[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

Uued sõnad ja tähendused:

Sõnastikust • Eessõna • Lühendid • Mängime • @arvamused.ja.ettepanekud

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 69 artiklit

berdõšš ‹-dõši 21› ‹s›
aj laia poolkuukujulise teraga ning pika varrega Vene sõjakirves

hiilakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
bot meil peamiselt Loode-Eestis kasvav kolmekandilise varrega ja süstjate lehtedega rohttaim (Liparis)

humal ‹-a 2› ‹s›
bot pika väänduva varrega mitmeaastane taim, mille õisikuid kasutatakse õlle valmistamisel (Humulus lupulus) || humalaõisik. Õllele lisati humalaid. Agan leiva jätk, humal õlle jätk.
▷ Liitsõnad: õllehumal.

jänese|kõrv
bot meil harva esinev sinakasroheline peene varrega rohttaim (Bupleurum)

kaha1 ‹11› ‹s›

1. varrega eseme laiem v. jämedam nõgus v. õõnes ots. Piibu, lusika, kulbi kaha. Võttis piibu ja hakkas tubakat kahasse toppima.
2. murd kahv. *Osav kalamees ja vähipüüdja nagu ta oli – pani kahad vette .. J. Parijõgi.
3. zool varrega riidest võrkkott putukate v. veeloomade püüdmiseks

kaisel ‹-sla, -slat 2› ‹s›
bot kõrkjale lähedane kõrge lehistumata rulja varrega vee- ja sootaim (Schoenoplectus). Tuul kahistab kaislaid. Järvesopp on kaislaid, kaislat täis kasvanud. Kaislates, kaislas solistasid pardid.
▷ Liitsõnad: järvkaisel.

karu|kold
bot kuivades metsades ja nõmmedel kasvav tugevasti haruneva roomava varrega kold (Lycopodium clavatum). Kuuseokstest ja karukoldadest vanik.

karu|putk [-e]
bot kõrge kandilise karedakarvalise varrega sarikaline niitude taim (Heracleum). Siberi karuputk.

kastrul ‹-i, -it 2› ‹s›
lamedapõhjaline kõrvade v. varrega metallist keedunõu. Emailitud malmist, alumiiniumist kastrul. Vasksed kastrulid läikisid köögiriiulil. Valas kastrulisse vett, piima. Vesi keeb kastrulis. Kartulid pandi kastruliga keema. || murd sabaga kopsik. *.. tõstab emailitud kastruliga õlut piimanõust. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: alumiinium|kastrul, email|kastrul, malm|kastrul, vaskkastrul.

koera|putk [-e]
bot peterselli meenutav õõnsa vaolise haruneva varrega sarikõieline taim (Aethusa cynapium)

konna|osi
bot soodes ja veekogude kaldavees kasvav sileda varrega osi (Equisetum limosum). Järves kasvab rohkesti pilliroogu ja konnaosja.

konna|tatar
bot teiste taimede ümber väänduva varrega põlluumbrohi (Polygonum convolvulus)

koonla|laud
voki käsipuusse kinnituv varrega lauake koonla hoidmiseks

kopp ‹kopa 22› ‹s›

1. pika varrega v. käepidemega nõu hrl. mingi vedela aine tõstmiseks. Toidujagaja tõstis pajast kopaga suppi kaussidesse.
▷ Liitsõnad: puu|kopp, vee|kopp, villkopp.
2. tehn kaevamis- v. teisaldamismasina osa, millega ammutatakse ja teisaldatakse pinnast vm. puistmaterjali. Ekskavaatori kopp. Bager tõstab suurte koppadega jõe põhjast kruusa ja muda.
▷ Liitsõnad: haardkopp.
3. tehn teras- v. malmanum sula metalli vms. lühiajaliseks säilitamiseks, teisaldamiseks ja valamiseks

kopsik ‹-u 2› ‹s›
terasplekist, alumiiniumist vm. materjalist väheldane varrega (vee)ammutamisnõu. Võtab ämbrist kopsikuga vett, nõust kopsikuga piima. Jõin otse kopsikust külma vett. | hrv (kerge sõimusõnana). *Kalju: Tõstke vihk kohe maast ja andke see omanikule tagasi, aga kähku. – Koovit: Kuradi kopsik! E. Vaigur.
▷ Liitsõnad: joogi|kopsik, plekk-|kopsik, veekopsik.

