[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

fanaatiline ‹-se 5› ‹adj›
fanaatikule omane; pimesi veendunud, kirglikult harrastav. Fanaatiline õhin. Fanaatiline usk millessegi. Uue õpetuse fanaatilised pooldajad. Fanaatiline kinnihoidmine vanadest tavadest. Ta silmis põles fanaatiline tuluke. Fanaatiline teatrientusiast.

ise|teadev ‹-dva, -dvat 2› partits
oma tähtsuses veendunud, oma väärtust tundev v. seda tunda andev. Iseteadev ja enesega rahul olev ametnik. Oma jõusse uskuv, iseteadev võimumees. Ta on aastatega üha iseteadvamaks muutunud. Iseteadev ilme, jutt, käitumine. Ta nägu oli kõrk ja iseteadev.

kahtlema ‹kahelda 49›

1. millegi tõepärasuses, tõele vastavuses mitte veendunud olema, midagi küsitavaks, ebakindlaks pidama. Tema aususes, siiruses, usaldatavuses ma ei kahtle. Ma kahtlen selle õigsuses, vajalikkuses. Keegi ei kahtle, et ülesanne täidetakse. Kahtlen, kas see õige on. Kahtlen oma võimetes. Algul kaheldi kõvasti, kuid siis jäädi uskuma. Ta kahtles kõiges. Öeldus polnud põhjust kahelda. Ma pole sinus kunagi kahelnud. Ärge kahelge, kiri on ehtne. Tema saksa keele oskus on kaheldav. „Kas sa tõesti oskad tulevikku ennustada?” kahtles Milli.
2. kahevahel olema, kõhklema. Mehed kahtlesid ja heitsid liisku. Kahtlesin hetke, kas minna või jääda. *„Lähme palli lööma,” soovitas Joosti Leo. – „Sajab,” kahtles Jonn. A. Vanapa.

kihla vedama
kihlvedu sõlmima. Ah sa ei usu või, veame kihla šokolaadikarbi peale! Poiss vedas kihla, et ujub kõige laiemast kohast üle järve. || kasut. osutamiseks, et milleski ollakse väga kindel v. veendunud. Vean kihla, et ta ei aima veel midagi. *„Ei eksi [suunaga], võin kihla vedada,” vuristab Olev. „Paneme siit otse läbi metsa.” R. Vaidlo.

