[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aken ‹akna 20› ‹s›

1. hrl. raamitud klaasiga avaus valguse ja õhu sissepääsuks hoone, sõiduki vms. seinas v. laes; selle (klaasitud) raamid, ka aknalaud. Tubade, trepikoja, kaupluse, karjalauda, vagunite aknad. Kõrged, avarad, laiad, suured, madalad, väikesed, kitsad, terava-, ümarakaarelised aknad. Kahe-, kolmekordsed aknad. Sisse-, väljaavanev aken. Toa nurkmine aken on aeda, tänava poole. Laes oli väike aken. Aknad on valgustatud, säravad tuledes. Aknad on jääs, udused, higised, mustad. Ühes aknas on veel tuli. Akna all on lillepeenar. Tuul on akende pealt. Istusin toas akna all. Keegi on akna taga, ronib aknast sisse. Vaatan aknast välja. Aknast paistab vanalinn. Aknal on eesriie ees. Aknale ilmus ema. Ava aken, tee aken lahti. Pane aken kinni, sule aken. Kas aken on haagis? Aknad pärani lahti. Tuul lõi akna kinni. Vihm rabistab vastu akent. Koputasin tasa aknale. Lõi, viskas kiviga akna sisse, katki. Aknaid ette panema, pesema, puhastama. Akent klaasima, värvima. Lava kaeti akendega. Aknal 'aknalaual' õitsevad lilled. Rinnutas aknal 'aknalaual'. | piltl. Peeter I raius akna Euroopasse. *.. vaata, silmad on südame aknad, / head nagu halbagi peites. R. Parve.
▷ Liitsõnad: auto|aken, bussi|aken, kaar|aken, kabiini|aken, katuse|aken, keldri|aken, klapp|aken, köögi|aken, lae|aken, lava|aken, lükand|aken, nurga|aken, otsa|aken, petik|aken, poe|aken, pööningu|aken, sise|aken, taga|aken, topelt|aken, vaate|aken, vaguni|aken, võlv|aken, välis|aken, õhu|aken, ümaraken.
2. info määratletud piiridega andmeesituse osa arvutiekraanil, kuva osa. Brauseri, faili, programmi aken. Klõpsates väiksele pildile avaneb uus aken. Turvaliseks töökeskkonnast väljumiseks sulge aken. Avanenud aknas näed täpsemaid juhiseid.
3. kõnek vähemalt akadeemilise tunni v. koolitunni pikkune vaba aeg loengute v. koolitundide vahel. Õpetaja kurdab, et tunniplaanis on palju aknaid. Kahe loengu vahele jääb aken.
4. hrv kõnek taimedest vaba koht rohtu täis kasvanud veekogus. Kalamehed teevad rohtu kasvanud jõekäärudesse aknaid.

difraktsiooni|võre
füüs avade ja tõkete süsteem, milles toimub (valguse) difraktsioon

dikroism ‹-i 21› ‹s›
füüs mõnede kristallide värvuse sõltuvus neile langeva valguse suunast

dioptrika ‹1› ‹s›
füüs õpetus valguse murdumisest

eeter ‹-tri, -trit 2› ‹s›

1. keem kahest teineteisega hapnikuaatomi kaudu seotud süsivesiniku radikaalist koosnev orgaaniline ühend || farm kergesti lenduv terava lõhnaga värvitu vedelik, mida kasut. uimastina, etüüleeter. Haigla koridorid lõhnasid eetri ja karboli järele.
2. keskkond, mida peeti nii valguse kui ka kõigi teiste elektromagnetiliste nähtuste kandjaks || atmosfäär ja maailmaruum raadiolainete levimise keskkonnana. Saadet eetrisse andma. Lähetas, saatis eetrisse ilmateateid. Saade oli viimati eetris kevadel. Radist sai, püüdis eetrist SOS-signaali. Eetri kaudu, eetri vahendusel jõudis kirjandusõhtu kõigi luulesõpradeni.
3. luulek õhk, taevalaotus. *Eeter virvendab, avarus tuksub. F. Tuglas. *Sääl nõtke oda lendas eetris / ja hõljus ketta kaunis kaar .. J. Sütiste.

finaal ‹-i 21› ‹s›

1. lõpp(osa), lõpetus. Laulupeo finaal. Noorte suvepäevade meeldejääv finaal.
2. muus mitmeosalise helitöö viimane osa; muusikalise lavateose (v. selle vaatuse) kulmineeriv lõpposa. Sümfoonia, sonaadi finaal. Opereti „Nahkhiir” I vaatuse finaal. G. Ernesaksa „Tormide ranna” võimas finaal.
3. sport sportlaste v. võistkondade lõppvõistlus võitja selgitamiseks. 5000 m jooksu finaal. Finaali jõudma, pääsema. Finaalis kohtuvad Ungari ja Poola meeskonnad.
▷ Liitsõnad: kaheksandik|finaal, pool|finaal, veerandfinaal.
4. mingi konkursi lõppvoor. Kolmekümne kuuest konkursil osalenud pianistist pääses finaali üheksa.

foto|elektriline
valguse (vm. elektromagnetkiirguse) toimel aines toimuvate elektrinähtustega seotud, neil põhinev. Fotoelektrilised nähtused. Fotoelektriline protsess, seade, aparaat. Fotoelektrilised mõõtmised.

foto|elektron
füüs valguse (vm. elektromagnetkiirguse) toimel vabanev elektron

foto|keemia
keemia haru, mis uurib valguse toimel kulgevaid reaktsioone

foto|kordisti
tehn valguse toimel emiteeruvate elektronide voogu võimendav elektronseadis

foto|luminestsents
füüs valguse v. ultraviolettkiirguse toimel ilmnev luminestsents

fotolüüs ‹-i 21› ‹s›
keem ühendite lagundamine v. lagunemine valguse toimel

foto|relee
el valguse toimel tegevusse astuv relee

foto|sensibilisatsioon
med mõnede keemiliste ühendite toimel tekkiv naha ülitundlikkus valguse suhtes

foto|takisti
el pooljuhtseadis, mille elektritakistus väheneb valguse mõjul

foto|tropism
bot taimeosade pöördumine valguse poole v. sellest eemale. Positiivne, negatiivne fototropism.

hahetama ‹37›
‹ka impers.› (koidu eel) nõrgalt, vaevu märgatavalt valendama, nõrgalt helendama. Idataevas lõi hahetama. Akende taga hahetas juba. Kirdes hakkas taevaserv õrnroosalt hahetama. Hahetav hommik, koit, (ao)valgus. *Nad astusid aovalguses hahetavale õuele .. L. Vaher. || vähese valguse tõttu hallina, piirjoontelt ähmasena paistma. Eemalt hahetasid piklike madalate hoonete read. Silmapiiril hahetas rannariba, meri.

helkur ‹-i, -it 2› ‹s›
valguse tagasipeegeldaja. Jalgratta punane helkur. Pane helkur varruka külge, siis oled pimedas nähtav.

hoovama1 ‹hoovata 48›

1. voolama, uhkama, voogama. a. (hrl. lõhna, soojuse, valguse, heli vms. kohta). Tuppa hoovab päikesepaistet, mõnusat jahedust, lillelõhna. Mardi rõivaist hoovas sookailude hõngu, teravat tubakahaisu. Lühtreist hoovab saali mahedat valgust. Köögist hoovab tubadesse rasvavingu ja soojust. Külm talveõhk, rõskus hoovas aknast sisse. Kõrtsiuksel hoovas neile vastu õlle-, suitsu- ja higilehk. Alt masinaruumist hoovas üles õli- ja aurusegust leitsakut. Saaliaknaist hoovas välja klaverihelisid. b. (harvemini vee kohta). *Saima, mis siin merre hoovab, rebestub saarte ja sildade vahel lintideks. R. Sirge. *Meri hoovas jälle rahutult ja tumedalt. A. Mälk.
2. piltl (meeleolu, tunnete, mõtete vm. eneseavalduste kohta:) voogama; millestki, kellestki vastu õhkuma, vastu kiirgama. Iga päevaga hoovab meisse uut elujõudu, energiat, tööindu. Jõudu ja tervist hoovas noormehe tugevast kehast. Tema käitumisest hoovas enesekindlust, uljust ja trotsi. Sellest häälest, neist silmadest hoovab ahistust, meeleheidet, nukrust. Igast kirjareast hoovab vastu naiselik hellus ja kiindumus. *Temast hoovas kerget, pisut nöökavat lõbusust. L. Vaher.

hubisema ‹37›
võbisema, värelema (hrl. leegi, leekide v. nende tekitatud valguse kohta); võbiseva leegiga põlema. Kaminas hubises kustuv leek. Tuulehoog pani lõkke kergelt hubisema. Tulekeel hubises lambis. *Otse ta ees plekktopsi otsas hubises töntsakas küünlajupp. R. Sirge.

hämarus ‹-e 5› ‹s›

1. valguse ja pimeduse vahepealne, videvikuaegne seisund; hämarik. Õhtune, hommikune, koidueelne hämarus. Suveöö hämarus. Kerge, pehme, sume hämarus. Algav, tihenev, täielik hämarus. Hämaruse hõlma, rüppe vajuma, kaduma. Hämarusse uppuma. Toas valitses hämarus. Silmad harjusid hämarusega. Hämarusest hakkasid ähmaselt paistma alevi esimesed majad. *Õhtutaevas leegitses veel, maad aga haaras juba sinetav hämarus. L. Metsar.
▷ Liitsõnad: hommiku|hämarus, videviku|hämarus, õhtu|hämarus, ööhämarus; poolhämarus; metsahämarus.
2. ebaselgus, ähmasus. Läbi aegade hämaruse. Sajandite, ajaloo, mineviku hämarusse kaduma. Mõtete, oletuste hämarus.

interferomeeter ‹-tri, -trit 2› ‹s›
füüs valguse interferentsil põhinev optiline mõõteriist

kaame ‹1› ‹adj›

1. surnukahvatu. a. (näo-, ihuvärvuse kohta). Nägu oli kaame nagu kooljal. Poiss oli näost kaame. Ta läks, muutus, tõmbus (näost) kaameks. Mehed olid hirmust päris kaamed. b. (harvemini valguse, eriti kuuvalguse kohta). Täiskuu kaame valgus. *Kollaste siidkardinate taga on kaame polaaröö .. L. Meri.
2. hrv jube, kohutav, õudne. *Krahvinna südames elas kaame hirm. M. Pedajas (tlk). *Midagi kaamet on nende [= müüride] vaikuses ja üksinduses. F. Tuglas.

kahkjas ‹-ja, -jat 2› ‹adj›
kahvatu (1., 2. täh.). a. (näojume kohta). Haiglane kahkjas nägu, näojume. Mehe pale muutus kahkjaks. b. (valguse v. värvuse kohta). Koiduaegne kahkjas valgus. Kahkjas hämarus, kuma. Kahkjas kuu. Taevas tõmbus üha kahkjamaks. Kahkjas liiv, rohi, pilliroog. Kahkjate juustega mees. *Ja aknaruutu imbub koidu kahkjat lillat. E. Vetemaa. | (taime-, seenenimetustes). Kahkjas tarn, piiphein. Kahkjas riisikas, ebaheinik.

kahvatu ‹1› ‹adj›

1. jumetu, loomuliku (näo)värvita; valkjas. Ebatavaliselt, läbipaistvalt, haiglaselt kahvatu. Vihast, hirmust, magamatusest kahvatu. Kahvatu näoga mees. Poiss läks, kohkus näost kahvatuks. Kahvatu nagu surnu, nagu vahakuju. Haige pale oli kollakalt kahvatu. Külmast kahvatud huuled. Neiu oli väga kahvatu jumega.
▷ Liitsõnad: koolja|kahvatu, laip|kahvatu, lubi|kahvatu, surnu|kahvatu, vahakahvatu.
2. ereduseta, vähese intensiivsusega (valguse, värvuse kohta). Kahvatu sügispäike. Hommikutaevas vilkusid kahvatud tähed. Kahvatu aovalgus, koidukuma, hämarus. Neoontulede kahvatu valgus. Kahvatu taevas. Kahvatuks pleekinud värvid. Kahvatud laigud taime lehtedel. Kahvatud haavalehed. Katrinile sobivad heledad ja kahvatud toonid. *Siis tahab ta morssi. Esimene klaas on ülearu punane, teine liiga kahvatu .. B. Alver.
▷ Liitsõnad: hallikas|kahvatu, kollakas|kahvatu, tuhkjaskahvatu.
3. piltl väheütlev, ilmetu. Kahvatu keel, stiil. Tõlge tundub originaaliga võrreldes üpris kahvatu. Kunstiliselt kahvatu teos. Kohati jääb kirjeldus kahvatuks. Kahvatu sõnavõtt. Suurmeistri mäng oli seekord kuidagi kahvatu. Loetust jäi üsna kahvatu mulje. See hooaeg oli teatri tegevuses üks kahvatumaid.

kahvatus ‹-e 5› ‹s›

1. kahvatu-olek; jumetus, valkjus. Naha haiglane, kollakas kahvatus. Nägu, palgeid kattis lubivalge kahvatus. Puna tüdruku näol asendus kahvatusega.
▷ Liitsõnad: koolja|kahvatus, surnukahvatus.
2. valguse, värvuse vähene intensiivsus; nõrk tuhm valgus(kuma). Värvitoonide kahvatus. *.. kirdetaevasse hakkas tekkima kerge, väga kerge kahvatus, mis ennustas lähenevat koitu. R. Sirge.
3. ilmetus, väheütlevus. Teose, tegelaskujude kahvatus.

kaja ‹11› ‹s›

1. ka füüs peegeldunud heli, mis on kuuldav alghelist lahus; igasugune peegeldunud ja allika juurde tagasijõudnud heli- v. elektromagnetlaine. Mitmekordne, kauge kaja. Kajata ruum. Sammude, hüüete kaja. Huikele vastas kaja. *Mees köhis. Kaja veeres läbi poolpimeda kiriku, tõusis võlvide alla, kustus. E. Vetemaa.
2. hrv heli; kõla. *See oli nagu häiresireeni kaja, mis tegi rahutuks .. R. Sirge. *Oh, kui armas on su hääle kaja: / noorelgi on rõõm sind kuulata. K. E. Sööt.
3. mingi sündmuse, tundmuse vm. (hilisem) kajastumine; järelkaja. Esimesed kajad sõjasündmustest jõudsid ka väikelinna. Juhtunust oli isegi ajalehtedes kaja. Südames on kunagise õnne kaja. *.. sellest [lapsepõlvesõprusest] pole minusse kõige nõrgematki kaja järele jäänud. E. Vilde. || hrv valguse, värvide vms. nõrk kajastus. *Varakult poeti voodisse õhtul, kui loojangu värvide kaja veel võbises toakese seinalubjal .. V. Uibopuu.
▷ Liitsõnad: päeva|kaja, vastukaja.

katoptrika ‹1› ‹s›
van füüs valguse peegeldumist käsitlev optika haru

kiud|optika
füüs optika haru, mis käsitleb valguse ja kujutiste edastamist valguskaabli kaudu

kristallo|optika
füüs geol kristallograafia ja optika piiriteadus, mis käsitleb valguse levimist kristallides

kumama ‹37›

1. nõrgalt, tuhmilt helendama, kumana paistma (valguse, tule kohta). Taevas kumas kuu ja sirasid tähed. Läbi udu kumasid ähmased tuled. Silmapiiril kumab linna valgus. Taevaäär lõi tulekahjust kumama. Ühest aknast kumas õuele nõrka valgust. Läbi lehestiku kumab rohekat valgust. | piltl. Näol kumab rõõm. *Vanaeide .. silmis kumas hetkeline arukus. A. Beekman. || (valgusest) helendama, (tuhmilt) vastu helkima (esemete vms. kohta). Seinad kumavad küünla värelevast leegist. Aed kumas tulpide punast. Päikeseloojangus(t) kumavad pilved, lained, aknad. *Minul on vana rohtaed: / teerajad kumavad kruusast.. H. Visnapuu. *Vaskkollaselt kumasid majad päikeses. I. Sikemäe (tlk).
2. ebamääraselt, ebaselgelt, ähmaselt paistma. Silmapiiril hakkas kumama saar. Läbi udu kumab rannikujoon. Hämaruses kumasid puude ähmased siluetid. Läbi naha kumavad sinakad veresooned. Vana värv jäi uue kihi alt kumama. Paljad käsivarred kumasid pimeduses. | piltl. *Nii „Elu tules” kui ka „Tuulemaas” leidub rohkesti lembeluuletusi, mille taga kumab konkreetseid elamusi. O. Kruus. || kõnek (tärkava arusaamise, taipamise kohta). Midagi kumab, aga täpselt ei mäleta. Kas hakkab nüüd kumama, mida ta kavatseb? *Ja äkki hakkas kapten Tihul kogu tänase koosoleku kohta aimus kumama. A. Hint.
3. kumisema. Ta naer, sõnad kumasid mul kaua kõrvus. *Juhani pea sumises, kõrvad kumasid. L. Perandi. *.. ainult merel kumavad [laeva] viled nii madalalt. L. Meri.

kurnuma ‹37›
(hrl. valguse kohta:) immitsema. *..akendest kurnub lumevärvilist valgust.. M. Pihla.

käre ‹-da 2› ‹adj›

1. (inimese kohta:) ägedalt ründava loomuga; kergesti süttiv, terava ütlemisega. Käre ja äkiline mees, naine. On see alles käre eit! Ta oli teiste vastu, kaaslastega võrdlemisi, liiga käre. Ta on käre korda nõudma. Käreda loomuga inimene. *Kellelt Andres laenatud raha kätte ei saanud, sellelt läks käre Marta ise nõudma. Ta ei mõistnud nalja.. M. Metsanurk. | ‹substantiivselt›. Uhke läheb hukka, käre kärna, hiljuke saab edasi. || (sisult, laadilt:) ägedalt ründav, kritiseeriv; resoluutne, terav. Käredad sõnad. Käre kriitika, noomitus, hukkamõist. Käre koosolek. Hinnang, arvamus oli õige käre. Käreda ütlemisega mees. Pidas käreda kõne. Toon oli natuke liiga käre. Kiri sai käre. Artikli käredamaid kohti kärbiti. Esitasime käredaid nõudmisi. *..ei olnud see rahulik jutuheietus, vaid käre sõnavahetus. I. Sikemäe.
2. (hääle, helide kohta:) kärisev, kare, räme; (läbi)lõikav; vali ja vihane. Käredad hüüded, käsklused. Käre haukumine. Eide hääl läks käredaks. *Ihatõiv viipas nüüd sarvemehele, kes saatis ettepoole käredaid helisid. K. A. Hindrey.
3. kiiresti v. kärestikuliselt voolav (vee, jõe vms. kohta). Käre, käreda vooluga jõgi, oja. Käre vool viib lootsiku kaasa.
4. märgib mingi nähtuse v. protsessi, samuti aine omaduse erilist intensiivsust. a. (madala temperatuuri kohta:) iseäranis külm, kõva, äge. Käre pakane. Külm on käre, läheb käredamaks. Tänavune jaanuar oli hästi käre. Tuli käre talv, ilm. Puhus käre põhjatuul. b. (kõrge temperatuuri kohta:) lõõmav, ägeda leegiga; kõrvetav, väga kuum. Pada keeb käredal tulel. Ahi oli vorstide jaoks liiga käre. Armastab käredat leili. c. väga kange, tugeva toimega (hrl. alkohoolsete jookide, tubaka kohta). Käre õlu, naps, märjuke. *Ja jutt on niisugune, et endal käib isu käreda tubaka järele. H. Kiik. d. ere, kiiskav, kriiskav (värvitooni kohta); väga ere, terav, hele (valguse kohta). Noore muru käre rohelus. Käredad värvid, värvitoonid. *..sidus ette käreda punase lipsu. V. Beekman. *..olid mõlemad peaaegu pimedad. Käre kevadpäike paistis neile silmi. K. Rumor. e. hoogne, tempokas. Käre polka, masurka, marss. f. range, tugev. *..see oli ka sinu kergemeelne süü, millega sa kõige käredama karistuse oled teeninud. E. Vilde.
5. kõnek (kiitva, tunnustava hinnanguna:) väga tore, maru, vägev, vahva. See on käre mutt, eit (tüdruku, naise kohta). On alles käredad poisid, vennad! Käre raamat, lugu. *Tegime Aljošaga käreda parve, sidusime pajuvitstega kinni ja purjetasime kõrkjate varju.. E. Rängel.

