[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

adsorptsioon ‹-i 21› ‹s›
füüs keem lahuste v. gaasisegude üksikute koostisosade koondumine tahke aine v. vedeliku pinnale. Värviosakesed kinnituvad värvitava materjali pinnale adsorptsiooni teel.

ampull ‹-i 21› ‹s›
farm väike kinnijoodetud ning kergesti äramurtava kaelaga klaastoru ravilahuse, seerumi vm. vedeliku säilitamiseks. Glükoos ampullides.
▷ Liitsõnad: klaas|ampull, mürgi|ampull, ravimiampull.

barrel ‹-i 2› ‹s›
puistainete ja vedeliku mahumõõt USA-s ja Inglismaal. Barrel '159 l' naftat.
▷ Liitsõnad: nafta|barrel, veinibarrel.

bürett ‹-reti 21› ‹s›
keem jaotistega ning kraani v. näpitsaga klaastoru vedeliku v. gaasi mõõtmiseks

dreen ‹-i 21› ‹s›

1. põll tehn maa-alune veejuhe pinnasevee kogumiseks ja ärajuhtimiseks; torukraav, salakraav. Dreenide vahekaugus, sügavus. Soo on kuivendatud, dreenid on sees. Dreenid kipuvad ummistuma.
▷ Liitsõnad: hagu|dreen, kogumis|dreen, latt|dreen, mutt|dreen, pilu|dreen, torudreen.
2. med kummi-, klaas- v. metalltoruke kehaõõnde v. mädanikukoldesse koguneva vedeliku väljajuhtimiseks

drossel ‹-i 2› ‹s›

1. el suure induktiivtakistusega pool, paispool. Drosseli mähis, magnetsüdamik.
2. tehn teat. ahendusseadis (näit. ventiil, klapp, diafragma, düüs) voolava vedeliku, auru v. gaasi rõhu vähendamiseks

drosseldama ‹37›
tehn voolava vedeliku, auru v. gaasi rõhku drosseli (2. täh.) abil vähendama

düüs ‹-i 21› ‹s›
tehn muutuva ristlõikega kanal (hrl. toru otsmine kitsenev osa) vedeliku- v. gaasivoo kiirendamiseks. Turbiini, jugapumba, reaktiivmootori, karburaatori düüs(id).

elu|mahl
(elu eelduseks ja kandjaks oleva vedeliku kohta). Lopsakad elumahlast pakatavad taimed. Nõrgus välja ohvrilooma elumahl 'veri'. | piltl. Sõda on aastaid imenud rahva elumahlu.

emulsioon ‹-i 21› ‹s›

1. keem vedelik koos teise vedeliku lahustumatute ühtlaselt jaotunud pisiosakestega
▷ Liitsõnad: vesi|emulsioon, õliemulsioon.
2. fot valgustundlik kiht (plaadil, filmil, paberil)

erosioon ‹-i 21› ‹s›

1. geol voolava vee kulutav tegevus, uuristus
▷ Liitsõnad: külje|erosioon, põhjaerosioon.
2. põll mulla ärauhtumine vooluvetega v. lendumine tuulega. Erosioonist kahjustatud põllumaad. Erosiooni tõkestamiseks liivaalad taimestatakse.
▷ Liitsõnad: tuule|erosioon, vee-erosioon.
3. med naha v. limaskesta marrastus. Emakakaela erosioon. *Juhul, kui villikesed lõhkevad, jätavad nad järele leemendavaid erosioone .. H. Vahter.
4. tehn pinnakihi järkjärguline purunemine tahkete osakeste, vedeliku- v. gaasivooluses

fluktuatsioon ‹-i 21› ‹s›

1. keskväärtuse ümber kõikumine, siia-sinna voogamine. Linnutee heleduse fluktuatsioon. Tähelepanu püsivuse fluktuatsioon.
2. med vedeliku kaudu tajutav võdin, näit. kõhuseina koputlemisel vesitõve puhul

haisu|pomm
haiseva vedeliku v. gaasiga täidetud pomm

hiib ‹hiiva 23› ‹s›

1. peen sade, vedeliku filtrimise v. setitamise jääk
2. mäend peenimate kaeviseosakeste ja vee segu

hüdrauliline ‹-se 5› ‹adj›

1. füüs tehn vedeliku surve mõjul liikuv v. toimuv, vedeliku surve kasutamisel põhinev. Hüdrauliline press, pidur, tungraud, transportöör.
2. ehit vees kõvastuv. Hüdrauliline sideaine, lisand. Hüdrauliline lubi, tsement, kukermiit, mört.

hüdro|ajam
tehn seade mehhanismide ja masinate käitamiseks rõhu all oleva vedeliku vahendusel, hüdrauliline ajam

hüdro|mootor
tehn vedeliku rõhuenergiat kolvivarre, võlli vms. mehaaniliseks energiaks muundav seade

hüdro|transport
tehn tahke materjali transportimine voolava vedeliku abil

immersioon ‹-i 21› ‹s›
füüs mikroskoobi lahutusvõime suurendamine vedeliku asetamisega vaadeldava eseme ja objektiivi vahele

infusioon ‹-i 21› ‹s›
med vedeliku rohke manustamine veeni, vahel ka naha alla, pärasoolde v. mujale

ise|vool [-u]

1. vedeliku v. puistaine liikumine oma raskuse jõul
2. piltl plaanita, juhtimiseta kulg, stiihilisus. Asja ei saa lasta ka isevoolu, isevoolu teed areneda.

jaotus|võrk
tehn torustik v. juhtmestik (koos juurdekuuluvate seadmetega) gaasi, vedeliku v. (elektri)energia jaotamiseks

jooks ‹-u 21› ‹s›

1. jooksmine, jooksmise üksikjuhtum. a. (inimeste, loomade kohta). Tuli suure, tulise, kange, kõva, väleda jooksuga. Peremees sundis hobust kiiremale jooksule. Võisteldi 1000 m jooksus. Olime jooksust väsinud. Nööpis kuue jooksu peal kinni. Avasin jooksul paki. Kukkus jooksu pealt maha. Hunt kargas jooksult lambale kõrri. Vasakäär lõi täielt jooksult 1 : 0. Rebase jooks oli vaevaline. Poiss pani, pistis minu eest silla poole jooksu. Olin päevad läbi jooksus 'mingi asjatoimetuse pärast liikvel'. *„Jah, ega me ühe jooksuga ikka jõua Jõessaare alla minna,” arvas ka Andres ning jättis jooksmise. A. H. Tammsaare. b. (vee vm. vedeliku kohta, harilikum: vool, voolamine). Käreda, vaikse jooksuga jõgi. *Esimese vee jooksu tahtis aga Andres oma silmaga näha. A. H. Tammsaare. c. (sõiduriistade, liikuvate esemete kohta). Vankri rataste jooks. Kerge jooksuga regi, jalgratas. Nad vaatasid pilvede jooksu. Sõrmede väle jooks klaveriklahvidel. Püssi, haavlite, kuuli jooks. Hommikul kastega on vikatil hea jooks 'vikatiga jõudus niita'. *Laev juhtus ladusa jooksuga ja parras nii kõva, et ole mees ja anna purje. H. Sergo. d. (muu kohta). Puidukiu, vuukide jooks. Mõtete vaba jooks. Aastate, päevade jooks. Jutule ei tulnudki õiget jooksu. Lõnga jooks 'kanga käärimisel ühes salgus olevad lõngad'. *Küllap märkasid vähem enese elu jooksu kui lehma või lambapaari oma siinsamas onni teises otsas. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: amoki|jooks, järk|jooks, kiini|jooks, kotis|jooks, metsa|jooks, nelja|jooks, tormi|jooks, võidu|jooks, ära|jooks, ülejooks; eel|jooks, finaal|jooks, hoo|jooks, keskmaa|jooks, kestus|jooks, kiir|jooks, kiirendus|jooks, krossi|jooks, lisa|jooks, lõpp|jooks, lähte|jooks, lühimaa|jooks, maastiku|jooks, maratoni|jooks, mitmepäeva|jooks, murdmaa|jooks, orienteerumis|jooks, pikamaa|jooks, soojendus|jooks, sörk|jooks, takistus|jooks, taktika|jooks, teate|jooks, tempo|jooks, tervise|jooks, tunni|jooks, tõkke|jooks, vahejooks; käär|jooks, paigal|jooks, põlvetõste|jooks, pöiajooks; mahla|jooks, vaigu|jooks, vee|jooks, verejooks; alam|jooks, kesk|jooks, ülemjooks; tühi|jooks, vabajooks; lõnga|jooks, säärejooks.
2. ‹hrl. sisekohakäänetes› pagu, deserteerimine. Oli sõjaväest jooksu läinud. Sellelt laevalt pole kunagi jooksu mindud. Kanti ette, et soldat on jooksust tagasi tulnud. Jooksus olnud pärisorjad. *Ent rahvaarmees püüti väejooksikuid.. ja Mihhail Starkov tabati mõni nädal pärast ta jooksu.. R. Roht. *Meie hulgast on üks nekrut juba kolm päeva jooksus, ja ma tean, et [ta] .. meie heinaküünis varjul on. Suve Jaan.

jooksma ‹joosta, jooksen, jooksin, jooksis, jooksku, jooksev, jooksnud, joostakse, joostud 44›

1. (inimeste, loomade kohta:) jalgadel kiiresti edasi liikuma. Sörgib, lidub, lippab, punub, sibab, vudib joosta. Pistis, pani jooksma. Jookseb müdinal, padinal, vudinal. Jookseb kätega vehkides, jalgu pildudes. Hobune jookseb sörki, traavi, nelja. Linnud kulgevad maapinnal kõndides, joostes või hüpeldes. Poiss jooksis täiest jõust, kõigest väest, nii et hing kinni, nii kui jalad võtsid, ummisjalu. Jooksime suure hooga, hirmsa ajuga, kergejalgselt. Rebane jooksis üle heinamaa metsa poole. Jooksin nagu tuul, nagu välk koju. Jooksis tuppa, aeda, tänavale, üle tee. Koer jooksis keti otsas ringiratast. Ma ei jaksa kaua ega kiiresti joosta. Tüdruk jookseb nagu kits. Jooksis naha soojaks, oma kanna orgi otsa lõhki. Lapsed jooksid rüsinal õue, pidid mu pikali jooksma. Poiss jooksis õpetajale otse käte vahele, sülle, selga. Jooksin hingeldades, lõõtsutades kohale. Pakku, peitu, redusse jooksma. Koerad jooksid käratsedes jaole. Lehmad jooksid kiini, robinal lauta. Kärbes jookseb seinal. Lapsed jooksevad õues. Ihu kiheleb, nagu jookseksid sipelgad üle selja. Jooksime edasi jõe poole, tagasi koju. Ära jookse minust ette, mulle ette. Vello jooksis kõigist mööda, uksest sisse. Ehmusime ja jooksime laiali. Laps jooksis emale vastu. Jooksis trepist üles, alla. Olen end väsinuks, hingetuks jooksnud. Ants jooksis mind püüdma, tikke maast üles korjama. Jooksis kähku, tagasi vaatamata minema. Mees lähenes joostes. Jooksin Maiega võidu. Vello jooksis kilomeetri kahe ja poole minutiga, 400 meetrit hea ajaga. Maratoni, sadat meetrit jooksma. Jooksis 5000 meetris uue Eesti rekordi. Viimast paari, nukku jooksma 'teat. jooksumängu mängima'. Mardilaupäeva õhtul joosti marti 'käidi mardisandis'. || (rutates) minema v. käima. Jooksis kauplusse leiba tooma, leiva järele. Perenaine jooksis toa ja lauda vahet. Peeter jooksis asju ajades lausa jalad rakku. Mulle ei meeldi mööda poode joosta. Väike Mall jookseb igal pool õe sabas. Räägi julgesti, ei mina jookse seda küla peale kuulutama. | (halvustavalt). Noored muudkui jooksevad ühelt diskolt teisele. Nii suurel tüdrukul ei kõlba enam hõlpu joosta, peaks juba hakkama leiba teenima. Mis sa jooksed arstide vahet! Kas jooksed avanssi norima? Kes siis kohe kaebama jookseb! Kui ei taha meie juures elada, las jookseb. Jooksis ehituselt minema. Küllap jookseb siit paari kuu pärast jälle tasuvamale tööle. See mees jookseb iga seeliku järel(e) 'püüab iga naisega kurameerida'.
2. (hrl. vedeliku v. peeneteralise aine kohta:) voolama, valguma. Jõed jooksevad merre. Läbi heinamaa jookseb oja. Kivi alt jookseb väike allikas. Tiik on kuivaks jooksnud. Keerasin kraani jooksma, kraanist vee jooksma. Räästast jookseb vihma kaela. Pisarad jooksid üle põskede. Higi jooksis niredena mööda nägu. Haavast, ninast jookseb verd. Koera suust jookseb ila. Piim jooksis lüpsja sõrmede vahelt sorinal lüpsikusse. Muna on poolenisti tühjaks jooksnud. Haavatu jooksis verest kuivaks. Manna jooksis katkisest kotist põrandale. Vili jooksis sabinal salve. || (midagi) eritama v. endast eraldama, (midagi) voolata laskma. Silmad jooksevad sirinal vett. Isuäratav toit ajab suu vett jooksma. Kask jookseb mahla. Kõrv jooksis mäda. Nina hakkas verd jooksma. Nohune nina jookseb nagu mahlakask. Katuseräästad jooksevad ladinal. Paise on jooksma läinud. Kruus, vann, ämber, piimanõu jookseb 'laseb vedelikku läbi, ei pea'.
3. (kiiresti v. ühetasaselt) liikuma; libisema, liuglema. Laev jooksis madalikule, karile, miini otsa. Paat jooksis randa, kaldasse. Värskel lumel, värske lumega jookseb regi hästi. Suusanina jooksis mättasse. Rong jooksis rööbastelt. Auto parempoolsed rattad jooksid mööda teepeenart. Kuul jooksis maasse, seina sisse, läbi mütsi. Leegid jooksid mööda puutüvesid. Laugastel jooksevad virvatuled. Silme ees jooksid värvilised siksakid. Nobedasti jooksis sulg paberil. Ta sõrmed jooksid väledalt klaveriklahvidel, mööda klaveriklahve. Kleidi saba jooksis mööda maad. Köis jookseb vankri järel. Lõng, niit jookseb poolile. Paber jookseb rullist masinasse. Pani magnetofonilindi jooksma. Mis film tuleval nädalal kinos jookseb 'linastub'? Detailid jooksevad lindil koostetsehhi. Hammasrattal jookseb kett. Veski jooksis 'töötas' suure mürinaga. Õmblusmasin jookseb 'töötab' raskelt, kergelt. Kas auto jookseb 'sõidab' korralikult? Sukasilmad on üles jooksnud, jooksma 'hargnema' hakanud. Ta pilk jooksis korraks üle toa. Silmad jooksid ahnelt üle kirjaridade, ühelt esemelt teisele. Lained jooksid pahisedes kaldale, vastu kallast. Pilved jooksevad üle taeva. Tuisk jookseb üle lageda. Kerge tuulehoog, virvendus jooksis üle vee. Kuupaistel jooksid tumedad varjud üle lume. Üle näo jooksis puna, naeratus. || (silmaga mittemärgatavate liikumiste ja kulgemiste kohta). Külmajudinad jooksevad mööda selga, üle keha. Kuum juga jooksis läbi südame. Läbi saali jooksis lõbus kahin. Uudis, kumu jooksis suust suhu. Loendamatu hulk mõtteid jooksis kiiresti läbi pea. Mõte jookseb huupi, vabalt, kergelt, töölt kodustele asjadele. Täna mul mõte lihtsalt ei jookse. Elu on umbsõlme, sassi, umbe, ummikusse jooksnud. Tuulde jooksnud soovid. Tehke rutem, aeg jookseb! Minutid jooksevad, peame kiirustama. Tal jookseb sellel tööl juba viies aasta. Mu tööstaaž jookseb 1952. aastast. *Nende [= laskude] kauge kõma jookseb kiirelt üle vaikse vee.. R. Vaidlo. *Nüüd jooksid päevad jälle ühetooniliselt. A. Mälk.
4. kõnek edenema, sujuma, laabuma, ladusalt toimuma. Jutt tal muudkui jookseb. Praegu jookseb tal kõik libedasti. Peaasi, et töö jooksma saaks. Saab näha, kuidas ta elujärg uuel kohal jooksma hakkab. *Trahter jooksis imehästi ja Sahkerit peeti juba rikkaks meheks. M. Metsanurk. *Tere, külamees! Kuidas siis täna kaup ka jookseb? H. Sergo. || (tulu, saagi vms. ohtra, pideva saamise kohta). Kala, räim jookseb. Raha jookseb nagu raba. Palk, preemia jookseb. Vabrik töötab, toodang jookseb. Ei tahaks veel mängu lõpetada, mul täna kaart jookseb 'saan pidevalt head kaardid'.
5. pikana kulgema, suunduma, teatavas suunas minema. Kraavid jooksid mustade triipudena üle soo jõkke. Künnivaod jooksevad sirgelt üle põllu. Koridor jooksis läbi mõlema majatiiva. Põllusiil jooksis (pikalt, kaugele) heinamaa sisse. Maantee jooksis raudteega kõrvu, piki rannaäärt, loogeldes kaugusse. Tänav jookseb otsaga vastu parki. Üle põranda jookseb kirev kaltsuvaip. Vannitoa lae all jooksevad pesunöörid risti-rästi. Ümber samba jookseb ornamendivööt. Piki, põiki riiet jooksev kangakiri. Ta kirjaread kipuvad viltu, kõveriti, ülespidi jooksma. Sirge lahk jookseb läbi ta tihedate juuste. Pikad härmalõngad jooksid oksalt oksale. Akna kõrvalt jookseb pragu vundamendini. Üle poisi käe jooksis suur sinine vorp. *Kaalep mängib ajaviiteks uuriketiga, mis jookseb ühest vestitaskust teise.. A. Jakobson.