kula1 ‹11› ‹s›
etn suur varrega täisnurgi oleva kahaga puukulp
▷ Liitsõnad: piima|kula, veekula.

kuld|kann [-i]
bot madal (lamava varrega) kollaseõieline poolpõõsake (Helianthemum)

kulp ‹kulbi 21› ‹s›
kausja kaha ja hrl. täisnurgi kinnitatud varrega riist vedelate toitude segamiseks ja ammutamiseks, ka muuks otstarbeks. Segab kulbiga suppi. Maitseb kulbist leent. Tõstis katlast kulbiga suppi. Võttis, riisus kulbiga vahtu. Lusikaga antud, kulbiga võetud (rumaluse, vähese aru kohta).
▷ Liitsõnad: leeme|kulp, supi|kulp, vahukulp; alumiinium|kulp, hõbe|kulp, puu|kulp, teraskulp; nõe|kulp, sülemi|kulp, tahmakulp.

kõrve|köömen
bot võsastikes, puisniitudel ja mujal esinev rulja varrega sarikaline rohttaim (Cnidium)

kõrvik2 ‹-u 2› ‹s›
bot püstise karvase varrega huulõieline umbrohi (Galeopsis). Kare, kirju kõrvik.

kõvera|varreline
kõvera varrega. Kõveravarreline piip.

kärbse|lapats
varrega lapats kärbeste surnukslöömiseks

liaan ‹-i 21› ‹s›
bot pika (pool)puitunud varrega ronitaim. Liaanid väänlevad puude ümber. Troopikametsa liaanide rägastik. Ka metsviinapuu, luuderohi ja elulõng on liaanid.

loki|kamm
pika peenikese varrega kamm juuste lokki seadmiseks

maa|kirves
etn kirvekujuline pika varrega tööriist maa, mätaste raiumiseks (näit. uudismaa raadamisel), mättakirves

moor|putk [-e]
bot vaolise varrega sarikaline kollaste õitega rohttaim (Pastinaca)

mopp1 ‹mopi 21› ‹s›
pika varrega harja meenutav põranda puhastamise riist. Peseb mopiga põrandat.
▷ Liitsõnad: riba|mopp, narmas|mopp, põrandamopp.

mütt1 ‹müta 22› ‹s›
kal etn pika varrega nui, millega vees mütates kalu võrkpüünisesse hirmutati. *.. läheb liiviga jõkke; nõkutab kallast, summerdab mütaga .. O. Luts.

natt ‹nata 23› ‹s›
riist vähkide püüdmiseks, hrl. puu- v. metallrõngale kinnitatud võrk, kahv. Läksin nattadega vähke püüdma. Laseb nata vette. Tõmban, tõstan nata välja. || sellist püünist meenutav varrega riist kalade tõstmiseks (sumbast, basseinist vm.). *.. siis muutus veepind valgetest kalakõhtudest kirjuks. Muudkui võta natt ja korja kokku. H. Sergo.

nosu ‹11› ‹s›

1. lühike ja tömp ese v. moodustis. a. (lühikese varrega) piip, piibunosu. Taat ei võtnud rääkideski nosu suust. Kõval piibumehel on alati nosu ees. *.. pannud piibule tule peale ja istunud kõrtsilaua taha oma nosu suitsetama. F. R. Kreutzwald. b. (lühike lai) nina; nosunina. Kui tuled, saad vastu nosu. *Ta libistas käe üle kolme siidise [lapse] peanupu ja üle soojade, niiskete nosude. J. Kross.
2. hlv (inimese kohta:) toss(ike), nohik. Kuidas sa sihuke nosu oled! *„Ikkagi nosu mis nosu,” mõtles Ella, „ei juttu, ei ettevõtmist”. O. Tooming.