külm ‹-a 22›

1. ‹adj› madala temperatuuriga, vähese soojusega v. hoopis soojuseta (sageli alla 0°). a. (õhu, ilmastiku, ka vastava keskkonna, ruumi kohta). Külm ilm. Täna on väljas võrdlemisi, hirmus, kangesti, lõikavalt külm. Hommikud on veel külmad. Külm sügis. Aasta kõige külmemad kuud on meil jaanuar ja veebruar. Pärast äikest läks külm(em)aks. Külmad hoovused, õhumassid. Külm tuul, vihm, udu. Külma kliimaga alad. Tuba läks ruttu külmaks. Toas oli külm. Meie korter on külm nagu hundilaut. Kevadise mere külm hingus. Külm 'mitteköetav' kasvuhoone. Külmale maale saatma 'Siberisse saatma'. Väljas oli nii külm, et teibad paukusid. b. (esemete, ainete kohta). Külm kivitrepp, metall. Külm kompress. Külm vesi. Hakkame sööma, supp, toit läheb külmaks. Sõime külmi kartuleid, putru. Külm tee, kohv, piim. Tahaksin midagi külma juua. Teade mõjus külma dušina. | (roogade ja jookide kohta, mida süüakse v. juuakse külmalt). Külmad toidud, suupisted, joogid. Külmad lihalõigud, kastmed. Peol oli külm laud 'külmade roogadega laud'. c. (keha v. kehaosade, ka vastava tundeaistingu kohta). Külmad käed, jalad. Kogu keha, ihu tõmbus külmaks. Surnu oli juba külm ja kange. Koeral on külm nina. Mul on, hakkas külm. Külm higi otsa ees. Külm judin jooksis üle selja. Külmad värinad käisid üle keha. Jube, päris südame alt võttis külmaks. *..tuli siis ühe kaseladvaga viudi maha, nii et külm tuul käis südame alt läbi. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: jää|külm, kaevu|külm, kaste|külm, kivi|külm, koolnu|külm, lõikav|külm, raud|külm, surnu|külm, tulikülm.
2. ‹adj› ilma südamlikkuse ja soojuseta, tundetu, jahe, ükskõikne, mõnikord ka hoolimatu ja ebasõbralik. Külm inimene, naine, iludus. Külm pilk, hääl, muie, naeratus, ilme. Külm viisakus, põlgus, vastuvõtt, hüvastijätt, suhtumine. Kuulas minu jutu külma näoga ära. Teda peeti külmaks ja südametuks. Külma südamega inimene. Ma ei suutnud jääda külmaks pealtvaatajaks. Etendus jättis publiku külmaks. Meie vahekord on külmem kui möödunud kuul. Sõber on kiituse suhtes ükskõikselt külm. Martin on külm nagu kala. Ta oli minu vastu külm ja tõrjuv. *.. niipalju kui ta ka Kadrile püüdis läheneda, jäi see külmaks. E. Särgava. | piltl. *Kui külm on mahajäetud ja unustatud kodu! A. Vikikivi. *.. mere tume külm koha meenutas sügise saabumist. L. Promet.
3. ‹adj› mõistuspärane, asjalik, kaalutlev. Külm mõistuseinimene. Külm, kaine mõistus. Ta toimis külma rahuga. Säilita külma närvi, verd! Külm arvestus, analüüs, loogika. Klassitsistliku kunsti külm ilu.
4. ‹adj› (värvuse v. valguse kohta:) kõledus- v. külmustunnet esile kutsuv. Külmadeks värvusteks nimetatakse harilikult neid, mis sisaldavad sinist. Kollaste lillede kõrval jäävad valged liiga külmaks. Neoonlampide külm valgus. Taevas sirasid külmad tähed. Sügistaevas muutus üha sinisemaks ja külmemaks.
5. ‹s› madal temperatuur, hrl. alla 0°; sooja puudumine. Sügisene, talvine, varane külm. Väljas on kõva, kange, krõbe, käre külm. Külma oli umbes 30 kraadi, mõni kraad. Külma ja nälga kannatama. Välisuksest tuleb külma. Vii piim külma kätte! Külm võttis käed ära 'käed külmusid'. Külm võttis õunapuud ära 'kahjustas õunapuid'. Külm hakkab kõrvadesse, kipub kallale. Olin külmast kange, sinine. Ilm läheb külmale. Külm andis õhtuks järele. Sügisel enne külmade saabumist. Külm kaanetas jõed ja järved. Külm vaheldus sulaga. Haige sai külma. Need taimed kardavad külma. Ta tuli väljast külma käest. Merelt tuli niisket külma. Külm kisub kindad karmanist. Külm on laisa kubjas. *Külmad saabusid järsku. Oli ju alles talve algus.. L. Promet. || külmatunne. Külma tundma. Lõdisesin, värisesin külmast, külma pärast. *Kui aga öösi ärkasin, oli külm kontidesse pugenud. I. Sikemäe.
▷ Liitsõnad: hilis|külm, jaanuari|külm, kevad|külm, küünla|külm, sügis|külm, talve|külm, veebruari|külm, öökülm; vappekülm.

külmalt ‹adv›

1. osavõtmatult, jahedalt, ükskõikselt, tundetult; hoolimatult. Noogutas külmalt peaga, tervitas külmalt. Jätsime külmalt hüvasti. Ta vastas külmalt ja tõrjuvalt. Asjasse suhtuti külmalt. Esietendus võeti külmalt vastu. Jättis korralduse täiesti külmalt täitmata. „Mul täiesti ükskõik, mis nad arvavad,” ütlesin külmalt. Kuidas sa saad nii külmalt keelduda, lahkuda!
2. mõistuspäraselt, kaalutletult, kainelt, asjalikult. Rääkis külmalt ja asjalikult. See mees kaalutleb külmalt. *Mõistust võib külmalt veenda, kuid südant vaid soojusega vallutada. F. Tuglas.
3. (madala temperatuuri kohta:) külmana. Tuul lõõtsub külmalt. Toidud, joogid toodi külmalt lauale. Külmalt on see metall rabe. Leidis oma isa külmalt 'surnult' eest.
4. (värvuse, valguse v. heli kohta:) kõledus- v. külmustunnet tekitavalt. Hõbe helkis külmalt. *Tähed vilkusid teravalt ja külmalt. M. Jürna. *Vask [= häirekell] kumises külmalt üle küla ning inimesed võpatasid ärgates.. J. Tuulik.

lambi|tuli
(hrl. põletusainelambi leegi ning valguse kohta). Õhtusi töid tehti lambitule valgel. Keeras lambitule suuremaks.

langema ‹37›

1. hrl. oma raskuse mõjul allapoole liikuma. a. kukkuma. Maale langeb aastas umbes 1000 meteoriiti. Pommid langesid küladele ja linnadele. Niagara joa veemassid langevad 50 meetri kõrguselt. Lennuk langes õhuauku. Nägin unes, et langesin kuristikku. Luuk langes prantsatades kinni. Vihmapiisad langevad robinal katusele. Tasa langeb laia lund. Vabalt langev keha. Kes teisele auku kaevab, see ise sisse langeb. b. hooga alla liikudes lööma. Puuraiuja kirves tõuseb ja langeb. Isa rusikas langes raksatades lauale. Hoop langes hoobi järele. c. vajuma. Külm õhk langeb allapoole, soe õhk kerkib ülespoole. Udu langeb (alla, maha). Kaste langeb maha. Eesriie langeb. Püksid on rebadele, sukad on lonti langenud. Juuksesalk langes jälle laubale. Haige põsed on lohku, silmad auku langenud. *.. pisarad hakkasid langema üle mu põskede .. J. Vahtra. d. alla vajununa rippuma. See on hea raske riie, langeb hästi. Rasketes voltides põrandani langev kardin. Ta paksud juuksed langevad kaunilt õlgadele. Taadi pikk habe langeb rinnale. e. (valguse ja varju kohta:) mingist suunast kuhugi v. millegi peale paistma. Kirjutamisel peab valgus langema vasakult või eest. Läbi paksude võrade langes metsa alla vaid ähmast valgust. Pliidisuust langeb ta näole punakat paistust. Puudest langesid teele pikad varjud. Küljelt langev valgusvihk. *Suur valgus on halastamatu, kui ta otse vanasse näkku langeb. E. Krusten. f. piltl. Kate, soomus langes silmadelt – mulle oli kõik selge. Vaekauss langes minu kasuks. Kodused tööd langesid ema õlgadele. Unustusehõlma, unustusse langema. Raske koorem langes südamelt. Uni langeb laugudele. Külale langeb õhtu, videvik, hämarus.
2. püsti- vm. normaalasendit kaotama, allapoole, kaldu, maha v. ümber kukkuma v. vajuma. a. (inimese v. looma kohta). Käpuli, kõhuli, ninuli, pikali, selili langema. Langes põlvili ema hauale. Langeb räntsatades toolile, voodile. Langes hoobist kössi, küüru. Haavatu langes lumme kummuli. Sõbrannad langesid ahhetades teineteisele kaela. Buss pidurdas järsult ja püstiseisjad langesid ettepoole. Jooksis, kuni langes hingetult maha. Pea langeb rinnale, longu, norgu. Käed langevad jõuetult rüppe, sülle. Kõht langeb üle püksivärvli. Hobusel langesid kõrvad lonti. *Siis langes ta oma armsale koldekivile puhkama, uinus lõpuks .. F. Tuglas (tlk). b. (esemete, rajatiste jms. kohta). Tõkkepuu langes ja sulges tee. Puuriit langes kolinal laiali. Vana küün on viltu, längakile, tiidakile langenud. Puu langes raginal. Mets langeb kirveste ja saagide all. Rohi langeb vikati all. See müür võib varsti kaela langeda. c. piltl oma positsiooni, seisu kaotama. Langes konkurentsis tahapoole, edetabelis teiselt kohalt kümnendale. Brigadir langes lihttööliseks. Riigid tekkisid ja langesid. Valitsus langes, tekkis valitsuskriis. *On ümber riike, troone, kroone langend .. G. Suits.
3. sõjas, võitluses, lahingus surma saama. Poeg langes tal sõjas, kodumaa eest. Au langenud kangelastele. Langes snaiperi kuulist. Lembitu langes Madisepäeva lahingus. || hrl van tapetuna surma saama. Langes vihamehe kuuli läbi. Olovernes langes Juuditi käe läbi. || vallutatuna võitja valdusse siirduma. Konstantinoopol langes türklaste kätte 1453. aastal. Muistsete eestlaste vabadusvõitluses langes viimasena Saaremaa.
4. laskuma, alanema; madalduma. a. (rõhtpinnaga teat. nurga all) laskuma. Maapind langeb laugelt, järsult mere suunas. Taevaskoja liivakivipaljandid langevad püstloodis jõkke. Lõuna poole langevatelt veerjatelt nõlvadelt oli lumi sulanud. Tee langeb orgu ning tõuseb jälle mäkke. Põlevkivikiht on paiguti maapinna lähedal, paiguti langeb sügavamale. Rind tõuseb ja langeb ärevusest. b. (hääle, tooni, intonatsiooni kohta). Hääl langeb pooltooni võrra. Tõusev, langev intonatsioon. *Ta hakkas ärevalt rääkima, kusjuures hääl langes kähisevaks sosinaks. P. Kuusberg. c. (mingi konkreetse v. abstraktse taseme kohta:) alanema, madalduma. Kuivaperioodil veepind jõgedes langeb. Põhjavee tase langeb suviti ning talviti. Elavhõbedasammas kraadiklaasis langeb. Õhutemperatuur langeb alla nulli. Õhurõhk, baromeeter langeb. Pinge vooluringis langes. Närvipinge, erutus, vererõhk langeb. Hommikuks palavik langes. Õppeedukus on langenud. Dollari kurss langes. Elatustase langeb, elukallidus tõuseb. Tööde tempo langeb. Uues koolis ta hinded halvenesid, matemaatika langes koguni kahe peale. Kardab, et tema prestiiž, autoriteet langeb. Meeleolu, tuju kippus langema. d. (kõlbeliselt, moraalselt) alla käima. Kuidas võib inimene nii sügavale, madalale langeda? On langenud looma tasemele. Ta pole veel nii kaugele langenud, et vargile läheks. Langenud hing, naisterahvas. *.. ähvardas sõrme tõstes: ".. Vaata ette, et sa ei lange! Au on kerge kaotada ..” J. Pärn.
5. sattuma. a. (millegi objektiks). Teiste pilke, põlu, viha alla langema. Niimoodi võid ilma naeruks langeda. Kohtu, karistuse, nuhtluse alla langema. Romaan langes ägeda kriitika alla. Pettuse, tagakiusamise, atentaadi ohvriks langema. Rahvas langes ikke, rõhumise alla. Talu langes haamri alla. Maja langes tuleroaks. b. (mingile objektile). Kahtlus langes temale, tema peale. Meile langes osaks suur õnn, au. Kogu vastutus langeb esimehele. Kellele liisk langes? Otsus langes mineku kasuks. Teatri valik langes noore autori näidendile. Eesti keeles langeb rõhk üldiselt esimesele silbile. Satub hämmeldusse, kui seltskonna tähelepanu temale langeb. Ehmatasin, kui mu pilk kellale langes. *Mulle langes [ankruvahi] esimene kolmandik, kella kaheksast kaheteistkümneni. H. Sergo. c. (mingisse olekusse, seisundisse; mingisugustesse tingimustesse). Minestusse, lovesse, sügavasse unne langema. Ta langeb kergesti kurvameelsusse, enesehaletsusse. Ära lange äärmusse, liialdusse. Ta on kaaslaste halva mõju alla langenud. Majanduslikesse raskustesse, viletsusse, võlgadesse langema. d. (kellegi valdusse, võimusesse, meelevalda). Sõjas vangi langema. Linn langes vaenlase kätte. Mitu kana langes rebase saagiks. Varitsejate küüsi, võimude kätte langema. Langes petise võrku. e. (mingile ajamomendile v. -lõigule). Vastlapäev langes sel aastal 20. veebruarile. Nendesse aastatesse langevad ta esimesed kirjanduslikud katsetused. Õunapuude õitsemine langes tänavu juunisse. Mitmed tähtsad sündmused langesid aasta viimastele päevadele. Ekskursioon langes nii kiirele ajale, et mul polnud võimalik sellest osa võtta.
6. kostma, kõlama. Järsult ning teravalt langesid käsklused. Tema kohta langes mõnitusi siit ja sealt. *Iga sõna, mis täna õhtul siin Kuressaare linnas meie vahel langeb, muudab maailma kaarti. L. Meri. *Nad kolm olid kohe, kui mõisaõues esimesed paugud langesid, jäneseväledusega metsa poole pakku pannud .. E. Vilde.
7. hrv jagunema. Hääled langesid pooleks. *Sellega olid vaidlejad kahte jakku langenud .. E. Särgava. *Sellest seisukohast langeb Liivi lüürika viide eri rühma .. F. Tuglas.

lokaal|värvus
kunst maalikunstis mingi kujundi ühtlane puhas värvus, mille puhul pole arvestatud valguse ja varju peegeldusi ega tonaalseid üleminekuid

lõhke|aine
soojuse, surve, löögi, hõõrdumise, elektrisädeme, leegi, valguse v. keemilise reaktsiooni mõjul plahvatav keemiline ühend v. ühendite segu. Viskav, purustav, pihustav lõhkeaine.

lämbuma ‹37›

1. hingamistakistuse v. õhupuuduse tõttu surema; hingamistakistust v. õhupuudust tundma, selle all kannatama. Suitsu kätte, vingu lämbuma. Tõmbas vett kopsu ning lämbus. Järve jäässe tuleb augud raiuda, et kalad ei lämbuks. Tehke aken lahti, sellises õhus võib lämbuda. Ära pigista kõrist, ma lämbun. Ta oli vihast, ärritusest lämbumas 'väga vihane, ärritatud'. Tuikusin naerust lämbudes tuppa. Lämbunud õhk 'umbne, süsihappegaasirikas õhk'. || piltl (tegutsemisvõimaluste, vahelduse, vaimse elevuse jne. puudumise kohta). Sellises alevikuõhkkonnas võib lämbuda. Unelmad lämbuvad argimurede all.
2. (hääle kohta:) sumbuma, mattuma. Ta sõnad lämbusid nuuksumisse, nutusse. Lämbunud karjatus, oie, ohe, korin. Räägib midagi, kähistab lämbunud häälel, häälega. *.. suures meeleliigutuses lämbusid sõnad tal suus. E. Kippel.
3. (tule kohta:) hapniku puuduse tõttu kustuma. Tõmbus on halb, tuli lämbub pliidi all ära. *.. suitsuhämu ja tuhk ümber lämbuvate tukkide. A. Maripuu.
4. (taimede kohta:) valguse ja õhu vaegusest hukkuma. Oras lämbus paksu lume all. Lille-, kapsataimed on umbrohu alla lämbumas.

lämmatama ‹37›
lämbuma panema. a. (elusolendite kohta:) hingamist takistama; sel teel surmama. Natsid lämmatasid vange gaasikambrites. Suits kipub lämmatama. Leitsak lausa lämmatab. Pisarad lämmatavad mind. Püüab vastast kägistada, ära lämmatada. Lämmatav kuumus, hais, köhahoog. *Tal oli palavikuhoo vaheaeg ja mõistus selge, kuigi rinnas lämmatas ja jalad otsekui põlesid. R. Vellend. b. (hääle kohta:) summutama, matma. Köhahoog lämmatab kõneleja hääle. Mootorimüra lämmatas kõik muud hääled. Rääkis nutust, nuuksumisest lämmatatud häälel. *Mere märg süli haaras inimese, lainemüra lämmatas appihüüde. H. Sergo. c. (tule kohta:) kustutama. Kustutusvaht lämmatab leegid. Püüti tuld liivaga lämmatada. d. taimi valguse ja õhu vaegusega hukutama. Umbrohi kipub lilletaimi, vilja lämmatama. e. piltl alla, maha suruma. Iseseisvat mõtlemist, omaalgatust lämmatama. Vastuhakk püüti eos lämmatada. Rahva vabaduspüüdu ei saa lämmatada. Lämmatasin endas kõhkluse. *Aeg on kitsas ja lämmatav. Ei ole mahti mõttele ega teole. F. Tuglas.

modelleerima ‹42›

1. ka kunst voolima, (plastsest materjalist) vormima, kujundama; (maalis, joonistuses:) valguse ja varju efektidega ümarvormi illusiooni looma. Kujur on modelleerinud rohkesti büste. Modelleeris savist mitmesuguseid linde ja loomi. Näopartii modelleeriti pehmete pintslitõmmetega. | piltl. Tuul on tufi sakilisteks kaljudeks modelleerinud.
2. esemete, nähtuste ja protsesside mudeleid koostama ja neid uurima, mudeldama. Rõivaid, jalanõusid modelleerima. Teadlased püüavad plasmaseadmetega modelleerida mitmesuguseid kosmilisi protsesse.

monokromaator ‹-i, -it 2› ‹s›
füüs spektraalaparaat monokromaatilise valguse saamiseks

murdumis|näitaja
füüs suurus, mis näitab, mitu korda on valguse (vm. kiirguse) faasikiirus teat. aines väiksem kui vaakumis

neeldumis|joon
füüs astr valguse neeldumist näitav spektrijoon

neeldumis|spekter
füüs astr valguse neeldumisel tekkiv spekter

opalestsents ‹-i 21› ‹s›
küütlus, siramine; füüs valguse häguses keskkonnas hajumisest tingitud helendus

optika ‹1› ‹s›

1. füüs füüsika haru, mis käsitleb valgust ning valguse ja aine vastastikust toimet. Geomeetriline, füüsikaline optika.
2. tehn instrumendid, mille tegevus põhineb valgusõpetuse seadustel. Suurendav optika, nagu suurendusklaasid, mikroskoobid, pikksilmad jm. *.. sideliinid jäid kõik üles kerimata, suurem osa optikat vaatluspunktidesse. J. Peegel.
▷ Liitsõnad: elektron|optika, metallo|optika, rakendusoptika.

optika|süsteem
seadiste kogum valguse spektraalseks lahutamiseks v. kujutiste saamiseks

pakatama ‹37›

1. (lõhkemiseni, rebenemiseni) paisuma, pingule, pungile minema; (lõhkemiseni, rebenemiseni) paisunud, pingul, pungil olema. Leotamisel, idanemisel seemned pakatavad. Kartulid kippusid keetmisel pakatama. Lõhki pakatanud koorega kastanimunad. Kirsid, ploomid pakatasid mahlast. Poisi taskud pakatavad igasugusest kraamist. Väikeseks jäänud pluus kippus kaenla alt pakatama. Priskusest pakatavad kehavormid. Verest pakatav punetav nägu. Laod pakatavad kaupadest. Aidad pakatasid viljast.
2. lõhenema, pragunema. a. (hrl. kuivusest, kuivamisel). Pakatanud muld, maa. Lõhki pakatanud seinapalgid, puunõud. Pakatanud krobelise koorega puu. Pakatanud nahk, huuled. Külmast veest ja tuulest pakatasid käed. Võidis pakatanud nägu salviga. b. (hrl. pungade kohta:) puhkema. Pungad, urvad, õienupud pakatavad. Puud, põõsad pakatavad roheliseks, lehte, õide. Kevadine pakatav mets. Valminud kupar pakatab ja seemned paiskuvad välja. | piltl. Väljas pakatab kevad. Pakatav lehekuu. c. (valguse, päikese kohta). *.. taas avarustes päike pakatab. J. Semper. *.. loodes pakatab loojak.. J. Kaplinski.
3. piltl tunnetest vm. tulvil olema v. tulvile minema. Süda, rind pakatab uhkusest, rõõmust, õnnest. Ta on tigedusest pakatamas. Ta otse pakatab tegevusihast. Tervisest ja elujõust pakatav nooruk. Laske tal rääkida, ta lausa pakatab uudistest. Elurõõmust pakatav luule. Kaunil suvehommikul pakatasid inimesed uutest lootustest.

palang ‹-u 2› ‹s›

1. põlemine, tulekahju, põleng. *Sagedastes palangutes põlenud .. männiku asemele kasvab aga kasekõverik. V. Paatsi.
▷ Liitsõnad: metsapalang.
2. lõõm. a. (valguse, värvide kohta). Loojangu verev palang. Päikese miilav palang. *Palang kustus pikkamisi, ruske hämardus halliks.. U. Masing. b. piltl (tunnete, kirgede vms. kohta). Tundmuste, naudingute palang. Hinges, südames leegitsev palang. Kirjaniku hilisemas loomingus on vähem palangut, rohkem kainet elutarkust. *Sülle sind surunud oleksin, / palangust meeletu.. V. Ridala.
▷ Liitsõnad: eha|palang, koidu|palang, päikesepalang; armu|palang, tunde|palang, vaimustus|palang, viha|palang, õnnepalang.