juga ‹joa 24› ‹s›

1. vedeliku, gaasi, puistaine vms. (paiskuv v. purskuv) hrl. suhteliselt väikese läbimõõduga voolus; kiirtevihk. Peen, jäme, kitsas, lai juga. Geisrist paiskuvad kuuma vee võimsad joad. Voolikust pahises kuuma auru juga. Äge vihm piitsutas maad viltuste jugadena. Veri jookseb, purskab joana. Uksest paiskus sisse jäise õhu juga. Piibusuitsu hall juga. Juga valget tolmu. Terad voolavad lõputute jugadena kottidesse. Valgus langes tuppa laia joana. Juga eredat valgust. Pimedust läbistavad leekkuulide joad. || liikumisest millelegi, eriti veepinnale tekkinud jälg, viir, joom. *Laksti lõi suur haug luhas ja ujus minema, juga veepinnal järel. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: auru|juga, gaasi|juga, kiirte|juga, liiva|juga, piima|juga, suitsu|juga, tolmu|juga, tossu|juga, tule|juga, udu|juga, vahu|juga, valgus|juga, vee|juga, vere|juga, vihma|juga, välgu|juga, õhu|juga, õlijuga.
2. geogr järsk vee langus jõesängi astangult. Keila, Jägala, Narva juga. See on mäestikujõgi, millel leidub rohkesti jugasid.
3. viiruna, joonena leviv (sageli emotsioonidest tingitud) aisting. Külm juga käis südame alt läbi. Kuum juga jooksis mul üle selja. Valu läbistas teravate jugadena ta allkeha. Tuline juga jooksis kurgust alla. *Isa oli surnud. Valus juga jooksis läbi südame. M. Möldre.
▷ Liitsõnad: rõõmu|juga, valujuga.

juga|pump
tehn seade pumpamiseks mingi teise vedeliku, auru v. gaasi liikumisenergia arvel

juhe ‹juhtme 17› ‹s›

1. el painduv hermeetilise kestata elektrijuht elektrienergia edastamiseks, sideliinideks, elektrimasinate mähisteks vms. Kummi-, plastmassisolatsiooniga juhe. Juhtme sooned, isolatsioon, kest. Juhtmeid vedama, paigaldama, maha võtma. Torm on juhtmed katki rebinud. Kas juhe on korras? Juhtmete otsad ühendati, juhtmed otsati. Juhe on voolu all.
▷ Liitsõnad: alumiinium|juhe, bimetall|juhe, elektri|juhe, faasi|juhe, installatsiooni|juhe, isoleer|juhe, kuulo|juhe, maandus|juhe, montaaži|juhe, null|juhe, nöör|juhe, paljas|juhe, raadiotranslatsiooni|juhe, sisestus|juhe, telefoni|juhe, vask|juhe, voolikjuhe.
2. tehn toru, kraav vms. vedeliku, gaasi vm. aine kuhugi suunamiseks
▷ Liitsõnad: auru|juhe, gaasi|juhe, mördi|juhe, nafta|juhe, prügi|juhe, toru|juhe, veejuhe.
3. murd juhivits. Vitsaväätidest juhtmetega vanker.
4. ‹hrl. pl.› murd maasse löödud hargid, millel kuivatatakse märgi kalavõrke

kinni jääma

1. mingi takistuse tõttu liikumist lõpetama v. aeglasemalt edasi liikuma. Auto jäi porisse, lumme kinni. Laev jäi madalikule kinni. Kärbes jäi liimile kinni. Suu on nii kuiv, et keel jääb kurgulae külge, kurgulakke kinni. | piltl. Mitmed kirjutised jäid kinni tsensuuri kitsastesse väravatesse. *Ta silm.. jäi viimaks Miina külge kinni. E. Vilde.
2. (hingamisrütmi häire v. hingamistakistuse kohta). Hing jäi ehmatusest, üllatusest, suurest rõõmust, põnevusest, vihast, raevust kinni. Ei suuda enam joosta, hing jääb rindu kinni.
3. mahla vm. vedeliku eritamist, väljavoolu lõpetama. Pani haavale sideme, et veri kinni jääks. || piima andmist lõpetama (lehma kohta). Talveks jäid lehmad kinni. Lehm on kinni jäämas.
4. kõnek karistuseks v. järeleõppimiseks pärast tunde kooli jääma. Terve klass jäi täna tunniks ajaks kinni. || van leerikooli kordama jääma. *Hans jäi leeris kaks korda kinni, mina sain esimese korraga lahti.. E. Vilde.

kapillaarsus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
füüs vedeliku taseme muutumine kapillaarides ja poorides

kastma ‹kastan 46›

1. pinnast veega märjaks, niiskeks tegema; midagi vedelikuga niisutama. Lilli, taimi, kapsaid kastma. Võta voolik ja kasta kurgid üle! Marjapõõsaid kastetakse virtsaveega. Igal hommikul kasteti muru. Kastab aeda, põõsaid voolikust, voolikuga. Peenraid kasteti kastekannuga. Tänavaid, liuvälja kastma. Voolimissavi peab aeg-ajalt veega kastma. Praadi tuleb küpsetamise jooksul korduvalt praeleemega kasta. Perenaine kastab ahjust võetud saiade koorikut ja katab nad kinni. Tõstis klaasi vaid moepärast, kastes veiniga pisut huuli. *Anna ainult pisut vett, et korrakski oma lapse suud kastaksin .. A. H. Tammsaare. | piltl. Vaeslaps kastis silmaveega oma patja. See pind on kastetud esivanemate verega. Neid välju kastsid paljud sugupõlved oma higiga. || kedagi teat. kombe kohaselt veega pilduma v. piserdama. Karjaseid kasteti esimesel karjapäeval. Mungad kastsid paganaid ristimisveega.
2. lühikeseks ajaks vedeliku (harvemini mingi muu aine) sisse panema. Karastamisel kasteti hõõguv rauatükk külma vette. Kastab kammi vette. Hõõrub märjaks kastetud käterätiga nägu ja rinda. Mõisatallis peksti süüdlasi soolvette kastetud vitstega. Haava puhastati piiritusse kastetud vatitopiga. Kirjutaja kastis sule tindipotti. Maaler kastis pintsli värvisse. Sööjad kastsid kartuli kastmesse. Kastab keedetud muna enne suhupistmist soola sisse. Kinnikorgitud marjapudelite suud kastetakse kuuma laki sisse. Küünlaid valmistati tahti korduvalt sula lambarasva sisse kastes. Kastis ettevaatlikult käe, jala vette. Palaval suvepäeval on mõnus end jões kasta. Päike oli punane nagu oleks verre kastetud.
3. (sademete, vedelike kohta:) märjaks muutma, märjaks tegema. Laine kastis mehed märjaks. Sadu kastis heinalised läbimärjaks. Vihm kastis kuiva heina.
4. kerkimapanekuks tainast jahu lisades läbi sõtkuma. Leiba, saia, tainast kastma. *Hapu piima sisse kastis käkitaina, ja kui kohedad said. A. Kitzberg.

kauh ‹interj adv›
annab edasi vedeliku paiskumise, riietuseseme v. riide peale- v. kokkutõmbamise vm. heli. Lainehari lõi kauh! üle pea. Poiss tõmbas kauh mütsi pähe.

keede ‹keete 18› ‹s›

1. keetmine
2. keedetu, keedus (toidu, vedeliku kohta). Kausis on mingit pruunikat keedet.

keema ‹41›

1. (vedelike kohta:) nii tugevasti aurustuma, et vedeliku seest kerkib auru mullidena ka pinnale. Vesi hakkas, läks, tõusis keema. Tegi tule alla ja ajas vee keema. Vesi vuliseb keeda, keeb katlas mulinal. Ema pani supi keema. Piim, supp keeb. Kolvis kees mingi vedelik. Benseen keeb temperatuuril 80,1° C. Keenud vesi. || (ka sellises vedelikus olevast tahkest ainest, samuti vastavast nõust kõneldes). Kartulid keevad pajas. Kartulid keesid puruks. Liha hakkas keema. Pada keeb. Teekann keeb tulel. *Hennu ülesanne oli lihtne: ajada pesuköögis katlad keema .. V. Gross. || piltl maa seest välja pulbitsema. Kivi serva alt keeb selgeveeline allikas. *.. vaatasin, kuidas allika põhi kees, kuidas mullikesed tõusid, lõhkesid ja laiali vajusid. V. Saar.
2. tugevasti mitmes suunas paiskuma. a. (vee kohta:) lainetama; mäslema. Torm pani, lõi mere keema. Laeva ümber kees lainete möll. Sõuab, nii et vesi keeb paadinina ees. Vesi kees kalaparvedest. Veepind kees vihmasajus. b. (tahke aine kohta:) paiskuma, lendama; tuiskama. Kaevikuserva muld kees kuulidest. Suusataja laskus mäest, nii et lumi kees. *Raginal langes katus sisse, sädemete meri kees ja kihas .. M. Metsanurk.
3. piltl (tegevuse kohta:) tormiliselt, ägedalt käima, toimuma vms. Igal pool kees töö. Sadamas kees kibekiire tegevus. Kaevikute ümber keeb vihane võitlus. Kogu rindel keeb lahing. Poisid jälgisid jalgpalliväljakul keevat võistlust. Ehituspaigal kees elu hommikust õhtuni. *Siis läks kõrvaltoas äge vaidlus vene keeles uuesti keema .. K. A. Hindrey. || rohkest liikumisest, tegevusest kihama; liikumist ja saginat täis olema. Turg, laadaplats kihiseb ja keeb. Määratu rahvahulk kihas ja kees. *Keeb punapäine pihlasalu! / Seal reisipalavikus rästaparv. J. Kaidla.
4. piltl mingist intensiivsest, ägedast tundest haaratud, selle võimuses olema; mässama, pulbitsema (mingi tunde kohta). Mees, mehe süda keeb vihast, viha pärast. Ma otse keesin ärevusest, vaimustusest, nördimusest. Temas keeb viha vägivalla vastu. Jaagus lõi keema viha, meeletu raev. Naise rinnas, südames, hinges kees viha. Väliselt polnud märgata, missugused tunded temas keesid. Vastase rahu ajas mind keema 'ärritas, vihastas mind'. Jaan läks solvangust lausa keema 'ärritus, vihastus'. *Issand, missugune elurõõm keeb ses noores neius. O. Luts.

keemis|soojus
füüs soojushulk, mis kulub ühe massiühiku vedeliku aurustamiseks normaalrõhul keemistemperatuuril

keeris ‹-e 4› ‹s›

1. vedeliku, õhu vm. keerlev liikumine; sellise liikumise koht. Ujuja sattus keerisesse ja uppus. Paadi taga tekkisid väikesed keerised. *.. raju vihaste keeriste süles / läheb rebenend pilvede lend. J. Smuul. *..miljonite tantsisklevate sädemete keerises langes katus ragisedes sisse ... B. Linask.
▷ Liitsõnad: liiva|keeris, lume|keeris, suitsu|keeris, tolmu|keeris, tormi|keeris, tuule|keeris, vee|keeris, õhukeeris.
2. piltl sündmuste, sagiva liikluse, tunnete vms. segane, rahutu kulg. Maa sattus sõdade keerisesse. Mees jäi kadunuks segaste, rahutute aegade keerises. Ta kiskus mind ohtlike sündmuste, kõige ägedama võitluse keerisesse. Tunnete, kirgede keeris. *Raudteejaamas satume askeldavate, kiirustavate, ärritatult edasi-tagasi tõttavate inimeste keerisesse. P. Kuusberg.
▷ Liitsõnad: elu|keeris, lahingu|keeris, liiklus|keeris, sõja|keeris, võitluskeeris.

keev ‹-a 22› ‹adj›

1. tuline, kuum (hrl. vedeliku kohta). Pangetäis keeva vett. Laps kõrvetas end keeva veega. Sea karva võeti keeva veega. Katlast kerkiv keev aur kõrvetas.
2. piltl kergesti süttiv, tuline, temperamentne, keevaline. *Väikest kasvu, tõmmuvereline kui mustlastüdruk ja keev ning kärisev, et las aga olla. R. Roht.

kihin ‹-a 2› ‹s›

1. vedeliku mullide ajamisest, hõõrdumisest, liikumisest vms. tingitud terav, sihisev kahin. Soodavee kihin. Tuiskava lume kihin. *.. kuulatas laine taganemisel mõõnaliivade kihinat .. N. Baturin.
2. vaiksest summutatud rääkimisest, ärevast kõlatust sosistamisest, naerust vms. tekkiv nõrk müra. Nende sõnade peale tõusis kuulajate hulgas kihin ja kahin. *Siis hakkasid mõisateel helisema aisakellad; kihin käis klassitoast läbi .. J. Parijõgi. *Siis turtsatab keegi noor preili ja hakkab kihinal naerma, püüdes seda kihinat summutada taskuräti abil. O. Luts.
▷ Liitsõnad: naerukihin.
3. sagin, sagimine, kihamine. *Aga ka lossikaitsjad ei maganud. Nagu ärritatud herilaste pesas tõusis üleval [müüril] kihin ja kahin, tõrvalondid valgustasid pimedust .. E. Bornhöhe. *Asjata otsis ta seni inimeste kihinast ühtegi nägu, mis talle kallist kodu veel kord elavamalt meelde oleks tuletanud. E. Vilde.

kihisema ‹37›

1. (vedeliku kohta:) tasase terava kahinaga ning mulle ajades liikuma. Gaseeritud vesi, limonaad kihiseb. Klaasides kihiseb šampanja, õlu. Piim on nii hapu, et lausa kihiseb. Vesi tõusis põhjast kihisedes ja mulle ajades üles. Soolaukad kihisevad ja korisevad. Kraavi põhjas oli kihisev muda. *Hall veeväli kihises ja kees tihenevas, lakkamatus vihmasajus. O. Tooming. || (keemisel). Elektripliidil kihises kohvivesi. *Toover .. keedab [priimusel] midagi. Väikeses plekknõus kihiseb tumepruun vedelik. L. Kibuvits. || piltl (tunnete, tundmuste kohta:) käärima, pulbitsema, kihama. Juba mõni pits võttis pea(s) kihisema. Ta tundis, kuidas kõik temas ärritusest kihises ja kääris. *Kuid ametimees aimas, et selle külastaja sees kihiseb vulkaan, mis varsti suitsu ja laavat võib pursata. H. Sergo.
2. hõõrdumisest, liikumisest teravalt, kõrgetooniliselt kahisema. *Ent pole näha mitte midagi peale [tuisus] kihiseva lumetuha. O. Luts. *Marjavarred ja sammal kihisesid ja kahisesid tuhandete kärmete sipelgajalgade all. H. Lepik (tlk).
3. (mingi hulga, massi kohta:) kiiresti, korrapäratult (hrl. ka häälekalt) liikuma, sagima, kihama. Kärbseparv kihises solgiaugu kohal. Niitjate peade ümber kihisevad sääsed. Rahutu rahvahulk kihiseb nagu sipelgapesa. | piltl. *Jälle kihises mu peas hulk mõtteid .. O. Luts.
4. millestki kihavast, liikuvast (kubinal) täis olema, kihama. Taigajõed, mõrrad kihisesid kaladest. Rabaserv kihises ussidest, sääskedest. Mädanevad toidujäätmed kihisesid tõukudest. Ärevile aetud laager kihises askeldavatest sõduritest. Tänav, väljak kihises sipelgapesana.
5. hrv (elu, tegevuse kohta:) vilkalt, hoogsalt käima, kihama. *.. siis pulbitses ja kihises Salaval hoopis teistsugune elu. A. Hint.

