[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

adversatiivne ‹-se 2› ‹adj›
keel vastandav. Adversatiivne konjunktsioon.

aga
I. ‹konj› kõige üldisem vastandav sidesõna; sün. kuid, ent
1. otseses vastanduses seob lauseid, harvemini lauseosi, kus hrl. ühe lause v. lauseosa kaks komponenti on vastandatud teise lause v. lauseosa kahele komponendile. a. (rinnastavalt seotud osalausete vahel). Eile oli külm, aga täna on soe. Sina lähed, aga mina mitte. Mõte oli hea, aga selle teostus ebaõnnestus. Ma keelasin küll, aga või tema sellest hoolis! *Miika oli surnud, Mihkel oli surnud, tema aga elas ja teda võidi vihata. A. Jakobson. b. (korduvate lauseliikmete puhul). Tal on vähe raha, aga palju tööd. Muret oli tihti, rõõmu aga vahel harva. Ühed elasid jõukalt, teised aga äärmises vaesuses. Võib-olla kunagi tulevikus teen, aga praegu mitte. Seda võib küll mõista, aga mitte õigustada.
2. kaudsemas vastanduses alustab piiravat, täpsustavat, selgitavat lauseosa v. lauset. a. (korduvate lauseliikmete puhul). Ta on väike, aga tubli. Paratamatu, aga ikkagi kurb sündmus. Koosolekul arutleti praegust olukorda, aga ka tulevikuväljavaateid. Ütles seda tasa, aga kindlalt. Kõik olid väsinud, aga matkaga rahul. Koer haukus ägedalt, aga kallale ei tulnud. Ähvardab lüüa, aga ometi ei löö. *Peeter hakkas juba ümber käänama, viitles aga jälle. E. Vilde. b. (rinnastavalt seotud osalausete vahel). Ma oleksin ehk läinudki, aga isa ei lasknud. Tundis väsimust, aga uni ei tulnud. Raske muidugi on, aga küll me toime tuleme. *Ema vahest ei ütle küll midagi, aga tema silmad tõusevad kahtlemata vett täis, kui ta Villut näeb. A. H. Tammsaare. | (otsese kõne korral võib lause aga kohalt katkeda). *„Noh, kas perenaine lubas?” küsis noorhärra järgmisel õhtul. – „Lubas küll, aga ..” M. Metsanurk.
3. iseseisva lause algul seostab seda eelneva lause v. isegi pikema kontekstiga; vahel on vastandus nõrk ning aga kasutatakse ütlust sissejuhatava sõnana. „Mina seda ei teinud.” – „Aga kes siis tegi?”. *Jajah, nojah, õige küll. Aga siis peate rikas inimene olema, kui nii palju raamatuid ostate. R. Roht. *Nõu meeldis vanahärrale, ja ta pidas temast tükk aega kinni. Aga seal kerkisid kaaluvad mõtlused vahele. E. Vilde.
II. ‹adv› (rõhutav sõna)
1. muudkui, vaid. Mis siin enam oodata, istume aga lauda! Tulge aga julgesti, koer on ketis! Lase aga kuulda! Mine aga sina pealegi, küll saame siin hakkama! *Pole inimesed ju taevapilved, et aga lähevad ja lähevad ja seda kiiremini, mida kurjem on tuul. A. Mälk.
2. ainult, vaid, üksnes. Kaupa on külluses, oleks aga raha! Tal pole muud mõttes kui aga oma töö. Ta tuleb kõigega toime, kui ta aga viitsib teha. No oodaku aga! (ähvarduses). *Temal on ükskõik, kuidas elab, kui tal aga riided seljas ja tükk leiba on .. M. Metsanurk. || ‹hrl. ühenduses pronoomenite, adverbide ja konjunktsioonidega› iganes. Kes aga ette sattus, see kolki sai. Võeti, mis aga kätte sattus. Läks, kuhu aga tahtis. *.. ruttas nii kärmesti kodu poole, kui aga vana ruuna kabjad kandsid. J. Kunder.