pehme ‹1› ‹adj›

1. survele kergesti järeleandev; vetruv, painduv, ka kergesti töödeldav; ant. kõva. Pehme pinnas, soo, heinamaa. Madalate, pehmete kallastega järv. Järve põhi on mudane ja pehme. Teerada muutus poriseks ja järjest pehmemaks. Kohev, pehme muld, lumi. Kuumusest pehme asfalt. Pehme ja pude liivakivi. Pehme kivim, metall. Haava puit on pehme. Kurgid on tünnis pehmeks läinud. Rukkitera on alles pehme. Pehme liha 'kontideta liha'. Pehme muna 'keetmisel vedelaks jäänud kollasega muna'. Pehme 'pehme südamikuga' pliiats. Kartulid, herned keesid pehmeks. Liiga pehmeks haudunud puder. Värske ja pehme sai, leib. Pehmed juustud. Pehme, kergesti määritav või. Pehmete kaantega raamat. Pehmest nahast käekott. Pehmed tuhvlid, kingad, saapad. Pehme krae 'tärgeldamata krae'. || istumisel, lamamisel vetruvuse, painduvuse vms. omaduse tõttu mugav. Pehme ase, voodi. Pehme kušett, tugitool, iste. Pehme padi. Keeldus pehmest küljealusest. Kas oli hea pehme magada? Pane endale midagi pehmet istumise alla. Heintel, mättal oli pehme istuda. Pehme mööbel 'polstri ja kattematerjaliga mööbel'. Pehme vagun 'pehmete istmetega vagun'. || paindlik, painduv, mittejäik (liikudes, liigutustel). Saun teeb ihuliikmed, luud-kondid pehmeks. *.. läheb kuulama, kas pill juba hüüab, et võiks pehmeks tantsida tööga kangenenud keha. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: pool|pehme, vahapehme.
2. puudutamisel sile, mittetorkiv, õrn; ant. kare. Täissiid on pehme ja voogav materjal. Pehmed mähised. Pehme tekk, vaip, sall. Pehme rohi. Pehme villaga lambad. Silitas kassi pehmet karva. Lapse pehmed juuksed. Vihad on kuumas vees hästi pehmeks hautatud. Õrn ja pehme näonahk. Väikese lapse pehme käsi. Ümarad, pehmed puusad, õlad. Pehme kõht. Pehmed huuled. Kassil on pehmed käpad. Pehme jahu 'peen jahu'. Pehme suulagi 'suulae tagumine, ainult pehmeist kudedest koosnev osa'. Pehme šanker 'teat. suguhaigus'. Pehme koht, kehaosa kõnek istmik. Ihu on pehme kui siid. Pehme kui samet, vatt. *Mine Mari juurde! .. Tema on samuti tüdruk ... ümarik ja pehme... F. Tuglas. | (taimenimetustes). Pehme kibuvits, luste, madar, kurereha, koeratubakas. Pehme nisu.
▷ Liitsõnad: ime|pehme, padi|pehme, samet|pehme, sammal|pehme, siid|pehme, sulg|pehme, vatt|pehme, villpehme.
3. (haigusest, väsimusest, purjutamisest) lõtv (ja jõuetu); ebakindlate liigutustega. Jalad, põlved on pehmed, ei kanna hästi. Viimane pits tegi mehe üsna pehmeks. Oled juba päris pehme poiss! Kedagi pehmeks kloppima, taguma, tegema 'läbi peksma'. *Kaks gallat katsusid teda püsti upitada, aga ta oli pehme ja lontis nagu riidest nukk. A. Ravel (tlk).
4. (hrl. inimloomuse ja selle väljenduste kohta:) heasüdamlik, leebe; mitte (liiga) karm v. range; järeleandlik. Ta on pehme iseloomuga, loomult pehme. Uus peremees oli eelmisest pehmem. Lapse nutt tegi, võttis ema (südame) pehmeks. Ka kõige kõvem süda võib pehmeks minna, muutuda. See mees on pehme ja tahtejõuetu. Poiss pole pehmest puust (visa, sitke poisi kohta). Ta on laste vastu liiga pehme. Kedagi sõnadega pehmeks tegema 'ümber veenma; järeleandlikuks muutma'. Küll ma ta pehmeks 'järele andma, nõustuma' räägin! Pehme naeratus näol. Tal on pehmed näojooned, head ja pehmed silmad. Pehme pilk, ilme. Pehme huumor. Loobus teravustest ja kasutas pehmemat tooni. Pehme märkus, etteheide. *.. aastatelt juba viiekümne ligi, pehme näoga, hea loomuga mees.. G. Helbemäe. || (üldisemalt:) talutav, kerge. Palun pehmemat karistust, kohtuotsust. Mõnes paigas olnud orjus pehmem. *Muidugi oli see [raha]puudus mõnikord pehmem, teinekord teravam olnud.. E. Krusten.
5. meeldivana tajutav, rahulikult mõjuv. a. (häälte, helide kohta:) mahe, tasane, mitte terav. Tal oli madal pehme hääl. Pehme alt, bariton, bass. Eesti keele pehme kõla. Räägib pehmes kodumurdes. Kostis pehme mütsatus. *Nendega [= Toomkiriku kelladega] seltsivad madalamast Niguliste tömptornist tagasihoidliku Maarjakella pehmed vesperihelid. H. Salu. b. (valguse, värvide kohta:) mahe, õrn. Öölambi pehme valgus. Pehmed rohelised toonid. Hilissuve värvid on pehmemad. Pehmetes pastelltoonides maal. Veele langes loojuva päikese pehme helk. c. (joonte, vormide kohta:) ümar, mittenurgeline; vabalt langev. Keha pehmed kumerused. Pehme õlajoonega mantel. Pehmed voldid 'pressimata voldid'. *.. [Inglismaa] mäed olid aga palju pehmemad kui Norras. A. Hint. d. (liigutuste kohta:) sujuv, paindlik, graatsiline. Astus pehmel kassikõnnakul. *.. ta [= dirigent] juhatas graatsiliselt, pehmete löökidega, peaaegu et tantsiskledes.. A. Liives. e. (maitse kohta:) mitte terav v. vänge. Pehme maitsega juust. Pehme tume õlu. Jook meenutas samagonni, kuid oli pehmem.
▷ Liitsõnad: imepehme.
6. (ilma, ilmastikunähtuste kohta:) suhteliselt soe, mahe; mitte karm. Ilm muutus, läks, pööras pehmemaks. Jaanuaris püsisid pikemat aega pehmed ilmad. Talved on siin üldiselt pehmed. Hiline ja pehme sügis. Vahemeremaade pehme kliima. Oli pehme talvepäev, varakevadine hommik. Pehme suveöö. Puhus pehme tuul. Õhk oli pehme ja soe. Pehme kevadine vihm.
7. ka keem (vee kohta:) vähe kaltsiumi- ja magneesiumisooli sisaldav; ant. kare. Pehme veega pesemisel kulub vähem seepi. Pehme vihmavesi.
8. kõnek (klusiilide kohta:) nõrk. Pehme b, d.

peit|kujutis
fot fotomaterjali valgustundlikus kihis valguse toimel tekiv nähtamatu kujutis

pilkuma ‹pilgun 42›

1. (kiiresti) edasi-tagasi liikuma (silmalaugude kohta). Mehe silmad pilguvad rahutult, hirmunult. Silmad, silmalaud hakkasid ägedalt pilkuma. Kui ta erutus, hakkas ta parem silm närviliselt pilkuma. Nutt kippus peale, silmad pilkusid haledalt. Pilkuvad silmad reetsid, et tüdruk on ärkvel. Sõdurid seisid valvel, silmgi ei pilkunud peas. Vaatas otse, pilkumata silmadega. Tüdruku pikad ripsmed pilkusid kiiresti-kiiresti. *.. nägi lamaja poolavatud silmi, mis vaatasid talle vastu pilkumata ja elutult. Need olid surnu silmad. A. Kivikas.
2. (valguse, tulede vm. kohta:) vilkuma, välgatlema. Taevas sirasid ja pilkusid loendamatud tähed. Tähed pilguvad läbi pilvede, läbi puulatvade. Paremal pilkus majakas, majakasilm. Laeval hakkas pilkuma signaallatern. Valgusfoor tänavanurgal pilkus. Auto punased stopptuled pilkusid. Orus lõid pilkuma asula tuled. Pimedas pilkusid siin-seal lõkked. Lennuki all pilkus tulesilmne linn. Läbi puude pilkus järvesilm. *.. kraav, mille põhjas praegugi pilgub vesi. J. Mändmets.

pime ‹-da 2›

1. ‹adj› valgusetu v. valgusvaene; vähese valgustusega v. valgustamata. a. (üldiselt). Pimedal pilvisel ööl on kerge eksida. Öö oli pime ja õudne. Pikad pimedad õhtud. Oli augustiöö pimedaim aeg. Kardan pimedal ajal väljas käia. Ilm läks pimedaks. Pimeda ilmaga on nähtavus halb. Väljas on juba pime. Õues on päris, sootuks pime. Oli pilkaselt pime. On pime nagu kotis. Oli nii pime, et silm ei seletanud teerada. Vahepeal oli pimedaks läinud. Väljas kisub, muutub, lööb juba pimedaks. Iga minutiga läks pimedamaks. | piltl. See on minu elu pime pool. b. (ruumide v. mingi muu konkreetse koha kohta). Pime esik, koridor, köök. Õhtul istusime kaua pimedas toas. Mu tuba on üsna pime – suured puud on akna all. Toas oli juba täiesti pime. Tee tuba pimedaks 'kata aken kinni v. kustuta tuli ära'. Sees oli pime, sest aidal polnud aknaid. Valgustasime taskulambiga pimedaid nurki. Pime koobas, kuristik, org. Pime laas, kuusemets. Puude all oli üsna pime. Pime põõsaalune. Jalgrada, metsarada oli pime. Läksin lõkke äärest pimeda mere poole. Pimedate 'halvasti nähtavate' kurvidega tee. || ilma kunstliku valgustuseta v. vähese valgustusega. Aknad on pimedad, pole vist kedagi kodus. Oli elektririke, tänavad olid pimedad. Oli pimenduskäsk ja majad kõik pimedad. Jõulupuu altari ees oli veel pime 'süütamata küünaldega'. Auto sõitis pimedate 'poolvõimsusega põlevate' tuledega. | piltl. Pime 'võisilmata' puder. Juustu kutsutakse „pimedaks”, kui tal on liiga vähe auke.
▷ Liitsõnad: kott|pime, pilkas|pime, poolpime.
2. ‹s› valguse puudumine v. selle vähesus, pimedus; ööpäeva valguseta aeg. Pilkane, suur, vana pime oli juba käes. Väljas valitses täielik pime. Pimeda hakul asusime teele. Tuisu ja pimedaga eksisime teelt. Me ei jõudnud enne pimedat kohale. Pime jõudis kätte. Tõusti juba pimedas. Tuld üles ei võetud, riietuti pimedas. Lapsed kartsid pimedas õue minna. Saarmas näeb pimedas väga hästi. Jäime pimeda peale, kätte 'enne kui kohale jõudsime, valmis saime vm., läks pimedaks'. Lapsed olid pimedani õues. Töötasime pimeda tulekuni. Pimedast pimedani 'varahommikust hilisõhtuni' olime põllul. Tegime tööd varavalgest suure pimedani. *Tuli kustus pikkamisi. Näod kadusid pimedasse. M. Sillaots (tlk). | piltl. Ma ei tea veel täpselt, koban alles pimedas. *.. ma olen juba ammu tahtnud teile seda selgeks teha, kuidas teid pimedas ümber veetakse, aga ma ei ole seda julgenud. J. Lintrop.
▷ Liitsõnad: hommiku|pime, õhtu|pime, ööpime; sügis|pime, talvepime; kott|pime, pilkas|pime, poolpime.
3. ‹adj› mittenägev, nägemisvõimetu. Pime inimene, vanamees, kerjus. Laps sündis pimedana, on sündimisest saadik pime. Jäi gaasist pimedaks. Trahhoom võib pimedaks teha. Oma elu viimastel aastatel oli ta päris pime. Mees on peaaegu pime. Ta on ühest, mõlemast silmast pime. Tal löödi kakluses silm pimedaks. Ega ma pime ole, näen küll. Ta ei märganud midagi ümberringi, just nagu oleks ta pime ja kurt. Kassipojad olid veel pimedad. Saarma pimedad pojad saavad nägijaks 9.–10. päeval. Koobastes elab pimedaid kalu. Pime kana leiab ka tera. *„Siis ta ikka päris pime ei ole?” küsis isa. – „Ei ole.. Aga Villu kõlbaks ehk pimedast peastki Kõrbojale peremeheks..” A. H. Tammsaare. || (ajutise mittenägemise v. puuduliku nägemisvõime kohta). Valgusesähvatus võttis silmad pimedaks. Ere päikesevalgus lõi silmist pimedaks. Koopasse sisse astudes jäin esialgu pimedaks, alles pikapeale hakkasid silmad midagi seletama. Ta silmad olid pimedad pisaraist. Mul lõi hirmu pärast silmade ees pimedaks.
▷ Liitsõnad: kae|pime, kana|pime, lume|pime, poolpime.
4. ‹s› nägemisvõimetu inimene, mittenägija. Sündinud pime. Pimedate kiri, kool. Eesti Pimedate Ühing. Pime oli oma nägemise kaotanud sõjas. Pimedatel on hästi arenenud kompimismeel. Pime kompis kepiga teed. Talutasime pimeda üle tee. Pime ei või pimedale teed juhatada.
▷ Liitsõnad: pool|pime, purupime; kana|pime, värvipime.
5. ‹adj› piltl midagi v. kedagi mitte märkav, tähelepanematu; tegelikkuse suhtes taipamatu v. sellest mitte hooliv ja mitte väljategev. Oled sa pime, et ei märka, milline ta tegelikutl on! Armunud inimene on oma armsama vigade nägemiseks pime. Ta pole kunagi olnud pime ilule. Too isand on pime egoist. Ta on meelitustega, rahaga pimedaks tehtud, löödud. Mõisnikud hoolitsesid selle eest, et keiser oleks kurt ja pime talupoegade hädade suhtes. Armastus on pime. *Kuidas võisin ma pimedaks jääda kõige selle ülekohtu vastu, mis ma kloostris, linnas ja maal nägin? G. Helbemäe.
6. ‹adj› piltl vähearenenud, taipamatu, rumal; harimatu, mahajäänud. a. (inimeste kohta). Poliitiliselt pime inimene. Pärismaalasi peeti pimedateks ja mõistmatuteks. Peaksin olema arust pime, kui su juttu usuksin. Olen eksituse tee peal käinud ja pime olnud. Selles asjas oled sa ikka veel päris pime. Pimedat ja harimata rahvast hirmutati maailmalõpuga. Pimedat massi on kerge petta, lollitada. Sa oled pime 'tahtetu' tööriist nende käes. Otsustati pimedad paganad ristiusku pöörata. *Et lapsed, nagu Tõnu armastas öelda, mitte päris pimedatena ei kasvaks, pani ta nad Lõõnikule kooli. A. Kalman. b. (seesuguse maakoha, kandi kohta). Töötada tuli tal pimedas kolkakülas. Pimedamates maanurkades oli lahkusulistel rohkem edu. Ega meil polnud mõni pime nurk, tegutsesid ühistud ja seltsid. *..ära siit kehvast tarehütist, pimedast ja rumalast ümbrusest.. R. Sirge. c. (ajajärgu kohta). Saabus pime keskaeg oma feodaalsuhetega. Pime orjaaeg. Pimedate aegade ebausk. *Lääne-Euroopa pimedatel sajanditel oli araabia maailm antiikkultuuri pelgupaik. L. Meri.
▷ Liitsõnad: vaimupime.
7. ‹adj› piltl ohjeldamatu, pöörane, pidurdamatu; arutusse tegevusse tõukav. Meest valdas, haaras pime viha. Peksis hobust pimedas vihas. Ta on arutu, pimedat viha täis. Tormas vastasele pimedas raevus kallale. Pimedast hirmust haaratud loomad tormasid jõkke. *.. vihast pime, trummeldab nõrkade rusikatega teise laia rinda. J. Rannap. || arutu, mõistust mittearvestav; tunnetel, vaistul põhinev. Noored olid nii pimedad oma kires, et olid valmis kas või kuritööks. Pime instinkt. Pime armukadedus tegi ta pööraseks. Mind valdas pime hirm, pime trots. Pimeda emaarmastusega võib lapse ära rikkuda. Pime kiindumus ei märka teise puudusi. Pime fanatism. Pime kättemaksuiha kihutas neid tagant. Ma ei kavatse pimedas vaimustuses kõiki ta tegusid heaks kiita. Pime elutahe. Vaen ja viha teevad pimedaks. *Kuid sõjas pole tarvis pimedat vaprust, vaid arukust. L. Metsar (tlk).
8. ‹adj› piltl ebakriitiline, kahtlusteta; alistuv, orjalik. Pime truudus, alandlikkus, käsutäitmine, kohusetunne. Ema pime usk oma poja andekusse. Pime usk üleloomulike jõudude olemasolusse. „Libahundi” Tiina on pimeda ebausu ohver. Suurte eeskujude pime matkimine. Autoriteetide pime kummardamine. Tundis ülemuste ees pimedat aukartust. Ei tohi kelleltki nõuda pimedat sõnakuulmist.
9. ‹adj› piltl sünge, lootusetu, lohutu, raske. Ta elu oli rõõmutu ja pime. Tulevik tundus pime ja lootusetu. Pimedatel aegadel on rahvas tuge saanud usust. Hinges on pime mure. *Igaühe ajus pöörles pime, raske küsimus: miks on elus nii palju vaeva, viletsust, nälga?... F. Tuglas.
10. ‹adj› piltl segane, ebamäärane, arusaamatu; kahtlane, ebaseaduslik. Selle firma tegevus on üks pime asi. Pimeda äriga võib vahele jääda. Turukaup on tihti pime ja kontrollimata. Kasutas ära kõik pimedad otsad. Räägitakse, et ta sai pistiseks suure summa pimedat 'kahtlase päritoluga' raha.
11. ‹adj› piltl täiesti ettenägematu, juhuslik, juhuslikult esinev v. toimiv. Mind päästis ainult pime juhus. Meie kohtumine oli pime juhus. Ei usu, et siin oleks tegemist ainuüksi pimeda juhusega. Pime õnn, et.. Mind aitas pime õnn: leidsin suurema summa raha. *Eks pime saatus oli tahtnud Jakobile Matise kivitee lõhkumise eest kätte maksta. A. Beekman.
12. ‹s› kõnek (pahameelt väljendava kerge rahvaliku kirumissõnana, tihti seotud ehmatuse v. üllatusega:) pimevaim, hullvaim, pimeloom, põrguline. Mis sa, pime, ehmatad teisi inimesi! Mis te pimedad trügite! Kuhu nad pimedad nii ummisjalu tormavad? Mis sa, pime, nii kõvasti norskad! Pime, ehmatas mind päris ära oma jutuga! Mis see koer, pime, nii uluma peaks. Pea, pime, valutab. *Juba ma tulen, kannatage ometi natukene, pimedad! V. Pant. *.. oleks nad [= kiisad] põrgulised natuke suuremad olema. Nad pimedad on ju pisikesed nagu i-pead. O. Luts. || (hrl. jahmatust, üllatust väljendavates hüüatustes). Toho(o) pime, see on ju lausa uskumatu lugu! Tohoh pime, kui raske kott. Või teenisid tuhat kuus, toho pime! Oh sa pime, küll lõhuvad ukse taga! Oh sa pime, magasin sisse! Oi sa pime, mis nüüd saab!
13. ‹adj› kõnek kiirustav, kiire, tuline. *Mul nüüd pime tegemine. Sead sööta, lehmad lüpsa – kõik nõuavad oma õigust.. E. Vaigur. *Ei me saanud mahti sõrmegi kõverdada, kui kult juba tulise jutiga meie kohal, aga ega ta meid pimeda valuga üldse märganudki.. M. Nurme.
14. ‹adj› hrv (värvuse kohta:) tume, must. *.. ja öökull huikas mäe kuuskedes, sünge laas nende all kohises raskelt ning pimedad pilved peitsid taevakaane. F. Tuglas (tlk).