klapp1 ‹klapi 21› ‹s›

1. mingi eseme üht serva pidi kinnitatud liikuv osa, seadis hrl. mingi ava katteks. Klapiga, klapita tasku. Väikesel poisil olid klapiga püksid. Klapiga käekott. Seljakoti klapp. Kongiukses olev klapp avati. *Radist nihutas klapid higistelt kõrvadelt kaelale .. A. Uustulnd.
▷ Liitsõnad: silma|klapp, tasku|klapp, ukseklapp; kuulde|klapp, kõrva|klapp, lauaklapp.
2. tehn seadis masinas v. torustikus auru, vedeliku v. gaasi läbipääsu reguleerimiseks
▷ Liitsõnad: kaitse|klapp, pöörd|klapp, reguleer(imis)|klapp, tagasilöögiklapp.
3. muus pillikeres olevat ava sulgev ja avav mehhanismiosa puhkpillil. Flöödimängija sõrmed liikusid väledalt klappidel.
4. anat vere tagasivoolamist takistav õhuke kilejas siseseina kurd veresoontes. Südame kahehõlmaline klapp.
▷ Liitsõnad: mitraal|klapp, südame|klapp, veeniklapp.

klistiir ‹-i 21› ‹s›
med vedeliku juhtimine pära- v. jämesoolde. Klistiiri tegema.
▷ Liitsõnad: puhastus|klistiir, ravim|klistiir, toiteklistiir.

klugin ‹-a 2› ‹s›
vedeliku kitsast kohast voolamisel tekkiv vaikne heli; seda meenutav häälitsus. Vesi voolas pudelist kluginaga, kluginal. Joodi kluginal otse pudelist. *Plankude taga kalkunite klugin .. V. Linask (tlk).

kolin ‹-a 2› ‹s›

1. (tugev) keskmise kõrgusega müraline heli. Laudade, pleki kolin. Veerevate vaatide kolin. Trammi, vankri kolin. Kostis tooli kukkumise kolin. Riiul läks suure kolinaga ümber. Trepilt kostis kolinat ja samme. Keegi ei tule nii suure kolinaga kui sina. Ärkasin mingi kolina peale. Viskas puusületäie kolinal põrandale. Kivid kukkusid kolinal autokasti. *Klass istus pingiklappide kolinal kohale. J. Sarapuu.
2. vedeliku kiirel voolamisel tekkiv (tugev) madal heli. *Aga vesi ei läbenud lõpuni oodata, murdis ise [tõkkest] läbi, .. pistis kolinal ja vahutades jõe poole. A. H. Tammsaare. *Ja kolinal kaob viin Kaarli kurku. R. Roht.

kollektor ‹-i, -it 2› ‹s›

1. vedeliku, gaasi v. auru kogumise ja edasijuhtimise toru, millesse suubuvad peenemad torud. Heitveed juhitakse kollektorisse. *.. kes rajas rabasse drenaaži ja kollektorid, kes pani põhjaveed voolama? H. Tominga.
▷ Liitsõnad: kanalisatsioonikollektor.
2. tänavatealune tunnelitaoline käik mitmesuguste kaablite, juhtmete ja torude paigutamiseks
3. isik, kes ekspeditsioonil kogub ja dokumenteerib mitmesuguseid näidiseid vm. esemeid, kollektsioneerija

kraan ‹-i 21› ‹s›
keeratav seadis vedeliku, auru v. gaasi juurde-, läbi- v. äravoolu reguleerimiseks. Tihenditega kraan. Veetorustiku, veepaagi, gaasipliidi, õlleankru kraan. Keskkütte kraanid. Kraani avama, kinni keerama, lahti keerama, sulgema. Loputab kraani all käsi. Kraanist niriseb, tilgub vett. Kraanist ei tulnud enam õli tilkagi. Laseb kraanist vanni vett.
▷ Liitsõnad: auru|kraan, gaasi|kraan, kolmik|kraan, külmavee|kraan, kütuse|kraan, otsevoolu|kraan, piduri|kraan, soojavee|kraan, tuletõrje|kraan, tühjendus|kraan, vee|kraan, veevõtu|kraan, väljalaske|kraan, õhukraan vrd rahakraan.

kõhu|vesitõbi
med vet vedeliku kogunemine kõhuõõnde

käärimis|tõrs
tõrs veini, õlle, meski vm. vedeliku kääritamiseks

leek|punkt
füüs miinimumtemperatuur, mille puhul kuumutatud vedeliku pinnalt eralduv aur leegiga kokku puutudes hetkeks süttib. Kõrge leekpunktiga immutusõli.

lehter ‹-tri, -trit 2› ‹s›

1. allapoole koonusjas hrl. toruga lõppev põhjata riist v. seadeldis vedeliku, puistaine vms. valamiseks väikese avaga mahutisse. Plekist, plastmassist lehter. Filtriga lehter. Mahl valati läbi lehtri pudelitesse. Tanguvorste tehes aeti vorstisisu lehtri abil soolikasse. Pani käed lehtrina suu ette ja hõikas. *Keerdunud lehtriks, tõmbas veevool kõik, mis teele sattus, paisu alla. M. Prääts (tlk).
▷ Liitsõnad: klaas|lehter, metall-|lehter, plastmass|lehter, plekklehter.
2. kraater; (mürsu)auk. Lehter on üks karstivorme. Meteoriidi langemisest tekkinud lehter. Lennukipommide lehtrid kahel pool teed.
▷ Liitsõnad: karsti|lehter, langatus|lehter, mürsu|lehter, pommilehter.

lirts ‹-u 21› ‹s›

1. vähese vedeliku järsu, millegi survel tekkiva liikumise heli. Lirtsud käivad, kui porist teed kõnnid. Vesi lööb varvaste vahel, kingades, jalgade all lirtsu 'lirtsub'.
2. väike (valatav) kogus vedelikku, sirts. Muudkui sülitab, nii et põrand lirtse täis. Vala lirts kuuma vett juurde!
▷ Liitsõnad: süljelirts.
3. kõnek lira. Hea kange õlu, mitte mingisugune lirts. Linnapiim on maapiima kõrval lirts.

lobin ‹-a 2› ‹s›

1. vedeliku (ebaühtlase) liikumise v. liigutamise heli. Basseinist kostab laste kilkeid ja vee lobinat. Küll on lätsutamist ja lobinat, kui sead söövad. Ninast tuli verd lausa lobinaga, lobinal. *Üsna paadi külje all läheb lahti niisugune lobin, nagu peksaks keegi teibaga vett. J. Rannap. *Ta kallas heledasti ruigavale seakesikule lõunasöögi lobinal künasse .. E. Tennov.
2. (jutu)loba. Tüütu, tühi, sisutu lobin. Ära pane tähele vananaiste lobinat. Aitab lobinast, töö tahab teha! Asuti ilma pikema lobinata asja juurde. Kohvitantadel jätkub lobinat.
▷ Liitsõnad: jutulobin.

loksuma ‹42›

1. (vedeliku kohta:) korduval edasi-tagasi liikumisel kuuldavalt paiskuma. Toidukotis loksub kohvitermos kuuma joogiga. Koor on pudelis piimaga segi loksunud. Lained loksuvad vastu kaldakive, kalda all, rannale, randa, paadi ümber. Kuula, kuidas vesi loksub. Õlu loksub kõhus, kõht loksub (õllest). Suppi on üle taldriku ääre lauale loksunud. Täis pangest loksus vett tooja jala peale. *Võtan ühe [kookospähkli] kätte, raputan – sees loksub selge kookospiim! V. Beekman. || lainetuses v. üldse veekogul sõitma v. liikuma. See kuunar on loksunud kõikidel meredel. Tühi paat loksus lainetel randa. Purjelaeval andis üle Atlandi loksuda. Aastakümneid merd loksunud vana pootsman. | piltl. *.. redutavad vargad, mõrtsukad ja muu odav inimpraht, kes loksub elulainetel sinna-tänna .. M. Traat.
2. liiga avarana v. lõdval olevana edasi-tagasi liikuda andma v. liikuma. Suured kingad, tuhvlid loksuvad (jalas). Ukse riiv, käepide loksub. Ratas annab kahele poole loksuma. Lõdvalt keeratud kruvid loksuvad. Toolil on üks jalg liimist lahti ja loksub. Kui sõrmus loksub, võib ta sõrmest ära kaduda. Andis kangutada, enne kui kivi loksuma hakkas ja müürist välja tuli. Lasksin loksuva hamba välja tõmmata. *.. liiga väikesesse kasti instrument ei mahtunud, suures jäi loksuma. A. Valton.
3. kõnek (tervise kohta:) logisema, korrast ära olema; põdema, põdur olema. Vana inimese tervis loksub, kipub loksuma. Loksusin mis loksusin, aga suvesoojaga sain terveks. *Kuu aega vaevles ta .. linnas haiglas, teise kuu ta loksus kodus jala peal. P. Vallak.
4. (aeglaselt ja) loginal, kolinal sõitma; (kulununa v. mitte päris korras olevana) töötama. Troll sõidab vaikse sahinaga, tramm loksub, eriti käänakul. Vagunirattad loksuvad rütmiliselt. Rong loksus ida poole (veereda). Vladivostokki annab (ikka) loksuda! Vankrid loksuvad auklikul külavaheteel. Loksusime autokastis põllule. Pump, mootor loksub käia. *.. ta oleks nõus ülepäeviti loksuma neid kahtsada kilomeetrit Tartu .. J. Kello. *Ainult vana lopergune lauakell loksus seal tiksuda kummutiserval. E. Kippel.
5. (kuke v. hauduja kana kutsuva häälitsemise kohta). Kukk loksub kanu kutsudes. Kana loksub ja kipub hauduma. Kanaema kõnnib tibupoegadega õues ja loksub. *.. munenud teine [= kana] kogu aasta, hauduma pole kippunud, loksuma pole hakanud. A. H. Tammsaare.

lurts ‹interj adv›
annab edasi äkki väljapurskuva v. sissetõmmatava vedeliku tekitatud heli. Lurts, pritsis vesi varvaste vahelt üles.

lurts ‹-u 21› ‹s›
väljapurskuva v. sissetõmmatava vedeliku heli. Läheb porist läbi, nii et lurtsud käivad. Viimane kokteilisuutäis tuli läbi kõrre lurtsuga. || sellist heli tekitanud vedelikukogus. Lurts sülge, tatti.

manomeeter ‹-tri, -trit 2› ‹s›
füüs tehn riist vedeliku, auru v. gaasi rõhu mõõtmiseks, rõhumõõtur
▷ Liitsõnad: diferentsiaal|manomeeter, elavhõbe|manomeeter, membraan|manomeeter, vedelik|manomeeter, vedrumanomeeter.

mao|loputus
med mürgiste vm. kahjulike ainete kõrvaldamine maost sinna kummivoolikuga viidava vedeliku abil. Haigele, mürgitatule tehti maoloputus.

menisk ‹-i 2› ‹s›

1. füüs vedeliku kõverdunud (nõgus v. kumer) vaba pind kapillaartorus
2. füüs kumernõgus v. nõguskumer lääts (näit. prilliklaas)
3. anat liigesepindadevaheline poolketas

mensuur ‹-i 21› ‹s›

1. keem gradueeritud silindriline v. kooniline anum vedeliku mahu ligikaudseks mõõtmiseks
2. muus. a. pillitoru pikkuse ja läbimõõdu suhe b. poogenpilli keele pikkuse mõõt
3. rapiiridega kahevõitlus (hrl. üliõpilaskorporatsioonides)

mesomorfne ‹-se 2› ‹adj›
keem struktuurilt kristalli ja vedeliku vahepealne. Mesomorfne olek.

mulin ‹-a 2› ‹s›

1. vedeliku liikumisel, eriti keemisel, suhteliselt vähese vedeliku voolamisel tekkiv heli. Kivide vahel voolava vee mulin. Jõesopis oli mingi loom, käis sulin ja mulin. Keeva vee mulin. Vesi, supp keeb mulinaga, mulinal. Geisri purskele eelneb omapärane mulksumine ja mulin.
2. (arusaamatu) sõnade vm. häälitsuste suur hulk. Ma ei saanud sellest võõrkeelsest mulinast midagi aru. *Viin mõjus: jutt muutus sõnade mulinaks .. E. Särgava. *Kuski kaugel, kaugel kudrutasid tedred. Selle pehme ning pudeda mulina hulka kostsid aeg-ajalt isatedre vihased riuhkamised .. K. Rumor.
▷ Liitsõnad: jutu|mulin, kõne|mulin, sõnamulin.
3. kõnek mula. Ära on tüüdanud ta mulin, ma ei taha seda enam kuulata. Üks ja sama kõlisevate fraaside mulin. *.. luupainajalik mulin koosolekutel .. A. Beekman. *Ja mis ma pidin ütlema, kui kapteni käsu tõttu tuli välja, et see lendleht on paljas mulin. S. Hallik (tlk).

muna|puder
munadest jahu ja piima vm. vedeliku lisamisega valmistatud pudrutaoline roog. Praetud soolaliha lõigud ja munapuder.

märgamis|aine
vedeliku märgamisvõimet suurendav aine. Pritsimislahustele lisatakse mõnda märgamisainet.

nahk|lähker
(veini vm. vedeliku mahutina). Kõrbeteekonnale võeti vett kaasa nahklähkritega.

niiskus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
tahke aine, vedeliku v. gaasi vee- v. veeaurusisaldus; milleski sisalduv vesi v. veeaur. Mulla, soola, õhu niiskus. Mullas on niiskust liiga vähe. Puidu niiskus protsentides. Niiskusest hallitanud seinad. Maja tahab korralikult kütta, et niiskusest jagu saaks. Kurgil olgu kasvamiseks niiskust ja sooja paras jagu. Niiskusest küllastunud õhk. Gaasi absoluutne niiskus '1 m³ gaasi veeaurusisaldus grammides'. Gaasi suhteline niiskus 'gaasis sisalduva ja samadel füüsikalistel tingimustel samas gaasis maksimaalselt sisalduda võiva veeauru suhe protsentides'. || midagi kattev vähene vesi vm. vedelik; sellega kaetud olek. Klaasidelt valgub aknalauale niiskust. *Ja poisigi silmadesse valgus niiskus, kui ema nuutsudes palve lõpetas .. R. Roht. *Läigib / niiskus nina all .. F. Kotta (tlk).
▷ Liitsõnad: eri|niiskus, liig|niiskus, õhuniiskus.

nire ‹6› ‹s›
vee vm. vedeliku nirisev joake; õige väike (ajutine) oja. Kitsas, peenike, armetu nire. Vihmavee sakilised nired aknaklaasil. Ojad on niredeks kuivanud. Higi voolab niredena üle palgete, mööda selga. Põlv veritseb, nire valgub säärt mööda alla.
▷ Liitsõnad: allika|nire, jõe|nire, kraavi|nire, ojanire; higi|nire, ila|nire, mahla|nire, piima|nire, pisara|nire, vee|nire, vere|nire, vihma(vee)nire.

paistetama ‹37›
(kehaosade v. kudede kohta:) vedeliku kogunemise v. põletiku tagajärjel paisuma, tursuma. Südamehaigetel paistetavad jalad. Põletikus hambast paistetanud põsk. Nina paistetas jämedaks nagu porgand. *.. hirmvihased mesilinnud nõelavad su pea paistetama. O. Kruus.

