[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

anti|koagulant
keem med koagulatsiooni, näit. vere hüübimist takistav aine

depoo ‹15› ‹s›

1. raudteeveeremi, trammide, trollide, tuletõrjetehnika jms. hoiuhoone v. -koht (hrl. koos remonditöökodade ja muuga). Trammid, trollid sõidavad ööseks depoosse.
▷ Liitsõnad: raudtee|depoo, trammi|depoo, trolli|depoo, tuletõrje|depoo, vaguni|depoo, veduridepoo.
2. van ladu. *.. härjapaarid või muulad vedasid söekotid edasi depoosse – raudaiaga piiratud, mäena mustavasse lattu .. R. Sirge.
3. füsiol vere, mikroelementide vm. ainete varula organismis. Paljude mikroelementide depooks on maks ja lihased.
▷ Liitsõnad: veredepoo.

doonor ‹-i, -it 2› ‹s›

1. ka med oma vere, rinnapiima, elundi, koe vm. andja. Olen korduvalt olnud doonoriks.
▷ Liitsõnad: elundi|doonor, geeni|doonor, munaraku|doonor, neeru|doonor, seemneraku|doonor, sperma|doonor, veredoonor.
2. keem aatom, mis keemilise sideme tekkimisel annab temaga ühinevale aatomile elektronipaari

doonorlus ‹-e 5› ‹s›
med doonoriks olemine, doonorina näit. vere loovutamine. Doonorlus ei kahjusta organismi.

füsioloogiline ‹-se 5› ‹adj›
füsioloogiaga seotud, sellesse puutuv, sellel põhinev. Füsioloogilised uuringud. Füsioloogilised funktsioonid, protsessid, põhjused. Toitainete füsioloogilised normid. Organismi normaalne füsioloogiline seisund. Füsioloogiline küpsus, vanadus. Elektri füsioloogiline toime. Füsioloogiline keemia. Füsioloogiline lahus 'koostise ja osmootse rõhu poolest vereplasmale lähedane keedusoola vesilahus (süstimiseks suurte vere- v. vedelikukaotuste puhul)'.

hematoloogia ‹1› ‹s›
med vereloomeelundeid, vere koostist, omadusi ja haigusi uuriv teadusharu

hemoteraapia ‹1› ‹s›
med vere kasutamine ravimiseks, näit. vereülekandeks, süstimiseks vms., veriravi

hepariin ‹-i 21› ‹s›
füsiol farm kudedes tekkiv vere hüübimist takistav ühend

hirudiin ‹-i 21› ‹s›
farm vere hüübivust vähendav aine kaani süljes

humoraalne ‹-se 2› ‹adj›
füsiol organismi vedelikega (vere, lümfiga) seoses olev, nende kaudu toimiv. Humoraalne regulatsioon. Humoraalsed ained.

hüpereemia ‹1› ‹s›
med vere liigne kogunemus mingis elundis v. kehaosas, liigveresus

hüübima ‹37›
(hrl. vere, rasvade, valkude kohta:) tarduma, kalgenduma, hanguma. Kuumutamisel valgud hüübivad. Hüübinud veri. Hüübinud rasv, sült, toit. | piltl. *Lapeteus jälgis teda kummalise, hüübinud pilguga. P. Kuusberg.

hüüvis ‹-e 4› ‹s›
med vet hüübinud vere tomp, tromb

infarkt ‹-i 21› ‹s›
med vere juurdevoolu lakkamisest tingitud elundi v. selle osa kärbus; (üldkeeles hrl.:) südameinfarkt. Südamelihase ehk müokardi infarkt. Haigestus, suri infarkti. Tal oli infarkt. Sain infarkti.
▷ Liitsõnad: kopsu|infarkt, soole|infarkt, südameinfarkt.

isheemia ‹1› ‹s›
med paikne väheveresus, mingisse kehaossa v. elundisse suunduva vere juurdevoolu vähenemine v. lakkamine

juus|soon
anat kõige peenem vere- v. lümfisoon, kapillaar

kateeter ‹-tri, -trit 2› ‹s›
med vet kehaõõnde, vere- v. lümfisoonde viidav torukujuline arstiriist, õõnessond. Uriin eemaldati põiest kateetri abil.

klapp1 ‹klapi 21› ‹s›

1. mingi eseme üht serva pidi kinnitatud liikuv osa, seadis hrl. mingi ava katteks. Klapiga, klapita tasku. Väikesel poisil olid klapiga püksid. Klapiga käekott. Seljakoti klapp. Kongiukses olev klapp avati. *Radist nihutas klapid higistelt kõrvadelt kaelale .. A. Uustulnd.
▷ Liitsõnad: silma|klapp, tasku|klapp, ukseklapp; kuulde|klapp, kõrva|klapp, lauaklapp.
2. tehn seadis masinas v. torustikus auru, vedeliku v. gaasi läbipääsu reguleerimiseks
▷ Liitsõnad: kaitse|klapp, pöörd|klapp, reguleer(imis)|klapp, tagasilöögiklapp.
3. muus pillikeres olevat ava sulgev ja avav mehhanismiosa puhkpillil. Flöödimängija sõrmed liikusid väledalt klappidel.
4. anat vere tagasivoolamist takistav õhuke kilejas siseseina kurd veresoontes. Südame kahehõlmaline klapp.
▷ Liitsõnad: mitraal|klapp, südame|klapp, veeniklapp.

koolnu|külmus
med vere hüübimisest tingitud surnukeha külmus

koolnu|laik
med vere ümberpaigutumisest tingitud lillakaspunane laik koolnu allpool asetseval kehaosal

kopsu|vereringe
anat vere ringlus südame paremast vatsakesest kopsu kaudu tagasi südamesse, väike vereringe

kupu|sarv
etn umbsest otsast eemaldatud tükikesega veisesarv kupurauaga tehtud haavakestest vere imemiseks. Haavadest imes kupumoor verd kupusarvedega.

lämmastik|veresus
med vere liigne lämmastikusisaldus

löögi|maht
füsiol südamevatsakese ühe kokkutõmbega sellest vatsakesest väljapaisatav vere hulk

lüüs1 ‹-i 21› ‹s›

1. med palaviku pikaldane vaibumine (hrl. koos muude haigusnähtude järkjärgulise taandumisega)
2. biol orgaaniliste struktuuride (näit. vere punaliblede, bakterite) lagunemine lagundava aine toimel

malaaria ‹1› ‹s›
kõrge palaviku hoogudega parasitaarhaigus, mida põhjustavad vere punalibledes nugivad plasmoodiumid. Troopiline malaaria. Rändur haigestus, suri malaariasse. Malaariast kurnatud inimesed.

minuti|maht [-mahu]
hrl füsiol minuti jooksul vereringesse paisatud vere v. õhu hulk. Südame, kopsude minutimaht.