3. (hrl. imestust, üllatust väljendavates hüüatustes:) alles, ikka. Oled sina aga optimist! No on see aga peletis, suli! Küll on aga kuum – päris ära tahab lämmatada.
4. väljendab v. rõhutab etteheidet v. ähvardust. Aga! Aga, ema, kuidas sa võid ometi Reinust nii rääkida! „Aga sa nüüd isa käest saad!” ähvardas tädi.
5. (ebamäärase tähendusega). a. sissejuhatava sõnana, eriti otseses kõnes. Aga küll tõusis kära! Aga see oli alles sõit! Aga me kolkisime neid päris korralikult kohe! „Arva, mis ma leidsin.” – „Aga mitte ei oska arvata.”. b. tarvitatakse hrl. koos verbi kordamisega imperatiivis. Tule aga tule lähemale! Vaata aga vaata, või tema ka siin! Rääkige aga rääkige, küll te pärast kahetsete! „Astu aga astu!” sundis mees hobust. c. (muudel juhtudel). Ta tundis huvi humanitaarainete, eriti aga ajaloo vastu. See asi puudutab meid kõiki, eelkõige aga sind.

ent ‹konj›
vastandav sidesõna; sün. aga, kuid; (esineb harvemini kui aga või kuid ja on kirjanduslikum)
1. otseses vastanduses seob lauseid, harvemini lauseosi, kus hrl. kaks komponenti on omavahel vastandatud. *.. maad läänes katab öine pilvevari, / ent idas päiksest lõõskab taevatelk .. J. Kärner. *Mari teeb tujuti tiidsalt ja jõudsasti tööd, ent tujuti on lõtv ning loid. E. Vilde.
2. kaudsemas vastanduses alustab piiravat, täpsustavat lauseosa v. lauset. a. (korduvate lauseliikmete puhul). Isa oli mures, ent rahulik. Kirjutis oli lühike, ent tabav. Ütles seda vaikse häälega, ent otsustavalt. Alkoholi pruukimine oli lubatud, ent mõistlikkuse piirides. Ta oli voodis, ent ei maganud. Vesi tõusis aeglaselt, ent pidevalt. Ta peatus korraks, ent jooksis siis edasi. *Selles pole midagi valet, ent pole ka päris tõtt. I. Sikemäe. *Näovärv oli veidi kahvatu, valge, ent siiski mitte elutu, vaid hapralt õrn. R. Roht. b. (rinnastavalt seotud osalausete vahel). Ta tahtis tõusta, ent teda tõugati tagasi. Ta silmad vajusid küll kinni, ent naeratus püsis näol edasi. Otsisin küll kõrvalisema paiga, ent ka siia kostis pidutsejate lärm. Ilm oli soe, ent aeg-ajalt sadas. *Seltskond laua äärde asub, / kõigil koormana ent lasub / kohmetus ja meelehärm. B. Alver. *Räägiti, et kuusikus oligi hunte nähtud, ent kunagi ei kohanud sõbrad neid oma teel. E. Krusten.
3. iseseisva lause algul seostab seda eelneva lause v. isegi pikema kontekstiga; vahel on vastandusmoment nõrk ning sõna ent on ütlust sissejuhatav sõna. *Aga võis ju selle teo kellegi teise kaela ajada! Ent kelle kaela? H. Raudsepp. *Suured poisid küll, aga näe – peavad teda päevakangelaseks! Ent mõne aja pärast hakkas poiste huvi Ljoša vastu vähehaaval vaibuma. V. Beekman.

kuid ‹konj›
vastandav sidesõna; sün. aga, ent
1. otseses vastanduses seob lauseid, harvemini lauseosi, kus hrl. kaks komponenti on omavahel vastandatud. a. rinnastavalt seotud osalausete vahel. Talgulised olid enamasti noored, kuid oli ka üksikuid vanemaid inimesi. Sina usud veel tema sõnu, kuid mina ei usu juba ammugi enam. *Niki vaatas kartlikult ringi, kuid Sepo läks julgesti edasi.. V. Raidaru. b. korduvate lauseliikmete puhul. *.. mängis mõnikord eht peremeest, oli üldse üks vajalik, kuid tihti ka mittevajalik olevus talus. J. Vahtra.