paisumis|nõu
tehn temperatuuri muutustega kaasnevat vedeliku mahumuutust kompenseeriv anum seadmes v. süsteemis

paks ‹-u 21 komp paksem superl kõige paksem e. paksim›

1. ‹adj› (plaatjate, koorikjate vms. esemete, materjalide v. moodustiste kohta:) suhteliselt suure ristlõikepinnaga; ant. õhuke. Paks plekk, klaas, papp, vineer, saepuruplaat. Paksudest laudadest kast. Paksud seinad, müürid. Ostsin paki paksemat joonistuspaberit. Paks nahk, paksud varbaküüned. Paksude nahkjate lehtedega taim. Hästi paksust riidest mantel. Paksud treeningupüksid, sokid. Magab paksu vatiteki all. Paksud leivakäärud, vorstilõigud. Paks patakas sedeleid, kirju. Sel onkul on paks rahakott 'palju raha'. Paksuks paisunud romaan, uurimus. 1,5 cm paks klade. Raamat on 300 lehekülge paks. Paksu tallaga kingad. Paks kiht täitematerjali, mulda. Paksud kivisöelademed. Paks ja krõbe leivakoorik. Paksu koorega õunad. Paks pekk. Raamatud olid paksu tolmukorraga kaetud. Paks lumi tuli maha, katab maad. Hommikul oli paks kaste maas.
2. ‹adj› (inimese v. looma keha v. mõne kehaosa kohta:). a. täidlane, tüse, priske, korpulentne; ant. kõhn; ant. peenike. Paks laps. Mõni inimene seisab söömatagi paks. Ta on paksuks läinud, paks kui tünn. Ta on minust paksem. Paksuks söödetud koer. Paks keha, kõht, tagumik. Paksud sääred, reied, käsivarred, põsed. Paksu näoga mees. Ta on näost, kehast paks. Paksud huuled. Magusa söömine teeb (inimese) paksuks. Surus, mahutas oma paksu kere tugitooli. | ‹substantiivselt›. Kuule, vana paks, liigu kiiremini! b. tursunud, puhetunud, sellisena tunduv. Silmalaud on väsimusest paksud. Keel on janust paks. Suu on seest paks nagu pärast toomingamarjade söömist. Pea on magamatusest, õppimisest paks 'uimane'.
3. ‹adj› paljudest tihedasti asetsevaist üheliigilistest esemetest või osakestest koosnev, tihe.; ant. hõre. a. (puude, rohu vms. kohta). Paks võsa, padrik, tihnik. Õunapuu võra ei tohi lasta paksuks kasvada. Läksime paksu kuuse alla vihmavarju. Paks muru, oras, rohi, ädal. Paks heegelkiri võtab palju lõnga. Paksu koega kardinad. b. (juuste vm. karvade kohta). Paksud juuksed, kulmupuhmad. Paksu musta habemega mees. Paksu karvaga koer. c. hrv (inimeste v. loomade kogumi kohta). Trügisime läbi paksu rahvamurru saalist välja. Paksus rahvamassis kaotasime teineteise silmist. Linnud lendasid paksus parves. d. (udu, suitsu vms. kohta). Soo kohal hõljus paks udu. Köök oli paksu tossu, auru täis. Korstnast tõusis paksu suitsu. Auto keerutas üles paksu tolmupilve. Taevas on täna paksus pilves. Sadas nii paksu lund, et midagi polnud näha. Õhk on hingeaurust, suitsust, lõhnadest paks. Paks leitsak lõi tulijale uksel vastu. Õppisin, tuupisin nii, et pea oli paks (otsas). Tehke ometi aken lahti, õhk on toas nii paks 'sumbunud, umbne', et lõika noaga. Paks 'pilkane' sügisöine pimedus.
4. ‹adj› (vedeliku kohta:) suhteliselt halvasti voolav, püdel, (mõnikord:) puderjas; ant. vedel. Küllalt paks määrdeõli. Paks veniv tõrv, siirup, mesi. Paks hapukoor, kaste. Hapupiim oli nii paks, et murra või lusikas. Vesi on vetikatest, kaladest paks. King jäi paksu porri kinni, on paksu poriga koos. Paksu õlivärvi saab oksooliga vedeldada. Kört on täna üsna paks saanud. Tee supp nii paks, et lusikas seisab sees püsti. Pane joogile mahla hulka, ikka paksem kui paljas vesi. Tangudest keedetakse suppi või paksu putru. Kas sulle maitseb rohkem kapsasupp või paksud kapsad 'mulgi kapsad, kapsast puder'? Paks piim murd kohupiim. Veri on paksem kui vesi.
5. ‹adj› (trükikirja, joone, kriipsu vms. kohta:) jäme. Kirjad jagunevad tähejoonte jämeduse järgi harilikuks, poolpaksuks ja paksuks kirjaks. Tõmbas sõnale paksu joone alla. Paks raske uurikett üle kõhu. Kannab juukseid paksus patsis.
6. ‹adj› kõnek (hääle kohta:) tuhm, kõlatu. Ta rääkis seda lugu piinlikkusest paksu häälega.
7. ‹adj› piltl (millegi intensiivse kohta). Paks 'jäme, jultunud' vale. Rahva hulgas valitses veel paks 'kindel, kõigutamatu' ebausk. Paks 'äge, intensiivne' pahameel. Sellest ei tule muud kui paksu pahandust. Talle on paksu 'suurt' ülekohut tehtud. Ma ei mõista ta paksu 'suurt, liialdatud' optimismi. *Viha ta näikse endiselt pidavat.., ent pole Varamäe omadel vajagi tea mis paksu sõprust.. B. Alver. || (jutu kohta:) ropp, rõve. Vastas paksu sõimuga. Purjus meeste jutt kippus paksuks minema. *Kõrtsis kuuleb alati palju paksemat lora kui raamatust! H. Raudsepp.
8. ‹s› kõnek puderjas mass, tahke jääk vms. Tõmmanud kohv valatakse paksu pealt ära. Marjamahl pigistati läbi marli, paks jäi marli sisse. Hapupiimal on paks peal ja vesi all. Ära mulle ainult leent tõsta, pane ikka paksu ka. Siga otsib molli põhjast paksu.
▷ Liitsõnad: kohvi|paks, supipaks.

peil ‹-i 21› ‹s›
mer skaalaga raudlatt vedeliku kõrguse mõõtmiseks laeva tankides v. mujal

perfusioon ‹-i 21› ‹s›
med kehaomase vedeliku (näit. vereasendaja) laskmine läbi elundite, läbivoolutamine

pihkuma ‹37›
(vedeliku, gaasi kohta:) (läbi, välja) imbuma. Avarii tõttu pihkusid õhku radioaktiivsed gaasid. Sõiduteele pihkunud kütus koguti kokku. Kliimaseade ei tööta, küllap on freoon välja pihkunud.

pihustus|seadis
tehn seadis vedeliku pihustamiseks, pihusti

piir|kiht
füüs õhuke vedeliku- v. gaasikiht voolavas vedelikus v. gaasis oleva jäiga keha pinna juures

piisk ‹piisa 23› ‹s›

1. väike ümmargune v. pirnjas vedeliku osake, tilk. Piisk vett, piima, õli. Vihmapilv lähenes, tolmusele teele langesid esimesed piisad. Jämedad piisad piitsutavad aknaruutu. Sadu on varsti üle: mõni peen piisk veel tuleb. Puudelt ja põõsastelt tilkus suuri piisku. Terve juulikuu ei sadanud piiskagi. Tuulega pritsis lainetelt piisku. Veeaur võib õhus tiheneda piiskadeks või jääkristallideks. Higi nõrgus piiskadena mööda ninaselga alla. Vanapaganale tuli nimetissõrmest anda kolm piiska verd. *Jah, ma nutan. Palavad piisad veerevad üle näo.. B. Alver. | piltl. Sellest sai viimane piisk mu kannatuste karikasse. *Aeg nagu veninuks nüüd, .. pudenenud piiskadeks.. R. Põder.
▷ Liitsõnad: higi|piisk, kaste|piisk, sülje|piisk, udu|piisk, vee|piisk, vere|piisk, vihmapiisk.
2. natuke, veidike (hrl. joodava vedeliku kohta). Suu kuivab, küll tahaks saada piisa keelekastet. Võtsime piisa konjakit, veini. Õlut ei ole enam piiskagi järel. Ta pole elu sees piiskagi viina suhu võtnud. Ausõna, ma pole piiskagi 'alkoholi' joonud. Kas te mulle ka mõne piisa jätsite? *„Oled juba pisikesed piisad sisse võtnud,” leidis Jaan Räbanik.. I. Sikemäe. *Rein loksutas priimust – tühi, mõni piisk loksus sees. J. Parijõgi.

pind1 ‹pinna 23› ‹s›

1. eseme, olendi vm. väliskiht, pealmine kiht. Sile, tasane, ebatasane pind. Kivi krobeline pind. Karvase pinnaga riie. Kudumi mustriline pind. Tahvli pind ei tohi olla liiga libe. Kriimustused kummikute läikival pinnal. Mööbli poleeritud, lakitud pind. Detailide töödeldud, töötlemata pind. Niiskes ja kuumas õhus on higi aurumine keha pinnalt takistatud. Taime lehtede pinda katab vahajas kiht. Pilvede liigitamisel on oluline ka pilvede alumine pind. || piltl pealispind, väline olemus. Kriitika nõrkuseks on sageli libisemine pinda mööda. Sügavamal pinna all küdes rahulolematus edasi. Pinna all võib peituda mõndagi, mis kiirel lugemisel silma ei hakka. *Nagu näeme, libiseb pastorist luuletaja sulg välist pinda kaudu, taotlemata erilist tundesügavust. A. Vinkel.
▷ Liitsõnad: ihu|pind, jää|pind, keha|pind, lehe|pind, lume|pind, mulla|pind, naha|pind, pildi|pind, purje|pind, seina|pind, teepind; graniit|pind, kivi|pind, klaas|pind, krohv|pind, murupind; aurumis|pind, eraldus|pind, hõõrde|pind, kokkupuute|pind, kontakt|pind, lõhenemis|pind, lõike|pind, löögi|pind, murde|pind, murdumis|pind, puutepind; külg|pind, ots(a)|pind, pealis|pind, sise|pind, välispind.
2. aluspõhja kattev pind, maapind, maismaa pind; maakamar, pinnas. Üle kahe kolmandiku maakera pinnast on kaetud veega. Erinevate pindade – põld, niit, mets, kõrb – puhul on vee aurumine erinev. Kõva, pehme pind. Viljakas, niiske, liivane, savine pind. Võrdlemisi kivine pind. Põhja-Eesti paene pind. Soo õõtsuv pind. Kuivade liivaste pindade metsastamine. Rammusa mullaga pind. Pind on siin viljakasvatuseks vähesobiv. || (üldisemalt mingi ala maapinna, ka territooriumi kohta). Mu jalge all on taas sünnimaa püha pind. Vabadusvõitlejate veri on niisutanud kodumaa pinda. Mis tõi su siia võõrale pinnale, rändaja? Lahingud polnud veel kandunud Eestimaa pinnale. Esmakordselt viibin Prantsusmaa, Ameerika pinnal. Pind muutus kurjategija jalge all palavaks ja ta põgenes üle piiri. Ta põrm puhkab võõras pinnas. *Mu süda on kinni su pinnas, / mu kannatav sünnimaa. J. Kärner. || (muude taevakehade pealiskihi kohta). Rakett viis vimpli Kuu pinnale. Teame vähe kaugemate planeetide pinnast. || piltl üldine olukord, tingimused, vajalik keskkond; üldine suhtumine. Uuendusteks polnud pind veel küps. Vitamiinivaegus loob soodsa pinna haiguste tekkimiseks. Uue mõistmine eeldab vastuvõtlikku pinda inimese hinges. Valgustuslikud ideed langesid juba ettevalmistatud pinnale. Manitsustest polnud abi: sõnad langesid viljatule pinnale. Ükskõiksus on kuritegudele soodsaks pinnaks. Tuli pinda sondeerida: kas meid võetakse vastu või mitte? *Kodulugu sai pinnaks, mille kaudu kooliuuenduse ideed hakkasid algkoolide õppetöös levima. F. J. Eisen.
▷ Liitsõnad: alus|pind, kodu|pind, maapind; asfalt|pind, betoon|pind, kalju|pind, liiva|pind, pae|pind, raba|pind, rohu|pind, soopind; kald|pind, kallakpind; kasvupind.
3. alus, põhi, jalgealune. Sumasime poris, otsides kõvemat pinda. Ujusime kalda poole, et pääseda kindlale pinnale. Parkett oli lapsele liiga sile pind, ta kukkus ühtepuhku. Plahvatuse ajal tundsime, et pind jalge all kõikus. *Selge on ainult see, et pind maksva korra talade alt on ära uhutud ja katus langeb varsti meile kaela. V. Adams. | piltl. Pärast finantsskandaali ei saanud ta enam kunagi kindlat pinda jalge alla. Enesekriitikat tehes lõi ta süüdistustel pinna alt. *Andrese mustad mõtted ei kestnud kuigi kaua, sest neil oli vähe olulist pinda. Tema ise kui ka Krõõt, mõlemad olid ju alles noored.. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: alus|pind, kande|pind, kõla|pind, toetus|pind, toitepind.
4. vedeliku v. vedela aine ülemine piir, selle pealmine kiht. Järve peegelsile pind. Sügisese mere rahutu pind. Vee pinnal ujusid mullid. Õli läikiv pind. Kalad tõusid pinnale hingama, putukaid püüdma. Lind sukeldus ja tõusis uuesti pinnale. Uppuja kerkis mõned korrad pinnale. Allveelaev tõusis pinnale. Lahe pinda katab jäälobjakas. Vaht kerkis supi pinnale. Räbu tõuseb pinnale. *..sealt kuskilt kostab sulpsatus: kala kargas pinda. R. Sirge. || piltl (seoses kellegi, millegi esilekerkimisega, aktiivse toimimas olekuga). Võimuvahetuste ajal ujub pinnale ikka kahtlasi kujusid. Ebameeldiv lugu minevikust ujus jälle pinnale. Lahendus probleemile tõusis alateadvusest pinnale. *Pealegi vaevas teda nüüd lakkamatult mingi ebamäärane mälestus, mis tahtis kõigest jõust pinnale tõusta.. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: jõe|pind, järve|pind, laine|pind, mere|pind, peegel|pind, veepind; nivoopind.
5. pindala, ala (suuruselt). Hoonetealune pind. Umbes 50 ha suurune pind. Aia, metsaalade pind. Maaparandusobjektide pind on aasta-aastalt suurenenud. Kilealusel pinnal kasvatati varajast köögivilja. Talul on küllaldaselt pinda, aga see on väheviljakas. Elamu akende pind peab moodustama vähemalt 1/8 põrandapinnast. Karusnaha pind jagatakse eri väärtusega osadeks. || (ruumide) põrandapind; (elamispinna kohta). Abiruumide pind. Vabanenud pinnale paigutati viimistlusosakond. Üürime välja pindu äriruumideks. Pinnaga on raskusi, ligemal ajal pole korterit lootagi. Üleliigsele pinnale võeti üüriline. Tahaksin uues kohas elada sama suurel pinnal kui ennegi.
▷ Liitsõnad: hoonestus|pind, kasvu|pind, kogu|pind, koristus|pind, kultuur|pind, külvi|pind, lava|pind, põllu|pind, üldpind; elamis|pind, lisa|pind, manööver|pind, miinimum|pind, põranda|pind, tootmispind.
6. ‹hrl. väliskohakäänetes› piltl see, millel miski rajaneb, millele miski tugineb, millest miski lähtub. Vastuolud tekkisid majanduslikul, maailmavaatelisel pinnal. Ta tervisehäired tekkisid psüühilisel pinnal. Jutt läks, kaldus isiklikule pinnale. Jääb selgusetuks, missuguselt pinnalt sai tüli alguse. Konflikt võrsus isiklike vastuolude pinnalt. Rahvusliku liikumise pinnal sündinud selts. Vaba konkurentsi pinnal tekkinud monopol. Antiik-Kreeka kultuur arenes idamaade kõrge kultuuri pinnal. Realistlikud kunstnikud jäid vanade traditsioonide pinnale. Sõpruskond kujunes välja ühise õppimise pinnal. Jutustus võrsus kirjaniku isiklike tähelepanekute pinnalt. Selline järeldus võis tekkida ainult asjatundmatuse pinnal(t). Enesesüüdistuste pinnal tekkinud sisepiinad. Kõik lepingu pinnalt tekkinud vaidlused lahendatakse kohtu korras. || tase, tasand. Jutustused jäid vaid üldise kirjeldamise pinnale. August Kitzbergi esimesed näidendid olid veel olustikurealismi pinnal. Kiriku ehituslugu on jäänud veel mitmeti oletuste pinnale. Ta oli kunstiga kokku puutunud vaid asjaarmastajalikul pinnal. *Mõndagi jäi minu elukogemuste pinnalt arusaamatuks. A. Beekman.
▷ Liitsõnad: lähtepind; tasapind.
7. mat ruumis liikuva joone jäljena tekkiv kahemõõtmeline kujund (geomeetria põhimõisteid). Geomeetriline pind. Kooniline, silindriline pind. Kumer pind. Prismaline, püramiidne pind. Hulktahkne pind. Silindri ja koonuse külgpinnad kuuluvad kõverate pindade hulka.
▷ Liitsõnad: kera|pind, koonus|pind, silinderpind; horisontaal|pind, kõver|pind, lõike|pind, põik|pind, pöörd|pind, rõht|pind, tasa|pind, vertikaalpind.