mäda ‹11›

1. ‹s› mädapõletiku korral tekkiv vere valgeliblesid, koe laguaineid ja baktereid sisaldav kollakas vedelik. Verine, veresegune mäda. Kõrv hakkas mäda jooksma. Laskis paisest mäda välja. Haav oli kaua aega mäda välja ajanud. Haavaside oli mädaga koos.
2. ‹s› pehme, tüma, mäda (4. täh.) koht pinnases. Vanker vajub rummuni mädasse. Hädas nagu mustlane mädas. *Et niisugusele [raba]saarele saada, tuli muidugi mehemoodi mädas sumbata. J. Rannap.
3. ‹adj› mingi lagunemisprotsessiga iseloomustuv. a. riknenud; mädanikust haaratud. Muna on pesas mädaks läinud. Pooleldi mäda kartul, õun. b. pehkinud, pehastanud; pude, rabe. Loog jäi vee alla, läks mustaks ja mädaks. Mädad aknaraamid. Seinapalgid, aiapostid on mädad. Mädaks vettinud köis, kalavõrk. Kehvast linast tuleb mäda lõng. c. piltl mitte niisugune, nagu olema peaks, ebaõige, ebakindel. See pole õige asi, siin on miski mäda. Teie plaanides on üks mäda koht. Väliselt on nagu kõik korras, aga tegelikult on nende abielu mäda. Üdini, läbini mäda riigivõim. Ei jõua ära kiruda, mis kõik mäda on. *Mida mädam riigivärk, seda vägevam kiidukisa. L. Promet.
4. ‹adj› (maapinna kohta:) pehme, tüma. Mäda koht soos, heinamaal. Mäda maa, soonik. Mädade kallastega, mäda põhjaga järv. Põld on harimiseks veel mäda. Vihmad on metsateed jumala mädaks teinud. *Siin-seal tungib looma jalg läbi mäda aluspõhja pehmesse mudasse .. A. H. Tammsaare.
5. ‹adj› murd (töö kohta:) selline, millest üle ollakse, mis laabub, läheb. *.. töö oleks mäda meie käes, kui Tõnni asemel oleks mõni noorem poiss võetud! P. Vallak.

nor|adrenaliin
füsiol adrenaliini sarnane vererõhku ja vere jaotust organismis reguleeriv neerupealiste hormoon

pais ‹-u 21› ‹s›

1. veevoolu tõkestav ja vett paisutav vesiehitis, tamm [-i]; tõke veel. Vesiveski pais. Vesiväravatega pais. Paisu avama, sulgema. Koprad langetavad puid ja ehitavad jõgedele paise. Jõele, kraavile tehti pais ette. Vesi on paisu(st) läbi murdnud. Jää lõhkus paisu. Paisu taha kogunenud, paisu tagant vabanenud vesi. Rahvamass murdis väravatest sisse nagu paisu tagant, paisust pääsenud tulvavesi. Pisarad pääsesid nagu paisust, paisu tagant. *Üle paisu vajus vesi laia, nagu õhukesest klaasist joana.. J. Semper. *Kui siis [jõel jää]pais viimaks murdub, läheb kõik alla suure raginaga ja mürinaga. J. Parijõgi. || piltl (millegi takistava, tagasi v. vaos hoidva kohta). See tundepuhang murdis kõik paisud. Niisugust fantaasiatulva on raske paisu taga hoida. Mu viha ei suutnud enam paisu taga püsida. *..võtad pliiatsi kätte ja lased paberile voolata, mis on paisu taha pakitsema kogunenud. M. Sillaots.
▷ Liitsõnad: veskipais.
2. tammi taha kogunenud vesi, paisutatud vesi. Pais ajab üle. Kui pais oli alla, maha lastud, jäi paisu põhi kuivaks. Pais on üleval, all.
▷ Liitsõnad: vee|pais, vetepais.
3. med vere vm. ihuvedeliku ülemäärane (haiguslik) kogunemine. Venoosne pais jalgades. Ravisukad takistavad veenide paisu. Ajukasvaja võib põhjustada kolju siserõhu tõusu tagajärjel nägemisnärvinäsa paisu.
▷ Liitsõnad: lümfi|pais, piima|pais, sapi|pais, uriini|pais, verepais.
4. kasutatakse paisumise, paisutamise erijuhtude kohta. a. (seisundi kohta). Purjed on tuulest paisus, paisul. Tuul ajas, puhus, tõmbas purjed paisu, paisule. *On korrakski mõõtnud vargne mõte selle tüdruku siidsukkade pikkust, ta rindade paisu.. H. Raudsepp. *Lase juuste lõhnavas paisus / peidan õnnest hõõguva pää. A. Sang. b. paisunud v. paisutatud koht. Seisva laine pais. Paisuga joon, tähed. c. piltl tulv, surve, paine. Mõtete, muljete pais. Vabanes murede paisu alt. Silmad on vett paisul täis. *.. päev on valgusest paisul nagu suur õhku täis puhutud põis.. A. Hint.
▷ Liitsõnad: hingepais.
5. murd paistetus. Pani paistetanud koha peale paisu alanduseks paiselehe.

polütsüteemia ‹1› ‹s›
med vere punaliblede haiguslik rohkenemine, punaveresus

protrombiin ‹-i 21› ‹s›
keem füsiol vere hüübimist mõjustav ensüüm

puhverdus|võime

1. keem lahuste võime vastu panna reaktsiooni muutvatele välismõjudele; kitsamalt ka mulla, vere, lümfi omadus vastu panna reaktsiooni järsule muutumisele happe v. aluse lisamise korral
2. (ökoloogias:) ökosüsteemi v. selle komponentide võime kahjutustada saasteaineid ja tasandada muid välismõjusid, muutmata oma olekut, seisundit ja talitlust

pulsatsioon ‹-i 21› ‹s›
pulseerimine. a. vere tukslemine veresoontes. Arteri pulsatsioon. Žgutist allpool pulsatsioon puudub. b. mingit nähtust iseloomustava suuruse pidev peam. korrapäratu tuiklev muutumine selle suuruse keskväärtuse ümber

pulseerima ‹42›
tuiklema, tukslema. a. (südametegevuse ja sellest johtuva vere rütmilise liikumise kohta). Süda pulseerib. Veri purskub haavast pulseeriva joana. Pulseeriv arter. | piltl. *.. võis kujutleda, kuidas õlu torudes pulseerib ja vaadiseinu rõhub. M. Unt. b. (mitmesuguste nähtuste perioodilise muutumise v. rütmiliselt kulgeva tegevuse kohta). Võimsad pulseerivad lained tekkisid ja kadusid. Kuumaveeallikad pulseerivad. Pulseerivad tähed 'pulsarid'. Pulseeriv kiirgus, valgusvoog, vool. Kõrvas on terav pulseeriv valu. c. piltl (silmas pidades millegi kulgemise rütmilisust, sageli ka hoogsust ja intensiivsust). Suurlinna elu pulseerib rahutus rütmis. Hoogsalt, elavalt pulseeriv kultuurielu. Pulseeriv liiklus. *Sõdurid ja ohvitserid seisid rahutult pulseerivas summas telgi ees. V. Beekman.

