[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

alles ‹adv›

1. järelejäänud, järel, säilinud, (veel v. endist viisi) olemas. Kontrollige, kas kõik asjad on alles. Pool leiba on söödud, pool on alles. Vanaema kirst on meil veel alles. Ainult paar maja jäi alevikus sõjast alles. Hoidke piletid alles. Mets oli maha võetud, ainult kasetukk oli alles jäetud. *Kellamees Lible olla Paunveres alles ja sõbrutsevat endiselt alkoholiga. O. Luts.
2. päris hiljuti, nüüdsama, äsja. Tulin alles töölt, pole jõudnud veel riideidki vahetada. Kas kõht juba tühi, alles me sõime? Alles ahjust tulnud soojad saiad. Täiesti uus maja, alles sai valmis. Alles see oli, kui koolipinki nühkisime. Alles oli kevad, ja nüüd juba sügis käes. *.. alles oli südapäev, aga juba kuulutavad pikad varjud õhtu lähenemist. O. Tooming.
3. mitte varem kui, mitte enne kui (viitab sageli tavalisest v. oodatust hilisemale ajale v. hetkele). Ah alles homme, kas täna ei saaks? Nüüd sa alles tuled! Alles nüüd ma märkan. Vaata ikka enne järele ja alles siis räägi. Saime kutse alles matuste päeval. Aruannet nõutakse alles 25. detsembriks. Ärkasin alles kell kaheksa. Alles mõne tunni pärast. Vargus oli alles paari päeva eest toime pandud. Olukord on paranenud alles viimastel aastatel. || (ajalist jm. järjekorda, järgnevust silmas pidades). Jaan oli esimene, Juhan teine ja alles siis mina. Ta on järjekorras alles kümnes. Kvalifikatsiooninormi täitis ta alles kolmandal hüppel.
4. (ikka) veel (näitab, et tegevus v. olukord veel kestab v. kestis, kuid selles peab toimuma v. on hiljem toimunud muutus). Mets on alles raagus. Töö oli alles pooleli. Ta on alles väike. See oli siis, kui me alles ülikoolis käisime. Kas nad on ikka alles koosolekul? Üks alles alustab, teine juba lõpetab. Ta alles noor mees. Rukis oli alles lõikamata. Kevadel, kui soo alles kandis.
5. mitte rohkem kui, mitte kaugemal kui, kõigest. Kell on alles neli. Ta on alles viieaastane. Alles kolmandik teed on käidud. Olen alles viiskümmend lehekülge läbi lugenud.
6. ikka, vast (enamasti hüüdlauses). Oled sina alles rumal, imelik, kuri, hea. On alles uudis! Vaat see on alles mees! On alles tark väljas! Kus mul alles asjamees! No on alles elu! *Oli nüüd alles naeru ja lõkerdamist, parastamist ja sajatusi. I. Sikemäe.

elama ‹37›

1. elus olema, eksisteerima, olemas olema; ant. surnud olema. Jäi imekombel elama. Kas ta elab? Kui isa-ema veel elaksid! Vastsündinu elas vaid lühikest aega. 80 aastat juba elatud. Üks vendadest on surnud, teised elavad. Haige ei tahtnud enam elada. Kotkas elab väga vanaks. || ‹käskiva kõneviisi 3. pöördes interjektsioonilähedaselt› õnnitlus-, juubeldus- v. poolehoiuväljendites. Elagu noorpaar! Elagu juubilar! Elagu olümpiavõitjad! || (hrl. elutu kohta:) elumärke avaldama, liikumises olema, elavana tunduma. Näos elasid ainult silmad. Rõõm paneb näo elama. Kunstnik oskab oma maastikke elama panna. Iga noot muusikas peab elama. Orel lausa elab ta käes. Mõnda osa on laval raske elama panna. Hommikuti hakkab maja elama. Leek lõi tuules jälle elama. Vesi lõi äkki elama – väikesed kalapojad kihutasid siia-sinna. *Kogu [kevadine] loodus elas ja kees häältest. J. Mändmets.
2. päev-päevalt kulgevast eluprotsessist osa võtma (hrl. täpsustatult elamise laadi, viisi, tingimuste vms. poolest). Elame, näeme. Kes sind keelab elamast? Ela ise, lase teisi ka elada. Pole kurta, on ikka elatud ka. Nüüd võiks alles elama hakata! See mees juba oskab elada! Elati täisverelist, huvitavat, sisukat elu. Meie elame oma elu, elagu nemad oma! See pole kellegi elu, mis ta elab! Elab niisama päevast päeva, päevast teise. Kuidas ta oma elu elatud saab? Elu tahab elada. Mis elu sa vahepeal oled elanud? Kuidas sa elad? Elan ilusasti, hästi, õnnelikult, muretult, lahedalt, tagasihoidlikult, vaeselt, halvasti. Rahamehed elasid laialt, suurelt, uhkesti, toretsedes, pillates, üle jõu. Elab siidis ja sametis 'rikkuses, toretsedes'. Elab hooleta kui linnuke oksal. Elab kui saks, kuninga kass 'hästi, toredasti'. Ela nagu tuule peal 'ebakindlalt'. Elab kui vanajumala selja taga 'rahulikult, kaitstult, kartmata'. Katsume paremini elada kui tänini. Elab vaikselt ja omaette. Elab kõlvatult, viltu, ula. Ela hästi! (hüvastijätuvormel). Igaüks elab nii, nagu oskab. Elab vaest viisi, vaesuses, ebainimlikes oludes. Pääseme ükskord inimeste moodi elama. Elab vanemate hoole all. Elab teiste kulul, teiste armul, teiste armust, teiste kaela peal. Poeg elab omas leivas, oma käe peal. Koolipõlves elasime temaga ühe katla peal, ühes leivas. Elab nagu putukas puukoore all, vahel 'vaikselt, enesessetõmbunult'. Elame nagu kotis 'teadmata, mis mujal toimub, uudisteta'. Pidi elama hulkudes ja põgenedes. Revolutsionäärid pidid sageli põranda all 'illegaalselt' elama. Elas kasulapsena onu peres. Püüab elada vale ja pettusega. Elab kõigi õpetuste vastu. Elab seaduste järgi. Elati hirmu all, raske paine all. Elame töö tähe all. Elatakse ootuses ja lootuses. Elati rahus, sõpruses, üksmeeles. Naabrid olime ja sõbru elasime. Elasid omavahel vaenus, riius. Elavad kassi ja koerana, nagu kass ja koer 'tülitsedes, riius'. Elavad abielus, vabaabielus, meest-naist. Elab üksi. Elavad naisega kahekesi. Toakeses elati viie-kuue inimesega. Elavad registreerimata koos. Aastate kaupa on lahus elatud. Elab eilses, homses, oma ajast kaugel ees. Linn elas kõige harilikumat argipäeva. *Kõrboja elas oma endist elu, elas nagu tõsise peremeheta maalapp kunagi, metsistus, rohtus, lagunes. A. H. Tammsaare.
3. elunema, asuma. Kus ta praegu elab? Kuskil peab ju inimene elama. Elab Alutagusel, Tartus, pealinnas. Elab oma majas, avaras korteris. Kütmata kambris ei elatud kunagi. Elame kuuendal korrusel. Matkajad elasid telkides. Elame nendega samas majas, naabermajades, üleaia, ühe katuse all. Teisel pool seina elab meil orkestrant. Elame äärelinnas, Tähe tänavas, kooli(le) lähedal, kaupluse kõrval. Võin elada kas või metsas kuuse all. Kolisime linna elama. Elasin mitu aastat maal. Nad on hiljuti meie kanti elama asunud. Tagalas elades õppis korralikult ära vene keele. Vanaema elab meie juures. Tädi elab meilt 3 km kaugusel. Inimesi elab kõigis kliimavöötmeis. Mutt elab maa all. Troopikataimed elavad meil ainult kasvuhoonetes. | piltl. Oh kui palju kurjust elab selles inimeses! Kes teab, mis teise südames elab. Hinges elab igatsus, rahutus, lootus, vaimustus. Ta silmades elas hirm. *Väsimatu kangelasjõud näis tema käsivarres elavat. E. Bornhöhe.
4. millelegi pühendunud v. millestki haaratud olema. Elab ainult oma tööle, kunstile, õpingutele. Ema elab oma lastele. Elab hetkele, käesolevale silmapilgule, tulevikule. Tal on, mille eest, nimel elada.
5. toituma; elatuma, elatist saama, ära elama. Ta on viimasel ajal elanud ainult teest ja leivast. Söö tublisti, ega paljalt õhust ja armastusest ei ela! Šaakal elab raipest. Kasvatas kartuleid ja nendest elaski. Rannarahvas elab kalastusest. Elab pensionist, stipendiumist, honoraridest. Elab oma tööst, teiste tööst, vargusest, dividendidest. Elab vanemate varast, toetusest. Kelle vaevast te olete elanud?! | piltl. Kirjanik elab sulest 'kirjatööst'. Linn elas eeskätt turistidest. Ajakirjandus elab uudistest.
6. säilima, püsima. Mõned vanad tavad elavad tänapäevalgi. Dante „Jumalik komöödia” on elanud ja elab veel sajandeid. Ta töö elab üle aegade. Mälestus sinust jääb meis elama. Varjud elavad, kuni on valgust. Vana on sitke elama ja visa kaduma.
7. hrl van kellegagi (pidevamas) intiimvahekorras olema, kokku elama. Peremees elanud oma teenijaga. Aeles ringi, elas kõlvatute naistega. Mees on haige, naine elab teistega.

elustama ‹37›

1. organismi elutegevust taastama; ellu äratama, elu andma. Uppunut püüti kunstliku hingamisega elustada. Kevadine päike elustas putukad talvetardumusest. Nõid olevat osanud pisuhändi elustada. | piltl. *Puust kujudesse mõtted kanda, / nad elustada... Õnn on see! K. Kangur. *.. näidend on surnud sõnad, surnute keel, mida näitleja peab elustama .. M. Unt.
2. virgutama, erksamaks, elavamaks tegema. Kuuldu elustas meeli, huvi. Püüdis norgus poisse mõne reipa sõnaga elustada. Soojus elustas külma käest tulnud mehi. See mõte elustas teda mõneks ajaks. Kevadise metsa elustav lõhn.
3. mitmekesistama, vaheldust looma, ilmestama. Tumedat kleiti elustavad valge krae ja kätised. Majaseinu saab elustada ronitaimedega. Metsa vaikust elustab üksik linnuhääl. Ta nägu elustasid säravad silmad. Väljendusviisi elustavad kõnekujundid. Õppetundi elustav vahepala. *Jää ühtlast pinda elustavad ainult tuisujooned ja neilt langevad lühikesed varjud. J. Smuul.
4. midagi unustatut v. kõrvalejäänut meelde tuletama v. kasutusele võtma. Elustab vanu mälestusi. Taheti elustada unarusse jäänud traditsioone. 19. sajandi lõpul hakkasid keelemehed elustama la-liidet. Kirjanikud on elustanud meie kirjakeeles murdesõnu.
▷ Liitsõnad: taaselustama.

habisema ‹37›
värisema, võbisema, võbelema. Nurkades habisevad varjud. Tütarlaps habiseb hirmust. *Habiseb klaasita lambi punane leek. A. Hint. || habisedes midagi ütlema, väriseva häälega v. lõuaga kõnelema. *„Seda küll, aga siiski ... saad aru, eks ole?” habises toimetaja. M. Traat. || (värisedes) kahisema, sahisema. *Kõrgel vastaskaldal habises aeg-ajalt haavasalu lehestik, nagu oleks parv varblasi lendu pahvatanud. R. Sirge.

hari2 ‹harja 31› ‹s›

1. millegi ülemine, kõrgeim, tipmine osa. Mägede kõrged, lumised harjad. Künka, seljandiku, raudteetammi hari. Lainete valged, vahused harjad. Luidete veerjatel harjadel kasvasid männid. Päike kuldab metsade harju. Kartulikuhja, rõugu harjal istus vares. Porgandivagude harjad olid rohtu kasvanud. *Ent juba urbsete hangede harjult / langevad lumele roosakad varjud. U. Laht. || katusehari. Küün oli harjani heinu täis. Laudale pisteti punane kukk harja. *Ja siis nägi ta vastasmaja harjal pigimusta meest.. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: hange|hari, katuse|hari, laine|hari, mäehari; kõrgrõhuhari.
2. hari-, kõrgpunkt. Tõnisepäeval talv harja peal, leib pooleks, põhk pooleks. *Oktoober on pärissügisene kuu, meie sügise hari. K. Kalamees. *Jõulurõõmu hari oli [kooli jõulupuuga] möödas.. J. Semper.
▷ Liitsõnad: suve|hari, talihari.
3. lihakas moodustis mõningate lindude pealael; miski seda meenutav. Kuke, kana, kalkuni punane hari. Kukeseene erekollane hari. Tanu hari. Lõkke punane hari. | piltl. *Jalad pakitsesid ning jookki kippus juba harja. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: kukehari.
4. biol luu väljaulatuv osa, millele kinnituvad lihased (crista)

heitlema ‹heidelda 49›

1. võitlema. Heitles ägeda köhahooga, pisaratega. Mehed heitlesid lainetes, kuni jõud lõppes. Haige heitleb surmaga. Heitleb oma ärevate mõtetega. Tal tuli heidelda majanduslike raskustega. Asus vahvasti heitlema laiskuse ja tuimuse vastu. Laev heitles tormiga, lainetega. Heideldi tääkide ja püssipäradega, mees mehe vastu. *On see siis meie süü, .. et peame eluaeg heitlema viletsa leivatüki pärast. J. Kärner. || võistlema; maadlema, jõudu katsuma. Jäähokis heitlesid esikoha pärast meie ja Rootsi meeskond. *Heitlesid poisid nii. Kui noored kuked, suled kohevil, teineteise rinnust kinni. R. Janno.
2. vahelduvalt, siia-sinna liikuma. Seinal heitlevad varjud, heledad laigud. Lõkke punakas kuma heitles mehe näol. *Tuli heitles tuule käes siia-sinna.. M. Unt. *Hinges heitles mõte visa. H. Visnapuu. || veiklema, küütlema. *Ja smaragdivälja sees nagu heitlev opaalsilm – Graz. E. Vilde.
3. hrv kõhklema, kahevahel olema, enesega võitlema. *Ta heitles hirmu ja lootuse vahel, kumbki tunne ei suutnud teist maha suruda.. O. Jõgi (tlk). *Mõne silmapilgu heitles ta otsustusvõimetuses, siis jooksis koju.. T. Vint.

hiilima ‹42›

1. hääletult, ettevaatlikult, vargsi liikuma; salamisi, märkamatult liginema v. eemalduma. Kellelegi, millelegi lähedale, lähemale, ligemale hiilima. Kellestki, millestki eemale, kaugemale hiilima. Hiilib kikivarvul, salamahti, tasahilju, varga kombel ringi, pööningule. Hiilib mööda tänavaid, läbi pargi, üle tee koju. Hiilisin õuest tuppa, sisse, värava juurest välisukse juurde. Hiilisime vaenlase vahetusse lähedusse. Poiss hiilis sauna ja kuuri vahet. Tal õnnestus vaikselt ära, välja, minema hiilida. Hiilisin eeskotta mantli ja mütsi järele. Ta hiilis akna taha vaatama, mis toas toimub. Ilves püüab saagile juurde, ligi, järele hiilida. Ta kuulis hiilivaid samme. Mind häiris tema hiiliv kassikõnnak. *Põõsa tagant põõsa taha hiilides.. lähenesid nad laagripaigale. E. Raud. | piltl. Õhtused varjud hiilivad üle linna. Öö hiilib akende taha. Uni, haigus, külm, vanadus, surm hiilib ligi. Nälg, vaesus hiilib majja. Südamesse, hinge hiilis hirm, kibedus, mure, nukrus. *Mitmed korrad hiilisid pähe küsimused: mida teha? Kuidas olla? V. Ilus.
2. varitsema, luurama, salamisi piiluma. Keegi hiilib kardina vahelt. Hiilisin uksepraost, mis toas toimub. Miks sa hiilid akna taga? Ta jäi puu taha, võssa hiilima. Peeter hiilis kivi tagant suplejaid. Harakas hiilis pesuküna kõrval olevat seebitükki. Kass hiilib hiirt.

hämardama ‹37›
hämara(ma)ks tegema. *Raskelt tume pilv aga hämardas ilma.. M. Raud. *Varjud hämardasid ranna ja neeme. A. Mälk.

hääbuma ‹37›
aeglaselt, pikkamisi hävima, (välja) surema, otsa saama. Haige hääbus vaikselt. Vabadusvõitleja hääbus vangikongis. Lõke, tuli koldes hääbus pikkamisi. Rahvapärimused hääbuvad sajandite jooksul. Kui anne ei saa areneda, siis ta hääbub. Hääbuv keel, murre, nähtus. Hääbunud kultuur, tsivilisatsioon. Hääbunud hõimud, rahvad, inimpõlved. *Inimesi ei olnud. Aga vili pudenes ja hääbus.. L. Vaher. || aeglaselt, pikkamisi nõrgenedes v. tuhmudes kaduma, vaibuma, haihtuma. Päike loojub, päev hääbub. Pahameelepuna ei olnud ta põskedelt veel hääbunud. *Kujutlused jooksid, hüplesid, libisesid nagu varjud, sündisid kiiresti, hääbusid kiiresti. A. Jakobson.

hüplema ‹hüpelda 49›

1. korduvalt kergelt hüppama, karglema; lühikeste hüpetega (edasi) liikuma. Lapsed keksisid ja hüplesid õues. Hüples ühelt jalalt teisele, et sooja saada. Edasi pääses vaid mättalt mättale hüpeldes. Väike Kaarel tuli hüpeldes mööda tänavat. Papagoi hüples puuris rahutult ringi. Varblased hüplesid teel. Hüplev jooks, kõnnak.
2. hüppeliselt, üles-alla viskudes ebaühtlaselt liikuma. Kõrisõlm hüples üles-alla. Kogu ta keha hakkas hüplema nagu halltõbisel. Pilk hüples rahutult sinna-tänna. Auto hüpleb auklikul teel. Paat hüples lainetel. Varjud hüplesid seinal. Tähed hüplevad silme ees. Hüplev palavik, pulss. Hüplev küünlaleek. Põrandal hüplev valguslaik. *Koorem hüples ja puutelgedega vanker kägises.. F. Tuglas. || piltl (meeleolu, tunnete, mõtete vms. järsu kõikumise kohta). Nende vestlus hüples ühelt teemalt teisele. Mõtted hüplesid loiult siia-sinna. *..ta ei hüple sinna ja tänna nagu mõni teine, vaid jääb kindlaks kord ettevõetud plaanile. O. Luts.

jooksma ‹joosta, jooksen, jooksin, jooksis, jooksku, jooksev, jooksnud, joostakse, joostud 44›