2. kaudsemas vastanduses alustab piiravat, täpsustavat, selgitavat lauseosa v. lauset. a. korduvate lauseliikmete puhul. Väike, kuid kärme hobune. Paratamatu, kuid ikkagi ebameeldiv reis. Ilm oli soe, kuid tuuline. Haav oli raske, kuid mitte elukardetav. Tuba oli küll väike, kuid valgusküllane. Riietus oli lihtne, kuid maitsekas. Mihkel oli rahulik, kuid tavalisest tõsisem. Kõne all olid olmeprobleemid, kuid ka mõned muud küsimused. Urmas võttis pudeli vastu, kuid ei rüübanud. *Öö edenes, kuid püsis ikka ühtviisi rohekasvalgena ja läbipaistvana. A. Jakobson. b. rinnastavalt seotud osalausete vahel. Proovisin uinuda, kuid uni ei tulnud. Jüri Mets sündis Valgas, kuid tema noorusaastad möödusid Tartus. Mees oli pealtnäha rahulik, kuid ta südames näris mure. Raamat oli huvitav, kuid Peetrile ta siiski ei meeldinud. Ma hoiatasin neid küll, kuid mind ei võetud kuulda. *Õhku täitis lakkamatu helin, kuid raske oli aru saada, kust ja millest see tekkis.. E. Krusten.
3. iseseisva lause algul seostab seda eelneva lause v. isegi pikema kontekstiga; vahel on vastandusmoment nõrk ning kuid on pigem ütlust sissejuhatav sõna. *Ilm oli sajune ja tuisune, ajuti kippus voorimehe hobune eksima. Kuid edasi pidi kiiresti saama, sest hiljaks jäämisest võis oleneda nii paljugi. J. Vorms. *Kuidas tal selle äriga läks, seda Kuslap ei teadnud. Kuid väga suuri ja hiilgavaid tulemusi ei võinud see anda. R. Roht.

kuivõrd

1. ‹adv› küsiv-siduv sõna: mil määral, kui palju, millises ulatuses. a. otseses küsimuses. Kuivõrd seal on harimiskõlblikku maad? Kuivõrd ta õigustab meie lootusi? Külas olevat vaenlasi, aga kuivõrd? b. hüüatustes ja retoorilistes küsimustes. *Kuivõrd lootusetum on üksi jäänud kotkapoja olukord! Tema võimalused piiras pesasõõr! J. Rannap. c. alustab sihitis-, alus- vm. kõrvallauset. Imestan, kuivõrd sarnased nad on. Tuleb kontrollida, kuivõrd õiged on meile antud teated. Ei saa aru, kuivõrd tõsiselt ta öeldut võttis. Kuivõrd see raamat levis, ei ole täpselt teada. Uuenduse vastu tundis ta huvi ainult niivõrd, kuivõrd see talle kasu tõotas.
2. ‹konj› põhjendav sidesõna, alustab põhjuslauset. a. kõrvallause on pealause järel; sün. sest, kuna. Me peame jalgsi minema, kuivõrd mingit sõidukit sinna kanti ei käi. Ei ole mõtet enam vaielda, kuivõrd asi on juba otsustatud. Ma ei oska sulle nõu anda, kuivõrd ei tunne kõiki asjaolusid. *Sinna tuli neile püstitada elamud nagu inimestelegi, ainult paremad, kuivõrd jumalad olid inimestest täiuslikumad. H. Matve. b. kõrvallause on pealause ees; sün. et, kuna. Kuivõrd ilm läks sajule, jääb matk seekord ära. Kuivõrd teha on nii palju, ei tohi me enam aega kaotada. Kuivõrd puudus võimalus kohe edasi õppima asuda, läks ta tööle.
