[MUL] Mulgi sõnaraamat

kedru <kedru, kedrut>
1. püsimatu, hulkuja (olend) Krk ▪ vana kedru, muutku keträs ütest paigast tõisse vana hulkuja, muutkui ketrab ühest kohast teise (st hulgub). Vrd kedrus, kedrus´k, kekstu, ketsu
2. kergemeelne, edvistaja Hls ▪ ken om edeve ja lõkerteb, sii ütelts kedru kes on edev ja lõkerdab, selle kohta üteldakse kedru. Vrd edvi, edvis´k, etsik, .kergek, laper´t