[KNR] Eesti kohanimeraamat
|
|
?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 12 artiklit
● Eesti kui maanimi on seotud vastava rahvanimetusega, seepärast tuleb neid vaadelda koos. Kirjalikes allikates esines see nimetus esmakordselt u 98. a Rooma senaatori ja ajaloolase Tacituse kirjutatud ülevaates „Germania“, mille 45. peatükis nimetatud rahvas Aestii (ka Aestiorum gentes) asus germaanlastest idas. Sama rahvanimetus esines Rooma riigimehel Cassiodorusel VI saj (Aesti, Haesti), ametnikul Jordanesel ehk Jordanisel 551 (Aesti, Aestorum nationem), Karl Suure kroonikul Einhardil u 830. a (Aisti) ning anglosaksi ränduril ja kaupmehel Wulfstanil IX saj lõpus (Estlande või Eastland, Esti, lacus Estorum, Estmeria). Enamik uurijaid on seisukohal, et nende nimetustega tähistati pigem balti rahvaid, leedulaste, preislaste ja lätlaste eelkäijaid, kuivõrd Tacituse kirjeldused viitavad aladele Eestist lõuna pool. Mõned uurijad peavad võimalikuks, et tegemist oli Läänemere idakaldal asunud rahvaste üldnimetusega ning alles hiljem hakkas see nimetus märkima eeskätt eestlasi. Peamiselt Skandinaavia allikates on ilmselt juba silmas peetud eestlasi, nt VII–XII saj islandi saagades (Eistland, rahvas eistr; saagad on kirja pandud XIII saj ja hiljem), Skandinaavia ruunikirjades (XI saj i estlatum), 1216 valminud Saxo Grammaticuse kroonikas „Gesta Danorum“ (vanemas osas maanimi Hestia, Estia, uuemas rahvanimetus Esto, mitmuses Estones) jm. Võib väita, et XII saj II pooleks oli see nimetus kinnistunud eestlastele ja Eestile, samuti ollakse ühte meelt selles, et nii Tacituse Aestii kui ka hilisemad germaani nimekujud on päritolu mõttes üks ja sama sõna. 1154 kandis araabia geograaf al-Idrīsī kaardile nime, mida on tõlgendatud Eestina (أستلاندة/Astlāndah). Ladina mitmusevormist Estones tuletati maanimi Estonia, mis esineb juba läbivalt Henriku Liivimaa kroonikas. Saksa keeles võeti üle skandinaavlaste nimekuju, milles ühend ei asendus pika e-ga (Ehstland, Ehste ’eestlane’), hiljem e lühenes (Estland).
Saksa nimekuju võeti eesti kirjakeelde esimest korda üle XVII saj Eestimaa hertsogkonna nimetuses (↑Eestimaa), XIX saj keskpaigast hakati selle nimega tähistama ka eesti rahvast ja maad, nt 1849 Berend Gildenmanni „Mailma made öppetuses“ on öeldud, et raamat on isseärranis Eesti kele rahwa laste-koolmeistrittele. 1850. a-tel hakkas Eesti nime kasutama F. R. Kreutzwald, ka J. V. Jannsen oli selle usin propageerija (Perno Postimees oma esimeses numbris 5. VI 1857 algas tervitusega „Terre, armas Eesti rahwas!“). Nimi võeti kiiresti omaks. XX saj alguses olid käibel nii Eestimaa kui ka harvemini Eesti (enamasti täiendina, nt Eesti rahvas, Eesti keel), V. Reiman propageeris 1911 Eestimaad kui eestlaste maa üldnime, samas kui kubermangu soovitas nimetada Tallinnamaaks. Aprillis 1917, kui Eestimaa kubermanguga liideti Liivimaa eesti maakonnad ja tekkis puht eesti haldusüksus, nimetati seda inertsist edasi Eestimaa kubermanguks, ent üsna pea nimekasutus muutus, juba 1905. a revolutsioonist oli tuntud ka lühivorm Eesti. Tänapäeval on Eesti riigi üldkasutatav nimi, Eestimaa viitab omaaegsele kubermangule või on Eesti sünonüüm poeetilisemas kontekstis.