3. ‹konj› vastandav sidesõna eitava osalause algul ühendis niivõrd ... kuivõrd; täh. 'kui (just)'. See on mitte niivõrd etiketi, kuivõrd taktitunde küsimus. Ta ei ole niivõrd pahatahtlik, kuivõrd mõtlematu. *Tänapäeva inimese kontaktid raamatuga pole tihtipeale niivõrd nõrgenenud, kuivõrd muutunud teiselaadilisemaks. K. Leht.

mitte ‹adv›
I. eitav abisõna, rõhutab, intensiivistab eitust, dubleerib eitavat öeldisverbi
1. ‹sageli koos rõhutava gi- ~ ki-liitega› hrl. paikneb selle sõna v. sõnaühendi ees, millele eitus on keskendatud. Mitte keegi ei teadnud õiget vastust. Mitte ei tea, kust alustada. Seda ma mitte ei lootnudki. Süüdi polnud mitte tema, vaid keegi teine. Nad polnud mitte kunagi sõpradeks saanud. Mitte ainsatki minutit ei tohi hilineda. Ta ei olnud mitte aitähki öelnud. Leibagi ei olnud majas mitte kildu. Mitte midagi ei juhtunud. Mitte ei lasta oma mõtetega üksi olla. Ja ei jätnudki järele, no mitte ei jätnud. Ära mine, ära mitte mine! || ‹järelasendis rõhuadverbina› van. Sa ei tee seda mitte! Ei, see ei lähe (teps) mitte. See plaan ei sobi mulle hoopiski mitte. Ma ei usu mitte, et sa sellega toime tuled. Ta ei rääkinud nähtust kellelegi, ka isale mitte. *Karja ei lähe, kingsepa juurde ammugi mitte, hakkan looderdama .. V. Uibopuu.
2. kõnek esineb mitmesugustes fraseoloogilist laadi väljendites. Koolis ei huvitanud grammatika meid mitte üks põrm. Kasu polnud sellest mitte tuhkagi. Ta ei teadnud kõigest sellest mitte mõhkugi, mitte üks mõhk. Ma ei tee seda mitte mingi hinna eest. Raha pole sul ju mitte punast krossigi. Poiss ei viitsi mitte lillegi liigutada. Miks sa teda küll mitte sugugi ei salli? Ma ei teadnud mitte kui midagi. Teda ei aita enam mitte kui miski. Ta ei pea, pane seda mitte miskiks. Kas said targemaks? – Mitte üks raas, mitte raasugi.
II. eitav abisõna, jaatavas kontekstis eristab eitatava osa
1. annab eitava sisu üksnes järgnevale sõnale v. sõnaühendile (v. lauseosale). Juhan otsustas neid mitte kutsuda. Ma palun mitte nõnda kõnelda. Laps sulges silmad, et välku mitte näha. Ta oli hukkunud veel mitte üheksateistkümneaastasena. Seda tuli ette mitte just väga tihti. Lähen, aga mitte täna. Hinga läbi nina, mitte läbi suu! *Hüüdja oli Elisabeth, mitte vähem kaame kui ta noorem vend .. E. Krusten. *Õigem oleks olnud – mitte vaadata võõra maja sisemusse, mitte toppida oma nina igale poole, mitte olla odavalt uudishimulik .. J. Kruusvall.
2. esineb vaeglausetes ning elliptilistes lausetes v. lauseosades (hrl. koos rõhu- v. modaaladverbidega). Anne keeldus otsustavalt: täna mitte. Kas olete kunagi kohanud seesugust inimest, vist mitte? No mitte just nii. Ka siis mitte. Siitsaadik ja mitte enam. Muidugi mitte. Annaks isa natukegi järele, aga mitte ilmaski. *Aga mis nad söövad? Mitte viljaterakestki kuskil. J. Kunder. || (käskudes, keeldudes). Mitte suitsetada! Võõrastel mitte siseneda! || ‹asendab eitavat öeldisverbi›. Teised põgenesid, mina mitte. Kõik teised käivad vahel kodus, sina mitte. Kas keegi soovib teed? – Mina mitte. Ta teadis alati, kuidas talitada ja kuidas mitte. *Tere ise ka, oled sa siis sõber või mitte. J. Sang (tlk). || ei. *Värin pani tüdrukul kogu keha võpatama ja ta vastas: „Ei, ei! Mitte!” A. H. Tammsaare.