pulss ‹pulsi 21› ‹s›

1. ka med keha pinnal tukslemisena tuntav arterite tõukeline (rütmiline) laienemine südame pumbatud vere toimel. Nõrk, hea, sage, aeglane, rahulik, korratu pulss. Pulsi korrapärane rütm. Pulsi täitumus. Pulss lööb kiiresti, jõuliselt. Arst võttis lamaja käe ja kompas, katsus, mõõtis pulssi. Ema loeb poja randmelt pulssi. Palaviku korral pulss kiireneb, sageneb. Magades pulss aeglustub, pulsi sagedus 'pulsisagedus' väheneb. Pulssi polnud, pulss oli lakanud. Meelekohtades taob, tuksub pulss. *Minu pulssi katsumas käies väitsid tohtrid, et see võnkleb vaevaliselt nagu siksakiline kustuv maojälg kõrbeliivas. A. Beekman. || piltl millegi hrl. intensiivne rütm. Ta tunnetab hästi uue elu pulssi. Kiire pulsiga suurlinn. Kohaliku kunstielu pulss oli loid. Rock'n'roll'i raudne pulss.
2. tehn lüpsiaparaadi töörütmi üks perioodiline osa. Lüps sagedusega 48 pulssi minutis.

punane ‹-se 4›

1. ‹adj› maasikate, pohlade, vere vms. värvi. Punane värv, värvus, värvaine, toon, varjund. Punane õis, lill, mari, seen, vahtraleht. Punased tomatid. Punane muld, liiv, savi, kivim. Punane kuu, õhtupäike, koidutaevas, õhtutaevas. Punased tuleleegid. Õhku lasti punane rakett. Valgusfooris põles punane tuli. Punase tulega 'punase fooritule ajal' ei tohi tänavat ületada. Punane tint, mahl, vein. Toonekure nokk ja jalad on punased. Punase pealaega rähn. Nahale ilmusid punased plekid. Punaseks nutetud silmad. Higine ja punane nägu. Poiss oli häbi pärast, piinlikkusest kõrvuni punane. Priske ja punane mees. Punased põsed, huuled. Punased tellised. Punane telliskivikatus. Punane käisemuster. Punane vormimüts, käelint, lipp. Punase äärisega liiklusmärgid. Punane pliiats. Pihlamarjad tõmbusid punaseks. Side värvus verest punaseks. Vihastas ja läks näost (üleni) punaseks. Tõusev päike värvis taevaääre punaseks. Katus värviti punaseks. Punasest klaasist reflektor. Tulbid olid punased kui tuli. Vihtlejad olid punased nagu keedetud vähid. Külmetavad jalad olid punased nagu pardilestad. Sõnum mõjus talle nagu punane rätt härjale. Valgem kui lumi, haljam kui hein, punasem kui veri? (Mõistatus). || (karvastiku puhul hrl.:) punakaspruun. Punased juuksed. Punane habe. Punase peaga tüdruk. Punane lehm, linnukoer. || (indiaanlaste kohta:) punasenahaline. Punane rass. Punaste meeste püha puu. || tulikuum, punaselt hõõguv. Ajasin raudora ahjus punaseks. Põletasin punaseks aetud traadiga mustrit puusse. Kerisekivid olid kuumusest punased. Punaseks köetud ahi, pliidiraud. || (taime- ja loomanimetustes ning muudes terminites ja terminilaadsetes ühendites). Punane ristik, aruhein, tolmpea. Punane kukehari, päevakübar, hanemalts. Punane peakapsas. Punane pipar ehk paprika. Punased sõstrad. Euroopa punane ehk harilik vaarikas. Punane vaher, tamm, hobukastan, leedripuu, pöök. Ploomisort ‘Tartu punane’. Punane lumimari. Punane kärbseseen. Punane setter. Eesti punast tõugu veised. Punane ilves. Punane metsasipelgas, kedriklest, herilane, kapsalutikas, rändtirts. Punane kala 'punaka lihaga kala'. Punased verelibled. Punane 'veresoonterikkast massist koosnev' luuüdi. Punane sammaspool. Punased veinid. Punane tee, kalamari. Punasest puust 'punakavärvilise puiduga väärispuust' mööbel. Punane kuld 'sulam kuld, hõbe ja vask, mille seast vask on ülekaalus'. Punane vask 'vase ülekaaluga vase ja tsingi sulam'. Punane fosfor. Punane joon ehit kvartali ja tänava maa-ala piiri tähistav joon. Punane 'punakaaneline' pass. Punane raamat '(punakaaneline) raamat, millesse kantakse haruldased ja hävimisohus olevad taime- ja loomaliigid'. Punane Rist 'rahvusvaheline organisatsioon, mille ülesandeks on sõjas v. loodusõnnetuste tagajärjel kannatadasaanute ning rahu ajal peamiselt tervishoiuorganite abistamine'. Punase pliiatsi 'teksti parandaja, ka tsensori' töö. Punane 'kalendris punasega märgitud tööst vaba' päev. Punane raha 'punasevärviline rahatäht'. | piltl. Punase joonena, niidina 'juhtmõttena' läbis teost ühiskondliku õigluse nõue. Informatsiooni küsiti hommikust õhtuni, nii et telefon oli punane, traadid olid punased 'tulised'. Mind valdas punane 'äge' raevuhoog. *Oh unelused sinised, / oh punased mu patud.. V. Adams.
▷ Liitsõnad: bordoo|punane, granaat|punane, härg|punane, härjavere|punane, jõhvika|punane, kirsi|punane, kirss|punane, korall|punane, lepakoore|punane, lepa|punane, lepatriinu|punane, liha|punane, lutik|punane, lõhe|punane, maasik|punane, moon|punane, paburitsi|punane, peedi|punane, peet|punane, pihla|punane, pohla|punane, porgand(i)|punane, pull|punane, rebase|punane, roos|punane, rooste|punane, rubiin|punane, sarlak|punane, telliskivi|punane, tomat(i)|punane, tuli|punane, vaarik(a)|punane, vabarn(a)|punane, vask|punane, vein(i)|punane, veri|punane, vähk|punane, õis|punane, õun|punane, ääspunane; hallikas|punane, kollakas|punane, kuldjas|punane, kuld|punane, kullakas|punane, lilla(kas)|punane, must(jas)|punane, oranž(ikas)|punane, paatjas|punane, pastell|punane, pronks(jas)|punane, pruunikas|punane, pruun(jas)|punane, rohekas|punane, roosa(kas)|punane, ruske|punane, ruuge|punane, ruugjas|punane, sinakas|punane, sini|punane, sinkjas|punane, suits|punane, tuhk(jas)|punane, violetjas|punane, violettpunane; eha|punane, hommiku|punane, koidu|punane, loojangu|punane, pilve|punane, päikese|punane, tulekahjupunane; ere|punane, ergav|punane, erk|punane, hele|punane, helkiv|punane, hõõg(uv)|punane, kahkjas|punane, kahva(kas)|punane, kahvatu|punane, kirgas|punane, kriiskav|punane, käre|punane, kärts|punane, kuum|punane, külm(a)|punane, küps|punane, leek(iv)|punane, lõkendav|punane, lõõmav|punane, lõõskav|punane, läikiv|punane, matt|punane, särav|punane, säre|punane, sügav|punane, sünk|punane, tuhm|punane, tume|punane, tõmmu|punane, valge|punane, valkjas|punane, õhetav|punane, õrnpunane; häbi|punane, nutu|punane, palaviku|punane, valu|punane, vihapunane; aniliin|punane, henna|punane, kadmium|punane, karmiin|punane, kinaver|punane, kroom|punane, madara|punane, mennik|punane, ooker|punane, plii|punane, purpur|punane, taime|punane, tedremarana|punane, tinapunane; inglis|punane, kardinal|punane, kongo|punane, rootsi|punane, saaga|punane, türgi|punane, vana|punane, veneetsiapunane; infrapunane.
2. ‹adj› kõnek pahempoolne, revolutsiooniline, sotsialistlik, kommunistlik. Punane propaganda, poliitika, kihutustöö. Ta näitas koosolekutel oma punast värvi, ei varjanud oma punast mõttelaadi, meelsust. Punased töölised, madrused, üliõpilased. Punased sõjamehed, komandörid, partisanid. Tööliskond oli üsna punane. Punaste aastate sündmused, meeleolud. Punane 1905. aasta. Punane terror, diktatuur. Punane Venemaa. Punased brošüürid. Pidas kõige punasemaid kõnesid.
3. ‹s› see, mis v. kes on punast värvi. a. punane värv v. värvus. Punast saadi madarajuurtest. Punane on armastuse värv. Punasega vihale aetud härg. Värvisime maja Rootsi punasega. Olulised sõnad olid punasega 'punase pliiatsi v. tindiga' alla kriipsutatud. b. punane riietus. Ta oli üleni punases. c. indiaanlane. *Eurooplane on sajandeid olnud mustade, kollaste ja punaste isandaks.. A. H. Tammsaare. d. punast karva loom (hrl. hobune). Rakenda punane vankri ette. e. punane vein. Kalla mulle punast! f. veri. *Säärase atujutuga võib su nospel hakata punast pahistama. H. Lepik (tlk). g. kõnek punane rahatäht. Laena mulle paar punast.
4. ‹s› pahempoolne, bolševik, kommunist; nende poolehoidja. Ta oli tuntud punane. Punaste poolehoidja, sabarakk. Hoiab punaste poole. Tegi punastega koostööd. Punased vallutasid linna. Sattus punaste kätte. Varjas saksa ajal punaseid. Punaste ja valgete sõda Soomes. Punaste propaganda. Punaste kord, valitsus. *Muidugi ta oli mässumees ja punane pealaest jalatallani. K. Ristikivi.
5. ‹s› kõnek punakusesus. Veised on punases.

