[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

võhik ‹-u 2› ‹s›
asjatundmatu inimene, mitteasjatundja. Ta on tehnikas, tehnika alal täielik võhik. Ega ma geograafias päris võhik ka ole. Automootori tundmise poolest oli ta üsna võhik. Uhke reklaamiga taheti süvamuusika kontserdile ka võhikuid meelitada. *Ta ei tunne põldu, aga põld tunneb võhiku kaugelt ära. H. Kiik.