pind|pinevus
füüs nähtus, mis seisneb vedeliku pinnakihi püüdes võimalikult kokku tõmbuda. Vee, leeliseliste vesilahuste pindpinevus on suur. Pindaktiivsed ained vähendavad vedelike pindpinevust. Tilka hoiab koos pindpinevus.

pipett ‹-peti 21› ‹s›
klaastoruke vedeliku mõõtmiseks v. ülekandmiseks. Gradueeritud pipett. Lisage lahusesse pipetiga 2–3 tilka hapet! Mõõdab pipetiga vajaliku koguse vedelikku. Tilgutasin pipetiga rohtu silma, kõrva.
▷ Liitsõnad: maht|pipett, mõõte|pipett, silmapipett; gaasipipett.

plasku ‹6› ‹s›
kõnek plekknõu (mingi vedeliku hoidmiseks); kaasaskantav (lame, hrl. plekist) joogipudel. Kümneliitrine plasku oli täis piiritust. Raske plasku petrooleumi. Täitsime allikal oma plaskud. Too plaskuga jõest vett! Mees rüüpab plaskust viina. Tal on plasku alati põues, pükste tagataskus. Plasku rippus puusal, rihmaga kaelas. *.. [vedas] vankris adru all salapäraseid kaste ja vulksuvaid plaskusid .. A. Uustulnd. || plaskutäis. Plasku piiritust, vett.
▷ Liitsõnad: joogi|plasku, piirituse|plasku, vee|plasku, veini|plasku, viinaplasku; alumiinium|plasku, plekkplasku.

pumba|jaam
tehn seadmete kogum vedeliku teisaldamiseks mööda torustikku. Diiselmootoriga, liikuv pumbajaam. Pumbajaama pumbad suruvad vee torustikku. Pumbajaamast rohumaadele hargnev veevärk. Pumbajaam annab istandustesse vett.

pump ‹pumba 22› ‹s›

1. ka tehn imemisel ja/v. surumisel põhinev seade. a. (vedeliku, gaasi v. auru rõhuenergia suurendamiseks ja nende teisaldamiseks). Pump töötab, on rikkis. Pump tõstab vett maapinnale. Veehoidla, paadi pumbad. Pumbaga kaev 'pumpkaev'. Vesi on liiga madal, pump ei võta. Rattakumm on tühi, too pump 'õhupump, (jalg)rattapump'! Madrus ja pootsman asuvad pumpade juurde. *.. Pumbad töötavad, uhavad kuunarist vett.. J. Oengo. *Kallas haarab pumba käepideme – ja näe – paari löögi järel hakkab vesi vulksudes paaki voolama. R. Vellend. | kõnek (pumpkaevu kohta). Tüdrukud läksid pumbale, pumbast vett tooma. || piltl süda. Raudne pump on sel mehel. Tal olevat pump viimasel ajal streikima hakanud. *Kuule sina, mu süda, neetud pump .. siis nüüd tahad sa mind jänni jätta? L. Meri. b. (vaakumi tekitamiseks), vaakumpump, õhupump c. (puistainete ja tolmu teisaldamiseks), näit. tsemendi-, tolmupump d. (soojuse ülekandmiseks madalama temperatuuriga keskkonnast kõrgema temperatuuriga keskkonda), soojuspump
▷ Liitsõnad: tolmu|pump, tsemendipump; auto|pump, bensiini|pump, elektri|pump, hammasratas|pump, imi|pump, jalgratta|pump, juga|pump, kaevu|pump, kala|pump, kanalisatsiooni|pump, keeris|pump, kolb|pump, kruvi|pump, kõrgsurve|pump, käsi|pump, kütuse|pump, laba|pump, liiva|pump, madalsurve|pump, maht|pump, masuudi|pump, membraan|pump, mootor|pump, muda|pump, mördi|pump, piima|pump, pinnase|pump, plunžer|pump, rinna|pump, rotatsioon|pump, soojus|pump, suru(õhu)|pump, surve|pump, süva|pump, telg|pump, tiib|pump, toite|pump, tsentrifugaal|pump, vaaku(u)m|pump, valamu|pump, vee|pump, õhu|pump, õlipump.
2. kõnek kõva viinavõtja. Terve pudeli ära joonud, pump selline! *Vana esimees olevat olnud pump. Pump on niisugune inimene, kes palju viina joob. L. Kahas.

punduma ‹37›

1. vee vm. vedeliku v. niiskuse imendumise tõttu paisuma, tursuma; punsuma. Tärkliseterad punduvad kuumas vees. Likku pandud herned, idandatavad seemned pundusid silmanähtavalt. Kaerahelvestel lasti piimas punduda ja enne serveerimist lisati riivitud õun. Savi pundub ega lase vett läbi. Vihma käes pundunud uks, luuk, aken avanes raskelt. Köied pundusid vees.
2. paistetama, tursuma, punsuma. Nutust, pisaratest, magamatusest, suitsust, joomisest pundunud silmad, silmalaud. Mul kipub öö jooksul silmade ümbrus punduma. Pundunud huuled. Pundunud sõrmedega käsi. Nina oli pidevast nuuskamisest pundunud. Haiguse tõttu pundunud keha. Nälg pani punduma laste kõhud. Lehma haige udar oli pundunud. Leiti tundmatuseni pundunud surnukeha. *Et su keel punduks, et ta sul enam ei liiguks ega laksuks. B. Alver (tlk).
3. paisuma, suurenema. Veresooned otsaesisel, kaelal pundusid pingutusest. Lümfisõlmed olid suuremaks pundunud. *Tema käsivarre lihased pundusid nagu tõelisel jõumehel, kui ta kirve haaras ja halud ühe raksuga pooleks ning neljaks põrutas. L. Vaher. | piltl. *Aga õhk – see paisus ja pundus / ja ähvardust imbus täis. J. Semper.

punsuma ‹37›

1. vedeliku imendumise tõttu paisuma; punduma. Tärkliseterad punsuvad. Vees punsunud kiud. Pehmeks punsunud tangud. Lõi niiskusest punsunud vineerukse jalaga lahti.
2. tursuma, paistetama, paisuma, punduma. Huuled, põsed, silmalaud punsuvad nutust. Ta on näost punsunud. Unest, joomisest punsunud silmad. Viinast kähisema punsunud kõri. Randmest punsunud käed. Pesupesemisest punsunud sõrmed. Kõht punsus suureks. Proua on paksemaks punsunud. Pehmete punsunud näojoontega mees. Lillakad punsunud laibad. Veresooned meelekohtadel punsusid üles. *Tema saabaste vahel vingerdas väheldase mao suurune punsunud kaan.. V. Raud (tlk).

purikas ‹-ka, -kat 2› ‹s›

1. (suur) haug. Kena priske paarikilone purikas. Kalle püüdis paar purikat. Siit jõest on ka purikaid välja tiritud. *Väiksest hauginolgist oli kasvanud päris paras purikas. H. Jõgisalu. *Aga kas ojas ahvenaid on? – On. – Purikaid on? – On. A. Sepp.
2. keegi suur ja tugev, purakas (2. täh.) Poiss on juba paras purikas. Tolle emise põrsad olid enneolematud purikad. *.. mis me teeme teiesuguse purikaga! Te õhetate ju lausa tervisest. A. Antson. | (püsivõrdlustes). Laps on terve nagu purikas. Peagi saavad tüdrukud jälle terveks kui purikad. Priske, tugev, suur, tore poiss kui purikas. Need on vast poisid nagu purikad! *Vara veel kõnelda surmast, sõber! Mees nagu purikas! P. Vallak.
▷ Liitsõnad: haugi|purikas, havi|purikas, kalapurikas; jonnipurikas.
3. ülalt nõrguva vedeliku kristalliseerumisel tekkiv rippuv koonusjas moodustis, hrl. jääpurikas. Räästasse tekivad pikad purikad. Purikad tilguvad, sädelevad. Taadi habeme küljes rippusid tillukesed purikad. Pidin sind oodates purikaks külmuma. Koopa laes on lubjakivi purikad.
▷ Liitsõnad: jääpurikas.

põis ‹põie, põit 35› ‹s›

1. inimese v. looma kelmeline õõneselund mingi vedeliku v. gaasi tarvis. a. kusepõis. Haige, opereeritud põis. Põit tühjendama 'urineerima, kusema'. Tal on nõrk 'vähese pidamisega' põis. || koduloomade põie kuivatatud kelme klaasi asendajana vm. tarbeasjana (varasematel aegadel). Majade aknad olid põiest, kaetud põi(t)ega. Põiest tubakakott. Lapsed mängisid hernestest kõriseva täispuhutud põiega. b. ujupõis. Haugi, vimma põis. c. (võrdlustes). Poisil on põsed punnis nagu põied. Lubas teise kui põie lõhki lüüa.
▷ Liitsõnad: kuse|põis, mee|põis, sapi|põis, sea|põis, uju|põis, vesi|põis, õhupõis; meripõis.
2. hlv (inimese kohta). Täispuhutud, ennast täis põis 'tühine kelkija, kehkenpüks'. *Noh, astu veel teine kordki sisse, kui süda kipitleb.. Säärane põis tuleb mind õpetama! H. Raudsepp.

pööris|liikumine
vedeliku v. gaasi pööriseline liikumine. Tuulte pöörisliikumine tsükloneis.

reduktor ‹-i, -it 2› ‹s›
tehn
1. ülekandemehhanism, mis pöörlemise edasiandmisel ühelt võllilt teisele muudab (hrl. vähendab) pöörlemiskiirust
▷ Liitsõnad: tigureduktor.
2. seade gaasi v. vedeliku rõhu alandamiseks (ja püsivana hoidmiseks)

renn ‹-i 21› ‹s›
nõgusalt, kandiliselt v. kolmnurkselt millessegi õõnestatud vagu v. laudadest, kividest, plekist jne. tehtud vagujas süvend näit. vedeliku, puistaine jms. juhtimiseks. Õue oli kaevatud renne sulavee ärajuhtimiseks. Vesi oli uuristanud renni läbi tee. Vaigutamisel lõigatakse männitüvedesse rennid. Kaevust pumbati vesi laudadest renni mööda lauta. Vihmavesi jookseb katuselt renni ning sealt vihmaveetoru kaudu alla. Kaevis liigub võnktransportööri renni mööda vagonettidesse. Mahlatila renn. Bobikelk kihutab jääst rennis. *Rõõmsalt nirises rentslite jäistes rennides juba räästavett. M. Raud.
▷ Liitsõnad: bobi|renn, keegli|renn, kogumis|renn, laud|renn, mahla|renn, plekk|renn, puu|renn, räästa|renn, solgi|renn, uhte|renn, vee|renn, virtsa|renn, äravoolurenn.

reservuaar ‹-i 21› ‹s›
(suur) vedeliku- v. gaasimahuti. Reservuaarideks on paagid, balloonid, tsisternid. Veetorni reservuaar mahutab 500 m³ vett. Aiapritsi reservuaar. Gaasi surve reservuaaris. Ümara reservuaariga vedeliktermomeeter. Mesilase meepõis on toidu säilitamise reservuaar. | piltl. Mälu on informatsiooni reservuaar.
▷ Liitsõnad: betoon|reservuaar, metallreservuaar; bensiini|reservuaar, masuudi|reservuaar, veereservuaar.

rotameeter ‹-tri, -trit 2› ‹s›
ujukiga riist, millega mõõdetakse läbivoolava vedeliku v. gaasi hulka

sade ‹-me 3› ‹s›

1. ka keem vedeliku põhja vajunud tahke aine. Punastel veinidel on põhjas sageli sade. Katlakivi on tahke kõva sade, mis tekib kareda vee kuumutamisel. Sademe tihendus, eemaldamine. | piltl. *.. iga tõsine värss on sade elamustest, tihendus, vormel.. V. Adams.
2. ‹pl.›. meteor veeauru tihenemisel atmosfäärist aluspinnale langev vedelas v. tahkes olekus vesi. Sademete tekkimine. Sademete keskmine hulk aastas. Sademeid oli kevadel vähevõitu. Ilmajaam ennustab homseks sademeid. Meile toovad sademeid peamiselt niisked läänetuuled. Tavalised sademed on vihm, lumi, rahe. Radioaktiivsed sademed 'sademed, milles leidub radioaktiivseid aineid'.
▷ Liitsõnad: hoog|sademed, laussademed.

segane ‹-se 4› ‹adj›

1. ebaselge, halvasti arusaadav. a. halvasti loetav, nähtav v. kuuldav. Segane allkiri, täht. Teksti kiri on tuhmunud ja segane. Ähmaselt segasel pildil on raske kedagi ära tunda. Segane jutukõmin. Pomiseb paar segast sõna, midagi segast. Segasest käsklusest ei saadud aru. *.. [orkestriruumi] sügavusest kostis katkendlike häälejuppide segast suma, nagu ajaksid seal pillid omavahel ajaviiteks juttu. M. Raud. b. ebamäärane, selgusetu, seosetu, vähe ülevaatlik, keeruline. Segane mõiste, väljend, teooria. Palavikuhaige ajab segast juttu. Tema jutud on vahel nii segased, et neist ei saa aru ega otsa. Mehe kõne läks järjest segasemaks. Ülesanne paistis algul raske ja segane olevat. Nõuded, eeskirjad olid mõnikord üsnagi segased. Segased ja vastuolulised seletused. Laevahuku põhjus on ikka veel segane. Selle korterivahetusega on päris segane lugu, segased lood. Segased asjad tuleb selgeks rääkida. Vaidluse käigus läksid selgedki asjad hoopis segaseks. Mis sulle selles asjas siis segaseks jäi? Ülekuulatav annab segaseid vastuseid. Lapsele ei maksa esitada segaseid nõudmisi. Need olid segased ajad: keegi ei teadnud, mis homme juhtub. Poliitiline olukord oli segane. Nägi rahutuid ja segaseid unenägusid. Rohked kõrvalepisoodid muudavad teose segaseks. Kirjanduse üldpilt on segaseks muutunud. Pärandus ajas sugulaste vahekorrad segaseks. Kuulasin neid kõnesid hästi segase tundega. Lahkusin koosolekult võrdlemisi segases meeleolus. *Mida sisukamaks muutusid ta jutlused, seda segasemaks hindas neid kogudus. L. Anvelt. | ‹substantiivselt›. Ära aja segast!
2. ebapuhas, millegagi segatud v. segunenud.; ant. selge. a. (vedeliku kohta:) sogane, hägune. Segase veega järv. Nii segast vedelikku ma ei julge juua. Segases vees on hea kalu püüda. b. mitmest komponendist koosnev, mitteühesugune, kirju. Seltskond osutus äärmiselt segaseks: seal oli nii rikkaid ärimehi kui vaeseid pensionäre. Teatrikülastajate koosseis on suvel segasem kui talvel. Valitses segane moepilt: minid, maksid, püksid – kõik oli lubatud. Hommikune selge taevas oli tõmbunud hoopis segaseks. Köögist tuleb pesupesemise ja praadimise segast lõhna. Segased 'määrdunud varjundiga' toonid. Noorte asi – eks seltsis ole segasem 'mõnusam'. Seltsis segasem, hulgas hubasem. *Reinu meelest on terve ilm ainult nalja pärast olemas ja naljaga segane on kõik ta jutt, häälgi.. Juh. Liiv.
▷ Liitsõnad: liiva|segane, savi|segane, vihmasegane.
3. mitte täie enesevalitsuse, tajumise, normaalse mõistuse juures; aru minetanud, hull. Ta on ehmatusest, hirmust, murest segane. Mees oli näljast ja väsimusest peaaegu segane. Mait oli rõõmust otse segane. Palavikust, unest segane laps. Viinast segane pea, mõistus, aru. Noormees on tüdruku ligioleku pärast kohmetu ja segane. Olin nii segane, et ei teadnud, mida rääkisin. See teade võttis mind algul päris segaseks. Tänavasagin lõi nooruki algul veidi segaseks. Armastus võib inimese peast, meelest segaseks muuta. Segase peaga, segasest peast antud lubadus. Nuttis ja kurvastas, kuni läks peast segaseks. Mees on täiesti segaseks läinud: näeb vaime ja kõneleb iseendaga. Oled sa segane: mina ja – rühmajuhiks? *Aga Ura on üldse läinud veidramaks ja segasemaks varasema ajaga võrreldes.. A. Alas (tlk). | ‹substantiivselt›. Teda peeti kas veidrikuks või lausa segaseks. || seda seisundit väljendav, sellest tunnistust andev. Ta vaatas segasel, mõistmatul pilgul kõnelejale otsa. Ta on täielik idioot: pilk segane. Nägu tardus, vaade muutus segaseks. Uudist kuuldes jääb ta enese ette vahtima, näol segane ilme. Märkasin juba sinu segast olekut: ei tea, kas sinu peale võib ikka kindel olla? *Ta silmaterad on muutunud suureks, kuid silmad ise seejuures kuidagi tuhmiks ning segaseks. E. Kippel.
▷ Liitsõnad: hirmu|segane, mure|segane, pool|segane, rõõmu|segane, une|segane, valu|segane, vihasegane.

