[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

apoplektiline ‹-se 5› ‹adj›
ajurabandusele kalduv, sellele viitav v. omane. *Tüseda, kühmus, apoplektilise kaelaga Bergmanni näoilme oli alati kuidagi õndsalikult naeratav. J. Semper.

endeline ‹-se 5› ‹adj›
tulevikule viitav, tulevikku ette aimata laskev, ennustav. „Kalevipoja” endelised lõppvärsid. Täitusid luuletaja endelised sõnad. *See väga tiheda stiiliga novell on endeline Vilde vormi edaspidise arenemise suhtes. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: hea|endeline, pahaendeline.

enne ‹ende 18› ‹s›
midagi ennustavaks peetav seik, nähtus v. märk, ettetähendus. Head, halvad ended. Usub endeid, ennetesse. Hirm ennete ees. Otsib kõiges endeid. Peegli purunemises nähti halba ennet. Koera öist ulgumist on peetud õnnetuse või surma endeks. *Õhtune ämblik pidi olema õnn! .. Kas vanarahvas selle endega eksinud pole? R. Sirge. || millegi lähedusele, millegi saabumisele viitav seik, tundemärk. Revolutsiooni ended. Õhus on sügise endeid. *Virve kingitus näis Jürile hea endena, .. mis kuulutab, et nüüd pöördub kõik paremuse poole. H. Pukk.
▷ Liitsõnad: surma|enne, sõja|enne, õnne|enne, õnnetusenne.

epigraaf ‹-i 21› ‹s›

1. raidkiri; pealiskiri
2. kirj teose põhiideele viitav tsitaatlause, kõnekäänd v. vanasõna kirjandusteose v. selle osa algul; moto

kvaliteedi|märk [-märgi]
heale kvaliteedile viitav märk tootel. Kvaliteedimärgiga eestimaine kaup. Turismiettevõtete kvaliteedimärk omistati ökoturismitalule. | piltl. Akadeemiline kõrgharidus kui kvaliteedimärk.

meistri|märk [-märgi]

1. meistersportlase rinnamärk
2. endisajal eriline selle meistrile viitav märk tootel. *1459. aasta skraas oli küll nõue, et igaüks peab oma tööle märgi lööma, kuid hoolimata sellest on meistrimärkidega sepised üsna haruldased. V. Konsap.

moto ‹6› ‹s›
juhtlause, -mõte (eriti teose v. selle osa ette paigutatud järgneva teksti mõttele v. autori suhtumisele viitav mõttetera, tsitaat vms.). Jutustuse, peatüki, luuletsükli, kõne, jutluse moto. Tammsaare pani „Tõe ja õiguse” I osa motoks Baudelaire'ilt laenatud maksiimi. Tartu Akadeemilise Meeskoori motoks on K. J. Petersoni „Kuu” värsid.

