[MUL] Mulgi sõnaraamat

.aame ~ .aama ~ ajame <aia ~ .aade, aa ~ aja, impers aias ~ aets>
1. ajama, teatud suunas liikuma sundima, midagi tegema sundima ▪ aa kari mõtsa! aja kari metsa! || .jõrri .aame ~ .naidu .aame ~ .punni .aame jonni ajama, jonnima ▪ mis sa aat ilmaaigu oma naidu! mis sa ajad ilmaaegu oma jonni!; .nel´lä .aame nelja ajama, kappama ▪ obene juusk nel´lä ka, lõhk iist ja taga üles hobune jookseb nelja ka, lõhub eest ja tagant üles; .nuhki .aame jälgi ajama (lõhna järgi) ▪ peni om tük´k aiga nuhki aanu koer on tükk aega jälgi ajanud; .pirde .aame peerge kiskuma ▪ kase pirdu akats väl´läst puult aame, pedäje pirde aijas siist puult, süämest kasepeergu hakatakse väljastpoolt kiskuma, männipeerge kisutakse seestpoolt, [puu]südamest; pukki .aame uuesti elama hakkama ▪ es saa kedäki siin ikke, tulli ennest pukki aija ei saanud midagi siin nutta, tuli uuesti elama hakata (pärast leina); .purri .aame puristama ▪ lait´s aa purri suuge laps puristab suuga; .põrri .aame põristama, põrinat tegema (kiini moodi) ▪ karjatse aave põrri, aave eläje karguteme karjased põristavad, ajavad loomad jooksu; .pääle .aame nuruma, peale ajama ▪ aa pääle, mud´u ta ei anna aja peale, muidu ta ei anna; .rauda .aame piltl kangekaelselt vastu vaidlema ▪ ma tää, et mul õigus om, aga iki ta aa oma rauda ma tean, et mul on õigus, aga ikka ta vaidleb kangekaelselt vastu; rügä .aame (masinaga) rukist lõikama ▪ tuleve nädäli akats rügä aame tuleval nädalal hakatakse rukist lõikama; .selgä .aame süüks panema ▪ tahets vägisi inimesel vargust selgä aia tahetakse vägisi inimesel vargust süüks panna; süät .rindu .aame südant rindu võtma, ennast julgeks tegema ▪ ma pia süäme rindu aama ma pean südame rindu võtma; taga .aame taga ajama, järel jooksma ▪ ah mine nüid aja rus´kage tuuld taga viil Trv piltl (knk) ah mine nüüd, aja rusikaga tuult taga veel (pole mõtet ära võetut taga igatseda); .toime .aame korda ajama, korda tegema ▪ kik´k asja om toime aet kõik asjad on korda aetud; .törri .aame oma joru ajama ▪ vanamiis ai pääle oma törri, es kulle kedäki vanamees ajas peale oma joru, ei kuulanud kedagi; undi|.ändä .aame veimevaka jaoks ande korjama; .vissi .aame ~ .vassi .aame sisisema ▪ uisk aa vissi uss sisiseb; uisk vaat´s otsa ja akas´ vassi aama uss vaatas ots ja hakkas sisisema; õtsikut .aame jonnima ▪ sii om kange õtsikut aame see on kange jonnima (jonnib sageli); ümmer .aame aelema, ringi hulkuma ▪ temä piab iki ümmer aame, ei kurda kodun paigal Hls tema pidavat ikka ringi hulkuma, ei seisa kodus paigal; .ürri .aame urisema; jonni ajama ▪ koer aa ürri vastu, ei taha väl´lä minnä koer uriseb vastu, ei taha välja minna; ta ai kikk sii aig oma ürri ta jonnis kogu aeg
2. lükkama, tõukama ▪ aap lume piindres ajab lume vaalu; suur tuul´ olli rõõva aia pält maha aanu suur tuul oli riided aia pealt maha ajanud. Vt lükkäme, .tõukame
3. tasandama, mullaga katma ▪ kardule kuhja ollive kinni aet kartulikuhjad olid kinni aetud (mulla ja õlgedega kaetud). Vt tasandeme
4. toppima, suruma, lükkima ▪ aa miul lõnga nõgla taade! aja mulle lõngad nõela taha!. Vt .lük´me, .survme, .top´me1
5. õmblema, tikkima, pilutama ▪ vanast aeti meeste amme kaaltukse ärä vanasti pilutati meeste särkide kaelused ära; peris jämmest rõõvast olli tanu ja kirja aetu päris jämedast riidest olid tanud ja mustrid õmmeldud. Vt piluteme, .õmleme
6. riietuma ▪ aa nii kaldsa jalga! aja need püksid jalga!. Vt .säädme
7. teatud olukorda põhjustama ▪ tule säde aap maja palame tulesäde ajab maja põlema
8. tekkima, esile kutsuma ▪ kikk kotusse aap lume täüs kõik kohad ajab lund täis (tuiskamisest)
9. mingit kehaosa liigutama ▪ ta ai miul ümmer kaala kinni ta haaras mul ümbert kaela kinni
10. midagi korraldama ▪ tii tüüd tüveni, aa asja aruni (vns) tee tööd tüveni, aja asja haruni (tee tööd põhjalikult ja targalt). Vt kõrraldeme, tegeme