puna|veresus
med seisund, mille puhul vere punaliblede teke on suurenenud

põimik ‹-u 2› ‹s›

1. põimitu v. põimunu, põiming. Okste, juurte, väänkasvude põimik. Seeneniitide põimik. || anat närvikiudude kimpude hargnemisest ja ühinemisest kujunev põiming, ka vere- v. lümfisoonte võrgutaoline moodustis (plexus). Närvide põimik.
▷ Liitsõnad: juure|põimik, mütseelipõimik; arteri|põimik, närvi|põimik, soone|põimik, veenipõimik.
2. valimik v. montaaž. Vanaisade-vanaemade aegsete laulude põimik. Raamatus leidub ka põimik autori värssidest. *Sündis esimene põimik rahvapärandist – kogu õhtut täitev kommete, tantsude ja pärimuste lugu „Kosjad”.. Ü. Tootsen.
▷ Liitsõnad: luule|põimik, tantsu|põimik, värsipõimik.

põrn ‹-a 23› ‹s›
ka anat selgroogsete kõhuõõne vasakus ülaosas paiknev pruunikaspunane elund, mis on vere varupaik ning lümfotsüütide ja immuunkehade tekitaja (lien). Inimese, hobuse, sea põrn. Põrna pulp 'säsi'.

põrna|värat
anat koht põrnas, kus sisenevad ja väljuvad vere- ja lümfisooned

reesus|sobimatus
füsiol reesusnegatiivse ja reesuspositiivse vere vaheline sobimatus, mis võib põhjustada hemolüütilist tõbe; reesuskonflikt. Reesussobimatus võib osutuda eluohtlikuks.

retsipient ‹-endi 21› ‹s›

1. med (vere, koe vms.) saaja, vastuvõtja. Vere otsene ülekanne doonori veresoonest retsipiendi veresoonde.
2. (kommunikatsioonis:) teate saaja, adressaat

röga|eritus
füsiol vere valgeliblesid, hingamisteede epiteelrakke jms. sisaldava lima eritumine organismist rögana. Rohke, vähene rögaeritus.

seemne|väät
anat kubemekanalis paiknev seemnejuha koos vere- ja lümfisoonte ning närvidega (funiculus spermaticus)

seerum ‹-i, -it 2› ‹s›

1. lümfi, vere ja piima vedel koostisosa, vadak
2. füsiol vereseerum
3. farm antikehi sisaldav verepreparaat, immuunseerum. Gripivastane, difteeriavastane, teetanusevastane seerum. Arst süstis kuubiku seerumit.
▷ Liitsõnad: anti|seerum, raviseerum.

sepsis ‹-e 4› ‹s›
med organismi üldinfektsioon, vere nakatatus mäda tekitavate bakteritega, veremürgistus, roiskveresus

