[MUL] Mulgi sõnaraamat

jakk1 <jaku, jakku>
1. jätk, pikendus ▪ vana vikadi sulatide kokku, säält tetti kirve jakk vanad vikatid sulatati kokku, sealt tehti kirvejätk. Vrd jäkk, pikendus
2. naistesärgi takune alaosa ▪ tal om jakuge ame tal on jätkuga särk. Vrd taas´2
3. liiges, lüli ▪ sel´lä jaku tunda puha seljalülid on kõik tunda. Vt liige, lülü3
4. jagu, osa; sort, tõug ▪ vana taredel olli kamre jaku ette üüruse läve ala kivedest väha kõrgemp jakk tett vanadel majadel oli toaosa esiku läve ette kividest natuke kõrgem osa tehtud; osja kasvav vii pääl lohun, tõine jakk kasvav palu pääl osjad kasvavad vee peal, lohus, teine sort kasvab palu peal. Vrd jagu, osa1, tõug2
5. jätkuvus, jätkumine ▪ et leväl rohkep jakku oles, sis jäet aganit teräde sekkä et leival rohkem jätku oleks, siis jäeti aganaid terade sekka (et leiba pikemaks ajaks jätkuks)