3. rinnastusseose korral eitab üht rindliiget (sõna, sõnaühendit, osalauset); seos on enamasti eitavat ja jaatavat liiget vastandav. a. ‹ühendsidesõna osana› mitte (ainult ~ üksnes) ... vaid (ka). Ma ei kohanud mitte Jaaku, vaid tema venda. See pole mitte ainult sinu soov, vaid meie kõigi ühine tahtmine. Jõgi pole mitte üksnes sügav, vaid ka kärestikuline. Teeksin seda mitte enese, vaid oma laste pärast. *.. tema hoole all polnud nüüd mitte üksnes Erikupoeg Niglase vara, vaid ka kogu ta saladus. E. Kippel. b. esineb koos vastandavate, möönvate, eraldavate ja ühendavate sidesõnadega v. nende puudumisel ka kirjas ainult komaga eraldatult. Tegemist on šedöövriga, mitte aga tavalise pildiga. Raamat on nauditav, kuigi mitte ilma puudusteta. Olla või mitte olla! Ta nuttis närvide ülepingutusest ja mitte teistel põhjustel. See auto on punane, mitte sinine. See on minu palve, mitte käsk. Välimuse järgi oli ta kahekümnene, mitte vanem. *Seepeale olid nad mõlemad naerma hakanud, kuid mitte just väga lõbusalt. E. Krusten. *.. tabanud olid ainult mõned üksikud haavlid ja mitte kogu laeng .. R. Roht. || eitab tervet osalauset. Mitte et ma just igatsesin, aga hea oli teda kohata küll.
4. ‹ühendsidesõna osana› esineb sisult jaatavates, möönvates, nentivates ühendites miks (ka) mitte 'mispärast ma ei peaks seda tegema, (täiesti) nõus, olgu pealegi' ja kui mitte 'võib-olla ka, võib-olla isegi'. Lähen, kui palutakse, miks mitte. Aitan küll, miks mitte. Taat on vähemalt kuuekümnene, kui mitte rohkemgi. *See oli naine; pigem noor tütarlaps, kui mitte haldjas. L. Meri (tlk). || kõnek ka täpsustavates väljendites kui ~ et mitte öelda 'võib-olla isegi'. Traditsiooniline, et mitte öelda vanamoeline vormikäsitus. *.. teretan trepil tüsedat – kui mitte öelda paksu – koristajat .. M. Loodus (tlk).
5. kahtlevas küsimuses laiendab verbifraasi v. küsimusalust sõna. Kas me ei ole mitte kohale jõudnud? Ega mitte sina seda ei teinud? Kas me ei pidanud mitte kella kolmeks sinna minema? Kas ta pole mitte sinu isa?

siis ‹adv›

1. osutab mainitud, teada olevale (v. mainitavale) ajahetkele v. -lõigule: sel ajal, sel hetkel. Olime siis kõik noored. Läksime aeda, ilm oli siis veel ilus. Ja siis kõlas koputus. Siis astub lavale peategelane. Siis oli nii, nüüd on aga teisiti. Sain siis hakkama, saan nüüd ka. Siis oli kergem elada kui praegu. Taipasid sa juba siis midagi? See oli siis, nooruses. Pärast, siis kuulsime mitmesuguseid jutte. | sidesõnaga kui algava ajalause korrelaadina pealauses. Ta saab just siis kakskümmend, kui abiellub. See oli siis, kui ema veel elas. Alles siis, kui oli juba päris pime, julges põgenik peidust välja tulla. *Esimene komistuskivi visati talle teele juba siis, kui ta alles naiseks oli saamas. A. H. Tammsaare. | kuulub koos sidesõnaga kui sidendi koosseisu ajalauses. Siis kui lapsed olid söönud, läksid nad õue.