Eesti nime päritolu on lahtine. R. Grünthal jagab väljapakutud seletused nelja rühma. Aestide germaani päritolu pooldajad on nimetuse tuletanud gooti tüvest aistan ’austama’ või siis āst, eest ’viljakuivatusruum, reheahi’. Hüpoteesi toetuseks mainitakse, et Tacitus ise pidas neid germaanlasteks ja nende kirjeldus on germaanlaste omale lähedane. Tacitus nimetab merevaiku sõnaga glesum, mis ilmselt on germaani sõna. T. E. Karsteni oletuse kohaselt on Estmere lähtunud muinasgermaani tüvest *aist-mari, tähendades merevaigumerd. Balti päritolu pooldajad on nime võrrelnud Kuramaa kohanimega Aistere (ürikutes Ayster) ja Leedu väikese Aista jõega, oletades mh, et sõna tähendussisu on olnud ’maa, nurm, põld’ (S. Karaliūnas). Kolmas seletuste rühm seob Aestii germaani keelte ’ida’ tähistava tüvega, vrd islandi austr, taani øst, rootsi öster (öst-), muinasgermaani *au̯es. Selle oletuse toetuseks kõneleb asjaolu, et rahvas asus tõesti ida pool, ent raskuseks on see, et Aestii ja selle teisendite diftongid ae ~ ai ~ ei ei haaku hästi ’ida’ märkiva sõnatüve ühendiga au-. Neljandasse rühma võib arvata ladina keelest lähtuvad seletused. Nt K. Inno tuletab Aestii sõnadest aestus maris ’tõus ja mõõn, üleujutus’ või siis aestuarium ’jõesuu, laguun, ookeanirannik’. L. Meri esitab oma *Tulemaa (Thule, st Saaremaa) hüpoteesi toetuseks ka ladina sõna aestus ’kuumus, palavus, leitsak’ (vrd ka aestuo ’leegitsema, lõõmama’) ja vanaislandi eisa ’tuli’. R. Grünthal peab siiski kõige loogilisemaks otsida Aestii nimele seletust kas muinasgermaani või muinasbalti keelest. Tõenäoliselt on Tacitus selle nime laenanud germaanlastelt, mitte vastupidi.
Eestlaste enesenimetus enne eesti omaksvõttu oli maarahvas, keel oli maakeel. Kirjalikult esineb see nimetus Mülleri jutluses 1603 (Saxa, Rothze ninck Mȧȧkelell), ent ta võib pärineda hiljemalt I aastatuhandest, sest ka vadjalased on oma keelt nimetanud maatšeeli. Vanuse kaudseks kinnituseks on islandi saagade Sýslukind (VI saj, kirja pandud X saj), mis on maarahva sõnasõnaline tõlge. Eesti vanas kirjakeeles oli maa- „eesti“ ja „eestlaste“ kinnistunud vaste (vrd Tallinna Pühavaimu kiriku nimi 1732 Ma kirrik). Vähesel määral esines see sõna ka maanimena, nt ilmus 1858–1889 Maa Walla Kuulutaja, mis oli Eestimaa kubermangu talurahvale mõeldud kuulutuste leht (sellest hilisem nime Maavald kasutamine Eesti n-ö muinasnimena).
Enamik Eesti vasteid võõrkeeltes on lähtunud kas ladinapärasest nimest Estonia (nii on hispaania, inglise, itaalia, poola keeles, lisaks iiri An Eastóin, jaapani エストニア/Esutonia, kreeka Εσθονία/Esthonía, prantsuse Estonie, slovaki Estónsko, sloveeni Estonija, tšehhi Estonsko, türgi Estonya, vene Эстония, hiina silbistikule kohandatud 爱沙尼亚/Aishaniya) või germaanipärasest nimest Estland (nii on hollandi, norra, rootsi, saksa, taani keeles, lisaks islandi Eistland), on ka otsesemalt Eesti-tüvest lähtuvaid vorme (leedu Estija, liivi Ēstimō, saami Estteeana, ungari Észtország).
