[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

vimma ‹adv›

1. kõverasse, kühmu, veidi küüru. Vimma vajunud selg, turi, piht. Vimma kooldunud õlad. Keha hoidus valust vimma. Tõmbas end ähvardavalt vimma. Aastad olid mehe vimma vajutanud.
2. (kergelt) vihaseks, vaenulikuks, vingu. Nipsaka vastuse peale tõmbus ta nägu vimma.