2. osutab toimuva v. toimunu ajalisele järgnevusele: seejärel, pärast seda. Enne mõtle, siis ütle. Algul lajatasid üksikud paugud, siis hakkasid tärisema kuulipildujad. Isa silmitses esiteks poega, siis võõrast. Kõigepealt tooge laud, siis toolid. Esmalt tuleb minna otse, siis keerata paremale. Nii nad joostes tulid: kord üks ees, siis teine. Mina ütlen enne ja alles siis sina. *.. [rauk] silmitses mind viivu umbusklikult, noogutas siis ja asus nohisedes oma viinamarjakoogi kallale. E. Vetemaa. || osutab ruumilisele järgnevusele. *Edasi tuleb mets ja siis Vallaste. J. Parijõgi. *.. [toas] on kõigepealt minu voodi, siis suur ümmargune laud, siis kägisevate ustega kapp.. R. Kaugver.
3. viitab mainitud v. mainitavatele asjaoludele, tingimustele vms.. a. niisugusel juhul, sellisel puhul. Võta kompass kaasa, siis pole eksimist karta. Sööge aga, siis jõuate rohkem tööd teha. Lähme koos, siis tee ka lühem! Aga kui kedagi kodus ei ole, mis siis? Ma olen seda filmi näinud, sellepärast ma tean. – Ah nii, siis muidugi. *Aga valeta, vaata, siis oled sa mees! O. Luts. | esineb tingimuslause fakultatiivse korrelaadina pealauses. Kui ei saa mina, siis ei saa ka sina! Kui õhtul sajab, siis jääb kinnominek ära. Kui tahad sõbrast lahti saada, siis laena talle raha. Kui täna raha kaasas pole, siis makske homme! Siis, kui on aega, pole raha. Oleks ta mõne aasta vanem, siis arvaks ta teisiti. b. seega, niisiis, järelikult. *Riigiametnikku preemiatega ei peibuta ega kollita, midagi peale aja varastada ka pole ja seda ainukest siis ammutataksegi. V. Lattik. *„Ta on mees!” teatas Sirje jultunult. Olev jäi talle otsa põrnitsema – see oli siis juba selgeks tehtud! M. Saat. c. esineb konstateerivates ja otsustavust ning tegevuse tõhusust väljendavates konstruktsioonides. Kui juba, siis juba. Kui hiljem, siis hiljem. Kui juba teha, siis teha korralikult. Vihastas, siis vihastas. Räägin oma saladuse ära, saagu siis mis saab. Oled rumal. – Olen, siis olen.
4. alustab pealauset, millele eelneb sidesõnaga kui algav vastandav kõrvutuslause. Kui tütar huvitus peamiselt kaunitest kunstidest, siis poja tähelepanu oli suunatud eeskätt ärile.
5. esineb põhjuslause (fakultatiivse) korrelaadina pealauses. Et me hästi oleme läbi saanud, (siis) ei aja ma sind ära. Kuna keegi ei tulnud, siis lahkusime meiegi.
6. ‹ühendsidesõna osana› ehk olgu siis, või olgu siis vt ehk, vt või.