nuut2 ‹nuudi 21› ‹s›

1. lühikese varrega (punutud) piits. Sähvas hobusele nuudiga. Nuudiga peksma, nuuti andma. Sai sandarmite käest nuuti. Meeleavaldajad aeti nuutidega laiali. *Siber ja nuut – seal on su õigus. E. Õun.
▷ Liitsõnad: kummi|nuut, nahk|nuut, peksunuut.
2. murd nuust, punt, kimp. Keerab käterätiku nuuti kokku. *Parem too õled tuppa, siis on hea tiritamme kasvatada ja üksteist õlest nuutidega peksa. O. Luts. *.. sidus [vanaema] rätiku kukla taha nuuti, pistis piibu tasku ja – läksime .. R. Soar.
▷ Liitsõnad: juuksenuut.

näsa|kaktus
bot näsalise varrega kerajas v. silinderjas kaktus (Mammillaria)

oja|kapsas
bot niiskel savipinnasel v. madalas vees kasvav heleroheliste lehtede ja nõrga varrega taim (Peplis)

oja|mailane
bot kraavides ja ojades kasvav eresiniste õite ja rulja varrega mailane (Veronica beccabunga)

oks ‹-a pl. part oksi e. oksasid 29 või -a 22› ‹s›
puu v. põõsa tüvest v. selle harust lähtuv, hrl. puitunud varreharu. Tugevad, nõrgad, jämedad, peenikesed, suured oksad. Vanad sammaldunud oksad. Rõhtsad, allarippuvad, ülespoole kasvavad oksad. Ülemistel, alumistel okstel. Männi oksteta tüvi. Hõredate, tihedate okstega põõsas. Oksad murduvad tormi käes. Korvipajul on vintsked oksad, remmelgal rabedad. Sõstra oksad vajuvad kobarate raskuse all looka. Pooge tehakse puu tüvele või oksale. Läksime kuuse laiade okste alla vihmavarju. Orav hüppab oksalt oksale. Lind laulab puu oksal. Oksi laasima, raiuma, tagasi lõikama. Kuiv oks praksatas jala all. Paneb värsked oksad vaasi. Riputas vikati kase oksa 'oksa külge'. Nöör rippus kuuse oksas 'oksa küljes'. Elab (muretult) nagu linnuke oksal. | piltl. Perekonna sugupuu oksad ulatusid üle kogu Eesti. || rohtse varrega taime haru kohta. Mõni oks peterselli, tilli. Lõika mulle floksipuhmast paar oksa!
▷ Liitsõnad: kase|oks, kibuvitsa|oks, kuuse|oks, männi|oks, mürdi|oks, paju|oks, pihlaka|oks, sireli|oks, sõstra|oks, vahtra|oks, õunapuuoks; külg|oks, ladva|oks, põhi|oks, vilja|oks, võraoks; pehk|oks, sarv|oks, sõrg|oks, tubak|oks, tuli|oks, umboks; pist|oks, pookoks.

oopiumi|piip
pika varrega piip oopiumi suitsetamiseks

oras|-tähthein
niitudel, raiesmikel, teede ja põldude ääres sageli kasvav väikeste valgete õite ja nõrga varrega tähthein (Stellaria graminea)

osi ‹osja 32› ‹s›
bot männastena asetsevate lehtede ja õõnsa sõlmise varrega rohtjas eostaim (Equisetum). Soos kasvas roogu, osja, tarna ja muid veetaimi. Sirge, sihvakas, sale, nõtke kui osi.
▷ Liitsõnad: aas|osi, konna|osi, mets|osi, põld|osi, raud|osi, soo-osi.

piik ‹piigi 21› ‹s›

1. hrl. endisaegne odataoline pika varrega torkerelv. Vanasti võideldi mõõga ja piigiga. Vastane torgati piigi otsa, pisteti piigiga surnuks. Kasakate piigid. Pikadoor torkas piigi härja turja. | piltl. Eemalt paistsid minarettide piigid. || (sellise relvaga varustatud sõjamehe kohta). *.. ta saadab parem rohkem sõdureid, ütleme kakssada piiki saadab ta Cuencasse. H. Saari (tlk).
2. mer kahvli välimine ots

pika|varreline ‹adj›
pika varrega. Pikavarrelised tulbid, roosid. Pikavarreline vasar, kirves, labidas, luud. Pikavarreline oda, hellebard. Pikavarreline piip.