märk ‹märgi 21› ‹s›

1. ese, kujund, kujutis vm., mis (üldarusaadavalt) viitab millelegi, tähendab midagi; tähis. a. suunav, juhatav, osutav tähis. Liiklusmärke on palju, sõidukijuht peab iga märki tundma. Sissesõitu, parkimist, peatumist keelav märk. Järsk kurv on märgiga tähistatud. Mis märk on tooder? Märkidega tähistatud laevatee. Panid linnupesa juurde märgiks kepi, murdsid märgiks kuuseoksa. Täkkisid puutüvele märke, et oskaksid neid märke mööda tagasi tulla. b. ametile, huvialale vm. viitav (rõivastusel kantav) tähis. Raudteelase, metsaülema, šerifi märk. Suurmeistri märk, meistersportlase märk jt. spordimärgid. Mütsi ees, rinnas, käisel kantav märk. See on mul esperantistide, looduskaitsjate märk. Kongressil osalejad said kongressi märgi rinda. Kas sul on kõigi Eesti laulupidude märgid? c. eristav, iseloomustav (hrl. tootja v. omaja) tähis. Õmblusmasinal on „Singeri” märk. „Fiskarsi” märgiga saag. Kas raamatus omaniku märki polnud? Põhjapõdrakasvatajad sälkavad oma põtradele märgid kõrva. Ihule tätoveeritud, nahale põletatud märgid. | piltl. Ka alusetust laimust võib inimesele märk külge jääda. Tal on juuda märk 'reeturi maine' küljes. d. mõiste, eseme vm. kindlaks kujunenud graafiline sümbol. Sirvilaudade märgid. Topograafilised, geodeetilised märgid. Kuu faaside, sodiaagi märgid jt. astronoomilised märgid. Pluss (+) ja miinus (-) on matemaatiliste tehete märgid. Noodikirja märgid. Diakriitilised märgid tähtede peal või all. Täht on hääliku, number arvu märk. Keele mis tahes tähenduslik üksus on märk. Surnupealuu eluohtlikkuse märgina. Seletas mulle sõrmusele graveeritud märke: süda on armastuse, rist usu ja ankur lootuse märk.
▷ Liitsõnad: astronoomia|märk, eraldus|märk, haua|märk, hoiatus|märk, kaardi|märk, kalda|märk, kalendri|märk, keelu|märk, leppe|märk, lugemis|märk, maa|märk, maandumis|märk, mere|märk, nime|märk, noodi|märk, nõia|märk, omaniku|märk, pere|märk, piiri|märk, põletus|märk, raamatu|märk, raha|märk, risti|märk, sodiaagi|märk, stardi|märk, stopp|märk, sünni|märk, tee|märk, ting|märk, tootemi|märk, vesi|märk, võrgu|märk, õuemärk; ameti|märk, au|märk, kooli|märk, käise|märk, matka|märk, mütsi|märk, numbri|märk, rinna|märk, spordi|märk, tegelasmärk; firma|märk, vabrikumärk; jagamis|märk, juure|märk, korrutus|märk, lahutamis|märk, liitmis|märk, miinus|märk, pluss|märk, tehte|märk, võrdusmärk; hüüu|märk, kirja|märk, kirjavahe|märk, keele|märk, korrektuuri|märk, palatalisatsiooni|märk, rõhu|märk, vältemärk.
2. (spetsiaalne) kujund vm., mida püütakse (lasuga) tabada; märklaud. Ammuga, vibuga, püstoliga, püstolist märki laskma. Seisev, liikuv hirvekujutisega märk. 10-ringiline märk. Lask, nool, kuul läks märki, tabas märki, läks märgist mööda. Sihib märgist pisut paremale, vasakule, allapoole, ülespoole. Hakkame kividega, lumepallidega märki viskama. | piltl. Ütlemine, vastus läks märki, märgist mööda. Ta sõnad tabasid märki. Selle oletusega lasksid küll märgist mööda. || van eesmärk. *.. nüüd, kus ma arvasin ennast juba oma etteseatud märgile lähenevat .. J. Pärn.
▷ Liitsõnad: ring|märk, siluettmärk; sihtmärk.
3. märguanne. a. liigutus, häälitsus vm. tahte- v. tundeavaldusena. Noogutus nõustumise, jaatamise märgina, pearaputus nõustumatuse, eitamise märgina. Pani vaikimise märgiks sõrme risti huultele. Tõstis käe märgiks, et tahab rääkida. Surub tänu märgiks käe südamele. Ulatas, sirutas mulle leppimise märgiks käe. Tegi sõbrale kahjurõõmu märgiks pikka nina. Mühatas rahulolematuse märgiks. Viipas, tegi käega keelava märgi. Pööras meile selja, see oli selge põlguse märk. b. muu signaal. Äratuskella helin on märgiks, et tuleb tõusta. *.. ning leegionid liikusid ta märgi järgi kui merelained. F. Tuglas. c. enne. Kraaksuv vares lendas üle, kas see on hea või halb märk? See oli õnnetuse märk, kui must kass kellegi ees üle tee jooksis. Päikesevarjutust peeti viimsepäeva märgiks. *.. aga õnn on sind, Jõnn, maha jätnud. Taeva märgid näitavad. J. Smuul.
4. nähtus, ilming, mille põhjal midagi järeldatakse, oletatakse; tunnusmärk, tundemärk. Looduses on juba sügise märke. Külmavärinad on haiguse, palaviku märgiks. Nende suhetesse on siginenud pinevuse märke. Läheb närviliseks, ilmutab kannatamatuse, ärrituse märke. Maa kõmiseb selles kohas kumedalt – selge märk, et siin all on salakäik. Huumorimeele kadumine on saabuva vanaduse märk. Kui märgid ei peta, hakkab poeg naist võtma. Ärivaim on aja märk. *.. ei saanud mehe silmavaatest ega jutustki märki, et ta nii palju kanget kraami oma kõhupauna oli toimetanud. E. Rannet.
5. jälg. Hammustuse, hammaste märgid käe peal. Näpistas nii, et sinised märgid jäid järele. Päris uued need kingad ei ole – hõõrdumise, kulumise märgid on näha. Mured, valud on tema näole oma märgi jätnud. Väsimusest pole enam märkigi. *.. kuid tal jõudu mitte märki [= mitte sugugi], / imeb küll kui puuk. M. Under. *.. polnud tal taplusest ühtegi märki keha küljes. A. Kalmus.

