[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

eba-
‹eesliitena›
1. mitte- (osutab harilikult järelosaga väljendatud mõiste vastandit, kusjuures vastandamine on enamasti nõrgem, leebem kui eritüvelise vastandsõna v. tu-adjektiivi puhul); näit. ebaaus, -edu, -harilik, -järjekindel, -kaine, -loomulik, -meeldiv, -mugav, -normaalne, -piisav, -praktiline, -reaalne, -sobiv, -sõbralik, -sümmeetriline, -sümpaatne, -tõenäoline, -täpne, -viisakas, -õige, -õnn, -õnnestuma
2. väär-, võlts-, pseudo-, mitteõige; näit. ebajumal, -kõla, -usk, -vili

moora ‹6› ‹s›
kirj lühikese silbi kestusele vastav prosoodiline ühik (keeltes, kus on oluline lühikese ja pika silbi vastandamine)

opositsioon ‹-i 21› ‹s›

1. oma vaadete v. seisukohtade vastuseadmine kellegi teise vaadetele v. seisukohtadele, vastuseis, vastutegevus. Terav, äge opositsioon. Opositsioon uuendustele, uue vastu. Ümberkorraldused kutsusid esile, äratasid, tekitasid opositsiooni. Asusime opositsiooni. Noored olid täis opositsiooni kõige vana vastu. Oli ülemustega opositsioonis, sattus kõigiga kergesti opositsiooni.
2. grupp inimesi v. üksikisik mingis asutuses, ühingus, organisatsioonis vm., kes seab oma seisukohti, poliitikat jm. vastu valitsevatele seisukohtadele, poliitikale jm., vastasrind. Opositsioon parlamendis. Demokraatliku opositsiooni juht. Opositsioon esitas valitsusele umbusaldusavalduse. Opositsiooni valitsusvastane tegevus.
3. vastasseis. a. sport (males, kabes). Opositsioon on valge kasuks. b. astr. Marsi ja Maa opositsioon. c. (muid juhte). Araali ja Kaspia veetaseme vahel valitseb opositsioon: kui ühe tase tõuseb, teise oma langeb.
4. keel vastandus, (kahe v. enama keeleelemendi) eristusvõimel põhinev vastandamine. Vokaalide pikkuse ja lühiduse opositsioon. Määramatuse ja määratuse opositsioon.
▷ Liitsõnad: foneemi|opositsioon, morfeemiopositsioon.

vastandus ‹-e 5› ‹s›
vastandamine; vastandumine. Intervjuust ilmneb vastandus: meie ja nemad. Novell toob looduslapse ja ärimehe vastanduses esile kahe maailma konflikti.