ilasteme <ilaste, ilaste> Hls ilastama; ilataoliselt venima ▪ ku taar kavva kuuma aage seisäp, akkap ilasteme kui taar kaua kuuma ilmaga seisab, hakkab ilataoliselt venima. Vrd ilatseme, äusenteme

.in´me <.inni, inni> Hel
1. inisema. Vt iname, iniseme, üniseme
2. jonnima ▪ mis sa iki innit, egä sii ei avite mis sa ikka jonnid, ega see ei aita. Vrd .jon´me, .nääkme2, .pun´me1

.jamps´me <.jampsi, jampsi>
1. jampsima, sonima ▪ nän´n akas´ palavikuge peris jamps´me vanaema hakkas palavikuga päris sonima. Vrd sonime
2. jändama, sekeldama ▪ nõndakavva ta jampsip selle massinege ku viga saap niikaua ta jändab selle masinaga, kui viga saab. Vrd .jandame, .jaurame

.jon´me <.jonni, jonni> Trv Hel kiusu ajama, kiuslema; jonnima ▪ lait´s akas´ jon´me laps hakkas jonnima; mulgi jon´n om jumalest ant, siiperäst nii üleaidse jonnive mulgi jonn on jumalast antud, sellepärast need naabrid ajavad kiusu (teineteisega). Vrd .in´me, .kiusleme, .nääkme2, .pun´me1

.kiusleme <kiuselte, .kiusle> kiusu ajama, jonnima ▪ mis te iki miuge kiuslede mis te ikka ajate minuga kiusu. Vrd .in´me, .jon´me, .nääkme2, .pun´me1

.konname2 <konnate, .konna> lunima, manguma; küsima ▪ eilä käüs üit´s miu man konnamen eile käis üks [inimene] minu juures [raha] lunimas. Vrd .kirname, lanime, .mangme, .san´tme

köbime <köbide, köbi> Pst Krk kobima, ronima ▪ ma akka kah üles köbime ma hakkan ka üles kobima. Vt kobime1, Vrd ronime

lanime <lanide, lani>
1. lunima, klanima, nuruma ▪ ta om peris mustline, seni ta lanip ku ärä saap ta on päris mustlane, seni ta nurub, kui saab. Vrd linume, linuteme, lunime, nurume, .san´tme
2. ehtima, mukkima, klanima ▪ ta om oma latse nõnda ärä laninu ta on oma lapse nii ära kaunistanud. Vrd .eht´me, ilusteme, keniteme, lilliteme1, .muk´me

linul, linule lunimas; lunima, viina eest loomasööta, toitu vms paluma ▪ oles ma tääden, et sa lambit niidat, sis os viina võtten ja linule tullu oleks ma teadnud, et sa lambaid pügad, siis oleks ma viina võtnud ja lunima tulnud

linume <linude, linu> Hls Krk
1. viina eest midagi vajalikku palumas käima, linuma ▪ san´t om, ku viinapudelt ei ole, san´t kerjap, linuline linup kerjus on, kui viinapudelit ei ole, kerjus kerjab, linuline palub
2. lunima, nuruma, peale käima ▪ küll ta linus´, a mia mitte es anna küll ta nurus, aga mina mitte ei andnud. Vt linuteme

linuteme <linute, linude>
1. viina eest vajalikku paluma, lunima, linutama ▪ viinapudel oli ligi ja käüsive linutemen viinapudel oli kaasas ja käisid linutamas
2. nuruma, lunima ▪ ma väl´lä linuti iki ta käest ma välja nurusin ikka ta käest. Vt linume