kindel ‹-dla, -dlat 2› ‹adj›

1. mingis suhtes usaldusväärne, oma funktsiooni hästi täitev. a. kandev, kõva, mittevajuv. Jää pole enam kuigi kindel. Randa jõudes rõõmustasid kõik, et jälle kindel maa jalge all. Kevadel ja sügisel polnud teel kindlat põhja all. Mindi tükk maad mööda porist metsaalust, enne kui maapind kindlamaks muutus. | piltl. Püüdis oma elujärjele kindlamat alust panna. b. tugev, vastupidav. Kindel kants. Linnal olid kindlad müürid, väravad. Püüdis tara tugedega kindlamaks muuta. Varaste jõuk paljastati ja toimetati kindlasse kohta 'arreteeriti'. *Kui lõuna tuli, siis sõin ka silku, et süda kindlam oleks. J. Parijõgi. c. mitteläbilaskev, tihe. Kindla kaanega purk. Pudelil on kindel kork peal. Õllenõul peab olema kindel kraan. d. ‹hrl. liitsõna järelosana› mingile (välisele) toimele vastupidav v. selle eest kaitstud, häireteta toimiv. Tõrvamine muudab puu mädanemise suhtes kindlamaks. e. (varaliselt, majanduslikult) tagatud, majanduslikult usaldusväärne. Paigutas oma raha kindlatesse ettevõtetesse, väärtpaberitesse. Nad on majanduslikult kindlal järjel. *Kindel käemees on kõigepealt see, kellel on teatav varandus, peaasjalikult liikumata varandus .. O. Luts. f. kaitstud, turvaline, ohutu, julge. Kindel peidukoht. Põgenikel oli kindel salapaik. Vaenlane ei tundnud end okupeeritud aladel kusagil kindlana. Minu juures on sul praegustel segastel aegadel kindlam olla. Hulgakesi on kindlam minna. *Aga nüüd hoidke endid! Nüüd ei ole ühegi elu kindel. R. Roht. g. selline, kellele v. millele võib loota, usaldusväärne. Söandas sellest rääkida ainult kõige kindlamatele sõpradele. See on kindel vahend, abinõu. Need ei olnud kuigi kindlad mehed.
▷ Liitsõnad: haigus|kindel, hallitus|kindel, happe|kindel, heli|kindel, ilmastiku|kindel, koi|kindel, korrosiooni|kindel, kuiva|kindel, kulumis|kindel, kuuli|kindel, kuuma|kindel, kuumus|kindel, külma|kindel, leelis|kindel, lolli|kindel, löögi|kindel, mädanemis|kindel, müra|kindel, mürsu|kindel, niiskus|kindel, pesu|kindel, plahvatus|kindel, pommi|kindel, purunemis|kindel, põua|kindel, rooste|kindel, sooja|kindel, soojus|kindel, talve|kindel, temperatuuri|kindel, tolmu|kindel, tule|kindel, tuule|kindel, töö|kindel, valgus|kindel, vee|kindel, vihma|kindel, õhukindel.
2. mittemuutuv, püsiv, vastupidav; vankumatu, vääramatu, kõigutamatu, järeleandmatu. Kindel sõprus, armastus. Kindel usk, lootus. Kindel sõna, lubadus. Kindla tahtega inimene. Tal on kindel iseloom. Kindel plaan, nõu edasi õppida. Kindlad põhimõtted, tõekspidamised, veendumused. Ta on oma otsuses kindel. Pead olema julge ja kindel. Ta jäi kindlaks nagu raud. „Mina ei lähe!” oli isa kindel. Ta on selle ürituse kindlamaid poolehoidjaid. Temast õhkus kindlat rahu. Kindel vaade, pilk. Astus edasi kindlal sammul. Kindlas toonis väljendatud nõudmine. Direktor juhtis asutuse tööd kindla käega. *.. lausus kindla sõnaga: „See lehm jääb siia!” M. Metsanurk. || mittevääratav, mittevärisev. Kindla käega laskur, kütt.
