[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

mässu|meelne
mässulise vaimuga. Mässumeelsed noorukid, luuletused.

vaimne ‹-se 2› ‹adj›

1. inimes(t)e sisemaailmaga, üldise vaimuga (2., 4. täh.) seotud, sellesse puutuv, vaimu-. Inimese vaimne elu, maailm, pale. Vaimne töö, tegevus. Vaimsed huvid, harrastused. Nooruki avar vaimne silmaring. Tütarlapsel on vaimseid kalduvusi, isegi kunstikalduvusi. Noormehe vaimseks suunajaks sai koolmeistrist vanem vend. Trükisõnal on tähtis koht inimeste vaimses arengus. Vaimse üleoleku tunne oma vastastest. Vaimse pinge kasv seoses uute ülesannetega. Vaimne mugandumine, inertsus. Vaimne 'mittemateriaalne' kultuur. Rahvakunst on rahva vaimne looming. Rahva, üksikisikute loodud vaimsed väärtused 'vaimuvara'. Ülikoolilinn on maa vaimne 'vaimuelu' keskus. Rõhutud rahva vaimne ärkamine. Sajandeid oli eesti talupoeg vaimse pimeduse kammitsais, vaimses orjuses. Liikumise, mõttesuuna vaimsed juhid. Idamaade kunsti vaimne sisu jäi talle võõraks. *Tema oli palju vaimsem poiss kui Elmar. Ta tõi endale raamatukogudest raamatuid ja luges palju. R. Roht.
2. psüühikaga seotud, psüühiline; ant. kehaline, füüsiline. Vaimne tervis. Vaimse puudega inimesed. Tal esineb vaimseid häireid. Vaimne mahajäämus, alaareng. Kohtupsühhiaatriline ekspertiis kohtualuse vaimse seisundi kindlaksmääramiseks. Haige vaimne tasakaalutus. Peaaju on vaimsete funktsioonide kandja.

vaimu|ergas
vaimselt ergas, erksa vaimuga. Vaimuerksamad õpilased kasutasid usinalt raamatukogu.

vaimu|ärgas
ärksa vaimuga. Vaimuärgas talupoeg.