selge ‹1› ‹adj›

1. hästi loetav, nähtav, kuuldav v. haistmisega tajutav. Ilus selge käekiri, allkiri. Kirjutab suurte selgete tähtedega. Hästi selge foto. Liivasse on jäänud selged jalajäljed. Kännult võis lugeda selgeid aastarõngaid. Keerab binokli selgemaks. Teadustajalt nõutakse selget diktsiooni. Laulab selge ja puhta häälega. Kostis selge kellahelin. Jagas vaikseid, kuid selgeid korraldusi. Kasukas levitab selget koirohu lõhna.
2. kindel, vaieldamatu, mitteebamäärane, ilmne. Neil on selge edu, paremus, ülekaal. Selged haigustunnused. Luuvalu on selge märk, et läheb sajule. Ütleb selge sõnaga 'keerutamata', mida ta asjast arvab. Tulin siia selge kavatsusega leida endale töökoht. Päikesekiirguse ja nahavähi vahel on täheldatud selget seost. Plaan hakkas võtma järjest selgemaid piirjooni. Hädaohust annab selget tunnistust järgmine asjaolu. Tuleb teha selget vahet autori ja minategelase vahel. Nüüd on meie vahekorrad, suhted, sotid täiesti selged. Ei julge selget seisukohta võtta. Silme ees seisis selge siht. Selge ülesehitusega teos. Ületas selges võiduseisus mõtlemisaja. Isa häälest kostis selge rahulolematus. Mine tee selgeks, kes on kes. Nüüd on juba selge, et me õhtuks pärale ei jõua. Algusest peale oli selge, et see asi hästi lõppeda ei saa. Peagi sai selgeks, mis saatus meid siin ootaks. Nüüd on enam kui selge, selgem kui selge, selgemast selgem, et viivitada ei tohi. Sõda pidi varsti lõppema, see oli selge. Tema käeliigutus oli selge ning ilmekas. Võõra päritolust ei olnud midagi selgemat teada. Pole veel päris selge, kummal on õigus. Üks mis selge, üks oli selge: nii ei või see kauem kesta. Ükskõik, kuidas otsustatakse, aga olgu üks selge sott. *Tiina aga ei teadnud veel, kas neist saab siia majja tänavuseks suvitajaid. See tuli küsida selgeks.. P. Krusten.
▷ Liitsõnad: ilm|selge, päevselge.
3. arusaadav, mõistetav. Seaduste keel peab olema üheselt selge. Professori loengud on selged ja süsteemipärased. Mehe kavatsus oli kõigile selge. Kas sul on selge, mis sul teha tuleb? Tegin näo, nagu oleks mul kõik selge. Kogu asi oli korrapealt selge. Nende sõnade mõte peaks juhmilegi selge olema. On iseenesest, pikematagi, seletamatagi selge, et.. See oli väga selge unenägu. Kõik segane sai selgeks. Püüdsin talle selgeks teha, et ta eksib. Püüab teistele märkide abil midagi selgeks teha. Kõigepealt pead ise selgeks mõtlema, kas see amet sulle sobib. Jutud tuleks kiiresti selgeks rääkida. Küsimus vaieldi selgeks. Sa ei taha minna, selge see. Homme kell kaks siinsamas, selge? Ah nii on lood, selge! Ära kedagi võõrast sisse lase! – Selge. || (millegi oskamise, kätteõppimise kohta). Tal on töö, amet selge. Kas poisil on tähed, lugemine juba selge? Õppetükid ei ole veel päris, täiesti selged. Inglise, soome keel on tal selge. Õppis suvel ujumise, rattasõidu selgeks. Laulupeolaulud on selgeks õpitud. Näidend olgu pühadeks selge. Võõrsil tuleb sealne keel selgeks õppida. Küll ma õpetan sulle tantsimise selgeks. Linnupojad on lendamise selgeks saanud. Kui sõna selge, siis joru julge. *Suurt muret tal aga ei ole.., sest talu talitus on Minnal juba selge kui viis sõrme. M. Raud. || kõnek (milleski arusaamisele jõudmise v. ülevaate omandamise kohta). Reisikaaslastest on mul nüüd selge pilt. Selge pilt, kuidas asi ajalehte jõudis: Koger lobises reporterile liiga palju. Elmari jutust sai pilt lõpuks selgeks. Tema jutust ei saanud küll selget sotti, selget otsa kätte. *.. ta ei saanud siis tema sonimise sõnadest ka midagi kindlamat, selgemat otsa. J. Järv.
▷ Liitsõnad: ilm|selge, päevselge; sõna|selge, vormiselge.
4. klaar, puhas, millestki segamata. a. (vedeliku kohta:) läbipaistev; ant. sogane, hägune. Selge jõgi, järv, allikas. Allikavesi on kristalselt selge. Kaevus on selge puhas vesi. Läbi selge vee paistab ojakese liivane põhi. Selged kastetilgad sädelesid lehtedel. Hea leem, puljong peab olema selge. Lasknud kohvil tõmmata, valas ta selge vedeliku tassidesse. Kask annab selget, läbipaistvat mahla. Mida selgem vesi, seda segasem põhi. Millal savine vesi selgeks saab. b. (ilma kohta:) pilvitu v. sombuta. Hommikune selge taevas ennustas head ilma. Taevas oli täiesti selge, mitte pilveraasugi. Taevas tõmbub juba selgemaks. Selge päikeseline ilm. Ilm oli selge ja külm. Haruldaselt selge hommik, suveõhtu. Selged kuuvalged ööd. Sügisel juhtub harva selgeid päevi. Õhtu eel läks selgemaks. Hommikune vines päike on nüüd selgeks läinud. Kevadine selge õhk. Käsk tabas teda nagu välk selgest taevast 'väga ootamatult'. *.. kui jõulud lumega lähenesid, kui tuli jaanuar oma selgete külmadega.. R. Kolk. c. särav, hele, kirgas. Aknaklaasid nühiti märja ajalehega selgeks. Selge peegel, kristall. Lapse suured selged silmad. Selgeid silmi on ähmastanud raev, palavikuudu. Mehe murelik nägu lööb, tõmbub selgemaks 'rõõmsamaks'. *.. suviõunad kirikumõisa aias helendasid läbipaistvatena ja selgetena.. M. Pedajas (tlk). d. korralik, laitmatu, täiuslik, ehtne. Ilusa selge kõlaga klaver. Selged riimid. Ornamendi selged proportsioonid. See on ju selges saksa keeles! Kas sa ei saa selgest maakeelest aru? *Kui me midagi saatuselt palume, siis kõigepealt seda, et ta hoiaks selgena meie tõetundmise. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: hõbe|selge, klaas|selge, kristall|selge, pisar|selge, vesiselge.
5. läbinisti ühest ainest, ilma mingi lisata. Ehted on selgest kullast ja hõbedast. Puusärk oli raske: selge tammepuu. Vasikas kasvab üles selge piima peal. Vitsutab süüa selget pekki. Terve kotitäis selget püülijahu. Selgest siidist rätik. *Et mägi selgest liivast koos seisis, langesid augu kaldad sagedasti sisse.. A. H. Tammsaare.
6. täielik, päris, lausa. Selge õnn, õnnetus, juhus. Neidu vaadata on selge rõõm. See pole töö, vaid selge lust. Abiellusime selgest armastusest. Silmad täis selget tigedust. See on lihtsalt selge laiskus, lohakus, hooletus, rumalus, liialdus. Sellega tegi ta küll selget ülekohut. Sinu jutt on selge vale, laim, väljamõeldis. See on selge tõsi, mis ma räägin. Ta on teistele selgeks ristiks. Käia restoranis lõunatamas oleks selge priiskamine. Paks kiht musta mulda – selge kullaauk! Tuleb välja, et ta on selge anarhist. Pärast vihma oli roheline jälle päris selge roheline. *Marjad praegu hinnas, ega ma seal [= metsas] muidu küüruta, nopin selget raha. P. Krusten. *Sest, Jumal paraku, nad on veelgi oma südame põhjas selged paganad, kuigi on Kristuse õpetuse vastu võtnud.. F. Tuglas (tlk).
7. mõistuselt normaalne, täie teadvusega; tasakaalukalt ennast valitsev, taibukas, arukas, kaine. Mees ajab imelikku juttu, ta pole vist päris selge aruga. Kõrgest palavikust hoolimata püsis ta mõistus selge. Haige sonib ja sonib, selgemaid hetki tuleb harva ette. Inimene elagu selge mõistuse, mitte tumedate tunnete järgi. Ükski selge aruga, mõistusega inimene ei tee säärast tempu. Teeb suures vihas mõndagi, mida selge peaga kahetseb. Ärkas hommikul täiesti selge ja puhanud peaga. Kuulub meie klassi kõige selgemate peade hulka. Pea valutas, kuid mõtted olid täiesti selged. Peas polnud ühtki selgemat mõtet. Liider on terase mõistuse ja teistest selgema pilguga. *Ei, poju, minu meeled on selged, aga sinul pole täit aru peas. A. H. Tammsaare. || mittejoobnud, mitte purjus. Selge peaga mõistlik mees, aga kui viina saab, siis kipub märatsema. Sa oled purjus, mine maga pea selgeks! Selgemad mehed püüdsid purjus sõnelejaid lepitada.
8. aval, aus, siiras. Selge silmavaade. Teda armastati ta targa meele ja selge südame pärast. *Ta tahtis naisele selgete silmadega [= ausalt, puhta südametunnistusega] otsa vaadata ja aru anda kõigist peensustest, ilma kavaldamata. V. Gross.
9. (silmade kohta:) hästi nägev. Laseb lapsel niidi nõela taha panna: tal on selgem silm. Hõõrub silmi selgemaks, et hämaras ruumis paremini näha. Selge silmaga 'selgesti' näha, et ta ootab last. Märkas ohtu teistest palju selgema silmaga 'selgemini'.
10. hrl van makstud, ära õiendatud, klaar. *Nüüd ta oli aga jällegi kodus, vallamaksud selged.. J. Oks. *Hind on ka väikene: kopika kahega saad kõrtsivõla selgeks. O. Kallas.
Omaette tähendusega liitsõnad: eba|selge, üli|selge, sulaselge

sifoon ‹-i 21› ‹s›

1. kõver toru vedeliku juhtimiseks kõrgemalt tasemelt madalamale, sifoontoru
2. joogi gaseerimise nõu, sifoonpudel. Laskis sifoonist gaseeritud vett, soodavett.
3. geogr maa-aluse voolukanali põlvjas käänd püsttasandis
4. zool putkes

siiber ‹-bri, -brit 2› ‹s›

1. (lükatav) seadis, millega reguleeritakse vedeliku, gaasi v. puistmaterjali liikumist voolukanalis. a. seadis gaasivoolu reguleerimiseks ahju ja soemüüri lõõrides ning korstna sulgemiseks kütmise vaheaegadel. Tõmbas siibri lahti, lõpuni välja. Siiber on lahti, kinni. Lükkas siibri koomale, kinni. Kui puud on ära põlenud, siis pane siiber kinni. Tee siiber rohkem lahti, suitsu ajab sisse. Toas on vingu, oled siibri liiga vara sulgenud. Tuul undab ja lõgistab siibrit. Saun oli korstnaga ja siibritega. Siibrita ahi. Pööratav siiber. || õhuvoolu reguleeriv seadis ventilatsioonitorudes b. tehn vedeliku v. gaasi voolu suunav element aurumasinates, turbiinides vms.
▷ Liitsõnad: ahju|siiber, pliidi|siiber, suve|siiber, talvesiiber; auru|siiber, jaotus|siiber, sulgemissiiber.
2. ööpott lamava haige jaoks, voodipott. Pani haigele siibri alla. Haigel on siiber all. Siibrit välja viima 'tühjendama'.

sogama ‹37›
sogaseks tegema. a. (vedeliku kohta). Poisikesed sogavad kalda ääres vett. Vesi on ära sogatud. b. piltl (keerutava jutu, vassimisega ühenduses). Ta pole rumal, lihtsalt sogab (vett). *Aga ei mäleta. Tähendab – valetasid. Udutasid. Sogasid. S. Truu.

sogane ‹-se 4› ‹adj›
ebaselge. a. (aine, eeskätt vedeliku kohta:) mitte (hästi) läbipaistev, hrl. tahkeid aineosakesi sisaldav. Sogane jõgi. Sogaseks aetud vesi. Väga sogane, prügi täis tiik. Jõime mingit sogast vedelikku. Tassis on ainult sogane pära. Sogane kalliskivi. b. piltl segane, arusaamatu, keeruline vms. Kõrvad huugavad sogastest seletustest. Suhted läksid päris sogaseks. Sogane poliitika. *Nüüd olid nad asunud tegelema meeste Soome vedamise tulusas, sogases, ohtlikus ja tabamatus äris.. J. Kross. *Ta väljus sogase tundega, mis alles siis selgis, kui ta.. apteeki astus. N. Baturin.

sorin ‹-a 2› ‹s›

1. vee vm. vedeliku joana voolamisest tekkiv tugevapoolne heli. Kraanist jooksva vee sorin. Laudast kostis lüpstava piima sorin. Hõigub piimajugade sorina saatel. Aidast kuuldub vaadiõlle sorinat. Valab valju sorinaga vett topsikusse. Sajab sorinal, kui sorin. Loputab sorinal pesu.
▷ Liitsõnad: lüpsisorin.
2. teat. kogus sorisevat vett vm. vedelikku. Öösel ladistas paraja sorina vett alla. *.. kummutas tugeva sõõmu, tõusis siis püsti ning laskis pika sorina vett. J. Peegel.

soru1 ‹11› ‹s›

1. (vedeliku) juga. Vihm tuli sorudena. Koer laskis pika soru vastu puud. *.. raske paak / alt välja saadab musta soru, leek, gaas ja kivi segi keeb.. J. Sütiste.
▷ Liitsõnad: suitsu|soru, veesoru.
2. murd riba. *Taimestiku rohelised sorud lohisevad vees.. A. Ravel (tlk).
▷ Liitsõnad: habeme|soru, metsasoru.

sulin ‹-a 2› ‹s›
vee (vm. vedeliku) voolamisest v. liikumisest tekkiv ühetooniline heli, vulin. Oja, jõe, allika sulin. Purskkaevude sulin. Oli kuulda vihmaveetorude sulinat. Vesi voolas sulinal, maheda sulinaga üle kivide. Lautrikivide vahelt kostis vaikset sulinat. Tasasel sulinal jooksis vesi tänavarentslis. Allikast ajas vett lausa sulinal välja. *Kõrgelt aga tuli järjest tihedamalt vihma, ümbrus täitus sulina ja pladinaga. H. Angervaks.

sulisema ‹37›
sulinal voolama, vulisema. Oja, jõgi, purskkaev, allikas suliseb. Rentslites sulisevad kevadveed. Katuseräästast jookseb vihmavesi sulisedes tünni. Sulisedes veeresid lained kaldale. Vesi sulises ämbrist kaussi. Sulisev kärestik, vesiratas. || (vedeliku liigutamisest tekkiva heli kohta). Vesi suliseb paadi kiilu all. Jõgi, vesi suliseb suplejaist. Lähkris loksus ja sulises vesi. Soine maa lirtsus ja sulises jala all. *Pahkluudeni sulises vesi niitjate jalgade ümber. E. Uuk.

tagasilöögi|klapp
tehn isetoimiv klapp, mis tagab vedeliku, auru v. gaasi ühesuunalise voolamise

tainas ‹taina 19› ‹s›
hrl. jahu, vedeliku ja mitmesuguste lisaainete (näit. rasva, muna, pärmi) kokkusegamisel saadav mass küpsetiste valmistamiseks, taigen. Vetruv, sitke, paks, vedel tainas. Pühadesaia tainas. Tainast sõtkuma, rullima, segama, kastma. Õde kloppis, lõi kausis tainast. Sõelusin jahu, veeretasin tainast. Tainas on kerkimas. Vormis tainast kringli. Pani lusikaga tainast pannile. Pingutasin ajusid, aga pea oli otsekui tainast täis 'uimane, raske'. *Tõin leivajahu koju. Hakkasin tainast seadma. I. Sikemäe. *Leib nagu tainas. Nätske nagu matsalka. I. Jaks. || (hakklihamassi kohta). Segab pikkpoisi tainast. || tainjas mass. Pärast veega segamist moodustab sideaine taina. *Harjasevõtmiseks tehti nisu- või rukkijahust paks pärmiga tainas, millega lapse pea kokku määriti .. A. Viires.
▷ Liitsõnad: biskviidi|tainas, hapu|tainas, hapukoore|tainas, keedu|tainas, koogi|tainas, leht|tainas, leiva|tainas, liiva|tainas, mure|tainas, nuudli|tainas, piparkoogi|tainas, pärmi|tainas, saiatainas; kotletitainas; kipsi|tainas, lubja|tainas, tsemenditainas.

