[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

lõugu pidama
vaikima, vait olema; vait jääma. Mees, kes oskab lõugu pidada. Sellest loost pidage kodus lõuad. Pea lõuad, mitte üks sõna enam!

tummuma ‹37›

1. tummaks, vait jääma, vaikima; vaikseks, hääletuks jääma. Tummus ehmatusest. Naine tummus hetkeks. Ta suu tummus – sealt ei tulnud enam sõnagi. Tummunud öö. Akendes kustusid tuled, majad tummusid.
2. vaibuma, sumbuma, kustuma. Müdin, kabjaplagin tummub. Kõik hääled tummusid. Meeste sammud tummusid uttu.

vaikima ‹37›

1. vait olema, mitte rääkima. Kõneleja vaikis natuke aega, enne kui edasi rääkis. Poiss surus huuled kokku ja vaikis jonnakalt. Ütle ometi midagi, mis sa vaikid! Sööb, seisab, istub, kuulab vaikides. Mehed astusid vaikides kodu poole. Pidin midagi ütlema, sest ei sobinud enam vaikida. Vaiki, ära räägi neile midagi! Kinnine ja vaikiv 'vähe rääkiv' inimene. Ta vaikis kui, nagu haud 'ei rääkinud midagi'. Kus suu peab vaikima, seal kõnelevad silmad. Küsimus otsustati kõigi vaikival nõusolekul 'ilma kellegi vasturääkimiseta'. See on meievaheline vaikiv kokkulepe. Kirjanikuna on ta viimastel aastatel vaikinud. *Öeldakse ju, et kui relvad kõnelevad, vaikigu muusad. M. Mutt. | piltl. Keegi pole mu kirjale vastanud – kõik vaikivad millegipärast. *.. kuu, südi öövaht, laotuses valvab, / tähtede järgi ta loeb tunde ja vaikides käib. A. Kaalep.
2. vait jääma, häält v. heli tekitamast lakkama. Mehed rääkisid tasa, lõpuks vaikisid hoopis. Etendus algab ja sumisev publik vaikib. Koer klähvis paar haugatust, siis vaikis. Orel vaikis poole tooni pealt. Suurtükid, relvad vaikisid. || (hääle, heli vms. kohta:) kuulda olemast, kostmast lakkama v. vaiksemaks jääma. Kõne, laul, jutt vaikib. Viimaks lapse nutt vaikis. Pillimäng on vaikinud. Lõo lõõritamine vaikis. Õhtul tänavamüra vaikib. Kaugenev kabjaplagin vaikis pikkamisi. *Järsku vaikis iga hääl, röökijatele nagu visati helisummutid pähe. E. Kuus.
3. toimimast lakkama, vaibuma. Tuul, torm on vaikinud. Õhtu eel sadu vähehaaval vaikis. Ta on surnud, süda tuksumast vaikinud. *Kui võitlus vaikis, polnud ükski neist puutumata, kes olid ta alustanud. F. Tuglas. *Pikkamisi vaikis ka Reinu südametunnistus, mis teda algul visalt jälitas ja vaevas .. O. Tooming.
4. millestki mitte rääkima; maha vaikima. Sellest loost, asjast on parem vaikida. Oma varasemast elust, minevikust ta lihtsalt vaikib. Juhtunust kõneldes vaikis targu sellest, et oli ise tüli algataja. On asju, millest mehed vaikivad. Miks ta vaikis, parem oleks võinud kõik ära rääkida. Paistab, et ta sunniti juhtunust vaikima. Kaalus, kas mitte kogu asi surnuks vaikida 'teha, nagu poleks seda olnudki'. Mõnest olulisest probleemist minnakse artiklis vaikides mööda.

vakatama ‹37›

1. (järsku, korraks) vaikima, vakka jääma, vait jääma. Kõneleja vakatas poolelt sõnalt, poolelt lauselt. Naine vakatab, taibates oma sõnade kohatust. Vakatas hetkeks, kuid rääkis siis edasi. Äike pani lapsed hirmust vakatama. Rahvas vakatas kõnelejat kuulama. Õpetaja siseneb ja klass vakatab korrapealt. Minu lähenemisel rääkijad vakatasid. Koerad haugatasid ja vakatasid taas. Pill vakatas ja tantsijad lahkusid põrandalt. Maandunud lennuki mootorid vakatasid. Jutuajamine, naer, melu, lärm vakatas peaaegu kohe. Mootorite mürin vakatas. *Siis lõppes viimaks öine muusika. Vaikis vilespill, vakatasid kellahelid, kustusid küünlad .. A. Murakin (tlk).
2. liikumast, toimimast lakkama. Tuul vakatas, on vakatamas. Hing jääb kinni ja süda vakatab 'jääb seisma' rinnas. *Ta seisis lühikese hetke surmvaikselt, vakatanud paigale .. A. Mälk.