1. (inimeste, loomade kohta:) jalgadel kiiresti edasi liikuma. Sörgib, lidub, lippab, punub, sibab, vudib joosta. Pistis, pani jooksma. Jookseb müdinal, padinal, vudinal. Jookseb kätega vehkides, jalgu pildudes. Hobune jookseb sörki, traavi, nelja. Linnud kulgevad maapinnal kõndides, joostes või hüpeldes. Poiss jooksis täiest jõust, kõigest väest, nii et hing kinni, nii kui jalad võtsid, ummisjalu. Jooksime suure hooga, hirmsa ajuga, kergejalgselt. Rebane jooksis üle heinamaa metsa poole. Jooksin nagu tuul, nagu välk koju. Jooksis tuppa, aeda, tänavale, üle tee. Koer jooksis keti otsas ringiratast. Ma ei jaksa kaua ega kiiresti joosta. Tüdruk jookseb nagu kits. Jooksis naha soojaks, oma kanna orgi otsa lõhki. Lapsed jooksid rüsinal õue, pidid mu pikali jooksma. Poiss jooksis õpetajale otse käte vahele, sülle, selga. Jooksin hingeldades, lõõtsutades kohale. Pakku, peitu, redusse jooksma. Koerad jooksid käratsedes jaole. Lehmad jooksid kiini, robinal lauta. Kärbes jookseb seinal. Lapsed jooksevad õues. Ihu kiheleb, nagu jookseksid sipelgad üle selja. Jooksime edasi jõe poole, tagasi koju. Ära jookse minust ette, mulle ette. Vello jooksis kõigist mööda, uksest sisse. Ehmusime ja jooksime laiali. Laps jooksis emale vastu. Jooksis trepist üles, alla. Olen end väsinuks, hingetuks jooksnud. Ants jooksis mind püüdma, tikke maast üles korjama. Jooksis kähku, tagasi vaatamata minema. Mees lähenes joostes. Jooksin Maiega võidu. Vello jooksis kilomeetri kahe ja poole minutiga, 400 meetrit hea ajaga. Maratoni, sadat meetrit jooksma. Jooksis 5000 meetris uue Eesti rekordi. Viimast paari, nukku jooksma 'teat. jooksumängu mängima'. Mardilaupäeva õhtul joosti marti 'käidi mardisandis'. || (rutates) minema v. käima. Jooksis kauplusse leiba tooma, leiva järele. Perenaine jooksis toa ja lauda vahet. Peeter jooksis asju ajades lausa jalad rakku. Mulle ei meeldi mööda poode joosta. Väike Mall jookseb igal pool õe sabas. Räägi julgesti, ei mina jookse seda küla peale kuulutama. | (halvustavalt). Noored muudkui jooksevad ühelt diskolt teisele. Nii suurel tüdrukul ei kõlba enam hõlpu joosta, peaks juba hakkama leiba teenima. Mis sa jooksed arstide vahet! Kas jooksed avanssi norima? Kes siis kohe kaebama jookseb! Kui ei taha meie juures elada, las jookseb. Jooksis ehituselt minema. Küllap jookseb siit paari kuu pärast jälle tasuvamale tööle. See mees jookseb iga seeliku järel(e) 'püüab iga naisega kurameerida'.
2. (hrl. vedeliku v. peeneteralise aine kohta:) voolama, valguma. Jõed jooksevad merre. Läbi heinamaa jookseb oja. Kivi alt jookseb väike allikas. Tiik on kuivaks jooksnud. Keerasin kraani jooksma, kraanist vee jooksma. Räästast jookseb vihma kaela. Pisarad jooksid üle põskede. Higi jooksis niredena mööda nägu. Haavast, ninast jookseb verd. Koera suust jookseb ila. Piim jooksis lüpsja sõrmede vahelt sorinal lüpsikusse. Muna on poolenisti tühjaks jooksnud. Haavatu jooksis verest kuivaks. Manna jooksis katkisest kotist põrandale. Vili jooksis sabinal salve. || (midagi) eritama v. endast eraldama, (midagi) voolata laskma. Silmad jooksevad sirinal vett. Isuäratav toit ajab suu vett jooksma. Kask jookseb mahla. Kõrv jooksis mäda. Nina hakkas verd jooksma. Nohune nina jookseb nagu mahlakask. Katuseräästad jooksevad ladinal. Paise on jooksma läinud. Kruus, vann, ämber, piimanõu jookseb 'laseb vedelikku läbi, ei pea'.
3. (kiiresti v. ühetasaselt) liikuma; libisema, liuglema. Laev jooksis madalikule, karile, miini otsa. Paat jooksis randa, kaldasse. Värskel lumel, värske lumega jookseb regi hästi. Suusanina jooksis mättasse. Rong jooksis rööbastelt. Auto parempoolsed rattad jooksid mööda teepeenart. Kuul jooksis maasse, seina sisse, läbi mütsi. Leegid jooksid mööda puutüvesid. Laugastel jooksevad virvatuled. Silme ees jooksid värvilised siksakid. Nobedasti jooksis sulg paberil. Ta sõrmed jooksid väledalt klaveriklahvidel, mööda klaveriklahve. Kleidi saba jooksis mööda maad. Köis jookseb vankri järel. Lõng, niit jookseb poolile. Paber jookseb rullist masinasse. Pani magnetofonilindi jooksma. Mis film tuleval nädalal kinos jookseb 'linastub'? Detailid jooksevad lindil koostetsehhi. Hammasrattal jookseb kett. Veski jooksis 'töötas' suure mürinaga. Õmblusmasin jookseb 'töötab' raskelt, kergelt. Kas auto jookseb 'sõidab' korralikult? Sukasilmad on üles jooksnud, jooksma 'hargnema' hakanud. Ta pilk jooksis korraks üle toa. Silmad jooksid ahnelt üle kirjaridade, ühelt esemelt teisele. Lained jooksid pahisedes kaldale, vastu kallast. Pilved jooksevad üle taeva. Tuisk jookseb üle lageda. Kerge tuulehoog, virvendus jooksis üle vee. Kuupaistel jooksid tumedad varjud üle lume. Üle näo jooksis puna, naeratus. || (silmaga mittemärgatavate liikumiste ja kulgemiste kohta). Külmajudinad jooksevad mööda selga, üle keha. Kuum juga jooksis läbi südame. Läbi saali jooksis lõbus kahin. Uudis, kumu jooksis suust suhu. Loendamatu hulk mõtteid jooksis kiiresti läbi pea. Mõte jookseb huupi, vabalt, kergelt, töölt kodustele asjadele. Täna mul mõte lihtsalt ei jookse. Elu on umbsõlme, sassi, umbe, ummikusse jooksnud. Tuulde jooksnud soovid. Tehke rutem, aeg jookseb! Minutid jooksevad, peame kiirustama. Tal jookseb sellel tööl juba viies aasta. Mu tööstaaž jookseb 1952. aastast. *Nende [= laskude] kauge kõma jookseb kiirelt üle vaikse vee.. R. Vaidlo. *Nüüd jooksid päevad jälle ühetooniliselt. A. Mälk.
4. kõnek edenema, sujuma, laabuma, ladusalt toimuma. Jutt tal muudkui jookseb. Praegu jookseb tal kõik libedasti. Peaasi, et töö jooksma saaks. Saab näha, kuidas ta elujärg uuel kohal jooksma hakkab. *Trahter jooksis imehästi ja Sahkerit peeti juba rikkaks meheks. M. Metsanurk. *Tere, külamees! Kuidas siis täna kaup ka jookseb? H. Sergo. || (tulu, saagi vms. ohtra, pideva saamise kohta). Kala, räim jookseb. Raha jookseb nagu raba. Palk, preemia jookseb. Vabrik töötab, toodang jookseb. Ei tahaks veel mängu lõpetada, mul täna kaart jookseb 'saan pidevalt head kaardid'.
5. pikana kulgema, suunduma, teatavas suunas minema. Kraavid jooksid mustade triipudena üle soo jõkke. Künnivaod jooksevad sirgelt üle põllu. Koridor jooksis läbi mõlema majatiiva. Põllusiil jooksis (pikalt, kaugele) heinamaa sisse. Maantee jooksis raudteega kõrvu, piki rannaäärt, loogeldes kaugusse. Tänav jookseb otsaga vastu parki. Üle põranda jookseb kirev kaltsuvaip. Vannitoa lae all jooksevad pesunöörid risti-rästi. Ümber samba jookseb ornamendivööt. Piki, põiki riiet jooksev kangakiri. Ta kirjaread kipuvad viltu, kõveriti, ülespidi jooksma. Sirge lahk jookseb läbi ta tihedate juuste. Pikad härmalõngad jooksid oksalt oksale. Akna kõrvalt jookseb pragu vundamendini. Üle poisi käe jooksis suur sinine vorp. *Kaalep mängib ajaviiteks uuriketiga, mis jookseb ühest vestitaskust teise.. A. Jakobson.

järsk ‹järsu 21 komp järsem e. järsum superl kõige järsem e. kõige järsum e. järsim› ‹adj›

1. püstsuunas tõusev v. langev, rõhtsuunast tugevasti erinev, tugeva kallakuga; ant. lauge. Järsk tõus, lang(us). Järsk kallas, perv, rannik, nõlv, mägi. Järsk tee, rada, trepp. Rändrahnu üks külg on järsk, teine lauge. Mäe järsemast küljest on võimatu üles ronida. Haubitsa mürsul on järsk lennujoon. Lühike järsk laine peksis vastu laevakülge.
2. tugevasti suunda muutev, suure nurga all pöörduv. Jõgi, tee, rada teeb järsu pööraku, käänaku, looke, käänu. Järsud kurvid.
3. äkiline. Järsk hüpe, haare, tõuge, tõmme, liigutus. Auto liikus paigast järsu nõksatusega. Kehatemperatuuri järsk tõus. Järsk tuuleiil. Järsk raksatus. Järsk raevu-, valuhoog. Tuli järsk sula, pakane. Lühike järsk käepigistus. Kõnnib järsul sõjaväelaslikul sammul. Tegi loole lühikese ja järsu lõpu. Saabus järsk ootamatu vaikus. *Küsimus oli nii järsk ja sissejuhatuseta, et poiss tundis enese võitlusvõimetuna. H. Raudsepp.
4. terav, tugev; ilmne, tunduv. Järsud kontrastid. Järsk vahe, erinevus värvitoonis. Puude järsud mustad varjud. Leht- ja okasmetsa vahel ei ole siin järsku piiri. Toodangu järsk tõus, langus, suurenemine, vähenemine. Järsk murrang loomingus. Ta sõnad ja teod on järsus vastuolus.
5. talitsematu, äkiline; (hoolimatult) range, karm, lahkusetu. Järsk iseloom, käitumine. Järsu sõnaga, ütlemisega mees. Vastas küsimusele järsul toonil. Kostsid järsud käsklused. Taat oli sõnades, väljendustes järsk. Oma naisega, oma naise vastu oli ta eriti järsk. Ta oli järsk ja nõudlik õpetaja. „Ei!” kõlas lühike järsk vastus. Ühe järsk tõrjuv hoiak jahutas ka teiste indu.

karglema ‹karelda 49›

1. (inimeste, loomade kohta:) korduvalt kargama, hüplema. Lapsed jooksid heameelest, rõõmu pärast kareldes emale vastu. Poisike kargles mööda treppi alla. Ta on alles laps ja armastab teiste omasugustega hullata ja karelda. Nad liikusid mättalt mättale kareldes edasi. Koer haukus ja kargles peremehe ümber. Kitsetalled karglesid niidul (ringi). Kargleb kui valla pääsenud vasikas. Oravad karglevad okstel. || (tantsimise kohta). Polkat karglema. *Söödi, joodi, puhuti pilli, löödi kannelt, leelutati ja kareldi .. M. Metsanurk.
2. (esemete ja nähtuste kohta:) mitmes suunas hüplema, viskuma, paiskuma, sööstma, sähvima vms. Regi hüpleb ja kargleb libedal teel. Raheterad karglesid katusel. Tulekeeled, sädemed karglevad. Jooksjate varjud karglesid lumel. *Silme ees karglesid ähmased tähnid ja jutid. A. Sisask (tlk). | piltl. Vestlus kargles ühelt teemalt teisele. Raske oli jälgida tema karglevat mõttekäiku.

kesk|päevane
keskpäeval esinev v. toimuv, keskpäevale omane, keskpäeva-. Keskpäevane leitsak, päikeselõõm. Keskpäevane päike. Keskpäevased varjud on lühikesed. Keskpäevased ilmavaatlused. *Oli keskpäevane tund: nii umbes kella kahe ja kolme vahepeal. K. Rumor.

kriipsjas ‹-ja, -jat 2› ‹adj›
kriipsutaoline. Taimevartest langesid seinale kriipsjad varjud.

kujutuma ‹37›
hrv end kujutama; kujutisena tekkima. *Meie varjud kujutusid madala valguseallika tõttu seinal.. M. Pärna (tlk).

kuulutama ‹37›

1. midagi avalikult, ametlikult teatavaks tegema (suuliselt v. kirjalikult). Sõda kuulutama. Kohtuotsust kuulutama. Uue seaduse kehtimahakkamisest kuulutati rahvale kirikukantslist. Pärast mitmetunnilist istungit kuulutati vaheaeg. Kuulutas ajalehes, et tal on maja müüa. Edumeelsed kuulutasid avalikult, et toetavad uut korda. || kedagi v. midagi avalikult kellekski v. millekski, teat. seisundis olevaks tunnistama. Kuningaks, keisriks, presidendiks, pealikuks kuulutama. Endine asumaa kuulutati iseseisvaks. Katoliku kirik kuulutas Jeanne d'Arci pühakuks. Looduskaitsealaks kuulutatud piirkond. Mees kuulutati tagaotsitavaks. Kirik kuulutas teisitimõtlejad ketseriteks. Koosolek kuulutati avatuks. Diskussioon kuulutati lõpetatuks. Kõrgkoolis kuulutati mitu kohta vakantseks. Määrus, seadus kuulutati kehtetuks. Võlad kuulutati kustutatuks. *Sümbolistid kuulutasid oma õpetajaks Paul Verlaine'i.. N. Andresen. *Riik oli kuulutatud sõjaseisukorda. Väeosades kästi moodustada väljakohtud.. K. Rumor. || maha kuulutama. *Hilda kuulutati täna esimest korda kirikus ... Madjakuga. O. Luts.
2. rääkima, seletama, ütlema, teada andma. Ruttas teistele head uudist, oma rõõmu, muret, kartusi kuulutama. Kaupmehed kuulutasid laadaplatsil valju häälega oma kaupa. Mis sellest ikka võõrastele, kogu maailmale kuulutada! Ta kuulutas suure suuga kõigile, mis ta teel nägi. „Palun kõiki lauda istuda!” kuulutas perenaine pidulikult. „Seda ei või mingil juhul lubada!” kuulutasin resoluutselt. Marika kuulutas, et tema ei tule homme kaasa. *Valvsa ja terase haraka kädistamine, kes kõike näeb ja kõigest kuulutab, päästab mõnegi looma elu. O. Tooming. || piltl millestki märku v. tunnistust andma. Kellahelin kuulutab vahetunni lõppu, tunni algust. Raekoja kell kuulutas südaöötundi. Vabrikuvile kuulutas tööpäeva algust. Lõokesed ja kuldnokad kuulutavad kevade saabumist. *Varsti kuulutab vägev norskamine, et väsimus tast on võitu saanud. E. Vilde. *Söö kui hästi, aga nägu seda ei kuuluta. P. Krusten.
3. jutlustama, levitama, propageerima. Jumalasõna, evangeeliumi, ristiusku kuulutama. Kuulutati võrdsust ja vendlust. *Ma kuulutasin üht aadet. G. Suits.
4. ennustama, ette kuulutama. Oraakel kuulutas kreeklastele võitu. Kaardimoor kuulutas kaartidelt tulevikku. Käevaataja oli talle kuulutanud pikka iga, rikast meest. Jutlustaja kuulutas viimsepäeva tulekut. Ta kuulutas oma vastastele kadu. Kaardid ei kuulutanud talle midagi head. *Nagu saunaeit suvel kuulutanud, nõnda see ka oli: Krõõdal sündis tütar. A. H. Tammsaare. || saabuva, tulevikus toimuva kohta tunnistust andma, midagi aimata laskma. Meeste vihased näod kuulutasid kurja, ei kuulutanud midagi head. Kõik taevamärgid kuulutasid ilmamuutust. Pikad varjud kuulutasid õhtu lähenemist. *Tuul rebib pilvi, kisub kübaraid peast, kuulutab sula. J. Semper.

laigu(s)tama ‹37›
hrv laiguliseks tegema. Teed laigustavad puude varjud. *Udu laigutab orge ja mõhnu .. J. Kärner.

langema ‹37›

1. hrl. oma raskuse mõjul allapoole liikuma. a. kukkuma. Maale langeb aastas umbes 1000 meteoriiti. Pommid langesid küladele ja linnadele. Niagara joa veemassid langevad 50 meetri kõrguselt. Lennuk langes õhuauku. Nägin unes, et langesin kuristikku. Luuk langes prantsatades kinni. Vihmapiisad langevad robinal katusele. Tasa langeb laia lund. Vabalt langev keha. Kes teisele auku kaevab, see ise sisse langeb. b. hooga alla liikudes lööma. Puuraiuja kirves tõuseb ja langeb. Isa rusikas langes raksatades lauale. Hoop langes hoobi järele. c. vajuma. Külm õhk langeb allapoole, soe õhk kerkib ülespoole. Udu langeb (alla, maha). Kaste langeb maha. Eesriie langeb. Püksid on rebadele, sukad on lonti langenud. Juuksesalk langes jälle laubale. Haige põsed on lohku, silmad auku langenud. *.. pisarad hakkasid langema üle mu põskede .. J. Vahtra. d. alla vajununa rippuma. See on hea raske riie, langeb hästi. Rasketes voltides põrandani langev kardin. Ta paksud juuksed langevad kaunilt õlgadele. Taadi pikk habe langeb rinnale. e. (valguse ja varju kohta:) mingist suunast kuhugi v. millegi peale paistma. Kirjutamisel peab valgus langema vasakult või eest. Läbi paksude võrade langes metsa alla vaid ähmast valgust. Pliidisuust langeb ta näole punakat paistust. Puudest langesid teele pikad varjud. Küljelt langev valgusvihk. *Suur valgus on halastamatu, kui ta otse vanasse näkku langeb. E. Krusten. f. piltl. Kate, soomus langes silmadelt – mulle oli kõik selge. Vaekauss langes minu kasuks. Kodused tööd langesid ema õlgadele. Unustusehõlma, unustusse langema. Raske koorem langes südamelt. Uni langeb laugudele. Külale langeb õhtu, videvik, hämarus.
2. püsti- vm. normaalasendit kaotama, allapoole, kaldu, maha v. ümber kukkuma v. vajuma. a. (inimese v. looma kohta). Käpuli, kõhuli, ninuli, pikali, selili langema. Langes põlvili ema hauale. Langeb räntsatades toolile, voodile. Langes hoobist kössi, küüru. Haavatu langes lumme kummuli. Sõbrannad langesid ahhetades teineteisele kaela. Buss pidurdas järsult ja püstiseisjad langesid ettepoole. Jooksis, kuni langes hingetult maha. Pea langeb rinnale, longu, norgu. Käed langevad jõuetult rüppe, sülle. Kõht langeb üle püksivärvli. Hobusel langesid kõrvad lonti. *Siis langes ta oma armsale koldekivile puhkama, uinus lõpuks .. F. Tuglas (tlk). b. (esemete, rajatiste jms. kohta). Tõkkepuu langes ja sulges tee. Puuriit langes kolinal laiali. Vana küün on viltu, längakile, tiidakile langenud. Puu langes raginal. Mets langeb kirveste ja saagide all. Rohi langeb vikati all. See müür võib varsti kaela langeda. c. piltl oma positsiooni, seisu kaotama. Langes konkurentsis tahapoole, edetabelis teiselt kohalt kümnendale. Brigadir langes lihttööliseks. Riigid tekkisid ja langesid. Valitsus langes, tekkis valitsuskriis. *On ümber riike, troone, kroone langend .. G. Suits.
3. sõjas, võitluses, lahingus surma saama. Poeg langes tal sõjas, kodumaa eest. Au langenud kangelastele. Langes snaiperi kuulist. Lembitu langes Madisepäeva lahingus. || hrl van tapetuna surma saama. Langes vihamehe kuuli läbi. Olovernes langes Juuditi käe läbi. || vallutatuna võitja valdusse siirduma. Konstantinoopol langes türklaste kätte 1453. aastal. Muistsete eestlaste vabadusvõitluses langes viimasena Saaremaa.
4. laskuma, alanema; madalduma. a. (rõhtpinnaga teat. nurga all) laskuma. Maapind langeb laugelt, järsult mere suunas. Taevaskoja liivakivipaljandid langevad püstloodis jõkke. Lõuna poole langevatelt veerjatelt nõlvadelt oli lumi sulanud. Tee langeb orgu ning tõuseb jälle mäkke. Põlevkivikiht on paiguti maapinna lähedal, paiguti langeb sügavamale. Rind tõuseb ja langeb ärevusest. b. (hääle, tooni, intonatsiooni kohta). Hääl langeb pooltooni võrra. Tõusev, langev intonatsioon. *Ta hakkas ärevalt rääkima, kusjuures hääl langes kähisevaks sosinaks. P. Kuusberg. c. (mingi konkreetse v. abstraktse taseme kohta:) alanema, madalduma. Kuivaperioodil veepind jõgedes langeb. Põhjavee tase langeb suviti ning talviti. Elavhõbedasammas kraadiklaasis langeb. Õhutemperatuur langeb alla nulli. Õhurõhk, baromeeter langeb. Pinge vooluringis langes. Närvipinge, erutus, vererõhk langeb. Hommikuks palavik langes. Õppeedukus on langenud. Dollari kurss langes. Elatustase langeb, elukallidus tõuseb. Tööde tempo langeb. Uues koolis ta hinded halvenesid, matemaatika langes koguni kahe peale. Kardab, et tema prestiiž, autoriteet langeb. Meeleolu, tuju kippus langema. d. (kõlbeliselt, moraalselt) alla käima. Kuidas võib inimene nii sügavale, madalale langeda? On langenud looma tasemele. Ta pole veel nii kaugele langenud, et vargile läheks. Langenud hing, naisterahvas. *.. ähvardas sõrme tõstes: ".. Vaata ette, et sa ei lange! Au on kerge kaotada ..” J. Pärn.
5. sattuma. a. (millegi objektiks). Teiste pilke, põlu, viha alla langema. Niimoodi võid ilma naeruks langeda. Kohtu, karistuse, nuhtluse alla langema. Romaan langes ägeda kriitika alla. Pettuse, tagakiusamise, atentaadi ohvriks langema. Rahvas langes ikke, rõhumise alla. Talu langes haamri alla. Maja langes tuleroaks. b. (mingile objektile). Kahtlus langes temale, tema peale. Meile langes osaks suur õnn, au. Kogu vastutus langeb esimehele. Kellele liisk langes? Otsus langes mineku kasuks. Teatri valik langes noore autori näidendile. Eesti keeles langeb rõhk üldiselt esimesele silbile. Satub hämmeldusse, kui seltskonna tähelepanu temale langeb. Ehmatasin, kui mu pilk kellale langes. *Mulle langes [ankruvahi] esimene kolmandik, kella kaheksast kaheteistkümneni. H. Sergo. c. (mingisse olekusse, seisundisse; mingisugustesse tingimustesse). Minestusse, lovesse, sügavasse unne langema. Ta langeb kergesti kurvameelsusse, enesehaletsusse. Ära lange äärmusse, liialdusse. Ta on kaaslaste halva mõju alla langenud. Majanduslikesse raskustesse, viletsusse, võlgadesse langema. d. (kellegi valdusse, võimusesse, meelevalda). Sõjas vangi langema. Linn langes vaenlase kätte. Mitu kana langes rebase saagiks. Varitsejate küüsi, võimude kätte langema. Langes petise võrku. e. (mingile ajamomendile v. -lõigule). Vastlapäev langes sel aastal 20. veebruarile. Nendesse aastatesse langevad ta esimesed kirjanduslikud katsetused. Õunapuude õitsemine langes tänavu juunisse. Mitmed tähtsad sündmused langesid aasta viimastele päevadele. Ekskursioon langes nii kiirele ajale, et mul polnud võimalik sellest osa võtta.
6. kostma, kõlama. Järsult ning teravalt langesid käsklused. Tema kohta langes mõnitusi siit ja sealt. *Iga sõna, mis täna õhtul siin Kuressaare linnas meie vahel langeb, muudab maailma kaarti. L. Meri. *Nad kolm olid kohe, kui mõisaõues esimesed paugud langesid, jäneseväledusega metsa poole pakku pannud .. E. Vilde.
7. hrv jagunema. Hääled langesid pooleks. *Sellega olid vaidlejad kahte jakku langenud .. E. Särgava. *Sellest seisukohast langeb Liivi lüürika viide eri rühma .. F. Tuglas.

laotuma ‹37›
(laotamise teel, laotatuna) laiali puistuma; laiali v. laiana levima. Masina abil laotub väetis ühtlasemalt kui käsitsi laotades. Tumedad varjud laotusid üle õue. Silmapiirini laotub stepp. Udu laotub piki orgu. Uudis laotus üle küla, külas laiali. *Kuum tee aitas: mõnus teesoe laotub üle kehapinna, sest kellegi teise sooja laotumas pole. N. Baturin. *.. valge põllega neiu lendab kui liblikas sinna, valge lina laotub lauale .. M. Metsanurk.

looklema ‹loogelda 49›

1. lookeline olema, lookeid moodustama. Orus lookleb jõgi, oja. Mätaste vahel, ümber põõsaste, siira-viira loogeldes kulgeb jalgrada üle heinamaa. Väänkasvud looklevad tugedel, mööda seina (üles). Kirjaread looklesid üles-alla. Poe ees lookles pikk järjekord. Looklev rannajoon. *Jättis [hooletu kündja] suurte kivide ääred terveks ja ajas looklevad vaod .. E. Vilde.
2. lookeid tehes liikuma, vingerdama. Rästik lookles, läks loogeldes üle tee. Mõni kala ujub madujalt loogeldes. Kass on vihane, saba võnkleb ja lookleb. Sõitsime teeaukude vahel loogeldes. Kaminatule varjud looklevad seintel. *Liiminired looklevad mööda puhastamata vineeri, tarduvad meie pilgu all. K. Saaber.

lühenema ‹37›
pikkuselt vähenema, lühemaks muutuma. a. (ruumiliselt). Jooksjate vahemaa lühenes iga hetkega. Keskpäeva poole varjud lühenevad. Kleidid, seelikud lühenesid miniks. Kärbete tõttu oli kirjutis tublisti lühenenud. *Veel metsa taga peksumasin huugab, / ning põllul lühenevad rõuguread. M. Raud. b. (ajaliselt). Tööpäev, tööaeg lühenes. Sügisel päevad lühenevad.

