elab keskmise kodaniku keskmist elu. Keskmine tallinlane. Keskmine ameeriklane. Välimuselt ja olemiselt on ta täiesti keskmine inimene.
4. ‹adj› matemaatilist, statistilist keskmist (5. täh.) osutav v. väljendav. Keskmine kasum. Toodete keskmine omahind. Keskmine kuupalk, töötasu. Palk oli keskmisest madalam, kõrgem. Aasta, kuu, ööpäeva keskmine temperatuur. Mäestiku keskmine kõrgus. Järve, India ookeani keskmine sügavus. Vastsündinute keskmine raskus. Keskmine eluiga. Keskmine külvipind. Osavõtjate keskmine vanus oli 43 aastat. Koolitunnistuse keskmine hinne 'hinnete keskmine'. Rahvastiku keskmine tihedus 'mingi territooriumi rahvaarvu ja pindala suhe'.
5. ‹s› mat tase, mille ümber uuritava tunnuse väärtus kõigub. Aritmeetiline, geomeetriline, harmooniline keskmine. Statistiline keskmine.
▷ Liitsõnad: ruutkeskmine.

kiht ‹kihi 21› ‹s›

1. millegi peal, all v. vahel asetsev suhteliselt ühtlase koostise v. omadustega ainehulk, mille paksus on hrl. muudest mõõtmetest väiksem. Pinnase pealmised kihid. Mulla pindmine kiht. Veekogu ülemised, alumised, keskmised kihid. Järve põhjas oli paks kiht muda. Sõnnik laotati aiamaale ühtlase kihina. Kasti põhjas oli õhuke kiht saepuru. Maad kattis mitme sentimeetri paksune kiht lund. Pilved katavad taevast ühtlase halli kihina. *.. madalamale kastile pandi nõutav kiht raamatuid alla ja nõnda muutusid kastid ühekõrguseks. A. H. Tammsaare. || geol mäend kivimkeha elementaarne, ühtlase koostisega alajaotus, mis on teistest eraldatud enam-vähem paralleelsete pindadega. Aluspinna, kivimite kihid. Kihi kallakus, hargnemine. || mat kahe paralleelse tasandi vaheline kera osa. Kera kiht. || piltl (abstraktsemalt:) mingi nähtuse ühetaoline, ühiste tunnustega osa, kihistis. Laenude, sõnavara eri kihid. Lüroeepilistes rahvalauludes võib eristada vanemat ja uuemat kihti.
▷ Liitsõnad: ala|kiht, alus|kiht, eraldus|kiht, isoleer|kiht, kaitse|kiht, kald|kiht, katte|kiht, pealis|kiht, süva|kiht, vahe|kiht, välis|kiht, ülakiht; asfaldi|kiht, basaldi|kiht, bituumeni|kiht, dolomiidi|kiht, emulsiooni|kiht, gaasi|kiht, glasuur|kiht, heina|kiht, huumuse|kiht, hõbeda|kiht, jäite|kiht, jää|kiht, kambiumi|kiht, kasvu|kiht, keltsa|kiht, kivi|kiht, kivisöe|kiht, krohvi|kiht, kultuur|kiht, kõdu|kiht, kõntsa|kiht, künni|kiht, laki|kiht, lihas|kiht, liiva|kiht, liivakivi|kiht, lubjakivi|kiht, lume|kiht, maavara|kiht, moreeni|kiht, muda|kiht, mulla|kiht, mustuse|kiht, määrde|kiht, pae|kiht, papi|kiht, pilve|kiht, pinna|kiht, pinnase|kiht, puudri|kiht, põlevkivi|kiht, rasva|kiht, rooste|kiht, sambla|kiht, sarv|kiht, savi|kiht, sette|kiht, soola|kiht, söe|kiht, tahma|kiht, tolmu|kiht, tuha|kiht, turba|kiht, vee|kiht, viimistlus|kiht, värvi|kiht, õhukiht.
2. sotsiaalsete, kultuuriliste vm. tunnuste poolest ühesugune rühm inimesi, kes moodustavad osa elanikkonnast, ühiskonnast, klassist vms. Üliõpilased on aktiivsemaid kihte ühiskonnas. Mõisnikud olid maa valitsev kiht. Linnakodanike kõrgemad, alamad kihid. Osa kooli õpilasi pärines vaesematest, kehvematest kihtidest. Seltskonna kõrgemad, jõukamad kihid.
▷ Liitsõnad: alam|kiht, haritlas|kiht, kesk|kiht, koore|kiht, põhja|kiht, rahva|kiht, seltskonna|kiht, ühiskonna|kiht, ülemkiht.

kiir|parandus
kiiresti tehtav väiksem parandustöö. Jalatsite, rõivaste kiirparandus.

kimp ‹kimbu 21› ‹s›

1. hrl. keskelt v. otsast kokku seotud väiksem hulk ühetaolisi esemeid. a. (taimede, taimevarte vms. kohta). Kullerkuppude, metsalillede kimp. Ostab kimbu kannikesi, sinililli, astreid. Võttis kimbust ühe õie. Korjasin suure kimbu karikakraid. Köitis, sidus lilled kimpu, kimbuks. Too turult kaks kimpu sellerit. Sidus redised, porgandid kimpu. Porgandeid müüdi kimpudena. Käes oli mul kimp kaseoksi. b. kogukas patakas (kokkuseotud) raamatuid, paberilehti vms. Kimp raamatuid, ajalehti, ajaleheväljalõikeid. Sidus vihikud nööriga kimpu. *.. ulatas mulle klambriga kinnipandud paberipoognate kimbu. O. Tooming. c. (muude selliselt ühendatud esemekogumite kohta). Põrandal olid nahkade kimbud. Kimp terasvardaid. Võtsin taskust kimbu võtmeid. Võttis seinalt kimbu kuivatatud kalu. Sidus köie kimpu. Kimpu seotud vanad sukad. Aparaadi juurde viib kimp elektrijuhtmeid. Kusagilt tõusis õhku kimp rakette. d. (ühest allikast lähtuva kiirte rühma kohta). Valguskiirte, päikesekiirte kimp. Katoodkiirte kimp. e. piltl. Poeet on avaldanud ajakirjas kenakese kimbu värsse. *Siis hakkas osa tülpinud kuulajaid üksteise võidu alla garderoobi jooksma .., kuna väike kimp kirjanduslikke inimesi jäi juubilari ümber. P. Vallak.
▷ Liitsõnad: lille|kimp, matuse|kimp, oksa|kimp, pruudi|kimp, roosi|kimp, vitsakimp; paberi|kimp, raamatu|kimp, vihikukimp; granaadi|kimp, hao|kimp, köie|kimp, nööri|kimp, riide|kimp, võtmekimp; juht|kimp, niinekimp; kiirtekimp.
2. komps, pamp. *Viis kimpu ja seitse pampu olid tal kaasas. E. Bornhöhe. *Ah soo, ma usun siiski, et mul on veel mõni sigar kimbu sees karbis. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: leivakimp.
3. väike koorem. *Jakob, mine rakenda hobune ette, toome ühegi kimbu heinu, veiste heinad on puhtaks otsas. J. Lintrop.

kipper ‹kipri, kiprit 2› ‹s›
mer väikese laeva juht. Kuunari, võrgulaeva kipper. Sõitis merd kiprina.

kipri|paberid pl
kõnek väikese laeva juhtimist õigustavad dokumendid. *Isal aga pole muud kui sajatonnise purjeka kipripaberid ja nendega juba kolmemastilist „Pihlalaidu” ükski sadamakapten merele ei lase. H. Sergo.

kitsas ‹kitsa 19› ‹adj›

1. ristsuunas väikese ulatusega (pikliku eseme, ruumi, maa-ala, kehaosa vms. puhul); ant. lai. Kitsas sild, aken, värav, voodi. Pikk kitsas tuba, trepikoda, käik. Pööningule viib kitsas trepp. Kitsas tee, purre. Vanalinnas on tänavad kitsad. Käik muutus järjest kitsamaks. Rebis paberi küljest kitsa riba. Kitsa ninaga kingad. Kitsas ava. Kitsas org, kuristik, neem, poolsaar, väin. Siin on saare kõige kitsam koht. Tal oli piklik kitsas nägu. Kitsad huuled, õlad, puusad, kulmud. Sukellindudel on pikk kitsas keha. Naermisel ahenesid silmad kitsaks piluks. Taimel on kitsad lehed. Kitsas kuusirp. || pigistav, hädavaevu kinni ulatuv. Püksid on värvlist kitsad. Pintsak on õlgadest kitsas. Kleit, pluus, särgikrae on kitsaks jäänud. Kuub oli vöökohalt nii kitsas, et nööbid ei andnud hästi kinni. Kitsad kingad.
2. ruumilt, mahutavuselt ebapiisav; ant. hrl. avar. Mu korter on suurele perele võrdlemisi kitsas. Kari kasvas ja laut jäi kitsaks. Lastel oli kahekesi voodis kitsas. Bussis, kajutis oli kitsas. Õu on lastele mängimiseks kitsas. | piltl. Kõike ei saa suruda reeglite kitsastesse raamidesse.
3. väikese ulatusega, piiratud. Uurimus haarab võrdlemisi kitsast ajalõiku. Käsitletavate probleemide ring on kitsas. Kitsas teema. Kitsam eriala. Kirjandus kitsamas mõttes. Teatri repertuaarivalik oli üsna kitsas. See definitsioon on liiga kitsas. Kitsa silmaringiga inimene. Liiga kitsas arusaamine elunähtustest. Lähtus ainult oma kitsastest huvidest. Tegutsemisvõimalused olid uues paigas hoopis kitsamad. || väikest inimeste hulka haarav. Võim Eestis kuulus kitsale baltisaksa ülemkihile. Etendus on mõeldud kitsamale ringkonnale. Ta tutvuskond on võrdlemisi kitsas. Sündmust tähistati kitsas perekondlikus ringis. *Õhtul seisis ees kitsam nõupidamine peaministri juures. P. Kuusberg.
4. hrl. majanduslikult, harvemini mingis muus suhtes raskevõitu, täbar. Majanduslikult kitsad olud. Kitsad ainelised tingimused. Tal on rahaga pisut kitsas käes. Pidu jäi kitsaste aegade tõttu pidamata. Toiduainetega läks kord-korralt ikka kitsamaks. Talvel tuli metsloomadel toiduga kitsas kätte. Lilledega on praegu kitsas. *Aga tal on kitsad päevad ka praegu... Ametist tahavad lahti kangutada... K. A. Hindrey.

kiviga visata
kuhugi on vähe maad, miski on võrdlemisi lähedal, väikese vahemaa taga. Siit on koju juba kiviga visata. *Kirik oli siinsamas, ainult kiviga visata .. E. Krusten.

kivi|prügi
väikesed kivitükikesed, kivipuru. Kaljude vahel oli lahtist kiviprügi.

kivi|puru
kivide purustamisel v. murenemisel tekkinud väikesed kivitükid, kiviprügi. Peen kivipuru.

koagulatsioon ‹-i 21› ‹s›
keem füsiol kolloidsüsteemi lagunemine (v. lagundamine), kusjuures väikesed kolloidosakesed liituvad suuremateks. Valkude koagulatsioon ehk kalgendumine.

kohalik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. teat. paikkonna oma, seal elav, töötav, esinev vms.; sellele iseloomulik v. omane. Kohalikud elanikud, inimesed. Kohalik rahvas. Ta pole kohalik. See on kohalike meistrite töö. Kohalik kooliõpetaja. Mängu võitis kohalik meeskond. Kultuurimajas esines kohalik näitering. Kohalik ajaleht, kool, teater, kultuurielu. Toodeti üksnes kohaliku turu tarvis. Oskas kõiki kolme kohalikku keelt keelt (hrl. eesti, saksa ja vene keele oskuse kohta omaaegses Eestis). Ma ei tunne kohalikke kombeid ega tavasid, kohalikke olusid. Kohalik rong. Kohalik kõne 'mittekaugekõne'. Kohalikud looduslikud tingimused. Kohalik kliima. Kohalikud tuuled 'väikese ulatusega alal esinevad tuuled'. Kohalik aeg 'mingile kohale vastav astronoomiliselt määratud aeg'. Kohalikud rahvarõivad. Muudatused ei ole üldised, vaid kohalikku laadi. Teose kohalik koloriit. See maantee on kohaliku tähtsusega. || antud paikkonnas leiduv, valmistatud vms., mitte mujalt sisse toodud. Kohalikud toorained, ehitusmaterjalid. Põlevkivi on meie kohalik kütus. Kohalikud viljasordid, loomatõud. Kohalik toode, saadus. Kohalik tööstus 'peam. antud paikkonna toorainel baseeruv tööstus, mille toodang läheb sama piirkonna elanike tarbeks'.
2. mittekeskne, mitteüldriiklik, ainult teat. piirkonnas funktsioneeriv. Kohalik omavalitsus. Kohalik eelarve.
3. kitsama paigaga, ruumi- v. kehaosaga seotud. Kohalik tuulutus, ventilatsioon, ülekuumenemine. || med paikne. Kohalik tuimastus, külmumine, haigusnäht, kahjustus. Põletik on organismi üldise reaktsiooni kohalik avaldus.

kohendus ‹-e 5› ‹s›
kohendamine; väiksem parandus. Hoonete kohendus võttis aega. Autor tegi kordustrükiks teostes rohkesti kohendusi.

kolm|nurk

1. mat tasandi osa, mida piiravad kolme punkti paarikaupa ühendavad sirglõigud. Täisnurkne, võrdkülgne, võrdhaarne, nürinurkne, teravnurkne, isekülgne kolmnurk. Kolmnurga alus, kõrgus, tipud. Arvuta kolmnurga pindala!
2. sellekujuline ese v. kujund. a. teat. joonestusriist. Joonised tehti joonlaua, kolmnurga ja sirkli abil. b. selliselt kokkumurtud ümbrikuta välipostikiri. *.. lehvitas kelkivalt eitede ees oma väli-ümbrikke, vihikulehtedest kokkumurtud kolmnurki. L. Promet. c. ‹pl.› kõnek sellise lõikega väikesed ujumispüksid. *Ei karda [poisid] päikest ega vihma, ikka ainult kolmnurkade väel. K. Tamberg. d. (mingi vastava kujundi kohta). Mootorrattavõistlused toimusid Paides Mäo kolmnurgal. Kolmnurka kokkupandud rätt. e. (kahehaaralise kiilukujulise linnuparve kohta). Sügistaevas kluugutavad kurgede kolmnurgad.
▷ Liitsõnad: joonestuskolmnurk.
3. (kolme olendi, koha, nähtuse vms. kohta, millega miski asjaolu seostub). *Karu, hunt ja rebane moodustasid loomade kolmnurga, kellest peamiselt kõneldi .. K. Põldmaa. *Köök, barakk ja varjend olid kolmnurk, mis täitis kogu elu hommikust õhtuni. A. Liives. || olukord, kus armastusvahekorras paarist ühel on suhted veel kellegi teisega. *Eevi – Villu – Anna kolmnurga puhul peaks esitama õieti kahesuguse küsimuse .. H. Siimisker.
▷ Liitsõnad: abielu|kolmnurk, armastuskolmnurk.

kompositsiooni|klass
kateedrist väiksem kompositsioonieriala üksus. Õppis Tallinna Konservatooriumis prof. Mart Saare kompositsiooniklassis.