▷ Liitsõnad: eba|kindel, enese|kindel, iseloomu|kindel, maitse|kindel, moraali|kindel, otsuse|kindel, põhimõtte|kindel, rütmi|kindel, saagi|kindel, tahte|kindel, tõsikindel; eesmärgi|kindel, järje|kindel, kava|kindel, meetodi|kindel, plaani|kindel, sihi|kindel, süsteemikindel.
3. selline, mille paikapidavuses, tõepärasuses pole põhjust kahelda, mitteebamäärane; selge. Aksioom on kindel, vaieldamatu tõde. Kindlad tõendid, süüdistusmaterjalid, faktid, andmed. Ei ole kindel, kas ta tuleb. See asi ei ole veel päris kindel. Tulemus oli juba ette kindel. See on kindlam kui kindel, enam kui kindel, üks mis kindel. Tema seda ei teinud, niipalju on kindel. Praegu pole veel kindel, kumb pool võidab. Ma ei oska selle kohta midagi kindlamat öelda. See pole niisama rääkimine, vaid päris kindel jutt. Kindel teadmine, aimus. Koosoleku aeg on juba enam-vähem kindel. Kindel kõneviis keel kindlasti toimuvat v. toimunud tegevust väljendav kõneviis. || lõplik, otsustatud. Ma tegin temaga kaubad kindlaks. Arvasin, et see asi on juba kindel. Kindlaks määrama 'otsustama, fikseerima'. Kindlaks tegema 'välja selgitama, selgeks tegema'. || paratamatult järgnev, paratamatu. Sellise korrarikkumise eest oli noomitus kindel. Ettevalmistamatult eksamile minna tähendab kindlat läbikukkumist. Merehädalistel seisis kindel surm silme ees. || ilmne. Kindel ülekaal. Tuli finišisirgele kindla edumaaga. Nemad ongi kaks kindlamat esikohapretendenti.
▷ Liitsõnad: eba|kindel, kalju|kindel, raud|kindel, surmkindel.
4. veendunud, mittekahtlev, julge (millegi v. kellegi suhtes). Ma olen kindel, et ta tuleb. Ta oli kindel, et kõik ohud on seljataga. Ole päris kindel, midagi ei juhtu! Ma ei ole kindel, kas ma õigesti tegin. „See oli sama mees,” jäi Jass kindlaks. Tütarlaps polnud noormehe armastuses absoluutselt, täiesti kindel. Ma ei või enam millegi ega kellegi peale, millelegi ega kellelegi kindel olla.
▷ Liitsõnad: kalju|kindel, raud|kindel, surmkindel.
5. püsivamat laadi, mittejuhuslik. Kindel teenistus, sissetulek, kuupalk. Tal pole kindlat töökohta. Pereisal oli lauas oma kindel koht. Hoiab oma asjad alati kindlas kohas. Noormehel oli oma kindel tütarlaps, kellega ta käis. G. Ernesaksa koorilauludel on kindel koht meie koorirepertuaaris. || ettenähtud, määratud. Kindel graafik, tähtaeg. Süüa tuleb kindlatel kellaaegadel. Kindlad tariifid. Kindla vahemaa järel. Kindlad nõuded, reeglid, eeskirjad. Elab kindla korra, päevakava järgi. Kõik toimus kindlas järjekorras.
6. eriline, kellelegi v. millelegi omane. Igal kirjanikul on oma kindel stiil. Igal näitlejal on oma kindel ampluaa. *Siis toimus lõplikult see murrang, mis „Noor-Eesti” tegevusele ta kindlama ilme andis. F. Tuglas.
7. teatav konkreetne. Romaani kirjutamisel olid autoril eeskujuks kindlad isikud. Tegi seda kindla eesmärgiga, tagamõttega. Igaühel oli oma kindel ülesanne. Igal mõistel on kindel sisu. *Rahvaluulel pole kindlat, nimelist autorit. Rahvaluule on anonüümne. Ü. Tedre.