pimedus ‹-e 5› ‹s›

1. päeva- v. kunstliku valguse puudumine v. selle vähesus (ka sellest hõlmatud ala, ruumi kohta). Öö pilkane, tihe, paks, sünge pimedus. Hommikueelne, (süda)öine pimedus. Polaaröö, sügisöö, talveõhtute pimedus. Kevadine hall, hämune pimedus. Talvine pimedus. Koopa, tunneli, keldri pimedus. Hämarus, videvik muutus, tihenes pimeduseks. Meid ümbritses ähvardav pimedus. Ümberringi valitses täielik pimedus. Akna taga mustas pimedus. Lõunamaadel saabub pimedus kiiresti. Pimedus hakkas juba koidiku eest taanduma. Pimeduse tõttu ei seletanud mu silm esialgu midagi. Laps kartis pimedust. Kaevurid laskusid maa-alusesse pimedusse. Teeline kadus pimedusse. Maa ja meri mattusid pimedusse. Seisin akna all ja vaatasin pimedusse. Kaevanduse pimeduses liiguti laternaga. Külas magati juba, pimeduses ei pilkunud ainustki tuld. Pimedusest kostis jutukõminat. Silmad hakkasid pimedusega harjuma. Pimedus kattis juba maad, kui koju jõudsin. Salakaubavedajad liikusid pimeduse varjus, pimeduse katte all. Taimed vajavad oma normaalseks arenguks ka pimedust. | piltl. *Pimedus käib väljas ringi, / laulab, nutab tuulega.. E. Enno.
▷ Liitsõnad: metsa|pimedus, sügis|pimedus, talve|pimedus, troopika|pimedus, ööpimedus; haua|pimedus, igi|pimedus, kott|pimedus, pool|pimedus, täispimedus.
2. nägemisvõime puudumine. Raske silmahaigus võib endaga kaasa tuua täieliku pimeduse. | piltl. Tuleb imestada nende vanemate pimedust, kes ei märka, et nende lapsed kasutavad narkootikume.
▷ Liitsõnad: kana|pimedus, lume|pimedus, värvipimedus.
3. piltl vaimuvalguse puudumine, rumalus, harimatus, piiratus. Pärisorine rahvas elas viletsuses ja vaimses pimeduses. Talupoegi hoiti pimeduses ja harimatuses. Inimeste pimedust ja rumalust on ikka pilgatud. Metsakolgastes esineb veel pimedust ja ebausku. *Mina tahan pimedusega võidelda ja haridust laiali laotada.. O. Luts. || (paganluse, uskmatusega ühenduses). *Saaks [ristiusu vastuvõtmisega] kirikud ja kloostrid. Rahvas vabaneks paganuse pimedusest ja saaks vaimuvalgust. A. Kalmus.
▷ Liitsõnad: usu|pimedus, vaimupimedus.
4. piltl (teadmatuse, unustatuse kohta). Mälus oli pimedus: midagi ei meenunud eelmisest õhtust. Budismi teket varjab pimedus – pole säilinud mingeid kirjalikke allikaid. *Kuljus oli aga elanud pimeduses ja tal polnud sellest [= pulmade ettevalmistusest] aimugi. P. Vallak.
5. piltl lootusetus, masendus, väljapääsu mitteleidmine. Ta südames, hinges valitses pimedus. *Iga päev räägiti eesolevast õnnelikust elust, säravast tulevikust. Aga Jakob Taadri hinges oli kohama pandud pimedus, paks hirmu ja kahtluse pimedus.. R. Sirge.
6. piltl kurjus, kurjuse maailm. Võitlus hea ja kurja, valguse ja pimeduse vahel. Alistatud maal võimutsevad pimeduse jõud. *Meie usume valguse, õiguse ja armu valitsust ning ägame pimeduse, ülekohtu ja õeluse vägeva käe all! A. Saal.

pimendama ‹37›
(kunstliku) valguse pääsu kustki v. kuhugi takistama. Pimendasime aknad tekkidega, pimenduskatetega. Aknad olid pimendatud, välja ei paistnud valgusetriipugi. Linn pimendati, et vaenlane ei näeks seda pommitada. Pimendatud asula, tänav. Rinde läheduses sõideti pimendatud autolaternatega. Sõda on läbi, pole enam vaja pimendada! || ruumi pimedaks, valgusetuks tegema. Päeval oli raske magama jääda, ehkki püüdsin tuba aknaeesriietega pimendada. Kooli pimendatavat saali kasutati ka kinosaalina. Pimendatud ruumis helendas teleekraan. Lillede ajatamisel tuleb ruum teatud ajaks pimendada.

pleekima ‹pleegin 42›

1. heledamaks minema, värvist vabanema. a. (sihipärase pleegitamise tulemusena päikese käes). Kangad pleegivad murul. Pleekima laotatud palakad. *Kedratud linased lõngad pleegivad õues, vihid puude vahele sirgeks tõmmatud. Madde Kalda. b. (pikaajalisest (päikese)valguse käes olemisest). Pleekinud kondid, luud. Valgeks pleekinud kivid veejoonel. Su juuksed pleegivad igal suvel ära. Pleekinud kulmude ja ripsmetega jõmpsikad. Päikeses pleekinud künkad. Rohelised vetikad pleegivad pruuniks. Potisinine värv ei pleegi. Pleekinud pluus, sitsseelik, palitu, loosung. Kollaseks pleekinud valged kardinad. See peits pole valguskindel, ta pleegib. Valguse eest kaitsmata ruumis pleekis herbaarium ära. Halliks pleekinud tapeet, kiri, majasein. *.. paksud müürid tühjade kaarjate aknaavadega pleekisid ajahambast puretuna kord sajus, kord päikeses. M. Nurme. | piltl. Valkjas pleekinud taevas. Vaatas mind oma heledaks pleekinud silmadega. *Kahvatus hommikutaevas kustusid pleekinud tähed.. L. Promet. *Aga mille nimel elada siis, kui su eesmärk ära pleegib.. V. Lattik.
2. kõnek päevitama. Ujusime ja pleekisime rannas. *Kas sa luhal pleekimas ei käi ka? R. Sirge.
3. pleegitama. Päike pleegib rannaliiva helevalgeks. *.. kas sünnivad veel selga panna ema kujutud, pleegitud ja õmmeldud linased särgid.. A. H. Tammsaare.

polarimeetria ‹1› ‹s›
füüs meetodite kogum aine ehituse, omaduste v. oleku uurimiseks polariseeritud valguse abil

polarisaator ‹-i, -it 2› ‹s›
füüs seadis polariseeritud valguse saamiseks

polarisatsiooni|aparaat
füüs optikaseade polariseeritud valguse saamiseks ja analüüsimiseks ning polarisatsiooni muutmiseks ja mõõtmiseks

polarisatsiooni|filter
ka fot optiline seadis lineaarselt polariseeritud valguse tekitamiseks

pool|toon

1. ka kunst valguse ja varju (v. heleda ja tumeda) murtud üleminekutoon. Pehmetes pooltoonides akvarell. Pooltoone ja värvinüansse armastav kunstnik. *Selles ühtlases taevavalguses kadusid värvid ja jäid järele ainult pooltoonid.. K. Kivi (tlk). | piltl. Ta ei väljenda oma mõtteid pooltoonides. *.. [jaapani muinasjuttudes] mängivad pooltoonid, üksikud justkui kogemata öeldud sõnad, peenimad värvivarjundid. M. Unt.
2. muus kahe erikõrguse heli vaheline väikseim intervall

pupill ‹-i 21› ‹s›
anat silma vikerkesta keskel paiknev ava, mis reguleerib silma sattuva valguse hulka, silmaava. Pupillid laienevad, ahenevad. Tilgad pupilli laiendamiseks. Eredas valguses paistsid pupillid punktidena. Rebase viltused piklikud pupillid. *.. ta mustade pupillide sügavuses säras rahutu meeleheide. A. Jakobson.

räige ‹1› ‹adj›

1. ebameeldivalt terav v. tugev, kõrvu v. silmi ärritav. a. (hääle, helide kohta:) läbilõikav, kriiskav. Kajakate räige kisa. Terav ja räige telefonihelin. Tänavalt kostis räige autosignaal. Kõrv tabas mootorimürinas võõralt räige heli. Mehe hääl muutus vihast räigeks. Jagab räigel häälel käsklusi. *.. kaljulõhe tagant lagendikult kostis vastuseks teise hobuse räige, katkendlik hirnatus. E. Soosaar (tlk). b. (valguse, värvitoonide kohta:) (liiga) ere, pimestav. Valgus oli nii räige, et silmi tuli käega varjata. Ta armastab räigeid toone. *Alguses olid postkaardil olnud räiged värvid, kuid pleekinuna muutus repro järjest kaunimaks. E. Park.
2. piltl (sisult v. laadilt:) terav, käre, karm, robustne; karjuv, kisendav. Räige kriitika, propaganda. Ajab räiget poliitikat. Romaanis leidub räiget naturalismi. See väljaanne harrastab üsna räiget väljenduslaadi. Inimõiguste räige rikkumine. Räige ülekohus. *Kuid Iraan, tuletagem meelde, on räigeim islamimaa.. K. Käsper.

silm ‹-a pl. gen -ade e. silme pl. illat -adesse e. silmisse e. silmi 22› ‹s›

1. inimese ja enamiku loomade paariline nägemiselund (sageli ka üksnes selle välise osa, kuju, asetuse kohta). Vasak, parem silm. Inimese, koera, kala, linnu, ussi, kärbse silmad. Kassi, hundi hiilgavad silmad. Vasika suured niisked silmad. Hallid, sinised, pruunid, rohelised, mustad silmad (vikerkesta värvi järgi). Maksahaige kollased silmad (silmavalge värvi järgi). Suured, väikesed, ümmargused, mandlikujulised, ilusad silmad. Silma sisenurk, ülemine laug. Silmade nägemisvõime, valgustundlikkus. Kauge-, lühinägelikud silmad. Mu üks silm näeb normaalselt, aga teine on pime. Hämaras silm ei seleta, mis siin kirjas on. Ere valgus hakkab silmadele, pimestab silmi, võtab silmad pimedaks. Silmist pime rauk. Auku vajunud, aukus, koopa(i)s, punnis, pungis, kõõrdi(s) silmad. Pilus silmad. Tal on marjad silmas, marjas silmad 'silmamarjad, trahhoom'. Kotid, kortsud, sinised rõngad silmade all. Paistes, vesised, (ära)nutetud, punased silmad. Silmi paotama, avama, sulgema. Tegi, lõi silmad lahti. Paneb silmad kinni. Silmi kissitama, pilutama, vidutama, jõllitama, pungitama. Ajas silmad pilukile, vidukile, jõlli, pungi. Tõmbas silmad kissi, silmad on kissis. Pikutavad lahtisi, avali silmi diivanil. Pilgutab kiiresti silmi. Pilgutab vennale silma (näit. märguandeks). Vaatab toimuvat suurte silmadega, suuri(l) silmi(l), laial silmal 'jahmunult, üllatunult'. Vahtis enda ette, silmad õudusest pärani. Vaatab tulijale otsa, silmad rõngas, pulkas peas. Vaatas rongiaknast välja, silmad (peas) kui tõllarattad, taldrikud. Silmad sõõris, uudistab laps ninasarvikut. Silmad on haiged. Silmad kipitavad, valutavad. Ravim tuleb silma tilgutada. Seep, suits läheb silma. Silmad jooksid vett. Pisarad purskavad silmist. Lapsel on pisarad silmis. Tüdruk seisab, silmad pisarais, vees. See jutt kisub, võtab, teeb silma(d) märjaks, niiskeks. Teade võttis vanainimesel pisarad silma, silmad veele. Silm kisub veele. Vesi tuleb silma, silmast välja. Silmad nõrguvad, tulevad, tõusevad, seisavad vett täis. Silmad löövad märjaks, tilguvad. Vaatab kalkvel silmi(l). Silmad nagu räästad. Kuivatab pisarad silmist, silmad pisaraist. Pühib silmi, silmad kuivaks. Kes see siin silmi vesistab? 'nutab'. Lõkerdavad, et silmad märjad. Silmad lähevad verd täis 'silmavalged lähevad punaseks'. Sidusin silma kinni. Pistis, lõi tüli käigus teisel silma välja. Surnu silmad vajutati kinni. Vanaisa sai vaskrahad silmadele 'on surnud'. Keevitaja kaitseb silmi prillidega. Tüdruk vaatab, käsi varjuks silmade ees, silmil 'silmade kohal'. Müts tõmmati silmadele, silmini pähe. Pea on silmini kinni seotud. Komberdab otsekui seotud silmi. Silmi 'lauge, ripsmeid' värvima, jumestama. Hõõrub uniseid silmi, une silmist. Uni tikub silma, tuleb silmi(le). Ei saanud terve öö und silma(le), ei pannud silmagi kinni 'ei suigatanudki'. Mure viis viimse uneraasu silmist. Laps vahib võõrale julgesti silma, silma sisse. Nii häbi, et ei julge silma vaadata. Vaatas tüdrukule liiga sügavasti silma 'armus tüdrukusse'. Suudan tõele, raskustele silma vaadata 'tõde, raskusi taluda'. Mees on sõja-aastail surmale küll ja küll silma vaadanud 'on surmale väga lähedal olnud'. Olin silmad välja jätnud, silmad jäid õue 'heleda valguse käest tulles ei näinud hästi'. Mitte ei näe nii pimedas lugeda, võta või silm näppu. Nii pime, et ei näe sõrme silma pista. Tuul oli kogu tee silma sisse 'otse vastu'. Tuiskas suud ja silmad täis (suure tuisu kohta). Poiss luiskas, sõimas suud ja silmad täis 'luiskas, sõimas nagu jaksas, kõvasti'. Ta valetab suisa silmi 'näkku, avalikult'. Kas sul pole silmi peas? 'kas sa ei näe, ei märka'. Kus su silmad olid? Mul on omal silmad peas 'näen ja taipan ise'. Ma ei usu oma silmi! 'ei suuda seda, mida näen, uskuda'. Mida nende vanad silmad kõik nägema pidid! Olen üksainus silm ja kõrv 'vaatan ja kuulan väga hoolega'. Tal polnud naiste jaoks silmi 'ta ei huvitunud naistest'. Nägi, veendus oma(enda) silmaga 'ise', et kodu on paljaks varastatud. Jätsin ilma silma nägemata 'vahetult nägemata' jumalaga. Laps kosub lausa silma nähes 'nähtavalt'. See on silmaga näha 'ilmselge', et ta terve pole. Surm, pääsemine oli silmaga näha 'väga lähedal, käegakatsutav'. Siitkandi koolmeister on agar talurahva silmi selgitama 'talurahvale teadmisi jagama'. Silmad keerlevad, pöörlevad peas (silmamunade, ka pilgu nähtava liikumise kohta). Pööritasin imestusest, pahameelest silmi. Kellele sa oma silmi pööritad? (pilkudega koketeerimise kohta). Silmad lähevad pahempidi pähe 'on nii, et ainult silmavalged paistavad'. Silmad hüppavad pealuust välja 'on näit. imestusest väga pungis'. Kutsikail tulevad silmad pähe 'kutsikate silmad lähevad lahti ja nad saavad nägijaiks'. Silm on väike, aga näeb kõik ilma. Hirmul on suured silmad. || silmanägemine; nägemisvõime, -teravus. Head, teravad, töntsid, viletsad silmad. Loe sina, sul selgem silm. Tal on täpne silm. Raske haigus võttis silmad, ta silmad kustusid. Vanaisa on silmist ilma. Silm ei võta 'ei näe' enam. Kui silm ei peta, on tulijaid kaks. Vanal varese, noorel nugise silmad. *Peagi röövis saabuv ööpimedus meilt ka silmad. H. Sergo. || (inimese kohta, kes midagi näeb või jälgib). Aed ehitati nii kõrge, et võõras silm sellest üle ei ulataks nägema. Riigipiire kaitsevad valvsad silmad. Röövlitel olid silmad-kõrvad valvamas. Tema oli see silm ja kõrv, kelle kaudu kõike teati. *Ta teatas neile, et sõidab talveks ära, aga jätab siia oma silma. A. Kurtna (tlk). || (nägemismuljega seoses). Metsarohelus rõõmustab silma, on silmale rõõmuks, pakub silmale palju. See vaatepilt riivab, kriibib silma. || silmaümbrus; silmnägu. Silmad lähevad mustaks, on määrdunud. Kriimuks nutetud silmad. Silmi loputama, (puhtaks) pesema. Motorist viskab kiiresti vett silma(de) peale. Võttis räti ja kuivatas silmad ära. Atsil löödi silm siniseks. Naine kisub sul silmad lõhki. Su ütlemine sobis siia nagu rusikas silma 'silmaauku'. Pistab monokli paremasse silma. Seisab, kiiker silmas.
▷ Liitsõnad: hirve|silm, fassett|silm, ihu|silm, inim|silm, jõll|silm, kassi|silm, kriim|silm, kõõr(d)|silm, lapse|silm, liha|silm, liit|silm, linnu|silm, mandli|silm, mongoli|silm, nööp|silm, pilu|silm, pulli|silm, pung(is)|silm, punn|silm, sea|silm, sini|silm, sõstra|silm, täpp|silm, vasika|silm, vidu|silm, öökulli|silm, ükssilm; seadusesilm.
2. silmavaade, pilk, vaatamisviis. Tõstsin silmad raamatult (üles). Silmi lakke, üles, maha lööma. Seisab, silmad laes, maas. Seesolijad viskasid silmad ukse poole, tulija peale. Heitis aeg-ajalt volksti silma peeglisse. Laskis silmad toas ringi, ümber käia. Käis silmadega üle ruumi. Silm langes lauale. Libistab, laseb silmadega üle lehe. Tõin ajakirja, tahaks silma(d) sisse pista. Heitsin, lõin, viskasin artiklile silma(d) peale ja ehmusin. Silmad libisevad, jooksevad üle kirjaridade. Neelab silmadega, silmad neelavad raamatu ridu. Kiskusin silmad paberilt lahti. Maalilt oli raske silmi (ära) pöörata. Silmad jäid temasse, tema külge kinni. Kuulajad ripuvad silmadega kõnemehe huultel. Silmad ripuvad rääkija suu küljes. Laps otsib silmadega ema, sihib silmadega kommikotti. Valvur puurib silmadega pimedusse, akent. Arsti kogenud silm märkas tõbe kohe. Ta silmad käivad mu kannul. Silm riivab möödujat, puhkab lilledel. Kõikjal meri, nii kaugele kui silm ulatab, ulatub, võtab. Ei tea, kuhu häbi pärast silmi panna, peita. Ei julge poja pärast enam oma silmi kellelegi näidata. Annab sõbrale silmadega märku. Teritasin silma, et paremini näha. Silmade keel, mäng. Silmad naeravad, säravad, löövad välku, välguvad, pilluvad sädemeid, põlevad nagu palavikus (peas). Silmi välgutama, volksutama (näit. provotseerivalt, demonstratiivselt siia-sinna vaatamise kohta). Silmis süttis kaval tuluke, välgatas rõõm, silmad kustusid. Silmad krillis (peas) (hrl. purjusolekust tingitud uduse pilgu kohta). Sõbralikud, hellad, tõsised, nukrad, säravad, selged silmad. Tähelepanelikud, terased, klaasistunud, tühjad silmad. Ta silmist paistab tarkus. Silmis tuhat küsimust. Püüdsin ta soove silmist lugeda 'sõnatult taibata'. Nägi tütre silmist, et asjad on halvad. Kõigil on silmad ootust, ärevust täis. Valvsail silmil, jahmunud, säravi, põlevi silmi jälgitakse toimuvat. Laskurid harjutavad, proovivad silma 'harjutavad, proovivad laskmist'. Vanemad ei vaata poja pruudi peale hea silmaga 'pruut ei meeldi neile'. Vaatas naabri koera poole viltu silmaga 'umbusklikult'. Vaatan nüüd elule hoopis teiste silmadega 'teistmoodi'. Luges teksti korrektori silmaga 'tähelepanelikult, teraselt nagu korrektor'. Püüa oma kodu näha, vaadata kunstniku silmaga. Silm on hinge peegel.
▷ Liitsõnad: kala|silm, kulli|silm, nirgi|silm, nugis|silm, särasilm; kunstniku|silm, lavastajasilm.
3. esineb mitmesuguste püsiühendite, ütluste, väljendite koosseisus v. eritähendusliku sõnavormina (vt. ka fraseoloogiaosa). a. (väljendites, mis osutavad vaataja asjatundlikkusele v. tähelepanelikkusele). Tal on moe asjus silma. Sel õmblejal on hea silm. Majapidamises läheb vaja nooriku kätt ja silma. Heal kasvatajal jätkub silma kõigi laste jaoks. *Mareti.. silma maja korraldada kiitis isegi vana Peter. R. Sirge. *Talvelgi on omad nüansid, kui on silma. M. Traat. b. (kellegi v. millegi märkamisega ühenduses). Talle ei puutunud midagi kahtlast silma. Marile jäi silma, et õde on väga kahvatu. Peeter jäi talle juba esimesel kursusel silma. Ega mu võtmed pole sulle silma juhtunud? Kevadeti lööb, kargab praht rohkem silma. c. (silmamõõdu kohta). Kaugust tuli mõõta, hinnata silmaga. Rätsep lõikas riiet silma järgi 'silmamõõduga'. Silm on sirkel ja nina vinkel (töö kohta, mida tehakse mõõduvahendit kasutamata). d. (nägemishäirete ilmingute kohta). Arvud hakkasid silme ees tantsima. Silmade ees, silmis virvendab. Maailm pöörleb silme ees ringi. Vihastas, sai põrutada, nii et silme ees läks mustaks. Lõin pea nii kõvasti ära, et silmist lõi, lendas sädemeid. Valu võtab silmade eest mustaks. *Indrekul lõi silmade ees kõik mustaks, pilkases pimeduses sähvisid ainult mingisugused kiudpeened palavad välgud. A. H. Tammsaare. e. väljendab kujutlustes, meeles, vaimusilmas olevat. Ema kuju seisab ikka mu silmade ees. Võigas pilt tükib silma. Seda pilti ei saa silmist pühkida. Peab Issandat alati silme ees. Tal on selge siht silme ees. Laskis kogu päeva silma eest läbi. Läbielatu möödub mu silmade ees. Manas silmade ette salapärase daami. Maalib maaelu võlud silme ette. Ta silmade ette tuli isakodu. Romaanikangelane kerkib silme ette. || [kellegi] silmis (kellegi) meelest, arusaamist mööda, (kellegi) jaoks. Ta muutus mu silmis aina kaunimaks, targemaks, paremaks. Sõjast tulnud meeste silmis polnud millelgi väärtust. Avalikkuse silmis on sel ajakirjal suur autoriteet. f. silmist vaateväljast, nägemisulatusest, lähedusest. Olime rannal, kuni paat silmist kadus. Kao, kasi mu silmist! Mis silmist, see südamest.
▷ Liitsõnad: vaimusilm.
4. miski kujult v. pinnalt silma (1. täh.) meenutav v. selline osa millestki. a. silmus (hrl. silmkoe elemendina), aas. Kudumi, trikoo, võrgu, püüniste silmad. Pahempidi, parempidi kootud silm(ad). Kuduja loeb silmi. Noppis vardalt mahatulnud silmad tagasi. Silmi (üles) looma, kahandama, kokku võtma. Üks silm jäi vahele. Sukad esimest korda jalas ja juba silmad jooksevad. Sukal läks, jooksis silm maha. Silmi üles võtma. Silmade tihedus, suurus. Suurte, väikeste, tihedate silmadega noot. Tikkis tanule silmad. *Katrin istus nurgas võrguhargi taga ja sopsis uiga kalasile ühe silma teise kõrvale. H. Sergo. b. kirve (vm. sellelaadse tööriista) tömp osa, kand; selles olev varreauk. Lõi, tagus suure kirve silmaga kiilu puusse. Silmaga, ilma silmata kivikirves. Kirka, kõpla, haamri silm. *Kallemeel laskus põlvili jääle ja koputas tapri silmaga otse kala lagipähe. A. Kalmus. c. auk saapa- v. kingapealses paela läbi tõmbamiseks; nööpauk; eelmiste (metallist) ääris. Silmadega kingad, saapad. Pael ei lähe silmast läbi. Metallist silmad. Silmaga nööpauk. d. avaus, ava milleski. Õmblusnõela, õngekonksu silm. Niit tuleb silmast läbi ajada. Lühikese, pika silmaga nõelad. Terad voolavad silmast 'kivisilmast' veskikivide vahele. Tihedate silmadega sõel. e. pudrusilm. Pudrul on või silmas. Perenaine paneb silma ka pudrusse, pudrule sisse. Pani pudrule tükikese võid silmaks. *Putrude kõrvale anti ka piima, kui seda oli, vahel pandi sulatatud rasvagi silma. M. Metsanurk. f. värviline klaasikilluke v. kivi ehte kaunistusena. Veinpunaste silmadega preesid. g. punkt (täpina täringul, mängu ehk võistluse kokkuliidetava arvestusühikuna). Mitu silma on ühel täringul? Sai kolme viske kogusummaks 12 silma. Kaardimängijad loevad silmi. Äss annab üksteist silma. Mängisime mutti kolm senti silm. Võitja laskis 50 võimalikust silmast välja 49. Suurim korvikütt oli Mati kahekümne silmaga. h. kartulimugula uinuv pung; iduauk, milles see asetseb; silmastamisel kasutatav pung. Kartuli silmas peitub kolm või enam silma. Silmastaja lõikab pookoksalt silma. Silm läks hästi kasvama. i. madalate ja laidude vahelised sügavamad kohad meres; madal rannaäärne jäänukjärv. Laev ei saanud kitsast Püssirahu silmast läbi sõita. Saaparahu silmas on sügav vesi. *Leetel kasvab tedrehein, kohati tükeldavad seda kitsad madalad veeväljad – silmad. J. Smuul. *.. silm on väike järveloik, mille meri taganemisel randa maha jätab.. A. Hint. j. tuulevaikne piirkond tsükloni keskosas k. piltl. Päikese kuldne silm. Järvede sinised silmad. Kastetilk särab lille silmas. Valgusfoori punane, raadio roheline, piibu tuline silm. Kaamera silm. Majakas pilgutab silma. Autod välgutasid kurvidel silmi. Kurbade silmadega mersu. Kustunud silmadega majad. Ärklitoa silmad on pimedad. Läikivad silmad paabulinnu sabasulgedel. Praemuna kollane silm. Märklaua must silm. l. ‹liitsõna järelosana› esineb taimede ja loomade (rahvapärastes) nimetustes, näit. pääsusilm
▷ Liitsõnad: akna|silm, auto|silm, härja|silm, järve|silm, kartuli|silm, kassi|silm, kinga|silm, kinnis|silm, kirve|silm, kivi|silm, klaas|silm, konna|silm, lauka|silm, liia(s)|silm, liig|silm, linnu|silm, lätte|silm, lüüsi|silm, majaka|silm, mõrra|silm, niie|silm, nooda|silm, nõela|silm, paisu|silm, pikk|silm, pudru|silm, põlve|silm, püvi|silm, rasva|silm, soo|silm, suka|silm, tule|silm, tähe|silm, ukse|silm, vee|silm, veski|silm, või|silm, võrgu|silm, õhk|silm, õiesilm; häni|silm, härja|silm, kiilas|silm, kriim|silm, oja|silm, paabu|silm, lõo|silm, pääsusilm.
vrd silmini