portulak ‹-laki, -lakki 21› ‹s›
bot lõunamaine lihakas, sageli lamava varrega rohttaim (Portulaca). Austraallased söövad mitut sorti portulakke. Suureõieline portulak.
▷ Liitsõnad: aedportulak.

põru|nui
etn pika varrega puust nui kalade uimastamiseks löögiga vastu õhukest jääd (põrutamispüügil)

raud|osi
bot kuivas metsas kasvav väga kareda varrega osi (Equisetum hyemale). Karedaid raudosje kasutati puuesemete lihvimiseks.

rauts ‹-i 21› ‹s›
etn lühikese varrega vikat peam. rukki niitmiseks

rist|kirves
kirves, mille tera on varrega risti

roni|taim
bot köitraagude, astelde v. ronijuurte abil teiste taimede v. tugede külge kinnituv pika nõtke varrega taim

roop ‹roobi 21› ‹s›

1. pika varrega konks v. põikpuu millegi tõmbamiseks v. lükkamiseks. Lumi lükati laiade roopidega kokku. Heina üleslükkamiseks on paigaldatud roobid. || ahjuroop. Puust, rauast roop. Roobiga ahju, süsi, tuld segama. Roobiga tukke kohendama. Tõmbab pliidi alt roobiga tuhka välja. Roop naerab seni tuld, kui ta ise süsi on. | piltl. Selles talus pidavat raha lausa roobiga kokku aetama.
▷ Liitsõnad: ahju|roop, kamina|roop, mulla|roop, puu|roop, raudroop.
2. kaare- v. loogakujuline ese. a. muus keelpilli osa, mis vahendab keele võnkumise pilli kõlakehale. Keelealune roop. Häälestamisel nihkus roop paigast. b. šabloon võlvi v. kaare ladumiseks. Laudadest roop. Raketis toetub roopidele. Pottsepp kasutab ahjutegemisel roope.
▷ Liitsõnad: keelteroop; kaare|roop, silluse|roop, võlviroop.

roos|sammal
bot püstise varrega ja tippu rosetina koondunud tumeroheliste lehtedega sammal (Rhodobryum roseum)

sammas|kaktus
bot sammasja varrega kaktus, mille mõned liigid võivad kasvada kuni paarikümne meetri kõrguseks (Cereus)

sealõua|rohi
bot neljakandilise varrega mürgine ebameeldiva lõhnaga rohttaim (Scrophularia)

sea|tapp [-tapu]

1. seatapmine. *Ja teisel hommikul kõik küla kuulis / seatapu kisa. J. Smuul.
2. bot kassitapule lähedane väänduva varrega rohttaim (Calystegia)
▷ Liitsõnad: tara-seatapp.

siil|kaktus
bot väikese keraja v. sammasja tugevasti astlalise varrega kaktus (Echinocactus). Grusoni siilkaktus.

sirge|varreline ‹adj›
sirge varrega. Sirgevarreline piip.

sõduri|labidas
sõdurite väike lühikese varrega kerge labidas (kaeviku rajamiseks)

sõnajalg|puu
bot lühikese jämeda varrega lõunapoolkera sõnajalg, mille tüve katavad lehejäänustest kiud

ummiku|raud
etn õõnsa tera ja pika varrega, peitli moodi tööriist ummiknõude õõnestamiseks

ussi|keel

1. bot kuival pinnasel, teeservadel ja jäätmaal kasvav pika püstise varrega rohttaim kareleheliste sugukonnast (Echium). Harilik ussikeel on hea meetaim. Ussikeelt tarvitatakse rahvameditsiinis ja parfümeerias.
2. (mao keele kohta). Tuleleek nilbitses kõvera ussikeelena puuhalge. | piltl. *Ja kui poleks seda ussikeelt [= õelat inimest] vahele tulnud, kes Ruudile kõik ette patras, siis oleks ma ehk praegu mehel ja õnnelik. A. H. Tammsaare.

varrekas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
tugeva varrega. Varrekas lauk, tõrvikliilia.