sette|reaktsioon
med vere punaliblede settimise kiirus

soon ‹-e, -t 34› ‹s›

1. ka anat inimese ja loomade torujas õõneselund, mida mööda voolab veri v. lümf, vere- v. lümfisoon. Kirurg õmbleb sooned kokku. Soon tuksub, tuksleb, väriseb. Sooned otsaees, meelekohal tursuvad pingutusest, punduvad üles. Viha paisutab sooni. Süda peksab ja veri voolab soontes kiiremini. *Nägin seal [= kätel] kõrgemale kerkinud siniseid sooni, mis nagu puu juured naha all laiali hargnesid. B. Kangro. | piltl (hrl. päritolule v. emotsionaalsele seisundile osutavates väljendites). Ta soontes voolab kuninglik, juudi veri. Poisi soontes olla tilgake mustlase verd. Uljaspeade soontes tuikab vaba veri. Noor veri kuumab soontes. Rahu voolas mu soontes. Tal voolab vere asemel vesi soontes (tuimuse, loiduse kohta). Õudne heli pani vere soontes seisma, hanguma. Nii julm sündmus, et pani vere soontes tarretama, tarduma. Tundis verd oma soontes tarduvat. || ‹pl.› (ka) kõõlused, lihased, näit. pihasooned. Kõik sooned valutavad. Vihmaste ilmadega närib reuma soontes. Sooned surisevad põrutusest. Sooned pihal, kaelal on köitena pingul. Soontelt sitke noormees. Tasusin vanaisa tööst vaevatud sooni.
▷ Liitsõnad: elu|soon, juus|soon, kaela|soon, kukla|soon, käe|soon, lümfi|soon, piha|soon, piima|soon, selja|soon, tehis|soon, tooma|soon, tuik|soon, tõmb|soon, vere|soon, viimasoon.
2. vee kulgemise tee maapinnas v. -pinnal, veesoon. Luhas on sooned, milles vett ainult suurvee aegu. Soone kohale ehitati sild. Talu asus soone ääres. Need sooned ei kanna looma. Soontel õitses kollane varsakabi. Kelts sulab, maa sooned elustuvad. *Aga mis siis.., kui see madal soon annab vähe vett ja kaev jääb pooltühjaks? E. Õun. | piltl. Meie linnake paiknes kaubandusliku elu soonel. *Parteimajas asusid uue elu allikad ja sooned. L. Vaher.
▷ Liitsõnad: allika|soon, veesoon; liiklussoon.
3. joonjas sisselõige, näit. renn, vagu; muu sellelaadne süvend. Soonega laud, pruss. Pinali kaas jookseb soonte sees edasi-tagasi. Köis libises soonest välja. Pakule raiuti soon sisse. Tal on soonega suusad. Seatapupussil on tera sees soon. Et vaiku saada, lõigatakse puukoorde sooned. Ee rinda lõigatud soon. Peene soonega velvet. *.. ta väntas grammofoni ja langetas nõela plaadi soonele. A. Beekman.
▷ Liitsõnad: noa|soon, suusa|soon, vintsoon.
4. trahhee. a. bot juhtkimbus asetsev paksuseinalistest rakkudest liitunud toru, juhtsoon. Soontes liigub vesi ühes mineraalsooladega. Puude soontes on elu tardunud. b. zool õhuga täidetud toruke näit. putukate hingamiselundina, õhusoon
▷ Liitsõnad: lehe|soon, piima|soon, spiraal|soon, rõngas|soon, võrksoon.
5. zool toruke putukatiivas, milles paiknevad närvid ja trahheed, tiivasoon
6. geol maakoorelõhet täitev mineraali-, kivim- v. maagikeha. Valge kvartsi soon. Geoloogid sattusid tundmatu soone peale.
▷ Liitsõnad: hõbeda|soon, kulla|soon, kvartsi|soon, maagi|soon, naftasoon.
7. el juhtme v. kaabli voolu juhtiv, isolatsiooniga ümbritsetud osa. Kaabli üks soon on vigane. Kolme soonega kaabel.
8. piltl. a. anne, eeldused, oskused. Majandusliku soonega poiss. Laps on emalt luiskamise soone pärinud. Tal puudub juhi soon. Vennal on äri peale soont. Kui ikka soont pole, ei tule pillimäng välja. Jahipidamiseks puudub tal soon. *Tema.. lööb, maksku mis maksab, elust läbi! Tal on taipu, soont ja õnne.. L. Promet. b. (väljendites millegi sujumise kohta). Jukuga on lihtne soonele saada. Üritas tüdrukuga vallatleda, aga ei sattunud soonele. *Paari päeva pärast tegi ta vana Andresega juttu ja nüüd sattus ta õigele soonele: ta kuulis kõik, mis süda soovis.. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: huumori|soon, jutu|soon, nalja|soon, ärisoon.