silma|vari [-varju]
silmi ereda valguse eest varjav kate. Tõstis käe päikese eest silmavarjuks.

spekter ‹-tri, -trit 2› ‹s›
kindla füüsikalise suuruse väärtuste kogum (jaotumine) mingi füüsikalise nähtuse puhul, näit. mitmevärviline riba, mis tekib valguse jaotumisel lainepikkuse järgi. Optiline spekter. Ribana kujutatud spekter. Graafiliselt, numbriliselt esitatud spekter. Pidev spekter. Nähtava valguse spekter. Päikese spekter. Raua, aatomituumade, kristallide spekter. Looduses esineb spekter vikerkaarena. *Ruum tehakse pimedaks. Valgeks lubjatud seinale murdub läbi prisma spekter... L. Metsar. | piltl. *.. ega inimtundmuste spekter ka kõige paremates ühiskondlikes tingimustes koosne ainult rõõmsatest värvidest.. O. Kruus.
▷ Liitsõnad: joon|spekter, kiirgus|spekter, neeldumis|spekter, pidev|spekter, ribaspekter; helispekter.

spektri|värv
valguse nähtava spektri värv, vikerkaarevärv. Spektrivärvid on violett, tumesinine, sinine, roheline, kollane, oranž ja punane.

stretto ‹6› ‹s›
muus
1. polüfoonilises heliteoses teema kaanonitaoline kordumine teises hääles
2. aaria v. vaatuse efektne lõpposa Itaalia ooperis

sähvatama ‹37›

1. välgatama, järsku nähtavaks saama. a. (äkilise valguse v. helenduse kohta). Tumedast pilvest sähvatas alla haraline välk. Hele tulejuga sähvatab silmad pimedaks. Tikk, välgumihkel sähvatas põlema. Öises taevas sähvatas rakette. Sähvatas leegiheitja tulejuga ja tank süttis põlema. Läbi hommikuudu sähvatasid esimesed päikesekiired. Huulte vahelt sähvatasid helevalged hambad. *Sammukene enne kõrkjatutti sähvatas veest välja kõrgele õhku suur kala, särav ja silmipimestav kui rakett. R. Sirge. | piltl. *Vabadus ja iseseisvus – need sõnad sähvatasid kui välk pilkases öös.. M. Metsanurk. *Sääraseid mehi oli Eesti kultuuriloos enne ja pärastki sähvatanud. T. Kallas. b. (silmade, pilgu, ka neis avalduva kohta). Hetkeks sähvatas ta pilk minu suunas. Silmis sähvatas viha. *Körberi silmad suurenesid, valged sähvatasid. E. Särgava.
2. järsku meelde tulema, pähe torgatama. Korraga sähvatab ta peas mõte helistada Londonisse. Viivuks sähvatas tal peast läbi, et äkki on tegemist võltsinguga. Ootamatult sähvatas pähe oletus, et.. Äkki sähvatas mul meelde: rahakott!
3. järsu liigutusega tõusma, lööma, kuhugi kulgema vms. Naine sähvatab järsku pingilt püsti. Automaatselt sähvatas käsi kaitseks silmade ette. Mõõgad sähvatavad vastamisi. Nool oli otse ta jalge ette sähvatanud. *Jäälind sähvatas mööda nagu sinakalt helkiv kalliskivi.. A. Maripuu. || (äkilise valu- vm. tunde tekkimise kohta). Selg, seljas sähvatas. Äkki sähvatab jalga tugev valu. Kuum hoog sähvatas tal läbi keha. Mehe pilku nähes sähvatas Aadu südamest läbi halb aimus. *„Mis mina!” sähvatab Liide põskedest punaseks. A. Mägi.
4. midagi järsku ja teravalt ütlema, sähvama (1. täh.), nähvama. *Oli öelnud – polevat viga, Saimast kasvab tubli naine. Mitte temasuguse jaoks, oli Saima sähvatanud. A. Sinkel.

säre ‹-da 2› ‹adj›

1. (inimese kohta:) äge, äkiline, käre
2. (värvitooni, valguse kohta:) ere, särav. Säre siidrätik. Ostis kleidi jaoks säredat kollast. Akendest langeb säredat valgust. *Lase veel kahkub / süte peal säre / salalik lõõsk.. B. Alver.
3. murd (tuule kohta:) tugev. *Säre maatuul kandis laeva lahest välja. H. Sergo.

süttima ‹süttin 37 või sütin 42›

1. põlema minema, tuld võtma. Maja, katus, lennuk süttis põlema. Küün süttis piksest. Kuivad laastud süttisid otsekohe. Kergesti süttiv materjal, vedelik. Tuld kustutades süttisid ta riided. Märjad puud ei tahtnud pliidi all kuidagi süttida. Tõmbas tuld: tikk süttis praginal. Kaldal süttis lõke. Suitsulõõris süttis tahm. Meteoorid süt(t)ivad atmosfääris. *Olen niisugustes räbalates, et ei julge minna isegi tule ligidale – kardan, et süttin põlema. O. Luts. || (tule enese kohta). Sütel süttisid aeg-ajalt sinised leegid. Kuidas küll võis kuivatis tuli süttida? Sädemest süttinud tulekahju. *Läksime nagu kaks last, kes tõttavad vaatama, kuidas süttivad rahaaugu-tuled. L. Metsar.
▷ Liitsõnad: isesüttima.
2. (valgusallika, valguse kohta:) valgustama, helendama v. loitma hakkama. Majades ja tänavail süttisid esimesed tuled. Valgusfooris süt(t)ib punane, roheline tuli. Laelamp, taskulamp süttis põlema. Tänavavalgustus süttis. Pimendatud linnas süttisid helgiheitjad. Linnas süttis elekter. Tuled kustusid, ent mõne aja pärast süttis valgus taas. Signaalseadmete armatuurlaual süttis tuluke. Reklaamtuled süttisid ja kustusid. Üksteise järel süttisid pimedad aknad. Õhtul süttis linn tuledesse. Üha tumenevas taevas süttisid esimesed tähed. *Koit süttib kobava valgusvihuna .. A. Ravel (tlk).
3. piltl (silmade, pilgu kohta:) mingit tunnet väljendama hakkama. Laste silmad süttisid rõõmust. Vanamehe silmad süttisid vihale. Mehe silmis süttis ähvardav tuluke, niiske helk. Vihast süttinud pilk. Tema ahastavas pilgus süttis nagu lootusekiir. *Sütib, sütib himuline pilk. H. Visnapuu.
4. piltl algust saama, puhkema. Süttis äge vaidlus. Ootamatult süttis sõda. || (kelleski tekkivate tunnete, meeleolude vms. kohta). Temas, tema südames süttis meeletu, tuline viha. Rõhututes süttis põlema viha rõhujate vastu. Noorte vahel oli süttinud armastus. Poistes süttis uudishimu: mis seal toimub. Temas süttis kirg, himu, iha vara järele. Kes võis arvata, et tüdruku lootused nii kergesti süt(t)ivad. Süttis laste elav fantaasia. *Indriku südames süttis ärev aimdus. H. Väli.
5. piltl millestki kaasa haaratud saama, põlema minema, hoogu sattuma, innustuma; ärrituma, ägestuma. Püüdis küll rahu säilitada, kuid süttis ometi põlema. Mees on elavaloomuline ja kiiresti süttiv. Süttida võib heast raamatust, teatrilavastusest, filmist. Süttis ise oma sõnadest. Lapsed süttisid maalesõitmise mõttest. Ta süt(t)ib ise ja sütitab kuulajaid. Tal on kergesti süttiv loomus. Tekkis sõnavahetus ja süttisid meeled. *„Kas meil mehi polegi?” – „Mis mehed!” süttis Jaanus.. „Mehed on ise ennast vigaseks teinud.” A. Beekman.

tahhüon ‹-i, -i 10› ‹s›
füüs hüpoteetiline osake, mille kiirus on suurem kui valguse kiirus vaakumis

talve|masendus
med peam. valguse vähesusest tingitud talvine meeleolu langus

tegu ‹teo 27› ‹s›

1. millegi tegemine. Heegelnõelad peene pitsi teoks. Nüüd on natuke aega puhata, enne kui algab leibade tegu.
▷ Liitsõnad: ale|tegu, heina|tegu, kauba|tegu, leiva|tegu, saia|tegu, söögi|tegu, töötegu.
2. tegevus, toimetus, toiming; tegevuse, toimingu tulemus. Jumala esimene tegu oli valguse loomine. Kõige mõistlikum tegu oleks nüüd tagasi pöörduda. Ei tea, kas on tark tegu seda vett juua. Kahtlastel puhkudel on tegevusetus parem kui mõtlematu tegu. Varas tabati teolt 'varguse sooritamiselt'. Mees tabas naise otse teolt 'intiimvahekorralt teise mehega'. Tubli, väärt, julge, ilus, vahva tegu. Halb, alatu, häbistav tegu. Inimest hinnatakse tema tegude järgi. Iga tegu, mis me teeme, on pöördumatu. Nüüd alles hakkame (suuri) tegusid tegema! See on alles mehe tegu! Tegu oli hästi mõeldud, aga kukkus halvasti välja. Kelle tegu see on? Kas poisid tunnistasid oma teo üles? Sellist tegu on raske varjata. Kahetsen oma tegu. Mustad teod ei kannata päevavalgust. Igaüks vastutagu ise oma tegude eest. Lõikab, maitseb oma tegude vilja. Pead oma tegudest aru andma. On see siis nüüd mõni kiita tegu? Mis siin nüüd enam, tegu on tehtud. Eesti teater sai teoks 'sündis' rahvusliku liikumise ajal. See unistus peab kord teoks saama 'teostuma, täituma'. Mõte, kavatsus tehti teoks 'teostati, viidi täide'. Talunikud tegid teoks 'asutasid' piimaühistu. Õunad kui pisikesed pabulad, pole neil tegu ega nägu 'head väljanägemist ega kõlblikkust'. Tüdrukul pole nägu ega tegu 'head välimust ega meeldivat olekut', aga näe, mehele sai. Poiss on oma isa tegu ja nägu 'olekult ja välimuselt isa moodi'. Lamba nägu, hundi tegu. *Naljakas, et ühegi sangari kangelastegude loetelus ei ole kunagi mainitud sellist tegu nagu ootamine. H. Väli. || (tegutsemise kohta, vastandatuna mõtlemisele v. rääkimisele). Erinevus, kuristik sõnade ja tegude vahel. Ei jõutudki sõnadest tegudeni. Jutt käib, aga tegu pole näha. Aidata saab ainult teoga, mitte sõnadega. See mees on olnud õige kristlane nii sõnas kui teos. Sõnad sõlmivad, teod tasuvad. *Lubadus on kosutav; aga tegu on kindlam. J. Sütiste. || jur teovõimelise isiku teadmisel ja tahtel toimuv tegevus v. tegevusetus. Õiguspärane, -vastane tegu. Õigusliku tähendusega tegu.
▷ Liitsõnad: armu|tegu, hea|tegu, hirmu|tegu, häbi|tegu, ime|tegu, kangelas|tegu, kiuste|tegu, kiusu|tegu, käki|tegu, mehe|tegu, nalja|tegu, paha|tegu, patu|tegu, päti|tegu, sangari|tegu, sea|tegu, sund|tegu, usu|tegu, varga|tegu, vägi|tegu, vägilas|tegu, äkktegu; kuri|tegu, süü|tegu, vägivalla|tegu, väärtegu.
3. aj feodaalne töökohustus mõisale (maa kasutamise eest); vastav kohustuslik töö. Korraline tegu. Mõisale tegu tegema. Pärisorjad tegid tegu kaksteist nädalat aastas. Rüütlid hakkasid talupoegadelt tegu nõudma. Linnanaisigi koormas tegu: nad pidid talvel mõisale linu ketrama. Talupojad keeldusid tegu tegemast rohkem kui kolm korda nädalas. Saunik tegi tegu ka talupidajale, kelle maa peal saunahütt asus. Teole minema. Igast talust käidi mõisas teol. Teomees jäi teolt ära. Maa eest tuli teoga tasuda. Terve jalg läheb teole, haige jalg läheb ahju peale.
▷ Liitsõnad: abi|tegu, jala|tegu, korra|tegu, mõisa|tegu, nädala|tegu, rakmetegu.
4. korraga valmis tehtav suurem kogus (hrl. jooki v. sööki), laar. Tegu leiba. Tuleb teha suurem tegu saia. Vaja ruttu uus tegu ahju panna. Tehti teist tegu pulmaõlut. Lasin teo värsket võid kokku lüüa. *.. töö [potitehases] ei võinud seista, uus tegu nõusid tuleb homme ahju laduda. P. Vallak. || portsjon; loomus [2]. Hea kalasupi saamiseks tuleb samas vees keeta mitu tegu ahvenaid. *„On hea tegu vimba sees!” hüüab Tuur Sinkale, sest jõevees vahutav noodapära tõotab head saaki. R. Vellend.
▷ Liitsõnad: juustu|tegu, käki|tegu, leiva|tegu, puskari|tegu, saia|tegu, vorsti|tegu, või|tegu, õlletegu.
5. vaevanägemine, pingutus, tegemine (3. täh.) Lapse magamapanekuga oli tegu. Koolis on mul kõige rohkem tegu matemaatikaga. Uudishimulikke on palju, oli tegu küsimustele vastamisega. Varase tõusmisega oli tükk tegu. Parandamisega oli rohkem tegu kui asi väärt. Lugeda oskas ta vaevalt, kirjutamisega oli veelgi suurem tegu. Oli päris tegu, et teda lohutada. Meestel oli tublisti tegu, et paati tasakaalus hoida. Meil oli tegu, et libedal põrandal mitte pikali kukkuda. Igavene tegu selle poisiga, ei saa teist kuidagi õppima. No küll on tegu, kuidagi ei pääse läbi. *Oli ikka tegu küll, et õiged detailid õigeks ajaks õigesse kohta saaksid. L. Hainsalu. | ‹da-infinitiiviga›. *Üleüldse seisis õu puutumata rohus, nii et naabri kanal tegu oli seal poegi karjatada .. R. Soar. *Hobustel on tegu masinat läbi vilja vedada, et lõiketera paraja kiirusega liiguks. R. Vaidlo.
6. ‹üksnes sg. partitiivis› tegemine (5. täh.). a. osutab, mis v. kes miski v. keegi on. Selle mehe puhul on tegu sündinud diplomaadiga. Prantsusmaa näol on tegu suurriigiga. On meil tegu haige või simulandiga? Lumel olid jäljed, aga seekord polnud tegu jänestega. Laboratooriumist öeldi, et tegu on kasvajaga. Tegu võib olla lihtsalt arusaamatusega. Oleks ju võinud taibata, kellega sul tegu on. Tema võtab kõike tõsiselt, olgu siis tegu tööga või meelelahutusega. b. pistmine, asi, kokkupuude, läbikäimine. Mis mul teistega tegu. Tal paistab kõigega tegu olevat. Mis on sul sellega tegu, mis teised teevad. Nüüdsest peale pole meil teineteisega vähimatki tegu. Mis sellega tegu, mis teise mehe jagu. *.. mingil kombel pidi sellel inglil juudi või poolakaga tegu olema, miks siis lapse nimeks muidu Verbitski pandi! A. Hint. *Ta on ainus selles seltskonnas peale Irma, kes teeb tegu raamatute ja ajalehtedega. R. Roht.