7. väljendab kõneleja suhtumist, tundetooni. a. esineb vormilt jaatavas (harvemini eitavas) lauses, mis tegelikult sisaldab vastupidist arvamust v. hinnangut. Kaugel see koolimaja siis pole, ainult üle teeristi. Või siis head naist kerge leida on. Paljukest siis sinusugune ikka sööb. Kui pikk see suvine öö siis ongi! Kes siis iga aasta jõuab mantlit osta! Kes siis seda ei tea, et.. b. esineb möönvates, nõustuvates ja kinnitavates või millekski kehutavates ütlustes. Mis siis ikka. Ega siis midagi, kedagi. Mis siis enam, muudkui hakkame astuma. Mis siis muud, kui hakkame tööle. No viruta siis, pagan võtaks! Mine siis, mis sa veel ootad! Täiskasvanugi vajab tunnustust, mis siis veel lapsest rääkida. Haige loomgi tahab abi, ammu(gi) siis veel inimene. Oled kokkuhoidlik inimene? – Kuidas siis. *Kord kulub ja lõpeb ka see maailm, saati siis patune inimloom. F. Tuglas (tlk). *Ei, veskipoiss, ilma piitsata ei saa rahvastki karjatada, siis veel peru looma. J. Sütiste. c. aitab toonitada imestust, üllatust vms. Kust sina siis tuled? Mis see siis tähendab? Kas te siis ei tulegi kinno? Ah teie oletegi siis õpetaja! Kas siis keegi akna lõhkumist ei näinud? Ah siis sina! Ah siis mõtled naist võtta. Kas ta siis sugugi ujuda ei oska? Kas sina siis loed selliseid raamatuid? d. aitab rõhutada pahameelt, üleolekut, etteheidet v. parastust. Kas ma sellest siis vähe rääkinud olen! Kes siis seda niimoodi teeb! Isegi on palav, ja nüüd siis veel prožektorid ka! Sinust räägiti, kellest siis muust! Kaua ma siis nii elan. Nüüd siis tullakse koju! Kas sa siis ei näe, mis minuga toimub! Mis sest siis on, et hilinesin! Ah, mis siis, ma ei karda teda! Mis siin siis nii erilist on. Mõni ime siis, et hinded halvad on! Näed siis, mis juhtus! Saad karmi karistuse, vaata siis!
8. kindla tähenduseta sõnana tugevdab eelnevat v. järgnevat sõna v. lauseosa v. esineb täitesõnana. Homseni siis. No tere siis! Ole siis terve. Kuidas sulle see tuba siis meeldib? Mis laulu ma sulle siis laulan? Kuidas see elu teil siis on? Millal sa siis sõidad? Lapsed, jääb siis nii? Sa siis ei anna andeks? Ma siis nüüd lähen. Peab siis seda veel küsima? Nõnda siis, lapsed, lugu on selline. Ei mäletagi, juhtus see aasta või siis kaks tagasi. Ta oli ikka esimene, olgu siis mängima, kaklema või muidu tegutsema. Seda raamatut sa ei saa. – Miks siis? Pean sulle midagi ütlema. – Eks ütle siis.

vaid
I. ‹adv›
1. mitte rohkem kui, ainult, üksnes, kõigest. Mul on vaid 25 krooni järel. Laev oli saarest vaid kolme miili kaugusel. Kogunenud oli vaid mõnikümmend inimest. Praegu on neljast masinast käigus vaid üks. Sinna on maad vaid mõni kilomeeter. Ajaleht suutis ilmuda vaid paar aastat. Tempole suutsid vastu pidada vaid vähesed. Võimalustest on ära kasutatud vaid väike osa. Elasin seal vaid lühikest aega. Majast jäi järele vaid ahervare. Süüa anti vaid jaopärast. Tema kartused pidasid paika vaid osaliselt. Ta kõhkles vaid hetke. Vaatas mulle vaid korraks otsa. Küünal valgustas ruumi vaid ähmaselt. Teati vaid niipalju, et teda oli viimati nähtud esmaspäeval. Selle töö eest maksti väga vähe, vaid krosse. Ta isa oli vaid sulane. Ta on nende aastatega vaid veidi muutunud.
2. (välistab muud võimalused peale mainitu:) ainult, üksnes, ainuüksi. Seda teab vaid August. Koju jäi vaid vanaema. Räägin seda vaid sulle. Vaid vilets argpüks võib nii toimida. Siin ei kasvanud midagi, kõikjal vaid kivid. Rohelust on siin vaid varakevadel. Algul mängis ta vaid väikestes osades. Töörohkel perioodil käidi kodus vaid söömas ja magamas. Homsele ta ei mõtle, elab vaid tänasele. Ma olen kuulnud temast vaid halba. Kõik möödus, jäi vaid mälestus. Ma usun vaid seda, mida ise näen. Küsisin vaid, mis ta nimi on. Sellise jutu peale jäi meil üle vaid lahkuda.