soone|põimik
anat hargnevate ja ühinevate vere- ning lümfisoonte võrk

soon|kasvaja
med peam. vere- v. lümfisoontest koosnev kasvaja, angioom

süda ‹-me part südant 3› ‹s›

1. ringeelundkonna keskne lihaseline elund, mille kokkutõmbed panevad vere soontes liikuma. Inimese, looma, kala, putuka süda. Imetajate ja lindude süda koosneb kahest kojast ja kahest vatsakesest. Südame parem koda, vasak vatsake. Südame talitlus. Südame isheemiatõbi, hüpertroofia, klapirikked, äge puudulikkus. Südame siirdamine. Süda lööb normaalselt, jätab lööke vahele. Süda tuksub, peksab, taob. Treppidest ülesminek võttis südame kloppima, puperdama. Tema süda on terve, väga haige, tublisti laienenud. Järsud mäkketõusud koormavad südant. Süda jäi seisma, lakkas töötamast. Arst kuulab haige südant. Terav valu südames. Tundis pistet südames. Haige kurdab südant. Kuul tabas looma südamesse. Kunstlik süda 'tehissüda'. || looma, linnu vastav elund lihasaadusena. Hautatud süda. Süda on võrdlemisi sitke lihaga. || rindkere piirkond, kus see elund asub. Lõi vastast südame alla. Vajus istuma ja haaras südant. Last südame all kandma 'rase olema'.
▷ Liitsõnad: inimsüda; siirik|süda, tehissüda.
2. piltl kasut. kõige üldisemalt inimese psüühika ja teat. füsioloogiliste protsessidega seostatuna, tunnete ja elamuste kujuteldava asu- ja lähtekohana. a. (seoses hingeelu ja mitmesuguste sisetunnetega). Süda on rõõmus, kurb, rahutu, hirmul, ärevil. Tegin seda raske, valutava südamega. Muretu, kerge südamega asuti teele. Lapsed ootasid jõulusid põksuva südamega. Laste nutt tegi isa südame haledaks. Teade tegi südame rõõmsaks, rahustas südant. Süda läks, muutus nukraks, kurvaks, härdaks, hulga kergemaks. Süda on täis hirmu, kurbust. Mu süda on valu täis, valutab tema pärast. Süda rõõmustab, juubeldab (sees). Süda hõiskas, laulis sees, hüppas rõõmu pärast. Nende südamed põlesid vaimustusest. Süda kees vihast, paisus uhkusest. Seda nähes mu süda naeris, nuttis, kihvatas sees. Poisi süda kripeldas: äkki saadakse teada. Süda kisub, tõmbub kurbusest kokku. Süda väriseb, vabiseb hirmust, tahtis hirmust seisma jääda. Südant haaras ängistus, hirm. Hirm nööris südant. Ahastus täitis südant. Rõõmutuksatus käib südamest läbi. Külm judin käis seda kuuldes südame alt läbi. Mis ütleb õnnetu ema süda sees! Ära vaeva oma südant iga tühise asja pärast. Süda ei anna, saa rahu. Selle otsusega võib süda rahule jääda. Süda sundis, ajas teda süüd üles tunnistama. Minu süda on sellest patust, süüst küll puhas. Süda aimab halba. Mis mure su südant vaevab? Kaaslaste osavõtt liigutas südant. See ütlus riivas, torkas kibedalt mu südant. Süütunne rõhus südant. Lahutas sõimuga oma südant. Rasked elamused vapustavad lapse südant. Tegin, nagu süda käskis. Minu süda ei luba mul seda teha. Võtke siit, mis süda soovib! Sõi ja jõi, mida süda kutsus. Võis minna, kuhu süda kutsus. Magan nii palju kui süda lustib. Ta kõneleb sinust aina sooja südamega. Isa süda hakkas pikapeale sulama. Millega saaks selle kurja mehe südant pehmendada! Ega sinu süda ka iganes nõrku! Mis südamega sa sõbra hätta jätad! Tal jäi nende suhtumisest okas südamesse. Tal on süda keele peal 'on avameelne v. armastab lobiseda'. Millest süda täis, sellest suu räägib. Suu on südame mõõt. *.. kogu aeg olin rahutu. Süda nagu kiskus ja kiskus kusagile, ei aidanud vodka ega tüdrukud.. H. Angervaks. b. sisim, hing (ühenduses inimese kõige sügavamate tunnete, mõtetega). Südames võttis maad kurbus, ärevus. Südames on kartus, valu. Südames kees viha rõhujate vastu. Ta kannab sinu vastu kurja südames. Oma südames põlgasid nad teda. Mul oli imelik aimdus südames. Poiste südames tärkavad lootused. Kurjategija südames polnud halastust. Sul on mingi salamure südames. Südames ärkas tahtmine parema elu järele. Mul polnud aimugi, mis ta südames toimus. Nii mõnigi mõtles südames teisiti. Oma südames pidin talle siiski õiguse andma. Mõistusega saan sellest aru, kuid südames olen vastu. See oli kõigi mõtteis ja südameis. Tundis salajas südame põhjas rõõmu. Südamesse asub, poeb kuri kahtlus. Südameisse koguneb vimma, umbusku. Tema häda lõikas mulle südamesse. See ütlus läks, tungis mulle südamesse. Rääkisime temaga usaldavalt, südamest südamesse. Soovin seda päris südamest, südame põhjast. Mure ei tagane vanemate südamest. See oli nii südamest öeldud, et kõik hakkasid naerma. Naeris, ohkas südamest. Tema sõnad tulid südamest. Südamest tulev kaastundeavaldus. Tal on aina töö ja kohustused südamel. Küllap sul ikka midagi südamel 'rääkida' on, kui siia tulid. Sul nagu kipitab, pakitseb veel midagi südame peal. Rääkis emale südamelt, südame pealt oma mured ära. Saaks ometi oma südame tühjaks rääkida, välja nutta. Ütleb teisele otse suu sisse kõik südame pealt ära. Tööd, kõike tegi ta alati südamega, hingega 'täie kohusetundega'. Võttis õpinguid, kõiki kohustusi südamega. Kui midagi ette võtab, siis on südamega asja juures. Talupoeg rippus oma südamega maa ja loomade küljes. Tal on kodukoht väga südame küljes. See töö on mulle südame järgi 'meeltmööda'. Paneb töösse kogu oma südame. Piinava südame eest, käest pole pääsu. Palvetas tummalt, südamega. Mis silmist, see südamest. Mis südamest tuleb, läheb südamesse. *Kas ta tundis end olevat rahvaga üks süda ja üks hing? L. Metsar (tlk). || südamest (üli)väga, kogu hingest. Mees oli südamest rõõmus, õnnelik. Mul on südamest kahju, et nii juhtus. Kahetses südamest oma eksimust. Palun südamest andeks. c. esineb iseloomuomaduste, hrl. headuse, sõbraliku suhtumise, tundelisuse v. neile vastupidiste omaduste väljendamisel. Tal on hea, soe, hell, helde, kaastundlik, hale, kuldne, tunderikas süda. Pehme, külma, kõva, kurja südamega inimene. Tal on kange, kõrk süda sees. Südame headus, kurjus. Ei tea, mis ta oma südame kanguses võtab teha. Ta tegi seda heast südamest. Võõras oli osavõtliku südamega. Suure südamega 'kaastundlik, hea südamega' inimene. Oma uhke südame tõttu ta teistega ei sobinud. Südamelt, südame poolest polnud ta halb laps. Väejuhil oli kotka, lõvi süda. Tütrel on ema süda: sama suureline ja ennast täis. Need ülesanded nõuavad mehe 'kindlat' südant. Arusaaja ja südamega inimene. Ta on halb, südameta inimene. Kuidas sa võid nii südameta olla! Tal pole südant abipalujale, hädalisele ära öelda. Antsul polnud südant lihase vennaga kohut käima hakata. Eks aja ta siis majast välja, kui südant on! Raske elu on naise südame kalestanud. Ega siis temagi süda kivist ole. Silm on südame peegel. d. esineb armastustundeid kujutavates väljendites. Käis äge võitlus neiu südame pärast. Tunnistas sõbrale, et üks plika on talle südamesse läinud, hakanud. Paistab, et peretütre süda on veel vaba. Olen sind ikka oma südames kandnud. Ilusa poisina vallutas ta aina neidude südameid. Tüdruku süda tuksub teisele. Kosis südame sunnil vaese tüdruku. Mis hoiab küll sinu südant tema küljes kinni? Truu abielumees, tema südames ei ole kohta teiste naiste jaoks. *„Irmakene, kas sul siis raasugi südant minu jaoks ei ole?” nurus. R. Sirge. *Mu õde, mu süda, mu südame valgus! V. Ridala. e. kasut. (peam. püsiühendeis) füsioloogilise tunde (eriti iiveldustunde), ka füüsilise enesetunde ilmingute väljendamisel. Süda läheb, läks äkki pahaks, halvaks, sandiks. Karbiidilehk, rasvaving, ebameeldiv toit ajas südame pahaks. Süda on paha, vägisi ajab oksele. Ei saa midagi süüa, süda läigib sees. Vorst oli vist halb, süda hakkas läikima. Jube hais pani, võttis südame läikima. Kaanis kõvasti õlut, nüüd süda pööritab. Pea valutas ja süda iiveldas. Minu süda ei võta seesugust toitu vastu. Mõni nõrgema südamega inimene seda süüa ei saa. Kõva pohmelus, süda kõrbeb sees 'on kõva joogijanu'. Süda kipub selles kuumuses närbima. *Ta süda ei kannatanud viina ega külakiiget ega autosõitu.. K. Saaber.
▷ Liitsõnad: ema|süda, lapse|süda, mehe|süda, naise|süda, neiu|süda, vennasüda.
3. midagi kujult südant (1. täh.) meenutavat (ese, kujutis vms.). Papist, piparkoogist, martsipanist süda. Pingisse oli lõigatud noolest läbistatud süda. Ärtu masti märgib punane süda. Riste ja südameid on kasutatud õllekappade kaunistusena.
▷ Liitsõnad: murtudsüda.
4. millegi keskmine v. keskpunktile lähedane osa. a. mingi territooriumi, maa-ala, asustatud punkti, hoone jne. keskosa; keskus. Euroopa, Aasia südames. Berliinis, Saksamaa südames. Asume Virumaa, Mulgimaa südames. Teekond mandri, saare südamesse. Tänapäeva Varssavi süda on läbinisti uus linn. Presidendi palee asub linna südames. Vallamaja oli alevi südames. Sai tüki maad endise mõisa südamest. Olime põlismetsa, nõmme, pargi südames. See maantee viib päris mägede südamesse. Maja, korteri südame moodustab suur elutuba. Tsükloni südames valitseb tuulevaikus. *Muidugi, me ei liigu mitte Biskaia südames, vaid servapidi .. J. Smuul. *.. aga Tasuja kange mõõk välkus veel kaua .. ja suled ta kübaral lehvisid kaugel vaenlase tihedama salga südames. E. Bornhöhe. b. mingi taimeosa, eseme jne. südamik. Kollase südamega õied. Õuntest, pirnidest eemaldage südamed! Jämeda südamega porgandid. Mäda südamega puu, kuusk, haab. Seinapalgid on südameni pehkinud. Teivastel olid südamed alles terved. Pliiatsi grafiidist, keemiline süda. Nool lendas märklaua südamesse. c. millegi sügav sisemus, tuum. Maa süda ehk barüsfäär koosneb peamiselt rauast ja niklist. Vulkaani süda. d. mingi ajalõigu keskpaik, selle haripunkt. Päeva, öö süda. Jaanuar on talve süda. Taliharjapäeval löödavat talve süda lõhki.
▷ Liitsõnad: linna|süda, metsa|süda, mõisasüda; puu|süda, õunasüda; päevasüda.
5. midagi keskset, tähtsat v. liikumapanevat. a. mootor, mingi oluline seade v. seadmestik. Auriku, lennuki keerulistest masinatest koosnev süda. Kosmoseraketi süda. Televiisori süda. Sõiduki süda oli kokkupõrkes terveks jäänud. b. mingi juhtiv keskus v. organ; midagi eluliselt tähtsat. Pealinn on riigi süda. Kool peab valla südameks saama. Ruhri tööstuspiirkond on Saksamaa rasketööstuse süda. Need kolm ärksat noormeest on ühingu süda.