lunime <lunide, luni> manguma, lunima ▪ latse lunisive ennest linna üten lapsed mangusid end linna kaasa; küll lunis´ miu käest raha võlgu küll lunis minu käest raha võlgu. Vrd lanime, linume, nurume

lusime <luside, lusi> Hls Krk Hel
1. venima, aega viitma ▪ lusive pääle sääl nurme pääl venivad pealegi seal põllul. Vrd .aigleme, joruteme, venime
2. rassima ▪ ma lusi üüd ja päevä, aga selle iist ma kedäki ei saa ma rassin ööd ja päevad, aga selle eest ma midagi ei saa. Vrd .laan´ma2, .mõõlame, .mässäme, .mütme1, .urmame

lön´t <löndi, .lönti> Krk hapuks või venima läinud toit ▪ vasikidel ei või lönti anda, sis om kõtust valla vasikatele ei või hapuks läinud piima anda, siis on [neil] kõht lahti; kardulepuder lää lämme kähen löndis ärä kartulipuder läheb sooja käes hapuks ära. Vt lön´tka

nurume <nurude, nuru> Hls nuruma, lunima ▪ latse nuruve magust lapsed lunivad magusat; küll naene nurus tedä, aga sii es tii väl´lä küll naine nurus teda, aga see ei teinud väljagi. Vrd lanime, linume, nirume, norime, norume

.nääkme2 <.nääku, näägu> Krk naakuma, nääksuma; jonnima ▪ ei jõvva sedä nääkmist ärä kullete ei jõua seda nääksumist ära kuulata; lait´s nääk pähle laps muudkui jonnib. Vrd .in´me, .jon´me, .kiusleme, .nääksmä, .pun´me1

.pin´me ~ .pin´ma <.pinni, pinni>
1. pinnima, teravaks või õhemaks taguma rauda; pingutama ▪ vikat´ om vaja ärä pinni vikat on vaja ära pingutada; ommuku ku niitmä minnäs, sis kuulet ku pinnitse Trv hommikul, kui niitma minnakse, siis kuuled kuidas pinnitakse. Vrd pinguteme
2. piltl peale käima, välja pinnima ▪ mis sa mut pinnit mis sa mind pinnid; kikk ma väl´lä pin´se, kon ta olli kõik ma välja pinnisin, kus ta oli

.pun´me1 ~ .pun´ma2 <.punni, punni>
1. punnima, jonnima ▪ ta akas´ vastu pun´me ta hakkas vastu punnima. Vrd .in´me, .jon´me, .kiusleme, .nääkme2
2. pusserdama, vusserdama ▪ sii sukk om küll kokku punnit see sokk on küll kokku pusserdatud. Vrd lösserteme, pusime, pusserteme, vusserdeme

.roiname <roinate, .roina> Krk Hel
1. ronima; hulkuma ▪ latse roinave puude otsan lapsed ronivad puude otsas; tõistre peni ei kurda kodun, roinap pääle mede man naabri koer ei seisa kodus, hulgub peale meie juures. Vrd .roitme
2. kokku kraapima ▪ sii roinap egät see kraabib kõike kokku. Vrd .kõõp´me, raabitseme, .roh´mme, .ruup´me

ronime <ronide, roni>
1. ronima ▪ Vanapagan ollu vaaten, ku ta väl´lä säält august roninu Vanapagan oli vaadanud, kui ta seal august välja [oli] roninud. Vrd .roiname, .turnme
2. piltl kohta vahetama, kolima ▪ mia ei taha sedä ulamist ja ronimist, egä keväde raami vedäde mina ei taha seda hulkumist ja kolimist, igal kevadel kraami vedada. Vrd kolime1, pälime

ruttame <rutate, rutta> ruttama, tõttama ▪ ma pia kodu ruttame, latse oodave ma pean koju ruttama, lapsed ootavad || ette ruttame varem sündima ▪ poiss rutas´ joba nädäl aiga enne ette ärä, ken om kuumeme verege sii sigip rutep poiss sündis juba nädal aega varem ära, kes on kuumema verega, see sünnib rutem. Vrd tõttame

.san´tme ~ .san´tma <.santi, sandi> kerjama, santima, lunima ▪ miul ei miildi kik´k sii aig vallan san´tmen kävvä mulle ei meeldi kogu aeg vallas nurumas käia (st vallavalitsuses); mede pere ei ole kunagi santin meie pere ei ole kunagi kerjanud. Vrd .kerjäme, .konname2, lanime, .mangme, .maur´me