maalima ‹42›

1. värve ja pintslit kasutades maali looma. Portreed, akti, natüürmorti, freskot, etüüdi maalima. Maastikku, lilli, inimesi maalima. On maalinud ikoone, pühapilte. Õlivärvidega, vesivärvidega maalima. Lõuendile, puidupinnale, seinale maalitud pilt. Kaljudel avastati punase ookriga maalitud figuure. Võtab molberti ning maalikasti ja läheb mere äärde maalima. Pilt on maalitud pruunides toonides. Ta laskis end kunstnikul maalida. Noormehel on kunstnikuannet, ta maalib pisut. Maalitud keraamika, savinõud. Mitmed freskod on hiljem üle maalitud 'uued varasematele peale maalitud'. Pildil on kõik detailid täpselt välja maalitud. | piltl. Pakane maalib aknale roose, jäälilli. Loojang maalib taevast punaste toonidega. *Hele päike maalib sätendavale lumele väheste puuristide varjud .. A. Hint. || van joonistama. Poiss maalis tahvlile kolm kuuske.
2. kõnek värvima. Maalis aknalauad remonti tehes helevalgeks. *.. ja korsten [laeval] mustaks maalitud kesk vaske .. V. Ridala. || võõpama; minkima. Maalitud nägudega indiaani sõdalased. Naine maalis huuled lillakaspunaseks. Kitsad, kriipsudeks maalitud kulmud.
3. kõnek aeglaselt ja hoolikalt, ka vaevaliselt (nagu joonistades) kirjutama. Ilukirjatunnis maalisid lapsed tähti ja numbreid. Maalib paberile väriseva käega oma nime, allkirja alla. Maalib ümbrikule aadressi (peale). Võttis kriidi ja maalis tahvlile mõned aastaarvud. Maaliti loosungit. Uksele oli trükitähtedega maalitud „Kontor”. *Nii ta maalibki oma ilusas ümaras käekirjas pika nimestiku .. A. Kaal.
4. piltl (kirjeldades, ette kujutades jne.) kujutluspilte looma. Kirjanik maalib oma teostes pilte rahva ajaloost. Ta oli hea jutumees ja maalis kuulajaile oma elust üsna värvikaid pilte. Ei maksa elu lakeerida ega kuldseks maalida. *Kujutlus töötas ja maalis vastumeelseid pilte. R. Roht.

madalduma ‹37›

1. madalamaks muutuma. a. püstsuunas ulatuselt vähenema (ka eri paikade omavahelises võrdluses). Mäed on kulunud ja madaldunud. Lumi sulab vähehaaval, hanged madalduvad. Edela suunas kõrgendik, saar madaldub järk-järgult. Maapind madaldus soiseks heinamaaks. Äärelinna poole majad madalduvad. Mets madaldub võsaks. *Aga milles ma nüüd kindel olen, on see, et mu vasem õlg on madaldunud. E. Krusten. b. sügavuselt vähenema. Deltas jõgi madaldub setetest. Merepõhi kerkib, laht madaldub. c. astmelt, tasemelt langema. Protest ei tohi madalduda füüsilise vägivallani. *.. kiduneb energia, nõrkeb jõud, madalduvad püüdlused ja hääbuvad igasugused ideaalid. M. Loodus (tlk). d. (heli, hääle kohta). Hääl madaldub sosinaks, arusaamatuks mõminaks.
2. hrv madala(ma)le laskuma. Päike madaldub ja puude varjud pikenevad. *An-2 [= lennuk] madaldub kiiresti ja meenutab sel hetkel suurt lindu või isegi vesikiili. L. Meri. | piltl. *.. kõnelen vaid äriasjust, mille kujutamiseni jällegi vähesed luuletajad suudaksid madalduda. H. Lepik (tlk).

mahe ‹-da 2› ‹adj›

1. (ilma, ilmastikunähtuste kohta:) parajalt soe; pehme, mõnus, leebe. Puhus mahe lõunatuul. Mahe suvine vihm, hilissuvine päike. Saabus mahe suveõhtu. Sumedad ja mahedad augustiööd. Järelsuve mahe soojus. Prantsusmaa kliima on mahe. *.. pärast pikki pakaseid oli mahe poolsula ilm .. J. Kross.
2. meeltele rahulikult mõjuv, meeldivana tajutav. a. silmale rahulik, mitte liiga ere ega kontrastne. Laualambi, hilissuve mahe valgus. Mahe kuuvalgus, kuupaiste. Puude mahe rohelus. Kunstniku maalides domineerivad mahedad pastelsed toonid. *Piimpehme õhk, kui mahedad kõik varjud! M. Under. b. kõrvale meeldiv kuulda, mitte liiga vali v. muidu häiriv. Tal oli ilus mahe lauluhääl. Mahe bariton, alt. Naise mahe naer. Mahe taustmuusika. Kostsid mahedad kandlehelid. Pääsukeste mahe vidin. *Tuul oli vaiksemaks jäänud, ta hääled männivõrades mahedamaks muutunud. F. Jüssi. c. maitselt v. lõhnalt mitte (liiga) terav v. vänge. Mahe koduõlu on kibedast poeõllest etem. Soovitatakse munaga mahlajooke: muna muudab mahla maitse mahedamaks. Mahe riisikas 'seeneliigi nimetus'. *Lauda põrand on Niinal kaetud vahtralehtedega, mis levitavad sügisese metsa mahedat hõngu. A. Kaal. d. (muudel juhtudel:) mõnus, tore, hea. *.. kui elu oleks meiesuguste [= väikeste inimeste] teha, küll ta siis võiks mahe ja lahe olla ... R. Sirge. *Mul oli sel hetkel väga hea olla. Lasksin enesesse niriseda mahedat rahu .. L. Ruud.
3. (tehtult) sõbralik, leebe; heatahtlik, lahke. Alluvate peale kärgib, ülemuste ees on mahe nagu sulavõi. Alma oli võõraste ees, võõrastega hästi mahe ja viisakas. Ta räägib täna mahedal toonil, eriti maheda häälega. Prits tegi maheda näo. Mehe näol oli mahe naeratus. Nende jutt muutus järjest mahedamaks. Tal oli omamoodi mahe huumor. *Kena ja maheda silmavaatega inimene. Kuldaväärt mees! P. Vallak.
4. ‹hrl. liitsõna esiosana› orgaaniline (1. täh.), looduslik

minevik ‹-viku, -vikku 30› ‹s›

1. möödunud aeg, sündmused jms., möödunu, olnu. Lähem, kaugem minevik. See juhtunud kunagi hallis minevikus. Inimkonna, riigi, linna minevik. Maa geoloogiline minevik. Meie rahva minevik oli raske. Minevikku mäletama, meenutama. See lugu on ammu minevikku jäänud, vajunud. Mineviku igandid. Mõnikord kummitavad meid mineviku varjud 'mineviku halvad mälestused'. Ei maksa minevikku taga nutta. Musta, kirju, tumeda, kahtlase, kriminaalse minevikuga mees. *Hobused, vedruvankrid ja äranäritud lasipuud on minevikuks saanud .. L. Hainsalu.
▷ Liitsõnad: hilis|minevik, kaug|minevik, lähiminevik.
2. keel pöördsõna minevikuaegade üldnimetus, preteeritum
▷ Liitsõnad: enne|minevik, liht|minevik, täisminevik.
vrd olevik
vrd tulevik

murdlema ‹murrelda 49›
korduvalt, kestvalt murduma (näit. lainete kohta). Lained murdlevad kohinal, mürinal madaliku kohal, karidel. Varjud hüplevad rahutult murreldes.

mängima ‹42›

1. mänguga (1. täh.) tegelema, mängu harrastama. Lapsed mängivad omaette, hulgakesi õues, liivakastis, pargis. Mängivad nukkudega, klotsidega. Mängivad palli, peitust, kula, kooli, poodi, sõda, isa ja ema, röövleid. Mängime, et meil on külalised. Andis tikud lastele mängida. Rebasekutsikad mängivad koopasuu ees. Kass mängib hiirega, koer kondiga. Mis mängu me nüüd mängime? Ei taha enam mängida, ei mängi enam sinuga. Hakkame keksu, ringmängu, mõnda jooksumängu, „Tagumist paari” mängima. Pulmas mängitakse pruudipärg järgmistele paariminejatele. Võrk-, korv-, jalgpalli, tennist, hokit mängima. Naiskond mängis end kõrgliigasse, esikohale. Mängin kabet, malet. Hasartmänge ma ei mängi. Raha peale kaarte mängima. Mängisin 'tegin hasartmängus panuse' kogu pangale, õigele hobusele. Mängib ruletil niikaua, kuni taskud tühjad, viimane sent läinud, mängib enda võlgadesse. Suurmeistrid mängisid viiki. P. Keres mängis seda partiid mustadega. || midagi nagu mänguasja käsitsema. Mängib rääkides pliiatsiga, sulepeaga. Ära mängi söögilauas toiduga, kahvliga, lusikaga. Kõnnib jalutuskepiga mängides pargiteel. Töö läheb tema käes (nagu) mängides. Tõstab mängides 'kergelt, pingutamata' raskeid kotte.
2. mitte tõsiselt võttes suhtuma, millegagi naljatama; kedagi niimoodi kohtlema. Mängib armastusega, tunnetega, teiste närvidega. Ära mängi oma (noore) eluga! Ei maksa tervisega, hea töökohaga mängida. Ausõnaga ei mängita. Ära lase endaga mängida, pane oma tahtmine maksma. See mees on paljude naistega mänginud, paras, et nüüd tema endaga mängiti. || jändama, hullama. Lase lahti, ära mängi! Mis sa mängid, anna müts kätte! Ära mängi, ma saan vihaseks!
3. kõnek kombineerides, teat. tulemust taotledes tegutsema. Andis mängida, enne kui auto korda sain. Mängisin selle kellaloksu kallal hulga aega. Mängis enda sooja koha peale, sõjaväest vabaks, ministrile väimeheks. Seni sa mängid, kuni trellide taha lähed. Mängis meie plaani konkurendi kätte. Selle kauba pealt endale suurt ei mängi 'suurt kasu ei saa'. || (kellegi vastu). Mängis teisele ninanipsu, vingerpussi, vembu. Vaat, millise tüki mängis koosolek esimehele! Mängis mulle niisuguse seatembu, et seda ma andeks ei anna. *„Mis vigurit sa mängid, et hobust kätte ei anna?” küsis Andres Pearult. A. H. Tammsaare.
4. (loomade kohta:) paarimisajal eriliselt käituma. Isasloomad mängivad omavahel võideldes. Tedrekuked mängivad kudrutades, kõhistades ja sulgi turritades. Jões haug juba mängib.
5. piltl muutlikult, vahelduvalt liikuma v. liigutama. Lihased mängivad naha all. Suu ümber mängib muie, naeruvine. Silmad, pilgud mängivad koketeerivalt. Mängib edvistavalt silmadega, pilkudega. Õrn puna mängib neiu palgeil. Rõõmusära mängib lapse silmis. Noor veri mängib. Jõud mängib lihastes. Tuul mängib põõsastes, sügislehtedes, juustega, seelikuga, purjedega. Lained, veekeerised mängivad paadiga. Lõkke helgid mängivad meeste nägudel. Veepinnal mängib virvendus. Pikad varjud liiguvad mängides seintel. Akna taga mängivad langevad lumehelbed. Halvasti kleebitud linoleum hakkab põrandal mängima 'kohruma, liikuma'. *.. tuul mängib lillelõhnaga .. E. Enno.
6. lava- v. ekraaniteoses osa täitma, esinema; lavateost etendama. Näitleja mängib hästi, kaasakiskuvalt, usutavalt, halvasti, puiselt, rolli sisse elamata. Juba koolitüdrukuna mängis ta näitemängudes. Taidlejad mängisid lastenäidendit. Ta on mänginud teisejärgulisi osi, peaosas pole ta kunagi mänginud. Kes Hamletit mängis? Paljude noorte unistuseks on filmis mängida. Mida täna „Estonias”, draamateatris mängitakse? Viljandi „Ugala” mängib homme Tartus „Vanemuises”. Verdi oopereid on Eestis palju mängitud. || kõnek etenduma. *G. Ormi komöödia „Kevade ja suve vahel” mängib linnas .. E. Nirk. || (seoses sõnadega osa, roll:) etendama. Mis osa Jaan selles segases loos mängis? Juhtivat, olulist, silmapaistvat osa mängima. Ei oska öelda, mis tema valimisel kõige tähtsamat rolli mängis. Raha ei mängi elus sugugi mitte kõrvalist, tähtsusetut rolli. Vahelihas mängib hingamisel märkimisväärset osa.
7. end kellenagi paista laskma; kellenagi, kellegi rollis esinema v. teat. olukorras käituma ja tegutsema. Armastab teisi käsutada ja ülemust, härrat, saksa, kubjast mängida. Poeg mängib majas peremeest. Mängib daamide seltskonnas, naiste ees rüütlit, kaitseinglit, kangelast. Mängib solvunut, kannatajat, kõrvuni armunut, lihtsameelset, süütukest. Ära mängi prohvetit, advokaati, kõiketeadjat. Ära püüa(gi) mängida, et oled väga julge. Poisike tahab ikka täismeest mängida. Koolist koju jäämiseks mängis poiss haiget. Kas ta alati kometit, tola, narri, lolli mängib 'veiderdab'? Emalind mängib vigast, et tulijat pesa lähedalt eemale meelitada. Kui klappimiseks läks, ei mänginud keegi ihnuskoid. Vend pidi õele peol kavaleri mängima 'kavaleriks olema'. Ole hea, mängi postiljoni, too minu post ka ära! Mängisin oma naisperele kutsarit, autojuhti 'olin autojuhiks, kutsariks'. || midagi teesklema. Ma ainult mängisin magamist, vihastamist, kaastunnet, haigust, huvi asja vastu. Mängime, et ei tea asjast midagi. Mängis, nagu oleks temasse kõrvuni armunud. Ta ägedus, vaimustus tundus mängituna.
8. pillil muusikahelisid tekitama, helindit muusikariista(de)l esitama; (pilli, muusikariista kohta:) selliselt tekitatud helidest kõlama. Mängib flööti, klaverit, kannelt, akordioni, torupilli, trombooni. Ta mängib mitut pilli. Kõik nad on musikaalsed – laulavad ja mängivad. Mängib ansamblis, bändis, orkestris, kvartetis. Õpib viiulit mängima. Mängib nauditavalt, meisterlikult, virtuoosselt. Orkester hakkas mängima, mängis marssi, valssi. Kontserdil mängiti Sibeliust ja Griegi, mängiti ka D. Šostakovitši VII sümfooniat. Kas Tubinast, Tubinalt ka midagi mängiti? Mängib noodist, peast, kuulmise järgi. Kusagil mängib lõõtspill. Pill mängib ja tants käib. Viiul mängib lausa nutvalt. || (heli ülekandva v. reprodutseeriva aparaadi kohta). Raadio, teler mängib. Keera raadio mängima, las raadio mängib. Pane grammofon, makk, plaat, lint mängima. Hakkame uusi plaate, linte mängima. See on kauamängiv plaat, mängib üle poole tunni.

mänglema ‹mängelda 49›
mängutaoliselt, nagu mängides tegutsema; mängitsema. Sõrmed mänglevad pliiatsiga, prillitoosiga. Armatsevad mängeldes. Delfiinid mänglevad basseinis. Kutsikas naksib mind mängeldes kannast, püksisäärest. Mängleb sõnadega, oma lugemusega. Vedas raske koorma mängeldes 'kergesti, vaevata' mäkke. Töö läheb tema käes mängeldes, mängleva kergusega. Andis sõbrale mängleva müksu. Liblikate mänglev lend. *Mänglesime metsas, karglesime kanarbikus. F. Tuglas. || piltl muutlikult, vahelduvalt liigutama v. liikuma. Lihased mänglevad naha all. Huultel mängleb muie, naeratus, naeruvine. Silmad, pilgud mänglevad vastamisi. Tuul mängleb puulehtedes, puulehed mänglevad tuules. Lained mänglevad rannakivide ümber. Valguskiired ning varjud mänglevad puu all murul, seinal. Leekide kuma mängleb nägudel. Sügisese metsa mänglevad värvid. Joodeldusena mänglev hääl. Mänglev joon, rütm.

nihkuma ‹37›
aeglaselt, vähehaaval (edasi) liikuma. Aeg venib, kellaosuti nihkub vaevumärgatavalt. Vedur tõmbas ja vagunid nihkusid paigalt. Lükkasime, ent kapp ei nihkunud tolligi paigast. Rätt oli laubale nihkunud. Püüdsin talle (sammhaaval) lähemale, temast eemale nihkuda. Tigu nihkub millimeetrihaaval edasi. Jalg nihkus pisut paigast. Päike nihkub õhtusse, läänekaarde. Varjud venivad ja nihkuvad ida poole. Madalrõhulohk nihkub Skandinaaviast Läänemerele. Kitsas seelik kipub kõndimisel üles nihkuma. Linn nihkub mäekülgi mööda ülespoole. *Tema selja tagant nihkus väikest kasvu tüdruk areldi nähtavale .. A. Beekman. || (ajaliselt). Tähtaeg, tunni lõpp nihkub lähemale. *Aeg oli edasi nihkunud – juba juuli keskpaik .. A. Kaal. *Pulmad võivad siis nihkuda lehekuuni ja kui just mõrsjal pole pakki, kas või sügiseni. M. Metsanurk. | piltl. Tähelepanu keskpunkti, tulipunkti nihkuma. Käisin küll ametiasutusi mööda, kuid asi ei nihkunud paigast. *Õppimine nihkub visalt, kuid nihkub siiski. O. Luts. *.. ka huvialad on nihkunud. Siis olid esikohal humanitaarteadused, nüüd täppisteadused. J. Semper.

pette|kujutus
petlik, ekslik ettekujutamine, ka selline kujutluspilt. Sulaselge pettekujutus, et sa oleksid Elsaga paremini elanud. Varjud võivad luua igasuguseid pettekujutusi. *Ma ainult kujutan sind ette. Sa oled pettekujutus. E. Niit (tlk).

pigine ‹-se 4› ‹adj›

1. pigiga koos v. kaetud. Kingsepa pigine põll. Nühkis paberiga pigist pulka. Sõrmed said pigiseks.
2. tume, pigimust. Taevas kattus pigiste pilvedega. Pigine pimedus. *.. kogunes sinna üsna rohkesti tantsijaid, kelle rasked pigised varjud libisesid suure hooga siia-sinna.. A. Jakobson.

piiritlema ‹37›

1. (nähtuse esinemise, mõiste) täpsemaid piire määrama. Pole kerge piiritleda kunsti mõistet. Seaduseandja piiritleb õigusnormide sisu. Tuleb täpselt piiritleda iga töötaja õigused ja kohustused. G. F. Parrot rõhutas vajadust täpselt piiritleda talupoja koormised mõisale. Põhimäärus piiritleb seltsi peamised ülesanded ja eesmärgid. Liitsõna piiritleb oma tähenduse tihti lähemalt kui tuletis. || millegi piire, ulatust eristades kindlaks määrama. Väinamerd on piiritletud põhjareljeefi ja hüdroloogilise režiimi alusel. Kalme kronoloogiline kuuluvus piiritleti 2.–5. sajandiga m.a.j. *Ei võimaldu täpselt piiritleda, mis ajal saab noormees Vilnos kodukooliõpetaja koha.. R. Parve. || (mõne joonega, mõnede andmetega) visandama. *Lahingukoha enam-vähem ligikaudnegi määramine on võimaldanud järjest usutavamalt tungida ka lahingukäiku, mis kroonikates on piiritletud vaid nappide andmetega. A. Vassar.
2. piiristama. Raielank piiritletakse nurgast nurgani nähtavate visiiridega. Maalikunstnik modelleeris inimese nägu kindlalt piiritletud pindadega. *.. [pildi] värvid, jooned, valgus ja varjud ei olnud täpselt piiritletud, vaid läksid sujuvalt üksteisele üle. M. Hange (tlk). || ette ära määrama, piirama. *Õppeaeg „Pallase” kunstikoolis ei olnud esialgu piiritletud, vaid olenes õpilase võimetest ning arenemisjõudsusest. T. Nurk.
3. hrv piiristuma, (erineva värvuse tõttu) selgepiiriliselt välja joonistuma. *Laigulise pigmendituse puhul tekivad nahal teravalt piiritletud valged laigud. I. Tarmak.

piir|joon

1. ‹hrl. pl.› mingi keha, eseme, kujundi, pinna äärjoon, kontuur. Tõmbasin papile maski piirjooned ja lõikasin siis välja. Enne maalimist visandatakse lõuendile portreteeritava piirjooned. Meresõitjad kandsid kaardile tundmatu saare piirjooned. Vees paistavad mingi neljakandilise eseme piirjooned. Teravate piirjoontega varjud. Jumestuskreemi laikudel ei tohiks olla teravaid piirjooni. Healoomuliste kasvajate piirjoon jääb siledaks. Kaunite piirjoontega suu. Kleit laskis aimata ta keha piirjooni. | piltl. Plaan, mõte hakkas mu peas üha selgemaid piirjooni võtma. Muistne ähmaste piirjoontega pärimus. Näitleja vaimusilma ees hakkas tegelaskuju juba piirjooni saama. Kavandati uue näituse piirjooni. *Pidin pimesi anduma mingile hajuvate piirjoontega lootusele.. T. Vint. || mingi eseme v. silueti äärjoon(ed), hrl. taeva taustal. Kaugete mägede hägusad, udused piirjooned. Tornide piirjooned joonistusid vastu õhtutaevast. Öise taeva taustal kerkivad esile katuste piirjooned. Majade ja puude piirjooned kaotasid hämaruses teravuse. Nägime hiilivate inimkogude ähmaseid piirjooni. Udu mahendas, pehmendas kaljude teravaid piirjooni. Sajus kippusid hoonete ja esemete piirjooned laiali valguma. *Tuli teeb kõik võõraks, muudab ja muundab piirjooned.. M. Traat.
2. kahe ala, nähtuse piirijoon, eraldusjoon, piir. Vee ja maismaa piirjoon, mere ja ranniku piirjoon. Silm seletas metsa ja taeva piirjoont. Mööda maad liikus edasi ülelibiseva pilve varju ja valguse piirjoon. | piltl. Ei ole teravat piirjoont tänapäevase ja klassikalise füüsika vahel. Hakkasid tuhmuma piirjooned käsitöö ja väiketööstuse vahel. Lastele tuleb ikkagi tõmmata piirjooned lubatu ja lubamatu, hea ja halva vahele. Selline väljendus läheneb juba lubatavuse piirjoonele. *Piirjoon lauliku ja šamaani vahel on minu jaoks üsna ähmane. L. Meri.

