[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

vanik ‹-u 2› ‹s›
lintjas lille-, oksa- vm. põimik; pärg. Kaseokstest, kuuseokstest vanik. Luuderohust ja mürdiokstest punutud vanik. Palukavartest vanikud seintel. Vanikutega ehitud auvärav, tool. Koolituba kaunistati pärgade ja vanikutega. Tänavate kohale tõmmati vanikud ja lambikeed. Vanikut punuma, põimima. Kandis kaelas valgetest lilledest vanikut. Tüdrukutel on vanikud juustes. Pani ema hauale vaniku. Pikkade vanikutena rippuv hall sammal. | piltl. Juustest on alles jäänud vaid kitsas vanik ümber palja pealae. Tähtede vanikud taevavõlvil. || etn setu neiu pidulik, helmeste ja litritega kaunistatud peaehe
▷ Liitsõnad: karikakra|vanik, lille|vanik, paber|vanik, pohla|vanik, roosi|vanik, sibula|vanik, õi(t)evanik.