südame|puudulikkus
med seisund, kus süda ei ole võimeline küllalt kiiresti pumpama sinna saabuvat verd v. venoosse vere naasmine südamesse on ebapiisav. Äge, krooniline südamepuudulikkus.

transfusioon ‹-i 21› ‹s›
med vedeliku, eriti vere ülekanne

tromb1 ‹-i 21› ‹s›
med vet hüübinud vere tombuke veresoones v. südames. Haigel tekkis, oli tromb. Trombi edasikandumine veresoones.

trombiin ‹-i 21› ‹s›
füsiol vere hüübimist põhjustav ensüüm

tuikama ‹tuigata 48›

1. rütmiliselt v. hooti (nõrka, tuima) valu tunda andma; selliselt tukslema. Pea, kukal tuikab valust. Kõht tuikas tummas valus. Hammas, kõrv hakkas jälle kergelt tuikama. Liigne pidutsemine oli oimukohad tuikama pannud. Käed tuikavad valutada. Rinnus, südames tuikas tuimalt, hoogude kaupa. Väga hullusti enam ei valutagi, ainult tuikab veel veidi. Kogu keha tuikas väsimusest, ülepingutusest. Põletik algas tuikava kipitusega, mis järjest tugevnes. Tüütu reuma ei lakka tuikamast. *.. hakkas süda ägedasti peksma, nii et löögid meelekohtades valusasti tuikasid. R. Põder (tlk). || piltl (seoses hingeliste elamustega). Hõõguv armuvalu tuikas rinnus. Etteheide jäi terava okkana tema hinge tuikama. Teravate valutorgetena tuikas peas mõte: kõik on läbi! *Kusagil hämaral mäluriiulil .. hakkavad valusalt tuikama jumal teab kust ja millal talletatud sõnad. K. Kangur.
2. tuksuma. a. (südametegevuse ja vere pulseeriva liikumise kohta). Aeglustas sammu, et süda ei tuikaks liiga kiiresti. Katsus käega, kas lamajal süda ikka tuikab. Süda peksles ja veri tuikas meelekohtades. On näha, kuidas sooneke kaelal tuikab. Pulss tuikas ühtlaselt, rahulikult. || (tunnetega seoses). Süda tuikas rõõmust, õnnest. Nooruki veri tuikab rahutult, ärevalt. Kärsitu ootus pani rinna tugevasti tuikama. Tunneb rinnus tuikavat jõudu, heldimustunnet. b. piltl (eluprotsesside, töötamise vm. rütmilisust silmas pidades). Linna kiirelt tuikava eluga kohaneda polnud maalapsel kuigi lihtne. Meie sajandi kärsitult tuikav pulss. Argipäev tuikas oma harilikku tuikamist. Lõunamaa linna tõeline elusoon tuikab turgudel. Kevadel hakkab mahl tüvedes tuikama. Laeva raudne süda tuikab vahetpidamata. Kaljulõhest keeb välja väike tuikav allikas. c. piltl (millegi mõttes mõlkumise kohta). Kusagil sisimas tuikas kogu aeg küsimus: mis edasi saab? Isa sõnad jäid talle mällu tuikama. Enne uinumist tuikas üks mõte läbi pea. *.. meeles tuikas ebamäärane teadmine, et ta on midagi väga tähtsat tegemata jätnud .. T. Vint.
3. vilkuma, värelema. Tuhandeid tähti tuikab öises taevas. Kaugel tuikas üksik tuluke. Silme ees hakkasid tuikama punased täpid. *Midagi helendab, helgib ja tuikab / kaugete kinkude takka .. V. Ridala.

veeni|klapp
anat vere tagasivoolamist takistav veeni siseseina kurd. Veeniklappide nõrkus, puudulikkus.

veli ‹velje pl. part veljesid 32 või velle pl. part vellesid 32› ‹s›
vend, vennas. a. (vere poolest). Jüri on Mari veli. Linnamehest veli tuli suveks maale. Veljed ja sõsarad. Soovib oma ainsale vellele ainult head. Andis nooremale vellele tuupi. Ta ei tahtnud oma väikese velle peale kaevata. Jäin Jaanist velje võlglaseks. b. (teat. ühtekuuluvuse alusel). Ülelahe veljed. Sõit Soome veljede juurde. Viru velled. Veljed sõdurid, lahing on algamas. Relvile, veljed! Armas veli Issanda sees. *Muhamedlased, keda kristlasväed üha valjemini ahistasid, kutsusid oma velled Aafrikast appi. H. Saari (tlk). c. mees, noormees, poiss. Selle velle äri kõrbeb varsti. Lauas oli ruumi kehvematelegi velledele.
▷ Liitsõnad: kaksik|veli, kasu|veli, pisi|veli, väikeveli; hinge|veli, hõimu|veli, kaas|veli, klassi|veli, kooli|veli, lahingu|veli, laulu|veli, sugu|veli, sõjaveli; setuveli.