[millegi peale] mürki võtma
(milleski) täiesti kindel, veendunud olema. Võin mürki võtta, et see oli tema. *See mees ei piiksata eladeski ülearust, selle peale võib mürki võtta. H. Angervaks.

sihi|teadlik
eesmärki hästi teadev, selles veendunud. Sihiteadlik inimene teab, mida ta tahab. On oma tegudes sihiteadlik. Ajas sihiteadlikku ja kaugelenägelikku poliitikat. Elu soosib julgeid ja sihiteadlikke.

tuline ‹-se 4›

1. ‹adj› leegitsev, tuld täis. Koldes hõõgusid tulised söed. Ahjust lennanud tuline säde süütas põranda. Taevas sähvisid tulised välgud. Päikese tuline kera 'tulekera'. || piltl tulena helendav, särav. Taevas on täis tuliseid tähti. Silme ees keerlesid tulised rõngad. *.. ja nende [= inglite] tuliseid rõivaid märkasid ainult vaimust vaesed .. A. H. Tammsaare.
2. ‹adj› põletavalt, kõrvetavalt kuum, väga kuum. Tuline pliidiraud, keris. Ahi on tuliseks köetud. Mees põletatud tulise rauaga pimedaks. Ajas triikraua tuliseks. Tulistatud nii, et püssiraud tuline. Ründajatele valati müürilt tulist tõrva kaela. Tuline rasv pritsis pannilt näkku. Kartulid pandi tulisesse tuhka küpsema. Rüüpasime tulist teed, kohvi. Tulised pannkoogid. Kompress oli liiga tuline. Tuline rannaliiv kõrvetas jalataldu. Päike on ruumid tuliseks kütnud. *Keskpäev aina lähenes ja päike [= päikesepaiste] muutus aina tulisemaks. J. Nõmm. | piltl. Asjad kipuvad siin tuliseks minema. Tao rauda, kuni raud tuline 'tegutse, toimi õigel ajal'. || temperatuurilt normaalsest v. tavalisest kõrgem, palav. Haige laup, otsaesine on tuline. Ega sul palavikku ei ole, ihu nii tuline? Laps oli üleni tuline ja sonis. Tüdruk tunneb, kuidas tal selle ütluse peale kõrvalehed tuliseks lähevad. Tagusime endal aplodeerides peopesad tuliseks. Tema tuline hingeõhk lõi mulle näkku. Niiske vili võib salvedes tuliseks minna.
▷ Liitsõnad: hõõguv|tuline, keev|tuline, põrgutuline.
3. ‹adj› kõrvetavat tunnet tekitavalt kange (alkoholi kohta). Tuline vägijook, pipraviin, naps. Üsna tulise maitsega vein. Rüüpas pudelist: viin läks tulise joana alla.
4. ‹adj› piltl tugevatest tunnetest, tundmustest lähtuv v. neid sisaldav, väga äge. Tuline soov, tahtmine, himu õppida. Tuline vabadusejanu. Noorte tulised aated. Pidas tulise ning sütitava kõne, ettekande. Pöördus rahva poole tuliste sõnadega, tulise üleskutsega. Puhkesid tulised vaidlused. Ettepanek leidis tulist poolehoidu. Teda tervitati tuliste aplausidega. Koosolek oli tuline 'ägedate sõnavõttudega, tormiline'. See on nende tuline veendumus. Kõike tehti tulise vaimustusega. Ta tegi mulle tuliseid etteheiteid. „Tee, et sa kaod!” karjus eit tulises vihas, täis tulist viha. Mul on sinu tuleku üle tuline heameel. Ta oleks tulisest rõõmust ei tea mis teinud. Teda valdas tuline tusk. Mul on tema pärast tuline mure. Tundis oma sõnade pärast tulist häbi. Eit on täis tulist õelust. Mul on temast tuline kahju. Haigel on tuline hirm lõikuse ees. Missugune tuline elamus! *Aga kunagi tulevikus taltuvad need tulised tunded [= armastus] – ja siis tuleb pikk ning troostitu elu. R. Kaugver. || selliseid tundeid omav, innukas, veendunud; fanaatiline. Tuline rahvuslane, isamaalane, patrioot. Tuline rahvajuht, revolutsionäär. Tuline humanist, katoliiklane. Koolmeister on tuline C. R. Jakobsoni vaadete pooldaja. Uuendusel oli tuliseid poolehoidjaid. Tuline vabadusidee eestvõitleja. Tuline taimetoitluse propageerija. Teda tunti talupoegade õiguste tulise kaitsjana. Poeedil on palju tuliseid austajaid. *Tundsin teda väga hästi, on üks tuline mees, armastab oma rahvast .. E. Särgava.
