[MUL] Mulgi sõnaraamat

jagu <jao, jagu>
1. tükk, hulk; kindel või vajalik osa tervikust ▪ viien jaon om värmit tõisi viies osas on värvitud teisi (lõngu); kohvi tetäs, pannas siguri, rügi ja nisusit, egät üit´s jagu (kui) kohvi tehakse, pannakse sigurit, rukist ja nisu, igaüht võrdne osa; villast kangast katekümne amme jagu kahekümne särgi jagu villast kangast (st piisavalt, et teha kakskümmend särki). Vrd osa1, tükk
2. teatud aeg, periood ▪ ken oma jao är põdes sai allist valla kes oma aja ära põdes, sai halltõvest (st malaariast) lahti; änäpest jaost om iki seante asi, et parep süü enne ja palu peräst Krk enamasti on ikka niimoodi, et parem söö enne ja palu pärast. Vrd aig
3. tõug, sugu ▪ mia ole suurest suust ja talu jaost mina olen kõrgest soost ja talu[rahva] tõust. Vrd jakk2, sugu, tõug2
4. (kellegi) oma ▪ miu jagu minu oma; sii tallek om undi jagu, undi mär´k kül´len see talleke on hundi oma, hundi märk [on] küljes. Vrd oma

paras|jagu Trv parajasti, praegu ▪ ma sai parasjagu valmis ma sain praegu valmis. Vrd parajaste, para|viisi, .parrast

sugu|jagu <sugu|jao, sugu|jagu> Krk suguvõsa ▪ nende sugujagu lääp edesi, latse viive sedä nime edesi nende suguvõsa läheb edasi, lapsed viivad seda nime edasi; temä sugujagu om kik´k mõistligu tema suguvõsa on kõik arukad. Vrd sugu1, sugu|sel´ts, sugu-summ, sugu|võsa, vah`miil´