kontsertiino ‹6› ‹s›

1. muus väiksem kontserdi laadi helitöö
2. kontsertiina

koobas ‹koopa 19› ‹s›

1. looduslik suur tühe, õõnsus, käik v. nende kogum maakoore pindmises osas. Maa-alused koopad. Koopa suu, võlvjas lagi. Vesi on liivakivisse uuristanud koopaid. Ronis mäeküljel olevasse koopasse. Oja kaldaalused koopad. Kiviaja inimesed elasid koobastes. || inimese kaevatud õõnsus maa sees; loomade uuristatud urg v. millegi all olev pesapaik. Põgenik varjas end metsapadrikusse kaevatud koopas. Kartulid pandi talveks koopasse või keldrisse. Rebase, mägra koobas. Talveunest äratatud karu tuli urisedes koopast välja.
▷ Liitsõnad: kalda|koobas, kalju|koobas, karstikoobas; kartuli|koobas, karu|koobas, pesa|koobas, rebase|koobas, varakoobas; lõvi|koobas, röövlikoobas.
2. õõnsus, tühe, auk milleski. Tegi endale heinavirna sisse koopa. Põhukuhja oli uuristatud koopaid. || silmakoobas vm. süvend, lohk inimkehas, ka kehaõõs. Tal oli ainult üks silm, teise asemel haigutas tühi koobas. Mehe silmad sügavais koopais välkusid rahutult. Haige keha tõmbles kramplikult, silmamunad olid koopaist välja tungimas. || ‹ainsuse sisekohakäänetes adverbilaadselt› (olukorda tähistavana:) auku, aukus. Ta oli näost kõhnaks jäänud, silmad koopasse vajunud. Näost kahvatu ja silmad koopas.
▷ Liitsõnad: kõhu|koobas, nina|koobas, rinna|koobas, silma|koobas, suukoobas.
3. piltl (hrl. väikese, kitsa, räpase, pimeda vms. viletsa ruumi, korteri kohta). Vilets pime tuba, täielik koobas. *„Kaua siin koopas elate?” küsis Saare, kui astusid poolpimedasse ruumi. T. Braks.
▷ Liitsõnad: toakoobas.

koorik ‹-u 2› ‹s›

1. kõvaks tõmbunud ainekiht millegi peal v. ümber. Öökülm tõmbas lumele kõva kooriku peale. Tardumisel tekib laavale koorik. Savimuld kattub kuival ajal koorikuga. Jääkirme hakkas koorikuks tõmbuma. Õhukese krõbeda koorikuga leib. Haavale on tekkinud koorik. Nina limaskestale tekkinud koorikud. *Neile [= lammastele] söödan pihupealt leivaraasukesi ja koorikuid. J. Parijõgi.
▷ Liitsõnad: jää|koorik, leiva|koorik, lume|koorik, mulla|koorik, mäda|koorik, savi|koorik, soolakoorik.
2. zool mõnede loomaliikide keha kattev kitiinkest. Vähi keha katab paks ja tugev koorik. | piltl. *Pidu tegi inimesed teiseks, lõikas nende krobelisse kõvasse koorikusse mingi sälgu.. M. Traat.
▷ Liitsõnad: kitiinkoorik.
3. ehit tehn tahke kõverpinnaline keha, mille paksus on teistest mõõtmetest oluliselt väiksem. Kaksikkumer koorik. Silindrilised koorikud.
▷ Liitsõnad: kuppel|koorik, raudbetoon|koorik, silinder|koorik, võlvkoorik.

kopikas ‹-ka, -kat 2› ‹s›

1. Venemaa ja NSV Liidu väiksem rahaühik; vastava väärtusega münt. Kuus, neliteist kopikat. Kaks rubla üheksakümmend kolm kopikat. Kopikas kukkus näpu vahelt maha. Koguti kopikas kopika kõrvale, et võlga tasa saada. Kes kopikat ei korja, see rublat ei saa.
2. kõnek raha, eriti väiksem summa. Teenis ilusa, kena, korraliku, priske kopika. Selle eest saab hea, kõva, ainult näruse kopika. Mul ei ole kopikatki taskus, hinge taga. Läks ilma kopikata kodunt välja. Kulutasin ülikonna peale oma viimased kopikad. Aastate jooksul kogutud kopikad pandi panka. Veeretab iga kopikat näppude vahel 'ei raatsi raha välja anda, on ihne'. *Tehke tööd nagu mina, küll siis kopikas taskus kõliseb. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: nälja|kopikas, raha|kopikas, sandikopikas.

koraali|prelüüd
muus eelmäng koraalile; mingi koraali motiivil rajanev väiksem orelihelitöö

kordne ‹-se 2›

1. ‹adj› ‹hrl. liitsõna järelosana› teat. korda, juhtu esinev; teat. arv kordi suurem (v. väiksem). Kahekümne viie kordne suurendus. Kahe ja poole kordne ülekaal. Toodang kasvas 1,4-kordseks.
▷ Liitsõnad: ainu|kordne, era|kordne, esma|kordne, haru|kordne, järje|kordne, palju|kordne, teistkordne; kahe|kordne, kolme|kordne, kuue|kordne, kümne|kordne, mitme|kordne, nelja|kordne, poolteise|kordne, saja|kordne, ühekordne.
2. ‹s› mat mingi arv kordi korrutatud arv. 75 on arvu 5 kordne.

kornet2 ‹-i 2› ‹s›
muus trompetiga sarnane väiksem pehmema tämbriga vaskpuhkpill. Kornetit puhuma, mängima.

kosk1 ‹kose 22› ‹s›

1. geogr kiire vooluga jõelõik, mille lang on suurem kui kärestikul, ent väiksem kui joal. Imatra kosk. || (üldkeeles:) selle ja joa ühisnimetus. Kosk kohiseb, mühiseb, vahutab. Kihutab, sõidab venega kosest alla. Kosk neelas paadi. Vihma tuli nagu kosest. Katuseräästast langeb kosena vett.
2. piltl millegi tulv, rohkus. Helide kosk. *Milline unistuste ookeani tõus ja mõõn, milline piltide kosk! F. Tuglas.

kribu|kala
kõnek väga väike(sed) kala(d)

kribu-krabu ‹kribusse-krabusse 11› ‹s›
‹sg.› väikesed, sageli ka väheväärtuslikud, vähetähtsad v. tühised asjad, pudi-padi, tühi-tähi. Armetu, odav, kehv kribu-krabu. Vanarauakaupluse, rändkaupmeeste kribu-krabu. Kummutipealne oli täis igasugu kribu-krabu. Ära raiska raha kribule-krabule! Täikal kaubeldi mitmesuguse kribu-krabuga. *Minu pesu ja muu kribu-krabu pakitakse ühte tema sumadani, sest kuidas ma lähen linna, kraam padjapüüris.. O. Luts. || vähetähtsad, väheolulised tööd, toimetused, andmed, asjaolud vms. Ebaoluliste faktide kribu-krabu. Ajakirja täitis efektitsev kribu-krabu. *Mees võis tõesti anduda oma kutsele, teda ei tülitatud koduelu kribu-krabuga. H. Raudsepp.

kroon|klaas
väikese murdumisnäitaja ja dispersiooniga optiline klaas

kross1 ‹-i 21› ‹s›

1. väiksem rahaühik mõnel maal (näit. Poolas); vastava väärtusega münt || aj teat. hõbe- v. vaskmünt (eri maades ja aegadel erineva väärtusega); kasut. ka maa väärtuse hinnangutes. *Kaasiku talul oli krunti koos heinamaadega 16 taalrit ning 11 krossi, s. o. 35,25 hektarit.. J. V. Veski.
▷ Liitsõnad: hõbe|kross, vaskkross.
2. kõnek väga väike, tühine rahasumma. See maksab ju vaid mõne krossi. Elada tuli krossidest. Andis võla katteks oma viimased krossid ära. Maja müüdi oksjonil poolmuidu, vaid krosside eest maha. *Rikas aga oskab sind nõnda nöörida, et sa arugi ei saa, kuidas su krossid tema tasku veerevad.. F. Tuglas. || ‹eitusega› osutab raha täielikule puudumisele v. millegi täielikule väärtusetusele. Rahakotis, hinge taga polnud kummalgi krossigi. Isa ei pärandanud poegadele krossigi. See asi pole krossigi 'mitte midagi' väärt. *Aga liigne tagasihoidlikkus ei maksa kah krossigi. A. Jakobson.

kuiv ‹-a 22›
I. ‹adj›
1. veeta vm. vedelikuta, väga vähese veega vm. vedelikuga. Põuasel ajal jäävad väikesed tiigid, ojad, kraavid kuivaks. Kaev on juba teist aastat kuiv. Lihatünn on soolveest kuivaks jooksnud. Vili on juba kastest kuiv. Pühkis põranda, laua kuivaks. Väänas pesutüki, põrandakaltsu kuivaks. Hõõrusin enda vannilinaga kuivaks. Merehädalised pääsesid õnnelikult kuivale maale. Äigas silmad rätikunurgaga kuivaks 'pühkis pisarad ära'. Haavatu jooksis verest kuivaks. Mehed ähvardasid kõrtsi kuivaks 'jookidest tühjaks' juua. Rahustas imikut kuiva 'toidupudelita' lutiga. Et suutäis liiga kuiv poleks, rüübati kalja peale. Sõime ainult kuiva 'kastmeta' keedukartulit, kuiva 'võita vm. lisandita' leiba. Enamasti oldi kuival toidul 'keetmist mittevajaval valmistoidul'. Silmad on kuivaks nutetud 'nii palju nutetud, et pisaraid enam ei teki'. Bronhiidiköha on algul kuiv, hiljem vähese rögaga. | piltl. Keegi ei jäänud kuiva suuga, kuiva kurguga, kuiva keelega 'kõik said (alkohoolset) jooki'. Üliõpilaste töömalevas valitseb kuiv seadus 'alkoholikeeld'. Noortele on vaja oma kuiva 'alkoholita' kohvikut. *Kust sa nüüd seda [= raha] said? Kelle sa kuivaks laenasid? H. Sergo.
2. niiskuseta v. vähese niiskusega. Teed, tänavad on tolmavalt kuivad. Põllul on kõrgemad kohad juba liiga kuivaks tõmbunud. Muld on kuiv nagu tuhk. Kuiv metsaalune, nõmm, aruniit. Jusshein on tüüpiline kuivade alade taim. Maailma kuivim kõrb. Kuivaks tõmbunud sai, leib. Kuiv kooruke. Kuiv oks murdus jala all. Sületäis kõlisevalt kuivi kasehalge. Võtab metsas kuivi 'kuivanud' puid maha. Taime lehtedele on tekkinud kuivad pruunid laigud. Kuiv loog on maas. Kuiv(ad) hein(ad) veeti küüni. Karjale peab piisama põhku, turvast jm. kuiva allapanu. Vilju on nii kuivi kui mahlakaid. Sellest soonikust kuiva jalaga, kuivi jalu 'jalgu märjaks tegemata' läbi ei pääse. Pesu nööril on juba kuiv. Lapsele pandi kuivad mähkmed. Suu, kurk tõmbus erutusest kuivaks. Taignasse oli jäänud kuivi jahutompe. Sadas, tuiskas kuiva tuhkjat lund. Kuiv jää 'tahke süsinikdioksiid, mis normaalrõhul kiiresti aurustub'. Kuiv õhk, leil, kuumus. Kuivad kuumad tuuled. || sademeteta v. väga väheste sademetega. Kuiv kliima. Kuiv kevad, suvi, sügis. Ennustatakse kuiva aastat. On oodata kuivi ilmu. Kuival ajal tekivad kergesti metsatulekahjud. Heinaajal on kuiv päev kulda väärt. Kuivad välgud, kuiv äike 'järgneva vihmata'.
3. osutab millegi olulise puudumisele v. selle väga vähesele olemasolule. Nahk ta kätel oli kuiv 'vähese rasueritusega, väherasune' ja ketendav. Kuiv kõõm eraldub helvestena. Kuiv 'vähese rasvasisaldusega, väherasvane' puuder, kreem. Kana kuiv rinnaliha. Kas armastad kuivi või rasvaseid küpsiseid? Kuiv vein 'väikese suhkrusisaldusega naturaalne viinamarjavein'. Viimastel sekunditel löödud värav päästis meeskonna kuivast 'ainsagi väravata' kaotusest. Kuiv skoor '0 : 0' püsis mängu lõpuni.
4. kõhn, kõhetu, kuivetu. Kuiv kõhetu vanamees. Kuiv sooniline kael, kortsuline käsi. Kuivad teravad põsenukid. Araabia hobune on kuiva kehaehitusega.
5. (igavust äratavalt) asjalik, ametlik; ilma tundetoonita, külmalt ükskõikne, kiretu. Kuiv ettekanne, loeng, kirjutis, protokollistiil. Kuivad reeglid. Kuiv tuupimine. Kuiv faktide loetelu. Mis on kuivade arvude taga? Tuntud tõdede kuiv korrutamine. Suurmeistrid mängisid kuiva ilmetu partii. Kuiv käitumine, viisakus. Raamatu kuiv asjalikkus. Kuiv akadeemiline maalimislaad. Tal on omapärane kuiv huumor. Kuiv ja kalk inimene, pedant. Kuiv teoreetik, kabinetiteadlane.
6. kõnek ettevalmistav, tehnika omandamiseks võtteid, liigutusi jm. mehaaniliselt kordav; sellisena üksluine. Sõduritele tehti kuiva rividrilli. Suusatajad tegid kuiva trenni. Enne jääle pääsemist olid hokipoistel kuivad saalitreeningud.
7. järsk ja terav ning ühtlasi kõlatu. Teravad kuivad köhatused. Ta hääl oli kuiv ja kõlatu. Kuiv kõle naer. Varese kuiv kraaksatus. Kostsid laskude kuivad plaksatused. *Äkki rebenes Antoni kurgust esile paar kuiva nuuksatust.. A. Jakobson.
II. ‹s›
1. kuiv ilm; kuivus. Nädal aega oli kuiva, siis tulid jälle sajud. Kui heinaajal ometi kuiva peaks! Juunikuu kuiv pani heinakasvu kinni. Kuiva all kannatanud põllud. Ilm läheb kuivale. Kuivaga peab aeda kastma.
2. ‹esineb hrl. väliskohakäänetes› maa (vastandina veele), veest vaba, kuiv ala v. pind. Saarmas liigub kiiresti nii vees kui kuival. Ujumisliigutuste õppimist tuleb alustada kuival. Ahmib õhku nagu kala kuival. Tõmbas, vedas paadi veest kuivale. Vesistelt kohtadelt tuli hein kuivale välja kanda. Vesi taganes ja kivid jäid kuivale. Mere ja kuiva piiril oli paks adrukiht.
3. ‹hrl. pl.› veealune liivane madalik meres. Rannarahval olid lähemad kuivad täpselt teada. *Sadama ahtast suudmest väljas, pealpool peaaegu alati kohisevaid kuivi sattus paat raskesse lainetusse. A. Mälk.
Omaette tähendusega liitsõnad: krõbe|kuiv, krõps|kuiv, kõsu|kuiv, paber|kuiv, puru|kuiv, tuhk|kuiv, tulikuiv; metsa|kuiv, põua|kuiv, päikese|kuiv, toa|kuiv, õhukuiv; koristus|kuiv, säilituskuiv; pool|kuiv, ülikuiv

kuning|pingviin
zool suur, keiserpingviinist siiski väiksem pingviin (Aptenodytes patagonica)

kurt|tumm [-a]

1. ‹adj› sünnipäraselt kurt v. väikese lapsena kurdiks jäänud ja seetõttu ka tumm. Kurttumm tüdruk, inimene.
2. ‹s› seesugune inimene. Kurttummade kool.

kustuti ‹1› ‹s›
seade väikese tulekahju kustutamiseks
▷ Liitsõnad: käsi|kustuti, süsihappe|kustuti, tule|kustuti, vahtkustuti.

kuup|luu
anat jala kannas väikese varba kohal asuv luu (os cuboideum)

kõrval|uks

1. kõrval olev uks, naaberuks. Kloppimise peale avati hoopis kõrvaluks.
2. (väiksem) uks peauksele lisaks. Ära mine peauksest, mine kõrvaluksest!

