[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ablatiivne ‹-se 2› ‹adj›
ablatiivis olev

allatiivne ‹-se 2› ‹adj›
allatiivis esinev

illatiivne ‹-se 2› ‹adj›
illatiivis esinev

labiilne ‹-se 2› ‹adj›
ebapüsiv, kõikuv, mõjustatav; ant. stabiilne. Labiilne tasakaal, närvisüsteem. Emotsionaalselt labiilne inimene. Labiilsed ühendid.

lokatiivne ‹-se 2› ‹adj›
keel lokatiivi funktsioonis olev; tegevuse kohta v. aega väljendav. Lokatiivsed sufiksid, käänded.

relatiivne ‹-se 2› ‹adj›

1. suhteline.; ant. absoluutne. a. Kõik siin ilmas on relatiivne. Vanadus on relatiivne mõiste. Liikumine ja paigalseis on relatiivsed nähtused. Teadmistel on relatiivne iseloom. Igasugune tasakaal on relatiivne. *Nagu inimlik teadus muutus absoluutsest relatiivseks, samuti sündis ka inimliku kõlblusega. A. H. Tammsaare. b. (terminites). Relatiivne kõrgus, niiskus. Relatiivne kuulmine muus arendatav võime tabada helide kõrgussuhteid, luua heli- ja kõlakujutlusi ja neid lauldes puhtalt esitada. Relatiivne liikumine füüs keha liikumine niisuguse taustsüsteemi suhtes, mis omakorda liigub teise, tinglikult paigalseisvaks loetava taustsüsteemi suhtes.
2. keel siduv. Relatiivne pronoomen 'relatiivpronoomen'.

rotatiivne ‹-se 2› ‹adj›
tiirlev, pöörlev. Rotatiivne mootor.

vagiilne ‹-se 2› ‹adj›
zool vabalt ringiliikuv; ant. sessiilne

volatiilsus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
maj kursi lühiajaline kõikumine; selliste kõikumiste mõõdetav määr. Aktsiahinna, vahetuskursi volatiilsus.