[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

pirin ‹-a 2›

1. ‹s› putukate tekitatud kõrge vibreeriv heli. Ämblikuvõrgus sipleva kärbse pirin. Haiget saanud mesilase pirin. Tasane, ühetooniline pirin. Sääsed oma tüütu ja ärritava pirinaga ei lase magada. Sääsk tiirutas pirinal magaja kohal. || (eluta looduse ning esemete helide, harva ka inimhääle kohta). Telefoni summeri pirin. Spinningurulli pirin. Ta laulis kõrgelt ja ühetooniliselt ning see pirin ei tahtnud kuidagi lõppeda. *Kostis pikkade pasunate kähisevat tuututamist ja vilepillide pirinat. L. Metsar (tlk). *Ja kui möödus tramm, vabises majagi ja üks lahtine aknaklaas saatis teda kerge pirinaga.. A. Mälk.
▷ Liitsõnad: kärbse|pirin, sääsepirin.
2. ‹s› (nutune) virin, vingumine, hädaldamine, kurtmine. Laste nuttu ja pirinat oli tuba täis. Laps pistis pirinal nutma. Küll on plika: nagu näpuga puutud, kohe pirin lahti. Jäta oma pirin, sa käid juba närvidele. *Populus aga oli tüdinud Eeva pirinast ja kodu taganutmisest.. L. Promet.
▷ Liitsõnad: jonni|pirin, nutupirin.
3. ‹adj› viril, pirisev, virisev, hädaldav. Pirin laps. Ta on niisugune pirin inimene, kes viriseb iga tühja asja pärast. *Kuid Mitja polnud üksnes plikaliku väljanägemisega – ta oli arg, tundlik, pirin, aldis hüsteerilistele raevupursetele.. M. Lott (tlk).

ving3 ‹-u 21› ‹s›
hrv vingumine. Kutsika, seapõrsa ving. *Mis varem naeruna mul lehvis suul, / nüüd krampub nutuks sinu [= tuule] mõrkjas vingus. B. Kangro.