käsi|kruustangid pl
tehn väikesed, töötamisel käes hoitavad kruustangid

käsi|vasar
ühe käega käsitsetav väiksem vasar

käula ‹6› ‹s›
murd kõnek (väiksem, viletsam) laev, alus, paat v. auto, logu. Ajas oma vana käula garaažist välja. *Asi nüüd selle tühipalja käulaga hakkama saada! Poisid, soodid pingule! A. Uustulnd. *Vastu sõuab Kalda Priidu kiiluta käula, Priidu ise ja tütar Milli aerude peal. H. Sergo.

kääbus|-nahkhiir
zool kõige väiksem liik nahkhiiri (Vespertilio pipistrellus)

kübeke(ne) ‹-se 5› ‹s›

1. ‹ka adverbilaadselt› (võrdlemisi väikese hulga v. määra kohta:) natuke, veidike, ivake. Kübeke rauapuru pudenes maha. Mis see kübeke suitsu teeb. Läksime kübeke maad edasi. Kübeke tähelepanu, lootust, soojust, armastust, südametunnistust. Selles on kübeke(ne) tõtt. Pilt on kübeke liiga kirju. Puhkame kübeke aega. Ootame kübeke(se) veel! Lähme kübeke(se) kaugemale. Tema nool ei lennanud kübekestki kõrgemale. Ta oli minust kübeke pikem.
2. kübemekene. *Nad olid nagu kadunud kübekesed suures meres. J. Semper. *.. inimene on kübeke, nähtamatu putukas universumi lõpmatuses.. J. Sarapuu.

küna ‹11› ‹s›

1. puupakust õõnestatud, laudadest kokkulöödud v. muust materjalist piklik anum. Ühest puust õõnestatud küna. Laudadest, plekist küna. Hobuste, karja jootmise küna. Tühi, veega täidetud küna. Leivajuuretis pandi künasse hapnema. Seasöök valati künasse. Siga lükkas küna ümber. Hobusel on rokk, kaerad künas.
▷ Liitsõnad: joogi|küna, kaevu|küna, karja|küna, leiva|küna, liiva|küna, looma|küna, pesu|küna, sea|küna, sööda|küna, tapa|küna, veeküna; laud|küna, puuküna.
2. kõnek paat, lootsik, vene. Poisid läksid lamedapõhjalise künaga järvele sõitma. Tal oli küna kalda ääres pilliroos. *Kuid siiski poputab tihti just säärasel hetkel jõekääru tagant nähtavale mõni päramootoriga küna.. A. Saarna. || hlv (väikese, viletsa laeva kohta). Ma sõidan sellel künal juba kolmandat aastat. *.. viimane kord, kui me oma künaga Marseille's olime, ei läinud ma teistega seltsis isegi mitte kaldale. A. Jakobson.

küngas ‹künka 19› ‹s›

1. mäest väiksem kõrgendik. Künka jalam, nõlv, külg, tipp, hari. Madal küngas. Metsaga kaetud künkad. Küngaste vahel oli org. Tasandikul oli siin-seal üksikuid künkaid. Talu oli künka otsas. Tee viib künkast üles, alla. Rada tõusis kord künkale, kord laskus orgu. || geogr ümara v. ovaalse põhikujuga ja laugete nõlvadega kõrgendik, mille suhteline kõrgus on alla 200 m
▷ Liitsõnad: kalju|küngas, kruusa|küngas, liiva|küngas, mäe|küngas, saviküngas.
2. mulla-, kivi- vm. hunnik. Puude istutamisel tehti mullast künkad. Ehitusprahi künkad. || hauaküngas. Perekonna hauaplatsile oli uus küngas kerkinud. Kalmistul paistsid künkad ja ristid.
▷ Liitsõnad: kalmu|küngas, mullaküngas.

küpsis ‹-e 4› ‹s›

1. hrl. väiksem ning kõvem küpsetatud kondiitritoode. Magusad, soolased küpsised. Pakk küpsiseid. Kohvi juurde pakuti küpsiseid.
▷ Liitsõnad: kaera(helbe)|küpsis, mandli|küpsis, muretai(g)na|küpsis, tee|küpsis, vanilliküpsis.
2. van küpsetatud roog, hrl. praad. *Põhjuseks oli vasika tapmine, keda puht rõõsapiimaga suureks ja vanaks joodetud, et jätkuks temast süldiks ja ka küpsiseks. A. H. Tammsaare.
3. info veebiserveri loodud ja kasutaja mäluseadmes talletatav kirje, mille poole veebiserver pöördub edasise suhtluse hõlbustamiseks.

küünar|luu
anat väikese sõrme poolne küünarvarre luu (ulna). Küünarluu murd. Küünarnukk on küünarluu jätke.

küüne|käärid pl
väikesed käärid küünte lõikamiseks

lagrits2 ‹-a 2› ‹s›
zool oravast väiksem segametsade näriline, oravhiir (Eliomys quercinus). Lagritsaid ei ole Eestis palju.

lahus|tükk
eraldi paiknev (väikese pinnaga) ala. Väikesed lahustükkidena paiknevad, lahustükkides põllud. Käsmu küla kuulus lahustükina Haljala kihelkonda.

lame ‹-da 2› ‹adj›

1. tasane, suuremate kõrgenditeta (ja süvenditeta). Lame tasandik, org, kiltmaa. Lame kui laud. Osa paate on kumera, osa lameda põhjaga. Kas panen lauale lamedad või sügavad taldrikud? Konveierilindi pind on lame või nõgus. Lamedate vuukidega müüritis. Lame rind. || väikese kallakuga, lauge. Lamedad katused. Enne finišit oli suusarajal lame tõus. Järsk nõlv kaevati lamedamaks. Ookeanil käis lame laine. Lame temperatuurikõver. Mürsu lame lennujoon. || lai ja madal, lapik. Lame kivi, leib. Lamedad viilid. Paeluss on lame nagu lint. Noorelt on hernekaunad lamedad. Sõlgi on pealt kuhikjaid, kumeraid ja lamedaid. Ühekorruseline lame ridamaja. Lame sõrmus. Lame nina, nägu. Jugapuu on lamedate okastega. Lame mütsilätu nagu pannkook peas. *Ükski moejoon ega riie ei päästa, kui oled lame nagu laudade vahelt läbi kistud. M. Traat.
2. piltl tavaline, igapäevane, hall; labane, banaalne; isiku- v. eripäratu, ilmetu. Lame vaheldusetu ning rõõmutu elu. Lamedad naljad, kiidusõnad tüütavad ära. Joobnu läheb käitumises lamedaks. Lame stiil, keel, etendus. Nõrgamõistuslikel on lame miimika. Tal on tugev, kuid lame hääl. *Koolis oli Paul mõistuse poolest lame ja tume .. J. Tuulik. *Oli lamedat kõnnakut, lamedaid liigutusi, nagu emapardil .. O. Luts.

lame|katus
ehit väikese kaldega, lauge katus. Lamekatusega maja. Viil- ja lamekatused.

latt1 ‹lati 21› ‹s›

1. pikk ja suhteliselt väikese ristlõikega puitmaterjal. Latid ja teibad. Lattidest aed, tara, püstkoda. Pani paar latti purdeks üle kraavi. On tara tegemiseks postid, latid ja lipid valmis muretsenud. || hüppelatt. Latti ületama, maha ajama. Latt tõsteti maailmarekordikõrgusele.
▷ Liitsõnad: aia|latt, hammas|latt, hüppe|latt, katuse|latt, lood|latt, mõõte|latt, müür|latt, põik|latt, püst|latt, raua|latt, raud|latt, riht|latt, roov|latt, tina|latt, vase|latt, õnge|latt, ühendus|latt, ümarlatt.
2. (lame) metallkang ukse v. akna kindlalt sulgemiseks. *Eks mine katsu Oru lauta pääseda, vaata, misukesed lukud ja latid seal ees. A. H. Tammsaare.
3. piklik kõva tomp mingit ainet, kang (3. täh.) Ostsin terve lati vorsti.

laua|teljed pl
väikesed käsiteljed näit. linikute kudumiseks

laua|tennis
sport spetsiaalsel laual reketi ja väikese tselluloidpalliga mängitav sportmäng, üldkeeles ka pingpong

lauge ‹1› ‹adj›

1. väikese nurga all kallakas, libajas; ant. järsk. Lauged nõlvad, kaldad. Lauge tõus, laskumine. Madala lauge katusega suvila. Laskusime laugest trepist alla. Üks mäe külg on laugem, teine järsem. Vaikse ilmaga on laine madal ja lauge.
2. vähe keerdunud. Lauge ja keerd lõng. Kampsuniks sobivad laugema korrutusega lõngad. Lauge keeruga nöör.
3. tasane, leebe, pehme. Lauge hääl. *Aga sel päeval, kui poiss tegi õuele lumememme, oli ilm lauge .. L. Promet. *Lausa ime, kuidas nii lauge loomuga Uudepere Anna end kohevile oskas lüüa. H. Sergo.

lauter ‹-tri, -trit 2› ‹s›
merre ulatuvate kiviridadega ääristatud paadisadam; paadi v. väikese laeva randumis- ning seismiskoht. Paadid on lautris. Muhus oli olnud igal perel oma lauter. *Lautriks kutsuvad saarlased kivist laevasilda või sildadevahelist basseini, kus laevad silda haalatuna seisavad. L. Meri.

lehter ‹-tri, -trit 2› ‹s›

1. allapoole koonusjas hrl. toruga lõppev põhjata riist v. seadeldis vedeliku, puistaine vms. valamiseks väikese avaga mahutisse. Plekist, plastmassist lehter. Filtriga lehter. Mahl valati läbi lehtri pudelitesse. Tanguvorste tehes aeti vorstisisu lehtri abil soolikasse. Pani käed lehtrina suu ette ja hõikas. *Keerdunud lehtriks, tõmbas veevool kõik, mis teele sattus, paisu alla. M. Prääts (tlk).
▷ Liitsõnad: klaas|lehter, metall-|lehter, plastmass|lehter, plekklehter.
2. kraater; (mürsu)auk. Lehter on üks karstivorme. Meteoriidi langemisest tekkinud lehter. Lennukipommide lehtrid kahel pool teed.
▷ Liitsõnad: karsti|lehter, langatus|lehter, mürsu|lehter, pommilehter.

leht|pistik
aiand pistik lehelabast koos väikese leherootsu osaga

lepton ‹-i, -it 2› ‹s›
füüs tugevale interaktsioonile mittealluv väga väikese seisumassiga fermion

libe ‹-da 2›

1. ‹adj› (hrl. mingi pinna kohta:) sile (ja märg v. limane) ning seetõttu väikese hõõrdetakistusega. Libe tee, tänav. Libedal jääl võib kergesti kukkuda. Libedad veealused kivid. Libedaks hõõrutud parkett. Rehavars on libedaks ja läikima kulunud. Lühikese libeda karvaga koer. Libeda tallaga kingad. Püüdis libedat seent kahvli otsa saada. Pane võid leiva peale, on libedam alla minema. Libe nagu angerjas, luts, tatt. || (sellistest pindadest tulenevate teeolude kohta). Täna on väljas hirmus libe. Libedaga, libeda peal tuleb ettevaatlikult käia, astuda. Autojuhid teavad, et libedaga pidurdustee pikeneb. Sulaga on libedam kui pakasega.
2. ‹adj› piltl lipitsev, libekeelne; peen, klanitud; osav, peenike (oma eesmärkide saavutamisel). Oskab olla libe ja mesimagus, kui midagi tahab. Ülemuste ees on ta libe ja alandlik. Meelitab naisi oma libedate juttudega. Ta on libe poiss, oskab meeldida. Libe sell ei jää kunagi millegagi vahele. Libeda keelega mutike. Libe kelm, hangeldaja. Küll on libe 'lipitsevalt sõbralik' koer. Libe keel, tige meel. Eest silma libe, taga selga tige. *.. et eit tütrele käsu andis, ta pidada [rätsep] Õhu ümber libedam olema .. A. Kitzberg.
3. ‹s› kõnek lehelis, tuhavesi. Vanasti tehti kasetuhast libedat, sellega pesti pesu. *.. Verijõe muda ei võtvat valgest riidest enam välja ükski kurikas ega libedaga keetmine. M. Raud.

liht|murd
mat murd, mille lugeja on väiksem kui nimetaja; ant. liigmurd

liiva|hiir [-e]
zool väikese roti taoline karvase sabaga näriline Põhja-Aafrika ja Euraasia (pool)kõrbetes (Meriones)

liivak ‹-u 2› ‹s›
väiksem liivaala, liivane koht. Kuivaga kõrbeb liivakutel vili ja rohi. || hrv leetseljak. *Jõe keskel on pikk ahas liivak. N. Baturin.

liliput ‹-puti, -putti 21› ‹s›
harilikust palju väiksem inimene, kääbus. Gulliver liliputtide juures. Liliputtide tsirkus.

linnu|nägu
kõnek (väikese kõhna kitsa näo kohta). Linnunäoga mees, naine. Jaani kitsas kahvatu linnunägu.

lipendama ‹37›

1. (millegi õhukese, kerge ning suhteliselt väikese kohta:) õhuvoolus jäigalt v. lainetades edasi-tagasi liikuma, hilbendama, hilpnema. Koltunud lehed lipendavad sügistuules. Lindid lipuvarda küljes lipendavad. Voodilinad laperdavad, rätikud lipendavad pesunööril. Hõlmad, seelik, püksisääred tuules lipendamas. Suletutid lipendasid rüütlite kiivritel. Kuulutus oli ühte serva pidi plangul lipendamas. Kasetüvedel lipendab tohulindikesi. *Halgude ümber ja kohal lipendasid pisukesed leegid. A. Murakin (tlk). *Äkki lipendas mu ümber midagi tumedat. Leinaliblikas! F. Jüssi. || (inimese kohta). Mis sa lipendad mul kogu aeg sabas!
2. (lõdvalt) ripnema. Koerad lõõtsutavad, keeled suust lipendamas. Kassil lipendab suus suur murtud hiir. Jopi rebenenud kohtades lipendasid vatitupsud. Vooder lipendab mantli alt välja. Lõin kukkudes põlvel naha lipendama. Lõdvalt lipendav lott lõua all. *.. hädine, lipendavates narudes rauk. L. Promet.

liug|-ist
tehn teat. väikese lõtkuga ist

liuguma ‹37›
(suhteliselt väikese hõõrdetakistusega) libisema; liuglema. Libedal teel võtab pidurdamine auto tagumised rattad liuguma. Kelk vuhises mäest alla, liugus veel tasasel maalgi tüki aega. *.. hobu jooksis, matk edenes, / regi liugus, tee lühenes. A. Annist (tlk). *.. ja peagi liugusid nad taas aeglaselt nähtavale, kaks suurt vaala .. E. Lumet (tlk). || liugu laskma. *Aga meid kästi õue minna kelguga liuguma. Mis sa ikka ühtepuhku liugud? J. Parijõgi.

lokaal ‹-i 21› ‹s›
(väiksem) restoran. Mindi lokaali šampanjat jooma. Istuti, tantsiti mõnes peenemas lokaalis.
▷ Liitsõnad: džässi|lokaal, revüü|lokaal, tantsu|lokaal, öölokaal.

looma|hõimkond
zool klassist suurem ja riigist väiksem loomasüstemaatika üksus

looma|klass
zool hõimkonnast väiksem ja seltsist suurem loomasüstemaatika üksus

looma|perekond
zool liigist suurem ja sugukonnast väiksem loomasüstemaatika üksus. Taime- ja loomaperekonnad.

looma|selts
zool klassist väiksem ja sugukonnast suurem loomasüstemaatika üksus

looma|sugukond
zool seltsist väiksem ja perekonnast suurem loomasüstemaatika üksus

luup2 ‹luubi 21› ‹s›
mer
1. väike ühemastiline ühe suurpurje ja ühe esipurjega purjelaev
2. korvetist väiksem kolmemastiline raapurjedega sõjalaev (18.-19. saj.)
3. laeva aerupaat. *Kas on meeskond veel laeval või lahkuti juba ennemalt luubiga .. J. Parijõgi.