pikenema ‹37›
pikemaks muutuma, pikkuselt suuremaks muutuma. a. (ruumiliselt). Venitamisel kiud, karv, juus pikeneb. Krookuse lehed pikenevad tunduvalt pärast õitsemist. Sepistamisel raud pikeneb või laieneb. Jääpurikad katuseräästastes aina pikenesid. Mehed kaevasid hoolega, ent kraav pikenes aeglaselt. Linnale lähenedes autode rivi pikenes. Linna metrooliinid pikenevad lähitulevikus 400 kilomeetrini. Järjekord, nimekiri muudkui pikenes ja pikenes. Õhtused varjud pikenevad. Järjest pikenev pragu jääs. Vahemaa minu ja järel tulijate vahel pikenes. *Mangluse nägu imestab üleni ja pikeneb. Avarduvad silmad ja avardub suu. L. Kibuvits. b. (ajaliselt). Päevad pikenesid, ööd lühenesid. Mu kooliskäimise aeg pikenes haiguse tõttu aasta võrra. Tänu arstiteadusele on inimese eluiga tunduvalt pikenenud. Lubatud viis minutit pikenevad veerandtunniks. || edasi nihkuma. Tähtaeg võib pikeneda, kui seda tingib vajadus.

pikk ‹pika 22 komp pikem superl kõige pikem e. pikim› ‹adj›
ant. hrl. lühike(ne)
1. ruumiliselt (suhteliselt) suure pikkuse v. ulatusega. Suur pikk mees. Pikk sale naine. Pikk ja sihvakas noormees. Korvpall vajab pikki mängijaid. Ta on teistest pea jao pikem. Heli on meie klassi tüdrukutest kõige pikem. Surnuna näis ta pikemana kui elus. Hästi pikka kasvu mees. Kukkus maha, nii pikk kui lai ta oli 'täies pikkuses'. Pikad käed, sõrmed. Pikkade jalgadega poisivolask. Pikk peenike kael. Tal on pikk, kõhn nägu. Pikkade juustega, patsidega tüdruk. Pikk hall habe. Küll tal on pikad ripsmed! Su küüned on liiga pikaks kasvanud. Pika nokaga lind. Pika karvaga hobused. Pika villaga lambad. Pikk kuusk, mänd. Õuekask on pikaks kasvanud. Lepad on pikas urvas. Pere istus pika söögilaua ääres. Meil pole nii pikka redelit, mis lakaluugini ulatuks. Pika varrega lusikas. Pika kaelaga pudel. Päris pikk pliiats. Pikad õled. Pikk Peeter 'keskmine sõrm'. Maailmatu pikk sild, rehehoone. Pikk ja pime koridor. Pikk kleit, jakk, mantel. Tal oli seljas pikk kuub, palitu. Poiss kandis juba pikki pükse. Pikkade varrukatega pluus. Pikk sall kaela ümber. Pikkade säärtega veesaapad. Kummipael venis üha pikemaks. Pikk veealune seljandik, moreenküngaste rida. Pikk puiestee. Õhtused varjud venisid järjest pikemaks. Ootajate järjekord oli pikk. Saba on pikk, mina küll seisma ei jää. Pikk-pikk nimekiri. Pikk artikkel, kiri. Valemi pikk tuletus. Tee linna oli võrdlemisi pikk. Sinna on veel pikk maa minna. Pikk merereis. Võtsime ette pika teekonna. Astusin pikkade sammudega värava poole. Ta ujus pikkade, aeglaste tõmmetega. Orav teeb pikki hüppeid. Pikk pai sulle! Pikk 'pika lennujoonega' pall. Hindeks oli kolm pika miinusega. Pikk vangerdus '(males:) käik, kus kuningas liigub algseisust kahe välja võrra vasakule'. Pikka nina näitama, tegema 'kellegi õrritamiseks, narrimiseks harali sõrmedega kätt v. käsi pikenduseks nina otsa asetama'. Sul on hirmus pikk keel 'räägid, lobised liiga palju'. | piltl. Elu läheb pikkade sammudega edasi. Tunnetuse tee on pikk. | ‹substantiivselt›. Korvpall on pikkade mäng. Seni võtab lühike marja maast, kuni pikk kummardab. | keel. Esimese, teise silbi pikk vokaal. Pikk silp. Pikk ja lühike mitmuse osastav. | bot (taimenimetustes). Pikk tarn, penikeel, merihein. || (hrl. koos arvuliste suurustega:) teatava pikkusega. Mees on meeter üheksakümmend pikk. Pisemad pääsukesed on napilt 10 cm pikad. Jõgi on 18 km pikk.
▷ Liitsõnad: hiigel|pikk, hiigla|pikk, ime|pikk, pool|pikk, täis|pikk, ülipikk.
2. ajaliselt (suhteliselt) kaua kestev v. kestnud. Õppeaeg oli väga pikk. Olen selles ametis olnud juba pikka aega. Seda raamatukogu kasutan juba pikemat aega. Ta ei lukusta ust ka siis, kui lahkub kodunt pikemaks ajaks. Esimest korda üle pika aja magasin rahulikult. Tere üle pika aja! Eks seda olnud pikkade aegade jooksul kogetud. Pikki aastaid tuli taluda rõhujate survet. Vanal talul oli seljataga pikk ajalugu. Tal on palju huvitavat rääkida oma pikast elust. Soovime juubilarile pikka iga ja head tervist! Ega meil siin enam pikka olemist, põlve pole. Temasugusel viletsal töömehel ei ole sel kohal pikka pidu, pidamist. Raske ning pikk majanduskriis. Rahvas oli pikast sõjast väsinud. Tehti pikki ettevalmistusi. Pikk reis, lend. Tekkis pikk vahe, enne kui järgmine teos ilmus. Pikk polaaröö. Pikk põuane suvi. Päevad muutusid lühemaks ja ööd pikemaks. Varsti tulevad pikad pühad. Tööpäevad venisid pikaks. Üsna pikk rännak, jalutuskäik. Liiga pikk koosolek, ettekanne. Asjaajamine, kohtuprotsess venis pikaks. Olen pikast istumisest kangeks jäänud. Leidsin ta pika otsimise peale. Uks avati alles pikema koputamise peale. Pika pealekäimise, mõtlemise peale ta nõustus. Pikem pärimine ärritas teda. Me ei pidanud pikka nõu, aru. Ilm seab end pikale sajule. Vikerkaar kuulutab pikka vihma. Nende jutt venis pikaks. Ta ei rääkinud sellest midagi pikemat 'lähemat'. Ta ei kandnud, pidanud pikka viha. Rüüpas pika sõõmu õlut, tõmbas pika sõõmu suitsu. Hobuse pikk hirnumine. Tulistas automaadist pika valangu. Pikk signaal, vile. Andsin ukse taga kaks pikka kella. Heitis mulle pika tähendusrikka pilgu. Vaatas mind pika pilguga 'uurivalt, tähelepanelikult'. Pill tuleb pika ilu peale. Parem pikk ja peenike nälg kui lühike ja jäme. || sellisena tunduv, aeglaselt mööduv. Pikad vaevarikkad aastad. Pikki aastaid tagasi hoitud viha. Küll on ootamine pikk! Öö tundus pikk. Laeva oodates veetsime sadamas pikki tunde. Päevad olid pikad ja hallid. Ebaoluliste sündmustega aeg tundub pikana. *Öö talvine nii igav, pikk – / ei tule und, ei tule und... / Aeg venib nii kui igavik.. A. Alle. || aeglane, pikaldane. Teised jõudsid ette, olin pikema toimega. Pika mõtlemisega, taipamisega inimene. Ta on üsna pika taibuga.
▷ Liitsõnad: hiigel|pikk, hiigla|pikk, igavik|pikk, ime|pikk, ülipikk.
3. esineb mitmesugustes (näoilmega seotud) pettumist, ebaõnnestumist vms. esile toovates väljendites. Nägu venis pettumusest, üllatusest, ootamatusest pikaks. Uudis, teade võttis meeste näod pikaks. Tingimusi kuuldes venisid meeste näod järjest pikemaks. Midagi kahtlast ei leitud, otsijad läksid pika ninaga minema. Käis kosjas, kuid saadeti pika ninaga tagasi. *Nüüd läks Salme mokk pikaks ja ta hakkas kaptenile vastu porisema. H. Väli.

puhte|valgus
koiduvalgus. *Puhtevalgusest, mis oli nagu valguse lubadus, kukkusid lumele puude vaevumärgatavad kiledad varjud. N. Baturin. *Punapõskne puhtevalgus / keksles aknakardinal. J. Kross.

purpur|sinine
punaka varjundiga sinine. *Hämardus. Merel ja kallastel olid juba purpursinised varjud. M. Arak (tlk).

püüdmatult ‹adv›
(< püüdmatu (hrl. 1. täh.)) Litter, pall läheb püüdmatult väravasse. Maailmameister spurdib püüdmatult teistest ette. *Miski ei ole nii püüdmatult kättesaadav kui suitsu varjud... Vahest ainult elu mõte. N. Baturin.
▷ Liitsõnad: omakasupüüdmatult.

ristlema ‹ristelda 49›

1. sagedasti suunda muutes, risti-rästi, siia-sinna liikuma v. kulgema. a. (kindla sihita) ringi kõndima, sõitma v. lendama. Ristlesin sihitult mööda tänavaid. Poiss ristles niisama paigast paika ja otsis tegevust. Turistid ristlesid terve päeva võõra linna tänavatel. Lapsed ristlesid suvel kogu saare läbi. Buss ristleb äärelinna tänavavahedes. Jõe kohal ristlevad kiilid. Lauda läheduses ristleb pääsukesi. || (millegi vahel) siksakitades liikuma, loovima, põiklema. Autode, vankrite vahel risteldes pääsesime hädavaevu läbi. Laev ristleb jäätükkide vahel. *Ainult neeger ristleb vahel autoparvedes rolleriga. R. Sirge. b. laevaga vms. mingis piirkonnas vahelduva kursiga sõitma; laevaga lõbureisi tegema. Laev, laevastik ristleb rannavetes. Merel ristlesid sõjalaevad. Olen kaptenina paljudel meredel ristelnud. Turistid ristlevad Aafrika ranniku lähistel, Kreeka saarestikus. Järvel ristleb purjekaid ja mootorpaate. Nad ristlesid kaua ja otsisid üle parda kukkunud madrust. *Muhu väinas ristlesime „Vironiaga” umbes nädala. H. Sergo. c. maastikul korduvalt suunda muutes kulgema, looklema. Puude vahel ristleb teerada. Jõesäng ristles kitsas kaljulõhes. d. piltl ekslema, keerlema. Murelikud mõtted üha ristlesid peas. Poisi pilk ristles mööda tuba.
2. (korduvalt) ristuma v. lõikuma; põimlema. Paiguti teerajad ristlesid, paiguti kulgesid kõrvu. Pikad varjud ristlevad veel. Taevas ristlesid välgud. Helgiheitjate, prožektorite valgusvihud ristlevad tumeda taeva taustal. Metsa all ristlevad loomade jäljed. Aparaadi kilbil ristleb juhtmete rägastik. Kangas koosneb ristlevatest koe- ja lõimelõngadest. Tüvede ümber ristlevad humalaväädid. *Tuiksoonde suubuvate veresoonekestena ristlevad ning lõikuvad taliteed ja jalgrajad.. L. Metsar. | piltl. Hääled, hüüded segunesid ja ristlesid õhus. Majaelanike kohkunud pilgud ristlesid omavahel. *Kupees ristleb kolm vestlust kahes keeles.. H. Rajandi (tlk).
3. risttolmlema. Kõik rõika- ja redisesordid ristlevad omavahel ja põldrõikaga.

roomama ‹roomata 48›

1. kehaga pinnale toetudes (edasi) liikuma. a. (kõhuli ja/või käte-jalgade abil). Käpuli, (nelja)käpakil, kõhuli roomama. Põlvili, põlvede peal roomama. Laps hakkab juba roomama. Koopasse pääses ainult roomates. Sõdurid roomavad lumes, üle põllu. Haavatu roomab omadeni, kaevikust välja. Vaatamata porile tuli edasi roomata. Roomavad aia, traadi alt läbi. Kass roomab saagile lähemale. Mesilane ei rooma, vaid kõnnib. *Lellepoja abil roomas ta okste alt välja, ajas end käpakile ja viimaks püstigi. M. Metsanurk. *Jalgadest auklikuks tambitud lumel aga armastavad nad [= pingviinid] roomata pugul, tiivakontsudega kaasa aidates. J. Smuul. b. (loogeldes v. keha venitades ja lühendades). Madu roomab rohus. Rästik roomab vingerdades põõsasse. Lehtede alt roomas välja vaklu ja vihmausse. c. piltl (aeglase, vaevalise liikumise kohta:) ronima, venima. Auto, raske koorem, rong roomab mäkke. Traktorid, kombainid roomavad üle välja. Lennukilt vaadates näis, nagu laevad merel roomaksid. Mööda roomasid väsinud kolonnid. || levima, edasi tungima. Suitsusambad roomavad taeva poole. Vesikaarest roomas musti pilvi. Udujoomed roomavad soo kohal. Merelt hakkab roomama rõsket õhtujahedust. Laisad lained roomavad randa. Puude varjud roomasid pikenedes üle tee. Näole roomas kahjurõõmus naeratus. Soo roomas põldudele peale. Lepavõsa roomab karjamaale. Liivaluited, jäämäed roomavad visalt edasi. Küla peal roomas ringi igasuguseid kuulujutte. Roomav inflatsioon. || (aja kohta:) aeglaselt edenema, venima. Oodates roomavad minutid tundidena. Jutustuse roomav tempo. *Kaht haiget valvates roomasid Annal päevad mööda – igavalt ja kurvalt. L. Koidula.
2. looklema (1. täh.) Tee roomab mööda mäenõlva. Jõgi roomas läbi ürgmetsa. Seintel roomab läbisegi igasuguseid juhtmeid. Madalad kadakapõõsad roomavad rannavallidel. Luuderohi roomab kõrgele mööda tüve. Poiss komistas üle jalgraja roomavatele puujuurtele. Roomav mähis. | roomav (taimenimetustes jt. terminilaadsetes ühendites). Roomav kastehein, maran, metsvits, tulikas. Roomavate varte, risoomidega taim. Maasikal on roomavad võsud.
3. piltl pugema, lipitsema, lömitama. Tudeng võib hea hinde pärast roomata. Ta ei roomanud ülemuste ees. Roomav käitumine äratas tülgastust. *Ta oli aastate kaupa roomanud, selleks roomanud, et selle läbi midagi enesele kätte võita. J. Mändmets. || alandlik olema v. alandlikult paluma. *Sa tuled mul veel roomates, krants! E. Vilde. *Ja kerjanud olen ja santind / ja roomanud põrmuni .. Juh. Liiv.

rõskuse|mardikas
rõskuseputukas. *Nurkades mustendasid varjud isegi keskpäeval ja seintelt pudenes alla rõskusemardikaid. L. Kibuvits.

saagitsema ‹37›
(ahnelt) saaki püüdma, saagi peal väljas olema. Maal saagitsesid rüüstajate jõugud. Kõige hõlpsamini sai kokri saagitseda korviga. *Aias puude vahel visklesid saagitsevad nahkhiired nagu varjud. R. Sirge.

saatma ‹saadan 46›

1. kellegagi (v. millegagi) liikumisel kaasas olema, kaasas käima, kaasa minema (näit. seltsiks, kaitseks, abiks vms.). Ronald saatis sageli isa tema ärireisidel. Läbirääkimistele minejaid saatis kaitsemeeskond. Vange saatsid konvoisõdurid. Saani, tõlda saatis mitu relvastatud ratsanikku. Ma tahtsin üksi minna, kuid õde tuli saatma. Ma saadan sind natuke maad, suure maanteeni. Nad läksid teda terve kambaga bussijaama saatma. Saatsin tütarlapse pärast pidu koju. Mart saatis külalise väravani. Tants lõppenud, saatis noormees tütarlapse taas kohale tagasi. Ema käis lastel abiks karja karjamaale saatmas. Poisid saatsid mööda kallast tükk aega palgiparve. Koer saatis truult oma peremeest. Laeva saatis karjuv kajakaparv. *.. peenramaad haris pirakas kukk, keda saatis kümmekond kana. M. Varik (tlk). | piltl. Õnn saatis teda kogu elu. Saatku sind ikka vanemate õnnistus! Kõik need päevad saatis teda mure koduste saatuse pärast. Laul on meie esivanemaid saatnud hällist hauani. Meie sportlasi saatis edu 'nad olid edukad'. Jõgi saadab maanteed mitu kilomeetrit. *.. varjud, mis kahte teekäijat saatsid, muutusid üha pikemaks. E. Kippel. || midagi liikuvat pilguga jälgima. Saatis silmadega, pilguga möödujaid. Ema saatis mu toimetusi nukra pilguga. *Oskar Põdrus tajus, et teda saatsid kõigi saalisviibijate pilgud. P. Kuusberg.
2. kellelegi mänguriistal saateks kaasa mängima v. kaasa laulma. Lauljat, viiuldajat klaveril saatma. Laulja saatis end ise kitarril. Lauljaid võidi saata mitmesuguste pillidega. Koori saatis orkester. Nende laulu saatis viiul. Eeslauljat saadab koor. *Ringmängu saatis õige ühetooniline laul. K. A. Hindrey.
3. mingi tegevuse v. olukorraga kaasas käima, sellega koos esinema. Pulmapidu saatsid laul ja pillimäng. Ennemuiste saatis talveõhtusi töid ja toimetusi sageli laul. Meie lavalt lahkumist saatis aplaus. Teekäijat saadab koerte käre haukumine. Lindude ägedat tegutsemist saatis vihane kädin. Etenduse käiku saatis sageli publiku lõbus naer. Haige iga liigutust saatis terav valusähvatus. Vihmakohinat saatsid piksekärgatused. *.. nende teemade käsitlust saadab enamasti pastorlik moraliseerimine. A. Vinkel.
4. kedagi (v. midagi) mingil eesmärgil, otstarbel, põhjusel kuhugi suunama, lähetama, mingisse olukorda ajama vms. Ema saatis poja vett tooma. Haige poiss saadeti koolist koju. Mis ta siin asjata logeleb, saada ta minema. Kus Anton on, saada ta siia! Saatke kedagi arsti järele! Kui abi vaja, saada mulle Ats järele! Peremees saatis sulase veskile, naabrile paar sulast appi. Külalistele tuleb auto jaama vastu saata. Sind tuleks haiglasse saata. Isa saatis poja linna kooli. Kool saadab ellu järjekordse lennu lõpetajaid. Ta saadeti pensionile, erru. Saatis oma perekonna sõja eest pakku. Karistussalgad saadeti rahutusi maha suruma. Saarele saadetud dessant ebaõnnestus. Teda saadeti mõneks aastaks välismaale tööle. Rindele saadetakse järjest uusi vägesid. Kurjategijad saadeti sunnitööle, asumisele. Sind tuleks selle eest vangi saata 'panna'. Inkvisitsioon saatis inimesi tuleriidale. See ei ole õige mees, saada ta oma asutusest kohe minema! 'vallanda ta töölt'. Ta on nii vihane, et saadab sulle veel koerad kallale. Ta saadab sulle veel politsei, oksjoni kaela. Moor oskavat nõiakunste ja võivat teistele haigusi või surma saata. Tüdrukud saatsid lahkuva rongi suunas õhusuudlusi. Üks raadiojaam saatis öö läbi head muusikat. See asjaolu on mulle kui jumalast saadetud. | piltl. Vanataat saatis mulle uuriva, etteheitva pilgu. Istus tee ääres ja saatis aeg-ajalt pilke kodu poole. Talle saadeti ähvardusi, pilkesõnu järele. Jõgi saadab oma veed merre. Päike saatis taevast kuldseid kiiri. || kellegi lahkumist pidulikult tähistama, tema lahkumiseks ettevalmistusi tegema vms. Külarahvas oli tulnud nekruteid saatma. Lahkunut oli viimsele teekonnale saatmas palju rahvast. *See oli Reedal esimene poeg merele saata, ja ta oli ta kasti hoolega pakkinud. A. Kalmus. || kedagi, midagi teat. olukorda viima, teat. olukorda jõudmist põhjustama. Valitsus, riigikogu, parlament saadeti laiali. Peale projekti täitmist saadetakse meeskond laiali. Saatis oma pillamistega talu haamri alla 'põhjustas oksjoni'. Sa saadad meid veel rahva naeru alla. Andke andeks, ärge saatke mind hukatusse, hukka! Kurat saadab su hinge hukka. *Ja paari nädala pärast olin niikaugel, et saatsin Kaljukotka hästi sihitud paremsirgega istukile. A. Kork. || kõnek (vandumissõnu tarvitades) millestki lahti ütlema, seda mitte arvestama v. kedagi mitte kuulda võtma. Saada kogu see kupatus pikalt ja tule tulema. See on sul asjata käik, ta saadab sind lihtsalt pikalt. Saatis eidekese kõigi tema nõuannetega kassi saba alla. Oma käreduses võis ta teise saata sinna, kus pipar kasvab. *Kui arvab, et tal on õigus, võib ükskõik millise ülemuse rumalasse kohta saata. J. Peegel. || kõnek esineb mitmes tapmist väljendavas ütluses. Selline röövel võib iga inimese teise ilma saata. Ta olevat saatnud võlausaldaja, oma isa teise ilma. Segastel aegadel saadeti inimesi ilma kohtuotsuseta mullatoidule, mättasse. Ei seal kohut olnud, saadeti inimene kohe looja karja. Vaenlane oli kõige hirmsamate piinade läbi saatnud hukka hulga inimesi. *On inimsüdameid, mis võimaldavad nende omanikel tappa koguni oma emasid, saata surma vastsündinud lapsi! L. Kibuvits.
5. kellegi, millegi kaudu v. vahendusel kellelegi midagi lähetama v. teada andma. Kirja, meili, telegrammi, pakki saatma. Ta saatis mulle vahetevahel tuttavatega, posti teel veidi raha. Pension saadeti mulle koju kätte. Saatke mulle post Berliini järele! Reet saatis Juhanile kirjaga oma pildi. Korrespondendid saadavad ajalehtedele kaastööd, sõnumeid. Peokutsed on juba laiali saadetud. Saadame tuttavatele pühadeks õnnesoove, õnnitlusi. Ta saadab mulle aeg-ajalt tervitusi. Kes sulle saatis roose, selle kingituse? Kõik asjad on autoga kohale saadetud. Saatsin talle teate ema surmast. Isa saatis sõna, et tulgu ma kohe koju. Kui sa ei saa tulla, katsu mulle sellest kuidagi sõna saata.
6. virutama, viskama, heitma, lööma. Jõi pudeli tühjaks ja saatis selle siis tagantkätt põõsasse. Haaras maast kivi ja saatis selle koera suunas. Saatis läbiloetud kirja paberikorvi. Madis saatis kapatäie vett kerisele. Mängija saatis palli hoogsa löögiga üle võrgu, otse vastase väravasse. *Ta saadab Lontule paraja hoobi otse südame auku, nii et vastasel hing kinni jääb. H. Pukk. || (tulistamise kohta). Saatis laengu valgustatud aknasse. Metsa vahel saadeti talle kuul selga, tina keresse.
7. (aja kohta:) veetma, mööda saatma. Mis vanal inimesel enam, muudkui saada päevi surma poole. *Aga eks see ole ükskõik, kuidas me oma päevad õhtusse saadame. O. Luts.
8. van põhjustama, valmistama, tooma. *Ma rääkisin talle .. tähtsatest ajaloolistest meestest, kelle töö nii palju maailma rahvastele kasu saatnud.. Juh. Liiv. *.. oli ta seisukord niisuguseks kujunenud, et ta venna raha oma ärist, sellele kahju saatmata, ei võinud välja võtta. E. Vilde.