Soomekeelne Viro on nime saanud ↑Virumaa järgi, millega on soomlastel olnud kõige rohkem kokkupuuteid või on oletatud nende siirdumist Soome sealtkaudu. Vanas soome kirjakeeles XVI–XVII saj on selle sõnaga (Viroi, Viroinmaa) tähistatud ka Liivimaad laias mõttes, st Rootsi võimu alla kuulunud Liivi- ja Eestimaad koos (vahel isegi Liivimaad kitsamas mõttes). Lätikeelne nimi Igaunija on lähtunud vanast maakonnanimest ↑Ugandi (ladina Ugaunia). Vene keeles on eestlasi ja ajuti teisigi läänemeresoome rahvaid varem kutsutud sõnaga чудь (sealhulgas hilisemad tuletised чухна, чухонец, Peipsi-äärsetel venelastel veel maanimena Чухонщина, vrd ka Peipsi järve nime vene keeles Чудское озеро ’eesti järv’) ehk eesti keelde mugandatult tšuudid. Selle sõna päritolu ei ole selge, seletuseks on pakutud sõnu nii saami (čutte ~ čuđđe ’vaenlane, röövrahvas’) kui ka vene keelest (чужой ’võõras’, tuleneb gooti sõnast þiuda ’rahvas’, vrd saksa Deutsche), samuti on leitud paralleele vadja nimetusega (saami sõna on seotud kiilu tähistava sõnaga soome ja eesti keeles, nii nagu vadja nimetus võiks pärineda *vakja ’vai’ vormist). Kuramaa liivlased on nimetustega sōrli ’saarlane’, Sōrmō tähistanud nii Saaremaad kui ka vahel kogu Eestit, nimetust on kasutanud ka Salatsi liivlased (sārli ~ saårli, Saårlimā). Vrd Tsütski. – PP
Ariste 1956: 117–124; Ariste 1968: 603–606; ENE-EE: II, 207; Grünthal 1997: 184–240; Idrîsî 2000: C7S4; Karaliūnas 2003: 401–416; Liivaku 1996: 73–75; Meri 1984: 164; Mägi 2015: 105–107,130–136; Müller 2007: 256; Pajusalu, Winkler 2011: 185–186; Palmaru 1980: 261–269; Reiman 1911: 1–9; Rätsep 2007: 5–15; Tarvel 1978: 612–614
Eidapere [eida‿pere] ‹-`perre ~ -sse› Vän – alevik Rapla maakonnas Kehtna vallas, mõis, sks Eidaperre, 1522 Hans Heiteperse, 1530 Heytepyrsse, 1557 Heytopyrse (lisanimena), 1797 Heide Perre (küla). 
B2
● Mõis oli alguses Lelle mõisa karjamõis, tekkinud arvatavasti XIX saj alguses. Iseseisev mõis al 1885, teistel andmetel 1877. XIX saj asutatud klaasivabriku ja raudteejaama juurde tekkis XX saj alev, ametlikult küla või asundus (1970. a-tel), al 1977 alevik. Kaheosalise nime algusosa on võinud tuleneda isikunimest, vrd XVI saj Jan Eytopoik ~ Jan Ejtopoik. Võib-olla oli isikunimi algselt h-alguline. Nime järelosa aluseks on tänapäevakujust lähtudes pere, kuid kirjapanekuist lähtuvalt on võimalik, et algselt oli perse, mis kohanimedes tähendab päramist osa, taguosa. Eidapere alevikuga liideti 1977 osa Aleti külast (1970) ja ↑Põllussaare. Vrd Allika2. – MK
BHO: 60; EM: 112; Essen, Johansen 1939: 21; Joh LCD: 329; Johansen 1973: 475; Mellin; Stoebke 1964: 18
Märkus. Lisatud varasem maining 1522. 2021-12-30T16:43:13.