tihedus|mõõtur
vedeliku v. gaasi tiheduse mõõtmise riist

tihend ‹-i 2› ‹s›

1. ka tehn vahend, mis väldib v. vähendab vedeliku, auru, gaasi v. saasta läbitungimist detailidevahelisest pilust. Kummist, korgist tihend. Hermeetiline, veekindel tihend. Automootori tihendid. Pudelikorgi tihend. Soojapidavuse kindlustamiseks tuleb tähelepanu pöörata akna tihenditele. Kui veekraan tilgub, peab vahetama tihendit. Kulunud tihend asendati uuega.
▷ Liitsõnad: kummi|tihend, metall|tihend, nahk|tihend, vilttihend; kaelus|tihend, mansett-|tihend, nooltihend.
2. tihedam v. tihenenud koht. Kanga lõimes oli üksikuid tihendeid. Sõlmeline tihend kõhunäärmes. Rinnanäärmevähi korral tekib koeline tihend. Komeedi tuum on heledam tihend komeedi peas.
▷ Liitsõnad: koetihend.

tikkama ‹tikata 48›
(puusse) auku tegema (hrl. mahlalaskmiseks, vedeliku võtmiseks). Poisid tikkavad kaske. Mehed tikkasid piiritusevaati ja panid pärast tapi ette. Rähn on puud tikanud.

tilk ‹tilga 23› ‹s›

1. väike kerajas v. pirnjas vedeliku osake, piisk. Tilk õli, siirupit. Kolm tilka verd. Võttis rahustuseks 20 tilka palderjani. Lisas lahusesse pipetiga paar tilka hapet. Rohul säravad hommikuse kaste tilgad. Iga rohukõrre otsas oli tilk. Veeaur tihenes tilkadeks. Külmaga tuleb mul alati tilk nina otsa. Liimimisel sattus üks tilk riietele. Tumedatest pilvedest langesid esimesed suured tilgad. Okstelt kukub jämedaid tilku kaela. Tilk tõrva meepotis (mingi häiriva asjaolu kohta). *.. näitasin ette, kuidas õli tilga täpsusega valatakse. H. Kiik. *Aga praegu valaks Eege küll meeleldi paar soolast tilka [= pisarat]. L. Kibuvits. | piltl. Mehe kannatus oli viimse tilgani otsas.
▷ Liitsõnad: higi|tilk, kaste|tilk, mee|tilk, rasva|tilk, supi|tilk, tõrva|tilk, vaigu|tilk, vee|tilk, vere|tilk, vihma|tilk, õlitilk.
2. väike kogus (hrl. vedelikku). Haige jõi tilga piima. On sul veel tilk kohvi? Majas polnud tilkagi vett. Soojendasin endale tilga suppi. Pudelipõhjas on veel tilk viina. Nii kui tilga (alkoholi) saab, hakkab hooplema ja praalima. Mees ei võta tilkagi 'ei tarvita alkoholi'. Oma tilk on enam kui võõra hulk. *Carl Thomasel oli alati varuks kas õlut või tilk tulist .. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: supi|tilk, piima|tilk, viinatilk; elutilk.
3. ‹pl.› ravimvedelik, mida manustamisel mõõdetakse tilgaviisi. Tilku sisse võtma. Valuvaigistavad tilgad. Silma tuleb panna põletikuvastaseid tilku. Kõhuvalu vastu kirjutati mingeid tilku. Tõi apteegist tilku ja tablette.
▷ Liitsõnad: aniisi|tilk, hamba|tilk, kõrva|tilk, köha|tilk, nina|tilk, nohu|tilk, palderjani|tilk, piparmündi|tilk, rinna|tilk, sega|tilk, silma|tilk, südametilgad.

transfusioon ‹-i 21› ‹s›
med vedeliku, eriti vere ülekanne

tsentrifugaal|pump
tehn labapump, milles vedeliku teisaldamine toimub tööratta pöörlemisel tekkiva tsentrifugaaljõu toimel

tsirkulatsiooni|pump
tehn pump vedeliku ringvoolu tekitamiseks, ringluspump

tursuma ‹37›

1. vedeliku kogunemise tagajärjel paisuma, paistetama. Nohuga nina limaskest tursub. Silmad on nutust, pisaratest tursunud. Tursunud silmaalused, -laud. Joomisest tursunud nägu. Sõrmed tursusid soojusest. Põsk hakkas põletikulisest hambast tursuma. Kõht on ebaloomulikult suureks tursunud. Lillakaks tursunud käsi. Jalg on liikmest veidi tursunud. Vasak ranne on tursunud ja valutab. Südamehaigel on jalad tursunud nagu pakud. Igemed on nii tursunud, et süüa ei saagi. Tursunud mandlid. Liival lebas uppunu tursunud keha. Laip oli tugevasti tursunud. *Kuigi eit oli püüdnud nägu piitsa eest kaitsta, tursusid ta põskedel ja laubal juba rusked vorbid. M. Lott (tlk). || suurenema. Säärtel on veresooned tursunud ja sinised. Suurest pingutusest, vihast tursusid sooned meelekohtadel. Haige lümfisõlmed on tursunud.
2. vedeliku v. niiskuse imendumise tõttu paisuma, porsuma. Uks on tursunud, ei käi hästi. Liimile lisada vett ja jätta tursuma. *Supileem jäi lahjaks; rohi ja juured, mida hankisid lapsed ja töölt vabanevad naised, olid kibedamaigulised ning tursusid kõhus. K. Rumor.

udusti ‹1› ‹s›
vedeliku udustamise vahend. Toalilli võib piserdada udustiga.

uhkama1 ‹uhata 48›

1. üles v. välja ajama; hoovama, voogama. a. (vee, auru vms. kohta). Järve põhjas uhkavad jääkülmad allikad. Võrendiku kohal uhkavad kaldast lätted. Järve uhkab palju allikaid. Allikas uhkab vett. Maa seest uhkab välja tuline vesi. Lekkivaist torudest uhkavad aurusambad. Järve poolt uhkab valget udu. || (muu vedeliku kohta). Haavast uhkab verd. Külm higi uhkas ihule. Veri uhkab pähe, näkku. b. (niiskuse, soojuse, valguse, õhu, lõhna vms. kohta). Muld uhkab rõskust. Merelt, meri uhkab jahedust. Maapinnast uhkab külmust. Kivimüürid uhkavad külma. Ahjust hakkas uhkama soojust, kuumust. Unkast uhkav toss. Kardinate vahelt uhkab sisse päikesevalgust. Avatud aknast uhkab tuppa öine tuuleõhk. Merelt uhkab vinget tuult. Jõelt uhkab vesikasvude lõhna. Köögist uhkab toidulõhnu. Baarist uhkas vastu õllelehka. *Saunast on kadunud leili niiskus .., vaid lauad uhkavad veel märga. A. Hint. *Nii kuumad söed veel, muudkui uhkavad. J. Tuulik.
2. (meeleolu, tunnete, mõtete vms. kohta:) õhkuma, kiirgama; hoovama, voogama, tulvama. Tüdrukust, värssidest uhkab elurõõmu. Ta pilgust uhkas õnne, rõõmu, väärikust, muret, ahastust. Mehe olekust uhkab enesekindlust, üleolekut, põlgust. Kogu tema olemusest uhkas malbust ja rahu. Südamesse uhkas sügav õrnus. Tundis uhkavat erutust. Korraga uhkas temast üle kergendustunne, haletsussööst. *Kuidas käituks niisugune naiseraasuke mõisahärraga, kellest uhkab sajandite võimu ja väge? E. Vetemaa. *Kust võtab ta selle uhkava jõu, millega astub kõigele vastu .. R. Sirge.

ujuk ‹-i 2› ‹s›

1. millegi ujuvust (ning vajalikku asendit ja sügavust) tagav detail. a. (kalapüünistel:) õngekork; võrguujuk. Kasetohust, korgist, vahtplastist ujuk. Kera-, tilgakujuline ujuk. Libisev ujuk. Ujukitega võrgud, mõrrad. Ujuk kinnitatakse võrgu ülemisele selisele. Traalpüügil kasutatakse hüdrodünaamilisi ujukeid. b. (toodritel, ujuvtõketel jms.). Terasest, plastist ujuk. Poi on suur silindrikujuline ujuk. Ujumiskoht on piiratud ujukitega. Ujumisradu eraldavad ujukitega nöörid. c. pontoon. Metallist, raudbetoonist ujuk. Ujuksilda kandvad ujukid. Ujukitega vesilennuk. *Tuttpütt aga ehitab oma pesa otsekui ujukina juba päris vee kohale rootüügaste otsa. E. Nirk.
▷ Liitsõnad: võrguujuk; kork|ujuk, sulg|ujuk, õõnesujuk.
2. detail, mis vedeliku pinnal ujudes näitab vedeliku taset mahutis ja reguleerib selle juurdevoolu mahutisse. Karburaatori, loputuskasti ujuk. Ujuk hoiab paagis veeseisu ühtlase. Kui paak tühjeneb, siis langeb ujuk alla ja avab kraani. Ujukita karburaator.

ujuma ‹37›

1. vees edasi liikuma ilma põhja toetumata. a. (inimese kohta). Rannas õpetati lapsi ujuma. Ta ei oska ujuda. Hästi, halvasti ujuma. Ujusime üle jõe, teisele kaldale. Veame kihla, et ujun üle järve! Ära uju kaldast liiga kaugele. Ujub pikkade, kiirete, ühtlaste tõmmetega. Rinnuli, külili ujuma. Ujus mõne tõmbe selili. Ujub krooli, liblikat, konna, koera (vastavate ujumisviiside kohta). Ujus 100 meetrit väga hea ajaga. Tore oli vee all, parve alt läbi ujuda. Proovime vastuvoolu ujuda. Suvel käisime iga päev ujumas. Mindi basseini ujuma. Külm vesi ei meelita ujuma. Mulle meeldib alasti ujuda. Ujub nagu kala (hea ujuja kohta). Ujub vene kirvest, nagu kirves 'ei oska üldse ujuda'. Kes vette ei hüppa, see ujuma ei õpi. b. (kala, looma vms. kohta). Kala ujub uimi liigutades. Merihobuke ujub püstasendis. Lompides ujuvad konnakullesed. Tiigil ujusid luiged. Saarmas ujub ja sukeldub väga hästi. Koer ujus ümber paadisilla. Hobused jõudsid ujudes kaldale. Ujuva eluviisiga loomad. c. (piltlikes väljendites). Tema ujub alati vastuvett, ei kiida kunagi teistele järele. See mees püüab elus ikka võimalikult pärivett ujuda. Võimuvahetuste ajal ujuvad pinnale, vee peale igasugused kahtlased tüübid. *Kui ei taheta mängida tühjale majale, ei jää muud üle, kui ujuda pärivett ühes publiku maitsega. J. Kärner. *.. teotseda kelmina, kes mõistab otsad kokku vedada, selge vee peale välja ujuda, nii et keegi kellelegi võlgu ei jää .. P. Viiding.
2. (veesõiduki vms. edasiliikumise kohta). Mööda jõge ujusid lodjad ja praamid. Laev ujub vabas vees. Alus ujus sügavalt, madalalt vees. Suur aurik ujub kiiresti vastuvoolu. Ujuv 'pukseeritav' naftapuurimisseade. || hrv (laevaga, paadiga sõitmise kohta). *.. pärast lõunat läksime laeva peale ja tunni aja pärast ujusime sadamast välja Euroopa poole. E. Bornhöhe.
3. vee (vm. vedeliku) pinnal püsima, seal kergelt liikuma (koos keskkonnaga); veevooluga edasi kanduma. Ankrupoi jäi veepinnale ujuma. Urbne pimsskivi ujub vee peal. Vesiroosil on ujuvad lehed. Vees ujus igasugust prahti. Ujuvad jäämäed. Mööda jõge ujuvad jääpangad. Palgiparved ujusid pärivett alla. Viskas tiku vette, see ujus allavett minema. Porkuni järves on mitu ujuvat saart. Supis ujuvad lihatükid. Solgiämbris ujusid kartulikoored ja leivatükid.
4. vett vm. vedelikku täis v. tulvil olema, sellest üle ujutatud olema. Sügis oli vihmane, teed ujusid porist ja veest. Külatänavad ujuvad poris. Tuli suur vihmavaling, kõik lausa ujus. Põrand otse ujub pärast pesemist. Laud ujus õllest. Kartulid ujuvad rasvas. Nägu, otsaesine ujub higis. Silmad ujusid pisarais. Haavatu ujub veres. *.. kaenlaaugud ujuvad, levitades kirbet ihulõhna .. K. Saaber. || piltl (märgib millegi küllust). Saal ujus sadade elektrilampide säras. Linnake ujub roheluses. See mees ujub rahas, raha sees. *.. hea seegi, et tema tütar Irma ujus õnnes ja armastuses. A. H. Tammsaare. *Tõsi, jõukalt elasid teised. Võiks öelda, et või sees ujusid. P. Mõtsküla (tlk).
5. piltl sujuvalt, aeglaselt liikuma. Kõrgel taevas ujuvad valged pilved. Udu ujub üle soo. Kuu, päike ujus pilve tagant välja. Valssivad paarid ujuvad mööda parketti. Mõtted ujusid korratult laiali. Mälusopist ujus üles mälestuskilde. *.. kõrgel männilatvade kohal ujub sinises taevas kanakull. F. Tuglas. *Kõrged kaljusaare kuplid kerkivad pimedusest, ujuvad rutates laevale vastu ja mööduvad lähedalt. H. Sergo. || (hrl. haigusest v. väsimusest tingitud ebaselge nägemise kohta). Kõik ujus ta pilgu ees nagu udus. Arsti nägu kippus silmade eest ära ujuma. || levima. Üle tüdruku näo ujus sügav puna. *Nii, kuidas metsadest .. tulid palgid ehitatava tammi juurde, ujusid ka vallast valda mustad kuulujutud elust ehitusel. M. Kits.
6. kõnek tulema, (välja, nähtavale) ilmuma; esile kerkima. Poisid pidasid pidu, kui järsku vanemad sisse ujusid. Pole teda kaua nähtud, kust ta nüüd välja ujus? Mingid kahtlased tüübid ujusid ligi, küsisid suitsu. Purjus mees ujus tüdrukule külje alla, hakkas juttu tegema. Sõja ajal ujusid igasugused sulid jälle lagedale, välja. Päevavalgele ujusid uued probleemid. *.. või neist asja organiseerijat saab, hea, kui kohalegi ujuvad, kui aeg käes .. L. Hainsalu.
7. (valuutakursi kohta:) nõudmise ja pakkumise järgi vabalt kujunema. Ujuv kurss 'ujukurss'.