sebima ‹37›

1. sibama, kiirustama, ruttama. Eit sebis vanamehele kiiresti järele. Poiste kannul sebis väike kutsikas. *Sedamaid sebis Riina poisi ema juurde ja kaebas ära. A. Beekman. *.. tiibadega rapsides, kael õieli kui pimedal, sebis ta [= kana] uksest välja. A. Vanapa.
2. askeldama, saalima, sagima. Inimeste summ sebis laadaputkade ümber. Tänav oli täis sebivaid inimesi. Lasteaia õuel sebisid ja kilkasid mudilased. Tõreles lastega: „Mis te siin sebite suurte inimeste jalus!” Varblased sebisid ja säutsusid põõsastes. Kalda ääres sebisid parves mingid kalakesed. Putukad sebisid rohukõrtel. Parkla ümber sebis autosid. *Sebin siin maamunal kogu oma lühikese elu ringi nagu sipelgas.. R. Tootmaa. *.. varjud sebivad edasi-tagasi, iseäranis kui uksest käiakse ja tuuleõhk küünaldesse puutub. M. Traat. | piltl. Peas sebisid mitmesugused mõtted, mõttekatked. || siplema, vehklema, rabelema, siia-sinna liigutusi tegema. Laps sebis hällis käte ja jalgadega. Ta huuled tõmblesid ja käed sebisid rahutult. Sebis sõrmedega oma juustes ja habemes. Istu rahulikult, ära sebi!
3. millegi v. kellegi juures tegevuses olema, askeldama. Mees soris ja sebis oma rahakoti kallal. Sebib nagu kana takus 'ei jõua mingi tegevusega kuidagi edasi'. *Lisan [kangile] kettaid. Treener on varmalt abiks, sebib ja sekeldab. P. Kivine (tlk).
4. kokku lappama, kokku panema. Köit, õngenööri, kangast sebima. Põhjaõnged olid kasti sebitud. Köis on rõngasse sebitud. *Silmad ootusest pärani, meeled pinevil, sebisime võrgulina nõkshaaval venesse. E. Kuus.

seda|aegu ‹adv›
sel ajal; vahepeal, seni. Sedaaegu pidanuksime juba päral olema! Eit talitas köögis, jälgides sedaaegu salamahti meest. Elu läheb sedaaegu oma rada. *Sedaaegu, kui tallis süüdlasi karistatakse, sünnib mõisa puiestikus väike etendus. E. Vilde. *Kuu oli sedaaegu alla vajunud, varjud muutusid pikemaks, pimenes. M. Mälk (tlk).

sedamööda ‹adv›

1. vastavalt sellele. Lõunat söödi sedamööda, kuidas kellelgi aega. Sedamööda, kuidas päike madalamale vajus, pikenesid ka varjud. *Poiss kasvas, ja sedamööda arenes ka tema mõistus. L. Metsar (tlk). *Seepärast olgu üks, kelle mõistlikku sõna kõik peavad kuulama ja sedamööda end üleval pidama. F. Tuglas (tlk).
2. hrv selle järel, pärast seda. *Õunapuud aias hakkasid õitsema, sedamööda kastanid ja nende kaudu jõudis õitseaeg sireliteni. K. Ristikivi.

sibelema ‹-lda 38 või -leda 37›

1. käsi, jalgu siputama, niiviisi end rahutult liigutama; rabelema, siplema. Lapsuke sibeleb hällis. Veeklaasis sibeleb kärbes. Selili kukkunud sitikas sibeles abitult. *Silme ees aga sibeles ja peksles metsikult ringituiskav räimepundar. M. Rebane.
2. vilkalt liikuma v. askeldama. *.. sandid nüüd sibelesid vallamaja poole. E. Nukk. *Mehed sibelesid paadi ümber nagu pisikesed sipelgad üle jõu käiva kandami kallal.. M. Rebane. || võbelema, värelema. Kehas sibeles kerge värin. Varjud sibelevad seinal. *Seljal sibeleb joosta külm judin.. A. H. Tammsaare.

silma|alune

1. ‹s› silma all asetsev poolringikujuline näo osa (hõlmab ka alalau). Kottis, tursunud, paistes, kanavarbais silmaalused. Mustade silmaalustega poisike. Kaklust jäi meenutama sinine silmaalune.
2. ‹adj› selles piirkonnas asuv. Silmaalused varjud tumenesid päev-päevalt.

sinine ‹-se 4›

1. ‹adj› rukkilille, linaõie, pilvitu taeva värvi. Sinine värv, värvus. Sinised lilled, marjad. Lasuriit ja safiir on sinised kalliskivid. Ilusad sinised silmad. Sinine tint. Indigoga siniseks värvitud riie. Taevakarva sinine seelik. Sinine pesu. Sinised porikärbsed. Kartul läks keetmisel siniseks. Politseiautol vilgub sinine tuli. Sinised plekid, vorbid kehal. Mehe silm 'silmaalune' on siniseks löödud. Silmaalused sinised kui pajapõhjad. Sinised rõngad, varjud, viirud silme all. Siniseks muljutud pöidlaküüs. Poisike oli näost sinine. Külmast sinised käed, huuled. Tuba on sinist vingu, tossu täis. Masin ajab sinist suitsu välja. Suitsetas toa siniseks. Täna on meri sinine. Öö sinine valgus. Sinisemast sinises õhus lõõritavad lõokesed. Looduses on palju siniseid toone. Sinised 'sinavad' kaugused, mäed, rannad. Sinised südamerikked 'südamerikked, millega kaasneb naha sinakus'. Sinine silmakivi 'vaskvitriol'. Sinine paber, rahatäht (hrl. Teise maailmasõja eelse Eesti Vabariigi kümnekroonise kohta). | piltl (ka piltlikes väljendites). Vihastas nii, et läks (näost) siniseks. Vihastas end siniseks. Oli kadedusest sinine. Tormas minema, nii et sinine jutt järel 'väga kiiresti, hooga'. Sinine veri 'aadlipäritolu, siniveri'. Ta soontes voolab sinist verd. Sinine süsi tuul energiaallikana. | (taimenimetustes). Sinine käoking, kopsurohi, emajuur, kuslapuu, elulõng, mesiohakas. || (millegi muinasjutulise, kättesaamatu kohta). Sinine lind 'sinilind'. Nooruse sinised unelmad. Sinised unistused.
▷ Liitsõnad: akvamariin|sinine, asuur|sinine, elektri|sinine, ere|sinine, erk|sinine, hallikas|sinine, hall|sinine, hele|sinine, indigo|sinine, jää|sinine, kahja|sinine, kahkjas|sinine, kahvatu|sinine, kannikese|sinine, kirgas|sinine, koobalt|sinine, krell|sinine, külm|sinine, lasuur|sinine, lavendel|sinine, lillakas|sinine, linaõis|sinine, mahe|sinine, mere|sinine, meri|sinine, metüleen|sinine, mustjas|sinine, must|sinine, piimjas|sinine, pimestav|sinine, pleek|sinine, ploomi|sinine, portselan|sinine, poti|sinine, puhas|sinine, punakas|sinine, purpur|sinine, puu|sinine, põua|sinine, rohekas|sinine, roosakas|sinine, rukkilille|sinine, safiir|sinine, sinilille|sinine, sini(-)|sinine, sire|sinine, särav|sinine, sügav|sinine, taeva|sinine, taevas|sinine, teras|sinine, tindi|sinine, tint|sinine, tuhm|sinine, tume|sinine, türkiis|sinine, ultramariin|sinine, valkjas|sinine, vesi|sinine, viiuli|sinine, õrn|sinine, öösinine.
2. ‹adj› kõnek suur, tõeline, ehtne. Tundsin sinist viha. Teda valdas sinine hirm. *Ja sellest päevast saadik oligi Koosna peremehel metsavahi Mardi vastu suur ja sinine vimm. O. Luts. || (mõnede kirumisvormelite jm. väljendite koosseisus, sageli kõlalise sobivuse alusel). Sa sinine saatan, sinine sitikas! Oh sa sinine sinder. Sa sinine silmamuna! Sa sinine õnnetus. *.. muidu järsku kosilane õues, temal pole sinist aimugi.. L. Kahas.
3. ‹s› see, mis (v. kes) on sinine. a. sinine värvus, värv v. värvaine. Heledam, tumedam sinine. Sinine mõjub rahustavalt. Sinisega värvitud lõng. Berliini e. Preisi sinine 'tumesinine pigment, millest valmistatakse mitmesuguseid siniseid värve'. Pariisi sinine 'teat. sinine pigment'. b. sinine riietus. Rõivastub sageli sinisesse. c. van sinine rahatäht, hrl. kümnekroonine Teise maailmasõja eelse Eesti Vabariigi ajal. *Raha mis raha, sinine nagu iga teine sinine. R. Janno. *Sina kustuta vana kümnekroonine võlg, teised aga pangu igaüks omalt poolt sinine lauale.. E. Kippel.

sirutuma ‹37›

1. (keha v. kehaosa kohta:) sirgeks minema; end sirutama, sirgu ajama. Tõuke järel keha sirutub. Seis kikivarvul, käed sirutuvad ette. Põlvitusiste, pea sirutub kuklasse, taha. Löögi sooritamisel sirutub parem jalg. Sulgseisust sooritatakse painutus ette, seejärel sirututakse uuesti lähteasendisse. Puude vahel vilksatas hirve hüppeks sirutunud kogu. *Sirutun voodis ja tunnen, kuidas käed aerusid ihkavad.. B. Alver.
2. kellegi v. millegi poole (võtmiseks, pakkumiseks, vaatamiseks vms.) sirgu minema, küünituma. Käsi sirutus varnast mantlit võtma. Mees sirutus telefonitoru võtma. Küti käsi sirutus püssi järele. Turulettide tagant sirutusid meie poole käed kirevate kaupadega. Sirutus vaatama üle teiste peade. Tüdruk sirutus järjest kaugemale üle parda, et keppi kätte saada. *Kellegi karvane käpp sirutus puuri varbade vahele ja katsus tihast tabada. R. Roht. | piltl. *Mattiase pilk sirutus korraks sinnapoole silmapiiri.. S. Ekbaum.
3. mingis suunas sirguma, kõrguma, laiuma. Taim sirutub päikese poole. Vesikasvud sirutusid risti-rästi üle jõe. Veest sirutusid rohelised võrsed. Hiiglaslikud kuused sirutuvad taevasse. Valge kirikutorn sirutub pilvedesse. Majade varjud sirutuvad üle tänava. Jalge ees sirutus kitsas org. Neem sirutub kaugele merre. Kaljuselt rannikult sirutus läände kivine poolsaar. Linn sirutub piki rannaäärt, mööda randa. Üle taeva sirutuv vikerkaar.
4. hrv siruli, pikali heitma. *Õhtul sirutusid nad telkidele, ilma et oleksid neid avanud.. A. Saareste (tlk).

suits|hall [-i]
suitsu värvi (heledam) hall. Suitshall seenekübar. Suitshallid pilved, varjud. Silmad on tal suitshallid. Suitshalli karvaga koer.

sumenema ‹37›
sumeda(ma)ks muutuma. All orus sumenevad varjud. Ehavalgus sumenes. Hääl sumenes sosinaks. Hämaruses sumenevad esemete piirjooned. Silmad sumenesid pisaraist. *Augustiõhtu soojus sumenes tuulituks hämaruseks .. Ü. Tuulik. *.. [lüpstava piima heli] sumeneb veelgi, sest vahukord tõuseb juba poolde lüpsikusse. M. Pihla.

suurduma ‹37›
suure(ma)ks muutuma. Õhtu läheneb, varjud suurduvad. Punane suurdunud päike vajus silmapiiri taha. Valu, piin, igatsus suurdus talumatuks. Vaatas teda imestusest suurdunud silmil. *Las kasvame! Las suurdub vägi, / kel lehvib eel ju noorte lipp .. G. Suits.

sääre|varjud pl
kõnek püksid. Tõmbab aluspükstele viisakamad säärevarjud peale. *Kaitsevärvi välimundrid lahtiste kraede ja golfipükste moodi saabastele kukkuvate säärevarjudega.. V. Beekman.

sünk|must
süngelt must. Sünkmust tähitu öö. Sünkmust kõuepilv. Ussilaka sünkmust mari. Kuuvalges öös olid puude varjud sünkmustad.

süvenema ‹37›

1. sügavamaks (1. täh.) muutuma v. sügavamale minema. Jõgi paisus ja süvenes. Sügisvihmadega oja süvenes. Järve põhi on järsult süvenev. Vooluvete tagajärjel jõeorud süvenevad. Augu süvenedes puuritakse kord-korralt pikemate puuridega. Naeratamisel süvenesid kortsud ja kurrud näos. *Kõhnenesin, jooned mu näos süvenesid.. O. Tooming. | piltl. Kuristik nende tõekspidamiste vahel aina süvenes. *Teisal tinatas taevas, lillatas, süvenes, lõppes.. F. Tuglas.
2. intensiivsemaks, tugevamaks, jõulisemaks, suuremaks muutuma. Majanduskriis süvenes. Talupoegade rõhumine mõisates süvenes. Inflatsioon süveneb pidevalt. Süvenesid häired majanduses, raharingluses. Tsüklon üha süveneb. Traditsioonid süvenesid. Üha süvenev haigus, skisofreenia, põletik. Kevade lähenedes väsimus süvenes. Süveneb erinevate organisatsioonide koostöö. Vastuolud, lahkhelid perekonnas süvenevad. Süvenes umbusalduse õhkkond. Nende tutvus, sõprus süvenes järjest. Vaidlustest süvenes vaen. Vaesemate kihtide rahulolematus riigis süvenes. Keskkoolis süvenes ta huvi matemaatika vastu. Tunnetel ei jäänud aega selles olukorras süveneda. Hirm, kartus süvenes. Nutuvõru lapse suu ümber süvenes. *Kuid Pytheas kõike seda ei teadnud ja kujutlus Britanniast kui kitsast saaretriibust süvenes veendumuseks. L. Meri. || edasi arenedes kindlamaid jooni omandama. Sügis, kevad süveneb iga päevaga. Öö süvenes. Õhtu süvenedes muutusid varjud pikemaks. Süvenev hämarus, pimedus, videvik.
3. oma tähelepanu pingeliselt mingile tegevusele koondama, sügavalt millessegi v. millelegi keskenduma, süüvima. Töösse, tegevusse, õpinguisse süvenema. Noormees süvenes koolis eriti keemiasse, matemaatikasse. Esialgu oli raske süveneda uude ainesse. Sekretär on süvenenud laual olevaisse pabereisse. On nii süvenenud lugemisse, et ei märka midagi enda ümber. Mart on süvenenud raamatusse, ajalehte 'loeb seda süvenenult'. Luges, ent ei suutnud loetavasse süveneda. Mul ei ole aega millessegi korralikult süveneda. Kaardimängijad süvenesid, on süvenenud mängu. Maletaja ei saanud ajahädas küllaldaselt mängu seisu süveneda. Sellesse probleemi, küsimusse tuleb põhjalikult süveneda. Nad süvenevad mitmesugustesse arvutustesse. Ta paistis süvenevat mingi asja vaatlusse. Pole mõtet üksikasjadesse, peensustesse süveneda. Ta oli mõtisklustesse, oma mõtteisse süvenenud. Ta on nii endasse 'enese mõtetesse, probleemidesse' süvenenud. *Kaks kätt laksatasid kokku ja silmapaarid süvenesid vastastikku teineteisesse. R. Sirge.
4. hrv millessegi, kuhugi minema. *Läksid vaikides pisut edasi. Siis süvenesid võssa ja sellest läbi rannikule.. A. Mälk.

taga|järg [-järje]
asjaolu, nähtus, tegu, mille on esile kutsunud mingi teine asjaolu, nähtus, tegu. Põhjus ja tagajärg. Aurumise tagajärjeks on suur õhuniiskus. Varjud ta silme all on unetuse tagajärg. Kergemeelsel teol oli raske tagajärg. See tegu tõi kaasa rängad tagajärjed. Mõtlematuse kurvad tagajärjed. Mõtle tagajärgedele, arvesta tagajärgedega! Ta on õnnetuse tagajärgedest paranenud. Plahvatuse tagajärjed likvideeriti nädalaga. Sõnavahetus lõppes eriliste tagajärgedeta. See laps on mõtlematuse tagajärg. Kaugeleulatuvate tagajärgedega avastus. || ‹adessiivis postpositsioonilaadselt› millegi tõttu, millestki põhjustatuna. Linn hävis tulekahju tagajärjel. Invaliidistus lastehalvatuse tagajärjel. Rabanduse tagajärjel saabunud surm. Koobastik tekkis vete tegevuse tagajärjel. Põua tagajärjel ähvardab nälg. Avarii tagajärjel voolas õli merre. || tulemus, resultaat. Suurepäraseid tagajärgi näidanud sportlane. Suusatajad saavutasid olümpial häid tagajärgi. Jõupingutused jäid tagajärjeta.
▷ Liitsõnad: kaug|tagajärg, lõpptagajärg; laske|tagajärg, tennise|tagajärg, tipptagajärg.

teatraalne ‹-se 2› ‹adj›
teatrile omane v. iseloomulik, teatripärane, teaterlik. Teatraalne võte. Teatraalses maneeris mängitud filmiroll. Väga teatraalne lavastus. Teatraalne paus, žest, poos. Teatraalse 'eripäraselt silmahakkava' välimusega punapea. Varjud muutsid maastiku teatraalseks. || teeseldud, ebaloomulik, ülespuhutud. Teatraalne tundepuhang. Hüsteeriline ja teatraalne naine.

terava|jooneline
teravate (piir)joontega. Teravajooneline nägu, nina. Teravajoonelised varjud.

teravnema ‹37›
terava(ma)ks minema. a. (kuju, välise vormi kohta:) otsast ahenema, teravat tippu moodustama. Teravnevad kirikutornid. Tipust teravnev leht. Munajas, alt teravnev õngekork. b. selge(ma)lt esile tulema. Heleda valgusega varjud teravnevad. Haige näojooned on teravnenud. c. (meelte jms. kohta:) ergastuma. Näljaga teravnesid meeled. Teravnenud ajataju. Pimedas tähelepanu teravneb. d. (aistingute kohta:) tugevnema, intensiivistuma. Valu paremas käsivarres aina teravneb. Janu, nälg üha teravnes. e. (suhete, olukordade kohta:) pingestuma. Liiga lähestikku elavate inimeste seas teravnevad omavahelised vastuolud. Nende vahekorrad on viimasel ajal teravnenud. Võimuvõitlus teravneb. Sisepoliitiline olukord hakkas järsult teravnema. *Suhted kahe kogukonna vahel teravnesid sedavõrd, et algasid relvakokkupõrked. V. Ladva.

tontlema ‹tondelda 49›
hrv tondina ilmuma v. paistma. Seinal tontlevad varjud.

tume ‹-da 2› ‹adj›

1. (suhteliselt halvasti valgust peegeldavate värvuste, toonide kohta:) mustjas, rohkem musta- kui valgepoolne, mittehele. Must ja pruun on tumedad värvid. Tumedates toonides pilt. Hele kogu tumedal taustal. Tumedad silmad, juuksed. Tume nahk. Tumedat verd mees. Tumedad laigud Kuu pinnal. Kandis silmade kaitseks tumedaid prille. Tumedad prilliklaasid varjasid pilku. Pani selga tumeda ülikonna. Selle kleidi juurde sobivad tumedad kingad. Värvitud lõng sai liiga tume. Tumedad kardinad. Tumedast puust mööbel. Hõbeesemetele tekib õhu toimel tume kiht. Tume õlu. Silmade all olid tumedad rõngad. Tumedad äikesepilved. Taevas tõmbus tumedaks. Meri näib tumedana, peaaegu mustana. Tumedad varjud. Jõevesi on tume kui tökat. Palgid on tumedamaks tõmbunud. Esiplaanil on mäed tumedamad. Nägi tulevikku vaid tumedates värvides 'süngena, rõõmutuna, lohutuna'. Näeb kõike liiga tumedate prillide läbi (pessimistliku suhtumisega inimese kohta). | (taimenimetustes). Tume aroonia, tuhkpuu. Tume kopsurohi, nokkhein, rebashein. Tume käokannus, pajulill, võilill.
▷ Liitsõnad: sügavtume.
2. vähese valgusega v. valgusetu, halvasti valgustatud v. valgustuseta, pime. Lõunamaa tumedad ööd. Päev on pilves ja tume. Küll on aga tume ilm. Siin on tume nagu toas, kuhu ei lange päikest. Lamp andis nõrka ja tumedat 'hämarat' valgust. *Eespool on tume tühjus, ei ühegi laeva tuld. A. Kivistik.
3. (helide, häälte kohta:) pehme ja madal; sügav. Tume müdin, mürin, põrin, kõmin. Mere tume müha, koha. Gongi tume kumin. Väljast kostis tumedaid lööke. Maa vappus tumedatest plahvatustest. Toas käis tume põnts, sellele järgnes hele karjatus. Välisuks langes tumeda mürtsuga kinni. Tumeda mütsatusega jooksis paat kaldasse. Puu prantsatas tumeda mütsuga maha. Seina tagant kuuldus tumedaid samme. Surija huultelt tuli tume korin. Koera tume urin. *Angela tumeda aldi kõrval Susanna hääl oli heledast hõbedast. H. Raudsepp. || kõlatu, tuhm (rusutust, masendust, kurbust vms. meeleolu väljendavalt) vrd tume (7. täh.) „Kuidas see õnnetus siis juhtus?” küsis ta tumedal häälel.
4. kõnek rumal, juhm, taipamatu. Harimatu ja tume inimene, rahvas. Koolis oli ta üsna tume vend. Teoorias, poliitikas olen ma täiesti tume. Oled sina alles tume! Tume oled, vaat mis! Kuidas saab sellisel ametikohal töötades nii tume olla! Häbi öelda, et ma selle koha pealt nii tume olen. Tume kui tubakas, tökatipudel, tuuravars (äärmiselt juhmi, rumala inimese kohta). Selles asjas on nad kõik sama tumedad kui ma isegi. *Ja sinu pea ei tundu kõige tumedam olevat, kuigi sa oled minu poeg .. G. Helbemäe. || (ajajärgu kohta:) mahajäänud, pime. *See [= Merovingide valitsusaeg] oli tume aeg, mil isegi paljud piiskopid ei osanud lugeda. P. Härmson.
5. selgusetu, segane, ebamäärane, hämar. Sai selgeks, mis seni tume oli olnud. Mulle on see asi päris tume. Tema sõnavõtus oli palju tumedat. Sõnade mõte jäi tumedaks. Eriti tumedaks jäi mulle koolis matemaatika. Seegi jäi tumedaks, kust ta pärit on. Midagi pole veel selgunud, tulevik on tume. Abielu on minu jaoks täiesti tume maa 'tundmatu valdkond'. *„Inimene peab elama selge mõistuse, mitte tumedate tunnete järele,” sõnab Priit. P. Krusten. || alateadvuse valdkonda kuuluv. Tumedad tungid. || moraalses mõttes kahtlane; ebaaus, ebaseaduslik. Tumedad tehingud. Ajab mingit tumedat äri. Istub ühe tumeda loo pärast trellide taga. Olen kuulnud su tumedatest tegudest. Tal on tume minevik. Tumeda taustaga tüübid. Naabermajja kogunevad igasugused tumedad tegelased. Kuidas ta rikkaks on saanud, see on tume lugu.
6. halb, ebameeldiv, negatiivne. Inimloomuse tumedam pool. Elu heledamad ja tumedamad küljed. Asjal on kahjuks ka tume tagakülg. *Ja selle heleda sõnumi varjus liikus tume kuuldus: Siurul olnud äsja öösel .. lööming üliõpilastega. A. Adson. || raske, murerikas. Nende peres algasid nüüd tumedad ajad. Tume lapsepõlv ei jõudnud õnneks murda seda vastuvõtlikku hinge. *Ja [kapten] hindavat olukorda õige tumedaks. Tume muidugi: rügement lõhutud, juhtkond ja eriväeosad laiali. H. Susi. *Vana-Valgepõllu talus valmistati tumeda aja kiuste peremehe ning vallavanema .. sünnipäevapidu. L. Vaher.
7. (tunde, meeleolu kohta:) ängistav, rusuv, sünge; nukker, kurb; seda väljendav (hääle (3. täh.) kohta). Tume hirm pigistas südant. Tume tusk poeb hinge. Tume tuju kipub võimust võtma. Tume meeleolu, keegi ei räägi sõnagi. Toas lasus tume vaikus. Viin tegi meele tumedaks. Ajuti tõusis temas tume viha kiusajate vastu. Pähe tükivad ainult tumedad mõtted. Tume aimus laskus südamele. Hinges tõstab pead tume kahtlus. Suu kõvasti kokku surutud ja silmades tume pilk. Ta nägu oli tume, nagu oleks tal mõni raske mure. Tume vari libises, käis, jooksis üle naise näo. Pahameelelõõsk, raevulaine värvis mehe näo tumedaks. Nägu tõmbus vihast tumedaks. || (valu kohta:) tuim. Tume valu peas. Kuskil sisemuses tuikas tume valu.
8. kurjuse, pimeduse maailma kuuluv. Võitlus tumedate jõududega.
vrd hele-tume

