[MUL] Mulgi sõnaraamat

käsik <käsigu ~ käsiku, käsikut>
1. käealune, käsualune ▪ käsik või käsiline, ken iki saata om käsualune või käsilane, kes ikka saata on (midagi tegema). Vt käsiline
2. elukaaslane ▪ ennemalt õigati käsikus neid kes ilma paari panemede üit´stõise man eläsive varem hüüti käsikuteks neid, kes ilma paari panemata üksteise juures elasid. Vrd kaasa, manulik, manulin
3. armuke, liignaine ▪ piap omale käsiku man peab endal armukest. Vrd abi|naine, kesä|naene, kesä|noorik, sohi|naene