Kolovere ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis ‹-`viirde› Kan – paik (küla) Põlva maakonnas Kanepi vallas (Erastvere mõis), 1685 Kottower Jaack, 1758 auf Kollowere Peedo Land Praxi Thomas, 1884 Kolowere, u 1900 Каловере (talu). C2
● 1685. a kaardil on Piigandi mõisa talu, valesti kirja pandud nimega. Sellele *Kolovere talule on peremehe vahetudes kujunenud uus nimi Praksi. XIX saj keskel on Kolovere nime saanud Põlgaste mõisa uuem talu, rahvakeeles Kannumõisa. XX saj alguses on kaardil Erastvere mõisa kandikoht. Kõik need eriealised talud paiknevad kolme nimetatud mõisa piiride kokkupuutenurgas, seega tuleb Kolovere nime XIX saj võtta maakoha nimena, mis andis uusi talunimesid. Erastvere mõisapõllu asundustaludeks jagamise ajal 1920. a-tel võeti kandikoha nimi asundusküla nimeks (rahvasuus ka Kotakülä), küla liideti 1977 Erastverega. Erinevalt teistest Kagu-Eesti Kol´o nimedest ei ole siinses nimes peenendust. Peenendus võib olla ka kadunud, sest asustusnime ajalugu pole järjepidev. Kõige usutavamalt on nimi põline, algselt Piigandi mõisa vana hajatalu nimi, kus veel keskajal produktiivne järelosa -vere on liitunud vanale isikunimele. Tuleb siiski arvesse ka võimalus, et tegemist on Läänemaa või Virumaa Koluvere külast pärineva talupoja lisanimega. ¤ Koloveren olli raudvärrä, kuldnupuq otsan. (See on olnud paganausu ajal.) (1932) Vrd Kolo2, Koluvere. – ES EAA.308.2.173, L 1; EAA.2486.3.247, L 8; KN: 1932; KNAB; RGADA.274.1.240/7:58, L 801p; Vene TK 42
Malusi saared, kohalikus pruugis ka Malus‿saared Kuu – saared Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1798 Gr. Malus, Kl. Malus, 1855 Malos, Malö (rts). B1
● Kolmest saarest koosnev ahelik Kolga lahes: Väike-Malusi (ka Põhja-Malusi, koh Veike-Malusi, rahvak ka Väikemaa või Vähemaa), Vahekari (sõltuvalt veeseisust ka Vahekarid) ja Suur-Malusi (Lõuna-Malusi, rahvak ka Suurmaa). Saarte ümbrus oli hea kalastuspaik, seetõttu asusid seal väiksed kalastusonnid. Peamiselt kasutasid saari Pudisoo ja Kolga-Aabla kalurid. Suur-Malusil oli 1820–1865 kõrts. Saarte kaudu käis soola- ja viljavedu, samuti piirituse salakaubavedu. Nime on peetud rootsipäraseks, sidudes selle rootsi murdesõnaga mal ’jäme klibu ja väikekivid mererannas’ (P. Wieselgren) või ’leetseljak, liivaseljak’ (P. Johansen). L. Kettunen oletab arengut perekonnanimest *Malluste › Maluste : Malusi (nagu Rohusi ehk Rohusaar). L. Vaba peab võimalikuks aluseks balti laensõna mala ’liivane mererand’. Vrd Malla. – MJ, PP
Alasti maailm 2002: 13, 15, 93–94; Ariste 1940: [34]; EO: 203, 337–338; Johansen 1951: 162; KN; Mellin; Russwurm 1855: I, 156; Vaba 2015: 62–63; Wieselgren 1951: 258–259; Õun 2008: 13–14
Mätasselja [mätas‿selja] ‹-`selga ~ -le› Kär – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Mõnnuste mõis), 1454 Metzell, 1592 Paggimezell (Paiküla-Mätasselja vakus), 1645 Mettasell, 1798 Metsa Selja. C4
● Nimi lähtub sõnadest mätas : mätta ja selg : selja ’seljandik’. Mellini atlases 1798 on valesti tõlgitsetud mõnd varasemat kirjapanekut. – MK
BHO: 352; SK I: 234
Reonda [`reonda] ‹-sse› Vän – küla Rapla maakonnas Kehtna vallas (Eidapere mõis), 1500. a-tel Rehenda (mõisake), 1624 Rechende (tühi talu Lelle mõisa all), 1797 Röanda. B2