5. ‹adj› piltl loomult, olemuselt kuumavereline, kergesti süttiv, ka tormakas, taltsutamatu vms. Lõunamaiselt tulised armeenlased. Poiss on veel noor ja tuline. Anne oli tüdrukuist kõige tulisem. Äge ja tuline oled sa ju alati olnud. Majandusjuhiks on ta liiga tuline. Noored on harilikult tulised ja mõtlematud. Tulise loomuga mees, naine. Andresel on tuline iseloom. Tal on tuline süda, hing. Püüa taltsutada oma tulist meelt! Ta läks rääkides, rääkis end tuliseks 'ägestus'. Heitis vastasistujale tulise 'ägeda' pilgu. *Ta esiisad, tulise verega mehed, olid tapnud nii mõnegi oma vastastest .. A. Jakobson. *Clemet oli ju poisikesena üsna tulise peaga [= tulipea] .. H. Sergo. || (tormaka, rahutu looma, hrl. hobuse kohta). Tuline ratsu. Tal on tulised hobused tõlla ees. Kihutas oma tulise täkuga kõigist mööda. Taat ei saa noore tulise loomaga enam hästi hakkama. *See oli noor Sõrgelju, kes sõitis tulise põdraga läbi taiga .. H. Laipaik.
6. ‹adj› (väljendab mingi omaduse v. olukorra ülimat astet). a. väga, äärmiselt suur, kõva. Tulise külmaga ei mindud metsa tööle. Tundis lausa tulist nälga. Majas valitses tuline puudus, vaesus. Me nägime selle asjaga tulist vaeva. Sai selle tehinguga tulist kahju. Töötati tulise hoolega. Poiss oli täis tulist julgust. Neile tehakse tulist ülekohut. Mehed hauvad tulist kättemaksu. Hüüdis appi tulises hädas. Selles asjas, selle koha pealt on Jüril tuline õigus. Miks ma peaksin loobuma, kui mul on pärandusele tuline 'täielik' õigus. Hannu rääkis tulist tõtt. Tuline õnn, et täna sadama ei hakanud. *.. pohlamoos oli talvel tuline hea kala või süldi juurde salatiks võtta. A. Hint. b. (löögi, hoobi, peksmise, ka tulirelvast lasu kohta:) tubli, kõva, mõjuv. Sai paar tulist hoopi, vopsu. Andis, virutas teisele tulise kõrvakiilu. Sähvas hobusele piitsaga tulise siraka. Poiss on oma tempudega isalt tulise keretäie ära teeninud. *Kuid nüüd laskis Tuomas ja saatis tulise [= kõrvetava] kuuli karu koiba. F. Tuglas (tlk). | ‹substantiivselt›. Põrutas püssist paar tulist. c. (valutunde kohta:) terav, kibe. Haav tegi tulist valu. Kannatab tulist hambavalu. Tuline valuhoog käis kehast läbi. Tallaalused, päkad on pikast käimisest tulised 'hellad, valusad'. | ‹substantiivselt›. *.. kobe muld kõditas taldu, kuid küürukoht ajas siiski kibedat tulist välja. H. Väli. d. (võitluse, võistluse kohta:) äge, metsik, pingeline, raske. Puhkes tuline lahing. Mõlema poole kaotused selles tulises tapluses olid suured. Meeste vahel läks tuliseks lööminguks. Poiste tulised pallimängud. Tuline heitlus jalgpallis, jäähokis, males. Möödas oli esimene tuline võistluspäev.
7. ‹adj› (kiiruse, kiirustamise kohta:) tormakas, hoogne; pöörane, kange. Tuline masurka, samba. Tants, pillimeeste mängurütm muutus järjest tulisemaks. Läks lahti tuline sõit kodu poole. Hobune laseb tulist traavi, galoppi. Tulisel sammul tõtatakse tööle. Nüüd oli neil tuline minek. Ruttasin tulise valuga sõbra poole. Lapsed tormavad tulise hooga, tulise tuhinaga uksest sisse. Poiss tormas tulisi jalu 'tulistjalu' minema. Auto kihutas meist tulise ajuga mööda. Ta pani tulise kiiruga jooksu. Riietuti tulise kiiruga. Äraminek, põgenemine sündis tulise kiiru(se)ga, tulise rutuga. Kõigil oli äkki kuhugi tuline rutt. Sul ka kunagi aega ei ole, aina tuline kiire. Nende töödega on tuline kiire (taga). Tulised askeldused, toimetused, asjaajamised. Päevad olid täis tulist tööd. Viljalõikuse tulised päevad.
8. esineb mitmesugustes kirumisvormelites. a. ‹adj› Oh sa tuline kurat! Millega te, tulised kuradid, nüüd hakkama saite! Sa tuline saatan, hinge tahtis välja võtta! Sa tuline mait, mis nüüd juhtus! b. ‹s› Oh sa tuline oma jutuga! Võtku sind tuhat ja tuline! Kuhu ta, tulise päralt, ometi nii kauaks jääb! Tulise pihta, kas see on siis mehetegu! *Tuhat tulist! Kas see poisijõmm, kes mind jääpraost välja tiris, olete tõesti teie?! J. Metua.
9. ‹s› kõnek (valu tekitava löögi kohta): hoop, latakas, sirakas vms. Norijale anti, virutati, valati rusikaga paar tulist vastu vahtimist. Sai kakluses mõne hea tulise. Nähvas piitsaga hobusele paar tulist. Tõmbas hobusele ühe tulise ja kihutas minema. *Kui veel kord tuled minu [= haagikohtuniku] aega viitma, siis saad armetumast kuuskümmend tulist! E. Vilde.
10. ‹s› kõnek viin vm. kangem alkohol. Pani sada grammi tulist hinge alla. *„Katsuge söögi sekka ka Stockholmi tulist, annab hea isu,” pani tüdruk viinanõu keset lauda. H. Sergo.