lühike(ne) ‹-se 5 komp lühem superl kõige lühem e. lühim› ‹adj›
ant. hrl. pikk
1. suhteliselt väikese pikkuse v. ulatusega. Lühike mees, naine. Ta on minust lühem. Lühikest kasvu poiss. Lühikesed sääred, jalad, sõrmed. Lühike kael. Moekalt lühike kleit, seelik. Käib suvel lühikeste pükstega. Tahan osta lühikeste varrukatega pluusi. Need püksid on sulle (säärest) lühikesed. Kasvajale lapsele jäävad riided ruttu lühikeseks. Lõika juuksed lühemaks. Lühike vorstijupp. Lühike vahemaa, lennuliin. Juhatas mulle lühima tee bussipeatusse. Seda lühikest maad võib ka jala käia. Lühike artikkel, kirjutis, jutustus. Lühikesed jõulised aerutõmbed. Olen lühikese nägemisega 'lühinägelik'. Valel on lühikesed jalad. Seni võtab lühike marja maast, kuni pikk kummardab. *Elna samm on lühike, kiire ja kuuldamatu. H. Sergo.
2. suhteliselt väikese kestusega. Lühike suveöö, sügispäev. Päevad hakkavad lühemaks jääma. Elu, suvi on lühike, üürike. Lühike õnn, rõõm. Lühike haugatus, naer. Olen lühikese unega. Lühike peatus. Lühike 'põgus' pilk. Lühikesed vokaalid. Lühikese ajaga on palju ära tehtud. Oleme alles lühikest aega tuttavad.
3. napisõnaline, lakooniline. Lühike vastus, hinnang, otsus. Ta on lühikese jutuga mees. *Ta seletas lühikese poriseva sõnaga, mis tüdrukul oodata ja teha olevat .. E. Vilde.
4. äkiline, järsk. Kes vaenlase kätte langes, sellele tehti lühike lõpp – lasti maha. *„Sinuga on lugu lühike,” ütles Mihkel seale, „sul võtame jõuluks hinge välja.” H. Lehiste.
5. küündimatu, vähene. Lühikese aruga, mõtlemisega inimesed ei näe tänasest päevast kaugemale. Naisterahval öeldi olevat pikad juuksed ja lühike aru, taip. *Kui lühike on järelpõlvede mälu! Kui vähe peab see midagi konkreetset kinni! F. Tuglas. *Lühikese mõistusega poja pärast oli teda juba küllalt pilgatud. A. Viirlaid.

lühis ‹-e 4› ‹s›
el elektriseadme rikkena v. lülitusveana tekkinud v. tahtlikult tekitatud tühiselt väikese takistusega ühendus elektriseadme eri pingega osade, seadme ja maa vms. vahel, lühiühendus. Kaabel, juhtmed, mootor, triikraud on lühises.

lühi|sööt [-söödu]
sport (pallimängudes:) sööt väikese vahemaa taha

maantee|muhk
nlj (väikese ümara välimusega auto kohta). Pere kasvas ja maanteemuhu asemele tuli soetada suurem auto.

madal ‹-a 2›

1. ‹adj› ümbrusest v. mingist alustasandist suhteliselt vähe ülespoole ulatuv, väikese kõrgusega, alt ülespoole, püstsuunas lühike.; ant. kõrge. a. (esemete, loodus- v. tehisobjektide kohta). Madal maja, müür, tara, laud, ahi. Madalad uksed. Toad olid madalad. Koobas muutus järjest madalamaks. Väikese kaldega madal katus. Astub üle madala lävepaku. Madalate jalgadega voodi, laud. Riiul on kapist poole madalam. Madala kontsaga, madalad kingad. Madal krae. Tuli põleb madala leegiga. Keerab lambitahi madalamaks, tule väiksemaks. Madala seljatoega tugitool. Mööda järvepinda jooksid madalad lained. Madalad soomännid, põõsad. Madal võsa. Põuaga jäi oder madalaks, kõrs lühikeseks. Madalaks pöetud hekk, muru. Tihe madal rohi. Madalate mätastega soomaa. Vesi voolab kõrgemast kohast madalamasse. Kõrgeid mägesid meil pole, ainult madalad künkad, kuplid, voored. Madal poolsaar, neem. Jõe üks kallas on kõrge, teine madal. Madalamad põllud on vee all, pehmed. *.. maapind muutus madalamaks ja algas ääretu soo .. E. Kippel. | bot (taimenimetustes). Madal kask, jalakas. Madal aster. Madal mustjuur, unilook, peiulill, kadakkaer. b. (inimese, looma, ka nende kehaosade v. -vormide kohta). Madal, kõverate madalate jalgadega mägrakoer. Plika oli paks ja madal (nagu seeneädal). Kass teeb end vastu maad surudes madalaks. On ta kõrget või madalat kasvu? Madal laup, otsaesine. Lai ja madal nina. *.. tekkis tuppa lühiajaline vaikus, mida segas vaid madalate rindade all kannatava hallipäise härrastaadi tasane hingamiskahin. A. Jakobson. | piltl. *Kas minusugune tohib siis riielda? Minusugune olgu rohustki madalam ... V. Lattik. *Mure muljus inimesi madalaks. A. Beekman.
2. ‹adj› maapinnale vm. aluspinnale suhteliselt lähedal asuv (v. sellisena tunduv); ant. kõrge. Madalamatelt okstelt saab õunu paremini kätte. Madal lagi. Madalatel partel kuivas vili. Vanad kanad olid kõrgemal, noored madalamal õrrel. Madal maad mööda rulluv udu. Reaktiivlennukid sööstsid madalal lennul üle linna. Madalad vihmapilved. Taevas oli hall ja madal. Päike käib sügisel madalas kaares. Madal talvine päike.
3. ‹adj› väikese sügavusega, ümbritsevast v. külgnevast pinnast suhteliselt vähe allapoole ulatuv; ant. sügav. Madal tiik, järv, jõgi, meri, kaev. Laht on üsna madal. Jõe madalast kohast käidi jalgsi läbi. Sulpsisime läbi madala vee teisele kaldale. Siin on (vesi) nii madal, et ujuda ei saa. Madalaim madal-, kõrgvesi. Läbi selge vee paistab madal järvepõhi. Madal kraav, süvend, kaevik. Madal künd. Madal taldrik, vaagen. *Ta suuskles jõesirget pidi; lumi oli siin madalam kui orgudes ja sopkanõlvadel .. N. Baturin.
4. ‹adj› (hinna, koguse, määra, intensiivsuse kohta:) väike (hrl. arvudes väljendatuna); ant. kõrge. Madal palk, töötasu, honorar. Lina hinnad olid madalad. Madal laenuprotsent, toll. Korteriüür on meil madal. Madalad viljasaagid. Madal keskmine hinne, keemispunkt. Madal õhutemperatuur. Piima rasvaprotsent on mõnel lehmal kõrgem, mõnel madalam. Taimede valgusisaldus on üldiselt madal. Madal vererõhk. Madal surve. Madal pöörlemissagedus. Mootor käib madalatel tuuridel.
5. ‹adj› arenguastmelt, tasemelt tublisti alla normaalse; kvaliteedilt vilets; ant. kõrge. Põllumajanduse, tööstuse, hariduse, kultuurielu tase oli üsna madal. Nende luuletuste tase on veel madal. Elustandard, tööviljakus, õppeedukus on suhteliselt madal. Madal teenindus-, käitumiskultuur. Madala kvalifikatsiooniga töötajad. Madala toiteväärtusega juurvili. Põlevkivi kütteväärtus on võrdlemisi madal. *.. rahvas seisab seal väga madalal järjel ja kaebab tihti vaesuse üle. J. Pärn. | piltl. *Aga polnud Anton nii palju mehest madalam ühti, kui Juhan algul arvas. Poiss leidis pruudi .. H. Sergo. || vähest tunnustust pälviv. Sai harjutusel oodatust madalama hinde. *Miks on lüpsja prestiiž paljude noorte silmis madal? V. Lind.
6. ‹adj› seisuselt, positsioonilt, teenistusastmelt, auastmelt, sünnipäralt kellegagi võrreldes tublisti allpool olev v. koguni mittetäisväärtuslikuks peetav. Kõrgemad ja madalamad seisused. Madalast seisusest, ühiskonnakihist noormees. Madalama päritoluga, madalat päritolu mees. Ta oli madalast soost ning tal polnud sidemeid. Madalamad ametnikud, ülemad, vaimulikud. Madalamas auastmes sõjaväelane. Viidi karistuseks madalamale ametikohale. Madalama astme kohus. Bridžis on risti pakkumisel kõige madalam mast. Madalaks põlatud pärisorine maarahvas. *Säherduseks lõbuks [= käperdamiseks] ep olnud see taluinimene kõrgestisündinule siiski mitte liiga madal ... E. Vilde.
7. ‹adj› ilma ülevuseta, tavaline, igapäevane, argine. Provintsielu oli tema jaoks liiga hall ja madal. Klassitsism jaotas kõik žanrid kõrgeteks ja madalateks. *Ent üle kõige valitses nukker, kirglik ja oma egoismis võimas Deemon, kes ei suutnud elada madalat, ajaliku ristiinimese elu ... K. Saaber.
8. ‹adj› moraalselt alaväärtuslik, närune, vääritu; labane. Madalad kihud, instinktid, kired. Armukadedus on madal tunne. Madala hingeeluga, madalate kalduvustega inimene. Madal ja närune on nuhi tegevus. Madal omakasupüüdlikkus, kadedus, lipitsus, uudishimu. Kõik see, mis sa räägid, on nii jälk ja madal! Inimene ei tohi olla nii väiklane ja madal. Teater ei saa joonduda kõige madalamale maitsele. Vangilaagri madalas toores keskkonnas tekkinud madal robustne släng. *Mirka nõuab, et teenitaks Ilu. Ülejäänud objektid on madal ajaviide. L. Ruud.
9. ‹adj› (heli, hääle kohta:) väikese võnkesagedusega; ant. hrl. kõrge. Madalad helid, toonid. Madal register. Tal on ilus madal bariton. Madalaim häälerühm segakooris on bass. Alt on madal naisehääl. Tal on madalam hääl, ta pole tenor. Naine kõneles madala rinnahäälega. Madal jorisev laevavile. *Korra kuulis Laos kellegi madalat naeru ... või krooksus kusagil konn. H. Laipaik. || vaikne, tasane; tuhm. Hääl erutusest madal. Vaatas ringi ja alandas hääle madalamaks. *.. all ei tundunud vähimatki tuulehingust, aga männid kahisesid ometi, madala vaevalt kuuldava kahinaga. F. Tuglas.
10. ‹adj› keel (vokaalide kohta, mille hääldamisel on keeleselg suhteliselt madalal). Eesti vokaalidest on madalad a ja ä.
11. ‹s› madala (3. täh.) veega ala meres, järves v. jões, madalik (2. täh.) Hiiu, Tallinna madal. Laevasõidule ohtlikud madalad. Rannikumere kalarikkad madalad. Laev sõitis, sattus madalale. Toodrid, poid, tulelaevad hoiatavad meresõitjaid madalate eest.
▷ Liitsõnad: liivamadal.

madala|kasvuline
väikese kõrgusega, mitte kõrgeks kasvav. Madalakasvulised (vilja)puud, taimed, põõsad. Aiatee servas on madalakasvulised astrid. Krookused on madalakasvulised. || (inimese v. looma kohta). Madalakasvulised jahikoerad. *Madalakasvuline tüse poiss pööras aeglaselt oma valgejuukselise pea ema poole .. M. Rebane.

madala|põhjaline
väikese sügavusega; ant. sügavapõhjaline. Madalapõhjaline laht. Madalapõhjaline müts.

madal|lend
lend madalalt, väikeses kõrguses. Pääsukesed sööstlevad madallennul siksakitades heinamaa ja jõe kohal. Vaenlase lennukid lähenesid, ründasid madallennul.

madal|molekulaarne
keem väikese molekulmassiga molekulidest koosnev. Madalmolekulaarsed ühendid, ained.

madal|tihe
väikese kõrgusega ja tihe. Madaltiheda hoonestusega uuselamurajoon.

mandri|jalam
geogr mandrinõlva piirav väikese kaldega tasane maailmamere põhja osa

maniküüri|käärid pl
väikesed käärid maniküüri tegemiseks. Sirged, kõverad maniküürikäärid.

mardikas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
zool mardikaliste hulka kuuluv putukas. Mardikate vastsed. Põrnikad, sitikad jm. mardikad. Lepatriinu on ilus väike mardikas. Väike pruun, hallikas mardikas. Koloraado mardikas 'kartulimardikas'. || piltl (inimese kui väikese, nõrgukese olendi kohta). *Missuguseid naljakaid tempe tegid vahel need väikesed mardikad, kes vahetundidel koolitoast rüsinal välja tungisid .. O. Luts.
▷ Liitsõnad: hiila|mardikas, jaani|mardikas, jahu|mardikas, kartuli|mardikas, kilp|mardikas, lehe|mardikas, raisa|mardikas, roo|mardikas, rööv|mardikas, tera|mardikas, vaarika|mardikas, vesi|mardikas, villimardikas.

mast1 ‹-i 21› ‹s›

1. mer tugev kõrge püstloodne v. ahtri poole veidi kaldu olev puu- v. raudpost, mille külge kinnitatakse (purje)laeva purjed ja muu taglas. Laeva mast(id). Masti maha võtma, püstitama. Madrused ronivad masti ning raadele. Lipp, vimpel on mastis, masti tipus. Tormiga murdus laeval mast. Sadamast paistis lausa mastide mets.
▷ Liitsõnad: ahtri|mast, besaan|mast, ees|mast, esi|mast, fokk|mast, groot|mast, häda|mast, lipu|mast, pea|mast, signaal|mast, suur|mast, taga|mast, vöörmast.
2. suhteliselt väikese aluspindalaga kõrge metall-, raudbetoon- v. (harvemini) puitehitis (näit. õhuliini juhtmete ülal hoidmiseks). Kõrgepingeliini, õhuliini mastid. Televisioonikeskuse kõrge mast. Rippsilla mastid.
▷ Liitsõnad: ankur|mast, kande|mast, raadio|mast, tele(visiooni)|mast, torn|mast, vantmast; metall|mast, puit|mast, raudbetoon|mast, terasmast.

matt1 ‹mati 21› ‹s›

1. väiksem madal ümmarguse põhjaga puunõu (näit. terade, jahu jaoks). Võttis kotist mati teri. Perenaine tõi aidast matiga jahu. || matitäis. Matt herneid, kaeru, jahu. *.. mul on kaeru ühes. Põllutegemisest jäi mõni matt üle. P. Viiding.
▷ Liitsõnad: jahumatt.
2. endisaegne peam. vilja mahumõõt Eestis, 1/2 külimittu (Põhja-Eestis 6 toopi)
3. mativili (veskis jahvatamise tasuks). Mölder võttis matti. Veskis tuli matti anda. || piltl kellelegi (v. millelegi) langev osa millestki; millegi pealt lõigatav kasu. Valvur sai vangidele tulnud pakkidelt matti. Osav ärimees oskab igalt poolt matti võtta. Karjapoiss andis koerale alati oma toidupoolisest matti. Varblased on kohe jaol, et kanade toidust matti võtta. Küll on igasuguseid makse – palgalt võetakse mitu matti. *Otsekoheselt tunnistas ta paaril korral üles, et ta jällegi .. oma meelekergusele ja lõbujanule matti maksnud ja oma rõõmukarikat alkoholiga täitnud. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: veskimatt.

mere|alus
(väiksem) merelaev

metsa|saar
piltl saarena esinev väiksem metsaala. Stepis esineb üksikuid metsasaari.