terav ‹-a 2› ‹adj›

1. (terariista, selle tera kohta:) hästi lõikav, vahe; hästi sisse v. läbi tungiv; ant. nüri. Terav nuga, saag, kirves. Terav naaskel, puur, nõel. Terav mõõk, oda. Väga teravad uued käärid. Habemenuga on hästi terav. Ihus noa teravaks. Nuga on nii terav, et juuksekarva lõikab pikuti pooleks. Laseb pussi käia peal teravamaks. Luiskas vikati teravaks. Mehed läksid heina niitma, teravaks pinnitud vikatid õlal. Terav kirves leiab kivi. || (hammaste kohta). Noortel on head teravad hambad, nemad saavad kõike süüa. || (millegi muu kohta:) selline, millel on lõikav, torkav, kriipiv, kergesti haavu tekitav serv v. ots. Terav kivitükk, granaadikild. Teravad klaasikillud võivad õnnetusi põhjustada. Roosi, kaktuse teravad ogad. Teravate ohetega nisupead. Kassil on teravad küüned. Röövlinnu terav nokk. Ole ettevaatlik, kapil on teravad nurgad. Jalg sattus millelegi teravale. Teravad lõikeservad viilitakse tasaseks.
▷ Liitsõnad: naaskel|terav, nael|terav, nuga|terav, nõel|terav, oga|terav, ohak|terav, tikk|terav, tääkterav.
2. (millegi kuju, välise vormi kohta). a. õheneva serva v. aheneva otsaga, kitsast serva, tippu v. nurka moodustav; teravikuga lõppev. Terav kikkhabe. Terava ninaga kingad. Teravad kraenurgad. Pliiatsi terav ots. Sedel on kirjutatud hästi terava pliiatsiga. Muna tömp ja terav ots. Kuhjal võetakse hari teravaks. Mägede teravad tipud. Veest tõusevad teravad kaljunukid. Merre lõikus terav maanina. Teravad murdlained. Vanalinna teravad katuseharjad. Teravad püksiviigid. Seljak on kohati nii terav, et seal leidub ruumi ainult kitsale teerajale. Tee keeras terava 'järsu' kurviga paremale. b. kitsas v. (kõhnusest) kitsenenud, esiletungiva luuga, nurgeline (kehaosade kohta). Teravad põsenukid, -sarnad. Tal on terav lõug ja veel teravam nina. Terava näoga kõhn poisike. Kondine, teravate õlanukkidega mees. Poisil olid kõhnad sääred ja teravad põlved. Terava ninaga koer. Kitsa koonu ja teravate kõrvade järgi tundsin ära rebase. Andis kronule piitsavarrega vastu teravaid puusakonte. *Nälg oli nende näod teravaks vooletanud, magamatus silmadele kibepunased sõõrid ümber joonistanud. J. Peegel.
▷ Liitsõnad: nõel|terav, oga|terav, tikkterav.
3. (visuaalselt) selgesti eristuv v. eristatav, selge, kontrastne. Terav kujutis. Teleril pole pilt terav. Teravad kontuurid. Ere päike heitis hoovi teravaid varje. Taeva taustale joonistub kraana terav siluett. Piir aastarõngaste vahel on terav. Pilvede piirjooned muutusid teravamaks. || sügav. Suu ümber on tekkinud teravad kurrud. || (mõtteliste piiride kohta). Lapse kujutluses pole oleva ja olematu vahel teravat piiri. Seisuste vahel tehti teravat vahet.
▷ Liitsõnad: ebaterav.
4. intensiivselt meeltele mõjuv, tugevat (sageli häirivat) aistingut tekitav. a. (lõhna kohta:) ninna tungiv, nina limaskesti ärritav, mitte mahe. Terav higilõhn, tubakahais. Küüslaugu, puskari terav hais. Kabiini tungis teravat bensiinivingu. Väävelvesinik on terava lõhnaga värvitu gaas. *Kui tikust tuld tõmmata, siis on õhus alati tunda erilist teravat lõhna. See lõhn tuleb põlevast tikuväävlist. V. Beekman. b. (maitse kohta:) suu limaskesti ärritav, suus erilist hõõgumistunnet tekitav; mitte mahe. Sibula, pipra terav maitse. Terav tomatikaste. Riis terava kastmega. Idamaa toidud vürtsitatakse teravate maitseainetega. Sinihallitusjuustud on terava maitsega. Maohaavade korral ei tohi süüa teravat ega haput. *Keelele tuli terav hapu maitse – hilist sorti punastest sõstardest, mis kasvasid vanaema aias keldri juures. L. Ruud. c. (helide v. häälte kohta:) läbilõikav, läbitungiv; lühike, järsk ja vali. Terav vedurivile. Terav signaal puuris pealuust läbi. Ukse tagant kostab terav ja nõudlik kellahelin. Sügistuule terav vihin. Õhk tungib terava sisinaga kummist välja. Terava kõlaga tenorsaksofon. Hakkide, kajakate teravad häälitsused. Kõrvaltoast kostis kuivi teravaid köhatusi. Koer laskis kuuldavale paar teravat haugatust. Lajatas terav püssipauk. Oks murdub terava praksatusega. Terav piitsaplaks. Terav koputus uksele. d. (valguse, värvide kohta:) (väga) ere v. hele. Tähtede, lumevälja terav sära. Kunstnik kasutab teravaid värve. Erkroosa ja teised teravad toonid. Liiga terav valgus pole silmadele hea. e. (valu kohta:) lõikav, torkiv, kõrvetav; äge, mitte tuim. Küljes puurib terav valu. Teravad valuhood kõhus, rinde all. Pea tuikab teravast valust. Haige tunneb rinnas teravaid pisteid. f. (seoses külma- v. puuteaistinguga:) torkivat, kipitavat valutunnet tekitav; (tuule kohta:) lõikavalt külm, vinge, kõle. Merelt puhus terav kirdetuul. Lagedal on tuul veel teravam. Teravad tuuleiilid sundisid varju otsima. Teravat lumepihu peksis näkku. Tuulehoog lõi teravat rahepuru vastu nägu. Tuul keerutas üles lõikavalt teravat tolmu. *.. oli pime nagu kotis, ja vihm – külm, terav ja rõske – kriipis nägu nagu nõeltega. L. Metsar.
▷ Liitsõnad: pipar|terav, tuliterav.
5. (pilgu kohta:) läbitungiv, karm. Tal on külmad ja teravad silmad. Äkitselt muutus terav vaade pehmeks, mahedaks. Mehe ilme muutus järsuks ja teravaks. *Silmanurkadest jooksid meelekohtade poole kortsukesed, mis pehmendasid hallide silmade teravat pilku. E. Rängel.
6. (meelte ja vaimuomaduste hrl. positiivsel iseloomustamisel:) terane. a. (meelte, vaistu kohta:) hea, täpne, tundlik, mitte tönts. Röövlindudel on terav nägemine. Noortel on teravamad silmad kui vanadel. Seitsmekümneseltki oli ta silm veel terav ja käsi kindel. Terav kõrv kuuleb iga pisimatki heli, eristab helisid hästi. Vanaisa on peaaegu pime, kuid terava kuulmisega. Loomadel on terav haistmine. Koera terav nina tundis erutavat jäneselõhna. Tänu pimeda teravale vaistule jäi õnnetus tulemata. *Kui teravad on ikka lapse meeled: Rein mäletab täpselt isegi värske hobusekuse sooja .. lõhna. E. Vetemaa. b. tähelepanelik (ja vilunud). Õpetaja terava silma eest ei jää midagi varjule. Tüdrukul on looduse jaoks teravat pilku. Rahaasjades on tal terav silm. *Oled ikka terava pilguga mees olnud, mine nüüd parem ja hoia silm maanteel – et keegi meile peale ei juhtuks! A. Jakobson. c. vaimselt ergas, kiire ja selge taibuga; nutikas, leidlik. Terava mõistusega inimene. Male nõuab teravat mõtlemist. Laps on oma ea kohta terava arusaamisega. *Käämer on kõigest hoolimata siiski terava peaga poiss .. A. Kivikas.
7. (ütlemislaadi, tooni kohta:) torkav, salvav, pilkav; kuri. Kasutab tihti teravat ja üleolevat tooni. „Mis sa sellega öelda tahad?” küsis ta teraval toonil. Ta läheb, muutub kergesti teravaks. Mõnele lausa meeldib terav olla. Sähvab teisele midagi teravat. Kumbki ei säästnud teravaid sõnu. Palvele vastati terava naeruga. Tüdrukut ei sallitud tema terava keele pärast. Ajakirjaniku terav sulg põhjustab sekeldusi. Läks teravaks vaidluseks, ütlemiseks, sõnavahetuseks. Kõige teravamad kohad on arvustusest välja jäetud. Armutult terav kriitika. Terav vastus, märkus. Teravad etteheited, süüdistused. Nõupidamiste toon oli küllaltki terav.
8. (suhete, olukordade kohta:) konfliktne, vaenulik; pingeline, ärev. Suhted vendade vahel on teravad. Ära aja suhteid asjata teravaks! Vahekorrad kipuvad järjest teravamaks minema. Olukord muutub päev-päevalt teravamaks.
9. (liigutuste, liikumise kohta:) äkiline ja kiire; järsk, hoogne. Terav pealevise. Õnge veest väljavõtmine toimugu kerge terava löögiga. Mäng algas vastasmeeskonna terava rünnakuga. Viimane kolmandik algas rootslaste survega, soomlased piirdusid üksikute teravate vastulöökidega. Hobune pani teravat traavi.
10. väljendab millegi intensiivsust. a. (füsioloogiliste ja psüühiliste protsesside ning tunnete kohta:) väga suur, sügav. Äkitselt tundis poiss teravat nälga. Näljatunne läks järjest teravamaks. Silmapilgu tundis ta teravat kadedust. Tunneb alluvate vastu teravat põlgust. Tajus äkki teravat kahjutunnet teiste lahkumise pärast. Liiga ere valgus tekitas terava ebamugavustunde. Publik jälgib etendust terava huviga. Terav uudishimu sundis poissi teistega kaasa minema. Mõnel on kohe terav vajadus pihtida. *Niisugusel minutil vaatad terava tusaga möödunud päevale tagasi ja tunned end poisikesena, kes omapead hulkuma tulnud. O. Kool. || erutav. Otsib teravaid elamusi. *Diskode ja pubide keskkond on neid [= teismelisi] tüüdanud, uusi teravaid kogemusi enam ei ole. J. J. Leppik. b. (seoses probleemsete, keeruliste olukordadega:) raske; väga suur, äärmiselt suur. Terav majanduskriis. Kõige teravamal kujul avaldusid kriisinähtused väikeriikides. Tööpuudus oli tol ajal terav. Töökätest on talus terav puudus. Sõjajärgsel ajal tunti teravat puudust igasugustest ehitusmaterjalidest. *Korterihäda oli mõisas terav .. A. Kivikas. || olulise tähtsusega, (kiiret) lahendust nõudev. Teravad sotsiaalsed probleemid, küsimused.

terminaator ‹-i, -it 2› ‹s›
astr valguse ja varju piir planeedi v. selle kaaslase pinnal. Marsi, Kuu terminaator.

tuhm ‹-i 21› ‹adj›

1. läiketu, säratu, matt [7]; halvasti läbipaistev. Tuhm peegel. Sajuselt tuhm veepind. Tuhm läiketa põrand. Tuhmist siidist kleit. Puulehed on teetolmust tuhmid. Lõi tuhmid kingad läikima. Vask kattub seismisel tuhmi koorikuga. Koeral oli tuhm ja tokerdanud karv. Kemikaalid muudavad juuksed tuhmiks ja elutuks. Sügiseselt tuhmiks tõmbunud kanarbik. Tuhmid aknaruudud. *Valgus immitses läbi pilvekatte nagu läbi tuhmi klaasi. R. Põder. || (inimese kohta:) ilmetu, hall, mittemidagiütlev. Mehe tuhm nägu ei reetnud ühtegi tunnet. Vaatas väsinud, tuhmide silmadega. Põrnitses tuhmil pilgul enda ette. Nii tuhmi naist ei panda üldse tähele. *.. tal oli vaid üks näotu, juba kantud villane kleit, mis muutis ta vanemaks ja tuhmimaks, kui ta tegelikult oli .. I. Viiding.
2. ereduseta, vähese intensiivsusega, nõrk. a. (valgusallika v. valguse kohta:) vähe valgust andev, vähese helendusega; vähevalgustatud, hämar. Tuhm lamp, latern, tuluke. Polaarpäeva tuhm päike. Koiduvalgus muudab tähed tuhmiks. Rohus vilkus tuhmi jaaniussikesi. Keldrisse imbus vaid mõni tuhm valguskiir. Taskulambi tuhm valgussõõr. Küünal jättis toanurgad tuhmiks. Sügispäevad on tuhmid ja lühikesed. *.. üks õhtupoolik, kui talvepäev ümberringi aina tuhmimaks ja tuhmimaks hämaruseks muutus. R. Kolk. b. (värvuse kohta:) mitte kirgas; värvuselt ebamäärane v. ebaselge. Tuhm roosa. Tuhm ehapuna. Mustris valitsesid tuhmid värvid. Kevadine erk rohelus oli nüüd tolmust tuhm. Tuhmiks luitunud seinad, tapeedid. Tuhmist taevast kallab vihma. Tuhmid veretud huuled. Haiglaselt tuhm näovärv. Kiri, trükk oli kohati täiesti tuhm. *.. tema näol olid märgatavalt tuhmimaks läinud kütkestava nooruse ja tervise tunnismärgid .. O. Samma (tlk). || piltl värvitu, ebamäärane; üksluine, troostitu. Tuhmid argipäevad. Aeg teeb mälestused tuhmiks. Vanuse kasvades jäävad rõõmud tuhmimaks. Elu tundus lootusetu ja tuhmina. *Aga isa näost võis igal õhtul lugeda – väljavaated on üsna tuhmid. M. Metsanurk. c. (hääle, heli kohta:) kõlatu, mitte eriti selgesti kuuldav. Pomises tuhmil häälel mõned lohutussõnad. Tuhmid mütsud, kõmakad. Kostis tuhmi kabjamüdinat. Südametoonid olid väga tuhmid.
3. (meelte, aistingute, vaimsete võimete kohta:) tönts, nüri, tuim. Vanakese kuulmine on juba üsna tuhm. Tal on silmad, nägemine tuhmiks jäänud. Tundis rinnas tuhmi valu. Uneta öö oli tal mälu tuhmiks teinud. || rumal, totter, tobu. Üks vend on terane, teist peetakse päris tuhmiks. Tuhmi mõistusega poiss. Kuidas sa nii tuhm olid, et usaldasid võhivõõrast! *Ent ka taevaseid ande, mis ise sülle kukuksid, ei maksa tuhmi inimese kombel ootama jääda. A. Beekman.

tuim ‹-a 22› ‹adj›

1. puudutuse vm. füüsilise ärrituse vastu tundetu (v. vähese tundlikkusega). Külmunud ninaots, halvatud kehapool oli täiesti tuim. Liikumatusest, pikaajalisest seismisest on jalad lausa tuimad. Varbad läksid jääkülmas vees tuimaks. Liigutab tuimaks jäänud sõrmi, et veri jälle käima hakkaks. Süst võttis lihase kiiresti tuimaks. Kõige hirmsamgi haav muutub kunagi tuimaks armiks. Leinaja seisis tardunult, tuimana vihma ja külma suhtes. Ühel on närvikava tuimem kui teisel. Olin väsimusest tuim kui ront. *Mõned vanemad hobused, .. kelle nahk oli tuim ohjalõngi ja malakagi vastu, jäid maha. A. Mälk.
2. meeltele nõrgalt mõjuv, mitte tugevat aistingut tekitav. a. (valu vm. negatiivse tundega seoses:) pakitsev, mitte eriti intensiivne, nüri. Tuim valu ristluis, rinnus. Pikapeale muutus kõhuvalu tuimemaks. Hamba tuima tuikamist võis esialgu välja kannatada. Tuim nälg puurib sisikonda. Teda valdas tuim roidumus. Tundis peas tuima raskust. Temas tõusis tuim viha. *Ta ei mänginud [kaarte] mitte tuima tüdimusega nagu tema partner, vaid puhanud värskusega. P. Viiding. b. (toidu kohta:) mahlatu, maitsevaene. Mida vanem rabarber, seda tuimem. Külmutatud kala on võrdlemisi tuim. Turult ostetud loomaliha oli tuim ja puine. Porgandid jäid talve jooksul tuimaks kui saepuru. c. (hääle, heli kohta:) tuhm. Tuima kõlaga klaver. *Tuimade paugatustega lendasid [auto]uksed kinni. L. Metsar (tlk). d. (värvuse v. valguse kohta:) ilmetu, tuhm, ähmane. Maali tuim hall koloriit. Ruumi sisekujundus oli värvilahenduselt tuim. Tuppa hakkas immitsema tuima koiduvalgust. Sügispäikese tuimad kiired.
3. (meelte ja vaimse suutlikkuse kohta:) kehvavõitu, tönts, vilets, raske taibuga. Vanakese kõrvakuulmine on juba üsna tuim. Ränk töö tegi meeled tuimaks. Poiss oli võrdlemisi tuima peaga 'õppimiseks halva mäluga'. Oskab kõige tuimemalegi õpilasele aine selgeks teha. *Peastrehkenduses on Arnold aeglasem, tuimem. M. Traat.
4. loomult võrdlemisi tundetu, vähese innukusega, külm, osavõtmatu, ükskõikne; vaimselt loid, huvi(de)ta, mitte ergas. Hingelt, loomult tuim inimene. Armastuses tuim naine. Peab küll väga tuim olema, kui selline asi ei eruta. Ta on hea õpilane, ainult hirmus tuim: miski ei näi teda huvitavat. Oled sina ka alles tuim tükk! Jäi teiste õnnetuse suhtes väliselt täiesti tuimaks. Valitseja pidas rahvast tuimaks massiks. Aja jooksul muutume ikka tuimemaks ja tölbimaks. Mis muudab särtsaka neiu tuimaks naiseks? Raske saatus on ta südame tuimaks teinud. Sõjamöllus tuimaks kulunud närvid. Hobune seisab liikumatuna ja tuimana kui puutükk. Tuim pilk, vaade, ilme, käepigistus. Tegime pähe tuimad näod, nagu poleks midagi juhtunud. Millest võib nii tuim suhtumine tingitud olla? Talus kõike tuima ükskõiksusega.
5. (üksluisuse tõttu) väheelamuslik, igav, ebahuvitav; väljendusvaene, ilmetu. Viiuli tuim saagimine. Esines uinutavalt tuima kõnega. Peab raamatupidamist tuimaks tööks. Tuli ette tuima tuupimistki. Seekord kujunes kokkutulek eriti tuimaks. Kuulsa pianisti mäng oli täna kuidagi tuim. Miira laseb tööhobuse tuima sörki. Mõni elu või asi, tühipaljas tuim vindumine! Tuim vihmapäev venis lõpuks õhtusse. Kunst pole looduse tuim kopeerimine. Pilt mõjus elutu ja tuimana. Tuim maastik, arhitektuur.
6. halb, jäik, kõva, ebamugav vms. Tuim vikat ei lähe ka käiates paremaks. Ahi oli pärast ülevärvimist märksa tuimemaks 'vähem soojendavaks' jäänud. See riie on tuim ja kange, osta mõni pehmem ja langevam. Magada tuli tuimal lavatsil. Toolid olid istumiseks kuidagi tuimad. Suusarada võib suurest sõitmisest tuimaks muutuda.

tulvama ‹tulvata 48›

1. tulval olema; üle kallaste ajama, üle voolama. Vihmaperioodid on alanud, jõed tulvavad. Doonau tulvas kaldaid, üle kallaste. Paat heitles tulvava jõe voogudes. Karjamaad, luhad olid kattunud tulvava veega. || piltl millestki tulvil olema; pulbitsema, kihama. Silmad tulvasid pisaraist. Süda tulvas vihast. Suur jaamahoone tulvab inimestest. Energiast tulvav mees. Rõõm tulvas südameis. Tunded tulvavad, teravnevad ja nürinevad. *Aken päitsi kõrval hõõgus eredalt, tuba tulvas kummituslikust kiirgusest .. A. Lõhmus. *Enne julma pommisadu / elu tulvas, kihas, kajas / talus, tehases ja majas. A. Alle.
2. tulvana liikuma; suurel hulgal, rohkel arvul, suure hooga tulema v. levima. a. (vee jm. vedelike kohta:) ohtralt v. hooga voolama. Võimas veevool tulvas läbi oru. Jõgi tulvas mägedest alla. Katkisest voolikust, laevakeresse tekkinud august tulvas vett. Higi tulvab üle kogu keha. Haavast tulvav veri. Tundsin, kuidas veri palgeisse, näkku, pähe tulvas. b. (suure rahvahulga kohta). Igast küljest tulvas väljakule inimesi, rahvast. Sissepääsu poole tulvav rahvasumm. *Mööda kõnniteid tulvab pidulik rahvahulk. V. Beekman. c. (valguse, heli, lõhna jms. kohta:) voogama, hoovama. Aknast tulvab sisse heledat päikesepaistet. Silmipimestav valgusejuga tulvas otse näkku. Soe suveõhk tulvab tuppa. Pärani rõduuksest tulvas hotellituppa tänavakära, ookeanikohin. Kõlaritest hakkas tulvama muusikat. Naabri õuelt tulvas seletamist ja lärmi. Pagariärist tulvav saialõhn. d. (meeleolu, tunnete, mõtete vms. kohta). Hinge tulvas vihasööst. Kirjeldamatu igatsus tulvas hinge. Pähe tulvas arvutu hulk häirivaid küsimusi. Mälestused tulvasid taas teadvusse. || kellestki, millestki kiirgama, vastu õhkuma. Kogu ta olemusest tulvas elurõõmu. Temast tulvab headust ja harmooniat. e. (esemete, nähtuste kohta). Pärast Ameerika vallutamist hakkas Euroopasse tulvama väärismetalle. Uusi sõnu tulvab keelde. *Pumatiklaase, puudritopse ja iga liiki värvidega harjakesi tulvab poolavatud sahtleist. V. Adams.