tumendama ‹37›

1. tumedana paistma, tume olema. Taamal tumendas metsaserv. Silmapiiril tumendavad mäed. Hämaruses tumendav järv. Taevasse kerkis tumendav pilverinne. Mäeküljel tumendas tunnelisuu. Vanad tammed tumendavad selges oktoobripäikeses. Klaasides tumendab vein. *Ainult mere sinine vööt tumendas ümberringi, ei ühtki maaviiru, ei ühtki purje. R. Janno.
2. tumeda(ma)ks tegema. a. (toonilt, värvuselt). Värvis huuli ja tumendas ripsmeid. Ehitise fassaad on tumendatud klaasist. Puude varjud tumendavad jõekääru. Rasked pilved tumendasid taevast. *Vaevahigi oli tumendanud ta heledad lainjad juuksed. A. Viirlaid. b. hrv (hääle kohta). Tumendas hääle sosinale.

tõmbuma ‹37›

1. tahapoole liikuma (astuma, nihkuma vms.), eemalduma, taanduma vms.; kuskile eralduma. Tõmbusin aknast eemale. Lapsed on vaikselt nurka, teiste selja taha tõmbunud. Tõmbub teise tuppa puhkama. Isa tõmbus oma kabinetti töötama. Laps tõmbus põõsa varju (peitu). Nädalavahetuseks tõmbuvad kõik oma nelja seina vahele. Karu tõmbus kartlikult tagumisse puurinurka. Tigu tõmbus oma karpi. *Aga teised valivad eraldumise, tõmbuvad kuskile maakolkasse või mägedesse või kloostritesse. Ü. Mattheus. || piltl endasse sulguma, iseloomult, käitumiselt kinniseks muutuma (hrl. koos enesekohase asesõnaga). Mees muutus süngeks ja tõmbus endasse. Mure sundis teda endasse tõmbuma. Võõrdus teistest ja tõmbus iseendasse. Koolipõlves oli ta arglik ja enesesse tõmbunud. Tüdruk jäi vaikseks ja tõmbus oma kesta.
2. (magnetismi vm. külgetõmbejõu mõjul toimuva liikumise kohta). Kõik kehad maailmas tõmbuvad üksteise poole. Kuu tõmbub Maa poole. Samanimelised laengud tõmbuvad (omavahel), erinimelised tõukuvad.
3. (märgib asendi v. seisundi, olukorra muutumist); kiskuma. a. (näoilme, keha v. selle osadega toimuvate muutuste kohta). Nägu tõmbus naerule, muigele, irvele, mossi, nutuseks, virilaks. Huuled tõmbusid põlglikult prunti. Laps tõmbus näost tulipunaseks. Naise nägu tõmbus pilve. Koosolijad tõmbusid tõsiseks, morniks, süngeks. Silmad tõmbuvad ereda valguse käes kissi. Pilk tõmbus uduseks. Silmad on niiskeks, märjaks tõmbunud. Isa kulm tõmbus kipra, kortsu. Ta on vanadusest kühmu, küüru, kööku, köötsi tõmbunud. Mees tõmbus külmast kössi. Selg, turi on vimma tõmbunud. Vasak jalg tõmbub krampi. Vanainimese sõrmed hakkavad konksu, kõverasse tõmbuma. Solvumise peale tõmbusid tal käed rusikasse. Lihased tõmbusid pingule. Näonahk on kortsu, krimpsu tõmbunud. Juuksed on hakanud halliks tõmbuma. Käed tõmbusid külmast siniseks. Surnu on kangeks tõmbunud. Otsaesine, pealagi, selg tõmbus higiseks. Sõdur tõmbus valveseisangusse. Haige tõmbus valust kõverasse. Siil tõmbus kerra. Kännul lamab rõngasse tõmbunud rästik. Kass tõmbub küüru. Hobuse kõrvad tõmbusid ligi pead. *Ainult korraks tundus tal kurk nagu umbe tõmbuvat ja ta pidi mitu korda kuivalt köhatama .. M. Raud. b. (elutute objektide, esemete, nähtuste kohta). Märjad lauad tõmbusid kuivamisel kaardu. Kasetoht tõmbus põledes krussi. Filmiriba tõmbub rulli. Aknad, prilliklaasid tõmbusid uduseks. Puhus hea tuul ja puri tõmbus pingule. Verivorstid on mõnusasti krõbedaks tõmbunud. Niiskeks tõmbunud sool, suhkur. Tammepakud tõmbuvad vees seistes täiesti mustaks. Kollakaks tõmbunud paber. Roheliseks tõmbunud vasknõud. Ühe nädalaga on õuemuru roheliseks tõmbunud. Pihlakad tõmbuvad punaseks. Varjud tõmbuvad tumedamaks. Põhjataevas tõmbub heledaks, selgeks. Taevas on pilve tõmbunud. Ilm tõmbub jahedaks, järjest külmemaks, vihmale, kuivale. Pikkamisi tõmbub päev õhtule. Tuul tõmbus kagusse. Ring tõmbus põgeniku ümber koomale. *Veri hüübis samas, tõmbudes mustaks koorikuks .. L. Merzin. | ‹impers.› Juba hakkab õhtusse tõmbuma. Akna taga tõmbus hämaraks. Iga minutiga tõmbub pimedamaks. Õhtul tõmbus veidi jahedamaks.

uitlema ‹uidelda 49›
uitama. Tänavail uitles rohkesti rahvast. Varemete vahel uitlevad turistiderühmad. Linnas uideldes kohtasin mitmeid tuttavaid. *Varjulistes saludes .. või õitsvatel luhtadel uitlevad armunud karjused .. K. Taev. || (loomade, kalade kohta). Jões uitleb särjeparv. | piltl. Näol uitleb naeratus. Laskis mõtted vabalt uitlema. Pilk uitleb mäeharjadel. Poolunes uitlev teadvus. Trepil uitlevad varjud. Püsimatult uitlev fantaasia.

vabisema ‹37›
värisema, võbisema. a. (inimese v. looma puhul). Sa vabised ju kogu kehast! Keha vabises nutust, nutukrampides. Astus paar sammu vabisevi jalu. Vana inimene, käed vabisevad otsas. Põlved hakkasid erutusest vabisema. Naeris nii, et kõht, vats vabises. Lapse lõug hakkab vabisema, nutt on lähedal. Ta on näost kaame ja huuled vabisevad. Hakkas hirmu pärast, meeleheitest vabisema. Ruum oli nagu hundilaut, vabisesime külmast. Ta päris vabises vihast. Vabiseb nagu langetõbine. Kurnatud veoloomad lõõtsutasid ja vabisesid. Niisugune ülekohus, et mul süda lausa vabiseb sees. Hakkas vabiseva häälega oma õnnetusest rääkima. b. (üldisemalt). Laev, kuunar, paat kõigub ja vabiseb lainetel. Maja vabiseb sõidukite möödumisel. Maa, maapind võppus ja vabises plahvatustest. Jää lõi reejalaste all vabisema. Puud vabisevad tuulehoogudes. Kõrkjad vabisesid veevoolus, tuule käes. Haavalehed vabisesid. Küünlaleek vabises nõrgalt. Põlev peerg heitis vabisevat valgust. Varjud vabisesid laes. Õhkki vabises piksekärgatusest.

vajuma ‹vajun 37 või luulek vaon 42›

1. (aeglaselt, vähehaaval) allapoole, madalamale langema. Vajus põlvini lumme, astumisel üle kingade porisse. Eksis ja vajus laukasse. Jalad vajuvad pehmesse samblasse, sügavale lumme. Vajus läbi nõrga jää ja uppus. Uppuja vajus vee alla. Vankri rattad vajusid rummuni porri. Lekkiv paat vajus jõe põhja. Meremehed lahkusid päästepaatides vajuvalt 'uppuvalt' laevalt. Puu ujub vee peal, aga kivi vajub põhja. Õngekork hakkas vajuma. Sammal vajus jalge all nagu pehme käsn. Heinad küünis on alles vajumata. Sulav lumi oli juba üsna madalaks vajunud. Maapind kohati kerkib, kohati vajub. Vajuvale pinnasele ehitatud maja. Sõudjate aerud tõusid ja vajusid taktis. Kiigelaud kerkib ja vajub. Laskis raamatu käest põlvedele vajuda. Ta on nagu maa alla vajunud 'jäljetult kadunud'. | piltl. Mitu inimpõlve oli maamulda vajunud. Ta vajus üha enam võlgadesse. See sündmus on sügavale rahva hinge, mällu vajunud. Mure vajus südamesse. Uni vajus raskelt tüdruku laugudele. Unustusse, unustuse hõlma vajunud teos. Videvik, hämarus, pimedus on vajunud põldude, metsade üle. Ümbrus hakkas juba pimedusse vajuma. Küla vajus vaikusse. *Mitu nädalat on kaduvikku vajunud sellest ajast alates, kui hakkasin oma elukest kirja panema. G. Helbemäe. || endisest asendist allapoole libisema v. laskuma. Püksid vajusid rebadele. Juuksetukk vajub silmile, laubale. Juuksed on õlgadele vajunud. Magaja lõug on vajunud rinnale. Ta oli nutma puhkemas, suunurgad vajusid allapoole. Õhtu lähenes, päike vajus ikka madalamale ja madalamale. Päike oli metsa taha, juba looja vajumas. Külm õhk on raskem ja vajub allapoole. || (hrl. silmade, põskede kohta:) lohku, auku v. kotjaks langema. Ta jäi üsna otsa ja silmad vajusid auku. Haige põsed, palged on auku, lohku vajunud. Silmaalused olid kotti vajunud. *.. paljastas järsu liigutusega ainult särgiga kaetud kõhu. See oli tõesti koledasti auku vajunud, kõik roided tungisid teravalt esile .. V. Beekman.
2. püstiasendist (vm. normaalasendist) allapoole, kaldu, maha vm. asendisse langema v. laskuma. a. (inimese v. looma kohta). Vajus põlvili lapse hauale. Haavatu vajus kummuli lumme. Astus tuikudes paar sammu ja vajus siis oiates põrandale. Joobnu vajus röötsakile seina najale. Vajub väsinuna, raskelt toolile, taburetile, pingile, istmele, pehmesse tugitooli. Vanake vajub hingeldades kivile, lävepakule istuma. Haige tõusis voodis istukile, ent vajus kohe uuesti pikali. Pärast õhtusööki vajusid 'heitsid' mehed kohe voodisse, oma magamisasemetele. Buss pidurdas äkki ja püstiseisjad vajusid ettepoole. Tüdruk vajub poisile sülle, poisi käte vahele. Mees vajus raske koorma all looka. Eideke on aastatega õige kööku, kõverasse vajunud. Mehe turi on raskest tööst, vanadusest kühmu, vimma vajunud. Istuja keha on pisut kössi vajunud. Jõud oli otsas, käed vajusid jõuetult rippu. Naise pea vajus kurvalt longu. Koer vajus niutsudes istukile. *.. ja karu vajus [lasust] käppadele nagu hein vikati ees. F. Tuglas (tlk). | piltl. Nägu vajus naerule, naeru täis. Tüdruku nägu vajub pettumusest pikaks, järjest murelikumaks. Ta vajus hirmust otsekui pisemaks, pinevuse langusest nagu hoopis jõuetuks. Poiste samm vajus kuidagi tuimaks. Mõtted vajusid laokile. *.. kolmanda sõja-aasta üha enam laokile vajuv elu, veidi hooletu, ent vägagi raske .. A. Jakobson. b. (esemete, rajatiste vm. kohta). Vanad lösakile, längu vajunud majad. Kuuri sein on vildakile vajunud. Vana lauda katus on nõkku, päris looka vajunud. Õuevärav oli ripakile vajunud. Uksed on kiiva vajunud. Kapi uks vajus iseenesest ripakile. Laeva mast vajus ettepoole kaldu. Kääbastel on mõned ristid maadligi vajunud. Puri vajus lonti. Laev vajus ohtlikult viltu. Traktor, vanker, heinakoorem vajus külili kraavi. Purdelaud vajus astumise all nõkku. Katkine autokumm vajus lössi. Mehel on prillid ninaotsale vajunud. Puud on õunte raskuse all looka vajunud. Lilled on kuumusest longu, norgu vajunud.
3. langema, sattuma mingisse olekusse v. meeleolusse. Sügavasse, raskesse unne vajuma. Vajus voodis peagi unehõlma. Taat süütas piibu ja vajus mõttesse. Mees on sügava(i)sse mõtte(i)sse vajunud. Vajus vahel unistustesse. Vajub kergesti kurvameelsusse, enesehaletsusse, masendusse, hüsteerikasse. Ära siis selle tühja asja pärast nii norgu, longu vaju! Pärast ägedaid sõnu vajuti taas vaikimisse. *.. laotas murule päevateki .., kooris enda paljaks ning vajus samas mingisse letargilisse oleskellu. E. Vetemaa. *.. astus nišši, pööras näo ida poole ja vajus lühikesse palvesse. L. Metsar (tlk).
4. alanema, madalduma, langema. a. (mingi pinna kohta). Veepind järves vajub järjest. Lained tõusevad ja vajuvad. Rind tõusis ja vajus ärevusest, hingeldusest. *Vooreseljandik, mille serva mööda läks kitsuke rada, vajus järjest madalamaks .. E. Maasik. b. (hääle, tooni kohta). Rääkija hääl vajus sosinaks. Vanaisa laulev hääl kord paisus, siis taas vajus lugemisel. *Aga kui orelitoonid madalaks vajusid, kerkis kohe mahedalt esile õpetajahärra .. bariton. E. Rannet.
5. kõnek tulema v. minema, liikuma. Maja vajus võõraid mehi täis. Kogu seltskond vajus toast aeda. Küllap mehed vajusid kuhugi kõrtsi napsitama. Sina vaju nüüd koju! Vajus restoranis kutsumata minu lauda. Meestesalk vajus aegamisi kesklinna poole. Vajus 'põgenes, läks' mobilisatsiooni eest metsa. Rahvast vajus laadale murruna. Poisid vajusid küla peale luusima. Kuhu vajusid teised, sinna ka tema. Kamp vajus käratsedes leti ette. Pärast koosolekut vajus rahvas laiali. Mõned mehed vajusid vaikselt minema. Peoplats paistab juba, vajume aga edasi! Head inimesed küll, aga vajusid meile ristiks kaela. Varesed vajusid kisaga metsa. Lennukite laine vajus rinde poole. *Paraja ilusa tuulega vajusid mõlemad vened ida poole. K. A. Hindrey. || piltl (mitmesuguste nähtuste kohta:) edasi liikuma v. arenema. Tumedad vihmapilved vajusid metsa taha. Udu vajub merelt maa poole. Äikesemürin, tulistamine vajus kaugemale. Avatud aknast vajub tuppa õite lõhna. Päev hakkas juba õhtusse vajuma. Varjud on juba vajunud pikaks. *Siin tuultel on pehmed ja paitavad käed, / kui riivates üle sust vaovad .. R. Parve.

läbi vajuma

1. millestki raskuse tõttu läbi langema. Metskitsede jalad vajuvad lumekoorikust läbi. Auto oli ülesõidukohal jääst läbi vajunud. Ole õhukesel jääl ettevaatlik, et sa läbi ei vaju!
2. kõnek kusagilt, millestki läbi minema. *Vankris istujaid ega hobust polnud näha. Nagu varjud vajusid nad vaikse nagina saatel asundusest läbi. R. Sirge.

valguma ‹37›

1. (hrl. vedeliku v. peeneteralise aine kohta:) aegamööda allapoole, madalamale v. laiali voolama. Vesi valgub jõgedesse, järvedesse, kraavidesse. Sulamisveed valguvad mulda, pinnasesse. Jõgi tõusis üle kallaste ja vesi valgus tänavatele. Sajuperioodil valgusid kõik kraavid ja nõod vett täis. Torujuhtme purunemise tõttu valgus merre hulgaliselt diiselkütust. Laava valgub üle kraatri serva. Piim valgub lüpsja sõrmede vahelt lüpsikusse. Katkised munad on pooleldi tühjaks valgunud. Silmist valgusid suured pisarad üle põskede. Pisarad valgusid vägisi silma 'nutt tuli peale'. Silmad valguvad pisaraid, vett täis. Higi valgus niredena mööda nägu, mööda selga. Koera suust valgus ila. Haavast, ninast valgub verd. Verenire valgus üle näo. Suu valgus sülge täis. Tint valgus paberil laiali. Vaik valgub mööda puutüve alla. Tainas on valgunud üle kausi ääre. Tangud valgusid lahtisest kotist lauale. Vili valgub kahinal kotti, salve. Sinna vesi valgub, kus koht kõige nõgusam. *September joob oma pool klaasi korraga põhjani .. ja tunneb, kuidas viin maos laiali valgub. V. Lattik. | piltl. Veri valgus pähe, näkku, põskedesse (vihastumisel v. punastumisel). Vihase mehe silmad on verd täis valgunud.
2. liikuma, (aegamisi) minema v. tulema. Tehastest ja käitistest valgus rahvast tänavale. Inimesed valgusid rongi lähenemisel perroonile. Kõik toasolijad valgusid läbisegi ukse poole. Valguti saali etendust vaatama. Külalised valgusid tubadesse, mööda maja laiali. Üks läks ees, teised valgusid järele. Tuba valgus inimesi täis. Klass valgus õpilastest tühjaks. Inimesed valguvad tööd otsides maalt linna. Sõjapõgenikud valgusid kodupaikadesse tagasi. Tühjadele aladele valgus uudisasukaid. Aastasadade jooksul on paljud hõimud ja rahvad idast lääne poole valgunud. Kari valgus niidul laiali.
3. (aegamööda) levima. Põhjast valguvad meile külmad õhumassid. Õhtul hakkasid pilved laiali valguma ja sadu lakkas. Udu, suits valgub laiali. Aknast valgus tuppa juba hommikuhämu. Saunauksest valgus esikusse soojust. Varjud valgusid hangedele. Mis siis saab, kui see jutt peaks alevis laiali valguma! *Ja just sel hetkel valgusid aknast flöödihelid, õrnad nagu allikavulin. I. Maran (tlk). *.. ja mäletas jälki haisu, mis valgus linnale, kui tapamaja oma jäätmeid hävitas .. M. Unt. || (tundeväljenduse, meeleolu jms. kohta). Mehel valgub näole, näkku, üle näo heatahtlik naeratus. Nägu valgus laia naeru täis. Näole valgus rahuloluilme, imestus. Üle tüdruku näo valgub õhetus, rõõmupuna. Kuum puna valgus põskedesse. Kiidetu valgus 'läks' näost punaseks. Ema silmad valguvad hellust täis. Südamesse valgub soe tunne. Väsimus, roidumus valgub kontidesse. Pähe valgus tuim valu. *Lihased hakkasid [joostes] tööle ja kehasse valgus mõnusat soojust. H. Pukk.
4. langema, vajuma. Naisel valguvad juuksed õlgadele. Juuksesalgud kippusid silmade ette valguma. Rätt valgus õlgadelt maha.
5. (koos sõnaga laiali:) ühtekuuluvust, terviklust kaotama, hajutatuks muutuma. Mõtted, huvid valguvad laiali. Jutt, vestlus valgus laiali, räägiti maast ja ilmast. Näidend valgub laiali pisistseenideks. Uurimissuundi peab koondama, et mitte laiali valguda. || ähmastuma, ebamääraseks muutuma. Sajus, süvenevas hämaruses valgusid inimeste ja esemete piirjooned laiali. *Taavet luksus, kui pudel temani jõudis, võttis punnsuutäie ja maailm hakkas uuesti laiali valguma. T. Vint.