vennas ‹vennakse e. vennase, vennast, vennaksesse e. vennasesse, vennaste, vennakseid e. vennaseid, vennastesse e. vennakseisse e. vennaseisse 4› ‹s›

1. vend (vere poolest). Vennaksed Pregelid. Mihkel ja Mart on vennaksed. Talu peavad vennaksed kahasse. Kuidas su noorem, vanem vennas elab? Aastad ei ole vennaksed.
2. (noor)mees, poiss; sõbramees, semu; sell. Ta on üks nutikas vennas. „Hei, vennas, tule korraks appi,” hõikas ta mööduvat noormeest. Pea püsti, vennas! *Tema [= Kalevipoeg] olnud just sihuke vennas, kes üksi läbi soode marsib, noor kuusk latvapidi kepiks käes. A. Kaal.
3. vennastekoguduse liige. *.. vennastekoguduses ei tehtud vahet hariduse ega seisuse põhjal, vaid anti igale vennaksele sõnaõigus .. R. Põldmäe.

vere|doping
sport vere v. selle osiste keelatud manustamine sportlasele (vere hemoglobiinisisalduse suurendamiseks). Suusatajat kahtlustati veredopingus.

vere|eoselised ‹5› ‹s› pl
zool selts peam. vere punalibledes elavaid eosloomi (Haemosporidia e. Haemosporina)

vere|eritus
vere eritumine veresoontest. Menstruatsiooniaegne vereeritus. Vereeritus pärasoolest.

vere|haigus
haigus, mille korral vere koostis erineb normaalsest. Aneemia, leukeemia jt. verehaigused. Healoomuline, krooniline verehaigus. Veritsustõbi on pärilik verehaigus.

vere|hüüve
hüübinud vere tomp; tromb

vere|jooks
vere väljumine veresoon(t)est vigastuse tõttu. Verejooks ninast, maost, kopsust. Koljusisene, sisemine verejooks. Operatsiooni-, sünnitusjärgne verejooks. Tugev, rohke, äge, eluohtlik verejooks. Haavatul tekkis öösel verejooks. Verejooksu sulgema, peatama, tõkestama, seisma panema. Verejooks vähenes, peatus, lakkas. Arteriaalne, venoosne, kapillaarne verejooks.
▷ Liitsõnad: aju|verejooks, emaka|verejooks, kopsu|verejooks, mao|verejooks, nina|verejooks, sooleverejooks; äkkverejooks.

vere|kaotus
vere hulga vähenemine organismis (verejooksu tõttu). Suur verekaotus. Ta on verekaotusest nõrk. Suri verekaotuse tagajärjel.

vere|karva ‹adj adv›
vere värvi, veripunast värvi. Verekarva loojang. Kuu oli verekarva punane.

vere|keskus
doonorivere kogumise, uurimise ja konserveerimisega ning vere osiste valmistamisega tegelev meditsiiniasutus

vere|korp [-korba]
kuivanud vere korp. Surnu nägu oli kaetud verekorbaga.

vere|köhimine ‹-se 5› ‹s›
verd sisaldava röga v. vere eritumine hingamisteedest köhimisel

vere|lible
füsiol vere punalible v. valgelible. Punased, valged verelibled.

vere|liistak
füsiol väike tuumata vererakk, mis võtab osa vere hüübimisest, trombotsüüt

vere|loome
füsiol vere, eeskätt vererakkude moodustumine organismis, hemopoees. Normaalne vereloome. Vereloome tüvirakud. Vereloome häirumine, aeglustumine, peetumine.

vere|pais
med vet vere ülemäärane kogunemine. Verepais kopsus. Pidev istumine soodustab verepaisu jalgades.

vere|pilt
med vet vere analüüsimisel määratav vererakkude arv ja suhe. Muutused verepildis.

vere|plasma
füsiol vere vedel, mitterakuline osis

vere|pütt
pütt vere kogumiseks (loomade veristamisel); pütt verega. *Ja sügisel lammaste ning sigade tapmise ajal, siis vanamees hoiab verepütti ja eit muudkui laseb pussi välkuda. A. H. Tammsaare.

vere|rakk [-raku]
vere rakuline osis (verelible v. -liistak)

vere|ringe
füsiol vere pidev ringlemine organismis; vere ringlemistee. Mesilase, konna, inimese, loote vereringe. Lahtine, kinnine vereringe. Kunstlik vereringe. Suur vereringe (varustab verega keha kudesid ja elundsüsteeme). Väike vereringe 'kopsuvereringe'. Tal on aeglane vereringe. Vereringe kiireneb, paraneb. Vihtlemine ergutab vereringet. Häiritud vereringe. Vereringe puudulikkus.
▷ Liitsõnad: tehisvereringe.

vereringe|süsteem
anat vere ringlemise ahel, mille moodustavad süda ja veresooned

vere|suhkur
füsiol veres sisalduv glükoos; vere glükoosisisaldus. Seedimise käigus lagunevad süsivesikud veresuhkruks. Veresuhkru tase.

vere|vahetus

1. med suurema osa vere asendamine doonoriverega (näit. reesuskonflikti korral). Vastsündinule tehti verevahetus.
2. piltl vanade töötajate v. liikmete väljavahetamine uute vastu. Juhtkonnas oleks vaja verevahetust. Verevahetus tuli meeskonnale kasuks.

vere|vool [-u]

1. vere ringvool. Arteriaalne verevool. Trombi edasikandumine verevooluga.
2. (tugev) verejooks. Haavale pandi side ja verevool lakkas.

vere|värviline
vere värvi, verekarvaline. *Õhtutaeva kuldpunased pilved olid tardunud verevärviliseks. A. Viirlaid.

vere|ülekanne
med ühe inimese v. looma vere v. selle osiste ülekanne teisele inimesele v. loomale. Haigele tehti vereülekanne.

veri|köha
med vere köhimine

veritsus|tõbi
med meestel esinev pärilik vere hüübimatus, hemofiilia

vähe|veresus
med vere koguhulga vähesus, oligeemia. Verejooks tekitas ägeda väheveresuse. Minestuse puhul on tegemist peaaju väheveresusega.

värati|veen
anat veen, mis juhib seedetrakti, põrna ja kõhunäärme venoosse vere maksa (vena portae)

õõnes|veen
anat suurim veen, mis juhib suure vereringe venoosse vere südame paremasse kotta. Ülemine, alumine õõnesveen.