nutune ‹-se 4› ‹adj›

1. (lähenevale) nutule viitav; nutu jälgedega; nutusegune, nuttev. Nutune nägu. Silmad nutused. Räägib solvumisest nutuse häälega. Vaigistas, lohutas nutuseid lapsi. *Koomiku nägu on nutune mask .. V. Beekman. *Mis surub sind, / Eestimaa tütar, et nutune seisad? L. Koidula. | piltl. Tinahall nutune taevas.
2. nutma kalduv, viril, kaeblik. Vanainimene muutub härdaks ja nutuseks. Vihmane pulmapäev pidi tähendama nutust elu. Poiss ei tohi olla selline nutune viripill. Laps on täna nutusem kui muidu.
3. halemeelne. Vaatasime mingit nutust filmi. Viin tegi mehe nutuseks. *Miks pean mina selline nutune ja vedel olema?! E. Vetemaa. *Talle oli tulnud seal põllul järsku nagu nutune igatsus millegi lohutava .. järele. K. A. Hindrey.
4. kõnek kehv, vilets. Sportimisega on meil nutused lood.

pea|hoiak
(teat. iseloomule viitav) pea hoidmise viis. Uhke, trotsiv, isekas peahoiak. Oma poosi ja peahoiakuga matkis ta suurilmadaami.

tunnistus ‹-e 5› ‹s›

1. tunnistaja antud seletus mingi sündmuse v. teo asjaolude kohta (näit. uurijale v. kohtus), ütlus. Avarii pealtnägijate tunnistused. Naise tunnistus protokolliti. Vande all antud tunnistus. Kohus teeb otsuse tunnistuste järgi, põhjal. Kohtualuse vastu on esitatud olulisi tunnistusi. Kaitsepolitseid süüdistati tunnistuste väljapressimises. Jään oma tunnistuse juurde. Kui vaja, pead sinagi selles asjas oma tunnistuse andma.
▷ Liitsõnad: patu|tunnistus, süü|tunnistus, vale|tunnistus, ülestunnistus.
2. kinnitus, väide, ütlus. Oma tunnistust mööda on ta palju lugenud. Rännumeeste tunnistuste kohaselt käibisid need mündid Aafrikas veel üsna hilise ajani.
3. millelegi viitav märk (ese v. nähtus), midagi tõendav seik, asjaolu vms. Muuseumis leidub esemelisi tunnistusi orjaajast. Hea söögiisu on tunnistus sellest, et haige paraneb. Põlle kannab Kihnu naine kui tunnistust abielunaise seisusest. Antiikmööbel annab tunnistust pererahva jõukusest. Viikingiretkedest annavad tunnistust ruunikivid. Miski ei andnud tunnistust sellest, et saarel võiks inimesi elada.
4. kirjalik tõend millegi kohta. Kutseoskuse, kaitseväeteenistuse, abielulahutuse, pärimisõiguse tunnistus. Perekonnanime muutmise tunnistus. Tunnistus eksami sooritamise kohta. Koos preemiasummaga antakse üle ka laureaadi tunnistus. Laeva merekõlblikkuse tunnistus. Pankrotihalduri tunnistus nr. 18. Teenijatüdrukul olid ette näidata kõige paremad tunnistused. || kooliõpilasele õppeveerandi, -poolaasta v. -aasta lõpus antav hinnetega dokument. Kaheksanda klassi tunnistus. Täna saavad lapsed tunnistused. Klassijuhataja andis kätte tunnistused. Kuidas poisi tunnistus oli? Sain hea tunnistuse. Liinal olid tunnistusel neljad-viied. Tunnistusele tuli ka paar kahte.
▷ Liitsõnad: abielu|tunnistus, ameti|tunnistus, arsti|tunnistus, autori|tunnistus, isiku|tunnistus, juhi|tunnistus, kindlustus|tunnistus, komandeerimis|tunnistus, kutse|tunnistus, kvalifikatsiooni|tunnistus, leeri|tunnistus, lähetus|tunnistus, pensioni|tunnistus, registreerimis|tunnistus, ristimis|tunnistus, rõuge|tunnistus, surma|tunnistus, sünni|tunnistus, tõu|tunnistus, vaesus(e)|tunnistus, õpilas|tunnistus, üliõpilastunnistus; klassi|tunnistus, kooli|tunnistus, küpsus|tunnistus, lõputunnistus.
vrd südame|tunnistus
vrd usutunnistus

tähendus|rikas
selgelt millelegi vihjav v. viitav, paljutähendav, paljuütlev. Tähendusrikas ilme, naeratus, vihje, paus. Nad vahetasid tähendusrikkaid pilke. Nägi tähendusrikka unenäo. Filmi tähendusrikas saatemuusika. *See [= sõjaaeg] oli tähendusrikkam, sügavam ja traagilisem kui kõik teised ajad kokku. T. Raudam.