● Nime aluseks võib olla rehi : rehe + taga?, kuid nüüdseks on see läinud üle Reo-nimede tüüpi. Reondaga on 1977 liidetud osa Aleti külast (1970). Vrd Reo. – MK
BHO: 506; Mellin; Rev 1624 PL: 22
Rohusi1 ‹-le ~ -sse› Kuu – küla Harju maakonnas Jõelähtme vallas (Valkla mõis), 1805 Rohhose Jaan (isikunimi). B2
● Arvati varem Haapse küla alla, kinnitati omaette külaks 1997. T. Peil oletab, et püsiasustus tekkis saarel XVIII saj lõpul ja piirdus XIX saj-ga. Esimesed asukad pärinenud Rammult. Vrd Rohusi2. – MJ
Alasti maailm 2002: 91–92; KNAB
Rohusi2 Kuu – saar Harju maakonnas Jõelähtme vallas, 1798 Rohosaar, 1805 Rohhose Jaan, 1814 Rohhosesaar. B2
● Saar Kolga lahes, Umblu saarest põhja pool. Mellini järgi on saare nimi Rohusaar, kuid teised samaaegsed kirjapanekud seda ei kinnita. Sõnaga rohi : rohu nimes siiski tegemist on. Nimi võis olla liitega, sõnast rohune (saar). – MJ
Alasti maailm 2002: 73, 91; EO: 338; Mellin
Treimani [`treimani] ‹-`manni ~ -sse›, kirjakeeles varem Dreimani Hää – küla Pärnu maakonnas Häädemeeste vallas (Orajõe mõis), 1797 Dreymansdorf, 1839 Dreimannsdorf. A3
● 1601 on teateid Kabli külas asuvast talust, millest sai alguse hilisem Treimani küla. 1630 on mainitud Salatsi all Tre fiskiere bönder ’kolm kalurit’, kuid pole täpsemalt teada, kas see üleskirjutus on seotud Treimaniga. 1624 esines kalur Reyman Toennies, 1638 olid Tahkuranna mõisa all Orajõe külas vennad Dreyman Juerri ja Dreyman Jac. Kui algseks pidada t-algulist nimevormi, siis võib nime algusosa aluseks olla arvsõna ’kolm’. Lisanime algushäälik võib olla ka hiline, tekkinud kas rahvaetümoloogia teel, valesti varasemast dokumendist välja loetud või ka meelega muudetud, algupärane olnuks Freyman ’vabamees’. 1930. a-tel oli Treimani paikkonnanimi, küla nimetati ametlikult Rannaks. 1977 taastati Treimani nimi ning liideti sellega Krundiküla (1922 Krundi) ja osa Murru külast (1922). Treimanit on harva nimetatud ka Kolmemehe külaks (1797 Kalmemeste, samas kõrval Post Reiman̄i Jam). ¤ Rahvapärimuse kohaselt jäänud katku ajal maa inimestest täitsa tühjaks. Orajõel jäänud ellu Peedi Peet oma kolme pojaga, kes aluse pannud kolmele talule – Peedi, Metsa (hiljem Metsa-Mihkli, nüüd Ansi) ja Keskla. Sellest sai nime Treimani küla. (1930) – MK
Almquist 1917–1922: 325; BHO: 56; Eesti PK 20; ENE-EE: IX, 512; Mellin; Pärnumaa 1930: 334; Rev 1624 PL: 31; Rev 1638 II: 40; Rücker
Viimsi [`viimsi] ‹`Viimsi ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Vimsi ‹-le›, elanikud `vimslased Jõe – alevik Harju maakonnas Viimsi vallas, mõis, sks Wiems, 1241 Uianra, 1385 Lemmetoye van Vyandes (isikunimi), 1471 Vyamas, 1679 Wiembz, 1840 Viimsemois, 1875 Wihama (Viimsi mõisa maal). C3