.solkume <.solkude, .solku> Hls välja venima ▪ küll ollive ta suka jalan väl´lä solkunu, lotendive peris küll olid ta sukad jalas välja veninud, lotendasid päris. Vrd .sorgume

sonime <sonide, soni>
1. sonima ▪ mea olli soninu palav aigusen mina olin palavikuga soninud. Vrd .jamps´me
2. piltl segast juttu ajama ▪ ärä soni selge ilmage! ära valeta selge ilmaga!. Vrd jabruteme

.sorgume <.sorgude, .sorgu> Krk välja venima ▪ kör´t väl´lä sorgunu, ärä vajonu õmmelusest seelik [on] välja veninud, ära vajunud õmblusest. Vrd .solkume

.sün´dme ~ .sün´dmä <.sündü, .sünnü ~ .sündi, .sünni>
1. sündima ▪ emäkua suu om valla, laits akkas sün´dme Krk emakasuue on lahti, laps hakkab sündima. Vrd .sündüme
2. kokku sobima ▪ nemä sündsiv egädege nemad sobisid kõigiga. Vt sobime1
3. kõlbama, sobilik olema ▪ sii süük´ei sünnü süvvä see söök ei kõlba süüa; sedäsi ei sünnü ütelte niimoodi ei sobi ütelda. Vrd .kõlbame, .pas´me

.sündüme <.sündüde, .sündü> , .sün´dume <.sün´dude, .sün´du>
1. sündima ▪ mia sündüsi katekümne tõisel aastel ma sündisin kahekümne teisel aastal; egä sis sängin es sündü lait´s mitte, mahan põhukoti pääl ega siis voodis ei sündinud laps, maas põhukoti peal [sündis]. Vt .sün´dme
2. toimuma, juhtuma ▪ miu endege om sedäsi ärä sündünü, et tõine tulli mut palume minu endaga on nii juhtunud, et teine tuli paluma; sii om peris sündünü lugu, egä sii ei ole luule see on päriselt juhtunud lugu, ega see ei ole väljamõeldis. Vrd .johtume, .juhtume

.tur´nme <.turni, turni>
1. ronima, turnima ▪ poisi lätsive nüid puie pääl tur´nme poisid läksid nüüd puude otsa turnima. Vrd ronime
2. võimlema ▪ koolin õpats tur´nme koolis õpetatakse võimlema

.tön´me <.tönni, tönni> Krk tönnima ▪ mis te nüid egä asja pääle tönnide siin! mis te nüüd iga asja peale tönnite siin!. Vrd .ik´me, .pil´mä, .rüük´me, .töinäme, vesisteme

urgitseme <urgitse, urgitse>
1. urgitsema, koukima ▪ küll sii urgitsep sääl augu man küll see urgitseb seal augu juures; peremiist pernaist urgitsev kateksi lätte man peremeest perenaist urgitsevad kahekesi allika juures. Vrd .kouk´me, kudisteme1, .kuuk´me, .ur´kme1
2. piltl pärima, pinnima ▪ küll ma urgitsi ja tahtsi täädä, aga ta es ütle kedägi küll ma pinnisin ja tahtsin teada, aga ta ei öelnud midagi
3. piltl tagaselja tegutsema, susima ▪ nemä iki urgitsive salaksi nemad ikka susisid salaja

venime <venide, veni> , venüme <venüde, venü>
1. venima ▪ kum´m venni laiali kumm venis laiali; piim om õige alamp, venip peris piim on õige halb, venib päris; villan kangas venüs järgi, ku kammer lämi om villane kangas venib järgi, kui tuba soe on
2. piltl sirguma ▪ temä venüs ninda pikäs tema sirgub nõnda pikaks. Vt kasume, .sirgume
3. piltl aega viitma ▪ küll ne mehe eilä venisive Trv küll need mehed eile viitsid aega. Vt lusime

.vougme <.vougi, vougi> Krk
1. siristama; vuhistama ▪ ku päe läit´s luuja, sis akassive sitigu vougme kui päev loojus, siis hakkasid sitikad siristama; venel sedäsi vougvet venelastel niimoodi vuhisevat (vene lennuki häälest). Vrd siristeme, vuhisteme
2. nutma, tönnima ▪ muutku voug üttepuhku muudkui nutab ühtepuhku. Vt .ik´me, .pil´mä, .tön´me

.üür´me ~ .üür´mä <.üüri, üüri> üürima ▪ ta piap linnan nakkame tuba üür´mä Trv ta peab linnas tuba hakkama üürima