tumenema ‹37›
tumeda(ma)ks minema, tumeda(ma)ks muutuma. a. (värvi kohta). Rannast eemal mere sina tumenes. Lapse helesinised silmad on hakanud tumenema. Pildi valged servad olid tumenenud. Ajast, vanadusest tumenenud puit, palgid. Tina tumeneb õhu käes. Joodist tumenenud nahk. Pilved mere kohal tumenesid. Tumenev õhtutaevas. Tumeneval taevavõlvil süttisid tähed. Lillad vöödid taevas tumenesid mustjaks. | (taimenimetuses). Tumenev võilill. || (meeleolu muutust väljendades:) süngenema. Pilk, vaade tumenes. Silmad tumenesid ähvardavalt. Mehe nägu tumenes pahameelest. Ilme tumenes ning silmad hakkasid vihast hõõguma. b. pimedamaks minema, hämarduma; (valguse kohta:) tuhmuma. Ilm tumenes äkki. *Taeva tõuseb äikesepilv, valgus tumeneb. E. Raudlaan. c. kõlalt tuhmuma. Mootorimürin, vankrikolin tumenes ning lakkas lõpuks. Koerte klähvimine tumenes ja taandus aegamööda. d. ähmastuma, hägustuma, tuhmuma. Järsku silmanägemine tumenes ja ta hakkas tuikuma. Teadvus tumenes ja ta vajus põrandale. Mõistus tumenes pöörasest raevust. Aja jooksul mälestused tumenevad. *Indrek ootas ja ootas ning ühes ootamisega tumenes mälestusest kõik, mis kirjaga ühenduses .. A. H. Tammsaare.

tuukri|laev
mer eriotstarbeline laev, millega viiakse tuukrid töökohale ja mis varustab neid töötamise ajal õhu, tööriistade, valguse jm. tarvilikuga

uhkama1 ‹uhata 48›

1. üles v. välja ajama; hoovama, voogama. a. (vee, auru vms. kohta). Järve põhjas uhkavad jääkülmad allikad. Võrendiku kohal uhkavad kaldast lätted. Järve uhkab palju allikaid. Allikas uhkab vett. Maa seest uhkab välja tuline vesi. Lekkivaist torudest uhkavad aurusambad. Järve poolt uhkab valget udu. || (muu vedeliku kohta). Haavast uhkab verd. Külm higi uhkas ihule. Veri uhkab pähe, näkku. b. (niiskuse, soojuse, valguse, õhu, lõhna vms. kohta). Muld uhkab rõskust. Merelt, meri uhkab jahedust. Maapinnast uhkab külmust. Kivimüürid uhkavad külma. Ahjust hakkas uhkama soojust, kuumust. Unkast uhkav toss. Kardinate vahelt uhkab sisse päikesevalgust. Avatud aknast uhkab tuppa öine tuuleõhk. Merelt uhkab vinget tuult. Jõelt uhkab vesikasvude lõhna. Köögist uhkab toidulõhnu. Baarist uhkas vastu õllelehka. *Saunast on kadunud leili niiskus .., vaid lauad uhkavad veel märga. A. Hint. *Nii kuumad söed veel, muudkui uhkavad. J. Tuulik.
2. (meeleolu, tunnete, mõtete vms. kohta:) õhkuma, kiirgama; hoovama, voogama, tulvama. Tüdrukust, värssidest uhkab elurõõmu. Ta pilgust uhkas õnne, rõõmu, väärikust, muret, ahastust. Mehe olekust uhkab enesekindlust, üleolekut, põlgust. Kogu tema olemusest uhkas malbust ja rahu. Südamesse uhkas sügav õrnus. Tundis uhkavat erutust. Korraga uhkas temast üle kergendustunne, haletsussööst. *Kuidas käituks niisugune naiseraasuke mõisahärraga, kellest uhkab sajandite võimu ja väge? E. Vetemaa. *Kust võtab ta selle uhkava jõu, millega astub kõigele vastu .. R. Sirge.

üle ujutama

1. veega (vm. vedelikuga) katma v. täitma, vee alla jätma, uputama. Kevadised suurveed ujutavad üle luhti ja metsaservi. Kevaditi ujutati kogu madalik tulvavetest üle. Kallastest väljunud jõgi ujutas üle mitu küla. Meri tõusis ja ujutas üle rannaäärsed alad. Üleujutatav rannik, muld. Üleujutatud riisipõllud. Haavatu kõht ja jalad olid verest üle ujutatud. || piltl (valguse vms. kohta). Hommikuvalgus ujutab ruumi üle. Hele päike ujutas ümbruse üle kuldse säraga. Päikesepaistest üle ujutatud maastik.
2. rohke veega vm. vedelikuga üle valama, uhtma. *.. räägitakse, et õnnetu verine ihu ka veel silgusoolveega üle ujutatud .. E. Vilde. *Vana Peeter ujutas vaese looma [= koera] keeva veega üle. I. Sikemäe.
3. piltl (märgib millegi rohkust). Raamatuturg on ajaviitekirjandusega üle ujutatud. Post ujutas meid kirjade ja küllakutsetega üle. Poed on üle ujutatud välismaisest kaubast. Tänavad olid inimestest üle ujutatud.

uputama ‹37›

1. uppuma sundima v. uppumist põhjustama; (veekogu) põhja ajama v. laskma. Tüdruk uputanud vastsündinu jõkke. Uputas end soolaukasse. Laip oli kanalisse uputatud. Kassipojad aeti kotti ja uputati ära. Suurvesi ähvardas kõiki (ära) uputada. Tõnisson uputas kirikumõisa poiste parve. Vaenlase miiniristleja uputati raketiründega. Ookeani on uputatud nii tuumajäätmeid kui mürkaineid. Orkaan uputas ulgumerel laevu. Allveeujujad avastasid uputatud purjeka. *Seal [= Emajõel] olid keerukohad, ja need kohad uputasid isegi neid kõige suuremaid uhkeldajaid. L. Kibuvits. *.. traktorit mudasse uputada ei käsi ükski agronoom ega osakonnajuhataja. V. Saar. | piltl. Uputas oma hingepiina viinasse. Kõik oma ilusad plaanid on ta pudelisse uputanud. *Mendes aga uputab enne su mõtte oma suurte teadmiste sügavasse kaevu .. M. Hange (tlk).
2. üle ujutama. Suurvesi võib heinamaa uputada. Hiidlaine uputas laia maa-ala. Pole karta, et Ülemiste järv Tallinna ära uputaks. Nii vihmane sügis, uputab mis kole. Longus istikuid peab turgutuseks korralikult uputama. *Te uputate ära kogu majarahva! Juba minu saaliski on vett üle labajala. O. Luts. || piltl (märgib millegi rohkust). Meeleavaldus uputati verre. Meremeeste tööturgu uputab odav välismaalastest tööjõud. Publik uputas esineja küsimustega üle. Oli hea saagiaasta, kartul lausa uputas. || (valguse, värvisära kohta). Päike uputas kogu maastiku ereda valgusega. *Juba ta [= kuu] paistis metsapiiri tagant, uputades maailma kuldsesse kumasse .. V. Rummel (tlk).
3. millegi alla v. sisse matma v. peitma. Tee oli uputatud paksu killustiku alla. Tuisk uputas majad hangedesse. Poisi suured hangutäied uputasid tüdruku üleni heintesse. Pilvemeri uputas mägede tipud. Tihe rahvavoog ähvardab uputada. | piltl. Mõisa remonti uputati palju raha ja vaeva. Uputas oma südamevalu töösse, muusikasse. *Kuid siis tulevad silmapilgud, mil ta tahaks uputada kõik viiulid ja tšellod trummi mürra. J. Semper.

valge|võitu ‹adj adv›

1. valge poole kalduv, valkjas. Valgevõitu paber.
2. (valguse kohta:) üsna valge. Väljas oli veel valgevõitu.

valgus|aisting
psühh valguse mõjul tekkiv nägemisaisting

valguse|kartlik
valguse suhtes äärmiselt tundlik, valguskartlik. Silmad olid valgusekartlikud.

valguse|kartus
med silma normaalsest suurem tundlikkus valguse suhtes, fotofoobia, valguskartus

valgus|helk [-helgi]
valguse helkimine millelgi. Juveelidel kiirgasid valgushelgid. Laetulede valgushelk lakitud põrandal.

valgus|kindel
valguse toimele vastupidav. Pestav ja valguskindel tapeet. Valguskindlad värvid. Valguskindel tint. Nitrotsellulooslakid on valguskindlad.

valgus|lävi
väikseim valguse intensiivsus, mille puhul tekib nägemisaisting

valgus|nõudlus
taimede vajadus kasvukohas valguse järele

valgus|püük
põll mets öine taimekahjurite püük valguse abil kohalemeelitamisega. Valguspüügil kasutatakse valguspüüniseid.

valgus|tehnika
tehnika haru, mis tegeleb valguse tekke, levi ja rakendamisega

valgus|tundlik
valguse suhtes tundlik, valgusele reageeriv. Valgustundlik fotopaber, plaat, film. Silma võrkkest sisaldab valgustundlikke nägemisrakke.

valgustus|tehnika
valgustehnika haru, mis tegeleb valguse rakendamisega valgustuseks

valgus-vari ‹valguse-varju›
kunst fot valguse ja varju kontrasteerimine. Kunstniku linnavaadetes domineerivad tugevad valguse-varju kontrastid.

valgus|voog
füüs valguse võimsus nägemisaistingu järgi. Valgusvoo tihedus. Valgusvoo mõõtühik on luumen. Silmi pimestav valgusvoog.

valgus|ärritus
füsiol valguse tekitatud ärritus. Silma võrkkesta kolvikesed ja kepikesed on kohastunud valgusärrituse vastuvõtmiseks.

valus ‹-a 2› ‹adj›

1. selline, milles on tunda (puutumisel, liigutamisel) valu; valutundega seotud, valuline. Põlves oli valus haav. Selg oli harjumata tööst kange ja valus. Kaelasooned on valusad. Ihul oli valusaid muhke ja vorpe. Valus paise. Katsus ettevaatlikult valusat kohta. King on jala valusaks hõõrunud. Kurk on valus. Südamest käis valus piste läbi. Lihastesse lõi valus kramp. Neelata oli pisut valus. Käia on valus, saabas hõõrub. Lumi oli päikese käes nii ere, et silmadel hakkas valus. || füüsilist valu põhjustav. Valus hoop. Nõelatorge ei olnudki eriti valus. Habemeajamine külma veega oli võrdlemisi valus. Karistamisel sai poiss tunda isa valusat kätt. Üleannetule anti valus keretäis. Mida armsam laps, seda valusam vits.
▷ Liitsõnad: kibe|valus, kõrvetav|valus, tulivalus.
2. hingelist kannatust valmistav, haiget tegev; kibe. Vanemate surma on lastel alati valus taluda. Valus oli seda hävitustööd vaadata. Valus on näha, kuidas haige vaevleb. Kõige valusam oli kuulda laste nuttu. Sellest on tagantjärele mõeldagi valus. Valus oli teadmine, et töökohal tahetakse temast lahti saada. Kaaslaste valus kriitika, valusad ütlused. Valusad kannatused, läbielamised. Ahistasid valusad mõtted vanadusest, surmast. Valus hüvastijätt, lahkuminek, kojuigatsus. Valus kahjutunne, ahastus. See oli valus solvang. Kaotus on alati valus. Pettumused võivad olla väga valusad. Teeb endale juhtunu pärast valusaid etteheiteid. Valusad mälestused.Tal hakkas piinlik ja valus. Kuidagi kahju ja valus oli lahkuda. Seda nähes käis valus piste südamest läbi. Võõra leib on valus süüa. *See oligi Helmi valus koht. Ta oli juba seitsmeteistkümneaastane, kuid ikka veel isa ülalpeetav. A. Kaal. || seda hingelist kannatust väljendav, valuline. Ta näol oli ütlemata valus ilme. Virilalt valus naeratus. Valus joon suu ümber. Rinnast tungis esile valus ohkamine. Vaatas mulle valusal pilgul otsa. Vaeslapse valus nutt läks mulle südamesse. Naine valas valusaid pisaraid 'nuttis kibedasti'.
▷ Liitsõnad: magusvalus.
3. raske, raskustega seotud, kibe. Ta on elus küllalt valusaid päevi, valusaid aegu näinud. Kurtis oma valusat saatust. *On meil valusaid päevi olnud: vihm leotab, selg kange, peopesad ville täis. I. Sikemäe. || piltl (mingi nähtuse, asjaolu kohta:) häiriv, muret ja raskusi valmistav. Ministrile esitati valusaid küsimusi. Lahendamist vajavad mitmed keerukad, valusad probleemid. *Annuk oli hädas matemaatika ja füüsikaga, Laane maadles keeltega ja ka ülejäänud õpilastest oli peaaegu igal oma valus koht. V. Saar.
4. suur, kõva; terav. Valus nälg, vaesus, viletsus. Tunneb valusat rahapuudust. Valus ülekohus, ebaõiglus. Valusad lahkhelid perekonnas. Ühiskonna valusad vastuolud. Arstimite järele oli valus vajadus. *See [ülejooksmine] oli valus löök tema prestiižile ja inimestetundmisele, sest oli ju Loot just tema usaldusalune. J. Peegel.
5. mõjult kõva, käre, kange, äge. a. (tule, valguse kohta). Pliidi all põles valus tuli. Lepapuul on valusam tuli kui kasel. Vaigused halud andsid valusat leeki, põlesid valusa leegiga. Päikese, lume valus valgus. *Kogu ääretu, võimas väli [= ookean] kiirgas intensiivset, valusat valgust. J. Smuul. b. (ilmastikuga ühenduses). Valus pakane. Külm läks õige valusaks. Tuul oli valus ja lõõtsus toad jahedaks. *Tuul oli vastu, peksis meile näkku tigedat valusat vihma. M. Traat.
6. kange, kõva (midagi tegema). Ema oli valus kuduja. Mehed olid kalapüüdmise peale valusad. Ta on valus hoolitsema oma laste eest. *Ole aga valus, et alt ära jõuad. J. Mändmets.

valus|hele
(intensiivse valguse kohta:) teravalt, silmipimestavalt hele. *Oleme mäekurul, valusheledas päikeses. Selja taha jääb Türgimaa, põhjas, silmapiiril, sinendab Elbrus. I. Trikkel.

varjutus|matt
aiand (taimede varjutamiseks ereda valguse eest)

vilksatama ‹37›

1. kergelt ja kärmesti (kellegi silme eest läbi v. mööda) liikuma, lipsama; siin-seal korraks nähtavale ilmuma. Ta vilksatas korra meilt läbi. Filmi lõputiitrid ainult vilksatasid ekraanil. Tagant tulev auto vilksatas bussist vuhinal mööda. Pääsukesed vilksatavad laudauksest sisse ja välja. Nägi tumedat kogu nurga taha vilksatamas. Lapsel oli saladus kogemata suust vilksatanud. Ettekandja vilksatas laudade vahel, mulle tähelepanu pööramata. Akendel vilksatasid tantsijate varjud. Vees vilksatas siia-sinna kalakesi. *Nõnda vilksatas sügis, lendas mööda talv. E. Vilde. || (mõttesähvatuse kohta:) turgatama. Pea on tühi, ühtki mõtet ei vilksata (peas). Äkki vilksatas tal(le) pähe hea mõte. Kohutav aimus vilksatas mul läbi pea, peast läbi. *Välgukiirusel vilksatas Levani silme eest läbi eilne õhtu. M. Pau (tlk).
2. hetkeks nähtav olema, silma hakkama. Ainult koera sabaots vilksatas veel puude vahel. Rahvahulgas ei paistnud ühtegi vormimütsi vilksatavat. Nägin vanaema maja rongiaknast ainult korraks vilksatamas. Tema nimi on juba mõnikord ajalehtedes vilksatanud. Sõjast vilksatas uudistes ainult vahetevahel mõni lühiteade. *Tuttavate hulgas vilksatas paar võõrast noort nägu ... O. Tooming. || (tule, valguse, helgi kohta:) välgatama. Kauguses hakkas vilksatama linnatulesid. Küünlaleek loitis, vilksatas ja kustus. Pilvede vahelt vilksatas päike, täiskuu. Õhtuti võib akende taga näha vilksatamas telerite helendavaid silmi. Mehe käes vilksatas järsku nuga. *Siis vilksatasid ballisaali viival trepil kleidisabade alt hõbe- ja kuldkingad. J. Semper. || (tunnete hetkelise avaldumise kohta näoilmes). Mehe näol vilksatas imetlust. Kerge kõhklusevirve vilksatas silmis. Huultel vilksatas põgus naeratus. *Tulija hallide silmade sügavuses korraks vilksatanud helk reetis, et temalgi on rõõm kohtuda. R. Põder.
3. kiiresti ja põgusalt vaatama. „Ah uus pinginaaber?” vilksatas isa silmanurgast tüdrukule otsa. Uuriv pilk vilksatas naise poole. Külalise silmad vilksatasid ringi ümber toa. Vilksatasin salamahti kella vaadata.

vilkuma ‹vilgun 42›

1. katkendlikult helendama, korduvalt lühikeseks ajaks nähtavale tulema v. lühikest aega nähtaval olema. a. (valgusallika, valguse kohta:) süttima ja kustuma; pilkuma. Öises taevas vilguvad tähed. Auto suunatuli vilkus. Sadamas vilkusid punased ja rohelised märgutuled. Neeme otsas vilkus majakatuli, majakasilm. Valgusfooris oli ainult kollane tuli vilkuma jäänud. Vilkusid taskulampide valgusvihud. Küünlatule vilkuv leek. Metsa all vilkusid jaaniussikesed. *Pimendamiskatete vahelt vilkus tulekahju valgust. H. Jõgisalu. b. (näos avalduva kohta). Silmades vilkus küsimus, lõbus tuluke. Silmad vilguvad pilkavalt, õelalt. Mehe pilgus vilkus huvi, ähvardust. *Ta ei rääkinud enam sõnagi, kuid põlgamine ja viha vilkus tema palgelt pojale vastu. J. Järv. *Ta kõvaks tahenenud näol vilkus naeratus, otsekui majakasilm, kord kustudes, kord uuesti vastu tahtmist süttides .. S. Ekbaum. c. (valgust peegeldades:) helki heitma, sädelema. Kuldsõrmused, kalliskivid vilguvad. Päikesevalgel vilkusid vikatid niitjate käes. Puude vahelt hakkas vilkuma merd. Lumeväli vilgub silmipimestavalt. Kastetilgad vilkusid ja sädelesid rohus. *.. aga laupäeva õhtul on niklit ja lakki siin-seal vilkumas, nii et võtab silmad kirjuks. H. Pukk. d. (millegi heleda v. värvilise kohta). Pitsid jäeti seeliku alt välja vilkuma. Lõhkise kuue vahelt vilkus paljast ihu. Nägin tüdruku rõõmsat pearätti juba all nõos vilkumas. Sooheinas vilgub siin-seal roosasid ja punaseid lilli. *Jäneseväljal vilkus heinaliste valgeid särke .. O. Tooming.
2. kergelt ja väledalt (siia-sinna) liikuma. Nobedasti vilkus nõel ema käes. Lusikas vilgub kiiresti kausi ja sööja suu vahel. Silmad vilkusid rahutult ringi. Kaadrid vilkusid tohutu kiiruga silme eest mööda. Pudel vilgub meeste käes ringi. Pääsukesed vilguvad sisse ja välja. Nahkhiirte varjud vilkusid seintel edasi-tagasi. || kõnek kiiresti minema v. tulema. *Mis muud – vilgu kohe lossi. A. Mälk. *„Istu, ära vilgu silme ees,” ütles Fomin pahameelega. A. Kurfeldt (tlk).
3. järsku meelde tulema; meeles mõlkuma. Silmapilguks vilgub mõttes põgenemine. Midagi taolist on tal juba ammugi peas vilkunud. Mälestused jäävadki mõtetesse vilkuma. *Küllap nüüdki veel lootus vilgub temas ühes unelmaga. P. Krusten.

virvendama ‹37›

1. kiirelt, kergelt värisedes liikuma, värelema, võbelema; seetõttu ebaühtlaselt helkima v. ebamääraselt paistma. a. (veepinna kohta). Tuul pani vee virvendama. Vesi hakkab, lööb virvendama. Tuul pöördus kirdesse ja meri hakkas rahutult virvendama. Kergelt, nõrgalt virvendav merepind. Vihmaveeloigud virvendasid tasases(t) tuules(t). Laht virvendas ja säras päikese käes. Vesi virvendab tumedalt. Kuuvalguses hõbedaselt virvendav järvepind. *Kahekesi sõutuna libises paat kiiresti üle sileda vee, järel virvendav vagu .. A. Sepp. *Järvepind virvendas väikestes lainetes. J. Vahtra. b. (õhu, valguse jms. kohta). Õhk virvendab kuumusest. Kuum õhk virvendab põldude kohal. Kuumus hakkas põldude kohal virvendama. Päike pani õhu virvendama. Taevarannal virvendas põualeitse. Silmapiir virvendab. Kuumuses virvendav rannaliiv. Õhk oli täis virvendavat valgust. Taevas virvendas heledas päikesepaistes. Soo kohal virvendas külm udu. Päikeses virvendavad mäed. Taevas virvendavad tähed. Küünlaleek heitis seintele virvendavaid varjusid. Kauguses virvendavad linnatuled. Päike virvendas lauahõbedal. *Kompassi ketaski virvendab laterna helgis. J. Oengo. c. (ekraanil oleva kujutise kohta; seoses nägemishäiretega). Teler, ekraan virvendab. Monitori pilt hakkas virvendama. Värvikatest õitest lõi silme ees virvendama. Arvud hakkasid tahvlil, silme ees virvendama. Üldiselt näen selgelt, aga kohati nagu virvendab. Pea valutab ja silmade ees, silmis virvendab. Silmad virvendasid ja kõrvad huugasid.
2. (tunnete, meeleolu vms. vaevumärgatava avaldumise, ähmase aimumise kohta). Näol virvendab naeratus. Naeratus virvendas üle ta näo. Huulil, suu ümber virvendas naeruvine. Näos virvendab muie. Pilgus virvendab kurbus. Silmis virvendas pilge, hirm, kahetsus. Hinges virvendab juba rõõm kevadest. Peas virvendavad rahutud mõtted. Mõttes hakkas virvendama üks küsimus. *Üks pilt teise järel virvendas mälestustest esile. J. Semper.
3. kõnek (inimese rahutu, ebamäärase liikumise kohta). Väike õde virvendab kogu aeg jalus. *.. vaenlane virvendas aga pidevalt kuju muutes kord siia, kord sinna. I. Jaks.