usaldama ‹37›

1. kelleski kindel olema, mitte kahtlema, kellegi aususes, heatahtlikkuses, tarkuses jne. veendunud olema. Truud sõpra võib täielikult, täiesti, läbi ja lõhki usaldada. Arvamusuuring näitas, kui vähe usaldab rahvas erakondi. Usaldas oma naist rohkem kui kedagi teist. Kas sa usaldad nõnda kõiki inimesi? Ta oli seda reeturit usaldanud nagu iseennast. Ei maksa iga ettejuhtuvat pimesi usaldada. Usalda mind ja räägi oma mure südamelt ära. Teda võib usaldada, ta vaikib nagu haud. Oma arsti peab usaldama. Seda lurjust ei saa põrmugi usaldada. Õige koer ei usalda võõraid.
▷ Liitsõnad: umbusaldama.
2. millegi peale kindel olema, midagi püsivaks, tugevaks, heaks vms. pidama, millegi tõepärasuses veendunud olema. Võidusõitja peab oma autot piiritult usaldama. Logisevat riivi ei saanud enam sugugi usaldada. Vananedes võib oma mälu järjest vähem usaldada. Usaldas vaid oma silmi ja kõrvu 'seda, mida ise nägi ja kuulis'. Neid andmeid ei maksa täiel määral usaldada. Sportlane usaldagu oma võimeid. Tegutsesin kiiresti, ainuüksi oma vaistu usaldades. *Lumi oli ohtlikult sulanud. Ei saanud hästi usaldada rada jalge ees ega pruunikaid mättaid selle kõrval. T. Kallas.
▷ Liitsõnad: umbusaldama.
3. kellegi hoolde, kätte, hoitavaks, kasutatavaks, tehtavaks jne. jätma v. andma. Usaldas lapse paariks tunniks tädi hoolde. Kes usaldaks ennast kahtlase kuulsusega kirurgi kätte, kätesse! Oli oma auto poja kätte (sõita) usaldanud. Nii suurt summat ma sellisele tuulepeale ei usaldaks. Talle usaldati näidendi peaosa, pulmapeo juhtimine. Noormehele ei saa nii vastutusrikast ametikohta usaldada. Tarvitas talle usaldatud võimu kurjasti. *Seda ülesannet [= ahjusiibri sulgemist] ei usaldanud ta enam Jensile pärast seda, kui see oli saanud vingumürgituse .. K. Ristikivi.
4. avameelselt teatavaks tegema, (kellelegi) midagi südamelt ära rääkima. Usaldas sõbrale kõik saladused, oma salajasimadki mõtted. Tal polnud inimest, kellele oma tundeid usaldada. Tüdruk usaldas oma südamevalu päevaraamatule. Mulle usaldati, et Kadi ootab last. *.. haige usaldas võõrale kõik selle, mida ta poleks iialgi pihtinud ei kirikule ega perekonnale. V. Adams.
5. ‹da-infinitiiviga› tihkama; (hrl. pärast kõhklemist) julgema, söandama. Kohmetu noormees ei usaldanud tüdrukut puutudagi. Laps ei usalda enam pärida – äkki onu pahandab. Poiss seisis ja vaatas maha, usaldamata silmi tõsta. Viimaks usaldasid mehed mürsulehtrist välja piiluda. Kulus hulk aega, enne kui ta juttu teha usaldas. Alles kümne aasta pärast usaldas autor oma novellidest raamatu kokku panna. Ta tegi ringi ümber maja ja usaldas alles seejärel koputada. Kõige julgem koer usaldas ka lähemale tulla. *.. isegi ääsi juurde usaldan minna, ehkki see koht alles hiljuti ajas mu seljale hirmujudinad. O. Luts. *.. kartulijaala alt läbi ujuda usaldasin mina üksi. J. Parijõgi.