miini|laev
sõj torpeedoaparaatide ja kergesuurtükkidega relvastatud väiksem sõjalaev, torpeedopaat

mikro-

1. pisi-, (üli)väike-; ant. makro-
2. eesliide mõõtühikute nimetustes, mis näitab, et ühik on miljon korda põhiühikust väiksem (tähis μ)

mikro|kliima
biol meteor kohalikest iseärasustest tingitud väikese maa-ala kliima; mingi tehisobjekti (näit. ruumi, linna) meteoroloogiline režiim. Taimede arenguks sobiv mikrokliima. Tööruumide, karjalauda mikrokliima.

mikro|masin
el väikesemõõtmeline ja väikese võimsusega elektrimasin

mikrotsüüt ‹-süüdi 21› ‹s›
med normaalsest väiksem punalible

milli-
eesliide mõõtühikute nimetustes, mis näitab, et ühik on tuhat korda põhiühikust väiksem (tähis m)

mini|püksid pl
väikesed, põlvpükstest lühemad püksid

molekul ‹-i, -i 10› ‹s›
füüs keem aine kõige väiksem osake, milles säilivad tema keemilised omadused. Molekuli ehitus, struktuur, mass. Molekul koosneb aatomeist.

monitor ‹-i, -i 10› ‹s›

1. tehn inimese ja tehnilise süsteemi (arvuti, televisioonisüsteemi vms.) suhtlemist võimaldav sisend-väljundseade, kuvar. Telesaates esineja näeb end monitorist.
2. tehn millegi tegevust v. seisundit jälgiv, seda kontrolliv seade
3. hrl van sõj väikese süvisega rannakaitse- v. jõelaev pöörlevates tornides suurtükkidega
4. ped õpetajat abistav õpilane teat. süsteemi koolides

monomeer ‹-i 21› ‹s›
keem kergesti polümeeruv väikese molekulmassiga ühend

moonakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
aj mõisas peamiselt moona, ka korteri ja väikese maalapi eest töötav põllutööline, moonamees. Mõisa moonakad. Moonakad elasid mõisa moonakamajades. Teeb oma tööd nagu moonakas 'hooletult, kuidas juhtub'.
▷ Liitsõnad: mõisamoonakas.

mootor|jalgratas
väikese, hrl. kahetaktilise sisepõlemismootoriga jalgratas

moreen|kühm [-u]
väiksem moreenkuhjatis. Tüüpiline Saaremaa maastik madalate moreenkühmudega.

moto|roller
kahe v. kolme väikese rattaga ning juhti alt ja eest tuule ning pori eest kaitsva seadmega mootorratas

mugul|timut
bot kuivemates kohtades kasvav väiksem timut (Phleum bertolonii)

muhk ‹muhu 21› ‹s›
kuhikjas, mügarjas, kühmjas vms. väiksem kõrgenenud koht. a. (keha pinnal, näit. löögist, põletikust). Muhk peas, otsaees. Laubal, kukla taga oli valus muhk. Laps sai kukkumisest muhu otsaette. Väike müks ja sul kohe muhk üleval. Ihu oli kaetud tapluses saadud verevalumite, kriimustuste ja muhkudega. Juss oli üleni muhke ja kriimustusi täis, üleni muhkudes. Sääsehammustustest ajasid muhud üles. Katkutõve, pidalitõve muhud. b. (mingil muul pinnal). Puutüve pahad ja muhud. Värv seinal on niiskusest muhku 'muhuliseks' tõmbunud. *Siis katsus Jaan seina muhke mööda üles ronida, kuid kukkus peatselt selili lubjahunnikusse. F. Tuglas. *Muutumatu oli Vilgumägi, suur muhk keset lagedat maad. J. Põldma.
▷ Liitsõnad: katku|muhk, külma|muhk, reuma|muhk, sääse|muhk, verimuhk; oksamuhk.

mulks ‹interj adv›
annab edasi vedelikust väljuva gaasimulli, mingi väikese eseme vettekukkumise vms. heli. Mulks ja mulks käärib, teeb kääriv vein pudelis.

murdumis|näitaja
füüs suurus, mis näitab, mitu korda on valguse (vm. kiirguse) faasikiirus teat. aines väiksem kui vaakumis

muts3 ‹-u 21› ‹s›
murd väiksem tünn

muusika|pala
(väiksem) muusikateos v. selle osa. Soovikontsertide kõige populaarsemad, nõutavamad muusikapalad. Asjaarmastajatest orkester oli võimeline esitama ainult lihtsaid muusikapalu.

mõhkjas ‹-ja, -jat 2› ‹adj›
väikese mõhaga (1. täh.) Odavarred tehti terapoolsest otsast kergelt mõhkjad.

mõhn ‹-a 23› ‹s›

1. kühm, mügar, muhk, konarus. Jändrik mõhnadega puu, oks. Teepinna augud ja mõhnad. Pehmed mõhnadeta pihud. Varvastele tekivad hõõrdumisest kõvad mõhnad.
▷ Liitsõnad: luumõhn.
2. zool naha ja selle all olevate kudede vetruv, pinnalt sarvestunud paksend. Kaamelite, elevantide jalataldade mõhnad. Koera käppade mõhnad. Ahvidel on tuharail mõhnad.
▷ Liitsõnad: talla|mõhn, tuharamõhn.
3. geogr liustikujõe v. jääpaisjärve kihilistest setetest moodustunud küngas, kuppel vm. väiksem pinnavorm

mõni ‹mõne, mõnd e. mõnda illat mõnesse e. mõnda 13› ‹pron›
I. umbmäärane asesõna
1. ‹substantiivselt› märgib lähemalt määratlemata isikut v. eset. a. keegi, ükskõik kes. Ära räägi nii kõvasti, mõni võib kuulda. Kui mõni kaebab, saad karistada. Aga kui mõni meid näeb? Kontrolli, kas mõni pole kapi kallal käinud. Kes see oli, kas mõni vallamajast? Mõned räägivad, et ta on selle kusagilt maha kirjutanud. Kas tead mõnda, kes tahaks heinu müüa? Toa võib mõnele üürile anda. Kas mõni juhatas teid siia või tulite umbropsu? b. mingi suvaline isik v. ese samalaadsete hulgast. Mis sa valid, võta mõni ära! Mantleid poes on, osta endale mõni. Kas mõnel teist on nuga? Seni hullate, kuni mõni (teist) haiget saab! Lumepallid aina lendavad, võib mõnega pihta saada. Otsi sahtlid läbi, küll märkmik mõnest leidub. c. kõnek (irooniliselt vihjates:) teada olev, kuid nimeliselt välja ütlemata isik. Mõni pidas sünnipäeva, aga mind ei kutsunud. Mõni on nii uhkeks läinud, et ei tee vanu tuttavaid enam tundmagi. Paistab, et mõni norib nahatäit. Kui mõnel raha taskus sügeleb, las kostitab meid pealegi.
2. ‹adjektiivselt› osutab, et isik, ese v. olukord (samalaadsete seast), kellest v. millest juttu, on lähemalt määratlemata. a. keegi, mingi. Küllap oodatakse mõnda tähtsat meest. Mõni teine tema asemel oleks sellega kohe nõus. Siit on vist mõni suur loom läinud. Alli meelest oli maja nagu mõni loss kohe. Kui see ei meeldi, pane mõni muu kleit. Mõni teelõik sai uue katte. Anna ruttu mõni niisugune pastakas, mis kirjutab! Tulen mõni teine kord, mõnel pühapäeval. Kas poiss on jälle mõne tembuga hakkama saanud? Pean mõnda muud võimalust proovima. Mõnede oletuste põhjal olnud koopad sõja ajal pelgupaigaks. Otsin mõnda tulusat tööotsa. *.. iga risti all on mõni mees, naine või laps puhkamas .. A. Kalmus. b. kõnek (iroonilise vihje puhul:) isik on teada, kuid jääb nimeliselt välja ütlemata. Mida mõni mees sööb, et ta nii tark on? Mõne preiliga ei saa üldse enam jutule. Mõni proua on täna nii üles löödud. *.. kui mõni mees teaks, kuidas mõni mees mõnes asjas munade peal peab käima, siis saaks mõni mees mõnda meest mõnikord vähem mõnitama. J. V. Jannsen.
II. umbmäärane asesõna, mis märgib umbmäärast arvu v. hulka
1. ‹adjektiivselt› (väikese, hrl. loendatava hulga kohta). Mõne minuti jooksul, kestel. Mõneks päevaks, kuuks. Selle maa sõidan mõne tunniga läbi. Mõni gramm vähem. Sinna on mõni kilomeeter. Tal on mõni tuhat krooni pangas. Ta on minust mõni aasta, mõned aastad vanem. Ta on mõne hea kilo juurde võtnud. Osta mõni tükk seepi. Mõni lehekülg hiljem, mõne lehekülje järel kordub sama lause. Keemiakauplus on siit mõni peatus Mustamäe poole. Ainult, üksnes mõne sammu kaugusel. Tänaval liikus mõni harv inimene, mõni üksik kojuruttaja. Kutsutud on ainult mõned kõige lähemad sõbrad. Tal on seapõrsas ja mõni kana. Ta on kirjutanud mõne luuletuse. Ekskursioon jääb ära, sest soovijaid on ainult mõni. Need mõned erandid ei kummuta reeglit. Räägi mõne sõnaga 'lühidalt', kuidas elad. Seda on juhtunud ainult mõnel korral. Lähme teeme mõned õlled. Keldris on mõni mahlapudel, mõned mahlapudelid käärima läinud. Mul on linnas veel mõned asjad ajada.
2. ‹substantiivselt› (suurest hulgast v. tervikust esile tõstetavate üksikute isikute v. esemete kohta). Kõigil olid uued riided, mõnel ka uued kingad. Teretas sisseastumisel ja pärast mõnda veel eraldi. Tulid sõbrad, kellest mõnda polnud aastaid näinud. Mõni, mõned on teatanud, et ei saa kooriproovile tulla. Mõnda koolikaaslastest mäletan hästi, mõnda üldse mitte. Mõni seisis, mõni istus, mõni lausa lesis v. mõned seisid, mõned istusid, mõned lausa lesisid. *Palgid ei olnud täpse pikkusega, mõni tuli pooleks saagida, mõnel otsast natuke maha võtta. M. Metsanurk.
3. ‹adjektiivselt› (täiesti umbmäärase, hrl. vähese hulga v. määra kohta). Mõni aeg hiljem, tagasi. Mõne aja eest. Mõne aja jooksul, vältel. Mõne aja pärast, järel. Pean mõneks ajaks lahkuma. Pole teda mõnda aega, mõnel ajal näinud. Ta on oma uurimust mõnel määral täiendanud. See on sulle mõnes suhtes, mõnes mõttes kasulik. Ta on mõnes tükis, mõnest kohast imelik mees. Mõnel maal, mõnel pool külades on nii kombeks.
III. umbmäärane asesõna, mis koos gi- ~ ki-liitega esineb jaotavana täh. 'üks, teine, kolmas jne., see ja teine; üsna mitu'. Ta on mind mõnigi kord aidanud, mulle mõnelgi puhul nõu andnud. Temalt on ilmunud (nii) mõnigi hea luuletus. Mõnedki tööd kippusid takerduma. Nii mõnigi lollus võinuks tegemata jääda. Kuulsin temalt mõndagi huvitavat. Eks ta ole oma elus mõndagi näinud ja kogenud. Mõnigi neist pole seda unustanud. Teab mõnestki (inimesest) rohkem kui need ise. *Kasvab [aias] mõndki. Paar õunapuud, paar ploomipuud, paar kirssi. M. Sillaots. || ‹ka ilma gi- ~ ki-liiteta, hrl. partitiivis› van. F. R. Kreutzwaldi „Maailm ja mõnda, mis seal sees leida on.”. *Aeg tuli. Maa ja mere peal / silm mõnda seletas .. L. Koidula. *Küll saame mõnda kuulda, näha / ja tunda pikal eluteel ... Jak. Tamm.
IV. umbmäärane asesõna, mis rõhutab adverbilaadselt (koos arvu v. mõõtu väljendava sõnaga) kõnes oleva ligikaudse hulga suurust: mitte vähem kui, tublisti, oma. Sellest on ju mõni viisteist aastat möödas! Neil oli suur, mõni kümne toaga maja. Teenib mõni üheksa tuhat krooni kuus. Mõni kolmkümmend versta tuli jala minna. *Aga kus tulejõud! Mõni sadakond kuuli minutis ... R. Sirge.
V. kõnek hrl hlv esineb kedagi v. midagi, mingit väidet vähendava sõnana: mingi, mingisugune. Mõni mees või asi – naise tuhvlialune! Mõni kohapidaja või midagi, va joodik! Temast enam mõni töötegija, mõnd töötegijat, kui tervis läbi. See nüüd mõni laps enam, varsti mehelemineja tüdruk juba. Temal nüüd mõni peigmees, kelgib niisama. See mõne täie aruga inimese jutt! On see mõni mehetegu!? See mõni kink nii tähtsaks puhuks! On see siis mõni õige heinaniitmine? See sandikopikas ka mõni palk! See nüüd mõni mure! See paar kilomeetrit meil ka mõni maa minna. On see ka mõni elu, mis te siin elate! Mõni asi ka, millest rääkida! *.. püüdku siis mõni Maali teistpidi öelda ... H. Kiik.

naeri|liblikas
zool kapsaliblikast väiksem valge liblikas, kelle röövikud kahjustavad ristõieliste köögiviljade lehti (Pieris napi)

nano-
mõõtühikute nimetustes eesliide, mis näitab, et antud ühik on põhiühikust 10⁹ korda väiksem, miljardik- (tähis n)

napp ‹napi 21› ‹adj›
vähene, vaevalt piisav, kasin. a. (hulga, koguse poolest üldse). Toit on küll maitsev, aga portsjonid on napid. Napi toidu peal rasva ei lähe. Tuli elada napist pensionist. Raha poolest on meil olnud küll koguni napp. Napp kala-, viljasaak. Toitu ja vett jäi ränduritel napiks. Tundsin õhupuudust, õhk jäi napiks, hapnikust jäi hingamisel napiks. Kirjaniku napp novellilooming. Kirjandus selle teema kohta on napp. Napp andmestik ei võimalda suuremaid üldistusi teha. b. (ruumi, pinna jms. kohta:) kitsas, (liiga) väike. Korter on meil väike, elamispind napp. Laut kipub karjale napiks jääma. Vana kaupluse napid laoruumid. Ajalehe napp ruum ei luba küsimust siin põhjalikumalt käsitleda. *.. aga [tantsu]põrandal oli ruum juba napp. J. Mändmets. c. (kehakatte, rõivastuse kohta:) väike, vähe kattev; kerge, mitte täielik. Neiud nappides bikiinides. Napim ei saa miniseelik enam olla. Korteriuksel võttis meid vastu unine üpris napis riietuses meesterahvas. d. nigel, puudulik. Napp haridus, keeleoskus, ettevalmistus. Noorel spetsialistil jääb kogemusi napiks. Armastab laulda, aga hääl on tal napp. Napi aruga vanake. e. väikese ulatusega; ilma liigseta, ülearuseta. Napp naeratus. Napid liigutused, žestid. Teeb lahkudes napi kummarduse. Napp sisustus, mööbel. Tänavuses moes domineerib napim joon. f. lühike, lakooniline, napisõnaline. Saatis napi kirja, kirjutas mõned napid read. Saime napi vastuse, teate. Räägib, seletab nappide sõnadega, mõne napi sõnaga. Ta on napi jutuga, sõnaaher. Seda saab väljendada võrrandite napis keeles. g. ajaliselt lühike. Napp uneaeg, napid unetunnid. Tuleb kiirustada, aeg on napp, aeg kipub napiks jääma. Päev jääb napiks, tuleb ööst lisa võtta. Puhkus ei tohiks olla napim kui neli nädalat. h. toimetuleku poolest kitsas, vaene. Kitsedel on talvel napid ajad. Ajad on napid, tuleb piskuga läbi ajada. Sellisel napil ajal polnud liha kusagilt saada. i. pisut vähem kui v. hädavaevalt (nii- ja niipalju). Aega on jäänud veel napp nädal. Tal oli kiire, saime koos olla vaid napi tunni. Piima on järel veel napp liiter. Suhkrut oli meil veel napp kilo. Siit on linna napp 10 kilomeetrit. *Sellele järgneski kiire registreerimine ja napp aastane kooselu .. L. Vaher. j. õige pisut üle v. alla võrdse seisu, viigi. Meie korvpallimeeskonna napp võit (87:85) Pärnus ning napp kaotus (68:69) Tartus.

