[MUL] Mulgi sõnaraamat

karu2 <karva, .karva>
1. karv; piltl juus ▪ mia võti tal karvest kinni ma võtsin tal karvadest (st tukast) kinni; tal ei ole karvi ka nõnda pal´lu ku tal võlga om tal ei ole [ihu]karvasid ka nii palju, kui tal võlga on
2. karvkate; harjas ▪ kuus´, pedäjes ja kadajes, nii karva ei eidä kuusk, mänd ja kadakas, need on igihaljad; süük´ vanas lääp, sis tulev karva sel´gä piltl kui söök vanaks läheb, siis tulevad karvad selga (hallitusest). Vrd arjas, arjus1, ormus
3. piltl sulg ▪ kana lok´s ja aa karva püstü kana kloksub ja ajab suled püsti. Vt sul´g1
4. kübeke, natuke, raasuke ▪ sii ei oole karvagi tõisest targep see ei ole sugugi teisest targem