valamis|toru
toru anumal vedeliku väljavalamiseks, tila

valguma ‹37›

1. (hrl. vedeliku v. peeneteralise aine kohta:) aegamööda allapoole, madalamale v. laiali voolama. Vesi valgub jõgedesse, järvedesse, kraavidesse. Sulamisveed valguvad mulda, pinnasesse. Jõgi tõusis üle kallaste ja vesi valgus tänavatele. Sajuperioodil valgusid kõik kraavid ja nõod vett täis. Torujuhtme purunemise tõttu valgus merre hulgaliselt diiselkütust. Laava valgub üle kraatri serva. Piim valgub lüpsja sõrmede vahelt lüpsikusse. Katkised munad on pooleldi tühjaks valgunud. Silmist valgusid suured pisarad üle põskede. Pisarad valgusid vägisi silma 'nutt tuli peale'. Silmad valguvad pisaraid, vett täis. Higi valgus niredena mööda nägu, mööda selga. Koera suust valgus ila. Haavast, ninast valgub verd. Verenire valgus üle näo. Suu valgus sülge täis. Tint valgus paberil laiali. Vaik valgub mööda puutüve alla. Tainas on valgunud üle kausi ääre. Tangud valgusid lahtisest kotist lauale. Vili valgub kahinal kotti, salve. Sinna vesi valgub, kus koht kõige nõgusam. *September joob oma pool klaasi korraga põhjani .. ja tunneb, kuidas viin maos laiali valgub. V. Lattik. | piltl. Veri valgus pähe, näkku, põskedesse (vihastumisel v. punastumisel). Vihase mehe silmad on verd täis valgunud.
2. liikuma, (aegamisi) minema v. tulema. Tehastest ja käitistest valgus rahvast tänavale. Inimesed valgusid rongi lähenemisel perroonile. Kõik toasolijad valgusid läbisegi ukse poole. Valguti saali etendust vaatama. Külalised valgusid tubadesse, mööda maja laiali. Üks läks ees, teised valgusid järele. Tuba valgus inimesi täis. Klass valgus õpilastest tühjaks. Inimesed valguvad tööd otsides maalt linna. Sõjapõgenikud valgusid kodupaikadesse tagasi. Tühjadele aladele valgus uudisasukaid. Aastasadade jooksul on paljud hõimud ja rahvad idast lääne poole valgunud. Kari valgus niidul laiali.
3. (aegamööda) levima. Põhjast valguvad meile külmad õhumassid. Õhtul hakkasid pilved laiali valguma ja sadu lakkas. Udu, suits valgub laiali. Aknast valgus tuppa juba hommikuhämu. Saunauksest valgus esikusse soojust. Varjud valgusid hangedele. Mis siis saab, kui see jutt peaks alevis laiali valguma! *Ja just sel hetkel valgusid aknast flöödihelid, õrnad nagu allikavulin. I. Maran (tlk). *.. ja mäletas jälki haisu, mis valgus linnale, kui tapamaja oma jäätmeid hävitas .. M. Unt. || (tundeväljenduse, meeleolu jms. kohta). Mehel valgub näole, näkku, üle näo heatahtlik naeratus. Nägu valgus laia naeru täis. Näole valgus rahuloluilme, imestus. Üle tüdruku näo valgub õhetus, rõõmupuna. Kuum puna valgus põskedesse. Kiidetu valgus 'läks' näost punaseks. Ema silmad valguvad hellust täis. Südamesse valgub soe tunne. Väsimus, roidumus valgub kontidesse. Pähe valgus tuim valu. *Lihased hakkasid [joostes] tööle ja kehasse valgus mõnusat soojust. H. Pukk.
4. langema, vajuma. Naisel valguvad juuksed õlgadele. Juuksesalgud kippusid silmade ette valguma. Rätt valgus õlgadelt maha.
5. (koos sõnaga laiali:) ühtekuuluvust, terviklust kaotama, hajutatuks muutuma. Mõtted, huvid valguvad laiali. Jutt, vestlus valgus laiali, räägiti maast ja ilmast. Näidend valgub laiali pisistseenideks. Uurimissuundi peab koondama, et mitte laiali valguda. || ähmastuma, ebamääraseks muutuma. Sajus, süvenevas hämaruses valgusid inimeste ja esemete piirjooned laiali. *Taavet luksus, kui pudel temani jõudis, võttis punnsuutäie ja maailm hakkas uuesti laiali valguma. T. Vint.

vedelik|termomeeter
termomeeter, mille toimimine põhineb vedeliku omadusel soojenedes paisuda

ventiil ‹-i 21› ‹s›

1. tehn seadis auru, gaasi v. vedeliku ühesuunalise voolu reguleerimiseks ja sulgemiseks. Veetorustiku ventiilid. Gaasiballooni ventiil. Ventiili kere, sulgur ja spindel. Avas, sulges ventiili. Keeras ventiili kinni. Rehvi ventiil. Ventiil ei pea hästi, laseb läbi. | piltl. Jalgpallivõistlused on ventiil, mis võimaldab rahval pingeid maandada.
▷ Liitsõnad: reduktsiooni|ventiil, reguleer(imis)|ventiil, sulge(mis)|ventiil, surveventiil; kolmik|ventiil, nurk|ventiil, otsevooluventiil.
2. el vahelduvvoolu alaldav seadis. Tüürimatu, tüüritav ventiil.
▷ Liitsõnad: pooljuht|ventiil, seleenventiil.
3. muus mehhanism, millega muudetakse vaskpuhkpillide helikõrgust. Ventiilile vajutamine muudab pillis oleva õhusamba pikkust. Ventiilideta trompet ehk fanfaar.
▷ Liitsõnad: kvartventiil; pumpventiil.

veri ‹vere, verd 13› ‹s›

1. inimese ja loomade veresoontes ringlev hrl. punane kehavedelik. Inimese, lehma, kala veri. Hapnikurikas veri. Kunstlik veri. Täiskasvanud inimesel on verd 5-6 liitrit. Vere puna- ja valgelibled. Vere suhkrusisaldus. Veri hüübib kiiresti. Konjak pani vere käima, soontes surisema. Mudis sõrmi, et veri jälle käima hakkaks. Käis verekeskuses verd andmas. Haigele kanti üle verd. Haigel lasti verd 'lasti aadrit'. Sääsed, parmud imevad verd. Patsient köhib verd. Ninast, nina jookseb verd. Haavast purskab, voolab, niriseb, immitseb verd. Kannatanu kaotas palju verd. Kukkus, ja kohe veri väljas, taga. Igaüks ei kannata verd näha. Haavatu võib verest tühjaks, kuivaks joosta. Side on verega koos. Riietel oli paakunud verd. Lastud hunt lamas oma veres. Mehed tirisid võrke, nii et veri küünte all. Tõusev päike oli nagu verre kastetud. Kristuse ihu ja veri (armulaualeiva ja -veini kohta). *Kes pääsukese surnuks lõi, selle lehm hakkas verd lüpsma. R. Soar. *Elutoa ukse avab Lion. Täies elusuuruses. Lihast ja verest. V. Luik. | piltl. Püüdis uue novelli kondikavale liha ja verd juurde mõelda. || (seoses mingisse kehaosasse tulvamisega; näopuna muutumisele, punastamisele v. kahvatumisele osutavates väljendites). Veri kohiseb kõrvus, taob meelekohtades. Veri valgub, tõuseb näkku. Tundsin, kuidas veri pähe lõi. Minestanul kadus veri näost. Verd täis valgunud silmad, silmavalged. || ‹allatiivis ja adessiivis› (seisundit väljendavana:) veriseks, veritsema; verine, veritsemas. Hobuse turi oli sadula all verele hõõrdunud. King on kanna verele hõõrunud. Kratsis kogu keha verele. Hammustas huule verele. Verele näritud huuled. Suurest sõudmisest on peopesad verel. || sea vm. looma vastav vedelik toiduainena. Loomade verest valmistatakse käkke ja leiba. Verd on ammust aega lisatud tanguvorsti sisule. || piltl miski, mis on (värvuselt, helgilt) selle vedeliku sarnane. Päike loojus pilvede verre. *Siis asendus roheline valgus äkki punasega ja rööpad kattusid helkiva verega. V. Gross.
▷ Liitsõnad: inim|veri, doonori|veri, konserv|veri, tehisveri.
2. (kasut. tapmisele, haavamisele, vägivaldsele surmale osutavates (piltlikes) väljendites). Vägivald ja veri käisid okupantide kannul. Rahva veri ei voolanud asjata. Süütute veri nõuab kättemaksu. Keset lahingute tuld ja verd saadi sõpradeks. Vaenlaste rünnak varises verre. Lahinguväli ujus veres. Ülestõus uputati verre 'suruti veriselt maha'. Vereni kokkupõrge siiski ei läinud. Vabaduse eest tuli maksta verega. Iseseisvus saavutati rahva vere hinnaga. Tema ise oma käsi verega ei määri, tapatöö teevad tema eest ära teised. Veri vere eest! (tapmisele tapmisega vastamise kohta). Veri nõuab vere hinda. *Verd, vägivalda, toorust hõõguvad lehtede veerud. Mõte sõjast luurab kui painaja .. F. Tuglas. *Katsume, kumb kummal vere laseb! ... Tule mehe vastu! Tule soolikaid laskma! A. H. Tammsaare.
3. piltl (kasut. loomulaadile, temperamendile, emotsionaalsele seisundile osutavates väljendites). Ara verega inimene. Tüdruk on nõrga, vedela verega, ehmub kergesti. Keevalise, rahutu verega nooruk. Kuuma, tulise verega lõunamaalased. Verelt on ta rahulik ja tasakaalukas. Äge veri võtab kergesti tuld. Tühinegi märkus ajas mehel koledasti vere pähe (ärritumise, vihastumise, ägestumise kohta). Noor veri ihkab tegevust. Noortel on rahutu veri. Kevad teeb vere rahutuks. Tal on rahutus veres. Tüdrukus on midagi, mis poiste vere kihama paneb. Veri mässab elulustist. Abiellu sellega, kelle poole veri rohkem tõmbab, kisub. Kõhedus puges verre. Õudne karjatus pani vere soontes tarretama, tarduma 'põhjustas suurt hirmu, õudu'. Veri tardub soontes, kui sellist vaatepilti näed. Pimedusest kostva imeliku heli peale lõi valvuril veri värisema 'tuli valvuril suur hirm peale'. Vaga veri ei värise. Noor veri, noor tahtmine. || (harjumustele v. kalduvustele osutavates väljendites ja tarindites). Kord on tal juba lapsena verre istutatud. Luuletamine, muusika, töö, jonn on tal veres 'talle igiomane'. Huvi kunsti vastu püsis tal veel vanuigigi veres. Poisis on seikleja verd. Vennal tundub ärimehe verd olevat. *Aga Kai polnud seda verd [= sorti, liiki] naisterahvas, et ta kaua oleks saanud väravale najatuda. Mart Kalda.
▷ Liitsõnad: kala|veri, orjaveri; südameveri.
4. piltl (kasut. sünnipärale, rassilisele kuuluvusele, sugulusele, suguvõsale osutavates väljendites). Oma, võõras veri. Eesti, saksa verd helilooja. Ema poolt on temas rootsi verd. Tal näikse olevat saarlase, hiidlase verd. Tema soontes voolab ka piisake mustlase verd. Suurte sõdade ajal segunevad paljud vered. Segatud, segamata veri. Noormees on kuninglikku verd. Sinine veri 'aadlipäritolu, siniveri'. Tumedat, tõmmut verd 'tumedavereline' mees. Heledat, valget verd 'heledavereline' rahvas. Poiss on isaga ühte verd 'sarnane'. Veri seob kirjanikku tema rahvaga. Kui see laps oleks meile vere poolest sugulane, siis võiks ta ju kasulapseks võtta. Oleme üks suguvõsa, üks veri. Loss oli inimpõlvi sama vere valduses. Sellest verest jäi järele, maha ainuke poeg. Minu verel pole järeltulijat. Sugulusabielude tõttu rikutud veri. Veri on paksem kui vesi. Veri hoiab vere poole. *Siin on nüüd see laps – kas pole seegi Anna veri? K. Ristikivi. *Kas peab tema .. olema see viimane vilets, kelle verest talule õiget pärijat ei tule? R. Sirge.
▷ Liitsõnad: siniveri.

vesi|kõht
med vedeliku kogunemine kõhuõõnde, astsiit

vesi|liiges
med vedeliku liigne kogunemine liigeseõõnde

vesi|rind
med vedeliku kogunemine kopsukelme õõnde, hüdrotooraks

vesi|tõbi
med veresoontest väljunud vedeliku kogunemine kudedesse v. kehaõõntesse (hydrops). Haigestus vesitõppe.

villimis|liin
tehn teat. vedeliku villimiseks määratud masinate järjestatud kogum

villkopp ‹-kopa 22› ‹s›
pika varrega nõu vedeliku v. vedela aine tõstmiseks. Madalamatest kaevudest veevõtmiseks kasutati sageli lihtsalt villkoppa. Ammutas villkopaga merest tervisemuda.

viskoossus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(< as viskoosne); füüs vedeliku v. gaasi sisehõõrdumist iseloomustav suurus. Õli, nafta viskoossus. Vere, piima viskoossus. Tõrv on suure viskoossusega. Vibreerimisel väheneb betoonisegu viskoossus. Dünaamiline, kinemaatiline viskoossus. Viskoossust mõõtma.

voolavus ‹-e 5› ‹s›

1. omadus voolata; sujuvus, ladusus. Elu voolavus. Herakleitose õpetus asjade voolavusest. Imetleti laulja hääle voolavust. Värsi kergus ja voolavus. Kirjaniku stiilile on omane rahulik voolavus. Kõne voolavus. || füüs tehn vedeliku, gaasi ja tahkise omadus pingete mõjul viskoosselt v. plastselt deformeeruda, voole. Liimi, sulametalli, betoonisegu voolavus. Vedelike voolavus suureneb koos temperatuuri tõusuga.
2. maj tööjõu (liiga suur) liikuvus ühelt töökohalt teisele; töötajaskonna (liiga kiire) vahetumine; aasta jooksul vahetunud töötajate suhtosa. Töötajate suur, väike voolavus. Ebakindlas firmas on tööjõu voolavus suurem. Personali voolavus on 5% aastas.

voolik ‹-u 2› ‹s›
painduvast materjalist toru hrl. vedeliku v. gaasi teisaldamiseks. Kummist voolik. Elastne, jäik voolik. Pesumasina, kütusepaagi, gaasiballooni voolik. Tuletõrjujad vedasid voolikuid. Muru kasteti voolikust, voolikuga. Kinnitas vooliku veekraani külge. Ühendas vooliku veevärgiga ja hakkas roose vihmutama. Voolikust paiskus välja vesi. Juhtis voolikust tuleva veejoa otse hõõguvatele sütele. Keris vooliku kokku. Opereeritu lamab, voolikud ninas.
▷ Liitsõnad: kummi|voolik, nahk|voolik, plast|voolik, present|voolik, voltvoolik; imi|voolik, kastmis|voolik, piduri|voolik, piima|voolik, suruõhu|voolik, surve|voolik, tuletõrjevoolik.

voolu|hulk [-hulga]
ajaühikus voolu ristlõiget läbiv vedeliku- v. gaasikogus. Eesti jõgedes on vooluhulk suurim kevadel ja sügisel. Keskmine, maksimaalne vooluhulk. Vooluhulka mõõtma.

voolu|joon
‹hrl. pl.› füüs vedeliku v. gaasi osakese liikumistee

voolu|kiirus
vedeliku v. gaasi voolamise kiirus. Vee, õhu voolukiirus. Väike, suur voolukiirus. Jõe keskmine voolukiirus on 3 kilomeetrit tunnis.

vulin ‹-a 2› ‹s›
vee (vm. vedeliku) voolamisel vm. liikumisel tekkiv pehmekõlaline heli, sulin. Allika vaikne vulin. Sulavete lõbus vulin. Jõe ühetooniline vulin mõjus rahustavalt. Vesi kees vulinal, vulinaga. Pudel sulpsas kraavi ja täitus vulinal veega. Oli kuulda klaasidesse kallatava viina vulinat. Haavast tuli vulinal 'palju ja katkematult' verd. *Ning äkki kuuleb Kelli naeru, säärast tasast ja heasüdamlikku vulinat, nagu hakkaks oja paisult alla langema. A. Gailit.
▷ Liitsõnad: allika|vulin, oja|vulin, vee|vulin, vetevulin.

vulisema ‹37›
vulinal voolama, sulisema. Kevadveed vulisevad rentslites. Vesi hakkas pahinal mööda torusid vulisema. Koopast vulises välja kristallselge allikas. Rõõmsasti vulises kiirevooluline oja mäenõlvast alla. Veinijuga vulises peekrisse. Kauss läks ümber, vedelik voolas vulisedes põrandale. Vulisev purskkaev, kaskaad, geiser. *Jõgi oli nii kitsaks kuivanud, et sinisest vulisevast veest sai sogane seisev oja. A. Beekman. || (vedeliku keemisest v. liigutamisest tekkiva heli kohta). Vesi vuliseb keeda. Köögis hakkas vulisema elektrikann. Äikesevihma ajal õhk lausa vulises veest. Soo vuliseb ja vulksub jalge all. Vedel pori vulises pahkluudeni. *Ahtri taga vuliseb ilus valge vahusäbru. J. Kross.

vulks ‹interj adv›
annab edasi vette kukkumise, vee vm. vedeliku liikumise heli. Pani – vulks – jäätüki kokteiliklaasi. Inimese häält kuuldes kadus part kohe vulks! vee alla.

vulks ‹-u 21› ‹s›
millegi (v. kellegi) vette kukkumisel, vee vm. vedeliku liikumisel tekkiv heli. Käis vulks, kui kivi vette langes. Viin voolas vulksuga klaasi. Kalad lõid jões vulksu.

ülevoolu|toru
tehn toru üleliigse vee vm. liigse vedeliku ärajuhtimiseks. Veepaagid peavad olema varustatud ülevoolutoruga.