neeru|liiv [-a]
med väga väikesed, liivaterakesi meenutavad neerukivid

negatiivne ‹-se 2› ‹adj›
ant. positiivne
1. taunitav, (omadustelt, kvaliteedilt) ebasoovitav, kahjustav, halb. Negatiivsed nähtused, asjaolud, faktid. Romaani negatiivsed kangelased, tegelased. Halbade kaaslaste negatiivne mõju. Igal asjal on omad positiivsed ja negatiivsed küljed. Iseloomu negatiivsed jooned.
2. tauniv, hukkamõistev, eitav (2. täh.) Negatiivne suhtumine, hoiak. Arvustused, hinnangud olid üsna, teravalt negatiivsed. Negatiivne emotsioon 'ebameeldiv tundmus, näit. hirm, ahistus, pettumus'.
3. ka med vet mingite tunnuste suhtes eitav, millegi puudumist näitav; eeldatule vastupidine. Tuberkuliiniproov oli negatiivne. Reesusnegatiivne veri on reesusfaktori suhtes negatiivne. Katsete tulemused olid negatiivsed: oodatud efekti ei ilmnenud.
▷ Liitsõnad: reesusnegatiivne.
4. hrl mat füüs nullist väiksem, miinusmärgilise arvuga iseloomustuv. Negatiivne arv, suurus. Negatiivne korrutis, jagatis. Võrrandi negatiivne lahend. Aeglustuv liikumine on negatiivse kiirendusega liikumine. Negatiivne temperatuur. || mõju vähendav, vähenemisele v. vähendamisele suunatud. Negatiivne tagasiside.
5. el elektronide ülekaaluga iseloomustuv. Negatiivne laeng. Negatiivsed ioonid.
6. fot psühh tegelikele vastupidiste heledussuhetega v. täiendvärvustes esinev. Negatiivne kujutis. Negatiivne järelpilt.
7. madalamale jääv, nõgus. Negatiivne pinnavorm.

neutriino ‹6› ‹s›
füüs väga väikese massiga neutraalne elementaarosake

nonparell ‹-i 21› ‹s›

1. trük 6-punktiline trükikiri
2. kok väikesed suhkrust pärlid (kondiitritoodete kaunistamiseks)

nubul ‹-a 2› ‹s›
(millegi ümmarguse ja üsna väikese kohta:) pabul, mugul; kerake, nupuke. Tomateid veel niipea ei saa, rohelised nubulad alles varre küljes. *Juba õitsmise ajal leidis peremees neil [= kartulitel] suured nubulad alt. A. H. Tammsaare. *.. peerg-vakk mõne nubula, lõngaotsa ja riidesiilukesega .. Ansomardi. || (lapse kohta). *Tantsuringi juhataja tõi eeslavale töntsakad nubulad, mina pidin oma pika kasvu tõttu püsima tagaplaanil .. H. Luik.
▷ Liitsõnad: kaalika|nubul, kartuli|nubul, kera|nubul, õunanubul; lapsenubul.

nõel|laager
tehn suhteliselt väikese läbimõõduga pikkadest rullidest veerelaager

nõel|viil [-i]
tehn (väikese läbimõõduga avade väljaviilimiseks)

nõlvak ‹-u 2› ‹s›
(väiksem) nõlv. Kingu, künka, teetammi, muldvalli, lumehange nõlvak. Lapsed lasevad kelguga nõlvakust alla, nõlvakust on hea liugu lasta. Lõunapoolsetelt nõlvakutelt on lumi juba sulanud. Kiviktaimla rajamiseks sobib päikesepoolne nõlvak. Tee viib nõlvakust üles, alla. Vana talu voore nõlvakul.
▷ Liitsõnad: kalda|nõlvak, künka|nõlvak, mäe|nõlvak, rabanõlvak.

nõmme|lõoke
zool põldlõokesest väiksem helepruun nõmmealadel pesitsev lõoke (Lullula arborea). Nõmmelõoke lullutab.

nõrk ‹nõrga 23›

1. ‹adj› mitte tugev, kõva, kindel v. vastupidav. a. (ainete, esemete, taimede vms. kohta). Jää on alles nõrk. Sild, tala on liiga nõrk. Nõrga pinnase kaevamisel tuleb augu servi kindlustada. Nõrga koorega muna. Puul on nõrgad rippuvad oksad. Pumpas nõrgaks läinud jalgrattakummi jälle täis. Kui tainas on liiga nõrk, sõtku jahu juurde. Nõrga varrega, juurestikuga taimed. *.. vallid olid Tuunisel nõnda nõrgad, et võidi neid õla tõukega lammutada. A. Saareste (tlk). | piltl. Oletus, teooria on nõrgal alusel, nõrkadel jalgadel. b. (inimese v. looma kehalise oleku, tervise jm. kohta). Jäi nii nõrgaks, et ei jõudnud käiagi. Jalad, põlved läksid, lõid nõrgaks. Jalad on põlvist nõrgad. Ehmatus võttis ihu nõrgaks. On palavikust, näljast nõrk. Nõrga kondiga, kehalt nõrk plikanääps. Käed on nõrgad kandma. Tal on nõrk tervis, nõrgad kopsud. Umbses ruumis läheb süda nõrgaks. Linnupoegadel on tiivad alles nõrgad. Üks vanadusest väeti, teine noorusest nõrk. Mitmed mesilaspered jäid kevadeks õige nõrgaks. Õrnem, nõrgem sugu 'naised, naiste sugu'. *.. kaebas nõrka olemist, heitis pikali ja sinna jäigi. V. Ilus. c. (inimese meelte, vaimsete võimete, iseloomu, moraali jms. kohta). Nõrk mälu, nägemine, kuulmine. Tal on nõrk iseloom, tahtejõud. Inimene on nõrk, ei suuda kiusatustele vastu panna. Mees oli viina, naiste vastu nõrk. Lõi ülekuulamisel nõrgaks ja tunnistas kõik üles. Minu nõrk aru, mõistus ei võta seda kinni. Ta on nõrkade närvidega. Läks enne surma peast, arust nõrgaks. *.. magustoidu ees veel olin nõrk. K. Ristikivi. *Tiirase naise poolt äravõrgutatud nõrk meesterahvas ... E. Rannet. d. ‹substantiivselt› (kellegi v. millegi kohta). Rikas koorib vaest, vägev nülib nõrka. Nõrgad jäävad olelusvõitluses alla. *Nõrgemad taganesid; kes rahulikult [püstolit laadiva] Tootsi juurde seisma jäid, nende julguse üle avaldati imestust. O. Luts.
2. ‹adj› (intensiivsuselt, tõhususelt, võimsuselt) vähene v. väike. Päike on suhteliselt nõrk täht, suhteliselt nõrga heledusega. Nõrk raadiosaatja. Nõrga suurendusega luup. Aine nõrk viskoossus, elastsus. Tal on nõrgemad prillid kui minul. Nõrk lainetus, veevool, tuul, sadu, öökülm, maavärin. Nõrga läbivooluga järv. Keedetakse nõrgal tulel, küpsetatakse nõrgas kuumuses, nõrgas ahjus. Nõrgad püsilokid. Nõrk rahusti, antiseptikum. Nõrgad 'aeglaselt reageerivad' leelised, happed. Valu jäi nõrgemaks. Avaldas vaid nõrka vastuseisu, vastupanu, protesti. Nõrk trööst, lootus. Nõrk riik, majandus, sõjavägi, kuningavõim. || lahja, väikese kontsentratsiooniga. Nõrk soolvesi, siirup, värvilahus. Jootis imikut nõrga kummeliteega. Nõrga soolaga heeringad, kurgid. || halvasti v. vaevalt nähtav, kuuldav v. tuntav. Nõrk hääl, heli, kaja. Nõrgad hüüded, oiged. Kuulsin nõrka krabinat, sahinat, niutsumist. Nõrgad punktiirjooned. Nõrk templijälg. Nõrk kauge kuma. Parkides on juba nõrka rohelust märgata. Näole tekkis nõrk naeruvine. Meel võib olla nõrk või üsnagi tugev lõhn. *Istud nagu ämblik keset võrku ja tunned niitide nõrgimatki võbinat .. L. Metsar (tlk). || keel. Nõrgad klusiilid b, d, g. Nõrk aste 'astmevaheldusega sõna II-välteline või b, d, g kao v. muutusega vorm'.
3. ‹adj› kehv, vilets; ebarahuldav, küündimatu. Keskpärased ja nõrgad õpilased. XII c oli lõpuklassidest kõige nõrgem. Matemaatikas on ta nõrk, vaevalt veab nõrga kolme välja. Matemaatika on kogu kooliaja olnud ta nõrk koht, külg. Nõrk ettevalmistus, keeleoskus, juhtimine. Nõrk ujuja ärgu mingu kaldast kaugele. Ta on nõrk ärimees, näitleja. Odaviskes jäi ta võitjast 10 cm võrra nõrgema tulemusega teiseks. Novellivõistlusele oli saadetud ka üsna nõrku töid. Nõrgad põhjendused, tõendused. *Ja siis veel – pealevisked on nõrgad! Aina mööda ja mööda. H. Pukk. | piltl. Selle ilu kirjeldamiseks on mu sulg nõrk, jääb mu sulg nõrgaks.
4. ‹s› van hinne "1” v. mitterahuldav hinne üldse. Poisil oli tunnistusel mitu nõrka. *.. et selle töö eest tuleks lihtsalt nõrk välja panna. Mul hakkas aga kahju sellist sirget numbrit kirjutada .. E. Järs.

nänn ‹-i 21› ‹s›

1. murd ema, memm. *Kui ema minema hakkas, ei tahtnud väike Mäidu küll temast maha jääda, vaid kiunus: „Nänn, mia tule ka ära!” A. Kitzberg.
2. murd naiserind; rinnanibu. *Nemad [= tütred] puha häbelikud ja ara verega. Ehmatad veel roosi nänni otsa! F. Tuglas.
3. kõnek väikesed asjad (näit. meened, kingitused). Saadikukandidaadid jagasid valijatele pastakaid ja muud nänni.

nüri|nurk
mat täisnurgast suurem ning sirgnurgast väiksem nurk. Kolmnurgal ei saa olla kahte nürinurka. Tee pöördub seal nürinurga all paremale.

oote|tuba
väiksem ooteruum. Õmblusateljee, kohtu, arsti, direktori ootetuba.

operatsiooni|tuba
(väiksem) operatsiooniruum haiglas

paharet ‹-reti, -retti 21› ‹s›

1. paha vaim, kurivaim, kurat, eriti põrgu kujutelmas väike kurat, sarviku abiline. Mis paharet see mulle küll need sõnad suhu pani? *.. selle [= kõrtsihoone] aampalkide vahele on pugenud paharette ja kurivaime, kes kunagi õhutasid kaklusi ja kuritöösid. O. Kruus. *Kalevipoja ja kogu rahva vaenlasena .. kujutatakse eeposes Sarvikut ja tema käsilasi – sortse, paharette, tuuslareid. E. Nirk. | (võrdlustes). Naeravad, irvitavad nagu paharetid. Mustad kui paharetid põrgu eeskojas. „Lähme ikka!” ajas poiss peale nagu väike paharet. *Hüplesime justkui paharetid keset tihedaid aurupilvi.. I. Murdmaa. | piltl. Ahnuse paharet istub tal sügavalt hinges.
2. tagasihoidlik kirumissõna negatiivse, harvem positiivse emotsiooni väljendamiseks; kurivaim, kuriloom, põrguline, sunnik, mait, sindrinahk. a. (pahandavalt, taunivalt hrl. paha teinud v. vallatu elusolendi kohta). Kuhu ta paharet ometi kadus? Oh te paharetid küll, muudkui kiusate süütut inimest! Eks sa näe paharetti, või tema hakkab veel salgama! „Kõtt, paharet!” peletas ta kassi aknalaualt. Pisike paharet ei teinud kurjustamisest väljagi. Krahmas paharetil turjast kinni ja viskas ta ukse taha. Jäljed on värsked, paharet peaks siinsamas redutama. Hobune, paharet, on krutskeid täis nagu ta peremeeski. *„Pahareti päralt, ka see on sul hästi öeldud,” uriseb Kärbo.. E. Kippel. b. (hellitlevalt lapse v. väikese looma kohta). Ah sina, väike paharet, oled ka siin! „Oled mul ikka üks pisike paharet küll!” ütles ema heldinult.

paikkond ‹-konna 22› ‹s›
täpselt piiritlemata suurem maa-ala, piirkond maastikul, looduses; asustatud (maa)koht koos selle lähema ümbrusega. Järvederikas, raskesti ligipääsetav paikkond. Korjab siinses paikkonnas kasvavaid ravimtaimi. Tõusude ja mõõnade poolest äärmiselt ebastabiilne paikkond. Väljasaadetu ei tohtinud ettenähtud paikkonnast lahkuda. Põhjarannik on Eesti ilusamaid paikkondi. Põltsamaa ümbrus on tiheda teestikuga, paikkonda läbib ka Tallinna–Tartu maantee. Igaüks kandku oma paikkonna rahvariideid. *Pesaäärel istudes võis Valgesulg saada ülevaate kogu paikkonnast. J. Rannap. || geogr paigastikust suurem ja füüsilis-geograafilisest (maastiku)rajoonist väiksem maastikuüksus

panda ‹6› ‹s›
zool haruldane väikesel alal Himaalaja metsades elav koheva karvaga segatoiduline loom (Ailurus fulgens)

paragrahv ‹-i 21› ‹s›

1. seadustes, määrustes jms. üksikut eeskirja sisaldav väike alljaotus. Ühingu, seltsi põhikirja paragrahvid. Tsiviilseadustiku paragrahvid. Uue talurahvaseaduse paragrahvis 127 polnud abitegu mainitud. Tegu on vastuolus määrustiku paragrahvidega. Ta kandis karistust paragrahv 174 põhjal. Salakütte hirmutati paragrahviga 'ähvardati kohtu alla anda'. See tegu ei käi paragrahvi alla 'ei ole kohtulikult karistatav'. Teda ei päästa ükski paragrahv. Selline süütegu näeb ette rasked paragrahvid. Paragrahvi väänama 'seadust endale kasulikult tõlgendama'.
▷ Liitsõnad: seaduseparagrahv.
2. iseseisvat küsimust käsitlev väiksem jaotus raamatus (hrl. peatüki alljaotus). Õpiku tekst liigendati paragrahvideks. Järgmiseks tunniks õpite ära paragrahvid 1–3.
3. märk §

part1 ‹pardi 21› ‹s›
hanest väiksem jässaka kere ja laia lameda nokaga veelind (Anas); selline kodulind (Anas domestica). Pardi jalgadel on ujulestad. Pardid prääksuvad. Pardid tõusid kõrkjastikust lendu. Jahimehed käivad soos parte laskmas. Parte peetakse, kasvatatakse liha ja munade pärast. | (toiduna). Praetud, grillitud part. Sõime lõunaks parti.
▷ Liitsõnad: kodu|part, luitsnokk|part, mets|part, piil|part, räga|part, sinikael|part, soo|part, sukel|part, uju|part, viupart.

parvik ‹-u 2› ‹s›
mets väiksem üksus, millest koosneb suur parv. Parvikute tegemine ja parveks liitmine võttis tublisti aega.

