[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

virmaline ‹-se 5› ‹s›
‹hrl. pl.› meteor atmosfääri ülemiste kihtide helendamine peam. päikesetuule mõjul, polaarvalgus, põhjavalgus. Sinakasvalged, kollakasrohelised virmalised. Virmalised vehklevad, tantsivad, mängivad. Taevaserv helendas, leegitses virmalistest. Polaaruurijad toimetasid virmaliste valgel. Vanasti usuti, et inimese hing käib tulihännaks, hundiks või virmaliseks. *.. kui virmaline vingerdab / mäe musta harja seest. H. Adamson.