virvlema ‹virvelda 49›
(kergelt) virvendama. a. (veepinna kohta). Järv lõi virvlema. Virvlev jõevesi. *Päeval aga virvlesid ja aurasid veeloigud .. R. Sirge. b. (valguse kohta). Tänavavalgus virvleb laes. Trepiastmel virvleb varjulaik. Asfaldil virvles päikesekiir. c. (tunnete, meeleolu kohta). Suu ümber virvleb muie, naeratus. Pilgus virvles kurbus.

voog ‹voo, voogu 21› ‹s›

1. liikuv (lainetav, voolav) veemass; suur laine; vool(us), lainetus. Paisu tagant pääsenud kiire ja vahutav voog. Voog viis parve endaga kaasa. Mässava mere mühisev voog. Tormised, vahused vood. Tuul veeretab tumedaid voogusid vastu sillaposte. Jõgi veeretab oma rutakaid voogusid. Vahtisin sügavuses kohisevaid voogusid. Läänemere, Emajõe vood. Paat oli mässavate voogude meelevallas. Laev kadus, vajus Atlandi ookeani voogudesse. Saunast karati järve jahutavatesse voogudesse. Võttis riidest lahti ja hüppas voogudesse. Ujuti mägijõe jahedates voogudes. Üle kallaste tõusnud jõe voogudes uppus tuhandeid inimesi. Kuivanud jõesäng mattus Himaalaja sulavete voogudesse. *Vahel langes laev alla sügavusse ja vood lõid üle parda .. K. Ainver. | piltl. Nõnda kaob kõik ajaloo voogudesse. Hing heljus õnne voogudel. *Alistuva rahu soe voog kandis mind une ja ärkveloleku piiril. L. Ruud.
▷ Liitsõnad: jõe|voog, mere|voog, tormi|voog, vee|voog, vetevoog.
2. hoog, puhang, (õhu)vool. Tuul puhub tugevate voogudena, tugevates voogudes. Jõe poolt kerkis voogudena jahedamat õhku.
▷ Liitsõnad: uduvoog.
3. füüs kiirgusena avalduv laetud osakeste, elektromagnetlainete vms. liikumine; mingit pinda läbivad jõujooned. Prootonite, positronide, footonite voog. Voo tihedus. || (valguse kohta:) juga, vihk. Seisime päikesepaiste kiiskavas voos.
▷ Liitsõnad: elektroni|voog, iooni|voog, kiirgus|voog, magnet|voog, neutroni|voog, plasma|voog, valgusvoog.
4. suure hulga inimeste v. samalaadsete esemete, nähtuste pidev ühes suunas liikumine; vool, tulv. Turistide voog saarele. Oodata on immigrantide voogu. Lauljad liikusid võimsa voona läbi linna. Sõidukite lakkamatu, katkematu voog. Mälestuste, assotsiatsioonide voog. Päevade, aastate voog. Kaupade voog. Naftatoodete voog läbi Eesti. *Iga maestro käeliigutus nõidus esile uue helide voo. L. Reiman.
▷ Liitsõnad: inimvoog; andme|voog, info(rmatsiooni)|voog, rahavoog.

voogama ‹voogata 48›

1. lainetavalt v. õõtsuvalt liikuma. a. (veekogu kohta). Ümberringi voogab ääretu veteväli. Meri voogas rahulikult, rahutult. Saarte ümber voogavad Vaikse ookeani veed. Kose all keerles ja voogas vahutav vesi. Tinajas jõgi voogas tasakesi kallaste vahel. Hommikuks oli järv voogama löönud. *.. suurmere laine voogas vabalt ja tumedalt otse kaldale .. A. Mälk. b. (tuules) lainetena edasi-tagasi liikuma. Tee ääres voogab rukis. Tuulehoog pani nisuvälja voogama. Tuules voogav vili. Rongkäigu ees voogasid lipud. Kandis voogavat seelikut, rüüd. Voogav siid. || (juuste kohta:) laineis langema v. asetsema. Pikad juuksed voogavad seljal, mööda selga alla. Kammis oma voogavaid juuksed. Õlgadele voogavad kiharad. *Bella juuksed voogasid padjal .. A. Beekman. c. piltl. Ülestõusude laine voogas üle maa. Laval voogab lopsakas elu. Ööelu kihas ja voogas.
2. laine(te)na v. joana levima; hoovama, uhkama, voolama, tulvama. a. (niiskuse, õhu, lõhna, soojuse, valguse kohta). Järve poolt, piki jõge voogab külma udu. Udu voogas kord tihedamate, kord hõredamate lainetena. Silmapiiril voogab lillakas põuavine. Soe õhk voogab põldude kohal. Ukse vahelt voogas jahedust. Leti tagant voogab kohvilõhna. Aknast voogas päikesepaistet, kuuvalgust. Lambi pehme valgus voogab vaibale. Köögist voogab tuppa soojust, vingu. *Taevavõlvil voogas koidu võimas tulekahju. M. Rebane. b. (helide, häälte kohta). Kirikus hakkas voogama orelimuusika. Kõlaritest voogas muusikat. Õhus voogasid mustlasviisid. Taeva all voogab lõokese hõiskav laul. Saal täitus voogavaist valsihelidest. c. piltl (meeleolu, tunnete, mõtete vms. liikumise v. levimise kohta). Hinges voogas õrnus, kirg. Läbi keha, südame voogas õnnelaine. Tunded voogavad rinnas, põues. Rahu voogas südamesse. Kuum juga, laine voogas üle kere. Püüdis taltsutada oma voogavaid mõtteid. *Jõime uue pitsi viina ja ajudesse voogas erksust. L. Kivisaar.
3. suurel hulgal ühes suunas liikuma, lainetena v. katkematu vooluna liikuma; tulvama. Rahvas voogab mööda tänavaid, kiriku poole. Ümberringi, kõnniteedel voogab inimsumm. Turul voogas kirev rahvahulk. Väljakut täitis voogav rahvamurd. Peatänaval voogab tihe liiklus. *.. tagantpoolt voogasid uued ja uued inimhulgad ning pressisid peale. A. Beekman. *Prits võitles enda suurte pingutustega edasi-tagasi voogavast inimmurrust välja .. A. Jakobson. || (nii liikuvaid inimesi) täis olema. Laadaplats lausa voogas inimestest.

voolama ‹voolata 48›

1. (vee vm. vedela aine kohta:) ühes suunas edasi liikuma. Orus voolab jõgi. Jõgi voolab mere poole, merre. Kevadise suurvee ajal hakkas jõgi tagurpidi voolama. Kaljupõuest voolas välja allikas. Voolikust, kraanist voolab vett. Loputas marjad voolava vee all üle. Vahepeal on palju, hulk vett merre voolanud 'mingist sündmusest, ajahetkest on palju aega mööda läinud'. Pisarad voolavad silmist, mööda põski (alla), üle põskede, põskedel. Kuningakojas lõõmavad intriigid ja voolavad pisarad. Kõigil on palav, higi voolab. Tundis, kuidas higi voolab üle keha, mööda selga alla. Suunurgast voolab ila. Haavast voolas verd. Sõda kestab ja veri voolab edasi 'verevalamine jätkub'. Ta soontes voolab kuninglik veri 'ta on kuninglikku päritolu'. Vein voolas pokaalidesse. Märjuke voolas kõrist alla. Kõrtsides voolas viin ja õlu 'joodi rohkesti viina ja õlut'. Šampanja voolas ojadena. Vihma voolab 'sajab, kallab, valab' kui oavarrest, nagu ämbrist. Sulametall voolab vormi. Laava voolas mööda mäekülge. Merre voolanud nafta. || (peeneteralise aine samalaadse liikumise kohta). Vili voolab kottidesse, salve. *.. see sõre aine, mis lapsesõrmede vahelt voolab, on tuhk .. M. Traat.
2. (gaasi edasiliikumise kohta; niiskuse, soojuse, lõhna, valguse vms. kohta:) levima, hoovama, voogama. Gaas voolab mööda torustikku. Lahtisest aknast voolab tuppa värsket õhku. Jahe õhk voolas eeskotta. Udu voolas madalalt üle tee. Ahjusuust voolab suitsu, soojust. Mehe suust voolas tugevat alkoholilehka. Lambist voolab sumedat valgust. || piltl (tunde, meeleolu vms. kohta). Hinge voolas igavus, rahu. Südamesse voolas valu, kurbus. Pilgust voolab armastust, viha, põlgust. Võitlejaisse voolas uut jõudu. Kuum laine voolas üle keha. *Ta nõrkus hakkas järele andma ja eluvaim voolas temasse tagasi. A. Pervik.
3. suurel hulgal ühes suunas liikuma (tulema v. minema); üksteise järel kuskile siirduma. Rahvas voolas väljakule. Kirikust voolas rahvast. Põgenikud voolavad jaama, sadamasse, laeva, linnast välja. Rahvast aina voolas juurde. Lauluväljakule voolas kokku suur rahvamurd. Inimesi voolas sisse ja välja. Tööliste rodu voolab vabrikuväravate poole. Teedel voolas laadalisi, küll vankriga, küll jalgsi. Tööjõud voolab maalt linnadesse. *Pärast Kreeka alistamist voolas Rooma palju kreeka õpetlasi .. A. Elango. || (tulu, saagi, kaupade vm. ohtra pideva liikumise kohta). Tema teenistus voolas kõrtsmiku taskusse. Sea sisse oma äri, ja raha muudkui voolab. Kellel müüa oli, sellele voolas raha tuhandetes. Maksudena voolasid suured summad riigikassasse. Rikkus lausa voolab talle kätte. Nisu, vili, õli voolab siit igasse ilmakaarde. *Honorarid voolasid, trükikojad ja paberivabrikud töötasid .. H. Evert.
4. (ühtlaselt, sujuvalt, ladusalt) liikuma v. kulgema. Aeg voolab kiiresti. Minutid, tunnid voolasid pikkamisi. Elu voolas rahulikult. Kõik voolab ja muutub, miski ei püsi. Laskis mõtetel voolata. Mõtted hakkasid vabamalt voolama. Värsid voolavad kirjaniku sule alt vabalt, kergelt. Värss voolab, luuletustes pole tunda „higilõhna”. || (heli, hääle kohta:) seotult, sujuvalt kõlama. Lavalt voolas aeglane muusika. Flöötidest hakkas voolama tantsuviis. Viiuldaja poogna alt voolas kurbi helisid. Põllu kohal voolab lõokese hõbedane laul. Laulja hääl voolab vabalt, pehmelt. Lapse suust voolas rõõmus naer. || (jutujooksu kohta). Sõnad voolasid tal suust, üle huulte. Jutt voolas lakkamatult, vaikselt, kui määritult. Jutt muudkui, aina voolas. Pitsi viina peale hakkas vestlus paremini, libedamini voolama. Voolav 'ladus, sorav, takerdamatu' kõne. *Nõnda oli esimene tutvus soetatud ja jutt pääses voolama. L. Vaher.
5. (pikkade lahtiste juuste kohta:) pehmelt, vabalt langema. *Ta paksud, pikad, siidpehmed juuksed voolasid vallali pea ja näo ümber .. E. Vilde.

vubisema ‹37›
võbisema, värisema. a. (leegi v. selle tekitatud valguse kohta:) hubisema. Tuulepuhang pani lõkke kergelt vubisema. Petrooleumilambis vubises nõrk tuleleek. Küünlad heitsid seintele vubisevat valgust. b. (esemete kohta:) tudisema. Lambatalle vubisev saba.

värelema ‹-lda 38 või -leda 37›
kiirelt, vaevumärgatavalt värisema, võbelema. Haavalehed, ämblikuvõrgud värelevad. Veepind hakkas tuule käes värelema. Liblikas tiirleb tiibade väreldes õie kohal. Ripsmed, silmalaud värelesid. Mõõteriista, kiirusemõõtja värelev osuti. Huultel väreles naeratus. || (õhu, valguse, kujutise kohta). Südasuvine õhk väreleb päikeselõõsas. Luminofoorlambi värelev valgus mõjub väsitavalt. Tõmbetuul pani küünlaleegi värelema. Taevavõlvil väreles üksikuid tähti. Telesaated on lõppenud, ekraan väreleb tühjalt. || (hääle kohta). Kaugelt kostis nõrk värelev heli. *Viimased helid põrkasid seintelt tagasi ja surid värelevas kajas. A. Kurtna (tlk). || (tunnete avaldumise kohta). Suu ümber väreles kerge kibestusvarjund. Pilgus tundus värelevat naer. Poisi hääles ei värele mitte kahjutunne, vaid viha.

värvus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
füüs valguse omadus tekitada silmas lainepikkusest olenevalt erisuguseid nägemisaistinguid; üldkeeles sama mis värv (1. täh.) Värvuse omadused on värvitoon, küllastatus ja heledus. Soojad on punakollased värvused, külmad – sinirohelised värvused. Kõiki kromaatilisi ja akromaatilisi värvusi saab kolme põhivärvuse segamisel. Värvainele annavad värvuse pigmendid. Juuste, silmade, sulgede värvus. Savi, rukkilille, merevaigu värvus. Meie järvede vee värvus kõigub rohekassinisest tumepruunini. Peete keedetakse koorega, et nende värvust säilitada. Erinevused taevakehade värvuses. Lahus oli värvuselt kahvatupunane, kahvatupunase värvusega. *Meri on nüüd võtnud pudelrohelise värvuse. A. Paivel.
▷ Liitsõnad: hoiatus|värvus, hõõgus|värvus, juukse|värvus, kaitse|värvus, lokaal|värvus, naha|värvus, näo|värvus, pinna|värvus, spektri|värvus, varjevärvus; alg|värvus, kontrast|värvus, liit|värvus, pea|värvus, põhi|värvus, sega|värvus, täiend|värvus, vastandvärvus.

õrn ‹-a 23› ‹adj›

1. soojust, hellust ja hoolivust ilmutav, südamlik, hell; soe. Mul oli õrn ja hellaloomuline ema. Õrn armastaja, abielumees. Oma kirjades sa hellitad mind, oled õrn. Ole oma nooriku vastu õrnem! Mõni mees kardab, häbeneb õrn olla. Kirjutas oma vanematele hoolitsevalt õrna kirja. Kõiges oli tunda ema õrna hoolt. Jaani ja Kaie vahel on hakanud arenema õrnemad suhted. Ämma vastu polnud tal mingeid õrnemaid tundeid. Sosistas armsamale õrnu sõnu. Ütle mulle midagi õrna ja armsat! Õrn pilk, naeratus, kallistus. Selle inimesega, kohaga seovad mind õrnad mälestused.
2. hingeliselt tundlik, kergesti haavatav, hellahingeline, hellatundeline (ka sellele osutavates piltlikes väljendites). Õrna hingega poisike. Luuletajal oli õrn hing. Ma pole nii õrn, et ennast iga tühja asja pärast haavatud tunnen olevat. Need jämedakoelised jutud pole määratud õrnematele kõrvadele. Ta on nii õrna nahaga, et ei kannata mingit kriitikat. Selle teemaga puudutasid sa ta õrna kohta. *.. vaatamata õrnale südamele ei lase ema end iial isa käratustest kohutada. J. Rannap. || ettevaatlikku lähenemist nõudev, delikaatne. Poliitika on nendes ringkondades õrn teema. See on eriti õrn küsimus. Elukaaslase valik on õrn asi, siin ei saa teised nõu anda.
3. kergesti murduv, katkev v. purunev, habras; õhuke v. rabe. Munakoor on õrn. Õrnad klaaskuulid, ehteasjad, portselantassid. Õrnemad tassid läksid katki. Õrna jää ajal ei maksa merele minna. Äsja ahjust võetud sai on veel õrn ega kannata transportimist. Õrna koorega õunad. Õrn materjal purunes näppude vahel. | piltl. Midagi õrna rebenes tema hinges. Õrn tasakaal. Püssipauk lõhestas õrna vaikuse. || õhuline, kerge; pehme. Kandis näo ees õrna valget loori. Seelik oli õrnast lendlevast siidist. Akna ette olid tõmmatud õrnad valged kardinad. Õhus liugles õrnu lumehelbeid. Õrnad udusuled. *.. pluus on rinnal õrn kui vaht .. H. Suislepp. || (taimede, nende osade kohta). Kibuvitsa õrnad õied. Kelluka õrnad õiekobarad. *Polaarpaju .. on õrn nagu rohi, õhukeste kitsaste lehtedega. E. Õunas. | bot (taimenimetustes). Õrn tarn, lemmalts, priimula, näsakaktus.
▷ Liitsõnad: ime|õrn, loor|õrn, pits|õrn, siid|õrn, õhkõrn.
4. kehaehituselt v. üldilmelt habras, peen(ike), peenejooneline. Tantsija õrn ja painduv keha. Neiu õrnad sõrmed. Väikesed õrnad käed. Õrna näoga poisike. Liiga raskete raamidega prillid sellise õrna näo jaoks.
5. (hääle, helide kohta:) mahe, pehme, vaikne. Õrn lapselik hääl. Tüdruk laulis hapra, õrna häälega. Flöödi õrn kõla. Õrnad kandlehelid. *Kõrkja-roolinnu .. laul on samuti karedavõitu .., kuid selles kuuldub ka õrnemaid järke .. M. Mäger.
6. (toidu, hrl. liha kohta:) pehme, mitte sitke; (maitse kohta:) mahe, hõrk. Õrn vasikaliha. Noore looma liha on õrn ja mahlane. Küllastunud rasvhapped annavad võile õrna maitse. Aurus keedetud kala on eriti õrna maitsega.
7. (valguse, värvide kohta:) väheintensiivne, mahe; (lõhna kohta:) vaevutajutav, kerge (ja meeldiv). Koidu õrn hahetus. Õrn ehakuma, loojangupuna. Kevadel kattusid põõsad õrna rohelusega. Õrnad pastelsed toonid. Õrnades toonides maal. On tunda õrna kannikeselõhna. Pluusist õhkus õrna aroomi. *Õrn must ja sama õrn punane peaksid kokku andma korraliku pruuni. A. Saar.
8. mitte tugev, kerge; vaevumärgatav, vähene. Põsekedele tõusis õrn puna. Õrn päevitus näol. Õrn tuulepuhang, lainetus, sadu. Korstnast kerkis õrn suitsuvine. Aasa kohal heljub õrn udu. Taevas on õrnas pilvevinas. Kinganinad olid kaetud õrna tolmukorraga. Silmade all on õrnad varjud. Siledal laubal oli paar õrna kortsu. Tüdrukus tärkas õrn lootus. Mul polnud sellest õrna aimugi 'vähimatki aimu'. || delikaatne, leebe, mitte pealetükkiv. Tegin õrna katse vestlust alustada. Rääkis nähtust õrna irooniaga. Nägin ta näol õrna muiet. Tüdruk ütles seda õrna etteheitega.
▷ Liitsõnad: ime|õrn, udu|õrn, õhkõrn.
9. (kehalise oleku, tervise jm. kohta:) vähe vastupidav, nõrk; välismõjude suhtes tundlik. Kõht on pärast haigust veel õrn, ei kannata tugevamat toitu. Ta on õrna tervisega. Liiga soojalt riietamine on lapse õrnaks teinud. Küll sul on õrnad närvid! Õrna närvisüsteemiga lapsed. Vastsündinu õrn nahk vajab hooldust. Silmalaugudel on nahk eriti õrn. Jalahoop tabas meest kõige õrnemasse 'valutundlikumasse' kohta. *.. see tuul, mis vasikate kõhud õrnaks võib tõmmata, võib ka Jüri selja ära tõmmata .. O. Anton. || külma vms. halvasti taluv. Õrnad tõusmed hävisid öökülmas. Õrnemate püsilillede peenrad kaeti talveks kinni. Haned on külma suhtes veidi õrnemad linnud kui luiged. || mingile haigusele vastuvõtlik. Kärntõve suhtes õrn pirnisort.
▷ Liitsõnad: külma|õrn, tallamis|õrn, talve|õrn, tuuleõrn; haigus|õrn, nakkusõrn.
10. nooruse tõttu tundlik ja vastuvõtlik. Õrn lapse-, teismeiga. Tüdruk on õrnas eas. Alustas iseseisvat elu väga õrnas eas 'väga noorena'.
11. (väljendites, mis märgivad naissugu, naist). Õrnem sugu. Naabrimehe õrnem pool oli sünnitanud kolmikud. Viisakas kavaler aitas oma õrnema kaaslase üle kraavi.
12. selline, mis ei mõju ärritavalt (näit. tundlikule nahale mõeldud). Õrn kreem, šampoon. Õrn kehahooldus.

ülevalgus|kiirus
füüs valguse kiirust ületav kiirus