paun ‹-a 23› ‹s›

1. spetsiaalne kott v. tasku millegi kaasavõtmiseks v. kaasaskandmiseks, märss, seljakott, ranits. Tohust, niinest, hülgenahast paun. Mahukas, raske, pooltühi paun. Kirjakandja, matkamehe paun. Tööriistade, teemoona paun. Pauna selga, õlale võtma, viskama. Matkajatel olid suured paunad seljas. Taas tuli võtta paun ja reisikepp. Kütt pistab lastud linnu pauna. Paun on asjadest pungil. *Olin tol päeval valvevelsker, läksin oma punase risti paunaga väravasse.. R. Kaugver. | piltl. *Olin oma muusikaliste kui ka elukogemuste pauna täiendanud. G. Ernesaks.
▷ Liitsõnad: arsti|paun, esmaabi|paun, jahi|paun, karja(se)|paun, matka|paun, posti|paun, raha|paun, reisi|paun, sadula|paun, selja|paun, tohik|paun, toidupaun; jutupaun.
2. piltl miski kotti, taskut v. pampu meenutav (sageli seoses inimese v. looma kehaga). a. kõnek kõht. Kas said ka pauna korralikult täis? Sel mehel on paun juba kenakesti paisuma hakanud. *Ümmarguse pauna pärast, mida pullover peidab, kutsutakse poissi Paunikuks. J. Rannap. b. hrv (väikese lapse kohta:) pamp, põnn. *Nüüd peame seda mahajäänud pauna viimati veel toitma! J. V. Jannsen. c. murd küür, kühm... sest et mul on küüra selläs, / pauna pihtade vahele. d. ‹pl.› murd kõrkjatest, lugadest vms. kokku seotud kimbud (ujuma õppimiseks). Kõhuli heidetakse paunu ühendavaile nööridele, nii et paunad jäävad kahele poole keha veepinnale, ja püütakse edasi ujuda.
▷ Liitsõnad: kõhu|paun, nahkpaun.
3. anat kotjas kate v. moodustis
▷ Liitsõnad: lima|paun, neelu|paun, rasviku|paun, südamepaun.

peeker ‹-kri, -krit 2› ‹s›
pealt laienev karikast väiksem ilma jalata (metallist) jooginõu. Metallist peeker. Peekris on vein, viin. Peekrist jooma, rüüpama. Ära joo peekrit põhjani! Võttis peekri ja jõi selle tühjaks. Külaliste peekrid valati uuesti täis. *.. see täringumängija ja veinitrimpaja on tõstnud rohkem peekrit kui mõõka. L. Metsar. || peekritäis. Veel üks peeker veini! Pool peekrit viina oli ta jõudnud juba ära juua. || ‹liitsõna järelosana› (ka mõne teise nõu kohta), näit. munapeeker
▷ Liitsõnad: hõbe|peeker, kuld|peeker, tinapeeker; veini|peeker, viinapeeker; kell|peeker, muna|peeker, täringupeeker.

peen ‹-e, -t 34› ‹adj›

1. suhteliselt väikese läbi-(ning ümber)mõõduga, peenike(ne).; ant. jäme. a. (pikkade, hrl. silinderjate esemete ja moodustiste, ka keha ja kehaosade kohta). Peened taimevarred. Peened nõtked oksad. Kõrsheina peen ja tihe juurestik. Peene tüvega sookask. Peen ora. Peente varrastega kootud sall. Medaljon oli peene keti otsas. Peene kontsaga kingad. Peene otsaga pintsel. Sael on peened hambad. Peentest lattidest tara. Kepp läheb ühest otsast peenemaks. Lõhkus kõik saetud puud peeneks. Hästi peen niit, lõng, nöör. Peen 'peenest lõngast' kalev. Peen linane riie. Peene 'peentest kiududest koosneva' villaga lammas. Peened veresooned. Peen suitsujuga, piimanire. Peened sääred, jalad, käsivarred. Pikad peened sõrmed. Peen kongis nina. Peene pihaga noorik. Peene kondiga kõhetu mees. Lapse kael oli haigusega na peeneks jäänud. Õde on sinust peenem. Maani kleit tegi teda pikemaks ja peenemaks, kui ta oli. b. (hrl. tasapinnaliste moodustiste kohta:) kitsas v. väike (sageli ka tihe, kribuline). Peened jooned, triibud, nöörvoldid. Pideva peene joonega tõmmatud kontuur. Peened kõrges kaares kulmud. Peened kortsud näos. Mitu peent kurdu otsa ees. Klaas oli täis peeni pragusid. Kivimi peened lõhed ja praod. Peent kirja on raske lugeda. Tiheda peene käekirjaga täidetud leheküljed. *Saarlased olid jõudnud juba saare varju, laine muutus peenemaks, enam ei visanud vett üle parda. A. Kalmus.
▷ Liitsõnad: ime|peen, juus|peen, jõhv|peen, niit|peen, nõel|peen, piits|peen, pilbas|peen, raag|peen, tikk|peen, ülipeen.
2. ühesugustest pisikestest (eriti ümmargustest) osistest koosnev (ka sellise osise enda, harvemini eseme kohta), peenike(ne); ant. jäme. Peen kruus, valge liiv. Murenenud kivimite peen puru, peen prügi. Peen tubakapuru, põhupraht. Peen pulber, jahu. Hästi peen püül. Riputas peent suhkrut peale. Peent jahutolmu oli kogu veski täis. Timutil on väga peen seeme. Sadas, tibas, piserdas peent vihma. Peened liivaterad, lumekübemed. Peened värvilised helmed. Peened haavlid. Peened higipisarad, tedretähnid näol. Klaas purunes peenteks kildudeks. Peeneks hakitud muna, sibul. Peeneks raiutud peedi- ja kapsalehed. Peeneks jahvatatud kriit. Mälus toidu, pudistas leiva, hõõrus terad peeneks. Külje all peeneks kulunud põhk. Murdis tiku peeneks pihuks. Peen 'väikeseauguline' sõel, riiv, võrgulina. Rukkitera jääb, pohlad jäävad tänavu peeneks. Peenemad kartulid jäid seemneks. *Indrek oma alaliste juurdlustega õõnestas Karini südames kõik alused, näppis peeneks kõik pidemed. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: ime|peen, pihu|peen, pool|peen, tolm|peen, tuhk|peen, udu|peen, ülipeen.
3. äärmiselt üksikasjalikku tööoskust ja täpsust nõudev; detailne, ülimalt täpne, peenike(ne). Peen ja aeganõudev töö. Õpetas tütarlastele peent näputööd. Juveliiri peen töö. Peenema rauatöö mees. Mul pole enam silmi nii peene töö jaoks. Peen tikand, nikerdus. Peene ornamendi ja töötlusega mõõga käepide. Peenem viimistlus, lihv. Peene konstruktsiooniga süst. Peen orkestratsioon. G. Reindorffi illustratsioonide peen läbijoonistatus. Kõige peenemate üksikasjadeni läbimõeldud kava. Peen arvepidamine väljaminekute kohta. Peened 'täpsed' mõõtmised, mõõteriistad. *Meid köidab ürgaja kunstnike peen vaatlusoskus, anne rõhutada kujutatava kõige olulisemaid tunnuseid. K. Põllu. || (meelte, vaistu kohta:) vähimaidki varjundeid eraldav, tundlik, terav. Peen haistmine, kõrv. Peen vaist, instinkt. Tal on peen nina kahtlaste asjade tabamiseks.
4. vaevumärgatav, raskesti eraldatav v. taibatav, varjatud, kerge. Peen naeratus, muie suunurkades. Peen iroonia. Peen vihje, nüanss. See oli vaid peen nali. Peened värvivarjundid. Jahikoera nina eraldab kõige peenemaid lõhnu. Nii peent vahet ei oska keegi teha.
5. kvaliteetne, väärtuslik, omas liigis parimate hulka kuuluv. a. paremast materjalist, kallihinnaline, elegantne, luksuslik. Peened road, söögid, joogid, napsid, veinid. Pudel peenemat viina. Laual oli peeni hõrgutisi. Kõige peenemad lauanõud! Peen linnaülikond, kübar. Peened kõrge kontsaga kingad. Peen pesu. Peenes riides noormees. Peen välismaa ümbrik. Peen Prantsuse lõhnaõli. Peen lõhn, aroom. *.. ka peenemat linna seepi pojakese pesemiseks poest koju toonud. R. Kolk. b. kõrgemasse, varakamasse, esinduslikumasse kihti kuuluv v. selliseks peetav; sellele kihile omane; suursugune, noobel, härrandlik. Peen daam, härra, preili, kavaler. Peenem inimene juba sellisesse kohta ei tule. Eerik oli peen mees ja alati elegantselt riides. Linnas elavad sugulased olid hirmus peened. Peenem rahvas, seltskond, linnaosa. Peen restoran, kohvik, lokaal, kõrts. Peatusime kõige peenemas hotellis. Läheme kuhugi peenemasse kohta sööma. Teenis teenijana peentes majades. Õppis peenes koolis. Puhtam ja peenem amet, töökoht. Ta on maast madalast peenema eluga harjunud. Peen kasvatus, toon. Peened kombed. Peen käitumine. Peente maneeridega mees. Tal oli peen saksa nimi. Orhideed – see on midagi väga peent! Pidas ennast liiga peeneks, et koristaja kohta vastu võtta. Tahab igatpidi peen välja näha. Pidas end oma kolleegidest paremaks ja peenemaks. Peen oli natuke klaveril klimberdada, esietendustel käia. *Osata jääl liuelda näis peen, kuulus hea tooni hulka. E. Õun. *Ikka rohkem kiskus teda tädi juurde, kus kõik oli parem, peenem ja avaram. V. Saar.
6. (ülekantumate tähendusvarjundite märkimiseks, eriti sisemiste väärtuste puhul:) hea, asjatundlik, sügav, viimistletud, lihvitud, valitud; õilis, meeldiv. Peen inimesetundja, interpreet. Põhjalik ja peen eksperimentaator. Peen muusikatundmine, psühholoogiline analüüs. Peen lavastus, avangukäsitlus. Peen diplomaatia, taktika. Hingelt peen inimene. Kunstniku peen isikupära. Temas oli peent huumorimeelt. Autori peen ja hingestatud lürism. Värvitoonide peen harmoonia. Tõelise „Suislepa” peen maitse. Kadakasuitsu peen aroom. Peen värvigamma, kunstimaitse. *Hobune on peen ja puhas loom, tundlik nagu viiul. M. Traat.
7. (näo, näojoonte kohta:) meeldiv, peenejooneline, sümpaatne, ka intelligentsusest tunnistust andev. Peente näojoontega naine. Jälgisin ta peent profiili. *Ilus, peen nägu, suured, natuke kurvailmelised silmad. K. Ainver.
8. kaval, osav, riukaline, peenike(ne). Peen sell, kelm, suli, väljapressija. Väga peen karjerist. Peen nipp, trikk. Mis peene nõksuga ta sisse pääsis? Pidas peent plaani. Ajab peent poliitikat. Pole midagi öelda, peened poisid, oskavad äri teha! *Vast oli maailm tõesti peamiselt kelmide ja variseride maailm ning Valt Vilmergi oli seda peenel kombel... L. Anvelt.
9. (hääle, heli kohta:) kõrge, hele, peenike(ne). Karjub peene kileda häälega. Peen piuksuv hääl. Räägib, laulab peene häälega. Tüdruk nuttis imeliku peene häälega. Tihased siutsuvad peene häälega. Kostab peent vilinat.
10. (raha kohta:) väikese väärtusega. Raha peeneks 'väiksema väärtusega üksusteks' vahetama. Peent raha oli tal ainult mõnikümmend senti. Kas te saate mul sajakroonise peenemaks vahetada?

peene|kirjaline
väikese, kribu kirjaga. Peenekirjaline riidemuster.

peene|lilleline
väikese lillkirjaga. Peenelilleline sitsriie, kleit.

peene|mustriline
väikese (tiheda) mustriga. Peenemustriline riie, ukseklaas.

peene|silmaline
väikeste silmadega v. väikese silmaga. Peenesilmalised püünised. Peenesilmaline võrk, noot. Peenesilmalised pitsid. Peenesilmaline nõel.

peenike(ne) ‹-se 5›
I. ‹adj›
1. peen (1., 2. täh.).; ant. jäme. a. (pikkade, hrl. silinderjate esemete ja moodustiste, ka keha ja kehaosade kohta). Peenike kasevibalik. Peenikesed oksad, juured, varred, leherootsud. Peenike nõel, sukavarras, traat, raudtoru. Peenike pliiats. Peenike niit, lõng, nöör. Peenike 'peenikesest lõngast' kangas, riie. Peenikesed sõrmed, käsivarred, sääred, jalad. Peenikeste patsidega tüdruk. Ta on õbluke ja peenikese pihaga, pihast peenike, keskelt peenike. Sul on kont peenike, sa ei jaksa palju tõsta. Mees polnud paks ega ka peenike. Poiss on peenike kui piibuork, piitsavars. Koeral oli peenike saba. Angerjas on pikk ja peenike. Korstnast kerkis peenike suitsusammas. Parem pikk ja peenike nälg, kui jäme ja lühike nälg. || (tasapinnaliste moodustiste kohta:) kitsas v. väike (sageli ka tihe, kribuline). Peenikesed kulmud. Peenikesed kortsud näos. Tõmbas sulega ilusa peenikese kriipsu. Peenike kribuline kiri. b. ühesugustest pisikestest (eriti ümmargustest) osistest koosnev (ka sellise osise enda kohta). Peenike liiv, tolm. Peenike sool, suhkur. Väga peenike pulber. Peenike klaasipuru. Põua tõttu jäi rukkitera peenikeseks. Peenikesed vihmapiisad. Udutab, piserdab, tibab, tibutab peenikest vihma. Hakkas sadama, pihutama peenikest lund.
▷ Liitsõnad: ime|peenike(ne), pihu|peenike(ne), pilbas|peenike(ne), ülipeenike.
2. omas liigis parimate hulka kuuluv, väärtuslik, väga kõrgeks hinnatav, peen. a. kõrgemasse, haritumasse, esinduslikumasse kihti kuuluv v. selliseks peetav; sellele kihile omane; suursugune, noobel, valitud. Peenike härra, proua, härrasmees, isand. Päris peenike saks kohe! Hulk peenikest rahvast koos. Peenikesed kombed. Ta on väga peenikese käitumisega. *Kui tast tark, peenike mees saaks! Kas advokaat, tohter, kohtuhärra või kirikuõpetaja.. E. Vilde. *Madam Evert pidas peenikeseks aeg-ajalt sõrme kõrvaaugu sisse pista ja kutistada.. A. Kitzberg. b. paremast materjalist, kallihinnaline; luksuslik, elegantne. Väga peenikesed riided seljas. Peenike kleit, pesu. Peenikesed toidud, joogid, napsid, suupisted. Peenike numbrituba televiisori ja telefoniga. Neil olevat oma maja, auto ja ka muidu peenike elamine. Küll on peenikene värk!
3. täpne, täpsust nõudev, peen; oskuslik, kvalifitseeritud. See oli väga peenike töö. Pidas rahaasjus peenikest arvestust. Peenike tisler, rätsep. Kiviraiuja oli peenike meister. Peenike asjatundja. *Igast [templi] jaost paistab ehitajate vägev võim ja peenike kunstitundmus välja. E. Bornhöhe.
4. kaval, osav, riukalik, peen. Peenike sell, vend, suli. See mees on peenike poiss, teab, mis teha. Peenikesed vigurid. See oli neil peenike kokkumäng. Peenike nali. *Ei vajatud enam peenikest poliitikat ega diplomaatilisi intriige. L. Metsar.
5. (hääle, heli kohta:) kõrge, hele, peen. Nii suur mees ja nii peenike hääl! Kostis lapse peenike viril nutuhääl. Varss hirnus peenikese häälega. Kuulis selja tagant pikka ja peenikest vilet.
6. (raha kohta:) väikese väärtusega, peen. Mul ei ole peenikest raha. Raha peenikeseks tegema 'lahti vahetama'.
II. ‹s› kõnek peenraha. Kogu peenike kulus ajalehe peale. *.. seletab, et pole ta salamüüja ning pole tal peenikest tagasi anda. V. Gross.

