[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

vilama ‹37›
kiiresti (ja rahutult) liikuma. a. (silmade, vaate kohta). Silmad lõid, hakkasid vilama. Silmad vilavad ringi, siia-sinna, paremale ja vasakule. Silmad vilavad rahutult, ehmunult, abitult, otsivalt, kurjalt. Küsija silmad vilasid vastust oodates ühelt teisele. Tüdruku silmad vilavad mööda tuba, nagu otsiks ta midagi. Mehe näljased silmad vilasid lihavaagnatel. Vilav pilk. *Silmad endal aina sätendasid ja sätendasid ning vilasid pealuus joosta. A. H. Tammsaare. b. (muu kohta). Tänaval vilavad ajalehepoisid. Lapsed vilasid emale vastu. Rotid vilavad toa ja aida vahet. Teerajal vilas sisalik. Pesa ümber vilavad sipelgad. Gondlite vahel vilasid väikesed mootorpaadid. Jalgrattureid vilab mööda. Prožektorikiir vilas mööda taevast. Mõtted vilasid peas. *Seal keeras ta [= preili] äkitselt ringi ja pani vilama, kuid kaugele ta ei jõudnud .. J. Mändmets. *Maanteil vilab inimeste ja eeslite elu. F. Tuglas.