uskuma ‹usun impers usutakse e. ustakse, usutud e. ustud 42›

1. kellegi v. millegi olemasolu ja mõjujõudu kindlaks v. võimalikuks pidama, ilma et seda tõestatud oleks. Kristlased usuvad Jumalasse, muhameedlased Allahisse. Loodusrahvad uskusid vaime, haldjaid, tonte. Usub paradiisi ja põrgusse. Usutakse hinge surematusse, hauatagusesse ellu. Paljud usuvad imesid, unenägusid, endeid. Kas sa usud telepaatiat, horoskoope, käevaatamist? Pettunud inimene ei usu enam armastust, armastusse. || usklik olema. Isa õpetas lapsi maast-madalast uskuma ja palvetama. *Kes usub, sellele pole surm kohutav, sest surm on osa elust. O. Tooming.
2. milleski veendunud olema, milleski v. kelleski mitte kahtlema. Usun paremasse tulevikku, meie ürituse õnnestumisse. Uskus ikka kindlamini, et kõik oli juhtunud just nõnda. Ma ei suuda seda uskuda, mida temast mulle räägiti. Tühipaljaid sõnu ei usu ükski ametnik, ikka tahab ta kõike näha paberi peal. Jahimehejutte ei maksa alati uskuda. Ta oli nii tõsise näoga, nagu usuks ta tõepoolest, mida räägib. Keegi ei tahtnud alguses surmasõnumit uskuda. Uskus oma jõusse. Usu, temast võib veel suur mees tulla. Ma ei usu teid mitte üks põrm. Sõbrad peavad teineteist uskuma ja usaldama. Kes usub iseendasse, seda usuvad ka teised. Ravitsejaisse ta ei uskunud. *Usu või ära usu, tööga kaob häda nagu uss mättasse! K. Ader. *Mina rääkisin tõtt, tema valetas, aga mind ei kuulatud ega ustud rohkem kui teda. A. H. Tammsaare. || usaldama (1., 2. täh.); van usaldama (3., 4. täh.) Kollektiiv peab oma liidrisse uskuma. Ära sa seda kelmi usu! Ega linnavurlesid uskuda tea. Ta on nii muutunud, et ma ei usu oma silmi 'ei usu, mida näen'. Vaatas rääkijat kahtlevalt, nagu ei tahaks ta oma kõrvu uskuda 'ei usuks seda, mida kuuleb'. Ära usu ilma, ilm ajab puru silma. *Veel kardetavam on Peipsi jäälagunemise ajal. Siis on teda raske uskuda, raske uskumata jätta. Juh. Liiv. *Aga uskuge oma saladus minu kätte .. J. Järv. || lootma. Nii suurt vedamist ei osanud ta uskudagi.
3. kellegi v. millegi suhtes mingil arvamusel olema, arvama, oletama. Poleks uskunud, et lapsega nii palju tüli tekib. Usutagu pealegi, et ta on ära sõitnud. Uskusin rahvamurrus korraks Ellet nägevat. Temast ei us(u)tud suuremat töötegijat. *Ma usun, lapsed, meil on paremaidki jutuaineid. E. Vilde. *„Mulle teeb suurt au, isand kuningas,” vastas Ibrahim, „et usud mind selle targa ning eduka mehe järglaseks.” H. Saari (tlk).
4. julgema, tihkama, usaldama. Poiss jäi vait ega uskunud enam iitsatadagi. Tea, kas usub teist pitsi enam võttagi. *Noh, aga pilliroo juurde parve vaatama ei usu keegi minna? O. Luts.