peen|keemia
keemia haru, mis tegeleb väikeses koguses tarbitavate keemiliste ainete ja materjalide tootmiseks tehtavate uuringutega

peen|keere [-keerme]
tehn väikese sammuga meeterkeere

peo|täis ‹s›

1. pihku mahtuv kogus. Peotäis teri, tangu, pähkleid, jahu, soola. Kolm peotäit mulda. Mõned peotäied kuivanud laaste. Korjas suure peotäie lilli, marju. Kitkusin paar peotäit rohtu. Peotäis kompvekke. Võttis laekast peotäie hõbe- ja vaskmünte. Lõikas sirbiga peotäisi ja sidus need vihkudeks. Maast kahmati peotäite kaupa lund. Külvaja heitis seemet peotäis peotäie järel mulda.
2. piltl (suhteliselt väikese hulga, koguse kohta). Kohale jäi peotäis asjahuvilisi. Oli peotäie meestega piiramisrõngast välja murdnud. Peotäis maju madalal rannal. *Peotäis mustades rättides naisi saatis kurba voori veniva lauluga.. E. Tegova.

pesu|hilp
(väiksem) pesuese. Paar pesuhilpu kuivab nööril. Oleks vaja mõned pesuhilbud puhtaks loputada.

piaster ‹-tri, -trit 2› ‹s›
väiksem rahaühik Egiptuses, Süürias, Liibanonis, Sudaanis, Türgis jm.

piima|mannerg
hrl. väiksem silindrikujuline plekknõu piima jaoks. Plekist piimamannerg. Suur, väike piimamannerg. Anna lapsele piimamannerg kaasa, las toob paar liitrit. *.. sihtis [silmadega] meierei trepi poole, kus naised piimamannergutega kolistasid. A. Uustulnd.

piko-
mõõtühikute nimetustes eesliide, mis näitab, et ühik on põhiühikust 10¹² korda väiksem (tähis p)

pilu|ahi
tehn kitsa avaga tööstuslik leek- v. elektriahi väikese ristlõikega toorikute kuumutamiseks

pinna|karedus
tehn detaili pinna reljeef, mille moodustavad töötlemisel pinnasse jäänud väikesed konarused. Pinnakareduse aste. Lubatud pinnakaredus.

piparkoogi|maja
piparkoogitainast majake; piltl (väikese armsa pärismajakese kohta). *".. mändide all olid nikerdatud kaunistustega majad, ma kutsusin neid piparkoogimajadeks,” ütles Helga. E. Maasik.

pisi|huligaansus
väiksem avaliku korra rikkumine. Noormees pani toime pisihuligaansuse: tülitas joobnuna kaaskodanikke.

pisi|pealine
med ebanormaalselt väikese peaga, mikrokefaalne

pisi|riisumine ‹-se 5› ‹s›
riisumine väikeses ulatuses

plaat ‹plaadi 21› ‹s›
lame korrapärase kujuga ese v. esemeosa, mille paksus on oluliselt väiksem teistest mõõtmetest. a. ehitustoode seinte, põrandate, kõnniteede jne. katmiseks. Keraamilised plaadid. Pressitud saepurust plaadid. Kivipõranda plaadid. Köögi seinad kaeti plaatidega. Plaatidega sillutatud kõnnitee. Silla plaadid. Painduv, jäik plaat. Mitmekihiline plaat. Glasuuritud plaat. b. laua vm. rõhtne pealmine osa. Ovaalse plaadiga diivanilaud. Massiivse plaadiga kirjutuslaud. Istus laua taga ja trummeldas aeg-ajalt sõrmedega selle plaadile. Kummuti plaat. Elektripliidi hõõguv plaat andis sooja. c. heliplaat. Mängis õhtuti plaate. Vaheta plaati! Plaadilt kostis lauljatari pisut kähisev hääl. Ansambel laulis plaati mitu uuemat laulu. Tal on hulganisti tõsise muusika plaate. | piltl. Ta ei oska midagi uut öelda, ikka sama plaat peal. d. küpsetusplaat. Sai on plaadiga praeahjus. Plaadilt tulnud kuumad kuklid. e. traktori taha haagitav lohisti millegi veoks. *Põlevkivituha rabale veoks võib kasutada laialindilise traktori järel veetavat plaati, millelt tuhk pillutakse laiali. U. Valk. f. fotoplaat. Ülevalgustatud plaat. *.. napsab siis alles kellegi plaadile, kui see ise fookusesse satub. J. Sütiste. g. trükivorm. Graafik teeb plaadilt tõmmiseid. h. (muid juhte). Uksel oli messingist plaat professori nimega. *Tuul paisutas tema punast mantlit, rahe rabises kiivril ja raudrüü plaatidel. F. Tuglas (tlk).
▷ Liitsõnad: asbesttsement|plaat, eterniit|plaat, fibroliit|plaat, kips|plaat, kipsbetoon|plaat, kipskiud|plaat, kuivkrohvi|plaat, laast|plaat, puitkiud|plaat, puitlaast|plaat, saepuru|plaat, TEP-plaat; alus|plaat, fassaadi|plaat, isoleer|plaat, katte|plaat, põhja|plaat, põranda|plaat, seina|plaat, sokli|plaat, trepi|plaat, tugi|plaat, vahelae|plaat, viimistlus|plaat, vooderdusplaat; auk|plaat, dekoratiiv|plaat, glasuur|plaat, lame|plaat, perfo|plaat, plokk|plaat, ribi|plaat, ristkülik|plaat, sõõr|plaat, õõnes|plaat, ümarplaat; betoon|plaat, kahhel|plaat, kiltkivi|plaat, kivi|plaat, klaas|plaat, kumm|plaat, malm|plaat, marmor|plaat, metall|plaat, pae|plaat, plastmass|plaat, portselan|plaat, pronks|plaat, puit|plaat, raud|plaat, raudbetoon|plaat, roog|plaat, savi|plaat, teras|plaat, tina|plaat, tsink|plaat, vask|plaat, vineerplaat; haua|plaat, kõnnitee|plaat, sillutus|plaat, tänavaplaat; keedu|plaat, kinnitus|plaat, laua|plaat, luku|plaat, mööbli|plaat, nime|plaat, pöörd|plaat, riht|plaat, ukse|plaat, õgvendusplaat; džässi|plaat, laser|plaat, mono|plaat, soolo|plaat, stereo|plaat, vinüülplaat; ofset|plaat, trükiplaat.

plankter ‹-i, -it 2› ‹s›
biol vees hõljuv liikumisvõimetu v. väikese liikumisvõimega organism. Kalad söövad planktereid.

pool ‹-e, -t 34›
I. ‹num›
1. murdarv üks kahendik (½). Kaks ja pool. Kaheksa ja pool pluss pool võrdub üheksa. Pool miljonit. Pool protsenti. Saadud avaldis tuleb korrutada poolega. *.. kirikus oli rootslasi ja eestlasi peaaegu pool poolega [= pooleks]. H. Sergo. | (kellaaja kohta). Kell on pool kaksteist. Poole kümnest poole seitsmeni kehtivad odavamad hinnad. Rong tuleb poole viie paiku.
2. hulgalt, koguselt üks kahendik tervikust. a. ant. terve, kogu. Pool liitrit piima. Kolm ja pool kilogrammi liha. Koduni pole poolt kilomeetritki. Pool krooni. Pool leiba. Ta jättis üle poole arvest tasumata. Maksin saabaste eest vaid pool hinda. Pool suve veedeti maal. Viis ja pool aastat, päeva, tundi. Ta jõi ainult poole klaasist tühjaks. Ligi pool jahust läks maha. Ta on minust pool pead pikem. Pool raha(st) jäeti üüri maksmiseks. Poole rusika suurune tükk. Pooles elusuuruses büst. Pool maailma on läbi rännatud. Julge pealehakkamine on pool võitu. See on alles pool häda. Ta ei mõistnud pooltki meeste kõnest. Töötasime poole koormusega. Mootor töötas poole võimsusega. Aine radioaktiivsus on vähenenud poole peale, pooleni. Vorm täidetakse taignaga poole sügavuse jagu. Jagatud mure on pool muret. Pool süüst on sinu, pool minu. b. ant. kõik. Pooled inimesed, raamatud, lilled. Peaaegu pooled küpsised on söödud. Pooltel õpilastel on töö tegemata. Ta ei teadnud pooli asjugi. Pooled külalistest jäid tulemata. Üle poole seadmetest on rivist väljas. Rohkem kui pooled poed olid kinni. c. piltl osutab millegi nappusele, vähesusele. Poole aruga inimene. Poole häälega, poolel häälel kõnelema, laulma. Oldi juba poole jalaga kodus. Ta saatis mind poole pilguga. Sellest pole keegi poolt sõnagi rääkinud. Teda pole poole sõnagagi puudutatud. Mõistis teda poolelt sõnalt, poole sõna pealt, poolest sõnast. Ei tagane oma nõudmistest poolt sammugi. Taskus pole mul poolt pennigi. Haige on väljas vaid poole mehe eest. *Kaaruküla inimesed ei teinud tülist väljagi.. Isegi koerad lõid ainult poole lõuaga kaasa. E. Tegova.
3. (määruslikes ühendeis:) keskkoht, keskpaik. Pooles vardas lipp. Saag oli juba pooles puus. Ta seisab pooles trepis, poolel trepil. Jooksin poolde tänavasse. Hüüdis juba poolelt õuelt tere. Mees peatus, rusikas pooles vinnas. Poolde säärde, poole sääreni ulatuv seelik, lumi. Juuksed ulatuvad tal poole pihani. Olen raamatuga varsti poole peal. Aasta on poole peale jõudnud. Valas klaasi poolest saadik, pooleni konjakit täis. Uks on poolest saadik klaasist. Elan poolest saadik 'pooleldi' tema kulul. Filmi pole huvitav poole pealt vaatama hakata. Jäi poole 'poolelioleva' jutu pealt vait. *.. pooles lennus [pooleldi lennates] punusid [kanad] Mari juurde. I. Truupõld. | piltl. Asjaajamine jäi poolel(e) teel(e) seisma. Tuju on pooles mastis. || (aja kohta). Päike on alles pooles hommikus, lõunas, õhtus. Jaanuar juba poole peal! Ta luges poole ööni. Poolest päevast lasti rohijad põllult tulema. Koju saime alles pooles pimedas, poole öö ajal. Üles tõusti juba poolest ööst, poole koidu ajal. Istub pooled ööd kaardilauas. Pooleks suveks oli saun valmis. Nädal on juba poole peal.
4. millegagi võrreldes kaks korda (suurem, väiksem vms.). Püksid maksid poole vähem kui pintsak. Poiss oli teistest poole noorem, väiksem. Otse läbi metsa minna on tee poole lühem. Turult saab piima poole odavama hinnaga. Ants on poole etem poiss kui Jüri. Nii saab ju poole rutem. Tundsin end poole kindlamalt. Poiss on poole suuremaks kasvanud. Kiirust suurendati poole võrra. Hinnale on pool otsa pandud 'hind on kahekordistatud'.
II. ‹s›
1. kaheks jaotatava eseme, nähtuse, toimingu vms. üks osa. Suurem, väiksem pool. Tabeli ülemine, alumine, vasak, parem pool. Peo, kontserdi, võistluste esimene, teine pool. Möödunud sajandi, septembrikuu, aasta teisel poolel. Päeva hommikune, pärastlõunane pool. Üks pool toast oli tühi, teises paar mööblitükki. Pähklikoor prõksatas kaheks pooleks. Käärid koosnevad kahest omavahel ühendatud poolest. Ta sättis kammi tiheda poolega juukseid. Jalakäijad hoidugu tee vasakule poolele. Elu argipäevasem pool. Võrduse pooled. Ajas oma tagumise poole 'tagumiku' urvi. || külg. Kaardi, sedeli esimene ja tagumine pool. Kasuka karvane pool. Kuu valgustatud, valgustamata pool. Kuulame plaadi teist poolt ka. Heegelpinna pooled tulid erisugused. Madalpistetikand jääb riide mõlemal poolel ühesugune. Mündi vapiga pool. Elu heledam pool. See on vaid medali üks pool. *.. viha ja armastus on ainult ühe tunde kaks poolt. K. Ainver. || hoone, hoonete rühma vms. hrl. kuuluvuse, otstarbe v. paiknemise järgi eristatav osa. Meeste, naiste pool ühiselamus, saunas, haiglas. Suur kahe poolega elumaja. Käisin seal tihti lelle pere poolel. Teenijate ja pererahva pool talus. Kõrtsid olid jaotatud härraste ja talupoegade pooleks. Tulin köögi poole pealt. Mine oma poolele ja heida magama. Naabri poole peal peeti tihtilugu pidu. Tee sellel poolel on põllud, teisel mets. Turu see pool, kus müüakse juurvilja. Pärast poolaega vahetasid mängijad pooled 'asetusid teisele väljakupoolele'. Rünnak kandus vastasmeeskonna poolele. *Nagu kool, nii asus ka kirik Jaanilinna poolel. M. Möldre.
▷ Liitsõnad: ala|pool, algu|pool, esi|pool, kõhu|pool, köögi|pool, lõpu|pool, meeste|pool, miinus|pool, naiste|pool, näo|pool, nuri|pool, pahu|pool, pluss|pool, selja|pool, suu|pool, tagu|pool, tee|pool, tänava|pool, varju|pool, väljaku|pool, värava|pool, ülapool.
2. ühetaolistest osadest koosneva eseme üks osa. Kahe poolega uks, värav. Kolme poolega peegel, kapp. Mõlemad välisukse pooled on lahti. Ühe poolega kirjutuslaud. Suur mitme poolega rahakott.
▷ Liitsõnad: akna|pool, kapi|pool, kardina|pool, uksepool.
3. ka jur üks vastastest v. partneritest mingis toimingus. Kaotaja, kannataja, kuulav, kõnelev pool. Või(s)tlevad, nõutlevad, vaidlevad, vaenulikud pooled. Süüdlaseks pooleks jääma. Pooli huvitavad küsimused. Leping tõi kasu mõlemale poolele. Meie poksija oli ründavam pool. Kinkelepingu järgi annab üks pool oma vara tasuta teise poole omandusse. *Kumbki pool jäi oma seisukohale: valitseja nõudis, talupojad keeldusid. A. Kruusimägi. || (abikaasa kohta). Mehel on oma õrnema poolega mingid arusaamatused. Miks nimetatakse naisi nõrgemaks pooleks? Perekonna kangem, tugevam pool oli kirglik kalamees. || üks vastandlikest leeridest. Mõlemad pooled kandsid lahingus kaotusi. Venelaste poolel oli rohkesti haavatuid. Ta läks liitlaste, ülestõusnute poolele üle. Vend oli olnud kommunistide poolel. Onu oli sõdinud valel poolel. || (kellegi v. millegi toetamise väljendamisel). Ajaleht oli võimumeeste poolel. Õigus on meie poolel. Tülide ajal asus õde alati venna poolele.
▷ Liitsõnad: abielu|pool, lepingu|pool, osa|pool, sugu|pool, teine|pool, vastaspool.

Poola gen, poola indekl
Tunneb poola keelt, kirjandust, kunsti. Poola hagijas. Poola lehis. Poola kaste 'muna-võikaste'. Poola vorst 'poolsuitsuvorsti sort'. Poola lagi 'karandlagi'. Poola hõbe van väikese hõbedasisaldusega valge metallisulam.

pool|juht [-juhi]
el elektrivoolu juhtiv aine, mille eritakistus on suurem kui elektrijuhil ja väiksem kui dielektrikul