3. (tähendus nõrgenemas, läheneb pigem rõhuadverbile ning võib ka ära jääda, ilma et lause sisu muutuks). a. (tavalisel rõhutamisel:) ainult. Selgituseks olgu vaid niipalju öeldud, et .. Tahtsid vaid midagi, kohe täideti su soov. Siin on kõike küllalt, võtke vaid. Võimalusi on, peab oskama vaid kasutada. See on täiesti võimalik, kui sa vaid tahad. Ta vaid naeratas ega öelnud midagi. See on talle vaid kasuks. Läks, kuhu vaid tahtis. Katsu sa vaid teda puutuda! Mõelda vaid 'ennäe imet' – peaaegu täismees, aga kardab pimedas! *Maasse vajuda, lendu tõusta tahaks, et vaid pääseda kaugemale! H. Ranna. b. mingi asjaolu soovitavuse v. võimalikkuse rõhutamisel täh. 'ainult, ometi'. Muidu tubli mees, kui vaid viina ei võtaks. Kui ta vaid ei märkaks selle raamatu puudumist! Oleks vaid isa kodus! Kui ta oleks vaid teadnud, mis teda kodus ootab.
II. ‹konj› vastandav sidesõna, esineb ainult eitava lauseosa v. lause järel
1. otseses vastanduses seob kaht lauseosa v. lauset, millest viimane esitab rõhutavalt juba eitatu asemele tegeliku vastanduse. a. korduvate lauseliikmete puhul. Seda ei teinud peremees ise, vaid sulased. See pole tema enda poeg, vaid kasupoeg. Toas polnud lauda, vaid ainult toolid. Tähtis pole vorm, vaid sisu. Ta ei kasvatanud kariloomi, vaid hobuseid. Ei mindud hulgakesi, vaid ükshaaval. Otsus ei sündinud äkki, üleöö, vaid ajapikku. Meie ei lähe teistega, vaid pisut hiljem. Viga pole mitte meis, vaid kusagil mujal. Ma ei tee seda mitte enese, vaid laste pärast. Halisemine ei paranda, vaid pigem halvendab olukorda. Ta ei rutanud koju otseteed, vaid tegi ringi. *Mitte öö, vaid udu oli neid varjanud. A. Hint. b. rinnastavalt seotud osalausete vahel. Mitte mina ei nori tüli, vaid tema ise alustas. Ei vajatud teda ennast, vaid vajati tema raha. Kogu aeg ei saa tööd teha, vaid vahel tuleb ka puhata. Vaene ei ole see, kellel vähe on, vaid see, kes palju tarvitab. *Paik, kus ta asus, polnud temale veel elumõtteks, vaid seal elades lootis ta elule mõtet leida mingisuguse kõrvalise tegevusega .. A. H. Tammsaare.
2. ‹sageli asendatav sidesõnaga ja› kaudsemas vastanduses alustab eelnevat väidet täpsustavat, selgitavat lauseosa v. lauset. a. korduvate lauseliikmete puhul. Laps ei kartnud võõrast sugugi, vaid ronis talle sülle. Ta ei kõhelnud enam, vaid astus naabrite poole sisse. Mees ei lausunud midagi, vaid hakkas minema. Ära salga, vaid räägi, kuidas asi oli! *Hämmeldunud sõbrad ei roninud enam raudteetammile, vaid jätkasid oma teekonda kitsal jalgrajal. E. Krusten. b. rinnastavalt seotud osalausete vahel. *Ei tunne väsimust me rind, / vaid kestab meie valve .. J. Kärner. *Kuidas sa teda [= palitut] kannad, kui külma ei olegi, vaid ainult vihma sajab .. K. A. Hindrey.