vari ‹varju 32› ‹s›

1. tume kujutis, mis tekib valgusvoo teele jääva keha taga. Inimese, looma, hoone, mäekünka vari. Mustad, teravate piirjoontega varjud. Mida kõrgemal on päike, seda lühemad on varjud. Puud heitsid teele pikki varje. Meie majale langeb uue kõrghoone vari. Poisi vari liikus temaga kaasa. Väike varss pelgas oma varju. Karjapoiss mõõtis sammudega oma varju pikkust. Tuhmis kuuvalguses puudusid teravad varjud. Musta vihmapilve vari libises kiiresti lähemale. Päike joonistab trellide varjud kongi seinale. Maa katab Kuu oma varjuga. Ilmaaegu püüad üle oma varju hüpata 'teha midagi üle jõu käivat'. Kardab viimasel ajal omaenda varjugi 'on väga hirmul'. Koer käis oma peremehe kannul nagu vari 'lahutamatu kaaslasena'. Oskab liikuda hääletult kui vari. Kus valgust, seal varju. || piltl (millegi ähvardava, ebameeldiva kohta). Sõja, katastroofi, needuse vari hoidis meeled ärevil. Neid kummitavad mineviku varjud. Talle langes kahtluse vari. Kohtu ja karistuse vari rusus mehi. Terve elu kõndis vaesuse sünge vari ta kannul. *Külma vee abiga sai surma varju all seisja hinge äratatud. M. Sohberg. || tume(dam) värvitoon v. -varjund; (tumedam) laik; kunst (pildi) varju(s)tatud pind. Siidi liikumisel tekib läigete, varjude ja reflekside sillerdus. Mustade varjudega tumepunased roosid. Haigel olid silmade all mustad, tumedad, sinakad varjud. Päikesele ilmusid plekid ehk varjud. Valguse ja varju kontrastid. Modelleerib figuuri varjuga. *Lubab end tollipaksuselt puuderdada, silmade alla sinise pliiatsiga varjud tõmmata .. B. Alver. *Kaevukook kerkis tummas varjuta [juunikuuöises] valguses taeva poole .. M. Pihla.
▷ Liitsõnad: pilve|vari, õhtuvari; heit|vari, oma|vari, pool|vari, täisvari.
2. (kellegi v. millegi ebaselgelt nähtava kujutise kohta). Puude vahel vilksatas kellegi vari. Üle linna sööstsid kurjakuulutavalt mürisedes mustad varjud – vaenlase hävitajad. Akna tagant libises mööda ähmaseid varje. *Õhtu langes üle linna. Sinised varjud hiilisid üle vallide ja majade. F. Tuglas. || hingelise seisundi peegeldus inimese näol. Üle mehe näo lendas mõtlik, murelik, valuline vari. Näole ilmus ärevuse, kohmetuse, pettumuse, kurbuse vari. *Tõnissoni nägu läks aeg-ajalt rõõmsamaks. Tusane, isegi natuke tige vari, mis seal enne oli, kadus .. O. Luts. || ‹eitavates väljendites› mitte kübetki, üldsegi mitte. Valetaja näol polnud märgata piinlikkuse varjugi. Tema süüs ei saa kahtluse varjugi olla. Ta ei kannata enam mehe varjugi. Näeksin parema meelega, et su varjugi siin ei oleks. *.. majesteetlikult ujusid merihobud vähimagi hirmu varjuta kajakkide juurde. N. Kaplinski (tlk).
▷ Liitsõnad: kahtluse|vari, muige|vari, mure|vari, naeratuse|vari, pahameele|vari, tusa|vari, valuvari.
3. päikese eest kaitstud ja seetõttu suhteliselt pime ja jahe koht, vilu. Kirikus oli hea vari. Lagendikul polnud vähematki varju. Mõni taim ei talu üldse varju. Leeskputk võib kasvada ka varjus. Kraadiklaas näitas varjus 30 pügalat. Astus varjust päikese kätte. Kõrb – see on varjuta liivameri. *.. millest [= lepavõsast] ei ole vist muud kasu, kui see jahe vari, mida ta annab kõrvetaval päeval parmude eest pakkupugevale karjale. P. Krusten.
▷ Liitsõnad: kuuma|vari, viluvari.
4. (üldiselt:) kaitse tuule, sademete, hädaohu vms. eest; peavari, ulualune. Hulkur ei leidnud külma põhjatuule eest kusagilt varju. Otsis vinguvate kuulide eest varju mätaste tagant. Koer saab kurja ilmaga varju kuudist. Pakkusime teelisele ööseks varju. Tulekahju jättis kümned inimesed varjuta. Öö on varga vari. *Vanaelu ja kaevu vahel seisis oksapinu, millest talvise tuisuga suur vari oli. R. Soar. *Inimesed on nagu puud; / .. neist mõned pakuvad varju / ka hilissügise iilides .. V. Verev. || ‹ainsuse kohakäänetes adverbi- v. postpositsioonilaadselt› ulualla, peitu; uluall, peidus; ulualt, peidust a. ‹adverbilaadselt›. Vili saadi õigeks ajaks varju. Röövlid olid ilmselt kuhugi varju pugenud. Jooksis äikese eest kangialusesse varju. Sõja eest mindi metsa ja sohu varju, varjule. Kutsikas hüppas peremehe sülle varjule. Kas mahume kõik siia varjule? Laevad sõitsid tormiähvardust kuuldes sadamasse varjule. Kala oli põhjamudas varjus, varjul. Armastas teisi jälgida, ise varjul püsides. Vaata, et sa saladust teiste eest varjul pead! Maapõues on varjul suuri rikkusi. Meie emakeeles varjul olev ilu. Sädeleva oraatorina jättis ta kõik teised esinejad varju 'tagaplaanile'. Kiirustamise märgid ei jäänud lugeja silmade eest varju, varjule 'märkamata'. Mis kõhus, see kõrval, mis vatsas, see varjul. *.. mõnikord on väliselt halva taga hea peidus, teinekord jällegi välise hea taga halb varjul. A. Beekman. *Rätikkaelad varjult kaesid, / vennikesed varjult kuulsid .. G. Suits. b. ‹postpositsioonilaadselt›. Mees kadus majade varju. Laps puges eesriide varju. Purjetati kaitsvate saarte varju, varjule. Peidab näo krae varju. Metsa varjus pole tuult ega tuisku. Neeme varjus oli lainetus väiksem. Mäed olid halli uduloori varjus, varjul. Mehed istuvad kivivirna varjul ja söövad. Rohutuka varjus oli linnupesa. Märkasin, kuidas ta käe varjus haigutas. Suu oli habeme varjus. Põgenes pimeduse, öö varjus, varjul. Laps passis neid salaja kardina varjust. Päike paistab pilve varjust. Haug sööstis kupulehtede varjust saagi kallale. Piilub poissi ripsmete varjust. Uje tüdruk jäi oma sõnaka venna varju 'jäi oma sõnaka venna kõrval silmapaistmatuks'. Lein jäi muude murede varju. Oskab nalja varjus kõik asjaliku ära ütelda. Parem vana varjul kui noore ilul. *.. ma olen siin küllalt juba need päevad eitede seeliku varjus nohisenud. R. Janno.
▷ Liitsõnad: tuule|vari, tormi|vari, vihmavari.
5. varjav rajatis, varjualune, ulualune. Viis hobused varju alla. Nüüd võib sadada, hein on kõik varju all. Too väljast varju alt kuivemaid puid.
▷ Liitsõnad: peavari.
6. varjamine, varjav kate; varjav ese v. vahend. a. kate. Kannab oma suure kõhu varjuks pontšot. Päike paistis otse näkku, nii et pidi käe varjuks silmade ette panema. Peitis koti radiaatori taha ja laotas rätiku varjuks peale. Rändasid mägedes ilma tekkide, mantlite ja muu varjuta. Mesinik tõmbas pähe suure varju nagu koti. *Ikka pidi [lastel] midagi soemat seljas ja mingit varju jalas olema. A. H. Tammsaare. b. sirm. Vihma hakkas sadama ja kõik tegid varjud lahti. Kandis ereda päikesega pea kohal varju. Teenija magas köögis varju taga. Laual põles rohelise varjuga lamp. Allalastud varjuga kaless peatus trepi ees. | piltl. Preisimaa seisis tollal Poola riigi varju all. Kasutas varjuks pseudonüümi.
▷ Liitsõnad: ihu|vari, jala|vari, katte|vari, külma|vari, lambi|vari, näo|vari, päeva|vari, päikese|vari, silma|vari, tuule|vari, vihma|vari, voodivari; metall|vari, paber|vari, plekk|vari, siidvari vrd langevari.
7. (kellegi v. millegi kohta, mis vaevu, väga nõrgalt meenutab võrdlusobjekti). Narkomaan pole enam inimene, vaid inimese vari. Kiitleb oma oskustega, kuid jääb ikka tõelise meistri kahvatuks varjuks. Kaunitari portree oli originaali kõrval ainult nõder vari. Nende kooselust oli järele jäänud ainult õnneliku aja vari. Märkasin tal üle näo vilksatamas üksnes naeratuse varju. *See ei olnud senine Maali, see oli ainult surnukahvatu vari temast. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: inim|vari, surmavari.
8. piltl vaim, surnud inimese kehatu kuju. Tunneb kadunud isa varju enda üle valvamas. Esivanemad on läinud varjude riiki, valda, maale. *Isa oma sõnadega manas esile mingisugused nimetud varjud ja need hakkasid liikuma Kõrboja hoonetes nagu elavad olevused. A. H. Tammsaare.
9. piltl kurjus, kurjuse maailm. Elus on alati nii valgust kui varju. *Igal inimesel on pahesid ja voorusi, igal on valgust ja varju. J. Roos.
10. kõnek toit, kõhutäide. Võttis hommikul kiiruga kõhule varju. „Noh, aitüma,” ütles tüdruk söömist lõpetades, „sai natuke keresse varju.”. *Sellest [= pudrutilgast] ei saa kõhtu kuigi suurt varju, rehkendas Jüri. L. Tigane.
▷ Liitsõnad: kõhuvari.

venima ‹37›

1. tõmbe, surve vms. mõjul pikenema v. laienema, pindalalt suurenema (aine kogust ja kaalu säilitades). Kummipael venib. Kumm venis ja venis, kuni tuli konksu tagant plaksuga lahti. Veniv riie, kile, nöör. Õmblus andis hästi venima. Laps kiskus kampsunit allapoole, nii et see venis põlvini. Sirutamisel lihased venivad. Noor nahk venib, vana rebeneb. *Laisalt sirutasid nad [= kassid] oma liikmeid, mõni venis nagu uss mitu sentimeetrit pikemaks, et siis jälle kokku tõmbuda. R. Roht. | piltl. Mõõdukus on teadagi veniv mõiste. || (seoses kleepja, sitke, limaja ainega v. piima halvaksminemisega). Puhas kärjemesi on veniva konsistentsiga. Iiriskomm venib nagu näts. Utmise lõppjärgus eraldus veniv tõrv. Veniv taigen. Taldrikus on mingi pruun veniv ollus, ilmselt karamellkissell. Suunurgast venis süljenire. Koeral venis ila mööda lõuga alla. Vanarahvas uskus, et kui konn üle piima hüppab, läheb piim venima. Kuri silm võis lehmapiima venima panna, ajada. *.. piimasse ei puutu keegi, sest see venib kui kummi, üks ots ulatub suhu, teine jääb kaussi. J. Parijõgi.
2. ka piltl (esineb näoilme muutumist märkivates ütlustes). Nägu venis pettumusest, ehmatusest pikaks. Mokk venis kadedusest pikaks. Silja silmad venisid üllatusest suureks. Poisi nägu venis laiale irvele. Nägu venis naeru täis, veidi rõõmsamaks. Suu venis muigele. Kui keegi talle otsa vaatas, venis ta suu irveks. Palganumbrit kuuldes venis mehel suu kõrvuni. Näole venis irooniline muie. Üle näo venis lai naeratus.
3. ‹hrl. täpsustava laiendiga› millegi v. kellegi lisandumise arvel pikenema v. laienema. a. (inimeste, taimede kohta:) kasvama. Suve jooksul oli poiss pikaks veninud ja mehistunud. Ta on juba oma isa pikkuseks veninud. Oled sa aga volaskiks veninud! Tüdruk on kõvasti kasvada visanud, jalad on päris pikaks veninud. Noorukieas venis ta õlgadest pisut laiemaks. Õunapuu oli minu äraolekul palju pikemaks veninud. Varjulisel kasvukohal venivad porganditaimed pikaks ja jäävad kiduma. *Kõik luud-liikmed venisid kasvada .. A. Maripuu. b. (muudel juhtudel). Järjekord oli veninud mitme meetri pikkuseks. Kolonn venis järjest pikemaks. Vahemaa võistlejate vahel on juba üsna pikaks veninud. Iga korraga venis jooksuring suuremaks. Vastu õhtut venisid puude varjud pikaks. Küntud põlluviilakas venis üha laiemaks. Raamat on veninud pikemaks, kui algul sai kavatsetud.
4. (ajaliselt). a. ‹täpsustava laiendiga› pikenema, (liiga) pikaks minema; mingi ajani jätkuma. Peale toomapäeva hakkavad päevad pikemaks venima. Sel aastal venis sügis pikale. Lõunaaeg venis tööaja sisse. Kuidas need puhkepausid nii pikaks on veninud? Lahusolek venis aastapikkuseks. Vaidlus, kemplus venis õhtuni. Külasolek venis keskööni. Vihmasel suvel venis heinategu augustisse. Üle aja veninud kohtuprotsess. Külaskäik, teekond, asja uurimine venis pikale. Jutt on kaunis pikale veninud. Pikale veninud koosolek, õpingud, haigus. Sõit venis pikemaks, kui võis arvata. b. liiga kaua kestma, loiult edenema. Sõda, lahing venib. Läbirääkimised kipuvad venima. Asjaajamine muudkui venis. Paraku jäid ehitustööd venima. Remont venib, seetõttu lükkub muuseumi avamine edasi. Pikk ja veniv ettekanne. Kohati lavastus venib. Näidendi teine vaatus kippus venima. c. viibima, hilinema; edasi lükkuma. Koosoleku, kontserdi algus venis. Küttesüsteemi käikulaskmine, lõplike tulemuste teatamine, tööde alustamine venib. Kirja saabumine venis. Väljasõit venis mitu tundi. Kõik ootasid sõja lõppu, see aga venis. d. (aja aeglase kulgemise, möödumise kohta). Aeg venis teosammul, nagu tigu. Kuidas küll minutid venivad! Ootajal venivad minutid tundidena. Mõnikord venivad sekundid talumatu aeglusega. Tunnid venisid ja närvipinge kasvas. Päev venis lõpmatult. Öö muudkui venis ja venis. Kuud ja aastad venisid armutult pikkadena. Siiski venis päev kuidagimoodi õhtule. *Venis tükk aega, enne kui peremees lugemise lõpetas .. A. Gailit.
5. (heli v. hääle kohta:) aeglaselt ja pikalt kõlama. Veniv vile. Pikad venivad sarvehelid. Nukralt veniv lauluviis. Kuskilt kostis kummalist venivat ulgumist. Värav sulgus veniva kääksatusega. Räägib iniseva, veniva falsetiga. *Ent siis kõlas poisi kurgust meeleheitlik, ragisev, veniv köha. M. Unt.
6. pika joonena, pikkamisi edasi liikuma; aeglaselt, loiult, laisalt midagi tegema (minema, tulema, tõusma vms.). Hanede kolmnurk venis lõuna poole. Rong venis aeglaselt edasi. Pikk autokolonn venis üle silla. Kaariku taga venisid pikas rodus veovankrid. Auto venis ülesmäge. Kari venib kodu poole. Mööda teid venivad lõputud põgenikevoorid. Hobused venisid äkete ees. Mis te venite, liigutage ometi jalgu! Tule kiiremini, ära veni! Lõpuks venisid kõik kohale. Taevas venivad madalad hallid pilved. Uks venis aeglaselt lahti. *Kalle venib pingist püsti, nagu peaks ta mitmekümnekilolist raskust üles ajama. H. Pukk. || pika joonena, aeglaselt levima. Korstnast venis musta suitsu. Suits venis otsejoones taevasse. Sigarist venis pikk suitsujuga. | piltl. *Ent rohkem kui peks vihastas kiusatavat just too inetu kuulujutt, mis hakkas korraga venima majast majja. A. Jakobson.
7. (staatiliselt:) pika joonena kulgema; ulatuma, laiuma. Paiguti teerajad ristlesid, paiguti venisid kõrvuti. Maantee venis tolmuse lindina kaugusse. Vaod venivad nii kaugele, kui silm seletab. Piki kallast venib kollane liivariba. *Ta pühapäevavesti taskust venis üle rinna jäme keerdus kett. E. Tegova. *Taevas on selge, ühest kaarest teiseni venib sinine laotus ilma ühegi pilveta .. J. Tuulik.

viirduma ‹37›
viiru v. viire moodustama, viiru(de)na asetsema. Veepiiril viirdub valge vaht. *.. vaatas .. lumetunud puisniidule, kuhu viirdusid lehiste ebaloomulikult pikad varjud .. N. Baturin.

viirutama ‹37›
viiruliseks tegema. a. viirjooni tõmbama, viirjoontega katma. Viirutas kuubi tahud vastassuunaliselt. Arvutage viirutatud kujundi pindala. Detaili lõikepinnad tuleb joonisel viirutada. Osa pindu viirutati, osa täpistati. Levikuala on kaardil tumedalt, punasega viirutatud. *.. [joonistas] kahe astmega raketi ja viirutas esimese astme siniseks, teise roheliseks. J. Rannap. b. (muudel juhtudel). Okste varjud viirutavad veepinda. Pilved viirutasid taevalaotust. Musta taevast viirutasid langevad tähed. Paljandunud liivakivikihtidest punaseks ja valgeks viirutatud mäesein. Udemetega viirutatud ülahuul.

vilksatama ‹37›

1. kergelt ja kärmesti (kellegi silme eest läbi v. mööda) liikuma, lipsama; siin-seal korraks nähtavale ilmuma. Ta vilksatas korra meilt läbi. Filmi lõputiitrid ainult vilksatasid ekraanil. Tagant tulev auto vilksatas bussist vuhinal mööda. Pääsukesed vilksatavad laudauksest sisse ja välja. Nägi tumedat kogu nurga taha vilksatamas. Lapsel oli saladus kogemata suust vilksatanud. Ettekandja vilksatas laudade vahel, mulle tähelepanu pööramata. Akendel vilksatasid tantsijate varjud. Vees vilksatas siia-sinna kalakesi. *Nõnda vilksatas sügis, lendas mööda talv. E. Vilde. || (mõttesähvatuse kohta:) turgatama. Pea on tühi, ühtki mõtet ei vilksata (peas). Äkki vilksatas tal(le) pähe hea mõte. Kohutav aimus vilksatas mul läbi pea, peast läbi. *Välgukiirusel vilksatas Levani silme eest läbi eilne õhtu. M. Pau (tlk).
2. hetkeks nähtav olema, silma hakkama. Ainult koera sabaots vilksatas veel puude vahel. Rahvahulgas ei paistnud ühtegi vormimütsi vilksatavat. Nägin vanaema maja rongiaknast ainult korraks vilksatamas. Tema nimi on juba mõnikord ajalehtedes vilksatanud. Sõjast vilksatas uudistes ainult vahetevahel mõni lühiteade. *Tuttavate hulgas vilksatas paar võõrast noort nägu ... O. Tooming. || (tule, valguse, helgi kohta:) välgatama. Kauguses hakkas vilksatama linnatulesid. Küünlaleek loitis, vilksatas ja kustus. Pilvede vahelt vilksatas päike, täiskuu. Õhtuti võib akende taga näha vilksatamas telerite helendavaid silmi. Mehe käes vilksatas järsku nuga. *Siis vilksatasid ballisaali viival trepil kleidisabade alt hõbe- ja kuldkingad. J. Semper. || (tunnete hetkelise avaldumise kohta näoilmes). Mehe näol vilksatas imetlust. Kerge kõhklusevirve vilksatas silmis. Huultel vilksatas põgus naeratus. *Tulija hallide silmade sügavuses korraks vilksatanud helk reetis, et temalgi on rõõm kohtuda. R. Põder.
3. kiiresti ja põgusalt vaatama. „Ah uus pinginaaber?” vilksatas isa silmanurgast tüdrukule otsa. Uuriv pilk vilksatas naise poole. Külalise silmad vilksatasid ringi ümber toa. Vilksatasin salamahti kella vaadata.

vilkuma ‹vilgun 42›

1. katkendlikult helendama, korduvalt lühikeseks ajaks nähtavale tulema v. lühikest aega nähtaval olema. a. (valgusallika, valguse kohta:) süttima ja kustuma; pilkuma. Öises taevas vilguvad tähed. Auto suunatuli vilkus. Sadamas vilkusid punased ja rohelised märgutuled. Neeme otsas vilkus majakatuli, majakasilm. Valgusfooris oli ainult kollane tuli vilkuma jäänud. Vilkusid taskulampide valgusvihud. Küünlatule vilkuv leek. Metsa all vilkusid jaaniussikesed. *Pimendamiskatete vahelt vilkus tulekahju valgust. H. Jõgisalu. b. (näos avalduva kohta). Silmades vilkus küsimus, lõbus tuluke. Silmad vilguvad pilkavalt, õelalt. Mehe pilgus vilkus huvi, ähvardust. *Ta ei rääkinud enam sõnagi, kuid põlgamine ja viha vilkus tema palgelt pojale vastu. J. Järv. *Ta kõvaks tahenenud näol vilkus naeratus, otsekui majakasilm, kord kustudes, kord uuesti vastu tahtmist süttides .. S. Ekbaum. c. (valgust peegeldades:) helki heitma, sädelema. Kuldsõrmused, kalliskivid vilguvad. Päikesevalgel vilkusid vikatid niitjate käes. Puude vahelt hakkas vilkuma merd. Lumeväli vilgub silmipimestavalt. Kastetilgad vilkusid ja sädelesid rohus. *.. aga laupäeva õhtul on niklit ja lakki siin-seal vilkumas, nii et võtab silmad kirjuks. H. Pukk. d. (millegi heleda v. värvilise kohta). Pitsid jäeti seeliku alt välja vilkuma. Lõhkise kuue vahelt vilkus paljast ihu. Nägin tüdruku rõõmsat pearätti juba all nõos vilkumas. Sooheinas vilgub siin-seal roosasid ja punaseid lilli. *Jäneseväljal vilkus heinaliste valgeid särke .. O. Tooming.
2. kergelt ja väledalt (siia-sinna) liikuma. Nobedasti vilkus nõel ema käes. Lusikas vilgub kiiresti kausi ja sööja suu vahel. Silmad vilkusid rahutult ringi. Kaadrid vilkusid tohutu kiiruga silme eest mööda. Pudel vilgub meeste käes ringi. Pääsukesed vilguvad sisse ja välja. Nahkhiirte varjud vilkusid seintel edasi-tagasi. || kõnek kiiresti minema v. tulema. *Mis muud – vilgu kohe lossi. A. Mälk. *„Istu, ära vilgu silme ees,” ütles Fomin pahameelega. A. Kurfeldt (tlk).
3. järsku meelde tulema; meeles mõlkuma. Silmapilguks vilgub mõttes põgenemine. Midagi taolist on tal juba ammugi peas vilkunud. Mälestused jäävadki mõtetesse vilkuma. *Küllap nüüdki veel lootus vilgub temas ühes unelmaga. P. Krusten.