varre|leedik
zool liblikas, kelle röövikud kahjustavad jämeda varrega rohttaimi (Ostrinia nubilalis)

vasar ‹-a 2› ‹s›

1. varrega varustatud löögitööriist, haamer. Terasest, alumiiniumist, puidust vasar. Vasara jämedam osa on põhi ja peenem on pinn. Vasara vars. Ava vasara keskel nimetatakse silmaks. Vasar kõlksub vastu alasit. Sepapajas kilksuvad vasarad. Taob suure vasaraga rauda. Viibutab vasarat. Lööb vasaraga naelu seina. Pottkivide tahumise vasar. Sirp ja vasar (töölisklassi ja talurahva liidu sümbolina NSV Liidus). | (võrdlustes). Süda taob nagu vasar. Nagu tuhat vasarat taoks peas. Meelekohas tagus justkui väike vasar. Vihm põrutab nagu vasaraga pähe. Pikne kõmises nagu oleks keegi raske vasaraga tagunud vastu tõrrepõhja. || tehn masina v. mehhanismi löögiosa
▷ Liitsõnad: kingsepa|vasar, laudsepa|vasar, lukksepa|vasar, müüri|vasar, müürsepa|vasar, needi|vasar, pottsepa|vasar, ramm(i)|vasar, sepa|vasar, stants(imis)|vasar, tahumis|vasar, tellisevasar; puit|vasar, puuvasar; auru|vasar, hark|vasar, käsi|vasar, piik|vasar, pneumo|vasar, puur|vasar, suruõhu|vasar, suurvasar.
2. sport metallkuulist, käepidemest ja neid ühendavast traadist koosnev heitevahend. Vasarat heitma. Lennutas vasara väga kaugele.
3. anat üks kõrva kuulmeluukesi. Vasar, alasi ja jalus.

vesi|kelluke
zool kellukataolist pika varrega lille meenutav ripsloom (Vorticella)

vesi|piip
idamaine pika varrega piip, milles suits kulgeb läbi vee. Vesipiipu suitsetama. *Sultan imes patjadel külitades vesipiipu .. L. Promet.

vikat ‹-i 2› ‹s›
pika varrega riist heina ja vilja käsitsi niitmiseks. Terav, nüri vikat. Vikati tera, lüsi ehk vars, kand. Vikatit teritama, luiskama, pinnima. Käias vikati teravaks. Vikat on roostes. Mees tuli vastu, vikat õlal, seljas, käes. Peremees vihistab vikatit. Keerutas päev läbi heinamaal vikatit. Luhal vihisevad, välguvad vikatid. Vikat sahises läbi rohu. Aiaveered tuleb vikatiga üle käia. Lõuna ajaks löödi vikatid ja rehad vartpidi maasse. Riputas vikati puu otsa. Pani vikati varna. Räästa all ripuvad vikatid. Paneb vikatile uue löe (taha). Ta ei oska vikatit käeski hoida. Talupojad olid relvastatud kirveste ja vikatitega. Haigus niidab inimesi nagu vikatiga. || piltl (surma tööriistana). *Te nägite ise, et surm juba oma vikati meie elu järele välja sirutas .. A. Saal.
▷ Liitsõnad: käsi|vikat, sepavikat.

vildik ‹-u 2› ‹s›

1. ‹hrl. pl.› säärega, nahatamata viltsaabas, vilt. Hallid, mustad vildikud. Soojad vildikud. Pani, tõmbas vildikud jalga. Seljas vatijope, jalas vildikud. Taat pani vildikute otsa kalossid. Vildikusse on lund läinud.
2. bot viltja varrega lehtsammal (Aulacomnium)
▷ Liitsõnad: kännu|vildik, soovildik.

villkopp ‹-kopa 22› ‹s›
pika varrega nõu vedeliku v. vedela aine tõstmiseks. Madalamatest kaevudest veevõtmiseks kasutati sageli lihtsalt villkoppa. Ammutas villkopaga merest tervisemuda.

vill|ohakas
bot puisniitudel ja metsaservas kasvav karvase varrega, alt valgeviltjate lehtedega ohakas (Cirsium heterophyllum)

vään|taim
bot nõrga, tuge vajava varrega roht- v. puittaim, mille vars kasvab väändudes mingi toe ümber. Humal, elulõng, metsviinapuu jt. vääntaimed.