[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

vagane ‹-se 4› ‹adj›
vaikne, vaga (3. täh.), rahulik. Vesi oli vagane, ei lainetanud. Jõe vool oli päris vagane. Oli pehme ja vagane ilm, sügisõhtu. Majas oli kõik vagane: ei ühtki häält. Ole vagane, ära ütle talle midagi vastu! Elu on siin kolkas vagane. *„Ole vagasem,” noomib Maarja oma peigmeest, „või pole sul veel küllalt tänasest kaklusest?” A. Gailit. || vagur, taltsas. Pealtnäha vagane mees, kuid nüüd läks ägedaks. Kirjak on vagane loom. Lastele anti ratsasõiduks mõni vagasema loomuga hobune. *„Ja kipub [mees] tülitama?” – „Ei, vagane kui lammas.” A. H. Tammsaare.

vagaseks tegema
tapma, maha lööma. Haaras püstoli ja tegi kaks vaenlast vagaseks. Röövlid teinud mehe metsa vahel vagaseks. Tegi kallale kargava koera kaikalöögiga vagaseks. *Mis uimaseks? Päris vagaseks teen, siis pole tagaajamist karta. M. Aitsam.