viltuselt ‹adv›
(< viltune (hrl. 1. täh.)) Päike paistis viltuselt puuvõradest läbi. Viltuselt sadav vihm. Müts viltuselt peas. Telgivaiad tuleb viltuselt maasse torgata. Muigas, irvitas viltuselt. *Teeäärsete põõsaste varjud pikenesid ja sirutusid viltuselt üle tee. V. Beekman.

virama ‹37›

1. virvendama, värelema; helendama, helkima. Veepind viras vaikselt tuule käes. Põualeitsakune õhk virab vaevumärgatavalt. Read kippusid silme ees virama. Läbi saju viras ähmast valgust. Mingid hõbedased varjud virasid puude vahel. Sinakalt virav lumi. *Kase okstel virab, / hiilgab päiksekuld .. Juh. Liiv.
2. ringi käima, keerlema. Vanker oli kummuli nõlval, üks ratas veel viramas. Maakera on ümmargune ja virab ringi. *Mõtted virasid läbi pea. E. Raud.
3. murd virisema. *.. ära hakka virama, varsti saame sooja nämm-nämmi. O. Tooming.

viskama ‹visata 48›

1. hrl. käeliigutusega läbi õhu liikuma ja kuhugi langema panema, kä(t)ega hoogu andes kuhugi lennutama, heitma; loopima. Oda viskama. Viskas palli õhku, üles, vastu seina. Mina viskan palli ja sina püüad. Poiss viskas kassi kiviga. Keegi viskas lumepalli aknasse. Lapsed hakkasid käbidega märki viskama. Oled noole märgist mööda visanud. Viskas palli puhtalt korvi. Mängija viskas värava, korvi (punkti toova viske kohta). Sünnipäevalaps visati viis korda lae alla. Kanadele visati teri. Seemet mulda viskama. Kelle kord on täringut visata? Viskame liisku, kumb läheb. Kulli ja kirja viskama 'liisku heitma nii, et valik v. otsus tehakse ettelepitult selle järgi, kas õhku visatud mündil jääb maha kukkudes peale vapi- v. kirjakülg'. Lutsu viskama 'lapikut kivikest nii vette viskama, et see veepinda puudutades (korduvalt) õhku tagasi põrkab'. Leili viskama 'leili saamiseks vett kuumale kerisele viskama'. Jahukotid visati vankrile. Viskasin talle selle raha vastu vahtimist. Tõmbas kirja puruks ja viskas tükid tulle. Viskas asjad käest ja pani jooksu. Viskas koti nurka, lauale. Plangu taha on igasugust prahti visatud. Laev viskas Hamburgis mitmeks nädalaks ankru. Vett viskama 'urineerima (mehe kohta)'. Aken visati puruks. Ta visati kividega surnuks. Poisid viskasid 'mängisid' kurni. Mees istus paadipäras ja viskas lanti. Poiss armastab õnge visata 'õngitseda, õngega kala püüda'. *Mõtlesin, et kui umbes visata, kas siis saab sellele kasvuhoonele tagaaias pihta. P. Sauter. | piltl. Viska see mõte peast! || (labida, hangu vm. tööriistaga töötades) vrd viskama (9.a. täh.) Võta labidas ja viska mullahunnik laiali. Viskas hange tuisanud tee lahti. Augud tuleb kinni visata. Vanasti puhastati vilja kas sarjates või viskliga visates. *Nagu poleks midagi juhtunud, viskasid nad selle [heina]koorma koos rehealuse pööningule. H. Angervaks. || paiskama. Plahvatus viskas mehe kus seda ja teist. Kääriv õlu viskas vaadid puruks. Õlleankur viskas punni eest. Poiss tormas uksest välja kui vedrust visatud, nagu vedruga visatud. Vanamees kui visati liikvele. Viskas ukse teise nina ees klõmdi kinni. Äkitselt visati uks ristseliti lahti. Hobune viskas ratsaniku seljast. Tuul on jäätükid randa hunnikusse visanud. Jalad otsekui visati alt, järsku olin selili maas. || ‹impers.› tugevasti sadama. Küll viskab vihma! Vastu õhtut hakkas üha rohkem lund viskama.
2. kiiresti v. hooletult panema; mõnes seoses ka: tõmbama, võtma. Viskas püksid jalga, hommikumantli selga ja jooksis ust avama. Oota natuke, viskan midagi selga. Viskas pleedi õlgadele, et sooja saada. Viskas kuue seljast, kingad jalast. Jahimees viskas püssi selga. *Seisukord on niisugune, et siin ei aita enam pabeross, vaid viska sigar näkku .. A. H. Tammsaare. *Sepp ei viitnudki palju aega, viskas ruttu oma kraamikompsukese kokku .. J. Jaik. || kõnek andma. Palka saan hästi ja vanamees viskab veel lisagi. Viskas jootrahaks kümneka. Äri õitseb ja viskab puhast. *.. kui praegu viskaks vennale paar tuhat pihku, ega sellest auku jääks. H. Kiik. *See nüüdne mood: tehakse vänts [= laps] valmis ja visatakse ema kätte [= emale kasvatada]. V. Saar.
3. mingi kehaosaga järsku, hoogsat liigutust tegema. Viskas uhkelt pea selga, kuklasse. „Misjaoks?” viskas tüdruk trotslikult peaga. Istus ja viskas jala üle põlve, ühe jala üle teise. Viskas tervituseks sõrme mütsi juurde. Laps magas, jalad teki peale visatud. Lehm viskas sabaga. Viskas ninaga küll ühe, küll teise toidu peale (toiduga pirtsutamise kohta). Ta võib iga päev jalad, koivad, kondid sirgu visata 'surra'. *Nipernaadi kuulas, viskas nina püsti ning raputas pead. A. Gailit. || vaadet korraks kiiresti kuhugi suunama. Viskas pilgu kellale, kaardile. Külaline viskas põgusa pilgu teistesse tubadesse. Põgenik viskas kiire pilgu selja taha. Poiss viskas võõrale üleoleva, väljakutsuva pilgu. Tüdruk ei vastanud midagi, viskas vaid põlgliku pilgu küsija poole. Naine hakkas silmi lakke visates hädaldama. *.. kuuldus mürinat, ta viskas silma sinna ja nägi tallmeistrit sõitvat kahehobusetõllaga. P. Krusten.
4. mingisse asendisse laskuma, heitma (ka koos enesekohase asesõnaga). Tahaks natukeseks ajaks pikali visata. Jonniv laps viskas end tänavale pikali. Mees viskas end seliti voodisse. Viskas end voodis küll küliti, küll seliti. Otsis kohta, kuhu magama visata. Keret viltu viskama 'pikali viskama, magama heitma'. Muist peret oli ammugi siruli visanud. Töö on tehtud – muudkui viska külili. Viskas end rohule kummuli ja puhkes nutma.
5. hüplikult liikuma, jõnksu sisse tegema; (heliplaadi kohta:) nõela v. laserikiirt mõnelt plaadirajalt risti üle libistama, nii et plaat mängib hüplikult. Võll on hakanud viskama.
6. kuhugi toimetama v. paigutama; kuhugi minema sundima. Mees visati vangitorni. Viskasin külalised ukse taha. Paljud töölised visati vabriku värava taha. || kõnek kiiresti kuhugi viima (hrl. sõidutama). Mootorpaat viskab su mõne minutiga üle järve. Ehk sõidad linnast läbi ja viskad mind sadamasse?
7. kiirgama, levitama, heitma. Kuu viskas veele kahvatu vastuhelgi. Põlevad halud viskasid põrandale heledaid laike. Seintel liikusid küünlaleegist visatud varjud. Korsten viskab paksu suitsu. Lõke lahvatas üles ja viskas särinal sädemeid. | ‹impers.› Ninna viskas praelõhna. Küdevast ahjust viskab tuppa palavust. Suust viskas viinalehka. Merelt viskas jahedat tuult.
8. midagi vahele v. vastu ütlema, lühidalt, hooletult v. järsult lausuma; (soravalt) rääkima. Viskas teiste jutu sekka paar lõbusat lauset, mõne repliigi. Vahel viskas perenainegi sõna sekka. „Lähen välja,” viskas tüdruk üle õla, mokaotsast. „Otsi lolli!” viskas poiss vastuseks. Nalja viskama 'midagi naljakat ütlema, naljatama'. Muudkui viskab teravmeelsusi. Mees viskas saksa keelt nii et lust kuulata. *.. ta viskas laia Valuvere murrakut ürgsemalt kui kõige vanemadki mehed siinkandis. E. Tennov. || (juttu) millelegi juhtima, keerama. Ema viskas jutu tütre meheleminekule.
9. tegevuse hoogsust, kiirust rõhutades asendab teisi verbe; rõhutab teise verbiga väljendatud tegevuse hoogsust. a. (kaevamise kohta). Mehed käisid iga päev kraavi viskamas. Muudkui viskas kraavi kaevata. *.. mul seal surnuaed lähedal – viskan ajaviiteks endale haua valmis. R. Sirge. b. (käimise vms. kohta). Viskas suurte sammudega, suuril sammel kodu poole. Autot pole, hakkame aga jala viskama. Mis see seitse kilomeetrit poistel visata on. See ka mõni maa, ainult (ühe) viluga visata (lühikese, ilma puhkamata läbitava vahemaa kohta). c. (kasvamise kohta). Poiss muudkui viskab kasvu, kasvamist, kasvada. Tüdruk on aasta jooksul pikkust, pikkusesse visanud. Poisike on äkitselt suureks visanud. Peale vihma hakkasid taimed viskama. Vili on järsku viskama hakanud. d. (kirjutamise, joonistamise vm. käelise tegevuse kohta). Viskas kiiruga mõne rea paberile. Kiri oli lühike, ilmselt rutuga visatud. Liig kergekäeliselt visatud luuletus. Viskas oma allkirja ainsa tõmbega paberile. Viskas avaldusele nime, käe alla 'kirjutas avaldusele alla'. Kunstnik viskas portree tunniga valmis. Tüdruk viskas 'õmbles' kleidi päevaga valmis. e. (alkoholi joomise kohta:) võtma. Naabrimees armastab viina visata. Mängiti kaarte ja visati kärakat. Viskasime mõned napsid. Viskame selle peale ühe õlle. Tule viska pits konjakit. Viskas tuju parandamiseks pitsikese. Viskas klaasi põhjani, klaasil põhja püsti. Viskame sinu terviseks! Võta viska lahkumise liikudeks. Peremees lükkas topka külalise ette: „Viska!”. f. tegema (üldises tähenduses, hrl. püsiühendites). Hundiratast, tiritamme, saltot viskama. Uisutajad viskavad toredaid poognaid. Jänes viskas põgenedes paar haaki. Vimkat, vigurit viskama. Mine tea, mis vembu veel viskab. Nii külm on, viska tuli pliidi alla. Suvel sai kõvasti tööd visatud.
10. (ütlustes ja piltlikes väljendites). Kõik esinejad olid sellised, et võta üks ja viska teist 'ühesugused kehvad kõik'. Töö visati kus seda ja teist 'jäeti sinnapaika' ning mindi tantsima. Selle mõtte võid küll metsa visata 'sinnapaika jätta'. Viskas luuletamise varna 'loobus luuletamisest'. Kops viskab üle maksa, kui sellist juttu kuuled. Vastuvaidlemine viskas ainult õli tulle 'tegi olukorda veelgi pingelisemaks'. Püssi põõsasse viskama 'alla andma; millegi tegemisest loobuma'. *Hakkas siis samast klassist pihta .. Kaks aastat tuupimist oli visatud vastu taevast. E. Männik.

visklema ‹viselda 49›

1. (pikali olles) ennast ägedalt edasi-tagasi liigutama, küljelt küljele v. siia-sinna viskuma, vähkrema, pöörlema, vintsklema, siplema. Haige viskleb valust, valudes, krampides. Haavatu oigas ja viskles maas. Palavikus laps viskleb ja sonib. Ei saanud und, aina viskles küljelt küljele, ühelt küljelt teisele. Öö läbi visklesin unetult voodis, asemel. Naine oli unes kõnelnud ja siia-sinna viselnud. Pekstav oli pikali maas, karjus ja viskles jalgadega. Võrgus, õnge otsas visklev kala. Lind viskleb püünises. Kotis näugus ja viskles kassipoeg. Koer hakkas haukuma ja keti otsas visklema. || piltl (seoses täbara olukorraga). Valetaja viskles kui kala kuival, kui tulistel sütel. Ettevõte viskleb rahanappuses.
2. (millegi kohta:) heitlikult edasi-tagasi, siia-sinna liikuma; heitlema. Laev viskleb tormis. Tormituules visklevad puud, lained. Mõõteriista osuti hakkas siia-sinna visklema. Silmapiiril visklesid helgiheitja kiired. Seintel visklevad tumedad varjud. Istuti küünalde visklevas valguses. Taevas visklesid välgud. | piltl. Silmis viskleb ahastus. Mõtted visklevad rahutult.

vormitu ‹1› ‹adj›
(kindla) vormita, kujutu; vormi kaotanud, vormist väljas. Vormitu ürgaine. Vormitust tainast sai piklik leivapäts. Kompvekid olid sulanud vormituks massiks. Lihav vormitu nina. Vormitu nägu. Lõtv ja vormitu keha. Langevari oli vormituks puntraks kokku vajunud. Seintel hüplesid vormitud varjud. Tihe vormitu pilvemass. Hämaruses olid majad laialivalguvalt vormitud. Vormitu kaabu, kübar.

võrkjas ‹-ja, -jat 2› ‹adj›
võrgutaoline; anat retikulaarne. Võrkjas muster, koepind, kangas. Võrkjad varjud, laigud. Võrkjate tiibadega liblikas. Maks on võrkja ehitusega. Võrkjas sidekude.

õhtu|eelne
Õhtueelne valgus, videvik. Õhtueelsed varjud. Õhtueelne palvus.

õrn ‹-a 23› ‹adj›

1. soojust, hellust ja hoolivust ilmutav, südamlik, hell; soe. Mul oli õrn ja hellaloomuline ema. Õrn armastaja, abielumees. Oma kirjades sa hellitad mind, oled õrn. Ole oma nooriku vastu õrnem! Mõni mees kardab, häbeneb õrn olla. Kirjutas oma vanematele hoolitsevalt õrna kirja. Kõiges oli tunda ema õrna hoolt. Jaani ja Kaie vahel on hakanud arenema õrnemad suhted. Ämma vastu polnud tal mingeid õrnemaid tundeid. Sosistas armsamale õrnu sõnu. Ütle mulle midagi õrna ja armsat! Õrn pilk, naeratus, kallistus. Selle inimesega, kohaga seovad mind õrnad mälestused.
2. hingeliselt tundlik, kergesti haavatav, hellahingeline, hellatundeline (ka sellele osutavates piltlikes väljendites). Õrna hingega poisike. Luuletajal oli õrn hing. Ma pole nii õrn, et ennast iga tühja asja pärast haavatud tunnen olevat. Need jämedakoelised jutud pole määratud õrnematele kõrvadele. Ta on nii õrna nahaga, et ei kannata mingit kriitikat. Selle teemaga puudutasid sa ta õrna kohta. *.. vaatamata õrnale südamele ei lase ema end iial isa käratustest kohutada. J. Rannap. || ettevaatlikku lähenemist nõudev, delikaatne. Poliitika on nendes ringkondades õrn teema. See on eriti õrn küsimus. Elukaaslase valik on õrn asi, siin ei saa teised nõu anda.
3. kergesti murduv, katkev v. purunev, habras; õhuke v. rabe. Munakoor on õrn. Õrnad klaaskuulid, ehteasjad, portselantassid. Õrnemad tassid läksid katki. Õrna jää ajal ei maksa merele minna. Äsja ahjust võetud sai on veel õrn ega kannata transportimist. Õrna koorega õunad. Õrn materjal purunes näppude vahel. | piltl. Midagi õrna rebenes tema hinges. Õrn tasakaal. Püssipauk lõhestas õrna vaikuse. || õhuline, kerge; pehme. Kandis näo ees õrna valget loori. Seelik oli õrnast lendlevast siidist. Akna ette olid tõmmatud õrnad valged kardinad. Õhus liugles õrnu lumehelbeid. Õrnad udusuled. *.. pluus on rinnal õrn kui vaht .. H. Suislepp. || (taimede, nende osade kohta). Kibuvitsa õrnad õied. Kelluka õrnad õiekobarad. *Polaarpaju .. on õrn nagu rohi, õhukeste kitsaste lehtedega. E. Õunas. | bot (taimenimetustes). Õrn tarn, lemmalts, priimula, näsakaktus.
▷ Liitsõnad: ime|õrn, loor|õrn, pits|õrn, siid|õrn, õhkõrn.
4. kehaehituselt v. üldilmelt habras, peen(ike), peenejooneline. Tantsija õrn ja painduv keha. Neiu õrnad sõrmed. Väikesed õrnad käed. Õrna näoga poisike. Liiga raskete raamidega prillid sellise õrna näo jaoks.
5. (hääle, helide kohta:) mahe, pehme, vaikne. Õrn lapselik hääl. Tüdruk laulis hapra, õrna häälega. Flöödi õrn kõla. Õrnad kandlehelid. *Kõrkja-roolinnu .. laul on samuti karedavõitu .., kuid selles kuuldub ka õrnemaid järke .. M. Mäger.
6. (toidu, hrl. liha kohta:) pehme, mitte sitke; (maitse kohta:) mahe, hõrk. Õrn vasikaliha. Noore looma liha on õrn ja mahlane. Küllastunud rasvhapped annavad võile õrna maitse. Aurus keedetud kala on eriti õrna maitsega.
7. (valguse, värvide kohta:) väheintensiivne, mahe; (lõhna kohta:) vaevutajutav, kerge (ja meeldiv). Koidu õrn hahetus. Õrn ehakuma, loojangupuna. Kevadel kattusid põõsad õrna rohelusega. Õrnad pastelsed toonid. Õrnades toonides maal. On tunda õrna kannikeselõhna. Pluusist õhkus õrna aroomi. *Õrn must ja sama õrn punane peaksid kokku andma korraliku pruuni. A. Saar.
8. mitte tugev, kerge; vaevumärgatav, vähene. Põsekedele tõusis õrn puna. Õrn päevitus näol. Õrn tuulepuhang, lainetus, sadu. Korstnast kerkis õrn suitsuvine. Aasa kohal heljub õrn udu. Taevas on õrnas pilvevinas. Kinganinad olid kaetud õrna tolmukorraga. Silmade all on õrnad varjud. Siledal laubal oli paar õrna kortsu. Tüdrukus tärkas õrn lootus. Mul polnud sellest õrna aimugi 'vähimatki aimu'. || delikaatne, leebe, mitte pealetükkiv. Tegin õrna katse vestlust alustada. Rääkis nähtust õrna irooniaga. Nägin ta näol õrna muiet. Tüdruk ütles seda õrna etteheitega.
▷ Liitsõnad: ime|õrn, udu|õrn, õhkõrn.
9. (kehalise oleku, tervise jm. kohta:) vähe vastupidav, nõrk; välismõjude suhtes tundlik. Kõht on pärast haigust veel õrn, ei kannata tugevamat toitu. Ta on õrna tervisega. Liiga soojalt riietamine on lapse õrnaks teinud. Küll sul on õrnad närvid! Õrna närvisüsteemiga lapsed. Vastsündinu õrn nahk vajab hooldust. Silmalaugudel on nahk eriti õrn. Jalahoop tabas meest kõige õrnemasse 'valutundlikumasse' kohta. *.. see tuul, mis vasikate kõhud õrnaks võib tõmmata, võib ka Jüri selja ära tõmmata .. O. Anton. || külma vms. halvasti taluv. Õrnad tõusmed hävisid öökülmas. Õrnemate püsilillede peenrad kaeti talveks kinni. Haned on külma suhtes veidi õrnemad linnud kui luiged. || mingile haigusele vastuvõtlik. Kärntõve suhtes õrn pirnisort.
▷ Liitsõnad: külma|õrn, tallamis|õrn, talve|õrn, tuuleõrn; haigus|õrn, nakkusõrn.
10. nooruse tõttu tundlik ja vastuvõtlik. Õrn lapse-, teismeiga. Tüdruk on õrnas eas. Alustas iseseisvat elu väga õrnas eas 'väga noorena'.
11. (väljendites, mis märgivad naissugu, naist). Õrnem sugu. Naabrimehe õrnem pool oli sünnitanud kolmikud. Viisakas kavaler aitas oma õrnema kaaslase üle kraavi.
12. selline, mis ei mõju ärritavalt (näit. tundlikule nahale mõeldud). Õrn kreem, šampoon. Õrn kehahooldus.

üksteise ‹üksteist, üksteisesse e. üksteise 5 ‹sg. nom. puudub›› ‹pron›
vastastikune asesõna
1. näitab, et tegevus v. vahekord mitme v. kahe olendi, asja v. nähtuse vahel on vastastikune. a. ‹verbi laiendina›. Inimesed, armastage üksteist! Vastased vahtisid üksteist ähvardavalt. Sageli sama trepikoja inimesed ei tunnegi üksteist. Õiged sõbrad üksteist ei reeda. Matkal tuleb üksteist abistada. Vaatasime üksteisele otsa ja hakkasime naerma. Tüdrukud jutustasid üksteisele oma suvistest seiklustest. Neil oli üksteiselt palju küsida. Koosolek oli äge: karjuti üksteisest üle. Kaklejad lahutati üksteisest. Poisid said üksteisega hästi läbi. Nad seisavad kindlalt üksteise eest. Külas kiresid üksteise võidu kuked. Majad sel kaldaribal on tihedalt üksteise vastu surutud. Temas mässasid üksteisele vastukäivad tunded. *Varjud kõikusid mu silmade ees, võnkusid üksteisest läbi ja üle. A. Üprus. b. ‹substantiivi laiendina›. Nad aimavad üksteise mõtteid lausa lennult. Tänapäeva inimestel pole aega üksteise murede jaoks. Selles perekonnas arvestatakse alati üksteise soovidega. Üksteise üle naermine ainult tugevdas nende sõprust.
2. osutab, et mitu v. kaks olendit, asja v. nähtust on omavahel järjestikuses seoses. Mehed lõpetasid töö ja hakkasid üksteise järel koju minema. Rutati üksteise kannul linna poole. Põrsad jooksevad üksteise sabas perenaise juurde. Pani oma kolm tütart üksteise järel mehele. Küünlad kustusid üksteise järel. Purgid on tihedalt üksteise kõrval reas. Raamatud on üksteise otsa kuhjatud. Päevad möödusid üksteise järel. Siis kostis metsast üksteise järel mitu pauku. *Vahel aga, kui midagi on korrast ära, kargab ta hing täis ja siis loobib sarvilisi üksteise otsa. I. Sikemäe.