● 1471 on mainitud, et ordu müüs küla Pirita kloostrile, kes rajas sinna mõisa. Küla kadus allikatest. Pärast kloostri hävitamist 1577 läks mõis üle Rootsi riigile. Hiljem oli mõisal mitmeid omanikke, sh muudeti see 1643 kindralkuberneri residentsiks, nn lauamõisaks. Maareformiga 1919 sai Viimsi riigimõisaks, mis anti 1923 autasumaana teenete eest Vabadussõjas kindral Johan Laidonerile. Seetõttu on kohalikud enne sõda hakanud mõisat kutsuma ka Laidoneri mõisaks. Viimsit loeti 1920.–1930. a-tel asunduseks, kuid pärast 1930. a-id kadus ta nimekirjast ja arvati Miiduranna alla, uuesti taastati alevikuna 1977. Osa kirjapanekute põhjal võib järeldada, et mõisanime kohalik hääldus oli Viimpse (nagu Püintse Püünsi külal), kuid sellest pole otseseid kirjapanekuid. P. Johansen on arvanud, et Taani mungad on külanime valesti kirja pannud: Uianra peaks olema Uiama. Ta pakub, et nime tuleb lugeda Vihamaa, millele viitab ka 1688. a kaardil Wehema Koppel, Wehema Kople Pöld (ka 1729 Wehama Koppell) ning J. Laidoneri teade, et koht on nüüd Vihamaa. L. Kettunen suhtub sellesse väitesse kahtlevalt. Ta leiab, et Vihamaa või ka *Vihanra ei saa muutuda eesti keeles kujuks Viimsi ja arvab, et praegune eesti nimi lähtub saksakeelsest mõisanimest. Johanseni etümoloogia tundub siiski usutav, Wihama esineb 1875. a kaardil ja on nimi mujalgi Eestis. Siiski esineb Viimsi nime varasemates kirjapanekutes alati -s, enamasti on need ka isikunimed, kohanimi märgib päritolu. On ju võimalik, et need nimed on seesütlevas käändes, nagu ka Kettunen rõhutab, aga pole selge, miks nii läbivalt just selle nime puhul. Külanimed võivad küll kohakäänetes esineda, kuid need on ikka üksikvariandid. – MJ
BHO: 671–672; EAA.1.2.940:153, L 144p; EAA.3724.4.350, L 1; ENE-EE: X, 396–397; EO: 199–200, 206; Johansen 1951: 179; Joh LCD: 663; LCD: 46v; Särg 2006: 213–214; Viidas 1992: 87–88
Vilama ‹-le› Kos – küla Harju maakonnas Kose vallas (Ravila mõis), 1516 Vilenbeke, 1592 Filenbegk (küla), 1694 Willameggi Byy (küla), 1726 Weilomeggi (küla), 1844 Willama (küla). A1
● Praegune nimi on võinud külale liikuda loodusnimelt. Nimelõpud -mäe ja -ma(a) on kohanimedes sageli vaheldunud. Nime algusosa lähtekoht pole päris selge, seda saaks kõrvutada isikunimedega Vile, Ville, Wylle. 1516. a nimelõpp -beke tuleneb sellest, et saksa kirjurid tõlgendasid eesti sõna mägi valesti, ühendades selle alamsaksa sõnaga becke (ojanimedes ka -meke) ’oja; jõgi’. P. Johansen samastab Vilamaga Taani hindamisraamatus mainitud küla Laucotaux (*Laukataguse). 1977 liideti Vilamaga Raba küla. – TL
Bfl: II, 117; BHO: 675; EAA.1.2.C-II-46; EO: 120; Joh LCD: 474; Rev 1725/26 Ha: 315; Schmidt 1844; Stoebke 1964: 77, 79
Vintse [`vintse] ‹`Vintse ~ -sse› Ris – küla Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Padise vallas (Vihterpalu mõis), rts Näsbyn, Finsnäs, 1855 Winsekülla. B1
● Küla on esmalt mainitud 1402 kujul Tycenes (Cycenes?) või Siszanisse, mis võivad P. Johanseni arvates olla valesti loetud Fyncenes, Finszanisse. Hilisemad mainingud on 1565 Finsmus, 1798 Finsnes. Viimasest tuleneb eesti mugand Vintse. P. Johanseni arvates sisaldab nimi rootsi isikunime Finn, millele on lisatud näs ’nina’. Kohalike rootslaste hulgas ongi küla kutsutud ka Näset, Ness-bīn, C. Russwurmi järgi Näse, Nesseby. P. Johansen võrdleb Vintse nime ka Viinistuga, millest on 1542 kirjapanek Wintze. Vintsega on 1977 liidetud ↑Praski ja osa ↑Kibru külast. – MK
EAA.1.2.934:395, L 391; EAN; Johansen 1951: 230; KNAB; Lagman 1964: 62; Mellin; Russwurm 1855: 144
